Liivi Muuseum tähistab 35. tegutsemisaastat näitusega legendaarsest teatrimehest Karl Adrast
Pühapäeval, 1. oktoobril avatakse Liivi Muuseumis näitus “”Õpi elama vaimselt näljasena!” Karl Ader 120.”
Peipsiveerest võrsunud legendaarne teatrimees sündis 1903. aastal Koosal. Näitus annab sõnas, pildis ja videos ülevaate Kaarupina tuntud Karl Adra elust ja mitmekülgsest tegevusest, pakkudes avastamisrõõmu nii lastele kui täiskasvanud külastajatele. Pilkupüüdvaima eksponaadina on välja pandud ETV telelavastusest “Onu Tik-Taki seiklused” tuttav hiiglaslik jalgratas, millega nimiosas olnud Ader mööda Ajamaanteed sõitis. Karl Ader on oma lapsepõlvest Peipsi lähistel kirjutanud mälestusraamatutes “Kui mina olin veel väikene mees…” ja “Kui mina sirgusin suuremaks…”. Mälestuste põhjal on Mari Niitra ja Mikk Kirikal loonud haridusprogrammi “Ajamaanteel Kaarupi lapsepõlve” koos põneva kaardimänguga vana aja asjadest. Näituse koostasid Mari Niitra ja Mikk Kirikal, kujundas Artur Kuus, tehnilised lahendused nuputas Toomas Saarna ning näitus jääb avatuks 2024. a suveni.
Näituse valmimist toetas Kultuurkapital.
1. oktoobril möödub ka 35 aastat Liivi Muuseumi asutamisest Juhan Liivi kodukohta. Muuseumi rajasid Maie ja Raivo Nisu, päästes luuletaja kodumaja lagunemisest ning pannes aluse tänasele muuseumikompleksile.
Jaanus Samma näitus „Raudmehed“ EKKMis kuni 15. X, kuraator Krist Gruijthuijsen.
Jaanus Samma on ajalooga tegelenud juba pikemat aega seda omalt poolt kväärides ja rikastades lugude ja sümbolitega. Uue näitusega „Raudmehed“ liigub ta kvääriajaloo juurest edasi mehelikkuse teema ja müütide juurde, muutes talle omase peene ja tabava, ent ometi sooja huumoriga kvääri mehelikkuse vahetuks osaks. Näitus toob esile kvääri avaldumisi seal, kus seda mõnikord oodata ei oska ning avab näitusele hoolega valitud mehelikkuse müütide kaudu patriarhaalsuse avaldumisi ning seda, kuidas müütide taha vaatamine võimaldab avada mehelikkuse haavatavust ning kohatist õõnsust. Selline dekonstrueerimispüüe on päevakajaline, kui mõelda, kuidas meie idanaaber jätkab koloniaalsõda Ukrainas. Vene feministid on esile toonud, et see sõda on patriarhaalse vägivalla jätk ja üks selle kulminatsioone.1 Kuigi Samma näitus sõda otseselt ei kajasta, on selle taustsüsteem ometi seotud nii sõdade, vägivalla, poliitika kui ka kultuuriga. Kunstnik osutab esile toodud lugude kaudu, et ajaloolise kunsti ja kultuuriga tegelemine tähendab ikoonilisi mehi ümbritsevate müütide dekonstrueerimist ja patriarhaalse ühiskonna toimimisviiside mõistmist ja mõtestamist. Meesloojate mütologiseerimise püüded ei ole kuhugi kadunud ning lisaks ühismeedia vahendatud enesekuvandile on meedia nende kasvulava ja võimendaja.
Kõrvaltvaatajale on vahest mõnevõrra ebaharilik ka see, et näitusel ühendab Samma mehelikkuse müüdi ja käsitöö teema, kutsudes vaatajaid valitud motiivide võimendamise kaudu märkama nii esile toodud käsitöökujundite ilu kui ka paradoksaalseid kultuurilisi suhteid nende taga. Põhjusi, miks peame mehelikkusest rohkem rääkima ja sellest praeguses kultuurikliimas kriitiliselt mõtlema, on rohkem kui küll.
Räägi palun alustuseks lühidalt, millest näitus „Raudmehed“ alguse sai.
Jaanus Samma: Näitus on jätk disainimuuseumi eelmise aasta väljapanekule „Vaikelud rahvuslikel motiividel“, mis oli peamiselt uurimuslik töö muuseumikogudega. Seda ette valmistades sattusin aga nii paljudele toredatele lugudele, et tekkis soov teha omamoodi teine vaatus ja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) kutse andis selleks suurepärase võimaluse.
EKKMi näituse on kureerinud Krist Gruijthuijsen, kellega dialoog oli väga viljakas. Töötasime näituse kontseptsiooni koos välja ja mõtlesime, kuidas mu mõtetele kuju anda. Näitust üles pannes vahetasime tööde paigutust kümme korda, ehitasime väljapanekut ümber ja ajasime hulluks kõik, kes meil seda ehitada aitasid. Tavaliselt mulle meeldib ise tulemust kontrollida ja olen olnud ettevaatlik kuraatori ideedega kaasaminekul, aga Kristiga olime ühel lainel. Usaldasin tema suunda ja mulle meeldis, et ta minust aru sai.
Jaanus Samma on ajalooga juba pikemat aega tegelenud ja seda omalt poolt lugudega rikastanud.
Mehelikkuse teema, millele „Raudmeestes“ on keskendutud, on meie kultuuris suuresti nähtamatu. Mehelikkus ja mehe pilk on endiselt norm, millega kõigi väljanägemist, tööd ja ühiskonnale antavat panust mõõdetakse. Kuidas sa mehelikkuse teema juurde jõudsid?
See kõlab klišeena, aga tõesti lasin töödel endil kõneleda ja mulle endalegi ootamatult avastasin ühtäkki nende tegelaste kaudu, et näitus tegeleb mehelikkusega, seda nii poliitikast kui ka mütoloogiast pärinevate nii-öelda raudmeestega. Näituse pealkiri pärineb Apollo kujult, mille kunagine mõisnik Arved von Nolcken Alatskivi lossi parki oli toonud. Kuna kohalikud mõisnikku ei sallinud, siis ei sallinud nad ka tema püstitatud kuju. Seda seostati kratisarnase kuradiga ja hakati Raudmeheks kutsuma.
Näituse materjali hulgas olid fotod, kus tütarlapsed tikivad riigipeale vaipa või poseerivad Apollo kuju ümber. Need olid väga kõnekad, aga tundsin sedavõrd kaldus soolise tasakaalu pärast ebamugavust ja polnud kindel, kas nende koht on näitusel. Kui näitus hakkas selgemat vormi omandama, siis mõistsin, et sellest see näitus räägibki ja neid fotosid ongi vaja näidata.
Oled näitusele kokku toonud väga erinevad ja paradoksaalsed meesfiguurid mehelikkuse sümbolid. Viikingid, Apollo ja Kalevipoja figuur on üpris erakordne kooslus.
Kui vaadata eesti rahvuslikku enesekuvandit, siis see on paraku väga mehekeskne. Just nimelt kalevipojad ja viikingid ongi meie soovunelmate esiisad. Ja rääkimata ajaloolistest tegelastest, kes on samuti valdavalt mehed. Mul oli põnev neid müütilisi ja reaalseid kujusid kokku panna ning vaadata, mis sellest välja kasvab. Oli huvitav tõdeda, et kõik need teemad ja esemed – Belvedere Apollo, Kalevipoeg ja viikingid – pärinevad nii erinevast visuaalsest kultuurikontekstist, aga kohtusid 1930. aastatel ühes aegruumis. Apollo puhul on omakorda naljakas mõelda ka maitseküsimusele, sest Apollost kujunes justkui aiapäkapikk. Konstantin Pätsile meeldis endast mõelda kui aednikust, seda nii õunapuuaia kui ka riigi rajajana. Ta viis kauni Apollo kuju nii oma Oru suveresidentsi kui ka Kadriorgu, kus ta elas. Ometi tajusid kultuursemad vaatlejad seda kuju juba siis võõra ja kitšimaigulisena.
1938. aastal kinkisid kodutütred Pätsile viikingilaevu kujutava vaiba. Nad esitasid talle viis kavandit, millest Päts valis just selle motiivi. Kogu visuaalkultuur, mida tema vend Voldemar Päts propageeris ja kujundas, juhtides Tallinna kunsttööstuskooli [tänapäeva Eesti Kunstiakadeemia –toim], mõjutas teda. See kõik oli üks komplekt. Ühtlasi on naljakas ka see, et Apollo kuju asus Alatskivil Kalevipoja viskekivi otsas, nii et need kaks raudmeest said seal juba korra kokku.
See näitus räägib tõesti Kalevipojast, Pätsist ja viikingitest, aga ideaalmaailmas räägib kunst ka üldisematest teemadest ja heal juhul on seda võimalik laiendada ka teistesse valdkondadesse. Seepärast tuleb see, et näituse kuraator on väljastpoolt ega tea kõiki nüansse, mis puudutavad näiteks Pätside perekonda, näitusele kasuks, et me ei jääks liialt kinni ajalooetappi või poliitikasse, sest lõpuks on viikingid ja kalevipojad ka sümbolid.
Näitusel on esil markantne lugu Apollo monumendi kohta, mille asjaoludeni jõudmiseks küsisid näituse ettevalmistamise käigus abi ka ühismeediast. Milleni selline avalikkuse kaasamine sind viis?
Apollo lugu näitusel on muidugi pikem jutustus sellest, kuidas ta kõigepealt toodi Alatskivile ja seejärel jõudis Kadrioru parki. Samal ajal tekkis teine Apollo, mis ilmus välja Orul. Väidetavalt on neid Apollosid Eestimaal olnud kümneid, kuid valdavalt siseruumides. Ka Tartu ülikooli muuseumis on üks kipsist Apollo. Neid kasutati õppematerjali või kujunduselemendina.
Üks minu hobidest on vanade fotode kogumine ja mind hakkas Alatskivi Apollo lugu huvitama, sest näis, et see ajas muutus, sealhulgas kuju intiimpiirkond. Mõne pildi peal peenist pole (kuju pea, käsi ja peenis said 1905. aasta revolutsiooni käigus kannatada), mõnel on see aga kohalike vimkana tagasi pandud – pikemana kui tegelikult vaja. Ja kui kuju Kadriorgu toodi, ilmus sinna viigileht ja kadus vahepeal jälle ära, 1950. aastate lõpus tuli uus viigileht ja nüüd seda jälle enam ei ole. Näitusel on muutuste faasid välja toodud.
Ausalt öelda ma ei saanudki Facebookist seda abi, mida lootsin. Mul oli töö juba valmis, kui mõtlesin, et äkki leian vastuse küsimusele, miks pärast 1930. aastaid viigileht kujult kadus. Aga ei leidnud …
Tean, et oled formaatidega mänginud ka oma varasemates töödes. Aga milline oli mängu roll ja formaatide testimine sellel näitusel?
Kui ma disainimuuseumi näitusel hoidsin väga püüdlikult kinni 1930. aastatel välja antud käsitööraamatust „Vaibakirjad I“ ja tahtsin selle üht kõige markantsemat kavandit taasluua,2 siis praegusel näitusel tahtsin selle töö groteskiks pöörata. Kuna raamatus on kirjas, et kindlasti ei tohi kuduja vaiba värve muuta, siis tahtsin nimme teha hästi koledaid värvikombinatsioone. Aga öeldakse, et viisipidajal on keeruline mööda laulda – nii avastasin endalegi üllatuseks kui keeruline on luua midagi lõpuni maitsetut.
Jaanus Samma: „Kvääripilk on rahvakultuuri puudutavatest aruteludest puudu ja oma kunstis olen püüdnud seda sinna juurde või tagasi tuua.“
Tegin sama mustriga ka meetrite pikkuseks plahvatanud suure vaiba. Lähtusin jälle 1930. aastate kodukujunduskampaaniast, mis oli ju lisaks heale maitsele ka propagandavahend, ja uurisin, mis juhtub, kui mõõtmed sedavõrd suureks paisutada. Proovisin mehelikkust natuke kväärida ja lisasin sinna geifolkloori esindavad jockstrap’id. Igati loogiline, et kui teen kolmel korrusel suure isikunäituse, siis viitan uute tööde kõrval ka varasemale loomingule. Kindlasti ei seletanud ma kõike endale lõpuni lahti, pigem ehitasin näituse intuitiivselt üles.
Nagu mainitud, on näitusel Konstantin Pätsile kodutütarde kingitud vaip, millest teostasin seitse fragmenti. Vaibast on säilinud ainult mõned fotod ja ühel fotol on see näha täies ilus. Seda kajastati omal ajal palju ka meedias ja kuskil on välja toodud, mitu tuhat tundi seda tikiti ja kui palju lõnga selleks kulus. Mulle on meelde jäänud, et seda tikkis kokku 468 kodutütart. Nõukogude perioodil keegi selle kohta mälestusi muidugi ei jaganud, aga 2000. aastate alguses on tehtud intervjuu ühe inimesega, kes tikkimiskampaanias oli osalenud. Ta rääkis, et tikkimine toimus suvel kuurordis ja kuidas ta üldse kodust kaugele Tallinna esimest korda reisis. Ja mul tuli mõte osa vaibadetaile must-valgetena teostada [mis on väljas näituse esimeses rubiinpunases saalis – toim]. Aga originaalist on tõesti säilinud ainult üks värvilistest lõngadest tutt, mille põhjal võime ette kujutada, millistes värvides vaip algselt oli. Koos vaibaga anti Pätsile üle ka album, kus olid kirjas kõigi tikkijate nimed, aga kahjuks ei ole see album säilinud.
Räägi, kes on need koostööpartnerid, kelle teadmisi ja oskusi oled seda näitust tehes kasutanud. Missugune on olnud teie koostöö?
Kui võimalik, siis töötan samade tegijatega mitme projekti juures, et õpiksime üksteist tundma. Katsun võimalikult palju tegijate arvamust kuulata ja kui nad soovitavad midagi muuta, siis püüan nende ettepanekuid arvestada, sest kõik me tahame parimat tulemust. Need on olnud väga toredad koostööd, mille käigus olen palju juurde õppinud. Huvitav on olnud jälgida, kuidas ühes ja samas tehnikas teostatud esemed võivad olla täiesti erinevad. Igaühel on ikka oma käekiri. Enamasti ei saa öelda, et üks on parem või halvem. Vahel on tulemus nii perfektne, et ei saagi aru, et asi on käsitsi tehtud. Mõnel puhul on tulemus väikeste vigadega, aga tänu sellele ka armas.
Kuidas sa üldse jõudsid rahvakultuuri ja folkloori teemadeni ühe olulise allika ja keskse materjalina oma töös?
Hakkasin rahvakultuuriga rohkem tegelema 2020. aastal, kui olin Tartu Kunstimaja residentuuris ja võtsin ühendust Eesti Rahva Muuseumiga. See maailm avas ennast mulle ja paistis nii rikas, kummaline ja naljakas, täis igasuguseid hämmastavaid leide. Nendes esemetes on nii palju infot ja ilu, aga seda teemat on tihti kuidagi üheülbaliselt käsitletud. Sain aru, et see on materjal, millega tahan rohkem tegeleda.
Arvan, et kvääripilk on rahvakultuuri puudutavatest aruteludest puudu ja oma kunstis olen püüdnud seda sinna juurde või tagasi tuua. Kuna tegelen palju ajalooga ja mind huvitavad käsitöötehnikad, siis tagantjärele mõeldes on võib-olla loogiline, et ma varem või hiljem rahvakultuuri ja folkloori teemadeni jõudsin.
1 Yulia Gradskova, War represents a culmination in the continuum of patriarchal violence. Interview with Alexandra Talaver – Baltic Worlds, juuni (XVI:1-2) 2023, lk 10–12.
2 Näitusel „Vaikelud rahvuslikel motiividel“ eksponeeris Samma samast kogumikust pärit Maike Londi ja Juulia Aleksandra Miksoni kootud vaipa, mille kudumisel oldi lähtutud Rudolf Lepvaltsi vägivaldse ja ootamatu motiiviga kavandist.
Suvi läbi mahitas rahandusministeerium valitsuses kokku lepitud suuniste järgi ministeeriume, aga ka aktiivseid kodanikke otsima ja leidma riigi kuludes kokkuhoiukohti. Mõtlema, mida üldse ära jätta, milline teenus või toetus õhemaks viilida, vajaduspõhiseks muuta. Avastama kutsuti kõiki ning paremad mõtted lubati sisse võtta kõigepealt „Riigieelarve vahendite planeerimise tõhustamiskavasse“, mille koostamise riigieelarve seaduse § 34² juba mõned aastad ette näeb, sealt edasi aga ka riigieelarve eelnõusse ning vajadusel teistesse seadustesse, mida on tõhususe tagamiseks vaja muuta.
Pingutasid kodanikud, pingutasid ministrid. Tööd tehti ja vaeva nähti, aga kokkuhoidu ei tulnud. See pisiasi ei takistanud rahandusministrit pärast riigieelarve eelnõu viimasel hetkel valmimist sugugi oma kaupa priimaks kiitmast. Tema sõnul pidi eriti väärt ja selge lugemisvara olema eelnõu seletuskiri, kus igaüks saab detailidesse minna. Läksingi ja otsejoones selle koha peale, mis on aastaid minu ceterum censeo ja millest viimati juunis Sirbis kirjutasin: „Miljoni euro küsimuseks jääb esialgu, mida teha selleks, et erakondade kui eriliste MTÜde liikmed lõpuks taipaksid, et oma organisatsiooni täielik ülalpidamine on liikmete, mitte kõrvalseisjate kohustus.“
Sama visalt, kui mina küsin, jätab valitsus vastamata. Päästekomandosid sulgev, aga muidu tavakodanike toimetuleku pärast lõputult murelik siseminister ei märganud tänavugi oma valitsemisalas põhjendamatut 5,2 miljoni euro suurust rida, mida jätkuvalt tegevuspõhises ja võib-olla raskesti arusaadavas eelarves kirjeldatakse kristallselgelt jaotuses 3.16.2.2, tulemusvaldkonna „Sidus ühiskond“ programmis „Erakondade rahastamine“. See rida asub parteipoliitika pimenurgas ehk on erakondade kollektiivse enesekaitse üks püsivaid väljendusvorme, mitte ainult siseministri nägemishäire.
Kirjade järgi on programmi eesmärk „riigikogu valimistel vähemalt 2% häältest kogunud erakondade tegutsemisvõimekuse tõstmine“ ning „programmi tegevuse eesmärk: riigikogus esindatud erakonnad on tegutsemisvõimekad“. Siseministeeriumile määratud tegevus ise väljendub igakuises raha ülekandes erakondade pangakontole, nõuab ainult paari näpuliigutust ja on seega peaaegu kuluvaba.
Raa-raa, raamaturahvas, rii-rii, riiuliteta.
Erakondade tegutsemisvõimekus valimistevahelisel ajal avaldub vastavalt erakonnaseadusele „oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamises ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamises“. Kuidas sellega lood on, teab igaüks, kes vähegi igapäevaste uudistega pihta saab. Selgitus seob ühemõtteliselt raha ja tegutsemisvõime, millel ei ole ülempiiri. Iga lisaeuro „tõstab võimekust“ ja ei ole raske kujutleda, mida kõike suudaksid erakonnad korraldada parlamendis, valitsuses ning omavalitsuse võimuorganites, kui erakondadele kingitav maksuraha oleks kaasas käinud riigieelarve mahu üldise kasvu ja elukallidusega viimase viieteistkümne aasta jooksul ja kosunud praeguse närutamisega võrreldes kolmekordseks. Seega veel tõhusam obstruktsioon, veel kaootilisem juhtimine, veel süngem arenguperspektiiv, kolm korda kollasem parteielu?
Kes siiamaani lugeda jaksas, saab nüüd teada ka mu enesekordamise ajendi. Poliitilmas on kirjutamata reegel, et sõnaõigus maksuraha kulutamise küsimustes on ainult neil, kes kõigepealt näitavad ära katteallika. See on nüüd näidatud ning võimaldab veel ära hoida ühe ülipiinliku või koguni põhiseaduse vaimu tapva pleki tekke rahvusmüüdis kinnistunud eestlaste kui raamaturahva maniskile.
Ametist lahkumise eel 2021. aasta jaanuaris ütles toonane kultuuriminister Tõnis Lukas meediale oma tööd kokku võttes: „Tähenduselt mastaapsetest algatustest panin kokku juhtrühma, kes hakkab korraldama 2025. aastal eesti raamatu aastat tähistamaks viiesaja aasta möödumist esimese eestikeelse trükise ilmumisest 1525“. Järgmistel kultuuriministritel eestikeelse raamatu mastaapse tähenduse märkamiseks rahvuskultuuri suurima vundamendikivina silma ei olnud, praeguseks on ametist lahkunud ka idee arendamise eest vastutama pidanud asekantsler. Hetkeseisuga on kultuuriministeeriumi kodulehel saabuvate teema-aastate rubriiki küll loodud pealkiri „2025 – eesti raamat 500“, kuid see ei ole klõpsatav ehk sisu puudub. Kui raamatuaasta vaid ministeeriumi teema-aastaks peaks jäämagi, tähendaks see eestlaste poole aastatuhande vaimse kogutoodangu pisendamist avalikkusele märkamatuks nišikaubaks. Kas siit peaks välja lugema, et järgmisena taandub tühise paarisaja tuhande eurose eelarvega teema-aastaks ka näiteks üldlaulupidu?
Minu arusaam raamatu tähtsusest vormus, kui teismelise vaimustusega lugesin 1935. aastal esmakordselt riiklikult tähistatud raamatuaasta (toona arvati raamatuaja algust Wanradt-Koelli katekismuse ilmumise järgi) Daniel Palgi koostatud koguteost „Raamatu osa Eesti arengus“. Ma ei olnud ilmselt ainus. Nüüd lähenevaga umbes sama palju aega ehk poolteist aastat enne eestikeelse raamatu 475. aastapäeva tähistamist aastatel 2000-2001 oli Eesti riigil Mart Siimanni valitsuse korraldusega moodustatud asjatundjate komisjon (Eesti Raamatu Aasta Peakomitee), mida juhtis kultuuriminister ning aseesimeesteks olid Peeter Tulviste ja Hando Runnel. Oli tegevuse ja eelarve kava, mis sest et ühiskond oli praegusega võrreldes puruvaene. Ja oli patroon, ei keegi muu kui kirjanikust president Lennart Meri.
Akadeemik Tulviste kirjutas juba enne valitsuse otsust ja Palgi koguteosele viidates Eesti Päevalehes („Raamatu roll maailmas vajab uut hindamist“, 29. VII 1998): „Muutunud oludele kohase raamatupoliitika, raamatumajanduse ja raamatukultuuri läbimõtlemine ongi aastateks 2000–2001 kavandatava eesti raamatu aasta taotlus.“ See vajadus on veelgi karjuvamalt ilmne nüüd ja jätta kasutamata sajandis vaid korra ette tulev võimalus võtta ülimate rahvuskultuuriliste eesmärkide saavutamise toeks kahe nulliga lõppev juubelitähis oleks pehmelt öeldes mage lugu. Sest sel juhul jääks juubelit ainsana meenutama fakt, et raamatukultuuri pühitsemiseks suudab vana kultuurrahvas küll remontida rahvusraamatukogu hoone, kuid ilma sisustuse ja raamatuteta tühja kestana. Kas poleks see unikaalne punkt Eestile kui algideelt kirjasõna vabariigina loodule?
Kuigi juba on hilja, siis mitte veel lootusetult hilja. Jah, näiteks Euroopa kultuuripealinna aasta läbiviimise ettevalmistuseks on Tallinn ja Tartu saanud seitse aastat, ka riigi 100. aastapäeva tähistamiseks võeti hoogu mitu aastat ning juubelikomisjoni juhtis peaminister isiklikult. Eesti riik on rajatud raamatule ja selles teadmises peab ka „Eesti raamat 500“ väärilise tähistamise ohjad haarama peaminister. Katteallika näitasin eespool juba ära.
Kaugeltki kõik Eesti peaministrid ei ole olnud esmajoones kuulsad püsisuhte tõttu raamatutega. Kaja Kallas sobib aga ideaalselt raamatuaastat juhtima, sest on ta ju aastaid lugemist propageerinud, pidanud raamatublogi ning seal juba aastal 2017 kirjutanud: „Ma armastan raamatuid. Ja just paberkujul traditsioonilisi raamatuid, kuigi mul on ka e-luger ja võimalus lugeda raamatuid elektroonilisel kujul. Ma armastan raamatute lõhna, paberit ja mulle meeldivad erinevad järjehoidjad. Kui olen kolinud, siis kõige nauditavam minu jaoks on olnud raamatute lahtipakkimine, kui olen kätte saanud uued raamaturiiulid. Kui satun kellelegi külla, siis esimese asjana liigun tema raamaturiiuli juurde ja see räägib inimesest nii mõndagi. Raamatukogudes meeldib mulle samuti jalutada riiulite vahel, võtta kätte ja sirvida huvipakkuvaid raamatuid kohapeal.“ On aeg armastus tegudeks vormida.
Muidugi oleks ammugi aeg pühenduda millelegi meeldivale, lasta taas täistuuridel keerlema Kristina Pärtelpoja ilu-, liikumis- ja toitumisprotsesside imepärane karusell. Aga vana tüütu lops kriibib nagu sõimepäevade kaerahelbekört, mis ei läinudki alla, ehkki suruti hea ja kurjaga. Katkine asi jääb katkiseks ja s…t saia ei tee. Pärast petmist kiindumust ja armastust enam ei ole. Jäävad vaid asised kaalutlused, mida meie raudse leedi puhul on peamiselt kaks (kui leedi peost toitujate, s.t ettevõtjate ja kapitaliomanike ning võimust kinni hoidjate, vaade välja arvata).
Mingit õilsat eeskuju peaminister endast enam ei kujuta, imetlusväärselt ühiskondlikku üritust ei teeni, tohletab nagu Savisaar („vaadake, mis te ise teete, kui verisele paberile on trükitud teie lektüür“ ) ja paneb tuima. Ent määritunagi olevat praegune valitsusjuht jumekam, kenam ja viisakam alternatiivina terendavatest kaikameestest. Savisaart või Helmet ei saavat Kallasest ka seetõttu, et lääne orientatsioonis pettunute ja venemeelsete häälte janus mängima ei hakata.
NATO vihmavarju all reformierakondlane tõesti Baaba-Jagaal, Loll-Ivanil ega ka Palivere pimedatel kõnelda ei lase. Seda võib lubada ikka ainult Molotovi käsul, nii nagu Päts Orava mälestustes. Vaeste ja hädiste poputamist ei tule, mulli- ja müügiagendid ning raha kokkuajamise kombed jäävad vabaks. Eestlane teab, et RE kokteil on virtuaalne, blaa-blaa tasakaalus eelarvest, kõigi paatide kerkimisest ettevõtlussõbralikus riigis jm on jamps ullikestele, nii nagu lubadus kuu pealt kuulduvast viiulimängust ja õuntest kaseladvas. Aga tuleb ka ise tubli mullimees olla, siis on jeep naabrist parem ja mis seal ikka.
Ent seekordne RE usalduskrediit ei olnud klassikaline, juba Schumpeteri diagnoositud suval, süvenematusel, poliittehnoloogiatel jm tavalistel näilikel asjaoludel tuginev mandaat. Valija suhe REga oli teistsugune, tavapärasest kirglikum ja siiram. Ja mitte seetõttu, et ei räägitud raha äravõtmisest lastelt, esmatarbekaupade tarbijatelt, kesise palga saajatelt. Vastupidi, need pisiasjad jäeti paljude poolt tähelepanuta, sest tavapärasest enam vajati turvalist, plekitut, pisiasju kõrvale jätvat ühendavat suhet. Hea Aro Velmet armastab rõhutada, et me pole sõjas. Siiski on neid, kes on Ukraina pärast sügavalt liimist lahti.
Kevadel kohtusin Nursipalu inimesega, kes nuttis sünnipäeval lakkamatult, sest peab loovutama oma aastakümnetega rajatud kodu. Olen tutvunud vanameestega, kes kõrtsis jorutamise või laste spordivõistlustele kaasa elamise asemel roomavad nädalavahetustel mudas ja magavad lumel. Üks ettevõtja nõudis, et Kallase kritiseerijad peaksid ukrainlastele andma oma kodud – kummatigi ongi hulganisti inimesi, kes on need juba neile elamiseks andnud. Venelannaga mänginud armsale Kaia Kanepile kaasaelamine lõpetati terve ajalehe lugejaskonna kaupa.
Kallas ei saa pihta, et need pole tavalised RE valijad, kelle jaoks elu on pragmaatiline mull. Need inimesed ei saa aru jutust à la „minul on abikaasaga usaldus, tema küsib ja mina annan (siinkirjutaja poole elu palga). Aga mis abikaasa sellega ja üldse teeb, ei tea. Minu abikaasa autod on suured ja suurelt on nende peale kirjutatud MINU ABIKAASA AUTO. Aga Peterburi teel ma neid kunagi ei näe ega küsi, miks nad muudkui sõidavad seda teed. Ja kui mulle nina ette kirjutatakse, et Venemaale sõidavad, siis ma ka ei näe, sest aktuaalne on koroona (olgugi sajad tuhanded venelased võõra maa veerel relvil). Rabedust ilmutan meediasuhtluses aga seetõttu, et tihti mõtlen pala „Ta lendab mesipuu poole“ peale ja seejuures kohe tulevad tunded ja värinad peale.“
Mesipuu võinuks ehk jätta? Kool algas, lastel on valged särgid seljas, nad on käinud laulupidudel ja tõesti pingutanud, et oleks midagi puhast ja ilusat. Milleks see hale rahvateater segaste suhete, äride ja kriitikute kibekiire juriidilise väänamise taustal? Ei ole festum stultorum’i aeg, iseäranis poliitikas. Kapo tühmuse tõttu süvariiki uskujaid, pettusega tehtud maksupoliitika tõttu vaesujaid jt kaikameestesse panustajaid muudkui lisandub, Ukraina pärast muretsejail on veelgi ebaturvalisem. See pole enam petmisjärgne pragmaatiline, vaid juba manipuleeriv, vägivaldne suhe. Tank jääb tankiks ka seelikus. Vahelduseks võiks tekkida ka midagi päriselt puhast ja tõelist.
Kes on veetnud oma elus mõnegi päeva korteriühistu juhatuses, mõne ülikooli hingekirjas või pidanud maid jagama linnaplaneerimisametiga, teab, et kõige parem viis liiga nõudlike kolleegide vaigistamiseks on nimetamine asjaga tegelemiseks loodava komisjoni liikmeks. Kõigepealt öelda, et „mõistagi on tegu suure probleemiga“, rõhutada kaasamise ja demokraatliku otsustamise vajalikkust, anda mõista, et neile antakse suur vastutus ja sestap hinnatakse nende panust väga – ning saata nad seejärel kuudeks tühja tuult tallama. Nimetagem seda strateegiat komisjonikurnamiseks.
Strateegia on seda edukam, mida pühendunumad on komisjoni liikmed. Komisjoni jõudvad küsimused ongi tavaliselt keerulised ja töömahukad. Kuidas ehitada rattateed, et see ei segaks vaegliikujaid ja lapsi? Kas õppetooli täites tuleks eelistada sadu tuhandeid grandieurosid sisse toovat teadlast või õpetajat, kes loeb ära viis hädavajalikku loengukursust? Poolte ära kuulamine, diplomaatia, kompromisside otsimine nõuab komisjoni liikmetelt aega ja emotsionaalset energiat. Kaotatakse unetunde ja kulutatakse elukaaslaste närve. Lõpuks tuleb komisjon välja peensusteni viimistletud ettepanekutega, mis kiidetakse üldkoosolekul kiiduavaldustega heaks.
Ent ajal, mil viis liikuvusaktivisti on planeerinud ühe rattatee trajektoori, on linn ehitanud valmis juba mitu neljarealist magistraali. Pika analüüsi alusel tehtud otsuse järel palgata ülikooli tubli õppejõud selgub, et dekaani sõber doktorantuuri aegadest otsib uut töökohta ja ootamatult muutuvad kutsungi parameetrid just talle sobivaks. Ja muidugi on igas kortermajas üks mölakas, kes keeldub majandusaasta aruandele alla kirjutamast ja halvab sellega kogu ühistu töö, kuniks ta oma tahtmise saab. Komisjonikurnamine on edukalt lõpule viidud.
Komisjonikurnamine on võigas poliitikategemise viis, kuna see kasutab ära inimeste soovi teha asju põhjalikult ning kaasavalt nende endi tasalülitamiseks. Kui seda võtet sageli kasutada, kaob organisatsiooni liikmetel usaldus igasuguse komisjonitöö vastu ja nad hakkavad kahtlustama, et kui neil palutakse midagi analüüsida, mõni ümarlaud kokku kutsuda või mingi küsimus läbi arutada, raisatakse lihtsalt nende aega ja juhitakse tähelepanu eemale reaalsetelt võimukeskustelt. Ka juhtide endi otsuste kvaliteet langeb. Nad ei saa enam head ülevaadet sellest, mis organisatsioonis päriselt toimub ning kui neil on tegelikult vaja liikmetelt tagasisidet, aetakse neile suvalist pläma. Nagu paljude pragmaatiliste juhtimisstrateegiatega läheb, on ka komisjonikurnamine lühikeses plaanis kasulik ja pikas plaanis katastroofiline.
Komisjonikurnamisele võib vastata mitmel viisil. Mõned inimesed otsustavad hakata „ettevõtlikeks“ ja loovad ise suhteid võimukeskustega, et kohvitassi taga dekaanile või ametnikule selgitada, kuidas tegelikult asju tegema peaks. Teised resigneeruvad ja üritavad strateegilise planeerimisega võimalikult vähe tegeleda.
Strateegiline vastuhakk on kolmest võimalusest keerulisim, sest nõuab paljude inimeste koostööd. Siin tuleb esmalt tähele panna, millised on organisatsiooni tegelikult prioriteedid: missuguste teemade kohta öeldakse küll, et need on „üliolulised“, aga ainult komisjoni töötundide, mitte reaalse ressursijaotuse arvestamisel. Teiseks tuleb mõista, millised küsimused vajavad tõesti rohkem läbikaalumist ja milliste puhul on aeg lõpetada arutlemine ja jõuda tegudeni. Näiteks, kui organisatsiooni tippjuhtide hulgas on vähem naisi kui inimesi nimega Jüri, pole vaja kutsuda kokku järjekordset võrdse kohtlemise komisjoni, vaid lihtsalt palgata rohkem naisi.
Viimaks aitab omavaheline suhtlemine ja ühine tegutsemine. Kui terve kollektiiv otsustab, et nad boikoteerivad mõttetuid komisjone, hoiavad üksteist kursis intrigaanide sahistamisega ja keelduvad aega raiskavasse arutellu laskumast, siis pole ka juhtkonnal võimalik oma hoolimatust lõputute uuringute ja läbirääkimiste taha peita. Vähemalt on juhid sunnitud välja ütlema, et neid päriselt ei huvitagi haridus, jalakäijad või korras maja. Selle tunnistamine võib juba üht-teist valla päästa.
Komisjonikurnamist on viimastel aastatel kogenud paljud, ka väljaspool ülikoole ja korteriühistuid. Ning tundub, et õpetajad, keskkonnakaitsjad ja teadlased ei viitsi enam seda mängu mängida.
Olenemata sellest, et ülevaatenäituse formaat, kus raam sulgeb teose iseendasse, on peaaegu asendunud arusaamaga näitusest kui installatiivsest keskkonnast, näib mulle, et kuraatorid mõtlevad liigagi harva näitusest kui millestki, millel on sissejuhatus, teemaarendus ja kokkuvõte. Sellel on tõenäoliselt ka väga lihtne põhjus: inimesi, kes peavad nagu mina dokumentaalse jutustusena üles ehitatud näitust kõige täiuslikuma näitusekogemuse mudeliks, ei ole tõenäoliselt ülearu palju. Lugeja võib siinkohal kulmu kergitades küsida, kas meil siis ajaloomuuseume vähe on. Ei, seda mitte, aga ükskõiksus, et mitte öelda hoolimatus faktide või vähemalt kaanoni suhtes ehk fiktsionaalsus, mis iseloomustab kunstilist jutustust, on üldajaloo traditsioonist välja kasvavates ekspositsioonides üldjuhul puudu.
Otsing
Pean piinlikkusega möönma, et internetijärgsel ajal enesestmõistetav arusaam internetipõhisest kureerimisest (online curating, Youtube curating jms, heal lapsel mitu nime) jõudis minuni alles 2016. aastal läti kuraatori Elīna Sproģe ettekandega Läti kaasaegse kunsti muuseumi kogu kümnendat sünnipäeva tähistaval seminaril. Jäime toona koos minuga auditooriumis olnud Ieva Astahovskaga pigem umbusklikule seisukohale – mis see Youtube’i kureerimine selline on? Kuid praegu, kus internetijärgne kollaaž on juba eilne päev, on isegi mulle enesestmõistetav, et kõige algus on internetiotsing. Raamatud, muuseumide kogud, arhiivid, kõik on üha suuremal määral digiteeritud ning originaalile ligipääsemist ei pruugi kogu haldaja enam üldse soodustadagi.
Claire Bishop kirjeldab kujunenud olukorda tänavu aprilli Art Forumis – loomulikult kriitiliselt – kui uurimise asendumist otsinguga. Internetiotsing eeldab Bishopi arvates uurija kohanemist olemasoleva teadmisega, mida algoritm on võimeline leidma, kuid uurimus (nii internetis kui ka füüsilises maailmas teostatu) peab looma oma uued mõisted ja seosed, mida algoritm veel ei tunne.
Olen laias laastus Bishopiga nõus ja saan ka aru, miks ta on asjade seisu suhtes kriitiline: ta vastandab postinternetiesteetika meelevaldse otsingutulemuste kollaaži süstematiseeritud seisukohtadega uurimusele. Kuid kasutaja otsingu kirjeldamine paratamatult korrastamata infovooluna on kas ühekülgne arusaam otsingu võimalustest või siis on Bishopi uurimuse definitsioon liiga lõtv. Lühidalt öeldes on otsingu eesmärk leida, küll teada, kuid otsija eest varjatud seosed, millest kujuneb näituse süžee ning sageli ka faabula.
Museaalse materjali ja tänapäevaste kunstnike teoste vahel tekitatud vastanduse eesmärk oli Samma enda sõnul katkestada nostalgiline mõttevool.
„Järjekord“
2021. aastal kureerisin Tartu kunstimuuseumis näituse „Järjekord. Üks episood Tartu fotoloost“. Kõnealuseks episoodiks oli mulle Tartu Kunstimajas töötamise ajal korduvalt räägitud lugu, kuidas 1980ndatel näituse „Naine fotokunstis“ ajal olla maja ukse taga loogelnud defitsiitset aktifotot näha ihalenud huviliste järjekord. Anekdootlik lugu, mille legendiväärtust suurendas asjaolu, et järjekord muutis jutustajate suus vahel ka asukohta ning lookles hoopis piki Vallikraavi tänavat kunstimuuseumi ukse taga. Suur oli mu üllatus, kui märksõna „Naine fotokunstis“ guugeldades ei leidnud ma mitte ühte, vaid mitu sellenimelist näitusekataloogi.
Pealkirja all „Naine fotokunstis“ toimus omal ajal kokku viis näitust. Kronoloogia kataloogide, ajaleheartiklite ja arhiividokumentide kujul andis näitusele süžee, mis algas „ideeliselt õieti orienteeritud žürii ja orgkomiteega“ ning lõppes ajalehe Edasi veergudel 1989. aastal fotokonkursiga „Suvenaine“, mis kulmineerus omakorda aktidega Edasi esikaanel. Alles viis aastat varem oli see mõeldamatu. Seeläbi oli näituse keskmes fotokonkurss ise ja selle erakordne populaarsus: tipphetkel 1989. aastal külastas näitust „Naine fotokunstis“ Tartu Kunstimajas 24 000 inimest, sealt ka muuseumi näituse pealkiri „Järjekord“. Selline fookus tähendas aga, et eksponeeritud fotod ja paratamatult ka autorid kaotasid oma aura ning neist said artefaktid ja jutustuse tegelased. Osta.ee-st leitud näitusemedalid ja nii institutsionaalsete kui ka eraarhiivide dokumendid, rääkimata Tartu Kunstimaja seinapaneelidest, mille peal näitust omal ajal eksponeeriti ning mis nüüd eksponaadina muuseumi näitusele olid toodud, muutusid sümboolselt teosega samaväärseteks.
„Viimasena mainituid on ruuminappusest tingituna küll vähe“
„Järjekord“ ei olnud olemuslikult midagi unikaalset. Samasuguse lähtekohaga ehk dokumentaalseid lugusid rääkivaid näitusi, kus teosed on samatähenduslikud artefaktidega, on lähemas näituseloos mitmeid. Kõigepealt meenub Rael Arteli „Plahvatus Pärnus“, mis oli Kumu näituse „Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik“ (2012) osa. Pärnu kunsti loo keskne kandja oli meediakajastus. Pärnu Postimehe toonane kultuuritoimetaja Anu Jürisson kirjeldas ekspositsiooni järgmiselt: „Artel on [—] kasutanud kõikvõimalikke meediume, alustades seintele ja laudadele kleebitud ajaleheartiklitest, raamatutest, mis pajatavad kunstnike tegevuse kohta nii kodulinnas kui teisel pool maakera, ja lõpetades videoinstallatsioonide ja maalidega. Viimasena mainituid on ruuminappusest tingituna küll vähe“ (Pärnu Postimees 31. X 2012). Teosed ei mahtunud seega näitusele. Ekspositsioon selle all ei kannatanud ning viis hiljem ka raamatu väljaandmiseni. Andres Härmi ja Hanno Soansi kureeritud „1995“ Eesti kaasaegse kunsti muuseumis (2015) toimis samalaadse kultuuriloolise jutustusena. Kolm aastat hiljem Härmi ja Eha Komissarovi ühistööna koostatud „Salatoimikud [Üheksakümnendate kartoteek]“ Kumus oli seevastu selgelt teosekeskne näitus.
Selliste jutustuste eripära on dokumentaalne iseloom. Olenemata sellest, et teosest on tehtud artefakt, on teose kui (ajaloolise) fakti kohalolu erakordselt tähtis. Nii näiteks oli Holger Looduse mustanahalise polaaruurija ning jalgratastel Norra piiri ületavate sõjapõgenike lugudest tõukunud „Teekond maailma lõppu“ (Tallinna Kunstihoone, 2017) samuti üles ehitatud dokumentaalse jutustusena, ent loo päriselulise alge varjas täielikult näituse kirjanduslikkus – loe: ei eksponeeritud mitte artefakte, vaid kunstniku loodud teoseid.
Rõhutan igaks juhuks, et see eristus pole hinnanguline. Ameerika üks kõige tuntum raadiosaade „This American Life“, kus jutustatakse väikeste inimeste erakordsete eluseikade najal suure üldistusvõimega lugusid inimlikkusest, sisaldab inimeste jutustuste kõrval regulaarselt ka kirjanduslikke repliike, mis ei erine oma iseloomult kuigivõrd päris elust või kui, siis vaid selle poolest, et kirjanike lugudesse kipub hiilima maagilisele realismile omaseid seiku, mis iseloomustasid ka Looduse „Teekonda maailma lõppu“.
Jaanus Samma. „Üks minu hobidest on vanade fotode kogumine ja mind hakkas Alatskivi Apollo lugu huvitama, sest näis, et see ajas muutus, sealhulgas kuju intiimpiirkond.“
Kultuuriloolise ekspositsiooni ja kunstinäituse sümbioos (hea näide kahe lähenemise erinevusest) oli Terje Toomistu ja Kiwa kureeritud „Nõukogude lillelapsed“ Eesti Rahva Muuseumis (2013). Sisult antropoloogilise väljapaneku puhul oli kasutatud kunstinäitustele omaseid võtteid, millest kõige silmapaistvam oli asjaosaliste esitamine autoritena. Näituse tuuma moodustanud vanad hipid ei olnud pelgalt osalised ajaloosündmustes, vaid ajaloo autorid. Nii näiteks troonis näitusel turvaliselt klaaskasti alla varjatult Lätis toodetud puhastusvahendi Sopals pudel. Vladimir Wiedemanni raamatus „Maagide kool“ kirjeldatakse selle toote aurude sissehingamise tagajärgi kui kogu perioodi esoteerika allikat. Autostopi raamatu ehk institutsionaliseeritud pöidlaküüdi teejuhi kõrval rääkisid vanameistrid ametlike struktuuridega paralleelselt toiminud aerostopist, mille vahendusel nad mööda NSVLi avarusi ringi lendasid. Nii nagu „Järjekorra“ puhul muutis autorite osalus sündmustes näitusel eksponeeritud arhiividokumendid kunstiks või vähemalt kunstilooks, nii vääristasid nõukogude lillelapsed loojate, mitte tarbijatena omaaegsed tarbeesemed teosteks. Midagi samalaadset, kuid ühe isiku keskselt tegi hiljuti ka Rebeka Põldsam näitusega „Vaida Juhansoo. Kunstnik või kummaline naine“ tarbekunstimuuseumis (2020).
Rahvuslikel motiividel
Näituse kui dokumentaalse novelli värskeim näide on Jaanus Samma kureeritud „Vaikelud rahvuslikel motiividel“ tarbekunstimuuseumis (2022). Juba näituse pressiteade peegeldab tõsise mäluasutuse kimbatust seoses kunstnikust jutustaja meelevaldse lähenemisega materjalile, sedastades, et Jaanus Samma pole allunud reeglitele, mille järgi töötavad ajaloolased. Näitusel eksponeeritud paarikümne tarbekunstniku ja -graafiku töid 1930. kuni 1950. aastateni ei ole tavaks ühes raamistikus käsitleda. „Kunstniku pilk sellele keerulisele ajale on suur väärtus ja lubab esile tõusta huvitavatel leidudel, näha harjumatuid paralleele,“ tsiteerib pressiteade muuseumi direktorit Kai Lobjakat, et joonida alla vahe päris uurimuse ja nende seoste vahel, mida Samma muuseumide kogudesse arvatud esemeid oma vaikeludesse seades oli loonud. Nende kahe lähenemise erinevus on sisuliselt sama, nagu Claire Bishopi kirjeldatud uurimise ja otsingu vahe. Uurimuses luuakse seoseid rangelt reglementeeritud alustel, järgides tavasid ja norme. Otsingumootori tulemuste najal loodud seosed on aga uurimuse omadega võrreldes näiliselt meelevaldsed, sest on loodud täiesti teistel alustel.
Kuid Samma tegi veel ühe võrdlemisi suure tähendusega kureerimisotsuse. Kõigepealt osales ta oma teostega näitusel ka ise. Need olid eksponeeritud vaikeludega vitriinidest eraldi, kuid vaikelude sisse olid asetatud ka kolme Samma kolleegi Edith Karlsoni, Urmas Lüüsi ja Anna Mari Liivranna teosed. Sellega loodi silmatorkav vastandus kvaasianonüümsete museaalide kui kultuurilooliste esemete ja tänapäevaste kunstiteoste vahel. Vastandust rõhutas asjaolu, et kui folklorist Andreas Kalkuni kirjutatud kultuuriloolistes ekskurssides vaikelude ainetel ei puudutatud esemete autoreid, vaid räägiti kultuuriloolistest fenomenidest nagu Koidula, rammumehed või laulurahvas, siis tänapäevaste kunstnike kohta olid Rael Artelilt tellitud tekstid, kus tutvustati autorite loomingut.
Museaalse materjali ja tänapäevaste kunstnike teoste vahel tekitatud vastanduse eesmärk oli Samma enda sõnul katkestada nostalgiline mõttevool. Ajalugu on kütkestav just seetõttu, et tegemist on looga. Teos, erinevalt artefaktist ei ole aga minetanud oma elulisust: teos ei ole (aja)lugu, see on päris. Seega, kui ma Samma kavatsust õigesti tõlgendan, oli tema eesmärk joonida alla, et vaatamata kogu avastamisrõõmule, millega ta muuseumide infosüsteemis vaikeludele kõige kummalisemaid esemeid kokku otsis, on ta teadlik nendel kujutatud sümboolika reaalpoliitilisest tähendusest, mis vana aja asjadest rääkides tihti kurioossuse efekti taha kaob ja ununeb.
Viisteist aastat XXI sajandi algusest ehk Autoritaarse sajandi koidik
TÕNIS SAARTS
Ajaloo kulgu ja suuri ühiskondlikke muutusi saab mõtestada ka nõnda, et igal uusaja sajandil on olnud läbiv leitmotiiv või tuumvastuolu. Inspireerituna Briti ajaloolasest Eric Hobsbawmist1 võib öelda, et XIX sajand ei alanud mitte 1800ndal, vaid 1789. aastal, sest järgnev sajand tegeleski peaasjalikult Prantsuse revolutsioonist sündinud uute ühiskondlik-poliitiliste vastuolude ja pingete silumisega. XX sajandi avapaugud aga kõlasid juulis 1914 Sarajevos, sest Esimese maailmasõja trauma viis totalitaarsete süsteemide tekkeni, Teise maailmasõjani ja sealt edasi külma sõjani, jõudes alles 1991. aastal teatud lahenduseni.
Millal algas XXI sajand? Vähesed selle kirjatüki lugejad elavad nii kaua, et esitatud küsimusele tõsikindel vastus anda. Kuid ma teen ühe oletuse: täpselt 15 aastat tagasi, augustis-septembris 2008 toimunud sündmused olid niivõrd märgilised, et võiksid kvalifitseeruda selle sajandi sümboolseks alguspunktiks.
Augustis 2008 aset leidnud lühike Vene-Gruusia sõda ei olnud küll geopoliitiline mängumuutja ja jõujoonte ümberdefineerija, kuid tähelepanu väärib selle konflikti sümboolne tähendus: alates 1991. aastast oli see esimene kord, kui mõni läände mittekuuluv suurriik esitas otsese väljakutse lääne hegemooniale ning lääne vastus sellele osutus täiesti hambutuks. Sealt edasi, kui kaks aastat oli möödunud, ületati teine sümboolne rajajoon: 2010 sai Hiinast USA järel maailmas suuruselt teine majandus. Nendel aastatel toimunu viitab ühele XXI sajandit läbivale joonele: lääne mõju vähenemisele ja mitte-lääne esiletõusule, mis viib edaspidi multipolaarsema maailmani, kus liberaalseid ja demokraatlikke väärtusi ei võeta enam enesestmõistetavana.
Investeerimiskompanii Lehman Brothers’i pankrot septembris 2008 ja sellele järgnenud majanduskriis ei tähistanud mitte ainult üht tõsisemat majanduslangust alates 1930. aastate suurest depressioonist, vaid see oli alguspunkt, kust usk seni valitsevasse liberaalsesse ideoloogiasse lõi paljudes riikides nii tõsiselt kõikuma, et seda ei ole õnnestunud taastada. Kriis mitte ainult ei delegitimeerinud neoliberaalse vabaturumajanduse projekti, vaid, mis veelgi olulisem, murendas usku liberaalsesse elukorraldusse ning liberaalsesse demokraatiasse üldiselt.
Robotiseerimine, automatiseerimine ja tehisaru pealetung struktureerivad põhjalikult ümber majanduse ja tööturu. Esimesena satuvad löögi alla sinikraede, teenindusproletariaadi ja madalama keskklassi töökohad – arvestatav osa neist hääletab juba nüüd parempopulistide poolt. Miks peaksid Trumpi-, Le Peni- ja Helme-sugused liidrid loobuma kiusatusest seesuguses ühiskondliku turbulentsi tingimustes veelgi priskemate häälesaakide õngitsemisest?
Parempopulistlikud ja rahvuspopulistlikud jõud, kes töötavad vastu liberaalsetele väärtustele, globaliseerumisele ja rahvusvahelisele koostööle, on läänemaailmas oma toetust alates 2008. aastast kasvatanud tervelt kolmandiku võrra.2 Kõik märgid osutavad, et kui XX sajandi tuumvastuoluna püsisid klassikonflikt ja küsimus varanduslikust ümberjagamisest, siis XXI sajandi poliitika juhtmotiiviks on vastasseis globaliseerumisele lõpu tegijate (populistlikud erakonnad ja nende poolehoidjad) ja globaliseerumise võidule viijate (põhivoolu parteid) vahel.
Niisiis võime nentida, et XXI sajandi kaheks leitmotiiviks näivad kujunevat mitte-lääne väljakutse läänele ning konflikt liberaalse globalismi ja autoritaarse rahvuspopulismi vahel. Need kaks megatrendi on teineteisega ka tugevalt põimunud: mida enam rahvuspopulistidel õnnestub läänemaailma tüürida mitteliberaalse demokraatia ja rahvusliku suletuse suunas, seda enam mureneb senine rahvusvahelisele koostööle ja liberaalsetele väärtustele üles ehitatud maailmakord. Kandepinda saab juurde killustunud, konfliktne rahvusvaheline elukorraldus, kus autoritaarsed väärtused saavad normaalsuseks. Seesugune uus maailmakord on ennekõike meeltmööda Hiinale ja loomulikult ka Venemaale. Niisiis võibki 2008. aasta olla sümboolne alguspunkt autoritaarsele sajandile, milleks XXI sajand ähvardab kujuneda. Poliitikateadustes arutletakse autoritaarse sajandi võimalikkuse üle juba tõsiselt.
Lehman Brothers kui Trumpi ja Helmete ristiisa
Parempopulismi tõusust on palju kirjutatud.3 Kuigi 2008. aasta majanduskriis oli siin veelahe ja nende jõudude võimestaja, siis laias laastus on parempopulistlike parteide ja poliitikute, nt Donald Trump, Viktor Orbán, Marine Le Pen jt, võidukäigule kaasa aidanud kaks pikema vinnaga protsessi. Üks neist kuulub majandussfääri ning teine väärtuste ja kultuurisõdade maailma.
Alates 1970. aastatest on tööstusühiskond järk-järgult hakanud asenduma postindustriaalse teadmusühiskonna või infoühiskonnaga. Seal on majandusprotsessid palju paindlikumad, ületavad rahvusriikide piire ja esitavad inimkapitali kvaliteedile (haridus ja oskused) suuremaid nõudeid.
Lääne postindustriaalsetes ühiskondades on valitsevaks ideoloogiaks seni olnud neoliberalism. Ideoloogia, mis rõhutab riigi võimalikult vähest sekkumist majandusse, turuvabadust, minimaalriiki, madalaid makse, rahvusvahelist vabakaubandust, regulatsioonide lõdvendamist finantssektorile jne. Usutakse, et mida enam anda ettevõtjatele ja kodanikele majanduslikke vabadusi, lammutada riikidevahelisi majandusbarjääre ja anda teenused ebaefektiivse riigi asemel erasektorile, seda enam ühiskonnad rikastuvad. Neoliberaalid väidavad, et nii loodud jõukus peaks imbuma allapoole ja jõudma ka vaesemate ühiskonnagruppideni (tickling-down-economics), mistõttu neoliberaalsest piirideta globaliseerumisest peaksid lõpuks võitma kõik.
Alates 1980. aastatest sai neoliberalismist kiiresti dominantne ideoloogia ja paistis, et sellele ei olnud ühtegi mõistlikku alternatiivi, sest isegi seni kriitilised vasakparteid võtsid selle lõpuks kolmanda tee nimetuse all üle (nt Tony Blair Suurbritannias, SDE Eestis). Seetõttu sai neoliberalismi väljakutse tulla ainult põhivooluvälistelt jõududelt.
Paralleelselt neoliberaalse revolutsiooniga majanduses küdes lääne ühiskondades, täpsemalt, kultuurisfääris, ka üks teine fundamentaalne muutus – konservatiivne väärtusrevolutsioon. See oli vastureaktsioon tormilistel 1960. aastatel aset leidnud liberaalsele väärtusnihkele, kus ühiskonnad hakkasid liikuma järjest suurema soolise võrdõiguslikkuse, seksuaalse vabaduse ja üldise tolerantsuse poole, ilmutades sallivust ka kultuurilise ja rassilise mitmekesisuse suhtes. Paljud konservatiivsemate vaadetega kodanikud arvasid, et need muutused on toimunud liiga kiiresti ning sellele kõike lubavale traditsiooniliste väärtuste murendamisele tuleb pidurit tõmmata. Taustaprotsessidena toimuvad globaliseerumine ja immigratsiooni intensiivistumine suurendasid selles elanikkonna osas ärevust veelgi.
Nii oligi 2008. aasta eel lääne ühiskondades näha kaht eristuvat poolt. Liberaalidest globaliseerumise võitjad (peamiselt linnastunud, haritud, noorepoolne keskklass) nägid, et uus piirideta maailm avardab nii neile kui ka nende lastele majanduslikke võimalusi. Nad tervitasid ka uut kultuurilist ja elustiililist mitmekesisust, nähes süvenevas sallivuses tervitatavat ajastu märki. Vastaspoolele jäid konservatiividest globaliseerumise kaotajad (peamiselt töölisklass, väikeettevõtjad, maa- ja väikelinnade elanikud), kes tundisid end selles uues avatud maailmamajanduses allajäänuna, sest nende sissetulekud ja elatustase jäid paigale või isegi langesid, töökohad liikusid kolmanda maailma riikidesse, endised tööstuslinnad ja väikelinnad stagneerusid. Suurlinnades aga asusid nende naabrusse elama sisserändajad, kes omakorda võtsid ära töökohti ning kahjustasid harjumuspärast miljööd. Konservatiivid mõistsid, et seni neile tuge pakkunud väärtusmaailm ja identiteet on tõsiselt ohus. Rahvuslus, religioon, traditsiooniline perekond oma soorollidega, heteronormatiivsus – kõik see oli liberaalide pideva rünnaku all.
Kuni 2008. aastani ei söandanud suur osa globaliseerumise kaotajatest oma seisukohti nii tugevalt väljendada, sest valitses veel lootus, et neoliberaalne globaliseerumisprojekt ikkagi töötab ja toob neilegi pikemas perspektiivis majanduslikku kasu. Siis aga tuli murrang – 2008. aasta sügis hävitas selle illusiooni. Ameerika rahvusvaheliste suhete ja strateegiate uurija Azeem Ibrahim kirjeldab4 väga tabavalt, mis tegelikult juhtus. Kuna väärtusliberalismi ning liberaalset demokraatiat oli aastakümneid retooriliselt seostatud neoliberaalse majandusprojektiga (ei saa ju olla vaba majandust ilma vaba ja võimalikult liberaalse ühiskonnata) ja neid mõlemaid omakorda veel Ameerika-keskse liberaalse maailmakorraga, siis piisas, kui vaid üks kolmest sambast murenes ja oligi kogu pealisehitus ohus.
Juhtus veelgi halvem: murenes lausa kaks alustala. Iraagi ja Afganistani sõda oli selleks ajaks juba tõsiselt kahjustanud USA tõsiseltvõetavust maailmaareenil ning kui lisandus Lehman Brothers’i krahh, siis see varing lõi vägagi nähtavad mõrad liberalismiehitise seni nii triumfaalsena paistnud fassaadil. Nagu eespool märgitud, tähendas alternatiivide puudumine ja vasakjõudude kodustamine neoliberaalide poolt seda, et väljakutse sai tulla vaid väljastpoolt süsteemi. Parempopulistid asusid liberaalsesse ehitusse tekkinud mõrasid veelgi laiemaks kiskuma ning narratiiviga, et kõigis praegustes hädades on süüdi võimul olev eliit, liberaalne demokraatia, sisserändajad ja globaliseerumine, leidsid nad endile kiiresti tänuväärse ja paisuva kuulajaskonna. Ja miks ei pidanudki nad endile poolehoidjaid võitma? Piirideta, liberaalne globaliseerumisprojekt oma lubadustega oli ju nii paljusid kodanikke alt vedanud ning lõpuks „prahvatas vimm, mis kogunend salaja“. 2008. aasta ei sünnitanud parempopulismi, sest see oli nišiparteidena olemas juba varem, kuid see avas liberalismivastasele liikumisele suurepärase võimaluste akna. Nii saigi Lehman Brothers’ist Orbáni, Trumpi ja ka Helmete ristiisa.
Populism – XXI sajandi poliitika leitmotiiv
Liberaalsed kommentaatorid on avaldanud lootust, et populism, iseäranis parempopulism, on ajutine nähtus ning maailm rahuneb ja tasakaalustub: ratsionaalsus võidab ja liberaalne põhivool kehtestab end taas kõikjal. Trumpi, Bolsonaro ning teistegi lüüasaamine viimaste aastate valimistel näib seda eeldust kinnitavat. Ma ei ole kaugeltki nii optimistlik. Kõik märgid viitavad, et populismist võib saada XXI sajandi poliitika leitmotiiv – seda vähemalt läänemaailmas.
Populism esindab nimelt selle aastasaja tuumvastuolu: konflikti globaalse avatuse ja rahvusliku suletuse vahel kõige sinna juurde kuuluvaga. Pole märgata, et need protsessid ja trendid, mis kaudselt või otseselt viisid parempopulismi tõusuni, oleksid kuidagi taandunud: sotsiaalne ebavõrdsus ja keskklassi murenemine süveneb, deindustrialiseerimisest tingitud ja regionaalsed erinevused on järjest nähtavamad, sisserändesurve kasvab kliimamuutustega veelgi, kultuurisõjad koguvad aina hoogu ning poliitiline polariseerumine hakkab juba lähenema 1930. aastate tasemele.
Pangem siia juurde tuure koguv neljas tööstusrevolutsioon, mis toob robotiseerimise, automatiseerimise ja tehisaru pealetungi – see struktureerib põhjalikult ümber majanduse ja tööturu. Esimesena satuvad löögi alla sinikraede, teenindusproletariaadi ja madalama keskklassi töökohad – arvestatav osa neist hääletab juba nüüd parempopulistide poolt. Lisagem veel võrrandisse kliimamuutuse ennustamata mõjud ning rohepöörde võitjate ja kaotajate temaatika… Ma ei näe ühtegi põhjust, miks peaksid Trumpi-, Le Peni- ja Helme-sugused liidrid loobuma kiusatusest seesuguses ühiskondliku turbulentsi tingimustes veelgi priskemate häälesaakide õngitsemisest?
Seega ei tähista 2008. aasta mitte ainult neoliberaalse majanduspoliitilise hegemoonia vaikset murenemist, vaid selle tähendus on palju laiem. Meenutagem Francis Fukuyama teesi ajaloo lõpust ja liberalismi universaalsest võidust üle planeedi.5 Praegu paistab, et ajalugu kestab edasi ja ähvardab võtta, vastupidiselt oodatule, hoopis autoritaarse ja antiliberaalse pöörde. Vaadates parempopulistide toimetamisi pole kahtlustki, et nende propageeritud mitteliberaalse demokraatia projekt ei hooli vähemuste õigustest, võimude lahususest, meediavabadusest ega kohtuvõimu sõltumatusest. Kui demokraatia on nende arusaamade kohaselt enamuse võim, kus „rahva“ tahet esindavale valitsusele ei tohi keegi mingeid piiranguid seada, siis kas see on ikka veel demokraatia?
Hiina autoritaarne maailmakord
Riigi siseelu on alati põimunud välisega. Autoritaarse sajandi sünnile aitaks kõige enam kaasa, kui autoritarismi tendentsid avalduksid korraga mõlemal tasandil ja toidaksid teineteist. Milliseid muutusi võib oodata XXI sajandi rahvusvahelises süsteemis? Alustasin seda kirjatükki viitega Vene-Gruusia sõjale. Väga vähesed teadlased siiski arvavad, et XXI sajand võiks olla Venemaa taassünni sajand, pigem kõneldakse Hiina ja kogu Aasia tõusust. Nagu essee alguses olen nentinud, siis Vene-Gruusia sõda oligi siinkohal sümboolne teetähis: mitme poolusega maailma kuulutaja, kus lääne liberaalsed demokraatiad pole enam kaugeltki hegemooni rollis ja idapoolsed autoritaarsed režiimid hakkavad järjest enam dikteerima maailmapoliitika rajajooni ja väärtuskoode. See tähendab, et tükk tüki haaval hakkab murenema ka liberaalne maailmakord, mille aluseks on olnud USA dominant, tema üles ehitatud rahvusvahelistel organisatsioonidel ja liitudel põhinev julgeolekuarhitektuur, liberaalsed väärtused (isikuvabadus ja inimõigused), demokraatia (ja püüdlus seda levitada) ning vabaturumajandus.
Rahvusvaheliste suhete uurijad arutlevad tuliselt selle üle, kui tõenäoline on Hiina juhitud autoritaarse maailmakorra sünd, mis siis asendaks senist liberaalset USA dominandiga maailmakorraldust. Briti Aasia-uuringute õppejõud Chris Ogden6 väidab, et koos Hiina majandusliku, poliitilise ja sõjandusliku võimu kasvuga muutub järjest tõenäolisemaks, et püütakse maailma ümber kujundada oma autoritaarsetele väärtustele vastavamaks. Teisisõnu, mida enam nihkub maailmamajanduse kese Aasiasse ning Hiina riigikapitalistlik mudel osutub edukaks, seda enam on neid, kes soovivad Pekingi eeskuju järgida lisaks majandusele ka poliitilises ja väärtuste dimensioonis. See omakorda tähendab, et liberaalne maailmakord kaotab üha enam kandepinda ning autoritaarne juhtimine saab uueks normaalsuseks.
Ogden kasutab Hiina juhitud maailmakorra tuleku iseloomustamiseks leidlikku kujundit – see on nagu Theseuse laeva ehitamine. Tegemist oli Vana-Kreeka müütilise kangelasega, kelle laevaga tegid ateenlased iga-aastasi palverännakuid Delose saarele. Selleks et vana laev oleks merekõlblik, tuli seda pidevalt plank plangu haaval uuendada. Nii ehitavad ka hiinlased tasapisi ümber seni kehtinud maailmakorda: „lääne plangud“ asendatakse enda omadega ja muudetakse kergelt ka laeva kuju. Kuna protsess on nii aeglane, siis esialgu seda ei märgatagi. Pealegi ei ole Hiinal kavas kogu süsteemi täielikult ümber teha. Mitmed lääneliku maailmakorra põhimõtted ja institutsioonid jäävad paika: rahvusvahelised organisatsioonid (ÜRO, IMF, WTO jt) tegutsevad edasi (olgugi et Hiina annab neis järjest enam tooni), säilivad vabakaubandus ja globaalne turg, ilmselt ka keskkonna- ja kliimakoostöö. Aga mida rohkem Hiina rahvusvahelisel areenil oma mõju kasvatab, seda enam hakkavad autoritarismiga mittesobivad väärtused, nt inimõigused, õigusriiklus, sooline võrdõiguslikkus ja demokraatia levitamine, tasahilju maailmapoliitika agendast välja pudenema.
Hiina maailmakord hakkab võrreldes lääne liberaalse maailmakorraga olema tunduvalt pluralistlikum ja multilateraalsem. Kuna erinevalt läänest ei põhine Hiina tsivilisatsioon monoteistlikul ja messianistlikul religioonil, siis neil puudub ka taotlus maailm vägisi „õndsaks“ teha ja kõiki oma „tões“ elama panna. Peking ei hakka oma mudelit teistele jõuga peale suruma ja muutma teisi ühiskondi Hiina-sarnasteks – ta aktsepteerib ka teisi jõukeskusi, kaasa arvatud lääne demokraatiad. Ometi peab lääs uut hegemooni austama ning olema seesuguste teemade nagu demokraatia, inimõigused ja õigusriiklus tõstatamisega ülimalt ettevaatlik. Kui liberaalse maailmakorra tingimustes ei saa enam vabalt levitada vastavaid väärtusi, siis kas see maailmakord väärib ikka veel oma nime?
Tänapäeva üks tuntumaid rahvusvaheliste suhete teoreetikuid Barry Buzan7 on aga lääne võimaluste suhtes palju optimistlikum, ta näeb Hiina maailmakorra tulekut (kui see üldse juhtub) palju pikaldasema ja katkendlikuma protsessina. Buzan väidab, et Hiina on veel tükk aega hõivatud oma riigisiseste raskuste ja arenguvajadustega ning enda kehtestamisega Aasias, mistõttu uue maailmakorra loomise tahe lükatakse kaugemasse tulevikku. Täpsemalt, Hiina üritab kõigepealt majanduses realiseerida „Hiina unistuse“, pakkudes oma elanikele hüveolu, ja kasvada maailmas juhtivaks majanduseks. Seejärel püütakse saavutada hegemooniline positsioon Aasias, kus Hiina musklinäitamine on juba praegu tõsist vastaseisu tekitanud ning pole kindel, et kõik seal Pekingi plaanide kohaselt kulgeb.
Seni aga näib, et Hiinal endalgi puudub selge visioon, kuidas uus maailmakord peaks hakkama välja nägema. Seetõttu toimetab Peking veel pikka aega paindlikult, olukordadest lähtudes ja vägagi ettevaatlikult, et mitte, arvestades oma praegust majanduslikku haavatavust, läänega laupkokkupõrkesse sattuda. Nii võib Ogdeni eespool ennustatud Hiina juhitud autoritaarne maailmakord olla võrdlemisi kauge perspektiiv, mis võib-olla ei realiseerugi selle sajandi teiseks pooleks, kui üldse.
Kõik kolm eespool refereeritud autorit, Ibrahim, Ogden ja Buzan rõhutavad, et peaosa selles, kas autoritaarne sajand koos Hiina juhitud maailmakorraga tuleb või ei tule, on määrata ingliskeelsetel riikidel ehk anglosfääril.
Nimelt on Suurbritannia ja USA mõlemad eri aegadel, kahe viimase sajandi vältel olnud liberalismi ja liberaalse maailmakorra poliitiliseks, majanduslikuks ja väärtuseliseks tsentriks. Kui need riigid peaksid vääratama ning autoritaarse rahvuspopulismi kiusatusele järele andma, siis võib peaaegu kindel olla, et autoritaarse sajandi ennustus muutub õige kiiresti käegakatsutavaks reaalsuseks.
Ameerika isolatsionism ja autoritaarsuse normaliseerumine anglosfääris hävitaks Pax Americana koos kõige selle juurde kuuluvaga. Sünniks maailm, kus üksikute riikide omakasupüüdlikud nullsummamängud ja üksteise üle trumpamised viivad palju killustatuma ja konfliktialtima rahvusvahelise elu korralduseni. See oleks maailm, kus inimõigused, õigusriiklus, kodanike universaalsed isiku- ja poliitilised vabadused ei ole enam enesestmõistetavad, vaid nišikaup, mida osa riike suudab tagada, enamik aga mitte. Lühidalt, see on maailm, mis on vägagi vastuvõetav autokraatidele, istugu nad siis Kremlis, Pekingis või mujal.
Meil on aga vaja mõista, et selles maailmas pole Eesti iseseisvus enam garanteeritud või enesestmõistetav. Autoritaarset sajandit Eesti üle ei ela – liberaalsetel väärtustel põhineva ja USA juhitud maailmakorra püsimine pole meile mitte maitseküsimus, vaid eksistentsiaalne imperatiiv. Seega, kuigi praegu viitavad paljud märgid sellele, et XXI sajand (ehk siis autoritaarne sajand) võis tõepoolest alata aastal 2008, siis meile oleks palju parem uudis, kui saaksime selle daatumi paigutada kusagile mujale. Näiteks aastasse 2022, kui lääs leidis Ukraina sõja puhkedes taas üles oma koostöövõime, tugevuse ja eneseusu, lükates nii autoritaarse sajandi tuleku palju kaugemasse tulevikku. Loota ju võib.
1 Nt Eric J. Hobsbawm, Marion Cumming, Age of extremes: the short twentieth century, 1914–1991. Abacus, London, 1995.
2 Tim Bale, Cristóbal R. Kaltwasser, What has happened to Western Europe’s centre right?. https://theconversation.com/what-has-happened-to-western-europes-centre-right-169849, 2021
3 Pippa Norris, Ronald Inglehart, Cultural backlash: Trump, Brexit, and authoritarian populism. Cambridge University Press, 2019; Tõnis Saarts, Neoliberalismi ja populismi paratamatus ehk XXI sajandi demokraatliku kapitalismi anatoomia. – Sirp 17. XII 2021.
4 Azeem Ibrahim, Authoritarian Century: Omens of a Post-Liberal Future. Hurst Publishers, London 2022.
5 Francis Fukuyama, Ajaloo lõpp ja viimane inimene. Tänapäev, Tallinn 2002.
6 Chris Ogden, The Authoritarian Century: China’s Rise and the Demise of the Liberal International Order. Bristol University Press, Bristol 2022.
7 Barry Buzan, Will the liberal international order survive? An English School perspective, Kogumikus: „The Decline of the Western-Centric World and the Emerging New Global Order“, lk 166–185. Routledge, London 2020.
Krimmis, mitte kaugel Feodossijast, on maagiline mägi Karadag (türgi keeles Must mägi), mis paikneb samanimelisel looduskaitsealal. Idaslaavi folkloori kohaselt on see paik, kuhu on kätketud Surematu Kaštšei surm. Nagu pajatab muinasjutt, on Kaštšei surm peidus nõela otsas, nõel omakorda munas, muna pardis, part jäneses, jänes kirstus ja kirst tamme otsas Mustal mäel. Vanade müütide kohaselt on Mustale mäele Musta mere ääres peidetud kolm valitsuskeppi, mille kohta on öeldud, et see, kes valitseb XXI sajandil Krimmi üle ja kelle nimi on Vladimir, sellel aitavad need kolm valitsuskeppi saada maailma valitsejaks. Nii avab Krimmi mütoloogilise tähenduse okultist Andrei Kosmatš.1 Tema teada on Vladimir Putin Karadagi neil salapärastel põhjustel ka mitmeid kordi külastanud, kuid ta lisab paljutähenduslikult, et seejuures on jäänud märkamata tõsiasi, et ka Ukraina presidendi nimi on Vladimir.
Samasugused väe kohad on Kosmatši sõnul ka kaks Ukraina Vana-Kreeka-aegset linna: Hersonesos Sevastopoli lääneservas ja Kertši kohal asunud Panticapaeum. Praegusel ajal pääseb sinna Kosmatši sõnul ligi vaid Venemaa föderaalse valveteenistuse lubadega, et vältida mõjutustegevust (must maagia, nõidumine, hüpnoos jms), kuna nii võidakse suunata riigi julgeolekule olulisi isikuid ja sellega võib kaasneda riigipöörde oht. Kogu valdkonna eest vastutab Kosmatši väitel isiklikult valveteenistuse asedirektor Aleksandr Komov, kelle ülesanne on muu hulgas koordineerida okultismiga seotud isikute ehk astroloogide, ekstrasensitiivide, mustade maagide jt tegevust. Selleks on Komov, kelle hüüdnimi omade keskel on Žor Žorõtš (Жор Жорыч), tutvunud Kosmatši kinnitusel väga põhjalikult nii astroloogia, futuroloogia kui ka numeroloogiaga ja omab neis valdkondades üksikasjalikke teadmisi.
Kaks Vladimirit, kaks väge
Mõlema sõdiva riigi presidendil, mõlemal Vladimiril, on sümbolväärtus, mille kaudu väljendub riigi edu või ebaedu. Üks neist on diktaator ja sõjakurjategija, teine oma rahva demokraatlikult valitud liider. Kui Venemaa roll globaalse tegijana on allakäiguteel, siis Ukraina oma on tõusmas. Zelenskõi juhitud Ukrainat toetab valdav osa demokraatlikust maailmast, Putinit vaid Hiina, Iraan ja Põhja-Korea.
Sellegipoolest võib ka Ukrainas täheldada teatud sisepoliitilist väsimust või kinnijooksmist, ka presidendi sära tuhmumist. Oma lähima toetaja Poolaga käib Ukrainal vaidlus viljaekspordi üle ning see on viinud head naabrid ebamugava sõnasõja ja tülini. Kõige valusamalt närib Ukrainat aga korruptsioon, mis on sundinud Ukraina presidenti ette võtma radikaalseid samme, välja vahetama või hülgama ka oma lähimaid toetajaid ja kabinetiliikmeid. Ent võitu pistisekultuuri üle ei paista veel kuskilt.
Valus on ka Ukraina riikliku juurdlusbüroo uurimine, mis puudutab Lõuna-Ukraina kiire okupeerimisega seotud asjaolusid ja Ukraina tollast peaaegu olematut vastupanu. Teema tõi avalikkuse ette BBC Ukraina toimetus, kelle hinnangul võidakse seoses juurdlusega esitada süüdistus ka Ukraina relvajõudude ülemjuhatajale Valeri Zalužnõile. Menetluslikku staatust Zalužnõil selles asjas toimetuse kinnitusel siiski veel ei ole.2 See on Ukraina jututubades tõstatanud küsimuse, kas ikka peaks seda teemat uurima just nüüd või lükkama selle edasi sõjajärgsesse aega, sest süüdistuse alla võivad sattuda armeejuhid, kes praegu sõdivad Ukraina rinnetel. Võib arvata, et isegi kui neid vaid kahtlustatavatena üle kuulatakse, mõjub see neile ruineerivalt.
„Zalužnõi juhtumist“ on rõõmsalt kinni haaranud Vene meedia, kuivõrd Venemaale poleks ju midagi toredamat sellest, kui Ukraina ise oma armastatud väejuhi teelt kõrvaldab. Portaal Военное обозрение (TopWar.ru) on tituleerinud Zalužnõi suurimaks poliitiliseks oponendiks Zelenskõile Ukraina presidendivalimistel, märkides, et Lõuna-Ukraina kiire okupeerimisega seotud kriminaalasi võib saada Zalužnõile sellel teel takistuseks.3
Zalužnõi ise pole oma poliitikasse siirdumist kinnitanud ja tõenäoliselt on tema kandideerimine vaid osa meediaruumi tavapärastest spekulatsioonidest. Kuid arvata võib, et Ukraina presidendivalimised, mille esimene voor peaks toimuma 2024. aasta 31. märtsil ja mille korraldamist läänes tungivalt nõutakse, võivad sisepingeid veelgi kasvatada. Välja võidakse tuua kõik need probleemid, mis on seotud Ukraina relvajõudude aeglase edenemisega ja riigi suutmatusega panna piir korruptsioonile, mis põhjustab kahtlusi ka doonorriikide abi sihipärases kasutamises. Poliitilised põhjused, erimeelsused oma liitlastega ja pinged Ukraina sees võivad hakata Ukraina kaitsevõimet tõsiselt mõjutama.
Kui Ukraina väsimise pärast tuntakse siirast muret, siis Vladimir Putini äpardusi saadavad enamasti vaid kommentaatorite iroonilised märkused. Nagu sagedasti välja toodud, on Putin, kellele meeldib end kõrvutada Peeter Suurega, saavutanud tollega võrreldes just täpselt vastupidise tulemuse. Nii on Läänemeri, Venemaa aken Euroopasse, nüüd juba täielikult NATO kontrolli all ja alliansi tõrjumise asemel Vene piiridelt ümbritseb see Venemaad veelgi tihedamalt. Ka on kokku varisenud müüt võitmatust Vene armeest ja selle ainulaadsest (аналогов нет) sõjatehnikast, armee professionaalne osa on suuresti hävitatud, relvastuse ja laskemoona varud kokku kuivanud, majandus kiratsemas, rahvas vaesem kui enne jne. Forbesi hinnangul kulutab Venemaa sõjale 300 miljonit dollarit päevas, mis teeb 18 sõjakuu kohta kokku 167,3 miljardit dollarit.4 Selle kõik võinuks Putin analüütikute arvates kulutada Venemaa majanduse arendamisele ja rahva elujärje parandamisele, kuid selle asemel on jõutud olukorda, kus ta on sunnitud abi paluma isegi Põhja-Korealt, mida ei tee ükski endast lugupidav riik.
Vene politoloog Valeri Solovei, kes tugineb enese väitel Kremli siseallikatele, jutlustab Youtube’i jututubades üha järjekindlamalt Putini halvast tervisest ja kinnitab, et sügist ta üle ei ela. Solovei teada olevat Putinil neerupealise kasvaja. Putini nõrgale tervisele viitavat ta sõnul seegi, et avalikel kohtumisel (v.a kohtumine Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğaniga) esindab Putinit tegelikult tema teisik, sest Putinil endal olevat selleks juba jõud otsas. Kas see on tõde või soovmõtlemine, selgub niisiis juba hilissügisel. Selles peaksid selgust tooma ka Venemaa presidendivalimised ja see, kas Putin kandideerib valimistel või ei. Solovei väitel käivad Kremli siseringis juba aktiivsed otsingud uue kandidaadi leidmiseks, kuid sellist, kes suudaks võimupüramiidi nii üle võtta, et see kokku ei kukuks, ei ole väidetavalt veel leitud. Valimised peaksid toimuma 17. märtsil 2024, kuid need tuleb välja kuulutada hiljemalt 18. detsembril 2023, millest edasi on aega kandidaatide esitamiseks 25 päeva ehk jaanuari keskpaigani. Pole välistatud ka variant, et presidendivalimised lükatakse käimasoleva sõja tõttu edasi.
Kas ATACMSid päästavad olukorra?
Arvestades mõlema poole nappivaid ressursse, ka lääne väsimust Ukraina toetamisel, on prognoositud, et sõda võib kujuneda vinduvaks kurnamissõjaks. Kuigi initsiatiiv on jätkuvalt Ukraina käes, pole otsustavaid läbimurdeid tehtud ja enne teedelagunemist on Ukrainal selleks soodsat aega veel poolteist kuni kaks kuud. On ka märke olulistest muutustest. Ennekõike Ukraina tihenenud rünnakud Krimmi sõjalistele objektidele. Ühelt poolt kõneleb see sellest, et Ukraina võimekus rünnata kaugeid sihtmärke on paranenud, kuid teiselt poolt on selle taga vabam tegutsemisruum, mille avas Venemaa taganemine Musta mere viljakoridori leppest. Sellest tulenevalt pole Ukrainal enam põhjust hoiduda Vene Musta mere laevastiku ja selle baaside ründamisest. Selleks on kasutatud nii maa- kui ka meredroone ja kaugmaarakette, sh Ühendkuningriigi rakette Storm Shadow.
Pikisilmi on oodatud ka kaugmaarakette ATACMS, kuid president Zelenskõi visiit USAsse ÜRO peaasambleele ja kohtumine Joe Bideniga nende osas veel lõplikku selgust ei toonud. Washington Posti teatel on Bideni administratsioon siiski lähedal otsusele, et eraldada Ukrainale kobarlõhkepeaga kaugmaarakette, mis ei kuulu enam USA eesliini relvastuse hulka. Nagu samas märgitakse, on USA armee arsenalis augusti lõpu seisuga 1486 ATACMSit, neist 1122 tavalõhkepeaga ja 364 kobarlõhkepeaga. Lockheed Martin toodab aastas küll juurde 500 ATACMSit, kuid need on viimase kinnitusel seotud lepingutega väljaspool USAd.5
Ukrainale eraldatavate rakettide arv pole ajalehe väitel teada, kuid ilmselt pole see kuigi suur, arvestades eeltoodud arve ja asjaolu, et rakettide nappi varu on vaja USA enda strateegilisteks eesmärkideks. Nii võib järeldada, et ATACMSide eraldamisel on ennekõike psühholoogiline efekt, mis avab ukse veel ühele relvaliigile, mõjub julgustavalt Ukrainale ja heidutavalt Venemaale.
Krimm kuulub Ukrainale!
Ukraina ägenenud rünnakud Krimmi sõjaliste objektide pihta kannavad selget sõnumit: Krimm kuulub Ukrainale! Ennekõike on see sõnum neile poliitikutele, kelle arvates on Krimm kauplemise objekt, et saavutada mingeid kokkuleppeid Venemaaga.
Ukraina vaates on Krimmi küsimus ka puhtsõjaline, kuna Venemaa on muutnud kogu poolsaare suureks sõjaväebaasiks. Радио Свобода projekti „Крым. Реалии“ andmeil paikneb Krimmi poolsaarel 232 Venemaa sõjalist objekti, nende hulgas 58 laevastikubaasi ja laevastikuga seotud objekti, 46 laskemoona ja sõjatehnika ladu, 27 radarisüsteemi, 26 õhutõrjeüksust, 24 lennuvälja, 11 kütusebaasi ja 63 muud kaitseotstarbelist rajatist. 15. septembri seisuga oli Krimmis rünnatud 60 sõjalist objekti 87 korral,6 kuid nüüdseks on need arvud juba palju suuremad.
Toimunud rünnetest on pälvinud enim tähelepanu 14. septembri raketirünnak Sevastopoli laevaremonditehasele, millega muudeti kasutuskõlbmatuks dokis seisnud allveelaev „Rostov Doni ääres“ ja dessantlaev „Minsk“. Rünnak oli tähelepanuväärne sellegi poolest, et pärast Teist maailmasõda pole seni ühtegi allveelaeva sõjalisel teel hävitatud. Rünnakule eelnes Vene raketikompleksi C-400 Триумф hävitamine Jevpatorijas, see ju tegelikult avaski Krimmi õhuruumi edasisteks rünneteks. Oluliseks on peetud ka Verhnjosadovas paikneva Vene Musta mere laevastiku juhtimiskeskuse ja Sevastopolis tegutseva laevastikustaabi ründamist Ühendkuningriigi rakettidega Storm Shadow.
Sevastopol, Trooja hobune
Pikka ajalootraditsiooni silmas pidades võib mõista, kui traumaatiliselt mõjub Vene imperiaalsele mõttelaadile Krimmi kaotus. Krimm liideti Vene impeeriumiga 1774. aastal Kuuenda türgi sõja tulemusena ja see kindlustas Venemaale vaba väljapääsu Mustale merele. Sellest ajast peale on Krimm kuulunud Venemaale või olnud vähemasti Venemaa kontroll all, kuivõrd Sevastopolis paiknev mereväebaas jäi Venemaa valdusesse ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Esialgse kokkuleppe kohaselt pidanuks see lepe kehtima kuni 2017. aastani, kuid 2010. aastal pikendati lepet veel kuni 2042. aastani.7 Krimmi annekteerimise järel Venemaa tühistas need lepped.
Nagu tagantjärele targana näha, täitis Vene mereväebaas ja laiemalt kogu Sevastopol oma valdavalt venelastest elanikkonnaga Trooja hobuse rolli, etendades 2014. aastal Krimmi annekteerimisel keskset osa. See sündmus kergitas Putini kohale enneolematu aupaiste, millest tulenevalt on pakutud, et Krimmi kaotus oleks Putini renomeele sedavõrd hävitav, et seda ta poliitilises mõttes üle ei ela. Ent eks aeg näita, kas seegi pole juhtumisi vaid soovmõtlemine, sest siiani on Putin üle elanud kõik kaotused.
Seoses Venemaa invasiooniga 2022. aastal on nüüdseks tekkinud täiesti uus olukord, kus Ukrainal on võimalus Krimm tagasi võita. Kui Venemaa poleks uut täiemahulist sõda alustanud, olnuks Ukrainal raske sõjalisi aktsioone Krimmi vastu põhjendada ja selleks poleks jätkunud ka relvastust. Nii tulnuks lootma jääda vaid diplomaatilistele lahendustele. Täiemahuline sõda Ukraina vastu on taganud viimasele aga lääne toetuse ja teinud ukse lahti relvaabile, mille najal on Ukraina sõjaline võimekus paisunud selle piirini, et ka Krimmi tagasivõtmine ei tundu enam ebareaalne.
Tõsi, kõneldud on nii sõjalisest kui ka diplomaatilisest lahendusest. Valeri Zalužnõi on varem kinnitanud, et mitte keegi ei saa takistada teda Krimmi vabastamast sõjalisel teel, kuid president Zelenskõi on kõnelenud ka võimalusest suruda Vene väed Krimmist välja poliitilisi vahendeid kasutades hetkel, kui Ukraina väed on Krimmi piiril. Märgilise tähendusega on Zelenskõi otsus nimetada Ukraina kaitseministriks krimmitatarlasest Rustem Umberov. See kõneleb sellest, et ka krimmitatarlaste ambitsioon on rakendatud Krimmi vabastamise vankri ette.
Riskid
On õige mitu põhjust, miks Krimmi vabastamise või okupatsiooni lõpetamise küsimus on olnud läänes üksjagu valuline ja nii sageli on oldud valmis Krimmi Venemaale jätma. Kõneldud on ohtudest, mis kaasnevad Putini meeleheitele viimisega, ja ennekõike on silmas peetud tuumaohtu. Kuid üheks põhjuseks võib olla ka kartus Krimmi vabastamisega vallanduvast humanitaarkriisist. Krimmi okupeerimisest Venemaa poolt on möödas üle üheksa aasta ning selle aja jooksul on Krimmis toimunud suured demograafilised muutused, mis puudutavad sadu tuhandeid inimesi. Pärast Krimmi okupeerimist 2014. aastal on Krimmist (2021. aasta andmed) lahkunud 250 000 kuni 300 000 ja asemele tulnud 353 000 inimest. 8 Elanike arv on seejuures püsinud 2,5 miljoni piiril.
Võib arvata, milliseks kujuneb olukord, kui Ukraina relvajõud haaravad Krimmi oma kontrolli alla sõjalisel teel. Ukraina juba ongi palunud oma kodanikel turvalisuse kaalutlustel Krimmist lahkuda. Kuid peale otsese ohu, et sõjategevusega kaasneb tsiviilohvreid, tuleb probleeme ka elanike varustamisega esmatarbekaupade, vee ja elektriga.
Liikvele läheb ilmselt hulganisti põgenikke, sealhulgas Vene kodanikke, kes tahavad Krimmist lahkuda. Kertši silda ei pruugi aga enam alles olla ja maismaa kaudu liikumine, olgu siis Ukrainasse või Venemaale, eeldab humanitaarkoridori loomist ja sõdivate poolte vastavaid kokkuleppeid. Jääb ka praamiliiklus, kuid selle võimalused on piiratud. Võib arvata, et Krimmis tekkiv humanitaarkriis on Venemaale välispoliitiliselt kasulik, sest siis saab näidata näpuga Ukrainale, ning seetõttu ei võta Venemaa selle ületamiseks ilmselt ka midagi ette.
Selgus puudub ka küsimuses, mida tehakse Vene kodanikega, kes on saabunud Krimmi ebaseaduslikult, kuivõrd õiguslikus mõttes on nad sinna ümber asunud ilma Ukraina nõusolekuta. Ukraina presidendi esindaja Krimmis Tamila Taševa on kinnitanud, et mingit massilist deporteerimist ei tule ja igale inimesele kohaldatakse individuaalne otsus. Kuna kõik Venemaa kodanikud on tema sõnul tegelikult kolonisaatorid, sest nad tulid okupeeritud territooriumile selle demograafilist koosseisu muutma, on nad sellega ka kuriteo kaasosalised ja kuuluvad riigist väljasaatmisele, juhul kui nad pole juba lahkunud enne Krimmi vabastamist.9
See ei puuduta aga neid Krimmi elanikke, olgu siis endisi Ukraina või Vene kodanikke, keda Ukraina seaduste järgi käsitletakse kas riigireeturina või sõjakurjategijana, kes tuleb allutada Ukraina õigusemõistmisele. Kuidas sikud lammastest eristada, võib osutuda vägagi problemaatiliseks. Kas väljasaadetavad Vene kodanikud peetakse enne kinni? Kas nad koondatakse mingitesse väljasaatmiskeskustesse või laagritesse? Inimõiguslaste peas süttib silmapilk punane tuli, kui keegi selliste mõtetega välja tuleb. Ka lisandub hulganisti kinnisvaraprobleeme, kui õigusjärgsed omanikud nõuavad uusasukailt oma vara tagastamist. Eestis võivad inimesed meenutada omaenda kogemustest, kui valulik oli see protsess.
Seega toob Krimmi vabastamine esimese hooga kaasa sama palju probleeme kui lahendusi. Ent ühtlasi on selge, et kui Krimm peaks jääma Venemaa kätte, militariseerib ta selle piirkonna veelgi suuremas ulatuses ja probleemid ei lõpe kunagi. Krimm jääb nagu sõjakirves Ukraina pea kohale ja hoiab üleval pingeid kogu Mustal merel.
1 Последнее причастие. Беседа с Андреем Космачем. – Фейгин Live 28. IV 23. https://www.youtube.com/watch?v=Mb4AfncNCas&t=24s
2 Оксана Тороп, Кто сдал Юг? Би-би-си выяснила детали самого резонансного расследования в Украине. – BBC News Україна 21.IX 2023. https://www.bbc.com/ukrainian/articles/cgr5wx2kppwo
3 Британская пресса: Главком ВСУ Залужный может стать фигурантом уголовного дела по факту «потери юга Украины» в 2022 году. Военное обозрение 21. IX 2023. https://topwar.ru/226583-britanskaja-pressa-glavkom-vsu-zaluzhnyj-mozhet-stat-figurantom-ugolovnogo-dela-po-faktu-poteri-juga-ukrainy-v-2022-godu.html
4 Katya Soldak, Russia’s War On Ukraine: News And Information From Ukraine. – Forbes Ukraine 18.IX 2023.
5 Karen DeYoung, John Hudson, U.S. close to providing Ukraine with long-range cluster missiles. – Washington Post 22. IX 2023. https://www.washingtonpost.com/national-security/2023/09/22/atacms-ukraine-cluster-munitions/
6 Мапа військових об›єктів Криму. – Крим. Реалії. Схеми, Радіо Свобода. RFE/RL’s Central Newsroom 15. IX 2023. https://www.radiosvoboda.org/a/crimea-military-bases-map/32397787.html?markerId=undefined
7 Vastavalt: 1997. aasta leping Venemaa Föderatsiooni Musta mere laevastiku staatuse ja tingimuste kohta Ukraina territooriumil ja 2010. aasta Venemaa Föderatsiooni ja Ukraina vaheline leping Venemaa Föderatsiooni Musta mere laevastiku viibimise kohta Ukraina territooriumil.
8 Yevheniia Horiunova, Social changes in Crimea occupied by Russia. – Baltic Rim Economies 28. IV 2022. https://sites.utu.fi/bre/social-changes-in-crimea-occupied-by-russia/
9 What will happen to russians in Crimea when the peninsula returns to Ukraine? – VisitUkraine.Today, 4. V 2023 https://visitukraine.today/blog/1795/what-will-happen-to-russians-in-crimea-when-the-peninsula-returns-to-ukraine#google_vignette
21. septembril Artise kinos alanud seitsme filmiga Aki Kaurismäe retrospektiivi avaüritusel oli erikülaliseks tema ihuoperaator Timo Salminen, kes on üles võtnud kõik tema filmid algusest peale, umbes 30 tööd täispikkadest filmidest kuni viieminutiste vinjettideni. Nende koostöö algas mõlema filmikarjääri alguses ja on kestnud seniaja, kogu professionaalse tegevuse vältel.
Kuigi alguses pidi üritusele tulema Aki Kaurismäki ise, põhjendas ta külastusest loobumist mõningase tervisemurega. Tema asemel lavale astunud Salminen on aga mõneti veel enigmaatilisem tegelane, sest vaatamata väga olulisele panusele Aki Kaurismäe (ja ka tema venna Mika) filmidesse on ta suutnud jääda soomlaslikult tagaplaanile.
Vesteldes temaga Tallinnas Artise kinos Aki Kaurismäe debüütfilmi „Kuritöö ja karistus“1 linastuse järel oli mul unikaalne võimalus küsida selle filmi kohta, aga ka laiemalt, milline on olnud operaatori roll Kaurismäe filmimaailma loomisel.
Osa küsimusi, eriti vestluse lõpupoole, tuli saalist, aga küsijaid ei osanud ma siia nimeliselt kirja panna. Ütleme siis, et see vestlus on valminud ühistööna, tänu kõigile neile toredatele inimestele, kes olid linastusele kohale tulnud.
Ütlesite enne linastust, et jääte mälu värskendamiseks ka ise „Kuritööd ja karistust“ siia saali vaatama. Millal te seda filmi viimati nägite?
Ma ei mäleta, võib-olla vaatasin seda oma arvutist umbes kümmekond aastat tagasi, aga suurel linal … ilmselt mitte pärast esilinastust, 40 aastat tagasi.
Milline mulje siis jäi?
Noh, mul on oma töö pärast veidi häbi. (Naerab.) See oli mu teine film, aga siis me kasvasime Akiga koos üles ja saime paremaks ja paremaks.
Timo Salminen: „Kui tundub, et kaamera esindab kellegi vaatenurka, siis ütleksin ma, et publiku oma.“
Kas peate mingit konkreetset stseeni silmas, mille võiks nüüd teisiti teha?
Ma teeks peaaegu kõik stseenid ümber.
Milline on selle just nähtud „Kuritöö ja karistuse“ saamislugu? Kas tõesti tuli Aki teie juurde selle käsikirjaga ja ütles, et soovib oma esimese filmina lavastada Dostojevski romaani? Kõlab nagu klassikaline lõks, kuhu võiks astuda üks filmikooli tudeng …
Aki ema rääkis mulle kunagi, et kui Aki oli viieaastane, siis oli ta seda raamatut lugenud.
Teie esimene film oli Mika Kaurismäe „Väärtusetud“2, mis juhatas soome filmikunstis sisse täiesti uue ajastu, nihilistliku, aga inimliku, iroonilise ja musta huumoriga filmikunsti. Kuidas te üldse sattusite Kaurismäe vendadega filme tegema?
Tegelikult tegime veel aasta varem koos ühe täispika rokidokumentaali „Saimaa fenomen“3 kolme bändi ühistuurist [Juice Leskinen Slam, Eppu Normaali ja Hassisen Kone – toim]. Sellel filmil oli neli operaatorit ja kui film oli valmis, siis võtsid nad minuga ühendust, sest minu pilt näinud kõige parem välja. See oli siis selleks, et asuda tööle „Väärtusetutega“.
Milline vaim toona valitses? Kas saite ka ise aru, et teete midagi uut või erilist soome filmis? 1960ndate lõpp oli soome filmis oluline, aga seitsmekümnendatest teame sellega võrreldes üsna vähe. Teie looming tuli siis pärast vaiksemat perioodi.
Tõsi. Seda loetaksegi soome filmi uueks alguseks või uueks tulemiseks. Me tegime filmi järeltöötluse Stockholmis ja ma nägin seal Wim Wendersi filmi „Pariis, Texas“4. See lõi mu täitsa pahviks. Tundus, et just nii peabki filme tegema. Seegi oli omamoodi uus laine.
Kui palju andis Aki teile operaatorina „Kuritöö ja karistuse“ juures juhtnööre või selgitas, kuidas midagi on vaja üles võtta?
Aki on üsna täpne oma juhtnöörides, kus kaamera peab olema. Ja millise optikaga tuleb stseen üles võtta või kas kaamera peab ka liikuma. Aga valgusest ei tea ta midagi. See on puhtalt minu teha.
Kuidas on näitlejatega? Kuna ta on suur Robert Bressoni fänn, siis on näitlejate ülesandeks tema eeskujul ainult markeerida oma tegelasi, mängida hästi puises laadis, kehastuda pigem dekoratsioonideks kui elusateks inimesteks.
Mul pole vahet. Aki juhendab näitlejaid ja see minusse ei puutu. Aga tõsi, et ta on suur Bressoni fänn.
Kuidas on lood värvidega? Aki filmides on väga iseloomulik värvigamma. Kas seda teete koos?
„Kuritöös ja karistuses“ on seda vähem, aga järk-järgult tema filmides rohkem. Võttekohtade kunstilised lahendused, taustatoonid ja kostüümid paneme temaga tavaliselt koos paika. Valime sobivad värvid.
Kas teil on filmikunstnik ka kambas?
Noh … tegelikult on selleks Aki ise, aga loomulikult on meil ka professionaalid abiks.
Aki varastes filmides on väga südantsoojendav näha ka 1980ndate Helsingit. Kas tol ajal oli linnas filmida lihtsam või keerulisem?
Tol ajal oli kõik väga lihtne ja me võisime filmida, kus tahes, ilma mingit tasu maksmata. Nüüd on märksa raskem. Helsingi on tõesti palju muutunud. Ja siin filmis panin tähele, et meil oli kasutada ainult 200 ASA filmilint5, mis pole eriti suure tundlikkusega film.
Siiski, ka „Kuritöös ja karistuses“ on näha kontseptuaalset värvide kasutamist, mõnes kaadris Jean-Luc Godardi stiilis põhivärve, näiteks korraga mehe sinist ülikonda ning taustal punast ja kollast autot. Kas need lahendused sündisid ka koostöös?
Jaa. Ja need lahendused on Aki filmidesse ka jäänud.
Kas olete üles võtnud absoluutselt kõik Aki Kaurismäe filmid?
Jaa, ma olen olnud kõigi ta täispikkade filmide tegemise ajal kaamera taga, välja arvatud üks, mille ta tegi televisioonile6. Mul ei lubatud seda filmida, sest teles on oma operaatorid.
Teil on seljataga väga pikk tee ja Aki Kaurismäki on olnud ka üsna produktiivne lavastaja. Milline on see teekond olnud? Kas teie filmitegemise protsess on selle aja jooksul palju muutunud?
Ei ole palju muutunud, aga teekond on olnud suurepärane. Näiteks viimane film, tänavune „Langenud lehed“7. Aki on tõeline käsikirjade kirjutamise meister, kes oskab ka ridade vahele asjad kirja panna. Ei näitlejatele ega mulle ei ole eraldi juhtnööre välja kirjutatud, aga ometi on need seal justkui kirjas. Lugesin „Langenud lehtede“ stsenaariumi ning mõistsin otsekohe, et see on võrratu film. Ja kuna käsikiri oli nii küps ja valmis, oli seda filmi ka väga lihtne teha.
Aki ise on küll öelnud „Langenud lehtede“ kohta, et see on tema halvim film. No aga eks Aki puhul on ka kohati raske aru saada, mida ta täpselt mõtleb või silmas peab.8
No minu arvates on see küll seni parim tema film. Tavaliselt läheb tema filmide puhul aega umbes neli aastat, et filmi kvaliteedist aru saada, ja alles mõne aja möödudes oskan nende kohta arvamuse kujundada, kuna olen ise neile töödele liiga lähedal.
Kas on ka mõni selline, mis teile ei meeldi?
Ei ole. (Naerab.)
Aki Kaurismäki on teinud nii värvifilme kui ka mustvalgeid filme. On operaatorina vahet, kas üks või teine?
Ei ole, sest ma armastan mustvalget. Kui Akil tuli plaan teha film „Juha“ (1999) – küll mitte tema enda lugu, vaid Juhani Aho romaani ekraniseering – ja ta mulle sellest rääkis, helistasin talle pärast mõningast mõtlemist 15 minuti pärast tagasi ja pakkusin välja, et teeks selle õige mustvalgena. 15 minuti pärast helistas tema omakorda mulle, et okei, teeme selle filmi mustvalgena, aga lisaks ka tummfilmina.
Mulle meeldib mustvalge väga. Tulemus on märksa väljendusrikkam. Värv on tegelikkusele liiga lähedal.
Pealegi andis „Juha“ tummfilmina võimaluse kasutada ühes peaosas taas prantslast André Wilmsi, kes ei osanud sõnagi soome keelt. Aga mis teile täpsemalt veel mustvalge pildi juures meeldib? Te ütlesite, et mustvalge film tundub tõelisemana, aga „Kuritöö ja karistus“ on värvifilmina ju väga tõeline – realistlik lugu ilma mingite eriefektideta.
Toon siin sellise võrdluse. Kui loetakse väga head raamatut, siis luuakse oma kujutluspilt, kuidas sündmused ja tegelased võiksid välja näha. Kui vaadata pärast raamatu järgi lavastatud filmi, siis ei meeldi see sageli samavõrd kui raamat, kuna see paistab tõeline, aga erineb algsest kujutluspildist.
Kui võtta film üles mustvalgena, jääb kujutlusvõimele rohkem ruumi – ümbrusele ja tunnetele. Seetõttu ongi mustvalge film mulle huvitavam. Ja mustvalges filmis on ka valgus niivõrd erinev, sest on võimalik kasutada väga väljendusrikast, eredat ja fookustatud valgust, mis ei ole loomulik ega peagi nii mõjuma. Värvifilmis tuleb valguse efekti tihti pehmendada, et see loomulikuna paistaks.
Kas värvid kipuvad ka aja jooksul muutuma, märkate te seda?
Ei, tegelikult mitte eriti. Värvipalett on ka suuresti samaks jäänud. Kasutame enamasti halli, hallikassinist või türkiissinist värvifooni, sest see laseb nahatoonil väga hea paista. Kui näitleja välja valgustada, siis mõjutab taustavärv inimese naha tooni.
Tihti kasutate te ka väga lihtsaid ühevärvilisi taustu.
Jaa, see on Aki otsus.
Tehnilisest küljest on meil Nõukogude filmilindile võetud filmide kõrvalefekt see, et värvid võivad muunduda millekski muuks enneolematuks – pidev võidujooks ajaga.
Tänapäeval on kõik värvidesse puutuv äga täpne, eriti digitaalse järeltöötluse puhul. Värvidega võib teha ükskõik mida.
Kas Aki osaleb ka järeltöötluse ajal värvide määramises?
Ei, seda teen ma üksi, aga lasen tal vahepeal materjali üle vaadata ja kui tal on ettepanekuid, siis korrigeerin. Püüan selle poole, et juba võtte ajal saaks asi enam-vähem paika, et hiljem kunstlikult vähem muuta. Mulle ei meeldi, kui pärastpoole liiga palju algset värvigammat muudetakse.
„Kuritöö ja karistuse“ avastseen toimub tapamajas. Kuidas see oli organiseeritud ja kas näitlejad pidid läbima mingi erikoolituse?
Seal stseenis on kõik osalised peale peategelaste ka päriselus tapamaja töötajad. Enne võtet said nad proffidelt erialase treeningu. Siis ma panin lihtsalt valguse üles ja võtsime selle linti. Kogu lugu.
Eriti filmi alguses tekkis tunne, nagu oleks kaamera üks eraldi tegelane. Kaamera vaatenurk peegeldab justkui kellegi vaadet, too seisab aga loost väljaspool. Kui teadlikult te teete otsuseid, mis puudutavad loo rääkimist pildi abil, ja kas need otsused tulevad loomulikult või on teil selle saavutamiseks mingid oma nipid?
Kui tundub, et kaamera esindab kellegi vaatenurka, siis ütleksin ma, et publiku oma. Visuaalsel loo jutustamisel saab näidata tundeid liikumisega, kaamerasõitudega lähemale või eemale, lähiplaani või suuremasse plaani. Siin „Kuritöös ja karistuses“ on visuaalne lähenemine väga klassikalise loojutustamise stiilis.
Kas selle filmi tegemisega seoses meenub ka midagi keerukat või probleemset?
Mitte midagi erilist. Võib-olla see, et eelarve oli väike ja ruumide valgustamiseks oleks vaja olnud märksa rohkem valgust, kui meil võtta oli. Öised võtted ja nii. Aga eks filmitegemisel ole alati mingeid probleeme.
Minu meelest on see väga huvitav „Kuritöö ja karistuse“ ekraniseering, kuna eemaldatud on peaaegu täielikult raamatu põhiline teema, süütunne. Peategelane Rahikainen paistab andvat end üles hoopis teistel põhjustel.
Ei, ta ütleb ka filmis, et on süüdi, ning laseb end seetõttu kinni võtta. Dostojevski raamatus küll Raskonikov tapab niisama, ilma põhjuseta, aga filmis on ka põhjus antud: traumaatiline minevikusündmus Rahikaineni pruudiga.
Kas teil on ka oma lemmikstseen kõigi Aki Kaurismäe filmide peale?
(Mõtleb kaua.) Ei tea, kas ma oskangi eraldi midagi välja tuua.
Millise tema filmiga te ise kõige rohkem rahul olete?
Ma olin väga rahul „Le Havre’iga“9, aga nüüd ka viimase, „Langenud lehtede“ üle olen väga õnnelik. Ja see pole ainult mu enda tööga seoses, vaid ma olen õnnelik kogu filmi üle ja tõsiasja üle, et mul oli võimalus selle loomises osaleda.
Ütlesite, et Aki Kaurismäel on stseenide lavastamisest väga täpne ettekujutus. Kas kõik on väga kindlalt planeeritud või improviseeritakse võtteplatsil? Kas see on ka aastate jooksul muutunud?
Ega me ei planeeri eriti midagi ette. Ükskord proovisime seda teha, aga siis loobusime neist plaanidest. Tavaliselt läheme lihtsalt võttekohta kohale, Aki räägib pisut näitlejatega. Siis lähevad ülejäänud eemale ja ma hakkan valgust paika sättima. Küsin, mis hakkab toimuma, ning Aki seletab, kus miski või keegi asub ning paneb paika kaameranurga, et ma teaks valgusega arvestada – see on oluline. Muidu tuleb mul liiga palju edasi-tagasi rabelda. Ja ongi kõik. Kuna me oleme nüüdseks koos nii palju filme teinud, siis teame täpselt, kuidas see protsess kulgeb. Me ei pea sellest isegi rääkima: võtame üles juhtkaadri, lähiplaanid, keskplaanid, kaamerasõidud. Aga enne konkreetselt mingeid plaane ei tee.
Ta on kirjelduse järgi väga täpne oma ettekujutuses, aga midagi eelnevalt kirja ei pane? Võib-olla see on tal peas?
Täpne küll jaa, mis puudutab kaameranurki, kasutatavaid läätsi, kaamera liikumist. Ning ma arvan, et see kõik tuleb põhiliselt filmiajaloost, Bressonilt ja teistelt.
Te olete koos Akiga filme teinud 40 aastat. On teil ette tulnud ka suuri põhimõttelisi eriarvamusi või loomingulisi tülisid?
Ei, mitte kunagi. Aki usaldab mind, me kasvasime koos üles, me ei tülitse.
Akil on selles mõttes vedanud.
Ja mul ka.
Mainisite enne, et kõik Aki Kaurismäe filmid võetakse endiselt üles filmilindile. Kas pole olnud kiusatust minna üle digikaamera kasutamisele?
Ei, Aki sellega kaasa ei lähe ja ma nõustun temaga. Mul endal pole vahet: võin filmi ühtviisi nii digitaalselt kui ka filmilindile üles võtta. Meetodid on mul digitaalse filmimise puhul täpselt samad: mõõdan valgust ja värve ning teen läbi samad tööetapid.
Teie filmograafiast on näha, et olete olnud ka argentiina režissööri Lisandro Alonso kahe viimase filmi „Jauja“ ja „Heureka“10 operaator. Kuidas oli temaga koostööd teha ja kuidas see üldse teoks sai?
Lisandro kohtus Akiga mingil festivalil ja kuna talle tema filmid väga meeldivad, siis küsis ta Akilt, kas oleks võimalik kasutada tema operaatorit. Aki andis kontakti edasi, me saime kokku ja mulle osutus see väga meeldivaks kogemuseks. Ta on erakordselt andekas lavastaja. Eriline tegija.
Kas oli teistmoodi kui tavaline koostöö Akiga?
Muidugi. Väga teistmoodi. Juba selle poolest, et Alonso ei kasuta tavalist viisi lugu jutustada. Ja kui Lisandro filmi teeb, siis otsustan mina, kus kaamera asub, mitte vastupidi. Tal pole lihtsalt veel nii palju filmitegemise kogemust.
Kaurismäe filmides räägivad inimesed väga vähe või üldse mitte. Ja kui räägivad, siis on pikad pausid lausete vahel. Kuidas aga võttel on? Kas võttemeeskond räägib palju või on suhtluses põhiliselt pikad pausid? Kas räägite omavahel kokkukasvamise tõttu rohkem või vähem?
Ega me eriti midagi ei räägi. (Naerab.) Keegi ütles muusikast rääkides, et paus võib olla vahel huvitavam kui heli. Pausilgi on tähendus. Ei pea kogu aeg rääkima nagu Woody Alleni filmides. Filmis ju näidatakse midagi pildis ja ega publik loll ei ole. Inimesed mõistavad.
Kas suhtlete võtteplatsil operaatori ja lavastajana pigem sõnadega või ilma?
Ei, me ei pea üldse palju suhtlema. Siia paneme relsid maha ja võtame sellise liikumisega – ja ongi kõik.
Kas veedate ka väljaspool võtteplatsi koos aega?
Jaa, me oleme sõbrad, nii et kohtume muidugi ka väljaspool võtteid. Suure osa aega veedame filmi jaoks võttekohti otsides ning arutades sündmusi, värve, filmi stilistikat. See on tavaliselt kõige olulisem osa filmitegemise protsessist, et jõuda baasasjades ühele nõule. Ja võtteperiood ise on märksa mehaanilisem meile mõlemale.
Kas mõni planeeritud võttepaik jäi ka mingil põhjusel kättesaamatuks?
Otseselt mitte. „Le Havre’i“ tegemisel otsis Aki õiget paika kogu Hispaaniast. Samal ajal kui tema sõitis autoga ringi, võtsin mina lahti Google Mapsi ja leidsin sealt Le Havre’i Prantsusmaal, väga hea kontrastiga kaasaegse sadama ja vanema linna vahel. See kontrast oli oluline ja huvitav asi. Ja Akile meeldis väga sealne arhitektuur.
Filmile üles võttes pole teil ju ka võimalik kohe materjali üle vaadata. Kas teete palju duubleid?
Praegu teeme umbes kaks duublit. Tavaliselt on esimene parem, aga Aki tahab ühe varuduubli ka teha juhuks, kui lindil on mõni kriim või midagi sellist. Vahel aga, kui tõesti on mingi probleem, siis teeme ehk lausa kolm.
Kui palju kordi te siis stseeni enne läbi proovite?
Ei, me ei tee võtte ajal proovi. Aki ei taha harjutada, näitlejate pärast. Ta tahab, et näitlejad oleksid värsked.
Aga piltstsenaariume kasutate?
Ei, neid ka ei kasuta. Aki käsikirjad on nii head, et need ongi juba nagu piltstsenaariumid.
Aga kas mingid juhtnöörid operaatorile või näitlejatele on ka stsenaariumis juba sees?
Ei, aga neid saab lugeda ridade vahelt. Ta on hämmastav kirjutaja ning peaks kõik oma stsenaariumid avaldama.
Millal te aru saite, et teete suurepäraseid filme ja kuulute maailma suurte kunstnike hulka?
Ma ei tunne end suure kunstnikuna, aga „Langenud lehtede“ üle olen ma küll väga uhke.
See kipub ka igasuguseid auhindu võitma.
Aki ei hooli auhindadest.
Kas olete nende aastate jooksul mõelnud ka ise mõne filmi teha?
Ma kirjutasin ühe käsikirja, aga see on kõik. Lavastajana ei saaks ma kunagi hakkama. Ma ei suudaks produtsentidega rahast rääkida ja muud sellist. Tänapäeval tuleb lavastajal olla samal ajal produtsent ja ärimees.
Kas otsite koos juba kohti järgmise filmi jaoks?
Ma ei tea, kas mingit järgmist filmi üldse tuleb.
Kas ta seda mitte alati ei ütle?
Jaa, ta on seda varem tihti öelnud, aga eks me näe järgmisel aastal või paari aasta pärast, mis saab.
1 „Rikos ja rangaistus“, Aki Kaurismäki, 1983.
2 „Arvottomat“, Mika Kaurismäki, 1982.
3 „Saimaa-ilmiö“, Aki Kaurismäki, Mika Kaurismäki, 1981.
4 „Paris, Texas“, Wim Wenders, 1984.
5 ASA – filmi valgustundlikkuse mõõtmise näit, sisuliselt sama, mis ISO, aga pole enam lühendina kasutusel.
6 „Räpased käed“ / „Likaiset kädet“, Aki Kaurismäki, 1989.
7 „Kuollut lehdet“, Aki Kaurismäki, 2023.
8 Kontrollides tsitaat siiski täpsustus akikaurismäelikult krutskilikuks: „See on mu halvim film eelmisest filmist saadik.“
Pühapäeval, 1. oktoobril avatakse Liivi Muuseumis näitus “”Õpi elama vaimselt näljasena!” Karl Ader 120.”
