Toeta
Otsi

Muinaslugu muusikast

  • “Naerev loom” Galeriis Noorus

    Galerii Noorus

    Kolmapäeval, 23. jaanuaril kell 18 avame galeriis Noorus näituse NAEREV LOOM / ANIMAL RIDENS, kus osalevad maalide, joonistuste, skulptuuride ja installatsioonidega Tartu Kõrgema Kunstikooli aastatel 2010-2012 lõpetanud 22 vilistlast. Näituse kuraator on eelmisel aastal maalingute osakonna lõpetanud Liisa Kivimäe.
     
    „on ainult loom ja jumal
    ja kumbagi ei ole“
    (Andres Ehin)

    Liisa Kivimäe näitusest: „Aristoteles nimetas inimese “naervaks loomaks” (animal ridens) uskudes, et inimene on ainus loom, kes naerab. Tänaseks me teame, et see tegelikult nii ei ole: naerda võivad näiteks ka inimahvid, rotid ja koerad. See tõik iseloomustab hästi inimese (filosoofi) suhtumist Lääne kultuuriloos, kus „loom“ leiab oma definitsiooni tihti läbi „inimliku“ vastandamise ja välistamise, mis jääb aga egotsentriliseks, pealiskaudseks ja õnnetut moodi loomuvastaseks.

    Käesoleva näituse algimpulss oli ärgitada osalejaid mõtisklema (inim)looma üle eneses ja teistes ning pakkuda publikule kunstnike loomeprotsessist sündinud mõistatuslikku naeru selle erinevates vormides – alustades pulbitsevast ja vabastavast, siirast-südamlikust, lõpetades kohatu ja kriiskavaga. Üldmulje sai rõõmustavalt kirev ja optimistlik.“

    „the animal ridens in me, the laughing creature, forever rising up“ (Saul Bellow)

    Osalevad: Katarina Allev, Mari Kivi, Liisa Kivimäe, Maria Kondimäe, Heiti Kulmar, Kadi Kusnets, Paavo Käämbre, Jane Lappo, Nele Moor, müra2000, Sandra Nihvelt, Jerl Norden, Marin Ploomipuu, Katre Salu, Edgar Tedresaar, Tanel Tolsting, Maaria Treima, Alar Tuul, Kristina Viin, Laura Vähi, Maria Väinsar, Varje Õunapuu.

    Näitus jääb avatuks 9. veebruarini.

    Galerii Noorus asub Tartus, Riia 11. Galerii on avatud T-L kell 11-18.

    Näituse külastamine on tasuta.

  • Kirjanik, aga ikkagi inimene!

    Kadri Tüür

    Suurem osa eesti kirjanikke ei saanud töötada vabakutseliste kirjanikena. Nende argipäevad olid sageli seotud hoopis teistsuguse tööga: kes oli arst, kes ametnik, kes apteeker, kes ajakirjanik,  kes diplomaat. Sageli kirjutati varahommikuti, öösiti või suviti puhkuse arvelt.

    Mida ütlevad kirjanike elu kohta nende tarbeesemed? Näitusel on oma lugu rääkida näiteks Juhan Smuuli karvamütsil, Koidula käsitöökarbil, Lutsu kellal, Kreutzwaldi mälestusristil, Tammsaare rahakotil. Ja paljudel teistel asjadel.

    Näitus on koostatud muuseumiaasta puhul ning liigub aasta jooksul läbi kõikide Eesti suuremate kirjanike muuseumide. Novembris Betti  Alveri muuseumist oma teekonda alustanud näitus jõudis Tammsaare muuseumisse Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muuseumist ning rändab siit edasi Vilde muuseumisse.

    Mis inimene on kirjanik? Sellele küsimusele ühest vastust anda ei olegi nii lihtne. Rahvaluule ei tunne sellist mõistet ülepea. Antiikajal oli kirjanik osav käsitööline, kes etteantud süžeedele erinevaid sõnalisi kattevarje konstrueeris. Keskaja Euroopas oli kirjanik Jumala tööriist,  vahendades oma loominguga taevaseid müsteeriume. Uusajal hakkas tekkima ettekujutus kirjanikust kui indiviidist, kes ka ise oma loomingu sünni ja tähenduste tekke juures mingit tähtsust omab. See kulmineerus romantismis, kirjaniku kui geeniuse kultuses.

    Sestpeale pole kirjaniku isiku tähtsust tema loomingu kõrvalt enam kaotada õnnestunud. XX sajandi keskel kuulutas prantsuse kirjandusteoreetik Roland Barthes lendlauseks saanud  mõtet, et autor on surnud, üritades sellega teha senisest rohkem ruumi lugeja konstrueeritud tähendustele ja vähendada „autoritaarse”, üheainsa ja lõpliku tõlgenduse mõjuvõimu. See vähendas küll ehk usku autori kui oma teoste tõlgenduse ainutõe kuulutajasse, kuid ei ole ometigi kaotanud lugejate või kirjandusuurijate huvi tekste kirja pannud isikute vastu. Tänapäeval tuntakse kirjanikest paremini sageli meediastaare, kelle puhul on tõenäolisem, et inimene tunneb pigem ära tema näo, kui et oskab mõne tema teose pealkirja nimetada. Samas on nii alastipilt ajakirja kaanel kui ood võimurile ühtmoodi kirjaniku müügiedu strateegia. Kumb on õigem? Kas need, kes seda teinud ei ole, on sellepärast paremad kirjanikud?

    Juri Lotmani mõttekäigu kohaselt on kommunikatsiooni eelduseks teate ehk teksti lahutatus tema saatjast ehk autorist. Kirjandusliku teksti puhul huvitab teate vastuvõtjat, lugejat,  lisaks sõnumile ka autori isik. See tuleneb kirjandusliku teksti olemusest, mis nõuab lugejalt täielikku usaldust, erinevalt näiteks teadustekstist, mida loetakse pigem polemiseerivalt. „Kirjaniku isiksusest saab otsekui põhiteksti usaldusväärsust kinnitav – või kummutav – tekstilisa,” kirjutab Lotman.

    Võiks aga küsida, kuivõrd kirjandustekst ja selle autor lugejate teadvuses ikkagi seostuvad. Kui kirjanik on inimesena halb või jõhker, kas  see takistab teda loomast väärtuslikke tekste? Kas üle aegade kestev looming korvab looja ajalikud pahed?

    Kirjanikumuuseumid on loodud selleks, et hoida alal kirjanikega seotud esemeid ja paiku, mis aitaksid huvilist nende loomingu mõtestamisel. Meil on olemas ligi 15 eesti kirjanike elu ja loomingut tutvustavat muuseumi, kus säilitatakse kirjanike käsikirju, neile kuulunud esemeid, püütakse edasi anda nende kunagiste  kodude interjööri ja õhustikku. Neis muuseumides saavad kokku esemed ja lood, mis loovad kirjaniku tekstidele konteksti. Me loodame, et need aitavad tõsta ka lugeja usaldust kirjanduse vastu.

    Sellele näitusele on välja valitud esemed, mis ühel või teisel moel annavad ettekujutuse kirjanike loometingimustest. „Loometingimused” on lai mõiste, mis hõlmab nii ainelisi kui vaimseid võimalusi ja piiranguid: ajastut, mil kirjanik  tegutses, lähedaste ja mõttekaaslaste toetust või mõistmatust – lühidalt, seda, millistes oludes või isegi olude kiuste nad pidid kirjutama. Mõelgem, mis jäi neil elus tegemata selle pärast, et nad kirjutasid? Enamasti tuli seda teha ju oma vabast ajast, oma perekonna, seltskondlike meelelahutuste või niisama jõudeaja arvelt. Kas loobumised kirjutamise nimel tegid neid õnnelikuks?

    Harva on kirjaniku elukutse olnud eesti kirjutajale esmane kohustus. Meie eepose looja Kreutzwaldi peamiseks kohuseks oli tema arstikutse. Koidulal tuli alluda tolleaegse naise peamisele kohustusele: olla majaproua ja osata teha peent käsitööd. Juhan Liiv on kirjanik, kes eesti kirjandusele on andnud mõõtmatult palju, kuid kellest ei ole järele jäänud mitte ühtki isiklikku eset. Paljudele eesti kultuuri suurkujudele, kelle loomingust on tänaseks saanud rahvusliku eneseteadvuse alustoed, on olnud kirjutamine pigem kui eralõbu. Tammsaare  sai oma perekonna elatamiseks vajaliku sissetuleku põhiliselt tõlketööst, Vilde tegutses ajakirjanikuna, Luts oli elukutselt apteeker. Kui Smuulist ei oleks saanud kirjanikku, jäänuks ta tõenäoliselt tagasihoidlikuks maaharijaks. Kitzberg ja Jakob Liiv töötasid vallakirjutajate ning ametnikena. Isegi Betti Alver, keda siinsel näitusel esindab vahest kõige „kirjanikulikum” ese – tindipott –, pidi selle kirjatööks elementaarse töövahendi hankima sootuks kummalisi  teid kaudu. Nii Under kui Tuglas püüdsid oma kaasaegseid harjutada mõttega, et kirjanik olemine võibki olla inimese ainus elukutse ja tegevusala, kuid lõivu ajale ja ühiskonnale tuli selle eest maksta neilgi.

    Lõpetuseks veel kord Lotmani mõtet laenates: selle, kellel on õigus biograafiale, otsustab ajalugu; oma elu tuleb aga igaühel elada ikkagi inimesena.

  • Klišee-rock, rock ja mitte-rock

    Kaur Garšnek

    Teiseks tulevad paratamatult mängu mitmesugused välised mõjutused, nähtudes viimaks ise essentsiaalseina. Nii muutub kujutlus kindlapiirilisest olemusest mõttetuks abstraktsiooniks. Esimest tüüpi identiteediloomet võiks nimetada vertikaalseks, kuivõrd siin leidub sarnasusi sakraalsete-autoritaarsete võimusuhetega, teist aga horisontaalseks, maiseks, valgustuslikuks. Kuivõrd minul puudus vajalik joobumusseisund saamaks osadust vertikaalseist dimensioonidest, olin sunnitud enam väärtustama horisontaalsust, teisisõnu – seda, mis üllatades ja erinedes end kuulavale kõrvale pakkus.

     

    Üldmulje

    Minnes konkreetsemaks, “Rabarockil” esines ühtekokku 18 artisti Eestist, Soomest, Norrast, Uus-Meremaalt, USAst ja Sloveeniast. Nimistut vaadates võiks esinejate erisusi mõttes kokku liites kujutleda heterogeenselt kokkutoimivat tervikut. Tundub ju Agent M üsna erinev Dagöst, Shelton San Apoptygma Berzerkist jne. Reaalselt hakkas ent ürituse edenedes järjest rohkem paistma ebakriitiline mallide kopeerimine ning enam kui kord kerkis minus üles küsimus: “On’s rock tõesti surnud?” Individuaalse kõla kaotamiseni ületüüritud kitarrid, viimaks lausa askeetlikuna mõjuv kvintakordide paraad, valdavalt loomulik minoor ja muud klišeed tekitasid pideva déjà-vu seisundi. Vaimusilma ette tõusis kaemuspilt kollitavast rock-muumiast, kes kõigi tümitamiste kiuste tõstab pead siin-seal ning püüab sind haarata oma kangestunud käppadega. Edutult, ent tuima järjekindlusega.

    Eeskätt ilmnesid selletaolised uiud muidugi festivali teisel päeval, kui esmamulje värskus juba lahtunud ning ootused vastavalt kõrgemad. Niisiis ei käi eelnev norimine ainuliselt esinejate vaid ka ürituse konteksti pihta. Sest rock või mitte, suvefestivali formaat on paraku üldrahvaliku mentaliteediga, tuleb vastu n-ö keskmise rock’i-sõbra huvidele – mis omakorda määratletud taolistest masskultuurinähtustest. Nii ei tähista “rock” üldse mitte midagi alternatiivset või seikluslikku, vaid kujutab endast üht kaubamärki teiste seas.

    Eredamaid välgatusi leidus küll mitmete ansamblite puhul, kuid tervikuna pääsesid minu kui kuulaja jaoks siiski mõjule vähesed. Peaesinejate kõrval osutus teise pika festivalipäeva lõpus üheks tervitatavaks erandiks Mr Lawrence, kes tehnilistest viperustest hoolimata suutis pakkuda hingekosutust. Ei ülemäärast kitarriraginat, puust ja punaseks ette tehtud skeeme ega dionüüsoslikku jauramist. Selle asemel ilusad kooskõlad, läbikumav intellekt, täpne tunnetus ja poeesia. Seejuures rokkis Mr Lawrence oma ballaadidega tunduvalt rohkem kui mõni kisakõride bänd. Väljenduslik ampluaa oli lihtsalt palju laiem, mistõttu ka psühholoogiline mõjujõud suurem.

    Välgatusena tõusis esile ka The Datsunsi psühhedeelne jämmimine etteaste lõpul. Koduselt mõjusid Metsatölli folkmõjutused ja arhaismid. Meeldivaks vahelduseks oli Electric Sixi funk ning humoorikas, vabam lähenemine, nagu ka mitmekesisem kõlakujundus. Kui jätta kõrvale talupojapungi elemendid, tõusis paistvusse ka Nick Oliveri and The Mondo Generatori imposantselt tuigerdav stoner-rock. Need on kõik siiski detailid. Tervikuna mõjusid hästi mõlema päeva peaesinejad.

     

    Peaesinejad

    Täiesti ilmselt leidus üritusel hulgaliselt rumalpäid, kellele Clawfinger ja Laibach on mõlemad natsibändid ning just seetõttu vinged tegijad. Iroonilisel kombel ei saaks nähtavasti kumbki ansambel ilma selle sihtgrupita eksisteerida, kuna just inimlik tumedus on mõlema pilkeobjektiks, eluõigustuseks ja tuluallikaks.

    Mis puutub Clawfingerisse, siis näeb ansambel muidugi juba ise välja nagu kamp skinhead’e, mis tekitab assotsiatsioone paremäärmusluse, töölisklassi eetose ning igasuguse purismiga (küll mitte paratamatult, kuivõrd esineb ka vasakpoolseid, antirassistlikke jms nahkpäid). Ka ei aita macho’lik käitumine ning sõjakalt sammuv industriaalne metal-räpp tavakujutluse järgi rahumeelse sõnumi levitamisele kaasa. Kuid paradoksaalsel kombel oli just sellega tegemist. Pea kõikide lugude sõnum oli sotsiaalkriitiline, suunatud selliste nähete vastu nagu militarism, rassism, meesšovinism ja homofoobia. Seejuures katkestati esinemine hoobilt, kui tekkis rüselus turvateenistuse ja esirea fännide vahel. Järgnes vägivallatust kuulutav protestikõne, mille lõpuks suudeti kehutada publik turvatöö tunnustuseks aplodeerima.

    Clawfingeri muusika iseenesest ei hiilga mitmeplaanilisusega, ent kombinatsioonis festivali olustikuga ning ülimalt elavas esituses mõjus algupärasena nagu rusikas silmaauku. Suudeti tekitada väga hea live-energia, mis rahuldas mässumeelsete vastandumisvajadust soovitavaimal viisil, kandes tungide sublimeerimise elujõulist sõnumit. Kontakt publikuga oli suurepärane. Muidugi eeldas ansambli tähenduslikkuse tajumine vastuvõtjalt huumorimeelt ja vaimuselgust, mida USA lõunaosariikide konföderatsiooni lipu ja Totenkopf’iga lehvitavatel fännidel ilmselt polnud.

    Mis puutub Laibachisse, siis nende suhe natsismiga paistab olevat flirtiv ja irooniline samaaegselt, pigem dekonstrueeriv kui vastanduv. Igal juhul on neil oma eripärane roll, millest seegi kord välja ei langetud. Festivali lõpetanud etteaste algas irvitavate sõjaväemarsside ja üllatusliku Eesti hümniga, misjärel tuli ettekandmisele ansambli viimane album “Volk”: riigihümnide töötlused rahvusromantilises industrial-võtmes. Võrdluses kõige eelnevaga mõjus Laibach nii muusikalisest, visuaalsest kui ideoloogilisest küljest nagu jääauku hüppamine pärast sauna! Rock’ist ei õhkagi – ükskõik millises tähenduses. Esialgne šokk muutus aga tõeliseks esteetiliseks naudinguks niipea, kui jõudis kohale, et esitus on täielik Gesamtkunstwerk – audiovisuaalne kunstiteos, terviklik ja eneseküllane omaenda sugestiivses hiilguses, võimas, kohatu, käsitamatu, nõiduslik, intelligentne, emotsionaalne ja lihtsalt äärmiselt ilus. Samalaadse mulje jättis Kraftwerki etendus mõned aastad tagasi. Muidugi, enamik publikust oli seks ajaks juba ürituselt lahkunud või lahkus niipea, kui ilmnes, et tantsida ja jaurata enam ei saagi.

     

     

  • Vahefiniš distantsil 22+

    Anneli Porri

    Karin Laansoo. 22+ NOORED EESTI KUNSTNIKUD. Kujundanud Indrek Sirkel. EKA, 2005, 408 lk.

    Karin Laansoo on näib olevat sisse seadnud uue kunstikorraldussuuna. Ta on kureerinud raamatu “22+. Noored Eesti kunstnikud”. Just nimelt kureerinud, mitte koostanud ega toimetanud. See tunne, mille pinnalt ta on valinud noored kunstnikud raamatus osalema, on sarnane impulsiga, mis peaks eelnema näitusekomplekti kokkupanemisele. Ka see, et ühelgi leheküljel ei saa sõna kõrvalpilguga kunstiteadlane, kes teeks üldistusi ja avaks konteksti, teeb raamatu sarnaseks ekspositsiooniga, mis saab sõnastatud teooria ja hinnangu tagantjärele.

    Karin Laansoo intervjueerib isiklikult kõiki 22 kunstnikku. Kusjuures küsimusedki on sellised, mida iga kuraator peaks esitama kas mõttes või valjusti oma kunstnikule: “Kuidas sa kirjeldad IDK perioodi?”, “Kelle idee see oli?”, “Maal sai ikka valmis?” (lk 168).

    Raamatu ainult intervjuudest kokkupanemise mõte tundus mulle algul kummaline: noored kunstnikud, vähe otsese suhtlemise kogemust, võib-olla ei oska üldse oma loomeimpulsse sõnaliselt väljendada, mis sellest küll välja tuleb ja kas sellist ajakirjanduslikku formaati on mõtet raamatuna vormistada. No ilmselgelt on, ja just noore kunsti puhul. Tohutult raske on püüda teostada mingit ammendavat analüüsi piiratud või veel hullem, piiramata mahus, kunstniku kohta, kes alles hakkab aru saama, mida ja kuidas ta tahab öelda. Terviklikuks analüüsiks puudub distants ja materjal. Intervjueerijana on Karin Laansoo tänu tööle kunstiakadeemias, põlvkondlikele sidemetele ja noor-kultuur-ürituste korraldamisele ilmselt unikaalne. Ma ei kujuta ette ühtki teist inimest, kes kunstnikega intervjuu käigus suudaks nii usalduslikku suhet tekitada ja sellist materjali kätte saada. Kui küsija oleks olnud teine, poleks ka vastused needsamad. Praegusel tekstil on alles inimlik mõõde ja puude.

    Raamatus ei ole ridagi teksti, mis üritaks teha kokkuvõtteid laadis: selline on noor kunst 2005. aastal. Iga manifesteerimine selles raamatus on kunstniku äärmiselt personaalne lausung. Keegi loomulikult ei välista, et osa neist äkitselt ootamatult tabavaiks ei osutu ning osava üleskorjamise ja viitamise tõttu üldkorratavaks klassikaks ei muutu. Ilmunud intervjuul on vahefiniši otstarve, millisele kohale tuleb võistleja lõpuks, selgub aja jooksul. Tänaseks on need kunstnikud läbinud oma distantsi juba teise tulemusega, kui kajastub kevadel räägitud jutus. Seepärast oleks võinud intervjuudele lisada ka täpse kuupäeva, lihtsalt konspekti täpsuse huvides. Konspekt on aga teatavasti selline kokkuvõtlik, ajutine ja meeleoluline materjal, mis aitab talletada nii infot kui kirjutamise hetkeolukorda. Konspekt ei taotle universaalsust ja objektiivsust.

    Raamatu konspektiivsus algab juba pehmetelt väliskaantelt, kuhu on paigutatud ilma mingi pealkirja ja autori nimeta 22 kunstniku curriculum’it: nimi, sünniaeg, e-post, haridustee ja tähtsamad näitused. “Noored Eesti kunstnikud” paistab üldse silma väga hea kujunduse poolest, visuaalse külje on raamatule teinud Gerrit Rietveldi akadeemias õppiv Indrek Sirkel. Algul tundubki, et selle raamatu juures tuleb rääkida eraldi sisust ja graafilisest kujundusest, kuivõrd ka sellel on äärmiselt suur maht ja roll. Esimene punkt, sisu koostamine, peaks loogiliselt tegelema küsimustega “miks?” ja “mida?” ning kujundus lahendama probleemi “kuidas?”. Mõnda aega raamatut lehitsedes hakkab selgeks saama, et pilt või teksti paigutus on seesama, mis tekst. See annab samamoodi infot kunstniku ja intervjuu kohta, või õieti dubleerib intervjuu teksti visuaalsetesse kujunditesse. Verbaalne ja visuaalne väljendus sulab üheks. Tekib piltkiri. Nii et siiski me ei pea lugedes ainult lootma noore kunstniku eneseväljendusoskusele ning intervjueerija psühholoogiatundmisele ja kavalatele küsimustele.

    Läbi raamatu jooksevad teksti ja mustvalgete portreede kõrval väikesed helesinised pildid, mille kohta puuduvad pildi juures igasugused andmed. Need kummitustena läbi jooksvad kujutised seostuvad alles intervjuud lugedes artikuleeritud tekstiks ja omamoodi mäluvaiadeks. Juba leheküljele peale vaadates tekib ettekujutus, millises suunas vestlus areneb. Eelhäälestavad pildid toimivad informatiivse isutekitajana, mis kutsub intervjuud lugema, mitte lõpupuändi ärarääkijana. (Kummituspiltide loendi ja allkirjad leiab siiski eest 25. leheküljelt, näiteks: “Ole, Kaido 81, 100, 125, 138, 292” või “Piimakombinaadi insener Kaatsi pere 281” või “The Field of Genius, 234, 235”.) Raamatu üldstruktuur muutub mingil kasutushetkel aga natuke hämaraks, kui ei suuda enam 400 lehekülje pealt üles leida õiget pilti või teksti, mis mingi sisemise loogikaga oli näiteks ühendatud hoopis teise intervjuuga või teiste piltidega. Kuna puudub ka sisukord selle klassikalises tähenduses, siis võtab raamatu kasutamine jube kaua aega. Nagu ka praegu – iga kord, kui kummardun mingit fakti kontrollima, tõstan pilgu alles veerand tunni pärast. Aga muretseda ei ole vaja, õiget kohta otsides võib leida kakskümmend valet, ent huvitavat.

  • Jõhvi Kontserdimajas avatakse KALEIDOSKOOP Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengite töödest

    Piret Kaevats

    Täna avatakse Jõhvi kontserdimajas Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengite tööde näitus KALEIDOSKOOP. Väljapanek on mitmekesine ja peegeldab kõigi õppekavade viimaste aastate suundumusi. Näitusel on esindatud nii kunsti- kui ka disainiprojektid. 

    Tartu Kõrgema Kunstikooli eesmärgiks on koolitada keskkonnatundlikke ja loovaid isiksusi, kes leiavad oma tegevusvaldkonna disainerite ja kunstnikena, kasutades mitmekülgseid väljendusvahendeid ning olles kursis kaasaegsete tehnoloogiliste võimalustega. 

    Ulatuslik väljapanek Jõhvi kontserdimajas peegeldab kogu kaleidoskoopi ning heidab pilgu erinevatele võimalustele, mille keskel tudengid õppeaja jooksul töötavad. Kontserdimaja fuajeedes ja näitusepindadel paiknevad tööd avanevad vaatajale erinevate kooslustena, tekivad dialoogid ja uued seosed. Üldistavad koloriidi-, formaadi- ja vormimängud muutuvad lähivaates autorikäekirjade, materjalide ja detailide põnevaks maastikuks. Meeleolude ja süžeede vaheldusrikkus muudab väljapaneku mitmekihiliseks. 

    Vormimängud kivis, disainerikäekirjad meedia, tekstiili, nahadisaini ja mööblitudengite töödes, jutustused ja mõistatused fotol, maalil või gobeläänil – need on vaid üksikud märksõnad, mis antud väljapanekut iseloomustavad. 

    Näitus koosneb viimaste aastate erialaprojektidest ning lõputöödest. Eksponeeritud on ka osa kahe osakonna koostöös valminud disainiprojektist PINK, mida esitleti viimasel Stockholmi mööblimessil ning mille üks töö valiti disainiauhind Bruno nominendiks 2012. Eraldi väljapanekuna on eksponeeritud suvisel maalipraktikal valminud tööd. Tudengid said võimaluse töötada Viru Keemia Grupi tehase ja kaevanduse territooriumil, tutvudes erinevate keskkondadega ja saades inspiratsiooni tööstusmaastikest. 

    Näituse algimpulsiks ongi koostöö Viru Keemia Grupiga. Möödunud aasta aprillis sõlmisid TKK ja Viru Keemia Grupp koostöölepingu. 

    Oma töödega esinevad näitusel Kristina Allik, Kristjan Allik, Liina Alljärv, Renee Altrov, Merle Ambre, Kadi Andrei, Heiki Arge, Robert Brok, Taavi Drell, Egge Edussaar, Maria Evestus, Kristi Haav, Mari Hiiemäe, Ako-Rünno Hints, Jelena Jakovljević , Artjom Jurov, Mari Jänes, Laura Kangur, Tiina Karu, Maris Kaskmann, Riin Kivisild, Kaia Konsap, Kristiina Kurg, Sigrid Kuusk, Mari Käosaar, Ragle Kütson, Livika Lahesalu, Liis Leegen, Kairi Lentsius, Maarja Leola, Kertu Lepasaar, Kadri Lipping, Vitaly Makurin, Jaan Murumets, Eva Mustonen, Laura Müürsep, Sandra Nihvelt, Marju Nurk, Kadri Nutt, Kertu Oja, Karin Ojaste, Jaanus Paaver, Margret Paide, Riin Palumets, Lelet-Katrin Pere, Katre Piho, Kristiina Piirisild, Uku Randver, Triin Rebane, Keidi Rehe, Liisi Reitalu, Joonas Riisalu, Kaisi Rosin, Mihkel Salk, Maris Savik, Jüri Seredenko, Eva Sikka, Liis Somelar, Stella Soomlais, Kristel Suigussaar, Maria Sõber, Taavi Sööt, Maarja Tamjärv, Lauri Tamm, Tuuli Puhvel, Frank Vadi, Kristi Valdek, Helen Valk, Liisa Õunloo ja Jane Üksik 

    Näituse kuraatorid on Aet Ollisaar ja Heli Tuksam. 

    Näitus on avatud kuni 28. veebruarini. Jõhvi kontserdimaja asub Pargi 40.

  • Ruumiline Tammsaare

    Maarja Vaino

    Tammsaare muuseumi ruumid saab jagada kaheks: ühes tiivas on ajalooline korter, teises tiivas elu ja loomingut käsitlev väljapanek.  Ometi on muuseumi funktsiooniks olla enamat kui lihtsalt staatiline pilk ühe kirjaniku elule. Tõsi küll, iga muuseumi esmane ülesanne on esemete, mälu ja info säilitamine. Mitte vähem oluline pole aga see, kuidas muuseumis säilitatav meie kultuuriruumis toimib, kuidas seda infopanka kasutatakse. Muuseum ei ole kirjaniku surimaskile tolmukogumise koht, vaid koht, kus muuseumi spetsiifikat arvestades toimub minevikupärandi pidev taastõlgendamine. 

    Püsinäituse tegemisel oli seega eesmärgiks olla mitte ainult ülevaatlik, vaid ka intrigeeriv.

    Ajaloolise korteri näol on muuseumis olemas juba väga isiklikud ruumid: kirjaniku kodu, tema väike kuningriik, mille hõng, esemed ja nendega seotud lood peegeldavad Tammsaare isiksust ja elu omal krüptilisel moel; midagi meile kõneldes, midagi igaveseks enda teada jättes. Vahemärkusena olgu öeldud, et isikumuuseumid seisavad teatud määral alati ka küsimuse  ees, kui palju sellest isiklikust ruumist ja inimese elust on muuseumil õigus eksponeerida. Samas on just privaatse ruumi olemasolu kogu isikumuuseumi alus – ilma konkreetse kohata, kus Tammsaare elanud on, oleks muuseumi eksisteerimine üsna keeruline. Majadest, kus Tammsaare Tallinnas pikemalt elas, ongi alles ainult Koidula tänava maja. Kui seegi oleks 1944. aastal tulekahjus hävinenud (kõrvalmaja sai pommitabamuse ja põles maha), oleks  Tammsaare isikumuuseum võib-olla olemata või oleks mõnes „asenduskohas”, millel puudub ehedus ja ainulaadsus.

    See, et meil on säilinud kirjaniku mööbel, käsikirjad, isiklikud esemed, raamatukogu ja palju muud, on tegelikult üsna ainulaadne – väga paljudes isikumuuseumides Euroopas on näiteks loodud lihtsalt ajastupärane interjöör, mis sarnaneb sellega, millises kirjanik elas. Isikumuuseumide kogud on üldse omaette nähtus:  kui teiste muuseumide kogude ajaloolisi esemeid saab vajadusel asendada (kui ei ole tegemist erilise haruldusega), siis isikumuuseumides on see võimatu kuskilt ei ole võimalik hankida uusi Tammsaare prille või Vilde sulepead.

    Tammsaare koduse ja intiimsema ruumidimensiooni kõrval on aga oluline esile tuua ka teistsuguseid ruumi- ja ajasuhteid. Uue ekspositsiooni puhul loobusime peaaegu täielikult kirjaniku elu kronoloogilisest käsitlusest,  kuigi teemade järgnevuses on mõistagi oma loogika. Püsinäituse lähtepunkt on maastikud ja Tammsaare suhe tema elus olulist rolli mänginud paikadega, millest üks on loomulikult tema sünnikodu ümbrus. Tammsaare suhet ümbritsevaga peegeldavad ka ülejäänud teemad: Tammsaare ja linnad, Tammsaare ja inimesed tema ümber, Tammsaare ja ühiskond, Tammsaare looming. Kui ajaloolises korteris muutub Tammsaare n-ö kirjanikust inimeseks,  siis püsinäitus peaks andma sellele inimesele laiema ajalise ja ruumilise dimensiooni, mingi reaalsema ettekujutuse, millises (mõtte)maailmas ja milliste inimeste keskel kirjanik elas.

    Ekspositsiooni üks osa on eraldi ruum näituste jaoks. Üheks isikumuuseumide väljakutseks on kahtlemata see, et inimesed, kes kord juba muuseumis on käinud, sinna jälle tagasi tuleksid. Ka kõige andunum Tammsaare austaja ei käi ju tema korterit ja püsiekspositsiooni lõputult  kaemas, tagasitulekuks peab olema põhjus. Selleks sobib hästi näituse külastamine. Möödunud aastal alustas Tammsaare muuseum näituste sarja, kus käsitletakse Tammsaare kaasaegseid või temaga mingis mõttes seotud kirjandusklassikuid (sest oma muuseum on ju vaid vähestel eesti kirjanikel). Esimesena peatus Tammsaare juures Mati Unt (näitus „Poiss ja liblikas. Mati Unt Tammsaare juures”), selle aasta veebruarist avame näituse August Gailitist. Nii  ei tekita muuseum mitte ainult uusi kirjanike dialooge, vaid tegeleb mõneti ka teadustööga: igal näitusel on uurimuslik lähtealus. Sellised näitused pakuvad võimaluse läheneda kirjanikule ja kirjandusele loovalt ning tõestada, et näitus kirjanduse teemadel ei pea tähendama üksnes raamatutega klaasvitriine. Muidugi, võrreldes kunstnike ja heliloojate isikumuuseumide spetsiifikaga on kirjaniku loomingut pisut keerulisem eksponeerida. 

    Kunstnike ja heliloojate loomingut on lihtsam vahetult nähtavaks ja kuuldavaks teha, kirjanduslik tekst on aga paratamatult raskemini kättesaadav. Eriti raske on eesti kirjandust ühes kirjaniku muuseumis seetõttu tutvustada turistidele (liiatigi on muidu üsna palju tõlgitud „Tõde ja õigus” siiani inglise keelde tõlkimata). Sealjuures võib turistide ainus kokkupuude eesti kirjandusega ollagi see, et tullakse vaatama meie kuulsaima kirjaniku muuseumi. Veel üsna  hiljuti oli olukord selles mõttes täbar: 1978. aastal loodud – ja omas ajas väga kaasaegne ja põhjalik ekspositsioon – oli mitmes mõttes aegunud, lisaks vajas maja korralikku remonti. Eks selles peegeldus omal moel ka ühiskondlik suhtumine muuseumisse kui institutsiooni.

    Muuseumi tähendus meie kultuuriruumis on ju tõusma hakanud alles viimastel aastatel, kuigi veel praegugi on paljud inimesed veendunud, et muuseumid on igavad, väheolulised ja tolmused  kohad. Tänu Kumu ja paljude teiste jõuliste muuseumide tegevusele on suhtumises siiski tunda muutust. Muuseumi eduka funktsioneerimise üks alus on ju see, et tal on ühiskonnas kõlapinda, et ta eksisteerib n-ö inimeste peas ja on teadvustatud osa meie kultuuriruumist.

    Selleks peab muuseum eksisteerima ka väljaspool oma asukohta, tulema oma ruumidest välja ning tegutsema kultuuriruumis teinekord pealtnäha üsna muuseumikaugetes valdkondades. Ning samal ajal loomulikult looma ja hoidma muuseumis traditsioone ja ettevõtmisi, mis on vajalikud ja elujõulised. Tammsaare muuseumis on väikestest ettekandeõhtutest kirjaniku elutoas välja kasvanud näiteks oma sügiskonverentsid. 2007. aastal avaldas Tammsaare  muuseum „Tõe ja õiguse” konverentsi ettekannete kogumiku, mis on esimene muuseumi oma teadusväljaanne. 2008. aastal nägi ilmavalgust kogumik „Teistmoodi Tammsaare”, kuhu on koondatud 2006. aastal välja kuulutatud Tammsaare-teemalised koomiksivõistluse tööd. Koomiksivõistlusega seoses sai aru, kui kinnistunud on inimeste arusaamine nii Tammsaarest kui ka muuseumist (rääkimata koomiksist) ja  kui ootamatu tundus mõte, et Tammsaare võiks olla piisavalt mänguline, et temast teha koomiksit, ning muuseum piisavalt julge, et klassiku nime koomiksiga siduda. Kuigi võistluse algidee oli ülimalt traditsiooniline: kutsusime üles Tammsaaret lugema ja teda ise avastama. Tulemused avardasid kirjaniku loomingu tõlgendusvälja.

    Oma tegemistes on kahtlemata kergem nendel isikumuuseumidel, mis on mõne suurema muuseumi osa: näiteks Adamson-Ericu muuseum  kuulub Eesti Kunstimuuseumi alla ning Tammsaare (ja Vilde) muuseum on Tallinna linnamuuseumi filiaalid. Pärast Tammsaare ja Vilde muuseumi ühinemist Tallinna linnamuuseumiga 2005. aastal said mõlemad muuseumid uue hingamise, seda nii materiaalsete võimaluste avardumise kui ka visioonide ning kogemus(t)e näol, kuidas peaks toimima üks kaasaegne muuseum. Kui Tammsaare muuseum uut ekspositsiooni  tegema hakkas, tuli välja, et Euroopas ei ole kuigi palju kirjanike muuseume, mis oleksid n-ö uuenenud ning kust oleks saanud eeskuju võtta. Kafka muuseum Prahas välja arvatud, kuid see avati enam-vähem samaaegselt Tammsaare muuseumi uue väljapanekuga. Seetõttu pole põhjust väga imestada, et isikumuuseume peetakse kohtadeks, kus aeg on seisma jäänud. Sageli jäetakse aga tagaplaanile see, kuidas muuseumid ajaga kaasas käivad. 

    Eelkõige peaks muutuma muuseumi kuvand eesti meediaruumis, kus sageli kajastatakse kaasaegsete reaalsete muuseumide asemel just nagu kellegi mälestusi mõnest ammusest muuseumikülastusest. Võiks ju loota, et alanud muuseumiaasta puhul teiseneb see kuvand asjakohasemaks. Millal teie viimati Tammsaare muuseumis käisite?

    Konverents „Tõde ja õigus: kirjandus, mis kunagi valmis ei saa” korraldati koostö
    ös kirjanike liiduga  8. XII 2006.

  • Jukebox – Kuuekümnendad – The rolling stones

    Vello Salumets

    “Legend juba eluajal,” on kulunud väljend, kuid inglise ansambli The Rolling Stones puhul täpne. Rollingud on pinnal püsinud 45 aastat ja on tegelikult saanud juba institutsiooniks. Bändi plaadid müüvad siiani hästi ja kontserdid tõmbavad ikka kokku rahvamasse. Ent kunagi metsikult rock’i mässulippu lehvitanud ansambli värskus on asendunud enda kordamisega ning algusaastate sütitavast sädemest on saanud värelev leek. Kuid kõigest hoolimata on just Rolling Stonesis kütkestaval moel kehastunud rock-muusika erinevad palged: traagika ja koomika, seks ning vägivald, süütu lõbutsemine ja tervise laastamine.

    Rolling Stones peegeldab rock’i põhiolemust nii heas kui ka halvas. Plusspoolele peaks kandma selle, et rollingute muusika on lähtunud rock’i peamistest alustaladest, mille põhjaks on alati kasutuskõlblikud kolm duuri ja maagiline biit. Mick Jaggeri loosung “It’s only rock and roll, but I like it” on ka tegelikult olnud selle Chuck Berry muusikale paljuski võlgneva bändi motoks. Rollingute miinuspoolelt võib leida uimasteid, mõttetut joomist, kaklusi ja meeletuid orgiaid.

    Rollingute muusika kuulajad jagunevad kahte leeri. Innukamad fännid peavad ansamblit maailma parimaks rock’n’roll’i-bändiks, vastased on norinud ennekõike just tema rütmibluusi-kaverite kallal ja leidnud, et Jaggeril koos kaaslastega pole eeldusi musta muusika tõlgendamiseks. Samas kui rollingute muusika paigutada 60ndate raamidesse, siis biitlite ja nende järgijate meloodilise popmuusika kõrval tundub Rolling Stonesi möllamine tõelise rajuna.

    Rock ei ole iial olnud pelgalt muusika, selle kuulajatele on rohkemal või vähemal määral olnud tähtis ka esineja imidž ja välised atribuudid. Ja just selles seisnes rollingute eelis teiste 60ndate algul Inglismaal tegutsenud R&B ansamblite ees. Sarnaselt Beatlesiga koosnes ka Rolling Stones põnevaist ja huvipakkuvaist isiksustest. Laulja Mick Jagger pole iial kurtnud huvi puudumist oma isiku vastu. Peale Jaggeri naiste- ja uimastilugude köitis meediat ka tema arukus ja nutikus. Mick Jagger on alati nautinud avalikkuse ees esinemist, ta on öelnud: “Niikaua, kuni mu pilt on esileheküljel, ei huvita mind põrmugi, mida minust kirjutatakse kuuekümne üheksandal…” Karme eluviise pooldav kurva kuju rüütel kitarrist Keith Richards on paljude arvates üheaegselt meeletul viisil nii saatanlik kui sümpaatne. Ansambli algkoosseisu kuulunud multiinstrumentalist Brian Jones võlus publikut oma kaalutletult salapärase imidžiga.

    The Rolling Stonesi moodustasid Mick Jagger (1943) ja tema naabruses elanud sama vana Keith Richards. Nende tutvus algas 1961. aastal, kui ilmnes, et mõlemaid huvitab mustade bluus ja rütmibluus. Kampa kaasati ka ühine tuttav Dick Taylor. Kui trio nimega Blue Boys oli kodustes tingimustes salvestanud lindile mõned R&B standardid, saadeti see Inglismaa kuulsaima bluusi mängiva bändi Blues Incorporated juhtfiguurile Alexis Kornerile, too kutsus Blue Boysi kohtumisele. Tänu Korneri vahendusele tutvus trio kahe andeka muusiku, multiinstrumentalisti Brian Jonesi ja bluusipianisti Ian Stewartiga. Nüüd oli bändil puudu vaid trummar ja lööv nimi. Need ka leiti – 12. juulil 1962 esines Marquee klubis oma esimesel etteastel bänd, kus trummide taga Mick Avory ja kuulutusel ilutses ühest Muddy Watersi laulupealkirjast laenatud nimi The Rolling Stones. Kõik liikus tasapisi ülesmäge, kuid siis otsustasid Dick Taylor ja Mick Avory ansamblist lahkuda. Nende asemele meelitati bassi mängima Bill Wyman (1936) ja trummide taha Charlie Watts (1941).

    Rollingute põhiesinemiskohaks kujunes Richmondis asunud Crawdaddy klubi ja selle omanikust Giorgio Gomelskyst sai bändi esimene mänedžer. Stonesi kuulsus kasvas iga päevaga ja ühel õhtul võis klubis kohata ka komeedina tõusnud ansambli The Beatles liikmeid. Kuid Gomelsky ei saanud kaua olla rollingute mänedžeriks, sest peagi haaras väikest kavalust kasutades selle koha 19aastane Andrew “Loog” Oldham, lubades bändile kiiret lepingut mõne plaadikompaniiga. Decca firma, kes mõned aastad tagasi oli oma rumalusest siis veel tundmatu The Beatlesi ukse taha ajanud, ei soovinud nüüd seda viga enam korrata ja sõlmis kähku The Rolling Stonesiga plaadilepingu.

    1963. aasta keskel ilmunud esiksingel “Come On / I Want To Be Loved” ei äratanud küll erilist tähelepanu, kuid bänd pääses Inglismaa-turneele koos sinna saabunud The Everly Brothersi ja Bo Diddleyga. Rollingute teise singli tarbeks ulatasid abikäe Lennon ja McCartney, pakkudes välja oma vastkirjutatud pala “I Wanna Be Your Man”. Sellel oli juba jumet, mida näitas ka 12. tabelikoht.

    1964. aastal ilmus müügile The Rolling Stonesi omanimeline album. See püsis 12 nädalat LP-tabeli tipus ja plaati müüdi üle 200 000 eksemplari. Seejärel üritas Stones oma esimesel USA-reisil äratada ameeriklaste tähelepanu, kuid seal ei huvitanud nende muusika kedagi. Huviobjektiks sai hoopis poiste väljanägemine, jänkide keskne sõnum tundus olevat: “Minge juuksurisse!” Kuid leidus ka poolehoidjaid – Chicagos asuva Chess-stuudio produtsent Ron Malolta juhendamisel plaadistas Rolling Stones pala “It’s All Over Now”. Singel tõusis 1964. aasta suvel küll vaid nädalaks Briti tabeli tippu, ent see tähendas legendi algust. Nii Euroopa kui USA saalid, kus rollingud hakkasid kontserte andma, läksid pärast hullunud fännide laastamist remonti, miski ei takistanud enam bändi meeletult kasvavat populaarsust.

    Musta bluusimehe Willie Dixoni kirjutatud “Little Red Rooster” jätkas Rolling Stonesi kaverplaadistuste sarja. Kuigi pala töötlus oli tänu Brian Jonesi bluusilikule slide-kitarrimängule tolle aja popmuusikast üsna kaugel, jõudis singel Briti tabeli tippu. Alates 1965. aastast oli The Rolling Stones tõeliselt oma nime vääriline – bänd ei püsinud hetkegi paigal. Rollingumaania jõudis otsapidi Austraaliasse ja tulemus oli etteaimatav. Pärast ühe kontserdi lõppu, kus saalis 9000 inimest, viidi pokri ligi sada märatsejat, lavalt leiti kümmekond rinnahoidjat, paarkümmend kinga ja tühje veinipudeleid.

    Senini peamiselt kavereid salvestanud Stones jõudis sama aasta kevadel taas Briti tabeli tippu palaga “The Last Time”. Kuid seekord olid autoriteks juba Mick Jagger ja Keith Richards. Alates sellest hetkest ei nähtud enam iial rollingute singlite A-poolel ühegi teise autori nime.

    “(I Can’t Get No) Satisfaction” on Rolling Stonesi läbi aegade vaieldamatult tuntuim pala. Keith Richards leiutas loo põhjaks olnud maagilise kitarrikäigu USA-turneel Floridas Clearwateri motellis ja laul plaadistati Chicago stuudios Chess. 1965. aasta suvel tõusis “Satisfaction” nii Billboardi kui Briti tabeli tippu. Vastukajad polnud alati just soosivad: Ameerika raadiojaamad ei mänginud oma saadetes lugu lõpuni, kuna arvati, et viimases salmis on juttu menstruatsioonist. Laulu teksti uurinud moraalijüngrid ei soovinud isegi kuulata Mick Jaggeri seletusi, et rabavast pealkirjast hoolimata räägib pala üksnes hingelisest rahuldamatusest. Asja analüüsinud Rolling Stonesi historiograafi Philip Normani arvamus on: “Tõenäoliselt pole ükski teine laul saavutanud oma pealkirja tõttu nii suurt ja kahtlast kuulsust. Üsna vähe inimesi mõistis tookord, et “Satisfaction” ei räägi seksist ega masturbatsioonist. See oli pigem teksti kirjutanud Mick Jaggeri vastureaktsioon Ameerika läägele ja närvilisele elulaadile. “Satisfaction” on biidivormi rüütatud bluus, mis räägib tühjustundest, kui inimesel on kõike liialt palju.”

    Pärast “Satisfactioni” 4-miljonilist müügiedu olid Jagger ja Richards probleemi ees, et mis saab edasi, kuna tolle singli paistele ei tohtinud puhkama jääda. Hädast aitas välja rollingute järgmine üllitis “Get Off Of My Cloud”, millest sai taas täistabamus. Kui “Satisfactionisse” oli looritatult imbunud seksuaalseid ilminguid, siis uus laulu tekst vihjas juba uimastitele. The Rolling Stones oli jõudnud oma
    järgmisesse etappi.

     

  • Kunst, pangad, raha!

    Kunst, pangad, raha!

    Kuidas on olla panga maskott?

    Marko Mäetamm: Üldiselt see minu igapäevatoimetusi ei sega. Aeg-ajalt tuleb lihtsalt kaaluda mulle saadetud ettepanekuid ja otsustada, kas ei või jaa. Sõltuvalt sellest, kas ettepanek tundub mulle põnev või mitte. Antud juhul oli kõige olulisem toetada tudengite projekti.

     

    Kunstitudengid Flo Kasearu ja Alide Zvorovski on taas astunud sammu kunsti ja raha ühendamiseks. Tallinna Kunstihoone joonistuste näituse “Improvisatsioon” raames pole nad ise raamidest hoolinud ning väljunud kunstiinstitutsioonide kaitsvate seinte vahelt linnaruumi. Eile, 7. IX öösel sai Hansapanga Liivalaia kontori seinal näha panga valitud kahe kultuuritegelase, panga meeliskunstnike Ene-Liis Semperi ja Marko Mäetamme portreid või portreede improvisatsioone ja täna õhtul kella kaheksast kuni homme hommikul kella kuueni on Eesti Panga Estonia ooperimaja poolsel fassaadil näha meie keskpanga meeliskultuuritegelasi Karl Robert Jakobsoni ja Lydia Koidulat. Ühendatud on kunstitudengite idee ja teostus, pankade pind ning videotehnika rendiraha.

    Tütarlaste soov on selge ja lihtne nagu nende projekti pealkirigi – “Majad, näidake oma sisu!”. Kuid nii nagu selgete ja lihtsate asjadega kipub olema, on sellelgi projektil õige mitu tasandit ja tahku. Kuivõrd panga sisu (tegevus, edukus) on seotud kogu ühiskonna sisuga? Kuivõrd ühe valdkonna edu aitab kaasa teiste eluvajalike valdkondade edule? Mida tähendab olla eduka panga väljavalitu? Kas näiline seotus hakkab sõltumatut loojat  ka kuidagi mõjutama, ahistama? Jne, jne.

    Kuid ega Eesti Pank ja Hansapank ei olnud ainukesed, kelle poole Kasearu ja Zvorovski pöördusid: usinasti saatsid nad e-kirju, helistasid, käisid ise kohal ühispangas, Sampo pangas, Nordea pangas. Eks see kõik kokku oligi üks improvisatsioon.

     

    Milline võiks olla panga (antud juhul keskpanga, Eesti panga) ja kunsti (aga ka laiemalt kultuuri) ideaalne suhe? Milliseid kunsti(kultuuri) nähtusi ja mis tingimustel on Eesti pank valmis toetama? Mida ootab pank kunstilt (kultuurilt)?

    Janno Toots, Eesti Panga avalike suhete büroo juhataja: Kui vaadata ajaloolisi isikuid kroonidel, siis võib kindlalt öelda, et Eesti Pank on eesti kultuuri osa. Ka kroonid ise oma kauni kujundusega on kunstiteosed, mis silma hakkavad.

    Eesti Panga ülesanne on hoida rahasüsteemi stabiilsust, me ei anna laenu ega võta vastu hoiuseid. Seetõttu pole meil vaja erinevalt kommertspankadest kliente püüda, mis tähendab ka teistsugust lähenemist turundusele, kaasa arvatud sponsorlusele ja heategevusele. Kunst ongi üks valdkond, mida oleme toetanud.  Oleme oma tööruume kaunistanud Eesti kunstnike teostega, hoides neid nii kindlas kohas nagu keskpank. Samas ei ole Võerahansud, Laikmaad, Kitsed keskpangas peidus. Eesti Panka külastavad pidevalt ekskursioonid, koostööpartnerid ning kord aastas, seekord juba 9. IX on lahtiste uste päev. Kuppelgaleriis toimuvad regulaarselt kunstinäitused (tänaseks on neid olnud 25).

    Rahvusliku kunsti tutvustamise on oma ülesandeks võtnud paljud maailma keskpangad. Eesti Pank ei ole selles osas erand. Oleme osa Eesti riigist ning riigi ja rahvuse kestmise märgiks on kindlasti kultuur.

    Mida ootame? Et kultuur oleks elujõuline, hoiaks traditsioone, kuid võtaks ka vastu mõjusid.

     

    Milliseid kunsti(kultuuri) nähtusi ja mis tingimustel on Hansapank valmis toetama? Mida ootab erapank kunstilt (kultuurilt)?

    Tiiu Tälli, Hansapanga turundusdirektor: Hansapank on kunsti toetades lähtunud eelkõige oma organisatsioonile olulistest väärtustest, milleks on innovaatilisus, pühendumus ja avatus. Samad väärtused iseloomustavad ka Hansapanga kunstipreemia laureaate, kelle tööd on uudsed ja eristuvad, rahvusvaheliselt mõistetavad ning teostatud suure pühendumusega. Seepärast oleme omalt poolt aidanud kaasa kunstipreemia saanute isikunäituste korraldamisele kõigis kolmes Balti riigis. Kutsusime rahvast ka Kumusse, mille uksed olid sel suvel kõigile tasuta avatud terve nädala jooksul, kui tähistasime Hansapanga 15. sünnipäeva.

    Rahamaailma ja kultuuri kiputakse pahatihti vastandama: ühed on need, kes alati raha küsivad, ja teised need, kes annavad. See ei ole kindlasti ideaalne suhe. Püüdleme selle poole, et lisaks rahalisele toetamisele sünniks midagi rohkemat. Uued teadmised, ideed ja väärtused on edasiviiv jõud nii kultuuri- ja finantsmaailma kui laiema avalikkuse jaoks. Hea partnerlus, ideede jagamine, üksteiselt õppimine ongi see, mille poole püüelda.

     

    Miks olite valmis toetama  noorte kunstnike Flo Kasearu ja Alide Zvorovski projekti?

    J. T.: Idee tundus huvitav, kuigi minu arvate oleks efekt suurem talvel. Vaadet Eesti Panga fassaadile ei varjaks lehes puuvõrad. Nagu öeldud, korraldab pank oma ruumes näitusi, seekord saab vaadata kunsti meie seinal. Näeme kunstiprojekti lahtiste uste päeva sissejuhatusena. Keskpank vastab üleskutsele “Majad, näidake oma sisu!” oma uste avamisega laupäeva keskpäeval. Ja maja sees leiab ka kunsti!

    T. T.: Meile meeldis nende idee tunnustada ja esile tuua kultuuriinimesi, kes on muude valdkondade tegijatega võrreldes Eestis teenimatult vähe tähelepanu saanud. Väga põnev ja innovaatiline oli ka nende välja pakutud tehniline lahendus, kus kunsti näitamiseks kasutatakse hoonete fassaade. Midagi sellesarnast ei ole kunagi Hansapanga fassaadil tehtud.

     

    Miks valis Eesti pank väljapaistvateks kultuuritegelasteks suurimatel rahatähtedel kujutatud Karl Robert Jakobsoni ja Lydia Koidula? Kas see valik ei osuta liialt raha võimule? Kultuuri muutmisele rahaks? Mida tähendavad Jakobson ja Koidula teile isiklikult?

    J. T.: Valiku kriteerium oli tõesti võtta kaks isikut suurima väärtusega pangatähtedelt. Eesti inimeste, ka minu jaoks on nad ärkamisaja sümbolid. Eesti rahatähtedele valis kunagi isikud välja erinevate valdkondade kultuurieliidist koosnenud komisjon, see ei ole kitsalt keskpanga nägemus.

    Samas osalevad auväärt isikud just kunstiprojektis, mille kaudu tahame rõhutada, et nad olid kultuuritegelased. Pole põhjust kahelda Eesti koolihariduse tasemes, aga moodne põlvkond võib äkki pidada Jakobsoni ja Koidulat XIX sajandi pankuriteks.

     

    Miks valis Hansapank  väljapaistvateks kultuuritegelasteks radikaalsed kunstnikud Ene-Liis Semperi ja Marko Mäetamme? Mida tähendab teile isiklikult nende kunstnike looming?

    T. T.: Küsimused, kes ja miks, olid esimesed, millele projektist kuuldes mõtlema hakkasime. Aga me ei pidanudki selleks väga palju pead vaevama. See oli üsna loogiline valik, kuna Marko Mäetamm ja Ene-Liis Semper on mõlemad saanud Hansapanga kunstipreemia: Semper 2001. aastal ja Mäetamm 2002. aastal. Soovisime neid esile tuua mitte üksnes saadud preemia valguses, vaid eelkõige nende praeguse aktiivse ja väga silmapaistva tegevuse eest Eesti kunstielus. Marko Mäetamm sõidab järgmisel aastal Eestit esindama Veneetsia biennaalile ning teeb tänuväärset tööd Eesti Kunstiakadeemias noori meediatudengeid juhendades ja anima õppetooli käima lükates.  Ene-Liis Semperil on Veneetsia kogemus juba seljataga ning võime kaasa elada tema väga headele töödele NO-teatris, kus ta on nii  kunstnik kui lavastaja.

     

  • Eesti akvarellikunstnikud Mehhiko X Rahvusvahelisel Akvarellibiennaalil

    Rein Mägar

    EESTI AKVARELLID MEXICOS

    14. jaanuaril avati Mexicos Alfredo Guati Rojo nimelises Rahvuslikus Akvarellimuuseumis toimuval X Rahvusvahelisel Akvarellibiennaalil teise maaderühma ekspositsioon. Eestit esindavad oma töödega Sirje Petersen, Tuuli Puhvel, Pille Laub, Aleks Kase ja Rein Mägar. Head vaatamist!

    http://www.acuarela.org.mx/exposiciones/2013/x-bienal-internacional-de-la-acuarela/

  • Milleks isikumuuseumid?

    Reet Varblane, Reet Rast

    Eestis tegutseb sealsete andmete järgi 30 isikumuuseumi: üks on keskmuuseum (Laidoneri muuseum / Eesti Riiklik Sõjamuuseum), neli keskmuuseumi allüksust (Adamson-Ericu muuseum ja Kristjan Raua majamuuseum kui Eesti Kunstimuuseumi, Andres Särevi kortermuuseum Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ning Gustav Wulf-Õie muuseum Eesti Kirjandusmuuseumi osa), seitse linnamuuseumide  (Lydia Koidula memoriaalmuuseum kui Pärnu muuseumi, heliloojate Kappide muuseum ja Mart Saare majamuuseum Viljandi muuseumi, Oskar Lutsu majamuuseum Tartu linnamuuseumi ning A. H. Tammsaare majamuuseum, E. Vilde majamuuseum ja Peeter I majamuuseum Tallinna linnamuuseumi osa) ja kaheksa maakonnamuuseumide koosseisus (Aavikute majamuuseum kui Saaremaa muuseumi, Amandus Adamsoni muuseum  Harjumaa muuseumi, Ants Laikmaa majamuuseum, Cyrillus Kreegi kortermuuseum ja Iloni Imedemaa galerii Läänemaa muuseumi, Fr. R. Kreutzwaldi memoriaalmuuseum Võrumaa muuseumi, Leopold Hanseni majamuuseum Tartumaa muuseumi ning Rudolf Tobiase majamuuseum Hiiumaa muuseumi osa), neli sihtasutust / mittetulundusühingut (A. H. Tammsaare muuseum Albus, Betti Alveri muuseum Tartus, Carl Robert Jakobsoni talumuuseum, kuid seda finantseerib ka Eesti Põllumajandusmuuseum ja Evald Okase muuseum), kaks eramuuseumi (Johann Köleri kodukoht-muuseum ja August Kitzbergi tubamuuseum), kaks vallamuuseumi (Ahja valla Tuglase muuseum ja Liivi muuseum), üks kõrgkooli uurimiskeskus (Eesti Maaülikooli Karl Ernst von Baeri muuseum) ja üks ühiskondlikel alustel tegutsev tubamuuseum president Konstantin Pätsi muuseum Eesti Ajaloomuuseumis ruumes).  

    R.V.

     

    *

    Arhitekt Christian Norberg-Schulz on määratlenud genius loci’na paiga vaimu ja selle mõju inimeste saatusele. Ka isikumuuseumi peamine väärtus on atmosfäär: loojad on just selles paigas oma teosed loonud, sageli on just seal nende juured. Isikumuuseum konserveerib aja. Näiteks Akseli Gallen-Kallela muuseumi direktor Tuija Wahlroos tõlgendab isikumuuseumi kui autori kingitust rahvale. Gallen-Kallela lasi ehitada maja paika, kust avanesid kaunid vaated. See  maja oli pigem loss ning algusest peale mõeldudki muuseumiks. Avalikkusele avati muuseum siiski alles 1961. aastal ja nii sai GallenKallela majast avalik ruum. Seega pole eriline hoone, miljöö ja kollektsioon mõeldud pelgalt isiklike vajaduste rahuldamiseks, vaid nüüdseks juba surnud kunstnik pakub külalistele võimaluse tunda temaga samamoodi ja võib-olla mõelda inspireerivaid mõtteidki.

    Looja – ükskõik kas siis kirjanik, muusik,  kunstnik – ei loo ainult iseendale, paljud tema tööd satuvad avalike institutsioonide ja ka erakogudesse. Isikumuuseumi kollektsioonist leiab enamasti vaid noorepõlvetöid, visandeid, käsikirju ning isiklikke asju.

    Eestis on ligikaudu 250 muuseumi, nende hulgas 34 isikumuuseumi, millest omakorda 15 on kirjanduse, 10 kunsti ja 4 muusikaga seotud (kultuuriministeeriumi asekantsleri Anton Pärna andmed). 

    Muuseumide sünnilugu varieerub samavõrd nagu muuseumid isegi. Muuseume haldavad eraisikud, kohalikud omavalitsused ja riik. Muuseumide tegevuse taga on enamasti entusiastid. Nõukogude Eestis avati mitmeid isikumuuseume (Anton Hansen Tammsaare muuseum Kadriorus, Kristjan Raua majamuuseum Nõmmel) just suurkujude juubeliks. Kõige vastuolulisem oli Viktor Kingissepa muuseumi avamine Kuressaares. Need, kes seisid muuseumi  avamise eest, polnud sugugi nõukogude ideoloogia toetajad.

    Muuseumiaasta eel Kumus peetud konverents „Isikumuuseum: isik ja muuseum” oli ajendatud tõsiasjast, et paljud isikumuuseumid on Eestis jäänud ripakile, nende tegevus on soikunud. Riigi rahakott on õhuke, kohalikel omavalitsustel puudub kontseptsioon ning muuseume hoidnud eraisikud on tänaseks surnud. Mitme väikemuuseumi külastajaskond on langenud alla kriitilise piiri, neil pole enam kohta rahva ühisteadvuses.

    Selle kõrval on ka Eestis hästi toimivaid isikumuuseume ning mõni on tekkinud juurdegi. 2008. aasta augustis avas Veljo Tormise kultuuriselts Kuusalu vallas Aru külas Tormise sünnikodus Kõrveaia talus kontserdi- ja õppepaiga.

    Muuseumil läheb hästi, kui seda juhivad professionaalsed entusiastid. Adamson-Ericu muuseumi direktori Ülle Kruusi sõnul on kogude  loominguline interpreteerimine eduka tegevuse põhiline instrument. Ei saa jääda kinni oma muuseumi eksponaatidesse, vaid muuseumi kogu või isiku looming tuleb tõlkida vaatajale arusaadavasse keelde. Tallinna linnamuuseumi külge liidetud A. H. Tammsaare muuseum on Okasroosikese kombel ärganud nõidusunest. Muuseumi juhataja Maarja Vaino sõnul kõnetab klassik igas ajas põlvkondi. 1978. aastal tehtud stendid ja klassiku tõlgendus mõjusid 30  aastat hiljem eemalepeletavalt. Eestis on A. H. Tammsaare muuseume isegi kaks, eelnimetatu asub Tallinnas, teine Albus. Klassiku mitmekihiline looming võimaldab mõlemal muuseumil oma nišis edukalt tegutseda. Albus keskendutakse „Tõe ja õiguse” temaatikale, Tallinnas kogu ülejäänud loomingule.

    Önningeby muuseumi juhataja Kjell Ekström kõneles sellest, kuidas muuseum võib olla ühtaegu nii inimesi liitev kui seltsitegevust ja  meelelahutust pakkuv institutsioon. Önningeby muuseum rajati 1992. aastal kunstnik Victor Westerholmi (1860–1919) ümber koondunud Önnengeby kunstnike koloonia tegevuse märgistamiseks. Önningeby muuseumiühingul on 400 liikmemaksu maksvat liiget ning 120 aktiivset liiget, kes teevad suveniire, korraldavad korjandusi, organiseerivad ekskursioone, eriprogramme jms. Selles kontekstis väärib märkimist Virumaa Muuseumide tegevus. Rakvere ja Toolse  linnuses on giidideks Rakvere ja Kunda gümnaasiumide õpilased. Noored õpivad koolis süvendatult kodupaiga ajalugu, kultuuri- ja kunstilugu ning neil on võimalus õpitud oskusi rakendada ning sellega raha teenida. Mõni kilomeeter sealt on Karepal Richard Sagritsa majamuuseum (samuti Virumaa Muuseumide allasutus), kus elati (vähemalt) möödunud suvel tagasihoidlikku elu. Kunstniku eluajal külalislahkusega legendaarse kuulsuse omandanud maja peaks olema kohaliku kultuurihuvilise suvitajaskonna kooskäimiskoht, taga ei tuleks ajada piletitulu, selle asemel võiks olla annetuskast. Oluline on säilitada miljöö ja paiga hea aura. Naabruses tegutsev Kullo kunstilaager võimaldaks edaspidi pidada kunstilaagreid, sh rahvusvahelisi. Usun, et ka Eesti kunstnikud tuleksid kaasa.*

    Foorumil tuli Ülle Kruus välja arvamusega, et Eestis oleks vaja riiklikku programmi, mis leiaks ressursse isikumuuseumide korrashoiuks.  Riiklik programm eeldab, et käib avalik arutelu, jõutakse konsensusele, milliseid muuseume riiklikust programmist toetada. Nii nagu meil pole ülearu loomingulisi andeid, napib ka isikumuuseumide eestvedajad. Meil on oma kultuuri tüvirakud ja kogu haritlaskonna, mitte pelgalt muuseumitöötajate vastutus on selgeks mõelda ja arutleda, millistele eesti kultuurile olulistele isikumuuseumidele riiklik tugi alla panna. Alalõigu pealkirjas toodud küsimust  ei tohiks tekkidagi. Üldisema tähenduse kõrval on igal muuseumil ka kohalik tähendus. Potentsiaal kujuneda rahvusromantilise kirjanduse ja kunsti keskuseks on Kristjan Raua majamuuseumi puhul ilmselt mööda lastud. Muuseum rajati kui monument. Kristjan Raud oli Nõmme aukodanik. Nõmmel elab endiselt palju kunstnikke ja kultuuritegelasi. Võimalus, et muuseumist saaks lokaalne kultuuriklubi, kus palju tööd tehakse vabatahtlike abiga, on  olemas. Nõmmelased oleksid muuseumist huvitatud. Ühepereelamuks ehitatud hoone on väga väike, tänapäeva lähenemine nõuaks lähedusse juurdeehitusi. Isegi kui bürokraatlikud tõkked kõrvale jätta, jääb küsimus, kas leidub vankri vedajaid.

    Mart Saare majamuuseum Hüpassaares Viljandimaal seisab peaaegu et inimtühjas paigas. Seal polegi inimesi, kes seda veaksid. Siiski pole koht täiesti unustatud. Riiklik metsamajandamise  keskus on Hüpassaarde rajanud puhkeplatsi, sealt läheb laudtee soo peale. Läheduses asuva Viljandi kultuuriakadeemia tudengid on hea jõud viimaks muuseumis läbi mitm
    esugust tegevust. Viljandi ja Järvamaa koolilapsed oleksid arvestatavad püsikülastajad.

    Konsensus tähendaks ka, et neis muuseumides käimata poleks võimalik lõpetada ei põhikooli ega gümnaasiumi. Riigi toest üksi on vähe, vallad ja väikelinnad ning kohalikud turismiettevõtjad võiksid olla eluliselt huvitatud, et nende kandis midagi toimuks. Muuseum ja turismiettevõtted pole konkurendid, vaid toetavad teineteist; hea eesti toidu pärast ei sõida ükski turist Suure-Jaani.

    Mullegi üllatuseks külastas üks minu tuttav prantslane Hüpassaaret 1991. aastal, kui välisturiste käis meil üsna vähe. Lisaksin juurde, et ta pole muusik, vaid heas mõttes melomaan. Lastega ringi sõites olen väikemuuseume  hindama hakanud. Perekülastuste jaoks on väikemuuseumid ideaalsed, sest need ei koorma tohutu infotulvaga. Erinevalt turismitaludest ei pea muuseumile oma tulekust ette teatama. Kahjuks peab aga tunnistama, et siis pean ise üheaegselt olema giid, muuseumipedagoog ja lapsevanem.

    Muuseumidel kui kohtadel on potentsiaal olemas, puudu on vaid inimestest.

    R.R.

    * 2008. aasta suvel korraldas kunstiteadlane-kuraator Teet Veispak Sagritsa majamuuseumis kohtumiste  sarja tuntud kunstnikega, mis kõik ka filmiti muuseumi arhiivi tarvis. Ilmselt ei pidanud SA Virumaa Muuseumid (Richard Sagritsa majamuuseum) vajalikuks üritustele suurema reklaami tegemist, sest isegi muuseumi koduleheküljelt ei saa selle kohta mitte mingisugust teavet. – Toim.

Sirp