Kirjandusauhinnale „Esimene samm” oodatakse kandideerima kõiki autoreid oma ilukirjanduslike debüüttekstidega, mis on trükiajakirjanduses avaldamist leidnud 2023. aasta jooksul. Preemiale saavad kandidatuuri esitada autorid ise ja/või vastavate meediaväljaannete toimetajad. Kandideerimiseks või kandidaatide esitamiseks tuleb saata vabas vormis avaldus koos autori kontaktandmetega ja koopia avaldatud tekstist ühes ilmumisandmetega. Vajalikud materjalid saata e-postiga eks@kirjandus.ee või tavapostiga Eesti Kirjanduse Seltsi (Tartu Kirjanduse Maja, Vanemuise 19, Tartu 51003) märgusõna „Konkurss „Esimene samm”” all.
Tööde esitamise tähtaeg on 11. märts 2024. Preemia suurus on 600 eurot ja see makstakse välja Tartu Kultuurkapitali kirjandusfestival Prima Vista fondist.
Otsuse auhinna määramise kohta teeb 5-liikmeline žürii, mille koosseisu kuuluvad tänavune Tartu linnakirjanik Maarja Pärtna, preemia ühed esimesed laureaadid Anti Saar ja Berit Kaschan ning Marja Unt ja Triin Ploom-Niitra festivali korraldustiimist.
Preemia antakse võitjale pidulikult üle 23. aprillil, rahvusvahelisel raamatu ja roosi päeval aset leidval Prima Vista eelüritusel. Kirjandusfestival Prima Vista toimub tänavu 6.–12. maini Tartus.
XVII Tallinna Talvefestival saab alguse homme, 12. veebruaril ja toob publikuni sel nädalal kolm suurepärast kontserti. Esinejate seas väljapaistev akordionist Henn Rebane, külalismuusikud Ukrainast ja Hispaaniast ning Eesti tippsolistid. Heategu ”Tõsta pilk ja ava süda” kutsub sel aastal üles häid inimesi ja organisatsioone toetama meistriklasside korraldamist Ukraina muusikaõpilastele. Joonistusvõistlus Eesti lastelt Ukraina lastele ootab kooliõpilaste töid 12. veebruarini. Festivali korraldab Muusikute fond PLMF, kunstiline juht on Pille Lill.
Avakontsert Rootsi-Mihkli kirikus 13.02 kell 15 saab olema tõeline akordioni sõprade maiuspala. Lavale astub maestro Henn Rebane koos trompetist Neeme Otsa ja organist Tiia Tennoga. Mustpeade Majas 14.02 kell 18 algaval kontserdil “Muusikaga Ukraina heaks” esinevad Ukraina muusikud – fagotimängija Victoria Sayenko, viiuldajad Maria-Sofia Dyka, Sofia Yavorska, Dmytro Cherepov, Hispaania tšellist Nicolas Concheiro Veleiro ja pianist Viola Asoskova. Tallinna Raekojas 16.02 kell 18 algaval kontserdil “Virtuoosid” esinevad viiuldajad Sigrid Kuulmann ja Kristina Kriit koos pianist Ralf Taaliga.
“On tõeliselt hea meel, et festival rõõmustab meie publikut järgneva kahe nädala jooksul’, ütleb PLMFi looja Pille Lill. “Kõlavad suurepärased heliloojad parimate muusikute esituses, kõik on oodatud.”
Järgmisel nädalal jätkub festival Estonian Cello Ensemblega – koosseisus Andreas Lend, Marius Järvi, Andres Metspalu ja Johannes Sarapuu, kes astuvad lavale 19.02 kell 18 Mustpeade Majas. Peaesinejaks 20.02 kell 18 Tallinna Raekojas toimuval kontserdil on Itaaliast pärit sopran Jessica Pantarotto, kes on T.O.S.C.A rahvusvahelise ooperilauljate konkursi 2023 võitja. Temaga koos esinevad metsosopran Annaliisa Pillak, bariton Aare Saal ja neid saadab klaveril Olga Kulikova. Festivali lõpetab 23. veebruaril kell 18 Mustpeade Majas keelpillikvartett Camerata Musica koosseisus – Sigrid Kuulmann (viiul), Fred Heinoja (viiul), Johanna Vahermägi (vioola) ja Andreas Lend (tšello). Kontserdil kuulutatakse välja perekond Kelami eripreemia “MUBA Talent 2024” laureaat ning tunnustame joonistusvõistluse “Ukraina Heaks” parimaid töid.
PLMFi heateoalgatus “TÕSTA PILK JA AVA SÜDA” on juba 17 aastat ulatanud abikäe paljudele abivajajatele ning käesoleval aasta on meie südamesooviks toetada Ukraina muusikaõpilasi. Eesmärgiks on korraldada meistriklasse nii Eesti kui ka Ukraina muusikakoolides Eesti tippsolistide juhendamisel, et motiveerida noori muusikuid praegusel keerulisel ajal. Kes tunneb, et see teema teda kõnetab ja soovib anda oma panuse, siis MTÜ Muusikute täiendõppe keskus/PLMF ootab teie annetusi LHV arvele EE037700771003227591 selgitusega „Muusikaga Ukraina heaks“.
Festivali toetavad Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Tallinna linn, Mustpeade maja, Tallinna Raekoda, Rootsi-Mihkli kirik, Selver, BLRT Grupp, Hotell Telegraaf, Piletilevi, Kofuku, Digiposter jt.
Reedel, 9. veebruaril 2024 kuulutati Kirjanike Maja musta laega saalis välja 2023 aasta kauneimad lasteraamatud. Lastekirjanduse keskuse eripreemia pälvis Margit Saluste illustreeritud ja kirjutatud ning Endla Tootsi kujundatud „Illikuku jutustab“.
Eesti Lastekirjanduse Keskuse žürii leidis, et „Illikuku jutustab“ on soe ja imearmas raamat, mis on õnnestunud formaadist sisupaberi valikuni välja. Selle raamatu illustratsioonid mõjuvad värskelt oma leidlike ja vaimukate lahendustega, olles tekstiga väga hästi kooskõlas.
aasta viie kauneima Eesti lasteraamatu konkursile esitati kokku 37 raamatut, mille hulgast tunnustati järgmisi:
„Illikuku jutustab“ – illustreerinud ja kirjutanud Margit Saluste, kujundanud Endla Toots (ka Eesti Lastekirjanduse Keskuse eripreemia);
„Issi!“ – illustreerinud Elina Sildre, kujundanud Dan Mikkin, kirjutanud Indrek Koff;
„Kiludisko“ – illustreerinud Ulla Saar, kujundanud Einike Soosaar, kirjutanud Kairi Look;
„Jonniga jännis“ – illustreerinud Kadri Ilves, kujundanud Villu Tammer, kirjutanud Tarmo Vaarmets;
„Laste maitse“ – illustreerinud Jüri Mildeberg, kujundanud Villu Tammer, kirjutanud Leelo Tungal.
Viie kauneima lasteraamatu konkursi žürii eripreemia pälvis Urmas Viigi illustreeritud ja kujundatud „Kummituste peatänav“, mille on kirjutanud Jana Maasik. Žürii eripreemia uuele tulijale sai Tuulike Kivestu-Rotella illustreeritud, Endla Tootsi kujundatud ning Margus Haava kirjutatud „Hundiema ühepajatoidu saladus“. Eesti Kujundusgraafikute Liidu eripreemia läks aga raamatule „Jalad“, mille on illustreerinud ja kirjutanud Tiiu Kitsik ning kujundanud Endla Toots.
Viie kauneima Eesti lasteraamatu konkursi žüriisse kuulusid Eesti Kujundusgraafikute Liidust žürii esimees Kristi Kangilaski, Kadi Kurema, Jüri Mildeberg, Piret Niinepuu-Kiik, Viive Noor ja Priit Rea, Eesti Rahvusraamatukogust Virge Loo, Eesti Lastekirjanduse Keskusest Triin Soone ning Eesti Kirjastuste Liidust Krista Vilippus.
Võidutöid saab näha veebruari lõpuni näitusel Solarise keskuses 2. korrusel rahvusraamatukogu Solarise saatkonna ees, kus on võimalik hääletada ka endale enim meeldinud raamatu poolt. Oma arvamust saab avaldada ka suuremates Rahva Raamatu ja Apollo poodides. Kõikide hääletajate vahel loositakse välja raamatupoodide kinkekaardid.
Kauneimate lasteraamatute konkurss toimub alates 1998. aastast. Selle eesmärk on väärtustada illustreeritud lasteraamatuid kui vaimse kultuuri nähtust. Konkurss toimub samaaegselt 25 kauneima Eesti raamatu konkursiga. Viie kauneima Eesti lasteraamatu ja 25 kauneima Eesti raamatu konkursse korraldavad Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Kirjastuste Liit, Eesti Kujundusgraafikute Liit, Eesti Lastekirjanduse Keskus ning Eesti Trüki- ja Pakenditööstuse Liit.
Jõgi voolab ikka edasi. Aet Ollisaare näitus Hopneri Majas
JÕGI VOOLAB IKKA EDASI
Aet Ollisaar Hopneri majas
1.02-15.04.2024
Kohtumine autoriga toimub 29.02 kell 17-19
Mis on see, mis muudab mõned hetked elus oluliseks ja meeldejäävaks, kui samas nii palju sellest, mida teen või näen, kaob viiv hiljem olematusse? Miks on just need unustatud ja kasutusest välja jäänud esemed nii tugeva mõjuga, et tundub, nagu need oleksid osa minust?
Keset igapäevast tööd ja kiirustamist on hea võtta vahel aega ja mõelda kõigele sellele, mis on kestnud üle ja läbi erinevate aegade. Olulised kohtumised, mällu sööbinud hetked, silme ette kerkivad eredad valguslaigud – kõik see, mis tuleb ikka ja jälle meelde. Näitusele valitud tööd on väljavõtted autori visuaalsest päevikust, avades läbi värvi ja materjali elu muutlikku palet. Juhuslikuna näiv detail, ootamatu kujund, heledast tumedasse muutuv koloriit, struktuur ja peegeldus – kõik muutub ja teiseneb. Ometi räägib iga töö ühte lugu, millel pole hetkel ei algust ega lõppu. Kõige selle taustal on miski, mis jääb alati muutumatuks. Jõgi voolab ikka edasi.
Näitus Hopneri majas toob vaataja ette valiku Aet Ollisaare viimaste aastate loomingust, väljapanekus on nii gobelääne kui materjalide ja objektide mõjul sündinud emotsionaalseid improvisatsioone. Näituse tutvustus ja kohtumine autoriga toimub 29. veebruaril kell 17-19, üritusel musitseerib kandlel Tuule Kann.
Näituse kujundaja on Madis Liplap.
Näitus on publikule avatud sündmuste ajal või eelneval kokkuleppel Hopneri majaga (info@hopnerimaja.eu).
Uni on produktiivsusest vaimustunud ühiskonna viimane kaitsevall, mis vajab hoolt, väärtustamist ja tähelepanu. Just seda pakub Müürilehe unele keskenduv veebruarinumber. Henri Kõiv vestleb unekriisi suurimate ohvrite, krooniliste unetutega. Liisbeth Horn eksperimenteerib neljafaasilise unega. Christel Rose Bachmanni ja Sandra Nuudi eestvedamisel õpime aga paremini tundma vastavalt teiste liikide ja masinate und.
Piilume loomeinimeste magamistubadesse ja Kärt Ojavee stuudiosse. Tõnis Jürgens kirjutab une andmestamisest, Kärt Kelder täiskuust, Ann Kristiin Entson avalikus ruumis magamisest, Maia Tammjärv hilisest ärkamisest ja Henri Kõiv kellakeeramisest. Lehest võib leida ka unepäeviku, mida iga lugeja saab ise täita. Müürilehe esoteerikatoimetus on aga kokku pannud täieliku und lõpliku unenäoseletaja.
Keskkonnarubriigis kirjeldab Ulrike Plath kliimaprotestide varajast ajalugu Eestis. Müürilehe resident Johanna Reinvald teeb aga Solarise keskuses proovi inimeste fotokabiini meelitamisega, et panna nad endast autoportreed jäädvustama. Muusikakülgedel arutleb KIWA pealkirjastamatuse viimaste arengute üle. „Oleviku ankeeti” oleme palunud täitma Utoopia saatkonna. Arvustamisel Lauri Koppeli isikunäitus „Unenägija veel magab” ning Jaak Tombergi „Kuidas täita soovi”.
Värskeimaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest aadressil muurileht.ee või liitu kirjalistiga.
9.veebruaril anti Noblessneri valukoja Nobeli saalis pidulikult üle Kultuurkapitali 2023. aasta peapreemiad ja elutööpreemiad ning kujutava ja rakenduskunsti, audiovisuaalse kunsti ja rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemiad.
„Kultuurkapital on eelkõige kvaliteedimärk – see näitab, et sündmust või teist loojat on märganud oma valdkonda kõige lähemalt tundvad kolleegid. Tänased auhinnad on seega kõrgeima kvaliteedi tunnuseks, millega eri valdkondade sihtkapitalid hindavad laureaatide panust nii aastases perspektiivis kuid kindlasti tegelikult ka pikema aja loomingut silmas pidades,” ütles kultuuriminister Heidy Purga.
Peapreemiad 2023
Arhitektuuri valdkond
Margit Argus, Eliise Harjak, Elo Liina Kaivo, Margit Aule, Birte Böer, Artur Ümar – Põltsamaa loss.
Audiovisuaalse kunsti valdkond
Anna Hints ja Marianne Ostrat – aasta film „Savvusanna sõsarad“.
Helikunsti valdkond
Toomas Siitan – erakordse ja laiahaardelise panuse eest muusikavaldkonda.
Kehakultuuri ja spordi valdkond
Henn Pärn – asendamatu eestvedaja. Tallinna Spordiveteranide koondise juht, kes korraldab kokkusaamisi ja võistlusi. Üks Eesti spordisangarite mälestuse hoidjatest ja sadadel mõõduvõttudel kohtunikuna tegutsenud riigi- ja spordimees. Tema sõnad ja isiklik eeskuju kinnitavad, et sport ja liikumine terve elukaare jooksul toob rõõmu ja hea tervise.
Kirjanduse valdkond
Viivi Luik – pikaaegne eesti kirjanduse kõrgtaseme hoidja, kelle autoriraamat „Kuldne kroon“ ühendab üldise ja isikliku, dokumentaalse ja fiktsionaalse, esindades säravat elegantset stiili ja filosoofilist sisu.
Kujutava ja rakenduskunsti valdkond
Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste – totaalse enesesse haarava installatsiooni „Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu“ eest, mille idee, materiaalne kihilisus ja mastaapsus panid vaataja kahtlema isiklike tajude tõeluses. Enneolematu ruuminihke korraldamine väikeses galeriiruumis, selle muutmine hoomamatult mitmetasandiliseks ekspositsiooniks.
Näitekunsti valdkond
Vaba Lava – rahvusvahelise Vabaduse teatrifestivali korraldamise eest Narvas.
Rahvakultuuri valdkond
Eesti Pärimusmuusika Keskus – Viljandi pärimusmuusika festivali 30 aasta pikkuse korraldamise ning Eesti muusikalise emakeele väärtustamise ja järeltulevatele põlvedele edasiandmise eest.
Elutööpreemiad 2023
Marika Lõoke ja Jüri Okas – arhitektuuriloomingu kõrge kvaliteedi ja Eesti ruumikultuuri järjepideva uuendamise eest.
Priit Vaher – pikaajalise ja erakordse panuse eest Eesti filmi.
René Eespere – pikaajalise väljapaistva loomingulise ja pedagoogilise tegevuse eest.
Ly Seppel-Ehin – muljetavaldavalt laiahaardelise, kaaluka ja keeletundliku loomingu eest kirjaniku ja ilukirjanduse tõlkijana türgi, vana-türgi, usbeki, vana-usbeki, kirgiisi, türkmeeni, kasahhi, vene, soome ja inglise keelest.
Enn Sellik – ületamatu rekordimees. Kahekordne olümpiafinalist, kes ei võitnud küll suuri medaleid, kuid andis tervele põlvkonnale usu ja lootuse, et Eesti mehel on võimalik jõuda jooksualal maailma tippu isegi siis, kui tuleb võidelda jäiga süsteemiga. Tema Eesti rekordid on püsinud purunematuna üle nelja aastakümne. Sportlastee järgseltki on ta panustanud jooksualade arendamisse, tema juhendamisel on sirgunud ja jätkuvalt sirguvad Eesti kestvusjooksu parimad.
Mare Mikof – kunstnik, kes on üle 50 aasta otsinud ideaalset, harmoonilist vormi, kelle teoseid on Eesti ja välismaa muuseumides, galeriides ja kollektsioonides, parkides, koolides ja linnaväljakutel, presidendilossis ja rahvusraamatukogus. Tema raugematu uudishimu ja loomeind ei ilmuta väsimuse märke ning ta on endiselt looja, kes „ikka kipub kestast välja”, nagu kirjutas Reet Varblane.
Riina Viiding – teatrimaastiku kujundamise ja kooshoidmise eest Eesti Teatriliidu vastutava sekretärina enam kui veerandsajandi jooksul.
Toivo Luhats – Eesti laste esimese folklooriansambli „Piibarid“ asutamise ja juhtimise, pikaaegse rahvamuusika õpetamise, noorte pillimängule ärgitamise ja mitmete põlvkondade pärimuse juurde toomise eest. Preemia antakse välja postuumselt.
Sihtkapitalide aastapreemiad
Audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemiad 2023
Rainer Sarnet – aasta mängufilm „Nähtamatu võitlus“
Liis Nimik ja Edina Csüllög – aasta dokumentaalfilm „Päikeseaeg“
Lucija Mrzljak ja Morten Tšinakov – aasta animafilm „Eeva“
Eeva Mägi – aasta debüüt: mängufilm „Mo Mamma“
Eva Koldits – aasta näitlejanna mängufilmis „Mo Mamma“
Helena Lotman – aasta näitlejanna mängufilmis „Mo Mamma“
Ursel Tilk – aasta näitleja mängufilmis „Nähtamatu võitlus“
Ants Tammik – aasta operaator: dokumentaalfilm „Savvusanna sõsarad“
Jaagup Roomet – aasta kunstnik: mängufilm „Nähtamatu võitlus“
Raimo Jõerand ja Meelis Arulepp – eripreemia dokumentaalfilmi „Gorikaturist“ eest
Heiki Luts, Marko Post ja Andres Kluge – Frost FXi meeskonna pikaajaline viljakas töö eriefektide valdkonnas
Kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemiad 2023
Jaan Luik ning kuraatorid Johannes Luik ja Laura De Jaeger – Jaan Luige näituse „Sirutavate figuuride aed (ja teisi metamorfoosi vorme)“ eest Tartu Kunstimaja suures saalis, kuraatoriteks Johannes Luik ja Laura De Jaeger. Üle nelja aastakümne kestnud loometöö stiilne ja mõjus kokkuvõte nii näituse kui ka monograafiana. Haarav põlvkondadevaheline dialoog, mis proovib mõtestada skulptuuri arengut Eestis Jaan Luige näitel.
Maria Arusoo, Eha Komissarov, Eda Tuulberg, Edith Karlson, Maria Luiga, Brit Pavelson – näituse „Läbi su silmaterade musta kuru” eest KUMU suures saalis. Näitus oli suurepärane ruumiline tervik, mis demonstreeris, kuidas tuua kunstiajalooliselt väärikad graafikateosed kaasaega, järjestada nad temaatiliselt nii, et esile tuleb see, kuidas teoste autorid tegelesid juba enam kui neli aastakümmet tagasi teemadega, mis on relevantsemad kui kunagi varem – keskkond, keha, elamine naise ja emana, lähedus, hool ja intiimsus. Kunsti kogumise, säilitamise ja uuesti kontekstualiseerimise väärtus on harva nõnda mõjuvalt avalikkusele nähtav kui sellel näitusel.
Kärt Ojavee – teadustöö ja kunsti sulandamise eest veenvaks tsükliks, mis väljendus nelja mahuka uudisteose ja näituse „Nanomaterjal nr. 399“ valmimises 2023. aastal. Ta tõi materjalikunsti uuele skaalale, põimides uuenduslikku teadustööd aine algtasandist inspireeritud kiupõhise loomepraktikaga. Tal on oskus avada laiemale ringile nanotehnoloogia keerukuse kõrval ka käsitletavate materjalide käitumist, väärtusi, poeetikat ja ajaloolisi seoseid.
Ranno Ait – töö eest vabakutselise graafilise disainerina, rõhutades tema panust kunstisektorisse, eriti ekraani- ja trükimeedia alal. Loodud veebilehtede, plakatite, raamatukujunduste ja visuaalsete identiteetide kaudu on ta näidanud oma võimet teenindada just kaasaegse kunsti valdkonda. Aastal 2023 paistsid silma EKMi „Kestliku näituse mudeli“ veebileht ja kolme muuseumi projekti „Uneversum“ graafiline disain, mis näitavad tema oskust ühendada esteetika funktsionaalsusega.
Toomas Kalve – 45-aastase järjepideva loometegevuse eest, millest võis analoogfotograafiale pühendatud teema-aasta programmis Fotomuuseumis retrospektiivnäitusel ülevaate saada. Tal on silma ja vaimukust vana plaatkaameraga topised ellu äratada ja pori glamuriseerida. Vanade fotograafiliste tehnoloogiate ja detailse käsitöö abil komponeerib ja kadreerib ta maailmu, kus põimuvad minevik ja kaasaeg.
Angela Maasalu – installatiivselt tervikliku isikunäituse „Klaasist südamega narr” eest Tartu Kunstimajas. Näitus oli samaaegselt nii helge ja hõljuv kui tume ja raskepärane. Ometi demonstreeris näitus ennekõike autori pühendumist maalimisele, sest iga groteskne või sürreaalne misanstseen oli lahendatud vaid maalikunstile omaste vahenditega – ekspressiivse pintslilöögi, materjalide valiku ja läbitunnetatud tonaalsusega. Näitusel ilmnes selgelt, et figuratiivsel ja ekspressionistlikul maalil on veel nii mõndagi öelda äreva kaasaja kohta.
Airi Triisberg, Maarin Ektermann, Elin Kard, Kadi-Ell Tähiste – pikaajalise panuse eest professionaalsete vabakutseliste loovisikute huvikaitse eest kõnelemisel. Nende järjepidev töö väga erinevatel tasanditel, alates meediasuhtlusest ja suurtest koordineeritud kampaaniatest ning lõpetades väsimatu probleemitõstatamise ja töögruppide algatamisega, on aidanud kaasa sellele, et loomeinimeste ja eelkõige kunstnike hääl ning nende professionaalsed vajadused oleksid paremini esindatud ja kuuldud. See omakorda aitab kaasa kunstisektori jätkusuutlikkusele ja mitmekesisusele ja rõhutab kultuuri ja loovuse olulisust meie igapäevaelus.
Rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia 2023
LendTeater – harrastusteatri aastapreemia suure panuse eest etenduskunstide arendamisel harrastusteatrite maastikul
Tantsupeomuuseum – rahvatantsu aastapreemia rahvatantsu ajaloo talletamise, väärtustamise ja populariseerimise eest
Lembe Sihvre, Kristi Teder ja Saima Tõigast – käsitöö aastapreemia „Paeltega ehitud puud“ projekti eestvedamise eest
Ingrid Kõrvits – koorimuusika aastapreemia rahvusvahelise koorifestivali „Tallinn2023“ eduka juhtimise eest, noorte laulupeol neidudekooride dirigeerimise eest ja kõrgetasemeliste konkursitulemuste eest 2023. aastal
Reeli Reinaus – folkloori aastapreemia Hageri kihelkonnast talletatud pärimuslugudel põhineva kogumiku „Keerdus kadakas ja kadunud haned. Hageri kohapärimus” koostamise eest
Kadri Giannakaina Laube – pärimusmuusika aastapreemia rahvapillilaagrite 25 aasta pikkuse korraldamise eest Võrumaal
Kristel Rattus – muuseumivaldkonna aastapreemia Eesti Rahva Muuseumi interdistsiplinaarse suurnäituse „Õige keha, vale keha?“ kureerimise ja kultuuriliste tähenduste vahendamise eest
Galat saab järele vaadata Jupiteris. Pühapäeva, 11. veebruari õhtul kell 17.30 kutsume kõiki vaatama ETV erisaadet elutöö- ja peapreemia laureaatidest, „Kultuurkapitali aastapreemiad 2023“. Saates kõnelevad tööst ja tõekspidamistest eelmisel aastal oma saavutuste ja loominguga silmapaistnud inimesed ning pühendunud loojad, keda kultuurkapital tänab elutöö auhindadega.
Pidulikku aastapreemiate üleandmist juhtis Helena Lotman, gala lavastas Johan Elm, kunstnik oli Eugen Tamberg ning ülekande režissöör Eva Katariina Taimre. Galal esinesid Anett&Fredi. Erisaate „Kultuurkapitali aastapreemiad 2023“ režissöör on Erle Veber, toimetaja Ruth Alaküla ning operaator Manuel Mägi.
Loomingu Raamatukogu on alates 1957.aastast, mil see asutati, kogenud samu rõõme ja vintsutusi, mida lugejadki, aga ei ole pidanud kurssi muutma ja rühib vapralt üha edasi. 2013.aastast peale on väljaannet tüürinud Triinu Tamm. Kuidas Loomingu Raamatukogul hästi läheb?
Möödunud nädalal mõtiskles Tiit Hennoste Sirbis eesti kirjanduse olukorra üle. Eesti kirjandus ise on küll tasemel, kuid süsteem selle ümber – tootmine, müük, reklaamimine, arvustamine, tutvustamine, auhindamine – käib alla. Hennoste leiab, et oleks vaja kokku kutsuda eesti kirjanduse päästmise üritus. Kuidas see kõik sinu kõrvadele kõlab?
Põhimõtteliselt kõlab sümpaatselt. Kas kirjandus just päästmist vajab… Mulle tundub, et kirjanduselu pulbitseb päris mitmekesiselt, aga kuidas ta paremini toimiks, seda ikka tasub arutada. Ega see ei ole ka midagi uut, kirjastamises käib sama jutt juba üle 20 aasta. Kui jätta kõrvale 1990.aastad, mil oldi eufoorias sellest, mis kõik on võimalik, on pärast seda ikka räägitud, et kirjastustel on raske, raamat on kallis, honorarid väikesed. Selle taga on tõsiasi, et meie turg on väike. Õnneks on olemas kultuurkapital, mis toetab kirjanikke ja tõlkijaid, samuti kirjastajaid. Palju rohkem toetust võiksid küll saada raamatukogud, sellest võidaksid kõik, nii kirjastajad, autorid-tõlkijad kuika lugejad. Eks neid arupidamisi ole ka kogu aeg, et kuidas süsteem paremini võiks toimida, ja ilmselt pole häid kiireid lahendusi, mille peale keegi veel lihtsalt poleks tulnud, lihtsalt olemas. Väikese kultuuri puhul on vaja pidevat pingutust, et teda hea tervise juures hoida.
Kuidas saab LRil selle kõige juures hästi minna, nagu Hennoste väidab? Teie tellijate arv vist tõuseb igal aastal?
Loomingu Raamatukogu on tõesti erandlik nähtus. Ja nii juba aastast 1957, kui ta loodi, tookord nõukogude olude kiuste ja neid üle kavaldades. 1990.aastate ümberkorralduste tuhinas jäi ta õnneks kahe silma vahele, ei erastatud ega kaotatud ära, ning praegu on tal jälle oma vajalik koht olemas.
Tellijate arv pigem tõesti tõuseb, eriti selgelt koroonapandeemiast alates. Olukord ei olnud kehv ka enne, aga koroona kuidagi näitas, kui hea kindel on tellimissüsteem. Praegu on LRil umbes 1200 tellijat. Toimetusele on see väga oluline tagasiside: on tehtud õige raamatuvalik, lugejad usaldavad meid, sest nad tellivad ju pimesi, nad ei tea päris täpselt ette, mida nad postkasti saavad. Oleme neile selle eest tänulikud.
Üks hea käekäigu põhjusi on ilmselt ka see, et elame ajal, kus kõike on liiga palju, ka raamatuid, ikka kurdetakse, et ilmuvast puudub ülevaade. LR teeb lugeja eest valiku ära. Ja LRi põhimõtted on teada: tõlkida võimalikult paljudest keeltest, anda sissevaade väga erinevate maade ja ajastuste kirjandusse. Kõik avaldatavad tekstid on olulised– kas need on olnud mingil ajal selles kultuuris märgilised ja jäänud valge laiguna varem tõlkimata või siis on praegu olulised. Näiteks oli eelmisel aastal ilmunud Oksana Zabužko „Ukraina seksi väliuuringud“ (tlkVeronika Einberg) 1990.aastatel Ukrainas see raamat, mille järel polevat ukraina kirjandus enam endine. Muidugi peame silmas, et teos oleks kõnekas ka praegu. Ilmselgelt kuuleme tellijatelt ja teistelt lugejatelt ka seda, et ega neile päris kõik ikka ka ei meeldi, aga et üllatusmoment on huvitav. Kui üldine tendents on mullistumine: suhtlen oma mõttekaaslastega, loen raamatuid, millest aiman juba ette, et need mulle meeldivad, või mida sõbrad on soovitanud, siis võib-olla polegi tegelikult paha, kui süsteemi satub ka liivaterakesi. Need mõjuvad virgutavalt: vaimne pingutus mõista, mõista ka teistsugust, on tervislik.
Lisaks paberraamatutele on meil ka e-tellimise võimalus, jaanuari seisuga on LRil e-tellijaid32. Samuti oleme teinud mõned audioraamatud, 11 on valmis, mõned on töös. Siiani oli kitsaskoht, et kus neid üldse kuulata saab, vaikselt siiski on võimalusi juurde tulnud: Mirko, Rahva Raamat, Digiread, Elisa, Ellu nüüd kahjuks pannakse kinni. Eestis on kombeks rääkida, et e-raamat on marginaalne nišš, nagu ka audioraamat, aga kui raamatul on juures kasvõi 100–200 e-lugejat või kuulajat, siis olukorras, kui räägitakse tiraažide pidevast langusest, tasub tõesti pingutada iga lugeja nimel.
LRi raamatud jõuavad sageli raamatupoodide müügiedetabeli etteotsa. Kui suur on LRi müük?
Sätime üksikmüügi tiraaži raamatu järgi. See jääb vahemikku 600–1000, 1000 on pigem haruldane. Kuna meil on tellijate arv juba ette teada, saame oma tiraaže paremini planeerida. Eesti mõistes on LRi raamatute tiraaž suur: tellijad ja üksikmüük kokku kuni 2000 eksemplari. Suurema tiraaži puhul tuleb aga raamatu kaanehind odavam. Teostus on LRil jällegi nii minimalistlik kui võimalik, ka laopinda on kasutatud väga ökonoomselt. Kuidas seejuures pakkuda lugejasõbralikku sisu ja maitsekat välimust, ongi meie kujundaja Maris Kaskmanni väljakutse. Kuna meie ainus piir on postkastipilu, siis ei avalda me pakse raamatuid– see mängib hinna puhul samuti kaasa. Nii et müüt, et LR on kinni makstud ja saab tänu sellele kaanehinna nii odava hoida, ei ole kogu tõde. Või et läheb hästi seepärast, et on nii odav– kui raamat ikka huvi ei paku, siis leiab inimene kindlasti rahale teise kasutuse.
LR asutati välismaiste eeskujude najal, mis ise ei ole püsima jäänud. Kas niisuguseid raamatusarju on praegu maailmas veel?
Eeskuju oli konkreetselt Venemaal: Ogonjoki Raamatukogu. Minule ei ole teada, et LRil oleks välismaiseid analooge. Aga neid ei olnud ka varem. See oli väga spetsiifilistes Nõukogude oludes tekkinud võimalus, mis kasutati ära ja mis osutus toimivaks, vajalikuks ja õnneks ka eluvõimeliseks.
Nõukogude ajal oli tõlkekirjanduse avaldamine väga pikaldane ja range järelevalve all, ajakirjaformaat võimaldas aga kõiki protsesse lihtsustada, see oli tõesti geniaalne idee. Niiviisi oli võimalik tõlkekirjandust kiiremini ja väga palju laiema valikuga hakata eestlastele kätte tooma. Ja ega see vajadus ole kuhugi kadunud. Kirjastus, kes peab oma äririske silmas pidama, ei katseta naljalt n-ö väiksematest keeltest tõlgitud raamatutega ja autoritega, kes on meil tundmatud, olgugi et omal maal on nad väga tuntud. Ta ei võta naljalt sellist riski, aga LR võib võtta. Olen üsna kindel, et suurem osa LRis ilmuvatest raamatutest jääksidki eesti keeles ilmumata, kui need LRis ei ilmuks. Muidugi mängib meie kasuks ka pikk traditsioon, LRi teatakse, isegi kui mitte uuemast ajast, siis vanad aastakäigud kusagil pööningul ikka sageli on, ja usalduse oleme ära teeninud kõigi nende aastatega, mitte ainult viimastega.
Mainisid LRi kriteeriumide puhul lähtekeelte ja ajastuste rohkust. Missuguseid kvoote veel silmas peate?
Jah, seda me tõesti peame väga rangelt silmas, et ilmuksid raamatud, mis on tõlgitud eri keeltest. Eelmisel aastal oli näiteks kümme keelt, aga tavaliselt on isegi rohkem.
Saame aastas välja anda kindla arvu lehekülgi: 40numbrit ehk kuni2500 lehekülge. Nii et kogu aeg peame lehekülgi kokku lugema ja hoolega valima, avaldamisjärjekord on paratamatult pikk, me ei saa kiiresti reageerida. Sellest on vahel kahju.
Aeg-ajalt heidetakse meile ette, et avaldame liiga vähe naiskirjanikke, ja tõesti nende häält ei ole kirjandusloos palju kuulda olnud. Ma ise tahaksin ka seda rohkem kuulda. LRi suunitlus on aga leida eeskätt ajaproovile vastu pidanud autoreid ja kui ajas tagasi liikuda, siis on enamuses meesautorid. Tänapäeva kirjanduses on sellega muidugi lihtsam, aga üks LRi kvootidest on ka ajastu, me ei avalda ainult viimastel aastakümnetel ilmunud teoseid.
Kvoodid kvootideks, kõige tähtsam on ikka muidugi see, et LR pakuks head lugemisvara, et ta oleks jätkuvalt uudishimuliku ja nõudliku lugeja raamatukogu– niisugune, kust saaks aimu, mis toimub eri maade kirjanduses.
Mil määral otsite teoseid ise ja mil määral pakuvad neid tõlkijad?
Võib-olla pooleks, lisaks on LRil kolleegium, kes meile samuti raamatuid soovitab ja pakutud käsikirjade hulgast valiku teha aitab. Tõlkijad pakuvad meile tõesti palju, sh häid teoseid, mis ikkagi plaani ei mahu, sest umbes16 tõlkeraamatut aastas on ju tegelikult üsna vähe. Teinekord arutame esialgse pakkumise juurest edasi ja leiame mingi uue asja.
Millised olid eelmise aasta menukid?
Juba mitu aastat juhib edetabelit Mihhail Šiškini „Sõda või rahu?“ (tlkTiiu Relve ja Krista Räni). See raamat ilmus juba 2022.aastal, aga oleme erandkorras teinud kordustrükke, sest nõudmine on olnud väga vali.
2023. aastal ilmunutest valmistas toreda üllatuse Kruusa Kalju luulekogu „Üleelamiste vanakese“ suur menu. Kokku oli selle tiraaž 2000 eksemplari ja üsna kiiresti oli ta poodidest otsas. Teine hitt oli „Vana bambuseraiduri lugu“– seda me aimasime ka ette, sest see Xsajandist pärit anonüümse autori lugu on tõesti üks väike pärl. Muinasjutud tunduvad eestlastele üldse meeldivat ja Jaapan on praegu hästi esil, jaapani keelest tõlgitakse üsna palju. Ja muidugi on tähtis tõlkija isik: kui Alari Allik midagi kusagil teeb, siis tekitab see alati huvi. Väga kiiresti müüdi läbi ka baltisaksa autori Siegfried vonVegesacki „Jaschka ja Janne“ (tlkSilva Lilleorg). Küsime igal aastal ühismeedias ka lugejatelt, millised on nende lemmikud eelmise aasta LRi numbrite hulgas ja alati on hea meel selle üle, et pole raamatut, mis ei leiaks mainimist. Ega raamatud meedias tõesti sageli pildile pääse, „Üleelamiste vanakest“ ja „Vana bambuseraiduri lugu“ tutvustati aga mõlemat „Aktuaalse kaamera“ kultuuriuudistes.
Televisiooni mõju on niisiis LRi näitel kirjanduse käekäigule tugev?
Kindlasti.
Jõuame taas kirjandustelesaate teemani. Üks asi on see, et huvilised tunnevad niisugusest saatest puudust, aga ühtlasi on sellel, kui televisioon kas või nupukesena mõne teose esile tõstab, suur mõju ka raamatu levikule.
Jah, huvitav ja vajalik oleks kirjandusmagasini tüüpi saade, midagi sellist, nagu oli Mart Juure „Kirjandusministeerium“– eri žanrist raamatute tutvustus, mingi väikegi ülevaade ilmuvast.
Ega me kõiki neid käike ja teid näe ega tea, kustkaudu info liigub. Et kas Renate Keerd vaatas „Aktuaalset kaamerat“ või jõudis kuidagi teisiti temani Kruusa Kalju „Üleelamiste vanake“, mis inspireeris teda tegema lavastust „Tõhususe sümfoonia“. Selle teine inspiratsiooniallikas oli kusjuures jaapani munga Kenkō mõtteterade kogumik, mis ilmus LRis Rein Raua tõlkes 1988.aastal ja mis nüüd kuldsarjas aastal lõpul uuesti ilmub. Peagi linastub ka Eestis Marko Raadi uus mängufilm „Biwa järve 8 nägu“, milleks ta sai tõuke 2005.aastal LRis ilmunud Max Dauthendey samanimelisest raamatust (tlk Katrin Kaugver). Filmi linastumisega samal ajal annab LR välja audioraamatu ja e-raamatu. Kuigi meedias tõesti kirjandus sageli uudisekünnist ei ületa, siis kuidagi info ikkagi liigub, mingid seeneniidistikud ikka toimivad.
LR paistab ka selle poolest silma, et ise niidistikku kasvatab ja poputab. Te tegelete oma lugejatega palju, korraldate esitlusi ja muid üritusi, te viitsite inimestega kohtuda.
Jah, see tundub oluline küll. Vaevalt et ükski kirjastus annab välja raamatuid, mida ta oluliseks ei pea, iseasi, kuidas infokaosest läbi murda, et lugejateni jõuda. Esitlused ja muud üritused on üks hea võimalus raamatule tähelepanu tõmmata, aga ka lugejatega kohtuda, kindlasti ei taha me istuda üksi oma elevandiluust tornis. Võib isegi öelda, et LRi sõpruskond ja lugejad on mõtteline toimetuse osa, nende tagasiside ühismeedias või kohtumistel on meile vajalik peegel. Raamatuesitluse roll on küll ajas päris palju muutunud. Kunagi käisid seal ka ajakirjanikud, seal liikus info, seda tajuti sündmusena, nüüd on need rohkem sellised kogukonnaüritused. Eks see ole ka jälle väikese kultuuri asi. Kui näiteks Prantsusmaal on kirjastustes omaette pressiosakonnad, on sissetöötatud võrgustikud, promoga tegeletakse väga jõuliselt, siis Eesti kirjastuses on selle töö peale heal juhul üks inimene, kes peab tegelema kõikide raamatutega. Sageli korraldavad esitlusi tõlkijad ja autorid ise.
Võimalusi sünergiaks on muidugi ka teisi ja haarame neistki hea meelega kinni. Priit Strandberg lavastab praegu Vanemuises Sophoklese „Antigonet“, esietendus on tulemas aprillis. Kui tõlkija Anne Lill pakkus LRile, et võiksime näidendi avaldada ka raamatuna, siis võtsime pakkumise rõõmuga vastu. Nüüd kohe veebruaris on LRis ilmumas Friedrich Nietzsche kaks esseed Wagnerist, mida pakkus meile Jaan Undusk ja mis haakuvad Underi ja Tuglase keskuse kureeritud dekadentsi uurimisprojektiga.
Mida toob selle aasta LR?
Eesti kirjandusest on lisaks Carolina Pihelga juba ilmunud „Lõikejoonele“ tulemas Mart Kanguri luulekogu. Heili Sepa vahendusel jõuab eesti keelde esimene Ghana kirjanik: Nii Ayikwei Parkese romaan „Sinise linnu saba“ on väga põnev mikstuur suulisest jutuvestmistraditsioonist ja euroopalikust romaanist. Angola uuemast kirjandusest saab tutvust teha Ondjakiga, Leenu Nigu tõlkes on ilmumas lustakas romaan „VanaemaÜheksa ja soveti saladus“. Tänapäeva prantsuse kirjandust esindab üks oma põlvkonna huvitavamaid noori naisautoreid Alice Zeniter, keda tõlgib Maria Esko ja kes räägib meile tänapäeva Prantsusmaa rassismiküsimustest. Kohe varsti läheb trükki prantsuse filosoofi Félix Guattari „Kolm ökoloogiat“, mille pakkus Ott Puumeister, ja on päris hämmastav, kui aktuaalselt see 1989.aastal ilmunud essee praegu mõjub. Suvel on oodata romaani Doris Lessingult Krista Kaera tõlkes. Ja lisaks head lugemist ukraina, slovaki, läti, serbia, tšehhi ja teisteltki autoritelt. Loodetavasti ilmub lõpuks ka juba ammu plaanis olnud korealase Han Kangi romaan „Taimetoitlane“, mida tõlgib praegu Anni Arukask.
Raamatute valmimine võtab teatavasti päris palju aega, valime ja teeme plaane, aga need teostuvad alati aasta-kaks, mõnikord isegi kümme aastat hiljem. Nii et omamoodi on see nagu pudelipost. Milline on olukord siis, kui teele saadetud sõnum kohale jõuab, millised on siis aktuaalsed teemad, ei oska keegi ennustada. Eks see tekita ka omamoodi hasarti ja toredaid kokkusattumusi juhtub alatasa.
Heinrich Eisenschmidti „Mälestusi Krümmeri õppeasutusest Võrus“, mille on saksa keelest tõlkinud Ene Kuus, ajastus oivaliselt: täpselt õpetajate streigi ajaks …
Selle raamatu peaks kinkima kõikidele õpetajatele. See turgutaks neid toredasti! Väga südamlikult kirja pandud XIXsajandi teise poole Võru koolielu kirjeldus.
Oled ka ise tõlkija. Eelmisel nädalal ilmus kirjastuses Varrak sinu tõlkes Michel Houellebecqi romaan „Häving“. Palun kõnele pisut sellest teosest.
„Häving“ on Houellebecqi kaheksas romaan ja nendest kõige paksem. Houellebecq jätkab oma teada-tuntud meetodiga: asetada näpp mõnele meie praeguse aja ühiskonna valupunktile ja sinna vajutada. Seekord on ta ette võtnud Prantsusmaa poliitikaelu, millest on kirjutanud ka varem, näiteks „Alistumises“. „Hävingu“ tegevus leiab aset aastal 2027 vahetult enne presidendivalimisi. Houellebecq näitab, et suured ideed ja aated on poliitikast kadunud, riiki juhitakse kui äriettevõtet, presidendi teevad valmis coach’id ja suhtekorraldajad, kogu Prantsuse poliitika on muutunud sõubisniseks. Teine kriitikaalune on seekord Prantsuse meditsiinisüsteem: tehniliselt on see üliarenenud, inimelu väärtustamine ja inimese väärikus, ka õigus väärikale elulõpule, on aga tagaplaanile jäänud. Taustal tegutsevad terroristid, kelle tegevuse eesmärk on mõistatuslik.
Aga midagi on „Hävingus“ ka uut, tajun seal mingit meeleolumuutust: romaan on eelmistest kuidagi rahulikum, tegelaste meeleheide ei ole nii tume, ja olulise teemana on kohal armastus. Kui varasemad Houellebecqi tegelased on võimetud armastama, ja see nende häda põhjus enamasti ongi, siis „Hävingus“ on tegelasi, kes on võimelised armastama, ja sellega koos hakkavad juhtuma väikesed imed.
Triinu Tamm võrdleb Loomingu Raamatukogu pudelipostiga: „Milline on olukord siis, kui teele saadetud sõnum kohale jõuab, millised on siis aktuaalsed teemad, ei oska keegi ennustada. Eks see tekita ka omamoodi hasarti ja toredaid kokkusattumusi juhtub alatasa.“ LRi toimetus on pudeliposti lugejatele usalduse eest tänulik.
Hiljemalt 8. märtsil kuulutab president välja Euroopa Parlamendi (EP) valimised ning aprilli lõpuks registreerib valimiskomisjon kõik kandidaadid ja nimekirjad. Erakondade valimiseelsed toimingud on juba ammu alanud, aga mitte veel kampaaniad, sest esiteks ei ole erakondadel pikaks kampaaniaks sugugi raha ja teiseks on lõpule viimata see kõige raskem töö ehk kandidaatide järjestamine nimekirjas. Suuri isiksusi on ju igas erakonnas rohkem kui tõenäoliselt marjamaale mahub ja mida suurem ego, seda suurem ka solvumine, kui kõrgeausust nimekirjas õigele, see tähendab, esimesele kohale ei määrata.
Sõltumata sellest, mida ka ei näitaks hetke arvamusküsitlused, võib igaüks kuuest parlamendierakonnast küll loota kahele, kuid kampaaniat planeerides enam-vähem kindlalt arvestada ühe mandaadiga. Ka riigikogus esindamata rohelised ja parempoolsed ei ela lootuseta ning kui neile ka saadikumandaati ei peaks jaguma, siis on nende tulemusel ülejäänute jõuvahekorrale oma mõju. Nii või naa, Eestile kuulub EPs vaid seitse mandaati ja nagu varasematelgi kordadel on ees puhtakujulised isikuvalimised ühes üleriigilises ringkonnas, kus erakonna kaubamärgil suuremat tähendust ei ole. 2019. aastal tõid iga erakonna kaks tipmist nime üle kolmveerandi kõigist nimekirjale antud häältest (vt joonis), mistõttu ei ole mõistlikku põhjust, miks üldse peaks esitama rohkem kui kolme kandidaadiga nimekirju. See kolmas oleks võimalik asendusliige ootamatus hädaolukorras. Seadus võimaldab aga igal erakonnal ritta panna üheksa nime ja vähemaga esinemist peetakse nõrkuse signaaliks.
Sellele vaatamata seisab hääletaja ees tegelik valik kuni 16 inimese vahel, mis ei ole keerulisem kui hääletamine lauluvõistluse poolfinaalis, kusjuures kõik tõsised pretendendid on ühiskonnas ülituntud ning paljud neist EPs või ka mõnes muus Euroopa institutsioonis juba varem töötanud. Lauluvõistlusel on loomulik anda hääl oma lemmiklaulule, aga kuskil kuklas tiksub ikka mõte, et lõppvõistlusele jõudev laul peab meeldima ka teistele, mitte ainult eestlastele.
Kõik on tuttav ja turvaline, aga et päris igav ei hakkaks, tahaks vanade laulude asemel midagi uut ka kuulda. Mõistagi ei kavatse ega suudakski ükski valija vanadest tuttavatest end täiesti uueks luua. Reisimees jääb ka tulevikus reisima, süveneja mahukaid dokumente lugema ja kuluaariguru arvukaid kolleegisuhteid arendama. Kes on „seal Brüsselis“ kokku mõjukam, on pigem maitseotsus.
2019. aasta Euroopa Parlamendi valimistel riisusid valijahäälte koore nimekirja tipud.
Kontinendiüleseid küsitlusi EP valimistulemuse ennustamiseks ei tehta, aga iga riigi küsitlusi kokku panevad arvutused näitavad euroskeptiliste parempoolsete toetuse mõningast kasvu võrreldes 2019. aasta seisuga, mis on siiski kaugelt ebapiisav selleks, et neli seni head koostöövõimet ilmutanud parteilist põlisperekonda (kristlikud ja sotsiaaldemokraadid, liberaalid ja rohelised) EPs tugeva enamuse kaotaksid. Ja väiksem ülekaal pigem liidab kui lahutab. Kes annab oma hääle väljapoole seda gruppi, tehku seda teadmises, et suunab oma esindaja viieks aastaks otsustele vähese mõjuga opositsioonipinki nühkima, olgu too muidu kui tahes kena või põhimõttekindel inimene. EP töökord ei anna ka võimalust sisulist tööd obstruktsiooniga takistada või vähemuse tuju järgi rongi tagurpidi sõitma panna.
Etenduseks on enam-vähem kõik valmis, kuid permanentset iludusvõistlust ei neela alla valijad ega ajakirjandus. Vaja on sõnastada ka valimiste põhiküsimus ja positiivne programm. Jaanuari keskel tutvustas Postimees põhjalikult liikumissuunda näitavat uuringut, kus autorid Ivan Krastev ja Mark Leonard on tuvastanud viis eurooplasi painavat, kuid riigiti eri kaaluga põhimuret: majandus, kliima, pandeemia, sisseränne ja sõda*. Eestis pidas küsitletuist 40% tähtsaimaks kriisiks Venemaa agressiooni, 29% globaalset majanduskaost, kliimamuutust ja immigratsiooni aga kõigest 6%. Järelikult peaks EP valimiste eel olema fookuses Ukraina võit sõjas, kuid sellest ei ole ju Eestis midagi rääkida, sest kõik on võidu poolt ja üldse on julgeolek NATO, aga mitte EP asi.
Loogiline valik on seega majandus, mille ja kliimamuutuse vahele peab aga panema võrdusmärgi. Kaks valitsuse ministrit, kes EP valimistel tähtedena eeldatavasti ei kandideeri, tegid sel nädalal erakondade eest valimiste põhiküsimuse sõnastamise raske töö ära. Majandusminister Tiit Riisalo avaldas esialgu detailidesse laskumata majanduspoliitika üheksast põhimõttest lähtuva kava, mille järgimisel Eesti majanduse maht kümne aastaga kahekordistub, kliimaminister Kristen Michal aga pidas maha terve konverentsi „Kliimaseaduse poole teel“, mille põhisõnum oli, et kliimaseaduse eelnõu valmib hiljemalt aprilli lõpuks.
Pahatahtlik võiks neid avanguid ja ajastust nimetada ka poliittehnoloogiliseks trikiks, eriti kliimaseaduse eelnõu, mille esitlemine kukub otse kõige magusama valimiskampaania keskele ja röövib sellega patriootidelt võimaluse võitluseks kurjade immigrantidega. Tegu on siiski valitsuse plaaniliste lubaduste ja töökohustuste täitmisega. Oleks äärmiselt veider, kui ühiskond eelistaks aafriklaste ja muslimite verbaalset peksu kliimaseaduse arutelule, selle valimispäevani edasi lükkaks ning pühenduks sellele alles jaanilõkke ääres.
Tõsi, sisserände küsimus on ka majanduse, sh rohemajanduse teemas otsapidi sees. Uute tehnoloogiate leiutajad ja maaletoojad on pidanud ludiitidele aastakümneid lubama, et majandusreformid ja masinate võidumarss ei tähenda töökohtade kadu, vaid hoopis lisandumist. Kui nüüd selle asemel asuda tõelähedasemale seisukohale, et majanduse ümbersünd puhtaks, saastevabaks ja kliimaneutraalseks ei tähenda lisatöökohti, vaid maksimaalselt seniste kehvade asendumist parematega, aina jõukamaks saamist vaimse, mitte füüsilise pingutusega ja üldse vähem tööd tehes, langeb ka immigrantidega hirmutamise võimalus päevakorrast välja.
Eelviidatud analüüs lähtub negatiivsest ja peab mobiliseerivaks jõuks hirmu, kriise põhjuseks ja käitumismuutust tagajärjeks. Aga põhjus tulevikus midagi muud või teisiti teha ei pea tingimata kriisis peituma. Ei ole ju ka ülikooli magistrikraadiga lõpetamine mingil moel kriis ja krahh, kuigi tähistab suurt elumuutust. Vanaviisi edasi ei saa, vanemad tudengielus edasi hullamiseks raha ja pangad õppelaenu ei anna – peab tööle minema, väärtuste tarbijast väärtuse loojaks hakkama.
Majandusteema EP valimiste põhiküsimusena on õige tee. Sõnavara valikul peab aga ka majandusarengust rääkides hoolikalt positiivne olema: mitte otsima süüdlasi, mitte manama maailma mustaks. Vana ei jäta me maha ju mitte surmahirmust, vaid seetõttu, et see on aegunud, kasutu, kahjumlik. Ei ole olemas mingit pärismajandusele vastanduvat rohemajandust, viimane ongi ainus mõttekas majandus ning rohe-liite võib rahus ära jätta.
Las võidab parim äriplaan ja vingujaid ei valita, võiksid olla valimisdebatte raamistavad põhimõtted. Minister Michali esitluskuvalt laenatud lause kõlbab hästi ees ootava võistluse vundamendiks: „Kliima ja keskkonnaga arvestav majandus ja ühiskondlik toimimine on megatrend. See on tulnud, et jääda. Kes kiiremini kohaneb, saab eelise.“ Ühesõnaga, võistlus käib kiiruse peale. Kõlab kaunilt, õilsalt ja kasulikult nagu olümpiadeviis. Ärge seda virinaga ära vussige!
* Ivan Krastev ja Mark Leonard, Euroopa Parlamendi valimiste keskmesse tõuseb rände- ja kliimakriis, mitte sõda. – Postimees, 17. I 2024; Martin Ehala, Reformierakond võib eurovalimised võita. (Samas lehes.)
Ühendkuningriigi statistikaamet avaldas hiljuti poliitikategijaid šokeerinud andmed, mille kohaselt on riigis krooniliste terviseprobleemide tõttu töötamisest loobunud inimeste hulk suurenenud 2020. aasta kahelt miljonilt nüüdseks 2,8 miljonini. Seetõttu on lisandunud 6,8 miljardit naela sotsiaalsüsteemi kuludesse ja kadunud 8,9 miljardit maksutulu lahtrist. Teisisõnu on pandeemiajärgsete terviseprobleemide hind vähendanud ÜK niigi nõrka SKTd 0,6% võrra. Võrdluseks: õpetajate streigi ajal tüliõunaks saanud 11 miljonit eurot moodustab Eesti aastasest SKTst 0,026% ja Reformierakonna maksuküüru kaotamine umbes 0,8% SKTst. Probleem peaks olema seega mõistetav ka arvutustabeli usku ministritele.
Eesti statistika sama trendi ei näita. Enda tervist „heaks või väga heaks“ hindavate inimeste hulk on uuringutes püsinud stabiilselt 54-57% vahel viimased kümme aastat. Seejuures tuleb silmas pidada, et oma tervise hindamine on üks kultuuriliselt subjektiivsemaid küsimusi. Me oleme alles jõudmas välja ajastust, kus kõik, kel just käsi otsast ära kukkumas polnud, loeti terveteks ja vaimse tervise hädasid, stressi ja kroonilist valu ei tunnistatud päris probleemina.
Inimeste hinnangut oma tervisele mõjutab uuringute järgi suuresti ka see, kuidas suhtuvad neisse terviseinstitutsioonid: kui perearst või sotsiaaltöötaja ütleb „mis sa siin teed, sa ju terve kui purikas“, siis võib patsient ka statistikaametile öelda, et ta tervis on korras, isegi kui ta pole painava seljavalu tõttu kuid und täis magada saanud.
Briti uuringus on jaotatud pandeemiajärgsed traumad kolme kategooriasse: uued vaimse tervise hädad, pandeemia ajal diagnoosimata jäänud ja seetõttu süvenenud terviseprobleemid ning otseselt COVIDi tagajärjel tekkinud kroonilised tõved. Neid kõiki võimendab aina suurenev lõhe demograafilise reaalsuse ja terviserahastuse vahel. Ka pandeemiata vajaks vananev elanikkond aina rohkem teenuseid, tervishoiu rahastus on olnud aga aastaid sama või isegi vähenenud. Igavesti siseressursside optimeerimise peal ei sõida. Pikemate ravijärjekordade, harvemate perearstivisiitide ja ennetustöö vähendamisel on oma hind – ja see võlg tuleb millalgi tagasi maksta. Ühendkuningriigis on see aeg juba käes, ent ka Eesti tervishoiusüsteem liigub täpselt samal kursil.
Omaette nurjatuks probleemiks on osutunud nn pikk COVID, mille ulatust me alles hakkame päriselt mõistma. Uuringutes on hinnanud pika COVIDi esinemissagedust väga erinevalt: vahemikus 2–45% kõigist põdejatest. Usaldusväärsemaks peetakse umbes kümneprotsendilist esinemissagedust. Ebatäpsus on mõistetav, sest pikk COVID ongi biomeditsiini tavatööriistadega raskesti tuvastatav haigus. Parima arusaamise järgi on tegu immuunsüsteemi ülereageerimisega, viiruse kõrval tabab rünnak ka terveid keharakke. Seetõttu on pika COVIDi sümptomid ääretult mittespetsiifilised ja võivad ulatuda halvavast väsimusest närvisüsteemiprobleemideni. Pikal COVIDil pole selgeid biomarkereid, mille alusel seda diagnoosida. Haiguse pisikuteooriast alguse saanud biomeditsiin pole harjunud selletaoliste juhtumitega tegelema, kuigi viirusnakkusest põhjustatud kroonilisi vaevusi on dokumenteeritud aastakümneid. Sama mustrit nähti 1918. aasta gripiepideemia järel, borrelioosijärgsed kroonilised vaevused on meedikute hulgas põhjustanud vaidlusi aastakümneid ja hiljutised uuringud on näidanud, et ka paljud tuntud haigused, näiteks hulgiskleroos, võivad olla viirusnakkuse (antud juhul Epstein-Barri viirusega nakatumise) põhjustatud.
Eelnevast piisab illustreerimaks, kui lühinägelik on Exceli-meeste veendumus, et igasugune ennetav ja hoolekandele keskenduv tegevus on kärpimisele kuuluv „kulurida“. Veel ühe näitena on minugi haigusloos märge „postviraalne sündroom“. Statistikaametile kirjeldaksin oma tervist kui „head või väga head“ ja tööjõuturul löön jätkuvalt aktiivselt kaasa. Tegelikult on tõsisemate haiguste välistamiseks kulunud mu peale üle 40 000 dollari tervishoiuraha (MRTd on USAs kallid) ja üle kahe aasta närvivalusid ning väsimus liigituvad kategooriasse „elumuutev“. Rahvatervise uurijate seas on vägagi palju inimesi, kes mõistavad piiripealsete juhtumite pikaajalist mõju ühiskonnale. Poliitikakujundate hulgas paraku hoopis vähem.
Viimasel ajal kütavad väljaannete kirgi kaks teemat: võimalik sõja eskaleerumine ja matside pealetung teatris. Uudistest jääb mulje, et elementaarse etiketi mõistmine käib keskmisel eestlasel paratamatult üle jõu. Teatrimajad ja lavastajad aga ei ole jäänud teps mitte käed rüpes istuma, vaid on võtnud nõuks nii mobiilis skrollijatele kui etenduse ajal napsitajatele viimaks koha kätte näidata. Näiteks VAT-teatri õpetlikud videod on vägagi tervitatav ettevõtmine, kuid tõik, et mõni lavastaja võtab nõuks katkestada etenduse stiilis „mõni teist vist tihti teatris ei käi“ mõjub selliselt, et kuningas on võtnud nõuks õukonnas etiketti mittetundva pööbli ometigi korrale kutsuda.
Isiklikult mul matsirohkes publikus ei ole eriti olnud õnne istuda – eeldusel muidugi, et mina see mats ei ole, sest ega halvasti käituv inimene tihtipeale ise ennast kõrvalt ei näe –, aga üks ebameeldiv juhtum oli minulgi. Nimelt ükskord lõi esireas istuv tuntud kunstnik keset etendust lehe (äkki oli isegi Sirp?) lahti ja hakkas seda siis lugema! No johhaidii, mõtlesin endamisi, kui etendus ei meeldi, mine siis ära, on seda tsirkust vaja või?!
Teisalt, inimese tähelepanu on hajuv ja seegi on normaalne. Kui mitu korda olen isegi istunud teatris ja mõelnud hoopis muudest asjadest kui noist, mida laval parasjagu näidatakse. Tõsi – pealtnäha olnuks seda üpris keeruline märgata, sest mobiili ega ajalehte mul käes ei olnud. Kuid äkki peaks inimeste demoniseerimise asemel sedagi tõdema, et nii mõnigi kord pole probleem ainult nn matsides. Kui suur hulk inimesi pannakse ühte kohta mitmeks tunniks kinni, on ju imelik eeldada, et seal mingil hetkel suuremat või väiksemat nihelemist ette ei tule.
Muuhulgas ka selle tõttu on tihti uuema aja etenduskunst/nüüdistants praktiseerinud midagi, mida ise kutsuksin nõrgaks vormiks. See on selline lavastuse formaat, kus – näiteks nagu galeriideski – saab asukohta vahetada, ka saalist väljuda (pissile või niisama) ja siis tagasi tulla (või mitte). Mõnikord lubatakse ka mobiilis skrollida või lavastuse ajal isegi magama jääda (nagu minu viimase lavastuse ajal näiteks). Tihti otsivad nõrga vormi viljelejad vastuseid küsimusele „kuidas on võimalik luua uut ja paremat maailma?“ (selle asemel et lihtsalt näidata, kui kole on ikka inimloomus) püüdes olla kaasavad eri ühiskonnagruppide osas. Väga hea näide on Soome lavastaja Janina Rajakangas, kelle „Tanssija“ tegeles neuromittetüüpilise teatriloomega, küsides muuhulgas, kelle tempot prooviprotsessi ajal kiputakse järgima, ja kelle arvelt seda tihti tehakse. Samuti oli publik organiseeritud etenduste ajal istuma sedasi, et inimeste vahel olid kindlasti jäetud tühjad istmed, sest mõnel inimesel on vaja ruumi ja õhku. Oli ka palutud teatrisse tulles end mitte tugevalt parfümeerida, sest see võib tundlikel inimestel tekitada ebameeldivaid reaktsioone. Ka tehti eraldi etenduskordasid, kus said viibida näiteks inimesed, kes ei saa kontrollida oma jäsemete tööd, ei saa olla häälitsemata või kelle tähelepanu on tugevasti hajuv. Millal Eestis küll sellise tundlikkuseni jõutakse?
Teisalt ei saa öelda, et teatreid, kus harjutatakse selliste keskkondade loomist, üldse poleks. Nõrka vormi viljelevad teatrid on pigem eksperimentaalsemad ja väiksemad kui suuremad riigiteatrid, sestap saab nii mõnigi kord näiteks Sõltumatu Tantsu Laval, Kanuti gildi saalis ja e–lektronis kartmata mobiilis skrollida ja/või veiniklaas näpus istuda. Ometigi, sellest sõltumata, ei ole ma isiklikult täheldanud seal erilist matsluse pealtungi. Küllap on asi ka publikus eneses, kes nende teatriteni tee leiavad. Laia pintsliga maalides võiks ju sedastada, et sinna jõuabki tihtipeale inimene, kes üldiselt ei käi ennast kultuuriüritustel esmalt näitamas ja kultuuri n-ö performatiivselt tarbimas. Nii et võib-olla peavad suuremad teatrid lihtsalt leppima sellega, et neil käivadki igasugused karvased-sulelised ja nii mõnigi neist ei huvitu oo suure kunsti (olen irooniline) täiemahulisest hermeneutilisest kodeerimisest ja analüüsimisest. Nii et Tiit Ojasoo võib ju etendusest etendusse „õigesti teatri kogemisest“ moraali lugeda, aga fakt on see, et kui teed massidele ja pigem laiatarbeteatrit, pead leppima ka n-ö laiatarbepublikuga. Mõni asi siis mõnel matsil massi ära eksida!
