Munakivid pragunevad mu sammude all,
juba mitu päeva olen
kuulnud nende praksumist.
Neist kooruvad kivilinnud,
nokad õieli ootavad nad,
et ema-kivilinn neile
kruusa kurku sülgaks.
Nende tiivad on sügaval maa all,
laperdavad bastionikäikudes.
Igal neljandal hommikul,
just enne tipptunni saginat
võib neid kuulda.
Muul ajal plagin maa peale ei kostu.
Igal neljandal päeval
üks kivilinn lendab pesast.
Algul tiirutab trollitraatide kohal,
siis juba kerkib
kõrgele-kõrgele-kõrgele,
kuni taevast ei ole enam näha,
ja unustab oma kunagise kodu,
munakividest pesa.
***
Lihtne on linnulaulu ära eksida.
Jalad viivad küll edasi, aga meel jääb metsa,
ringiratast ümber mändide keerlema.
Jalad on juba alevis,
maja juures, kus vanasti müüdi
villaseid sokke ja raamatuid.
Meel liugleb lindudega nii kõrgel,
et silm ei seletagi.
Jalad on rongis,
kandade taga kellegi koera
rahutu saba.
Meel korjab õhust suu ammuli
kiile ja kärbseid.
Jalad on kindlalt asfaldil.
Meel ei mõtlegi minuga
linna naasta,
seab oma suuna
veel enam metsa poole.
Jalad on kuuma asfaldi sisse
kinni jäänud.
Meel laulab lindudega,
kuulen teda isegi linnamüras.
Jalad on kivitrepil, plastmassisegust
susside sees.
Meel liigub tõrksalt linnale lähemale,
linnapiirini jõudes liitub
parvlevate piiritajatega.
Järgnev on paekihtidesse peidetud looduse ajaloo uurija aus arusaam vaimuilmas toimuvast ja saladuslikest võimalustest sõnaga hinge aidata. Kui loodusteadlased otsivad põhjusi, siis vaimu-uurijad – tähendusi, nagu tabavalt üldistas üks „Plekktrummi“ saate külalisi.
Kui on olemas südamekirurgia, peaks võimalik olema ka hingekirurgia, kus skalpelli asendab vahesõna. Südameasjad kuuluvad ju enamasti vaimuilma, kus „mahe ja muhe mõte väelise tunde jõul võlusõna vahendusel hingele tuge annab ja pahelise kaugemale kannab1“. Siililegi on selge, et südametarkus on aastatega vaimuilmas aina olulisemaks üldinimlikuks väärtuseks võimendunud, eriti rahvastevahelises suhtlemispoliitikas. Meie kaasaja tormistel kultuurmaastikel on inimese ja looduse, võimu ja vaimu, vabaduse ja orjuse, korra ja kaose liigne vastandamine kaugele üle taluvuse piiri lahvatanud ja üleilmse katastroofieelse kriisi tekitanud. Tulirelvadega hävitussõjas on raske ette kujutada võitjaid, kui kestab kujuteldamatu loodud püsiväärtuste purustamine, elusa looduse ja inimeste masstapmine. Ka sõnasõjad valitsuste, erakondade, ametiasutuste, eraomanike vahel on haruharva toonud loodetud ja mõlemaid pooli rahuldava tulemuse. Vähkkasvaja vohamisel üle taluvuse piiri on kirurgiline sekkumine enamasti vältimatu. Miks ei võiks ka hingekirurgia appi tulla, kui vaimus vohav kurjus on üle ilma eluohtlikuks muutunud? Mitte sõnadega mänguks, vaid ikka päriselt – tõsise sõnakirurgilise pingutusena vohava äärmuslik-pahelise eemaldamiseks hingest tervetes ühiskonnakihtides, erakondades, ametiasutustes vaimse keskkonna rahuloluseisundi saavutamiseni.
Praegune arstiteadus tunneb psühhoteraapiat vaimselt haigete raviks. Stefan Zweig on oma raamatus „Tervenemine vaimu läbi“2 imetlusväärselt värvikalt mõtestanud psühhoteraapia sünnilugu valgustusaja ühe vaimselt mitmekülgsema geeniuse Franz Anton Mesmeriotsingutesleida vaimse mõjutamise (sugestiooni) materiaalsed põhjused, leidmata seda, mida eluaeg otsis, samal ajal avastades selle, mida ei otsinud.
Kirjastus Pilgrim on Eestis asunud välja andma suurvaimude tähtteoseid sarjas „Südametarkuse klassika“ just sellise vaimsuse süvendamise ja laiendamise eesmärgil: Maurice Maeterlincki „Tarkus ja saatus“, Mahatma Gandhi „Maailm on väsinud vihkamast“, Arthur Schopenhaueri „Elutarkus“ jm.3 Sellesse sarja kuulub kindlasti Marcus Aureliuse „Iseendale“4 ja Albert Schweitzeri (1875–1965) põhiteos „Kultuur ja eetika“.5 Elu ees aukartuse filosoofiaga kujundas Schweitzer suhtumises loodusse ja eetilisse puhtusse maailmavaatelise uuenduse kultuuris.6
Loodus ja kultuur
Looduse ja inimese suhestumise mõttemaastikel kõrguvad helendavate mäetippudena mitmed suurvaimud. Ökosemiootikud on viimastel aastatel aina veendunumalt kinnitanud, et rahvusriik on optimaalne poollooduslik ökosüsteem7 mahekultuurse elulaadi toimimisel8. Rahvusmõtte esmaseks planetaarse haardega käsitlejaks oli Goethe kaasaegne ja sõber Johann Gottfried Herder (1744–1803), kes analüüsis inimkonna ajalugu osana looduse ajaloost. Tema mahukas põhiteos „Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast“9 valmis valgustusajastu kõrgaastail 1784–1791 ja on nüüd ka eesti lugejale kättesaadav. Omakultuuriga rahvuste kujunemise sidus Herder üheselt elupaiga looduskeskkonnaga. Ta oli tähtsate humanismi ideaalide teerajaja XVIII sajandi teise poole Euroopa tormi ja tungi perioodil, vältides „vastandust keha ja hinge, looduse ja kultuuri, meelelisuse ja mõistuse ning looduse ja Jumala vahel“.10
Nõmme-Mustamäe riigi kaitsealuses männikus terviseraja ettekäändel kiirsaagimise korras korraldatud röövraie (787 värsket kändu!), puude langetamist jätkati ka pärast raiekeeldu ja langetati teadvalt ka kaks kotkaste pesapuud.
Inimese suhtumises Loodusse, eetilisse puhtusse kultuuris tõi maailmavaatelise uuenduse Albert Schweitzer oma Elu ees aukartuse filosoofiaga. Tema põhiteos „Kultuur ja eetika“ on koostatud Esimese maailmasõja ajal Aafrika ürgmetsas arstina töötades ja kliiniku rajamiseks orelikunstnikuna Euroopas ja Ameerikas kontserte andes, et vajalikku mahekapitali koguda. Raamatu esimene osa „Kultuuri allakäik ja taasloomine“ annab selge vastuse, miks asjad Euroopa kultuuris Esimese maailmasõja eel olid nii nagu olid ja kuidas need võiksid ja peaksid olema.
Üks järeldusi: „Me eksisime kultuurist kõrvale, sest me ei mõelnud kultuuri üle järele.// Valgustusajastu ja ratsionalism olid püstitanud mõistuseideaalid üksikisiku arengust tõelisele inimsusele, tema seisundist ühiskonnas, ühiskonna materiaalseist ja vaimseist ülesandeist, rahvaste suhtumisest üksteisesse ja nende sulatamisest ülimate vaimsete sihtidega ühendatud inimkonnaks. Filosoofias ja avalikus arvamuses olid need eetilised mõistuseideaalid hakanud väitlema reaalsusega ja olusid ümber kujundama. Kolme või nelja põlvkonna jooksul oli kultuurimõttelaadi ja kultuuriolude vallas sel määral edu saavutatud, et kultuuriajastu näis olevat lõplikult kätte jõudnud ja tema edasiminek peatumatu.
Kuid XIX sajandi keskpaiku hakkas see eetiliste mõistuseideaalide väitlus tegelikkusega vaibuma. Järgnevate aastakümnete jooksul jäi ta ikka enam ja enam soiku. Võitluseta ja kärata läks kultuur erru.// Otsustav oli filosoofia allajäämine. // Peavarjuta ja vaesena ekslevad sestsaadik maailmas ringi eetilised mõistuseideed, millele tugineb kultuur.“
Biosfäär ja vaimupõld
Kõrgmäestikuna üle senise looduse ja inimese suhestumise tunnetusplatoo kerkis möödunud aastatuhande viimasel, traagiliste maailmasõdade ja äärmuste sajandil Vladimir Vernadski (1863–1945) epohhi loov looming. Uut maailmavaadet rajav on tema algatatud teadussuund biosfä(ä)roloogia, õpetus geobiosfääridest (minevikus olnud, kihtidesse maetud biosfääridest).11 Vernadski mõtestas orgaanilise aine erakordse tähenduse Maa geoloogilises ajaloos, põhjendas inimkonna ja planeedi ajaloo uue ajastu – antropotseeni alguse uue aastatuhande lävel, millest alates ühe liigi, Homo sapiens’i, elutegevus on osutunud kõige suuremate tagajärgedega loodusjõuks. Vernadski loomingu krooniks on Maa uue, inimtekkelise noosfääri esiletõstmine. Kõige põhjalikuma eestikeelse käsitluse Vernadski eluteest, loomingust ja selle tähendusest uue, rohelise maailmavaate kujunemisel leiameRein Veski raamatus „Tappev mõistus. Elus- ja surnud aine, bio- ja noosfäär, inimkonna autotroofsus Vernadskiga ja Vernadskita“ (Turbateabe OÜ 2017). Erakordselt hinnatav ja originaalne on selles raamatus roheliste arusaamade kujunemise kronoloogia, seejuures aasta-aastalt ka Eestis. Juri Lotman on 1984. aastal kasutusele võtnud mõiste semiosfäär– tähenduste virtuaalne ruum, mis osana kuulub noosfääri, mahutades endasse ka kogu meie maailmapildi lõputust ilmaruumist. Kaua ei leidnud Vernadski novaatorlikud ideed nõukogude oludes tunnustamist, valminud käsikirjad kirjastamist. Nüüd on tema teosed paljudes keeltes maailma kõrgkultuuri lahutamatu osa. Väga kahetsusväärne on asjaolu, et Vernadski tähtsamad teosed ei ole veel eesti keelde tõlgitud. Nende ilmumine Ilmamaa filosoofilises seerias avardaks ja kiirendaks oluliselt rohelise vaimsuse, rohepöörde loodusteaduslike aluste, mahekultuuri laienemist ja süvenemist. Neid vaimukultuuri tähtteoseid tuleb võimu ja vaimu, mõtte ja tunde tasakaalus püsimiseks ikka jälle üle lugeda.
Eesti vaimupõllu väsimatu künnimehe ja maalüüriku Hando Runneli sõnastatud „Vaimsuse hoidmine elukohustusena“ kogust „Viru veri ei värise“12 on just see vaimumaastikel toimiv hingekirurgia, mida vajame: „Mustus on isetekkeline, puhtust peame looma alatasa. Puhtuse loomist meis enestes, eriti meie hinges, nimetame vaimsuse hoidmiseks. Maailm on must, aga me kõik oleme sündinud puhtusesse. Meie esimestel päevadel koheldakse meid erilises hingeõrnuses; just sel ajal pannakse meile hinge puhtuse seeme. See on eelpõlvede pärandus ja meist saab päranduse hoidja. See külv, mis meisse külvatakse neil päevadel, võib kasvada suureks ja kandvaks jõuks; aga see võib jääda ka ainult kängunud igatsuseks – puhtaks küll, aga jõuvaeseks maailma täitva mustuse vastu. Meie kohus on kasvatada jõudu endas ja oma ümber. Meie kohus on kasvatada ja edasi anda puhtuse seemet, sest mustus, mis meid alatasa ohustab, sugeneb iseenesest, ilma meie hooleta. Seda jõu kasvatamist eneses ja oma ümber nimetame vaimsuse hoidmiseks. [—] Tõrjuda kurja ja olla teadlikult sellel poolel, kus hea, on vaimsuse hoidmine [—] Hea lahutamine kurjast ja kurja lahutamine heast on vaimsuse hoidmine. Lahutades kurja ja hea, hakkame nägema ÕIGLUST. Elada õigluses on vaimsuse hoidmine. Need on teesid, mida võiks sarnaselt kaua jätkata, aga aitab alustuseks. Peame ainult ütlema: meie töö on suur, meie hool on igavene.“
Juured ja kodu
Meie kaugete esivanemate maalähedus võimaldas juba varsti pärast jääaega ka siin põhjala paestel loopealsetel alustada maaviljeluse ja karjapidamisega, minnes üle paiksele eluviisile, et rajada püsiv kodu. Harri Moora on rõhutanud: „Kodu on meie jaoks ilmselt lahutamatult seotud juurtega, esivanemate elupaikadega, omakeelse ja omameelse keskkonnaga, uskumuste ja traditsioonidega, ainulaadse omanäolise kultuuriga.“13 Tema väljenduse järgi „rahvus on kultuuriline indiviid“, sotsioloogide sõnul – suurim sotsiaalne subjekt, ökosemiootikute järeldusel – poollooduslik kooslus. Eesti keeleruumis on rahvuse ja rahvusriigi mõistete ajaloolist kujunemist, tänapäevast seisundit ja tulevikuväljavaateid põhjalikult käsitlenud Eva Piirimäe14, põhjendades rahvusriiki ühiskonna-korralduse ideaalina.
Inimese ja looduse ühtekuuluvuse on uuel Eesti ajal süvatähenduslikult sõnastanud Raplamaa Jalase küla kaitseala vaimne ema Aino Valgma: „Paik, kus eestlase juured kõige sügavamalt maasse kinnitunud ning seal hargnenud juurekaval eesti rahvaks võrsunud, on KÜLAMAASTIK. See ühendab üheks kindlaks kodupaigaks inimesed, kodutalud, õued, külatänavad, õuepuud ja metsasalud, kaevud, allikad, karjakoplid, põllud, heinamaad, metsad, sood ja rabad. Taoline ainulaadne ühendus inimese ja teda ümbritseva looduse vahel on kujunenud paikse põlluharija aastatuhandeid kestnud kooselust oma ümbrusega. Meie tänanegi side kodukohaga toimib tänu eestlaste pärimuslikule elulaadile, kus kodu mõiste hõlmab eluaseme koos seda ümbritseva loodusega. Külainimesele pole loodus üksnes tööpõld ja leivaandja, vaid ka tema elurõõmu, jõu, tundeelu, eneseteostuse, ilumeele ning tervise allikas.“15
Hingeminevalt, just hingekirurgilises maheduses, on kodupaiga eripärase looduse ja omanäolise kultuuri püsiväärtuste kaitse ja hoidmise pakilist vajadust väljendanud Leo Villand, tuues esile inimtegevuse mõju head ja vead, varemete valu, tegematajätmiste traagilised tagajärjed.16
Oleme vanimaid paikseid rahvaid Euroopas. Siinsel paeplatool kujunes tolle aja kõige põhjapoolsem põllunduspiirkond maailmas. Siin vili looduskeskkonnas ei valminud, seda tuli järelkuivatada. Sellest vajadusest sündis üks meie eellaste suurimaid saavutusi põhjala elukeskkonnas – rehielamu: suveelamu (püstkoja) ja talveelamu (sauna) ühe katuse alla viimine. Vilja kunstliku kuivatamise üllatav eripära on idanemisvõime mitmekordne pikenemine. Stepialade ikalduste järel käidi põhjalas seemnevilja toomas. Nii kujunes kuulsal teel „viikingite juurest kreeklasteni“ üheks tähtsaks kaubaks ka meie aladel kasvatatud seemnevili. Keskajal toodi meile läänest ristirüütlitest võõrvallutajate sissetungi eel ja ajal uus, monoteistlik arusaam Jumalast. Põlisrahva ristiusustamine on hingeabi kõrval olnud üks otsustavaid valitsemise viise võõra ala koloniseerimisel. Haavatud hingede leppimises hoidmiseks olid hingekarjased. Hingehoiu ja vagaduse vaimu levitamiseks püstitatud kivikatedraalid, kirikud,on meie kultuurmaastike hingeülendav osa.
Looduserüüste ja hingerüüste
Nüüd peame tõdema, et põlisrahva pühad paigad looduses, seadusega piiritletud looduskaitsealad on moodsa tõejärgse aja röövkapitalismi tingimustesjärjest sagedamini hingeravi vajavate inimeste looduserüüste ebaeetiline, kuriteoks kasvanud tegevuse kurb tagajärg. Sellega rüüstatakse kasvavalt ka inimhinge. Vaimse keskkonna reostus on üha enam kasvanud üle taluvuse piiri. Nii ei saa see edasi kesta.
Põhimõtteliselt ei tohiks loodus (ei maa ega mets, õhk ega vesi) olla inimese, ühe liigi (Homo sapiens) (era)omandus, mida müüa ja osta. Inimõiguseks looduses on vaid kasutusõigus, mitte omamisõigus. Senine maailm ei ole seadusandluses schweitzerlikule Elu pühaduse tunnetustasandile veel jõudnud. Katastroofieelses olukorras ei ole inimesele looduses pikalt enam aega antud. Valdur Mikita sõnastatu läänemeresoome viimastest hingekarjetest Eesti looduse kannatuste aastateni ja ürgmasenduseni peatselt olematus mõtõlusmetsas17 on sügavamas tähenduses kutse pöörduda oma vaimuhädades hingekirurgide poole.
Eelöeldut kokku võttes küsin: kas peaksime sihiteadlikule omakasule orienteeritud egokesksed metsarüüstajad, rohealade tihehoonestusega „täistegijad” linnaruumis jt ülikasumite ahnitsejad hingekirurgilisele sundravile saatma? Näiteks Nõmme-Mustamäe riiklikku kaitsealusesse männikusse terviseraja ettekäändel kiirsaagimise korras röövraie korraldajad (787 värsket kändu!), kes jätkasid puude langetamist ka pärast raiekeelu kohalejõudmist. Langetati teadvalt ka kaks kotkaste pesapuud. Sellise raske hingepuude või -haiguse all kannatavate isikute kindlakstegemine eeldab kindlasti kõrgkvalifitseeritud (küllap kohtulikku) diagnoosi hingekirurgilise operatsiooni eel, samuti hoolikat järelravi. Läbi aegade on sellisteks järelemõtlemise ja eneseharimise parimaiks raviasutusiks osutunud kinnipidamiskohad – vanglad.
Muistse iseseisvuse aegadel ja varem oli meie kaugetel esivanematel toimivaks hingeraviks metsavaikus, meremüha ja paljud-paljud teised loodushääled, näiteks öökulli huiked või käo kukkumine. Pühakodadeks olid hiied jt väelised looduspaigad, kus maa hingas, kus allikaveel oli tervendav toime, lehtede sahinal – hingekosutus, võlusõnal – nõiduslik võime hingehädadest üle saada. Usuti Looduse ravivõimesse mitte ainult ravitaimede toimel, vaid vahetult vaimu läbi. Meie muistsete esivanemate pühakojaks oli põlismets (veel XIX sajandi lõpul!), hinge väestamiseks – loodushääled. Mikk Sarv on loodushääli tabavalt nimetanud helisevaks vaikuseks.18 Sügav vaikus loob uue ilma, kuhu sünnib uus algamine.
1 Rein Einasto, Hingekirurgiast. Sõnaga hinge aitamas. Raamatus „Eesti kirurge laias maailmas“, koost. Vello Padrik, toim Uno Ainsoo. OÜ E.J.N.T. 2021, 276−281.
2 Stefan Zweig, Tervenemine vaimu läbi (Die Heilung durch den Geist, 1936). Eesti Raamat 1979.
3 Maurice Maeterlinck, Tarkus ja saatus. Südametarkuse klassika, Pilgrim 2012.
Mahatma Gandhi, Maailm on väsinud vihkamast. Südametarkuse klassika. Pilgrim, Tallinn 2013.
Arthur Schopenhauer, Elutarkus. Südametarkuse klassika, Pilgrim, Tallinn 2014.
4 Marcus Aurelius, Iseendale. Eesti Raamat, Tallinn 1983, 1−279.
5 Albert Schweitzer, Kultuur ja eetika. Eesti Raamat, Tallinn 1984.
6 Albert Schweitzer, Aukartus elu ees. Loomingu Raamatukogu 1972, 46.
7 Kalevi Kull jt., Semiootika. Tartu Ülikooli Kirjastus
8 Rein Einasto, Mahe-Eestist rahvusriikluseni. Inimkesksusest ökosüsteemsuseni. Mõtisklusi. – Akadeemia 2017, 7, lk 1155−1172, 1307−1308.
Rein Einasto, Maarja Vaino, Eesti rahvusriik kui ökosüsteem. Kogumikus „Ökosüsteemsus. Schola Biotheoretica XLIV“, toim. Lauri Laanisto, Inga Hiiesalu, Maarja Öpik, Alo Vanatoa, Toomas Tammaru, Oive Tinn, Kalevi Kull. Eesti Loodusuurijate Selts 2018, 165−184.
9 Herder, Johann Gottfried Herder, Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast. Ilmamaa, Tartu 2019.
10 Idem. Eva Piirimäe, Saateks, 955−983.
11 Vladimir Vernadski „Биосфера“ ilmus 1926. Ingliskeelne tõlge Vladimir Vernadsky, The Biosphere, David B. Langmuir, ed. Mark A. S. McMenamin, Copernicus, New York, 1997.
12 Hando Runnel, Viru veri ei värise. Ilmamaa, Tartu 2006.
13 Harri Moora, Rahvusküsimusest, 1918. Raamatus „Meie rahvuskultuuri küsimusi“, koost. Hando Runnel, Ann Marksoo. Eesti mõttelugu 47. Ilmamaa Tartu, 2002, 60–81.
14 Eva Piirimäe, Eesti rahvuslus Euroopa kontekstis. Ajalooline Ajakiri 2007, 119, 93−109.
Eva Piirimäe, Riik ja rahvuslus. Mõtestatud Eesti: ühiseid väärtusi hoides. Eesti Keele Sihtasutus, Tartu 2008, 83−98.
Eva Piirimäe, Patriotism, rahvuslus, liberalism. Raam: Rahvuslus ja patriotism: valik kaasaegseid filosoofilisi võtmetekste. Eesti Keele Sihtasutus, Tartu, 2009, 9−53.
Eva Piirimäe, Rahvusriik kui ideaal. – Postimees 31. XII 2021.
15 Aino Valgma, Me tuleme loodusest. Jalase küla aja ja looduse lood (koost. Ülle Tamla, Aino Valgma). Jalase, Tallinn 1997, 9−20.
16 Leo Villand, Eesti kultuurmaastiku kõne. Kooliuuenduslane 2000, 3\4, 4–22.
Lea Villand, Leo Villand: Kultuurile pühendatud elu (koost. Viivi Maansoo), Emakeeleõpetuse Infokeskuse toimetised 2012, 7, TLÜ, 1–247.
17 Valdur Mikita, Läänemeresoomlase viimane karje: põlisrahva põhjakõrbenud riik. Kogumikus „Omakultuurist ja oma kultuurist“, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia 2017, 76−100.
Valdur Mikita, Eesti looduse kannatuste aastad. Välgi metsad 2018.
Valdur Mikita, Ürgmasendus. – Looming 2022, 2, 149−164.
18 Mikk Sarv, Sõna jõud. Pilgrim, Tallinn 2012, 1−232.
Grafomaania. Koostanud Emma Lotta Lõhmus, Elisabeth Heinsalu, Reijo Roos, Anna-Maria Prokofjeva ja Liisbet Urba, toimetanud Teele Kaldoja ja Jürgen Rooste. Illustreerinud Krislyn Cassandra Laamann, kujundanud Mette Mari Kaljas. Eesti Kirjanike Liit, 2022. 96 lk.
Kuidas tullakse kirjandusse? Sel sajandil on tuldud enamasti üksi: võetakse julgus kokku ja saadetakse oma tekst mõnele väljaandele või võrgukeskkonda, mille saagi parem osa võib viimaks „kulmineeruda raamatus“. Niisuguse suhtumisega autorite tekste koondavad Värske Rõhu kogumik „Kivipilvede all“ ja Nihilist.FMi „Final Cut“. Osa andeid saab koguni võimaluse avaldada Värske Rõhu raamatusarjas omaenda teos. Levinud on enne avaldamist kuulajate tagasiside korjamine prõmmuõhtutel. Juhendust saadakse loovkirjutamise kursustel. Jne. Kõik need filtrid võib muidugi vahele jätta ja kohe alustada kulminatsiooniga: suur hulk enesekindlaid debütante saadabki faili otse trükikotta ja annab raamatu ise välja. Igatahes paistis, et rühmituste aeg on möödas.
Valesti paistis. Just nimelt rühmitusena on välja tulnud almanahhi „Grafomaania“ kokkupanijad. Eesti Kirjanike Liidu noortesektsioon tuli kokku 2021. aasta sügisel. Sektsioon ei koonda siiski liidu noorimaid liikmeid, vaid verinoori mitteliikmeid, Facebooki tutvustuse järgi „toob [see] kokku noored kirjandushuvilised ja korraldab noortele kirjandusalaseid syndmusi“. Ebatavaline ei ole mitte ainult tõik, et tuldud on kambakesi, vaid ka kamba loomise viis ise: kui tavaliselt kannatavad noored mõjuängi käes ja püüavad eelkäijatele vastanduda, siis „Grafomaania“ seltskond on toiminud vastupidi ja asutanud end etableerunud keskealiste rüppe. Hea küll, kindlasti mängib oma osa EKLiga suhtlust soodustav südalinna aadress, Harju tänaval on ju mugav koos käia, kuid asi ei piirdu ühise hobi ja seltsieluga. EKLi noored kummardavad ja imiteerivad vanu, seda nii sisus kui ka vormis, käib kummaline Siuru-mäng ja 19. juunil leiab aset noortesektsiooni üldkogu. Toimetusse saadetud eksemplari pühendus on samasugune kui kirjastuse Ilmamaa teostel: „Sirbile lahkeks arvustamiseks!“. Sellele järgneb „SILBILE ALMSAKS ALVUSTAMISEKS – KILJANIKE LIIDU NOOLED“.
Kas siin on mingi konks? Kas see on ssämidiprugat?
Sügavas kimbatuses avan almanahhi. „Grafomaanias“ (pealkiri võiks tõesti olla parem) lööb kaasa 30 autorit, peamiselt on avaldamiseks saadetud luuletusi, leiduvad ka mõned proosapalad. Pikalt pajatatakse sellest, kuidas kõik alguse sai ja kuidas jõuti kogumikuni: „Tahame oma ajakirja teha. Midagi almanahhilaadset. Et kirjanike liidu noorte esimesest tegevusaastast jääks järele midagi käegakatsutavat, pysivat. Ja mis tutvustaks ka eesti noori kirjutajaid, tulevasi klassikuid!“ Paari-kolme teksti põhjal on paraku võimatu ennustada, kellest saab klassik. Konksu ka ei leia, almanahh nagu noortel ikka.
Ühe korduva teemana võib välja tuua piina, väga palju piina. Piineldakse küll hingevaevas, küll Kirjanike Maja musta laega saalis (ei saagi aru, kas põhjus on igav eeskava või kõvad toolid). Selle maja interjöör ise on samuti üks korduvaid motiive (hästi, see on meie noorkirjanduses haruldane). Sageli valatakse värsivormi abstraktne maailmavaev või lahkuminekuvalu, veel sagedamini on aga lembeluuletatud õnnestunud suhtest ning sõnasse valatud mitmesuguseid kehaaistinguid, esile võib tuua aimatava LGBT-hoovuse. Huvitavamate autoritena toon sel taustal välja kolm: ühe, kes eristub keelekasutuselt, teise, kellel paistab olevat keskmisest suurem lugemus, ja kolmanda, kes on vaimukas.
Nadežda Tjuska tutvustuses märgitakse: „Kuna tal ei ole emakeelt, tuleb tal kokku õmmelda eesti, vene, ukraina ja inglise keel ja vahepeal tuleb puhas lapitöö välja.“ Jaa, keelte sulandumine on näiteks luuletuses „Buss Maardu“ huvitav, see väljendub nii sõnavaras kui ka süntaksis, lapitekk võiks minu poolest olla kirjumgi. Segakeelsust võib üldse pidada omaseks valdavale osale eesti noortest, ainult „Grafomaanias“ ei ole see kuigivõrd nähtav. Nadežda Tjuska paaris vabavärsilises luuletuses on aga peale huvitava keelesegu midagi veel, isiklik põimub ühiskondlikuga, tekkis soov lugeda lisa ja tema maailmavaatest rohkem aimu saada.
Anna-Maria Prokofjevat tutvustatakse kui suurt lugejat. Juba see asjaolu väärib esile tõstmist. Julgustan kõiki noori autoreid enne kirjutamist lugema, intensiivsele kirjutamistungile võiks eelneda intensiivne lugemistung – siis tuleb kirjutamine paremini välja. Prokofjeval juba tulebki. Ühes „Grafomaania“ proosatekstidest mõtiskleb ta ühiskonna kui heeliumiga täidetud õhupallide üle.
Kolmandale autorile juhtis mu tähelepanu 16aastane testlugeja. Ja tõesti, Villem Kreem on tore! Luuletustest „El Rong“ ja „Sõbrapäev“ leiab päris leidlikke riime, suu venib naerule ja jalg hakkab tatsuma. Ei imestaks, kui muusikutaustaga autor ongi luuletused juba viisistanud.
Pisut ka sellest, mis häirib. Enesekesksus. Ennekõike hoiak, et „Grafomaania“ puhul on tegu „noorkirjanduse elluäratusega“ ja et muidu „eesti noor kirjandusmaastik oleks veel magama jäänud“. Olukord ei ole sugugi nii katastroofiline. Kogumiku koostajad ei ole kas kursis Värske Rõhu, lavaluuleõhtute ja paljude veebikeskkondade olemasoluga või ei pea neid mainimisväärseks. Lünga Tallinna kirjanduselus täidab EKLi noortesektsioon ilmselt küll, nii nagu seda varem on teinud Kaktuse kogukond, aga see üldistus ei kehti ometi kogu Eesti kohta. Tallinna-nabasus lööb välja ka paaris tekstis, näiteks leitakse, et Lihula noortes on midagi teisiti kui tallinlastes: „Selline heas mõttes lihtsus ja kergus, samas oli tunda maakoolide konservatiivset ja ühtemoodi ellusuhtumist.“ Nii see nüüd maakoolides ka ei ole.
Ülearu palju on lisatud fotosid (iseendast), pigem võinuks nende arvelt suurendada illustratsioonide osakaalu. Ühel fotol jäljendatakse taas Siurut: Reijo Roos istub keskel kui Printsess, kõrvalviibijate pilgud on pööratud samamoodi kui Felixil, Paažil ja teistel. Siuru-mäng jätkub muide rühmituse pusadel, mille seljale on trükitud tsitaadid (seda almanahhis ei näe, peate sügisel mõnele noorte neljapäevale minema).
Ambitsiooni on kõvasti, kuid just võrdluses Siuru albumitega on selge, et teostus ei tule järele – autorid saavad sellest ka ise aru, arvustuse pealkirjaks laenatud „titesammud“ ja „klassikute radadel“ pärinevad almanahhist. „Grafomaania“ meenutab rohkem omaaegset koolinoorte albumit „Kiired“ kui küpsete siurulaste esimest almanahhi. Aga ka „Kiirtes“ kirjutasid tulevased klassikud! Niisiis jätkatagu.
Tundub, et viimase pooleteise aastaga on Reijo Roos kirjandusilma ukse julgelt lahti lükanud ja küll viisakalt, aga siiski kindlal sammul sisse marssinud. Tunamullu pani ta kokku eesti Soome-teemaliste luuletuste kakskeelse kogumiku „Sinisild/Sinisilta“, seejärel lõi ühes mõttekaaslastega kirjanike liidu noortesektsiooni, mille almanahh „Grafomaania“ just ilmus, ning avaldas tänavu kevade hakul debüütkogu „kured kotkad kajakad“. Vanadele vist enamasti meeldib, kui „noored teevad“, mistõttu stardipositsioon on igal juhul hea, sõltumata tehtust. Aga tehtud on hästi! „kured kotkad kajakad“ autor katsetab, proovib ja otsib, jäädes vahel iseendasse liiga kinni, aga andes siiski päris palju lootust.
Luulekogu on jaotatud viieks alapeatükiks, mis on pealkirjastatud lindude ladinakeelsete nimetustega ja seovad luuletused mitmeks omanäoliseks pundiks. Nii rändab pääsukese-peatükk mööda Eestimaad ja laululuik esindab Soomega seonduvat, aga jaotus pole mitte alati päris selge, nii et mõne luuletuse ühte või teise kohta kuulumine lisab täiesti omaette tähendustasandi. Armastusluulekitš kohtub graafilise eksperimendiga ja vabavärsiline reisikiri abstraktsemasisuliste riimi- ja rütmimängudega, aga sellele vaatamata ei teki tunnet, nagu oleks see kõik niisama kokku visatud ja lugejale sissevohmimiseks ette antud. Luuletuste valik, järjestus ja kokkupanek tunduvad olevat siiski vähem või rohkem läbi mõeldud. Väga sümpaatne on see, et luulekogul on olnud toimetaja, kelle panus on ka autori sõnul* väga oluline. Mitte iga debütant ei usu, et keegi teine võiks temast endast paremini teada, mis tema luulekokku sobib ja mis mitte, aga paraku on lugejapilk sageli hädavajalik.
Seda enam et Roosi luuletused on üldjuhul selgelt isikliku algupäraga. Kui lüüriline mina omale Põltsamaal võileiba teeb, siis võin olla üsna kindel, et ka Reijo Roos on omale samas kohas samasuguse võileiva teinud, ja kui luuletuses kurdetakse vastamata armastuse üle, siis on neidsamu tundeid ka päriselt tuntud. Muidugi pole see iseenesest mingi kriitika, nii on luuletatud palju, aga selleks et mulle lugejana nende luuletuste sisse ruumi jääks, on vaja midagi veel. Niipea kui lugedes tekib kujutluspilt unistava pilguga poeedist, kellele bussiga Piritale sõites „vaim peale tuleb“ ja kes seetõttu endalt enam ei küsi, kas luuletama peaks just Piritast või on tekkinud mõtteuid ehk ka mujale ülekantav, tunnen ma end veidi üksijäetuna – miks mina siin mängus üldse vajalik olen? Kas minu peale on mõeldud?
Kui luulekogule selle pilguga läheneda, joonistub välja mitu võimalust, kuidas luuletaja lugejale luuletuse olemasolu õigustada saab. Igas kategoorias on nii suurepäraseid õnnestumisi kui ka mõningaid möödaastumisi. Esimene neist võiks olla püüd kirjeldada igapäevaseid pildikesi piisavalt huvitavalt, olla vaatenurgalt ja kirjeldatavate asjade valikult piisavalt omapärane, et hetke olemus tõelähedaselt edasi anda. Näiteks Balti jaama turu külastajate kohta kirjutatud „kasutavad vetsu ostavad yhe / ökotoote proovivad seda itaalia saia“ (lk 11) hakkab minu puhul tööle, kuna väljendi „kasutavad vetsu“ kohmakus kõlab kokku toimingu endaga ja „seda itaalia saia“ tekitab eneseleosutavalt tarbijaliku küsimuse – millist itaalia saia? Kas kõik teised teavad? Aga bussis nähtud neiu kirjeldus „must mask, viite eest saadud telo, teksad humanast“ (lk 12) ei lisa minu enda igapäevastele tähelepanekutele kuigi palju juurde, nii et mul pole tarvidust seda luuletusest lugeda.
Peale kirjelduste täpsuse aitab elupildikeste žanris läbi lüüa näiteks see, kui kirjeldajal on kas erakordne huvitavate juhtumiste ligitõmbamise anne (seda võib vahel kahtlustada näiteks Veronika Kivisilla puhul) või tegeleb ta ise asjadega, mis igaühe puhul tavapärased pole. Näiteks aiandusteemalised kõrvalepõiked või Soome ja Eesti vahet sõitmisega seotud mõttekäigud on minu silmis vanalinnas jalutades mõeldust juba eos sisukamad. Aga oleks muidugi tobe, kui kirjutama peaks ainult „huvitavatest asjadest“. See toob teise, minu arvates Roosi puhul potentsiaalikama lähenemisviisi juurde. See on loomulikult „huvitavalt kirjutada“, nii rumalalt kui see ka ei kõla.
Reijo Roos luulekogu „kured kotkad kajakad“ esitlusel 18. III 2022 Tallinna Kirjanike Majas
Väga elegantselt toimivad – või toimiksid – näiteks lihtsad välja- ja niisama ärajätud. „me teame / kuid kumbki ei julge veel välja öelda et“ (lk 88) jätab lugejale tõlgendusruumi, aga üldse mitte liiga palju (niisama mulliajamine on ju samuti odav trikk, mida Roos õnneks väga ei harrasta). Sest lugeja on väga tark. Kui luuletus pealkirjaga „jalad jälle“ (lk 71) räägib sellest, kuidas lausuja leiab end tahtmatult armastatu akna alt, pole viimases salmis vaja üle korrata, et see pole üldse mitte esimene kord. Ökonoomsemaks ja seeläbi tugevamaks saanuks ka mõne muidu suurepärase kujundi: kui „purgisupiriiulid / kriibivad kogemuse / isiklikuks“ (lk 17), ei pea mulle selgitama, et see just poe kitsusest tuleb. Sest kui ei selgita, võib see mitmestki muust asjast tulla, sellal kui riiulitevaheline ängistus samamoodi alles jääb. Lugejale meeldib ise mõelda ja juba olemasolevaid teadmisi ära kasutada, omaenda pusle kokku panna.
Tihti aitavad ka lihtsad, peaaegu tähelepandamatud keelelised nihked. Kes täpselt kuhu liigub, kui ma „kõnnin järvevana teel kodule vastu“ (lk 7)? Kuidas tuleb jalutada, kui kutse kõlab „tule jaluta / oma mured kylma asfalti“ (lk 73)? Ometi on mõlema näite puhul täiesti selge, mis toimub, ja veel enamgi – mis toimub toimuva sisemuses. Murede külma asfalti jalutamine on hoopis erinev nende jalutamisest näiteks kevadõhku või jalutamise asemel valamisest. Ja kodule vastu jalutamise tunne on tõepoolest nii magusalt tuttav! Ka kordused, ootamatu riimikasutus või äkitselt tekkinud rütm mõjuvad tihti samamoodi: saan aru, mida öeldakse, aga midagi öeldakse sealjuures veel – ja see mäng on lõbus.
Ja siis on veel sellised luuletused, mis püüavad tõusta tavaelu kohale, mitte enam päriselu olukordi väänata, vaid neile kujundlike situatsioonide kaudu läheneda. Mõnel juhul on metafoorid ehk liig selged ja seega ka klišeemaigulisemad (näiteks rannal laeva ootamine lk 69-70, 91-92), mõnel juhul viivad aga päris põnevatesse kaugustesse, nagu näiteks luuletuses „lumimust“: „kõik ronivad su selga / mööda kidurat puitredelit“ (lk 35). Luulekogu paar luuletust, mida mul hästi ühegi kindla mõtte või situatsiooni külge haakida ei õnnestunud, ongi ühed kõige nauditavamatest – nagu öeldud, siis ei jää sealjuures muljet, nagu laseks Roos abstraktsusel liugu, vaid seos konkreetsega jääb alles, muutudes lihtsalt mitmeharulisemaks.
Nii et täpsustada, harutada, avardada, tühjendada – võimalikke lähenemisi on mitu ja ma usun, et debüütkogu avaldamine viis Roosi kohe mitu sammu lähemale mõistmisele, millised neist talle paremini sobivad ja tööle hakkavad. Muidugi tuleb veel terve kilomeeter juurde, kui lugeda ise palju head luulet, mis viib ju lugeja positsioonist arusaamise juurde lausa kiirteena. Minagi olen sellel teel veel alguses, aga olen juba õppinud, et kured, kotkad ja kajakad tähendavad luules tõepoolest ka pääsukest ja luike. Ja et kui „rongijuhid lähevad tulevad tagasi / ja siis lähevad koju“, on juba öeldud, et „nagu me kõik / ykskord“ (lk 11).
* Luulekogu „kured kotkad kajakad“ esitlus Tartu Kirjanduse Majas 3. V 2022.
Mängufilm „Juuraajastu maailm. Ülemvõim“ („Jurassic World: Dominion“, USA 2022, 147 min), režissöör Colin Trevorrow, stsenaristid Colin Trevorrow, Derek Connolly, Emily Carmichael, operaator John Schwartzman, helilooja Michael Giacchino. Osades Chris Pratt, Bryce Dallas Howard, Jeff Goldblum, Sam Neill, Laura Dern, Isabella Sermon, Omar Sy jt.
Nüüd on Ameerika filminduses jälle käes aeg üritada nostalgia rahaks teha. George Lucas müüs maha Lucasfilmi ning uus omanik Disney andis kohe teada, et nüüd tuleb igal aastal uus „Tähesõdade“ („Star Wars“) film – fännibaas on olemas. Küllap minnakse uusi filme vaatama isegi siis, kui Disney peaks otsustama toota täielikku saasta. Netflix kaevas maa seest välja seriaali „Veidrad asjad“ („Stranger Things“, 2016–…), mis sihib ka nostalgianurka. Kõigele lisaks ostis Amazon ära Metro Goldwyn Mayeri koos enamiku selle arhiivimaterjaliga, nii et oodake sealt ka midagi (tollel firmal on küll aegade jooksul olnud nii palju omanikke, et suur osa arhiivist on lihtsalt laiali tassitud, ning üldse on MGM arhiivi ning esitamisõigustega üks paras kaos ja segapudru).
Ja nüüd on jätkatud ka saurusefilmide seeriat järjekorras juba kuuenda filmiga: esimesed kolm moodustavad „Juuraajastu pargi“ triloogia ja kõnealune on sellele järgnenud „Juuraajastu maailma“ triloogia lõppakord. Esimese kolme filmi mõju oli tohutu. Nende tehniline tase oli 1990ndate kohta midagi enneolematut, kuigi käsikirjade kvaliteet hakkas teisest osast peale langema. Nagu ikka liiga pikale venivate filmiseeriate puhul, läks esialgne rada lihtsalt kaduma ning tootmine pandi mõneks ajaks pausile, et kasvaks peale uus publik, kes pole vanemaid filme näinud. Praeguse „Juuraajastu maailma“ triloogia ettevalmistamist alustas Steven Spielberg juba siis, kui esimese triloogia lõppfilmi võtted alles käisid, aga avalikkuse ette lasti neljas osa alles 2015. aastal – kümme aastat planeeritust hiljem.
Filmi „Juuraajastu maailm. Ülemvõim“ esimestest hetkedest on kohe aru saada, et pikemat pingekruvimist ei tule, vaid alustatakse suurelt: veealune saurus ründab tormisel merel kalatraalerit. Kõigele lisaks on teoses kohe alguses eelduseks võetud, et vaataja on eelmised viis filmi ära näinud. Just nimelt viis, sest esimesest triloogiast on terve hulk näitlejaid tagasi oma vanas rollis. Võttes arvesse, et suur hulk kinokülastajaist polnud avatriloogia näitamise ajal veel sündinudki, on see otsus pisut kaheldava tulemusega. Kui pole eelmisi filme näinud, võib tekkida küsimus, kes need ekraanil virvendavad inimesed kõik on, milline on nende funktsioon, taust või tegutsemisloogika. Kui varasemaid „Juuraajastu“ seeria saurusefilme üritati natukenegi positsioneerida perefilmina, mida saab koos lastega vaatama minna (eriti need, mis tehtud 1990ndatel, mil Hollywoodis üritati isegi „Godzillast“ perefilmi teha), siis „Ülemvõimu“ puhul ei sobi selline võimalus kohe kindlasti. Võetagu võrdluseks kas või „Tähesõdade“ Disney all toodetud filmid, mis ongi mõeldud peamiselt uue publiku leidmiseks ja millest arusaamiseks ei pea väga palju Lucasfilmi-aegsete väljalasetega kogemusi olema. „Ülemvõim“ on rohkem selline viletsavõitu katastroofifilm, mille peresõbralikkus on mõnikord äärmiselt küsitav.
„Juuraajastu maailma“ triloogia peaeesmärk tundub olevat pigem pumbata visuaal steroididega üles, isegi kui sellega kaasnevad mitte kuskile viivad stseenid, millel pole mingit suuremat mõtet. Saurused lähevad aga järjest suuremaks.
Dinosaurused on kogu maailma üle võtnud, hirmutavad kõiki, ajavad taga väikelapsi, segavad pulmi ja põhjustavad autoavariisid. Kohe alguses lubatakse muidugi selgitada, kuidas inimkond ikkagi sellisesse punkti on jõudnud. Põhjendus on aga venitatud laiali kahe ja poole tunni peale, mistõttu võib vastus ikkagi segaseks jääda. Mingi lühikokkuvõte tuleb esimestel minutitel: geenitehnoloogia, mis oli esimeste filmide peateema, koos kapitalistliku keskendumisega kasumi hoidmisele ja tõstmisele iga hinnaga. Selgitus võtab paar minutit: ilmselt on filmitegijate siht olnud pigem vaatajate motiveerimine üles otsima ka eelmised osad. „Ülemvõimus“ kritiseeritakse aga ka näiteks radikaalsemaid loomakaitseaktiviste, kes päriselt laboritesse sisse murravad eesmärgiga „vabastada“ loomad, kuigi nood vabaduses hakkama ei saaks. Iseasi on, et seesugune tegevus pole praegu enam nii päevakajaline kui paar aastat tagasi, kui ilmselt „Ülemvõimu“ käsikirja tegema hakati. Mingid grupid veel tegutsevad, aga kuna need on mitmetes riikides kuulutatud terroristlikeks organisatsioonideks (ALF) või muutunud erialaste teadmisteta pooletoobiseid koondavaks naljanumbriks (PETA), siis on see aspekt filmis välja kukkunud kehvemini, kui plaanis oli.
Kaks sellist isikut (neid meile ei tutvustata) murravad sisse asutusse, kus saurusi kinni hoitakse ja filmivad 20 aastat vana seebikarbiga loomade hoiutingimusi, kommenteerides seejuures olukorra ebainimlikkust ja ajakohatust. Seejärel tundub neile hea mõte üks eksemplar koos puuriga sauruselaudast sisse vehkida ja bussiga minema viia. Loomulikult loomavabastamise eesmärgil, sest saurus saab tagaajamise käigus bussist jooksu. Tema edasine saatus pole muidugi enam kodanike aktivistide asi.
Silma kriibib arvutigraafika täiesti valimatu kasutamine. Esimese filmi „Juuraajastu park“1 tegi tugevaks see, et kasutati päris füüsiliselt valmis tehtud dinosaurusroboteid, kuna oli olemas raha, aga ka tehnilised võimalused. See on tulnud filmile kasuks, sest 1990ndate arvutigraafika on praeguseks jõudnud enamasti hapuks minna nagu piim suvepäikese käes. „Ülemvõimus“ on näha, kuidas saurusekõnelejaga sarnanev Owen Grady (Chris Pratt) ratsutab hobusega sauruste vahel ning üritab neid lassoga püüda. See koomilisena mõjuv stseen jätab mulje, et rahalugemisega pole produktsiooni ajal oma peakest väga vaevatud – ja muud efekti stseenil tegelikult ei olegi. Sealjuures on „Ülemvõimu“ tegijad end üllatavalt tõsiselt võtnud ja film meenutab seetõttu „Sharknado“ varasemaid filme, kui üritati teha tõsiseltvõetavat seeriat väga, ütleme, huvitava pildikeelega. Vahest isegi natuke filmi „Linnuepideemia“2, mis on samuti täie tõsidusega tehtud, lihtsalt selle vahega, et „Ülemvõimu“ tegemisel on kaasa löönud ka inimesed, kes on siin pidada võetud ameteid ka enne proovinud.
Ilmselgeid vigu on veel: peres räägivad vanemad inglise keelt hoopis muu aktsendiga kui nende laps jne. Üldiselt tundubki, et „Ülemvõimu“ (nagu ka kahe eelmise selle triloogia) juhtidee on olnud „näitame, et meil on palju raha“, mitte „teeme ühe hea filmi“. Suures osas tehti samasugust kriitikat nii filmide „Juuraajastu maailm. Sauruste maailm“3 kui ka „Juuraajastu maailm. Langenud kuningriik“4 puhul, aga siin hakkab mängima see, et Steven Spielbergi tasemele tõusta on niikuinii raske, eriti juhul, kui järgesid on võetud lavastama kamp täiesti kolmanda järgu režissööre, kellel pole ei oskust, kogemust ega visiooni.
„Juuraajastu maailma“ triloogia peaeesmärk tundub olevat pigem pumbata visuaal steroididega üles, isegi kui sellega kaasnevad mitte kuskile viivad stseenid, millel pole mingit suuremat mõtet. Toode saadetakse kinodesse välja – ja küll mõni ikka vaatama tuleb. (Muuseas, „Ülemvõim“ on rahvusvahelises kinolevis alles eelmisest nädalast ja loo kirjutamise ajaks ületas kasum kulu juba kahekordselt.)
Kui filmitegemisel seatakse esikohale visuaalne pool ja muud aspektid kuulutatakse ebavajalikuks, siis kannatab ennekõike stsenaarium. Seda on ka selle filmi puhul selgelt tunda: näitlejad siplevad, mis nad siplevad, aga kui tekst on vilets, siis pole mitte midagi teha, pingutagu või püksid jalast. Näitlejaskond on fantastiline, aga lõpptulemus nadi.
Teine külg, mis ette jääb, on sisu, millele pole samuti eriti tähelepanu pööratud. „Ülemvõim“ on isegi kesiste „Juuraajastu maailma“ filmide kõrval triloogia kõige nõrgem film, sest selle tegemise käigus on võetud vastu väga kummalisi otsuseid visuaali nimel, aga sisukuse kahjuks. Näiteks, et emotsioon peaks tulenema arvutiga tehtud saurustest, mitte millestki muust. Või ühel hetkel tehtud otsus, et igal pool ringi sebivaid saurusi saab nüüd treenida (esimeses triloogias oli see välistatud). Nii saab neid filmi rohkem panna, aga jääb arusaamatuks, milleks. Algusega võrredes on seeria sisemine loogika lahkunud teadmata suunas.
1 „Jurassic Park“, Steven Spielberg, 1993.
2 „Birdemic: Shock and Terror“, James Nguyen, 2010.
3 „Jurassic World“, Colin Trevorrow, 2015.
4 „Jurassic World: Lost Kingdom“, J. A. Bayona, 2018.
Usundiloolane Ivar Paulson (1922–1966), kelle sünnist möödus hiljuti sada aastat,1 käsitles nii Põhja-Euraasia rahvaste usundit üldiselt kui ka permi rahvaste religiooni eraldi.2 Paulsoni sünteesi kohaselt ühendab ja vormib Põhja-Euraasia rahvausku sarnane kliima ja eluviis, permi rahvaste uskumuste iseloomu määrab aga soome-ugri keelesuguluse ühendav mõju. Komid elavad Põhja-Euraasia lõunapoolses servas ja moodustavad koos udmurtidega permi rahvaste grupi. Paulson ei maini komisid Põhja-Euraasia elanikena (isegi mitte nende naabritena) ja algupärane permi usund on tema järgi udmurdi usund. Komidel pole usundiloole justkui midagi mõistlikku öelda. Milles siis asi? Miks komid Paulsoni arust millekski ei kõlba?
Kliima ja kultuur rikuvad komi usundi?
Paulson tunnistab, et kuigi Euraasia Arktikat asustavad mitut päritolu (näiteks soome-ugri-uurali, keti, tunguusi ja paleo-siberi) rahvad, ühendab neid kõiki märgatav ökoloogiline ja ajalooline samalaadsus. Põhjaaladel põhjendab see „arhailine, sügav ja üldine kultuurisubstraat“ ka animistlike uskumuste lähedust. Kuigi komid on sealsamas ja sarnaseid jooni põhja väikerahvastega (küttimise ja kalapüügi suur osa tulunduses, lisaks veel põhjapõdrakasvatus) on lihtne märgata, ei sobi komid Paulsoni arust siiski sellesse ökoloogilisse kultuuripilti.
Põhjus on selles, et Paulsoni järgi on permi rahvaste algupärane tulundus põlluharimine ja seega on permi arhailine usund põllumajanduslik usund. Permi religioonis „peegeldub kogu rahvakultuuri, aga ka muutuva ühiskondlik-ajaloolise saatuse aluseks oleva ökotüübina agraarkompleks“. Ja seda prototüüpset ökotüüpi esindavad udmurdid, kes on seega permi usundi ehedad esindajad. Et udmurdi usund on põlluharijate usund, siis on ka komi usund põlluharijate usund.
Sellel, et komi animism niimoodi välja ei paista, on Paulsoni arust mitu põhjust. Aja jooksul toimusid komide elus laiahaardelised ja fundamentaalsed muutused, mis tegid võimatuks komi algupärase usundi säilimise. Esitan need asjaolud ajaloolises järgnevuses.
Esiteks on komid olnud idapoolsetest soomeugrilastest kõige kauem Vene riigi alamad ja vene majanduse ja kultuuri mõjuväljas. Paulsoni järgi allutasid venelased komid endale juba XI sajandil (mis on tõest kaugevõitu, tegelikult kulus selleks veel 300 aastat). Peaaegu tuhat aastat kestnud majanduslik ja kultuuriline sõltuvus soodustas kõige soomeugriliku minetamist ja unustamist.
Jahionn ja ait
Teiseks on komid ristitud XIV sajandil, palju varem teistest itta jäävatest uurali rahvastest. Pealegi osutus komide ristiusustamine täielikumaks, nad olid millegipärast kristlusele vastuvõtlikumad kui teised soomeugrilased. See võib tuleneda ajafaktorist, sest komidel on olnud rohkem aega kristliku elutunnetuse omandamiseks. Olgu komide ristiusulembuse kujunemise täpne mehhanism see või teine, igatahes on nad animismi vene õigeusu vastu vahetanud, ja seda ka oma südames, mitte ainult vormiliselt või moe pärast. Järgides üldist usundiuurimises valitsenud meeleolu, peab Paulson usundi kõiki sarnaseid jooni laenudeks venelastelt. Isegi komi mets pole soomeugrilik, sest metsavaimu deemonliku kuju on komid Paulsoni arust venelastelt laenanud.
Kolmandaks on komid rännanud põlluharimiseks ebasobivatele aladele (Paulson ei esita ajalist raami, aga suur komi ränne toimus XVII sajandil). Komi küttide ja põhjapõdrakasvatajate usund on põhimõtteliselt ikkagi põlluharijate usund. Agraarreligioon on metsa- ja tundrakeskkonnas lihtsalt ära rikutud, selle algupärane ehedus kadunud. Ökosüsteem kujundas seega küll teiste Põhja-Euraasia rahvaste usundid, aga kahjustas komi oma.
Võrreldes udmurtidega on komid Paulsoni hinnangul säilitanud vähem animistlikke uskumusi. Kui udmurdid oli vaid vormiliselt õigeusklikud, siis komide religiooni iseloomustab Paulson kui kaksikusku, milles kristlus on üle võtnud vähemalt poole. Näiteks toob Paulson esile, et komid on pea täielikult unustanud oma iidse taevausu. Osalt tegid komid seda oma algupärase ökoloogilise niši hülgamisest tingituna, teisalt aga seetõttu, et juba enne rändamist põhja ja itta olid komid „täielikult kristianiseerunud ja seejärel venestunud“. Taevajumal on aga omane põllumajanduslikule usundile ja seega tuleb komi taevajumala rekonstrueerimisel võtta appi udmurdid. Udmurtide usundis on vene laenud vähesed või ebaselged, säilinud on ehedus.
Komid on kaotanud kõik algupärase pea igas mõttes. Selles osas pole Paulson eriti originaalne. Paljud õpetlased, kes on vähegi olukorra üle mõtisklenud või võrdlevalt uurinud, on sama meelt. Seega ei saa Paulsoni meelest komide uurimise kaudu permi (ja üldse soome-ugri) arhailise usundi kohta palju teada. Tuleb välja, et komidel on kõik valesti, nende usundil puudub igasugune autentsuse hõng. Huvitav on Paulsoni arenguskeemi juures see, et esmalt kaotasid komid poliitilise, seejärel spirituaalse ja alles lõpuks ökoloogilise komponendi oma tõelisest, arhailisest elust ja usust.
Komi usundi ökoloogia
Vene kultuuri ja ristiusu mõju määra komide ajutegevusele on käsitlenud paljud õpetlased ning seda on hinnatud ja hinnatakse mitut moodi. Paulsoni meelest on udmurtide jätkuv ja selgem truudus animismile suuremaid põhjusi udmurtide eelistamisel tõelise permi usundi esindajatena. Komi usundi ökoloogia on pälvinud vähem tähelepanu, ent pole kindel, et kristlus on antud juhul mõjukam faktor kui keskkond.
Kuigi Paulsoni uurimused jäävad rohkem kui poole sajandi taha ja ta ise toetub permi usundi vaatlemisel suuresti Uno Harva (1882–1949, aastani 1927 Holmberg) käsitlusele3, kajastavad need siiski siiani laialt levinud arusaamu. Testimaks Paulsoni käsitlust, vaatan, mida on mõnes nendest küsimustest arvanud hilisemad teadlased, eeskätt Komimaal töötanud või siiani töötavad uurijad. Keskendun siinjuures ökoloogilistele muutustele komi usundi taustana, sest Paulsoni järgi oli keskkonnavahetus see viimane piisk, mis komi animismi kannatuste karika üle ääre ajas.
Veel enne kui venelased komid vallutasid ja ristisid, oli neil kujunenud kolmeosaline tulundusmudel – küttimine, kalapüük ja põlluharimine –, millele toetus elatusvahendite hankimine.4 XVI sajandil ja XVII sajandi alguses oli Põhja-Venemaal periood, mida nimetatakse väikeseks jääajaks. Kliima jahenes, piirkonda tabasid ikaldused ja näljahädad, senine tulundusstrateegia ei võimaldanud komidel enam piisavalt elatusvahendeid hankida. Tollasest Komimaast põhja ja itta jäävad piirkonnad kuulusid mansidele, kes kasutasid sealseid metsi hooajaliste jahialadena, ise elasid suurema osa ajast ida pool Uurali mägesid. Veel 1630. aastate alguses ulatusid mansi jahialad praegusest Komi pealinnast Sõktõvkarist idas ainult paarikümne kilomeetri kaugusele.5 Komid hakkasid neid alasid mansidelt ära ostma ning oma asustust kirdekaarde laiendama. XVIII sajandi lõpuks olid mansid kõik Uuralitest läände jäävad alad komidele müünud.
Esmapilgul paistab, et Paulsoni mõttel komidest kui juurteta uustulnukatest boreaalses metsavööndis on jumet. Samas ilmneb, et komide varasem tulunduskompleks kohanes uutes oludes väga hästi. Komide kolmeosaline tulundusmuster säilis kuni XX sajandini. Idapoolsemad asualad olid sobivad jahipidamiseks ja küttimise osatähtsus komi majanduses esialgu kasvas. Veel XX sajandi alguses olid jahindus ja kalandus komi meestest umbes poole põhiline tegevusala ja tõi 75% sissetulekust. Komide eluviisi ja usundi ökoloogia oli selleks ajaks olnud vähemalt tuhat aastat enam-vähem samasugune. On väga ebatõenäoline, et veel varasemal ajal omanuksid jahipidamine ja kalapüük väiksemat tähtsust. Seega ei tundu eriti tõelähedane seisukoht, et küttimine ja kalastamine oleksid komidele midagi uut ega seostuks arhailise maailmapildiga.
Talvised jahiretked, kuhu komi kütiartellid siirdusid mitmeks kuuks sadade kilomeetrite kaugusele kodupaigast, raugesid XX sajandi viiekümnendatel aastatel metsatööstuse ja kolhooside arengu tingimustes. Ühismajandid ei lubanud inimestel kaua kodust eemal viibida. Küttimist peeti mittetöise tulu teenimiseks ning meeste kõrvalehoidmiseks ühiselust sotsialistlikus külas, mis oli ikkagi kohalik tsivilisatsiooni ja progressi sümbol. Metsatööstuse areng tõi pärast Teist maailmasõda kaasa metsloomade arvukuse vähenemise, mis samuti tingis jahipidamise taandarengu.6
Tulles veel tagasi väikese jääaja juurde, siis küttimine ja kalapüük olid komi tulundusalad nii enne kui ka pärast seda. Komid rändasid põhja ja itta, et mitte muutuda, et säilitada nii harjumuspärane eluviis kui ka maailma mõistmise laad. Paigale jäädes olnuks tulundusmudeli ja usundi vahetus vältimatu.
Kalapüük mõrra ja kalatõkkega. Vana ja laialt levinud püügiviis: jõgi tõkestatakse, kaladel ei jää muud üle kui mõrda ujuda.
Komid ei sobi kuhugi
Püüdes vaadata seda arengut komide seisukohast, läheb Paulson oma komi usundi seisundi käsitlusega ikka kõvasti mööda tegelikust asjade seisust. „Asjade seis“ on mu komi sõpradele tähtis mõiste. See tähendab näiteks, et kuuseoksad kasvavad aasta jooksul parajal määral pikemaks (tänapäeval kasvavad oksad liiga kiiresti), rästad lendavad talveks lõunasse (mida nad viimasel ajal alati ei tee) ja metsaonniga tuleb kõneleda (vaikides). Metsas on mu komi sõprade hing.
Aga Paulson leiab, et põhjas ei saanud komid enam piisaval määral oma südamelähedast tulundust (s.t põlluharimist) jätkata, kaotades seetõttu ka hingelise tasakaalu. Paulsoni arust nägid komid metsas arusaamatut ja kurjakuulutavat jõudu, mis ümbritses ja ohustas põldusid ja karjamaid, mis olid looduselt võitlusega vallutatud ning mille harimine nõudis rasket tööd. Paulson lähtub deduktiivsest loogikast, mille kohaselt põlluharija peab olema metsaga sõjajalal. Ja põlluharimine on sellise mõtteliini kohaselt komidel justkui geenides.
Need, kes ei ela seal, kus nad elama peaksid, ega tegele sellega, millega nad tegelema peaksid, ei lähe arvesse. Paulsoni järgi on komid boreaalsete küttidena kaotanud oma autentsuse soome-ugri usundi esindajatena ja esivanemate ökosüsteemi subjektidena. Küttimine ja metsausk on Paulsoni arust komi kultuuris viimaste sajandite uuendused. Komidel pole ette näidata midagi ehedat, mis aitaks meid soome-ugri usundi rekonstrueerimisel.
Mõrrad kuuri katusel kuivamas
Ent nagu eelnevalt näitasin, on kahtlane, et komid oleksid üldse kunagi olnud stiilipuhtad põllumehed. Ja udmurdid ei pruugi olla algkujulisemad permi usundi esindajad lihtsalt seetõttu, et nad on põlluga rohkem sina peal. Komisid tuleks võtta sellistena, nagu neid näeme, mitte lähtudes abstraktsest konstruktsioonist, millele pole kunagi tegelikus elus vastet leitud.
Mõnikord säilivad nähtused just äärealadel ja ebamääraselt, nii et pole lihtne aru saada, et midagi üldse olemas on. Komidega on kõik keeruline – rändamise ja ökoloogilise kohandumise suhted on komplitseeritud, pole selget animistlikku brändi ega omapärast elulaadi, kus domineeriks mingi kindel tulundusviis. Aga samamoodi oli ilmselt ka alguses, enne suurt komi rahva rännet. On põhjust arvata, et vanaaegsete soome-ugri rahvaste kultuur ei olnud kusagil ökoloogiliselt üksluine. Ilmselt on komide kompleksne tulundusmudel iidsem kui udmurtide stiilipuhtam agraarsus. Ometi ollakse hõlpsamini valmis pidama udmurte prototüüpsemateks soomeugrilasteks ja komisid soome-ugri algupära reeturiteks. Ühetaolisust peetakse puhtamaks, algupärasemaks ning mitmekesisust ja hübriidsust ainult moodsa aja nähtuseks.
Komi animismis puuduvad koloriitsed manifestatsioonid, seda iseloomustab vaikus ja nähtamatus. Näiteks animistlikke rituaale komidel eriti nagu ei olegi. Olen komisid uurinud üle 25 aasta, aga pole kuulnud ühtegi animistlikku palvet. Kui uskuda komi sõpru, siis olen küll juures viibinud ja isegi filminud, kuidas see käib. Aga kuulnud ikkagi ei ole, sest esivanemate või mitteinimlike olenditega suheldi vaikides. Ilmselt pole komi animism ikka veel kuhugi kadunud. See on lihtsalt muutunud nähtamatuks ja kuulmatuks.
1 Artikkel põhineb 27. V 2022 Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi konverentsil „Ivar Paulson 100“ peetud ettekandel „Ivar Paulson ja komi usund“.
2 Ivar Paulson, Die Vorstellungen von den seelen der tiere bei den nordeurasischen völkern. – Ethnos 1958, 23(2–4), 127–157.
Ivar Paulson, Welt– und Himmelsgottheiten der nordasiatischen völker. – Ethnos: Journal of Anthropology 1962, 27(1–4), 49–83.
Ivar Paulson, The Animal Guardian: A Critical and Synthetic Review. History of Religions 1964, 3(2), 202–219.
Ivar Paulson, Outline of Permian Folk Religion. – Journal of the Folklore Institute 1965, 2(2): 148–179.
3 Uno Holmberg, Permalaisten uskonto. Suomensuvun uskonnot 4. Werner Söderström Osakeyhtiö, Porvoo 1914.
4 Николай Дмитриевич Конаков, Коми охотники и рыболовы во второй половине XIX – начале XX в. Культура промыслового населения таежной зоны Европейского Севера-Востока. Наука, Москва 1983.
Игорь Любомирович Жеребцов, Клим Степанович Королев, Климатический фактор в истории коми. Доклад на общем собрании Коми научного центра УрО Российской академии наук. Научные доклады. Выпуск 425. Российская академия наук, Уральское отделение, Коми научный центр, Сыктывкар 2000.
5 Игорь Любомирович Жеребцов, Где ты живешь: Населенные пункты Республики Коми. Историко-демографический справочник. Коми книжное издательство, Сыктывкар 2000.
6 Ирина Васильевна Ильина, Олег Иванович Уляшев, Мужчина и женщина в традиционной культуре коми. Институт языка, литературы и истории Коми НЦ УрО РАН, Сыктывкар 2009.
Vladimir Lipin, Art Leete, Elatusalade muutused Komimaa maapiirkondades 1990. aastatel. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat 2021, 63(2), 231−253.
Me elame linnastumise ajastul. Elanike arv linnades kasvab, linnade territooriumid laienevad ebaproportsionaalselt. Teisisõnu, urbaniseerumise käigus linna struktuur üha hõreneb ja ruumi kasutatakse väiksema intensiivsusega. 2030. aastaks on võrreldes XXI sajandi algusega linnastunud alad kasvanud kahekordseks.1 Kui linnastumine toimub kontrollimatult ja planeerimata ning tekivad ümbritsevaga funktsionaalselt ühendamata asumid, on tegemist valglinnastumisega.
Ka Tallinn valgub laiali ja selles ei ole midagi enneolematut, valglinnastumine on heaoluühiskonna ja elatustaseme tõusu tunnus.2 Valglinnastumise tulemusel kasvavad olemasolevad asulad ja tekivad täiesti uued asustusalad. Pealinna valglinnadena teame Peetrit, Tiskret, Viimsi kanti jm Tallinna ümbruse asumeid.
Valglinnastumisel on mitmesuguseid põhjuseid. Seda mõjutab üldine elatustaseme ja heaolu kasv, samuti linnakeskuse protsessid: eluruumipuudus, suur nõudlus ja kõrge hind. Valglinnastumist tõukab tagant kohalik ja regionaalne nõrk planeerimine. Linnalähedased omavalitsused konkureerivad maksutulu pärast, seetõttu jõuavad nad enamasti arendajatele soodsate kompromissideni.3 Nii mõnegi üldplaneeringu järgi on elamualasid võimalik laiendada veel kümme korda.4
Valglinnastumisel tekkinud monofunktsionaalsed ja killustatud alad on ebaefektiivsed nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt, põhjustavad probleeme taristu väljaehitamisel ja avalike teenuste pakkumisel. Kaootiline linnastumine koormab keskkonda ja on ressursimahukas, sest nõuab iga inimese kohta rohkem tänavaid, torustikke, elektriliine jms. Valglinnastumine võimendab autostumist, tekitab liiklusprobleeme keskuslinnas ja sellest välja viivatel teedel.
Eeslinnaarendus on lihtne nagu arvutimäng. Põllumaatükk on arendaja unistus: maa on odav, insenertehnilised lahendused lihtsad, vähe piiranguid, vähe protestivaid naabreid – tegu on raha-kohe-kätte-protsessiga. Pealegi kulub eeslinnas planeeringu menetlemisele keskmiselt kaks korda vähem aega kui keskuslinnas.5
Avalik ruum ees- ja valglinnas võiks olla objektipõhise asemel võrgustikupõhine: tänav, puiestee, rattatee, jõesäng või rohekoridor.
Et varjata kasumi maksimeerimist, peavad arendajad oma tooteid turunduse ja kaubamärkidega üha rohkem kütkestama.6 Iga uusarenduse copywriter püüab eelmisi üle trumbata aina ahvatlevama hüüdlausega. Tihtipeale surutakse kodu otsijale või osta soovivale perele peale nende enda „unistused“ ja ideaalid, märksõnadeks on elustiil, edukus, privaatsus, koht omasuguste seas jms. Eeslinnaarenduste reklaamtekstid rõhuvad kindlate sihtgruppide väärtustele ja õrnadele teemadele. Sellega kinnitatakse stereotüüpi, et linnalähedane uusarendus on mõeldud traditsioonilisele heteronormatiivsele lastega perekonnale, kes majanduslikel või muudel põhjustel ei saa osta kodu linnas, kuid saab endale lubada elukoha linna taga.
Tallinna ja selle ümbruse uusarenduste ruutmeetri hind on lineaarses seoses kaugusega kesklinnast. Seega on vähese rahaga leibkonnad kodu ostes sunnitud valima asukoha keskusest kaugemal. Pealegi on linnas nelja- ja viietoaliste korterite osakaal elamufondis ja uusarendustes väga väike, kuid nõudlus suur. Järelikult vastutab valglinnastumise eest suurel määral ka keskuslinn. Tallinnas ei ole piisaval hulgal erisuguseid ja taskukohaseid elupindu. Kesklinnas ehitatakse peamiselt ühe- ja kahetoalisi kortereid, sest nende ruutmeetri pealt teenib arendaja kõige rohkem. Suurematele perekondadele ja muudele kooseluvormidele (näiteks tudengid) on vähe valikuvõimalusi.
Tallinna keskuse ja tagamaa elanike hõive, rahvus, haridustase ja poliitilised eelistused lahknevad, seetõttu on Tallinna regioon Euroopas üks kõige kiiremini segregeeruv piirkond. Reguleerimata valglinnastumine aitab omakorda sellele kaasa. Usun, et arvestades kliimakriisi ja sotsiaalse ebavõrdsuse kasvu, on vaja valglinnastumist piirata.
Linnastumises peab omavalitsusel olema kindel seisukoht, mida viiakse ellu üldplaneeringute abil. Paraku on üldplaneeringud Eesti valdades üpriski formaalsed, planeerimispoliitika ei keskendu ruumile ning puudu jääb strateegilisest käsitlusest. See tähendab, et üldplaneeringuid koostatakse peamiselt maakasutuse juhtotstarbe määramiseks ja see on otseselt seotud maa hinnaga. Selline spekulatiivne planeerimine ei arvesta ühiskonna huvidega, mille hulka kuuluvad avalik ruum, avalikud teenused, mugavad ja kiired ühendused. Valglinnastumise kahjulikke mõjusid leevendab linnaregiooni arendamine: ühe linnasüdamega Tallinna planeerimine mitme oma identiteediga keskusega linnastuks.
Pikemate vahemaade läbimise ja pendelrände kontrollimise parim vahend on rööbastransport, seepärast kindlustavad trammid-rongid kestliku regionaalarengu. Rööbastranspordisüsteem, mille juurde peab kuuluma ulatuslik kergliiklusvõrgustik, toetab elujõulisema linna arengut ning tagab isetoimivad piirkonnad ja kogukonnad. Praegu järgib uusasustus raudteevõrku vähe, sest planeerimisel ühistransport mõjukate tegurite hulka ei kuulu.7 Ühistranspordi ühendused tuleb rajada enne elukohtade rajamist, sest kui seda tehakse tagantjärele, siis tõenäoliselt autost enam ei loobuta.8
Kodu eeslinnas peaks olema rohkem kui lihtsalt aiaga maja. Kodu koosneb ka avalikust ja sotsiaalsest ruumist. Valglinnaaladel, kus planeerimisel on mängus arendaja erahuvid, tuleb neile ruumi teha. Näiteks pakub inimgeograaf Kadri Leetmaa inimarengu aruandes „Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud“ välja, et pärast EV 100 programmi „Hea avalik ruum“ arhitektuurivõistluste lõppemist võiks algatada programmi „Hea avalik ruum eeslinnas“.9
Valglinnu peab toetama regiooni, piirkonna ja elanike tasandil. Et saavutada hinnatud elukeskkond, peab valglinnastunud alasid ruumiliselt ja funktsionaalselt tihendama. Iga eelmainitud tasand toetab seda.
Järgnevalt pakun lahendusi eeslinnade liikuvuse ja avaliku ruumi parandamiseks. Tean, et lahendused ei ole piisavad kirjeldatud probleemide – valglinnastumine ja segregatsioon – ärahoidmiseks. Linnastumine on keeruline protsess, mille kurssi ei saa arhitekt ega planeerija oma ideedega üksi peatada. Siiski on neil nii professionaali kui ka ühiskonnaliikmena ülesanne pakkuda teadlikke lahendusi.
Tallinna regioon
Võttes eeskuju maailma linnade kasvustrateegiatest pakun välja seada Tallinna regioonile linnastumise piirid ehk kasvupiirid. Maad piiride sees saab kasutada arendus- ja ehitustegevuseks. Piiridest väljapoole jääv maa on valdavalt looduslik või kasutatav põllumajandusmaana. Tallinna ümbritsevate valdade üldplaneeringutega määratud tiheasustusalad jäävad linnastumise reservmaaks. Seda võib kasvupiiri nihutamisel kasutada, kuid ainult siis, kui vajadus uute elamualade järele on kestlikkust arvesse võttes põhjendatud. Peale valglinnastumise ärahoidmise on piiri eesmärk linna tihendamine, seetõttu on piir esialgu asustusele suhteliselt lähedal.
Tallinna piiri sisse jäävate, linnaga kokku kasvanud asulate ning neid ümbritsevate linnastunud piirkondade arendamisel ei tule lähtuda mitte omavalitsuse piiridest, vaid asumite tunnetuslikest aladest. Eesmärk on tugevdada eeslinnakeskusi, et Tallinnast ja selle lähialast kujuneks mitme keskusega linlik keskkond. Tallinnast geograafiliselt eraldi asulate puhul, näiteks Saue linn, Saku alevik, Kiili alevik jt, tagab kasvupiiri kehtestamine nende kompaktsuse, teenuste kättesaadavuse ja head ühendused.
Laagri piirkond
Tallinna üks eeslinnu on Laagri, mis on rajatud ajaloolise Pääsküla küla alale. Selle keskus tekkis köögiviljasovhoosi aegadel. Laagri piirkond – Laagri alevik, Alliku küla, Koidu küla, Laagri asum Tallinnas – on viimasel kahel kümnendil jõudsalt kasvanud ja paisunud ligi 10 000 elanikuga eeslinnaks. Laagrit piiravad suured metsad, mis ei ole paraku omavahel ühendatud. Piirkonda läbib Pääsküla jõgi, mida elanikud ei tunne, sest see pole linnaruumis atraktiivselt eksponeeritud.
Ettepanek Tallinna regiooni ja Tallinna kasvupiiri kehtestamiseks
Laagri piirkonnast võiks kujuneda praegusest terviklikum linlik keskkond, kus hoolitsetakse ligipääsetavuse, ühistranspordisüsteemi toimimise ja tänavaruumi eest. Veekogude ja rohealade esiletõstmine ja nende väärtuste säilitamine mitmekesistab ja kujundab Laagri avaliku ruumi identiteeti.
Laagri piirkonnas jääb eelnevalt välja pakutud kasvupiiri sisse Nõmme linnaosa ning Saue, Saku ja Harku vald. Piir ümbritseb asustusalasid ja võtab arvesse vähem kui viis aastat varem kehtestatud10 ja menetluses olevad detailplaneeringud ning järgib looduslikke piire, nt jõed ja suuremad metsaalad. Kasvupiiri sisse jääb arendustegevuseks umbes 40 hektarit hoonestamata maad raudtee läheduses. Juba hoonestatud piirkondi saab uuesti planeerida, et neid ruumiliselt tihendada ja mitmekesistada. Kui planeerimisel keskendutakse ka avalikule ruumile ja teenustele, siis omandab ehitatud keskkond rohkem funktsioone.
Pakun alternatiivi klassikalisele harjumuspärasele avalikule ruumile, milleks tavaliselt on avalike hoonetega ümbritsetud plats. Avalik ruum ees- ja valglinnas võiks olla objektipõhise asemel võrgustikupõhine: tänav, puiestee, rattatee, jõesäng või rohekoridor. Avalik ruum võib olla konkreetne nagu suusarada või ebamäärane nagu võsa selle kõrval. Sääraste erilaadsete objektide põimumisel tekibki võrgustik.
Laagri aleviku keskusalal toimuvad järgmistel aastatel suured muutused. Praegu menetletakse mitut detailplaneeringut, mis hõlmavad ligi 50 hektarit, seega oodatakse planeeringute järgi Laagrisse elama üle 2000 uue elaniku. Võrgustikupõhine avalik ruum ei välista klassikalist keskust turuplatsi ja avalike hoonetega, vaid täiendab seda, põimib laialivalguvad tegevused üheks tervikuks. Laagri kui üks Tallinna osa vajab tugevat keskust, ka selleks, et võrgustikud toimiksid.
Elanikud
Liikumisvõimaluste parandamiseks on vaja keskenduda Laagri rongiühendusele. Selle toetamiseks on vaja jalgrattastrateegiat – kus on ette nähtud ühendused rongipeatustega –, mis jätkab Tallinna jalgrattastrateegias11 välja töötatud tugi- ja tervisevõrku ning võtab eeskujuks selles dokumendis kirjeldatud põhimõtted. Rongipeatused on omamoodi keskused – nii liikumise kui asumite omad –, kuhu saab ka mugavalt autota. Rongipeatuse ümbrus peaks olema nii hästi korraldatud, et ümberkaudsed elanikud saavad liikuda autota. Looma peaks turvalised ühendused rongipeatustesse nii jalakäijale kui ka jalg- ja tõukeratturile, läbi tuleb mõelda liikumisvahendite hoiustamine. Peatuste ootepaviljonid peaksid veidi erinema, et need oleksid eristatavad.
Laagri rohealade vahele tuleks rohekoridoride abil rajada uued ühendused, et liita metsa- ja puhkealad võrgustikuks. Tihedamalt kasutatavatele tänavatele tuleks rajada puiesteed ning teha sõidukirajad nii kitsad, kui kehtivad standardid lubavad. Need meetodid piiravad autode kiirust ja loovad hubasema tänavaruumi.
Pääsküla jõe kui ühise ja eriilmelise avaliku ruumi väljatoomine annab Laagri elanikele põhjust õue minna ning mõjub kutsuvalt ka kaugematele külalistele. Jõge ääristavad jalutusrajad ei pea ilmtingimata olema hooldatud, kuid peaksid Laagri kasvupiiri sees olema ligipääsetavad ning jalutajatele lahti.
Avalik ruum on sotsiaalse ruumi vajalik osa. Eeslinna avaliku ruumi kvaliteedi parandamise ja uue ruumiga saab muidu igava ja üksluise elukoha teha ligitõmbavamaks eri vanuse- ja ühiskonnagruppidele. Koostöös tihendatakse ja mitmekesistatakse asulaid ja see on valglinnastumise alternatiiv.
Artikkel põhineb autori sel kevadel kaitstud EKA arhitektuuriosakonna magistritööl „Elada linna taga. Alternatiivid valglinnastumisele ja võrgustikepõhine avalik ruum“. Juhendajad Kadri Klementi, Katrin Koov ja Eik Hermann.
1 Roger Keil, Suburban Planet: Making the World Urban from the Outside In. Oxford: Polity Press, 2017, lk 4.
2 Antti Roose, Planeerimisvabaduse võidukäik eeslinna-Eestis. – Eesti inimarengu aruanne: Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud. Eesti Koostöö Kogu, Tallinn 2020, lk 58.
3 Martin Gauk, Antti Roose, Miks linnad valguvad laiali – eeslinnastumisprotsessidest Eestis. – Peatükke planeerimisest. Protsesse, meetodeid ja näiteid. Tartu Ülikool, Tartu 2013, lk 174–177.
4 Samas, lk 188.
5 Antti Roose, Planeerimisvabaduse võidukäik eeslinna-Eestis. – Eesti inimarengu aruanne: Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud. Eesti Koostöö Kogu, Tallinn 2020, lk 65.
6 Nicholas Phelps, Fulong Wu, International Perspectives on Suburbanization: A Post-Suburban World? Palgrave Macmillan, London 2011, lk 47.
7 Kadri Leetmaa, Eesti elukeskkondade mitmekesisus. – Eesti inimarengu aruanne: Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud. Eesti Koostöö Kogu, Tallinn 2020, lk 62.
8 Maaike Galle, Ettjen Modderman et al., Vinex: National Spatial Planning Policy in the Netherlands during the nineties. – Netherlands Journal of Housing and the Built Environment, 1997.
9 Kadri Leetmaa, Eesti elukeskkondade mitmekesisus. – Eesti inimarengu aruanne: Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud. Eesti Koostöö Kogu, Tallinn 2020, lk 32.
10 Planeerimisseaduse järgi on võimalik detailplaneering tunnistada kehtetuks, kui selle kehtestamisest on möödunud vähemalt viis aastat ja planeeringut ei ole asutud ellu viima. Allikas: Planeerimisseadus, 2015. [täiendatud 2019]. – Riigi Teataja https://www.riigiteataja.ee/akt/126022015003 (vaadatud 27. I 2022).
11 Mari Jüssi, Raul Kalvo, Marek Rannala, Tõnis Savi, Tallinna jalgrattastrateegia. Tellija: Tallinna Kommunaalamet, 2018.
Mängufilm „Keeris“ („Vortex“, Prantsusmaa-Belgia-Monaco 2021, 142 min), režissöör-stsenarist Gaspar Noé, produtsendid Edouard Weil, Vincent Maraval ja Brahim Chioua, operaator Benoît Debie, monteerija Denis Bedlow. Osades Françoise Lebrun, Dario Argento ja Alex Lutz.
Mõni aeg tagasi kohtasin üht noort näitlejat ja lavastajat linna peal. Küsides, et kuhu teisel ka minek, sain vastuse, et Gaspar Noé uut filmi „Keeris“ vaatama. Laskudes lühikesse vestlusse režissööri käekirja üle, kirjeldas mu tuttav, et üks Noé film on kui dildo, mida muuseumikülastajad klaasvitriini tagant imetleda saavad. Selle tüvi, millele on graveeritud tähed G. N., on kaetud teemantidega. Võrdlus osutus tabavaks, seostudes noéliku vulgaarsuse ja tema filmide esteetilise vormiga, viidates seksuaalsele vabadusele, dekadentsile ja lõpuks režissööri kui autori kaubamärgile, sellele, mida on asjatundlikul vaatajal temalt oodata.
Kui tuttavat kord jälle kohates küsisin, kuidas film meeldis, sain vastuseks: „Ei meeldind.“ Eks sellel, miks ei meeldind, võib olla palju põhjusi ja siinkohal polegi oluline kellegi maitsesse süveneda. Üks on aga kindel – dildot ta kinos ei näinud.
Muutus. Elus on tavapärane, et enne suuri muutusi on kriis. 2020. aastal tabas Gaspar Noéd ootamatult ajuverejooks, mis oleks äärepealt ta elule punkti pannud. Samuti kaotas ta kolm inimest, keda oluliseks pidas. Pandeemia röövis tema tüdruksõbra isa, lahkus tema debüütfilmis „Üksi kõigi vastu“1 peaosa mänginud Philippe Nahon, samuti suri Argentina režissöör Fernando Solas, kelle filmide juures oli noor Noé assistendina kätt saanud proovida.2 „Keeris“ jääb kahtlemata verstapostiks lavastaja filmograafias ja seda peale sisulise ka vormiuuenduslikus mõttes.
Noéd nimetatakse siiamaani Euroopa filmikunsti enfant terrible’iks, ehkki vanust on sel mehel juba ligi 60. Sellised filmid nagu „Ümberpöördumatu“3, „Ootamatu tühjus“4, „Armastus“5 ja „Ekstaas“6 on suurendanud kinolina vastupidavust ultravägivallale ning seksuaalsusele. Need on olnud uuenduslikud ka kaameratöö, montaaži ja koreograafia kaasamise poolest. Uuendusmeelsusele vaatamata on kannatanud need kohati puuduliku loojutustamioskuse all ja mõjuvad seetõttu ettekäänetena näidata midagi enamat, kui publik on harjunud. Noé filmide filosoofilise poole tase on liigagi tihti justkui teismelisel, kes on just lugenud, et jumal on surnud. See aga ei tähenda, et tema filmide sugestiivne filmikeel ja sisu ei raputaks meeli ega annaks vaatajale midagi. Huvitava lisandusena võib tuua Elen Lotmani hiljuti toodud näite, et „Ümberpöördumatut“ kasutatakse ka näiteks posttraumaatilise stressihäire ravimisel, millest johtub, et filmidel võib olla suurem eesmärk kui pelgalt esteetiline või meelelahutuslik.7
Filmi ilusaimal hetkel võtab mees (Dario Argento) abikaasal (Françoise Lebrun) üle laua käest kinni ning kahe kaamera perspektiivierinevus venitab tema käed kubistlikult enneolematult pikaks.
Kõike arvesse võttes olin enam kui õnnelik, leides eest palju rahulikuma ja südamlikuma filmi, kui oodata osati. Sõna „rahulik“ tuleb muidugi mõista Noé loome taustal. 81aastaselt astub esimest korda peaosas kinolinale itaalia giallo vanameister Dario Argento, kehastades südameprobleemidega isa, kes peab toime tulema abikaasa aina süveneva dementsusega. Argento küljeluuna teeb rolli Jean Eustache’i linateosest „Ema ja libu“8 tuntud Françoise Lebrun. Mõlema, eriti aga Lebruni mäng rabab karjuva lihtsuse tõttu niivõrd, et pean poole filmi peal igasugustest ratsionaalsetest argumentidest hoolimata siiski üle kontrollima, kas tegemist pole dokumentaalfilmiga.
„Keeris“ sobitub ilusti kokku nii Florian Zelleri „Isa“9 kui Michael Haneke „Armastusega“10. Eks ole vananemine tänapäeva materialistlikus maailmas elava inimese üks kesksemaid hirme. Michel Houellebecqi „Elementaarosakestes“ arutleb raamatu jutustaja: „Lääneriikides pikka aega ainuvalitseja seisuses olnud kristlik antropoloogia omistas inimelu kõigile ilmingutele alates eostamisest ja lõpetades surmaga piiritu tähtsuse, see tähtsus seostub tõsiasjaga, et kristlased uskusid inimkeha sees eksisteerivat hinge – hinge, mis põhimõtteliselt on surematu ning mis saab viimselt üheks Jumalaga. [—] Tänapäeva inimesele on surmamõte ka täiesti hea tervise juures olles mingi taustamüra, mis täidab tema aju kohe, kui plaanid hägustuvad ja ihad raugevad. Vanemaks jäädes muutub see müra üha pealetükkivamaks; seda võib võrrelda tuhmi mürinaga, millega käib vahel kaasas kägin. Teistel aegadel oli taustamüraks taevariigi ootus; tänapäeval on selleks surmaootus.“10 Ühe näitena sarnasest „mürast“, millega käivad käsikäes iluoperatsioonid ja igavese nooruse kultus, võib tuua Madonna Instagrami konto, mis vääriks sügavamat käsitlust baudrillardliku simulaakrumi ilminguna. Ehkki 63aastase muusikaikooni vanus räägib meile juba bioloogiliste faktide põhjal naha vananemisest ja näolihaste lõtvumisest, esineb Madonna kontole postitatud piltides kui 20ndates like a virgin, extra virgin seksiikoon. Postituste sagedust arvestades peab tal olema omaette osakond, kes pilte eri filtritega digitaalselt töötlevad.
Suudlus läbi jäätunud klaasi. Erinevalt Hanekest ja Houellebecqist ei esita Noé aga suuri eetilisi küsimusi. Ka sisult on film Zelleri „Isast“ lihtsakoelisem. Nii lihtne, et sellel ei tasugi pikemalt peatuda. Vaikselt jälgib ta oma kangelaste varemeks muutumist, kui nende keha enam neid neelavale umbrohule vastu ei saa. „Keerise“ keskmes on kängumisest tulenev õud, vananemise polüfoonia, seesama müra, millest räägib Houellebecqi jutustaja.
Palju on räägitud „Keerise“ jagatud ekraani (ingl split screen) kasutamisest. Filmi üle kahetunnise kestuse jooksul näemegi lugu konstantselt läbi kahe kaamerasilma, millest üks keskendub mehele, teine naisele, episoodiliste kõrvalepõigetena oleme kaasas ka nende narkomaanist pojaga, kes on leidnud vaimu enneaegseks hävitamiseks oma viisi.
Jagatud ekraani rakendas Noé täiemahuliselt juba oma eelmises filmis „Lux Æternas“11. Improvisatsioonina väga lühikese aja jooksul tehtud film viskab aga eksperimentaalsuse kaikaid iseendale kodaraisse. Stseenid mõjuvad kui esimesed näitlejaproovid (need nad ilmselt ongi), kus suuremate ülesanneteta näitlejad karjuvad üksteise peale ühel nivool seni, kui kõik mattub viimsepäevalikku filmitegemise kaosesse. Jagatud ekraan aitab vaataja desorienteerimisele ainult kaasa. Ilmselt oli see ka filmitegijate taotlus, kuid sisuhõreduses, mida proovitakse kompenseerida dialoogi üleküllusega, ei jõua vaataja lõpuks enam millelegi keskenduda ja tal ei jää üle muud kui loost eemalduda.
Ehk sai Noé ka aru, et tema varasemate filmide tempo ei ole jagatud ekraanil eluvõimeline? Vanurid on seevastu sellega lausa laulatatud. Aeglaselt kulgev tempo laseb vaatajal jälgida ja toimuvasse süveneda. Tekib kontrapunkt. Dramaturgias rakendatakse palju dramaatilist irooniat, mis tähendab, et vaataja teab tihti rohkem, kui on teada filmi tegelastele. Dementne naine jalutab tänaval ringi ja näib olevat kokkukukkumise äärel, samal ajal istub aga tema abikaasa rahulikult kodus trükimasina taga. Pikkade kaadrite ja stseenide tõttu tunneb vaataja valu, sest ei pääse tegelasi aitama. Ta on sama abitu kui loo tegelased. Kõige väiksemast sündmusest võib saada suurim. Ma pole vist kunagi varem karjatanud paberi rebimise peale. Isegi kui tegelased ühe laua taga istuvad, rõhutab jagatud ekraan nendevahelist distantsi. Olgugi koos, ei saa nad enam kunagi kokku. Seda tugevamad on momendid, kus kaadrite piir lõimub. Filmi ilusaimal hetkel võtab mees abikaasal üle laua käest kinni ning kahe kaamera perspektiivierinevus venitab tema käed kubistlikult enneolematult pikaks. See on meeleheitlik katse hüpata teisele poole – armastus.
Mõnevõrra lahtiseks jääb filmi lõpp. On tühjad interjöörid viide Noé lemmikfilmile „2001: kosmoseodüsseia“13? Filmi esimeses pooles näeme Argentot vaatamas telekast stseeni „Vampiirist“14, kus filmi peategelane näeb iseennast pärast surma. Viide ka Noé „Ootamatule tühjusele“, mis on ehitatud üles teispoolsuse nägemisele. Ka Noé ja Dreyeri liikuv kaamera on üsna samalaadne. On „Keerise“ viimased kaadrid teiselt poolt nähtud või näeme me ka maja kui organismi hääbumist pärast seda, kui asukad on lahkunud? Režissöör annab vaatajale tõlgendamiseks vabad käed, aga on küsitav, kui palju see filmile juurde annab. Sellegipoolest armastan seda filmi andunult.
1 „Seul contre tous“, Gaspar Noé, 1998.
2 Carlos Aguilar, Of the Same Matter: Gaspar Noé on Vortex and Lux Aeterna. – RogerEbert.com 11. V 2022. https://www.rogerebert.com/interviews/gaspar-noe-vortex-lux-aeterna-irreversible-interview-2022
3 „Irréversible“, Gaspar Noé, 2002.
4 „Enter the Void“, Gaspar Noé, 2009.
5 „Love“, Gaspar Noé, 2015.
6 „Climax“, Gaspar Noé, 2018.
7 Johannes Lõhmus, Donald Tomberg, Vastab Elen Lotman. – Teater. Muusika. Kino, juuni 2022.
8 „La Maman et la Putain“, Jean Eustache, 1973.
9 „The Father“, Florian Zeller, 2020.
10 „Amour“, Michael Haneke, 2012.
11 Michel Houellebecq, Elementaarosakesed. Tlk Indrek Koff. Varrak, Tallinn 2019, lk 57 ja 67.
12 „Lux Æterna“, Gaspar Noé, 2019.
13 „2001: A Space Odyssey“, Stanley Kubrick, 1968.
Spetsialist (ladina sõnast species ’liik’) süvendab teadmist. Kuna kõrvalised asjad segaksid teda ning jõudugi ei jätkuks kõigele, siis ta ahendab oma fookust, nii et teadmised on ainult ühest kitsast vallast. Kuid ka see vald on alati liiga lai ning selle sees saab omakorda spetsialiseeruda, süvendada mingit alalõiku. Sama kordub aga ka selle kitsama lõigu puhul. Täiuslik spetsialist on see, kes teab ainult üht asja. Kuid mille poolest erineks ta siis idioodist ehk sellest, kes ei tea mitte midagi? Saamaks spetsialistilt vastust tolle ühe asja kohta, peaks ta ju selle seostama mingi teise asjaga, lakates olemast radikaalne spetsialist. Kuni ta jääb aga oma ühe asja teadmise juurde, ei erine ta idioodist, kes ei tea mitte midagi.
Generalist (ladina sõnast genus, generis ’sugu, üldmõiste’) laiendab teadmist. Kuna mingisse asja süüvimine segaks teda ning pole jõudu kõigesse süveneda, siis ta laiendab oma haaret. Alati on aga ka sellesse laiemasse haardesse midagi juurde haarata, lisaks lõimida. Täiuslik generalist on see, kes teab kõike. Kuid mille poolest erineks ta idioodist ehk sellest, kes ei tea mitte midagi? Saamaks generalistilt vastust selle kõige kohta, peaks ta sellest midagi välja tooma, süvenema kitsamasse valda, lakates nõnda olemast radikaalne generalist. Kuni ta jääb oma kõige-teadmise juurde, ei erine ta idioodist, kes ei tea mitte midagi.
Kui teadmist üksnes süvendada, siis jõuame mitteteadmiseni. Nagu ka siis, kui teadmist üksnes laiendada. Teadmise tõeline liikumine käib alati süvendamise ja laiendamise dialektikas. Spetsialism on pime ja generalism on tühi. Spetsialist saab oma teadmist laiendades üle oma piiratusest ning generalist saab oma teadmist süvendades üle oma hajuvusest. Nõnda saab järk-järgult liikuda täielikuma ja parema teadmise poole, nii lõimides seda välisega kui ka fokuseerides selle sisse. See on lõputu edenemine päris teadmise poole. Seda teeb progressist, kes vaheldab süvenemist ja laiendamist.
Banksy. Devolved parliament. Õli, lõuend, 2009.
Idioot, kes on nii äärmuslik spetsialist kui ka äärmuslik generalist, on singularist (teades ainulist) ja universalist (teades üleüldist). Ta on spetsiaalse ja generaalse teadmise horisondil, kus Ühe ja Kõige teadmine silmapilkselt teineteisest üle saavad. Ta on korraga negatiivne ja positiivne kangelane. Teadmine variseb temas kokku, aga ka ammutab oma jõu.
Kui nüüd progressist taipab, et süvenemisel ja laienemisel on sama piir, idioot, jõuab ta päris teadmiseni, saab gnostikuks. Gnostik langeb alatasa eest libiseva süvendus- ja laiendushorisondi (spetsialist ja generalist) ning sellesama juba kohaloleva horisondi (idioot) vahele – ja see langemine saab lendamiseks. Võttes tunnetushorisondi enda sisse, on ta sellest alati välja heidetud. Ta on teadmismasin, kes ei tea, miks ta teab (horisonti ju kätte ei saa), aga saab seda ometi üha seletada. Ta pole teadmine-idioodi-poole, vaid teadmine idioodi poolt. Teadmise süvendamine ja laiendamine siis ei pärsi teineteist (pean katkestama süvendamise, et laiendada; pean loobuma laiendamisest, et süvendada), vaid need on ühe ja sama liikumise kaks külge, süvenemine on laiendamise kaudu ja vastupidi.
Kui teadmist ei viida idioodi kombel äärmusse ning seda progressisti kombel ka ei arendata dialektiliselt, siis saame paludisti (ladina sõnast palus, paludis ’soo’). Paludist ühendab sõnu ja kujutlusi. Paludistid võivad ka kambatseda ja üle võtta üksteise sõnu ja kujutlusi. Ent laiemast olenditevahelisest läbikäimisest jäävad nad välja. See on libateaduse, ebausu, „uhhuunduse“ vald, kus pole ei sügavust ega avarust.
EKA lõputööde näitus „Tase ’22“ kunstiakadeemias, Vent Space’is, Arsi kunstilinnakus ja mujal linnaruumis 27. V – 9. VI.
Taas on lõppenud üks kooliaasta ning seegi kord on paljud üliõpilased pidanud enne lõpuaktust sooritama viimase jõupingutuse, et saada kraadi võrra rikkamaks. Eesti kunstiakadeemias on traditsioon näidata oma töid suuremale vaatajaskonnale kui vaid oma õppejõud ja kursusekaaslased. Selleks on ellu kutsutud iga-aastane tudengite lõputööde näitus „Tase“, seekord siis „Tase ’22“. Nagu pealkirjastki aru saada, on väljapaneku eesmärk mõõta kunsti temperatuuri, näidata, milline on noore kunstiinimese tase ajal, kui ta alustab oma karjääri.
Bakalaureusekraadiga lõpetanutest pälvis noore kunstniku autasu Reigo Nahksepp, kes uurib oma iroonilises videoteoses „Kuritöö ja koristus“ asjaolusid, mis teevad tänavakunsti seaduse silmis kriminaalseks, ja noore tarbekunstniku autasu Mart Talvar tööga „Tsentrist väljas“, kus ta uurib traditsiooniliste käsitöötehnikate vigade ilu. Magistritaseme autasu anti „Junny“ Yeungile (Chun Au Yeung), kes otsib kolmeosalises magistritöös yin’i ja yang’i filosoofilise dünaamika abil vastust küsimusele „mis on kodu?“. Magistritaseme noore tarbekunstniku auhinna võitis Yu-Fang Hu tööga „Ähmase loome otsinguil“, kus ta on vorminud marmoritükke, et tuua välja nende struktuur – metafoor sellest, et ka tehnoloogiline maailm soovib kõike struktuurselt uurida, kuid mitte näha maailma kui tervikut. Komisjoni äramärkimise pälvisid ka bakalaureusetaseme lõpetajad Liisa Torsus, Olev Kuma ja Imbi Sõber ning magistrandid Liisa Kanemägi, Silvia Cunha Lima Auväärt ja Mathias Väärsi.
Pandeemia mõju
Kuigi jutud kroonviirusest on hääbumas, paistab, et noored kunstnikud on nüüd jõudnud selgusele, mis on sellest kriisist koorunud muutuse iva. Ei oska leida muud põhjendust, miks nii paljude ja niivõrd erineva tausta ja kutsumusega kunstnike, disainerite ja arhitektide loominguline tähelepanu on pööratud ühtemoodi radadele. Valdavat osa kunstiakadeemia lõpetajaid paistab vaevavat sise- ja välismaailma paradoksaalsus. Liikumine, pikkade vahemaade kiire läbimine omandas paari viimase aastaga vastupidise näo: pika aja jooksul läbiti kitsastes tingimustes lühikesi vahemaid. Lennujaama terminalidest läbitormamine asendus pargis jalutamisega, väike kohvikuoode katsega endale ise süüa teha, ummikus passimise asemel leiti aega hommikvõimlemiseks. Loomulikult oli kriis peamiselt varasemate probleemide võimendaja, kuid see sundis meid kõiki ka sisemaailma avardama.
Iga põlvkond on ikka olnud omamoodi ühesugune, sest on mõjutatud ühisest maailmast, oma aja vaimust, kuid niivõrd võimsalt kõiki puudutavat elumuutust ei ole ammu olnud. Paljude noorte kunstiakadeemia õpinguaastaid varjutasid pandeemiast tingitud piirangud. Pole midagi teha, koroonaaja mõjust tuleb ka lõputööde näituse puhul veel kord rääkida.
Katariin Mudist on kokku kogunud kõikjalt Tallinnast leitud tellised ja installeerinud need. Kunstiakadeemia hoones ei ole võimalik liikuda, ilma et neid ei näeks.
Viimase paari aasta argielu juhtmotiiviks on olnud avaliku ruumi kitsenemine, selle tempokas kandumine virtuaalsfääri. Kuid see protsess algas ammu enne karantiini: töö- ja isiklike suhete üleilmastumine, majanduse ja avaliku sfääri erastamine, ilmajäetute protestid kehtiva korra vastu jpm. Meil on juba ka terminoloogia, mis aitab neid ilminguid mõtestada. Uus on aga kiirus, millega välised faktorid, millest sai eemale üksindusse tõmbuda, on tunginud eraellu. Just seetõttu võis seekordsel „Taseme“ näitusel žanride ja meediumide paljususe kiuste näha üht läbivat mõtet: taltsuta ennast väliste ärritajate korral ja muuda ühine ruum kodusele meelerahule omaselt vaikseks.
Seda mõtet arendas edasi noore kunstniku autasu (ka sellekevadise noore skulptori ja rahvusvahelise skulptuuri keskuse preemia) võitja Junny Yeung. Tema kolmeosaline magistriprojekt oli eksponeeritud kahes näitusepaigas: kunstiakadeemias eksponeeritud osas „Mu süda valutab, kui on aeg lahkuda“ kirjeldatakse ahaste vahenditega, peamiselt analoogfilmile võetud videoga kunstniku emotsioone, mis tabasid teda kodust lahkudes. Teises osas „Sa pole enam endine“ ja kolmandas „Kuni aeg ei luba mul olla see, kes olen“ mõtestatakse kunstniku eluruumi Tallinnas miniatuurse majamaketi ja purkidesse kogutud tuha abil mälestusi, mis elustuvad puupliidi ees tuld jälgides. Omaenda üleelamised on maandatud kunstis ja kunstina.
Abjektsed objektid
Sama mõtet võis aduda ka arhitektuuriväljapanekus, kus emotsioonide väljendamise asemel kujundati küll eluruume. Arhitektide, sisearhitektide ja urbanistide professioonist tingitud erinevus jäi pinnapealseks. Arhitektid lahendasid hoonete küsimusi, sisearhitektid lõid mugava eluruumi ning urbanistid pakkusid viise, kuidas arendada tulevikulinna. Nende lõputööde ühine eesmärk oli avastada inimese elukoha ümbrus. Mitte ainult avastada, vaid teha huvitavaks, pöörates tähelepanu vanadele abjektsetele objektidele, mis kipuvad jääma uusarendustele ette ja seetõttu hävitatakse. Nende eesmärk oli avardada linnaruumi arvelt oma koduruumi, kodustada naabruskond, jäädagi sinna. Ilmselt mängib selles oma osa ka kinnisvarahindade pöörane tõus (veel viisteist aastat tagasi võis nii umbes 100 000 euro eest leida Tallinna servas viietoalise korteri, kuid nüüd küsitakse sama palju isegi ühetoalise eest). Siia otsa sobituvad mõtteliselt ka Reigo Nahksepa ja Imbi Sõbra grafititeemalised tööd.
Ehitiste teemadega jätkates ei saa üle ega ümber Katariin Mudisti jäättellistest ruumisekkumistest ja Sophie Durandi majakesest. Mudist on kokku kogunud kõikjalt Tallinnast leitud tellised ja installeerinud need mitmel pool kunstiakadeemias, hoones ei ole võimalik liikuda, ilma et neid ei näeks. Leidtellistest seinaosised paistavad suuresti ühesugused, kuid iga põletatud savitahukas on isemoodi. Selline müür on suurepärane kogukonna metafoor. Oleksin siiski soovinud, et seinad oleksid eksponeeritud tihedamalt koos või koondatud suurejooneliselt üheks suureks objektiks, mis rabanuks mastaabiga. Durand lõi merevaatega majakesega isikliku ruumi mälestamaks Paljassaare rannas hukkunud luigepoega. Mõlema tööga antakse mõista, et iga materjal ja objekt on alati midagi rohkemat kui selle üksikosad kokku.
Digitaalsus ja virtuaalsus
Omaette teema on digitaalsus, mille esteetilisi või temaatilisi kombitsaid võis läbivalt näha. Olgu selleks siis Gerda Hanseni tehisintellekti loodud piltidest inspireeritud maaliseeria, Rodion Fursi videoessee soo ja seksuaalsuse teemal või graafilise disaini tudengite looming. Digisuhtlus on juba ammu enamat kui vaid täiendus traditsioonilisele suhtlusviisile. See ongi tõeline suhtlus, nüüdisaegne keel. Kunsti ja disainiga avastatakse taas ammu tuntud tõsiasja, et reaalne ja virtuaalne on kokkuleppelised mõisted. Reaalsus on tavaline, virtuaalsus ebatavaline, kindla suunitlusega nähtus, mis haarab kõik endasse. Ajal, kui interneti vahendusel maailma kogemine on argisus, muutub füüsiliselt kohalolev kunstiteos virtuaalseks, sellega suhestumine on valikuline ja digisuhtlusest ei pääse. Kuna asume veel vanade tõekspidamiste sees, siis on kunstil võimalus mõistetega mängida ja neid eritabaselt moonutada.
Noorte kunstnike, kunstiteadlaste ja tarbekunstnike lõputöödest paistab, et kunsti sotsiaalne taust on tõesti vaid funktsionaalne töövahend, millega oma tööd arendada. Domineerivad identiteedi, ontoloogilise pöörde (eriti Timothy Mortoni hüperobjektide filosoofia arendusena) ning uusmateriaalsuse teemad. Kuigi olemuslikult ei pea sotsiaalsus neis puuduma, siis kunstiakadeemia lõputöödest tuleb välja, et sotsiaalsusest on saanud kõnemaneer, mis harjumuspäraselt saadab nüüdiskunsti. Tähelepanu on valdavalt pööratud üksikobjektide lugudele ja inimeste hingeelule.
Seekordsel „Tasemel“ püüti keerulisel ajal keerulises maailmas otsida iseennast. Otsinguid teostati psühholoogia, südamelähedaste esemete, kallite inimeste, lugude ja isegi linnaosade avastamise abiga. Varem nii kindel Mina on väliste ärritajate torkimise tõttu peitu läinud, eks nüüd on aeg see uuesti päevavalgele tuua.
Sophie Durand on loonud merevaatega majakesega isikliku ruumi mälestamaks Paljassaare rannas hukkunud luigepoega.Noore kunstniku autasu võitja Junny Yeung käsitleb oma installatsioonis kodu mõistet ja tähendust.
