Toeta
Otsi

Muinaslugu muusikast

  • Putini license to kill ja license to die

    ÜLO MATTHEUS

    Wagneri grupi jaanipäevaretk Moskva peale kõneleb sellest, et Venemaa pealinn on kaitseta ja iga suurem relvastatud jõud võib riigis võimu üle võtta. Kuigi Wagneri grupp otsustas sedakorda taanduda, on džinn pudelist välja lastud ja võib arvata, et jaanipäevaretkele järgneb ka mihklipäevaretk. Eks igal oinal ole lõpuks ka mihklipäev. Võim, kellele võib oma tingimusi esitada mingi relvastatud grupp, ei püsi Venemaal kuigi kaua. Mõistagi on Putinil võimalik mingi osa vägedest või ka kõik väed Ukrainast välja tuua ja tagada Moskvale piisav kaitse, kuid see tähendab kaotust sõjas ja veelgi hävitavamat lööki Putini autoriteedile. Häid valikuid Vene diktaatoril ei ole.

    Wagneri grupi jaanipäevaretk Moskva peale kõneleb sellest, et iga suurem relvastatud jõud võib riigis võimu üle võtta. Jevgeni Prigožini ootamatu sekkumine on kaarte seganud ja mängu käiku muutnud. Pildil Rostovi elanikud wagnerlasi uudistamas.

    Kindel on see, et kaos Venemaal, mida läänes on kogu aeg peljatud, on nüüd otsapidi käes. Prigožin osutas, kui lihtsasti võib juhtuda, et võimu Venemaal võtab üle mingi relvastatud grupeering, kes haarab möödaminnes enda kätte ka kardetud tuumarelvad. See tähendab kontrollimatut olukorda kogu maailma tuumajulgeolekus ja sunnib läänele peale juba hoopis teised julgeolekumeetmed. Kui siiani kehtib Ukrainale keeld kasutada lääne relvi Venemaal asuvate objektide ründamiseks, siis nüüd on aeg see ilmselt ümber vaadata. Mida kiiremini see sõda lõpeb ja Putini režiim vahetub, seda parem on see ju lõpuks ka läänele.

    Licence to kill

    Putinil on siiani olnud õigus piiramatult Ukrainat rünnata, ilma et Ukrainal oleks võimalik samaga vastata. Putin pommitab karistamatult Ukraina linnu ja tapab tsiviilisikuid, kuid Ukrainal ei lubata rünnata isegi mitte Venemaa sõjalisi objekte. Nii on Putinile antud justnagu õigus karistamatult tappa – license to kill. Paralleele sama pealkirjaga Bondi-filmiga saab mõistagi tõmmata vaid äraspidises võtmes, sest seesugust luba pole antud mitte positiivsele superkangelasele, vaid pahalasele.

    Kui Jugoslaavia sõja puhul otsustas NATO ühel hetkel, et serblaste genotsiid albaanlaste vastu tuleb peatada ja alustas Jugoslaavia vastu 1999. aastal ulatuslikke pommirünnakuid, siis Ukraina sõjas on otsest sekkumist seni välditud. Põhjuseks on ennekõike pelgus, et Putin kasutab tuumarelvi või sõja eskaleerumine tekitab Venemaal kontrollimatu olukorra.

    Lääne hirmust Vene tuumarelva ees räägib kõnekalt ka reaktsioon sellele, kui Venemaa oli õhkinud Kahhovka tammi. See katastroofi mõõtu sündmus ei ületanud läve, mil lääs pidanuks vajalikuks otsustavalt sekkuda. Maailma esmareaktsioon oli kõhklev, justkui võinuks selle taga olla Ukraina ise või et tamm purunes iseeneslikult liiga kõrge veetaseme tõttu. ÜRO vaikis, Punane Rist ei tõtanud appi, poliitikud ei kiirustanud hinnangut andma ega kehtestama Venemaa vastu veelgi karmimaid sanktsioone. Näis, nagu oleks keegi sõjateatris endale vaid natuke ketšupit pükstele tilgutanud.

    Ebaadekvaatse reaktsiooni Kahhovka tammi õhkimisele põhjustas küllap ka muu maailma sõjaväsimus. Sõjateatri auditoorium on jäänud tuimaks, sest sõjaõudused on olnud sedavõrd koledad (Butša massihauad, Mariupoli teatri massimõrv, laste vägistamine ja tapmine, vangide piinamine ja grupiviisiline hukkamine Olevnivkas, Ukraina vangidel pea ja genitaalide mahalõikamine, wagnerlastest desertööride pea lömastamine kuvaldaga jne, jne), et miski ei vapusta enam. Isegi mitte Kahhovka tammi õhkimine ja keskkonna­katastroof Lõuna-Ukrainas.

    Nii nähtub, et vaid tõsine tuumaoht, mida sisaldas endas ka Wagneri retk Moskva peale, võib lääne uudiskanalid kuumaks kütta ja panna lääne kuidagi reageerima. Ükskõiksus Kahhovka tammi õhkimise suhtes võib aga tähendada, et järgmised katastroofid, näiteks Zaporižžja tuumaelektrijaama või üliohtliku keemiatehase Krõmski Titan õhkimine Krimmi piiril, võidakse toime panna juba hoopis kergekäelisemalt. Ukraina sõjaväeluure väitel on Zaporižžja tuumaelektrijaama kuuest reaktorist neli mineeritud ja Venemaal on olemas plaan tuumajaama õhkimiseks, et tekitada piirkonnas radioaktiivne tsoon ja peatada sellega Ukraina vastupealetung.

    Kuigi Wagneri retk Moskva peale lõi Putini kaardid mõnevõrra segi ning sunnib viimast tähelepanu pöörama ka Venemaa siseprobleemidele ja ennekõike oma julgeolekule, siis seda enam võib ta oma võimu nõrgenemisest tulenevalt ette võtta radikaalseid samme. Peale strateegiliste eesmärkide võimaldaks tuumajaama õhkimine juhtida tähelepanu Venemaa võimukriisilt kõrvale. Ent võib-olla korraldab ta mõne katastroofi ka lihtsalt kättemaksuks.

    Maailmalõpu nupp

    Tuumarelv Putini käes on nagu tikud lapse käes: kunagi ei tea, millal tuli valla pääseb. Viimastel aegadel on Putin teemat üleval hoidnud Valgevene tuumarelvastamisega. Kuna tuumalõhkepäid kandvate rakettide laskeulatus on väga suur, siis pole tegelikult vahet, kui kaugel asuvad need lõhkpead Ukrainast või muust Euroopast. See tähendab, et nende paigutamine Valgevenesse ei anna erilist strateegilist efekti. Tuumašantaaži kõrval võib seda ettevõtmist põhjendada pigem sooviga allutada Lukašenka režiim veelgi kindlamalt Venemaale. Kuna tuumalõhkepead jäävad Vene relvaüksuste kontrolli alla, tähendab see sisuliselt ka Vene relvajõudude põlistamist Valgevenes. See on aga juba okupatsioon, mille puhul jääb ehk puudu vaid formaaljuriidiline kinnitus. Spekuleeritud on sellegi üle, et kui Venemaa tulistab tuumalõhkepea välja Valgevenest, oleks sellel viimasele katastroofilised tagajärjed. Nii oleksid tuumarelvad Valgevenes nagu malakas Putini käes, et Lukašenkat ohjes hoida.

    Huvitavaid mõttearendusi pakub Lukašenka vahendajaroll Putini ja Prigožini kõnelustel, mis päädis Prigožini loobumisega Moskva hõivamisest. See lubab arvata, et peale oma võimu hoidmise, kuivõrd koos Putiniga kukkunuks ka Valgevene diktaator, oli Lukašenka vahendajarolli taga ka mingi salaplaan, millega ta kavaldas Putini üle. Kui Wagneri grupp hakkaks Lukašenka ettepanekul paiknema Valgevenes, läheks sellega see riik ka Prigožini kontrolli alla. See seaks kahtluse alla Putini plaani viia sinna tuumalõhkepead, sest nii võiksid need sattuda Prigožini kätte. Võimalik, et see oli üks Lukašenka kavalatest eesmärkidest, et tuumamalakas Valgevene pea kohalt maha võtta, sest tegelikult pole ju tuumarelva Valgevenesse vaja mitte Valgevenel, vaid Venemaal.

    Sergei Karaganov, üks juhtivaid Vene šovinistlikke ideolooge, on väljaandes Profil märkinud, et tuumarelva paigutamine Valgevenesse on üks Putini esimestest sammudest taastada Venemaa tuumaheidutuse usaldusväärsus. Karaganovi sõnul peaks Venemaa seejuures alandama tuumarelvade kasutamise lubamatult kõrget künnist ja liikuma ettevaatlikult, kuid kiiresti heidutuse eskalatsiooniredelil ülespoole, nii et lääs ei kahtleks enam selles, et Venemaa võib tuumarelva tõepoolest kasutada. Üks selle eskalatsiooniredeli aste võiks Karaganovi arvates olla Ukrainat toetavate riikide elanikkonna hirmutamine tuumalöögiga. Karaganov on seejuures veendunud, et toimiva heidutuse korral saab USA vastulöögi ohu minimeerida, kuna tuumalöögile vastates seab USA ohtu ka iseenda ega soovi „Poznańi eest ohverdada Bostonit“.* Viimati öeldut on tõlgendatud ka kui Karaganovi soovitust rünnata tuumarelvaga Poolat.

    Prigožini ootamatu sekkumine on niisiis selleski mängus kaarte seganud ja mängu käiku muutnud. Tulemus sõltub lõpuks sellest, kas Putin suudab oma veenvuse taastada. See ei tundu küll usutavana. On pakutud, et kui nii ei juhtu juba lähipäevadel, järgneb kiire langus.

    License to die

    Teadmine, et neid võib oodata võimult kukutamine või vägivaldne surm, on tagataskus kõigil diktaatoreil, see kuulub iseenesestmõistetavalt nende ameti juurde. Kogu Ukraina sõja vältel on spekuleeritud, millal ja missugustel tingimustel võib see juhtuda Putiniga. Kas ehk paistab silmapiiril Ivan-tsaaripoeg valgel hobusel, kes sõtkub surematul Kaštšeil hinge välja?!

    Prigožini retk Moskva peale ja Putini põgenemine pealinnast ilmselt juba ärgitaski elevust nendes, kes nägid selles Putini lõppu. Aga nii nagu varem, ei täitunud ootused ka seekord, kuigi nüüd on hakatud kõnelema lõpu algusest. Kuni siiani võis Putini kukutamist pidada soovmõtlemiseks. Mitmegi analüütiku hinnangul pidanuks Putinile saatuslikuks saama juba Hersoni vabastamine möödunud aasta sügisel. Arvati, et kui see juhtub, ei ela Putini režiim ainsa vallutatud oblastikeskuse kaotust üle. Üks selle väite eestkõnelejaid oli näiteks USAs elav Vene päritolu poliitikavaatleja Andrei Piontkovski. Pikka aega kõneldi veendunult sellest, et mobilisatsioon Venemaal külvab riigi üle sõjahaudadega, inimesed tulevad seetõttu tänavale meelt avaldama ja Putin lendab troonilt. Aga sõjavastaseid proteste ei tulnud ja Putin jäi võimule. Paralleele on tõmmatud ka Esimese maailmasõjaga, mil sõja vastu meelestatud soldatid lahkusid rindelt ja põhjustasid riigis kaose, mis lõppes tsaarivõimu kukutamise ja Oktoobrirevolutsiooniga. See on ehk ainus prognoosidest, mis võinuks täituda, kui Prigožin oleks oma sõjakäigu lõpule viinud. Kuid ilmselt olid tal teised eesmärgid. Tema peamine soov oli ja on Wagneri grupp eraarmeena säilitada, sest retke Moskva peale ajendas ju kremli kavatsus see likvideerida ja sundida palgaarmee võitlejad liituma Vene regulaararmeega.

    Prigožini taandumisega võib kõnelda Venemaal tekkinud ooteperioodist, mil on raske ennustada, mis juhtuma hakkab. On enam kui tõenäoline, et Putin otsib võimalusi Prigožini kõrvaldamiseks, kuid teiselt poolt on sama tõenäoline, et Putini lähikond otsib võimalust Putini võimult tõrjumiseks. Korruptiivse süsteemi tipus asetseva Putini elu on olnud seni sama kaitstud nagu surematul Kaštšeil, kelle surm asub nõela otsas, nõel munas, muna pardis, part jäneses, jänes kirstus ja kirst ripub tamme otsas mustal mäel, mida Kaštšei valvab kui oma silmatera. Ent kuna süsteem on ohtu sattunud, võitleb see nüüd iseenda säilimise eest – ja kui selle eelduseks on Putini väljavahetamine, siis seda ka tehakse.

    Sõja jätkamise küsimus

    Prigožini mäss mõjutab kindlasti ka sõda Ukrainas, tõstatades Vene relva­üksustes küsimuse, mille nimel siis sõditakse. Kui seni on seda tehtud suuresti põhimõttel „За родину! За Путина!“, siis nüüd on sellest sõjahüüust energia välja vihisenud nagu õhk auguga õhupallist. Prigožini retk näitas väga selgelt, et Venemaa on seestpoolt kaitseta. Seega tõstatub teravamalt küsimus, kas Ukraina ei peaks ehk kandma sõjategevust üle Venemaale. See sunniks Venemaad kas oma väed Ukrainast välja tõmbama, et seista vastu edasistele sissetungidele, või alustama läbirääkimisi sõja kiireks lõpetamiseks Ukraina tingimustel. Kindlasti innustab Moskva hõivamise lihtsus tegutsema aga Ukraina relvajõudude koosseisus tegutsevaid vene rahvusest üksusi. Küsimus on ju lõpuks selles, kas Venemaal haaravad võimu prigožinlastest kõrilõikajad või demokraatlikult meelestatud jõud.

    Ukraina on oma tegevust rindel intensiivistanud ja saavutanud mitmes lõigus ka märgatavat edu. Üheks tähiseks Ukraina jaoks on ka NATO tippkohtumine Vilniuses 11. ja 12. juulil. Ukrainas tajutakse, et selleks ajaks oodatakse konkreetseid tulemusi, et teha järgmisi otsuseid. Ukraina omalt poolt ootab Vilniuse tippkohtumiselt ennekõike selgelt sõnastatud luba NATOga liitumiseks ja selle nimel ka pingutatakse. Kuid pingutab ka Venemaa, et Ukraina võimalusi selles osas pärssida. Siingi on Prigožin teinud Venemaale karuteene, näidates veenvalt, et Vene ohule tuleb teha kiire lõpp, enne kui tuumarelvad satuvad Prigožini-suguste tüüpide kätte või Venemaa õhib Zaporižžja tuumajaama.

    Doonorriigid on Ukrainat oma piiratud relvatarnetega seni vaos hoidnud, kuid võimalik, et NATO tippkohtumisel saabub see hetk, kui tabud lõplikult maha võetakse ja Ukrainal lubatakse vabalt rünnata näiteks ka sõjalisi objekte Venemaal või korraldada seal vajalikke aktsioone. Ka tuleb sõja võitmiseks Ukraina sõjalist võimekust kiiresti suurendada, selle asemel et küpsetada seda aeglasel tulel nagu seni. Putini režiimil on aeg kaduda. Aeg on anda talle luba sõjateatrist lahkuda.

    * Сергей Караганов, Применение ядерного оружия может уберечь человечество от глобальной катастрофы. Профиль 13. VI 2023. https://profile.ru/politics/primenenie-yadernogo-oruzhiya-mozhet-uberech-chelovechestvo-ot-globalnoj-katastrofy-1338893/

  • Kus on keeletoimetaja piir?

    HELIKA MÄEKIVI

    Hiljutises Värskes Rõhus ilmunud kirjutis keeletoimetaja karjääri algushetkedest1 lõpeb kahjuks toimetajatöö mõttes kõige põnevamal kohal. Seepärast ja teistestki kirjatükkidest ajendatult võiks minna kogemuse najal ajajoonel kaugemale ja anda toimetajatööst terviklikuma pildi.

    Keeletoimetaja alustab õpipoisina2

    Ülikoolilõpetanu on ikka tarkust täis ja tahab oma teadmisi hoogsalt rakendama hakata. Ka noor keeletoimetaja on innukas ja tulvil siirast soovi kirjutajatele appi minna. Nagu kõigi ametite õpipoisid, lähtub temagi esmajoones oma eriala alusteosest. Seega paneb ta ÕSi vöö vahele ja asub tööle.

    Asjalikku sorti teksti alusmüür on terminid – iga kirjutaja, toimetaja ja keeletoimetaja proovikivi. Eesti kirjakeele arendamise keelekorraldusliku suuna rajaja ja edendaja, normingute esitaja ja ühtlustaja ning suurim oskussõnavara looja oli Johannes Voldemar Veski, kelle sünnist sai 27. juunil 150 aastat. Tartu ülikooli peahoones Veski auditooriumis peeti sel puhul tähtpäevakohane LVI Veski päev „Eesti keelest ja läänemeresoome keelteperest“, mis oli ühtlasi pühendatud UNESCO põliskeelte kümnendile. Ettekannet „Johannes Voldemar Veski eesti oskuskeele arendajana 1920–1940“ peab Reet Kasik.

    Õigekirjaparandustega teeb ta tekstidele palju head, sõna-, lause- ja lõigu­tasandil võib aga mõnega juhtuda, et kirjakeelse asjaliku teksti käsulaudu järgides jäädakse puiseks ja kramplikuks. Tekstitasandile ei pruugita sel juhul jõudagi, sest loetakse ja parandatakse sõna- ja lausehaaval.

    Selles staadiumis võib seesugune algaja omasõnade vastu välja vahetada nii palju võõrsõnu kui võimalik, muu hulgas näiteks asendada õigustekstis konventsiooni kokkuleppega või tehnikatekstis kontrolli vaatlemisega, sest tal on meeles, et võõrsõnad pole nii head kui omasõnad. Ta võib otsustada välja toimetada kõik lt-liitelised sõnad ja mine-vormid, sest ta on õppinud, et need on kantseliit. Rööpvormid ajavad ta segadusse, põhjendusi otsimata valib neist ühe (nt seaduseid, mitte seadusi). Tööd teeb noor toimetaja väga kiiresti, nagu konveieril ikka, ja tunneb end pärast parandustööd võiduka maailmaparandajana.

    See etapp ei kesta tavaliselt väga kaua. Kõigepealt tõmbab pidurit tekst ise. Ühel hetkel satub ette kirjutis, kus mõne reegli, soovituse või nõuande eiramine või kallutamine teeb teksti paeluvamaks, vahel erakordsekski. Mõnda sõna on kasutatud hoopis muus tähenduses, kui sõnaraamatutes kirjas, ja see sobib ootamatult hästi. Aga mis siis, et sobib, mõtleb mõni õpipoiss, mina pean ikkagi ju selle ära parandama!

    Vahele astub ka autor või tõlkija, kellele tundub, et sel moel töötav algaja kaotab masinlik-marionetlike töövõtetega ära tema omapära ja stiili. Autor väljendab rahulolematust ja esitab miks-sa-mu-stiili-muudad-küsimusi; teda tabab nördimus ja võib-olla isegi trauma, nii et ta võib toimetajaid suisa vihkama hakata.3 Kuidas siis nii, mõtleb heitunud toimetajahakatis – miks see raamatutarkus autorile ei sobi?

    Eri laadi tekstid ja isikupäraste autorite tagasiside viivad eelkirjeldatud keeletoimetaja karjääri teelahkmele või mõnel juhul isegi kriisi ning tal tuleb otsustada, kuidas minna edasi. Kui ta seda takistust ei suuda ületada, vahetab ta ametit. Kui ta püüab masinana jätkata, jõuab ta veel mitu korda sise- ja väliskonfliktini ning loobub siis.

    Enamasti pühitakse end aga pärast esimest kukkumist tolmust puhtaks ja mõeldakse järele, milles toimetaja töö seisneb ehk kust läheb piir autori ja toimetaja soovide, meelevaldsuse ja otstarbekuse, omapära ja arusaadavuse, stiili ja stiilituse, nõtkuse ja puisuse, selguse ja udususe vahel.

    Keeletoimetajast saab sell

    Tasapisi hakatakse taipama, et iga teksti ja sõnumi jaoks on oma keelevalikud. Ilukirjandus- ja tarbetekst ei ole üks ja sama. Omasõna tasub eelistada võõrsõnale siis, kui on võtta samaväärne selgem vaste: näiteks võõrsõna transport võib tähendada sõitu, vedu ja veondust ning kui autor räägib transpordikuludest, siis ei pruugi lugeja taibata, kas ta peab silmas nii sõidu-, veo- kui ka veondussektori kulusid või ainult mõnda neist. Tekib arusaamine, milliste vahenditega kantseliidist vabaneda: lause raamatupidaja poolt teostati valeandmete esitamine kasumi osas mõte jõuab kadudeta pärale, kui kirjutada raamatupidaja esitas kasumi kohta valeandmed. Kui kolmes lauses järjest on kasutatud sõna oluline, on mõttekas pakkuda sisust johtuvat vaheldust. Ja vastupidi: kui lepingus on kasutuselevõtu akt, kasutuselevõtmise akt ja kasutussevõtmise akt, on põhjust soovitada valida neist üks. Tehakse vaid neid parandusi, mida osatakse sisuliselt põhjendada, ja mõtestatakse iga liigutus.

    Toimetaja õpib kuulama autori ja tõlkija tahet ja soove. Ta omandab oskuse olla paindlik, diplomaatiline ja kompromissialdis, kuid ka kindlameelne, kui näiteks õigekirjaviga vähendab arusaadavust. Temast saab nende koostööpartner ja kaitsja. Kui autoril on tähed sassi läinud ja ta on kirjutanud sõna paremaks asemel praemaks, ei lase toimetaja sellel kunagi lugejani jõuda. Kui väsinud tõlkija on lime tree tõlkinud laimipuuks, ehkki seekord on tegu pärnaga, kõrvaldab toimetaja selle vea. Ta tegutseb vaikselt ja poolnähtamatult, autori eest seistes ja selguse nimel.

    Kogemuse kasvades avardub sõnavara ja silmaring. Nüüd tajub arenemishuviline toimetaja teksti mitmekihilise süsteemina, kus põimuvad õigekiri, sõnavara, fraas, lause, lõik ja kogu tervik, takkaotsa ka stiil ja autori isikupära. ÕSi kõrval on selge sõnumi teenistuses igapäevaste töövahenditena kasutusel arvukalt üks- ja kakskeelseid üld– ja oskussõnastikke, teoreetilisi ja praktilisi käsitlusi, keelenõuandeid ja -soovitusi. Ta loeb palju, täiendab end keeleüritustel ja suhtleb ametikaaslastega kas ühismeedias või erialaliidus.

    Püsiklientuuri korral saab keeletoimetaja end süvitsi kurssi viia mõne valdkonna mõtteruumi ja sõnakasutusega. Kui töötada läbi tuhat lehekülge pangandustekste või viie hooaja jagu tee-ehitusajakirja, tekib arusaam ka asja sisust – sellega toob keeletoimetaja kaasa lisaväärtuse. Näiteks teeb pikemat aega metsandustekste toimetanu sisulist vahet jalakal ja pöögil4.

    Pöördvõrdeliselt kogemuse ja teadmiste kasvamisega aeglustub sellipõlves töötempo. Põhjuseks on Heido Otsa sedastatud keeletoimetaja kreedo „dubito, ergo sum“5. Sama on öelnud üle 60 aasta keeletoimetajana tegutsenud Linda Tinnu Targo: „Olge alati väga kriitilised, kahelge kõiges ja kontrollige nii toimetatavat teksti kui ka iseennast!“6 Mõningase töökogemusega keeletoimetaja ei lakka kunagi kahtlemast, kahtluste hajutamine nõuab aga aega ja pingutust. Head kliendid mõistavad ja hindavad seda.

    Piir tarvilike ja tarbetute paranduste vahel saab selgemaks: tekib oskus teha vahet isiklikel ja autori soovidel, töötada lugeja nimel, kuid autori ja tõlkija huvides.

    Sellist meistriks

    Ühel hetkel jõuab end pidevalt arendav keeletoimetaja tasemele, kus temast on saanud laiaulatuslike teadmistega praktik ning tal endal on juba midagi jagada. Mõni hakkab teisi koolitama, teine kirjutab keeleblogi või -artikli, kolmas asub tööle õppejõu või keelenõuandjana.

    Keeletoimetaja, kes töötab sageli mitme tellija tekstidega, on esimene, kes märkab uusi (moe)sõnu, muutuvaid tähendusi ja korduma kippuvaid väljendeid. Seega tegeleb ta osaliselt praegu nii moodsa kasutuspõhise keeleuurimisega –
    on ju uurimisobjekt ehk tegelik keele­kasutus tema ees iga päev.

    Ta ei otsusta keelemuutuse üle üksikute juhuslike näidete põhjal7, vaid pikema aja jooksul ja eri tekste toimetades. Täiskoormusega keeletoimetaja loeb päevas 10 000 – 20 000 sõna, millest moodustub nädalate ja kuudega täiesti korralik kasutuspõhist uurimist võimaldav tekstikorpus. Selle pealt on näha, kas muutus rikastab keelt mõne uue nüansiga, on kasulik ja sobib eesti keele struktuuriga. Kui see on nii, läheb toimetaja muutusega rõõmsalt kaasa või isegi sellest ette, soovitades seda ka veel teadmatuses kirjutajale. Nii on muu hulgas tänu keeletoimetajate innustusele võetud kiiresti omaks sõnad taristu ja tehisaru.

    Peale andmete kogumise keelepraktik ka analüüsib, järeldab ja soovitab, sest selleks on ta oma ametisse kutsutud ja seatud. Tegelikku ja loomulikku keelekasutust jälgides märkab ta, kui mõni keelemuutus läheb üle võlli. Näiteks praegu levivad inglise sõna social mõjul väljendid sotsiaalne läbikäimine, sotsiaalkiht ja sotsiaalsed normid, mille asemel sobivad olenevalt olukorrast suhtlemine/suhtlus või seltskondlik läbikäimine, seltskonnaelu või seltsielu, ühiskonnakiht või -klass ja suhtlusnormid. Samuti sekkub ta nõuannetega, kui tarbekeelde jõuavad mitmemõttelised toortõlked adresseerima, indikeerima või protsessima8. Üheülbastamine ei tee tekstile head, mitmekesistamine aga küll.

    Õigekirjas ja vormiõpetuses on reeglid aga reeglid ning kirjakeelse teksti selguse huvides tasub neid järgida nii palju kui võimalik. Meistertoimetaja oskab reegleid mõistagi põhjendada, tunneb keeleajalugu, murdetausta, soome-ugri lähteandmeid, keele­korralduspõhimõtteid, seni antud keelenõuandeid ning nende taga peituvat süsteemi. Kui reeglid on vesiselged, võib neid mõistagi ka eesmärgipäraselt rikkuda, kui vaja.

    Toimetaja on õppinud nüüd tajuma ka teksti rütmi ja takti, rõhku ja stiili. Talle meeldib sõnu maigutada ja maitsestada: korrata sama lauset kaheksas variandis, seitsme sünonüümiga, kolme tagasõnaga ja sootuks tagasõnata, liht- ja liitlausena, kogu lõigu vaatenurgast ja teksti kui terviku osana. Selline läbimängimine võtab aega, ent tulemusega jääb autor enamasti rahule. Keeletoimetajast on saanud asendamatu proovilugeja, kelle peal katsetada, kas mõte jõuab ikka lugejani.

    Keeletoimetaja ümber koondub aastate jooksul spetsialistide ring, näiteks jurist, arst või linnuteadlane, kellelt nõu küsida. Tuttava keemiku teadmistest võib olla kasu, kui tuleb anda soovitusi inglise termini carbon otsetõlke süsinik asendamiseks süsinikdioksiidiga.9 Toimetajast võib saada ka terminilooja, kui muu eriala spetsialistid kutsuvad ta kampa terminite keelelist külge sättima. Nii luuakse üheskoos terminipaare, sõnastatakse definitsioone ja korrastatakse mõistepesi. Just sel viisil sündis koroonaajal haridus- ja keelespetsialistide tihedas koostöös süsteemne sõnakolmik kaugõpe, lähiõpe ja põimõpe.10

    Kas aastakümnete järel teab keeletoimetaja täpselt, kust läheb tema piir? Ei, aga ta on selgeks saanud, et see sõltub teksti sõnumist, selle autorist, tõlkijast või tellijast, tekstiliigist, avaldamis­kohast, sihtrühmast, parasjagu kehtivatest keelekorralduspõhimõtetest11 ja vahel ka stiilijuhisest. Piir on alati erinevas kohas: tellijate seas on nii pimesi usaldajaid („Ära pane neid träkke peale, ma niikuinii aktseptin kõik korraga“), õppijaid („Tahaksin oma teadmisi täiendada ja paremini kirjutada“) kui ka loova väljenduse soovijaid („Kas sa saad selle teksti nii ümber kirjutada, et tädi Maali ka aru saab?“). Keeletoimetaja jääbki oma tööelus seda piiri otsima, kuid saab seejuures nautida viljakat, põnevat keele­elu, mis on täis avastamisrõõmu ning vastastikku õpetlikku ja tulemuslikku koostööd autoriga. Küllap on rahul ka lugejad.

    1 Lydia Risberg, Metamorfoos. Mälestuspilte neliaastakust Värske Rõhu keeletoimetajana. Lydia Risbergi päevik. – Värske Rõhk 2023, nr 83. https://va.ee/metamorfoos-malestuspilte-neliaastakust-varske-rohu-keeletoimetajana-lydia-risbergi-paevik/

    2 Kujundiuurijatele: õpipoisi, selli ja meistri kujund on laenatud Päevakera 21. III 2012 blogikandest „Mis vahe on korrektoril ja toimetajal“, https://www.paevakera.ee/blogi/mis-vahe-on-korrektoril-ja-toimetajal.

    3 Tiit Hennoste, Miks ma vihkan keeletoimetajaid? – Eesti Keeletoimetajate Liidu aastaraamat 2022, lk 15–24. https://keeletoimetajateliit.ee/wp-content/uploads/2023/05/Keeletoimetajate-liidu-aastaraamat-2022.pdf.

    4 Alex Davies, Indrek Reiland, Keel ja selle ametlik korraldamine. – Akadeemia 2023, nr 4, lk 638–639. http://www.akad.ee/wp-content/uploads/2023/05/akadeemia_sisu_2304_01.pdf.

    5 Heido Ots, Tehnilise teksti erijooni ja selle toimetamise põhialused. – Eesti Keeletoimetajate Liidu aastaraamat 2019, lk 21. https://keeletoimetajateliit.ee/wp-content/uploads/2020/01/Eesti_Keeletoimetajate_Liidu_aastaraamat_2019.pdf

    6 Linda Targo: kahtluse vaim olgu teie ustav teejuht. –
    Eesti Keeletoimetajate Liidu aastaraamat 2020, lk 33. https://keeletoimetajateliit.ee/wp-content/uploads/2021/02/EKL-2020.pdf

    7 Lydia Risberg, Liina Lindström, Eesti keeleteaduse ja keelekorralduse areng verbirektsiooni näitel. – Keel ja Kirjandus 2023, nr 3, https://keeljakirjandus.ee/ee/archives/34978

    8 Airi Kapanen, Keelesäuts. Adresseerimine. – Vikerraadio, 17. III 2022. https://vikerraadio.err.ee/1608536149/keelesauts-adresseerimine; Maire Raadik, Võõrad võõrsõnad. – Keelenõuanne soovitab 4, 2008, lk 57–63. https://keeleabi.eki.ee/pdf/043.pdf; Helika Mäekivi, Kas ikka protsessime? – Eesti Keeletoimetajate Liidu rubriik „Keeletoimetaja soovitab“, 26. X 2022. https://keeletoimetajateliit.ee/kas-ikka-protsessime/

    9 Helika Mäekivi, Kuidas tõlkida sõna carbon? – Universitas Tartuensis, aprill 2023. https://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/4459.

    10 Vt https://digipadevus.ee/sonastik/#digioppe-terminid.

    11 Reili Argus, Keeletoimetajate õpetamisest õppejõu pilgu läbi. – Keel ja Kirjandus 2023, nr 4. https://keeljakirjandus.ee/ee/archives/35125.­

  • Pikksilmaga tulevikku (ja minevikku) vaatamise näitus

    KATRIN KOOV

    Näitus „Linnamaardla. Spolia naasmine“ arhitektuurimuuseumis kuni 30. VII. Kuraatorid Laura Linsi, Roland Reemaa, kaaskuraator Maria Helena Luiga. Osalevad Andrea Tamm, Maria Helena Luiga, Hannes Praks, Henri Papson (Kuidas.works); Koit Ojaliiv ja Kristel Niisuke; Mariann Drell ja Ruuben Rekkor; Holger Orek (säästva renoveerimise infokeskuse vanamaterjaliladu); Simo Ilomets (Tallinna tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituut), Andres Tolts, Johanna Ulfsak.

    Islandi kirjanik Andri Snær Magnason kirjutab raamatus „Ajast ja veest“1, et majanduskeskne keelekasutus võõrandab inimesi loodusest ja kujundab jõuliselt kasule orienteeritud mõtteviisi: nii näiteks on haridus investeering ja loodus ressurss. Võimalus, et loodus on midagi muud, kõrgemat, võib-olla isegi püha, pole tänapäeval parketikõlbulik. Ta toob näite globaalsest tarbimismudelist: Islandi odav hüdroenergia toidab USA alumiiniumitehaseid. Nende tehaste tootmisvõimsus ületab 14 korda selle riigi lennuväe vajadused (Alcoa tehas asutati Teise maailmasõja ajal lennukite tootmiseks). Nüüd toodetakse seal juba aastakümneid alumiiniumpurke, mis rändavad pärast kasutamist kohe prügimäele. Koos ühekordsete purkidega kaovad piltlikult öeldes prügimäele ka suured, seni inimesest puutumatuna püsinud Islandi looduslikud maa-alad, mis ujutatakse üle järjest uute tammide ja veehoidlatega. Need tundlikud ökosüsteemid ei suuda võistelda globaalse majandusega. Veel vähem kui sada aastat tagasi imetlesid Islandi poeedid elektrijaamade-eelseid puutumatuid kõnnumaid ja pidasid jäist avarust ja vaikust jumalikuks ning igavikuliseks. Nüüd on need kohad kadunud.

    Näitus „Linnamaardla“ pakub erilise ruumikogemuse leidmaterjalidest loodud installatsioonidena. See paneb mõtlema,
    milline on tulevikus arhitektuuri ja linnaruumi esteetiline pale.

    Mida enam me füüsilisest maailmast irdume, küll virtuaalsesse, küll kontrolli all (tehis)keskkonda, seda haavatavamaks me muutume. Oleme füüsilised olendid, osa planeedi Maa ökosüsteemist, sõltume sellest täielikult, hingame sama õhku ja osaleme aineringes. Samal ajal ei lase praegune antropotsentristlik mõtteviis seda niimoodi tajuda: selmet tunda end osana keskkonnast ning mõista oma osa ja vastutust, tunneb inimkond end pigem eraldiseisva ja väljavalituna, kel on luba ressursse piiramatult kasutada. Kui palju on neid, kes loobuksid lennukiga reisimisest, mugavustega kodust või nutitelefonist? Inimesed tunnevad, et on hea elu nimel pingutanud ja need asjad n-ö välja teeninud.

    2010. aasta aprillis purskas Islandil vulkaan Eyjafjallajökull ning tahmapilv peatas Euroopa lennuliikluse kuueks päevaks. Sellest räägiti üle maailma. Samal ajal ei pilguta keegi silmagi, kui iga päev purskab üle ilma vahetpidamata piltlikult öeldes 600 vulkaani, sest just nii palju energiat kulub inimkonnal praeguse elatustaseme hoidmiseks.2 Hea elu nimel paisatakse õhku ligi 200 korda rohkem süsihappegaasi, kui seda tekib kogu Maa vulkaanilise aktiivsuse tõttu. Nii et vulkaane pole mõtet kliimasoojenemises süüdistada.

    Vaba ruum

    Näituse „Linnamaardla“ avamine asetub Eestis olulisse aega. Juuni alguses arutleti kunstiakadeemia puitarhitektuuri kompetentsikeskuse ehk PAKKi korraldatud vestlusringis, kuidas on päriselt võimalik jõuda Euroopa Liidus püstitatud kliimaeesmärgini hoida planeedi keskmise temperatuuri tõus tööstuseelse ajaga võrreldes 1,5 kraadi piires. Ehitussektoris tuleb selleks muuta 75 protsenti elamufondist energiasäästlikuks aastaks 2050. Kuigi see aasta on juba käegakatsutavas tulevikus, tundub väljakutse erakordne: selleks et püsida tempos, peaks juba praegu iga päev renoveerima kaks korter­elamut. Seejuures pole riigil veel täpset plaani, vaid üksnes visioon. Pole teada, kuidas seda nii mastaapselt korraldada ja millise raha eest. Ümberehitamine on kallis ja vanemates korterelamutes elavad sageli väiksema sissetulekuga inimesed, kellest suur osa on pensionärid.

    Kuna praeguse aja põhilised probleemid on nii sisu kui ka mõõtkava mõttes tööstuse tekitatud, peavad ka lahendused olema tööstuslikus mõõtkavas, et need mingi tuntava muutuse kaasa tooksid. Elamute renoveerimiselgi tuleb pöörata pilk masskohandatavate tüüplahenduste poole, et kohendada tüüpelamud võimalikult kiiresti ja soodsalt kliimasõbralikumaks. Tööstusliku renoveerimislaine käigus ei tohi aga teha sama viga, mis pool sajandit tagasi, ehk unustada inimest ja tema elukeskkonna ruumikvaliteeti. See tähendab, et algusest peale tuleb kaasata arhitektid, nüüdistehnoloogia võimalused, töötada välja variatiivsed ruumilahendused ning lisada tüüpelamutele mugavusi, alates paremast ligipääsetavusest ning lõpetades majadevahelise ruumi suurema elurikkusega.

    Sellest hiiglaslikust pingutusest pole aga eriti kasu, kui jätta ülejäänud ehitussektor samasugusena tiksuma ning mõtteviis muutmata: lasta südamerahuga eramutel edasi valguda linnu ümbritsevatele põllumaadele; kerkida linnas elamutel, kuhu kohalikel elanikel pole asja, sest need pole taskukohased ega sobi pereeluks; püstitada kaubanduskeskusi niigi üleküllastunud turule; ning lõpuks jätta korralikud vanad majad tühjalt seisma lihtsalt seepärast, et uued tunduvad ahvatlevamad – vahetada maju nagu tarbeesemeid. Hoopis jõulisem sekkumine kliima heaks võiks olla täielik ehituskeeld pikemaks ajaks. Umbes nii, nagu on välja pakkunud Ulla Alla oma magistritöös „30 aastat pausi“3. See paneks valdkonna mõtlema ja tegutsema hoopis teistel alustel. Ehituspärandiga tegelevad spetsialistid on selge sõnaga öelnud, et kõige keskkonnasõbralikum maja on juba ehitatud maja, sest CO2 on juba kulutatud ja seotud. Vanade majade renoveerimine ja energiatõhusamaks muutmine on igati kliimasõbralik tegevus. Eriti kui mõni tühjalt seisev maja saab seeläbi uue elu.

    2022. aastal uuriti, kui palju on Eestis tühje eluruume, mida saaks asustada Ukraina sõjapõgenikega. Energiatarbimise põhjal tehtud uuring näitas, et võtta on umbes 26 000 korterit või maja.4 Siit võib arvutada, kui palju on kasutamata ruutmeetreid: tublisti üle miljoni. Sellele lisanduvad tühjad büroopinnad, laod jne. Vaba ruumi, mida ümber mõtestada, peaks seega jätkuma. Probleem on muidugi selles, et need eluruumid paiknevad ebaühtlaselt ning on suuremas osas eraomanduses. Riik saaks seadustega kahtlemata teha tühjade ruumide omamise ebamugavamaks.

    Ilus või kole?

    Arhitektuurimuuseumis avatud näitus „Linnamaardla“ pakub välja kolmanda võimaluse: kasutada juba olemas materjali uute ehitiste rajamiseks. Kuraatorid nimetavad seda tegevust linnaruumi kaevandamiseks. Mulle meeldib seda ette kujutada pigem aineringena: kui kusagil tekib mingi jääk, võetakse see uuesti kasutusele mõnes teises kohas. Termin „kaevandamine“ on otseselt seotud tööstusajastu põhiprobleemi ehk ressursside liigse ammutamisega. Näituse sisu see aga ei lahjenda, manifest on selge ja sõnum jõuline: lõpetame raiskamise ja otsime kestlikuma arhitektuuri tarvis muid võimalusi. Milline võiks olla teise, kolmanda või viienda ringi arhitektuur? Milline on arhitekti roll ja vastutus kliima soojenemise ja ületarbimise ajal? Kas arhitekt võiks olla muutuste käivitaja, uue suuna näitaja? Kuidas materjaliringlus tegelikult välja näeb? Näitusesaalis omandavad need küsimused lausa sakraalse mõõtme, sest eksponaadid on esitletud teadlikult, ilmselt ka väikse muigega, reastatud sammaste kujul. Loodud on omamoodi nihkes-naljakas pühakoja meeleolu, et külastaja seisataks ning mõtiskleks n-ö suurte ja tähtsate teemade üle.

    Minu mõte hakkas kerima umbes nii. Tulevikus ei ole arhitekt enam sõltumatu looja, vaid osake ehitussektori ringjas süsteemis, kus ehitiste kavandamine ja püstitamine käib hoopis teistmoodi, sarnaselt looduse ringkäigule. Pole enam eraldi arhitektuuri- ja inseneribüroosid ning ehitusfirmasid, kõik nad tegutsevad koos ja sõltuvad üksteisest otseselt. Kui tellija tuleb oma sooviga lagedale, uuritakse algatuseks välja, millised materjalid on parasjagu saadaval: kus midagi lammutatakse või mis on materjalipangas üleval, umbes nii, nagu see näitusel on paberdokumentatsioonina esitletud. Seejärel visandab arhitekt eskiisi saadaoleva materjali baasil: kui on head ajad, saab rohkem valida, kui ei, tuleb pingutada tükkide kombineerimisega. Insenerid teevad esialgsed arvutused ning siis selgitatakse välja materjalide ehituslikud omadused, sest enam ei saa toetuda tehases väljastatud sertifikaadile. Väga oluliseks muutuvad ilmselt katselaborid/teimimisjaamad, sest need peavad tagama, et ehitis oleks kasutajatele ohutu. Seejärel tuleb leiutada tükkide kokkupanemise sõlmed, mis kõik on omakorda ebastandardsed, seega läheb arhitektide-inseneride nutikus järjest enam hinda. Arvatavasti tuleb materjal juba varakult ehitusplatsile kokku koguda, et teha jooksvalt täpsed mõõtmised ja katsetused. Lõpuks tuleb see materjalikuhi hoolikalt kokku panna, mis võtab ilmselt palju rohkem aega ja nõuab teistsuguseid masinaid kui tänapäeval valmis elementidest ja standardsete ehitusjuhiste järgi ehitamine. Kokkuvõttes on ehitada keerulisem ja aeganõudvam ning küllap ka kallim. Tõenäoliselt muutuvad ehitised ka väiksemaks. Tasuta või soodsalt saadud materjal ei kaalu üles kogu muu protsessi keerukust. See tähendab, et ehitatakse vähe ja üksnes siis, kui see on hädavajalik. Praegu on ehitusvaldkond üks saastavamaid ja energiamahukamaid, seega võib selline tulevikuvaade planeedi päästmisele kaasa aidata küll.

    Näitus pakub erilise ruumikogemuse leidmaterjalidest loodud installatsioonidena. See paneb mõtlema, milline on tulevikus arhitektuuri ja linnaruumi esteetiline pale. On see ilus? Kole? Kindlasti on see teistsugune, variatiivsem, tulvil ootamatusi ja humoorikaid lahendusi. Näitus on otsekui pikksilm, mille abil vaadata tulevikku, uurida uut laadi arhitektuuri detaile, ning ka minevikku, näha sealt pärit ehitusvõtteid ja materjale. See pikksilm annab edasi ka aistingulisi elamusi, mida pakuvad erinevate materjalide kummastavad assamblaažid. Spolia ehk eesti keeli vanade ehitiste (dekoratiivsed) tükid, mida kasutati uute müüride ladumisel, oli juba Rooma riigis popp ning ehitusdetailidega kauplemine oli tulus äri. Taaskasutus toimis nii monumentide kui ka tarbeehitiste puhul. Samas pole see üksnes antiigile ainuomane, väärt materjalide korduvkasutamine on nii loomulik asi, et on toiminud igal ajal ja igal pool. Siin kandis sobib selle mõtteviisi kohta öelda: terve talupojamõistus leiab väärtuslikule materjalile ikka sobiva koha/kasutuse. Meenub ka Nõukogude-aegsete datša’de imepärane arhitektuur, kus käiku läksid kõikvõimalikud leiud. Kitsad ajad arendavad loovust ja nutikust. Loodetavasti käivitab loovuse ja nutikuse ka ülekuumenev planeet, mis sunnib kiiremas korras tegema kõikides eluvaldkondades suuri muutusi – teistmoodi olemisviisi leiutama. Näitus „Linnamaardla“ annab lootust ja kutsub julgelt kaasa mõtlema.

    1 Andri Snær Magnason, Ajast ja veest. Jutustus tulevikust. Postimehe Kirjastus, 2022.

    2 Samas.

    3 Ulla Alla, 30 aastat pausi. Uurides mittetegemist. Magistritöö. Eesti Kunstiakadeemia, 2021. https://eka.entu.ee/public-thesis/entity-429451/alla-ulla-30-aastat-pausi

    4 Riik kaardistab sõjapõgenike tarbeks tühjana seisvaid maju ja kortereid. – ERRi uudised, 19. IV 2022.

  • XXI sajand Niguliste kirikus ja pühakodade muinsuskaitsealases käsitluses

    LEELE VÄLJA

    Niguliste muuseumi klaaslift ja taevakorrus. Arhitektuurilahendus ja kujundus Koko Arhitektid, sisearhitekt Liis Lindvere (Koko Arhitektid). Avati märtsis 2023.

    Tänapäevane kabeli lahendus. Väikest kabelit horisontaalselt liigendav rõdukorrus on minimalistlik, aga säästab maksimaalselt ruumi ehituslikku substantsi.

    Niguliste kirik on märkimisväärne nii mitmeski mõttes. See on meie üks uhkemaid keskaegseid linnakirikuid, mis Tallinna vanalinnas ainsana sõjapurustuste ohvriks langes. Selle taastamine muuseum-kontserdisaaliks Nõukogude ajal, kui ülejäänud sõjas purustatud linnakirikud kas lammutati – Pärnu Nikolai, Narva Jaani ja Maarja kirik – või jäid varemetena seisma – Tartu Jaani, hilisematest kirikutest ka Tartu Maarja ja Pauluse kirik – on omaette ime süsteemis, kus pühakodasid peeti põlatud ideoloogia esindajaks ja nende kadumine maa pealt oli soositud. Ilmselt mäletab ka enamik kaasaegseid 1982. aastal Niguliste tornis puhkenud tulekahju, mille põhjuste üle on spekuleeritud veel aastakümneid hiljemgi. Hoolimata mitmesugustest vandenõuteooriatest on kõlama jäänud siiski arvamus, et tegemist oli lohakusega. Kurioosne on asjaolu, et tornis toimus tulekahju ka sadakond aastat varem, 1897. aastal toimunud restaureerimistööde ajal.

    Lift ja vaherõdu

    1983. aastal publikule avatud Niguliste kiriku-kontserdisaali nõukogudeaegne restaureerimiskontseptsioon oli omal ajal väga moodne: keldrikorruse abiruumid, kütte- ja ventilatsioonisüsteemid olid toona parimad. Sisekujundus interpreteeris ajaloolist, istumissuunda ja paigutust vahetada võimaldavad publikupingid olid inspireeritud traditsioonilistest kirikupinkidest ning kuuluvad meie disainiklassikasse.

    Lift kui keskaegsete müüride vahele laskunud ufo laseb Rait Präätsa vitraažil häirimatult oma ajatus rahus edasi olla.

    Eesti kunstimuuseumi käsutuses olevat hoonet on juba aastakümneid kasutatud meie vanema kunsti eksponeerimiseks ja väiksemaid uuendusi on tehtud pidevalt. Nüüd, 30 aastat pärast taasavamist oli aga taas põhjust kirik pidulikult publikule avada. Sirje Helme eestvõttel ja suures osas muuseumi oma vahenditest valmisid torni viiv lift, uus ekspositsioonipind põhjalöövi väikeses kabelis ja uue kuue sai ka kuulus Berndt Notke maal „Surmatants“.

    Kiriku uuendamise plaan jõudis mõned aastad tagasi ka ehitismälestiste eksperdinõukogu lauale. Kui liftiga ei tekkinud üldse küsimusi – see oli planeeritud juba nõukogudeaegsete taastamistööde käigus, aga jäi teostamata, ruumiline valmidus oli selleks igati olemas –, siis väikese kabeli vaherõdu tekitas siinkirjutajas vastakaid tundeid. Kuigi kabel oli kaheks jaotatud ka Teise maailmasõja eelselt, mõjus praeguseks kujunenud ruum väärtusena omaette. Avar kirikusaal, kust sõjaaegsetes purustustes oli hävinud kogu sisustus, pakkus hoonest destilleeritud ruumikäsitlust, kus prevaleeris algne ehituslik vorm. Selle, juhuse tahtel meieni jõudnud puhta ehitussubstantsi liigendamine ja hägustamine paistis liigse sekkumisena. Nüüd on siiski põhjust rõõmustada, et kolleegid olid targemad ja innukamalt rõdu poolt: minimalistlik ja delikaatne teostus mõjutab üldist ruumimuljet ülivähe, lisatud näitusepind on leidnud väärikat kasutust ja tänapäevase kihistuse lisandumine sedavõrd delikaatses vormis väärindab ruumi.

    Hunnitud vaated

    Koko arhitektide loodud uus kihistus esindab meie ajaloolise sakraalarhitektuuri restaureerimis- ja kasutuspraktikas täiesti uut käsitlust. Kui siiani on domineerinud ajalooline või info puudusel ka ajaloolist interpreteeriv lähenemine, siis Niguliste minimalistlik, lifti puhul isegi high-tech’ilik, käsitlus esindab hoopis moodsamat vaatenurka. Varasematel aegadel oleks suure tõenäosusega püütud lifti peita mingite seinte või ekraanide taha, tänapäeva arusaamad lubavad aga tehnosüsteemi, millel on selgelt industriaalne esteetika, hoopis ruumis eksponeerida. Oma osa mängis sellise lahenduse loomisel ka torni idaseinas paiknev suur geomeetrilise kompositsiooniga vitraaž­aken (Rait Prääts, 1980), mis on siiani üks elegantsemaid näiteid tänapäeval sakraalruumi kavandatud vitraažakendest. Selle varjamine kohmaka liftikonstruktsiooniga olnuks mõeldamatu. Lifti lahendus, mis valmis Itaalias eriprojektina, on klaasi ja metalli meisterlik koosmäng ja mõjutab ruumi üldmuljet vaid minimaalselt. Ülakorrustele jõudes avanevad kiriku uued kihistused, mis publiku eest seni varjatud olid. Teisel korrusel on koha leidnud koduta kellade varjupaik. Võimalust kellavalajate tööd lähemalt uurida toetab elegantne ekspositsioon, mis lisab kogu ruumile tänapäevast hõngu. Torni tõmbenumbriks ja lifti ehitamise otseseks põhjuseks on aga torni neljandale, kivikehandi kõrgeimale korrusele rajatud vaateplatvorm, kust linnale avanevad igas suunas hunnitud, seni tundmatute rakurssidega vaated.

    Eraldi rõhutamist väärib asjaolu, et väliselt ei ole torni funktsiooni muutus isegi märgatav.

    Väike kabel oli rõdudega kaheks korruseks jaotatud ka enne Teist maailmasõda, siis ehtisid neid lopsakad baroksed väärid.

    Ilmastiku eest klaasidega kaitstud platvorm on vaatamisväärsus, mis toob kirikusse ka need, kes muidu keskaegse kunsti suhtes ükskõiksed kipuvad olema. Kord juba kirikusse tulnud, vaadatakse kindlasti ära ka meie keskaegse kunsti pärlid: kuulus Niguliste kappaltar Herman Rode töökojast ja Berndt Notke „Surma­tants“. Viimane on saanud uue, eriti elegantse ja väljapeetud turvasüsteemi, mis seda pea märkamatu klaasiga kõigi välismõjutuste eest kaitseb. Siingi on kasutusel tehnoloogia viimane sõna koos filigraanselt minimalistliku kujundusega.

    Niguliste kiriku värskeim kihistus toob meile koju kätte mujal maailmas sageli kasutust leidnud võtted, kus ajaloolise substantsi kõrval on praeguse aja vajaduste rahuldamiseks kasutatud moodsaid võimalusi, mis nii tehnoloogiliselt kui kujunduslikult esindavad parimat kvaliteeti. Vastavatud Niguliste muuseumi uus lahendus on väljapeetud uue ja vana vastandumine, mis ärgitab ajaloolist ruumi ja XXI sajandi tehnoloogiat intelligentset dialoogi pidama ja viitab ühtlasi, et nii nagu muutuvad tehnoloogiad ja esteetilised arusaamad, arenevad edasi ka muinsuskaitse ja restaureerimise põhimõtted.

  • Kunstiajalugu ja õpetatud silm

    KRISTA KODRES

    Näitus „Michel Sittow Põhjas? Altariretaablid kahekõnes“ Nigulistes kuni 5. XI. Näituse juhtkuraator Merike Kurisoo, kuraatorid Greta Koppel, Lars Nylander (Hälsinglandi muuseum) ja Jan Friedrich Richter (Berliini Riiklikud Muuseumid), kujundajad Liis Lindvere ja Villu Plink ning graafiline disainer Tuuli Aule.

    Niguliste kirikus eksponeeritud näitus on mitmeti tähelepanuväärne. Sõna otseses mõttes kõige nähtavam on muidugi Rootsist Bollnäsi kirikust Tallinna toodud XVI sajandi alguse suur retaabel. Tavaliselt reisivad altarid teistesse kirikutesse väga harva, nii et kahtlemata on tegu suure suhtekorraldusliku saavutusega. Altariseina visiit oli hädavajalik, et teha ilmsiks kuraatorite Merike Kurisoo ja Greta Kopli näituse „Michel Sittow Põhjas? Altariretaablid kahekõnes“ lähte­idee. Lühidalt: Bollnäsi retaablit pidi nägema ühes ruumis koos mitme teise samal ajal valminud teosega, et neid saaks oma silmaga võrrelda. Võrdluse tulemusest ei saa ma siinkohal põhjalikku ülevaadet anda, süvahuvilistel tuleks kindlasti läbi lugeda väga heal tasemel kataloog ja/või oodata ära järgmisel aastal ilmuv raamat. Niguliste näitus ärgitas aga mõtlema ka kunstiajalookirjutuse viiside üle, millele annan allpool samuti ruumi.

    Bollnäsi püha hõimkonna retaabel. Michel Sittowi töökoda ja sellega seotud meistrid Tallinnas. U 1510–1520. Bollnäsi kogudus, Rootsi Kirik

    Uus lugu

    Näitusel on Bollnäsi retaablile lisaks eksponeeritud ka teisi XVI sajandi algusse dateeritavaid objekte: Tallinna nn Brüsseli altarisein, Niguliste kiriku kannatusaltar, Riia kunstimuuseumist kohale toodud Liivimaa ordumeistri Walter von Plettenbergi skulptuur, mis ehtis kunagi sealse linnuse üht väravat. Lisaks veel Tallinna Pühavaimu kiriku pingileen püha Andrease kujutisega, püha Kanuti ja püha Jüri skulptuur ning lõpuks suur fotosein, kus on kujutatud Oleviste kiriku Maarja kabeli välisseinas paiknevat Hans Pawelsi kenotaafi. Need objektid ja üsna kasin arhiivimaterjal (selle eest tuleb tänada Anu Mändi) lubavad kuraatoritel rääkida järgmise loo.

    Üks Tallinna kirikutest – milline, see pole teada – tellis XVI sajandi algul endale Brüsselist uue altariseina. Selle teemaks oli uuest testamendist Luuka ja Matteuse evangeeliumi kaudu tuntud neitsi Maarja ja tema sugukonna –
    ema, õed, nende mehed ja lapsed, ehk nn püha hõimkonna kooslus. Brüsseli retaabli nikerdatud keskosal esitleti Maarjat ja tema hõimkonda üleni kuldsetena, paigutatuna kolme gooti dekooriga kaunistatud baldahhiini alla. Umbes samal ajal tellis Madalmaadest endale uue retaabli, nn kannatusaltari veel teinegi Tallinna kirik, selle aga omandas mõne aja pärast raehärra Lippe, kes paigutas retaabli oma dominiiklaste kloostris asunud kabelisse. Sellega seoses laskis ta ümber maalida retaabli tiivad: nüüdsest olid seal kujutatud püha Jaakobus vanem, neitsi Maarja Jeesuslapsega, püha Adrian Nikomeediast ja püha Antonius Suur.

    1518. aastal oli oma kodulinna Revalisse taas tagasi jõudnud Euroopa õukondades tuntust kogunud portretist Michel Sittow, kes jäi sinna paigale kuni oma surmani 1525. aastal. Sittowi ligi 15aastase kohalolu kohta on vähe kirjalikke andmeid, kuid nende järgi tegi ta tööd mitmele kirikule ning mitte üksnes Eestis, vaid ka Soomes. Siiani on valitsenud arvamus, et kõik Sittowi Eestis tehtud teosed on kas hävinud ja/või kunagi edasi müüdud. Tõsi, juba
    1946. aastal oletas Tartust lahkuma sunnitud kunstiajalooprofessor Sten Karling, siis juba Stockholmis, et nii mõnegi Eestis alles jäänud puuskulptuuri võiks seostada Sittowi nimega. Rootsi Bollnäsi kiriku retaabli tiibade maalingute sarnasust Bollnäsi Niguliste kannatusaltari väliskülgede maalidega tõdes 1981. aastal esimesena Rootsi kunstiajaloolane Inga Björkman-Berglund. Seda oletust on toetanud mitmed kunstiajaloolased. Mäletatavasti eksponeeris Greta Koppel, kes oli ka hiljutise Kumus toimunud Michel Sittowi suurnäituse kuraator, kannatusaltari maalinguid sellelgi näitusel, kuigi alles küsimärgiga. Kokkuvõttes: Bollnäsi lingiks Eestis on nii Brüsseli altar kui ka Niguliste kannatusaltar.

    Nüüdseks on koostöös Niguliste muuseumi kuraatori Merike Kurisoo, saksa kunstiajaloolase Jan Friedrich Richteri ning rootsi kunstiajaloolase Lars Nylanderiga jõutud veendumusele, et Bollnäsi retaabel telliti 1520. aasta paiku Michel Sittowi Tallinnas tegutsenud töökojast. Bollnäsi püha hõimkonna kompositsiooni eeskujuks võttis Sittow siinse Brüsseli altariseina keskosa, kuid uuendas retaabli üldilmet sellega, et maalis sisetiibadele 12 apostlit ja välistiibadele Skandinaavia kõige tuntumad pühakud Olavi ja Kanuti koos püha Barbara ja püha Katariinaga.

    Nagu öeldud, ei olnud Niguliste näitust ette valmistanud kunstiajaloolastel uue Sittowi loo jutustamiseks kasutada talle otse osutavaid kirjalikke dokumente, vaid toetuti peamiselt teoste võrdlevale visuaaluuringule. Uurimistöö näitas, et kannnatusaltari ja Bollnäsi maalingud loonud meistri käekiri – viis, kuidas on kujutatud nägusid, käsi, rõivaid, atribuute jpm – on tõepoolest ülimalt sarnane. Greta Koppel osutab, et ülimalt lähedased Sittowi maalija­käekirjale on ka mitme nikerdfiguuri emotsionaalselt ilmekad näod Bollnäsi pühas hõimkonnas. Sittow võis muidugi ise ka nikerdada osata, sest ta isa Claves van der Sittow, kes tuli Revalisse juba 1454. aastal, oli kujur ja ilmselt oma poja esimene õpetaja.

    Projekti „Michel Sittow Põhjas?“ nii-öelda kõrvalsaaduseks on kataloogis eelkõige Jan Richteri lahti kirjutatud hüpotees, et Sittow võis Bollnäsi altariseina nikerdatud keskosa juures kasutada ka parajasti samuti valmiva Hans Pawelsi kenotaafi (dateeritud 1513–1516) „Kristuse kannatusloo“ teostanud meistreid. Pawelsi kenotaafi juures töötasid poolakas Clemens Pale ja Münsteri meistrid Bernt Wolt, Gert Koningk ja Hinrik Bildensnyder. Tallinnas tegutses samal ajal veel ka Lübeckist tulnud Jürgen Dreyer, kes harrastas uut kujutamislaadi, mille oli kuulsaks teinud Lõuna-Saksa aladel töötanud Tillman Riemenschneider. Richter oletab, et Michel Sittow tegi Bollnäsi tellimuse puhul koostööd just Münsteri meistrite ja võimalik, et ka Dreyeriga. Altariseina ja kenotaafi skulptuuride seose tõepärasust toetavad tõepoolest ülimalt sarnased näotüübid ja kujutamise nüansid. Konservaator Isabel Aaso andmetel kasutasid kenotaafi nikerdanud meistrid ka tööriistu, mis olid pigem puu- kui kivinikerdaja omad –
    tegu on sedavõrd peene tööga.

    Richteri kataloogitekstis leiab lõpuks rõhutamist väide, et Tallinnast oli XVI sajandi alguskümnenditel kujunemas Läänemere põhjaranniku arvestatav kunstikeskus. Seda kinnitavat ka kõnealused kolm altarit, aga eriti see, et Revali meistritelt telliti suuremahulisi töid ka väljapoole. Paraku algas õige pea reformatsioon, mis lubas kirikusse vaid ühe altari ning kirikule töötavate meistrite turgu tabas kogu põhjapoolses Euroopas langus. Varem oli ka Tallinna suurtes linnakirikutes ligi 30 altarit (see muidugi ei tähenda, et igaühel olnuks tingimata kaunistuseks altarisein).

    Konossöörlik meetod

    Niguliste näituse kuraatorid veenavad publikut, et kunstist saab ja tuleb kirjutada teoseid lähivaadeldes. Seesugune teoste atribueerimise ja dateerimise meetod on selle distsipliini puhul põline, seda harrastasid juba kunstiajaloo isad Giorgio Vasari ja Johann
    Joachim Winckelmann. Konossöörlik meetod tõusis tõsisema arutelu aineks 1871. aastal, kui selgus, et Dresdeni galerii seni Hans Holbein nooremale atribueeritud maal „Pürjermeister Meyeri madonna“ on tegelikult XVII sajandi koopia. See ilmnes siis, kui pärast pikka vaidlust toodi nn Würthi kogus leiduv Holbeini maal (1526) ja Dresdeni Holbein kokku ühte ruumi. Tõde selgus niisiis piltide konkreetsete formaalsete omaduste visuaalsel võrdlemisel. Osa kunstiteadlasi oli veendunud, et nüüd on leitud distsipliinile ainuomane objektiivne stiilikriitiline uurimismeetod. Nende ajastute korral, mil kunstnikud oma teoseid ei signeerinud, on kunstiajaloolase õpetatud silm teoste atribueerimiseks kasutusel siiani.

    Juba XIX sajandil omandas konossöörlus aga ka teatava negatiivse konnotatsiooni. Seda peeti liiga kunstiturukeskseks – ja nii see muidugi üksiti ka oli ja on: teatavasti maksab tuntud meistri originaalteos alati palju rohkem kui koopia. Osa akadeemilistest kunstiajaloolastest, kes pürgisid suuremaid üldistusi kujundava kunstiteaduse poole, pidas aga visuaalse vaatluse põhjal sündinud otsuseid ikkagi liiga spekulatiivseks. Pealegi tõusid XX sajandil kunstiteaduse avangardi uued meetodid, nagu ikonoloogia, fenomenoloogia ja sotsiaalne kunstiajalugu, mistõttu suundus uurijate huvi pigem teoste teemade, tähenduste, kogemise ja sotsiaalse tingituse kui kunstnikugeeniuse ja tema käekirja poole.

    Tänapäevase konossöörluse korral, mille probleemistikust valmis Greta Koplil 2021. aastal doktoritöö, suhtutakse teosesse kui kunsti-, aga ka ajalooallikasse täie tõsidusega. Kombineerituna kirjalike allikatega ja tehniliste uuringutega on see ka Niguliste näituse tarvis tehtud uurimistöös aidanud leida mitmeid kaalukaid argumente uurijate teeside tõestuseks, kuid mitte ainult. Kuigi siinkohal pole ruumi ümber jutustada näituse teoste sakraalset ikonograafiat – teoste sisu, funktsiooni ja tähendust –, siis kataloogis on see kõik kirjas.

    Visuaalsed teadmised

    Üheks näituse tulemuseks võibki pidada senisest palju tõsisemat kinnitust
    Michel Sittowi osalusele kannatusaltari maalijana ja seega on Eesti saanud oma Sittowi teose. Igaüks, kes Nigulistes eksponeeritud objekte tähelepanelikult vaatab ja kõrvutab nii Sittowi ainsa dokumentaalselt tõestatava Taani kuningas Valdemar IV portreega kui ka teiste talle atribueeritud maalidega, peab tõdema sama käekirja ja sama kõrget esteetilist kvaliteeti.

    Kuid „Sittow Põhjas“ lubab valgust heita ka mitmele teisele tänapäeval kunstiajaloolasi huvitavale uurimis­küsimusele. Näiteks kunstnike töömeetodile: ükskõik missugust Nigulistes eksponeeritud teost ka ei vaataks, selgub kõigi puhul, et tegu on kollektiivse loominguga. Kesk- ja varauusaegne meister töötas töökojas. Muidugi on kunstiajaloolased seda teadnud juba ammu, aga Niguliste näitusel on tulemusi võimalik näha oma silmaga.

    Lisaks suunab näitus mõtlema eeskujudele-mõjudele kui kauaaegsele kunstiajaloolise uurimistöö fookusele. Neid vaadeldakse nüüd eelkõige kunstnike ja teoste migratsiooni-uurimuse raames. Enam ei ole keskne andva keskuse ja vastuvõtva perifeeria mudel, vaid arutletakse kunstiideede ringluse ja tõlgendusviiside üle. Sittow oma Euroopat risti-rästi läbinud rännuteedega – ja muidugi nendega kaasnenud kontaktide ja võrgustikega – on siin kindlasti üks musternäiteid. Nigulistes eksponeeritud objektid demonstreerivad näiteks, et sama sakraalset teemat võis lahendada justkui sarnasel moel – nagu on ülilähedased Bollnäsi ja Brüsseli retaabli püha hõimkonna kompositsioon –, kuid ometi ka erinevalt. Muidugi oli pilditeemade äratuntavus liturgiliste objektide puhul oluline, sest kujutatu pidi olema arusaadav ja kõnetama emotsionaalselt võimalikult paljusid. Seetõttu hakkas juba XVI sajandil liikuma palju graafika­tehnikas pildieeskujusid, millega töötati kõikjal Euroopa, kuid iga meister sai anda oma panuse kujutamisviisi.
    Michel Sittowi teostest kiirgab pingestatud emotsionaalsust, mis vastab XV sajandi lõpust laialt levinud isiklikule usuhardusele rõhuva devotio moderna ideestikule. Altarite pühade isikutega kohtudes sai inimene nendega isiklikult suhelda ning usus üleneda. Tänapäeval lubab kunstiteadlaste tõhus uurimis- ja kirjutamistöö vaatajal end kaugetesse aegadesse tagasi kujutleda ja nii ehk kogemuse võrra rikastuda. See on võimalik sakraalse ikonograafia avamise korral. Ka Niguliste muuseumi kuraatorid ei ole jätnud vaatajat näituseobjektidega üksnes silmsidesse, vaid pannud need talle rääkima.

    Lõpuks tulen korraks tagasi ka teesi juurde, et XVI sajandi alguse Reval oli Läänemere põhjaranniku kunstikeskus. Mulle on see siiski hüpotees, millest esialgu tuleks kirjutada pigem tingivas kõneviisis kui võimalusest. Loodetavasti saab sellest põhjalikumalt lugeda järgmisel aastal ilmuvast raamatust.

  • Armas maalija meie oma Guggenheimis

    HEIE MARIE TREIER

    August Künnapu retrospektiivnäitus „Le soleil de ma vie“ Kadrioru galeriis kuni 1. VII. Mait Vaigu film näitusest (20’39’’).

    August Künnapu on Kadrioru galerii maalinäituse esitanud senise loometee kokkuvõttena. Tore, et kunstnik teeb loomingust ülevaate 45. sünnipäeva puhul, ootamata traditsioonilist juubelit.

    August Künnapu maalinäitus hõlmab Kadrioru Plaza keskse aatriumi ringgalerii kõiki korruseid.
    Vilen Künnapu ja Ain Padriku projekteeritud hoone on justkui meie arhitektuuriline versioon New Yorgi Guggenheimi kunstimuuseumi ikoonilisest hoonest (1959).

    Niisiis saab kõigepealt istuda Kadrioru galerii aatriumi mugavas toolis ja tutvuda raamatutega kunstniku loomingust, Elnara Taidre pikema analüüsiga maalidest, kunstniku asutatud ja koostatud ajalehega Epifanio. Näitusest on valminud film või omalaadne videokataloog, mis annab kunstniku ja tema maalide kohta lisainformatsiooni. Siin on uut teavet ka kunstiteadlasele. Kuna näituse toimumise asukoht on kunstnikule perekondlikult märgiline, väärib see siin veidi peatumist.

    Meie oma Guggenheim

    Maalinäitus hõlmab Kadrioru Plaza keskse aatriumi ringgalerii kõiki korruseid – tegemist on Vilen Künnapu ja Ain Padriku projekteeritud hoone galeriiga. See on justkui meie arhitektuuriline versioon New Yorgi Guggenheimi kunstimuuseumi ikoonilisest hoonest (1959), mida on omakorda kasutanud postmodernistlikud kunstnikud, näiteks
    Matthew Barney oma „Cremasteri“ tsükli filmimisel (1994–2002). Niisiis viidatakse UNESCO maailmapärandi kaitse all olevale Frank Lloyd Wrighti modernistlikule arhitektuuripärlile ja üldisemalt kunstimetropolile New Yorgile. Idee on tuua suurlinn Tallinna.

    Kui Vilen Künnapu unistas
    2004. aastal Guggenheimi tulekust siinsesse regiooni (mäletatavasti rääkis ta sellest entusiastlikult Viru keskuse valmimise puhul) ning seejärel toimus Helsingis Guggenheimi arhitektuurivõistlus, kus osales ka eesti arhitekte, siis nüüdseks on teema päevauudistest maas. Loogiliselt võib järeldada, et ammuste unistuste mittetäitumisel kodeeris Vilen Künnapu sellesama idee 2020. aastal valminud Kadrioru Plaza hoone projekteerimisse. Ka interneti veebisaidil tutvustatakse ümbruskonnas esile tõusvat tavatult värvikat maja kunstiteosena. Hoone juurde kuulub orgaanilise osana ringjas aatrium, mida esitletakse kunstigaleriina. Seda kureerib Eesti Kunstnike Liit.

    Siiani on kultuuriajakirjandus sellest arhitekti isiksuse tasandilt lähtunud algatusest vähe rääkinud. Ent näidake tänapäeval olukorda, kus visionäär suudab end kehtestada suurte anonüümsete kollektiivsete protsesside üle. Tavaliselt käib vastupidi – isiksus kaob hiigelprotsessides olematuks. Ja siin pole vaja ironiseerida modernistliku meesgeeniuse müüdi üle, sest sotsiaalsetes protsessides on juba tasalülitatud nii mehed kui geeniused, aga ka visionäärid.

    Kadrioru Plaza on projekteeritud idee poolest millekski suuremaks. Ka siinkirjutajal võttis aega, et sellise lahendusega harjuda, ent tulevikus saab maja ehk kultuurimeedialt rohkem armu.

    Millenniumilaps

    August Künnapu astus kunstiellu koos XXI sajandi tulekuga. Rahvusvaheliselt nimetatakse temaealisi millenniumi põlvkonnaks, beebibuumerite põlvkonna järeltulijateks. Neid kirjeldatakse Wikipedias kui esimest globaalset põlvkonda, kes kasvas üles interneti ajastul, kes koges tundlikus nooruses 2008. aasta panganduskriisi ja pärastist majanduslangust.

    Võrreldes rahvusvaheliste näitudega on Eestis areng tavaliselt veidi nihkes. Mis puudutab aga interneti ajastu tulekut, oli Eesti võrreldes paljude teiste maadega kindlalt eesliinil.

    Kui minna ajas tagasi üle kahekümne aasta, siis August Künnapu oli 2001. aastal kutsutud esinema Tallinna Kunstihoonesse juba ette skandaalimaigulisel näitusel „Young British Art“. See tähistas toona globalistliku kunstipõlvkonna tulekut, kellel oli teadmine Londonis äsja skandaali teinud näitusest „Sensation: Young British Artists from Saatchi Collection“ (1999–2000). August Künnapu tööd Tallinna Kunstihoone näitusel esitasid justkui Martin Maloney leebete maalide paralleeli, ehkki Maloney kuulub varasemasse, beebibuumerite, mitte millenniumilaste põlvkonda.

    Kui võtta mõõdikuks mõlema näituse sõnum nii Londonis kui ka Tallinnas, siis üldiselt toodi kunsti kaudu esile interneti ajastu sotsiaalne küünilisus ja inimsuhete külmus, kaugenemine inimkeha loomulikust temperatuurist ning inimese muutumine üksnes ekraani kaudu vahendatud kriipsujukuks, kellel puudub hing. August Künnapu kui noore kunstniku vastus sellisele väljakutsele oli maal televiisoriekraanil esinevast mehest, kujutatuna subjektina, kelles puudus külmus ja küünilisus.

    Haridus: arhitekt

    Tõsiselt tuleb võtta ka August Künnapu arhitektiharidust. Ehkki kunstnik pole arhitektina töötanud, võiks just hariduslikus taustas näha algeid, millest lähtub tema maalide eriline heatahtlikkus ja nii-öelda maailmaparandajalik pilk.

    Olen juba mõnda aega tähele pannud otsustavat erinevust või koguni vastandlikkust, mis puudutab kujutavate kunstnike pilku ja disainerite-arhitektide pilku. Kui kujutavaid kunstnikke treenitakse olema ühiskonnakriitilised ja tundlikud valitseva ebaõigluse suhtes, iseenda ja ühiskonna traumade suhtes, lähtudes sageli väga tugevatest ideoloogiatest, et seda kõike maalides, fotodel, graafikas, installatsioonis nähtavaks teha, siis disainerite-arhitektide erialal esitatakse täiesti teistsuguseid küsimusi. Enamasti otsitakse ainelise keskkonna puudujääke eesmärgiga leida viise olude ja keskkonna parendamiseks. Rõhuasetus on disainmõtlemise kaudu positiivsete muudatuste juhtimisel.

    Seega võib August Künnapu maalide ja maailmanägemise otsustavat vastandumist kujutava kunsti trendidele panna ka tema arhitektihariduse arvele, lisaks tugevale perekondlikule subjektsusele ja vaimsusest lähtuvale maailmapildile, mida manifesteerib ajaleht Epifanio.

    Arhitektiharidusest hoolimata on August Künnapu väga harva maalinud hooneid kui selliseid. Näituselgi on väljas vaid üks maal hoonest, see on Nepali rituaalne stuupa, millel on silmad, meenutades inimest. Küll aga on ta korduvalt maalinud maailmakuulsate arhitektide portreesid, võttes aluseks foto.

    Esteetika

    Kõige esimene impulss, millega vaataja August Künnapu maalide puhul kokku puutub, tuleneb koloriidist ja esteetikast.

    Kuna tegemist on kokkuvõtva ülevaatenäitusega, on paslik viidata Kaido Olele, keda tõstetakse näituse filmis-videokataloogis esile kui August Künnapu maaliõpetajat. Kaido Ole on disaineriharidusest lähtuva maalikunstnikuna pidanud ilmselt läbi mõtlema sellesama dilemma: kuidas ühitada disainmõtlemist ning kujutavas kunstis soositavat vastupidist, probleemidele osutavat kriitilist suhet maailma?

    Hea vastus sellele küsimusele oleks: kujutavas kunstis näita välja oma suhtumist, tee nähtavaks isikupärane seisukoht ja esteetika, ent seejärel kasuta disainimõtlemist karjääri kujundamisel ja suhtlemisel kunstimaailmaga.

    Tagasi esteetika juurde. Noore August Künnapu sümpaatselt konarlikud maalid rõhutavad siirust ja ausa­meelsust, mis on omalaadne julgus ajastul, kui siirust võidakse sotsiaalsetes manipulatsioonides küüniliselt ära kasutada. Olla siiras keset psühhopaatiliste ja nartsissistlike tendentsidega ühiskonda on omalaadne julgus.

    August Künnapu varasemate maalide konarlikkus asendus peagi küpsema geomeetrilise käsitlusega, mis võiks tuleneda arhitekti või disaineri pilgust. Inimfiguur või portree jaotatakse mõtteliselt geomeetrilisteks segmentideks ning igale segmendile kuulub oma värvi­toon. Tekib värvidest rõkkav kooslus.

    1920ndate vaib

    Näitust dokumenteeriva filmi saateks on valitud 1920ndate tantsumuusika ning džäss täis erilist energiat, optimismi ja kergust. Billie Holiday, Duke Ellington, Ella Fitzgerald jt pole siin juhtumisi, neid kuulates on August Künnapu maalinud. Ka fotosid, mille põhjal maalida, on valitud 1920ndate eliitkultuurist. Ilmselt võib seda pidada oluliseks teadasaamiseks. Nii muutuvad arusaadavamaks maalid retroriietuses rafineeritult võrgutavatest naistest, jalgrattasõidu õppijast ning eriti viisakalt käituvast džentelmenist.

    Ühe maali juurde jäin kauemaks seisma. Millega seostub pealkiri „Reisijad“? Muidugi Eduard Ole tuntud ja palju reprodutseeritud Eesti Kunstimuuseumi kogus asuva õlimaaliga „Reisijad“ 1929. aastast. Kui Eduard Ole on kujutanud vanemaid kodanikke rongis tukkuvana, silmad kinni, siis August Künnapu reisijad vaatavad pärani silmi rõõmsalt ringi ja rong viib neid uutesse avarustesse.

    Reisimine on August Künnapu maalide korduvaid motiive. Filmist jookseb läbi ka hiljutine uudis, et August Künnapu maal kaunistab nüüdsest – suurendatult monumentaalsetesse mõõtmetesse – ühe suure transpordiauto juhikabiini. Reisimine tsiviliseeritud moel saab toimuda ainult vabas ühiskonnas, kus riigipiirid on lahti ja valitsused soosivad demokraatiat. Viimaste aastate kogemused on meelde tuletanud, et reisimine ei ole endastmõistetav inimõigus, vaid privileeg, mida tuleb väärtustada.

    Kassid ja hobused

    Lõpetuseks paar sõna loomadest August Künnapu maalidel. Kassid on August Künnapu maalidel tegijad, ent mitte ainult seal. Nad ilmusid millenniumilaste populaarkultuuri, sisustades alates umbes kümne aasta tagusest ajast kuni tänapäevani Facebooki ühismeediat ja reklaame. Kui XX sajandi modernistlikus kunstiteadvuses peeti kassipilte halvustavalt kitšiks või populismiks, siis nüüdseks on nad saanud positiivse kuvandi. August Künnapu omistab kassidele suuremat salapära ja müütilisust, seostades neid olendeid tähistaevaga. Ühiskonnas osutusid kassipildid ja -videod aga sotsiaalselt ohututeks visuaalideks tänu nende poliitilisele korrektsusele keset rahvaste, nahavärvide ja sättumuste paablit.

    Veel meeldib August Künnapule maalida hobuseid, kes ilmuvad maalidele enamasti ootamatus kontekstis ja toovad kaasa pingelõdvenduse. Hobused on olnud oma heatahtlikkuses ja teenimisvalmiduses inimese sõbrad ja kaaslased läbi sajandite.

    August Künnapu raamatu impressumis võib kohata kunstniku nime taga üht väikest detaili, mis kordub ka mõnel maalil. See on külili keeratud 8 ehk lõpmatuse märk. Elegantne ja afišeerimata, vaikselt August Künnapu maailma sugenenud meeldetuletus, et ka meie, inimesed, kuulume vaimselt lõpmatusse või oleme sellega kontaktis. Seega ei tohi inimest alahinnata. Näitus teeb nähtavaks ühe armsa maalija arengutee ja küpsemise, see on vahekokkuvõte, mille jätku oodata.

    Heie Marie Treier on Tallinna ülikooli / BFMi õppejõud.

  • Helikunst on ala, kus on õhku

    AIVAR TÕNSO

    Viimane poolaasta on olnud kohalikule helikunstile eriti viljakas aeg. Selliseid säravaid hetki on loomulikult ette tulnud varemgi, kuid praegune lainehari tundub olevat kuidagi eriti kõrgelennuline. Seda eelkõige põhjusel, et igal aastal eri kunstisuuna tutvustamisele keskendunud kunstifestivali „Ma ei saa aru“ keskmes oli seekord helikunst (toimus 9. ja 10 VI Telliskivi loomelinnakus). Selleks oli põhjust ka viimase aja valdkonnasisese arengu pärast. Arvestades, kuivõrd eriilmeliste ja huvitavate ning sügavuti minevate lähenemisviisideni on siinsed kunstnikud heliga töötades jõudnud, on olukorra laiemale avalikkusele tutvustamine igati õigustatud. Tähelepanu on ka suurendanud huvi valdkonda määratleda, eriti põhjusel, et sõna „helikunst“ tõlgendatakse eri ringkondades ise moel.

    Mu artikkel ongi ehk kõige enam ajendatud soovist seista vastu helikunsti valdkonna surumisele tehislikesse raamidesse. Pigem võiks jätkuda senine loomulik areng. On täiesti arusaadav, et mingid seisukohad on vaja kujundada institutsionaalsel tasandil, et tagada autoriõiguste kaitse ja rahastamine, aga need võiksid lähtuda valdkonna sisemisest loogikast seda kahjustamata.

    Helikunsti viljelejad ise selle üle eriti oma pead ei vaeva, nende asi ongi oma ala määratleda loomingu kaudu. Piisab teadmisest, et tegemist on kaasaegse kunsti ja eksperimentaalse muusika helipraktikaid koondava mõistega. Kui valdkondade loojate ja publiku seas esinebki nüanssides erinevaid arusaamu, siis see tuleb siinse helikunstiala tervisele vaid kasuks. Ka selle sõna kasutamisele mõnes muus kontekstis ei olda vastu, sest see ei muuda loomingut kuidagi vähem helikunstiks. Pigem ollaksegi seisukohal, et helikunst on selline metsik ala, kus on palju loomingulist vabadust, mistõttu oleks kahetsusväärne hakata seda kuidagi reformima, eriti veel igati toimiva ja lihtsalt mõistetava nimetuse tasandil. Näiteks helikunsti nimetamine kõlakunstiks1 ahendaks justkui kogu valdkonna tähendusvälja välistele kõlaaspektidele, samal ajal kui on teada, et suures osas helikunstis tegeletakse pigem heli tähendusliku poole ja selle mõtestamisega.

    Kui Ardo Ran Varres leiab juba oma artiklis lahenduse etenduskunstide vallas kollektiivsete teoste puhul sõna „helikunst“ ja „helikunstnik“ kasutamisele ning jääb seisukohale, et see pigem ei ole mõistlik2, siis rohkem tekitab segadust helikunsti mõiste kasutamine akadeemilise muusika puhul, kus helikunsti all on mõistetud muusika ja heliloomingu akadeemilist ja kunstiliselt väärtuslikumat osa. See ringkond ilmselt tunneb, et sõna kasutamisega tänapäevases kontekstis on neilt „helikunst“ pahatahtlikult kaaperdatud. Ometi tuleb aru saada, et sõna „helikunst“ võeti selles kontekstis kasutusele ajal, kui suurem osa kaasaegsele kunstile ja muusikale iseloomulikust arengust oli veel ees ning sellist tulevikku ei osatud ette näha. Tänapäevases tähenduses helikunsti algeid võis sel ajal küll siin-seal juba näha, aga see pole võrreldav XX sajandi teisel poolel toimunuga.

    Keele ja ka mõistete muutumine on loomulik nähtus. Kui ÕSis 2018 ja Sõnaveebi EKI ühendsõnastikus 2023 seostub sõna „helikunst“ otseselt vaid muusikaga, siis keeleportaali terminibaasidest leiab selle ka oskussõnana juba selle ajas muutunud tähenduses3.

    Ehk tasub aga mõelda hoopis nii, et just akadeemilise muusika areng on olnud helikunsti valdkonna üks suuremaid mõjutajaid. Võime ainult oletada, mida võis Veljo Tormis kaheksa-aastasena mõelda oma ristiemale kirjutades: „Ega ei tea kas ma ikka akkan heliloojaks võibolla akkan ka helikunstnikuks.“4 Igatahes võib Tormise loomepraktikas hea tahtmise korral näha ka n-ö kaasaegse helikunsti märke: kas või tema Siberi šamaani trummi aktsioon, mille tulemusel hakati seda pidama justkui traditsiooniliseks siinse piirkonna muusika­instrumendiks.

    Eelmainitud näide on võib-olla pisut meelevaldne, aga arvestades, et helikunsti välja on kujundanud John Cage, Edgard Varèse, David Tudor, Karlheinz Stockhausen, Pierre Schaeffer jpt, ei teki kahtlust, et akadeemilisel muusikal on sellele olnud märkimisväärne mõju. Kõik esile toodud heliloojad on osalenud protsessis, kus traditsiooniline meloodia- ja rütmipõhine muusika on kujunenud n-ö helikesksemaks. Makis Solomos on eristanud kuus XX ja XXI sajandil kujunenud lähenemisviisi sellel helikeskseks muutumise teel: tämbri ehk helivärvi väärtustamine, müra muusikalise potentsiaali avastamine, erinevate ümbritsevate helide märkamine keskendunud kuulamise kaudu, üha sügavam heli sisse minek, heli komponeerimise asendamine komponeerimisega helide abil ja ruumi nägemine komponeeritava elemendina.5 Need lähenemisviisid on kõik lähendanud muusikat ka helikunstile.

    Tõstnud helikunsti kujundajana esile akadeemilise muusika tähtsuse, ei taha ma siiski vähendada teiste valdkondade rolli. Peale eksperimentaalse muusika ja kaasaegse kunsti võib helikunsti puhul leida seoseid ka näiteks etenduskunstide ja filmivaldkonna äärealadega. Heli lihtsalt on oma olemuselt interdistsiplinaarne materjal, millel on potentsiaal siduda eri valdkondi, ning tänu sellele on helikunst ka väga viljakas uute ja värskete ideede pinnas.

    Seetõttu on mõistlik vaadelda valdkonna arengut eelkõige erinevate kunstnike loomepraktika kaudu. Eestis, näiteks, ei ole ühtegi tunnustatud helikunstnikku, kes oleks täielikult pühendunud helikunstile, ammugi sellest alustanud. Helikunstini on jõutud aastaid kestnud arenguteel. Võib-olla on see tingitud pikemaajalise süsteemse õppe puudumisest selles valdkonnas. Igatahes on tegemist väga eluterve olukorraga, kus iga kunstniku lähenemisviis on tema kujunemisega seotud teekonna eripära tõttu omanäoline ja eristub teistest selgesti. Kindlalt välja kujunenud aabitsatõdede ja trendide järgimise asemel on tegemist kunstnikku ennast avardavate katsumustega, kus pole ette antud piire.

    Eestis on kõige enam helikunstiga tegelevaid kunstnikke tulnud kaasaegse kunsti väljalt ja esile tõuseb just skulptuuri valdkond, millest on välja kasvanud ka installatsioonikunst. Näiteks Erik Alalooga, Katrin Enni ja Sten Saarits on alustanud sel moel ning jõudnud eri põhjustel helidega katsetamiseni, kusjuures kõigi nende loomingus võib täheldada ka isikupärast muusikalist mõõdet. Kaasaegse kunsti väljalt on helikunstini jõudnud ka siinne vahest kõige prominentsem helikunstnik Raul Keller, kes rõhutab selles protsessis eelkõige muusika mõju. Muusika kaudu on jõudnud helikunstini ka näiteks Taavi Tulev, John Grzinich ja Liisa Hirsch, samuti ma ise.

    Milline on siis see jõud, mis paneb muusika valdkonnaga seotud inimesed vaatama helikunsti võimaluste poole? Kui lähtuda muusika määratlemisel definitsioonist, et see on mis tahes esteetilistest põhimõtetest lähtuv helides struktureeritud aeg, siis võib jääda mulje, et piire justkui ei ole. Ometi võivad helikunsti poole kaldumise käivitada just muusika valdkonnaga seotud piirangud ja ma ei pea siin silmas ilmtingimata traditsioonilise notatsiooniga seotud piiranguid, vaid kogu muusika ökosüsteemi, alates mitmesugustest stiilibarjääridest ja žanridega seotud klišeedest kuni muusika esitamise ja levistruktuurideni, mis eeldavad tihti tootekujunduslikku lähenemisviisi. Võimalik, et seda n-ö muusikaängi elab raamatus „The Music to Come“ väga krüptilisel ja tõlgendusrohkel moel välja ka François J. Bonnet, kes peab kogu senist muusikat võrreldes sellega, mis meid ees ootab, pelgalt simulaakrumiks.6 Vahest on see kirjanduslik liialdus, aga Bonnet on siiski üks eredamaid heliga seonduvate teemade filosoofilisel tasandil mõtestajaid ja ühtlasi ka helikunsti arengut mõjutanud nüüdismuusika tipporgansatsiooni Muusika Uurimisrühm (Groupe de Recherches Musicales, INA GRM) juht.

    Niisiis on helikunst kindlatesse raamidesse surumata moel pelgupaik ja uute võimaluste avastamise ala ka otsingulisematele muusikavaldkonna nähtustele. Helikunst kui piirideta muusika on vabanemine ajalisel teljel kindlast algusest ja lõpust, standardse lavapaigutuse ja helisüsteemi painest, kindlaks määratud publiku ja esitaja suhtest ning paljust muust. Helikunst oma ehedal moel on ala, kus on õhku.

    Lõpetuseks toon helikunsti väljal ühe väga selge muusika vabanemise näite, milleks on ruumiline heliinstallatsioon. Viimasel ajal heliga seotud tehnoloogiate arenedes on tehtud suuri edusamme ka ruumilise muusika vallas. Tulenevalt kontserdiolukorra traditsioonidest on muusika tavaliselt komponeeritud nõnda, et kusagil publikuala keskel on see n-ö sweet spot, kust kuuleb teost ideaalselt. Ruumilise heli installatsioonid galeriikeskkonnas on aga sageli kogetavad selle sees eri punktides liikumise kaudu ning olenevalt teosest võib selline kogemus olla ka muusikaliselt palju rikkalikum ja nüansirohkem, kui end kontserdisaalis „õigesti“ kuulmise näljas pingutades.

    Või kui luua näiteks helikunsti praktikale omaselt heliinstallatsioon hoopis mõnda kohaspetsiifilisse keskkonda – kas helidega sellesse sekkudes ja dialoogi astudes või kohapealseid helisid esile tuues –, siis võib ehk „muusika vabastamisega“ veelgi kaugemale minna. Siinkohal tekib võib-olla taas küsimus, mis on üldse muusika. Äkki see, mida kunagi peeti sfääride muusikaks, on tänapäevases inimkeskses maailmapildis keskkonnahelide kompositsioon oma neutraalses maiseid ja argiseid vastuolusid aktsepteerivas harmoonilisuses ning helilooja või helikunstnik see, kes muudab selle tähenduslikuks.

    1 Ardo Ran Varres, Heli-art ja sound’i kunst. – Sirp
    12. V 2023.

    2 Samas.

    3 Sõna „helikunst“ Sõnaveebis. https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/helikunst/1

    4 Tiia Järg, Elamise vaev ja valu. – Sirp 14. VIII 2015.

    5 Makis Solomos, From Music to Sound.

    6 François J. Bonnet, The Music to Come. Shelter Press, 2021.

  • Taastatud kohtumine

    ANNIKA A. KOPPEL

    Juuli alguses linastub Tšehhis Karlovy Vary rahvusvahelisel filmifestivalil Leida Laiuse mängufilm „Varastatud kohtumine“, mis valiti filmiklassika programmi „Out of the Past“ ehk „Otse minevikust“. Sündmus ise on märkimisväärne, sest ei juhtu just sageli, et nii väärika festivali programmi valitakse mõni vana eesti film. Tänavu märtsis tähistati 100 aasta möödumist Leida Laiuse sünnist tema filmide juubelinädalaga.

    „Varastatud kohtumist“ saab vaadata Arkaadris, Jupiteris, Telias, Elisas ja ka Netikinos. Leida Laiuse kogu loomingu ülevaadet pakub Arkaader, kus on saadaval tema mängu- ja dokumentaalfilmide kureeritud kogu. Pildil peategelane Valentina Saar (Maria Klenskaja).

    Värskelt restaureeritud „Varastatud kohtumine“ on 1988. aastal valminud Tallinnfilmi mängufilm, režissöör Leida Laiuse viimane teos. Filmi keskmes on äsja vanglast vabanenud ja Eestisse naasnud Valentina (Maria Klenskaja), kes asub otsima Jüri-nimelist poega (Andreas Kangur). Valentina ütles Jürist aastate eest lahti, kuid arvab nüüd, et poja abiga saaks ta elu tagasi rööbastele. Leida Laius on nimetanud „Varastatud kohtumist“ „Naerata ometi“ mõtteliseks järjeks.

    Karlovy Varysse sõidavad „Varastatud kohtumist“ esitlema toonane filmi direktor Piret Tibbo-Hudgins ning stsenaariumi toimetaja Tiina Lokk, kes olid nõus jagama oma mälestusi selle filmi tegemise ajast.

    Selliseid ameteid nagu toimetaja ja direktor tänapäeval enam filmitootmises ette ei tule. Mida õigupoolest tegid Tallinnfilmis toimetaja ja direktor?

    Lokk: Tänapäeval filmi toimetajale täpset vastet polegi, lähim on vahest script doctor, kes kutsutakse kohale siis, kui stsenaarium on mingis staadiumis valmis. Toona töötas toimetaja aga stsenaariumiga algusest peale, kui üldse kusagilt ideepojukene idanema hakkas. Ta otsis ka materjali võimalike stsenaariumide jaoks, vaatas musta materjali ja montaaži ning käis Moskvas kinokomitees stsenaariume kaitsmas ja filmi vastuvõtmistel.

    Töötasin tollal peaaegu kõigi režissööridega. Kogu aeg otsisime uut materjali ja samal ajal sai arenduses stsenaariumidega tööd tehtud. Igatahes oli see meeletult huvitav ja loominguline töö, aga ka väga pingeline. Tööd oli ka palju, nii et lõpuks põlesin läbi. Aga ikkagi oli see äge aeg, sest sai koos režissööridega teha – ja see tegemine oli ka väga hästi tasustatud.

    Tibbo-Hudgins: Filmi direktor tegi üldjoontes sama, mida praegu filmi produtsent. Selle vahega, et valitses plaanimajandus ja raha oli ette nähtud, nii et raha kokkuajamisega ei pidanud direktor tegelema. Sellega, mis oli, pidi hakkama saama.

    Teistsugune ja keeruline oli veel see, et absoluutselt kõigest oli puudus. Maailm toimis tutvuste kaudu, isegi väga elementaarsete asjade puhul nagu hotellid või rongipiletid. Kui tutvusi polnud, olid omadega hädas. Muidugi lugesid siin kogemused, sest mida kauem olid direktor olnud, seda laiem oli ka tutvuste ring.

    Mina tulin „Varastatud kohtumise“ peale umbes kuu aega enne võtteid, sest eelmise direktoriga oli tekkinud probleem. Ma olin siis 25aastane ja teinud kaks filmi, kui Leida palus, et kas tuleksin talle appi. See oli suur au mulle kui noorele inimesele. Lugesin stsenaariumi läbi, andmata endale üldse aru, kui raske film see on. Järgmisel päeval ütlesin, et jah, muidugi. Kõrval olid kogenud operaator Jüri Sillart ja kunstnik Toomas Hõrak. Nendele tegi muidugi nalja, et nii nooruke laps on pandud direktoriks. Nad viskasid mulle igasugu vimkasid. Aga noh, täitsin ära nende tobedad ülesanded ja siis oli selge, et saan hakkama küll.

    Töötasite Tallinnfilmis vahepeal ka ühel ajal, Tiina oli muidugi juba vanem olija. Kas direktor ja toimetaja kokku ka puutusid?

    Lokk: Tänapäeva produtsent on tollase toimetaja ja direktori segu. Produtsent on algusest peale asja juures, aga direktor tuli siis, kui film juba töösse läks. Nii et direktor ja toimetaja alguses kokku väga ei puutunud, küll aga siis, kui valmis filmi tuli Moskvas kaitsta ja see üle anda.

    Tiina Lokk

    Filmi kaitsmisel oli vaja täpselt teada ideoloogilisi momente, mis võivad filmile saatuslikuks saada. Seda aega iseloomustas üldiselt see, et väga paljut olulist ei saanud otse öelda, aga püüti siis öelda n-ö ridade vahel. Toimetajana teadsin ma muidugi täpselt, mis kohas ideoloogiaga püüda saab. Teisel pool lauda istusid ka professionaalid, kes neid kohti otsisid – käis pingpong, üksteise ületrumpamine. Kes oskab paremini demagoogitseda ja musta valgeks rääkida? Kas nad lükkavad minu argumendid ümber? Kuidas siis jälle neile vastu saada? Selline ajurünnak kogu aeg.

    „Varastatud kohtumise“ stsenaariumi autor on venelane Maria Zvereva. Kuidas see stsenaarium üldse Tallinnfilmi jõudis?

    Lokk: Tallinnfilm tegi koostööd tollaste parimate stsenaristidega üle NSV Liidu. Nad pakkusid meile ka oma stsenaariume. Leida otsis pärast filmi „Naerata ometi“* endale filmistsenaariumi. Seda ei olnud kerge leida, ja ta oli suur kõhkleja ka. Ta tahtis ennast väga tõestada, sest „Naerata ometi“ puhul võttis ta lõpuks kaasrežissööriks operaatori Arvo Iho ja püüti jätta muljet, et Leida polegi režissöör. See kõik läks lõpuks inetuks. Leida oli küll tugev naine, aga ei läinud avalikult kellegagi sõnasõtta. Mitte sellepärast, et ta oleks kartnud, aga oli piir, millest ta igal juhul allapoole ei laskunud.

    Naisena pidi ennast Tallinn­filmis kogu aeg kõvasti tõestama, palju rohkem, kui mees oleks pidanud. See oli teistsugune aeg. Mulle tundub, et mehed olid Leida peale isegi kadedad, sest ta oli nii hea tegija. Enamik režissööre ikkagi maksis lõivu valitsevale korrale ja tegi kompromisse, aga Leidal pole ühtegi punast filmi. Tema tegi oma asja, ütles seda, mida tahtis. Ta ei olnud konjunkturist.

    Leida luges Zvereva stsenaariumi, aga see oli vene stsenaarium: vene karakter, vene keskkond. Mis sellega Eestis peale hakata?! Filmi teema tundus siiski universaalne ja, mis peamine, see meeldis Leidale. Mõtlesime, et toome peategelase Eesti ühiskonda üle. Sündis huvitav eksperiment. Zvereva tuli kõigi mõtetega kaasa. Saime aru, et vaja on vastandust, karakterile tuli luua lugu ja taust. Nii et me vastandasime Ida-Virumaa ja vene keskkonna Tartu Tähtverele ehk Eestile. Sellisel kujul polnud siin ruumi, kus tegevus toimus, keskkonda, varem kasutatud.

    Tibbo-Hudgins: See vastandamine mõjub tänaseni väga värskelt. Hästi lihtne ja selge, töötab suurepäraselt.

    Piret Tibbo-Hudgins

    Lokk: Pidime ka karakterit väga palju mudima. Sillart pakkus, et seda võiks mängida Maria Klenskaja, kes ka pooleldi vene taustaga. Ta tuli juba mängu enne seda, kui tavaliselt näitlejad valitakse. Stsenaariumi alles arendati, kui juba otsustati Klenskaja kasuks, ja tema peale ehitati ka stsenaariumis palju. Tema roll on psühholoogiliselt hästi täpselt läbi töötatud.

    Tibbo-Hudgins: Minu meelest ongi selle filmi õnnestumise juures Klenskaja väga oluline. Mitte keegi teine poleks sel hetkel, sellises eas ja sellises ilus paremini sobinud. Ta tegi võimsa näitlejasoorituse, tal olid kõik tööriistad selleks olemas.

    „Varastatud kohtumise“ puhul on lisaks naise ja ema teemale veel oluline inimese identiteet ja kuuluvus, juurtetus. Kui film 1989. aastal välja tuli, oli migratsiooniteema ühiskonnas teravalt päevakorral.

    Lokk: 1970ndatel taheti Eesti ära venestada. Lätis oli viimane migratsioonilaine sel ajal, meil läks natuke paremini. Taheti sisse viia üldine venekeelne õpe, aga õnneks seda õnnestus vältida. Probleemid olid üleval, ja teravalt.

    Tibbo-Hudgins: Võtted olid ikka ka väga keerulised. Oli kolm suurt objekti: vanglate tsoon Arhangelski lähedal, Tartu, ja Ida-Virumaa. Võtted algasid vanglaga. Sõitsime sinna Ikaruse bussiga kolm päeva ja kaks ööd. See oli teekond eikusagilt eikuhugi, lõputu kulgemine, teed hakkasid ka juba lagunema. Lubade saamine oli meeletu töö, neid tuli ajada Moskva kaudu. Kui kohale jõudsime, siis võeti meid ikka vastu. Sõitsime igal hommikul nende Ikarustega vanglatsooni sisse. Seal oli karm seltskond: need olid ikka päris retsid ja raskete kuritegude eest karistust kandvad inimesed. Neile oli filmiseltskond kindlasti suur vaheldus.

    Klenskaja on nendes stseenides ainuke näitleja, ülejäänu on dokumentalistika. Vangid võtsid ta päris kiiresti oma seltskonda, nii et lõpuks ei saanudki aru, kes on kes. Näiteks, kui sõitsime sööklasse lõunat sööma, siis ei tahetud vangiriietuses Mariat teenindada ja sõimati roppude sõnadega. Pidime tõestama, et ta on tegelikult näitleja.

    Võtete organiseerimine oli äärmiselt keeruline, valitses nõukogude bürokraatia, keelutsoonid ja rasked olud. Lõpuks jääb aga meelde väga eksootiline võttekoht ja eriline töö. Kuiv seadus oli ka veel sel ajal.

    Lokk: Mina elasin selle šoki üle Harku vanglas, kus me alguses käisime. Me poleks osanud neid stseene kirjutada, kui poleks ise vanglat näinud. Mina Venemaal kaasas ei käinud, aitas Harkust küll.

    Tibbo-Hudgins: Arhangelskis kohtusime alguses vangla ülematega. Need olid naised, vormis, siniseks võõbatud silmadega, juuksed lokitud. Nad olid ühtpidi natuke koomilised, aga ka hirmuäratavad, ja suhtusid meisse alguses üleolevalt. Leida pani neile aga mingi jõu ja autoriteediga vastu: ta käitus väärikalt, suhtus aupaklikult, ei alandanud kedagi, nii et nad olid lõpuks äärmiselt koostööaltid. Saime seal teha kõike, mida tahtsime. Tingimused olid muidugi rõvedad, elasime barakkides.

    Missugusena te Leidat mäletate just selle filmiga seoses?

    Tibbo-Hudgins: Kui Tartus filmisime, oli erakordselt külm talv. Juhtus nii, et Leida murdis käeluu, päeval viidi ta haiglasse. Meil olid just lõppenud rasked võtted Ida-Virumaal ja lootsime, et saame nüüd mõne vaba päeva. Järgmisel hommikul oli ta aga kõpsti kohal, käsi kipsis, ja kõik läks edasi.

    Ma suhtusin Leidasse suure austusega. Tundsin end kogu aeg justkui äravalituna, et saan temaga töötada, kuigi see oli erakordselt raske. Ma imetlesin, kui sihikindlalt ta töötab. Olin näinud platsil joomist ja ka režissööri palju lõdvemat suhtumist. Leida endale kehtestatud standard oli aga kõrge ja kindel, selles ta kunagi järele ei andnud. Nalja viskas ta vähe ja ma kardan, et alati ei saanud ta ka naljast aru.

    Lokk: Tal oli kõva kest ümber ja väga hea enesevalitsemine, mis ilmselt ei lubanud tal ka huumoriga sina peal olla.

    Mis juhtus siis, kui võtted läbi said? Kuidas film vastu võeti, oli sellega probleeme?

    Lokk: Esimest montaažirida ära ei kinnitatud – liiga pikk. Tollal pidi film kestma poolteist tundi ja mitte kauem. Niimoodi olid filmid kinos planeeritud. Kuidagimoodi lühendati „Varastatud kohtumine“ kahele tunnile. Siis toodi Moskvast kaks naist, monteerijat. Nemad lükkasid kõik teised eemale, töötasid omaette ja lõpptulemus oli selline, et mitte ühtki episoodi ei lõigatud välja, aga film mahtus pooleteise tunni sisse, nagu nõutud. See oli fantastiline, kõigil jäi suu lahti.

    Sealt ma õppisingi nipi – olen seda olen hiljem palju kasutanud –, kuidas kaadrikute kaupa filmist n-ö õhku välja lasta, ilma et kaotaksid olulisi stseene.

    Tibbo-Hudgins: Ma mäletan hästi seda üldist hämmeldust ja imestust. Keegi ei saanud aru, et midagi oleks ära võetud, kõik oli justkui alles, aga film õiges pikkuses. Kaks geeniust käisid ja tegid asja korda.

    Missugune oli õhkkond tollases Tallinnfilmis? Millised on teie kogemused?

    Lokk: Läksin Tallinnfilmi pärast Moskva instituudi lõpetamist, 25aastasena. Sain suure vaevaga tulema, sest ootasin oma esimest last ja mu mees oli välismaalane. Stuudios olid Leida, Kaljo Kiisk, Jüri Sillart ja teised – nad võtsid mu omaks. Sain nendega lähedaseks, meil tekkisid professionaalsed sillad, inimlikud niikuinii. Pärast seda, kui mu esimene laps suri, toetasid nad mind oma filmide ja tegemistega ning kõige muuga. Meil oli väga hea klapp.

    Tibbo-Hudgins: Leida oli küll kinnine, aga kui ta ära harjus ja kellegi omaks võttis, siis rääkis ta oma asjadest ka väga avameelselt. Ta oli selline emalik ja soe. Kui läksime filmi Moskvasse üle andma, sõitsime kahekesi kupees ning elasime kunagise Eesti saatkonna juures hotellis ühes toas. Siis ta avanes ning hakkas rääkima oma isiklikust elust ja saatusest. Väga avameelselt, see kõik oli väga liigutav.

    Lokk: Leida oli tõesti väga soe inimene. Jagasime temaga kord Moskva festivali ajal tuba ja ta oli ikka väga uudishimulik, tahtis teada mu austajate kohta ning puistas õpetusi-hoiatusi.

    „Varastatud kohtumise“ ajal oli mul laps väike. Leida nõudis, et stsenaariumi arutelud toimuksid nädalavahetustel: ta oli üksik inimene ja jagas väikest korterit emaga, kes võis olla üsna kiusakas. Teised oleksid tahtnud nädalavahetusel perega olla. Leppisime siis kokku, et iga kord üks puudub, järjekorras, ja teised valetavad ta välja. Mingil hetkel jagas Leida selle ära.

    Kord küsisin, kas võin oma lapse kaasa võtta. Sillarti juures mereäärses suvilas toimus see arutelu. Alguses polnud Leida nõus, aga siis leebus. Nad sõbrunesid ja siis ta ütles, et Tiina, sul on nii tore laps, võta ta alati kaasa.

    Leida Laiuse töö sai „Varastatud kohtumisega“ otsa, ehkki see film näitas tema tipptaset igasuguste mööndusteta. Kuidas juhtus, et ta enam midagi teha ei saanud? Või oligi ta juba liiga vana?

    Tibbo-Hudgins: Kui nii mõelda, siis Leida sünniaasta on 1923 ja „Varastatud kohtumise“ ajal oli ta 64-65aastane. Meie arvates oli ta tollal soliidses eas, aga nüüd oleme ise selles eas ja see paneb asju teistmoodi nägema. Olen võrrelnud režissööri ametit dirigendi omaga, kus elukogemus on oluline. Kõige kontsentreeritum aeg ongi kuskil 50–60aastaselt.

    Lokk: Isegi kaheksakümnesed teevad veel vabalt häid filme.

    Tibbo-Hudgins: See, et rohkem tööd ei saanud, ei juhtunud ainult Leidaga, vaid terve põlvkonna lavastajatega.

    Lokk: Tallinnfilmi stuudio lagunes ja filmitootmine jäi rahata. Nõukogude ajal kanti režissööri kätel. Isegi anekdoot oli selle kohta, et sõidavad kolm taksot: esimeses sõidab režissööri kepp, teises müts ja alles kolmandas tuleb ta ise. Siis aga langesid režissöörid mudasse, kus nad on siiamaani.

    See oli ka filmipoliitiline otsus, ja on inimesed, kes selle eest ajaloo ees vastutavad. Kui Eesti Filmi Sihtasutus oleks tahtnud, siis oleks midagi ikka teha saanud. Üks põlvkond aga elimineeriti, tühistati: Helle Karis, Olav Neuland, Leida Laius, Kaljo Kiisk. Mitte üks nõukaaegne režissöör ei saanud tööd, nooremad nagu Peeter Simm ja Sulev Keedus ainult said, mõni veel. Need on olulised faktid, aga mis see rääkimine enam aitab.

    Tibbo-Hudgins: Jah, järjepidevus katkestati julmalt ära. Miks küll niimoodi otsustati? Inimese saatus võib olla nii kummaline, et jääd ajastu jalgu ja muutuste vahele. Isegi kui tuldaks sellest välja, sõltub õrn hingeke paari inimese otsusest, et aitab sellest vanast nõukaaegsest jamast, nüüd paneme kõik panused noortele ja uutele. Nii langetigi ajastu auku.

    Lokk: See oli aeg, kus tühistati kõike nõukaaegset. Tühistajad olid sageli ise olnud eelmise korra aktivistid, kes püüdsid nüüd tõestada oma truudust uuele võimule. Raha muidugi ei olnud ja panustati noorte peale. Siin leidus nii ideoloogiat kui ka viha ja pragmaatilist arvestust, aga ühiskonnas on igal alal oluline alles hoida põlvkondade järjepidevus. See lõigati ära ja nii tekkisid suured augud, sest ega noori tegijaid polnud ju ka kohe kusagilt võtta.

    On hea, et nüüd ikkagi hinnatakse ka seda, mida eelmised põlvkonnad on filmikunstis korda saatnud. Me seisame ju nende õlgadel ja tänu nende elule ja tööle näeme kaugemale ja suudame rohkem. Leida Laius on üks nendest suurtest, kellele toetuda.

    Lokk: Leida sai ju „Varastatud kohtumise“ eest ka Lilian Gishi auhinna ja see on oluline auhind. Film rändas maailmas ringi aga enamasti ilma Leidata. Ta lõpetas totaalses vaesuses, müües Sõpruse kinos pileteid, ja suri lõpuks vähki.

    Tibbo-Hudgins: Mul on hea meel, et Leida sai siiski veel ka käia ja võita, särada laval jne. „Varastatud kohtumist“ vaadates on selge, et see pole absoluutselt vananenud, ei filmikeelelt ega sõnumilt. Näitlejad mängivad kõigis ta filmides väga hästi. Leida oskas näitlejatega tööd teha, kõik on nagu sordiini alla seatud, ei mingit ülemängimist.

    Lokk: Olen mõelnud, miks ei taha meie näitlejad tunnistada Leida head tööd. See oli tema meetod, ta tahtis näitleja seisundisse viia. Vastand oli näiteks Mati Unt, kes käskis näitlejal traktorit mängida ja kui see küsis, et kuidas, siis Unt vastas, et mõtle ise. Näitlejat on raske rahuldada. Küll on häda, et režissöör ei anna piisavalt juhtnööre, aga kui antakse, siis jälle häda, et mis ta tüütab.

    Leida Laiuse filmides mängivad näitlejad väga hästi, kusagil ei ole midagi liigset ega võltsi. Praegused režissöörid ei oska näitlejatega tööd teha sellisel tasemel, see lihtsalt on nii, nad ei ole seda õppinud. Leida oli ka ise näitleja nagu Kaljo Kiiskki, kes tegi samuti näitlejatega suurepärast tööd.

    See, et „Varastatud kohtumine“ nüüd Karlovy Varysse valiti, on ka üks tubli tunnustus Leida Laiuse tööle. Karlovy Vary festival toimub 57. korda ja on Ida-Euroopa hinnatuim festival, samuti A-klassi festival. Võime filmirahvana uhked olla.

    Tibbo-Hudgins: See, et Leida film tuhandete seast Karlovy Vary programmi valiti, tõestab veel kord, et midagi ikkagi selles filmis on, et ta valijaid kõnetas. Filmi teemakäsitlus vastab sellele, mis toimus ka Tšehhimaal, igatsus kodu, õnne ja armastuse järele on aga üldinimlik ja ajatu.

    Lokk: Siin on inimlik mõõde, ema olemine ja õnneotsimine, aga väga huvitavalt on sisse toodud ka migratsiooniteema. Maailm on sellega omamoodi tupikusse jõudnud ning filmides selle kohta eriti midagi värsket ei leidu. „Varastatud kohtumises“ on peategelase karakter väga sügavalt läbi analüüsitud; küll konstrueeritud, aga siiski ehe, ja selles väljendub inimlik tragöödia. Mul on väga hea meel, et see film elab nüüd, aastakümneid hiljem, oma elu edasi.

    * „Naerata ometi“, Leida Laius, Arvo Iho, 1985.

  • Vaikimine pole kuld

    OTT KARULIN

    Viini pidunädalad 12. V kuni 21. VI.

    Olen kasvanud kõnekäänuga „rääkimine hõbe, vaikimine kuld“ (rääkimata kanade kusemise müsteeriumist). Selline mõtteviis on ajakohatu ja naiivne, isegi kõrk – agressiooniuriini kirbe hais on vallutanud maailma, mis kaetud inimkonna ülbusepasa kihiga. Vaikimine on argadele, sest ajatud inimväärtused jäävad püsima vaid siis, kui igaüks meist liitub häälekalt protestikooriga, nagu viitas oma Viini pidunädalatel peetud kõnes Euroopale ka Nobeli rahupreemia pälvinud kodanikuvabaduste keskuse juhataja Oleksandra Matviitšuk.

    Liialdan, jah? Ei. Ma ei ole enam nõus tegema nägu, et aktuaalsete teemade vältimine teatris on kõigest inimese põhiväärtuste mõtestamine. Poliitikapimedus ei tee kellestki prohvetit, kes Teiresiase kombel teab tulevikku küsimatagi (pealegi pani see Antiik-Kreeka mütoloogiline ettenägija ka üksjagu puusse, sünnitades oma eksimatusesse uskujaile tragöödia tragöödia järel). Ära fantaseeri – nõua!

    Mis siin salata, praegu Euroopa festivalidele kutsutuist on mulle kõige mõistetavam Milo Rau autoripositsioon. Kuigi Viini pidunädalatel nähtud „Antigone Amazonases“ (NTGent, 2023) ei järgi esmapilgul kõiki tema Genti manifesti kümmet punkti, on peamine eesmärk silme ees nii laval- kui ka saalisolijail: „Ei piisa enam maailma portreteerimisest – seda tuleb muuta. Eesmärk pole tegelikkust kujutada, vaid muuta taasesitus tegelikkuseks.“*

    „Antigone Amazonases“ on Sophoklese antiiktragöödiast lähtuv koostöölavastus Brasiilia Maata Tööliste Liikumisega (Movimento dos Trabalhadores Sem Terra ehk MST) ning lõpetab Rau antiikmüütide triloogia (koos lavastusega „Orestes Mosulis“ ja filmiga „Uus gospel“). MST on aastakümneid võidelnud võrdse maakasutuse eest riigis, kus kaks kolmandikku kasutatavast maast kuulub mõnele protsendile elanikest, rakendades oma õiguste kaitseks valduste hõivamist, etteteatamata proteste ja teisi ebaseaduslikke võtteid.

    Seega on Sophoklese tragöödia lähtepunktina igati õigustatud: Kreon nõuab, et järgitaks tema kehtestatud reegleid (võimupositsioon annab õiguse otsustada, mis on õiglane), Antigone on kindel, et õiglus pole alati seadustesse kätketav. Seejuures ei sea Rau otseselt kahtluse alla õigusriiki, vaid osutab, et võimust pimestatu muudab selle relvaks. Paralleelid viimaste aastakümnete sõdadega, mida sageli õigustatakse nutikalt punutud juriidiliselt korrektsete lugudega, on vaatajale ilmsed, kuigi Rau on vältinud üldistuslõksu ja keskendunud ühe kogukonna, ühe liikumise loole.

    Lavastus algab 1996. aasta tee­blokaadi taasesitusega (politsei käe läbi hukkus 19 ja sai vigastada 69 MST liiget). Seejärel liigutakse mööda Sophoklese stseene, kusjuures rollides astuvad üles MST kogukonna liikmed. Seega on enamik lavastusest publiku ette jõudmisel juba toimunud ning meie näeme videoekraanidelt vaid läbimängitu (ja -kogetu) dokumentatsiooni, mida illustreerivad otse laval samal ajal, aga videopildi suhtes väikese viitega näitlejate ette kantud stseenid.

    See võte paneb publiku (ja teatri) paika: turvaliselt saalis istudes ollakse kõigest pealtvaataja – küll huvitunud piidleja, aga mis kasu sinust on, kui oled kaugel ja reageerid alati hilinenult? Võiks ju õhata, et just seepärast ei peakski teater pärismaailma tikkuma, aga no andke andeks: ma saan iga kell suurema elamuse tänu Rau põhjustatud vastikule äratundmisele oma privilegeeritusest, kui püüdes end pingsalt ära tunda järjekordses fiktiivsusemaski taha peidetud tegelases.

    Selle sajandi teatrilugu võikski jutustada autentsusotsingute kaudu. Visandan siin kolm etappi: metanäitlemine, kus etendaja distantseerib end osaliselt oma tegelasest, võtab tema suhtes seisukoha (teatri NO99 algusaastate lavastused passivad selle näiteks); oma kogemuse etendamine, millest tuntuim on argielu ekspertide kasutamine Rimini Protokolli lavastustes; ning publiku etendajaks muutmine ehk osavõtuteater (alguses anti publikule väiksemaid ülesandeid, millest lavastuse kulg palju ei sõltunud, et luua siis aina enam selliseid olukordi, kus iga osavõtja kogemus ongi ainukordne, nagu õnnestunumates rännaklavastustes).

    Eks näis, kas Viini pidunädalatel kogetu on järgmine samm, sest mitmed lavastused on jõudnud justkui ringiga tagasi selgepiirilise loo jutustamise juurde, aga tehes seda äratundmisega, et isegi kellegi teise päriselt kogetu taasesitamine võimalikult autentselt pole piisav, vaid iga lavastusega seotud inimene peab kaasa tooma oma autoripositsiooni. Maailmas toimuvat ignoreerides ja isiklike lugude jutustamist peljates pole see aga võimalik – ega usutav.

    Kui eksiili sunnitud Marina Davõdova räägib oma lavastuses „Loendamatute häälte muuseum“, kuidas ta igatseb tagasi Venemaale, kihvatab mul korra sees, sest kuidas saab tahta end kuidagigi siduda selle agressorriigiga. Hukka tuleb mõista! Privileegipimedus seegi, kui pole pidanud endalt kunagi küsima, kes ma olen – ja kas ma siis veel olen, kui ütlen protesti märgiks lahti oma kodumaast, oma kultuurist.

    Davõdova on lavale loonud muuseumisaali, kus eksponaatideks rahvused, inimesed ja (riigi)piirid, mis eri ajalooetappidel on olnud seotud (olnud võimul!) territooriumil, kus praegu oma iseseisvuse eest võitlevad ukrainlased. Tajutava irooniaga jutustatud ajalugu ja kohati väga julge huumoriga esitatud tegelased (audio vahendusel) võtavad ajuti nõutukski, aga äratundmine, et see, kui miski tundubki mõistlikule inimesele naeruväärne, on vaid vesi võimuhullude veskile, sest hullu ei viitsi ju keegi karta, võtab sõnatuks. Miks me nii lollid oleme? Ammu oleks pidanud selle hullu pukist maha võtma! Kuidas sa võtad, kui õiguslikku alust pole – rahvas on ta ju valinud …

    Nii Rau kui ka Davõdova – esimene jõulisemalt, ehk isegi anarhistlikumalt ja ennekõike vaevatute eest seistes, teine kaude, pigem intellektuaalsest huvist – vaevad neis lavastustes õiguse ja õigluse omavaheliste (võimu)suhete paikapidavust ja küsivad, kas me pole inimkonnana kussutanud end liialt õigusriigi turvavõrku ja üldiste väärtuste vaieldamatu kehtivuse pimesi usku.

    Ka Oleksandra Matviitšuk küsis oma kõnes Euroopale, miks ei takista kahe maailmasõja õppetunnid enam ajaloo kordumist. Seadused on vajalikud, aga need kehtivad vaid siis, kui jagatakse samu väärtusi ning igaüks on valmis nende kaitseks sõna võtma, kui keegi need (ja meid) kahtluse alla seab. Kunst ja ehk eriti just sõnakunst on sellisteks sõnavõttudeks võimas lava – miks me siis seda ei kasuta? Mis täpselt peab veel juhtuma, et Eesti teater üles ärkaks ja tahaks küsida, nõuda, protestida, kahelda … muuta taasesitus tegelikkuseks?

    * Ott Karulin, Tants käeraudades. – Sirp 15. II 2019.

  • Kes kardab utoopiaid?

    ANDREI LIIMETS

    „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada“, lavastaja Sveta Grigorjeva, helilooja Martin Kirsiste, kunstnik Mara Kirchberg, valguskunstnik Sebastian Talmar, videokunstnik Anastassia Semjonova, dramaturg Kerli Ever. Tantsivad Kristiina Vilipõld, Riina Ausma, Helina Karvak, Linda Vaher, Pääsu-Liis Kens ja Sveta Grigorjeva. Esietendus 5. V Sõltumatu Tantsu Laval.

    Eesti teatrikäsitluses ja -kriitikas näivad ootused jagunevat peamiselt poeetilise või poliitilise, rohkem igavikku vaatava või päevakajalise vahel. Nende kahe pooluse kohtumispunkti mahub süntees, utoopia visandamine – ühtaegu võimalikku tulevikku kiikamine ja teistsuguse olemise võimalikkust avava poeetilise ruumi loomine.

    Lavastuse „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada“ puhul on võetud eesmärgiks pakkuda pehme vastus agressiivsele, sõjakale ja patriarhaalsele maailmale.

    Pelgalt loo kvaliteetse etendamise asemel ruumiloome ja selles rändamise teemadega on viimastel aastatel kõige rohkem tegelenud Paide teatri eelmine trupp. Selle eestvedajad avasid Tartus maikuus sobival moel kirjandusfestivali „Prima vista“ ajaks Utoopia Saatkonna, inimeste ja ideede kohtumispaiga. Samast soovist näib lähtuvat ka Sõltumatu Tantsu Laval etendatav „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada“, mille tutvustavas tekstis sedastatakse oma eesmärgina pehme vastuse pakkumine „agressiivsele, sõjakale ja patriarhaalsele maa­ilmale“.

    Milline see maailm siis õigupoolest on, millele vastust otsitakse? Ruume unistamiseks ja nendesamade utoopiate loomiseks jääb igatahes kogu peadpööritava (tehnoloogilise) arengu kiuste pidevalt vähemaks. Ehk võib selles süüdistada turumajanduse pidevat oravarattas veeremist ning kapitalismi täitmata lubadust, et kui põhivajadustega korras, võetakse ette vaimsemad sihid. Ehk on see selline inimseisund, mida kirjeldab Ameerika tuumafüüsikule, aatompommi loojale
    J. Robert Oppenheimerile omistatud väide, et optimist arvab meid elavat parimas kõigist võimalikest maailmadest, pessimist aga kardab, et see ongi tõsi.

    Niisiis elame neurootilises rajasõltuvuses, kus kõike on liiga palju, ent vajadus veel enama järele on viinud kliimakatastroofini. Naudime näilist rahu, seejuures kui sõjad on jõudnud teistelt mandritelt peaaegu koduõuele; lehvitame #metoo tuules võrdsuslippudega, ent keegi ei köhigi, kui riigi suurima teatri etteotsa valitakse tõsise ahistamissüüdistusega rinda pistnud mees.

    Et miski võiks üldse olla teisiti, mõjub mõeldamatu, lapsikugi mõttena pärast neoliberaalse maailmakorra ja narratiivi võidukäiku, „ajaloo lõppu“ 1990. aastatel. Peamise vastukaaluna on kerkinud hoopis veel vihasem ja veel isasem uus­konservatism, aga tagasi ju ka ei taha. Seega siis jätku ajale, mil briti kultuuriteoreetiku Mark Fisheri kuulsaks tehtud mõtte kohaselt on kergem ette kujutada maailma enda kui kapitalismi lõppu.

    Utopistlikuks mõtlemiseks on kõige rohkem pakkunud ainest tehnoloogia – taas tõotusega mugavamast, rahulikumast, külluslikumast elust. Seejuures tähendab tehnoloogia ka juba mainitud tuumapommi, jälgimisühiskonda, nutisõltuvust, hirmu ja ängi omaenda töö- ning tähenduskao ees.

    Ühismeedia on loonud vaid napilt rohkem kui kümnendiga täiesti uue sotsiaalse ruumi, kuid ühisusega on kaasnenud – sellega vähemalt võrdselt maksvusele pääsenud – teineteisest kaugenemine, kõlakojad, polariseerumine ja radikaliseerumine. Kõiksugused tehnikavidinad teevad meid üha efektiivsemaks, ent tööd on üha rohkem ja rohkem. Autod on andnud vabaduse, ent saanud müra, reostuse ja eluvaenuliku ruumi sümboliks. Ja nii edasi. Tehnoloogia areng ühtaegu loob ja hävitab, annab ja võtab, parandab ja lõhub. Selles on alati võitjad, aga on ka kaotajad.

    Märksa maisemaks viisiks trans­tsendentaalsuseni jõudmiseks on olnud psühhedeelia ja esoteerika. Ka „Tant­-
    sud …“ meenutab oma puudutuste rohkes pehmuses MDMA mikrodoosi, muudkui aeleks ja kallistaks. 1970. aastate LSD-entusiastid jõudsidki nõnda kaugele, et kirja teel saadeti poliitikutele psühhedeelseid aineid lootuses, et teisenenud seisundis kogetu viib sõdade, konfliktide ja vägivalla lõpule.

    Nagu näha, ei ole viinud. Pärast aastakümneteks põlu ja rangete regulatsioonide alla sattumist teevad psühhedeelsed ained tänapäeval küll läbi uut revolutsiooni, kuid konkureerivad oma teraapilises kasutuses ingleid ja väekive kummardava esoteerikaga, millel jagub omakorda ebamugavaid kokkupuutepunkte nii vaktsiinivastasuse kui ka muu vastutustundetu ja ohtliku tervisekäitumisega.

    Niisiis on kolmandaks, kõige järjepidevamaks utoopiate pelgupaigaks, aineseks ja väljendajaks jäänud ikkagi kultuur: kirjandus, film, teater, filosoofia. Kõik see, mille väärtus on kapitalismi efektiivsusnäitajate põhjal raskesti mõõdetav. Kui vaadata kodumaisegi kultuuripoliitika jõuõlga ja valdkondade rahastatust, siis suisa ebaoluline.

    Ometi pakub lavastus „Tantsud …“ kõike seda, mille puudumine ühiskonda, nii patriarhaalse kallutatuse käes kannatavaid naisi kui ka mehi endid, õnnetuks muudab: pehmust, hellust, soojust. Pehme pind, pehmed pilgud, pehme õhk ja olemus, nagu on kirjeldanud Kaisa Kattai oma arvustuses.* See on utoopia, kus tuttava – ebamugavate, väikeste, puust käetugedega istmete või klapptoolide – asemel on võimalik vajuda patjadele ning olla seal nii, nagu endal hea on, olgu istuli, külili, selili, eraldi või üksteise otsas.

    Nii mõndagi võib selline nihe muidugi ehmatada. Isegi tantsulavastuste puhul pole tavaline distantseeritud vaatajapositsiooni vahetumine osalise oma vastu twerk’imise töötoas. Vaevalt on vaja meenutada stereotüüpe introvertsest eestlaslikkusest ja oma kehaga kontakti asemel kinnist tooni kuulvast mehelikkusest, et kujutada ette nihelust ja ebalust selle muudatuse läbimise eel.

    Tegemist pole üksnes abstraktse liikumisrütmi otsimise või kehalise harjutusega. Dramaturg Kerli Everi tekst seob lavastuse osad kenasti kokku ning põhjendab kunstilisi valikuid. Twerk’imine kontekstualiseeritakse mehe pilgu läbi seksualiseeritud tegevusest millekski vabastavaks ja omaenda kehaga ühendavaks. Ja nagu kõlab tinglikult lavaltki, on patriarhaadi seisukohast vähe hirmutavamaid asju kui vaba, oma kehaga rahul, seksuaalsusega kontaktis naine, kes ei allu enam soorollide kontrollile.

    Muutused vajavad aega ja ruumi, et igaühe sisemist konservi mitte ära ehmatada. Sund tekitab enamasti vastupanu ja liigne õpetlikkus trotsi. Ela ise ja lase teistel elada, nagu sageli süüdistavad konservatiivid liberaale. „Tantsudki …“
    võiksid kergesti üle minna feministlikuks loenguks või suisa sõjahüüuks, kuid on ennekõike kutse solidaarsusele.

    Laval käiakse muu hulgas läbi riigid, kus raseduse säilitamine on seaduse silmas olulisem kui naise tervis või õigus oma keha üle otsustada. See on meeldetuletus, kellele laieneb maailmas suurem tükk heaolust, turvalisusest ja vabadusest ning kellele mitte. Kui suurt osa nimekirjast on kerge eirata kui väikeriike või kaugeid ja võõraid maid, siis ootuspäraselt ja kõhedaks tegevalt jõuab järg ka Poola ja Ameerika Ühendriikideni. Mõtlemapanev, kui tsiteerida üht traditsioonitruud riigikogu saadikut. Juba ainuüksi see loetelu osutab, miks on vaja ruumi anda teistsugusele ja utoopilisele mõtlemisele, peale omaenda põhivajaduste täitmise ka teiste rühmade heaolu ja turvalisuse eest seismisele.

    Mõneti iroonilisel moel näitab lavastus „Tantsud …“ kätte ka põhjuse, miks utoopiad on nii raskesti saavutatavad. Pehmed padjad, mille peal end mugavalt tuntakse, osutuvad puupüsti täis saalis piiratud ressursiks, nagu ka ruum ise. Tahaks seal mõnuledes jalad sirgu ajada ja iseennast meritäheks visata, aga keegi on ees. Praktiline poliitika kipub olema keerulisem ja nurgelisem kui teoreetiline poeesia. Unistada ja neis unistustes sündinud utoopia poole püüelda tasub aga ikkagi.

    * Kaisa Kattai, Ood inimeseks olemisele (ja Sveta Grigorjevale). – ERRi kultuuriportaal 16. V 2023.

Sirp