mürgine seen

21. jaanuaril 2023 suri Pariisis 97aastasena Vahur Linnuste. Ta oli üks väheseid XX sajandi Eesti intellektuaale, kes teostas suurema osa oma elust Pariisis. Linnuste jälg on tõe­näoliselt kõige suurem kultuurivaldkonnas, ent ise pidas ta ennast ennekõike ühiskonnauurijaks, inimeseks, kelle kutsumus on panustada parema ühiskonnakorra ehitamisse.

Vahur Linnuste sündis 5. juunil 1925. aastal Tallinnas mereväekapten Rudolf Linnuste (1888–1947) ja Adele Linnuste (1900–1990) ainsa pojana. Kultuurilembeses peres omandas varaküps noormees väga suure lugemuse ja kujundas varakult välja oma totalitarismivastased vaated. Koos teiste omavanustega koostas ja levitas ta 1943.–1944. aastal Tallinnas lendlehti, mis kutsusid üles mitte liituma Saksa mobilisatsiooniga ja teavitasid Otto Tiefi valitsuse ametisseastumisest. 1944. aastal ühines ta Leo Talgre (1919–1944) juhitud vastupanurühmitusega, kuni otsustas 1944. aasta septembris purje­laevaga Rootsi põgeneda.

Stockholmis alustas Linnuste oma ülikooliõpinguid, tudeerides rööpselt Stockholmi Ülikoolis ja Stockholmi Kaubandusülikoolis rahvamajandust, õigussotsioloogiat ja praktilist filosoofiat. Tudengina jätkas ta aktiivset poliitilist tegevust, olles 1947. aastal üheks Rootsi pagulaste nooremat põlvkonda ühendava Radikaaldemokraatliku Koondise asutajaliikmeks.

1952. aastal pälvis Linnuste Ameerika Ühendriikide rahastatud Vaba Euroopa Komitee stipendiumi, et jätkata oma kraadiõpinguid Vaba Euroopa kolledžis Strasbourgi lähistel. Aasta varem asutatud õppeasutuse eesmärk oli pakkuda haridust NSV Liidu okupeeritud või mõjusfääris olevate riikide pagulasnoortele plaaniga valmistada ette uut kaadrit Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise järgseks ajaks.

Rööpselt õpingutega liitus Linnuste Euroopa Noorte Föderalistide liikumisega, osales arvukatel kohtumistel mitmel pool Euroopas ja kirjutas neist oma eesti kaasvõitlejatele innustavaid aruandeid. Tema tollane poliitiline karjäär tipnes 1954. aasta septembris Ülikoolidevahelise Föderalistliku Liidu juhatusse valimisega.

1955. aasta sügisel suunati Linnuste Vaba Euroopa Komitee stipendiumiga jätkama oma õpinguid Pariisis Sorbonne’i ülikoolis, kus tema juhendajaks sai üks tolle aja tuntumaid prantsuse sotsiolooge Raymond Aron. Linnuste on meenutanud Aroni sooja suhtumist tema töösse, kiitmata siiski täielikult heaks noore doktorandi ambitsioonikat väitekirjakava teemal „Inimkarakteri, võimu ja kultuurilise suunamise vastastikune mõju“. Linnuste sõnutsi oli tema soov pakkuda välja uus süsteemne ühiskonnateooria, mis hõlmaks nii isiksuseteooriat, väärtusteooriat, poliitikat, majandust ja õiguskorda.

Tõenäoliselt saigi doktoritöö liigne ambitsioonikus Linnuste akadeemilisele karjäärile saatuslikuks, sest mõne aasta pärast jäi uurimistöö pooleli ja doktorantuur lõpetamata. Kuid teadustöölt meelitas teda samuti eemale 1950. aastate lõpul avanenud võimalus kirjutada Rootsi ajakirjandusele Pariisist regulaarseid teatriarvustusi, mis levisid ühtlasi soome, norra ja vähemal määral ka taani keeles.

1950. aastate lõpus sai alguse ilmselt tähtsaim peatükk Linnuste elutöös – eesti keele, kultuuri ja ajaloo õpetamine Pariisi ida keelte instituudis. Esimene kursus alustas 1959. aasta kevadel. Esialgu töötas Linnuste lektori ametikohal, 1970. aastate lõpus edutati ta dotsendi ametikohale, kus püsis kuni pensionile minekuni 1989. aastal.

Püsiv töökoht lubas Linnustel pühenduda Eesti asja aktiivsele ajamisele, seda nii poliitilises kui ka kultuurivallas. Aastatel 1959–1962 oli ta tema enda algatatud Eesti Rahvusnõukogu Prantsusmaa komitee tegevjuht. Samuti sai Kaarel Robert Pusta vahendusel Linnuste ülesandeks Eesti esindamine Euroopa Ikestatud Rahvaste Esinduskogu Pariisi komitees.

1970. aastate keskel alustas Linnuste uuesti poolelijäänud ülikooliõpinguid Pariisi Poliitikateaduste Instituudis ja kaitses 1978. aastal magistrikraadi nimeka sovetoloogi Héléne Carrère d’Encausse’i juhendamisel. Väitekirja teemaks oli Moskva võimukeskuse suhted Nõukogude Eestiga. Samal perioodil hakkas Prantsuse välisluure tellima Linnustelt analüüse Nõukogude Eesti ja laiemalt Nõukogude Liidu olukorra kohta, neid koostas ta ebaregulaarselt kuni 1980. aastate keskpaigani välja. Eestisse lubati Linnuste esimest korda alles 1989. aastal.

Ida keelte instituudi eesti keele õppejõuna algatas Linnuste mitmesuguste eesti kultuuri­ürituste korraldamise Pariisis eesmärgiga tutvustada peamiselt tänapäeva Eesti kirjanike, heliloojate ja kunstnike loomingut. Enamasti päädis ametlik programm vabas vormis aruteludega Linnuste koduses võlvkeldris, kus kunagi ei puudunud vein.

Nii kirjandusürituste kui ka õppetöö huvides tõlkis Linnuste käsikirjaliselt mitmeid eesti kirjandustekste prantsuse keelde, sh Arvo Valtoni, Mati Undi, Vaino Vahingu, Rein Saluri, Paul-Eerik Rummo, Toomas Vindi, Friedebert Tuglase ja Jaan Oksa tekste. Niisamuti koostas ja tõlkis ta Toomas Liivi, Andres Ehini ja Jaan Kaplinski luule esindusliku valikkogu, mis pidi ilmuma UNESCO maailmakirjanduse raamatusarjas, ent jäi NSV Liidu esindajate vastuseisu tõttu siiski avaldamata.

Uuel sajandil asus Linnuste korrastama oma kirjatöid ja planeerima uusi. 2000. aastal ilmus tema kaasosalusel mahukas koguteos „Vaba Eesti tähistel“, mis koondas samanimelises ajakirjas ilmunud artikleid, sh Linnuste sulest. Sellele järgnes 2004. aastal kogumik Linnuste teatriarvustustest „Uued tuuled teatris“. Pikki aastaid töötas ta pühendunult mahuka majandusteadusliku käsikirja kallal, analüüsides kriitiliselt tänapäeva spekulatiivset majandust ja selle ohtu Euroopa Liidule. Trükki see tema eluajal ei pääsenud, ent käsikirja katkeid jagas ta nii oma veebilehel kui ka Facebooki kontol. Pooleli jäi samuti töö mälestuste käsikirja kallal.

2007. aastal autasustas president Toomas Hendrik Ilves Vahur Linnustet Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.

Sündis, elas, suri – see on kõik, mis meil tarvis teada ühe filosoofi eluloo kohta, lausus Martin Heidegger, juhatades sisse oma loengut Aristotelesest.

Aeg oli teine – nii alustas Margit Sutrop kõnet, tahtes justkui kokku võtta Ülo Matjuse, teda filosoofia radadele juhatanu, elukäigu.

Kui teine siis?

Kui Ülo Matjus aastal 1942 sündis, oli Saksa aeg, oli okupatsioon, käis sõda.

Kui Ülo Matjus läks aastal 1960 ülikooli, toona nimetusega Tartu Riiklik Ülikool, eesti filoloogiat õppima ning 1967 sama ülikooli filosoofiakateedri aspirantuuri filosoofiat uurima, oli Nõukogude, või nagu öeldakse, Vene aeg, oli okupatsioon.

Kui Ülo Matjusest sai aastal 1992 filosoofia ajaloo professor, oli saabunud taas iseseisva Eesti aeg ja ülikooli nimetuseks Tartu Ülikool.

Artiklis „Mati Unt ja noore põlvkonna probleemid“ (1967) on Marju Lauristin püüdnud sõnastada, kuidas seda, et aeg erineb ja eristub, tajusid 1960. aastate noored: „20–25 aastat piisab, et kasvaks üles põlvkond, kelle kujunemist on määranud hoopis uued ajaloolised olukorrad ning kelle maailmamudel peab paratamatult erinema 1940.–45. a. täisealisteks saanute omast.“ Põlvkondlikus eristumises kogetava aja teisesuse, selle teisesuse tunde näiteks toob ta Mati Undi romaani „Hüvasti, kollane kass“ esmatrüki (1963) moto, kõneluse kahe eri põlvkonna vahel: „„Meie hällide kohal lendasid lennukid ja meie liivakastid olid täis mürsukilde. 1961. aastal saime me kaheksateistkümneaastaseks.“ – „Naljakas … Teie vanuses me ei mõelnud nii palju ja nii rumalasti.“ – Keskmise põlvkonna esindaja.“

Ülo Matjus ja Mati Unt olid koolivennad. Matjus lõpetas kooli, sellal nimetusega Tartu VIII Keskkool, aastal 1960, Unt 1962. Koos tegutsesid nad koolialmanahhi „Tipa-Tapa“ toimetamisel. Selle põlvkonna põlvkondliku aja teisesuse, selle teisenemise kohta, on monumentaalseks allikas Vaino Vahingu „Päevaraamat“ aastatest 1968–1984. See võimaldab minna hästi lähedale, otse aja sisse, lausa päevade kaupa vaadelda, kuidas elu ja kirjandus, kirg ja filosoofia ühes päevas, päeval ja öösel ühte põimuvad ja lahku ajavad, kuidas siis, kui „aeg oli teine“, ennast, teisi ja maailma mõtestati.

On veel üks huvitav ütlus: aeg annab arutust. Aeg justkui harutab sasipuntraid, elu umbsõlmi lahti ja paneb siis asjad paika, annab tähenduse. Ent kuidas mõtelda neid koos: aeg oli teine ja aeg annab arutust. Kas see, et aeg oli teine, paneb asjad paika või annab mõista, et tegelikult pole see võimalik?

xxx

Vaino Vahing kirjutab „Päevaraamatus“, kuidas ta käis 1969. aastal Moskvas filosoofiat lugemas: „Moskva. Lenini-nimelises raamatukogus. [—] Lugesin Heideg­geri „Kunsti päritolu“. Iga asja puhul esitab küsimuse, mis on selle substants ja olemus. Tõde, kunstitõde peitub milleski väga olulises ja sugugi mitte näilikus tegelikkuses. Ma ei valda veel saksa keelt nii hästi, et Heideggeri nautida. Vaja teda rohkem lugeda, teda ja ta eelkäijaid. Mida räägib ta Hölderlinist? Mida tähendavad „Erde“ [maa] ja „Welt“ [ilm]. Pärast Heideggeri ei saanud enam midagi lugeda. Mitu aastat peaks süstemaatiliselt lugema ja vaidlema, enne kui midagi kirjutada.“

Järgmise aasta 4. ja 5. aprillil toimus Tartus ülikooli peahoone toona 139. auditooriumis Lenini 100. sünniaastapäevale pühendatud kirjandusteoreetiline konverents. Selle kohta märgib Vahing oma päevaraamatusse: „Järjekordsed Tartu kirjanduspäevad. Kuulasin ainult Olaf Uti ettekannet: a) kirjandus olgu parteiline; b) vihkamine klassipositsioonidelt; c) seni on Leninist tsiteeritud ainult esimest poolt, nüüd peame tsiteerima ka teist poolt – kunst tuleb puhas hoida. [—] Küsimused olid auditooriumile juba ette teada. Vastuste vastu valitses huvi enesekiimluse tasemel ja seepärast tulin ära.“ Nii jäi aga Ülo Matjuse, Tartu ülikooli filosoofiakateedri aspirandi toona, ettekanne „Kunst ja väärtus“ – kavas seisis see ülejärgmisena – Vahingul kuulamata. Ent mõni päev hiljem oli ettekande tekst tal lugemiseks võtta. „Päevaraamat“: „Ülo Matjuse artikkel „Kunst ja väärtus“. Alustab, nagu Heidegger alustas kunagi teost „Ursprung der Kunst“ [Kunsti[teose] algupära], st viidetega Husserlile, definitsiooni vajalikkusest, asjade olemuste täpsemast kirjeldamisest. Siin räägib asjadest an sich ja edasi ei lähe, kuna pole lugenud Heideggeri. Kunsti funktsioon oleks nagu selge ja ei ole ka.“ Võib vaid ette kujutada, kuidas Matjus oli sellal ainiti keskendunud Edmund Husserli fenomenoloogiale ja tolle õpilase Roman Ingardeni kunstiteose käsitusele, uurides neid oma fenomenoloogilise esteetika alase väitekirja tarvis. Heideggeri mõtlemisega oli ta siis kokku puutunud vaid kaude, filosoofiakateedri juhataja Mihhail Makarovi aspirantidele peetud loenguis, kus too olla küll kiitnud Heideggeri kui filosoofi, kuid hoiatanud kui ideoloogilise vaenlase eest, ning tõlkides vene keelest Makarovi artiklit „Martin Heideggeri inimene“ ajakirja Looming (1969) tarvis. Veel mõnda aega hiljemgi oli Heidegger Matjuse meelest eksistentsialist.

Mil määral noor Matjus 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate esimesel poolel Vaino Vahingu, Mati Undi ja Madis Kõivuga Heideggeri üldse arutas, pole taibanud küsida. Et nood oleksid teda filosoofiliselt inspireerinud, pole Matjus kunagi möönnud, pigem väljendanud skepsist. Endale teejuhatajaks ülendas ta Tõnu Luige, mõttekaaslase ja sõbra aspirantuuriõpingute päevilt, kes aga Vahingu salongiseltskonnas ei osalenud.

Vahingu „Päevaraamat“ on äärmiselt huvitav lektüür, ka filosoofia koha pealt, kui tahta teada saada, mille vastu huvi tundis ja mida luges osa toona noortest loome- ja vaimuinimestest. Kuid veel olulisem on, et „Päevaraamat“ annab tunnistust nende filosoofiatahte intensiivsusest, mida oli aga rakse välja kanda, realiseerimisest rääkimata, ning mis mõnel puhul võis mõjuda pöörasusena.

Sellest, millise ambitsiooniga käis Vahing Moskvas Heideggeri lugemas, oli eespool juba juttu. Ülo Matjuse kohta leiab aga 1972. aasta juunist sissekande, kuidas väitekirja kirjutamine ja elu ise on tolle ära kurnanud: „Matjus on kõhnaks jäänud. Algul ei saa temaga mingit kontakti. [—] Matjuse vaikiv, mind põlastav naine. Kas on ta ikka see õige kohtumõistja. Matjus töötab visalt, tagasihoidlikult, ilma avaliku tunnustuseta. Tal pole enam kuhugi raamatuid panna.“ Kuidas aga filosoofia tahtmine võib tulla peale nii, et see võtab traagilise mõõtme, saab päevaraamatust lugeda 1974. aasta juunis kirjutatust: „Kui Kõiv mulle oma käsikirja näitas, oli ta erakordselt traagiline [—] Milleks talle Heidegger? Jalutuskäigud Martiniga kreekakeelses paralleeltekstis ja etümoloogia rägastikus? Ainult selleks, et seis malelaual oleks veelgi segasem, mõjuks rahustavalt või uinutavalt. Arvan, et ajuti on kriitika tal kadunud ja ta elab teadmises, et ta on surematu. See polegi mingi patt ega eputamine, isegi mitte hüsteeriline põgenemine hämarolekusse, see on väsimatu vaimse tööga ära teenitud. [—] lõppu on raske ette ära arvata, kuigi ma tunnen, et see lõpeb katastroofiga.“

Jah, Madis Kõiv ei läinud Heideg­geriga lõpuni, vähemasti sellest hullusest sai ta millalgi lahti. Tema „Filosoofi­päev“, hilisem näidend Kantist (valmis 1987), on osalt Heideggeri pilamine. Lampe, Kanti teenri, kelle eesnimi on samuti Martin, paneb Kõiv seal filosofeerima, situatsioonikoomikat taotlevalt vaidlema oma isandaga, tarvitades Heideggeri teostest võetud tsitaate. Ülo Matjus, kaitsnud oma väitekirja Roman Ingardeni esteetikast (1975), fikseerub aga Heideggerile. Kui vaadata veel kord aastaarve, siis võib ehk väita, et Kõivu Heideggeri-paine ja Matjuse vabanemine Heideggerile, keda ta siis alles õigupoolest tahtma hakkab, jäävad lähestikku.

Umbkaudu samast ajast pärineb ka Mati Undi Heideggeri-novell, kui nii võib öelda, „Must mootorrattur“. Lugu kahe mehe käigust vana katoliku preestri juurde 1969. aastal ühes Eesti väikelinnas on omamoodi filosoofiline palverännak, kuna, nagu selgub, preester on suurepärane filosoofiatundja.

„Varsti auras laual kohv ja jutt liikus eksistentsifilosoofia vanadel armsatel radadel. Kongo mainis, et Heideggeri arvates tuleb kreeka terminit „fenomen“ tõlkida saksa keelde kas „sichzeigende“, „offenbare“, aga kõige täpsemalt „das Sich-an-ihm-selbst-zeigende“ (ennast-iseendas-leidev). Kuid võib olla ka nii, täpsustas preester, et ta leiab ennast nii, et ta ei olegi iseendas. See oleks Scheinen. Selles stiilis läks jutt edasi. Ajakirjanik vaikis kurvalt ja mõtles, kust Kongo küll niihästi Heideggeri tunneb, ja miks tunneb.“

Nüüd siinkohal võiks küsida Mati Undi enda kohta, kust tema küll nii hästi Heideggeri tundis, ja miks tundis. Kust tuli üldse mõttele kirjutada oma novelli sisse fenomenimääratlus Heideggeri peateosest „Olemine ja aeg“, selle §-ist 7, kus too oma fundamentaal­ontoloogia fenomenoloogilist meetodit selgitab. Ning see elegants ja tuumakus, millega laseb siis seltskonnal arutleda Heideggeri fenomenimõiste tähenduse üle. Iseäranis sugestiivselt mõjub see saksakeelsete terminite tsiteerimine, mis Heideggeril esinevad kujul: „das Sichzeigende“ (endnäitav), „ das Offenbare“ (ilmne/avaline), „das Sich-an-ihm-selbst-zeigende“ (ennast-iseendas(t)-näitav), „Scheinen“ (paistmine). Saksa keele tundjale peaks aga torkama silma, et vestluses üteldakse Heideggeri „-zeigende“ (-näitav) ümber kui „-leidev“. Heideggeril iseloomustab „fenomen“ terminina seda, kuidas selle, mis on, viisiks on olla nii, et see (ehk olev) näitab end ehk ilmneb erineval viisil, ka nii, mis see iseeneses(t) ei ole ehk siis näeb välja nagu … (paistab). Nüüd Mati Undil teiseneb fenomen mõisteks, mis tahab kokku võtta ja iseloomustada seda, kuidas eripäraselt inimene end leiab erineval viisil, ka nii, et ei leia end ehk siis näeb välja nagu … (paistab). Veel kord Unt: „Kuid võib olla ka nii, täpsustas preester, et ta leiab ennast nii, et ta ei olegi iseendas.“ Ehk siis: eksisteerime maailmas eneseleidmise viisil, end mitte-endana ehk teisena leides.

Siin võiks muidugi edasi arutada, kuivõrd vastab Mati Undi poetatud fenomenitõlgendus Heideggeri omale. Et on nihestatud, ja teadlikult, see on ilmne – ja see inspireeribki. Unt laseb Heideggeri juhatada sisse kui eksistentsifilosoofi ning keskendab tolle fenomenimõiste inimese eneseleidmisele, nähes eneseleidmises inimese olemasolu (Heideggeri järgi siis Dasein) fundamentaalset olemisviisi. Ja ega Unti huvitagi, et Heideggeri mõtlemise seisukohalt on see inimese eneseleidmise võimalikkuse ja paratamatuse küsimus, ka inimese olemasolu ontoloogilise struktuurina, vaid vahepeatus olemise kui niisuguse järele küsimise teel. Olemiseküsimus fundamentaalontoloogilises mõttes, nagu Heidegger selle „Olemises ja ajas“ püstitab, ei tähenda „Mustas mootorratturis“ toimuvale õigupoolest midagi. Otsustav on hoopiski küsimus, kas teist ja iseennast hüljates, inimene (taas) leiab end (iseendas ja teises). Kas truudusetus ja lahkuminek ongi see päristisuse võimalikkuse moment inimeses? Diskussiooni Heideggeri fenomenimõiste üle raamib novellis unenägu naisest, kes hülgab käigu pealt mehe justkui eimiski hüüde pääle.

1971. aasta septembrist leiab Vahingu päevaraamatust sissekande: „Mati Undiga Kilingi-Nõmmel külas Elmar Salumaal. [—] Öösel rääkisime ka filosoofiast ja teoloogiast. Kohati oli vaidlus väga heal tasemel.“ Võib arvata, et „Musta mootorratturi“ katoliku preestri prototüübiks on Elmar Salumaa, Saarde luteri koguduse õpetaja, süstemaatilise usuteaduse professor usuteaduse instituudis, olnud 1945–1955 vangilaagrites ja asumisel. Vahing tahtis väga arutada Kierke­gaardi, kelle kohta Salumaa oli enne sõda avaldanud raamatu. Kas Salumaaga tuli kõne alla ka Heidegger, päeva­raamatust ei selgu. Üliõpilasena oli Salumaa osalenud dotsent Walter Freymanni, Viljandist pärit baltisakslase seminarides, kus käsitleti Heideg­geri „Olemist ja aega“ – „raskeimat, millega kunagi olen pidanud tegelema“, nagu ta oma mälestustes meenutab. Freymann oli õppinud Husserli ja Heideggeri juures Freiburgis 1923. aasta suvesemestril. Salumaa juures Kilingi-Nõmmel käidi filosofeerimas korduvalt. Novellis kiirgab Kilingi-Nõmme eksistentsialistlikku kurbust, sellist, nagu Undi sõnutsi Alžeeria linnadel Albert Camus’ esseedes. Ülo Matjust Vahing nende käikudega seoses ei maini. Jah, olgu nii, kuid kuuldavasti on Unt Matjust prototüübina kasutanud küll: kirjutanud ta sisse oma jutustusse „Võlg“ (1964) Jaan Liblikuna, kooli komsomolisekretärina.

Elmar Salumaa filosoofia ajaloo loengute masinakirjalisi paljundusi, hiljem raamatut, kasutasid üliõpilased Tartu ülikoolis Tõnu Luige ja Ülo Matjuse eksamiteks valmistudes, ei mäleta aga, et Salumaa oleks seoses Heideggeriga üldse kõne alla tulnud. Ometi paistab, et Salumaa võis olla see, kes kandis sõjaeelset Heideggeri-retseptsiooni (Walter Freymann, Alfred Koort) edasi ja jõudis tõenäoliselt sellest midagi vahendada ka Vahingule ja Undile.

Otsustav tõuge, mis pani ka Matjuse lõpuks liikuma Heideggeri mõtlemise poole, tuli Riiast, sääl tegutsenud fenomenoloogide ringist (Andris Rubenis, Māra Rubene), kelle koostöö kohta fenomenoloogidega Moskva ülikoolist (Nelli Motrošilova) on öeldud „phenomenological conspiracy“ . Ülo Matjus meenutab: „Käisin 1970. aastate algul seoses väitekirja kaitsmiseks valmistumisega sageli Riias, kus sattusin ühe sealse filosoofi eraraamatukogus ka paarile M. Heideg­geri teosele, mis olid ilmunud pärast sõda – enne sõda ilmunud olid Tartus olemas. Tõin T. Luige õhutusel järgmisel korral Tartusse kaasa oma raha eest ostetud koopia [Heideggeri] ettekandest „Platoni õpetus tõest“, millest teadupärast saigi alguse Tõnu Luige sügavam pöördumine olemisajaloolise mõtlemise poole, mis otsustavalt mõjutas kogu ta käsitust filosoofiast olemisajaloolisena …“

Eraldi tähelepanu väärivad siin „olemisajalooline mõtlemine“ ja „tõde“. Tõepoolest, nii Luik kui ka Matjus tõlgendasid Heideggeri tema hilisest ehk „Olemise ja aja“-järgsest mõtlemisest lähtuvalt. Heidegger ise nimetab seda tema mõtlemises 1930. aastatel aset leidnud teisenemist käändeks (Kehre). Käänet võiks ehk seletada nii: Heidegger liikus küsimuselt, mis on olemise mõte (Sinn von Sein), küsimuse juurde, mis on olemise tõde (Wahrheit des Seins). Olemist ei tõlgitsenud ta enam mitte (inimese) olemasolust (Dasein), seda konstitueerivast olemisemõistmisest lähtudes, vaid püüdis olemist mõtelda olemisest enesest lähtuvalt – ja seda olemasolu poole. Sellega, et sõnast „olemise mõte“ loobutakse „olemise tõe“ heaks, rõhutab „Olemisest ja ajast“ võrsuv mõtlemine edaspidi rohkem olemise avatust ennast kui (inimese) olemasolemise avatust olemise avatuse suhtes.

Et seejuures pole tegemist suunamuutuse või ümberpöördumise, vaid senise mõtteteekonna järjekindlama jätkamisega, on Heideggeri enesetõlgendus. Nüüd ühe osa Heideggeri järgijate silmis see õigustab lähenemist, et hilise Heideggeri filosoofia on täielikum, kui seda on varasem käände-eelne. Seesama olemisajalooline mõtlemine annab justkui üleoleku peateosest „Olemine ja aeg“ inspireeritud eksistentsialismi ja eksistentsifilosoofia, nende vaimus Heideggeri-tõlgenduste suhtes: näha Heideggeris eksistentsialisti on väärõpetus.

Tõnu Luige juhis „Olemise ja aja“ lugemisel oli keskenduda §-le 44, kus Heidegger kritiseerib traditsioonilist arusaama tõest, mille kohaselt on tõde otsustuse omadus ning kujutab endast vastavust ettekujutuse ja selle objekti vahel. Sellist tõde nimetab Heidegger õigsuseks. Tõde kui otsustus saab nüüd võimalikuks „inimese olemasolu olemisavatuse valendikus“; olemisajaloolise käsituse kohaselt „olemise enese avatusena mõistetud valendikus“ (Lichtung). Seega oli Luige soov, et juba ainuüksi Heideggeri peateosele lähenetaks olemisajaloolise mõtlemise horisondilt. Teised paragrahvid võisid olla sisult küll põnevad (nt § 40, kus eristatakse ängi (Angst) ja hirmu (Furcht)), ent olemisajaloolise mõtlemise silmis neil erilist kaalu polnud.

Siinkohal on „valendik“ n-ö Ülo Matjuse sõna. Just tema hakkas Lichtung’it tõlkima valendikuks. Tõnu Luik on korduvalt mõista andnud, et tema tõlgiks teisiti. Tegemist on mõtlemissõnaga, mis on Heideggerile tõesti olemuslik ja oluline ning mis säärasena tõuseb siinse olemisajaloolise retseptsiooni keskmesse, osutudes ühtlasi sõnaks, mille tõlkimisel Ülo Matjuse tee läheb lahku Tõnu Luige omast.

Eks neid Heideggeri mõtlemissõnu ole veel, mida nad ümber ütlesid erinevalt – ja siit ei tohiks sugeneda draamat. Samas, kui lugeda, kuidas Matjus oma Heideggeri esiktõlke „Mõtlemise ülesanne ja filosoofia lõpp“ (1988) saatesõnas ja iseäranis kirjatöös „Olemine kõneleb eesti keeli“ (2011) ikkagi kirjutab Lichtung’i tõlkimisest valendikuks, selle mõtlemissõna ümberpanemise tähendusest ja tähtsusest tema kui Heideggeri-tõlkija sünnil ja heideggeriaanliku mõtleja kujunemisel, siis peaks asi olema naljast kaugel. Ning jutt Tõnu Luigest kui teejuhatajast hakkab mingis osas, mida rohkem ta teda tänab, paistma suursuguse stilisatsioonina, vaat et heideggerliku (keele)mänguna: Denken – Danken, ehk proosalises eesti keeles: mõtlemine on tänamine.

Siiski, sõna „Lichtung“ tõlkimisse on Matjus kätkenud fundamentaalsema dramaatika. Küsimus pole lõpuks kahe inimese keelemeele ja isikuomaduste erinevuses. Küsimus on, kas olemist (nagu mõistab seda olemisajalooline mõtlemine) on üldse võimalik eesti keeles ütelda. Kas eestikeelsena on olemisajalooline mõtlemine ülepea (Matjuse lemmiksõna!) võimalik? Heideggeri esiktõlkes (1988) väljendab ta selle osas sügavat kahtlust. 1989. aasta saksakeelse ettekande tarvis sõnastab ta selle küsimuse pealkirjana: „Spricht das Sein auch estnisch?“ ehk „Kõneleb olemine ka eesti keeli?“.

„Tekib kahtlusi. Kui olemine on olemas ja olemas ühe ja sama olemisena, millepärast ta siis ei kõnele eesti keeli. Miks ta kõneleb meelsasti saksa keeli, ka kreekat. Kas ja millepärast need on olemise keeled, olemuslikud ja olulised keeled. Kas ja millepärast eesti keel ei ole olemuslik ja oluline – wesentliche! – keel. Millepärast see olemine ikka ei kõnele eesti keelt. Võib-olla iga keel ei olegi olemise koda. On ta siis keel, kui ta ei ole olemise koda.“ (Mõtlemise ülesanne).

Järgnevalt, 1991. aastal, möönab ta vastusena küsimusele juba ka võimalikkust ning 2011. aastal peetud ettekande pealkirjaks on ilma küsimärgita kinnitav „Olemine kõneleb eesti keeli“. Veendumuse, et kõneleb, annavad eesti keelde tõlgitud kirjatööd ja arutelud. Ümberpanekutest peab ta silmas neid, mis kuuluvad Heideggeri hilisemasse mõtlemisse – „Filosoofia lõpp ja mõtlemise ülesanne“, „Kunstiteose algupära“ (2002) – ja kus Lichtung on valendikuna tõlgitud.

„Olemine kõneleb eesti keeli“: „… peab tunnistama, et tänu sellele sõnaleiule sai üldse võimalikuks „Filosoofia lõpu“ tõlkimine ja tõlge ning algas ettevaatlikult selle tõendamine, et ka eesti keel võiks vabalt ja tõrkeita kõnelda olemisest ehk – olemisajaloolise mõtlemise mõttes – olemine ise võiks kõnelda eesti keeli ..“

Ühesõnaga, Matjus justkui ütleb, et Heideggeri-ümberpanekud on tal õnnestunud, mis väljendub selles, et „valendik“ tõlkesõnana töötab, laseb vaat et olemisel enesel „vabalt ja tõrkeita kõnelda“ eesti keeles. Kui seda kohta nüüd üle lugeda, siis hakkab paistma miski, mida söandaksin nimetada Ülo Matjuse keele- ja tõlkemõtlemise katastrophe’ks ehk pöördeks. Õigustab ju Matjus oma esimest Heideggeri-tõlget hoopis käsitusega, mille kohaselt, kui utreerida, on Heideggeri puhul kohaseks tõlkimismeetodiks just tõrge ja tõrkumine. Esiktõlke saatesõnas on sõnastatud: teisiti mõteldu tähendab ka teisiti üteldut. Nii pidi Matjuse meelest ära hoitama Heideggeri olemisajaloolise mõtlemise n-ö tagasitõlkimine metafüüsika keelde. See tähendab, et tõlkides tuleb kasutada eripärast keelepruuki, mis peab mõjuma võõrastavalt ja lugemist raskendavalt ning võib läheneda tõlkekeele kommunikatiivsust ohustavale arusaadamatusele.

Ülo Matjus: „Martin Heidegger peaks ka eesti keeli võõrastama, meid piidlema sundima – sest teisiti mõteldu tähendab ka: teisiti üteldu. Võõrastada võib sõnatarvitus, sõnatäpsustus, uussõnalisus, uustähenduslikkus jms., mis kõik tähendab teisiti mõteldu teisiti üteldust.“

Lõpetuseks: Matjusest enne Matjust. Oma kahte raamatusse „Kõrb kasvab“ (2003) ja „Raamat on raamat (2018) on Ülo Matjus koondanud oma need kirjatööd, mille põhjal ta ilmselt soovib, et teda eeskätt mäletataks. Sinna on ta valinud ka tekste, mis pärinevad tema n-ö filosoofiaeelsest ajast. Ja kui võtta Matjuse mõõduks olemisajalooline mõtlemine, siis tuleks teha veel omakorda eristus Matjuse filosoofilises perioodis. Nende n-ö Matjus enne Matjust artiklite hulgas köitis mu tähelepanu „Desillusioneeritud Marat“, nõukogude näitekirjaniku Aleksei Arbuzovi näidendi „Mu vaene Marat“ Vanemuise lavastuse kohta 1965. aastal avaldatud retsensioon. Tolle näidendite teemaks on noore inimese vaimne ja moraalne küpsemine nõukogude ühiskonnas, selle protsessi subtiilne psühholoogia, konfliktsus. Ülo Matjus on kirjutatud oma arvustuse sügava kaasaelamisega. Seejuures on ta rakendanud dialektikat nõukogude noorsoo isiksuslike vastuolude käsitlemisel. Kui selles võib näha Matjuse eneseanalüüsi, siis on see oma peenuses halastamatu. Lepiks kokku, et siin kõne alla võetud aja- ja enese­tunnetuses on põlvkondlik.

Marat on „ühtlasi aja produkti (välise käitumise printsiibiks on veiderdamine, sõnade kahemõttelisus) ja ühtlasi aja ignorandi (seesmised printsiibid, mis tegusid suunavad) dialektiline ühtsus. Nõnda „ületab“ Marat aega.“

„Marat on pidevalt iseennast „ületav“ aja produkt.“