Muinaslugu muusikast

Möödunud teisipäeval, 26. IV kogunesid kunstnike liidu liikmed muusika- ja teatriakadeemia kontserdimaja suurde saali, et pidada maha suurim ja tähtsaim koosolek – suurkogu. Kõik läks plaanipäraselt: kvoorum oli koos, üksmeelselt hääletati Elin Kard presidendiks ja Vano Allsalu asepresidendiks, suurkogude vahelise aja esinduskogu – volikogu sai otsevalimisega värsket verd. Kõlasid kultuuriministri ja auliikme pöördumised. Oli ennast ja oma tööd positiivselt reflekteerivaid ning kunstivälja toimimist kritiseerivaid sõnavõtte, aga ka spontaanseid loomingulisi hüüatusi. Et koosviibijatel ei läheks meelest, et tegemist on loomingulise liidu, mitte korteriühistu aastakoosolekuga, nagu märkis tabavalt Allsalu. On ka loomulik, et argise kõrval räägiti kunstist ja kunstnikest mitte ainult toimetuleku küljelt, vaid keskenduti praegusest kaootilisest ajast tingitud mõtteviisile ja kunsti suundumustele.

Ainult kolm päeva varem, 23. IV avati maailma vanimaid ja suurejoonelisemaid kunstibiennaale – Veneetsia biennaal. Eesti on sellel oma paviljoniga osalenud järjepanu veerand sajandit, seekord tänu Hollandi paviljoni kutsele lausa biennaali keskpunktis – Giardinis. Seetõttu pole ime ega ka juhus, et kunstist kõneldi ka suurkogul Veneetsia biennaali muljete põhjal.

Seekordne biennaal pälvis meil üldse rohkem tähelepanu kui varasemad. Ei tea, kas asukoht või tõsiasi, et president Alar Karis avas Eesti väljapaneku, või on noored kultuuritoimetajad ja -reporterid väga agarad, kuid ei päevalehtedes ega ka teles ja raadios ole varem biennaalile avamisnädalal või vahetult selle järel nii ohtralt ruumi antud. Seekord ei olnud tegemist pelgalt uudisnupukeste või päevakajalise reportaažiga, lugeda sai korralikke, lausa põhjalikke intervjuusid ja ülevaateid. Tähelepanu köitsid nii meie paviljoni Corina L. Apostoli kureeritud Kristina Normani ja Bita Razavi projekt „Orhideliirium. Isu külluse järele“ kui ka Cecilia Alemani suur kuraatoriprojekt „Unistuste piim“ („Milk of Dreams“).

Viimase kuu rahvusvaheliste kunsti­uudiste tipus ongi visalt püsinud esimese itaallasest naiskuraatori Cecilia Alemani kunstnike valik. Elame küll juba XXI sajandi kolmanda aastakümne alguses, kuid ka poliitiliselt korrektsed ja sotsiaalse närviga kunstist kirjutajad on pidanud vajalikuks eraldi välja tuua, et kuraatoriprojektis on ainult 10% mehed (meeskunstnikud), 90% on naised. Ning arutletakse, kas on ikka mõistlik nii teha. Meie seekordsetes teleuudistes peatuti eraldi ka Alemani kuraatoriprojektil, ikka tänu asjaolule, et seal on esindatud Anu Põdra (1947–2013) looming. Maria Arusoo rõhutas, et nii mõnigi 1980ndatel ja hiljem sündinud rahvusvaheliselt tuntud (nais)kunstnik on pidanud Põtra lausa oma eeskujuks.

Anu Põdra tähelend algas pärast Rebeka Põldsami kureeritud Kumu näitust „Haprus on vaprus“ (2017). Kunstniku rahvusvahelisele tuntusele aitas kindlasti kaasa ka mainekate kunstnike (Ana Mendieta, Alina Szapocznikow, Iza Tarasewicz, Ursula Mayer) teoste lisamine, kuid karta on, et kui teave näitusest ei oleks jõudnud kunstimaailma õigete inimesteni, oleks seegi „haprus“ jäänud vaid meid ennast rõõmustavaks „vapruseks“. Anu Põder tõusis rahvusvahelisele areenile: tema tööd olid väljas mitmel suurnäitusel, näiteks Liverpooli biennaalil (2021), ning Põder on esimene Eesti kunstnik üldse, kelle teos osteti Tate Moderni kogusse. Ka Cecilia Alemani valis kõigi Eesti kunstnike seast – kelle kunsti talle tutvustati – oma Veneetsia suurprojekti Anu Põdra. See on suurepärane ja Anu Põder on selle igati ära teeninud. Aga miks see kõik juhtus alles pärast tema surma?

Anu Põder ei olnud meie kunstielust kõrvale jäänud või ka tähelepanust ilma jäetud. Ta hakkas näitustel esinema 1970ndate lõpul, 1979. aastal autasustati teda noore kunstniku preemiaga. Esimese isikunäituseni jõudis ta küll 1985. aastal, aga kui mõelda skulptorite grupinäituste peale, eelkõige novaatorlike omadele, siis Anu Põtra naljalt välja ei jäetud. 2009. aastal ilmus kunstnikust raamat, mida sai ka levitatud Viinis feministlikul suurnäitusel „Gender Check“. Näitusel oli väljas Põdra skulptuur „Astuma pandud nukk“ (1984, Tartu kunstimuuseumi kogu). Aga tunnustust tookord ei tulnud.

Ka Anu Põdra üks varajasem Veneetsia biennaalil osalemise katse ei osutunud edukaks. See ei oleks olnud isikuprojekt, vaid kahasse teise naisskulptori – Mare Mikofiga. Kui Põdra-Mikofi ühisprojekt oleks õnneks läinud, siis ei oleks 2007. aasta Eesti paviljonis väljas olnud Anu Põdra 1980ndate alguse pehmed nukutaolised figuurid, mida praegu Veneetsias näha saab, vaid installatsioon, mille kallal ta parajasti töötas. Ja on küllaltki tõenäoline, et see kooslus ei oleks äratanud sellist tähelepanu, nagu pälvivad Anu Põdra 1980ndate tööd praegu.

Tänavuse Veneetsia biennaali ohoo-efekt ei seisne ainult naiskunstnike suures arvus, vaid ka selles, et enamik on rahvusvaheliselt vähe tuntud või isegi tundmatud. Kirke Kangro sõnavõtust kunstnike liidu suurkogul jäigi kõlama hämmeldus, et Veneetsia biennaalil (ja eelkõige kuraatoriprojektis) on nii palju nii häid kunstnikke ja et tema ei teadnud varem neist peaaegu mitte kedagi. Kas ikka kehtib veel Linda Nochlini omaaegne retooriline küsimus „miks meil on nii vähe suuri naiskunstnikke?“ (1971), mis osutas juba viiskümmend aastat tagasi vildakale kunstiväljale? Mida ikkagi teha, et meie nii-head-aga-tundmatud-naiskunstnikud leiaksid tunnustamist ikka õigel ajal, s.t oma eluajal?

Olla õigel ajal õiges kohas. Aga kui tõsiselt rääkida, siis tuleb rääkida mitte ainult õigete inimeste, vaid ka õigete sõnadega. Promoda ainult seda, milles ollakse ise veendunud. Järjekindlalt ja väsimatult. Tark turundus ja kunsti(kultuuri)diplomaatia on raske töö.

Tõnis Saadoja näitus „September, oktoober, märts, aprill“ Tartu Kunstimaja suures saalis 2. IV – 1. V.

Tõnis Saadoja (sünd 1980) on maalikunstnik, kelle tähelepanu keskmes on maali ja fotograafia suhted ning keda huvitavad aja, ruumi ja mälu kooskõlas sündinud tähelepanekud. Ta töötab Eesti Kunstiakadeemias ning juhendab joonistamise ja maalimise tunde.

Ka näituse „September, oktoober, märts, aprill“ töödes oli kunstnik lähtunud arhitektuursest motiivist, minimalistlikust maalikäsitlusest ja nähtavuse kujundist. Arhitektuurifoto kasutamine toetab maali sisemist loogikat ning aitab võimendada tuttavates ruumides tekkivat kättesaamatuse tunnet, mis on Saad­oja kummitanud ajast aega. Sellele on aga lisandunud veel midagi, mis osutab uue tee algusele.

Eero Epner vestles Tõnis Saadojaga Tartu Kunstimaja näitusel 21. aprillil.

Kuidas sa ise oma loomingut periodiseerid: kas näituste või teemade järgi või mõnel muul moel?

Pigem näituste kaupa, sest näitused on suured sündmused ja neid ei ole tihti ega palju. Mul on siiamaani hea tagasi mõelda perioodidele konkreetsete sündmuste, näiteks näituste kaudu. Sisuliselt on ajaarvamine siiski natuke keerulisem, kuna teemad on minu loomingus püsinud võrdlemisi sarnased. Motiivid ja teemad tulevad vahel tagasi, vahel asenduvad millegi muuga, vahel naasevad. Niimoodi vaadates ei oska ma erilisi perioode tuvastada. Küll aga on mul väga hästi meeles see, kui ma ei ole suutnud tööd teha. Pause mäletan väga hästi.

Kas Tartu Kunstimaja näituse puhul jätkasid midagi, mis oli juba varem alanud?

Jaa, siin on kaks maali, mis on maalitud 2020. aasta sügisel ja mis on selle seeria esimesed. Kolm või neli maali olid talvel näitusel väljas ja kõige värskemad on tehtud sel kevadel. See on esimest korda minu praktikas nii, et ma teen mõned tööd ära, kuid ei tõmba joont alla, vaid töötan samas võtmes ja samade motiividega edasi. Nii ei ole ma varem teinud.

Kas lihtsalt juhtus nii?

Selle näitusega ma vist sattusin õnnelikku kohta. Olen üldiselt katsetaja tüüp: naljalt ma kahte ühesugust näitust samade mõtetega ei tee. Kui on uus koht, uued saalid, siis on ka uued tööd ja nendega kaasneb muutus näiteks stilistikas. Nende maalidega alustades sain aga aru, et seda energiat jätkub kauemaks, ja hoidsin võib-olla teadlikult ennast selles kohas kinni. Ka praegu on minu sooviks hoida seda sarja veel töös, minna ideega edasi, et vaadata, kui kaugele saab ühe teemaga minna.

Kui palju sind mõjutasid Tartu Kunsti­­­maja ruumid?

Vaatasin, millistele ruumidele saab ligi institutsionaalse kutseta. Pealegi mul ei ole Tartus olnud seitse aastat isikunäitust, praegune on ja üldse minu neljas isikunäitus Tartus. Tartu Kunstimaja ruum on väga hea: see pole liiga suur ega liiga väike, on suurte ja väikeste näituseruumide vahepeal. Soolonäituseks on see väga hea proportsiooniga, sest mulle on sobinud põhimõte, et ühe seina peal on üks maal. Nende konkreetsete maalide tarvis tundus see väga hea foon.

Kas siinne ruumiloogika mõjutas ka teoste loomist? Või Tartu?

Nii ja naa. Olen seda ruumi korrastanud Olev Subbi näituse kujundamisel (2015) ning toona valitud seinatoon on endiselt kasutusel. Ma ei mäletanud seda aga väga täpselt, samuti ei mäletanud ma, et valgus on nii hea. Mul vedas ka aastaajaga: on kevad ning läheb järjest valgemaks. Loomuliku valguse hulk aitab väga palju kaasa, sest tekib kerge meeleolu. Mind seostatakse tumedamate ning raskemate teemadega. Tartus tajusin aga endalegi ootamatut helgust. Kuigi värv maalidel on väga tinglik, siis tundus näitus pealegi väga värviline, mis pole minu puhul samuti kõige ootuspärasem. Nii et siinne ruum ja valgus on mõjutanud tõesti näitust väga tugevalt, aga mitte ettevalmistamise ajal, vaid pigem meeleolu osas.

Tartu kontekst ei ole mõjutanud aga ühtegi teost. Ma ei teinud ühtegi maali Tartule mõeldes ega otsinud siit motiive. Nende motiividega, mis maalidel on, on mul väga pikaajaline side ning see poleks lihtsalt töötanud, kui ma oleks kiiruga midagi Tartust otsinud.

Kuidas sa värvide poole pöördumist selgitad? Olen aru saanud, et sul ei ole värviga kõige paremad suhted.

Mul on värviga tõesti keerulised suhted, sest ma ei ole saanud selgeks, kuidas segada tõetruusid värve natuurist lähtuvalt. Seda, mis on natuurist maalimise A ja O ehk kuidas segada pigmentidest kooslused, mis mõjuksid silmale adekvaatselt, värvuste temperatuurid ning valgused ja varjud oleksid tõesed ja värv oleks realismi tööriist. Mulle tuleb see raskelt.

Nii et oled proovinud, aga ei tule välja?

Eks see lõpuks tuleb ikka välja, aga on nii palju teisi kunstnikke, kellel see tuleb palju lihtsamalt. Mul ei ole natuuritaju kõige teravam ja seetõttu ma ei töötagi natuurist, vaid enamasti foto abil. Tõsi, fotod on nii heaks läinud, et saad lõpuks natuurile päris lähedale, aga see on siiski natuke teine asi.

Sa oled maalinud Paul Raua teoste järgi uusi variante. Tiina Abel on öelnud, et Paul Raud vabastas esimesena värvitäpi kujutamise kohustusest. Kas Raua lähenemine selle näituse kontekstis on kuidagi oluline?

Siin on paar väikest etüüdi, mis ma võtsin pooleldi jõuga kaasa, kuna olen häbelik ja ei taha eksponeerida töid, mis ei ole päris valmis. Ma tegin neid samal ajal suurte teostega ja kui suurtega oli kindel plaan, tehnika ning meetod, siis need väikesed ongi värviotsingud. Need on maalitud natuke erinevalt ja põhirõhk oli leida värvide segamisele mulle arusaadav loogika. Need maalid on rangelt võttes tegelikult harjutused.

Paul Raua kõige ägedamad tööd on samuti etüüdid, harjutused, kiired visandid või snapshot’id, mida ta tegi Pakri saartel. Nendes on värskust. Raua värv on loomulik, aga kui vaatad seda lähedalt värvitäpina, siis tundub see olevat juhuslik ilus puhas värv, kuid mind võluvad kooslused, mis moodustavad aistinguliselt usutava pildiruumi. See on Raua meisterlikkus.

Sa oled pintslitõmbe faktuuri jätnud teadlikult nähtavale. Miks?

See on olnud taotluslik ja ma proovisin pintslilööke isegi rõhutada. Mäletan, et kui ma õppisin kunstiakadeemias maali, siis korralikkuse printsiip lausa halvas mind. Korralikkuse, puhtuse, sileduse, puutumatuse, masinlikkuse aspekt hakkas mind hiljem sedavõrd huvitama, et sellest sai omaette kvaliteet. Mis teeb maali huvitavaks ja käsitöönduslikuks, sellest proovisin kaugeneda ning lihvisin endale päris head oskused, kuidas katta anonüümne puhas maalitud pind. Mingil ajal aga selline lähenemine ammendus ja hakkas segama. Viimase paari aasta jooksul on hakanud maalimise idee üha enam eralduma foto ideest. Ma olin veendunud fotorealist, kuid siis tekkis kõhklus või tüdimus. Ma ei ole fotost täiesti lahti lasknud, aga olen nüüd kasutanud foto puhul valikuliselt erinevaid aspekte erinevates mahtudes. Nende maalide puhul tundus, et kuna need on suured ja motiivi tasandil palju ei toimu, siis peaks seda kompenseerima tehnikaga – materjal, millest maal on tehtud, peaks saama iseseisva kõla. Maal ainult ei kujuta, vaid vaataja näeb ka pintslilööki, maali pind on elus.

Sa kasutasid väljendit „maalimise ideed“. Millised maalimise idee aspektid on hakanud sulle huvi pakkuma?

Võib-olla küsimus, kuidas panna materjal kõlama sellisena, nagu see on. Kui maalida illusioone, siis luuaksegi kujutluspilte või kujutlusi. Kui keskenduda materjalile, siis võiks ka materjal kuulda olla. Nagu klaverit mängides ei oleks kuulda ainult klaveripala, vaid ka klaveri heli, instrument ise oleks rohkem esil. Ma olen selle peale päris palju mõelnud, sest pildi kontekst muutub järjest problemaatilisemaks, pilte on igal pool ja iga päev väga palju. Kunstisaalis on teatud privileeg: siin on igal pildil kontekst. Pilt võib olla ükskõik milline, aga pildil on kontekst. Kui kontekst ära võtta, siis ei teki mitte hirm, vaid see teeb tähelepanelikuks. Seetõttu leian, et kui tegeleda maaliga, siis tuleks rohkem välja öelda, et see on maal. Tegelema peaks ka maali nõrkuste ning eripäradega: mitte neid peitma, vaid seda, et tegu on maaliga, tuleks rohkem ja igakülgselt eksponeerida.

Olev Subbi on öelnud, et maalil on eri tasandid ja motiiv või jutustus on vaid üks neist ega ole tingimata kõige olulisem. Kuidas on sul süžeega, on selle tähtsus muutunud?

Süžee pole enam nii tähtis kui varem. Kunagi olin narratiivis või kirjelduses väga kinni, sest mulle pakkus dokumentaalsus väga suurt huvi. Esimesed tööd ja näitused lähtusid väga tugevalt foto­dokumentalistikast: kuidas leida maalidele motiive, mis oleks tehtud täna ja siinsamas akna taga. Reaalaja taju pidi olema väga tugev, kuid praegu see mind eriti ei huvita ning ma ise arvan, et see on päris suur erinevus.

Kui on hea maal, siis ei saa motiivi ja tehnikat lahti kiskuda. Maal on tervik, mis koosneb mitmest lahutamatust osast. Kui fantastiline tehnika ei väljenda mitte midagi, siis maal ei toimi; kui jutustust väljendatakse kohmaka tehnikaga, siis ei väljenda maal samuti midagi. Maal on mitmetahuline nähtus, kus kõik tasandid on olulised, sealhulgas teatud tabamatus, mida ei oskagi täpselt nimetada.

Sind on sageli kirjeldatud kunstnikuna, kelle maalide peategelasteks on ruum ja arhitektuur. Kas su maalid on pigem ruumist või ajast?

Ma ei tea, keeruline küsimus. Viimasel ajal ma tunnen, et otsin seisundeid – ja seisund on aja ning ruumi sümbioos.

Sa ütlesid enne, et sul peab motiividega olema varem ajas ladestunud kogemus.

Minu maalidel kujutatud hoonete ühisnimetaja on ainult minu mälu. Need on konkreetsed hooned Tallinnas (ja üks Helsingis) ning nad on mulle jäänud mingil põhjusel silma, olen neid korduvalt pildistanud ja mõnda olen varem ka maalinud. Linnaruumis on kooslusi, kus proportsioonid, meeleolud ja vaikelulisus on kummituslikud: tahaks sinna tagasi minna, sest seal ristmikul toimub midagi olulist. Näiteks Tallinna linnahall tõmbab mind aeg-ajalt enda juurde, või torn seal lähedal, kus ma Koplis elan. Näen seda torni iga päev trammi peale minnes, trammi oodates on mul aega seda silmitseda. Ma ei tea, mis see on: kas sõltuvus või armastus nende kohtade vastu. Ükski nendest kohtadest ei ole autobiograafiline.

Näituse pealkiri viitab aja möödumisele ja aja möödumist oled ka varem kujutanud. Oled ka ise öelnud, et nostalgilisus, aja möödumise taju on sul tugevalt olemas. Kas selle näituse puhul ka tajusid seda?

Jah, aga rohkem tegelesin nendest seostest vabanemisega. Seekord proovisin selle materjaliga natuke abstraktsemalt töötada. Maalide pealkirjaks on värvitoon, kuu nimetus viitab sellele kuule, millal ma selle maalisin. Tahtsin, et maalimise moment oleks samavõrd oluline kui see, mida ma maalin. Ma ei kasuta ühtegi värvikombinatsiooni kaks korda, segan alati uue pruunika või hallika varjundi, iga töö, mille teen, on unikaalse mudase tooniga. Värvid on aga enne olemas: ma katan lõuendi põhitooniga ning siis mustvalgeid fotosid vaadates otsustan, milline tunne mul tekib, milline maja millise tooniga kokku läheb. See on mänguline praktika: panen endale reeglid paika ja siis natuke vabamad reeglid sinna kõrvale. Vahelduseks on väga hea töötada nii, et ei jää pikalt juurdlema. Päris paljud valikud on siin näitusel intuitsiooni pealt tehtud. Alguses proovisin küll leida ühist teemat, näiteks Eesti postmodernismi kujutada, sest see on ka keskkond, mida lapseeast mäletan arhitektuurse foonina: edev, monumentaalne ja kergelt sürrealistlik postmodernism. Kuid lõpuks läks nii, et sellel näitusel kujutab ainult üks maal postmodernismi. Algselt oli fotode hulk päris suur ja ma tundsin, et kui leiutan süsteemi, mille alusel motiive valida, siis pean hakkama liiga palju teoretiseerima. Seetõttu otsustasin, et valin kujutatavaid ruume intuitsiooni järgi.

Seega ei tööta sa enam entsüklopeediliselt, vaid intuitsiooni pealt?

Jah, vist küll. See on mulle kergendus, et valitud hooned ei vasta ühtsele arhitektuurikaanonile.

Indrek Grigor (saalist): Kas hoonete sakraalne toon on juhuslik?

Kõik algas tõesti tornidest. Esimesel viiel maalil, mis ma tegin, kujutasin torne, see oli kavatsuslik, sest mul oli koos Dénes Farkasi ja Jevgeni Zolotkoga näitus, mille kureeris Tamara Luuk. Koos toonase tervikuga tuli sakraalne sisend. Mind huvitasid tegelikult vähese kontrastsusega maalid ja sinna juurde tulid hoonemotiivid või hooneosad, mis on kaotanud oma praktilise väljundi. Esialgu käisin näiteks estakaade ja kraanasid pildistamas: maa ja taeva vahel gravitatsiooni piiri peal tegutsemine tundus paeluv, aga need ülesvõtted ei tulnud head. Kõndides märkasin torne, pildistasin neid ja lõpuks jäin tornide ja katuste juurde.

Mulle ei olnud tähtis mitte niivõrd nende sakraalsus, vaid see, et need tornid ei ole kasutuses. Need on jäänud mingist ajast järele, neil pole enam mingit ülesannet, need lihtsalt on. Säärane arhitektuuri kasutus või abstraktsus meeldis mulle, kuna selles on teatud vabadus. Mulle meeldib hüljatus, mis kehtestab tunde, et aeg seisab: midagi ei juhtu, midagi ei kao ära, kõik lihtsalt püsib. Ja see on hea tunne.

Kas sul on teada juba järgmine näitus ja kas muutused, mida kirjeldasid – näi­teks intuitsiooni suurem usalda­mine –, jätkuvad? Oled sa uue tee alguses?

Mul on plaane, lõuendeid ja mõtteid, aga kus tuleb mu järgmine isikunäitus, ma ei tea. Olen enesehinnangu osas skeptiline. Autor ei ole kõige täpsem enda hindamisel. Paljud on enda arvates millegi uue lävel, aga kõrvalt vaadates ei pruugi see nii reljeefne tunduda. Strateegias on küll muutus: proovin rohkem tööd teha. Varem on töötegemise ja muu tegemise perioodid vaheldunud, kuid nüüd tunnen üha teravamalt, et maalima peaks võimalikult katkematult. Iga päev ei ole võimalik, aga põhimõtteliselt peaks kogu aeg maalima, et ennast vormis hoida. Harjutad, see on üks asi, aga väga paljud mõtted tulevadki töö käigus. Analüüsimine on kõige parem siis, kui teed tööd, ja kõik vastused tulevad praktikas, hirmud ja takistused ei jõuagi ehk tekkida, kui kogu aeg töötada.

Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitus „Armastuse lugu“ Pärnu uue kunsti muuseumis kuni 29. V. Kuraator ja kujundaja Jaan Elken, toimkond: Marie Virta, Tiiu Rebane ja Linda Elken.

Selle vahel, mida öeldakse, kuid ei mõelda, ning mida mõeldakse, kuid ei öelda, läheb kaotsi enamik armastusest, on tõdenud Khalil Gibran. Selles tõdemuses on märgata kirjanike kutsehaigust – sõnaobsessiooni. Kujutav kunst on selle loogika järgi kas kõnevõimetusest krooniliselt haige või vastupidi, tõvest täiesti puutumata, sest verbaalsus ei olegi üleüldse kunsti kommunikatsioonivahend. Väikelaps, kelle kõnepeetuse pärast pedagoogid muret tunnevad, võib end hoopis rikkalikumalt väljendada miimikas või kehakeeles, helides või visuaalselt. Kognitiivne areng on individuaalne ning neil, kellel see kulmineerub maalikunstis, on rida eeliseid sõnaseppade, aga ka teiste kunstiliikide esindajate ees. Seda eriti nii piiritus teemas nagu armastus, täpsemalt, armastuse loos, nagu sedastab näituse pealkiri.

Armastus kui loomulik olek

Alahindamata fotograafiat, graafikat, skulptuuri või mis tahes smuud meediumi, võimaldab just maali olemus suurtel tundmustel väljenduda kõigis neis vormides, värvides ja varjundites. Maalil ei ole trükiplaati ega valuvormi ja seetõttu on see spontaanne; ei peegelda tagasi väliseid objekte, vaid kiirgab välja sisemist tunnetust. Üks viimase aja ehedamaid näiteid sellest on kas või Sirje Runge „Suur armastus / Kaunis lagunemine“ ehk vabaõhumuuseumis looduse meelevalda jäetud tohutu abstraktne pannoo. Vallutada lõuend, kuni see su enda vallutab, imbuda selle kudedesse, katta see korduvate ja korduvate kihtidega, saada värvimassiga üheks, sulatada ja sulanduda, esile tuua ja peita, peituda, jätta alati võimalus tulemus üle maalida või hävitada, hävineda lasta, hävinedes seeläbi ise niisamuti – see on igasuguse maali, aga ka armastuse protsess ja potentsiaal. Seda mitte sugugi ainult romantilises tähenduses.

Ometi pole maal kõikvõimas ja võib eraldiseisvana jääda selles protsessis kõigest episoodiks, afääriks. Üldse on raske ette kujutada teost – romaanid ja täispikad filmid välja arvatud –, mis jutustaks armastuse loo algusest lõpuni. Parema puudumisel põikan illustreeriva näite toomiseks korraks helikunsti juurde. Bryan Ferry „If there is something“ on üks erandlikke juhtumeid, mis käib ühe pala jooksul järgemööda läbi kõik faasid: kergemeelne kirg, ennastsalgav pühendumus ja nostalgiline tagasivaade. See ei ole niivõrd lüürika, mis siin liigutab, kuivõrd geniaalselt arenevad, suisa maalilised akordid: mänguline kantristiilis intro, võimsalt võbelev vokaal kui täiskuutõbine libahundiulg, indleva mära kriiskeks kehastuv saksofonisoolo, maadligi suruv bass ja selle tasanemine, kulmineerumine harmooniliseks sümfooniaks. Silmas pidades just sellist loo struktuuri ning armastuse tuhandeid toone, on mõnevõrra hõlpsam luua süsteem ka näitusesaalis, kus narratiiv areneb grupinäituse, paljude eneseväljenduste keskkonnas.

Draamat siinsest loost otsida ei tasu, vähemalt esialgu mitte. Anna ei visku rongi ette, Margarita ei lunasta Meistrit, keegi ei ohverda ennast, keegi ei päästa kedagi. Ei ole ekstsesse ega suuri žeste, sest armastus ei olegi žest, vaid loomulik olek, energia, mille salgamine tähendaks elamisest loobumist. Sellist trans­tsendentaalset baasi esindavad näitusel pühalikkust kujutavad abstraktsed vormid küpsematelt naisautoritelt (Tiina Tammetalu, Kristiina Kaasik), kelle tasakaalustatud kompositsioonidele pakuvad kontrasti nende nooremate kolleegide (Liis Jugapuu, Mirjam Hinn) uljad ja otsivad, eufooriliselt aegruumi avastavad vormimängud, aga ka antiikfilosoofiline küsimus eetika ja esteetika vahekorrast selle sõna otseses ja kaudses tähenduses (Tiit Pääsuke).

Mõned pidepunktid

Armastuse maisema ja kodusema tasandi toovad sisse stseenid aiaäärsest tänavast ja päikeselisest taluhoovist (Heli Tuksam, Liive Koppel), mida omakorda saadab kaitstus ja hoitus (Ivika Luisk, Maris Tuuling), see turvalisuse kants, mida armastuses leida loodetakse isegi siis, kui see sisimas hirmutab. Nii joonistub, täpsemalt öeldes, maalub silme ette pühapäevaselt pidulik pilt, mida võib pidada paradiisiks (Piret Rohusaar), kuid mis võib mõjuda ka kaunis läägelt. Fakt, et armastada võib ka ooperit või Pythagorast (Ašot Jegikjan, Eva Jänes), teeb küll üldpildi argisemaks, kuid ka lihtsustab armastuse olemust ehk liialt. Vahest pole rohkem ekspluateeritud sõna, kui on „armastus“ ja võib-olla just sellepärast jääbki mõni autor sõnatuks, on parem vait (Vano Allsalu) või kirjutab oma armastuskirjad piimaga kortsus linale (Pille Ernesaks), mille puhul polegi ilmselt tähtis, kas keegi selle kunagi loetavaks triigib.

Figuratiivseks kehastunud armastust Aphrodite variatsioonidena võib küllap ootuspäraselt leida pigem mees­autoritelt (Erki Kasemets, Einar Vene, Jüri Arrak, Philip-Arvo Luik, Ilmar Kruusamäe, Peeter Must) – olgu siis tegu justkui Berndt Notke surmatantsu­stseenist välja astunud kurjakuulutava jumalusega, võrgutava Veenuse, neitsi Maarja või lihtsalt dekoratiivsete aktidega. Reeglit kinnitavateks eranditeks on stseenid õrnema sugupoole esindajate omavahelisest kiindumusest (Nelly Drell, Anu Muiste) ning portree Andrus Joonasest – olgu muld talle kergem, kui oli armastuse kuulutamise koorem! – oma ristiretkel (Margus Tiitsmaa). Ometi jäävad kõik needki eraldiseisvalt justkui ikoonideks voodipeatsis, nii nagu koomiliselt kerglased paarikesed (August Künnapu, Karl-Erik Talvet) jäävad mängulisse introfaasi.

Alles siis, kui keegi küsib, mis värvi on armastus (Lilian Mosolainen) ja keegi talle kirekeeles vastab (Karl-Kristjan Nagel, Priit Vaher, Sirje Petersen, Kaja Sikk), hakkan ma uskuma, et lool on lootust jõuda järgmisse faasi, kus kõhuliblikad mitte üksnes ei kõdita, vaid võivad ka kurjaks minna. Kui asutakse teele, mis viib tundmatusse, ohu poole (Mari Roosvalt, Sirje Piir, Riin Pallon), väravani, mille taga kõrguvad kadakad läbi pilvede (Uno Roosvalt, Mati Kütt), alles siis lugu kasvab ja küpseb, väljub turvatsoonist, riskib ja joob šampanjat. On lugusid, mis kõrbevad roostekihi all tasaseks mullaks (Urve Küttner, Anne-Mai Heimola), ning on neid, mis ei saagi valmis, jäävad lõpetamata või kisavad lõputult (Liis Koger, Martin Kaares) – see toob meid tagasi algusesse, tõdemuseni, et lõppeda ei saagi miski, mis on kogu aeg olemas. Armastada, nagu ka maalida, tähendab täiskohaga tööd.

Süda tunnetele, aju mõtetele

Eespool toodud näited on kõigest illustratiivsed pidepunktid narratiivis kulgemiseks, üks võimalus teiste seas sellel kaardistamatul territooriumil orienteerumiseks. Armastuse palett on kirju, selle kogemiseks, väljendamiseks ja vastuvõtmiseks on vahendeid vähemalt sama palju kui maalimiseks ning vaevalt jõuab keegi kõiki neid teid aduda, läbikäimisest rääkimata. On boonus, kui leiame oma missioonile kaasteelise, kuid grupinäitusel ilmneb eriti selgelt, et kõigiga küll ei jaksa sammu pidada, ja ei peagi. Näitusel leidub teoseid, mis haagivad hästi pigem radiaatoriribide või vaheseintega kui suurte tunnetega, neid, mis annavad inspiratsiooni suviseks kleidimustriks, ning neid, mille roll taandub sideaineks, kuid see ei vähenda nende iseväärtust. Ja siis leidub veel paar, mis kehastuvad eespool mainitud uluks ja kriiskeks, koostoimes nii müstifitseerivad kui ka demüstifitseerivad armastuse, teevad sellest dialektilise tunnetusviisi, kus dramaatilisus on serveeritud maitsekalt ja mõõdukalt.

Alina Orava „Süda“ ei kriiska, ta on väike ja vaikne, tema tukseid kuuleb ainult armastaja rinnale naaldudes; kuid see on intensiivne ja intiimne juba oma kammerlikult kujult, millesse on tikitud monumentaalmaali tihedus ja raskus. Südame vormiks on teineteise ümber põimunud armastajapaar ja sisuks naise orgasm, suurim and, mida kinkida partnerile ja pakkuda iseendale. Midagi sünget on aga selles südames, selles luu ja liha all peituvas pimedas kambris. See on ühtlasi nagu fantasy bond – alateadlik alalhoiuinstinkt, illusioon ühendusest, aseaine, mis kaitseb tõelise lähedusega kaasnevate ohtude, aga ka surmahirmu eest. Pisikesse privaatsesse karpi lukustatud lugu sellises tähenduses ei tähista mitte niivõrd müstilist sidet oma südamedaami või -rüütliga, vaid piiravat kinniseotust. Kui tahes kaunis see kunstilises või ilukirjanduslikus plaanis ka ei paista, kliinilises pildis toob selline solipsistlik „side“ kaasa häireid mitte ainult hingelisel ja vaimsel, vaid ka psühhosomaatilisel tasandil. Pole kurvemat saatust kui tundeelu status quo, kuid pole ka suuremat võitu, kui võita saatust.

Kui süda on koduks tunnetele, siis aju mõtetele. „Kas sa mõtled mulle vahel? Kas sa üleüldse mõtled vahel?“, küsib Marko Mäetamm oma seerias „Armastus on pime“ ning osutab sellega mitmele asjaolule. Esiteks sellele, et erinevalt eespool püstitatud postulaadist ei ole maal kirjaoskamatu, vaid võib lõimuda tekstiga nii, et enam pole aru saada, kust üks algab ja teine lõpeb. Teiseks ilmneb, kuidas armastatus kahtlemine paneb meid kahtlema tema – või ka iseenda – terves mõistuses, selles, kas oleme üldse ühest liigist. Kolmandaks osutab see tõsiasjale, kuidas vajame välist heakskiitu, et määratleda oma olemasolu, vahet pole, kas romantilise armastaja või professionaalse kunstnikuna. Mäetamme minimalistlik ja stiilne seeria, mis tegeleb armastuse halli argipäevaga, on lahendatud tragikoomilises võtmes, kuid küll koomik juba teab, et kui asi on tõsine, siis ei ole enam naljakas.

Ka näituse kuraatoritekstis ilmneb heakskiidu vajadus samuti selgelt, kuigi rafineeritult – kriitiku kuju kaudu. „Mille muuga kui armastusega saab põhjendada müsteeriumi, et jätkatakse suunal ja meediumiga, mis pakub kunstiväljal maalinärvita kriitikutele pinget vaid siis, kui kuraatorid selle mingisse teemapaketti paigutavad,“ küsib Jaan Elken, tuues ohvrialtarile maali kui asja iseeneses, mida kriitikud justkui ei mõista, ei adu. „Armastusega loodu avaneb vaid armastajale,“ jätkab ta vihjates Mäetammega sarnaselt sellele, et ilmselt siis on kriitikutel mingi organ puudu. Sellises ettevaatlikus sõnastuses peidavad end korraga armastamise kaks viisi: esimene, mis on omane väikelapsele, kes kehtestab end jonni ja trotsiga, ning teine, lapsevanema oma, mis patroniseerib, tõstab iseennast teist madaldades. Mõlemad viisid on mõistetavad kaitsemehhanismid, mis võivad ilmneda vahel igas terves täiskasvanus, ning nende teadvustamine ja tasakaalustamine ongi ilmselt küpse armastuse suurim väljakutse.

Pole ju saladus, et kuigi armastus on kogu aeg olemas, siis võime sellest tõeliselt osa saada võib mõnel puhul, enamasti traumaatilistel põhjustel, olla pärsitud. Samuti on selge, et selline pärsitud energia võib kurja kõhuliblika kombel otsida väljapääsu nii eneseimetluses ja -haletsuses kui teistele suunatud kibeduses. Kuid kas on siis vaja seda isiklikult võtta? Miks kujutleda endale ette vaenlane ja laskuda temaga samale tasemele, maskeerida käsikähmlus intellektuaalseks üleolekuks? Armastus ei ole üleolev, armastus on üle, ning armastamise võimetusest suurim patt on üksnes võimetus seda võimetust mõista.

Väidetakse, et armastus tähendab anda oma süda kellegi teise kätte ja usaldada teda, et ta seda katki ei tee. Miks aga peaks üldse oma südame kellelegi ära andma, kui võib seal talle lihtsalt ruumi teha? Miks peljata kriitikut või oodata tema tunnustust, kui võib maalida, sest teisiti ei saa, sest see on olemasolemise ja elamise viis, ja anda teistele võimalus sellega suhestuda, seda mõista või mitte mõista? On karm ütlus: vägisi armsaks ei saa. Peaksime olema delikaatsed ja mitte kunagi seda kellelegi nina alla hõõruma, sest see oleks sadism, kuid seda tõsiasja ise vaikselt meeles pidades vabaneme vajadusest maalida meeldimise pärast või meeldida armastuse pärast.

Maalikunsti kõnepeetus võib olla riukalik. Kuigi see on suurepärane vahend andmaks edasi seda, mida on sõnades raske või suisa võimatu väljendada, ning jätab tänuväärse ruumi vaataja isiklikule loole, peidab see endas ohtu jääda loetamatuks, nagu piimaga kirjutatud kiri. Tunded on küll tunnetamiseks, kuid mõtted ei ole (ridade vahelt) lugemiseks ning kunsti kogemisest suurem nauding saab olla vaid kogeda armastust ennast, lubada sellel endasse imbuda nagu tihke värv imbub lõuendisse. Maalimine nõuab oskusi, armastus aga, nagu ka usaldus, pole mitte oskus, vaid otsus.