Muinaslugu muusikast

Võiks arvata, et pärast traditsiooniliselt kõiksugustest kultuuriüritustest üle­küllastunud jõulukuud on uue aasta algus rahulikum, aga äsja lõppenud jaanuar tõestas ilmekalt, kui rikkalik on ürituste arvult, žanridelt ja ampluaalt pealinna kultuurielu ning kui palju on meil suurepäraseid tegijaid, nii esinejaid kui ka korraldajaid. Mis aga kõige tähtsam: publikut jagub! Vähemasti neil kontsertidel, mida mina külastasin, olid saalid pilgeni täis ja see on praeguses kõledas majandusolukorras ääretult südant­soojendav.

12. jaanuaril astus Estonia kontserdi­saalis üles maailmakuulus vokaal­ansambel The King’s Singers. Nagu kontserdi pealkiri „Põhjala valgus. Virmalised“ aimata laseb, olid kavas peamiselt Skandinaavia ja eesti heliloojate teosed, millega sooviti läbi briti kerge huumori pakkuda „sooje tundeid külma kliimasse“. Tõesti, nii neetult halli ilma, millega meid sel talvel on „õnnistatud“, kulub igasugune soojus ära! Kava oli jagatud eri peatükkidesse, kus tehti sümboolne kummardus rootsi heliloojale Hugo Alfvénile, kelle sünnist möödub sel aastal 150 aastat, Rootsis senini tegutsevale vokaalansamblile The Real Group ning Veljo Tormisele, kelle teosed – elu pidevat kulgemist sümboliseeriv, rütmiga meisterlikult mängiv „Ratas“ „Bulgaaria triptühhonist“ (1978) ning The King’s Singersile 1992. aastal loodud „Piiskop ja pagan“ – tulid ettekandele kontserdi teises pooles.

Tabasin end mõttelt, et kui mina oleksin koorijuht, võtaksin Alfvéni laulud küll oma koori repertuaari, sest tema seaded (sel õhtul kuuldud Gotlandi rahva­laul „Uti vår hage“ ehk „Metsas kord käia“ ja „Och jungfrun hon går i ringen“ ehk „Punapaela laul“) on kerged, rõõmsad ja vaimukad. Eriliselt võluvalt kõlasid aga Alfvéni enda (mitte seadena) kirjutatud „Aftonen“ ehk „Õhtu“ (1942) ja Waldemar Åhléni (1894–1982) „Sommarpsalm“ ehk „Suvepsalm“ (1923–1928), millest on kujunenud Rootsi mitteametlik hümn ja mida sobib iseloomustama vaid üks sõna – imeilus. Sama sõna sobinuks ka kontserdi lõppu, kui lisapalana esitatud Gustav Ernesaksa laulu „Mu isamaa on minu arm“ peale tõusis kogu saalis viibinud publik püsti ning laulis ansambliga kaasa – esiti mõned üksikud hääled, aga mida salm edasi, seda julgemalt. Naljaga pooleks võin nüüd minagi väita, et olen laulnud koos The King’s Singersiga! Kindlasti mitte nii kõlavalt kui rida tagapool istunud Eesti Rahvusmeeskoori bassirühma liikmed, aga siiski.

Ansambli esituse asjus olen aga natukene nõutu, sest maailmakuulsat The King’s Singersit kritiseerida tundub vaat et pühaduse teotusena. Jäi mulje, et kõik parimate kavatsustega tehtud austusavaldused põhjamaisele muusikale jäid lauljaile natuke võõraks ning ansambli hiilgus pääses täielikult esile peamiselt nende n-ö stamprepertuaaris, mida on viimaste aastate jooksul koosseisus läbi tehtud arvestatavale noorenduskuurile vaatamata palju lauldud. Ehk ei olnudki sestap küsimus muus, kui et uus kava nõudnuks rohkem sisselaulmist, aga ootused kontserdile olid suured?

Laulud originaalkeeles

Tõeliselt õdusaks kujunes 13. jaanuari õhtu džässiklubis Philly Joe’s, kus esines trio Helin-Mari Arder (laul, klaver), Mart Soo (kitarr) ja Ara Yaralyan (kontrabass). Ma ei ole väga sage džässikontsertidel käija, mistõttu võrdlusi teiste samalaadsete kooslustega on vähe. Söandan siiski arvata, et nii heas balansis ja üksteist poolelt sõnalt või isegi sootuks sõnatult mõistvat ansamblit saab kuulda harva. Seda enam et repertuaarivalik oli mitmekülgne ja hõlmas selliseid maailma džässi­klassikasse kuuluvaid teoseid, nagu viimase lisapalana kõlanud Antônio Carlos Jobimi (1927–1994) „Garota de Ipanema“ ehk „Tütarlaps Ipanemast“, aga ka meie oma Raimond Valgre teiste lauludega võrreldes mitte nii tuntud, ent kindlasti taas avastamist vääriv „See, keda armastasin, kuulub teisele“ ja rangelt võttes üldse mitte džässižanrisse kuuluva Arnold Golandi (1928–2001) laul („It Hurts to Say Goodbye“), mille prantsuskeelse versiooni „Comment te dire adieu“ laulis 1968. aastal kuulsaks prantsuse lauljatar Françoise Hardy.

Kõik laulud kõlasid sel õhtul originaalkeeltes, sest peale prantsuse keele õpingute Tartu ülikoolis on Helin-Mari omandanud ka teisi võõrkeeli ning neis laulmine õnnestub tal tõepoolest suurepäraselt. Väga sümpaatsed olid ka Helin-Mari enda, poetesside Eeva Pargi ja Airis Erme luuletustele loodud laulud „Talve esimene hommik“ ja „Igaühel on oma“, millest igaüks oli justkui pisike omanäoline maailm. Näib, et Erme sõna on Arderile ja Arderi muusika Ermele nii omane, et orgaanilisemat koostööd on raske ette kujutada.

Tõeline Gesamtkunstwerk

Erakordselt õnnestunud oli ka 19. jaanuaril esietendunud, Eesti Draamateatri, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Eesti Kontserdi koostöös ilmavalgust näinud ning mõnede kriitikute arvamuse põhjal juba aasta teatrisündmuseks tituleeritud William Shakespeare’i „Macbeth“, mille lavastajad, lava- ja videokujundajad on Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Lavastuse lahutamatu osa oli ERSO esituses ja Olari Eltsi juhatusel kõlanud Lepo Sumera muusika: „Pikseloits“ (1983) ning katkendid sümfooniatest nr 1 (1981), nr 2 (1984), nr 3 (1998), nr 4 (1992), nr 5 (1995) ja nr 6 (2000).

Mõnevõrra häiris, et enne esietendust nimetati kommunikatsioonis ERSOt ja Sumera muusikat lavastust võimendavaks. Minu hinnangul on tegu tõelise draamat, muusikat, filmi, valgust ja kujundust ühendava Gesamtkunstwerk’iga, kus kõigil neil elementidel on võrdselt kandev roll ning mida seetõttu võib selles kontekstis vabalt võrrelda näiteks ooperiga. Kui ooperi puhul öeldaks, et soliste ja koori võimendas orkester, kõlaks see pentsikult, ehkki mõistan, et Shakespeare’i teksti ja Sumera muusikat lahutab 500 aastat ja et nende teoseid poleks ilma Ojasoo, Semperi ja Eltsi „sekkumiseta“ tõenäoliselt, ja piltlikult väljendudes, kunagi ühte patta pandud. Ent see üheks liitmine oli tehtud nii peenelt ja oskuslikult, et tekkis orgaaniline sümbioos.

Veelgi nauditavam oli aga näitleja­töö: praegu ei turgatagi pähe ühtegi teist draamalavastust, kus oleks korraga laval selline hiilgevormis näitlejate plejaad! Palun ärge saage minust valesti aru: seda, et Mait Malmsten on väga hea näitleja, teame kõik. Siin pole midagi uut ega üllatavat. Aga et nii hea? Vägisi meenub ühe kunagise viiuli­pedagoogi ütlus „saab ka paremini“, mida ta armastas oma õpilastele korrata isegi pärast õnnestunud esinemisi, mis vääri­nuks ehk natuke toetavamat ja kiitvamat õlale­patsutust. Aga näe, Malmsten tõestab, et see ongi võimalik: saabki ikka paremini ja paremini ning inimvõimetel vist ei olegi piiri.

Aga Macbethist poleks saanud see, kes temast sai, ilma leedi Macbethita. Neis rollides, mida mul on varem õnnestunud Helena Lotmani esituses näha, on ta kehastanud edasipüüdlikke tublisid tüdrukuid või sirgjoonelisi tänapäeva noori naisi. Sestap on tohutult hea meel, et lavastajad olid temas näinud midagi sootuks muud. Sest Lotmani leedis pole tubli tüdruku varjugi: on lihast ja luust, mitte millegi ega kellegi ees, ka oma mehe mitte, risti lööv naine. Ja see tema hullumisstseen …

Kuna moe-show’de catwalk’e meenutav lava on toodud otse saali publiku keskele, siis sünnib kogu see ime otse vaataja silmade kõrgusel ja käesirutuse kaugusel. Mäng toimub meie endi keskel ja meie endiga, sest võimuiha, mille nimel ollakse valmis reetma ja tapma ning kus kannatajaiks sootuks süütud, pole kuhugi kadunud. Viimane aasta on seda tõestanud ja seepärast raputab see lavastus läbi nii, nagu mitte miski enne seda. Kohutavalt raske on naasta tavaelu triviaalsusse.

Kontsertmeistriga kontsertlahingus

Sõjast ja lahingust, siiski märksa kergemast ja humoorikamast, ei olnud pääsu ka 21. jaanuaril Muba saalis, kus sarjas „Kontsertmeistrid“ musitseeris koos Tallinna Kammerorkestriga viiuldaja Hans Christian Aavik, kes Carl Nielseni nimelise rahvusvahelise konkursi I preemia võitjana tõusis publiku orbiiti möödunud aastal. Selles kontserdisarjas mängib orkester ilma dirigendita ja teosed on külaliskontsertmeistri valida ning peab ütlema, et Aaviku valik oli väga huvitav, sest vastukaaluks kuulsale ja palju mängitud Haydni „Lahkumissümfooniale“ esitati ka kaks palju vähem tuntud teost.

Nii kõlas avaloona Heinrich Biberi (1644–1704) „Battalia“ ehk „Lahing“, mis erinevalt paljudest teistest nii varem kui ka hiljem loodud n-ö lahinguteostest pole pateetilis-patriootlik, vaid, vastupidi, humoorikas ja groteskne, millest annavad tunnistust juba osade peal­kirjad: „Die liederliche Gesellschaft von allerley Humor“ ehk „Kõiksuguse huumori kõlvatu seltskond“ (II) ja „Der Mars“. Ning kui sõjajumal ise on juba sekkunud, tuleb paratamatult „Die Schlacht“ ehk „Lahing“ (V) ja seejärel „Lamento der verwunderten Musquertier“ ehk „Haavatud musketäride itk“ (VI). Lament, muide, kestis tunduvalt kauem kui lahing ise, mis näis olevat tõeline Blitzkrieg. Aga eks see ole elus ikka nii: haava lüüa on lihtne, aga katsu sa sellest paraneda …

Nali naljaks, ent tegelikult oli lugu äärmiselt huvitav: kui ei teaks, et see on pärit 1673. aastast, võiks selle huupi paigutada märksa hilisemasse aega, arvates, et tegu on näiteks mõne XX või XXI sajandi helilooja süidiga „vanas stiilis“. Sedavõrd tänapäevane on helikeel ja ka mõningad mänguvõtted (paberiga ettevalmistatud keeled, poogna col legno). Sisulisele huumorile ja groteskile vaatamata on mängutehniliselt tegu komplitseeritud, virtuoossust ja head koosmängu nõudva teosega, aga TKO sai muidugi kõigega hiilgavalt hakkama.

Järgmisena kõlanud Olli Mustoneni (1967) teose „Nonett keelpillidele nr 2“ kohta võib väita hoopis vastupidist: see 2000. aastal kirjutatud teos meenutab hoopis varasemat epohhi. Nõnda ootamatult heakõlaline on selle helikeel ning kõigist osadest on kuulda justkui sümboolset austusavaldust mõnele möödaniku suurele heliloojale: I osa (inquieto) algus meenutab Vivaldi „Aastaaegade“ „Talve“, II osa (allegro impetuoso) oma läbivalt punkteeritud rütmikaga mõnda Schuberti keelpillikvartetti. III osa (adagio) on justkui eelmise osa õrnem ja aeglasem variatsioon, see-eest IV osast (vivacissimo) kumab kohati läbi Soome suurim sümfonist Jean Sibelius ise.

Ametliku kava viimase loona (ütlen ette, et publik meelitas orkestrilt välja veel tervelt kolm lisalugu!) kõlas juba eelmainitud Joseph Haydni sümfoonia nr 45 fis-moll. Midagi pole öelda: Tallinna Kammerorkester on Eestis võib-olla ainuke orkester, kelle ühtsus – see tihti tabamatuks jääv ühine taipamine ja hingamine ilma mängijaid anonüümseks massiks muutmata – on laval olles tunda ja kuulda. Sel aastal 30. tegevusaastapäeva tähistava kollektiivi tuumik ongi täpselt nii kaua koos mänginud ja kindlasti tuntakse üksteist läbi ja lõhki. Aga selles, et ka uuemad liikmed on nii hästi integreerunud, on kindlasti oma osa mängijate õnnestunud valikul ja kindlal ettekujutusel just sellele orkestrile omasest kõlast, mida omakorda on mõjutanud ja kujundanud terve plejaad suurepäraseid välis- ja kodumaiseid dirigente, kes on TKOga aastate jooksul koostööd teinud.

Raketisõit

Sootuks teistsugustel kõlamaastikel rändasid 25. jaanuari õhtul Mustpeade maja keldrisaalis Tencu (Andres Tenusaar) ja eleOnora (Eleonora Kampe). Tencu on kõlaga eksperimenteeriv videokunstnik ja animafilmide lavastaja, eleOnora aga arhailisi, vokaalfüüsilist võimekust nõudvaid tehnikaid miksiv avangardvokalist. Nad ise on oma projekti iseloomustanud kui modulaarsüntesaatori ja abstraktse inimhääle kohtumist, aga mulle kui klassikalise muusikaga üleskasvanule näis, et neist kaanonitest ja reeglitest olin sattunud küll valgusaastate kaugusele.

Kui laenata üht mällu talletunud fraasi „Macbethist“, siis „ma räägin, mis ma nägin, kuid ma ei oska rääkida“: ehkki Tencu loodud heli ja visuaal olid nii omavahel kui ka eleOnora häälemängudega mõnusas sünteesis, mõjusid kõik komponendid põhjamaiselt hillitsetuna. Need ei matnud kuulajat-vaatajat enda alla ega sundinud end ka lakkamatult jälgima. Nii et kui lasin kinnisilmi helidel endast üle ja läbi voolata, lubasin neil ja ühtlasi endal lihtsalt minna, võisin end tunda nagu raketis, mis tuhiseb parasjagu vähem või rohkem hullumeelses tempos läbi kosmose. Emake maa jäi igal juhul kaugele maha!

Heas mõttes sama hullumeelset lendu ennustan kõigile projektidele, mis saavad helilooja Taavi Kerikmäe initsiatiivil uue muusika loomise, esitamise, arendamise ning koostöö hõlbustamise nimel värskelt loodud Eesti Nüüdis­muusika Keskusest tuule tiibadesse.

Kolleegid lõunamaadelt

Kui 28. jaanuaril taas Estonia kontserdi­saalis maandusin, astus „MustonenFesti“ raames ja Andres Mustoneni juhatusel üles Eesti Filharmoonia Kammerkoor koos Sinfonietta Rīga ja solistide Mario Brunello (tšello), Siret Sui (flööt) ja Iris Ojaga (alt). Kontserdi pealkiri „Lootus“ viis mõtted Ukraina sõjale, seda enam et kavas olid Valentin Sõlvestrovi „Ukraina palve“ tsüklist „Maidan 2014“ koorile ning „Stille Musik“ ehk „Vaikne muusika“ kammerorkestrile (2002).

Ka Leonard Bernsteini (1918–1990) „Halil“ flöödile ja kammerorkestrile (1981) on kantud sõja ja surma teemast, sest teos on pühendatud 1973. aastal Jom Kippuri sõjas 19aastaselt hukkunud Iisraeli flötistile Yadin Tenenbaumile. „Halil“ pole lugu võimuihast. Ka ei tehta siin nalja surmaga. „Halil“ on enesesse pööratud ja intiimne ühe inimese lugu, mida (keda) esitab sooloflööt – aplaus Siret Suile! – hingestatud dialoogis orkestri ja selle solistidega (kontsertmeister, vioolarühma kontsertmeister, I flööt). Teenides siinkohal kardetavasti ära kodumaiste orkestrantide pahameele, olen korduvalt omaette imestanud, et ehkki Riia jääb meist napilt 300 kilomeetri kaugusele lõunasse ja kultuuriruum peaks olema valdavalt sama, mängivad sealsed orkestrandid ometi märksa intensiivsemalt ja vähem vaoshoitult, sealjuures koosmängu täpsuses ja kõlakvaliteedis grammigi alla andmata. Sinfonietta Rīgat on nauding kuulata, aga ka vaadata!

Tõeline tulevärk vallandus aga Joseph Haydni (1732–1809) tšellokontserdis nr 1 C-duur, mille Mario Brunello mängis ebaharilikult ja võib-olla isegi ebahaydnlikult elusaks. See ei olnud üks neist filigraanselt esitatud väljapeetud klassikalistest konservidest, vaid äärmiselt elus esitus oma elurõõmust pulbitseva I osa, dramaatilise II ning pööraselt virtuoosse III osaga. Harva olen näinud solisti, kellele on laval musitseerimine selline rõõm! Ja kui nii mõnigi kord olen suhtunud ebalevalt orkestritesse, kes kipuvad mängima ilma dirigendita, siis see, kuidas Brunello oma partiile lisaks orkestriga suhtles ning neile õigel ajal ja õigetes kohtades vajalikke impulsse andis, viis vägisi ketserlikule mõttele (andku maestro Mustonen mulle siinkohal andeks!), et see oleks võinud nüüd see ilma dirigendita esitus olla küll. Igatahes braavo, Mario Brunello, braavo!

Kontserdi lõpus esitatud kolm osa Johann Sebastian Bachi (1685–1750) missast h-moll sõjale mõeldes selgitamist ei vaja: „Dona nobis pacem“ ehk „Anna meile rahu“.

Tallinn Music Week’i (TMW) asutaja ja Shiftworks OÜ juht Helen Sildna selgitab, miks on Eesti muusikatööstus praegu ja lähiaastatel Euroopa sündmuste keskpunktis. Ühest küljest võib Eesti muusikatööstus aastate jooksul saavutatuga rahul olla, kuid kriisiaeg ei ole sugugi läbi ja üht-teist vajab kultuuri­vallas suuremat ümbermõtestamist.

TMW asutamisest on nüüd saanud varsti viisteist aastat. Nimeta palun kolm kõige tähtsamat asja, mis on Eesti muusikatööstuses selle aja jooksul muutunud.

Number üks: meie artistid on praeguseks üleeuroopalise muusikaturu lahutamatu osa. Eesti heliloojatele ja klassikalise muusika kollektiividele polnud tegevus välismaal ka varem võimatu. Teiste žanride esindajate puhul aga rahvusvaheline töö festivalide, plaadifirmade, agentuuride ja kirjastustega nii iseenesestmõistetav ei olnud. Nüüd tegutseb rahvusvahelistel turgudel regulaarselt vähemalt paarkümmend Eesti artisti ja muusikut.

Näiteks Euroopa olulisimale talendifestivalile „Eurosonic Noorderslag“ ehk ESNS, mis toimus Hollandis 18. kuni 21. jaanuarini, oli valitud 315 esineja sekka neli Eesti artisti, mis on meie muusikute puhul kõigi aegade rekord. Peale selle oli Duo Ruut kogu programmist üks viiest artistist, kes sai Euroopa festivalide esindajatelt kõige rohkem head tagasisidet. See on kõva sõna, tavaliselt ei ole niimoodi olnud. Kui mõtlen tagasi 2009. aastale, siis tollal olid väga harvad juhud, kui Eesti popmuusika, aga ka džässi ja folgi valdkonnas rahvusvaheliselt midagi toimus. Praeguseks on see teadlik tegevus ja paljude Eesti muusikute karjääri planeerimise lahutamatu osa.

Teiseks, tänavu „Eurosonic’ul“ ja ka eelmise aasta septembris Hamburgi festivalil „Reeperbahn“ käis kõigi aegade suurim Eesti muusikatööstuse delegatsioon. Mõlemal üritusel osales ligi 40 muusikaettevõtjat. Seda tegevust veab eest Music Estonia. Kontakti­loomeks on suuresti olnud kasvulava ikkagi ka TMW. Nendel üritustel on väga selgelt näha, et muusikatööstuse konverentsid või kontaktüritused on väga olulised, et inimesed omavahel tuttavaks saaksid ja suhteid looksid. Isegi kui rääkida Norra, Soome või Rootsi kolleegidega, on 40 muusikaette­võtjat suur arv. See fakt on nii muljetavaldav, et Eesti muusikatööstusesse ja muusikavaldkonda hakatakse suhtuma täiesti teisiti: saadakse aru, et nüüd on olemas päris koostööpartnerid.

Norrakad ütlesid, et nende tüüpiline delegatsioon on sellistel üritustel seitse kuni kümme inimest, teiste Põhjamaade omal kuni kümme. Eks neil ole kontaktüritustel käimisega pikk ajalugu. Meil on ehk praegu ka vaimustuslaine: lähme koos, toetame üksteist ja saame omavahel ka nendel reisidel palju rohkem tuttavaks. Teiste riikide ettevõtetes tekitab see tunde, et Eesti muusikaturu arengus on uus faas ja nüüd on lõpuks, kellega asju planeerida. Esimene tasand oli see, et artistid ja muusikud hakkasid pildis olema. Teine tasand on see, et pilti jõudsid ka muusikaettevõtjad ja -organisatsioonid, kellega kokkuleppeid ja äri teha. Eestiga koostööd tehes ei paista silma enam üksikud entusiastid, vaid siin on kiht rahvusvahelise võimekusega professionaale. See on suur samm edasi.

Kolmas muutus on üleüldine suurem teadlikkus, kuidas muusikatööstuse mehhanism töötab. 2019. aastal sai tollases Otsa koolis alguse muusika­ettevõtluse õppeprogramm, mis on nüüd Mubas. See, et muusikaettevõtlust, mitte lihtsalt kultuurikorraldust, on eraldi väga sihipäraselt hakatud õpetama Eesti haridussüsteemis, on toonud selle teadlikkuse kasvu väga selgelt ka tööstusse tagasi. Näiteks kui TMW kuulutab välja konkursse mingisugustele ametikohtadele, olgu see assistent või turundusjuht, siis igale konkursile tuleb noori inimesi, kes on õppinud just muusikatööstust kas Eestis või välismaa ülikoolides.

Muusikatööstuses tegutsemise prestiiž on tõusnud. Viis aastat tagasi ei näinud me veel oma konkurssidel selliseid kandidaate nagu praegu. See tähendab minu meelest seda, et meie noored ei näe oma tulevikku ja karjääri muusikavaldkonnas ainult muusikuna, vaid ka mõnes muusikaettevõttes või -organisatsioonis. Ja stuudiod või plaadifirmad, kas või Funk Embassy või suurplaadifirmade siinsed kontorid, palkavad ka avalike konkursside kaudu erialaselt pädevaid töötajaid: sellest valdkonnast on saanud professionaalne tööandja noortele inimestele, kes tahavad muusika­valdkonda edasi arendada.

Meil on siin praegu muusikatööstuse tippaeg: just anti välja muusikaauhinnad ja kohe on „Eesti laulu“ finaal. Kuidas see kõik tundub, kui võrrelda Eesti muusikute tegemistega välismaal? Ja kui palju need tegijad kattuvad?

Uut muusikat tehakse palju ja see on järjest kvaliteetsem. Mul ei ole statistikat, aga Eesti muusika jõuab järjest rohkem ka raadiotesse nii Eestis kui ka mujal, sealhulgas BBC ja Radio France’i erisaadetesse. Angloameerika popmuusika laine on loomulikult edetabelites endiselt võimas, aga selle kõrvale on tõusnud väga suure trendina riikides, kus on arenenud muusikaturg, väärikalt kodumaine ja ka riigikeelne muusika. Lugesin väga huvitavat artiklit, kus jälgiti Spotify trende.¹ On kolm suurt plokki: endiselt ingliskeelne muusika, hispaaniakeelne kultuurikontekst ja näiteks Soome või Rootsi või teised muusikaturul edukad, kelle puhul oma riigis loodud muusika suudab oma riigi sees konkureerida anglo­ameerika muusikalise sisuga.

Teadvustatakse, et meie muusikud ei konkureeri publiku nimel ainult füüsiliselt riigi piirest välja minnes, vaid digikeskkondades konkureeritakse ka riigi sees Eesti publiku tähelepanu nimel nendesamade rahvusvaheliste staaridega. Eesti muusika on ühtäkki äge ka meie kodupubliku arvates: Eesti muusikud müüvad välja Alexela kontserdimaja või Unibet Arena. Kas oleksime kümme aastat tagasi uskunud, et see on võimalik ning Eesti artistid on peaesinejad festivalidel, jõuavad suurtesse saalidesse ja nende kontsertidele ostetakse tuhandeid pileteid. See on ikkagi väga-väga suur muutus, kui mõelda tagasi aastasse 2009, kui TMW alustas. Siis sellist trendi ei olnud.

Sellesse protsessi panustavad kõik need lülid, muidugi ka „Eesti laul“, muusikaauhindade üleandmise gala ning muusikaettevõtluse auhinnad. Minu meelest on Eesti muusika prestiiži tõstmine meie kõigi ülesanne ja iga päev tuleb pingutada ka selle nimel, et saada tähelepanu Eesti publiku seas.

Kuidas tajud Eesti rolli Euroopa muusikatööstuses? Ja kuidas on TMW nišš muutunud nüüd, kui Venemaa peab Ukrainaga sõda?

Ma ei oska tõepoolest ette kujutada, kuidas olla dialoogipartnerina maa­ilmas pildil, kui meil endal regulaarset rahvusvahelist publikut kokku toovat üritust ei oleks. Võib ainult vaadata, kuidas läheb Lätil ja Leedul. Leedus üks väiksem muusikatööstuse üritus ka on. See, kui palju paremini läheb Eesti muusikatööstusel ja Eesti artistidel, kui palju paremini oleme teiste Balti riikidega võrreldes pildis, on päris kontrastne. Vana Euroopa soov meiega koostööd teha on olnud kõik need aastad tõusuteel.

Nüüd Ukraina küsimus. Euroopa ühtsusest räägitakse ka muusikavaldkonnas uuel tasandil ning räägitakse ka Ida- ja Kesk-Euroopa rollist. Pärast Ukraina sõja ägenemist hakati muidugi rohkem rääkima Euroopa riikidest, millel on piir Venemaa või Ukrainaga, ja hakati uuesti rääkima omaaegsest idablokist. „Ida-Euroopa“ on justkui ebamugav määratlus, aga on tunda, et huvi just Ida- ja Kesk-Euroopa riikide vastu on kasvanud ning Lääne-Euroopa riikides on meie poole hakatud vaatama lugupidamisega, eriti möödunud aastal, otsides eeskuju. Näiteks uuritakse, kuidas on Eesti, Poola või Läti hakkama saanud Ukraina põgenikega, kuidas suhtume Ukraina ja Venemaa sõjaga seotud teemadesse. Neist riikidest kutsutakse inimesi osalema vestlusringidesse, mingis mõttes nõustama lääneeurooplasi, kes täitsa siiralt võib-olla ei taju konteksti. Meie käest küsitakse väga paljude asjade kohta. Mida teete teie Venemaa artistidega? Kuidas toetate Ukrainat? Väga hästi saadakse aru, et „Euroopa ühtsus“ ei ole mingi sõnakõlks, vaid et kultuuril ja muusikal on väga selge roll, et seda ühtsust hoida.

Praegu on meil töös eriprogramm, kuidas tuua Eesti, Läti, Leedu ja Poola noored, just haridusrajalt tulevad muusikavaldkonnas tegevust alustavad noored, TMW-le kokku. Põhjamaade kolleegidele mõeldes on aga müügiargument, et nad saavad tulla Tallinna, tutvuda ja viia ennast kurssi kõigi kolme Balti riigi ja mõne teise Ida-Euroopa riigi tegemistega, sest neile on Eesti üksi võib-olla liiga väike. Saame tuua kokku kogu regiooni, hoides ikkagi fookuses Eesti.

Aasta tagasi kuulutas Euroopa Komisjon välja suure hanke, et pidada järgmise nelja aasta jooksul „Loova Euroopa“ programmi raames muusikavaldkonnaga nii-öelda dialoogi ja seda valdkonda edasi arendada. Euroopas valiti välja kolm üritust, kuhu saata oma ametnikud kõnelusi pidama: Hamburgi „Reeperbahn“, Groningeni „Euro­sonic“ ja TMW. Need on nüüd nelja aasta jooksul need kolm üritust, kus Euroopa Komisjoni esindus on alati kohal, ja kui Euroopa rahastusüksus või poliitika­kujundaja on kohal, siis tahab olla kohal ka valdkond. See annab Eestile järgnevaks neljaks aastaks teatava eelise.

Mul on selle üle kohutavalt hea meel. Ma arvan, et see otsustati enne, kui ägenes sõda Ukrainas, aga ma arvan, et kõigil on hea meel, et ka geograafilises mõttes ei ole kõik kolm üritust ainult Lääne-Euroopa muusikaturgudel, vaid nende hulgas on ka Eesti kui Euroopa piiririigi oma.

19. jaanuaril tuldi Hollandis konverentsil „Eurosonic Noorderslag“ välja rahvusvahelise muusikakonverentside ja talendifestivalide ühendusega. Mida see tegema hakkab ja kuidas võidab sellest Eesti muusikatööstus?

On kaks teemat: muusikakonverentsid ja showcase-festivalid. Me oleme kolleegid ja oleme üksteise tegemistega aastate jooksul tuttavaks saanud, käime üksteise üritustel. Tõugatuna ka koroonaajast tihenes koostöö väga tugevalt just ürituste korraldajatega, kes olid samal ajal COVID-19 eesliinil ja valdkonna arengu eestvedajad. Enne oli esirinnas muusikaekspordikontorite ja arendusorganisatsioonide roll – ja on siiamaani, nende roll ei kao kuhugi. COVID-19 sundis aga kiiresti praktilisi lahendusi leidma turvalisuse ja tervise küsimustes või ka logistikas. Teiseks pidime vältimatult tegema koostööd valitsuste ja tervise­organisatsioonidega – lobifunktsioon oli ürituste korraldajatel akuutselt pildil. Ja kolmandaks, kuna meil kõigil on ka oma konverentsid, on käepärast ka arutelude, kohtumiste ja avaliku kommunikatsiooni platvorm.

Pandeemia ajal tekkis konverentside korraldajatel tunne, et peame jõudma järgmisse etappi: mitte tegutsema lihtsalt igaüks oma riigis, vaid looma võrgustiku, kus teadmine pääseb ringlema, ning et kõike seda, mida kogeme ja õpime, neid kontakte, mida ümberringi keerutame, peab saama valdkond kasutada. Nii saigi selgeks, et on vaja luua konverentsikorraldajate ühendus.

Muusikakonverentside föderatsiooni loomise taustal on ka Euroopa Komisjoni algatus „Music Moves Europe“. 1992. aastal oli võimalik saavutada poliitiline kokkulepe toetusprogrammi MEDIA alaprogrammi „Loov Euroopa“ loomiseks filmitööstusele. Selle eesmärk on hõlbustada Euroopa filmide jõudmist väljapoole oma riikide piire ja Euroopat. Tollal saadi aru, et Euroopa riigid ei suuda omaette Holly­woodiga konkureerida ning mõttekam on jutustada Euroopa lugu ühiselt filmitööstuse kaudu, põhimõtteliselt tõsta Euroopa prestiiži filmivaldkonna abil. See tagas selle, et nende aastakümnete jooksul on Euroopa filmindus saanud väga stabiilse rahastuse – ja see jätkub. Mõne aasta eest said ühtäkki kõik aru, et filmitööstuse eelisseisund on kuidagi kummaline. Küsiti, milline on Euroopas järgmine valdkond, mis saab samasuguse toetuse osaliseks.

Tekkis tunne, et see peaks olema muusikavaldkond, ning Euroopa sellekohased organisatsioonid lõidki koostöös Euroopa Komisjoniga juhtprojekti „Music Moves Europe“. Nii suur rahastus muusikavaldkonnale ei läinud Euroopa Parlamendis siiski lõpuks hääletusel läbi. Ja nüüd võitis seesama „Eurosonic’ul“ avalikustatud muusikakonverentside föderatsioon Euroopa Komisjoni järgmiseks neljaks aastaks mõeldud suure raamhanke. Siht on aidata komisjonil pidada „Music Moves Europe“ laiapõhjalisi lobikõnelusi eesmärgiga viia nelja aasta pärast muusikavaldkonna rahastusvajadus või -võimalus uuesti Euroopa Parlamendi ette, et muusika võiks olla järgmine valdkond, mis saaks Euroopas sama suure poliitilise toe nagu filmikunst.

Miks on praegu selle vastu huvi? Eelkõige sellepärast, et muusikavaldkond on ka hästi tihedalt seotud tehnoloogia arenguga. Kõik loomevaldkonnad mingis mõttes on, aga eelkõige pakub huvi see valdkond, kus Eestigi võiks olla huvitav partner – oodatakse, et Eestist tuleb muusika-start-up’e. Mõned näited meil juba on, näiteks Fairmus. Diskussioon teemal „anname muusikakultuurile eelisseisundi, aga loome ka uusi ärimudeleid“ kõnetab ka poliitikakujundajad – ja uued majandusharud ja muusikavaldkond kui tööandja, kõik need teemad.

On uhke tunne, et TMW on üks kuuest muusikakonverentside föderatsiooni asutajaliikmest ning üks kolmest muusikakonverentsist ja -festivalist, kus hakatakse järgmise nelja aasta jooksul pidama Euroopa poliitikakujundajate kõnelusi. Ja TMW ülesanne on vastutada ka kahe väga kõrgetasemelise poliitikakujunduskonverentsi eest: nelja aasta jooksul korraldatakse Brüsselis kaks konverentsi, kuhu püütakse kõik olulised otsustajad kokku tuua. Kogu projekt „Music Moves Europe“ saab alguse tänavu maikuus TMW konverentsil. Esiteks asetub Eesti nii selle initsiatiivgrupi etteotsa ja teiseks garanteerib see, et rahvusvahelisi delegatsioone, otsustajaid, poliitikakujundajad, teisi artiste, festivalikorraldajaid ja plaadifirmasid jõuab Eestisse järgmise nelja aasta jooksul veelgi rohkem, kuna motivatsiooni­pakett, miks olla nendel aastatel just siin, on kindlalt olemas.

Eks igal valdkonnal ole vaja oma tähtsündmusi, kus tullakse kokku ja saab pildi, millised on parasjagu olulised teemad. Muusikatööstuse konverentsidel esitletakse tihti valdkonna uuringute tulemusi, s.t värskeim teadmine, mis valdkonna kohta võtta, jõuab nendele lavadele. Praktikute omavahelistel aruteludel saab aga lihtsalt kuulata, mida teab või arvab kolleeg Taanist, Saksamaalt või Kanadast, ja kogemusi jagada. On ka puhtalt hariduslik osa, kus kuuleb parima praktika kohta, tutvustatakse andmeid, analüüse jms. Ja lõpuks toob konverents lihtsalt inimesed kokku.

Näiteks TMW konverentsi külastajaid on 1000–1300, kusjuures, ütleme, 80% on välismaalt. Kolme päeva jooksul tuleb rahvusvaheline muusikatööstus siiasamma Eestisse kokku ja avaneb võimalus inimestega tuttavaks saada. Tõenäosus saada mingil väga hõivatud plaadifirma bossil nööbist kinni kuskil „South By South West’il“, kus tal on tuhat muud tegemist, on määratult väiksem kui suunata selle hõivatud otsustaja tähelepanu mõnele Eesti muusikule, bändile või ettevõttele siin. Pealegi on need tuhatkond inimest tulnud siia välisriikidest ju seetõttu, et on huvitatud sellest regioonist ja siinsest muusikaelust.

Miks üldse muusikakonverentside föderatsioon loodi? Sellega tunnistame, et jah, need üritused on alati olnud ja neid on võetud kui midagi iseenesestmõistetavat, aga nüüdseks on selgelt välja joonistunud, et muusikatööstus ei oskaks oma kalendrit nendeta ette kujutada. Kuidas me siis ikka üksteisega päriselt tuttavaks saaksime. Jaa, kõikidega saime ju koroonaajal Zoomis kokku, kui oli vaja, aga Zoomi tulevad kohtuma ainult need, kellega ollakse juba enne tuttavad. Uusi kontakte Zoomis naljalt ei loo. Ja isegi kui õnnestub Zoomis pooletunnine aeg kokku leppida, siis videoaknas loodud suhe ei ole seesama, mis päriselt tutvudes. Vajadus füüsiliste kohtumiste järele oli tohutu.

Seda oli näiteks „Eurosonic’ul“ väga tunda – jäi see ju kaks aastat füüsilisel kujul vahele. Oli ainult digikonverents ja -festival. Just noored muusikatööstusse äsja tulnud inimesed ütlesid valuliselt, et tore-tore, et teil oli omavahel tore lobiseda, sest te tunnete üksteist kümme-kakskümmend aastat. Meie aga ei tunne veel kedagi, me ei saanud kellegagi online-kohtumistel jalga ukse vahele. Uutel tegijatel on füüsilist kokku­saamist eriti vaja, sest kuidas muidu luua oma kontakte.

Koroonaajal on juttu olnud, et Euroopas on lahkesti jaotatud pandeemiast taastumise vahendeid, aga Eestis ei suunatud sellest midagi kultuurivaldkonda toetama. Üleüldse paistab meil olevat vähe teadmisi ja oskusi, et panna Euroopa raha loomevaldkonna heaks tööle. Oskad sa öelda, kas midagi on ette võetud, et olukord paraneks?

See on hästi valus ja frustreeriv teema. Loovvaldkondade tarvis ei ole mitte kunagi Euroopa fondides olnud nii palju ressurssi kui praegu. Kõik riigid loovad uusi majandusmustreid: mitte ainult Ida-Virumaa ei tule välja põlevkivi haardest, vaid Euroopas on teisigi riike, kus on samad mured. On aru saadud, et ka rohepöörde lahendus on loovates töökohtades, intellektuaalomandil ja inimloovusel baseeruval uuel majandusel. Seega, raha, mida Euroopa Liit suunab innovatsiooni, haridusse ja loovusesse, on arvestataval määral. Aga et sellele rahale ligi saada, on vaja võimsaid konsortsiume, partnerite üksusi. Mitte ükski väike muusikaettevõte ei saa nendele suurtele summadele omal käel üksikprojektiga ligi. Üks programm ongi „Loov Euroopa“, aga veelgi keerukamad on näiteks „Euroopa horisondi“ projektid, kus partneriteks peab olema võimekas konsortsium, sh enamasti ka haridusorganisatsioon. Mida laiapõhjalisem ja muljetavaldavam on partnerite koosseis, seda paremad võimalused.

Selleks on vaja sisseharjutatud koostöövõrgustikke, rahvusvahelisi partnereid ja, mis siin salata, ka vilunud projektikirjutajaid – nendeta naljalt asju ära ei tee. Ja tegelikult on vaja olla ka nendes võrgustikes sees ja üritustel kohal. Tõenäosus projektile rahastus saada on palju suurem, kui neid inimesi päriselt tuntakse. Rahastajad mingis mõttes tunnevad sind: sa oled radaril, sind usaldatakse või keegi on sinust kuulnud ja julgeb soovitada. Arvata, et olen kuskil oma väikeses kontoris, teen ka taotluse … Kui kedagi ei tunta, pildis ei olda ja mainekad partnereid ei ole, on tõenäosus Euroopa rahale ligi saada väike.

Mida siis teha? Üldjoontes on mitmed Euroopa riigid selle lahendanud nii, et kui rahale ei saada ligi, siis mõeldakse, kuidas barjäär lõhkuda ja kompetentsi suurendada. Toetatakse riiklikult selliste kompetentsikeskuste loomist või konsultantide turuletoomist, et kasvatada, tuua kokku, õpetada ja luua konsortsiume, partnerlusüksusi, kes on loomesektorile Euroopa raha nimel konkureerimisel abiks. Eestis on olukord väga nukker: statistika näitab, kui vähe Euroopa raha tuleb Eestisse. Eesti kultuurivaldkonnas on mõned ägedad tegijad. Muusikavaldkonnas on väga tubli kooriühing: Kaie Tanner oma ägedate projektidega. Koorilaulu valdkonnas on väga võimekaid inimesi ja organisatsioone (kaasa arvatud Eestis), kes on selles vallas hästi hakkama saanud. Mõned edukad näited on, aga sellega tuleb teadlikult tegeleda.

Eile just kohtusime kultuuri­vald­konna initsiatiivgrupiga Knopka. Ränk on kuulata, kui raskes olukorras on praegu osa Eesti kultuuriorganisatsioone. Jah, kultuuriminister Piret Hartman tõi valdkonda raha juurde, aga see, kuidas inflatsioon ja küttehinnad selle teiselt poolt ära söövad, on lihtsalt katastroofiline. Meie kultuuriorganisatsioonid on kohutavalt raskes olukorras ja on lausa kuritegelik jääda eemale ka Euroopa vahenditest, mis on tegelikult mõeldud just loovprojektidele.

Loodan, et need Euroopa kõnelused õnnestub Tallinna tuua sel viisil, et ka meie enda Eesti poliitikakujundajad oleksid rohkem Euroopa kultuuripoliitika kõnelustes sees ja õpiksid rohkem ka teiste Euroopa riikide näidetest, kuidas on mujal saavutatud, et loomevaldkond saab rahale paremini ligi. Millist kompetentsi oli vaja suurendada? Milline arenduskeskus või innovatsiooniüksus oli vaja selleks luua? Kui seada eesmärk, tuleb luua ka tegevusplaan.

Üksikud hakkajad leiavad alati võimalusi. Kui tahta nüüd seda süsteemselt teha, siis võiks minu arvates sellise kompetentsiüksuse luua ikkagi kultuuri­ministeeriumi juurde ja teha seda riikliku arendusprogrammina. Riigi ülesanne peaks olema tõsta võrdselt kvantitatiivselt kõigi oskusi ja pädevust, seeläbi tõuseks Euroopa rahastuse hulk ka kultuurivaldkonnas. Nõnda oleksime ka paremini koostöövõrgustikes sees – ilma koostööta ei ole ligipääs ressurssidele ka naljalt võimalik. Nii on seda tehtud ka paljudes teistes riikides. Rootsis luuakse riigiinstitutsioonide juurde eraldi väikseid innovatsiooniosakuid või n-ö riigi start-up’e. Kui nähakse, et ühiskonnas on uut tüüpi probleem, mida traditsioonilise institutsionaalse tegevusega ei õnnestu lahendada, siis mõeldakse, millist tüüpi tiimi on vaja, näiteks kultuuriministeeriumi juurde. Ma leian küll, et avalik sektor võiks teha selle sammu, et oma valdkond nii-öelda rahastuslõhest üle aidata.

Milline on muusikatööstuse tervis nüüd, kui koroonakriis on justkui nagu kalevi alla pandud, ent sõja põhjustatud hädad raputavad ühiskonda edasi?

Muusikasektor ja etenduskunstid, eelkõige just muusikasektor, said selles pandeemias Euroopa statistika kohaselt kõige kõvemini pihta, sest see valdkond sõltub iseäranis elavast esitusest, aga ka riikidevahelisest reisimisest. Nagu sügisel kirjutasin, kaotas kultuuri- ja loomevaldkond 2020. aastal oma tuludest üle 30% ehk 199 miljardit, sealjuures elava muusika ja etenduskunstide valdkond koguni 75–90%. Abimeetmed ei ole aga olnud piisavad.²

Seega on vale öelda, et pandeemia on möödas ja see meid enam ei kõiguta. Praegu on seda väga tugevalt näha toitlustus- ja turismisektoris: märkan igal nädalal uudiseid, et mõni kohvik-restoran paneb uksed kinni. Pandeemia mõju on inertsiga ja nüüd on käes uus kriis – permanent crisis ehk püsikriis. Pandeemia asendus sujuvalt osaliselt sõjamõjudest tingitud energiakriisiga, mis omakorda on osa kliimakriisist. Oleme sellises kobarkriisis, et mitte keegi ei ole taastunud. Tuvastamine, millised valdkonna harud on tõsises ohus, on minu meelest endiselt aktuaalne. Keegi ei tohiks ennast sättida mugavalt diivanile ja mõelda, et koroona on möödas ning kõik on jälle nagu enne.

Muusikavaldkonnas räägitakse näiteks, et riikidevahelise tuuritamisega on tõsiseid raskusi, kuna väga paljud, eriti just väikesed muusikaklubid üle Euroopa, ei elanud seda kriisi üle või ei ela seda nüüd üle kalli elektri tõttu. Riikidevahelise tuuritamise eelarve on hoopis teistsugune, kuna transpordihinnad muutuvad tohutult. Ärimudelid, millest muusikavaldkond on sõltunud, tuleb tõsiselt ümber vaadata. Ja endiselt on pildil ka voogedastuskanalite õiglase tasu printsiip: küsitakse, kui palju sõltutakse tehnoloogiafirmade ärimudelitest, mis peaksid ära elatama ka muusikavaldkonna.

Võib-olla peabki muusikavaldkond ennekõike ise oma tehnoloogilist kompetentsi arendama, nii et omanikud ei oleks mitte tehnoloogiahiiud, vaid raha jääks valdkonda. Peame olema palju nutikamad ettevõtjad, et luua ärimudeleid, mis ressursi meie valdkonda tagasi toovad.

Kõik on ju koroonaajal tunnistanud, kui tohutult oluline on olnud muusika ja kultuur vaimsele tervisele, kui tähtis on olnud see kas või inimeste kokkutoomisel, ka lahkhelide klaarimisel, ühiskonna­probleemide lahendamisel – võtame või Ida-Virumaa integreerimise teema.

See mõju, aga ka võime uusi äri­mudeleid luua peab olema pildil ja meil on olemas ka ressursid, mille najal neid uusi ärimudeleid koostöös haridus­asutustega või tehnoloogiafirmadega luua. Elame niisuguse peost suhu mentaliteediga, et ei suuda ennast venitada sellesse uude tulevikku, mis eeldab hoopis uut laadi kompetentsi. Tuleks teha hüpe tulevikku, aga investeering on selleks puudu. Just siin oleks vaja ligi pääseda Euroopa rahale, mis tihti ongi mõeldud innovatsiooni ja arenguhüppe toetamiseks, kindlasti mitte lihtsalt jooksvate kulude katmiseks.

Näiteks tänavu on plaanis TMW konverentsil rääkida tehisintellektiga koosloomest ja sellest, milline ruum jääb inimloovusele, samuti helistuudiotest ja uutest ärimudelitest, mida näeme üle maailma. Näiteks üks trend, milles Island on väga edukas, on seesama Eestile tuttav maksutagastus ehk cash rebate, mida filmitööstuses juba väga hästi tuntakse. Samasugust mudelit rakendavad ka muusikastuudiod, kes toovad sisse rahvusvahelisi produktsioone. Muusika­valdkond saab siin palju õppida teiste loomevaldkondade kolleegidelt. Tahame või ei taha, ärilisest mõtlemisest ei pääse, nii et peab olema nutikas.

Koostöö on ainus asi, mis viib edasi – olgu asi Euroopa rahani jõudmises või uutes ärimudelites. Eesti võiks seada omale eesmärgiks olla maailma parim nii rahvusvahelises kui ka valdkonnaüleses koostöös. Väiksel riigil tuleb hästi sulanduda kõikidesse võrgustikesse. Kaitsevaldkonnas osatakse lõputult korrutada, et Eesti peab olema Euroopa Liidus ja NATOs. Täpselt samamoodi peab Eesti olema osaline mis tahes rahvusvaheliselt olulises kultuurikoostöös. Kõikide nende teemade sõlmpunktides võrgustunud olla on meile kultuurivaldkonnas sama tähtis kui kaitsevaldkonnas olla NATOs. Kui Eesti jääb üksi, siis me ei saa hakkama.

1 What Spotify Show about the Decline of English. – Economist 29. I 2022. https://www.economist.com/interactive/graphic-detail/2022/01/29/what-spotify-data-show-about-the-decline-of-english

2 Helen Sildna, Eesti kultuuri- ja loomevaldkond Euroopa vahenditeni ei jõua. – Sirp 14. X 2022.