Ars moriendi. Suremise kunst
Niguliste muuseumis 2. november 2012 – 2. juuni 2013
Näitus „Ars moriendi. Suremise kunst” keskendub kesk- ja varauusaegsele mälestamis-, matuse- ja surmakultuurile, pühendudes eeskätt nende teemade kajastumisele selle perioodi kirikukunstis.
Väljapanek kaasab ja seletab lahti Niguliste muuseumis väljas olevaid hauaplaate, epitaafe, vappepitaafe ja teisi sakraalkunsti teoseid. Matusetraditsioonide ja -riituse tavasid ning läbiviimist avavad kultuuriloolised esemed, nagu näiteks erinevad kirstukaunistused alates keskajast kuni 18. sajandini, metallsargad ja matuseregaaliad, mille seas on turvisekiivreid ning 1678. aastal Tallinna toomkirikusse maetud Fabian von Ferseni uhke kuldbrokaadist surikuub. Samuti näevad külastajad 17. sajandi lõpust pärinevat ja ligi nelja ja poole meetri pikkust gravüüri, mis kujutab Rootsi kuningas Karl X Gustavi matuseprotsessiooni ning haruldast mehhaanilist surmafiguuri 1666. aastast, mis kaunistas kunagi Narva saksa kiriku kooriruumis asunud suurt kella.
Näituse raames esitatakse filmikollaaži surma, suremise ja teispoolsuse kajastumisest Eesti ajaloolises mängufilmis. Teispoolsuse geograafiat ja surmajärgse elu sihtpunkte aitab lahti seletada Niguliste kooriruumis asuv mänguline põrandakaart.
Surm on elu lahutamatu osa, kuid arusaam surmast, teispoolsusest ja nende tähendusest on sajandite vältel muutunud. Surm ei olnud elu lõpp, vaid ühe uue teekonna algus. Inimhinge lõplik peatuspaik sõltus suuresti aga tema enda elatud elust, tegudest ja otsustustest. Paremat teekonda taevasse aitasid sillutada kirikutele tehtavad annetused, head teod, patukustutuskirjad, hingemissad ja palved. Kui keskajal oli taevasse pileti lunastamise vahendajaks kirik, siis luterliku arusaama kohaselt oli vaid usk see, mis määras inimhinge lõpliku saatuse.
Pühakojad ja surnuaiad on aegade vältel olnud elavate ja surnute kooseksisteerimiskohaks. Lahkunud olid selles ühises ruumis füüsiliselt kohal oma matusekohtades ja vaimselt tajutavad läbi neid representeerivate ja mälestavate memoriaal- ja sepulkraalkunsti teoste ja esemete.
Surmaks ettevalmistumine oli inimese elu osa. Usuti ka, et inimhinge surmajärgsel teekonnal on määravaks see, kuidas ta suri. Keskaegse surmaks ettevalmistuse ja surivoodi kombestiku võttis kokku traktaat „Ars moriendi ehk suremise kunst”. Alates 15. sajandi algusest laialt levinud tekst lohutas ja juhendas nii surijaid kui ka nende eest hoolitsejaid.
Näituse pealkiri „Suremise kunst” parafraseerib „Ars moriendi” algset tähendust, vaadeldes eeskätt surma-, matuse- ja mälestamiskultuuri visuaalset väljendumist kesk- ja varauusajal. Selle edastajateks olid kirikutele annetatud kunstiteosed ja matustega seotud esemed. Altariretaablite, kirikuhõbeda ja teiste esemete tellimine ja kirikutele kinkimine osutas sageli soovile kindlustada endale parem teekond teispoolsuses ning samas oli see ka mälestuse jäädvustamiseks ja mahajäänute julgustamiseks, et nad lahkunu hinge eest palvetaksid. Luterliku memoriaalkunsti iseloomulikumad teosed olid epitaafid ja vappepitaafid, mida püstitati eeskätt Jumala auks, kiriku kaunistamiseks ja inimestele mälestuseks. Matusekohti tähistavad hauaplaadid väljendavad kõige otsesemalt sajanditepikkuse mäletamis- ja matusekultuuri visuaalset traditsiooni. Hauatähise suurus ja kujundus osutasid lahkunu(te) staatusele ja tuletas maapeale jäänutele meelde nende surelikkust.
Matustega seotud esemed annavad meile aimu, kui suurejoonelised võisid olla lahkunute ärasaatmised, viidates kadunukeste staatusele ja märgistades tollaseid matusetraditsioone. Kuninglike peade ja aadlike matusetseremooniad kaasasid sellesse viimse maise hetke etendusse nii leinavate osaliste kui ka pealtvaatajatena kõiki ühiskonnakihte. Palju lihtsamad ja tagasihoidlikumad olid aga tavainimeste ärasaatmised.
Näituse ajaline raamistus algab keskajast ning lõppeb 18. sajandiga, hõlmates visuaalset materjali nii katoliiklikust kui ka luterlikust ajast. Üleminek luterlusele 16. sajandi esimesel poolel kajastub eeskätt muutustes memoriaalkunsti tähenduses ja kasutuses ning teoste pildiprogrammide teisenemises. 18. sajandi lõpp märgib olulist pööret siinses matuse- ja mälestamiskultuuris. Katariina II ukaas 1772. aastast keelustas kirikutesse matmise ning seadis ette uute surnuaedade rajamise elukohtadest eemale. Kirikuruumis tähendas see aga matuste- ja mälestamisega seotud visuaalia seiskamist, kus uusi memoriaal- ja sepulkraalkunsti teoseid seati pühakodadesse üles vaid haruharva.
Näitusega kaasnevad loenguprogrammid, kuraatoriekskursioonid, haridusprogrammid, kevadine filmiprogramm ja muud üritused. Samuti on muuseumipoes saadaval näitusega seotud tooted ja meened. Isadepäeval 11. novembril toimub Niguliste muuseumis mängupäev, kus külastajad saavad koos mängumeister Asko Künnapiga mängida „Surmatantsu” lauamängu.
Näituse kuraator Merike Kurisoo, kujundaja Liina Siib.
