Muinaslugu muusikast

Esiteks, erakondade küllalt suur hulk säilib. Soomes osales valimistel 18+1 erakonda ja poliitilist liikumist (+1 on Ahvenamaa erikorra järgi neile alati kindlustatud koht parlamendis, millele ei kandideerita erakonniti). Parlamenti pääses neist 18st 8, kolm suurt ja viis väiksemat (juba 1945. aasta valimistel pääses parlamenti 7 erakonda). Eestis jõudis tänavu riigikokku 6 erakonda 11st, välja jäid ka kõik üksikkandidaadid (2003. aastal pääses riigikokku samuti 6 ning 1999. aastal 7 erakonda-valimisliitu). Eestis on erakondade arvu vähendamine jõuga, s.t erakondi ühinema sundivate ning rahastamist suunavate seaduste abil, enam-vähem lõpule jõudnud. Vähendamiskursil jõuga jätkamine pole enam põhjendatud, uute tulijate vastu aga ei saa ennetavaid abinõusid kasutusele võtta. Pigem sunnib avalik surve seadust pehmendama väiksematele paremate eluvõimaluste andmiseks.

Teiseks, mida aeg edasi, seda kindlamad on valijate eelistused. Praegused jõuvahekorrad Eestis ei ole kindlasti lõplikud, sest kui iga neljas antud hääl seekord liikus, siis sealt on veel pikk maa Soomega kõrvutatava vähem kui 10protsendilise liikuvuseni. 2003. aastal vahetas Eestis eelistust tervelt 29% valijatest, nüüd 23%. Ümberjaotamise pärast peetakse veel kõvasti lahinguid, sest ega hetke jõuvahekord ei rahulda õieti kedagi peale Reformierakonna. Ja küllap nemadki tahaksid veel rohkem hääli saada.

Soome valimistel kinnitati üle pärast nn sotsialistliku maailmasüsteemi kokkuvarisemist kolme suureks jäänud erakonna (Rahvuslik Koonderakond, Keskerakond ja Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei) positsioon. Nende saagiks on läbi aastate umbes 2/3 häältest ja mandaatidest. Kolmest kaks teevad enamusvalitsuse, kuhu hea tava kohaselt kutsutakse alati ka Rootsi Rahvapartei. Ja ega erilist vahet polegi, kas valitsus saab natuke parem- või vasakpoolsem.

Sellist tüüpi jaotuseni on Eestis samuti veel pikk maa käia. Juba on kõlanud esimesi julgustavaid hääli suunale, mis võiks viia meie seaduste järgi vene vähemust esindava korraliku erakonna moodustamiseni. Eestivenelastele oleks praeguse seisuga juba kasulikum, kui neid esindaksid “omad”, mitte nime poolest eestlaste erakond, kellele venekeelne valija ainult kampaaniate ajal meelde tuleb. Siin on põhiliseks tingimuseks keskendatus Eesti huvidele, nagu Soomeski pole rootslaste parteil mingit pistmist läänenaabri raha ega võimalike imperialistlike himudega. Kui eestivenelaste partei suudaks Moskvast lahutatult elada ja toimetada, oleks tal ehk tulevikku ja oleks teda riigikokku ka vaja. Aga tühjale kohale ei sünni miski ning eestivenelastel oleks esimese sammuna otstarbekas demokraatiat õppida ja harjutada kultuurautonoomia võimalusi kasutades. Tänaseni pole nad suutnud juba 13 aastat kehtivast seadusest tulu lõigata.

Kolmandaks, Soome näitel võime ka loota, et tänavu märtsis oli Eestis valimiste isikukesksuse tipphetk. Häid, see tähendab parlamendikõlbulikke inimesi on ju palju rohkem kui ainult erakondade esimehed. Soomes oli ühe parlamendikoha keskmine hind tänavu 13 837 häält. Selle piiri ületas ainult kuus kandidaati (Eestis vastavalt 5500 ja 13), ülekaalukalt suurima tulemuse saanud koonderakondlane Sauli Niinistö küll mäekõrguselt (60 570 häält), kuid temast järgmine, peaminister Matti Vanhanen sai ainult 24 029 häält. Aga ka Niinistö saak oli vaid 13% suures valimisringkonnas antud häältest. Andrus Ansip sai oma ringkonnas 28,8% kõigist antud häältest ja Edgar Savisaar oma ringkonnas 28,0%.

Ka tippude selja taga on Eesti saadikutele antud mandaat häälte arvu poolest kõvem. Soomes andis hääle 5 korda rohkem inimesi kui Eestis. Rohkem kui 5000 häält kogus Soomes 155 saadikukandidaati ehk pisut üle kolmveerandi parlamendi koosseisust. Eestis võiks võrdluspiir olla 1000 häält, mille ületajaid Eesti valimistel oli tervelt 128 ehk kaugelt rohkem kui riigikogus kohti.

Kunagi sajandi pärast toimuvat keelelist-kultuurilist-riiklikku ühinemist silmas pidades peaks Eesti poliitiline süsteem edaspidi Soome omale vaikselt lähemale nihkuma (kui just pole ambitsiooni Soome oma rohkem meienäoliseks teha). Aga selletagi on toimivat, rahumeelset ja kindlat demokraatiat nauditav kõrvalt vaadata. Raske oleks endale paremat naabrit soovida.

Ma ei taha seletada, kuidas rahva raha eest tehtav üks teleprogramm üritab katta kõiki valdkondi ja rahuldada kõigi soove ning huvisid. Sest ükskõik millise praktilise näite või teoreetilise targutuse najal ma seda ka teha püüaksin, oleksin igal juhul paljude televaatajate suhtes ebaõiglane, sest avalik huvi ja avalikkuse ootused seavad televisiooni karmi konkurentsi, kus kultuuri mahamüümiseks tuleb näidata meelelahutust. Marginaliseeruva, vaadatavuselt neljanda või viienda telekanali puhul ei arutleta enam kultuuriuudiste teemal, vaid telekanali ülalpidamise otstarbekuse üle.

Iga sündmus ei ole uudis

Olen üle kümne aasta hinganud uudisteagentuuri newsroom’i hõngu ja tean une pealt neid kriteeriume, mille põhjal sündmus ületab uudisekünnise. Parafraseerides taas Aivar Mäed, satub uudistereporter teatrisse vaid siis, kui laval on toimunud tõeline mõrv. Mäel on veidi õigus ja seda kinnitavad märgid kogu maailmast, ükskõik, kas lugeda Reutersi uudistelinti, Eesti ajalehtede uudistekülgi või telekanalite peamisi uudistesaateid. Mis ei tähenda, et kultuuriuudist üldse ei ole. Ikka on. Minu väite tõestuseks saate kinnituse www.etv24.ee/kultuur Interneti-lehelt. Kultuuriuudis on olemas, aga kipub üldises voos lahustuma. Põhjused on lihtsad. Esiteks ei suuda ükski uudistetoimetus ülal pidada suurt hulka ajakirjanikest eriala asjatundjaid, kes juhiksid ainult oma valdkonna infovoogu. Traditsiooniliselt on poliitika, majandus ja sport tõepoolest eelistatud uudistevaldkonnad. Tuleb mainida, et majandusuudiste osa ETV uudistesaadetes kannatab praegu kultuurist veelgi rohkem. Teiseks on minu telekogemus näidanud, et valdkonda süveneva uudisteajakirjaniku ambitsioon kasvab õige kiiresti uudistest üle. See tähendab, et soovides pühenduda kultuurile ei rahuldu ajakirjaniku ambitsioon tavapärase kaheminutilise uudistelõiguga, vaid pikema käsitlusega mõnes kultuuriga otsapidi seotud saates, olgu see siis arhitektuurirubriik saates “Op!” või filmikommentaar. Üha sagedamini isegi filmi kujul. Kolmandaks on uudistesaade päeva kokkuvõte ning hommikul olulisel kohal olnud esilinastus võib õhtuks kukkuda teiste sündmuste jadas tagaplaanile. Piltlikult tähendab see seda, et kui börs kukub, siis pole kultuuriuudisel ilmselt kuigi suurt lootust pildile pääseda. Neljandaks lähtub televisioon oma programmi koostades paljuski vaatajauuringutest, sest küsimus, “kas me räägime asjadest, mis on olulised”, on kummitanud, kummitab ja jääbki kummitama kõiki telejuhte. Rahvustelevisioon on üksikutest osadest koosnev voolav tervik.

Kultuuril on siiski (tele)lootust

Praegused trendid ei ennusta siiski hukku ja hävingut, vaid sisendavad lootust, et kultuurist huvituvate vaatajate osa üha kasvab. Tõsi, Eestis ei teki ilmselt kunagi korralikku kultuurikanalit nagu Arte Saksamaal ja Prantsusmaal. Aga kõige viimased uuringud näitavad, et eestlasi huvitab üha rohkem Eestis toimuv, nii arvab 65 protsenti. Eestlaste huvi filmi vastu (32%) on veidi suurem kui spordi vastu (31%). Muusikast huvitub 27, arhitektuurist 19, kirjandusest 16 ja kunstist 13 protsenti eestlastest. Üha olulisemad on otseülekanded. Mitte ainult laulupeo ja kontsertide otsevahendamine, vaid sündmustepõhine teleprogramm kogub vaatajaid. Nii on ETV kunagised arglikud filmiööde katsetused andnud kindlust teha midagi enamat ja rohkem. Seda tõestas 2006. aasta jaanuaris ETV programmis olnud edukas teemapäev “Mozart 24” või otseülekanne Jõhvi kontserdimaja avamiselt. Kultuuriteemade osakaal Eesti ainsas hommikuses uudisteprogrammis on kasvanud. Ilmselgelt on kultuurivaldkondade telekäsitlustele aidanud kaasa teema-aastad. Nii oli ETV-l imelihtne langetada kunstiaasta raames otsus investeerida kunstisaatesse ja teatriaasta raames teatrifilmidesse. Endise telejuhi Ilmar Raagi tehtud otsus panustada järjekindlalt uutesse Eesti filmidesse jätkub ka praegu.

Uut lootust annab ka teletehnoloogia ja uue meedia kiire areng. Ühelt poolt on see seotud keeruliste, kuid loomulike tagasilöökidega. Nii kaotab Eesti vaataja juba sellel sügisel võimaluse vaadata Soome kanaleid. Digitaaltelevisiooni areng tähendab ilmselt tohutul hulgal rämpssisu pealetungi, mis kindlasti ei tähenda rämpssisu tarbijate sama kiiret kasvu. Eristumine ja uute tõsiste, harivate ning rahvustunnet suurendavate programmide juurdetulek on vältimatu ning see aeg, mil seda mõistavad ka avaliku raha jagajad, on kätte jõudmas. Digitaalse ETV 2 teke tähendab kindlasti ka olemasoleva kanali kontseptsiooni ümbervaatamist, kuid eelkõige annab see ETV avalik-õigusliku asja ajamiseks 365 päeva programmi juurde. Teiseks on ETV väikeste sammudega asunud digitaliseerima 52 aasta vanust arhiivi ja jõuab kunagi, võib-olla aastaks 2017 selleni, et kogu talletatud varandus on hea kvaliteediga kättesaadav. Ja kolmandaks sunnib reklaamituru kasv ja kommertstelevisioonide võidukäik Euroopa kvaliteetkanaleid vältimatule koostööle, mida selgelt tõestas ETV ja Arte koostöös valminud ning arvukaid auhindu kogunud tantsufilm “Teine”. Ja lõpuks tekib juunis rahvusringhääling, kus ühes organisatsioonis täiendavad telemaastikku oma ideede ja allikatega lisaks suurenevale uudistetoimetusele kindlasti ka Klassikaraadio ja Vikerraadio.

Ma olen optimist ja usun, et üsna pea, võib-olla juba paari suve pärast, saame oma sülearvutist peaaegu kõikjal Eestis meile sobival ajal nautida nii Lotmani loenguid Vene kultuuriloost kui ka ülevaadet Eesti olulisematest kultuurisündmustest sellel X päeval.

Aga põhiseaduse muutmise eelmisel otsusel polnud veel tint õieti kuivadagi jõudnud, kui president riigikogu uue koosseisu avaistungil pani ka ette põhiseadust jälle muutma hakata, seekord teisest otsast. Eesti keele lisamine põhiseaduse sissejuhatusse oli sümboolne akt ja pole selge, mis sellest praktikas järelduma peaks. Kas keele staatuse sümboolne tugevdamine viib ka keeleseaduse ja teiste keelekasutust reguleerivate õigusaktide muutmiseni, keelepoliitika karmistamise või lõdvendamiseni, pole avalikult lõpuni läbi räägitud.

Presidendi ettepanek anda kaitseväe juhataja ametissemääramine presidendi ja riigikogu käest üle täitevvõimule on aga väga konkreetne ja selge lõpuga teema. Seetõttu peaks põhiseaduse muutmine ka lihtsalt läbi minema. Seda mõistagi tingimusel, et teemat arutatakse poliitiliselt rahulikus olukorras, kus ei erakondade ega koalitsiooni ja opositsiooni vahel parasjagu punktikogumise võistluse kõrghetk käes pole või siis rahvusvaheline olukord praegusest häiritum.

Praegu, kui ei erakonnad, riigikogu fraktsioonid ega alles moodustuv valitsus pole asja arutanud, on vara öelda, kas presidendi algatus üldse pingeid tekitab või millised poliitilised jõujooned kujunevad. Rahu peaks vähemasti riigikogus hästi säilima, sest suure tõenäosusega ei tule riigikogu praegusel koosseisul kaitseväe juhataja määramist niikuinii ette. Ants Laaneots sai ju alles äsja ametisse. Ja mis järgmise koosseisu murede pärast ikka kakelda?!

Aga presidendi ettepanek praegusel kujul on, ehk küll pragmaatiline, siiski poolik. Üksikküsimuste kaupa põhiseaduse puudujääkide likvideerimine on lihtsam kui sisuka terviklahenduse tekitamine. Kui võtta arutuse alla kogu riigikaitse kõrgema juhtimise teema, siis ei pruugi ka lihtne osa ehk kaitseväe juhataja personaalküsimuse üleandmine valitsusele üldse läbi minna. Võimalik, et president ei pidanud sündsaks enda juhtiva osa teemat riigikaitses ise avada – et las see initsiatiiv tuleb mujalt. Kuid ega sellest lõputult mööda ei pääse.

Nimelt pole presidendil kui sümboolse võimu kandjal üldse riigikaitse juhtimisse asja, mistõttu algusest ehk 1992. aastast saadik on põhiseaduses § 78 lõige 16, mis sätestab, et president “on Eesti riigikaitse kõrgeim juht”, täiesti tarbetu ja kasutu. Praktikas on see osutunud koguni häirivaks punktiks, kuigi meie riigikaitseliste vaidluste ja kaitseväe ja valitsuse vahel aeg-ajalt lahvatavate tülide allikaks see punkt näiliselt ju ei ole. On siiski küll, sest presidendi formaalne riigikaitseline roll on võimaldanud teda ära kasutada mitmetes inimlikes intriigides.

Kõrgeima juhi staatusest tuleneb muudki. Põhiseaduse riigikaitset reguleerivas peatükis on presidendile antud sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni algatamise õigus (§ 128) ning otsese agressiooni korral õigus sedasama teha koguni riigikogu nõusolekuta. Need punktid sünnitas omal ajal hirm 1930ndate stsenaariumi võimaliku kordumise ees.

Tänapäeval on aeg võrrelduna totalitarismi hiilgeajaga Euroopas hoopis teistsugune. Kaitseväe kasutamine mingiks kokku leppimata militaarseikluseks või sisepoliitiliseks arveteõiendamiseks on mõeldamatu. Veel keerulisem on aga ette kujutada, et kallaletungi korral Eestile jääks lahing mingite formaalsuste pärast andmata. 1939/40. aasta hääletu alistumise teema on ju igale põlvepikkusele poisikesele pähe taotud. Agressioon, mis halvaks parlamendi tegevuse, aga säästaks presidendi kui mobilisatsioonikäsu andja, on ent sama tõenäoline nagu loterii peavõit. Kõigil muudel juhtudel võib aga president riigi kaitsmisel hoopis piduriks osutuda (mine tea, mis üksikisikule pähe kargab või kuidas tal närv alt veab). Aga ma arvan, et kui potentsiaalse agressori luure hindab eestlased haigeteks paragrahvikummardajateks, kes lasevad pigem oma maa ja rahva hävitada kui ilma seadusliku käsuta relva haaravad, küll siis ka president kui sõja seadustaja esmajärjekorras agressiooni teelt koristatakse.

Võimude tasakaalu eestkõnelejad võivad väita, et praegune võimujaotus läheks paigast ja riik kalduks viltu, kui presidendilt mingi võimutükk ära võtta. Keegi ei saa parlamenti takistada rohkem kui üht seadusekivi korraga liigutamast. Presidendi pädevusalasse võib riigikaitse asemel ju mõne muu eluvaldkonna anda. Kui usume, et president juba kord mingi eluilmingu kaitsejumal peab olema, siis võiks ta Olümposel põlatud Arese rollist vabanedes näiteks armastatud Apolloni osa võtta ja kaitsta valgust, muusikat ja luulet, olla mitte sõdade, vaid kultuuri isand.