Muinaslugu muusikast

New York – Tallinn 2003 – 2006” Viviann Napa galeriis kuni 29. V.

New Yorgis elav Martin Saar (1980) on lõpetanud 2002. aastal Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini erialal ning 2003. aastast püüdnud leida oma võimalusi New Yorgis.  Tallinnas on eksponeeritud peaaegu kõik tema viimasel kolmel aastal viljeldud meediad: aerograafijoonistused, digikollaažid, siiditrükk ja akvarellid.

Martin Saar on üks neist erialasele karjäärile keskendunud noortest kunstnikest, kes on suutnud paariaastase sihikindla töö ja vaieldamatu andega tagada endale New Yorgi meedia mõningase tähelepanu. Eriti positiivset äramärkimist on pälvinud tema tehniliselt kõrgel tasemel digikollaažid, samuti joonistused New Yorgi tuntud meedianägudest ja väga tundlikud, anatoomiliselt täpsed sensuaalse mõjuväljaga monokroomsed akvarellid. Enamasti umbratoonides kerged akvarellid inimkehadest ja kehafragmentidest meenutavad vanu kunstiteoseid. Need tekitavad intiimseid assotsiatsioone ja on kujutletavad eelkõige isikupärasesse interjööri, aga ka ajakirjaveergudele. Kes valdab tänapäeva suurlinnas akadeemilist joonistust? Ilmselt vaid Ida-Euroopast või Aasiast suurlinnadesse tulnud ambitsioonikad kunstnikud. On ju aastaid vaid loovusele keskendunud nimekad läänemaailma kunstikoolid sunnitud kutsuma joonistusõpetajaid just nendest regioonidest. Meie kunstiakadeemias on hea joonistuskool praegu veel siiski alles ja ka Kevade tänava kunstikoolist tulevad noored hea joonistusbaasiga; samas kunstikoolis on õppinud ka Martin Saar.

Positiivne tundlik suhtumine inimkehaga on tajutav ka surfistseenidega kollaažides: see on linnakeskkonnas kohandunud isiksuse teadlik suhe inimese füüsilistesse võimalustesse, keha esteetilistesse kriteeriumidesse ja eelkõige nende arendamisse. Enamasti on sellise suundumusega fotodisain koondunud moe- ja stilistikaajakirjade maailma, kuhu tegelikult ongi suunatud ka Martin Saare looming. Väga särava, positiivse elamuse edastavad ka New-Yorgi linnaelu fragmentidest kompileeritud digikollaažid. Nendes teostes puudub sund otsida vaatajale fragmente sotsiaalsetest kitsaskohtadest, puudub valulev maailmanägemine, frustratsioon ja püüd seda maailma muuta. Linn on Martin Saare fotodel eelkõige värvikas ainukordne elamus oma paljususes ja võimalustes. Tehniliselt veatud ja täpsed, väärivad digifotod süvenemist detailidesse. Kohe esmapilgul võib näha märke, mis viitavad eelkõige minoriteetsetele soolistele eelistustele, ent ei pruugi kaasaegses ajakirjafotos märgistada autori isiklikke seisukohti, vaid eelkõige üldaktsepteeritud kaasaegset moejoont, mille ta on keskkonda sulandudes lennult tabanud ja omastanud.

Martin Saare töid on ostnud prominentsed Ameerika kunstikollektsionäärid. Äramärkimised ajakirjades Vogue, Absolute, NY Times; WWD ja A&F on vaid osa Martin Saarele USAs osaks saanud tähelepanust. Ta on esinenud 2005. aastal grupinäitusel Charles Covles’i galeriis Manhattanil ning korraldanud isikunäituse Sag Harbori galeriis New Yorgis. Ka esinemised heategevusüritustel New Museumis Bergdorf Goodmanis, Art Alliance for the Artsi üritusel ja Surf Ambience’i galeriis Sag Harboris (kõik New Yorgis) on osa viimase paari aasta tööst äärmiselt intensiivses kunstikeskkonnas, kus noorel ambitsioonikal isiksusel tuleb veel leida oma ainukordsus, see, mis on suurlinna kunstikeskkonnas kõige raskem ja enamasti lausa võimatu.

Juta Kivimäe

Lunastus on siiski võimalik

Priit Pajose maalinäitus “Imed, inimesed ja imeinimesed”  Tartu Kunstimaja galeriis

12. IV – 30. IV, Saaremaa muuseumis 3. V – 25. VI.

Kas, kuidas ja millal peaks kunstnik sõda maalima? Eestis õnneks sõda pole ja kuigi meie rahuvalvajad on Iraagis korda hoidmas, tundub mulle kui tavakodanikule sõda siiski suhteliselt abstraktne mõiste ja ma väga loodan, et nii ka jääb. Kuid kuskil maailmas on alati sõda, alati sureb keegi ja mõnikord tundubki mulle, et pagana lähedal midagi toimub, ja siis ma kuulen suureks kergenduseks ja rahustuseks ärevatest uudistest, et hoopis kuskil kaugel. Fakt on see, et teise inimese valu on raske ette kujutada.

Pajose maalide vanaaegne butafooria, kaunid värvid ja lakitud pind meelitavad lihtsameelse vaataja pealtnäha turvalisse ja huvitavasse mitte meie aega, lugudesse kuskil kaugel ja kunagi ammu. Tegelaste rõivastus on aga liiga tinglik, kostüümilik, kokku miksitud eri ajastutest (rohmakad paksud keebid ja peened pitsid).

Valdavalt punases-ookerjas koloriidis maalidel avaneb rõõmutu pimeduseriik.  Matused, põgenemine ja ebausk on tavalised ses kummalises maailmas, kus päikest pole. Tegevus toimub kas keldris või öösel. Maastik on üksildane ja horisondil põlevad külad.

Inimesed maalidel on paariad, värdjad või muidu imelikud. Elu on surmalähedane. Inimesed kas surevad (saavad surma) või ärkavad ellu (äratatakse ellu). Nad ajavad nii kuis saavad oma väikesi igapäevaasju, taamal tulekahju ja lahingud. Surev isa annab poegadele päranduse, ema on haige lapsega imemeeste juures. Näod maalidel on grotesksed, peegeldades pigem apaatsust ja leppimist kui pahatahtlikkust. Maalil “Ootaja” istub väsinud mees värskelt kaevatud haua juures, silmitsedes mõtlikult mustade tiivaräbalatega inglikest maas. Ning maalil “Surnuärataja” püüab asjalik vanatoi puhuda hinge sisse juba lagunema hakanud laibale. Valdavalt ükskõikne ja minnalaskev meeleolu vaheldub ootamatult mõtiskleva autoportreega “Mõtlus hakiga” või siis antud keskkonnas eriti helge tööga, kus valgesse riietatud Pajose nägu mees hoiab rinnal päästetud last.

Pildist pilti minevasse jutustusse kaosest ja hävingust on põimitud tuntud lugusid piiblist, vanadest eepostest või muinasjuttudest, mis mitmel viisil kohandatud. Priit Pajos muudab klassikat omatahtsi: üht-teist paneb juurde, midagi jätab ära, justkui öeldes – aga oli hoopis nii. Ootamatud esitused ja uudsed detailid annavad usutavuse. Teemasid on käsitletud vaimukalt ja mänguliselt (Ikaros põgeneb üle tule, mitte üle vee). Tuntud lood jutustatakse uuesti, isiklikult ja intiimselt. Pajose ehk suurim võlu ongi kirjeldada maailma ka väljatõugatu seisukohalt, justkui Borges oma novellis Minotaurusest. Kaastunde sissetoomine teeb inimlikuks ka kõige võikamad tegelased, tuletades pidevalt meelde, et lunastus on siiski võimalik.

Maris Palgi

 „Kas kaasaegses Eesti maalikunstis eksisteerib n-ö Tartu koolkond?” küsib kuraator Jaan Elken. Sellele võiks veel lisada: „Mis seda koolkonda iseloomustab?”

Tartu ülikooli maalikunsti eriala lõpetanute või seal magistrantuuris õppivate kunstnike loomingu kõrval (Imat Suuman, Kaarel Vulla, Priit Pajos, Helina Loid, Eda Lõhmus, Maris Palgi, Rauno Thomas Moss, Meiu Münt ja Veiko Klemmer) eksponeeritakse ka Helsingi kunstiakadeemia magistrikraadiga lõpetanud Maarit Murka ja tänavu Eesti kunstiakadeemia lõpetanud Rait Rosina uusimat loomingut.

Näituse tõmbenumber on Maarit Murka kolm suuremõõdulist hüperrealistlikku maali, mida võib nimetada seeriaks. Seeria võtmeteos on paigutatud Tartu Kunstimaja suurde saali ning kaks ülejäänut väiksesse saali esimesel korrusel. Seda on oluline märkida sellepärast, et kui külastada vaid ühte saali, tekib kunstniku taotlusest üsna erinev ettekujutus.

Kuigi teoste pealkirjad on natuke erinevad, võiks seeria pealkiri olla: „Maalid, mis on valminud enne ja pärast minu vanaema surma 29. septembril 2007.” Teoste valmimisel oli tõukejõuks kindel daatum ja teatud sündmus. Maale visuaalselt analüüsides jõuame aga selgusele, et see kindel daatum ei pruukinudki olla 2007. aasta 29. september ning see sündmus ei tarvitsenudki olla Murka vanaema surm ja tõenäoliselt olid selleks hoopis teised sündmused ühel teisel kuupäeval. Muidugi võis ka Murka vanaema surra 29. septembril ja see võis olla põhjustatud sündmustest, mis toimusid teatud teisel kuupäeval.

Suures saalis eksponeeritakse Murka hüperrealistlikku teost „The First Painting After My Grandmother Died at 29. September 2007”, millel autor on end kujutanud sõdurimundris, Hitleri vuntside ja õõvastavalt kalgi näoga. Ta on natsisõdur. Jaan Elken on nimetanud seda „militaarse totalitarismi teemaliseks võimu ja maskuliinse power’i kriitiliseks imperatiiviks”.

Väikses saalis näeme kahte väiksemat maali, kus kujutatud kunstniku vanaema („The Last But One Painting Before My Grandmother Died at 29. September 2007”) ja õnnelikku tütarlast („The Last Painting Before My Grandmother Died at 29. September 2007”). Maalid teeb eriliseks see, et portreteeritavaid on kujutatud Hitleri vuntsidega. See detail tekitab kolme teose seose.

Esimest maali kahe teisega võrreldes võime märgata teatavat evolutsiooni, s.t kui kahel väiksemal portreel on Hitleri vuntsid justkui eksanteemiline sümptom, siis natsisõduri portreel on need maali orgaaniline element. Samamoodi on ka portreteeritavate näoilmes selge muutus: lõbusalt naeratav tütarlaps, kurnatud ja süüdlasliku näoga vana naine ning lõpuks kalk ja veendunud nats.

Maalide ajend võib olla 2007. aasta 26. aprillil juhtunu, tagantjärele on hakati seda nimetama pronksiööks. Nagu mäletate, hakati eestlasi selle tagajärjel (kuigi seda tehti ka enne seda) nimetama natsistlikuks rahvaks. Seejärel kontsentreeriti süüdistused Eesti Vabariigi valitsuse vastu. Mõne aja pärast levisid ajakirjanduses pildid peaminister Ansipist, keda kujutati tänapäeva Hitlerina. Seosed Murka maalide ja nende sündmuste vahel on ilmsed. Kuid milline on Murka seisukoht?

Kas 2007. aasta 29. septembril surnud Murka vanaema oli nats või küüditatu või küüditaja või patukahetseja või kommunist või lihtsalt hea vanaema? Või kas see tüdruk, kes meile turismireisil õnnelikult vastu naeratab, on nats või hoopis ja ainult armas tütarlaps? Seda, et nimetus „nats” on paljude eestlaste jaoks otsene solvang ja üksnes alusetu süüdistus, tahab neil kahel maalil näidata ka Murka, kes „kleebib” täiesti tavaliste inimeste näole Hitleri vuntsid. Samas näitab ta, et need vuntsid on justkui herpes, mis on nende näol märkamatult vohama hakanud. See on viirus, mis meis kaua aega on pesitsenud ja nüüd avaldunud.

Kolmandal maalil näib Murka süüdistused omaks võtvat, nendega samastuvat ja leppivat: „Ma olengi nats, ma olengi terrorist, ma olengi kseno-, homo- ja russofoob, rassist.” Aga see ei ole sugugi alandlik omaksvõtt, nagu see juhtus eestlastega kunagi varem, kui tunnistati: „Jah, olengi kulak, kuid ärge võtke minult mu kodu ja lapsi”. Murka tunnistab teadvustatult oma vigu, kuid nõuab seda ka teistelt.

Niisiis saab ja tuleb Murkat käsitleda poliitilise ja sotsiaalse kunstnikuna. Näitusel eksponeeritud valik aga annab selgelt mõista, et erinevalt Murkast on Tartu noorte kunstnike looming selgelt apoliitiline, poliitilisest hoiduv, dekoratiivne, puhtesteetiline, maalitehnikakeskne ning lõpuks, osalt ka eelnevast tulenevalt, asotsiaalne ning kahetsusväärselt enesekeskne.

Kui Helina Loid käsitleb militaarse totalitarismi teemat (nagu Elkeni arvates ka Murka), kujutades mustanahalist sõjaväemundris („Sa”, 2006), ei saa selgelt aru, mida või keda ta kujutab ja kritiseerib. Sõduri väljanägemine ja olek on selgelt määratlemata. Mundrit võib sellesse riietatud mustanahalisest ka eraldi vaadelda, näha maali kui kahte erinevat kihti, millel puudub igasugune omavaheline seos. Sellisena on ta aga dekoratiivne, mitte sisuliselt tähenduslik.

Eda Lõhmuse peenelt graafilise struktuuriga, morbiidses gammas leinamaastikud („Maa sees”, 2006), mida Elken nimetab viimase aja Tartu uueks kaubamärgiks, on võib-olla ilusad, kuid ajatud, pidetud, sisutud ja, nagu juba öeldud, puhtdekoratiivsed.

Veiko Klemmeri kaks maali sarjast „Mõttetumees” kujutavad meesakti eest-, tagant- ja külgvaates, seistes, istukil ja mingis fluidumis (arvatavasti vees). Ühelt maalilt leiame märgid: „XYMAH” ja „BUTAMUH”, mida võib lugeda vastavalt kas „human” ja „vitamin”, „xymah” ja „butamuh” või „hamyx” ja „humatub”. Ühesõnaga, midagi sama mõttetut nagu teose pealkirigi. Sama abitu on Helina Loidi katse kujutada enesetapukatset kahel maalil pealkirjaga „Surve all”. Maalide teostus kinnitab, et Tartu ülikooli maalikunsti eriala annab head figuurimaalimise oskused, kui kunstnikul vähegi annet on. Oma töö mõtestamiseni peaks kunstnik muidugi ise jõudma.

Tartu noorte kunstnike töid vaadates ilmub kujutlusse kunstnik, kes arutleb omaette: „Ma tunnen midagi ja püüan seda kujutada. Aga ma ei tea täpselt, mida ma kujutama peaksin, sest ma ei tea, mida ma tunnen. Aga ma siiski kujutan, mis sest, et ma ei tea, mida”. Ärge saage valesti aru. Ma ei nõua maalikunstilt narratiivsust, vaid tähenduslikkust ja kriitilisust. Kunstnik peaks reageerima sellele, mis tema ümber toimub, mitte püüdma midagi lambist välja imeda, kujutlema end lootusetus olukorras, maailmast ja jumalast hüljatuna. Selline kõrvalseismine, soigumine ja spliin iseloomustavad minu arvates üht teist aega ja ruumi, mis on tänapäevasest väga erinev.

Tunnistan, et käesolev artikkel on disproportsionaalne Murka kasuks. Kuid tema teoste kirjelduse ja tõlgenduse kaudu oli võimalik avaldada neid puudusi, mis olid nähtavad teiste kunstnike teostes. Tuleb siiski tõdeda, et mitte kõik Tartu noored tunnustatud kunstnikud ei ole eelnevas võrdselt süüdi (muidugi võib neid süüdistusi võtta ka komplimendina). Kuigi näitusel eksponeeritud valik on subjektiivne, annab see põhjust järeldada, et Tartu noorte kunstnike loomingut iseloomustavad sõnad: „tunded ilma ära tundmata”.