Muinaslugu muusikast

NO-BIG-SILENCE ja RECYCLE BIN Tartu Sadamateatris 29. IV.

Kevad on ilus aeg. Eriti Tartus. Eriti keset tudenginädala pidu ja pillerkaari. Ilmselt ei olekski saanud No-Big-Silence valida paremat aega ega kohta enda vastvalminud albumi “War In Wonderland” esitlemiseks kui 29. IV Sadamateatris. Tolsamal päeval oli juba aset leidnud kaks põhisündmust: “Karsummiks” kutsutud võistluse raames hüppasid mõned kõige agaramad järgemööda Emajõkke; seejärel pladistati juba suurema seltskonnaga üksmeelselt kummipaadirallit. Kevadpäevade nael – ülelinnaline volbriöö-dionüüsia andis end aga veel oodata ning NBSi live toimiski ehk omamoodi ventiilina, aitas leevendada ootusärevust, sellest samal ajal toitudes. Mõnest teisest küljest võis aga osutuda hoopis kulminatsioonipunktiks.

Ürituse juhatas huvitava kontrasti ja võrdlusalusena sisse pikast talveunest virgunud Recycle Bin, endiselt mitmeplaanilist meloodilist metalsust viljelev noorte andekate muusikute kamp, sedapuhku uues kuues. Lisaks asendusvokalistile oli kaasatud ka klahvpillimängija Reinis Kampe, kelle esile manatud sünteetilised foonid andsid muusikale tublisti avarust ning kohati justkui visandanuksid (basstrummi kardaanimüdina toetusel) synth-pop’ilikult kaasakiskuvaid industriaalmaastikke. Ent erinevalt NBSist ei saa RB kohta küll väita, nagu oleks tegemist popmuusikaga per se. Selleks ei ole nende helimaailm piisavalt “instrumentaalne” (vahendlikkuse mõttes) ning elab liiga intensiivselt omaenda kunstipärast elu – reedab ilmselt ka teatud pühendumust ning sissevõetust neist hoovustest ja võimalikkustest.

Sõnaga, RB näitas end taas tugeva live-bändina, kes ei pakkunud mitte niivõrd spektaaklit kui elavas ekspressiivses esituses meisterlikult tekitatud kõlasid; ning mitte üksnes jalga tatsuma, vaid ka kõrvu kikitama panevaid helisid.

Selles mõttes erines NBSi formaat tublisti. Ei taha öelda, et nad oleksid vähem muusikud, kuid ütleme siis nii, et nad on rohkem artistid. Ning oma asja teevad nad teadupoolest ka hästi. Näiteks oli nende esitatu tunduvalt “lihtsakoelisem”, kuid rahva hullutamise seisukohalt osutus see eeliseks. Popmuusika industrial-rock’i kõlavärvidega. Sugestiivselt korduvad kujundid, tantsusõbralikud rütmifiguurid, vokaalimuundurid, eelprogrammeeritud taustad ja lakkamatu flirtimine erinevate elektroonilise muusika vooludega; selgelt eristuv salm-refrään-struktuur, lausa hirmuäratavalt teatraalse veendumusega karjutud lööklaused ning impressiivsus üleüldisemalt; muusikaline intertekstuaalsus ja crossover-tendentslikkus – avalduvana ka publiku variatiivsuses. Tänu nendele omadustele võib NBSi pidada tõeliseks popkultuurinähtuseks, mitmeti tõlgendatavaks muljeks ilma ettekirjutatud tähenduseta.

Näiteks pani mind esmapilgul kulmu kergitama stseen, kus laulja Cram haaras vöö vahelt püstolid, nendega terve loo vältel ringi vehkis ning lõpuks pauku ka tegi. Nali naljaks, aga mõtted liikusid (ka tänu massiivselt kandilisele muusikale) automaatselt Tartu skinhead’idele, kelle huumorisoon pole just kiita. Lisaloona esitatud “My Tears Are Fire” ajal purskusid lavalt ent juba mitmemeetrised tulesambad, Cram röökis “Fire!”, mis oli juba liiga võimas impressioon, et vaadelda seda mingilt metatasandilt. Tegelikult aga andsid juba avaloos skandeeritud “gore gore girls and rock’n’roll!”, hiljem “she’s got hyper power!” ja “robot super lover boy!” ning too püstolite ja patsidega amatsoon seal seina peal mõista, et võtmeks on nimelt huumorimeel ja võime tajuda korraga eri tähendustasandeid. Koomiksivägivald ei ole vägivald jne. Või siiski?

Olgu sellega kuidas on, kuid üllatusi jagus veel. Kõigepealt mõjus juba esimese loo algus imestamisväärselt ühese vihjena Marilyn Mansonile ning veel hiljemgi oli mul raske sellest seosest vabaneda. Peamiselt vokaalipartiide iseärasuste ning järjekindlalt põhjakeeratud distortion’iga mängitud kvintharmooniate tõttu kitarril, kuid ka üleüldisema rõõmus-kurja šokk-rock-hoiaku tõttu. “Dreamriders” seevastu kõlas äraütlemata The Prodigy laadselt ning vahepeal tekkisid kahvatumad paralleelid ka Nine Inch Nailsiga.

Üllatusena ei saa käsitleda küll seda, et esitati põhihitti “New Race”, kuid ultramodernse loo “The Outer Suns” ajal tekkis mul küll vastupandamatu soov saada teada, mida nüüd mõtlevad ja tunnevad kõik need pikajuukselised, põhimõttekindlalt musta nahka rõivastuvad rokkarid, kuuldes toda space trance rock’i vms. Ning erakordselt värskendav vaheldus oli viimase pala lihtne, ilus ja väljendusrikas finaal, mis näitas, et NBSil on ka tundlikum külg. Sellega väärtustus eelkuuldu veel kord ümber.

erakogu

Kuidas iseloomustad Narva muusikaelu – kas kontserdisaal(id) on täis või publikut napib?

Anatoli Štšura, Narva Linna Sümfooniaorkestri dirigent: Vaevalt et Narva muusikaelu on nii mitmekesine kui Tallinnas või isegi Jõhvis, kus sügisel avati uus kontserdimaja. Kujutleme, et mõni inimene on esimest korda Narvas ja tahab külastada mõnd klassikalise muusika kontserti. Linna peal jalutades ei näe ta ühtki kontserdiafišši, kuna kuu aega tagasi koristati ära kõik kuulutusetulbad. Ainsaks infoallikaks on jäänud kohalikud linnalehed, kaabeltelevisioon ja hommikused uudised kohaliku Raadio 4 stuudiost. Nii et neid väheseidki regulaarseid muusikasündmusi, nende seas Narva Linna Sümfooniaorkestri ja Pille Lille Muusikute Toetusfondi kontserdid kolmes muusikakoolis, visuaalses reklaamis ei näe.

Samas pean hea meelega tõdema, et Narvas on kõigele vaatamata kuulajaid, kes käivad süvamuusikakontsertidel. Mulle kui NLSO dirigendile teeb vaid rõõmu, et ka meie orkestri 13. hooajal publikut jätkub ning saalid pole kunagi tühjad.

Kuidas tegutseb Narva Linna Sümfooniaorkester? Kes finantseerib, kui tihe on esinemisgraafik?

NLSO on Narva linnaorkester ning seda rahastatakse linna eelarvest, kultuuriministeerium ja mitmesugused fondid toetavad meid samuti. Niisugune finantseerimine võimaldab meil iga kuu tulla publiku ette uue programmiga ning esineda ühe-kahe, mõnikord ka kolme kontserdiga kuus.

Milliseid projekte tõstaksid NLSO tegemistes praegu esile?

Räägin nüüdse hooaja tegemistest. Kaheksa aastat tagasi tegime Puškini “Tuisust” lavalise stseeni, kus kasutasime Sviridovi muusikat; salvestasime selle ka CD-le. Tänavu tõestas see projekt oma elujõulisust: suure eduga kõlas see meie orkestri ja Eduard Tomani esituses Peterburis Narva kultuuripäevade raames. NLSO kammerkoosseis esines mullu oktoobris rahvusvahelisel festivalil “Muusikalised jalutuskäigud” Novgorodis sealse filharmoonia kutsel.

Jätkame edukalt ja suure naudinguga ka loomingulist koostööd rock-ansambliga Led R, mis algas mullu augustis. Iseenesest pole sümfooniaorkestri ja klassikalise rock’i, täpsemalt legendaarse Led Zeppelini muusika ühendamine mõistagi uus, kuid – nagu meie koosesinemised ansambliga Led R on näidanud – inspireerib nii meid kui meie kuulajaid.

Ehk kõige tähendusrikkam projekt on NLSO-le aga eelseisev XII rahvusvaheline Jevgeni Mravinski nimeline festival. Selle avavad 30. mail Geneva keskuses pianist Peeter Laul Peterburist ja festivali orkester. Kõnealune muusikapidustus kestab Narvas, Narva-Jõesuus, Sillamäel ja Tallinnas 9. juunini kuue kava ja kümne kontserdiga. Festivali läbib ka Dmitri Šostakovitši 100. sünniaastapäev – juhatas ju Mravinski omal ajal Šostakovitši 15 sümfoonia esiettekandest koguni viit, mis on tänini legendaarsed esitused. Sellele festivalile tulevad interpreedid nii Venemaalt, Soomest kui Saksamaalt.

Millisena näeksid NLSO arenguperspektiivi ning milliseid kitsaskohti tuleb selleks ületada?

Kõige suurem probleem, mis takistab meie kollektiivil professionaalselt areneda ning kontserdielus aktiivselt osaleda, on orkestrantide puudus, mille põhjuseks on omakorda vähene finantseerimine. Meie orkestris pole kahjuks ühtki pillimeest, kellele oleks see põhitöökoht. Seetõttu ei saa me endale lubada ka regulaarset proovigraafikut. Tõtt-öelda sarnaneb NLSO eksisteerimisviis pigem mõne projektorkestri omaga. Ainus väljapääs sellisest olukorrast kõlab banaalselt: möödapääsmatu oleks orkestri suurem rahastamine nii Narva linna kui kultuuriministeeriumi poolt.

On sul mõni Narva muusikaeluga seonduv probleem, mis on sulle kui muusikule eriliselt hinge läinud?

Muidugi on, ja see teeb mulle kõige suuremat hingevalu! Narva linnas, kus on omad kultuuritraditsioonid, kus rohkem kui 12 aastat tegutseb aktiivselt oma sümfooniaorkester, kus toimub rahvusvaheline Chopini-nimeline pianistide konkurss ning kus on ka heal tasemel koorid – pole kontserdisaali! See hoone, kus näiteks meie tegutseme, on tüüpiline nõukogude aja kultuurimaja. Mõnikord peame selles üsna kesise akustikaga saalis harjutama, kui seal on sooja vaid 14-15 kraadi. Sellistes tingimustes külmetavad kontsertidel kõik, nii meie kui kuulajad. Ning seegi hoone (kontserdikohana Narva parim) pole mitte Narva linnavalitsuse, vaid eraomand.

Veel hiljaaegu oli too ehitis (tollase nimega kultuurimaja Energeetik) Narva kultuurielu keskus: seal toimusid nii sümfoonilise, koori- kui kammermuusika kontserdid. Nüüdseks on Geneva keskusest saanud aga pelgupaik teisejärgulistele vene popartistidele, kelle afiššidest kirendavad kõikvõimalikud Narva kaubanduskeskused. Nii et NLSO-l tuleb praegu hakkama saada lausa ekstreemtingimustes.

Kokkuvõttes tahan öelda: minu isiklik suurim soov oleks, et NLSO saaks tegutsemiseks riikliku staatuse ja et Narva linna ehitataks lõpuks oma, heatasemeline kontserdisaal.

Analüüsides olukordi, kuhu olen ise sattunud, olen jõudnud otsusele, et kool peaks noore valmistama ette eluks nii, et ta ei satuks oma erialal naeruväärsesse situatsiooni, ei jääks üheski erialaga seotud valdkonnas hätta. Ta peaks põhiteadmiste najal olukorras ikka kuidagi  hakkama saama.

Ühe silmaga võiks dirigenti ka vaadata

Keskkooli lõpetanud pianist pole tegelikult veel oma eriala täies mahus omandanud. Akadeemia hariduse osa on ju veel ees. Tihtipeale elu siiski ei oota: juba visatakse vette – uju. Juba akadeemia ajal satutakse mängima orkestritesse, suurte kooride juurde, juhtub, et tuleb ilma ettevalmistuseta mängida mõne solistiga või isegi minna lavale. Mõni noor pianist võib sattuda ooperiteatrisse. Ammugi praegusel, igasuguste projektide ajastul. Ja ega selle juures küsita, kas oled midagi sellist õppinud või ei ole. Enamasti ei olegi.

Teiste pillide õppijad on minu meelest paremas olukorras, sest kas või orkestriõpetus on muusikakoolides ju sees. Pianisti ei õpeta mitte keegi dirigendi käe järgi mängima. Võib ju arvata, et mis seal ikka, dirigendi põhiskeemist õpitakse aru saama ja ise seda lööma solfedžotunnis. Aga kui keegi ütleks noorele pillimehele, et mis seal ikka õppida, niigi selge, kõlaks see täiesti profaanselt. Mina pidin dirigendi käe järgi klaverit mängima esimest korda ERSOs. Faktina kõlab see uskumatult. Kui näiteks kõrvutada orkestripillide õppuritega – milleks teile orkestriõpetus, küll ERSOs õpite! Muidugi ei satu just kõik pianistid ERSOsse mängima, aga mõnda suurde ansamblisse või koori juurde ikka päris mitmed.

Muidugi on kõigile pianistidelegi kohustuslikud keskastme koorilaulu tunnid, kus lauldakse dirigendi käe järgi. Üks asi on siiski kooriga koos laulda ja teine dirigendikäe järgi mängida. Ja siis sain kiire õppetunni. Pärast minu püüdlikult esitatud ja orkestrist lahku läinud celesta osa tõusis kontsertmeister püsti (dirigent oli välismaalane, ju ta ei tulnud selle peale, et mind nii elementaarsetes asjades õpetama hakata) ja ütles, et ühe silmaga võiks ikka dirigenti ka vaadata.

Umbes sama piinlik situatsioon oli veidi aja pärast Estonia teatri koori ja solistidega “Carmeni” ühe suure koorinumbri proovis. Juhus. No muidugi. Sellest lähtuvalt oleks minu soovitus, et kõik pianistid peaksid oma õpiajal saama kas või ühe laulu koos kooriga mängida. Kui seda on keeruline repertuaari mõttes organiseerida, siis paar dirigenditundi. Käivad ju koorijuhtidest kaasõpilased oma erialatundides, kus klaverisaadet vajatakse.

Professionaalsuse ja au küsimus

Alustasin kõige ekstreemsemast, aga just need ongi kõige valusamad vetteviskamise mälestused.

Järgmisena oleks minu arvates pianistil vaja osata akordimärkide järgi mängida ja suuta tekitada vaba saadet. Muidu võib ta sattuda olukorda, kus on äkki vaja mõnele lihtsale laulukesele saadet mängida, aga ei oska. 12 aastat klaverit õppinud, aga ei saa pealtnäha nii lihtsa asjaga hakkama. Muidugi oleneb see andest, mõnele on see valdkond omane. Jutt käib siinkohal just neist, kellel jazzitunnetust veres pole.  Hakkama peab ikka saama. See on juba professionaalsuse ja au küsimus. Mitte miski, mis puudutab klaverimängu, ei tohiks muusikakooli lõpetanule vähemalt algtasemel võimatu olla. 

Ka kõik selle, mis puudutab ooperiklaviiri (koorid, retsitatiivid, vokaalansambli jälgimine üle hulga ridade), peaks kergelt läbi käima, andma elementaarteadmised. Akadeemias õpitakse põhjalikumalt. Ooper on pealegi nii emotsionaalne žanr, et selle läbivõtmine on õpilastele alati väga põnev (saab minna kohe ka teatrisse sama ooperit vaatama jne). 

Ühtegi neist oskustest minu teada muusikakoolide ansamblitundides ametlikult ei nõuta (kusjuures mitmekülgsete oskustega paistavad silma Pärnu muusikakoolist tulnud). Enamasti võetakse läbi vaid vokaalrepertuaari. Tean, et millegi uue lisamine tekitab alati pingeid, sest aega on lastel niigi vähe ja tunde palju. Need nii-öelda lisavaldkonnad ei pea sugugi olema suures mahus, pealegi pakuvad need lähedase seotuse tõttu muusiku tegeliku eluga õpilastele rõõmu ja huvi. Võimalikult laiahaardelise ettevalmistuse küsimus on tegelikult õpetaja enda initsiatiiv, kuigi kõike (näiteks dirigenditunde) ilma suurema organiseerimiseta ära ei tee. 

Veidi laiem on lehest lugemise (prima vista) oskus, millesse tihti nii õpilased kui õpetajad suhtuvad kui lihtsalt arvestuse tegemise objekti, millega pole vaja pidevalt tegelda. Tegelikult on see pianisti põhioskus, mille järgi võetakse tööle, mille alusel tekivad kontaktid ansamblipartneritega jne. Keegi ei küsi hinnet, klaverimängijat hinnatakse selle alusel, mis tuleb siis, kui noot ette pannakse.

Paljukest meil soolopianiste ikka on?

Üks oluline punkt, mille koha pealt minul kui muusikakeskkooli õpetajal on aga süda rahul, on illustraatori kasutamine saateklassi tundides. Meie koolis saavad kõik õpilased illustraatoritunde nii palju, kui vähegi vaja.

Leian, et see on väga vajalik, sest illustraatori kasutamine raha kokkuhoiu mõttes vaid paaril tunnil enne eksamit ei tekita sellist vahetut kontakti lauljaga, mida oleks selle aine omandamiseks vaja.

Jõudes erijuhtumitest üldisemani, on ansamblimäng muidugi pianistile põhiline, millega üldse leiba teenida. Koolis pannakse enesestmõistetavalt suurt rõhku erialasele trennile, aga individuaalsed pianistlikud võimed jäävad enamiku puhul vaid baasiks. Paljukest meil soolopianiste ikka on ja ega ainult sellega küll kuidagi ära ei ela. Kõik muud pianistina töötamise võimalused on aga seotud otseselt kammeransambli ja saateklassi erialaga. Ja just see fakt peaks tõstma nende ainete väärtust nii õpilaste ja õpetajate silmis kui ka finantseerimise osas.  

J. R.: Café Amigo ei ole vist veel see paik, kus sellise kaliibriga staare näha ihaldaks, kuigi tasapisi too klubi sinnapoole liigub, et oma mainet parandada ja esinejate ringi suurendada. Festivali “Maailmaküla” raames esineb seal näiteks Haydamaky… Hämmastav oli ent see, et Akvariumi kontsert ei löönud kohta puupüsti täis. Bändi esinemine ja olek oli ometigi umbes sellisel tasemel, nagu mängiks Pink Floyd. Mõnel omamaisel süldiesinejal on kergem end me publikule maha müüa. See on see paratamatu värk, et vaid vähesed popkultuuri tarbijad ootavad praegu midagi enamat, midagi püüdmatumat hetkelisest lõbutundest…

Möödunud nädala Eesti Ekspressi Areenis ilmus Raul Ranne kõhklev, veidi hõre intervjuu Boriss Grebenštšikoviga, kust on tunda, et mehe mõtted liiguvad teistel radadel, mitte nendel, mis ajakirjanikku huvitab. Tõepoolest, kui Grebenštšikov bändiga lavale astus, siis tervitas ta publikut nagu idamaine guru. Nii nagu ta Rannele vastas: “See, mida me teeme, on meie praktika õpetada inimesi, valgustada neid. See on meie meetod teha maailma paremaks.” Seda tahet on nende muusikast ja esitusest ka tunda.

V.-S. M.: On ju vaid hea, et Amigo püüab enda kui Tallinna tuntuima interhotelli kõrtsi mainet muuta. Programmis on mõnda aega juba ka jazzikolmapäevad jne. Ega see kerge ole ja ka meedia ei toeta – viimast ütlen eeskätt Rock Café peale mõeldes, kes juba mitu aastat pakub fantastilist rahvusvahelisel tasemel programmi. Ei ole märganud meedia tunnustust sellele paigale. Üksikuid esinejaid on küll tähele pandud, samas ka olulisi täiesti maha vaikitud. Kultuur on mujal. M(elu)ajakirjandus teeb suvetuuridest meelsasti teema. Nii juhtubki, et kohalikud nabanäitamis- ja joomaüritused müüakse Pirita kloostris kiiresti välja. Praktiliselt samas hinnas “Maailmaküla” festival suurepäraste artistidega aga kogub võimsast välireklaamist hoolimata alles toetajaskonda. Singer Vinger toob Amigo joodikuid regulaarselt puupüsti täis. Saavutatud on see mitte jätkuva vaimsuse, vaid selle totaalse minetamisega. Nõnda on läinud 1980ndate vene kriitika poolt imetletud innovatiivse eesti rock’iga.

Akvariumi häda on, et erinevalt Floydist ei ole ta kunagi midagi tähendanud muusikalises avangardis. Ei mingit üleinimlikku instrumentaalset võimekust, mis King Crimsoni riismete peale Rock Café puupüsti täis tõi, ega hard rock’i muutmist lodevast kolmetuuritamisest kiireks, keeruliseks ja tehniliseks, nagu toonitatakse Metallica puhul. Muusikaga eksperimenteeriti enne plaate, 70ndail – ühistualettide muusika ja krahv Diffuzori lood. Esimene on jäänud aga küllap ka Akvariumi suurimatele armastajatele kuulatamatuks. Diffuzori tüüpi tegemised on jälle hipluse ja kitarriväänutamise kontekstis üsna tavalised. Edasine, rahvamuusika jõuline sissetoomine jms on küll võimas ja võluv, aga muusikalist märki ei ole Akvarium jätnud. Vastupidi, nii muusikas, arranžeeringutes kui sõnumis ollakse väga sageli täiesti kompleksivabalt ja paksult ning rõhutades kitšilikud, mille krooniks lugu “Kreem ja karamell” eelmise plaadi peal. Paljud “tõsised” muusikahuvilised paneb see nina krimpsutama.

Et armastada Akvariumit, pead sa kõigepealt armastama nende raugematut püüdlust teise dimensiooni järele, äraigatsusi maisest, kõike seda venelikku vertikaalset, mida mõnusal lihtsal ja tava-Akvariumist vähem new age’likul moel väljendavad ka viimase plaadi “Muretu vene hulkuri” laulud. Kui sõnum kõnetab, on Akvarium ületamatu ja vapustav. Ükski sõnumimees ei ole nii raugematu loomejõuga ja muusikaliselt nii huvitav ja mitmetahuline kui Grebenštšikov (B. G.). Kõik Dylanid, Cave’id, Trubetskyd, aga ka teised vene bardid kahvatuvad tema kõrval. Väga suures osas viimasele plaadile rajatud Amigo kontserdi taustal lummab teadmine, et sama häid kavu, kus ükski laul ei kordu, võiks B. G. välja pakkuda kümneid. Amigo kontserdil võlus ka lihtsate vahenditega saavutatud teatraalsus. Monster’like lava-show’de kõrval naiivne ja armas, aga selle peale oli mõeldud. B. G. võib pakkuda “Viljandi folgi” tipphetked, dylanliku või rollingstonesliku laheda kaifi, heal tasemel saksivägistamisi, ballaade ja autorilaule, blues’i ja ikka on see vaid murdosa ta ampluaast ja repertuaarist. Kes tema ajal alustanuist annavad iga aasta jätkuvalt välja tasemel plaate? Motörhead ehk, Rush on raugenud, Sparks on pidanud pause ja teinud üksjagu kehvi plaate. Ja neil kõigil on oma kindlad hitid, millele kontsert ehitatakse. B. G. võib selle ehitada millele tahes.

J. R.: Uue plaadi iiri-keldi folgilood ning nende esitus kontserdil oli Akvariumi loomulik osa. Nende võlu ongi sarnane sellega, mis teeb raputavaks iiri esinumbrid (kas või noodsamad Dublinersi ja Poguesi) – kui ka mängitakse vaheldumisi metsikum ja kiirem lugu, kurblik ballaad ja irooniline pilkelugu, moodustab see (arvatavasti tänu B. G. isiksuse kooshoidvale mõjule) loomuliku terviku. Päris palju mängisid nad kontserdil reggae-lugusid, reggae oma selles versioonis, mis ta kunagi Wailersi töötluses Jamaical oli, oli ühtlasi poliitiline manifest, ajaleheuudised, jumalakuulutus… See ongi see! Akvarium on peaaegu nagu luulebänd, ja mõned hümnid sel uuel plaadil puudutavad kindlasti vene hinge – ja eriti teravalt. Mõtle ise: “Ema, ma ei jaksa enam juua…”, “Kõik ütlevad, et juua ei tohi, aga ma joon ikka”. Noh, vene hing vene hingeks, eks see puuduta ka tänast Eestit. Võiks puudutada (raputada) ka süldibändide jommis publikut, kui noorem või lausa alaealisem osa neist poleks täielikult unustanud vene keelt ning minetanud soovi kuulda ja tundma õppida mingeid teisi võimalikke maailmu. See on juba nagu väike Ameerika, kus enamikku ei huvita muu, kui pisike naba ümber keerlev (mõnu)maailm.

Selles valguses: tõtt-öelda on Akvariumi uusim plaat oma terviklikul, (stiilide paljususe ja helikeele liikuvuse, mitte meeleolu lõhutuse poolest) eklektilisel  kujul üks põnevamaid albumeid, mis ma üle tüki aja kuulnud. Ka plaadi elektroonikat kasutavad, rahutu loomuga alguspalad, mille pihta ma mõnd kriitilist nooti kuulsin – see on just piisav minakuvandi liikumine, mis bändi elus hoiab.

V.-S. M.: On tõesti väga hea plaat, parim pärast rohkem kui kümne aasta taguseid “Ramsest”, “Peterburi liivasid” ja “Navigatorit”. Plaat on üllatusi täis ja eklektiline, nagu B. G. lugematud plaadid sageli, aga Akvariumi sõbra harjumustega siiski küllap meeldivalt harmoneeruv. “Hulkur” on lõbus ja lahe, aga samas väga tõsine plaat ja näitab, et B. G. ja ta bänd on ikka väga vormis ja elujõus.