Kui ma ei usuks, et teadusraha on võimalik õiglaselt jagada, siis ma ei oleks hakanud nende küsimustega tegelema. On vaja head reeglite ja ekspertide süsteemi, mis koos annab optimaalse tulemuse. Et oleks kõigile võimalikult ühesugused tingimused ja samal ajal oleks võimalik paindlikult arvestada teatud erialade ja teemade erilisust või nüansse. Ma poleks aus, kui ütleksin, et ma täna tean, kuidas raha jaotada. Siin on veel rida küsimusi. Aga ma loodan, et süsteem muutub järjest paremaks ja täpsemaks.
Kuidas on võimalik leida ühtne hindamisalus nii loodus-, keele- kui kirjandusteadlaste tööle?
Teaduse eripäraks on, et teadlane lähtub teoreetilisest raamistikust, metodoloogiast. See eristabki teaduse mitteteadusest. Keegi kusagil mõtleb neid teooriaid ja metodoloogiaid välja. Meie kasutame neid ja kui oleme tugevad, siis ka panustame nendesse teooriatesse. Teooria ja metodoloogia on kõigil teadustel universaalne. Need teadlased, kes on suutelised arendama teooriat, on tugevamad teadlased kui need, kes juba uurivad olemas metodoloogia varal üksikküsimusi. Ei ole vahet, kas tegu on humanitaar- või reaalteadusega.
Eestis ei ole palju teadlasi, kes võiksid arendada metodoloogiat ja teooriat, ning kui neid ei ole, siis me hindame ka neid, kes seda ei suuda. Kui meil oleks teadlane, kes oleks võimeline panustama teooriasse ja maailmateadusse, siis kindlasti hinnataks seda teadlast kõrgemalt kui kõiki teisi, kes uurivad üksikküsimusi. Seega on teaduses ühine ja universaalne dimensioon olemas. Küsimus on, kui kõrgele me tahame hüpata? Humanitaarteadus ei peaks kapselduma kitsasse Eesti ruumi, väljundita maailma. Alati on võimalus luua teooria ja pakkuda see välja.
Reaalteadlaste tulemused on tõesti pädevad kogu maailmas. Kui teed katsed ära ja asetad need mingisse teoreetilisse raami, on tulemused kasutatavad kogu maailmas. Kui kirjandusteadlane või keeleteadlane kasutab kellegi teooriat, siis üldiselt on see oluline vaid Eesti jaoks. See on see koht, kust vaidlused tulevad. Reaalteadlased ei suuda mõista seda, et humanitaarteaduse tulemused on eelkõige olulised selles kultuurikontekstis, kus need luuakse, ja vaid väga heade tulemuste puhul ka väljaspool.
Kas siit võib välja lugeda, et ühed teadusvaldkonnad on Eestis rohkem välja suunatud ja teised kohalikult kapseldunud?
Ei. Ka maailmas tähelepanu saavutanud eesti reaalteadlased ei ole panustanud enamasti teooriasse või metodoloogiasse. Ka need on juba mingi teooria alusel valminud üksikuurimused. Füüsikaalane üksikuurimus on ent tähtis globaalsel tasandil või ei ole üldse tähtis. Kirjandusuurimus on aga oluline oma kultuuriruumis ja mõni erakordne tulemus siis ka väljapool. See on see vahe. See ei tähenda, et üks valdkond oleks nõrgem.
Miks just humanitaarid tunnevad, et neile liiga tehakse?
Humanitaaridel on olnud õigus. Tänaseni oli publikatsioonide hindamise aluseks süsteem, mis võttis arvesse kõik olulisemad reaalteaduste ajakirjad, aga humanitaarteaduse ajakirju oli loetelus suhteliselt vähe ja põhiliselt olid need Ameerika omad. Nüüd on võetud humanitaarteaduste vallas arvesse ka Euroopa teadusfondi koostatud ajakirjade indeks. Terve hulk humanitaariale väga olulisi ajakirju on nüüd hindamisalusena väärilise staatuse saanud.
On avaldatud ka arvamust, et humanitaarteaduse vallas on avaldamiskohtade hierarhiseerimine üldse eksitav.
Need kriteeriumid on meile endale vajalikud selleks, et meil oleks ühesugused reeglid. Meie humanitaaride ring on väike. Sellest tuleneb oht, et raha jaotamisel võib hakata otsustama pelgalt nimi. Keegi, kes on endale nime teinud, on endale ise teinud kirjastuse ja avaldab publikatsioone. Siis võib tekkida olukord, et öeldakse, et asjad on head, kuna seal taga on nimekas teadlane. Sellist asja ei tohiks juhtuda, et me hindame taotlusi automaatselt selle järgi, millise positsioonil keegi on.
Teine mure on see, et paljudes kogumikes ja ajakirjades avaldatakse heade kõrval ka kehvi töid. Toimetuse kolleegiumil puudub kas range kvaliteedikontroll või ei ole neil alati piisavalt kaastööd. Kui kaotaksime ära igasugused kriteeriumid kvaliteedi osas, muudaks see hindamisprotsessi väga subjektiivseks.
Humanitaarteadus on niigi väga subjektiivne teadusvaldkond. Tegijate ring on väike. Inimesed tunnevad üksteist ja nii võibki juhtuda, et minu juurde tuleb üks teadlane, räägib, et oleks hea, et see või teine ei tuleks mulle retsensendiks, sest neil on vaen minu vastu. Ja lisab veel, et nimetatu ei teegi ju teadust, vaid mingit populaarteadust. Kui humanitaarteaduse juures on tunda sellist hingust, ei ole mõeldav, et saadaks hakkama ilma objektiivsete hindamisalusteta.
Niisiis peaks inimene, kes töötab Lutsu monograafia kallal, selle kõrvalt panustama ka üleilmselt metodoloogiasse?
Inimesed peaksid töötama mitmel rindel. Lutsu uurides tuleks mõelda, kas sellel tööl on tähtsust ka humanitaaridele väljaspool Eestit. Tuleks läheneda kas võrdlevalt või leida mõni interpretatsiooni aspekt, millega on võimalik kui mitte Ameerikas, siis Skandinaavias või saksa keeleruumis tähelepanu leida. Ma tahaksin küll loota, et eesti humanitaarteadlased on suutelised kaasa rääkima teemadel, mis pakuksid huvi ka teadlastele väljaspool Eestit. Kogu eesti kirjandus mahub postkolonialismi mõiste alla näiteks. Eesti kirjandusuurijal peaks olema niipalju tausta ja sädet sees, et ta suudaks kaasa rääkida ka Euroopas.
Kuidas sobivad ühtsed hindamiskriteeriumid, kui loodus- ja vaimuteaduste üldistusjõud erineb, ning vaimuteaduste eripära seisnebki üksiknähtuste uurimises. Ka lingvistika ja kirjandusteadus ei paigutu skaalal ju päris samasse punkti?
Igatahes ei paigutu nad sel skaalal ka nii erinevalt, et peaksime rääkima kirjandusteadusest kui millestki lokaalsest, mis pakub huvi ainult kohalikus kontekstis ja kus üldistus üldse puudub. Kui palju siis ka eesti keel võiks pakkuda huvi väljaspool Eestit? Ma ei näe siin põhimõttelist erinevust. Eesti keel ei ole maailma keeleteadlastele kuidagi mõnusam pähkel või ihaldatum uurimisobjekt kui eesti kirjandus. Minu teada kirjandusteaduses arendatakse samamoodi teooriad ning tehakse üldistusi. Eesti kirjandust uurides on võimalik kaasa rääkida ka lääne kirjandusteoreetilises mõttes. Kindlasti leiavad ka meie kirjanduses aset üleilmseski kirjanduses tuntud protsessid. Ja isegi kui meie kirjandusest ei leitaks midagi, mis mujal tähelepanu ärataks, siis see oleks ju eriti sensatsiooniline teaduslik tulemus.
Vikerkaares, Loomingus ja Akadeemias ilmunu staatus teadustöö hindamise alusena nüüd tõusis. Kuid kas Keeles ja Kirjanduses ilmunud kirjandusteemaliste artiklite tase on tõesti teistest meie ajakirjadest läbivalt sedavõrd palju kõrgem, et eristus on jätkuvalt vajalik?
Keeles ja Kirjanduses ilmuvad teaduslikud artiklid. Vikerkaares on artiklid, kuid seal on ka esseid, arutlusi, mõtisklusi jne. Arutlused ja mõtisklused ei ole teadustöö.
Keel ja Kirjandus avaldab ju Vikerkaarest erinevalt nt nekrolooge, mõlemas on arvustused jne.
Jah, aga need on juba eraldi rubriikides. Artiklite osas on Keeles ja Kirjanduses siiski ainult teadusartiklid. See on sisuline erinevus. Vikerkaare puhul tulebki nüüd eristama hakata, millised seal ilmunud artiklid on teadusartiklid. Varem neis kolmes ajakirjas ilmunud teadusartiklid arvesse ei läinud, isegi kui tegu oli hea teadusartikliga. Nüüd on see võimalus, et ka seal ilmunu läheb arvesse. Eks nüüd eksperdid peavad aru saama, kas Vikerkaares ilmunust on kirja pandud teadusartikkel või hoopis luuletus – ja see eeldab muidugi ka inimestelt ausust, et ei esitataks teadusartiklite pähe midagi muud.
On selge, et prantslased ei hakka lähiajal oma teaduste
gevust inglise keeles ilmunu najal hindama. Miks meie rahvusriik on otsustanud teisiti?
Prantslased võivad endale lubada sellist vaadet, et nad on maailma naba. Võib-olla läheb hästi ja neist saabki maailma naba. Kuid pole võimatu, et nad ka hääbuvad. Prantsusmaal on tegijaid palju ja kollegiaalne kogu, kes eraldab viitamiste ja arvustamistega terad sõkaldest, on suurem. Meil mängib see, et kõik tunnevad kõigile erakordselt tugevalt kaasa.
Prantsusmaa puhul ju räägitakse ka eliidi suletusest jne?
Ma ei tunne kahjuks Prantsusmaa süsteemi nii hästi, et võiksin siin kaasa rääkida. Eesti teadlaskond on nii väike, et isegi pimeretsenseerimine on väga raske. Isiklikud suhted ulatuvad kõikjale. Kuna humanitaarteadustes ei ole võimalik alati öelda, mis on hea ja mis halb, ollakse igasuguse kriitika suhtes ka väga sageli tundlikumad. Humanitaaria subjektiivsus teeb mind ettevaatlikuks. Reeglite puudumine on hea juba nime teinud establishment’ile. Noortel, kes pole veel endale nime teinud ja kelle mõtted ei lähe võib-olla establishment’i omadega kokku, on sel juhul kindlasti halvem positsioon. Mina olen egalitaarse mõtteviisiga ja arvan, et see ei ole hea, kui loome uutele tulijatele tõkkeid. Me ei saa rajada süsteemi kellegi väljakujunenud mainele. Süsteem, kus reeglid on kõigile samad, on parem. Kui kunagine tugev uurimisgrupp ei tee enam midagi olulist, siis ei tõuse Eestis keegi püsti ega ütle, et tehakse jama.
Kõnealune süsteem on ju siiski aastaid toiminud. Kui paljudest võõrsil tunnustuse abil esile kerkinud noortest humanitaaridest me võime täna rääkida?
See nõuaks eraldi uurimist.
Kas uus ministri määrus lahendab humanitaaride mured?
Eks ta võtab pingeid maha. Ega see määrus ei tee meie teadlasi ju iseenesest tugevamaks. Monograafiat arvestatakse ja hindamisalusena kõne alla tulevate avaldamiskohtade ring sobib humanitaaride vajadustega paremini. Kindlasti ei tähenda see, et humanitaariat rahastatakse automaatselt 20 või 30% rohkem. Eks see teema tõuse jälle nelja-viie aasta pärast, kui rahajaotamine on ukse ees.
