Toeta

Muinaslugu muusikast

  • Jaapan on kaugel …

    JAAK KIKAS

    Narihiro Matsumoto näitus „35-39“. Haki galeriis 8. XII 2023 – 13. I 2024.

    „Jaapan on kaugel …“ kirjutas Luuletaja. Ja ega me tast paljut ju teagi. See on küll selline täiesti isiklik väide. Haikud. Hokusai „Kanagawa suur laine“. Siiski-siiski on viimasel ajal meieni jõudnud saadikuid ka jaapani kaasaegsest kultuurist. Selle aasta kevadel lõi Kumus külastajarekordeid Teamlabi „Hõljuvad õied igavikumeres“ ja mõneti varem (2015/2016) eksponeeris Kumu veel ühe jaapani kaasaegse kunsti suurnime Ryoji Ikeda „Supersümmeetriat“. Etteruttavalt: Ikeda tuleb sel aastal uuesti Eestisse – sedapuhku Tartusse kultuuripealinna programmi raames korraldatava soolonäitusega, mille alusmaterjaliks on Tartu ülikooli genoomika instituudi teadusandmed. Tõsi, nii Teamlabi kui Ikeda puhul ilmneb see „jaapanipärasus“ peidetuna tehnoloogiliste lahenduste taha.

    Multitalent Kyōtost

    Aga „suurte“ kõrval on Eestisse jõudmas või jõudnud teisigi jaapani kunsti põnevaid saadikuid, näiteks Narihiro Matsumoto ja tema mõneti krüptilise pealkirjaga näitus „35-39“. Matsumoto on sündinud Kyōtos aastal 1984. See asjaolu seletab lahti ka näituse pealkirja: väljas on kunstniku viimase viie eluaasta jooksul valminud teosed. Näitus, muide, on leidnud juba ka rahvusvahelist aprobatsiooni – Tartusse saabus see Baselist, kus novembris oli väljas ateljees Numas Igra. Fotograafiaga alustas Matsumoto 2013. aastal, olles aga enne seda tegelenud poksi, tantsimise ja lavakujundusega. Need eelmised tegevus- ja huvialad on leidnud ka fotograafilist refleksiooni – netiotsing tuvastab Matsumoto eelkõige kui võimeka teatrifotograafi, kes on jäädvustanud mitmeid Kyōtos toimunud (tantsu)lavastusi. Eestist oskan ehk kõrvale seada vaid Gabriela Urmi teatri- ja filmifotograafina, lavakujundaja-kunstniku ja lavastajana – tema lavastus „Selgroogupidi koos“ (2014) Tartu Uues Teatris oli võimas elamus.

    Matsumoto on aga teatrifotograafiast edasi läinud. Näitusel eksponeeritud töid võiks nimetada fotolavastuseks. Kunstnik kirjeldab oma loomeprotsessi: „Ma pean vajalikuks, et looming tekiks reaalses tegevuses, sest tahan seda oma silmaga näha ja ise kogeda. Kui hakkan oma peas oleva 2D-kujutise põhjal looma 3D-pilti, tuleb ette palju ebaõnnestumisi ja ootamatuid lahknevusi, aga need äpardused ja kõrvalekalded panevad mind alati naeratama. Kuidas panna objekt hõljuma, kuidas luua varje, kuidas muuta taeva värvi – sellised tehnilised küsimused on alles loomisprotsessi algus. Kui kujutis on valmis, algab suhe „selle asja“ – loomisprotsessis oleva töö – ja minu vahel. See ongi minu looming, hetk, kui kõik saab tõeliseks ja lõpuks ma näen seda. Foto on selle konkreetse juhtumi jäädvustus, hetktõmmis ajas.“ Kunstnik on põhimõtteliselt keeranud selja võimalustele, mida tehisajuga tipnevad digitehnoloogiad piltide genereerimiseks pakuvad ja lavastab pildi reaalsel maastikul reaalsete objektide abil. Need objektid aga eiravad nii mõnelgi puhul näivalt füüsikaseadusi, näiteks hõljuvad õhus nähtava toeta.

    Narihiro Matsumoto oma pildiga (oma pildil).

    Hetk ja igavik

    Kui tants ja teater on vägagi dünaamilised (ajalised) kunstivormid, siis foto seevastu on „peatatud aeg“, kinnipüütud hetk, kus midagi enam ei muutu. Milline on kunstniku suhe ajaga? Matsumoto: „Protsessi käigus ma ei mõtle aja mõistele. Kui mulle meenuvad nostalgilised mälestused põhikooliajast, ei taju ma seda kui midagi, mida ma mäletan, või mälestust, mis on tagasi tulnud, vaid kui teatud aega, mis on kätte jõudnud. Kui ma näen päikeseloojangut, ookeani, mägesid, tuult ja nähtamatut teispoolsust, on „see aeg“ käes ja mu mõte käib muudkui ringi ja ringi. Ma nimetan seda vaadet igavikuks. Jaapani sõna 永遠 vasted teistes keeles pole kunagi päris see, mida selle sõnaga ise silmas pean, kuid praegu kasutan sõna igavik. Minu kunstitegemise protsess on viis tuua tagasi olulised ajad minevikust. Need kallid hetked minevikust on näiteks mu ema suvel piletiväravas seismas; ostukeskuse katus; aeg, mil mind basseinis kukil kanti; maja, kus varem elasin, ja nii edasi.“

    Kahest filosoofilisest ajakontseptsioonist – presentismist ja eternalismist – näib kunstnik tugevalt toetavat eternalismi (seda kinnitab ta ka ise), kõigi olnud ja tulevaste ajahetkede samaaegset kooseksistentsi. Albert Einsteini aegruumi, milles tänu Endel Tulvingu episoodilisele mälule suudame sooritada ajarännakuid minevikku.

    Näitusesaalis

    Aeg siseneda näitusesaali. Steriilselt valge ruumi (põrand ja lagi kaasa arvatud) seintel ripuvad värvirõõmsad pildid. Pea kõikide Matsumoto piltide üheks elemendiks on meri. Ei, mitte see Hokusai hiidlaine ega Teamlabi mäslev digimeri, vaid rahulik ja tüüne, vaid nõrgas laines veteväli, mis moodustab piltidele fooni. Pärisin kunstnikult, kas on siin peidus mingi varjatud tähendus? Ei. Talle lihtsalt meeldivat meri. Ja piltidel on pea alati ka üks inimtegelane. Kunstnik ise. Ühele pildile kuluvat aega koos kõigi ettevalmistustega hindas kunstnik mõnele nädalale, võttepaigas saavat paari tunniga hakkama. Matsumoto näitas oma tahvelarvutist ka, kuidas näeb välja tagalava, kus kõik on juba võtteks valmis seatud. Kõik vajalikud efektid saavutatakse reaalses füüsilises ruumis – näiteks on taeva punase värvuse tarbeks taustale tõmmatud vastastoonis riidest palakas.

    Aga peale piltide on näitusel veel üks eksponaat. Kineetiline skulptuur. Kõrgel valgel laual pöörleb aeglaselt oksaraag – kasevits paari külge jäänud lehega, jaapanlikult habras ja elegantne. Korra täispöörde jooksul lükkab oks niidil rippuvat paberilehte-kirja. Kunstniku sõnul tulid nii inspiratsioon kui ka teostus Eestis kohapeal (paari päeva jooksul!). Lähteimpulsiks olevat olnud tänaval nähtud lund lükanud laps.

    Avamisel oli üks põnev kogemus – kui edukalt saab oma tööga hakkama Google Translate! Matsumoto ja galerist Silja Truusi jaapani-eestikeelne vestlus sai publikule mõistetavaks mobiiltelefonis tegutsenud rakenduse vahendusel audios. Ilmselt oligi see kõige kiirem ja täpsem üksteise mõistmise kanal.

    Edasi Peipsi äärde

    Pärisin galerist Raul Oreškinilt, mis kombel neil Jaapani kunstnikuga kontakt tekkis. Huvi olevat olnud sealtpoolne. Kunstnik ise ütles, et talle oli Eestist rääkinud tema inglise keele õpetaja. Matsumoto oli tundnud huvi võimaluse vastu veeta paar talvekuud residentuuris Voronja galeriis Peipsi-äärses Varnjas. Voronja maja on läbinud korraliku rekonstruktsiooni, saanud uued ja soojapidavad aknad ning soojustatud katuse. Seal saab nüüd aasta ringi tegutseda, mistõttu galerii kunstniku soovi rõõmuga aktsepteeris. Näituse avamine Haki galeriis on Voronja residentuuri lisaboonuseks. Pärast seda siirdubki Matsumoto kuni jaanuari lõpuni Varnjasse. Küsimusele, mida ta enne siia saabumist Eestist teadis, vastas kunstnik, et mitte kuigi palju: seda, et siin on talvel külm ja paljude päevade jooksul ei pruugi päikest näha olla. Ja oli ise põnevil, millist mõju võivad sellised tingimused tema loomingule avaldada. Võime meiegi mõistatada, millist inspiratsiooni võivad kunstnikule anda Peipsi ääretud lumega kaetud jääväljad ja kogu kohalik koloriit. Peipsi-äärne Sibulatee reklaamib ennast kui piirkonda, kus saavad kokku kaks rahvust ja kolm kultuuri: vene vanausulised, baltisaksa mõisakultuur ja eesti kohalik kultuur. Ja kui nüüd lisandub veel neljas …

    „Eesti on kaugemal veel,“ on Luuletaja tõdenud. Aga ehk aitavad need Narihiro Matsumoto pildid Jaapani kõrval meile ka Eesti lähemale tuua? Avastada mingeid külgi meist endist, mis seni tähelepanuta jäänud, nüüd aga sellises kauges peeglis ootamatult nähtavaks saavad?

     

  • Peaaegu rõve, ent väga huvitav

    KARIN PAULUS

    Näitus „Vaprad ja ilusad. Eesti eramuarhitektuur 1980. aastatel“ arhitektuurimuuseumis kuni 21. IV. Kuraator Triin Reidla, kujundajad Koit Randmäe ja Brit Pavelson, fotograaf Martin Siplane, videointervjuude režissöör Maris Kerge, koordinaator Anna-Liiza Izbaš.

    Meie varane postmodernism on praegugi kohati esteetiliselt ebamugav vaatepilt. Sellega, et mõni maja tundub lausa vastik, tuleb leppida. Vastik võib aga tähendada ka huvitavat. Täpselt nagu toiduga: kuidas tundus elu esimene amps banaani, jogurtit, hallitusjuustu? Polnudki nii jäle, kui asja teise nurga alt vaadata – ja mekid uuesti. Sama leebest ja empaatilisest vaatest on kantud suuremas osas 1980. aastate elamuid tutvustav näitus. Selle tegijate üks rajumaid ettepanekuid ongi, et miks mitte näha Ilmandus, mida rahvas Lollidekülaks ja Lollidemaaks kutsub, ajastuomast väärt miljööd. Vanalinnas uudistatakse keskaega, Kalamajas hoitakse puitaguli esteetikat, paepealsel saab aga nautida üleminekuaja pööraseid unistusi: tornikesi, veidraid plaane, tohutut pretensioonikust. Ja tõsi ta on, Ilmandu on stiilipuhas oma ajastu laps!

    „Rohkem pole vähem,“ polemiseeris arhitekt Robert Venturi juba 1966. aastal teoses „Keerukus ja vastuolulisus arhitektuuris“ („Complexity and Contradiction in Architecture“) ortodokssete modernistidega. Tema meelest tuli lakoonilist ja lihtsustatud arhitektuuri vältida, sest Ludwig Mies van der Rohet parafraseerides leidis ta, et niisugune arhitektuur on tüütu – less is bore. Sellistest ideedest lähtuvalt kujuneski praeguseni vältav keeruline, ajaloost ning kontekstist lugupidav, tolerantne ning mitmekesine postmodernism.

    Näituse kuraator Triin Reidla on tajunud väga õigesti: vaatajale on eriti põnevad 1980. aastad, mil Nõukogude ühiskonna totaalse vaid üht tõde salliva ideoloogia ning argielu vastuolu oli kontrastne ja kummaline. Kui eramute püstitajad soovisid elada piltlikult öeldes nagu naftamiljonärid USA filmis, siis ametlikult nõuti revolutsiooni vaimus kõigi maade proletaarlaste ühinemist ning leninlike ideede järgimist. Otsapidi pistab kuraator nina ka 1970. aastatesse (ei puudu Veljo Kaasiku Venna maja) ning 1990. aastate algusesse, sest mõni ehitus oli veninud pikale, kuid jätkus ka esiti ebaotstarbekas suurustlemine.

    Märgiliste sündmuste seas on meenutatud, et meie olümpiakangelannale Erika Salumäele kingiti 1991. aastal umbes samasugune maja, nagu Kristjan Palusalule kingitud talu Pillapalus.

    Näituse vormid haakuvad hästi 1980. aastatel ehitatuga. Värvilised konstruktsioonid meenutavad veidi Ado Eigi, Leo Lapini ja teiste võttestikku, kuid ei kopeeri üht ega teist.

    Iseenda rada

    Kuraator Triin Reidla avab põneva maailma, kus postmodernismi kaudu ilmneb soov astuda vastu Nõukogude aja üheülbalisusele ning teha midagi muud. See taotlus hõlmas nii arhitektuuri loomingulist vabadust kui ka tellija elustiili. Ei soovitud elada düstoopilistes ühetaolistes, ühesugustes korterites, ühesuguste esemete keskel, teades, et kõik otsused on sinu eest justkui ära tehtud. Mõneti tähendas seesugune lähenemine kõigile otsinguid, aga ka eksimisi ja koperdamisi, ent sellegipoolest oli see iseenda valitud rada pidi minek.

    Nagu näitusel ka ilmsiks tuleb, kujunes tollal sammhaaval tavaks, et tellija sai projekteerimisprotsessis järjest enam ja enam kaasa rääkida ehk ülevalt alla otsustamise asemel kujunes välja dialoog. Ometi sundis aeg kohati leiutama vägagi imelikke strateegiaid. Kuna eluruumide pinnale kehtisid piirangud, siis kasutati neist möödaminekuks kõikvõimalikke abiruume, poolkorruseid, lisapindu, mida pered kasutasid hiljem tegelikult lisatubadena. Seega tõi pealesunnitud normide ülemängimine kaasa aeg-ajalt vägagi uuendusmeelseid põhiplaane. Tõsi, teinekord oli tulemus ogar.

    Näituse kuraatori Triin Reidla pilk on veidi teistsugune kui kunstiteaduse eriala lõpetanu oma. Nimelt on ta bakalaureuse- ja magistriõppe läbinud kunstiakadeemias muinsuskaitse ja konserveerimise erialal ning juhib praegu samas arhitektuuri konserveerimise õppesuunda, jätkates ühtlasi õpinguid doktorantuuris. Ta on töötanud muinsuskaitseametis ning põgusalt toimetanud ka ajakirja Pööning. Arhitektuurimuuseumi väljapanek tugineb Reidla 2020. aastal kaitstud magistritööle „Nii kole maja! Postmodernistlikud elamud ja nende väärtustamise problemaatika“*. Näituse pealkiri on pehmem ja ka korrektsem: arhitektuurimuuseumis, kus kaardistatakse ja analüüsitaksegi loomet seinast seina, ei ole ehk vaja anda hinnangut, et mõni asi on inetu. Üsna õpetlikult (muuseumi mõte on ka harida) teeb Reidla vaatajale selgeks, kuidas ise tuvastada postmodernistlikke elamuid. Reidla toob esile mahtu liigendavad lisandused, nagu erkerid, tornid, rõdud ja verandad, mitmetahulised katused, suure elupinna (lausa 100–1200 ruutmeetrit), ajaloolisi stiile matkivad erikujulised uksed-aknad.

    Ajastu absurd

    Mõneti on näha, et arhitektuuriuurijad kalduvad aina enam 1980. ja 1990. aastate poole. Arhitektuurimuuseumis on hiljuti olnud kaks haakuvat näitust: 2023. aastal „Prognoos ja fantaasia: piiri­deta arhitektuur 1960.–1980. aastatel“ (kuraatorid Andres Kurg, Mari Laanemets) ning 2022. aastal Triin Ojari uue ühiskonna sünnilugu avav „Rutiin ja plahvatus. Siim. Kreis. Ausing“.

    Näituse „Vaprad ja ilusad. Eesti eramuarhitektuur 1980. aastatel“ on aidanud väärikalt välja mängida kujundajad Koit Randmäe ja Brit Pavelson. Nad on loonud vahvad üksused, kus kohati lausa kakofooniline arhitektuuristilistika on hästi jälgitav, ent vormid haakuvad 1980. aastatel ehitatuga. Värvilised konstruktsioonid meenutavad veidi Ado Eigi, Leo Lapini ja teiste võttestikku, kuid ei kopeeri otseselt üht ega teist. Tekstid pole samuti veiderdavad, „ajastuomaselt“ rahutud, vaid kuraatori mõttekäigud on loogiliselt jälgitavad.

    Süvenetud on põhjalikult nelja paikkonna arhitektuuri: Rehe tänava piirkond Viljandis, nn Arhitekti linnaosa ja Ihaste Tartus ning Ilmandu küla Tallinna külje all. Kõige mainekam on nende seas kahtlemata nn Arhitekti linnaosa: nimelt hoonestati 1980. aastatel Veeriku kant edumeelselt parimate Eesti ning tuntumate Tartu arhitektide elamutega. Tooniandvaks tegijaks on seal Ado Eigi, kes on kavandanud ühe suurima ning ehk kõige pretensioonikama majade rühma. Elamutes Ravila 21–41 on villalikku suursugusust ja postmodernistlikku dekoratiivsust. Näitusele on jõudnud ka nende ehitistega haakuvad Ado ja Niina Eigi kavandatud värvikate vormide ja nimedega joonised „Roheline maja“ ja „Roosa maja“. Praegu on ausalt öeldes kohati raske aru saada, kas taotluseks on olnud kaarelise joonise rikkalik harmooniline ilu või võimaliku elaniku mugavus.

    Pildimaterjal on tõeliselt mahlakas, mitte ainult arhiividest, vaid ka pere­albumitest pärit, ja selle kaudu avaneb ajastu absurd. Ikka üsna imelik on mõelda, et tootmiskoondisel Eesti Taara oli oma ehitusmaterjalide kauplus, või vaadata, kuidas villastes dressides asjaarmastajad ilma igasugu tehnikata raskeid töid teevad.

    Roheline maja. Ado Eigi ja Niina Eigi, 1980. Arhitektuurimuuseum

    Suur väärtus on videointervjuud. Sõna saab näiteks Jaak Huimerind. Ilmselt on paljudele suur üllatus, et just tema, kes ta on vaata et aastakümneid tuntud kui omamoodi hea maitse keiser, kes armastab Pärnu luikvalget supelfunktsionalismi, on Ilmandusse losse kavandanud. Igatahes veidi torssis olemisega ta oma ammustest tegemistest räägib.

    Erakordselt sümpaatne on arhitekt Aivo Schultsi meenutus, kuidas ta enesele maja ehitas. Ja veelgi toredam on, kui tema maja ostnud Ülari Niinemägi räägib, et see veidi sakraalse ilmega hoone on mõjutanud tema arusaamist ruumist. Nii oskab ta nüüd hinnata ruumide paigutust, avanevaid vaateid, valgusekasutust, armastusega tehtud valikut. Tundliku inimesena pole ta ümberehitamisega kiirustanud, vaid võtnud enesele mõtlemisaega. Näiteks avaneb meile basseiniruum, kuhu oli juba redel paigutatud, kuid mida omanik ei jõudnudki valmis ehitada. Niinemägi on loobunud esitisest mõttest sellest lihtsalt kena pesemisruum teha ja otsib taktitundelist lahendust. Praegu on näha, et keskkond on nagu ajakapsel: ehitatud on väga erinevatest materjalidest. Nõukogude ajal ning ka 1990. aastate alul oli teatavasti puudus kõigest: eraehitaja pidi materjale sageli kõveraid teid pidi hankima ning tihti tuli maja püstitada ise ja talgute korras, mis tähendas muidugi ka oskamatuid ehitusvõtteid. Schultski mainib raskusi ning et ehitamine viis abielu purunemiseni. Ausalt öelda räägitakse majaehitusest kui totaalsest painest ka praegu: raske hõõrumisi täis protsess toob nii mõnigi kord kaasa lahkumineku. Uus omanik räägib, et arhitekti valikud on talle selgemaks saanud. Näiteks Schults mainib intervjuus, et püüdis vältida Nõmme maja puhul liiga limpsitud ilmet. Seetõttu kasutas ta täisvuuki, mis tähendab, et mört paistab telliste vahelt. Ja pole ime, et nii mõnigi on ka nüüd arvanud, et elamu on poolik. Uuel omanikul pole siiski õnneks plaani algideed muuta.

    Gled-Airiin Saarso meenutab, kuidas elati Raine Karbi kavandatud majas. Meelde jäävad mitmed värvikad seigad, nagu see, et projekti saamiseks hangiti arhitektile sügavkülmkappe. Hoones oli koht pere äritegevusele ehk piisavalt ruumi nartsisside ning tulpide ajatamiseks ning kulude kokkuhoidmiseks elati vaid viiekorruselise maja ühel korrusel.

    Raske öelda, kas Eesti vabanemine tõi kaasa ka ehituskunstis suurema priiuse ja ärivaimu või kas tellija võib olla oma tahmistes nüüd veelgi radikaalsem (kas sellised majad saaksid praegu üldse kasutusloa?). Mõned omaaegsed lossid ja villad on siiani pooleli, aga on teisi, mis on kohanenud ja saanud selga sooja kuue ning pähe päikesepaneelid, võtnud oma laia tiiva alla ärisid. Nõnda on pilt ikka kirju ja postmodernsel viisil ühe tõeta.

    * Triin Reidla on kirjutanud töö põhjal Sirpi artikli: Triin Reidla, Avamata peatükk arhitektuuri ajaloos. – Sirp 20. XI 2020.

     

  • Kas meie majad kaitsevad meid?

    INDREK SAAREPERA

    Kõigepealt oli varjualune: käepärastest materjalidest lihtne ehitis, mis andis inimesele kaitset külma, kuuma, tuule, vihma ja päikese eest. Varjualusest on ajapikku saanud keerukam ja mugavam maja, mille põhiülesanne on suuresti ikka sama – pakkuda kaitset vaenuliku keskkonna eest. Seda nad ka teevad, kuni meid ei kimbuta ekstreemsed loodusnähtused. Asukohaga on meil vedanud: maa Eestis ei värise, orkaane ei esine, üleujutused on väikesed. Kas meie majad pakuvad aga kaitset ka siis, kui juhtub midagi, millega ei ole neid projekteerides ja ehitades arvestatud? Mis siis, kui keegi tahab need meelega lõhkuda? Kas leiame seal varju, kui neid pommitatakse?

    Soome ja Jaapan

    Sõja tõenäosust võib siinmail vabalt võrrelda maavärinaohuga mõnes seismiliselt aktiivses piirkonnas. Mõlemat juhtub teatud sagedusega, kuigi neid ei saa täpselt prognoosida. Hoiatusaeg on maavärina korral lühike või lausa olematu, sõda annab endast pisut varem ette teada. Jaapanis väriseb maa kogu aeg ning sageli päris tugevalt, aga majad jäävad püsti ja ohvreid on minimaalselt – tulenevalt hoonete ja muu taristu valmidusest vastu pidada. Inseneride ja arhitektide oskused on seal rakendatud elanikkonna ohutuse teenistusse. Aasta alguses tabas tugev maavärin Türgit: meenuvad pildid, kus majad on pudenenud koost ja külili kukkunud, hukkunuid oli üle 50 000. Tagantjärele võivad türklased süüdlasi otsida ja käsi laiutada, aga mis sellest enam kasu. Käisid meiegi päästjad seal abi andmas, aga paraku kedagi elusana päästa ei õnnestunud, sest rusudesse oli liiga ohtlik siseneda. Saadi vaid väärtuslikke kogemusi.

    Kui tõmmata riikide puhul paralleel sõjaohuks ja maavärinaks valmistumise vahele, siis Soome on Jaapan ja Eesti pigem Türgi. Soomes on viimase 65 aasta jooksul ehitatud iga üle 1200-ruutmeetrisesse hoonesse ruumide kompleks, mille saab luukide ja ustega eraldada ning mille lagi ja seinad peavad vastu koormusele ligikaudu 10 tonni ruutmeetrile. Sellistel ruumidel on omaette sõltumatu ventilatsioon, isikliku hügieeni tagamise võimalused, vee- ja toiduvaru kaheks nädalaks. Selle kompleksi nimetus soome keeles on „väestönsuoja“, eesti keeles „varjend“ (olgem edaspidi terminites täpsed). Olgu öeldud, et praeguseks on Soomes töökorras vähemalt 50 500 varjendit 4,8 miljonile inimesele.

    Pildil korterelamu Zaporižžjas pärast pommitabamust.

    Ei tundu olevat just raketiteadus ehitada Eestis samamoodi, nagu seda on Soomes järjekindlalt tehtud, valmistada majad ette ootamatusteks, mida küll oma sõnade järgi oodata oskame. Pean silmas juttu, et just meie tunneme kõige paremini idanaabri hingeelu ja nägime lausa prohvetlikult ette selle kahe aasta tagust agressiooni Ukrainasse. See tark jutt kõlab kui muusika meie kõrvadele, aga tegude järgi, vähemalt elanikkonna kaitse osas viimasel 30 aastal, see tarkus kuskilt välja ei paista. Soomlased on samal ajal hoidnud madalat profiili soometudes ja järelsoometudes, aga ehitanud enam-vähem kogu elanikkonnale turvalise ja inimväärse varjendite võrgustiku. Mõlemad riigid on demokraatlikud: ühes on elanikud võrdselt kaitstud, teises võrdselt kaitsetud.

    Segadus varjumisega

    Viimasel ajal räägitakse päris palju varjumisest ja varjumiskohtadest. Millest siis tegelikult räägitakse? Termini „varjumis­koht“ definitsiooni ei leia, enamasti kasutatakse varjumiskoha nimetust seoses sõnaga „varjumine“. Viimase termini kohta leiab juba midagi eelnõu tasandil definitsioonilaadset.1 Jäädud on siiski häguse „koht, kuhu varjule minna“ tasemele, ilma lisaselgitusteta. Seaduse mõistes tähendab varjumine varjumist siseruumi ja „avalikud varjumiskohad“ on mõningad tavalised siseruumid, millest võiks ohu korral ajutiselt abi olla, kui juhuslikult nende lähikonnas viibida. Võtmesõna on siin just „avalik“, sest see viitab varjumiskoha omandivormile. Need üksikud varjumiskohad, mis on tähistatud päästeameti kodulehel ja maa-ameti kaardirakenduses, on hoonetes, mis kuuluvad riigile või kohalikule omavalitsusele. Kaitse mõttes ei erine need millegi poolest mis tahes hoonest nende kõrval või natuke eemal, kuna nende hoonete projekteerimise ja ehitamise normid on samad. Põhjatallinlasena tean päästeameti kodulehelt2, et võin varjuda Balti jaama tunnelis, Salme kultuurikeskuses, Niine tänava endises linnaosa­valitsuse hoones ja Kultuurikatlas. See on ka kõik. Ehk siis, kui võrrelda meie valmisolekut sõjaohu puhul põhjanaabrite omaga, on nemad piltlikult öeldes finišis ja meie pole veel stardis otsustanud, kas ja kuhupoole liikuma hakata.

    Meediaruumis sellist muljet ei jää. Siinsed kõneisikud räägivad tõsimeeli totaalkaitsest ja elanikkonna kaitsest selle osana. Kõlavad sarnased sõnad „varjumiskoht“, „varjend“ ja „varjumine“, ilma et vaevutaks öeldu sisusse laskuma. Viimase asjana on riik jõudnud soovituseni, et inimesed „võivad“ endale ise varjumiskohti ehitada (!). Päästeameti kodulehel saab tutvuda Tallinna tehnikaülikooli tööga3, kus pakutakse käe­päraseid insenerilahendusi korter­elamute keldrite konstruktsioonide tugevdamiseks. Need lahendused seisnevad peaasjalikult puidust lisapostide paigutamises lagede alla, et vältida nende kokkuvarisemist plahvatuse korral hoone lähikonnas (mitte hoones), samuti soovitatakse kuhjata akende ette liivakotte … Tänuväärt töö, vaesel ajal abiks seegi. Kas see on tõesti meie tase? Kuidas see meede üldse toimima peaks hakkama ja kui tulemuslik see on? Samas töös on kokkuvõttes välja toodud, et ehitada selliseid varjendeid nagu Soomes on töö- ja ressursimahukuse tõttu ebaotstarbekas. Nimetatud töö- ja ressursimahukust pole selles uurimuses küll uuritud, seda on võetud pigem eeldusena. Sama eeldust on mantrana kuuldud otsustajate suust viimased 30 aastat. Kas see ikka on nii?

    Soomes moodustab eluhoone varjendi maksumus ligikaudu ühe protsendi kogu maja ruutmeetri ehitushinnast.4 Kas seda on palju? Meil ehitatakse majadele keldrikorruseid, kohati lausa mitu üksteise otsa, tihti selleks, et hoida seal autosid. Kas näha sama ruum ette ühele kahetonnisele sõidukile, mille paagis mitukümmend liitrit kergesti süttivat vedelikku, on otstarbekam kui rajada samale pinnale 15-le inimesele nõuetekohane varjend? Prioriteetide küsimus.

    Soovitused

    Kogu selle hala lõpetuseks annan ka mõned soovitused, et saaks astuda kohemaid esimesed sammud elanikkonna kaitstuse parandamise suunas – Soome ootab meid sihtkohas juba ees.

    Esiteks peaksid projekteerimise eest vastutavad liidud, nagu arhitektide ja ehitusinseneride liit, kujundama elanikkonna kaitse teemal selge seisukoha. Arhitektid peaksid nõudma riigilt elanikkonna kaitsega arvestamist planeeringutes ja hoone ruumiprogrammis, eriti avalike hoonete puhul. Insenerid peaksid algatama varjumiskohtadena käsitletavate ruumide ja taristu ehitusnormide muutmise, et need sõjalise rünnaku korral vastu peaksid.

    Teiseks tuleks inventeerida kogu seniajani säilinud varjendipark, anda hinnang selle seisukorrale ja pakkuda välja lahendused renoveerimiseks. Riik peaks leidma viisi need varjendid kasutusele võtta, olenemata omandivormist.

    Kolmandaks tuleks kiirkorras muuta ehitusnorme nii, et uute ja rekonstrueeritavate hoonete puhul oleks tagatud vähemalt „valmidus“ varjend rajada. See tähendab, et hoonete keldrikorrused peavad vastu pidama hoone kokkuvarisemise korral ja keldrist tuleb tagada ohutu evakuatsioonitee.

    Külma sõja ajal ehitatud varjendite kehandeid polegi nii vähe, kui võiks arvata. Sageli pole vajagi muud kui uuendada tehnosüsteemid ja teha ruumides keskmine remont – betoon ei kulu nii naljalt. Oluline on muutus mõtteviisis: ka sõja korral peab saama inimväärsetes ruumides varjuda – ja eluga edasi minna. Minul on vedanud, sest elan 1939. aastal valminud majas, mille keldris on varjend. Maailmasõda oli algamas ja Eesti vabariik soosis toona kortermajadesse varjendite ehitamist. Praegu hoiab naabrimees seal jalgrattaid, kartuleid ja moose. Kui häda käes, siis viime jalgrattad välja ja läheme ise asemele – kartulid ja moosid kuluvad sealsamas ära.

    1 Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu https://eelnoud.valitsus.ee/main#EJGBlIMa

    2 Päästeamet, avalikud varjumiskohad https://www.rescue.ee/et/juhend/elanikkonnakaitse/varjumine

    3 Tõnu Tomberg, Sander Kanter, Ivar Talvik ja Aldur Parts, Elanikkonna varjumisvõimaluste uuring võimaliku kriisisituatsiooni korral. Tallinna Tehnikaülikool, 2023. https://www.rescue.ee/files/Uuringud/2023-elanikkonna-varjumisvoimaluste-uuring-voimaliku-kriisisituatsiooni-korral.pdf?83ee60637d

    4 Pekka Rajajärvi, Väestönsuojat rakennetaan normaali- ja kriisikäyttöön. Asumisen rahoitus- ja kehittämiskeskus, 29. IX 2020. https://www.ara.fi/fi-FI/Tietopankki/ARAviesti/ARAviestin_verkkoartikkelit/Vaestonsuojat_rakennetaan_normaali_ja_kr(58677)

     

  • Kõige kestlikum on hoone kasutamine

    ANNI MARTIN

    Ehkki arhitekt Carl Elefante mõte, et kõige kestlikum hoone on see, mis on juba olemas1, ringleb erialaringkonnas ja poliitikakujundajate seas juba 2009. aastast, jääb see sageli kõigest loosungiks. Ilmekalt avaldus see taas eelmise aasta lõpus, mil tutvustati Tallinna linnahalli kandi uut kontseptsiooni, aga ilma linnahallita. Ilus, valus ja sümboolne akt linnalt, mille abilinnapea seisis naeratades mõned tunnid hiljem Pirita lillepaviljoni (kah nõukaaegne, kah mälestis, kah mõttetult kallilt ümber ehitatud) laval kõrvuti muinsuskaitseameti peadirektoriga, et vastu võtta pärandisõbraliku omavalitsuse tunnuskiri.

    Järgnenud arutelud nii nädalavahetuse arvamussaadetes kui meediaveergudel olid pealiskaudsed ja vaatasid täiesti mööda Elefante kestlikkuse põhimõttest. Muinsuskaitsjate nõrk hääl ei kõlanud lammutamise pooldajate kisakoorist üle. Ühed rääkisid hoone säilitamise vajadusest arhitektuurilise väärtuse, mitte kestlikkuse ideest lähtuvalt. Teisi on linna kurnamistaktika – linnahalli tühjana ja kütteta hoidmine, kureeritud lagundamine, ohtlikke kohtade tarastamine – veennud, et maja säilitamine on arutu, ebamõistlik ja pelgalt väikese kliki soovunelmast kantud idee, millele tulnuks jõuga juba 20 aastat tagasi lõpp teha, selmet maja kaitse alla võtta.

    Hoonete süsiniku jalajälg. Teooria …

    Kogu Euroopas, sealhulgas ka Eestis püüavad teadlased hoonete süsiniku jalajälje arvutamise metoodikas kokku leppida. Ülesanne pole lihtne, sest valemis on väga palju määramatust. Kuidas hinnata projekteeritava hoone, mille eelduslik eluiga on vähemalt 50 aastat, osade ja detailide uuskasutuspotentsiaali järgmises hoones? Kuidas ja kas võtta arvesse praeguste hoonete keskkonnakoormus, kui need on 50, 100, 200 või rohkem aastat vanad?

    Arvutused näitavad, et suur osa kliimamuutusi põhjustavast heitmest on seotud ehitamisega, sh ehitusmaterjalide tootmise, aga ka transportimisega. Seega on loogiline arvata, et vana, olgu kultuuriväärtusega linnahalli või mõne muu maja puhul tuleb süsinikuheitme arvutuslik võit välja sellest, et hoonete konstruktsioonidele antakse nullväärtus ja heitmeid tekitavad renoveerimisel eemaldatavad ja lisatavad kihid. Selline metoodika toob selgelt ja arvutuspõhiselt välja olemasolevate hoonete eelised uute majade ees, mille rajamisel arvestatakse heitmeks ka konstruktsioon, selle tooraine, materjali valmistamine, transportimine ja hilisem lammutamine. Samuti ei anna see metoodika võimalust eristada Mustamäe 70aastast paneelmaja, Supilinna 100aastast puidust töölis- ja Toompea 200aastast paest linnaelamut.

    … ja praktika

    Euroopa seisab silmitsi küsimusega, kuidas lammutada ja renoveerida pärast Teist maailmasõda rajatud massehituse piirkondi nii, et majade ehitusdetailid ja osad oleks korduskasutatavad järgmistel objektidel. Massehituse eelsete hoonete puhul on see lihtne. Vanu linnuseid ja varemetes mõisaid on aastasadu kasutatud kivimurruna. Rändavad palkmajad, olgu tervikuna või palkhaaval, pole samuti haruldased.

    Kahanevates väikelinnades võiks ka nõukogudeaegseid kortermaju kasutada materjalipangana. Peale tahte jääb ettevõtmine oskuste ja tehnika, aga eelkõige keerukuse taha.

    Puust ja punaseks

    Linnahall on kolossaalne ehitis. Hoone, mille ehitusalune pindala on ehitusregistri andmetel 39 422 ruutmeetrit. Seal on tonnide ja kuupmeetrite jagu (raud)-betooni. 2016. aastal tehtud ehituskonstruktsioonide ekspertiisi järgi on hoone põhikonstruktsioon, v.a jäähall, rahuldavas tehnilises seisukorras, avariilises olukorras on välisviimistluskihid.2 Paraku on see kõigile silmaga nähtav osa. Võimalus anda hoonele uus kasutus ja teha seejuures keskkonnale vähem kahju, on linnahalli puhul üüratu. Mõelda tuleb vaid kogu valamata jäävale betoonile, killustikule ja liivale, mida vundamendiauku ei valata, tootmata jäävatest vundamendi sulundseintest ja rammvaiadest rääkimata.

    Ikka veel on võõras arvutada majandusliku tasu kõrval keskkonnale vähem kahju tegemise maksumust. Excel, ilmselt ka Tallinna strateegiakeskuses kasutatav, ka linnahalli arendamise plaanides, näitas, et rahaliselt on odavam hoone lammutada ja uus asemele ehitada. Linnahalli uue kontseptsiooni autorite hulgas on terve plejaad (volitatud) arhitekte ja linnaplaneerijaid. Kas on võimalik, et Elefante mõttekäik on neile võõras või üllatav? Vaevalt.

    Kas pärandipoliitika hukutab?

    Pea kõiki linnahalli lammutamist pooldavaid arvamusi on läbinud viha pärandihoidjate ja pärandipoliitika põhimõtete vastu: maksku siis kinni, kui nii väärtuslikuks peavad, nende totrate nõudmiste tõttu linnahall juba viimased 20 aastat lagunebki jne. Linnahall ei lagune sellepärast, et muinsuskaitse nõuab pintsli ja skalpelliga maja restaureerimist.

    Omanikuna andis Tallinn linnahallile surmahoobi juba 2001. aastal, mil raha Saku suurhalli investeeriti. Otsus jätta keset linna, hea juurdepääsuga korraliku akustikaga kontserdimaja maha ning finantseerida äärelinna plekist angaari ei olnud kestlik siis ega ole nüüdki. Ei võitnud sellest ka Saku suurhall, see pankrotistus 2014. Selleks et linnal oleks raha linnahalli korda tegemiseks, on pärandihoidjad lubanud linnahalli kõrvale ehitada uusi hooneid. Täpsemalt on nendest kokkulepetest kirjutanud Sirbis Triin Talk.3

    Linnahallil on juba 2016. aastast muinsuskaitse eritingimused, mis lubavad teha palju: amortiseerunud osade asendamine koopiatega, jäähalli asendamine (säilitades mahu ja arhitektuurise välisilme), ehitusmahu lisamine basseinide asemele, lavatorni nüüdisajastamine, siseõue katusega katmine, sissepääsude ja avade lisamine, ka kontserdisaali ümberehitamine jpm.

    Võib isegi kinnitada, et nii paindlikke tingimusi pole ühelegi mälestisele koostatud. Pärandihoiu poliitika koostamisel on väga hästi adutud ajastute väärtusi ja võimalusi. Massehitusaegsele hoonele saab ja tulebki teisiti läheneda kui käsitööna valminud varasematele majadele. Nõukogudeaegsesse, aga ka tööstuspärandisse on varemgi suhtutud liberaalsemalt. Näiteks raadiomaja sai betoonist ribide asemel metallist ribid, välja vahetati kogu klaasfassaad. Vaidlused selle üle, kas Fahle maja klaasist müts või Rotermanni, Noblessneri ja Volta kvartali juurde- ja pealeehitised ning tihendamised kompavad või ületavad hea (arhitektuuri)maitse piiri, ei näi raugevat.

    Mõttetud miljonid nõukamajade uuendamiseks?

    Linnahalli tulevikust rääkides ei saa mööda vaadata rahvusraamatukogu hoone renoveerimise üha kerkivast hinnast. Lihtne on ühe maja uuenduskuur taandada kõigi suurte ja nõukogudeaegsete hoonete renoveerimise probleemiks.

    Võib-olla tasub analüüsida, kui palju rahvusraamatukogu hoone kallinemine tuleneb odavhankest, määramatusest ehitusturul ja ehitamise halvast juhtimisest.

    Sageli tuuakse välja, et rahvusraamatukogu uuendamine läheb maksma sama palju (või rohkemgi) kui Oodi raamatukogu ehitamine Helsingis. Oodi valmis 2018. aasta detsembris. Kas me ei võrdle võrreldamatuid? Viimase viie aastaga ongi ehitussektori hinnad ulmeliselt kerkinud Venemaa-Ukraina sõjast tulenevate tarneahelate ümbersättimise, Ukraina ehitajate kodumaale naasmise, 25protsendise inflatsiooni, palgaralli jm tagajärjel. On arvata, et kui Oodit ehitataks praegu, siis tuleks selle maksumus teine. Ehk oleks aeg lõpetada Eesti rahvusraamatukogu ja Helsingi linna keskraamatukogu võrdlemine? Loobuma peaks ka vihjetest, et selle raha eest said helsinglased vähemalt uue maja. Uuendatud rahvusraamatukogu on kindlasti sama vägev nagu uus maja, ainult koormus keskkonnale on väiksem.

    Rohepaplus linnahalli jalamil

    Euroopa rohelises pealinnas püstitati novembris viieks päevaks rohetehnoloogia suursündmuse NEXPO tarbeks linnahalli kõrvale ajutine PVCst telk. Seda köeti diiselgeneraatoritega nii, et kütusehaisuses messimajas sai T-särgi väel ringi jalutada. Tõsi, kasutati rohesertifikaadiga elektrit. Neljapäevase ürituse eelarve oli kolm miljonit. Korraldaja NEXPO ökoloogilist jalajälge välja ei arvutanud, vähemasti seda ei avaldatud.

    Kui palju maksnuks selle ürituse tarbeks linnahalli soojaks kütmine? Millised töid oleks saanuks kolme miljoni eest linnahallis teha? Kui linna enda kinnisvara korrashoidu panustamine tundus tarbetu, siis Pirita teel on veel alles ka messikeskus …

    Keeruline pärand ja lihtsad lahendused

    Nõukogude arhitektuuripärand on meie oma andekate arhitektide ja kunstnike looming. Kui rumalalt lühinägelik on vihata üht maja selle pärast, mis ajal ja eesmärgil see loodi! Kui nii mõelda, tuleks mälestiste nimekirjast maha tõmmata ka ristiusu kirikud, linnused, mõisahooned, Peeter Suure merekindluse rajatised, raudtee- ja tööstuspärand, ka Tallinna vanalinn. Kõik nimetatu ju võõrvõimu loodud. Ajalooliste suurehitiste ehitusjuhid ja osavamad meistrid tulid võõralt maalt. Nõukogude ehituspärandi arhitektid olid meie enda loojad, kelle andekuse kõrval ei jäänud ruumi Venemaa avarustest tulnute loomingule. Tihti õnnestus siinsetel arhitektidel vältida ideoloogia sümbolite kasutamist. Linnahalli arhitektid – lisaks Raine Karbile ka pidevalt ära unustatud Riina Altmäe! – väärivad selle eest tunnustust. Neiltki nõuti ehituse ajal Nõukogude sümboolika lisamist, millest õnnestus hoiduda.

    Aga Nolan pani ju linnahalli põlema!

    Just Tallinna postmodernismi pärandi pärast tuli maailmakuulus filmirežissöör Christopher Nolan Tallinna „Teneti“ filmi üles võtma, mitte selleks, et panna tegelased kõndima vanalinna maalilistele kõveratele tänavatele või sõitma Pirita männimetsa kurvides. Selmet uhke olla, tuuakse linnahalli lammutamise argumendina esile, et Nolan kujutab Tallinna Ukraina postsoveti võtmes, mis on linna maine igaveseks määrinud. Aastakümneid varem oli Tarkovski igaveseks filmiajalukku jäädvustanud Rotermanni kvartali trööstitu tööstusmaastiku. Rotermanni nurgatagused on nüüd klanitud ja teemant on lihvitud. Ei ole kuulda olnud, et kurdetaks, kui negatiivse kuvandi Tarkovski film Tallinna tööstuspärandile lõi ja kui palju parem olnuks need koledad paigad maamunalt pühkida.

    Kindel koht mälumaastikul

    Märt Maripuu on kirjutanud ühismeedias linnahalliteemaliste postituste all kenasti: „Ja lõpuks, see pole eelnimetatute [lammutust nõudvate inimeste] linnahall. Kõige rohkem on see nende tuhandete linnahall, kes seal kontsertidel ja etendustel käinud. Isegi kui pääsmega ehituse hind veel tasa teenimata jäi. Mälestusi tekib seal juurde isegi praegu, kui sel sajandil sündinud seal katusel aega surnuks löövad. See on Koht, mille taasloomine ei pruugi õnnestuda, kui alustada lammutamisest. Nagu see lammutamine oleks ka mingi väike projekt. Kui eelnimetatute enamuse lahkumine ja kaubamärgi tuhmumine ära oodata, siis on midagi tõesti liiga kaua hoogu võetud ja ilmselt ei säili enam midagi kaitsta.“

    Võib-olla jõuab linnahall siiski ära oodata, mil hakatakse hindama juba olemas hooneid, Elefante kõige kestlikuma hoone kontseptsioon saab regulatsioonidega jõu ning tekib kohustus välja arvutada hoonete koormus keskkonnale ja sellega arvestada. Sellisel juhul saaks linnahallist rääkida sügavuti, mitte pelgalt ilus-kole mõõtkaval, ja niimoodi vaadata mööda kõigist neist võimalustest, mis on loodud, et linnahall korda ja mereäärne ala avalikku kasutusse saaks.

    Anni Martin on arhitekt, pärandispetsialist ja teadus- ja arendusprogrammi „LIFE“ integreeritud projekti „BuildEST“ projekti koordinaator.

    1 Carl Elefante, The greenest building… is the one that is already built. – Carl Elefante veebileht https://carlelefante.com/insights/the-greenest-building-is/.

    2 Aidur Parts, Targo Kalamees, Ivar Talvik, Priit Luhakooder, Jaak Jaanus, Tallinna Linnahalli ehituskonstruktsioonide ekspertiis. A. Partsi inseneribüroo OÜ, 2016.

    3 Triin Talk, Tallinna merevisioon. – Sirp 17. XI 2023

  • ,

    Mis asi see on, mida nimetatakse muusikaks

    AURORA RUUS

    Ehkki muusika mõistet kasutatakse päevast päeva erinevates olukordades eri nähtuste iseloomustamiseks, ei süveneta sageli sellesse, mis see muusika ise ikkagi on. Arutletakse küll selle üle, mida see mõiste võiks tähendada erinevates kontekstides (näiteks siis, kui kõne all on muusikaline kujundus või muusika­lugu), ent tihtilugu unustatakse just muusika ise ehk see, mida selle mõistega tähistatakse.

    Parafraseerides filosoof Alan F. Chalmersit, kes küsib raamatus, kus arutleb teaduse olemuse, seisundi ja teaduslike meetodite üle, „Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks?“, võib küsida: mis asi see on, mida nimetatakse muusikaks? Küll aga tahan sedapuhku küsimärgi ära jätta, sest vastasel juhul peaksin arutluse lõpuks mingi vastuse välja pakkuma. Pealegi on vastus niikuinii teada, sest tõtt-öelda peitubki iva selles, et igaüks justkui teab – või vähemalt arvab, et teab –, mis on muusika. Kuna vastus võib põhineda näiteks intuitsioonil, haridusel või harjumusel, seisneb küsimus eeskätt selles, kas need individuaalsed ja seega subjektiivsed arvamused ühtivad.

    Selleks et kõnealuse mitte-küsimuse läbivalgustamisele lähemale jõuda, võiks lähtuda Sokratesest, kes leidis, et sõnade ja nimetamise üle vaidlemise asemel võiks vaadelda hoopis asju endid ehk seda, mis asi see on, mida üht- või teistmoodi nimetame. Sellest tulenevalt võiks pärida, millest üldse kõneldakse siis, kui kõneldakse muusikast. Siinkohal ütlen kohe meelega „kõneldakse“, et juba eos välistada kirjutamine, kuna muusikast kirjutada olevat sama totter kui arhitektuurist tantsida – ja see muidugi määrab ka siinse arutluse juba eos läbikukkumisele.

    Veel üks põhjus, mis suunab kirjamusta kõrvale jätma, on tõik, et muusikast kõneldes ei saa alati kõnelda kirjalikult jäädvustatud muusikast. Ehkki selle, millal ja miks hakati muusikat noodistama, jätan siinkohal kõrvale, ei ole üleliigne rõhutada, et esmalt ja enamasti pole noodikiri olnud (pole alati ka praegu) see, mis määratleb selle, mis on muusika, sest noodikirja olulisus kerkis päevakorda alles kunstmuusika sünniga ning ka tänapäeval on rohkelt žanre, mis seda sellisel kujul (või üldse) enam ei vaja.

    Muusika puhul on veel tähelepanuväärne ja kurioosne, et erinevalt näiteks maalikunstist ei saa rangelt võttes tuvastada muusika algupärast objekti, sest pole isegi teada, mis muusika kui sellise üldse määratleb: on see esitus, noodistus, salvestis või miski muu. Kui näiteks maali eksistentsi määrabki see füüsiline objekt, siis muusika võib küll ilmneda läbi mainit avaldumisvormide, ent eksisteerib neist siiski ka eraldiseisvalt. Seejuures on ligipääs muusikale – nagu teistelegi kunstidele – ääretult subjektiivne ning muusikast kõneldes kõneleme ikka oma mätta otsast, muutes sellega absoluutselt objektiivse vaate eikusagilt* kättesaamatuks.

    Muusika on seega justkui kõigile ja eikellelegi, sest idee poolest saavad peaaegu kõik seda (subjektiivselt) kogeda, ent eikeegi ei saa seda (objektiivselt) defineerida. Seega ei saa kohe kuidagi nõustuda nendega, kes peavad üht muusikat teisest rohkem muusikaks: näiteks võib tuua klassikalise ja elektroonilise muusika vastanduse. Objektiivse definitsiooni puudumise korral peame ju ometigi vaatama seda nähtust ennast, mitte vaidlema selle üle, kas muusika mõiste sooja teki alla passib paremini Beethoveni viies või Reketi „Teine“.

    Selleks et jõuda veidi lähemale muusikale endale, oleks seega paslik pöörata tähelepanu kuulajalt hoopis looja(te)le. Ehkki üht universaalset ja kõigile aktsepteeritavat muusika definitsiooni ei ole keegi seni teadaolevalt välja pakkunud, paistab eri katsete puhul siiski silma üks (võrdlemisi elementaarne) kriteerium. See on muusika looja ehk autori taotlus või kavatsus, mille alusel saab öelda, et muusikaks võib pidada igasuguseid ilminguid (sealhulgas vaikust), mis on taotluslikult ja teadlikult n-ö muusika sildi all loodud. Kuigi selline määratlus on abstraktne ja laialivalguv, jätab see ukse lahti ka kõige grotesksematele nähtustele, mida tavatsetakse muusikaks nimetada. Teisisõnu tähendab see, et kõige põhjapanevam muusikat konstitueeriv kriteerium ongi selle looja taotlus, mida võib seega mõista omamoodi nimetamise aktina. Selline lähenemisviis võimaldab muusika mõiste alla koondada ka vaikuse à la John Cage’i teose „4’33”“ või esmapilgul mittemuusikalised helid, mis on taotluslikult korrastatud ning seeläbi muusikaks seatud. Siinjuures on oluline veel see, et muusika üks kõige lihtsamaid definitsioone ongi just korrastatud heli ning tõik, et (muusikaline) heli tekib keha (korrapärase) võnkumise tulemusena.

    Samal ajal on aga loomulikult ka looja taotluslik loominguline akt selles mõttes subjektiivne, et tal on voli nimetada vaat et kõike oma tehtut muusikaks. Ehkki hea tahtmise korral ning arutlust vaid osade muusikažanridega piiritledes on võimalik tuua välja spetsiifilisemaid kriteeriume, näiteks rütm, meloodia, harmoonia, (suletud) vorm jms, mille alusel hinnata eri nähtuste kvalifitseerumist muusikaks, tuleb siiski meeles hoida, et kaugeltki mitte kõik muusikaks peetavad nähtused neile kõigile korraga ei vasta. Kummatigi on oluline, et ehkki muusikal on palju avaldumisvorme, mis ulatuvad vabaimprovisatsioonist rahva- ja kirikumuusikani, kiputakse muusikat kui sellist siiski mõistma ja mõtestama eeskätt kunst- ja/või popmuusikast lähtudes, sest eri põhjustel puututakse tänapäeval just nendega kõige sagedamini kokku. Seejuures ei tasu unustada, et säärane arusaam on vaid aja jooksul kujunenud konstruktsioon, mille tellingud võivad kõikuma lüüa nii minevikuavastuste kui ka uue, veel loomata muusika pärast.

    Kokkuvõttes on oluline, et muinaslugu, mida muusikast ja selle ajaloost vestame, jätab sageli tähelepanuta, mis asi see on, mida nimetatakse muusikaks ning kuidas see mõiste on aja jooksul tähistanud hoopiski erinevaid asju. Pöördudes seega asja enda juurde ehk kõneldes muusikast endast jõuame tõdemuseni, et ülimast subjektiivsusest hoolimata on see siiski midagi, mida julgeme eri põhjustel muusikaks nimetada. Seejuures on aga hädavajalik enda subjektiivsusest teadlik olla ning omaenese arusaamadest lähtuvalt mitte maha teha kellegi teise omi. Niisiis, selle asemel et vaielda sõnade ja nimetamise üle, võiksimegi vaadata seda asja ennast, et seeläbi mõista, kas ja miks meie arusaamad erinevad.

    * Objektiivsuse võimalikkuse kohta vt Thomas Nagel, Vaade eikusagilt. Eesti Keele Sihtasutus 2015, 360 lk.

     

  • Minu keha 

    Kaarel Tarand

    Isegi vaimseimatel inimestel on keha, mis õigusriigis ka kaitstud ja puutumatu. Parimad kehad on muidugi tippsportlastel, kuigi uudiseid uskudes võib alatihti jääda mulje, et just nende keha ebasportlikest kergemini katki läheb. 

    Otse või kaude tegeleb füüsikalise või füüsilise keha uurimisega pool ülikooli ja ega kunstki ei ole sellest kõrvale jäänud. Kultuuriuudiste voost leiab juba aastaid vaevata pealkirju, nagu „Kunstimuuseumis uuritakse keha muutuvaid kujutus- ja vaatamisviise“, „Kunstnik uurib maalidel oma keha“ või „Politiseeritud keha tantsuväljal“. Kehakultuur jaguneb niiviisi kehakirjanduseks, kehakunstiks, kehamuusikaks, kehateatriks jne. 

    Ja mis sa, hing, ikka teed, kui keha vajab pidevat hoolitsust, putitamist ja tuunimist, mis vastavalt võimetele võtab mõnel iga päev kümme minutit, teisel aga mitu tundi ärkveloleku ajast – ja tänu sellele on parimatest Prantsuse perekondadest ilutööstuse miljardärid saanud. 

    Keha on kõigi asjade keskpunkt, taipas küllap mõnigi antiiktark ütelda. Da Vinci seda kindlasti teadis, kui oma Vitruviuse mehe joonistas ja universumi keskpunktiks seadis. 

    Keha võlu on selles, et teda saab lõpmatult väikesteks osadeks jagada. Suurematel tükkidel on koguni oma ja kohati veider tundeelu, nagu keel (mitte kehakeel) peegeldab. On kõhutunne, mis jõulu ajal muutub täiskõhutundeks. Talvisel ajal libedal teel kogeb iga autojuht tagumikutunnet, mille tugevus on võrdeline rehvide kulumisega. Jalgratturil on mõnel päeval hea jalg ja hasartmänguril hea käsi. 

    Millegipärast ei ole nendega võrdväärset peatunnet, ehkki rahvasuu teab, et „head pead ei tohi raisku lasta“. Kvaliteetne juhtimine, olgu riigi või ettevõtte, algab nii Soomes kui ka Eestis sellest, et hoitakse pea külmana. Teistpidi öeldes kõlab see, et ära kunagi usalda meest, kel suvel müts või kapuuts peas, sest see peab peast soe olema. 

    Sel aastal räägivad Sirbi autorid siin rubriigis kehast. Omast või võõrast ja täpselt seda, mida heaks arvavad. 

  • Tuumajaam aia taga ehk teerull ukse ees

    MADIS VASSER

    Enno Tammeri värske teos „Tuumajaam aia taga“ kajastab ühe kogukonna võitlust oma kodukoha nimel päästmaks looduskaunist poolsaart väikese tuumajaama ja suure tööstuse käest. Kõlab nagu kirjeldus mõne arengumaa äärealadelt, kuid ei – tõsielulise raamatu tegevus toimub Eestis, nagu reedab ka raamatu alapealkiri „Letipea päevaraamat“. Esmapilgul ülimalt kitsa teema ümber keerlev kirjutis on tegelikult palju laiema haardega: see on vastupanu käsiraamat, nagu autor on ise öelnud.

    Lugejat ootab ees formaat, mis on segu päevikusissekannetest, ajaleheartiklitest, teabenõuetest, ilmateadetest ja ilukirjanduslikest vahepaladest. Kohati on tekst kuiv ja rahulik, siis jälle kirge täis ja üle võlli. Ei puudu ka korraliku kriminulli ilmingud, nagu näiteks korruptsioonikahtlustused, salakuulajad ja koodnimed (Noorperemees, Põliskalur, Külavanem jne). „Omasid ma hoian,“ kinnitas autor raamatuesitlusel. Ja teised asjaosalised … võivad leida oma passijärgse nime ja autoriga peetud kirjavahetuse kenasti must valgel äratrükituna. See pani higistama ka minu, sest olin minagi Tammeriga (oma teada privaatselt) kontvõõrana tuumateemadel põgusalt mõtteid vahetanud. Mõned korrad tõesti oma nime raamatust leidsingi – hea ja halb üllatus korraga.

    Lugu on iseenesest lihtne: mööda Eestimaad liigub ringi tuumajaama rajada sooviv seltskond ärimehi, kelle näpp langeb ühel saatuslikul hetkel Viru-Nigula valla Letipea küla peale. Kohalikele tuleb selline otsus 2022. aasta oktoobris täiesti ootamatult – ja ega aega uudisega kohanemiseks antagi, kuna mõne nädala pärast läheb geoloogiliseks puurimiseks ja uurimiseks. Kohalikke „unustatakse“ aga sellest teavitada. Elanikele, keda ei vaimusta plaan muuta elurikas poolsaar tööstusmaastikuks, kleebivad arendajad ja omavalitsusjuhid külge sildi „suvitajad“ või „NIMBYd“. Algab aasta ringi „suvitajate“ omavaheline suhtlus, luureandmete kogumine, avalike pöördumiste koostamine ja kõik muu, mis ühe kodanikuvastupanuga kaasas käib. Kuigi nad ei ole tegelikult vastu, nad on poolt: „oma kodude, oma aedade ja aiataguste, ümbruskonna, põhjaranniku, oma Eesti poolt“. Nad panevad proovile nii arendaja kui ka riigiametnike väite, et kui kohalikud elanikud ikka üldse ei soovi, siis tuumajaama nende aia taha kindlasti ei tehta. Aga kui kohalikelt ei küsitagi? Siis võib senine teerullipoliitika jätkuda.

    Aukartustäratava detailsusega on raamatus dokumenteeritud umbes aasta jooksul Letipea ja Mahu piirkonna inimeste organiseerumine ühise vaenlase AS Fermi Energia isetegevuse takistamiseks. Ja ega muud moodi kui niisuguse raamatu vahendusel sellest kõigest teada ei saakski. Nagu tekstist korduvalt ilmneb, siis kipub näiteks seletamatult tuumaenergialembene rahvusringhääling kajastama peaaegu igat Fermi pressiteadet, aga Letipea kohalike saadetud uudistest ei midagi. Mitte et need uudislood oleksid kuidagi kehvasti kirjutatud, aga mida peatükk edasi, seda rohkem poetab autor killukesi ka omaenda kuulsusrikkast minevikust võimeka ajakirjaniku ja publitsistina. Lugedes võib vahepeal küll tekkida küsimusi, kas üht või teist külaelu tippsündmust on vaja nüüd nii põhjalikult kirjeldada. Kuid siis saabub jälle selgus: muidugi on vaja, sest nii on vastaspoolel üha totram väita, nagu kujutaks Letipea endast vaid üht mahajäetud tühermaad, mis ootab avasüli Fermi Energia tuumajäätmete konteinereid.

    Kas sellest raamatust saab lugeda tuumafüüsika nüansside kohta? Ei. Aga Eesti ees seisvatest keerulistest valikutest energeetikavallas laiemalt? Kindlasti mitte. Väikestest moodultuumajaamadest? Noh, natukene. Ja rohkem ei olegi vaja. Kuivõrd masstoodetavaid pisireaktoreid ei ole veel kusagil maailmas litsentseeritud, veel vähem rajatud, siis kalduks raamat antud küsimuses juba tugevalt ulmevaldkonda. Küll aga on vägagi päris negatiivne mõju, mida avaldab juba praegu Letipea kohalikele väikereaktori rajamisega ähvardamine – psühhoterror, nagu mõni raamatus ütleb. „Letipea ei ole nõrkadele,“ kinnitab autor.

    Soovitan raamatut kõigile, kes tahavad sageli emotsioonitu tuumadebati kõrvale ka pisut inimlikumat dimensiooni, huvituvad üldisemalt kogukondliku aktivismi telgitagustest või soovivad lihtsalt koos kohalikega veidi muheleda: „Ühel hetkel üllatab Fermi kommunikatsioonijuht Loide mind Juhan Peegliga. Väidab, et tema pole õppinud Peegli ajal, kuid teab Peegli väga head lauset: ajakirjanik võid olla, kuid inimene pead olema. Hakata minule Juhan Peeglit tsiteerima? Juhtumisi olen õppinud Peegli ajal, juhtumisi oli Juhan minu diplomitöö juhendaja ning juhtumisi tegin tema 100. sünniaastapäevaks raamatu „Meie Juhan“. Peaksin sellele tattnokale vastama Juhani lausega: „Teie jutt on nagu pardi sitt merevees“.“

    Madis Vasser on väiketuumajaamade vanemekspert keskkonnaühenduses Eesti Roheline Liikumine. Arvustus on kirjutatud raamatu autori kingitud eksemplari põhjal.

     

  • Toivo Luhats 13. XI 1938 – 19. XII 2023

    Meie seast on lahkunud Toivo Luhats: pikaajaline pärimusmuusika õpetaja, esimese laste folklooriansambli Piibar asutaja ja juht, päkarauakandle, oma kodukandi pärimuse ja traditsioonilise pillimuusika populariseerija.

    Mitmendat põlve folkloori­pärandi kandja ja edasiandja Toivo Luhats sündis 13. XI 1938 Tartus. Pärast Tartu Muusikakooli kontrabassi eriala lõpetamist 1958. aastal astus ta Tallinna Riiklikku Konservatooriumi, mille lõpetas 1968. aastal puhkpilliorkestri dirigendina.

    1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses töötas ta keelpilli-, rahvapilli- ja sümfooniaorkestri dirigeerimise õpetajana. 1970. aastatel oli ta Eesti Raadio ja Televisiooni sümfooniaorkestri kontrabassirühma mängija (dirigent Neeme Järvi käe all). Samal perioodil alustas ta suure kutsumusega – noorte koolitamisega – ning asus ellu viima unistust, milleks oli noorte etnograafilise folkansambli loomine. 1977. aastal asuski ta tööle Tallinna huvikeskusesse Kullo (tollal Tallinna Pioneeride Palee), kus see unistus realiseerus – loodi esimene laste folklooriansambel Piibar.

    Ansambli Piibar kunstilise juhina tegutses Toivo kõrge eani, 79. eluaastani. Tema aastakümnete pikkune tegevus rahvamuusikaõpetajana on ärgitanud hulgaliselt noori tegelema pillimänguga ning huvituma pärimuskultuurist.

    Toivo oli ka tõeline leiutaja. Pärimusmuusik ja Toivo õpilane Enrik Visla: „Toivo enese kuulsaimateks leiutisteks on ehk jalaga jauram ning ratastega kontrabass, kuhu saab esinema minnes teised pillid sisse mahutada. Igasugu pille parandanud on ta muidugi kümnete kaupa.“

    Toivo oli etnograafiliste pillide (karjapasun, sokusarv, parmupill, torupill, moldpill, Hiiu kannel jm) mängija ja elushoidja ka okupatsiooni ajal, kui rahvamuusika valdkonnal olid hoopis teised eesmärgid. Samal ajal hoidis ta pillimeistri ja vanade traditsiooniliste pillide populariseerijana valdkonda arengus, pakkudes rahvapillidele põnevaid edasiarendusi.

    Toivo Luhats on raamatu „Päkarauaga kandle mänguõpetus“ autor ning oli üks vähestest selle vana traditsioonilise mängustiili viljelejatest ja hoidjatest.

    Järjepideva ja laialdase tegevuse eest kultuuriedendajana on Toivo Luhatsile omistatud Tallinna linna teenetemärk, Valgetähe V klassi teenete­märk ning arvukalt au- ja tänukirju.

    Pärimusmuusika praegune seisund oleks ilma Toivo Luhatsi sihi­pärase elutööta märkimisväärselt vaesem. Avaldame sügavat kaastunnet omastele ja sõpradele.

    Eesti Folkloorinõukogu

     

  • Henrik Visnapuu auhind Tiina Kirsile

    Kirjandusteadlane Tiina Kirss

    Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) kuulutas 2. jaanuaril välja Henrik Visnapuu auhinna tänavuse laureaadi. Auhinna pälvis kirjandusteadlane Tiina Kirss mahuka ja mitmekesise elutöö eest.

    Tiina Kirss on üles kasvanud USAs ja saanud sealses Michigani ülikoolis doktorikraadi. Alates Eesti taasiseseisvumisest on ta end pühendanud eesti kirjanduse ning eestlaste pärimuse uurimisele, õpetamisele ja tutvustamisele Eestis ja välismaal. Ta on olnud eesti kirjanduse ja mõtteloo professor Toronto, Tallinna ja Tartu ülikoolis ning töötab praegu Eesti kirjandusmuuseumis vanemteadurina.

    Tiina Kirss on uurinud Jaan Krossi, Marie Underi, Aino Kallase, August Kitzbergi, Friedebert Tuglase, Viivi Luige, Ene Mihkelsoni jt loomingut, samuti avaldanud käsitlusi eesti naiskirjanduse ja kultuuriloo, pagulaskirjanduse ning mitme kirjavahetuse kohta. Esinduslik valik Kirsi töid on ilmunud raamatus „Sõel“ (2018). Ühtlasi on Kirss olnud mitme eesti kirjandust tutvustava ingliskeelse kogumiku toimetaja. Kirjandusteoreetikuna on Kirss vahendanud feministlikku ja postkoloniaalset mõtet. Kirsil on suured teened ka eesti elulugude uurimisel ja avaldamisel. Kirsi käe all doktorikraadini jõudnud noored teadlased iseloomustavad teda inspireeriva juhendajana.

    Henrik Visnapuu auhind asutati 1952. aastal kirjandusalase tunnustusena. Seda anti välja enam kui pool sajandit – kuni auhinnafondi loojate lahkumiseni. Pärast katkestust otsustati 2020. aastal auhind taastada ning seejuures hakata tunnustama kultuuritegevust laiemalt. Taastatud auhinna esimene laureaat oli Elin Toona.

    Visnapuu auhinda annavad ühiselt välja ERKÜ, Eesti Kirjanike Liit ja Luunja vallavalitsus. Tänavu kuulusid žüriisse Epp Annus, Jürgen Rooste ja Toomas Liivamägi. Kandidaate esitati seitse.

    Auhind antakse Tiina Kirsile üle 2. veebruaril kell 18 aktusel Tallinna Kirjanike Majas. Üritust saab jälgida ka veebi kaudu.

    Rohkem infot leidub ERKÜ veebi­lehel www.estosite.org.

     

  • Vandenõude keerukas lihtsus

    MARJU HIMMA

    Vandenõuteooriad ei teki juhuslikult ja need ei lange juhuslikule pinnasele. Seevastu vandenõuteooriad ei ole vandenõud, ehkki aspekt, et vandenõuteooria taga võib peituda ka teostuv vandenõu, on nimelt see, mis inimeste fantaasianäsakesi kõige enam toidab. Kas seda annaks muuta?

    Semiootikud Andreas Ventsel, Mari-Liis Madisson ja Mihhail Lotman on kokku pannud monograafia „Varjatud märgid ja salaühingud. Vandenõuteooriate tähendusmaailm“. See mahukas teos liidab tervikuks killud, miks ja mis põhjustel vandenõuteooriatesse usutakse ja neid levitatakse. Aga miks siis?

    Madisson ja Ventsel osutavad Ameerika politoloogile ja kirjanduskriitikule Fredric Jamesonile, kes nimetab vandenõuteooriaid ebaadekvaatseteks tunnetuspraktikateks. Selle kohaselt süüdistatakse mingeid kahjutekitavaid rühmitusi eesmärgiga juhtida tähelepanu eemale tegelikult süüdlaselt, s.t kapitalistlikult süsteemilt. Mõistagi kuuluvad sellise tegevuse juurde salakokkulepped, -tegevused ja -märgid ning soov manipuleerida suurte rahvahulkadega.

    Sellele loovad soodsa pinnase tervikpildi infoaugud, mida kildudest küllastunud teabe- ja meediaruum paratamatult sisaldab. Infoauke on võimalik täita vandenõuteooriatest tuletatud lugudega, et nende kaudu maailma mõtestada.

    Mis siis, kui vandenõuteooriate levik ühiskonnas ei tulene infopuudusest? Kindlasti ei tulenegi. Info ülekülluses levib enneolematult palju vandenõuteoreetilist infor­matsiooni. Seda põhjusel, et kõigilt-kõigile-kommunikatsioonis on kõigil võimalik info „DNAd“ muuta ja turbokiirusel edasi levitada. Seega on vandenõuteooriate levik märk ka millestki muust – võõrandumisest, infokildude paljususest ja seoste puudumisest nende kildude vahel ning võimalusest teooriaid kommunikatsiooni kiirendamisega katalüüsida.

    Vandenõudeta kultuurid

    Vandenõuteooriate levik on omane praegusaja kommunikatsioonikanalite mitmekesistumisele ja kättesaadavusele eri ühiskonnakihtides, kuid kuidas on see olnud ajaloos ja maailma eri paigus? Autorid toovad välja, et vandenõuteooriad ei ole samaväärselt läänemaailmaga levinud näiteks islamiriikides ja Aasias.

    Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et neid ei ole üles tähendatud, puuduvad kirjalikud allikad. Teine põhjus võib olla, et nii islamimaailmas kui ka muistses Aasias polnud inimestel vaba tahet ja usuti, et inimesi juhib Jumal või muud üleloomulikud jõud, mis määravad inimese elutee.

    Kolmas põhjus võib olla mõistagi selles, et vandenõuteooriate levikuks pidanuks eksisteerima suhtlusruum, mille eelduseks on kirja- ja lugemisoskus või muu info levitamise viis. Just see muu viis ehk suuline pärimus võib olla vastus küsimusele, miks vandenõuteooriad levisid Euroopast neisse piirkondadesse koloniaal- ja imperialistliku poliitika tagajärjel.

    Üks lõputa jutt

    Tänapäeva vandenõuteooriaid ja nende teaduspõhiseid uuringuid analüüsides toovad autorid esile, et vandenõu­teooriaid iseloomustab lõputus. Teisisõnu, need ei lõpe kunagi, sest see nõuaks seletavat lahendust ja kaotaks põnevuse. Nii ei leiagi lahendust Estonia huku või COVID-19 pandeemia ümber keerlevad vandenõuteooriad.

    Ka 11. septembri kaksiktornide rünnaku annab ühendada nt Kennedy mõrvaga ja sellega muuta lugu lõputuks. Ja alati veel millegi järgmisega, mille puhul saab jätta õhku kahtluse, et sündmuse taga on ikkagi midagi, mida esmapilgul ei nähta ja mille eesmärk on masse mõjutada ja kahjustada.

    See eristab ka tänapäeva vandenõuteooriaid antiikmaailma lugudest, sest need olid lõplikud. Lugu sai lahti seletatud, isegi kui see seletus oli ebamõistlikult üleloomulik.

    Vahest sugenes lõputus vandenõuteooriatesse keskajal. XVI sajandi keskpaiga nõiaprotsessid on omal moel vandenõuteooriate „praktika“. Inimesi, peamiselt naisi, süüdistati saatana teenimises ja maagias ning tõestati süüd uputamise või põletamisega, mida võib vaadelda vandenõu tõestamise praktikana. Aga ka tõhusaks viisiks ühiskonda selle toel kontrollida. Vandenõunarratiivide lahutamatu osa on seega lõppematu kahtlus ja lahendamatus.

    Intuitiivne vs. analüütiline

    Tuleme siiski tagasi küsimuse juurde, miks vandenõuteooriaid tänapäeval usutakse. Eriti olukorras, kus infot on küllaldaselt ning tänu haridusele ollakse võimelised infot otsima ja sünteesima. Raamatus tuuakse välja mõiste „kognitiivne stiil“ kui inimese suhteliselt püsiv teabe omandamise ja töötlemise viis.

    Briti teadlaste uuringust selgub, et usk vandenõudesse on positiivses korrelatsioonis intuitiivse kognitiivse stiiliga, negatiivses aga analüütilisega.1 Teisisõnu, need, kes intuitiivselt ehk suurema vaimse pingutuseta ja kiirelt infot töötlevad, loovad pealiskaudseid ja ka ekslikke seoseid ning see ühildub hästi vandenõuteooriate eesmärkide ja levikuloogikaga. Seevastu analüütiline kognitiivne stiil nõuab aega ja pingutust, sest inimene otsib detaile ja tõendusi. See ei pruugi sobida vandenõuteooriate olemusega.

    Väidetavalt kalduvad haritumad inimesed mõtlema analüütilisemalt ja võtavad seepärast vandenõuteooriaid vähem tõsiselt kui madalama haridustasemega inimesed. Ometi näeme vandenõuteooriate levitajate hulgas ka bakalaureuse- või magistrikraadiga inimesi, mis seab kahtluse alla eelneva väite hariduse seosest analüütilisusega. Teisalt paneb ka küsima nende inimeste tegevusmotiivide kohta.

    Samuti võib juurelda selle üle, kas kiirele ja pealiskaudsele infovoole lähenetakse analüütilise kognitiivsusega. Sealt edasi ei pea vahest kaugele mõtlema, millega selline infokäitumine hästi korreleerub.

    Kontroll, kuuluvustunne ja võim

    Miks inimesed ikkagi vajavad vandenõuteooriaid? Mõne aasta eest kaitsti Tartu ülikoolis magistritöö,2 kus on välja toodud, et ühe vandenõuteooriatele keskenduva alternatiivmeediakanali lugejaskond on õige eriilmeline – eri haridustaseme, vanuse ja huvidega. Kõnekas on leid, et küllalt paljud kasutavad vandenõuteooriaid meelelahutuslikul eesmärgil, otsivad neist eskapismi ja närvikõdi.

    Raamatust saadakse lihtne vastus: vandenõuteoreetilised seletused pakuvad psühholoogilist turva- ja kuuluvustunnet. Kes arvab, et tal puudub ümbritseva suhtes kontroll, võib otsida lohutust vandenõuteooriatest. Seda põhjusel, et vandenõuteooriates pakutava alternatiivse seletusega kaasa minnes tunnetatakse pisut rohkem võimu kui „ülejäänud massil“, kes usub peavoolunarratiivi.

    Põhjusi, miks vandenõuteooriaid usutakse, on palju. Vandenõuteooriad pakuvad paeluvaid narratiive, mille on loonud üksikisikud või riigid tahtlikult, täpsemalt, pahatahtlikult. Samahästi võivad need narratiivid ka ise välja kujuneda inimeselt inimesele liikudes, sest inimesed armastavad lugusid, eriti neid, mis pakuvad närvikõdi ja põnevust.

    Pärast „Vandenõuteooriate tähendusmaailma“ lugemist on kõik selge, ehkki piir elu ja vandenõuteooriate vahel kipub üha hägustuma. Kas vandenõuteooriad saaks ühiskonnast eemaldada, ära keelata? Raamatu põhjal võib lühidalt vastata: ei saa.

    Osalt seepärast, et vandenõuteooriad on siiski lood ja inimesed armastavad lugusid luua, paisutada ja levitada. Vandenõuteooriate keelamisega peaks alustama pseudoajalooliste romaanide, näiteks Indrek Hargla apteeker Melchiori lugude, Umberto Eco „Roosi nime“ ja Dan Browni „Da Vinci koodi“ keelu alla panekust.

    Või kas oleks võimalik keelata rääkida lugusid? Kindlasti mitte. Vandenõuteooriad on justkui viirused DNAs, mida sotsiaalse suhtluse käigus edasi antakse ja mis selle käigus muteeruvad ning koguvad üha elujõudu. Ventseli, Madissoni ja Lotmani monograafias ei pakuta must-valgeid lahendusi, vaid maalitakse vandenõuteooriatele õige mitu värvivarjundit juurde. Sestap on see hüva lugemine nii neile, kes peavad vandenõuteooriaid jamaks, kui ka nende veendunud uskujatele.

    Raamatu teine osa, millel ma siinses arvustuses ei peatu, pakub semiootilist sukeldumist vandenõuteooriate sügavasse kloaaki. Kahtlemata närve kõditav ja põnev lugemine, ehkki raamatuarvustuses ei tahaks neid lugusid esile tõsta, et omakorda vandenõuteooriate levikule mitte hoogu juurde anda. Sedagi kavatsust võib võtta vandenõuteoreetilise plaanina ärgitada lugejaid seda teost kätte võtma.

    1 Stefan Stieger, Nora Gumhalter, Ulrich S. Tran, Martin Voracek, Viren Swami, Girl in the cellar: A repeated cross-sectional investigation of belief in conspiracy theories about the kidnapping of Natascha Kampusch. – Frontiers in Psychology 201, 4/297. https://doi. org/10.3389/fpsyg.2013.00297.

    2 Kristi Sobak, Telegram.ee lugejauuring: alternatiivmeedia väärtus ja uudisteajakirjanduse kriitika. Magistritöö. Tartu Ülikool, Ühiskonnateaduste Instituut 2020. http://hdl.handle.net/10062/67863.

     

Sirp