Muinaslugu muusikast

Orffi “Carmina burana” oli nii visuaalselt kui tantsuliselt atraktiivne. aili vahtrapuu

Nii nagu tänavune suvi oma lõunamaise kuumusega jääb mällu kindlasti pikaks ajaks, nii ka Birgitta festival. Ilm, mis nõudis maameestelt pikka meelt ja meeletut veekulu, et päästa saagid ja metsad, oli festivalile oma sumedate ja vihmata õhtutega lausa õnnistuseks. Ligi kümme päeva kestis Pirita kloostri müüride varjus tõeline muusikaline pillerkaar kõigis vikerkaarevärvides. Siin olid võimalused muusikalisteks naudinguteks seinast seina: Piazzolla, Mozart, Šostakovitš, Orff, Verdi, Tüür & Ultima Thule Tõnis Mäe ja Riho Sibulaga. Ole lahke ja tee oma valik!

Aastaid tagasi, kui oli õnn esmakordselt näha Savonlinna etendusi, tundsin kahetsust, et meil pole selletaolist ettevõtmist, kuigi tundus, et Pirita kloostri varemed oleksid ju selleks täitsa sobilikud. Tuleb välja, et ka teistele on niisugune mõte pähe tulnud ja nüüd on see festival meil olemas, omandanud professionaalse ilme ning resonantsi – üritused olid igal õhtul publikust tulvil ja pileteid raske saada. Uskumatult nobe on olnud Tallinna Filharmoonia tegijate grupp eesotsas kunstilise juhi Eri Klasiga, on osatud hoida häid suhteid kunstilembeste kloostrivalduste haldajatega ja leida toetajaid kogu ettevõtmisele.

18. ja 19. VIII oli võimalus kuulata kahte suurteost, Carl Orffi “Carmina burana’t” ja Giuseppe Verdi Reekviemi, esitajaiks Moskva Novaja Opera koor, Tallinna Poistekoor, ERSO ja solistid Eri Klasi dirigeerimisel.

Fortuna mängud

Tuleval aastal täitub 70 aastat Orffi “Carmina burana” esiettekandest Frankfurdis – sealt algas 42aastase helilooja tuntus. 1953. aastal sidus ta selle teose koos “Trionfo di Afrodite” ja “Catulli carmina’ga” triloogiasse “Trionfi”. Teose aluseks on väike osa, vaid 24 kokku tuhandest laulust, mis leiti kunagi benediktiinide kloostrist. Kujutavad need endast XII-XIII sajandi rändavate õppurite ja kirikumeeste-vagantide loomingut. Neis lauludes peegeldub kogu keskaegse elu kirevus, kus inimese sõltumine Fortuna ratta pöörlemisest määrab kõik. Laulude sisulised meeleolud, ladina ja vanasaksa keele sõnarütmid, erinevate ajastute muusikastiilid, kõik see on heliloojat inspireerinud looma äärmiselt omanäolise tõlgenduse, kus liitunud arhailine ja uus. Orff on kasutanud siin juba ohtralt oma uue muusikakasvatuse üht põhiprintsiipi: inimene võtab muusikat kõige kergemini vastu rütmide kaudu. Ta on loobunud traditsioonilisest orkestrist, kasutades palju löökpille ja klaverit. Ning siin on juba ka muusika sidumist liikumisega, mida ta on edaspidi teinud veelgi ulatuslikumalt – lisandus antiikkreeka tragöödiat sõnakasutus ja ka visuaalsele küljele pööras ta suurt tähelepanu.

Antud ettekandes lummas esituse muusikaline külg igas mõttes. Koorid kui vagandid tõid ergult kuulajani Fortuna mängud: kord näoga, kord seljaga inimese poole, inimese rõõmud kevadest ja metsa õitsemisest, armastuse tärkamisest ja selle rõõmude nautimisest ning muidugi inimese nõrkusest ohjeldamatult veini pruukida ja hiljem humoorikalt ning kahetsedes pihtida. Novaja Opera koor mõjus võimsa ja värviderohkena. Eriti meeldis meeskoori kõla: mahlased bassid andsid tähelepanuväärse vundamendi kogu loole ning tenoritelt tuli hea energia. Tallinna Poistekoori kõla oli habras ning lapselikult kirgas.

Baritoni soolod Jassi Zahharovi esituses olid temale omase võluga lauldud. Zahharovi mahlane bariton täitis ruumi ja mõtestatud fraseerimine viis endaga kaasa. Vahest ainult III osa laulus “Südames mul kibedad ohkamised asuvad” oleks oodanud enam värve – igatsusest meheliku ihani, et “täide viia salanõu…”.

Soprani roll on selles loos äärmiselt helge, täis kaunist erootikat, mis kulmineerub lõpu eel laulus “Mu armsaim mees! Võta mind, ma nüüd su ees!” (M. Soomre tõlked). Angelika Mikul on äärmiselt kirgas ja värske hääletämber ning täielik suveräänsus kõrguste laulmisel. Ta suudab fraasi kaunilt kujundada, kuid veel puudub julgus laskuda ka soojematele keskregistri värviotsingutele, et hakkaks lisanduma kogu naiselik sensuaalsus.

Selle teose ettekandmisega kaasneb alati üks intrigeeriv moment: milline hääleliik laulab tragikoomilise “Praetud luige laulu”, kas alt või kontratenor? Seekord kuulsime Urmas Põldmad, kes oli pandud kloostri külgakna orva, sooritama lausa kangelastegu – loomuliku tenorina kasutas ta partii kõrgregistris oma suurepärast loodusekingitust, falsetti, nii südantlõhestava värvinguga, et meeskoori poolt lauldud refrään “Oh mis õudust! Tunnen kuumust ja tundun lausa must!” tuletas meelde, et järgmisel päeval on loomakaitse päev!

Nüüd veidi Orffi soovist olla ka visuaalselt ning tantsuliselt atraktiivne. TV vahendusel on olnud õnn näha mitmeid variante sellest teosest, kus kaasaegse tantsu viljelejad on välja pakkunud erakordseid visioone. Kuid on üks “aga”, üks oluline tingimus – kõik tegijad peavad olema samal professionaalsel lainel! Lugupidamist väärivad tantsuteatri FINE 5 stiililised otsingud, noorte innustunud lavalolek. Ent antud juhul torkas kahjuks liiga teravalt silma muusikute ja tantsijate professionaalne ebavõrdsus. Ja järgneval õhtul oli selline kooslus muidugi täiesti vastunäidustatud – siin võiks juba ette heita maitsevääratust. Kas on õigust alahinnata nii väärtuslikku heliteost ja nii vähe usaldada publikut? Reekviem ei vaja illustratiivset ümberjutustust ega visuaalseid ja helilisi lisandeid.

Verdi Reekviem

Giuseppe Verdi Reekviem on teos, mida ei väsi ikka ja jälle kuulamast. Eriti, kui on tõeliselt head muusikud seda meile vahendamas. Pean tunnistama, et tundsin erilist õnnetunnet sellest, et Saatus on andnud võimaluse elada päevani, mil on võimalik kuulata nii täiuslikku laulmist-musitseerimist meie endi hulgast maailmalavadele jõudnud noortelt, nagu seda olid tol õhtul sopran Aile Asszonyi, metsosopran Anneli Peebo ja tenor Juhan Tralla! Kvarteti bassina kuulsime vanameister Mati Palmi.

Liber scriptus oli Anneli Peebo esituses uskumatult süvenenud ja lauldud üllatavalt mahlaka, tuumaka ning kindla tooniga. Ja väga sümpaatne ning ilmselge muutus on toimunud tema kunstnikuolekus.

Recordare, mis on vist üks kaunimaid lehekülgi maailma muusikas, viis soprani ja metso jumalikult harmoonilise duetiga kuulaja täieliku eneseunustuseni – kadus taju, kus oled, mis toimub! Aile Asszonyi pidev areng lauljana on andnud talle musitseerimiseks meeletud võimalused. Agnus dei, kus soprani ja metso hääled liiguvad oktavis, on vapustavalt geniaalne oma lihtsuses ja samas sisaldub seal üdini tungiv, kirglik palve anda märtrile igavene rahu! Ka siin sobitusid naislauljad ideaalselt teineteise tämbritesse. Võrratu oli dramatism ja kõlaenergia soprani ning koori lõpunumbris Libera me.

Tenori aarias Ingemisco oli Juhan Tralla interpretatsioonis kuulda sügavat kahetsust ja halastusesoovi sel määral, et unustasid, kas selles sisalduvad ka tehnilised probleemid! Alati võlub Tralla laulmise äärmine musikaalsus (viiuldaja haritus!) – tema lauldu tuleb kuulajani loomuliku voona, mitte lauljavõimete demonstratsioonina.

Mati Palmile oli see eelnevalt ilmselt kümneid kordi maailma eri paigus lauldud ja seekordne võimalus esineda koos meie noortega, sealhulgas ka oma endise õpilase Trallaga, pakkus kindlasti ka temale endale naudingut. Palmi hea kandvusega baritonaalne bass andis nauditava põhja kõikidele ansamblitele.

Ja nüüd mõned mõtted orkestrist. On juba aastaid selge, et ERSO kuulub heade kilda, ning ma ei ole pädev laskuma selles sfääris üksikasjadesse. Nauding oli kuulda Arvo Leiburit viiulil sekundeerimas oma võrratu tooniiluga sopranile Reekviemis. Ja samas tuletas see valusalt meelde tõsiasja, kui palju and
ekaid muusikuid on meie rahval ja kui suur on hädaoht, et nad järjest lendavad parematele marjamaadele. Sinna, kus nende talent on õiglasemalt hinnatud, õigemini tasutud.

Ja lõpetuseks – Eri Klas orkestri ees on kuulajale tõeline pidupäev. Võlub tema muusikaline elegants, oskus tabada oluline atmosfäär ja viimastel aegadel ilmunud kuldse keskea soliidne väljapeetus. Tema olekust kiirgab positiivset energiat, tema naeratus ei ole publikut petta sooviv “reklaamnaeratus”, vaid see naeratus tuleb tal kuskilt sisemusest. Eri Klasist hoovab heatahtlikku ja lapselikku uudishimu ning sooja suhtumist lavalolijatesse. Miks rääkida näiliselt nii muusikavälisest? Usun lihtsalt, et see on tema loomuse üks paremaid omadusi ja on aidanud tal olla edukas mitte ainult oma karjääris, vaid ka selle festivalile toetajate ja sõprade leidmisel meeletult kaasa aidanud.

Jääme põnevusega ootama järgmist suve!

Legendaarne Evelyn Glennie Berwaldhallenis.

 ott vaiknemets

25. augustiks sõitis üle Läänemere samanimelisele festivalile Berwaldhalleni kaljukoopasse kontserti andma Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Festivali kunstiline juht Esa-Pekka Salonen ootas juba aastaid festivalile dirigent Paavo Järvit, rootslased ilmselt aga igatsesid näha oma silmaga laval legendaarset löökpillimängijat Evelyn Glennie’t. Orkester sai taas tuule tiibadesse ja võimaluse ennast proovile panna eriliselt keeruka kavaga. Paavo Järvi soovis kõrvutada XX sajandi tuntud meistrite Debussy ja Stravinski loomingut eesti heliloojate Erkki-Sven Tüüri ja Lepo Sumera teostega.

Millegipärast usun, et kontserdi ettevaatlikule algusele vaatamata suutis lummata ERSO rootsi publikut Läänemere festivalil nii klassika kui eesti muusikaga. Usun, et suureks abiliseks oli siin ka löökpillivirtuoosi Evelyn Glennie särav ja mitmekülgne löökpillipartii, kuid orkestri võime esitada tipptasemel interpretatsioonis ja viimistletud soolode ning ansamblimänguga niivõrd kuulsat teost, nagu seda on Igor Stravinski “Tulilind”, on omaette saavutus.

Paavo Järvi dirigenditee on tõepoolest arenemas sügavuti. Üha vähem mängib rolli väline kirkus ja sära, pigem on rõhk kammerlikul täpsusel. Sellest annab tunnistust enamik viimasel ajal valminud plaate, see on omadus, mida eriliselt toovad esile kriitikud üle maailma. Tundub, et põhirõhk on üha enam süvenemisel igasse fraasi ja sel kombel on järjest kasvanud nõudlikkus ka orkestri suhtes – kuulata ära iga fraasi tekkemoment ning areng. Võimet tasakaalustada orkestrit kriitilisel hetkel oli tunda selgi kontserdil, kui dirigent andis orkestrile hingetõmbepausi Debussy “Fauni pärastlõunas”, mis võimaldas muusikutel ennast koguda, et viia kontsert edasi täiusliku finaalini.

Berwaldhalleni saalis näis olevat ka nooruslikke rock-muusikat austava taustaga kuulajaid, kelle jaoks oli nauditav kuulata Tüüri sümfooniat “Magma”, mille Glennie’le kirjutatud löökpillisoolo annab virtuoosil võimaluse näidata ennast parimast küljest. Nii võis ka Berwaldhalleni laval näha eestlastele juba tuttavat paljasjalgset liuglemist ühe löökpilli juurest teise juurde, mis moodustas laval ka visuaalseid efekte. Sellele lisandus rock’ilikult temperamentne soolo esimese osa kulminatsioonihetkel, mil paljude rootslaste silmiski peegeldus lavalt kiirgav ekstaas. See kõik muidugi tiheda orkestripartiiga paralleelselt, milles Tüür on ette võtnud keerulise ülesande eriliselt rõhku panna tämbriharmooniale ja sonoristliku kontseptsiooni ühildamisele harmoonilise tunglevuse kontseptsiooniga. Usun, et rootslased said elamuse. Tahan aga lohutuseks öelda, et need, kes kuulsid teose Eesti esiettekannet 2004. aastal Estonia kontserdisaalis Olari Eltsi dirigeerimisel, said tõenäolisel osa teose täpsemast versioonist. Täpsem interpretatsioon jõuab kindlasti ka albumile, mille salvestamisega tegi orkester tööd tänavu juunis, ja seda jäämegi ootama. Samas mõjus solisti energia ja publiku soe vastuvõtt lõpuks ka orkestrile nii sulatavalt, et kontsert hakkas Tüüri “Magmast” kulgema n-ö tõusvas joones.

Sumera keeruline, suhteliselt vaoshoitud toonides ja kindlasti ka rootsi publikule suhteliselt tundmatu teose kõlavärvid helilooja viimases, VI sümfoonias moodustasid intensiivse piano-toonides imelise terviku, milles logisevaid kivikesi ei märganud teraseimgi kõrv. Elamus ka valla paiskuvatest forte’dest, mis dirigendi kindla käe all olid ikkagi sordiiniga näidatud, et mitte takistada teose loomulikku arengut ning salapärast meditatiivset meeleolu, andis teosest hea kõlaelamuse. Ja puudutas hinge.

Ning siis saabus kontserdi finaal. Muinasjutulise kirkusega jutustatud lugu Tulilinnust, Kaštšeist, kaunitest vangistatud tütarlastest ja kangelasest Ivan Tsareevitšist ei vajanud mitte mingisugust koreograafiat. Muusika pildilisus ja dramaturgia oli antud edasi niisuguse täpsuse ning meloodiad sellise vene temperamendiga, et tahaks ettekannet võrrelda hiljuti kogetud elamusega Šostakovitši “Mtsenski maakonna leedi Macbethi” partituurist Helikoni orkestri esituses. Kui võrrelda “Tulilinnu” augustikuiseid maailma ettekandeid, siis sarnast sära nagu äsja Berwaldhallenis ei suutnud näiteks sugugi esile tuua BBC Šoti SO käesoleva aasta ühel tippfestivalil BBC Prom’sil.

Tähtsusetu pole ka fakt, mis juba ajakirjandusest läbi käinud, et see kontsert jõudis Euroraadio vahendusel neljateistkümnesse rahvusraadiosse, ja milline element selles valemis – kas Evelyn Glennie, Paavo Järvi, ERSO või kava – seda kõige rohkem mõjutada võis, jääb juba igaühele endale sobivas variandis ära arvata.

Ja lõpetuseks ei tasu unustada festivali algset ideed, mille tähendus läheb aasta-aastalt lausa koormavalt raskeks. Nimelt avastas Salonen ennast 1999. aastal selgitamas oma lastele, miks nad ei tohi Läänemeres ujuda. Just sel hetkel sündis idee pöörata muusikaliste vahenditega tähelepanu Läänemere olukorrale ja tuua selle ääres elavad inimesed üksteisele lähemale. Ja muide, festivali aegu toimusid kontsertide eel ka rahvusvahelisel tasemel keskkonnateemalised seminarid. Ning kontserdijärgses pidulikuski õhkkonnas toonitati veel kord, et kahjuks näitavad mereanalüüsid seda, et Läänemeres suurenevad nn surnud piirkonnad, kus elusorganisme enam ei leia.

Olari Elts on suure veenmisjõuga tark muusik. Mul on pikema aja jooksul välja kujunenud veendumused, mis on sama pika aja jooksul leidnud ka kinnitust. Vanema inimese juurde kuulub ka sellest tingituna iseärasus, et ta naljalt ei lase ennast ümber veenda. NYYD Ensemble’i hooaja avakontserdi eel oli mul kolm kindlat eelarvamust. Esimene, et Niguliste kirik ei ole kontserdipaik, või kui, siis väga spetsiifilise muusika esitamiseks (hindeks -1,5). Teiseks andis täismõõdus varem kuulmata kava autoritelt nagu Jean Langlais (1907 – 1991), Galina Grigorjeva (1962), György Ligeti (1923 – 2006), Toivo Tulev (1958) ja Jay Schwartz (1965) kombinatsioonis Nigulistega alust veel samaväärseks kõhkluseks (-1,5). Ütlen ka kohe põhjused, mis mind kella üheksaks õhtul ikkagi Nigulistesse viisid. Need on ka umbes kolme plussi väärt. Esiteks Toivo Tulevi Tšellokontserdi esiettekanne Teet Järviga (+1,5), siis võimalus kuulata Ligeti “Volumina’t” elusas esituses (+1) ja tutvuda mulle tundmatu helilooja Jay Schwartzi NYYDile värskelt kirjutatud (2006) teose esiettekandega (+0,5).

Seega, nagu te aru saate, täielik peataolek, kui mitte arvestada asjaoluga, et siiani ei ole ma veel NYYD Ensemble’i kontserdil petta saanud, kuid eks seegi kipu juba harjumuseks saama. Asi hakkas ilmet võtma juba kontserdipaigale lähenemisel, kui vaatamata pimedusele torkas silma intensiivne liikumine Niguliste suunas. Teatavasti tuju tõuseb topsi najal, aga kirikus osutus selleks toniseerivaks “topsiks” hoopis hea inimene Fred Jüssi. Minu küsimusele, kas võisin paar nädalat tagasi Peedul õhtuvaikuses kuulda kõre häälitsemist, mis peaks üsna haruldane olema, vastas ta, et vaevalt küll, sest ta peaks hoopis põhjapool elunema. Kuid siis üsna ootamatult lasi kiriku akustilises keskkonnas kuulda: “kõrr-kõrr”. Ja küsis: “Kas nii või?” Rohkem ju vaja polnudki, sest kui see elukas polnudki kõre, siis oli ta Fred ise. Seega olin valmis vastu võtma kõike, mis NYYDil plaanis pakkuda.

Avateosena pakuti Jean Langlais’, kes Marcel Dupré (orel) ja Paul Dukas’ (looming) õpilane, “Pala vabas vormis” orelile ja keelpillikvartetile (1935). Selgub, et Langlais on hästi viljakas helilooja, kelle oopuste rida ulatub 245ni, nende hulgas otse loomulikult palju oreliteoseid, aga ka hulgaliselt suurvorme ja kontsert- ning kammermuusikat. Kuuldu, mis esitati kiriku parimast akustilisest punktist ehk lae alt, võlus oma lihtsuse ja traditsioonilise dramaturgiaga ning oskusega siduda kõlaliseks tervikuks keelpillid ja orel.

Galina Grigorjeva “Lõputu kaanoni” ettekandeks saabus NYYDi kvartett koosseisus Harry Traksmann, Juta Õunapuu, Thorsten Tiebut (Soome) ja Leho Karin oreli alla kiriku põrandale. Muide, publik oligi suunatud näoga sissekäigu poole ja see oli hea, sest niimoodi pööratud asendis on Niguliste akustika talutav. Helilooja sõnade järgi on tegemist omamoodi kaanoniga ühele helile, mis kõlab kõikidel keelpillidel, vabas meetrumis ja erinevates kõrgustes. See on lakkamatu ringikujuline liikumine, mis tuleb pidevalt oma alguse juurde tagasi. Teos mõjub üsna alandliku palvena ja nii on seda mõelnud ka helilooja. Mina sain veel kord kinnitust veendumusele, et keelpillid on ainukesed instrumendid, kes ka pooletoonise dissonantsi on võimelised muutma heakõlaliseks konsonantsiks, ja nii see teos mõjuski heakõlalise ja tagasihoidliku 12minutise palvena.

Esimene kontserdipool lõppes aga päris jõhkra kontrastiga, sest kuulamiseks-vaatamiseks tuli Ligeti oreliteos “Volumina” (1961). Vaatamiseks seetõttu, et oreli alla paigutatud ekraanilt oli võimalik jälgida Aare-Paul Lattiku võitlust oreliga – ning ta tuli välja võitjana. See esitus on tõeline Püha Jüri võitlus lohega ja audiovisuaalses kombinatsioonis tekitas kontserdil harva action movie’ elamuse. Esitus oli aga ka päris heaks käsiraamatuks orelist ning sellest, mis temaga peale hakata.

Toivo Tulevi Tšellokontserdi “Before” (“Silmitsi”, 2006) aluseks on tekst pealkirjaga “Bede’i surmalaul”. Benediktiini munk Õnnis Bede (672 – 735) on kirjutanud vältimatust teekonnast ja mõtiskleb, et mis head ja kurja tema surmapäeval kaalutakse. Teos on kaheosaline, ühendatud märkusega attacca. Hästi tõsiselt võetav teos, mille esimest osa puht erialasest huvist saab loodetavasti kuulda ka kontserdisaali akustikas, sest tahaks siiski teada, milline tekst kõlab solistilt siis, kui tegemist on kiiremate liikumistega kui üks noot poognale. Tõele au andes oli aeg-ajalt siiski ka nüüd kuulda. Teose päris ja ootamatu “vitamiin” peitub hoopis asjaolus, et pärast lühiajalisi repliike esimeses osas oli kogu teine osa antud kodumaisele linnukoorile (F. Jüssi plaadilt “Eestimaa looduse hääli”), kus solistiks laulurästas. Olemata endas päris kindel, tundus suure naudinguga finaali kuulates siiski, et laulurästa korduvat motiivi oli kasutatud ka esimeses osas instrumentaalselt.

Lõpetuseks pakutud esiettekandelise Schwartzi “Muusika kammeransamblile” tutvustuseks on kohal viibinud autor pannud kirja järgmised read: “Teos on joonte, kaarte ja lõikumiste geomeetria, mis järgib horisontaalsete ja vertikaalsete intervallide seadust muusikas ning arhitektuuri struktuuri- ja proportsiooniseadusi. Teose struktuuris järgivad diameetrilises opositsioonis punktidest lähtuvad jooned suunda, mille metamorfoos katarsiseni viib.”

Kas saite aru? Mina sain aru, teatava katarsise saab ka süvenemata öeldusse ja miski selles tuletas aktiivselt meelde Pärdi “Perpetuum mobile” elamust. Ei tea, kas Pärdile ka, kes oli saalis. Olari Elts aga kustutas minu eelarvamused järgmise korrani, mille eest suur tänu.

Kõik hooajad avanevad sel septembrikuul Šostakovitši teoste ettekannetega. Ajavahemikus 8. – 16. IX on Eestis eri orkestrid ette kandnud helilooja VI sümfoonia (ERSO, N. Aleksejev), XIII sümfoonia (Bochumi SO, S. Sloane), XIV sümfoonia ja Tšellokontserdi nr 1 (TKO, E. Klas, S. Ainomäe) ning viimati (16. IX) Vanemuise SO ning tema värske peadirigent Toomas Vavilov V sümfoonia.

Juhin siinkohal tähelepanu Klassikaraadiole, mille programmi täidab septembris suuresti Šostakovitši muusika kahe suurema saatesarjaga: ühes (kolmapäeviti kell 19) antakse eetrisse kõik 15 autori sümfooniat eri esitustes ning teine kannab pealkirja “Dmitri Šostakovitš 100. Elu muusikas” (pühapäeviti kell 9.05 ja teisipäeviti 16.05). Esimest kommenteerib ning teise autoriks on muusikateadlane Tiia Järg, meie tunnustatud Šostakovitši ekspert. Eesti publikule ei ole see helilooja, “sümfonismi viimane mohikaanlane”, kindlasti mitte tundmatu suurus, ent avastamisrõõmu pakuvad interpretatsioonid lõpmatuseni.

Vanemuise sümfoonikute hooaja avakontserdile tõi täismaja publikut rõõm kohtuda populaarse Griegi Klaverikontserdiga Peep Lassmanni esituses, ergas huvi värske peadirigendi ja teatri muusikajuhi Toomas Vavilovi vastu ja kindlasti soov nautida suure juubilari V sümfoonia esitust koduorkestrilt. Kuna üldiselt heatasemelise kavalehe väike formaat ei lubanud esitada põhjalikke annotatsioone, siis süüvigem siinkohal pisut ajalukku.

Šostakovitš alustas oma V sümfoonia kirjutamist 1937. aasta aprillis, fakt, mis iseenesest fikseerib vaid aja. Peab aga kindlasti teadma, mis toimus enne seda sama aasta jaanuaris – kuidas puudutas stalinlik terrorilaine autori lähedasi ja teda ennast. Aasta alguses ilmus ajalehes Pravda artikkel “Segapudru muusika asemel”, mida tol ajal pidi mõistma kui reaalset surmaotsust, sest lisaks hasartsele Šostakovitši kui helilooja materdamisele järgnesid ka kutsed ülekuulamisele Leningradi NKVDsse, kus esitati süüdistus ei vähemas ega rohkemas kui kuulumises salaorganisatsiooni, mis valmistas ette Stalini tapmist. Šostakovitši ellujäämises nähakse Stalini jesuiitlikku kassi-hiire mängu, aga ka õnnelikku juhust terrorilaviinis.

Üle kuulatud NKVDs laupäeval, kutsuti Šostakovitš tagasi esmaspäevaks koos ähvardusega, et kui ta ei “laula” ette ülejäänud “terroristide” nimesid, siis ta arreteeritakse kohapeal. Esmaspäeval ülekuulamist aga ei toimunud, sest ülekuulaja oli juba maha lastud. Šostakovitši kommentaar oli järgmine: “Kõige kohutavam oli see, et tuli üle elada pühapäev”. Vaatamata sellele, et sellest nädalavahetusest peale ei jätnud hirm represseerimise ees teda enam iialgi maha, kirjutas ta oma sõbrale Isaak Glikmanile järgmised read: “Kui mul raiutakse maha ka mõlemad käed, kirjutan ma muusikat sulepea hambus edasi.”

V sümfoonia esiettekanne Leningradi Filharmoonia saalis Jevgeni Mravinski juhatusel oli selline sündmus, mida mäletatakse tänaseni. Saal hakkas püsti tõusma juba finaali ajal, aplaus kestis üle poole tunni ja kõik kordasid fraasi: “Vastas ja kuidas veel vastas” (Pravdale ehk Stalinile). Miks on seda vaja teada? Seepärast, et oleme nii kaugel nendest hirmudest, mis kajastuvad suure XX sajandi geeniuse loomingus, kuid unustada neid ei tohi. Seda rohkem rõõmustas Vanemuise kontserdimaja täissaal, kelle hulgas meeldivalt palju noori inimesi. Kuuldes neid noori kõnelemas omavahel, kuidas nad “fännavad” seda muusikat ning kust seda oma arvutisse tõmmata, mõjus niisugune atmosfäär hästi toniseerivalt.

Griegi Klaverikontsert sobib hästi nii hooaja avamiseks kui ka kontrastiks Šostakovitši Viiendale. Ma ei väsi kordamast oma hämmingut, mis johtub professor Peep Lassmanni kahestumisvõimest ennast ja oma aega jagada rektoriameti ja tippvormis kontsertpianisti vahel. Võrdlusmoment eesti kõrgkoolide rektorite vahel mul puudub, kuid et tegemist on kaasaja eesti tipp-pianistiga, seda tõestas Griegi Klaverikontserdi ettekanne Vanemuise kontserdimajas järjekordselt kõigist aspektidest hinnates. Toomas Vavilov on muusikuna elastne ansamblipartner ja seegi on ju hea dirigendi üks olulisematest näitajatest. Kõlaline tasakaal orkestri tutti’des oli ootamatult Griegis rohkem “puhkpilline” kui Šostakovitši sümfoonia ettekandel, kuid seda peenetundelisem vahekorras solistiga saatematerjalis.

Šostakovitši Viienda ettekanne oli kindlasti sündmus nii orkestrile, dirigendile kui publikule. Vanemuise SOs näen suurt potentsiaali eesti muusikaelus, kui keelpillikoosseisuga, kus muusikute arv (9, 9, 6, 6, 4) peaks tegelikult olema pultide näitaja, s.t kahekordne, on võimalik sellisel hasartsel tasemel nii nõudlik partituur ette kanda. Suurepärase muusikuna on Toomas Vavilov ennast juba ammu tõestanud, nüüd on tal võimalus ennast tõestada samaväärse dirigendina oma orkestri ees ning algus on paljutõotav.

Soovin jõudu ja edu peadirigendile, sest tunnetasin iga rakuga suurt soovi ning tahet tuua Vanemuise sümfooniaorkester Tartu muusikaelu tulipunkti. Esimesel katsel see õnnestus.