Toeta
Otsi

Muinaslugu muusikast

  • Finlandia kirjandusauhinna kandidaadid 2022

    Soome Kirjandusfond on teinud teatavaks Finlandia auhinna 2022. aasta kandidaadid. Kolme kategooria laureaadid kuulutatakse välja 30. novembril.

    Ilukirjandus

    Ilukirjanduse Finlandia antakse parima soome- või rootsikeelse romaani eest.

    Olli Jalonen, „Stalker-vuodet“ ehk „Stalkeri aastad“ (Otava)
    Marja Kyllönen, „Vainajaiset“ ehk „Painajad“ (Teos)
    Heikki Kännö, „Ihmishämärä“ ehk „Inimhämarus“ (Sammakko)
    Iida Rauma, „Hävitys. Tapauskertomus“ ehk „Hävitamine. Ühe juhtumi lugu“ (Siltala)
    Sami Tissari, „Krysa“ (Aula & Co)
    Eeva Turunen, „Sivistynyt ja miellyttävä ihminen“ ehk „Haritud ja meeldiv inimene“ (Siltala)

    Olli Jalose ja Heikki Kännö teoseid on tõlgitud ka eesti keelde, sh Jalose Finlandia auhinna pälvinud romaan „Taevakumm“ (tlk Piret Saluri).

    Laste- ja noortekirjandus

    Katja Bargum, „Myrornas rekordbok“ / „Muurahaisten ennätyskirja“ ehk „Sipelgate rekordiraamat“ (Förlaget/Teos)
    Sofia Chanfreau, „Giraffens hjärta är ovanligt stort“ / „Kirahvin sydän on tavattoman suuri“ ehk „Kaelkirjaku süda on tavatult suur“ (Schildts & Söderströms / S&S)
    Saara Kekäläinen, „Valpuri ja vaarallinen aamupuuro“ ehk „Valpuri ja ohtlik puder“ (Tammi)
    Reetta Niemelä, „Mustan Kuun majatalo“ ehk „Musta Kuu võõrastemaja“ (Lasten Keskus)
    Marisha Rasi-Koskinen, „Pudonneet“ ehk „Kukkujad“ (WSOY)
    Ellen Strömberg, „Vi ska ju bara cykla förbi“ / „Mehän vaan mennään siitä ohi“ ehk „Me läheme ju lihtsalt mööda“ (Schildts & Söderströms / S&S)

    Mõttekirjandus

    Anu Kantola & töörühm, „Soome kaheksa mulli. Ühiskonna muutuste lood“
    Maria Katajavuori, „Valas lasimaljassa. Miten vangitsemme itsemme ympäristötuhon ansaan“ ehk „Vaal klaaskausis. Kuidas me keskkonda hävitades ise lõksu jääme“ (Atena)
    Annika Luther, „Rågen. En spretig histooria“ / „Rukiin viljava histooria“ ehk „Rukki viljakas ajalugu“ (Schildts & Söderströms / S&S)
    Hannu Salmi, „Tunteiden palo. Turku liekeissä 1827“ ehk „Tunded leekides. Turu linna tulekahju 1827“ (Otava)
    Timo R. Stewart, „Luvatun maan lumo. Israelin kristityt ystävät Suomessa“ ehk „Tõotatud maa lummus. Iisraeli kristlastest sõbrad Soomes“ (Gaudeamus)
    Ville-Juhani Sutinen, „Vaivan arvoista. Esseitä poikkeuskirjallisuudesta“ ehk „Vaeva väärt. Esseed kirjandusest“ (Avain)

    Teate on vahendanud Soome Instituut.
    Vaata lisa finst.ee.

  • ,

    Kristi Kongi ja Mare Vint Tartu Kunstimajas

    Reedel, 11. novembril kell 18.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis maalikunstnik Kristi Kongi ja graafik Mare Vindi ühisnäitus „Selleks, et tajuda valgust, pead sulgema silmad“.

    Esmapilgul näib nende kahe vägagi individuaalse käekirjaga looja positsioon olevat lausa vastandlik. Mare Vindi metafüüsilised, peaaegu mustvalged maastikud nõuavad oma tagasihoidlikus pingestatuses vaikset mõtisklust. Kristi Kongi seevastu rahmab vaataja oma lõputult värvikirevasse maailma, kus sügavad tumedad tooniüleminekud vahelduvad pastelsete variatsioonidega, ning rõhutab teoseid ümbritsevat ruumi kaasates veelgi oma loomingu kõikehõlmavust.

    Kuid värvil ja selle (pea täielikul) puudumisel on siiski ühisosa: valgus. Mõlemad kunstnikud on seda oma teostes nii otseselt kui kaudselt kasutanud ning selle kohalolu, kui nii võib öelda, ka kujutanud. Kuna valgus on nende ühisosa, pakuvad nad vaatajale erinevaid viise ja võimalusi selle tunnetamiseks, mille tulemusel moodustub galeriisse erinevate aegade ja kohtade rütmis kulgemine, kus värv ja värvitus asuvad koos teine-teist esile tõstma.

    Kuraator Peeter Talvistu tegi kunstnikele ettepaneku teha ühine näitus juba 2018. aastal ning mõlemad autorid läksid sellega koheselt kaasa. „Nägin neis mõlemas teatud sarnast läbitunnetatust ning mul polnud kordagi arvamust, et nad hakkaksid galeriis omavahel konkureerima, vaid pigem mõjuksid toetavalt. Kahjuks hakkas Mare tervis halvenema ning praegu pole teda enam meiega, et lõpliku tulemuse osas sõna sekka öelda. Samas on Kristi saanud mitu aastat Mare loomingu peale mõelda ning sellest inspireerituna nii enda töid kui tervet näitusekomplekti komponeerida.“

    Kristi Kongi (s 1985) on õppinud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias. Muuhulgas on ta olnud Sadolini kunstipreemia (2013, nüüd Akzo Nobel), Konrad Mäe preemia (2017) ja Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia (2021) laureaat. Ajavahemikus 2022–2024 on ta üks kunstnikupalga saajaid. Kuigi Kongil on hiljuti Tartus toimunud isikunäituseid Kogo galeriis, oli tema viimane ülesastumine Tartu Kunstimajas 2013. aastal.

    Mare Vint (1942–2020) lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi klaasikunstnikuna, kuid on peamiselt tuntud graafiku ja joonistajana. Kristjan Raua preemia ja Valgetähe IV klassi teenetemärgi kõrval sai ta 2019. aastal Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali elutööpreemia. 1987. aastal toimus tal koos Andres Toltsiga ühisnäitus Tartu Kunstimajas.

    Näituse graafiline kujundaja on Tuuli Aule.

    Täname: Ahti Lill, Gristel Mänd, Eesti Kultuurkapital, Akzo Nobel, Eventech.

    Näitus toimub dialoogis Kogo galerii projektiga „Laura Põld Andres Toltsiga. Ühised jooned, jääkaru ja elevant“ (25.11.2022–28.01.2023, kuraator Šelda Puķīte). 10. detsembril kell 15.00 toimub Kogo galeriis algav ja Tartu Kunstimajas lõppev näituste jalutuskäik ning kunstnike ja kuraatorite vestlus.

    „Selleks, et tajuda valgust, pead sulgema silmad“ on avatud 11. detsembrini.

    www.kunstimaja.ee
    facebook.com/kunstimaja
    Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
    Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

  • ,

    Erik Alalooga Tartu Kunstimajas

    Reedel, 11. novembril kell 18.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Erik Alalooga isikunäitus „Vabastatud masinad“.

    Kunstnik kutsub kõiki kümblema lainetavas helimassiivis, sest monumentaalgalerii on täidetud helimasinatega. Suured ja väikesed, akustilised ja võimendatud, mahedad ja agressiivsed, kiired ja aeglased objektid võimaldavad kogeda erinevaid helimustreid piiramatus kombinatsioonide valikus.

    Kunstnik selgitab: „Masinate vabastamise kampaania käigus on õnnestunud anda uus identiteet kümnele auto kojamehemootorile ning viiele diskokera mootorile. Enam iial ei pea need sooritama tuimasid liigutusi, et nühkida tuuleklaasilt veepiisku ja linnusitta ega ketrama ööde kaupa tobedat peegelkera higiste ja hööritavate kehade rõõmuks. Monotoonsed rütmid on asendunud dünaamilistega. Lakkamatult soontes pulseeriva alalis– või vahelduvvoolu asemel tuksleb masin juhusegeneraatori ettearvamatutes rütmides. Kapotikaane alust klaustrofoobiat või ööklubi lae üksindust igaveseks hüljates moodustatakse oma mudelikaaslastega ühendatud süsteeme, luuakse kaleidoskoopilisi rütmimustreid ning domineeritakse ruumis. Inimene on siin vaid vaatleja.“

    Erik Alalooga (s 1974) on Tallinnas elav visuaalkunstnik, esitaja, lavastaja, helikunstnik, õpetaja ning kultuurikorraldaja. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias skulptuurieriala ja magistrikraadi omandanud interdistsiplinaarsetes kunstides. 2018. aastast alates õpib Eesti Muusika ja Teatriakadeemia teatrikunsti doktoriõppes. Ta on töötanud EKA IDK õppetooli dotsendina (2006–2010) ning tegevuskunstide õppetooli juhatajana (2010–2013). Hetkel töötab EKA skulptuuri stuudio juhatajana. Alalooga on esinenud näituste ja performance´ite ning eksperimentaalkontsertidega Eestis, Põhja- ja Baltimaades, Saksamaal, Portugalis, Tšehhis, Venemaal, Šveitsis, Austrias, Prantsusmaal, USA-s, Austraalias.

    Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
    Näitus on avatud 11. detsembrini.

    www.kunstimaja.ee
    facebook.com/kunstimaja
    Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
    Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

  • Sel reedel Sirbis

    Õhkpadi, millelt lendu tõusta. Karin Allik vestles Jaak Printsiga
    Usutavasti ma ei liialda, kui väidan, et EMTA lavakunstikool on Eestis üks müstifitseeritumaid õppeasutusi. Pinev konkurents, mainekas vilistlaskond ja eestlaste üldine teatriimetlus loovad kooli ümber maagilise aura, mida kannustab ka asjaolu, et õpe toimub küllaltki väikeses ringis ning kahel esimesel aastal publiku silme alt eemal. Nõnda võibki teinekord jääda mulje, et koolis sünnib mingi müstiline metamorfoos: uksest astuvad tavalised noored sisse ning hiljem valmis teatritegijad välja. Tegelikult on lugu palju maisem. „Ilma katkematu tööta iseenda kallal edasiminekut ei toimu,“ ütleb lavakunstikooli XXXI lennu juhendaja Jaak Prints.
    Printsi juhendatud kursuse esimene diplomilavastus „Tiit Pagu“, mis esietendus oktoobris Tallinna Linnateatris, annabki põhjuse heita valgust XXXI lennu õppeaastatele, näitlikustamaks katkematut tööd lavakunstikoolis.
    + Tallinna Linnateatri ja EMTA lavakunstikooli „Tiit Pagu“ arvustus

    Eesti arhitektuuripreemiate nominendid
    Arhitektide, sisearhitektide ja maastikuarhitektide liidu ning kultuurkapitali preemiate laureaadid kuulutatakse välja 2023. aasta 28. jaanuaril.

    LEELE VÄLJA: Muusikutele paradiis, linnaruumile tühjad pihud
    Muusika- ja balletikooli uue hoone välisilme on idee teostamisel kannatada saanud, kuid seest leiab nii majesteetlikkust kui ka kodutunnet.
    Igal aastal valmib mitu haridushoonet ja on rõõm tõdeda, et enamik neist pälvib tähelepanu ka arhitektuuriringkondades, jõuab preemianominentide hulka ja saab rikkaliku kajastuse ka ajakirjanduses. Kvaliteetne õpiruum hakkab muutuma normaalsuseks. Oma jõulise panuse annab sellesse ka Muba.

    Vene ühiskonna põhivektor on apaatia Valle-Sten Maiste intervjueeris Mihhail Truninit
    „Venemaaga seonduvalt kogeme praegu palju raevu ja agressiooni ja tulevik on tume. Režiimi langemise tõenäosust võib võrrelda maavärinaga: igal ajahetkel on ta äärmiselt vähetõenäoline, kuid ometi see mõnikord juhtub,“ arvab vene filoloog Mihhail Trunin.

    Mitte tuhkatriinulugu, vaid antiiktragöödia. Pille-Riin Larm intervjueeris Kristina Sabaliauskaitėt
    Hea ajaloolise romaani vältimatud komponendid on kindlasti haarav narratiiv ja ajalooline usutavus, aga ka ajatu sõnum ja autori keeleanne. Leedu autori Kristina Sabaliauskaitė diloogia „Peetri keisrinna“ puhul on kõik need tingimused täidetud. Vähe sellest: lisagem uudne vaatenurk pealtnäha tuttavale teemale, teksti ebatavaliselt tugev aistingulisus, üha kasvav päevakajalisus ja veel mingi sõnastamatu koostisosa. Mis siis imestada, et „Peetri keisrinnast“ on saanud nähtus. Tiina Katteli vahendusel on nähtusele osaks langenud ebatavaline menu ka Eestis. Uurisin romaani fenomeni kohta selle autorilt Kristina Sabaliauskaitėlt.
    + Kristina Sabaliauskaitė romaani „Peetri keisrinna“ II osa arvustus

    TRISTAN PRIIMÄGI: Õuduste sümfoonia
    Kui Bram Stoker avaldas 1897. aastal romaani „Dracula“, siis ei osanud ta ilmselt arvata, et toob kogu maailma teadvusse koletisemüüdi – vampiirid –, mida ekspluateeritakse edukalt veel tänase päevani väga erinevates vormides. Filmikunstis sirgus saatuse tahtel Dracula sugupuust lausa kaks oksa, mis kuuluvad küll ühe puu külge, ent on võrdlemisi erinevad – Dracula ja Nosferatu.

    GERMAN GOLUB: Kui vanad inimesed avastavad TikToki
    28. oktoobril ilmus Sirbis intervjuu Eesti Filmi Instituudi juhi Edith Sepaga. Tema kommentaarid andsid aimu EFI tegelikust suhtumisest nii noortesse filmitegijatesse kui ka Eesti ainsasse filmikooli BFMi ehk Balti filmi, meedia ja kunstide instituuti. Jääb mulje, justkui oleks Eestis säilinud tava mitte hakata eesriiet eest tõmbama, kui jutt puudutab ülemusi ja/või institutsioone, kellest sõltub sinu koht või töö valdkonnas. Mina kui noor Eesti režissöör ja BFMi filmikunsti eriala vilistlane ei tohi ega taha selliste sõnumite järel vaikida.

    AIJA SAKOVA: Teadusraamatukogu kui ajatu ruum ja muutuste kiirendi
    Kujutlege, et te saabute pikemalt Ameerika-reisilt mõnda Euroopa linna, olgu selleks Vilnius, Regensburg, Leiden, Tartu või Tallinn. Te jalutate Euroopa linna südames vanade majade keskel ja tajute korraga sealset aja- ja kultuurilugu, selle paiga vanust ja juuri. Need on linnad, kus on elatud, kaubeldud, haridust omandatud ja raamatuid trükitud sajandeid.
    Esimesed trükikojad asutati Tartus ja Tallinnas 1630. aastatel.

    KURMO KONSA: Mängumaailmadest Matrixisse
    Kuigi võidakse arvata, et midagi enamat Googleʼist, Facebookist ja õppivatest algoritmidest ei saagi olla ja et need jäävad meiega igaveseks, pole see kindlasti nii. Viimasel ajal on suure tähelepanu all virtuaalreaalsus ja metaversumid. Vähemalt arvutitehnoloogiate ajaskaalas ammusest ajast tuntud tehnikale andis uue tuule tiibadesse Facebooki juhi Mark Zuckerbergi avaldus 2021. aasta oktoobris, et firma nimetatakse ümber Metaks ja keskendutakse virtuaalreaalse metaversumi loomisele ning kuigi Meta kaotab oma metaversumisse panustades rohkem kui kunagi varem, käsib Zuckerberg investoritel ja töötajatel ennast usaldada.

    Märkamatu töö. Indrek Sirkel intervjueeris Linda van Deursenit
    26. oktoobril pidas kunstiakadeemia aulas avatud loengu Hollandi graafiline disainer Linda van Deursen. 1987. aastal asutas ta koos Armand Mevisega nüüdseks maailmakuulsa disainistuudio Mevis en van Deursen, mille klientideks on olnud muu hulgas Amsterdami Stedelijki kunstimuuseum, Kasseli „Documenta 14“, Berliini Haus der Kulturen der Welt, Chicago kaasaegse kunsti muuseum, Rotterdami arhitektuuribiennaal ja Veneetsia arhitektuuribiennaal.

    MARGUS OTT: Argidialektika XII. Hargmeie
    Olen sinuga rängas tülis. Ründame teineteist sõnade ja kehaga. Tundub, et sa oled täiesti eraldi, väline, minu piiri taga. Ja et mina olen sinu suhtes täiesti väline, s.t üleni ja täielikult iseenda sees, oma piiri sees. Piir jagab meid kahte lehte, sina seal ja mina siin.

    Arvustamisel
    Tauno Vahteri romaan „Hea venelane“
    almanahh „No More Amber“
    nüüdismuusika festival „Afekt“
    ERSO „Audiospaa“ sarja kontsert „Back to the Future“
    Estonia ooperi „Falstaff“ kontsertettekanne
    Florian Wahli plaat „Katarsis garanteeritud“
    näitus „Dekoloniseeritud ökoloogiad“ Riia Kunstihoones
    Narva muuseumi kunstigalerii püsiekspositsioon „Elu või karma? Narva lood“
    Diana Rodgersi ja Robb Wolfi raamat „Püha lehm“
    dokumentaalfilm „Kõigest loomad“
    mängufilm „Puuraiduri lugu“

  • ,

    Kersti Rattus Tartu Kunstimajas

    Reedel, 11. novembril kell 18.00 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis Kersti Rattuse isikunäitus „Muutuste aed“.

    Näitus on sissevaade kunstniku viimase aja otsingutesse ja sisuline vaade kunstniku poolt käidud teele.

    Näitusel olevad tööd on ühel või teisel viisil pühendatud taimede elule. Tööde hulgas on aga ka üks maal varasemast ajast, mil inimsuhted tundusid kogu eksistentsi ära määravat, ning üks kangatrükk meenutab samuti neid ammuseid aegu.

    „Aed kui metafoor võib üsna üle ekspluateeritud olla, aga mulle on see praegusel eluhetkel väga hinge- ja ihuligi,“ mõtiskleb kunstnik. „Seitsmekümneseks saades olen taibanud, et minu aed on mulle omamoodi elust väljumise strateegia, vaikne kõiksusesse ja igavikku lahustumine. Oma aias kohtun päriselt nii elu lõplikkuse kui lõpmatusega, aias tunnen isiklikku osadust selles elumüsteeriumis.“

    Kersti Rattus (s 1952) õppis ERKIs teatrikujundust ja maalikunsti. 1995. aastast on ta olnud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud (aastast 1997 dotsent), õpetades maali, kompositsiooni ja teatrikunsti visuaaltehnoloogiat. Kujundanud aastast 1997 Viljandi pärimusmuusika festivali ja aastatel 2006–2012 Tartu Hansapäevade esinemispaiku. Ta on rühmituse Para ’89 üks asutajaliikmeid. 1990. aastal pälvis Rattus Konrad Mäe medali.

    Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
    Näitus on avatud 11. detsembrini.

    www.kunstimaja.ee
    facebook.com/kunstimaja
    Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
    Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

  • ,

    Kolmeteistkümnes Hullunud Tartu kutsub mõtisklema vägivalla vormide üle

    11. ja 12. novembril 2022 toimub kolmeteistkümnendat korda rahvusvaheline interdistsiplinaarne festival “Hullunud Tartu”. Kahepäevane festival, mille põhiprogramm leiab aset Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubis Salong (Vanemuise 19), kannab seekord alapealkirja “Vägivalla hääled” ning toob kokku kirjanikud, kunstnikud ja muusikud üle Eesti ning teistestki riikidest.

    Tänavune teemavalik sai tõuke Taani Kultuuri Instituudi rändnäitusest
    Voices of Violence, mis koostöös festivaliga Tartusse jõuab. Näitus avatakse festivali eelsündmusena Kogo galeriis 10. novembril kell 18.00 ning seda eksponeeritakse galeriis kuni 19. Novembrini, misjärel saab 22. Novembrist 6. Detsembrini näitusega tutvuda TÜ maailma keelte ja kultuuride kolledži õppehoones (Lossi 3) Näitus koosneb 35 lühivideost, kus tuntud Taani, Islandi, Eesti, Läti, Leedu ja Valgevene näitlejannad esitavad anonüümseid lugusid soopõhisest vägivallast, paljastades jäljed, mis need läbielamised on naistesse siin- ja sealpool piire jätnud.

    Lisaks näitusega seotusele osutab festivali seekordne teemavalik vägivalla olemusele ja vormidele laiemalt, seadmata küll esinejatele kindlaid piire, kuid kutsudes neid võimalusel oma loomingus ja etteastetes seda ühel või teisel viisil mõtestama. Kahe päeva jooksul astub kultuuriklubis Salong üles enam kui 15 kirjanikku, lisaks pakub programm muusikat ja videot, kohal on ka tänavuse linnakirjaniku Paavo Matsini marionett-teater „Čertik”. Festival viib seekord huvilisi ka mujale linnaruumi – esimesel päeval juhatab kava sisse ekskursioon Raadi kalmistul Kaspar Jassa juhtimisel.

    Festivali kava:

    NELJAPÄEV (10. XI 2022)
    18.00 Näituse “Voices of Violence” avamine Kogo galeriis

    REEDE (11. XI 2022)
    15.00–16.30 Kaspar Jassa surnuaiaretk. Kogunemine Raadi kalmistu peaväravas.
    17.00–18.00 kogunemine ja Iso Pullo avasõnad
    18.00–19.00 Mehis Heinsaar / Triin Paja / Janar Sarapu
    19.00–20.20 Runobänd ”Las cuervas trágicas”: Kätlin Kaldmaa ja Hanneleele Kaldmaa / Kristel Mägedi-Vaik ja Mait Vaik
    20.20–21.00 Aapo Ilves
    21.00–21.30 Heidi Iivari, Karl Kruuse ja Aksel Lõbu luulemuusikavideo “Armukesed” esiesitlus
    22.00–… Pidu (DJ Slim Lill ja DJ Kaspar Jassa)

    LAUPÄEV (12. XI 2022)
    17.00–18.00 kogunemine ja linnakirjanik Paavo Matsini marionett-teater „Čertik“
    18.00–19.00 Maimu Berg / Kaija Kängsepp / Andra Teede
    19.00–20.00 Anna Kaare / Jelena Glazova (LV)
    20.00–21.00 Maarja Pärtna ja Vootele Ruusmaa / David Hartley (UK)
    21.30–22.30 Kaisa Ling Thing

    Hullunud Tartu peakorraldajad on Eesti Kirjanduse Selts ja raamatupood Utoopia, partneriteks on Eesti Kirjanike Liit, Kogo galerii ning Taani Kultuuri Instituut Eestis, Lätis ja Leedus.

    Festivali toetavad Tartu linn ja Eesti Kultuurkapital.
    Festival kuulub UNESCO kirjanduslinna Tartu programmi.

  • ,

    Kumu lõpetab filmihooaja pühendusega Pink Floydile

    Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sari lõpetab sügishooaja tavapärasest erinevalt, kui ekraanile jõuab üks kõigi aegade paremaid muusikafilme „Pink Floyd: The Wall”.
    „Mida kuradit see nüüd oli?” olevat legendi järgi küsinud Steven Spielberg kohe pärast selle esimest seanssi, mis leidis aset 1982. aastal Cannes´i festivalil.
    Tänavu möödub filmi väljatulekust 40 aastat ja seda tähistatakse üle terve maailma.
    Alan Parkeri ühiskonnakriitiline mängufilm põhineb Pink Floydi 1979. aastal ilmunud plaadil ja jutustab piinatud muusikust, kes vähehaaval hullusesse vajudes ehitab enese ümber füüsilise ja emotsionaalse müüri, et end maailma eest kaitsta. Stsenaariumi kirjutas ansambli liider Roger Waters ja peaosa mängib Bob Geldof.
    „See on film, mille teema on siin ja praegu veelgi päevakajalisem kui 40 aastat tagasi,” ütles üks Kumu Dokumentaali korraldajatest Helmut Jänes.
    Kolmapäeval, 9. novembril kell 18 Kumu auditooriumis aset leidva seansi juhatab sisse kultuurikriitik Janar Ala.
    Enne seanssi toimub ka Pink Floydi ja PÖFFi teemaline Kahoot-mäng, mille auhinnad on välja pannud PÖFF ja Kumu.
    Sarja uus hooaeg algab 4. jaanuaril.
    Kultuuriteemaliste filmide sarja „Kumu dokumentaal” korraldavad Kumu ja PÖFF. Sissepääs kõigile selle sarja seanssidele on prii.
    Kava vaata https://kumu.poff.ee/.

  • ,

    Müürilehe autoteemaline novembrinumber

    Aeglased pöörded, lugemisnauding, sujuvad žanrilised käiguvahetused, ootamatud mõttekurvid – kõike seda pakub Müürilehe autole pühendatud novembrinumber. Paneme Hannes Aava juhatusel rallirahvale omaselt esmalt kiivri pähe ja vaatame sügavale eestlase identiteedi sisse.

    Seejärel vajutavad Mats-Laes Nuter automaksust ja Aleksander Tsapov autostumise lõpust linnades rääkides julgete ideedega gaasi põhja. Putitame kultuuriinimeste autolugusid kuulates pisut auto sotsiaalset renomeed. Aga lõppsõna anname ikkagi mitte_tallinnale, kes lahkab rumalaid ettekäändeid auto omamise õigustamiseks.

    Teemaosas veel infograafik auto olelusringist, Sander Varuski ülevaade autost popkultuuris ja Johan Huimerindi nimekiri Eesti autoskeene kurioosseimatest sopistustest.

    Henri Kõiv ja Sanna Kartau kontrollivad noortega suheldes Eesti vasakpoolsuse pulssi. Maia Tammjärv vestleb kvääriajaloolaste Rebeka Põldsami ja Andreas Kalkuniga. Mariliis Mõttus piilub Kitty Florentine’i muusika sisse.

     Lehes on ka kaks päevikut: Johanna Kuzmenko Kunstihoone kolimispäevik ning Maris Pedaja roheline päevaraamat. Arvustamisele tulevad Vladimir Loginovi dokumentaalfilm “Hipodroom” ja François Schuiteni ja Benoît Peetersi graafiline romaan „Brüsel”.

    Värskeimaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest aadressil muurileht.ee või liitu kirjalistiga.

  • ,

    November Eesti Arhitektuurimuuseumis

    Tallinna Arhitektuuribiennaali peanäitust „Söödav“ näeb Rotermanni soolalaos 20. novembrini. Näitusel on veel kaks avalikku giidituuri laupäeval, 19. novembril nii vene kui ka eesti keeles. Näitusega haakub ka isadepäeva eelne töötuba, kus saab meisterdada söödava linnusöögimaja.

    Muuseum ootab uudistama ka Eesti arhitektuuri 20. ja 21. sajandi ajalugu koos esindusliku maketikogu väljapanekuga püsinäitusel „Elav ruum“. Näituselkäigule annab lisateadmisi audiogiid oma lugudega ning sõrmedega vaadatavad maketid. Ajaloolise, 1908. aastal valminud Rotermanni soolalao algses soolaladustamise keldris saavad aga igas vanuses uudishimulikud uudistada ehitatud keskkonda mõistma õpetavat näitust „Uuri ruumi!“.

    Laupäeval, 12. novembril kell 11–14 ootame meie muuseumiõpetaja ja skulptori Iris Jurma-Kanguri juhendatavasse TAB 2022 Söödav(ate) Majade töötuppa. Tallinna Arhitektuuribiennaali teemast – sööv ning söödav arhitektuur – tõukuv praktiline, lõbus ja saabuvasse talve igati sobituv workshop, kus iga soovija saab haamriga näpu pihta lüüa, ehitades endale Söödav(ate) linnutoidumaja. Töötuppa on oodatud loomulikult isad-vanaisad oma järeltulijatele töövõtteid edasi andma, aga ka kõik teised, kes tunnevad, et poest linnutoidumaja ostmine on liiga lihtne, kui mitte igav.
    Kohapeal ehitame papist, võrgust, puidust, bambusest ja muust igapäevasest ning sageli ka ülejäävast materjalist toidumajad, mis koosnevadki vähemalt osaliselt linnutoidust – rasvast ja seemnetest ja miks mitte ka muust sobivast.
    Kohapeal on olemas materjal linnutoidumajade ehitamiseks, valik tööriistu ja tüüpilisem linnutoit – rasvapallid, searasv, seemned. Kodust võib kaasa võtta alternatiivsemat kraami – viljapäid, kuivatatud õunu või muud, mida kodus leidub.
    Töötoa hind on 18 € (1 maja) ning vajalik on etteregistreerimine.

    Laupäeval, 19. novembril on kaks giidiga tuuri TABi näitusel „Söödav“, teejuhiks arhitekt Ivan Sergejev, kes on olnud tänavuse Tallinna Arhitektuuribiennaali Eesti-poolne konsultant. Venekeelne tuur algab kell 12 ja eestikeelne kell 14. Tuuril osalemiseks piisab muuseumipiletist.

    Teisipäeval, 22. novembril kell 18 on järjekordne õhtu sarjas (H)arutus. Seekord (h)arutatakse teemat „Kallis toasoe“ ehk energiakriisi üle, vestluse fookus on ehitus- ja projekteerimisvaldkonnal. Mida saab arhitekt ära teha, et majad oleksid energiatõhusamad ning inimesed ei peaks silmitsi seisma niivõrd suurte kütteprobleemidega? Milline on kõige optimaalsem viis vanade hoonete kasutamiseks? Rohkem loe meie veebilehelt.

    Reedel, 25. novembril kell 15.45 algab Avatud Majade sarja 73. ringkäik. Seekord külastame Fahle kvartalit, mille lugu ulatub tagasi keskaega ehk 13. sajandisse, mil samasse asukohta, Härjapea jõe kallastele rajati vesiveskid, mis arenesid ajapikku tehaseks ja vabrikuteks.
    Vabriku direktori Emil Fahle järgi nime saanud Fahle kvartali tunneme ära eeskätt 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses kerkinud tselluloosi- ja paberivabriku paekivihoonete järgi. Toonagi tegutsesid kvartalis nimekad arhitektid, näiteks Jacques Rosenbaum ja Erich Jacoby. 21. sajandi Fahle kvartal on ärilinnak, kus kohtab kaasaegseid kihistusi klaasist ja terasest. Arhitektuuribüroode LUMIA ja Stuudio ARGUS käe all valmisid Fahle pargi kontorid ning preemiaid pälvinud Fahle pargi sisegalerii, kus töötasid kaasa Kino maastikuarhitektid.
    Tuuri pärliks on Fahle kvartali katlamaja, mis on viimane restaureerimist ootav muinsusobjekt piirkonnas. Piletid hinnaga 12 eurot saab Fientast.

    Et 25. november on novembrikuu viimane reede, on muuseum traditsiooniliselt külastajatele tasuta avatud. Muuseumipood on avatud koos muuseumiga teisipäevast pühapäevani kell 11–18, muuseumi e-poest saab kingitusi ja raamatuid leida teile sobival ajal veebilehelt https://arhitektuurimuuseum.ee/pood/.

     

     

     

  • Loe Sirpi!

    Accordionfest

    festival „Ideejazz“

    Kadri-Ann Sumera ja Talvi Hundi „Runoviisid ajastute valguses“

    Līga Spunde multimeediainstallatsioon „Ükski õnnistus ei ole kurjast“ Lille’i videokunstimessil

    Wiiralti preemia näitus

    Kinoteatri „… Eetika“

    mängufilm „Kõik meie hirmud“

    dokumentaalfilm „Hipodroom“

    telesari „Avamaa“

Sirp