Toeta
Otsi

Muinaslugu muusikast

  • Teisitimõtlemine tuleb taas. Üks vastus

    JÜRI LIPPING

    Lõpetan seda läkitust, mis mul muude askelduste käigus andestamatult venima jäi, teadmistepäeval. See on kena kokkusattumus, sest filosoofia üks alustõdemusi on Sokratese legendaarne ütlus „ma tean, et ma midagi ei tea“. See pole pelgalt lõbus sõnamäng; filosoofia võim ja võimutus ühtaegu, selle väeti vägi, ei seisne niivõrd teadmiste jagamises oma kaaskondsetele või tõdede kuulutamises inimsoole tervikuna. See mitteteadmine läheb mingis mõttes kaugemale: need rajad ja raideteed, kus mõtlemine eksleb ja mis teatavasti ei vii kindlalt kusagile, on õigupoolest risoomne via regia, mis juhuse tahtena juhib meid välja me enda tekitatud ummikseisudest (sotsiaalsed konfliktid, moraalsed dilemmad, usulised lahknevused, esteetilised erimeelsused, isiklikud vaenud, rahvuslikud vihkamised jne) ning võimaldab meil kokku puutuda väljaspoolsusega, milles me alati juba, tahes-tahtmata, ka enese teadmata, elusolenditena viibime, mis kokku moodustabki meie eksistentsi tingimuse. Igasugune teadmine ja sellest johtuv teadlik tegutsemine põhineb teadmatuse ja teadvustamatuse süvakihtidel, ta hulbib ja triivib nende voolustes nagu väike saareke ookeanis – säärane on inimese kui lõpliku, ajaliku, sureliku olendi saatus, mis teisalt ometi nõnda on seatud, et inimene oma pürgimustes sedasama lakkamatult, nagu merelainete igavene loksumine rannajoonel, on määratud ületama. Kas pole see lõpuks elu enese seadus, selle n-ö pealisülesanne, loov evolutsioon: ennast pidevalt ületada? Inimenegi on lõppkokkuvõttes ju üks üleminek … teisisõnu, ta ongi mõtlemine teel olekuna, ilma algupärata ja ilma eesmärgita, elik süüvimisena valda, mida tavatsetakse parema puudumisel nimetada kaoseks, mida aga oleks õigem ja õiglasem kutsuda kaosmoseks. Selle sihiks pole mitte teadmiste ja tehnika kaudu maailmas võimutseda, loodust vallata ja ühiskondi valitseda, vaid tähendusloome kaudu muuta olemine küsimisväärseks ehk (mis teeb sama välja) mõeldavaks.

    Kuigi igal üksikul filosoofial on paratamatult oma aeg ja koht (s.o seda alatasa ümbritsev ühiskondlik-ajalooline situatsioon), on ta oma täpses tähenduses ometi ajakohatu (ka filosoofa kohta võib niisiis öelda, et „olles maailmas, ei ole ta maailmast“). Just sel põhjusel aga on filosoofial – mitte niivõrd elukutse, kuivõrd kutsumuse tähenduses – ajaga olemuslik side: olles alati oma aja vastu, oma kaasaegse maailma kriitiline arvustaja, loob filosoof mõisteid, mis pole ei igavesed ega ajaloolised, vaid käepäratud ja ajakohatud. Säärastena ei pruugi neist pealtnäha suurt tolku olla, kuid siiski mingil ainulisel moel pääseb nende kaudu sisse uus tärkav aeg, avaneb teistsugune perspektiiv, hakkab kuju võtma senitundmatu mõtteruum – otsekui vast avastatud maailmajagu, veel läbi uurimata, kaardistamata, aga juba kohal ja alles nimetut ootust täis. Nagu ütleb ka Nietzsche, aktiivselt mõtlemine tähendab „toimimist ajakohatul moel, see tähendab, aja vastu ja sedakaudu aja peal ning loodetavasti tulevase aja nimel“ („Ajakohatud vaatlused“, „Ajaloo kasust ja kahjust elule“, eessõna). Vahest seepärast ei maksa ka järgnevast oodata mingit erilist ilmutust nende asjade sisu ja seisu osas, mis meid parajasti ümbritsevad – filosoofiliselt enesekohane küsimus võiks seisneda hoopis selles, kuidas meie neid ümbritseme, millega ja mil moel neid raamistame (ja mida see kõik meile meie enese kohta ütleb) …

    Sa kirjutad: „Mulle tundub, et globaalne pilt maailmast on kiiresti muutumas aina keerukamaks. Pandeemia kohta on ilmunud paljastused. Uue maailmakorra kehtestamise jõujooned on selgemini äratuntavad. Kliimamuutus näib olevat reaalne, kuid ekspertide arusaamad on vastukäivad. Pinged riikide ja võimude vahel on saanud suuremaks kui lootus nende lahendamiseks. Demograafiline kriis süveneb ja seda teravdab läänemaailmas seaduse jõuga rakendatav loomuvastane sooline ideoloogia. Revolutsioonide teostamise vahendid on muutunud ettearvamatult salakavalaks … Suuri probleeme võiks lisada veelgi. Kuidas sina poliitfilosoofiaga tegeledes hindad olukorda ja millisena näed sa tulevikku?“

    Kõigepealt, aitäh lahkete küsimuste eest! Need on kaalukad küsimused, mida ajendab siiras mure meie maailma – meie ja maailma – käekäigu pärast. Kus me oleme, mis meie ümber toimub, kuhu liigume, mis saab edasi? Kas (poliitika)filosoof – kui säärane üldse eksisteerib – on asjatundja neile vastama, neid vaagida võtma? Või mida üldse saabki filosoofialt oodata ja loota?

    Globaalne pilt maailmast on kiiresti muutumas aina keerukamaks. Pandeemia kohta on ilmunud paljastused. Uue maailmakorra kehtestamise jõujooned on selgemini äratuntavad. Kliimamuutus näib olevat reaalne, kuid ekspertide arusaamad on vastukäivad. Kas (poliitika)filosoof on asjatundja neid küsimusi vaagida võtma? Või mida üldse saabki filosoofialt oodata ja loota? Pildil kliima soojenemise tõttu näljas jääkaru.

    Saksa filosoof Martin Heidegger on mõtlemist määratleda püüdes öelnud nii: „Mõtlemine ei tooda teadmist, nagu seda teevad teadused. Mõtlemine ei tekita kasulikku praktilist tarkust. Mõtlemine ei lahenda universumi saladusi. Mõtlemine ei anna meile otseselt võimu tegutseda.“ Filosoofilisel mõtlemisel loomupäraselt puudub teadmistaotlus, tõemonopol ja võimuambitsioon (kuigi tuleb möönda, et sama varmalt on tal hakanud tekkima totalitaarne kiusatus nende kõigi järele). Mis sel juhul mõtlemisele üldse veel jääb – kui sel pole vahetult midagi pistmist ei teadmise ega tarkusega, ei võimude ega vastustega!? Heideg­ger on ka öelnud: „Kõige mõtlemapanevam meie mõtlemapaneval ajal on see, et me ikka veel ei mõtle.“ Mõtlemine ei tähenda siin etteantud küsimustele vastamist, vaid küsitlemist ennast, õigete küsimuste sõnastamist, nende otsingut. Sest mingis mõttes on küsimus olulisemgi kui vastus, valupunktide täpne sõnastamine tähtsamgi kui lahenduse leidmine – sest inimene saab alati just sellise vastuse, mida tema küsimus parajasti väärt on.

    Tänavu juunis meie hulgast lahkunud suur tšehhi kirjanik Milan Kundera on ühes 1980. aasta intervjuus väljendanud samasugust mõtet (ning piisab järgnevas lõigus „romaani“ asendamisest „filosoofiaga“, et aduda inimese täit tähendust „küsiva olendina“): „Ma olen ettevaatlik sõnadega pessimism ja optimism. Romaan ei väida midagi; romaan otsib ja esitab küsimusi. Ma ei tea, kas mu rahvas kaob ja ma ei tea, kellel mu tegelastest on õigus. Ma leiutan lugusid, vastandan neid üksteisele ja sedakaudu küsin küsimusi. Inimeste rumalus johtub sellest, et neil on kõige kohta vastus. Romaani tarkus johtub sellest, et sel on kõige kohta küsimus. Kui don Quijote läks laia maailma, muutus see maailm tema silme ees mõistatuseks. Säärane on esimese Euroopa romaani pärand kogu järgnevale romaani ajaloole. Romaanikirjanik õpetab lugejat mõistma maailma kui küsimust. Selles hoiakus on tarkust ja sallivust. Pühale ja puutumatule tõsikindlusele ehitatud maailmas on romaan surnud. Totalitaarne maailm, rajanegu see marksismil, islamil või millel iganes, on vastuste, mitte küsimuste maailm. Romaanil pole seal kohta. Igal juhul näib mulle, et kõikjal maailmas eelistavad inimesed tänapäeval mõistmise asemel kohut mõista, küsimise asemel vastata, nõnda et inimlike tõsikindluste lärmakas totruses on romaani häält vaevu kuulda.“

    Küsimuse juurest haruneb mõtterada niisiis kahes suunas. Ühtpidi tundub loomulik ja endastmõistetav liikuda küsimuselt vastusele, mis küsimuse kui tahes hästi-halvasti vaigistab, hajutades selle piinava kahtluse ja ebakindluse, mis vaimule nii kurnav ja hingele ängistav on. Aga algupärane on liikumine teises suunas, küsimuselt probleemile, mis on see ilmutamata, tume taust, millelt küsimused alles oma tähenduse omandavadki. Nagu öeldud, inimene saab alati täpselt sellise vastuse, mida ta küsimus väärt on, küsimuse väärtust – või väärust – saab aga mõõta selle tundmatu tausta sügavuse pinnalt ehk tagamõtte aluselt, mis on kõigi päringute päristine läte, nende reaalne tingimus. Tõeliselt (ja traagiliselt) inimlik on elada koos küsimusega, mitte vastusega; just küsimus hoiab olemise avatuna, ei lase silmapiiril sulguda, ideoloogia i-le täppi panna, rahulduda ettesöödetud etteantustega. Siit ka tarkust armastava inimese esimene elureegel: hoiduda neist, kes kuulutavad, et teavad vastuseid, omavad lahendusi, näevad tõde …

    Küsimus avab problemaatilise välja, mis ongi meie olemise valendik. Küsimärgid on justkui välgunooled, mis intensiivse ja üha pealekäiva probleemi rüpes enesele pingelahendust, päästvat väljundit, maandumisvõimalust otsivad. Taust ei vaigista küsimust, vaid annab märku küsimuse visast püsimisest, selle jonnakast järjekindlusest, rahutusest, mis ometi ei rahuldu ühegi vastusega, sest tunnetab lõplike vastuste võimatust. Mis on aga see küsimus, meie olemist ja aega puudutav küsimus, mis paneb mõtlema? Või mis on see probleem, mis meile küsimuse taustal ja küsimuse kaudu õieti heiastubki, see, mis sunnib meid (tahes-tahtmata, koguni ehk vastutahtsi) mõtlemise teele?

    Süngeid ja tõsiseid asju on alati mõttekas vaagida koomilisest perspektiivist. Sestap üks anekdootlik lugu Esimese maailmasõja päevilt, mis puudutab Saksa ja Austria kindralstaapide sõnumivahetust rindel valitsevate tingimuste osas. Sakslaste lakoonilisele raportile „Olukord on siin tõsine, aga mitte katastroofiline“, vastatakse Austria poolelt: „Olukord on siin katastroofiline, aga mitte tõsine“ (Die Lage ist hoffnungslos, aber nicht ernst). See võtab mu arust hästi kokku meie täbarseisu globaalses maailmas – selle ummiku, kuhu oleme praeguseks jõudnud. Me kõik tajume vahetu homse kohal terenduvaid ohte ja riske, teadvustame kohe-kohe vallanduda võivaid pöördumatuid protsesse, tunnetame eelseisvat katastroofi – ökoloogilist, klimaatilist, energeetilist, demograafilist, poliitilist, humanitaarset –, mis näib meile lähenevat igast küljest, aga ometi ei suuda me seda kõike tõsiselt võtta (isegi veeuputused, mis peaksid ju tulema alles „pärast meid“, on juba otsapidi kohal …). „Katastroofiline, aga mitte tõsine“ – säärane võikski olla diagnoos olukorrale, kus me praegu viibime.

    See ongi vahest meie tänapäeva kõige kaalukam, kõige sisulisem arengukäik: oleme jõudnud teatavasse pöördepunkti. Seda katastrophē ju algselt tähendabki: ümberpööre, ootamatu, äkiline lõpp (kata ’alla, vastu’ + strophe ’pööre, kääne’). Mida see katastroof kui pöörang või pöördepunkt puudutab? Kõige üldisemas tähenduses kõike: olustik on pöördeline nii keskkonna, ökosüsteemi ja elukoosluse, nii maavarade, loodusvarade, ühisvarade, nii turumajanduste, teabesüsteemide, turvavõrgustike, tarbimisharjumuste, tehisintellekti jne mõttes. Seisund näib kriitiline nii tähenduse, ideede kui eesmärkide seisukohast, nii keelekasutuse, mõtlemisvõime kui väärtushinnangute vaatepunktist, nii soovide, suundumuste kui suhtlemiste tasandil. Kuid sellised loetelud on juba mõnda aega tuttavad, sääraseid olukorra analüüse ja situatsiooni lahkamisi võib leida kõikjal – igaüks võib sealt valida endale lemmikuid ja panna kokku oma isiklikke edetabeleid.

    Aga küsimus püsib visalt edasi: mis on probleem, kõige põletavam, kõige sügavam? Mis on see küsimuste küsimus, mis võiks meie kinni jooksnud seisundis olla juhtlõngaks? Siin tundub mulle, et asi ei seisa niivõrd otsustamises – see pole valikuküsimus, sest probleem pole niivõrd üks või teine konkreetne ühiskondlik mullistus ega globaalne valupunkt, ei see ega too traagiline sündmus või nähtus eraldi võetuna, vaid meie inimkonna praegune situatsioon tervikuna. Teisisõnu, see, mis sunnib mõtlema ja nõuab mõtet, see, mis on küsimuse all kõigis neis kriisides ja konfliktides, pandeemiates ja populismides, vaenamistes ja vandenõudes, on meie üldine suhtumine ümbritsevasse maailma, meie globaalne hoiak toimuvatesse protsessidesse, meie vahekord kõige sellega, mis sünnib.

    Teatud mõttes elame ajal, mil filosoofiat on vaja rohkem kui eales varem. Miks? Sest selles segaduses, kus me oleme ja mis puudutab isegi kõige argisemaid inimesi, teisisõnu, kus ka kõige igapäevasemad otsused nõuavad meilt teatavat spontaanset filosoofilist otsustamist: mis me inimestena oleme, mida peame tegema, kuidas hoiduma arengutest meie ümber, kuidas suhestuma kliimamuutustega, kultuuriliste protsessidega, üleilmsete nähtustega, sotsiaalvõrgustike, tehisintellektide ja digipööretega, jälgimisühiskonnaga, virtuaalreaalsusega ja millega kõik veel. Selles segaduses oleme välja kutsutud tegutsema, aga me pole kindlad ja kahtleme: temperatuur tõuseb, aga kas ikka inimtekkeliselt, metsad kaovad, aga kas just nii jäädavalt, fossiilkütused saavad otsa, aga millal täpselt, pole teada, rahvastik kahaneb, aga küll me kestame edasi – kõik näib tundmatu ja tontlik. Kogu faktirohkuse ja infokülluse käes oleme me ometi kaotanud pea, meie suunataju on sassis, puudub kõige põhilisem orientatsioon. Tõepoolest, elame ebakindluse, määramatuse, otsustamatuse ajajärgul, kus varasemad pidepunktid on osutunud ebapiisavaks, isegi eksitavaks. Meie tavapärased refleksid asjadega silmitsi ei tööta enam. Üks traditsioon on katkenud, möödanik ei heida enam valgust oleviku asjadele, mineviku vastused ei kõlba enam, ei osuta teed väljapääsu poole … Aga ka paljud värskelt avanenud rajad, mis tõotavad edu ja õnne – sealhulgas teadus, teave ja tehnoloogia, olgu nad iseeneses kui väärt tahes – ei paku samuti veel ilmseid ja vahetuid vastuseid.

    Iga suur filosoofia leiab alati aset kriisiaegadel ehk siis, kui endine ajastu on juba hääbumas ja tulevik veel alles hajus ja harali (nii oli see Platoni ja Aristotelesega polise allakäigul, Descartes’i ja Hobbes’iga uusaja koidikul, Kanti ja Hegeliga modernsuse revolutsiooni kiiluvees, Foucault’ ja Derridaga 1968. aasta mairahutuste keerises, kui meenutada vaid kõige markantsemaid näiteid). Ühesõnaga, me vajame kriisi, et õppida uutmoodi mõtlema. Tõeliselt filosoofiline läbimurre on enamasti erakorraliste väljakutsete ja katastroofiliste olukordade saatjaks: loomine leiab alati aset pudelikaeltes. Liberaalse demokraatia ja globaalse kapitalismi tingimustes, mida valitsevad arvamused ja teadmiskillud (faktoidid), on filosoofial kui uute mõistete loomisel (millega mõtestada muutunud reaalsust ja teisenenud kogemust) otseselt poliitiline mõõde. Küsimuse all on uue suhte ja hoiaku kujundamine, kogukondade ja keskkondade visandamine, täiesti uue ühiskondliku ja enamgi, ökoloogilise eluviisi leiutamine.

    Sinu küsimused on ühtaegu akuutsed ja aktuaalsed, pakilised ja päevakohased, nad puudutavad meie aega. Aga mil viisil? Mis on üldse „meie aeg“ – see kaasaeg, milles me elame või õieti: mida me oleme? Kaasaegsus ei tähenda päevakajalisust, ajaga kaasas käimist, kohandumist valitseva ühiskondliku elurütmiga, selle perioodide, pauside, pendelduste ja protsessidega mingis üleüldises sotsiaalses ringluses. Nagu paisuvas universumis eemalduvad kauged galaktikad meist säärasel kiirusel, et nende tähtede valgus ei jõua meieni kunagi (või teeb seda väga nõrgal ja väetil moel), nii peame ka meie suutma märgata seda „obskuursust“, millega ajastu pimedus meie poole pöördub, suutma tajuda seda (nähtamatut, selgusetut, tundmatut) valgust, mis üritab meieni küündida, aga ei suuda – seda tähendabki kaasaegsus, nagu ütleb oma lühiessees „Mis on kaasaegne?“ itaalia filosoof Giorgio Agamben. Pole üllatav seega, et tõeliselt kaasaegne on ajakohatu – see on teatav suhe ajaga, millega kuulutakse kokku hoopis katkestuse, distantsi ja anakronismi kaudu, mitte sellega kattudes või kohandudes. Säärasel „ajakohatul“ võib olla lõhestav või koguni laostav mõju olevikulisele aegruumile – aga seda kõike tuleviku nimel, mis poleks enam lihtsalt olemasoleva varieeruv kordumine, vaid kätkeks eneses juba mingit hoopis teist temporaalsust. Mainisin eespool, et filosoofi mõtted on (Nietzsche väljendit pruukides) ajakohatud vaatlused – neid ajendab põhjapanev äratundmine, et „aeg liigestest on lahti“. Kuid just see hamletlik kimbatus ehk kahevahelolu (oma ajastu kindlalt pilgus hoidmine selleks, et näha mitte selle valgust, vaid pimedust) teeb mõtleja iseäranis vastuvõtlikuks tajuma oma aega viisil, mis võimaldab seal vaikimisi tunnetada uue aja väljakoorumise ja vallapuhkemise lätteid.

    Sa küsid: millisena näen ma tulevikku? Ma pole muidugi mingi selgeltnägija, ega ka visionäär mitte. Kuid võib öelda nii: tulevik saab alati olema (retrospektiivselt, tagantjärele vaates) paratamatu, see saab vältimatult olema selline, mida me väärime, mille oleme ära teeninud – vastavalt ja kooskõlas nende küsimustega, mida oleme oma olevikus – oma kohalolus ja kaasajas – suutnud või suvatsenud tõstatada. Sestap ehk sõnastaksin Su küsimuse säärasele kujule: mida me peaksime tegema? Ja siin pakuks ma spekulatiivselt ja pikemalt kaalumata välja järgmise idee. Me peame õppima elama teisiti, ja see tähendab ühtlasi ka: mõtlema teisiti. Meist, ärksamatest inimestest, peavad taas saama teisitimõtlejad. Nõukoguliku sotsialismi aegadest mäletame dissidentlust kui oma põhimõtetes veendunud kodanike protesti repressiivse režiimi ebainimliku, humanismi salgava ja inimsust eitava elukorralduse vastu. Ka tänapäeva rahmeldava, raiskava ja röövelliku ühiskonnakorralduse raames tundub loov vastupanu olevat ainus viis kriitilistes tingimustes väärikalt ellu jääda. Teisitimõtlemine ehk dissidentlus on Vaclav Haveli kuulsa määratluse järgi „võimutute võim“ (sellenimelise pika poliitilise essee kirjutas Havel 1978. a oktoobris). Havel oli seda meelt, et autoritaarsete süsteemide poolt aja jooksul põhjustatud kannatused viivad sageli sügavama refleksioonini: „On aegu, mil meil tuleb vajuda oma viletsuse põhja, et mõista tõde, nii nagu me peame laskuma kaevu sügavusse, et näha päise päeva ajal tähti.“

    Ja võib osutuda, et petitsioonidest üksi ei piisa; et parteipoliitilist palagani, parlamentaarset pettumust, ideoloogilist sõgedust, sotsiaalset nördimust, ühiskondlikku hoolimatust, majanduslikku mahajäetust, isiklikku tuska ja vimma jms tuleb ravitseda teisiti, asutades ja arendades kogukondlikke paralleelstruktuure, mis võimaldavad meil, nagu Havel ütleb, „elada tões“, seda isegi meie praeguses, teaduspesu ja alternatiivsete faktidega palistatud tõejärgses maailmas. Aga see on juba üks hoopis pikem teema. Ühes ilusas kirjas kinnitab noor 25aastane Marx oma sõbrale, kes oli talle väljendanud ahastust ja pettumust revolutsiooni väljavaadete osas (sakslased on liiga taltsad, üritus on lootusetu, pole mingit mõtet inimesi üles kutsuda, „meie rahval puudub tulevik“ jne), et „oleviku meeleheitlik seisund täidab mind lootusega“ (ihre eigene verzweifelte Lage, die mich mit Hoffnung erfüllt): „Su kiri, mu sõber, on kaunis eleegia, hinge mattev leinalaul; kuid see on täiesti apoliitiline. Ükski rahvas ei heida meelt ja kui rumalus ajendabki teda aastaid elama lootuste najal, võimaldab taibukuse äkiline lahvatus tal lõpuks teostada oma suurimad südamesoovid. Aga sa oled mind innustanud. Su teema pole kaugeltki ammendunud. Ja kui lõppvaatus saab läbi, on mul kiusatus lisada, siis anna mulle oma käsi ja me alustame kõike otsast peale. Las surnud matavad oma surnud ja nutavad neid taga. Kadestusväärne on seevastu astuda esimesena uude ellu: see saab olema meie saatus. … Sa ei saa öelda, et olen oleviku suhtes liialt heal arvamusel, aga kui ma selle üle ometi meelt ei heida, siis ainult seetõttu, et selle meeleheitlik seisund täidab mind lootusega. … Kannatava inimkonna eksistents, kes mõtleb, ja mõtleva inimkonna eksistents, kes on alla surutud, peab aga paratamatult muutuma seedimatuks oma passiivses ja mõtlematus eksistentsis rähklevate filistrite loomariigile. Meil omalt poolt tuleb vana maailm päevavalgele tirida ja uuele positiivne kuju anda. Mida rohkem lubab ajalugu mõtleval inimkonnal järele mõelda ja kannataval inimkonnal jõudu koguda, seda täiuslikum saab olema see vili, mida olevik oma rüpes praegu kannab“ (kiri Arnold Rugele, Köln, 1843 mai).

    Iga radikaalne mõtlemine võtab alati omaks meeleheite kõige äärmuslikuma seisundi. Mõtlemine paradoksaalsel moel seda ongi: lootusetuse vaprus. Ning kas see polegi ülim optimism? Näha pimeduses mitte niivõrd lootuskiirt, seda tuntud valgust, mis kulunud kõnekäänu kohaselt peaks kohe-kohe tunneli lõpust paistma hakkama, vaid veel tundmatut tähesära, mille kiirgavad toimed kumavad ometi ka meie elaviku süngetel aegadel – dark times, ütleb Hannah Arendt, kes lisab: „Pole olemas ohtlikke mõtteid. Mõtlemine ise on ohtlik.“ Aga nagu tõdeb saksa mõttepoeet Friedrich Hölderlin oma kuulsa reaga: Wo aber Gefahr ist, wächst / Das Rettende auch – kus aga oht on, seal kasvab ka päästev ta vastu.

    Võib-olla sai siinsesse arutellu ühe poliitilise filosoofi kohta liiga palju filosoofiat ja liigvähe poliitikat, demokraatia küsimuse tõstatamisest rääkimata. Aga sellest hoolimata julgen ometi loota, et alustuseks kõlbab küll.

    Kõike kaunist Sulle ja Su lähikondsetele!

    Tartus, 1. septembril 2023

  • Vaba turumajanduse kuulutaja 300

    ALARI PURJU

    Selle aasta suvel täitus kolmsada aastat Adam Smithi (5. VI 1723 – 17. VII 1790) sünnist. Ta oli šoti sotsiaalfilosoof, üks klassikalise liberalismi rajajaid, kes pani aluse klassikalisele poliitilisele ökonoomiale. Smith oli tervikliku süsteemi ehitaja, keda võib nimetada suureks mõtlejaks. Selliste inimeste elu määravad päritolu, haridus, kokkupuuted teiste tarkade inimestega, sealhulgas reisid ja õnnelikud juhused, ning lõpuks üldse mitte vähetähtis erialane töö. Alati ei järgita seda reeglipära, aga Adam Smithi puhul on need tingimused kõik olemas.

    Adam Smith sündis Šotimaal Edinburghi lähedal Kirkcaldys tolliametniku perekonnas. Isa suri enne tema sündi ning nii ta jäigi väga lähedaseks emaga. Ta ei abiellunud kunagi, kuigi elulookirjutajate teadete kohaselt oli tal naissoost lähedasi isikuid. Lapsepõlvest pole eriti palju teada, välja arvatud üks seik. Kui ta oli umbes nelja-aastane, võtsid külast läbi sõitnud mustlased ta kaasa. Pole teada, kas see oli rööv või võeti uudishimulik poisslaps niisama vankrile istuma, ning kuidas ta mustlasi jälitades kätte saadi. Igatahes on XIX sajandil Smithi elulooraamatu kirjutanud John Rae märkinud, et selleks kulus üksjagu aega – poisist oleks võinud saada vaene mustlane!1

    Glasgow’ ülikooli astus Adam Smith neljateistkümneaastaselt, mis ei tähenda, et ta oleks mingi imelaps olnud. See oligi tol ajal õpingute alustamiseks tavaline iga, näiteks David Hume oli kaksteist kui Edinburghi ülikoolis õpinguid alustas. Glasgow’ ülikool oli XVIII sajandi Šotimaa valgustusaja keskus. Sealne eripära oli see, et õppetöö toimus suures osas inglise, mitte ladina keeles nagu Oxfordis, kus Smith tolleaegse rikka šoti maaomaniku stipendiumiga õpinguid jätkas, väideldes ennast ka doktoriks. Smith oli Oxfordist üsna kehval arvamusel, mida ta on selgelt ka oma peateoses väljendanud. Igatahes töötas ta seal põhiliselt raamatukogus ja omandas laialdased teadmised filosoofia, ajaloo ja poliitikateaduse valdkonnas.

    1747. aastal Edinburghi naastes otsis ta erialast tööd ning ühe lordi toetusel pidas avalikke loenguid kõnekunsti põhimõtete, ajaloo ja majanduse teemadel. Seda loenguformaati võib võrrelda tänapäevase rahvaülikooliga. Loengud said hea vastuvõtu ja olid ka üks põhjus, miks ta nimetati 1751. aastal Glasgow’ ülikooli loogika professoriks, aga juba järgmisel aastal vahetas ta selle moraalifilosoofia professori ametikoha vastu. Vahetuse põhjuseks oli asjaolu, et uue ametikoha tasu oli kõrgem, kuna üliõpilasi oli rohkem. Professori palk koosneski tol ajal põhiliselt üliõpilaste makstud loengutasudest. Moraalifilosoofia valdkond hõlmas tol ajal teoloogiat, eetikat, õigusteadust ja poliitilist ökonoomiat.

    Kokkupuuted tarkade inimestega

    Smithi mõjutajaks oli tema eelkäija õppetooli hoidjana Francis Hutcheson, kelle loenguid ta üliõpilasena Glasgow’ ülikoolis kuulas. Hutchesonil oli suur osa Glasgow’ ülikooli üldise õpetuse taseme tõstmises ning ta viis ka sisse ingliskeelse õpetuse ladina keele asemel. Glasgow’ aega võib pidada Smithi elu kõige aktiivsemaks perioodiks. Tema tööpäev nägi elulookirjutajate sõnul välja järgmine: igal hommikul loeng, mõnel päeval veel teine loeng enne lõunat, pärastlõunal ülikooliasjade korraldamine (1757. aastal pidas Smith dekaani ametit), õhtud Glasgow’ klubides ja seltskonnas.

    Tänapäeval võib Adam Smithi nähtamatut kätt võtta pigem metafoorina. Tema kontseptsioonid kuuluvad omasse aega ja nende tähtsuse ja kehtivuse selgitamine on majandusajaloolastele kõvasti tööd andnud. Adam Smithi ausammas Edinburghis.

    Seal tutvus ta näiteks hilisema aurumootori leiutaja James Wattiga ja mitme hiljem tuntuks saanud loodusteadlasega. Glasgow’ klubides tekkisid Smithil kontaktid tähtsate koloniaalkaupmeestega, kellelt ta sai teadmisi kaubanduse ja rahanduse üksikasjade kohta. Šotimaa oli Inglismaaga liitunud ja moodustanud Suurbritannia kuningriigi 1707. aastal ning šoti kaupmehed ja laevnikud osalesid suure mere- ja kaubandusimpeeriumi ülesehitamises. David Hume’iga oli ta tutvunud Edinburghis ning sellest sai eluaegne sõprus. Hume oli Smithist üksteist aastat vanem ning oli nende sõprussuhtes vanem sõber ja nõuandja.

    1759. aastal ilmus Adam Smithi esimene tuntud teos „The Theory of Moral Sentiments“ („Moraalsete tunnete teooria“). Teos pälvis tähelepanu. Innustunud lugejate seas oli Briti riigimees Charles Townshend, kelle edasine saatus viis ta Suurbritannia rahandusministriks. Tema maksustamisalased otsused olid üheks Ameerika revolutsiooni süttimise põhjuseks, mille tulemusel loodi Ameerika Ühendriigid sõltumatu riigina. Aga 1860. aastatel, kui ta David Hume’i vahendusel Adam Smithiga ühendust võttis, oli põhjuseks abiellumine jõuka lesega, kelle pojale Townshend koduõpetajat otsis.

    Smith loobuski 1763. aastal professori kohast ja siirdus järgmisel aastal noore hertsogi Buccleuchi koduõpetajana Euroopa kontinendile nn suurele reisile. Smithi õppetööst loobumise põhjuseks oli muidugi koduõpetajale pakutud mitu korda professori palka ületav tasu ja hilisem pension. Smith siirduski õpilasega kõigepealt Toulouse’i, kus ta viibis poolteist aastat. Siin hakkas ta kirjutama järgmist suurteost „Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest“, mida lühendatult tuntakse „Riikide rikkuse“ pealkirja all.2 Järgnes kahekuuline külaskäik Genfi, kus ta muu hulgas kohtus Voltaire’iga. Edasi siirdus ta Pariisi, kus aastatel 1763–1766 Suurbritannia saatkonnas sekretärina töötanud Hume viis ta kohalikesse salongidesse ning tutvustas mõjukate inimestega. Hume oli 1763. aastal taotlenud Smithist vabaks jäänud õppetooli, aga talle öeldi ära väidetavalt kahtluste tõttu tema usklikkuses.

    Smith tutvus Pariisis Françoise Quesnay ja tema ümber koondunud teadlaste ja poliitikutega, keda hiljem hakati nimetama füsiokraatideks. Quesnay oli koolituselt arst ja kuulus Prantsusmaa kuninga Louis XV õukonda, olles muude kohustuste kõrval Madame de Pompadouri ihuarst. Füsiokraadid on majandusmõtte ajaloos tuntud selle poolest, et nad laenasid arstiteadusest vereringe idee ning hakkasid majandust samal viisil käsitlema tervikliku omavahel ühendatud osade süsteemina. Pole selge, palju Smith füsiokraatidelt laenas. Näiteks Joseph Schumpeter ei pidanud oma majandusanalüüsi ajalugu käsitlevas töös seda osa Smithi raamatust kuigi originaalseks.3 Lionel Robbins on aga kaitsnud Smithi ja pidanud teda ikkagi algse tervikliku süsteemi autoriks, mis sisult erineb Françoise Quesnay, Turgot’, teiste füsiokraatide ja poliitilise aritmeetika loojate töödest.4

    Igatahes pöördus Smith Pariisist mõneks ajaks tagasi Toulouse’i, aga see retk lõppes õnnetult. Toulouse’i saabunud noorem Buccleuch haigestus ja Smith pidi 1766. aastal naasma Inglismaale oma surnud õpilasega. Siiski ei tühistanud perekond lepingut ning maksis talle hiljem elu lõpuni kokkulepitud pensioni. Londonis viibis Adam Smith umbes aasta kuni 1767. aasta kevadeni. Sel ajal valiti ta Londoni Kuningliku Ühingu liikmeks ja ta tutvus Edmund Burke’i, Edward Gibboni ja Benjamin Frankliniga. Franklinilt sai ta täpsemat teavet Ameerika olude kohta. Edasi pöördus ta Šotimaale, kus pühendus järgmise kuue aasta jooksul „Rahvaste rikkuse“ kirjutamisele. 1773. aastal pöördus ta veel kord kolmeks aastaks Londonisse, kus muude tegemiste kõrval viimistles oma teost. Raamat ilmus lõpuks 1776. aastal.

    Erialane töö

    Adam Smithi tööde puhul tuleb alustada 1759. aastal ilmunud „Moraalsete tunnete teooriast“. Selle põhiteema on moraalsete hinnangute lähtekohtade uurimine, sealhulgas hinnangu langetamine omaenda käitumisele olukordades, kus ollakse oma huvide ja enesekaitse meelevallas. Tänapäeva kõnepruugis võib küsimuse sõnastada nii: kuidas instinktiivseid tunge superego kaudu sotsialiseerida? Smith võttis selleks kasutusele „sisemise inimese“ ja „osavõtmatu vaatleja“ kontseptsiooni. Smith nägi inimestes kirgedest mõjutatud olendeid, kellel on samal ajal võime ratsionaalselt mõelda ning ka kaasa tunda. See duaalsus sundis tema arvates inimesi üksteise vastu välja astuma ning ratsionaalsed ja moraalsed omadused võimaldasid samal ajal luua selle võitluse leevendamiseks institutsioone, mis võisid võistluse energia ka üldiseks hüveks muuta. Siin tuleb meeles pidada, et ajaliselt luges Darwin Smithi, mitte vastupidi.

    Hulk aega pärast esimest tööd ilmunud „Riikide rikkuse“ puhul on üles kerkinud küsimus, kas Smithi kaks tööd pole omavahel vastuolus. Ühes on esitatud moraalsete tunnete ohjamise alused, teises aga moraali suhtes ükskõikne majandussüsteem. Majandusmõtte ajaloo autoriteedid nagu Lionel Robbins ja Robert L. Heilbroner5 peavad neid teoseid aga omavahel seotuks ja üht teise loogiliseks järjeks. Selle selgituse järgi on esimeses raamatus kirjeldatud, kuidas indiviidid sotsialiseeruvad, et neist saaksid oma klassiga seotud turule orienteeritud majandusagendid, kes panevad majanduse liikuma. Teises töös on kirjeldatud ja analüüsitud turumajanduse toimimist, ajaloolist arengut ja lõppude lõpuks seda, kuidas rahvad rikkaks saavad.

    Muidugi pole „Riikide rikkust“ võimalik siin pikemalt analüüsida. Teos koosneb viiest raamatust, mis on surutud kahte köitesse. Eestikeelne väljaanne on koos sissejuhatuste, selgituste, teemaloendite jms üle 1600 lehekülje. Valisin välja ühe teema ja ühe tsitaadi. „Riikide rikkus“ ei ole ainult teoreetiline töö, vaid see on poleemiline vaba turumajanduse kuulutus. Tema käsitlus kritiseerib merkantilismi, tollel ajal valitsenud kaubanduslikku süsteemi. Küsimusele, mis on rikkus ja kuidas see kujuneb, oli nendel süsteemidel erinevad vastused. Mõnevõrra lihtsustatult nägid merkantilistid eesmärgina riiki rikkuse kogunemist, mis esines põhiliselt väärismetallide kujul ning mida pidi riiki tooma kaupade eksport. Kaubad välja, raha sisse. Muidugi tuli ekspordile luua soodustusi ja importi tõkestada.

    Smithi järgi loob rikkust tööjaotus ja spetsialiseerumine. Väliskaubandus pole sealjuures midagi muud kui tööjaotuse laienemine üle riigipiiride. Riigid toodavad ja ekspordivad seda, milles nad on kõige osavamad (Smithi käsitlust nimetatakse põhinemiseks absoluutsel eelisel, hiljem on arendatud palju peenemaid teooriaid), ülejäänud asju imporditakse. Rikkuse ja heaolu loomisel on eksport ja import ühe mündi kaks külge. Eksport loob ressursi nende kaupade importimiseks, mida tavaliselt naudime. Siia võib lisada, et poliitilised kogud on tänapäevani pungil merkantilistidest.

    Edasi olgu tsitaat Smithi käibele võetud „nähtamatu käe“ tähendusest: „Kuivõrd iga indiviid üritab nii palju kui ta suudab, ühteaegu nii rakendada oma kapitali kodumaise tööstuse toetuseks kui suunata seda tööstust sel moel, et selle toodang võiks olla suurima väärtusega, siis pingutab iga inimene paratamatult selle nimel, et muuta ühiskonna aastast kogutulu nii suureks kui ta suudab. Ta ei kavatse üldjuhul tõepoolest ei edendada ühiskonna huve ega tea ka seda, kui palju ta neid edendab.

    Eelistades toetust pigem kodumaisele kui välismaisele tööstusele, peab ta silmas vaid iseenda ohutust ning suunates seda tööstust sellisel moel, et selle toodang võiks olla suurima väärtusega, peab ta samuti silmas vaid omaenda kasu – ning on seeläbi, nagu paljudel muudelgi juhtudel nähtamatust käest juhituna taotlenud eesmärki, mis ei kuulunud tema kavatsuste hulka. Jälgides omaenese huve, toetab inimene sageli ühiskonna huve tõhusamalt kui sellisel juhul, kui ta tõepoolest üritab neid toetada. Ma ei ole kunagi kuulnud, et väga palju head oleks sündinud kellegi käe läbi, kes on võtnud nõuks teha äri ühiskonna hüvanguks. See kalduvus ei ole tõepoolest kaupmeeste hulgas eriti levinud.“6

    Tänapäeval võib Smithi nähtamatut kätt võtta pigem metafoorina. Tema kontseptsioonid kuuluvad omasse aega ja nende tähtsuse ja kehtivuse selgitamine on majandusajaloolastele kõvasti tööd andnud. Võib-olla on siin tausta selgitamiseks vaja lisada ainult seda, et Adam Smith kirjeldab majandust, kus tööstusrevolutsioon oli alles alanud ja selle tulemused ei olnud veel nii osalistele kui ka majanduse struktuuri osas nähtavad. Suuri aktsiaseltsina moodustatud tuhandete töötajatega tööstusettevõtteid veel ei olnud.

    Smithi teoseid viiskümmend aastat hiljem analüüsinud ja kritiseerinud David Ricardole ja Thomas Malthusile oli pilt selles osas palju selgem. Smithi on nimetatud helge progressi kuulutajaks, Ricardo ja Malthusi töid aga süngeteks majanduse tegelike protsesside kirjeldusteks. Smith uskus progressiideesse, turujõudude vabastamisse ja rakendamisse inimkonna teenistusse. See liberaalne suundumus ulatub tänapäeva ja on kohanenud tehnoloogia võimaluste ja vajadustega. Selle kõrval on teisi progressiidee viljelemise vorme. Mõistagi on olnud ja jätkuvalt võimalik ka selline majanduse ja ühiskonna korraldus, kus härra O’Brien tõmbab vaesel Winston Smithil naha üle kõrvade.7

    Elu viimastel aastatel oli Adam Smith tolliülem ja sai pensioni oma kasvatustöö eest. Ta oli jõukas mees ja jõudis olla ka Glasgow’ ülikooli rektor, mis tollel ajal oli rohkem auamet. Adam Smith suri 1790. aastal 67aastasena ja on maetud Edinburghi Canongate’i kirikuaeda. Tema hauakivile on kirjutatud, et siin puhkab „Rahvaste rikkuse“ autor.

    1 John Rae, Life of Adam Smith. Macmillan, London 1895.

    2 Adam Smith, Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest, kd 1, 2, Ilmamaa, 2005.

    3 Joseph Schumpeter, History of Economic Analysis. Allen & Unwin, London 1954.

    4 Lionel Robbins, Majandusmõtte ajalugu. Londoni majandusteaduse kooli loengud. Ilmamaa, 2022.

    5 Robert L Heilbroner, The Wordly Philosophers. The Lives, Times and Ideas of the Great Economic Thinkers, Ch. 3, The Wonderful World of Adam Smith. Simon & Shuster, New York 1999.

    6 Smith, op. cit., kd 2, lk 45-6.

    7 Tegelased George Orwelli romaanis „1984“. Eesti Raamat, Tallinn 1990.

     

  • Kuidas tunnevad meie 15aastased õpilased end koolis?

    KARIN TÄHT, KENN KONSTABEL

    Hiljuti avaldatud PISA 2022 suurepäraste tulemuste varju jäi info meie 15aastaste õpilaste rahulolu kohta. Ometi on OECD korraldatava PISA uuringu suureks plussiks kindlasti võimalus saada teavet õpilaste rahulolust – seda võrreldes nii teiste riikidega kui ka Eesti piires demograafiliste rühmade lõikes. PISA uuringut viiakse tavaliselt läbi iga kolme aasta tagant ja algselt pidi uuring toimuma 2021. aastal, kuid seoses COVID-19 pandeemiaga lükati edasi 2022. aastale ning lisati küsimustikud, kus uuriti õpilastelt, millised olid nende õppimise kogemused pandeemia tõttu koolide sulgemise ajal, kas kool toetas neid ja kuivõrd nad ise suutsid oma õppimist reguleerida.

    Täiskasvanuna teame, kui tähtis on hommikul tööle minna hea enesetundega, teada, et kuulun sellesse kollektiivi, mind toetatakse ja mõistetakse ja seeläbi annan ka oma parima sellesse, millega parasjagu tegelen. Täiskasvanu läheb raskutest teadlikumalt läbi, kuid laste ja noorte eneseregulatsioon ja emotsioonide juhtimine alles kujuneb. Negatiivsed kogemused, näiteks et ümbruskond ei tunnusta ega toeta, võivad noorte eneseteostust märksa rohkem segada. Olgu siinkohal lisatud, et õpilaste rahulolu ei tähenda koolis mõnusat äraolemist, vaid see on eneseteostuslik seisund, s.t võimalus tulemuslikult ja rahulikult õppida ja seda asjaolu on rõhutatud ka 2023. aasta Eesti inimarengu aruandes.1

    Õpilaste heaolu, sh eluga rahulolu, on raske üle tähtsustada. Näiteks hiljuti Tervise Arengu Instituudi (TAI) vaimse tervise uuringust selgus, et Eesti 15–17aastaste noorte vaimne tervis on teiste vanuserühmadega võrreldes haavatavam.2 Selles vanuses on nii noormeeste kui neidude vaimse tervise häirete tekkimise risk suurem kui teistel vanuserühmadel. 15–17aastaste tüdrukute risk põdeda depressiooni või üldistunud ärevushäiret on ligikaudu kaks kord suurem kui sama vanadel poistel. Selles artiklis ei ole küll vaatluse all õpilaste vaimse tervise häired, vaid nende rahulolutunne, kuivõrd nad tunnevad koolis end turvaliselt ja hästi. Vaimse tervise probleeme ei saa vaadelda teistest muredest eraldi ja õpilastel, kel on vaimse tervise probleeme, on ka raskem koolis end hästi tunda ja mitmesugused (ka rahuloluga seotud) raskused võivad väljenduda vaimse tervise probleemides või neid võimendada.

    15aastaste õpilaste rahulolu PISA uuringu põhjal

    Palju uuringus kasutatud enesekohaseid skaalasid ja küsimusi pärines koolielust. Ühe suure erandiga: õpilastelt küsiti ka, kuivõrd nad on üldiselt oma eluga rahul. Vastus sellele küsimusele ei peegelda ainult koolielu, vaid õpilase elu üldisemalt. Andmed näitasid, et Eesti 15aastased õpilased on üldiselt oma eluga mõnevõrra rohkem rahul kui OECD riikide õpilased keskmiselt. Ometi on meie õpilaste üldine eluga rahulolu olnud varasemates PISA uuringutes kõrgem kui 2022. aasta uuringus, väike langus eluga rahulolu näitajas on ilmnenud alates 2015. aasta uuringust. Lisaks ilmes PISA 2022 uuringu andmetel, et tüdrukud on oma eluga vähem rahul kui poisid (vt joonis). See tulemus näib kinnitavat TAI uuringu tulemust, et tüdrukud tunnevad end vanuses 15–17 kehvemini kui poisid.

    Meeldiv on andmete põhjal tõdeda, et puudusid märkimisväärsed erinevused õpilaste üldises eluga rahulolus, kui võrrelda linna- ja maapiirkonna koolide, eesti ja vene õppekeelega koolide õpilasi. Küll aga ilmnesid erinevused sotsiaal-majanduslikku tausta arvestades: kõige madalamasse kvartiili kuuluvad õpilased olid vähem eluga rahul kui kõikidesse järgnevatesse kvartiilidesse kuuluvad.

    Eluga rahulolu näitab õpilaste rahulolu üldisemalt, ehk ka õnnetunnet, mis küsimuse kohaselt ei ole otseselt sellega seotud, kuidas õpilane end koolis tunneb. Järgnevalt keskendume just kooliga seotud rahulolu näitajatele, nt kooli kuuluvustunne (mis on võib-olla kõige otsesem heaolu näitaja koolis) ning õpilaste ja õpetajate suhte kvaliteet (mis peamiselt näitab kui palju õpilane tunnetab, et õpetajad teda toetavad). Need on n-ö positiivsed kooliheaolu indeksid, kooliheaolu negatiivseks indeksiks on kiusamise tajumine.

    Joonis 1. Kui rahul sa üldiselt oma eluga oled? Vastata sai skaalal 0–10, kus 10 tähistas kõige suuremat eluga rahulolu.

    Kiusamise tajumine

    Koolis kiusamise tajumise kohta on PISA uuringus küsitud ka varasematel aastatel, kuigi küsimuse sisu on aja jooksul täiendatud, varasema kuue väite asemel esitatakse nüüd õpilastele üheksa. Samuti pole need üheksa väidet kõik ühtviisi rängad ja käsitletakse osalt verbaalset ja osalt füüsilist kiusamist, kusjuures õpilased võivad vastamisel silmas pidada ka kiusamist, mis toimub ühismeedias, mitte ainult koolis toimuvaid füüsilisi kiusamisakte.

    Uuringu tulemuste põhjal mäletab 49% õpilastest, et kaasõpilased on tema üle viimase aasta jooksul vähemalt mõne korra naernud. Natuke naeru on ehk tervislik, aga kord nädalas või sagedamini naerualuseks olemine (8%) küllalt suure tõenäosusega enam mitte. Eesti lapsed tunnevad end naerualusena sagedamini kui soomlased ja leedulased: vähemalt kord aastas 35%, vähemalt kord nädalas 4%. Lätiga on vahe väiksem, aga ikkagi meie kahjuks.

    Testi kaks tõsisemat väidet olid sellised: „jäin koolist koju, sest ei tundnud ennast turvaliselt“ ja „andsin kellelegi koolis raha, sest nad ähvardasid mind“. Ilmselt on kõik nõus, et kumbagi ei tohi ühegi lapsega juhtuda, koolis peab eranditult igal lapsel olema võimalik tunda end turvaliselt ja kindlasti ei tohi kool olla koht, kus õpilased üksteiselt raha välja pressivad. Kuid mõlemat juhtub. Umbes 12% vastajatest (arvestades, et PISA uuringus osales umbes pool Eesti 15aastastest, teeb see kokku u 1500 last) on vähemalt mõne korra aastas jäänud koju, sest ei tundnud end koolis turvaliselt. Tüdrukud on seda teinud sagedamini (18%) kui poisid (6%) – ning seda ainuüksi 15aastaste hulgas.

    1,6% vastajatest (hinnanguliselt üle 200 15aastase lapse) on andnud vähemalt mõne korra aastas koolis kellelegi ähvardamise peale raha, poistega juhtub seda sagedamini (2,5%) kui tüdrukutega (0,7%) ning venekeelsetes koolides sagedamini (2,4%) kui eestikeelsetes (1,4%). Hariduspoliitika sihiseadjad ei tohiks ennast lohutada asjaoluga, et selle näitaja osas oleme paremas seisus nii OECD keskmisest (2%) kui ka Soomest (1,64%) , Lätist (1,7%) ja Leedust (3,2%), sest igasugune nullist suurem arv on sel puhul liiga suur. Muuseas, kiusamisele tuleb tähelepanu pöörata isegi siis, kui arvatakse, et kooli ainus eesmärk on head hinded. Näiteks nende õpilaste matemaatikatulemus, kellelt on aasta jooksul koolis raha pommitud, on PISA testis keskmiselt 445, see on väga madal võrreldes ülejäänud õpilastega, kelle keskmine oli 511. Uuringu põhjal ei ole võimalik väita, et raha pommimine oleks madala matemaatikatulemuse ainus või isegi peamine põhjus, aga nii suure erinevuse puhul on väga kaalukas ka tähtsuselt teine või kolmas põhjus.

    Kokkuvõttes on õpilaste kiusamise tajumise puhul kahjuks Eesti näitaja kõrgem kui OECD riikide keskmine. Nii et võitlust koolikiusamisega tuleb tulipunktis hoida. Hea, et olemas on kiusamisvaba kooli programm, millega järjest suurem arv koole on ühinenud. Nähtub, et see on jätkuvalt vajalik. Varasemad uuringud on näidanud, et õpilased, kes puutuvad rohkem kokku kiusamisega, tajuvad vähem kooli kuuluvustunnet, mis on õpilaste positiivse koolikliima tajumise üks peamisi näitajaid.

    Kooli kuuluvustunne ja õpilase-õpetaja suhted

    Õpilaste kooli kuuluvustunne on meil OECD riikide keskmisega võrreldes pisut madalam, selles suhtes oleme jäänud võrreldes 2018. aastaga samale positsioonile. Kuid kas OECD keskmisest tasemest meile piisab? See on küsimus, mille üle hariduskorraldajad ja koolipidajad peaksid mõtlema. Tuleb püüda selle poole, et õpilaste kooli kuuluvustunne paraneks, see tähendab, et õpilane läheb sagedamini kooli rõõmuga ja suhtlus toimub lihtsasti.

    Teisalt on muidugi tähtis teada, et 2022. aastal tundsid meie õpilased üsna samasugust kooli kuuluvustunnet nagu enne COVID-19 pandeemiat. Mis tähendab, et koolist eemalolek õpilaste kooli kuuluvustunnet ei mõjutanud või vähemalt taastus see kooli tagasi minnes kiirelt. Õpilaste heaolutundes on tähtis osa sellel, millisena tajutakse suhteid õpetajatega. Paraku on õpilaste ja õpetajate suhete kvaliteedi indeks näitaja, mille järgi paigutume palju madalamale OECD riikide keskmisest. Varem on PISA uuringus kasutatud õpetajate poolse toetuse indeksit, ka selle näitaja poolest olime 2018. aastal märksa madalamal OECD riikide keskmisest. Ka praeguse uuringu põhjal nähtub, et õpilaste heaolu üks kriitilisemaid komponente on madal hinnang suhetele õpetajatega. Mõneti on see ka mõistetav, sest oleme jõudnud aega, kui õpetajad ei ole rahul oma palga, töökoormuse ega karjäärimudeliga. Ilmselt on see rahulolematus hõõgunud tuha all juba kaua. Siia võib lisada noorte vähese huvi õpetajaks õppimise vastu, mis käib omakorda koos õpetajaskonna vananemisega. PISA andmestikust saime ka teadmise, et vaid 2% uuringus osalenud noortest näeb end 30aastaselt õpetajaametis.

    Viimati mainitud õpetajate rahulolematus ja muud probleemid võivad mõjutada ka õpilaste rahulolu, nt kooli kuulumise tunnet ja õpilaste õpetajate suhete kvaliteeti, kuna õpetajate töö ja palgaga seotud rahulolematus, samuti ka liiga suur töökoormus võivad kanduda klassiruumi. Teisalt näitavad arvud,3 et investeerime haridusse vähem kui riigid, kellega PISA tulemustes paikneme lähestikku, näiteks Šveits ja Holland. Sama allika kohaselt investeerime vähem ka õpetajate palkadesse. See hõlmab nii õpetajate väikest palka kui ka asjaolu, et tõenäoliselt palkame ka vähem abiõpetajaid ja tugispetsialiste kui teistes riikides kombeks, mis omakorda teeb aineõpetajate töö keerulisemaks ja pingelisemaks ning sedalaadi asjaolud peegelduvad ilmselgelt õpilaste ja õpetajate omavahelistes suhetes. Seetõttu väidame, et meie õpilaste suhteliselt vähene kooli kuuluvustunne ja õpilaste-õpetajate suhete kvaliteet ning sagedasem kiusamise kogemine õpilaste poolt (võrreldes OECD riikide keskmisega) ei peegelda mitte õpetajate tegemata või kehva tööd, vaid selle tööga kaasas käivat suurt koormust ning vähest tunnustust.

    Joonis 2. Kooli keskmise sotsiaal-majandusliku tausta indeksi seos kooli keskmise matemaatika testi tulemusega.

    Heaolu näitajad demograafiliste rühmade kaupa

    Järgnevas vaatame, kui sarnased või erinevad on meie õpilaste kooli heaoluga seotud näitajad eri demograafilistes rühmades. Kui võrreldi 15aastaste tüdrukute ja poiste kooli heaoluga seotud näitajaid, ilmnes, et enamasti tunnevad tüdrukud end koolis kehvemini kui poisid: nende kooli kuulumistunne on nõrgem kui poistel, samuti tajuvad nad suhteid õpetajatega kehvemana. Ainult kiusamisega kokkupuutumist tuli tüdrukutel nende vastuste põhjal harvem ette. Tüdrukute kehvem heaolutunne koolis võib üllatada, kuid on kooskõlas teiste uuringute tulemustega, sh eespool viidatud Eesti rahvastiku vaimse tervise uuring, kus tüdrukutel on suurem vaimse tervise probleemide risk. Linna- ja maakoolide õpilaste kooliheaolu näitajad olid enamasti sarnased, kuigi linnakoolide õpilased tajuvad õpilaste ja õpetajate vaheliste suhete kvaliteeti keskmiselt paremana kui maapiirkondade koolide õpilased.

    Eesti ja vene õppekeelega koolide õpilaste puhul tulid seevastu esile erinevused peaaegu kõikides kooliga seotud heaolu näitajates: vene koolide õpilaste kooli kuuluvustunne on nõrgem ja nad puutuvad kiusamisega sagedamini kokku kui eesti koolide õpilased. Eesti koolide õpilased tajuvad õpilaste ja õpetajate vahelisi suhteid kvaliteetsemana kui vene koolide õpilased.

    Kõige suuremad erinevused kooliga seotud heaolus ilmnesid õpilaste sotsiaal-majanduslikust taustast. Kui olime jaganud õpilased sotsiaal-majandusliku indeksi järgi neljaks suuruselt võrdseks grupiks (kvartiiliks), nägime suuri erinevusi selles, kuidas õpilased ennast koolis tunnevad. Kõige madalama sotsiaal-majandusliku indeksiga õpilased tundsid end koolis märksa kehvemini kui teise, kolmandasse ja neljandasse gruppi kuuluvad õpilased: nad kogesid koolis rohkem kiusamist, neil oli nõrgem kuuluvustunne ja nad hindasid õpilaste-õpetajate suhte kvaliteeti madalamalt.

    PISA 2022 andmed, nagu ka varasem teaduskirjandus, näitavad, et kooli rahulolu positiivsed tunnused on omavahel seotud: õpilased, kes on üldiselt eluga rahul, tunnevad ka suuremat kooli kuulumistunnet, tajuvad suhteid õpetajatega kvaliteetsemana ja puutuvad vähem kokku kiusamisega. Samuti on need head näitajad ilmses seoses õpilaste matemaatikatesti tulemustega. Osaliseks erandiks on üldine eluga rahulolu, mis ei ole seotud matemaatikatesti tulemusega, kuid on seotud näiteks õpilaste kuuluvustundega ja parema õpilase-õpetaja vahelise suhte kvaliteediga.

    Kiusamise tajumisega on vastupidi: õpilased, kes puutuvad kiusamisega rohkem kokku, tunnetavad vähem kooli kuuluvustunnet ja õpilase-õpetaja suhte kvaliteet on nende arust madalam, samuti on neil keskmisest mõnevõrra madalamad matemaatika tulemused. Võib öelda, et head asjad käivad koos ja halbadest moodustub suletud ring, millest on raske välja saada.

    Ka matemaatika testi tulemuste ning õpilaste sotsiaal-majandusliku tausta näitaja vahel oli (nagu tavapäraselt) positiivne korrelatsioon ehk siis paremal sotsiaal-majanduslikul järjel õpilased saavad koolis paremini hakkama. Seda suundumist on teaduskirjanduses järjepidevalt kinnitatud. Positiivne korrelatsioon ilmnes ka koolide keskmiste tasandil: koolid, kus on keskmiselt kõrgem sotsiaal-majandusliku tausta indeks, said paremaid keskmisi tulemusi ka PISA 2022 matemaatika testis. Teisisõnu, test toob esile haridusliku ebavõrdsuse ja kihistumise nii õpilaste kooli heaolu näitajates kui ka saavutustesti tulemustes. Allolev joonis näitab, et nii nagu erinevad koolide keskmised PISA testi tulemused, erinevad ka nende koolide õpilaste keskmised sotsiaal-majandusliku tausta indeksid ja need näitajad on omavahel küllaltki kõrgelt positiivselt korreleeritud.

    Joonisel kujutatud seos näitab, et Eestis on koolide vahel küllaltki suured erinevused õpilaste sotsiaal-majanduslikus taustas. Need erinevused ei ole ainult piirkondlikud, vaid näitavad ka n-ö vabatahtlikku kihistumist ja sarnase taustaga õpilased on koondunud (mis tahes põhjustel) samadesse koolidesse. Selline koondumine võimendab erinevusi ja meie varasemad uuringud on näidanud, et peale õpilase sotsiaal-majandusliku tausta mõjutab tema PISA testi tulemust ka kooli keskmine sotsiaal-majanduslik staatus.4 Kuidas kooli keskmine individuaalseid tulemusi mõjutab, ei ole teada, kuid mõjutegurite hulgas on kindlasti näiteks kaasõpilaste hoiakud, suhtumised ja õpimotivatsioon, tegu ei ole üksnes õpetamismeetodite mõjuga.

    Kokkuvõte

    Eesti õpilased hindavad oma üldist eluga rahulolu kõrgemalt kui OECD riikide keskmine. Nii hästi ei lähe meil kooliga rahuloluga seotud näitajatega, meie 15aastaste õpilaste kooli kuuluvustunne on suhteliselt madal, madal on ka hinnang õpilaste-õpetajate suhete kvaliteedile ja kiusamise kogemine sagedasem kui OECD riikide keskmine. Eesti 15aastastest õpilastest tundis end 2022. aastal kõige paremini eesti õppekeelega koolis õppiv kõrgemal sotsiaal-majanduslikul järjel olev poiss.

    Seega on vaja mõelda, kuidas olukorda parandada. Nagu ülalpool juba kinnitatud, ei saa sellises olukorras süüdistada õpetajaid. Suur osa põhjusi on süsteemsed, sotsiaal-majandusliku ebavõrdsuse vähendamiseks ei saa kuigi palju ära teha koolisüsteemi ja õpetamismeetodite parandamisega. Ka kiusamisvastaste programmide ja rahulikkusekoolituste mõju on piiratud. Pikemas perspektiivis on nii õpetajate töötingimuste kui ka õpilaste heaolu tagamiseks vaja suuremaid investeeringuid haridusse.

    Karin Täht on Tartu ülikooli psühhomeetria ja matemaatikahariduse kaasprofessor.

    Kenn Konstabel on Tervise Arengu Instituudi juhtivteadur, Tartu ülikooli isiksuse- ja tervisepsühholoogia kaasprofessor.

    1 Aune Valk, Kadri Soo, Mai Beilmann, Vaimne tervis ja heaolu õpikeskkonnas. Eesti inimarengu aruanne 2023.

    2 Eesti rahvastiku vaimse tervise uuring (RVTU). Tervise Arengu Instituut.

    3 Education at a Glance 2023. OECD Indicators 23. IX 2023.

    4 Dmitri Rozgonjuk, Kenn Konstabel, Kayla Barker, Miia Rannikmäe, Karin Täht, Epistemic beliefs in science, socio-economic status, and mathematics and science test results in lower secondary education: a multilevel perspective. – Educational Psychology 2023, 43(1), lk 22–37.

     

  • Rohepöörde pöörasus või pöörane võimalus?

    UKU VARBLANE, MÄRT MASSO

    Üleminekut kestlikule majandusmudelile ja elukorraldusele tuleks mõtestada järsu pöörde asemel järkjärgulise protsessina,1 mida küll lähiajal tuleb varasemaga võrreldes kiirendada. Euroopa Liidus ja ka Eestis nähakse, et roheline üleminek peaks toimuma viisil, mis tagab korraga heaolu kasvu ja majanduse konkurentsivõime. Eesti elanikud peavad rohelist üleminekut üheks tähtsamaks arenguvaldkonnaks – selle aasta kevadel läbi viidud Eurobaromeetri läbilõikelise küsitlusuuringu järgi peab 76% elanikest kliimamuutust maailmas tõsiseks probleemiks ning 30% arvates tuleks keskkonna taluvuspiire arvestavale majandusele üleminekut kiirendada.2

    Eesti katsumuseks on asjaolu, et meie majandus ja elukorraldus ei kasuta keskkonnaressursse tõhusalt ja säästlikult.3 Ühel aastal paiskame miljoni euro lisand­väärtuse loomiseks õhku keskmiselt 359 tonni kasvuhoonegaase, mis on ligi 1,6 korda enam kui Euroopa Liidu liikmesriikides keskmiselt. Eelkõige meie elektritootmise ja kütmisviiside tõttu on kõrge ka Eesti elanike keskkonnajälg. Eesti sisemajanduse kogutoodang (SKT) ühe elaniku kohta hinnataset arvestades oli 2022. aastal ligi 87% Euroopa Liidu keskmisest, samal ajal keskkonnajälg leibkonnaliikme kohta ületab Maa taluvuspiiri keskmiselt 3,8kordselt, Euroopas 2,9kordselt. Kliimaneutraalsuse saavutamiseks peaksime 2035. aastaks vähendama kasvuhoonegaaside heidet 2021. aastaga võrreldes veel 32%. Kui Eesti elektritootmise heide oleks ELi keskmisel tasemel, mitte sellest 2,7 korda kõrgem, oleks ka Eesti koguheide ELi keskmisega sarnane ja 2035. aastaks püstitatud kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärk juba saavutatud.4

    Eesti on teinud suuri edusamme heitkoguste vähendamises: kümne aastaga on kasvuhoonegaaside heide vähenenud u 40% ja ressursikasutus paranenud. Kuid heidete kõrge tase Euroopa keskmisega võrreldes on üha enam teguriks, mis halvendab Eesti toodete ja teenuste konkurentsivõimet, eriti Skandinaavia riikides ja mõjutab seeläbi majanduse kasvuväljavaateid järgmistel aastatel.

    Eesti majandusarengu võimalused sõltuvad planeedi Maa keskkonnast ja selle ressurssidest. Palju on räägitud, et Maa taluvuspiire ületav eluviis, sealhulgas kliimasoojenemise põhjustamine, on tuleviku arvelt elamine. Ühes mahukamas ülevaateartiklis, mis sisaldab 22 kliimamuutuste majandusmõju käsitlevat analüüsi, tuuakse välja, et Maa keskmise õhutemperatuuri tõus 2,5 kraadi võrra vähendab globaalset sisemajanduse kogutoodangut 1,3% võrra.5 Hinnangud analüüsides erinevad (eri allikates varieeruvad hinnangud +2,3 protsendilt kuni –6,7 protsendini kogutoodangust), kuid mida suuremat soojenemist eeldatakse, seda suurem on majanduslik kahju ning kahju ajas kasvab. Hinnatud kahjud tulenevad ekstreemsetest ilmastikunähtustest põhjustatud kahjudest, näiteks taristu või saagi purustamisest tugevates tormides. Kaudsemad, kuid märkimisväärsemad kahjud võivad tuleneda toodangu vähenemisest. Näiteks on Eestis okaspuude kasv takerdunud ja seetõttu väheneb okaspuude metsavaru. Samuti on järjest enam perioode, mil puitu varuda pole võimalik. See omakorda vähendab tootlikkust ja kogu sektori tulevikuvõimalusi.6 Kuigi teadaolevalt ei ole empiiriliselt püütud mõõta kliimasoojenemise võimalikku mõju Eesti majandusele, siis analüüsid viitavad, et Eestis tõuseb õhutemperatuur kiiremini kui maailmas keskmiselt.7 Lisaks tähendavad Eesti tihedad kaubandussidemed naaberriikidega, et seal toimuvad kliimamuutused mõjutavad kõvasti ka Eesti majanduse käekäiku.

    Kestliku tuleviku mitu nägu

    Kuigi rohelise ülemineku lõppeesmärk on määratletud kliimaneutraalsuse saavutamisena, siis tulevikke, mis sellisele tingimusele vastavad, võib olla mitmeid ja erinäolisi. Siin on võimalik võtta appi stsenaariumid, mis neid võimalikke tulevikke kirjeldavad ja ühtlasi selgitavad ka teekondi, mis nendeni viivad. Selliste olevikku tulevikega ühendava sündmuste ahelaga saab määratleda ka otsustuskohti, mis sündmuste käiku ühes või teises suunas kallutada saavad.

    Keerukate protsesside puhul, mil stsenaariumi usutavust on keeruline hinnata, on üheks võimaluseks võtta vaatluse alla n-ö stsenaariumide arhetüübid ehk põhimõtteliselt erinevad tulevikuseisundid. Tuntud tuleviku-uurija James Dator on pakkunud välja neli arhetüüpset kujutlust tuleviku kohta: jätkuv kasv, ühiskonna kollaps, süvenev regulatsioon või ühiskonna olemuslik teisenemine.8 Sussexi ja Utrechti ülikooli teadlased on Datori käsitlust edasi arendanud ja pakkunud välja kolm arhetüüpset tulevikumaailma, millest igaüks püüab kestlikkuse saavutamist eri moel lahendada.

    Kuigi roheline üleminek on pikk protsess, näeme mõningaid elemente neist stsenaariumidest juba praegu. Eelkõige juhivad need tähelepanu, et praegustest valikutest suurte süsteemide kujundamisel sõltub suuresti, missuguses maailmas me mõne kümnendi pärast elame.

    „Missioon Maa“ stsenaariumi lähtekohaks on arvamus, et suured probleemid vajavad suuri lahendusi. Seda tulevikumaailma iseloomustavad tehnoloogilised megaprojektid nagu süsihappegaasi püüdmise ja ladustamise tehnoloogiate ulatuslik kasutamine. Katsetatakse hoogsalt geoinseneeria võtetega, paisates atmosfääri miljardeid sulfaadiosakesi, mis peegeldavad tagasi päikesekiirgust ja jahutavad sel viisil kliimat. Samuti eksperimenteeritakse maailmameres fütoplanktoni kasvatamisega, et õhust süsihappegaasi siduda. Linnastumisele lükatakse hoogu juurde, et võimaldada Maa laiaulatuslikku taasmetsastumist. Energiasüsteemis väljendub seesugune lähenemine näiteks tuumaenergia ja vesinikutehnoloogia hoogsas arendamises või siis ülisuure päikesepargi rajamises Sahara kõrbesse. Liiklussüsteem linnades jääks suuresti autokeskseks, kuid tulevikusõidukid on autonoomsed, ühendatud, elektrilised ja jagatud.

    „Ära tee kahju“ stsenaariumi keskmes on püüd tagada nii keskkonnasõbralikkus kui ka ühiskondlik õiglus. See on kollektiivse heaolu, kaasatuse ja tasakaalu poole püüdlev maailm. Loodusel on õigused ja kestlikkuse kava on üleilmne. Samuti keskenduvad riigid kodanike võimekuse toetamisele. Energiasüsteemis tähendab see haja­energiasüsteemide, energiaühistute ja tootevtarbijate esiletõusu. Kaasneb virtuaalsete elektrijaamade laialdane levik ning mikrovõrkude järkjärguline ühendumine. Liiklussüsteemis on esmatähtis õiglane ja taskukohane mobiilsus. Et selles maailmas toetatakse teistest enam ühistransporti, pälvivad palju tähelepanu arendused, mis tegelevad eri liikumisviiside sujuva ühendamisega.

    „Piisavuse“ stsenaarium näeb ette märgatavalt paiksemat eluviisi ja üritab olemasolevaid kohalikke ressursse parimal võimalikul viisil ära kasutada. Seetõttu on tähtsal kohal käitumuslikud uuendused energia- ja liiklusnõudluse juhtimiseks. Energiasüsteem toetub siingi taastuvenergiale, ent seda rakendatakse tihti „energiasaarte“ loomiseks ehk leibkondade täieliku energiasõltumatuse tagamiseks. Liiklussüsteemi üheks eesmärgiks on soodustada väiksemat mobiilsust parema linnaplaneerimise (15 minuti linn), aeglase elustiili propageerimise (nt öörongid), 3D-printerite kasutamise („disaini globaalselt, tooda kohalikult“) ja liitreaalsuse tehnoloogiate kaudu, et need jäljendaksid üha täiuslikumalt füüsilist kogemust.

    Kuigi roheline üleminek on pikk protsess, näeme mõningaid elemente neist stsenaariumidest juba praegu. Eelkõige juhivad need aga tähelepanu, et praegustest valikutest suurte süsteemide kujundamisel sõltub suuresti, missuguses maailmas me mõne kümnendi pärast elame. Keerukus seisneb selles, et paljud valikud sõltuvad tehnoloogilistest võimalustest. Nii riigid kui ka ettevõtted seisavad seetõttu raske valiku ees – kas investeerida nüüdistehnoloogiatesse või oodata ja teha panus sellele, et turule tulevad peagi uued ja eeldatavalt märksa tõhusamad lahendused. Esimese valiku riskiks on mööda investeerimise oht, kuid investeeringutega viivitamisel riskitakse konkurentsipositsiooni kaotusega.

    Dilemma on tõsine, sest praeguseks tööstuslikku kasutusse jõudnud tehnoloogiad on kliimaneutraalsuse saavutamiseks paraku ebapiisavad. Kliimaneutraalsuseni jõudmine eeldab läbimurdeid uute rohetehnoloogiate väljatöötamisel ja rakendamisel. Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) andmetel9 on ligikaudu pool tehnoloogiatest, mida vajame looduse sidumisvõimet mitteületava heitmetaseme saavutamiseks 2050. aastaks, alles varajases prototüübi või demonstratsiooni faasis.

    Roheinvesteeringud loovad uusi võimalusi

    Meie elu- ja majandustegevuse Maa taluvuspiiridesse seadmine ning kliimasoojenemise pidurdamine nõuavad nii üksikisiku käitumise muutust kui ka indiviidile pakutavate käitumisvõimaluste märkimisväärset ümberkujundamist. Teisisõnu, lisaks individuaalsele vastutusele elada säästlikumalt on samavõrd tähtis kestlikumaid käitumisvalikuid võimaldavate raamtingimuste loomine. Seda peegeldavad ka inimeste hinnangud. Eurobaromeetri küsitlusuuringu järgi teeb 48% Eesti elanikest juba teadlikult kestlikke ja kliima kaitset toetavaid valikuid. Samas küsitluses leiab 55% elanikest, et vajalik on toetavam poliitika ja 44% leiab, et tarvilikud on ettevõtete reformid, mis aitavad inimestel kestlikke valikuid teha.

    Igapäevaelus ja majanduses rakendatavad ning pidevalt arenevad tehnoloogiad avavad inimestele võimaluse säästlikumalt elada ja keskkonnajälge vähendada. Uute tehnoloogiate jõudsam väljatöötamine ja kasutusele võtmine võimaldab kujundada keskkonnahoidlikumaid käitumisharjumusi ning luua uuenduslikke lahendusi, mis toetavad tasakaalustatud suhet meie tegevuse ja loodusvarade säilitamise vahel. Samuti võib innovatsiooni tehnoloogiates ja tegutsemispraktikates luua võimalusi majandusarenguks ja konkurentsivõime parandamiseks.

    Roheline üleminek eeldab majanduses füüsilise kapitali – eelkõige seadmed, masinad, hooned – küllalt kiiret uuendamist, paiguti enne oma majandusliku eluea lõppu. Uued lahendused võimaldavad vähendada keskkonnamõju ja kasutada ressursse tõhusamalt, ideaaljuhul ka negatiivsest keskkonnamõjust täielikult vabaneda. Füüsilise kapitali keskkonnasäästlikuks arendamine võib kaasa tuua lainetusefekti – see ajendab ka teisi ettevõtteid ja tarbijaid eelistama rohelisemaid tehnoloogiaid, mistõttu keskkonda säästev mõju suureneb summaarselt. Samas võib arendusega kaasneda tagasilöögiefekt ehk kasutatavate ressursside hulk ja keskkonnakahju suurenevad summaarselt vaatamata paranevale tõhususele. Näiteks kiibitehnoloogiate areng võimaldab üha enam protsesse automatiseerida ning täpsemini ja säästlikumalt juhtida, kuid sellega kasvab kiirelt ka kiipide tootmiseks tarvilike haruldaste maavarade vajadus. Seega rohetehnoloogiad võimaldavad jätkusuutlikku käitumist, kuid inimestel ja majandusüksustel tuleb ka loodud säästliku käitumise võimalust järgida.

    Väiksema keskkonnamõjuga tehnoloogiate kasutuselevõtmine, nagu ka praegu kasutusel osalevate tehnoloogiate asendamine nende eluea lõpus, eeldab tähelepanuväärseid kulusid. Hinnangud rohepöördeks tarvilike investeeringute suuruse kohta jõuavad üldjoontes sarnasele järeldusele, et täiendav investeerimisvajadus kiireneb ja jõuab haripunkti 2030. aastaks ning seejärel taandub järk-järgult 2050. aastaks. Eesti roheinvesteeringute vajalikuks mahuks suhtena SKTsse on hinnatud umbes 4% aastani 2030, umbes 2% perioodil 2031–2040 ja kuni 1% perioodil 2031–2040.10 Eesti ettevõtted teevad roheinvesteeringuid küllaltki usinalt, aga praegu tehtavatest investeeringutes ei piisa, investeeringud peaksid olema pea kaks korda suuremad.

    Suure investeerimisvajaduse valguses peaksime samavõrra tähelepanu pöörama oodatavatele tuludele. Investeeringud kestlikku majandusarengusse elavdavad majandust. Arenguseire keskuse11 hinnangute järgi toob iga rohelisemase majandustegevusse investeeritud euro kaasa majanduse kogutoodangu kasvu 1,2 euro võrra ning 20 senti täiendavaid maksutulusid avalike teenuste pakkumiseks. Investeeringud elavdavad majandust seda enam, mida rohkem saab roheinvesteeringute tegemisel kasutada Eesti päritolu tooteid ja teenuseid. Seega on rohelise üleminekuga kaasnev positiivne mõju Eesti majandusele ja konkurentsivõimele seda suurem, mida rohkem suudame rohetehnoloogiate arenduses ise kaasa lüüa. Lisaks otseselt investeerimise elavdavale mõjule tekivad roheinvesteeringute tulemusel ka uued suure ekspordipotentsiaaliga tooted ja teenused.

    Hiljutise analüüsi järgi12 peituvad Eesti suurimad võimalused liha alternatiivide tootmise, tehisaru ja masinõppe, sardsüsteemide ja kiibitehnoloogiate, vesinikutehnoloogia, biorafineerimise ja rakutüvede digitaliseeritud arendamise tehnoloogiate väljatöötamises. Ärivõimalusi neis valdkondades pakub eelkõige teadus- ja arendustegevus eesmärgiga luua eksporditavaid tehnoloogiaid või tooteid, kuid ärivõimalusi peitub ka nende tehnoloogiate kohalikus kasutamises.

    Lisaks tehnoloogiate arendamisega seotud ebakindlusele toovad Eesti ettevõtted Euroopa Investeerimispanga uuringu järgi roheinvesteeringuid takistavate teguritena kõige sagedamini välja ebakindluse regulatsioonide ja maksustamise osas ning oskuste ja teadmiste puuduse (mõlemal puhul 40% ettevõtetest) ja investeerimistegevuse maksumuse ja kulud (38% ettevõtetest).13 Viimase teguri osas võib avaliku sektori pakutav maksude-toetuste süsteem olla ettevõtetele hädavalikuks võimaldajaks ja stiimuliks investeeringute tegemisel. Rohepööre on oma olemuselt paratamatult suuremahuline riigi sekkumine vabaturumajandusse.14 Varasemate analüüside kohaselt on rohepöördeks vajalike investeeringute suurusjärk ja jaotus 1 euro avalikust sektorist ja 3 eurot erasektorist.15 Riigi tugi on eriti tähtis ka rohetehnoloogia arendamisega seotud ettevõtetele, kus arendustsükkel on pikk, riskid kõrged, kuid ka potentsiaalne tulu võib olla suur. Siiski on riigi toetus ettevõtete teadus- ja arendustegevusele olnud Eestis siiani üle kolme korra väiksem kui OECD riikide keskmine.

    Kuigi rohepöördega kaasnev loov lammutamine16 võib olla majandusele hea, ei saa üleminekuperiood mitmetele sektoritele olema valutu ning toob teravalt esile põlvkondade ja ühiskonnakihtide vahelise õigluse küsimuse. Majanduse kestlikule arenguteele seadmise perioodil kahanevad rahva võimalused kaupu ja teenuseid tarbida, sest kiire investeerimine jätab vähem raha tarbimiseks.

    Eurobaromeetri küsitlusuuringule tuginedes on pea pool Eesti elanikest teadvustanud kliimasoojenemise ja majandusarengu väljavaadete seosed – 53% nõustub, et kliimamuutustest tingitud kahjuga seotud kulud on palju suuremad kui rohepöördeks vajalikud investeeringud, ning 51% on päri, et kliimameetmete abil saab edendada innovatsiooni, mis suurendab ettevõtete konkurentsivõimet.

    Vaja on määrata prioriteedid

    Arusaam rohelise ülemineku vajalikkusest paistab olevat üldtunnustatud, kuid oleme selle teekonna alguses ning vaja on head plaani – eriti olukorras, kus üldine majanduslik kindlustunne on kehv ja lähitulevik paistab hallides toonides. Keerulistel aegadel investeeringute tegemine soodsama tuleviku loomiseks nõuab pädeva plaani kõrval ka hulga julgust ja optimismi. Samuti on selge, et uute kohustuste seadmine üksnes inimeste ja ettevõtete õlgadele toob varem või hiljem vastuhaku igale rohelisele sammule. Avalikus poliitikas on seega kätte jõudnud otsuste tegemise aeg. Kliimaministeeriumi eestvedamisel loodetakse 1. jaanuarist 2025 jõustada uus väljatöötamisel olev kliimaseadus, mis peaks olema üks nurgakivi Eesti säästvama majandusmudeli kujundamisel. Energeetika valdkonnas on kujundamisel energiamajanduse arengukava, mis peab muu hulgas tagama, et Eesti elus ja majanduses tarviliku energia tootmise ja tarbimise keskkonnamõjud oleksid vastuvõetavad.

    Kestliku arengu ja rohelise üleminekuga tehnoloogiad konkureerivad omavahel ja paljudes valdkondades ei ole selge, milline saab olema läbimurdeline lahendus. Vastust ootab küsimus, kui julgeid panuseid alles arendusfaasis tehnoloogiatele teha. Aga teha on neid vaja, kui Eesti ei soovi leida end olukorrast, kus peame kogu vajaliku rohetehnoloogia ja selle saadused importima, sest me pole ise midagi arendanud ega uutele lahendustele turgu loonud.

    Kuigi meie keskkonnajälg ületab Maa taluvuspiire mitmes eluvaldkonnas, pole optimaalne püüda riigi sekkumisega üheaegselt kõigis valdkondades soovitud tulemusi saavutada. Pigem peaks suunama piiratud ressursid valdkondadele, kus nende mõju ühiskonnale ja majandusele on kõige märkimisväärsem. Kõlab lihtsalt, kuid teadmispõhise valiku tegemine on keeruline, sest vajame sügavamat arusaamist, kus meie pingutused avaldavad maksimaalset mõju, toetades samal ajal nii keskkonnakaitset kui ka majandusarengut.

    Valikute kaalumisel on keskne küsimus, kas meetmetega motiveeritakse olemasolevate tehnoloogiate ja praktikate keskkonna- ja kliimamõju vähendamist või uute ja murranguliste tehnoloogiate arendamist ning kasutuselevõttu. Eespool kirjeldatud stsenaariumide puhul tähendab see kas ja kuidas jagada jõupingutused madalamal rippuvate viljade noppimise („Ära tee kahju“) ja uutele lahendustele lootmise („Missioon Maa“) vahel. Samal ajal on olemas ka kasinamat ja kohalikumat eluviisi kirjeldav stsenaarium „Piisavus“ ning selle valikud, kuid need ei ole Euroopas laiaulatuslikku toetust leidnud.

    1 Annela Anger-Kraavi, Rohelise ülemineku ühiskondlikud eeldused ja stsenaariumid. – Riigikogu Toimetised 2023, nr 47.

    2 Eurobaromeetri uuring. https://europa.eu/eurobarometer/surveys/detail/2954.

    3 Kasvuhoonegaaside inventuur. Kliimaministeerium 2023.

    4 Rohepöörde trendid ja stsenaariumid Eestis. Raport. Arenguseire Keskus, Tallinn 2023.

    5 Richard S. J. Tol, The Economic Impacts of Climate Change. – Review of Environmental Economics and Policy 2018, 12(1), lk 4–25.

    6 Ain Alvela, Kliima soojenemine asendab Eesti okasmetsad lehtpuudega. – Maaleht 26. IV 2018.

    Ari Venäläinen, Ilari Lehtonen, Mikko Laapas et al., Climate change induces multiple risks to boreal forests and forestry in Finland: A literature review. – Glob Change Biol. 2020, 26, lk 4178–4196.

    7 Kliimamuutused ja Eesti: mida peab teadma ja mida ette võtma. Tartu Ülikool 3. IV 2023.

    8 Jim Dator, The knowledge base of futures studies 1996.

    9 Net Zero by 2050 – A Roadmap for the Global Energy Sector. International Energy Agency 2022.

    10 Siim Meeliste, Lauri Tammiste, Olavi Grünvald, Kerli Kirsimaa, Karina Suik, Madis Org, Eesti kliimaambitsiooni tõstmise võimaluste analüüs [Võrguteavik]. Finantsakadeemia, Stockholm Environment Institute, Tallinn 2019.

    11 Rohepöörde trendid ja stsenaariumid Eestis. Raport. Arenguseire Keskus, Tallinn 2023.

    12 Samas.

    13 EIB investment survey 2022: European Union overview. European Investment Bank, & Ipsos Public Affairs 2022.

    14 Annela Anger-Kraavi, Rohelise ülemineku ühiskondlikud eeldused ja stsenaariumid. – Riigikogu Toimetised 2023, nr 47.

    15 Siim Meeliste, Lauri Tammiste, Olavi Grünvald, Kerli Kirsimaa, Karina Suik, Madis Org, Eesti kliimaambitsiooni tõstmise võimaluste analüüs [Võrguteavik]. Finantsakadeemia, Stockholm Environment Institute, Tallinn 2019.

    16 Termini creative destruction, ’loov lammutamine’ võttis kasutusele Austria majandusteadlane, hilisem Harvardi ülikooli professor ning silmapaistev innovatsiooniteoreetik Joseph A. Schumpeter (1883–1950).

     

  • Vegankapitalism ja veganpesu ehk Protesti kaubastamine

    KADRI AAVIK, KADRI TAPERSON, SAARA MILDEBERG

    Detsembrikuu Müürilehes küsib Maris Pedaja: „Kas neoliberaalses majanduses on võimalik robinhoodilikult rohereformida?“1 Siinses artiklis keskendume probleemidele, millega seisab neoliberaalses ja kapitalistlikus süsteemis silmitsi veganlus. Praeguseks on veganlus liikunud järjest enam peavoolu suunas ja pigem sobitunud kui vastandunud kapitalistliku ühiskonnakorraldusega – suundumus, mille tagajärjed võivad olla vägagi problemaatilised. Mida selline normaliseerumine veganluse ja veganite jaoks tähendab ning kas ja kuidas aitab see loomasõbralikuma ühiskonna poole liikuda?

    Veganlus kui nišitarbimine

    Peavoolumeedias ja tavateadvuses kujutatakse veganlust enamasti kui depolitiseeritud individuaalset toidu-, elustiili- või tarbimisvalikut, mis ei ole seotud ebavõrdsuse, võimuhierarhiate ja struktuurse vägivallaga.2 Vaatamata sellele, et paljud veganid ja loomaõiguslased sellise kuvandiga ei nõustu ning mõtestavad veganlust kui filosoofiat või sotsiaalse õigluse küsimust, väljendub veganlus tänapäeval tüüpiliselt just alternatiivsete tarbimisvalikute kaudu.

    Nii veganid ise kui ka paljud teised tarbijad peavad täistaimseid tooteid eetilisemaks kui loomseid, kuna nende tootmine ei hõlma loomade tahtlikku kahjustamist. Kui aga süveneda iga ampsu taga olevasse keerulisse tootmis-, töötlemis- ja transpordivõrgustikku, siis selgub, et see eeldus ei pruugi paika pidada. Näiteks ei pruugi vegantoit olla tingimata julmusevaba, kui selle tootmise mõned või kõik etapid põhinevad keskkonna või tööjõu ekspluateerimisel – eriti globaalses lõunas – nii, nagu on näiteks täheldatud veenõudlike avokaadode ja mandlite, erosiooni põhjustava kinoakasvatuse ja orangutanide elupaiku hävitava palmiõli tootmise puhul. Seega on mõningatelt täistaimsetelt toodetelt leitav silt „julmusevaba“ enamasti eksitav ja lihtsustav. Muidugi ei kuulu taimsed toiduained ainult veganite toidulauale, aga kriitikavaba „vegankapitalism“3 või „vegantarbimine“4 sobib hästi kehtivasse kapitalistlikku süsteemi, tehes veganlusest järjekordse tulutoova äri.

    2030. aastaks ennustatakse taimsete toodete tööstuse ligi 30 miljardi dollarilist kasvu võrreldes 2020. aastaga.5 Seejuures on järjest suurenev osa sellest turust liha- ja piimaettevõtetel, kes arendavad ja müüvad täistaimseid tooteid. See aga ei tähenda sugugi, et liha- ja piimatööstus selle võrra kahaneks. Vastupidi, see on kasvutrendis: aastaks 2030 ennustatakse globaalse lihatarbimise 14% kasvu võrreldes 2020. aastaga.6

    MTÜ Loomus korraldatud degusteerimine 22. augustil 2022 ülemaailmse taimse piima päeval Balti jaama turul.

    Kuigi veganlus on järjest enam liikunud peavoolu suunas, tuleb paraku nõustuda ka 2022. aastal Tallinnas toimunud loomaõiguste konverentsil kõnelenud loomaõiguslastest inimgeograafi Richard White’i7 hinnanguga veganluse väljavaatele maailma muuta: vaatamata veganluse populaarsuse kasvule ei ole toimunud loomi väärkohtleva tööstuse allakäiku, vaid veganlusest on pigem saanud kapitalismi tööriist, veel üks viis ettevõtete kasumi suurendamiseks.8 Seejuures on tagaplaanile jäänud veganluse kriitiline potentsiaal inimeste ja loomade vaheliste suhete murranguliseks ümbermõtestamiseks.

    Veganluse vaidlustamise neoliberaalses kontekstis teeb keerukaks see, et alternatiivne toidutarbimine on üks veganluse nähtavamaid külgi ja silmakirjalik oleks selgitusteta nuriseda, sest alternatiivne on jõudnud peavoolu. Nii on tänapäeval vähemalt lääne linnades võimalik valida mitmekümne sordi lehmapiimaasendaja ja taimse juustualternatiivi vahel, mis on valmistatud kaerast, sojast, riisist ja mandlitest. 2023. aastal luges loomade eestkoste organisatsioon Loomus taimse piima väljakutse raames Tallinna kaubanduses kokku 168 taimset piima. Kuid nende toodete rikkalik valik ei tähenda sugugi, et veganlusest on enamiku inimeste silmis saanud tõsiseltvõetav alternatiiv loomsele toitumisele. Olukorda kontrollib siiski loomsete toodete tööstus ja neid toetavad institutsioonid, neid taimseid tooteid ei ole lubatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2013. aasta määruse9 kohaselt piimaks ega piimatoodeteks nimetada, kuna vastavad nimetused on reserveeritud vaid loomsetele toodetele. See määrus, mille rakendus jõudis meie kaubandusse kaheksa-aastase hilinemisega, on heaks näiteks sellest, kuidas võimukad institutsioonid toetavad ohtu tunnetavate liha- ja piimatöösturite huve ning takistavad üleminekut jätkusuutlikumale taimsele toidusüsteemile.

    Mis on veganpesu?

    Kliima- ja keskkonnakriisi tõttu on viimastel aastakümnetel märksõnadeks saanud jätkusuutlik eluviis ja ökoloogilise jalajälje vähendamine, mille poole püüdlemine on normaliseeritud. Siiski esineb nendes küsimustes suur lõhe sõnade ja tegude vahel ning seda just paljude ettevõtete tegevuses.

    Kurikuulsat terminit „rohepesu“ olevat esimest korda kasutanud USA keskkonnaaktivist Jan Westerveld oma 1986. aasta essees, kus ta kritiseeris hotellide teguviisi panna üles silte, mis kutsuvad külalist keskkonnasäästlikkuse nimel üles vett säästma ja rätikut uuesti kasutama.10 Tegelikult aga võidab eelkõige ettevõte ise, kuna raha kulub pesupesemisele vähem. Sellise küünilise „keskkonnateadlikkuse“ kirjelduseks saigi rohepesu: kui näiliselt tehakse keskkonnale teene, kasu saab aga eelkõige ettevõte ja vastutus langeb tarbijale.

    Kuidas on seotud veganlus ja rohepesu? Ka veganlusest on saanud toidutootjatele kasulik vahend rohepesuks. Kliimakriisi taustal on paljud liha- ja piimatootjad hakanud loomsete toodete müügi suurendamiseks tootma ka taimseid tooteid ning turundama neid tervislike, „loomulike“ ja jätkusuutlikena, toetudes seostele, mida inimesed loovad nende märksõnade ning taimede ja taimsete toodete vahel.11 Seega, taimsed tooted ja isegi veganlus võivad olla lihatöösturite ning ka muude ettevõtete ja institutsioonide jaoks kasulikud tööriistad oma asja edendamiseks, isegi kui nende põhimõtted ja tegevus ei ühti veganluse eesmärkidega. Seda nähtust on nimetatud veganpesuks.12 Lisaks kasumile orienteerituse kibedale maitsele on suurtootjate veganpesu kõrval­efekt väikeettevõtete (mida enamik vegan­ettevõtteid on) vähenenud võimalus silma paista ja müüa.

    Veganpesu aitab ettevõtetel ja institutsioonidel juhtida tähelepanu eemale oma ebaeetiliselt ja jätkusuutmatult tegevuselt13 ning ettevõtetel oma kasumit suurendada. Muuseas, seda üsna uut mõistet on algselt kasutatud mitte äritegevuse, vaid poliitiliselt pingeliste rahvusvaheliste suhete taustal. Mõiste autori Esther Allouni kriitilises käsitluses tähistab veganpesu olukorda, kus Iisrael turundab end looma- ja vegansõbraliku riigina ning selline veganpesu aitab Iisraelil end esile tõsta moraalse ja progressiivse riigina, muu hulgas õigustades Palestiina okupeerimist.14

    Veganluse teekond radikaalsusest peavoolu

    Viimaste kümnendite jooksul on toimunud märkimisväärsed muudatused ka veganite ja loomaõiguslaste endi seas.

    Veel mõniteist aastat tagasi oli veganite hulgas tüüpiline, et üksteisele õpetati igal võimalikul juhul kõike, mis seostus kliimamuutuse ja loomatööstuse seostega, monokultuuride ja muundatud seemnete ohtlikkusega, pakendivabadusega, geriljaaiandusega ja näiteks kodulähedaste väiketootjatega. Tuletati meelde, et elame maailmas, mida suuresti valitseb korporatiivne lobi, mis reostab keskkonda, standardiseerib toitu ja manipuleerib loodusega. Rõhutati, et me peame teadma, kust meie toit tuleb, mis äritehingud selle taga on, võeti sõna kogunemistel ja kliistriga kokkuliimitud ise välja antud ajakirjades, mis meenutasid radikaalsete vastupanuliikumiste väljaandeid. Ära kasuta köögitehnikat, kasuta oma käsi ja õpi süüa tegema, kirjutati – mõeldes seda sõna-sõnalt, aga samas rõhudes südametunnistusele –, et süsteemiga kaasajooksmine ei too kaasa põhjalikke ühiskondlikke muutusi. Tõsiseltvõetav vegan oli see, kes oskas ise lihtsatest koostisosadest süüa teha, hoidistada, prügisukelduda, harrastas freeganlust15 ja üritas üldiselt võimalikult palju tegutseda väljaspool rõhuvaid struktuure.

    Ajapikku on aga peavoolukultuurile vastandumine ja selle kitsaskohtade vaidlustamine vähenenud. Praegu kohtame veganeid ja loomaõiguslasi, kes kirjutavad projektitaotlusi, saamaks oma tegevusele rahastust riiklikest vahenditest ja teevad sisseoste supermarketis, ehkki see on koht, mida varem vaat et tapamajaga võrdsustati. Veel enam, veganid peavad ise supermarketeid, kuigi meenutades Läätse (2016–2016) ja Rohevalikut (2021–2022), siis Eestis mitte eriti edukalt.

    Peavoolu sisenedes on veganlus hakanud üha enam ühilduma valdavate sotsiaalsete normidega, kaotades seeläbi pöördelist potentsiaali. Need suundumused peegelduvad ka kollektiivsel tasandil. 2010. aastate alguseks võis Euroopa ja ka paljude teiste lääne loomaõigusliikumiste puhul märgata äärmuslike süsteemivastaste sõnumite taandumist. Organisatsioonid vaidlustavad üha vähem sisemisi hierarhiaid ja veganlusest on saanud pigem nišš kapitalistlikus ühiskonnakorralduses. Peavoolustumise käigus ja selle poole püüeldes on liikumises järjest populaarsemaks saanud efektiivne altruism, utilitaristlikul filosoofial põhinev maskuliinne aktivismistrateegia, mis kvantifitseerib kannatusi, kutsub üles annetama vaid võimalikult „efektiivsetele“ organisatsioonidele ja aktivismi vormidele ning vähendab võimalusi intersektsionaalseks aktivismiks, mis põimib erinevaid sotsiaalse õigluse püüdlusi. 16

    Lõpetuseks: vegankapitalismist intersektsionaalse veganluseni

    Ühelt poolt võib veganluse peavoolustumise üle rõõmustada: veganlus on saanud ühiskonnas järjest nähtavamaks ja vastuvõetavamaks ning veganiks hakkamine on paljude jaoks materiaalsest ja sotsiaalsest seisukohast hõlpsam kui kunagi varem. On tänuväärne, et veganitel on liitlasi,17 kes taimseid tooteid tarbides nõudlust suurendavad ja selle kaudu ka oma teistsuguse tuleviku eelistustest märku annavad. Aga just jõulukuul on paslik meenutada, et vaid ostukäitumise kaudu on keeruline saavutada positiivset muutust. Ei piisa peamiselt tarbimisvalikute kaudu väljenduvast veganlusest kui isiklikust praktikast, vaid vaja on institutsionaalset muutust: riik ja institutsioonid (eelkõige haridus- ja meditsiinisüsteem) peavad toetama jätkusuutlikumat ja vägivalda vähendavat eluviisi. Selleks et jõuda laiapõhjalisema muutuseni peab veganlus olema intersektsionaalne ehk teisisõnu, lõimitud teiste sotsiaalse õigluse küsimustega.

    Ka Richard White, kes on viimastel aastatel pühendunud anarhismi, veganluse ja feminismi kokkupuutepunktide uurimisele ja nende ideede rakendamisele, on veendunud, et praegu lääne ühiskonnas leviv taimetoitlus, mida vahel kiputakse revolutsiooniks kutsuma, on eetilisest veganlusest kaugel – selle eesmärgid on hägustunud või lahtunud. Ta kutsub üles võitlema neoliberaalse majandussüsteemi vastu, mis veganlust kaubastab ja turuloogikale allutab. Algupärase veganluse juurde naasmiseks tehtud viiest ettepanekust on siinse artikli raames eriti asjakohased kaks: astuda vastu veganeid halvustavatele stereotüüpidele, mis jätavad veganlusest mulje kui millestki keerulisest ning lähtuda oma mõtetes ja tegudes täieliku vabastamise poliitikast, mis tähendab nii loomade, ökosüsteemide kui inimeste endi vabastamist valitsevast inimeste ülemvõimust, et praktiseerida võrdsusel, konsensusel ja vabatahtlikkusel põhinevat ühiskonna organiseerimise viisi.18 Praktilise meetmena pakub ta rahakotiga hääletamise asemel ruumi hõivamist informatsiooni ja demonstratsioonidega ehk veganite parim liitlane ei ole mitte see, kes tekitab poes viimase taimse majoneesi ära ostmisega nõudlust vegantoodete järele, vaid see, kes oma poolehoidu avalikus ruumis valjuhäälselt kuulutab.

    1 Maris Pedaja, Kas neoliberaalses majanduses on võimalik robinhoodilikult rohereformida? – Müürileht 2023,135.

    2 Eva Haifa Giraud, Veganism: Politics, practice, and theory. Bloomsbury Publishing 2021, lk 140.

    3 Samas, lk 129.

    4 Richard White, A call for vegan anarchist geographies. And four other ways to reassert the radical praxis of veganism. P. Hodge, A. McGregor, S. Springer, O. Véron, R. White (toim), Vegan geographies: Spaces beyond violence, ethics beyond speciesism. Lantern Publishing & Media 2022, lk 27.

    5 Plant-based Foods Market to Hit $162 Billion in Next Decade, Projects Bloomberg Intelligence. Press announcement. Bloomeberg 11. VIII 2021.

    6 Meat. OECD-FAO Agricultural Outlook 2021-2030. OECD 5. VII 2021.

    7 Richard White, Capitalism and the Commodification of Animals: The Need for Critical Vegan Praxis, Animated by Anarchism. Nibert, D. (toim), Animal Oppression and Capitalism 2017, 2. Praeger Press, lk 279.

    8 Richard White, Reasserting the Radical Praxis of Veganism in the Capitalocene: some thoughts and reflections. – Youtube 6. V 2023.

    9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1308/2013, 17. detsember 2013 , millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007.

    10 Jim Motavalli, A History of Greenwashing: How Dirty Towels Impacted the Green Movement. – Daily Finance 12. II 2011.

    11 Eva Haifa Giraud, Veganism: Politics, practice, and theory. Bloomsbury Publishing 202, lk 140.

    12 Esther Alloun, Veganwashing Israel’s dirty laundry? Animal politics and nationalism in Palestine-Israel. – Journal of Intercultural Studies, 2020, 41(1), lk 24–41.

    13 Laura Hall, Veganwashing: Leather, Fast-food Chains and Beauty Giants. – Green Uproot 17. I 2023.

    14 Esther Alloun, Veganwashing Israel’s dirty laundry? Animal politics and nationalism in Palestine-Israel. – Journal of Intercultural Studies, 2020, 41(1), lk 24–41.

    15 Freeganluse harrastajad hangivad ja tarbivad toiduks äravistatud taimset toitu, protesteerides seeläbi ületarbimise ja resursside raiskamise vastu.

    16 Carol J. Adams, Alice Crary, Lori Gruen (toim), The Good it Promises, the Harm it Does: Critical Essays on Effective Altruism. Oxford University Press 2023.

    17 Nii, nagu kväär-liikumises räägitakse liitlastest (vt. nt Taavi Koppel, Kuidas olla LGBT kogukonna liitlane? 15 ideed. – Feministeerium 20. XI 2020), on ka vegan-liitlane keegi, kes ei kuulu ise kogukonda või rühma, kuid toetab seda.

    18 Richard White, A call for vegan anarchist geographies. And four other ways to reassert the radical praxis of veganism. Lantern Publishing & Media 2022.

    Saara Mildeberg, Kadri Taperson, Anarhistlik vegangeograafia. – Sirp 6. V 2022.

     

  • Kas ringmajandus ehituses on ulme või lähiaja tegelikkus?

    MARGIT RÜÜTELMANN

    Teadus- ja arendusprogrammi „LIFE“ integreeritud projekti „BuildEST“ raames uuris Eesti Ringmajandusettevõtete Liit koos Tallinna tehnikaülikooli ja maaülikooliga, mil määral suudetakse praegu renoveeritavatest ja lammutatavatest hoonetest saadud materjali uuesti kasutada.1 Et mõista, milliseid ehitusjäätmeid meil on ning millised on nende käitlemise võimalused, kaardistati kahekümnes lammutamisele ja kahekümnes renoveerimisele määratud hoones ehitusmaterjalid ja -elemendid ning hinnati nende ringlusse võtmise võimalusi.

    Lammutamise või renoveerimise käigus tekkivate jäätmete vähendamine ei ole seni olnud ehitussektori prioriteet – tähtsam on olnud objektide valmimise kiirus ja rahaline kulu, mitte niivõrd ressursside parem kasutamine.

    Samuti ei utsita kehtivad regulatsioonid rohkem pingutama kui minimaalselt, hõlmates jäätmete liigiti kogumist, ladustamist, purustamist ja täitena taaskasutamist. Seetõttu ei pöörata ka lammutamisel materjalidele rohkem tähelepanu ning on tavaline, et neid kahjustatakse sellisel määral, et edasine korduskasutamine osutub võimatuks ja tulutuks.

    Kahjuks juhtub tihti, et läbimõtlematu tegevuse käigus hävivad või muutuvad kasutuskõlbmatuks ka need elemendid ja materjalid, mida saaks mõnel teisel objektil kasutada. Lihtsamalt öeldes: selmet toota vaheseinaks uusi aeroc-plokke, võiks samaks otstarbeks kasutada teise ringi silikaattellist. Hävima kipub ka kasutuskõlbulik väärtuslik materjal – palgid, prussid, paekivi, trepikäsipuud, tammeparkett, põrandaplaadid ja muud viimistluselemendid –, mida saaks edukalt kasutada ajalooväärtusega hoonete restaureerimisel, kuhu muidu on ajastutruid koopiaid raske leida või kulukas valmistada.

    Kui käitleme ehitus- ja lammutusjäätmeid valesti, teeme kurja loodusele ja kaudselt ka oma tervisele, seetõttu on vaja, et ringmajandus jõuaks ka ehitusse ja seda juba toote disainimisest alates. Materjalid ja detailid, mida praegu ehitamisel kasutame, peaksid olema vastupidavad, kvaliteetsed ja ajas kestvad, kuid ka sellised, et neid saaks uuesti kasutada, uuesti ringlusse suunata. Vältida tuleks jäätmete ladestamist või põletamist.

    Üks suur võimalus on teise ringi materjalide kasutamine uutes materjalides, näiteks tetrapakkidest saaks toota ehitusplaate. Sellisele innovatsioonisuunale pööravad ringmajanduse eksperdid järjest enam tähelepanu.

    Niisiis on eesmärk otsida võimalusi, kuidas hoida materjalid võimalikult kaua kasutuses ja ringluses. Uuringus otsisime lahendusi kitsaskohtadele, mis kaasnevad praegu hoonete lammutamisel või ümberehitamisel tekkivate materjalidega. Vaatasime, missugused materjalid on eri tüüpi ja eri ajastute hoonetes ning missugused on meie võimalused, võimed ja teadmised need ringlusse suunata.

    Mõistemängud

    Septembri lõpus toimus ringmajanduspäev,2 mis oli sel aastal pühendatud ehituse valdkonna ees seisvatele ülesannetele ja võimalustele, seal aasiti ka omajagu valdkonnaterminite üle. Naera või nuta, aga ka laval ja hiljem ringsõidul kasutati mõisteid läbisegi ja mõnikord ka vääralt. Näiteks kasutatakse sõna „taaskasutus“ valdavalt positiivses võtmes, aga tegelikult tähendab see ka materjalide tagasitäidet ja põletamist, mis on jäätmepüramiidi järgi peaaegu kõige väiksema lisaväärtusega tegevus. Sellest keskkonnavaenulikum on veel ainult ladestamine.

    Kliimaminister Kristen Michal tõi ringmajanduspäeva tervituskõnes välja, et üks põhimõtteline muudatus, millega peame tegelema, on ringmajanduse ja ehituse kokkutoomine. Minister rõhutas, et vajame põhimõttelist muudatust: hoonete lammutamine ja renoveerimine ei tähenda tekkivate jäätmetega tegelemist, vaid eri materjalideks eraldamist ning nende uuesti kasutusele võtmist. Ehitusmaterjali tuleb suhtuda nagu Lego klotsidesse – ühe ja sama klotsiga saab parandada vana või ehitada hoopis uue hoone.

    Kõik algab kavandamisest

    Ehitusmaterjalide ringlusele tuleb mõelda juba enne lammutama või renoveerima hakkamist. Üks võimalus on enne tööde algust koostada hoone aruanne, kus määratletakse materjalid ja detailid, nende üldine seisund ja kogus ning võimalus neid uuesti kasutada. Sellise auditi eesmärk on juhtida tekkivate jäätmete liigiti kogumist ning vähendada lahtivõetavate materjalide raiskuminekut. Näiteks Norras on säärase aruande koostamine alates 2023. aasta juulist suuremate hoonete puhul kohustuslik. Ringmajandusettevõtete liidu, tehnikaülikooli ja maaülikooli loodud mudeli põhjal leiti, et heas sisukas aruandes tuleb korduvkasutatavad materjalid ja elemendid ning ringlusse sobilikud jäätmed määrata hoone, hoone osa, korruse vms kaupa. Lisaks tuleb nimetatud elementide, materjalide ning jäätmete täpne asukoht märkida hoone plaanile, vaadetele või fotodele. Ära tuleb määrata võimalik edaspidine käitlemisviis: korduskasutus, ringlussevõtt, taaskasutus, purustamine, ladestamine. Lisaks tuleb välja pakkuda võimalikud edasised kasutajad, käitlejad ja/või turg.

    Jäätmetekke keskmine jaotus jäätmekategooriate kaupa 2007–2011.

    Materjalipank

    Pärast auditi koostamist ja korduskasutuseks sobivate materjalide ja elementide ettevaatlikku lahtivõtmist tuleb need ilmastikukindlalt hoiustada. Selleks on võimalik luua materjalipangad, mis on ühest küljest vahelaod, teisalt peetakse seal arvet materjalide üle ning jagatakse infot. Sellised materjalilaod on praegu näiteks säästva renoveerimise infokeskusel Tallinnas ja Paides, kus hoitakse n-ö antiigi väärtusega ehitusmaterjale iseehitajatele. Ajal, mil kogu Euroopa tegeleb 1970. aastatel alguse saanud masshoonestuse massrenoveerimisega, tuleb hakata otsima lahendusi ka uuema materjali suurtes kogustes ringlusse laskmiseks ja kaasata arhitektid, projekteerijad, ehitajad ning kinnisvaraarendajad.

    Ehitusmaterjalide ja -elementide korduskasutamine eeldab nii füüsilisi kui digitaalseid materjalipanku. Seni on renoveerimisel ja lammutusel tekkivaid materjale kasutanud väike hulk huvilisi, üksteist leitakse kuulutuste kaudu ühismeediast või ka renoveerimishuvilisi siduvatest võrgustikest. Selline korraldus eeldab asjahuviliste kiiret reageerimist, samuti omaniku valmisolekut tegeleda materjali ladustamise, sorteerimise ja reklaamimisega.

    Füüsilised materjalipangad massrenoveerimise ja -ehituse tarbeks on uudne ärimudel, mida katsetatakse nii meil kui mujal. Norras avati selle aasta märtsis üks Euroopa suuremaid materjalide vahe­ladusid (Ombygg), Tartus avati oktoobris ringrenoveerimise europrojekti toel ehitusmaterjalide ringkasutuspank. Tartus valmib ka digitaalse materjalipanga kontseptsioon, mida saab kasutada üle kogu Eesti. Tallinna ringmajanduse projektiga kujundatakse jäätmejaamad ümber ringmajanduskeskusteks, kus asuvad ka parandustöökojad. Uuendatud on Paljassaare ja Pääsküla jäätmejaamu, valmimas on uued ringmajanduskeskused Lillekülla ja Lasnamäele.

    Lisaks ootavad lahendamist nii seaduste kui ka tehnilised puudujäägid, täiustada tuleb ehitamise nõudeid ja korduskasutatavate elementide dokumentatsiooni.

    Silmas tuleb pidada, et ehitusmaterjalide ja -elementide korduskasutus on keskkonnasõbralikum, sest nii ei muutu materjal jäätmeks. Selliselt on võimalik kord juba toodetud, transporditud ning ehitisse paigaldatud ressurssi ja potentsiaali kõige jätkusuutlikumal viisil edasi kasutada. Nii väldime ka käitlemisega kaasnevat keskkonnamõju ning kulutusi, samuti muudab see hoone ehituse paikkondlikumaks, sest materjalid tuuakse lähedal olevatest materjalipankadest.

    Võimalusrohked materjalid

    Uuringus loodud mudelis käsitletud hoonete valimisel lähtuti nii hoone funktsioonist – lasteaed, kool, talveaed, tootmis- ja laohoone, militaarobjekt, laut ning kaevumaja – kui ka seisukorrast, ehitusaastast ning materjalidest. Eesmärgiks võeti analüüsida võimalikult mitmekesiste ehitusmaterjalide ja -elementide korduskasutust.

    Leiti, et pisut üle poole analüüsitud hoonete lammutamisel tekkivatest jäätmetest on mineraalsed, s.t betoon, tellised, keraamika. Niisiis tekib lammutamisel ja renoveerimisel kõige enam betoonelemente ja -jäätmeid. Peamiselt on korduskasutusse võetavad raudbetoonelemendid, eelkõige seina- ja vahelaepaneelid, ning väiksemas mahus trepimarsid ja -mademed.

    Need hoone osad on võimalik loovalt siduda uue hoone arhitektuuriga, isegi rõhutada elementide päritolu. Miks mitte tuua loft-tüüpi industriaalsesse eluhoonesse grafitiga kaetud betoonelement naabruses lammutatud tondilossist? Niimoodi toimimiseks on hädavajalik hõlpsasti kättesaadava infoga materjalipank.

    Auditeerimisel jäid väärtuslike materjalidena silma ka metallkonstruktsioonid, avatäited ja kahjustamata puitkonstruktsioonid. Paljudes hoonetes leidus ajastut iseloomustavaid tervikelemente nagu parkett, koridoriplaadid, valgustid, aknad, sise- ja välisuksed. Samuti metall-lülitid, puittrepid ja käsipuubalustraadid, radiaatorid, ahjud, laelaudis, uste ja akende piirdeliistud. Kõike seda oleks võimalik pärast restaureerimist ja puhastamist uuesti kasutada.

    Mineraalseid osakesi sisaldavad kivi- ja betoonijäätmed ning klaasijäätmed on võimalik purustada ja neist teha uus materjal. Metallijäätmete ringlussevõtuks tuleks need sulatada ning seejärel toota uusi metalltooteid ja -materjale.

    Kahjustunud puitjäätmetest on võimalik valmistada multši, kompostimiseks tarvilikku tugiainet ning hakkepuitu, kuigi sel juhul on tegemist juba taaskasutuse, mitte ringlusega.

    Jäätmepüramiidilt on näha, et materjalide tagasitäide ja põletamine ei aita kaasa materjalide ringlussevõtule.

    Ringluse hõlbustamine

    Hoonete ehitusmaterjalide ja -jäätmete vaatlusel selgus, et mitme jäätme kategooria jaoks ei ole riiklikus nimistus koodi. Seda vajavad keraamilised tellised, silikaatkivid, töötlemata ja töödeldud puit, mineraalne ja orgaaniline pinnas ning peamised isolatsioonivahendid.

    On selge, et renoveerimisel ja lammutusel tekkivate materjalide ringlusse võtmiseks on tarvis teha põhjalikum analüüs, et veenduda materjalide turvalisuses. Näiteks on tarvis hinnata konstruktsioonide tugevust, mõõta niiskuskahjusid, hinnata biokahjustuse ulatust, määrata siseõhu reostus. Lisaks tuleb tuvastada materjalide kandevõime, otsida mädanikke, õõnsusi ja pragusid, määrata betooni karboniseerumine, materjalide survetugevus jne.

    Uuringus leiti, et on tarvis juhendit ehitusjäätmete ringlussevõtu ja taaskasutuse organiseerimiseks, et võimalikult väike osa renoveerimise ja lammutuse käigus tekkivatest materjalidest ja jäätmetest jõuaks prügilatesse.

    Euroopa Liidus moodustavad ehitus- ja lammutusjäätmed ligi kolmandiku kõigist tekkivatest jäätmetest. Eestis on jäätmete hulk viimase kümne aastaga ligi 15 protsenti vähenenud, kuid ehitus- ja lammutusjäätmete hulk on kasvanud enam kui poole võrra. Maailmas on palju näiteid, kuidas teise ringi ehitusmaterjale on kasutatud ka suurte hoonete juures, uuringu tulemused võiksid samuti motiveerida arhitekte ja projekteerijaid kasutama uutes projektides juba kuskil kasutatud materjale.

    Margit Rüütelmann on Eesti Ringmajandusettevõtete Liidu tegevjuht.

    1 Uuring „Renoveeritavate ja lammutatavate hoonete materjalide ringkasutuse potentsiaal Eestis“. 2023. Uuring on loetav ja alla laetav aadressil https://kliimaministeerium.ee/buildest/ringmajandus.

    2 Ettekandeid saab järgi vaadata Ringmajandusettevõtete liidu Youtube’i kanalil. https://www.youtube.com/@ringmajandus/videos.

     

  • Intiimne ja avalik

    HELIN KULDKEPP, DARINA NOSSOVA

    Delfti tehnikaülikooli arhitektuuriteaduskonna aseprofessor Willemijn Wilms Floet on akadeemilisele tööle pühendunud arhitekt ja hofje-ekspert. Hoonetest ja rohelisest siseõuest koosnev hofje on Hollandis populaarne juba keskajast. Sügisel tutvustas Floet kunstiakadeemias peetud loengul seda linnaehituslikku nähtust lähemalt.

    Rääkisime Willemijn Floetiga hofje’test ja nüüdse arhitektuuri kitsaskohtadest. Tundsime huvi, kas nii pika ajalooga linnaehitusliku võttega saaks parandada XXI sajandi linnade elukvaliteeti ning uurisime mõningaid näiteid tema raamatust „Linnaoaasid“ („Urban Oases“).

    Mis on õigupoolest hofje ja milline koht on sel Hollandi arhitektuuriloos? Mida on sellest õppida praegustel arhitektidel?

    Ümber siseõue ehitatud ühekorruseline hoonetüüp ehk hofje ehitati enamasti vaestele inimestele. Majade uksed on siseõue poole, suletud tagakülg kavandati tänava äärde. Ühiskonna nõrgemate toetamiseks rajatud hofje’d pole erilised ainult hoonetüübi mõttes, rõhutada tuleb ka nende ehitamise sotsiaalset mõõdet. Need rajati eraisikute heategevusena eakatele, kellel polnud sissetulekut. See ei olnud riigi või linna algatus. Varaseim seniajani säilinud näide on pärit aastast 1395, mil riiki tänapäevases tähenduses ju ei olnudki. Praegu vastutavad sotsiaalse toe eest riik ja omavalitsus koos erasektoriga, toona oli see kiriku, linnavalitsuse, eliidi või gildide asi. Hofje’d ehitati eakate tasuta eluasemeks, kuid asutajad soovisid jätta linna ka oma jälje: nende rajamine määrati ära testamendiga ja see on siiani hoonete haldamise peamine alusdokument. Kui hofje’s tehakse muudatusi, siis viidatakse alati asutaja algsele soovile.

    Willemijn Wilms Floet on Hollandi arhitekt, kes on südamesasjaks võtnud sealse linnaehitusvõtte hofje uurimise.

    Tänapäeval on hofje’tega seotud kolm teemat. See on ennekõike sotsiaalne ettevõtmine: algselt sai seal elada tasuta, tänapäeval makstakse minimaalset üüri. Teiseks on hofje puhul põhjust rääkida elamisväärsest linnaelust, mis on mulle arhitektina kõige olulisem. Hofje on kaunis, vaikne linna peidetud roheline oaas, mis on üldjuhul kõigile avatud. Roheliste siseõuede ehk väikeses ja intiimses mõõtkavas avaliku ruumi tõttu on linn inimmõõtmeline mõnus paik. Kolmas teemade ring keerleb arhitektuuri ümber. Hofje’te 600 aastat kestnud traditsioonis ei kajastu ainult arhitektuuri areng, vaid ka muutunud sotsiaalsed suhted ja kultuuriväärtused. Hoonesse sissepääsus, hoovi kujunduses ja majade kompositsioonis peegeldub elanike omavaheline läbisaamine ja mõtteviis.

    Kui hofje’te kavandamisel hakati kaasama tuntud arhitekte – sagedamini tuli seda ette XVII ja XVIII sajandil –, omandas ansambel monumentaalse ilme. Uutes hofje’tes on tavaliselt arhetüüp ja nüüdisaja nõuded omavahel dialoogis.

    Kas hofje on üldiselt kohaldatav hoonetüüp või sobib see vaid Hollandisse? Kas maailmast leiab veel sellesarnaseid näiteid?

    Hofje’ks võib pidada kõiki siseõuesid ja neid leidub kõikjal. Igas kultuuris on sel oma vorm. Näiteks Itaalias on igal perel omaette siseõu. Hiinas on hutong’id tänava ääres asuva ühiskasutatavate pesemisvõimaluste ja individuaalelamutega. Elamuid on aja jooksul laiendatud, nii et tänapäeval need tüüpilisi siseõuesid ei moodusta, kuid nende struktuur on alles. Mulle meeldib ka caravanserai, sisehoovi ümber rajatud ööbimiskoht ränduritele. Neid ehitati kaubateede äärde Süüriast kuni Hispaaniani. Siseõuesid võib leida kõikjalt, näiteks han Türgis või corral Hispaanias. Sellistel kvartalitel on enamasti kindel struktuur: hoonete alumisel korrusel on kaubanduse, hobuste või kaamelite tallid ning ülemisel korrusel kaupmeestele mõeldud majutusruumid.

    Ühe näite leiab ka Budapestist: XIX sajandil ehitati kvartaleid, mille siseõu oli jaotatud omakorda osadeks koos eraldi siseõuega. Algselt olid tänaval ja kvartali tagaosas väravad, nii sai kulgeda kvartalist kvartalisse tänavale minemata ja tekkis poolavalik tänavate võrgustik. Tänapäeval pole hoovides enam töökodasid, seal pargitakse autosid või pole üldse midagi, isegi puid mitte. Hoovid on muutunud aina suletumaks. Sellest on kahju. Seega, jah, igas kultuuris on oma eripäraga siseõu.

    Hollandi arhitektuur soodustab naabritega suhtlemist. Eesti kultuuris eeldatakse, et naabrite vahele tuleb jätta õhku, ühist ruumi peaks olema vähem, seda peljatakse. Kas hofje avatud iseloom julgustab ka elanikke omavahel suhtlema? Kas Hollandi linnadele omast hoonestustüüpi saab siin lihtsalt kopeerida?

    Hofje koosneb eraldi elamutest igal elanikul on siiski oma eluruumid, oma kodu, mida ta kellegagi jagama ei pea. Ühised on sissepääs, siseõu, aed. Varem olid ühised ka veevõtukohad ja tualetid. Tänapäeval on igaühel oma vannituba ja majas elatakse üksi. Kollektiivi kuulumise kohustust pole. Ma ei arva, et see elamutüüp oleks sõna otseses mõttes nii avatud.

    Arvan, et eestlastel on hofje’test õppida, kuidas koduümbrusesse rohelust tuua. Olen siin näinud palju väga kehvas seisus krunte: ainult korterelamu ja siis asfalt. Hofje majad on väikesed (ainult 17–25 ruutmeetrit), kuid siseõu on justkui osa isiklikust ruumist. Väike maja on osa suuremast keskkonnast, mis tundub privaatsena. Selle pealt on hea õppida projekteerima ühisruume, sest see ruum on privaatne ja ühtlasi avalik.

    Mainisid, et hofje’id rajasid eraisikud, mitte riik või omavalitsus. Kas riik või omavalitsus võinuks rajada teistsugused sotsiaalelamud?

    Hofje’tel on seljataga 600 aastat ajalugu, seega on paljud asjad aja jooksul muutunud. Enne 1560. aastat ehitatud hofje’d on väga huvitavad. Sel ajal öeldi lahti katoliku kirikust ja protestandid ning riik võtsid kõik oma kontrolli alla, kaasa arvatud hofje’te valitsemise. Algselt haldas neid katoliku organisatsioon ja need anti mõnikord linnale üle. Asutajad määrasid alati haldamise juhuks, kui regendid surid või lahkusid ning täpsustasid, kuidas neid asendada. Mõned nimetasid haldajaks kiriku, teised notari. Reformatsiooniga muutus palju ja mõned hofje’d läksid linna kontrolli alla. Selle mõju võib näha praegugi.

    Haarlemi Proveniershof

    Proveniershofi (rajatud 1707) ei rajatud näiteks heategevuse korras. Linn ehitas selle hotelliks 1681. aastal mungakloostri varemetele. Hiljem otsustati see ümber kujundada eakate eluasemeks ja ehitati siseosa. Koridorid ja portikused ühendasid tänava ja hofje. Kui hofje XX sajandil moderniseeriti, ehitati koridoridesse tualetid, mistõttu osa elanikest ei saanud enam astuda majast otse tänavale. Kui algselt üüriti välja nelja väikest korterit ja pööningut, siis nüüd oli need ühendatud üheks korteriks. See muutis Proveniershofi õhkkonna täielikult.

    1980. aastatest peale on osa eraisikute omanduses kvartaleist märkimisväärselt muutunud. Kui renoveerimist toetas riik või omavalitsus, tohtis elanikelt küsida vaid sotsiaalüüri. Hiljuti muudeti sotsiaalüüri süsteemi: kultuuripärandiks tunnistatud hoones elamise eest tuleb maksta rohkem. Kuigi mõnedes hofje’tes küsitakse endiselt tasu, siis teistes tuleb maksta turuhinda ning tulu kasutatakse kultuuripärandi säilitamiseks.

    Kas uus üürimaksmise kord töötab hofje’te algideele vastu? Rajati need ju heategevuslikel eesmärkidel.

    Hofje oli ja on tänapäevani populaarne üheskoos elamise põhimõtte tõttu. On arendajaid, kes katsuvad kombineerida väiksed sotsiaalmajad luksuslikumate elumajadega, kuid seal elamist saab endale siiski lubada keskklass. Hofje’d on üks viis elukvaliteeti tõsta. Näitena saab tuua Groningeni Paddepoeli modernistliku kauni sisealaga elurajooni. Seda piirkonda peeti anonüümseks ning selle parandamiseks, mitmekesistamiseks ja inimeste kokkutoomiseks tuli arhitektil mõte luua piirkonna siseala. Nüüd on olukord selline, et elanikud saavad tiigil oma paatidega sõitmas käia. Kuna pargilaadne ala on avatud kõigile, käivad naabruskonna elanikud seal koeri jalutamas, lapsed mängimas ja ujumas.

    Välja võib tuua ka Le Medi siseõue Rotterdamis. See ehitati linnaossa, kus elab palju puudust kannatavaid elanikke ja sisserändajaid. Üks sisserännanu täheldas, et kõik, kel on hakanud elus pisut paremini minema, kolivad sealt ära. Ta pakkus välja rajada sinna oma päritolupiirkonna kultuuriruumi sugemetega siseõu. Valmis saanud lahendus meenutab Medina siseõuesid.

    Siseõued suurendavad niigi kalli kinnisvara väärtust, kuid need pole avatud kõigile linlastele. Kuivõrd saab ruumikujundusvõtetega määrata, kes on oodatud, keda aga soovitakse eemal hoida?

    Hollandi siseõued pole kunagi olnud mõeldud vaid elanikele. Olen siiski näinud, et moodsad siseõued on kujundatud nii, et võõras tunneb end seal ebamugavalt. Ühel väga ilusal hofje’l Haarlemis on eesaed, mis on piiratud aiaga, nii et see näeb välja nagu eramaa. See on ilus vaadata, nii et mõeldud vaatamiseks siiski kõigile.

    Veel üks näide, samuti Haarlemis, on U-kujuline Hofje van Oorschot, mille siseõue väravast saab tänavale. See värav näeb välja nagu peamine sissepääs, kuid sealt käiakse ainult matuste ja pidulike sündmuste ajal. Aia kõrval on neli ust: kolm on butafooria ja ainult ühest saab hofje’sse. Võiks arvata, et ruum värava taga on avatud vaid valitud seltskonnale, kuid see pole nii. Tavaliselt on kõik seal teretulnud.

    Milline on hofje’te ja siseõuede tulevik?

    Ajalugu on näidanud, et siseõuesid on rajatud kogu aeg. Ka modernistlikke asumeid kavandati nii, et hoonete vahele tekkis ikkagi suletum ruum, mida võib pidada siseõueks. Tänapäeval on muidugi oluline ka taskukohase eluaseme pakkumine, kuid kõige olulisem on see, et hofje’d kujutavad endast tiheasustusega linnades inimmõõtmelist avalikku ruumi. Need toetavad rohelist ja tervislikku elustiili. Praegu saavad mõnedest tööstussadamatest Hollandis äri- ja elamualad. Arvan, et hofje võib anda linnaehituslikku inspiratsiooni, kuidas luua keskkond, kus saab korraks linnakärast ja tihedalt hooneid täis pikitud linnast eemale, rohelusse astuda.

    Willemijn Wilms Floeti raamatu „Urban Oasis“ saab tasuta alla laadida https://books.open.tudelft.nl/home/catalog/book/20

     

  • Võimalikud ruumid

    JAN KAUS

    8. detsembril anti lillepaviljonis pidulikult üle 2023. aasta arhitektuuripreemiad. Enne seda oli arhitektide liidu, sisearhitektide liidu ja maastikuarhitektide liidu inimestel tekkinud mõte, et auhinnatseremoonia võiks läbi viia loominguline kooslus Alla Puugovitsa, mis koosneb kahest kirjanikust (mina ja Indrek Koff) ning kahest teatritegijast (Eva Koldits ja Toomas Täht) – põhjuseks tõik, et oleme neljakesi ühendanud teatri, kirjanduse ja muusika väljendusviisi 2018. aasta märtsist, mil saime valmis Raymond Queneau samanimelisel teosel põhineva lavastuse „Stiiliharjutused“. Arhitektuuripeo jaoks kirjutasin miniatuuritsükli „Võimalikud ruumid“, mille kohapeal koos Indreku, Eva ja Toomasega ka ette kandsime. See on katse ühendada pidulik-praktiline auhindamine ning spontaanne poeetika, milles põimuvad ruumilised ja sõnalised impulsid. Inspiratsiooni ammutasin muuhulgas Italo Calvino „Nähtamatutest linnadest“ ja Urmo Metsa „Võimalikest majadest“

    *

    Ruum, kus kõik kajab. Potid kõlisevad, pannid kõmisevad, klaasid kilisevad, kõrbes on kuulda põrandalaudade kääksumist, ämblikuvõrgu niidid mängivad harfi. Kõige rohkem kajab õhk ise, paneb kõik hääled paljunema, tolmu kilgendama. Sellises kajaruumis õpivad helid aegamisi moonduma, neist saavad varjud ja peegeldused, mis säilitavad kaja ulatuse, nii et ruumis tegutsevate kehade haare kasvab kättesaamatuks, jäljed hakkavad elama oma elu, muutuvad fraktaalseks, pindalade lõplikkust võimendab ümbermõõdu lõpmatus.

    Ruum, kus kõik kerkib. Inimesed kerkivad toolidelt ja vooditest, nõud kerkivad kappidest, toit külmikust, lilled pottidest, lipud mastidest, hääled raadiost, klaasid akendelt, lehed puudelt. On selge, et taevas algab maapinnalt. Kuna ruum kerkib ka ise, saab selle nagu liivakella ümber pöörata: kõik taevasse kerkinu ehmub korraks maha tagasi ning tsükkel võib jälle alata.

    Ruum, kus kõik langeb. Ei lange ainult kardinad, vaid ka kardinapuud, pildid seintelt, kapinupud kappide küljest, diivanivedrud vajuvad läbi diivanipõhjade, parkett vajub läbi põranda, purskkaevud tungivad põhjavee poole, asfaldipragudes veikleb neoon. Arvatakse, et ruumi rajamisel on kasutatud materjale, mis on eriti vastuvõtlikud gravitatsioonile, aga unetutele ruum sobib. Mõneski omavalitsuses langevad otsused.

    Ruum, kust pole võimalik välja pääseda, sest ruum koosneb läbipääsudest, nii et miski ei jää ruumist välja.

    Ruum, kus kõik kaldub. Sobib inimestele, kes ei usu täisnurki ega asjade seisu. Samas – see, mis kipub kalduma, kipub ka kaduma. Asjad pudenevad akendest hoovidesse, aedadesse, tänavaile; interjööride kallutatuse tagajärjel kasvab välisruumi mitmekesisus. Milline elukeskkond, hüüatab mõni. Kõik sõltub nurgast, sest kaldu pole ju vältimata sama, mis viltu. Liiguvad kuuldused ruumist, kus kaldumine on nii suur, et kõik kaldub otseks, kinnitub Maa nähtamatu telje külge – mis on teatavasti samuti kaldu.

    Ruum, kus kõike lahterdatakse. See puudutab kõiki nurki ja nurgataguseid: on kasutud ja kasulikud või varjatud ja avatud piirkonnad, moodsad ja kulunud värvid, huvitavad ja ebahuvitavad liiklusmärgid, tihedalt ja harva kasutatavad tühermaad. Suure lahterdamise käigus koguneb ajapikku omajagu lahterdamatuid asju, need kuhjatakse kuhugi – kusagil leidub jääklahter, pimesool. Kui lapsed ühel päeval selle kinni pitseeritud ruumi lahti lõikavad, läheb lahti pilgar, mida ei saa ei lahterdada ega ka lahendada.

    Ruum, kus kõik möödub. Millelgi pole siin õieti pikka pidu, sest kõik peod juhatab sisse teadmine, et iga pidu saab otsa. Pilku on raske fookustada, sest iga asi on parasjagu möödumas. Istuda on selles kohas tülikas, sest paigale sättiva inimese alt jõuab pink vahepeal ära nihkuda. Majanduslikult on see kõik kasulik, sest mööduda saavad nii uued kui ka juba varem möödunud asjad. Kes möödumisega ära harjub, avastab püsimatuse eelise – alati on miski tulemas. Tuleb lihtsalt tabada ära hetk, kui tulev asi möödub, ning siis mööduvat pikemaks venitada. Peaasi et ruum ise ei möödu, aga see on ka ainus hirm, mis paistab püsivat.

    Ruum, kus kõik seisab. Iga asi seisab oma kohal ja iga koht seisab kindlalt paigal. Ruumid tunduvad olevat olnud kinnitunud oma kohale juba aegade algusest saati, kuigi keegi ei tea, mida õieti „aegade algus“ tähendab, sest aegki seisab. Poose on kerge võtta, neist vabaneda aga keeruline. Asjade samaaegsus ja eristatus tundub saatuslik. Ringi vaadates selgub, et tuul on vaibunud ning Maa pöörlemiskiirus raugenud. Reisimisel pole nagu mõtetki, lennukitele kasvab angaarides aegamisi sammal – liiga aeglaselt, et seda märgata – nii et kes siin, see siin, kes mujal, see mujal. Ärimees, kes ruumi kokku ostab, hakkab koguma läppuma läinud õhku ja seda puhta oleviku pähe maha müüma.

    Ruum, kus kõik hajub. Kristallvaasidelt pudeneb mikroskoopilisi tükke, mis panevad õhu sätendama, parketist jäävad aegamööda näha ainult mustrijooned – kuni igast joonest saab aegamisi punktide üha hõredam kogum. Vanaemade hoidised ei lähe kunagi hallitama, sest minevik neis on määratud haihtuma. Mõnikord läheb hajumine nii tugevaks, et kraanist langev või kraavis voolav vesi pihustub kõikjale laiali. Talvel on see eriti tülikas. Ent boonuseks – ja argumendiks kinnisvaraturul – on tõsiasi, et hajuvad ka mured.

    Ruum, kus kõik pöörleb. Pannid pöörlevad plaatidel, munad pannidel, pettumus lootustel. Koerad ja kassid pöörlevad ümber jalgade ja toidukausside, elekter keerleb juhtmetes nagu vesi äravooluavas. Väliekraanidel käivad ringiratast pildid, koridorides pöörlevad trepid kõrgustesse, kust avaneb peadpööritav vaade, millelt saab vaid pilgu ära pöörata. Mõnes ruumis paneb pöörlemine inimesed tiirlema, mõnikord valssi, mõnikord puntratantsu. Lõpuks jagatakse paikkondi selle järgi, kas seal on rohkem päri- või vastupäeva pöörlevaid ruume.

    Ruum, kus kõik huumab. Treppidelt õhkab samme, akendest kiirgab saladusi. Selles ruumis pole otsest valgust, on vaid kumad. Mälestused on nagu mustad augud, mida varjab unustuse lõõm. Valgustitest nõrgub pimedat kuumust. Ristmikel kohtuvad hõõgvel teekonnad. Fatamorgaanade virvendused ei ulatu enam silmapiirilt võrkkestale, vaid vastupidi.

    Ruum, kuhu saab kõike rajada. Mitte ainult tänavavõrgustikke ja hoonekomplekse koos rõdudega pidudele ja lumele, vaid sinna vahele on võimalik rajada uusi liikumisviise – kõik ruumid ruumis saavad ühendatud, voodist saab keerata ennast otse naabrite vanni ja vannist saab tõusta teises linnaosas asuvasse kohvikusse. See on ruum, kus on nii, et kui ei saa uksest, saab aknast, kui ei saa üle aia, saab läbi aiaaugu, valamu kohal võib käsi sattuda pesema võõrast kätt.

    Ruum, kuhu kõik koonduvad. Sõbrad, juhututtavad, kontvõõrad. Viruskundrad, ahjualused, kodukäijad. Missid ja matsid. Inimesed paremalt ja vasakult. Leiutajad ja laiutajad näe, ulatavad teineteisel käe. Arhitektid ja tellijad. Usk, lootus, armastus. Kõik mahuvad – surnute vaimud kehastuvad, elavate kehad vaimustuvad. Käivad jutud, et iga pime kana leidvat siin tera, iga konn printsessi, iga kass kulla, iga pime värvid. Mõni olevat sellist ruumi isegi näinud, juhul kui ta pole mitu päeva midagi söönud või on mitu päeva midagi joonud, kui ta on mõnes eriti sügavas metsas või eriti suures linnas ära eksinud ning näeb seda ruumi korraga artefaktide vahel vilksamas. See on ruum, mis alati terendab – ja alati käeulatuses, sinu ja minu päralt. See on ruum, mille puhul pole aru saada, mis on ees ja mis on sees.

     

  • Jõuluaknad

    TETJANA KASIMA

    „Vahepeal oli udu ja pimedus niivõrd tihenenud, et inimesed ilmusid tänavatele põlevate tõrvikutega, pakkudes end tõldu vedavate hobuste ees kõndima ja teed valgustama. Ühe iidse kiriku torn, mille räme vana kell müüris asuvast gooti aknast kogu aja kelmikalt Scrooge’i peale alla piilus, kadus sootuks silmist, ja kell lõi keset pilvi tunde ning veerandtunde, nii, et need tükk aega värisedes vastu kajasid, just nagu oleksid torni hambad seal ülal külmast plagisenud.“

    Charles Dickens „Jõulujutud“ (tlk Helga Kross)

    Kõik ju teavad, mis teeb jõuludest jõulud, mis on see, milleta ei ole õigeid pühi. Need on lõhnad, maitsed ja helid, mis on lapsepõlvest peale mällu sööbinud. Kuivatatud apelsinikoored, servad keerdus ülespoole, läikivad kommipaberid, jõulupiltidega tassid, üks tuluke, mis keeldub valgusketis põikpäiselt süttimast, hoolimata sellest et teised lambid küütlevad kollase, sinise ja rohelisena.

    Jõulude paiku muutuvad majad Raekoja platsil ühtäkki piparkoogimajade sarnaseks ja linn on täis rõõmsaid inimesi, kes jagavad jõulutunnet ühise kuusepuu ümber. Jõulud täidavad kogu linna – tänavad, majad, ja eriti aknad.

    Akendest vaatab vastu omalaadne maailm täis linnaelanike tõekspidamisi ja traditsioone ning akende kaudu saab siseneda linna pühademeeleolu arhiivi, uurida, kuidas kajab vastu rõõm ja kuidas see põimub argipäevaga.

    Jõuluaknad pajatavad linna ja selle elanike lugusid. Paljastuvad linlaste soovid, unistused ja iseloom.

    Aknad, kuigi staatilised, elutud hoone elemendid, muudavad omal põneval moel linnakeskkonna elavamaks ning inimmõõtmelisemaks. Aknad on õhkõrn piir intiimse ja avaliku vahel. Ühest küljest kaitsevad need kodu privaatsust, et isiklikku ellu kuuluv saaks jääda nelja seina vahele ega oleks kõigi silme all. Teisest küljest on need ühendajad, sillad, mis põimivad siseilma välismaailmaga.

    Kirjandusuurija Hilary Dannenberg on rõhutanud, et aknast välja vaatamine ning maailma jälgimine on maagiline tegevus, mis valgustab hinge ning annab võimaluse piiluda võõrasse maailma. Hoolimata väga praktilisest olemusest tagada toas päevavalgus on aknad salapärased ja lummuslikud. Need piiritlevad tegelikkust, nii et see muutub konkreetsemaks, vahendavad välismaailma, raamistavad vaadet ning on portaalid kahe maailma vahel neile, kes aknast sisse või välja vaatavad. Dannenberg on öelnud, et aknad aitavad inimkehal ruumiga paremini kontakti leida.

    Aknad kannavad meid läbi paljude maailmade ja lugude, me siseneme ja väljume neist märkamatult ning meie fantaasias segunevad aknast nähtu ja sellest tekkivad kujutlused. Selline ühendus viib maagilise urbanismi radadele ning mõjutab suuresti, kuidas me linna tajume, kuidas füüsilised ja kujuteldavad ruumid kohtuvad ja mil viisil linnaelanike elud mälestustesse ja ajalukku sisse kootakse. Iga läbi akna vaade muutub peatükiks linna loos, kus kohtuvad minevik ja olevik ning tavaline muundub vaatajale erakordseks.

    Selliselt mõeldes ei ole aknad ainult arhitektuuridetailid, vaid üks viis, kuidas linna ja kõiki selle rikkusi ja erinevusi kogetakse, lõuend, millele maalitakse argiste toonide ning kujutlusvõime pintslitõmmetega.

    Aknad toovad avaliku ruumi tuppa, ja ka vastupidi, muudavad isikliku ruumi tänava osaks.

    Ilmselt on paljudele tuttavamad vaated aknast välja, harvemini vaatame väljas olles aknast sisse. See on hinge kosutav tegevus närvilistest jõuluostude tegemisest puhkamiseks. Keset sagimist ja kiirustamist saab võtta aja maha, leida aeg linnas jalutamiseks ning koduakendel jõuluväljapanekuid silmitsedes kohtuda kellegi sisemaailmaga, trehvata unikaalse ja intiimse linnaga. See on hoopis vaiksem ja mõtisklevam viis jõulumeeleolust osasaamiseks – selgub, kuidas kaaslinased jõule tähistavad ja kodu kaunistavad. Akende kaudu tekib ilma kellegi elutuppa tungimata isiklikum ja autentsem suhe naabruskonnaga, saadakse osa jagatud rõõmust ja pidulikust meeleolust. Aknad raamivad tegelikkust ja annavad edasi lugu, mis jaguneb mitmeks: väline ja sisemine, privaatne ja avalik, mälestused ja tulevikulootused.

    Aknad on kodu hingepeeglid, elusündmuste jutustajad. Aknad püüavad kinni elu intiimsuse, sealt kiirgab soojust, toas toimuv peegeldub akendelt linna tagasi.

    Akende pajatatavad lood ulatuvad kodust kaugemale. Väljast sisse vaadates paljastuvad linna ja selle elanike soovid, unistused ja iseloom. Vaadates seest välja saab olla kulisside taga, kuid samal ajal vaadelda tänavaelu, unistada ja fantaseerida.

    Akende vastandlik olemus olla piiriks kahe maailma vahel paneb mõtisklema, kuidas teha vahet sellel, mis kuulub kõigile, ja sellel, mis mõeldud vaid valitutele. Aknad toovad avaliku ruumi tuppa – ja vastupidi – viivad isikliku ruumi otse tänavaruumi ning annavad linnale iseloomuliku sügavuse. Linn on keeruline ja kihiline nähtus, akendesse süvenedes jõuame lähemale linnaelu mitmekülgsusele.

    Inglise keelest tõlkinud Merle Karro-Kalberg

     

  • Väike rahvas, suured kogud, toekas kultuur

    PILLE-RIIN LARM

    Eesti Kirjandusmuuseumis (EKM) valitses mitmed aastad isevärki turbulents: direktorid kippusid vahetuma, teadus­agentuuri uurimistoetuste jaotamisel kogeti ebaedu, asutust ei soosinud isegi ilm. Suurema kärata alustas 1. jaanuaril 2023 kirjandusmuuseumi juhina tööd Piret Voolaid, kellelt küsin tema esimese tööaasta ja tulevikuplaanide kohta.

    Missuguste plaanidega ametisse asusite?

    Oma tegevuskava kõigis punktides lähtusin eeldusest, et meie kirjandusmuuseum on Eestis ja rahvusvaheliselt autoriteetne ja tuntud ning jätkuvalt arenemisvõimeline humanitaarteaduste, esijoones folkloristika ja kultuuriloo keskus. Minu ametisse asumise ajal oli see teist perioodi teaduse tippkeskuse juhtasutus.

    Selle asutuse alustalad on unikaalse materjaliga kolm sajandivanust arhiivi: arhiivraamatukogu, eesti rahvaluule arhiiv ja Eesti kultuurilooline arhiiv. Neid saab minu eelkäijatele viidates nimetada eesti vaimse kultuuri suurimaks ja rikkaimaks varasalveks ja näha rahvuskultuuri tunglana, aga seda just kirjandusmuuseumi teadlaste ja teadustöö toel. Me ei vastuta ainult eesti rahva juurte ja identiteedi eest, vaid meie arhiivides on ka Eesti väikekultuuride ja hõimurahvaste materjali. Eri aegadel ja eri viisil kogutud arhiiviainest tuleb aga tänapäeva inimese tarvis pidevalt tõlkida ja mõtestada.

    Kuna EKM on teadusasutus ja olen ka ise teadlane, siis on praegu oluline kindlasti teadustegevuse arendamine. 2024. aastal seisab ees teadusasutuste hindamine ning on ju igati mõistetav soov saavutada maksimaalselt hea tulemus. Fookuses on eesti rahvusliku kultuuripärandi ja eesti diasporaa, soome-ugri ja ka teiste rahvaste kultuuriloo, kirjanduse ja folkloori uurimine ning allikmaterjalide kogumine, säilitamine ja kättesaadavaks tegemine avaldamise ja uurimise/mõtestamise kaudu.

    Kui palju olete jõudnud teostada ja kuidas?

    Oma tegevusprogrammis pakkusin muu hulgas välja struktuuri korrastamise. Sel aastal on alustanud tööd teadusdirektor, loodud on teadusnõukogu, eesmärk on välja arendada asutuseülene teadus- ja arendustegevuse strateegia – et jätkata kõrgel rahvusvahelisel tasemel teadus- ja teadlaskoostööd. Muudatuse eesmärk on suunata teadlaste peamine ressurss – teadmised ja energia – uudsete ideede, uurimisobjektide ja tõlgendusmudelite väljatöötamisse, samal ajal tagada teadlaste pädevus siinsete arhiivimaterjalide kogumis-, säilitamis- ja avaldamisstrateegiate juurutamisel.

    Piret Voolaid on Eesti Kirjandusmuuseumis töötanud kolmkümmend aastat, nüüdseks aasta jagu ka direktori ametis. Hariduselt on Voolaid folklorist: ta on kaitsnud Tartu ülikoolis doktorikraadi eesti ja võrdleva rahvaluule erialal. Kirjandusmuuseumi kolm arhiivi on tema veendumuse kohaselt eesti vaimse kultuuri rikkaim varasalv tänu teadlastele ja arhivaaridele, kes selle ainese elama panevad.

    Paralleelselt läheme edasi sisu­tegevuse tehnoloogilise arendamisega. Juba 1990. aastatel loodi tugev tehnoloogiline pinnas, et olla kultuuriloolise ja pärimusliku andmehaldamise eestvedaja ning rakendada ja arendada edasi humanitaarteadustele sobivaid uusi digilahendusi, digihumanitaaria ja tehnoloogia meetodeid.

    Samavõrra tähtsad on XIX–XXI sajandil suuresti rahvaliku ja haritud kirjaoskuse väljendusena loodud haruldased kogud – väike rahvas, suured kogud. Liigume suunas, kus keskmes on arhiivide teaduspõhine arendamine, kultuuriloolise ja pärimusandmestiku edendamise jõuline eestvedamine ja põhimudelite loomine. Arhiivitöö selgemaks ja paremaks korraldamiseks, efektiivsemaks koordineerimiseks-infovahetamiseks asutasime märtsis arhiivinõukogu. Nii nagu ühiskonnas, on ka arhiiviväljal muutused meeletud, ajaga kaasaskäimiseks tuleb asutuse kogumis-, säilitamis- ja kasutuspoliitika ajakohastada, kaasata senisest enam tehnoloogiaarendusi. On aja küsimus, mil saab arhiiviainese elama panna kõnetehnoloogia ja tehisaru abiga.

    Tehisaru ei asenda aga kunagi arhiivis töötavaid pädevaid inimesi. Minult on küsitud, et mis juhtuks, kui meil oleks ainult arhiivid ja teadust poleks. Sel juhul olekski meil lihtsalt arhiiviladu või karmilt öeldes materjalide surnuaed, teadlaste ja arhivaaride töö paneb aga selle ainese elama, aitab vastata Eesti inimeste küsimustele ükskõik mis vallas.

    Kuidas see aines hõlpsamini kasutajani jõuaks? Digiteerida on kolme arhiivi varadest jõutud vaid killuke, mida ei ole praeguste vahenditega enam mugav kasutada.

    Jah, sel kevadel valmis suurem kirjandusmuuseumi andmekogude ja IT-süsteemide analüüs, mille hinnangul on meie andmekogud killustunud ja nõuavad uut lähenemist. Selle teemaga läheme uuel aastal jõuliselt edasi ja otsime IT-lahendusi. Oleme osalenud rohketes massdigiteerimise projektides, kuid tulevikus soovime võtta infotehnoloogiliste lahenduste ja uudsete tehnoloogiate, digihumanitaaria meetodite väljatöötajana juhtrolli. Tugev eesti väikekultuur saab olla väikekultuuride eestseisja, väikekultuuride AI-keskuse rajaja ja eestvedaja.

    Digikanalid ei ole siiski ainus viis ühiskonnaga suhtlemiseks.

    Ametisse asudes lubasin pöörata tähelepanu ka haridus- ja teadmussiirdele. Sisemiste reservide arvelt asus tööle poole kohaga haridusjuht, kelle õlul on ülesanne lõimida süsteemsemalt meie arhiivi- ja teadustegevus ühiskonnaga – eelkõige väga olulise haridussektori kaudu. Loodud on uusi haridusprogramme, näiteks elulugude ning rahvamuusika ja -tantsude kohta, kirjandusmuuseumilt saab tellida väga erinevatel teemadel loenguid, personaalseid tunde kokku panna, kutsuda meie inimesi esinema, näiteks kooli või raamatukokku.

    Lõpuks on tänapäeval toimimise alus asutuse avatus, nähtavus ja ühiskondlik mõjukus kultuuripärandi koguja, talletaja, kultuuri looja ja kultuuriloome toetajana. Oluline on meie teadmiste selgem sõnastamine. Nii mõtestame oma tööd, et ei saaks öelda „mis kasu neist humanitaaridest on“. Veebruarist on meil koosseisus täiskohaga kommunikatsioonispetsialist.

    Viimaks toon esile kaks uut algatust, mille eestvedaja on olnud teadur Sergei Troitski ja millega suuname tähelepanu Eestis elavatele väikerahvastele ja nende kultuurile. Populaarses ürituste sarjas „Soome-ugri kirjanduskohvik“ on iga kord lähilugemisel üks luuletus: see loetakse ette eri hõimukeeltes ja seda ka analüüsitakse.

    Integratsiooniprojektiga „Keeled ühendavad“ saavad sõna Eestis elavad teiste rahvaste esindajad ja selle põhiülesanne on pöörata tähelepanu keelte ja kultuuride iseärasustele, projekti raames toimuvad nii loengud kui ka kirjanduskohvikud.

    Olete kirjandusmuuseumis töötanud juba 30 aastat, tunnete seda maja ja asutust läbi ja lõhki. Kas direktoriamet on toonud ka üllatusi?

    Kirjakastis on iga päev kümme korda rohkem kirju. (Naerab.) Väga meeldivalt on üllatanud kolleegide suur toetus, koostöötahe ja -valmidus. Tänu meie pühendunud inimestele on sel aastal olnud asutuse tööelu elav.

    Kuulusin ka varem tippkeskuse tegevjuhina asutuse juhtkonda, seega olin ennegi juhtimistasandi teemadega kursis, kuid ise kõigi klotside toimimise eest vastutada on tõesti hoopis teine tera. Suurim üllatus on olnud ehk tõdeda, et alati ei saa kõiki uuendusi või asju aetud kiiresti ja kohe, et mõne asja ajamine ongi eri põhjustel väga aeglane. Ei tohi vaid meelt heita: elu on näidanud, et teemad või tegemised, mis on tähelepanu all, ka lõpuks eesmärgini jõuavad.

    Kolm aastat tagasi pakkus palju kõneainet kirjandusmuuseumi miinuses eelarve: kuna Eesti teadus­agentuuri uurimistoetuste taotlusvoorus jäädi tühjade pihkudega, tuli hakkama saada üksnes haridusministeeriumi baasrahastusega. Kas praegu on olukord parem? Millise eelarvega läheb muuseum 2024. aastasse?

    Kui kirjandusmuuseumi direktoriks kandideerisin, oldi vaevalt üle saadud koroonakriisist. Juba siis teadsin, et selles ametis saab määravaks pidevalt muutuva väliskeskkonna tajumine ja otsuseid tuleb teha ebakindluse ja konkurentsi tingimustes.

    Õnneks ei sõltu arhiivide töö enam üksnes teaduse projektirahastusest, nagu eeldati 1990. aastate teisel poolel ja veel ka kümme aastat tagasi. Asutuse püsirahastusega tagame arhiivide põhifunktsioonid. Teaduse baasrahastusest oleme saanud töötasuosakuga toetada ka asutusesiseseid teadusprojekte, kuid uurimissuundade jätkamiseks kõrgtasemel pole see piisav ja tuleb ka iga päev lisarahastuse leidmise peale mõelda. Siiski on asutuse eelarve nüüd nõnda ümber korraldatud, et kirjandusmuuseumile eraldatud üle poole miljoni euro baasraha on meil jaotatud majasisesteks teadusprojektideks ning kõik lähebki üldjuhul teadlaste palkadeks ja teadustegevuseks. Nõnda oleme viimaste aastatega astunud samme teaduse igatsetud püsirahastuse poole, millest siiski ei piisa kogu teadustegevuseks.

    Sõltume väga palju projektidest. Näiteks sel aastal lõpetas tegevuse seitse aastat Euroopa Regionaalarengu Fondi toel tegutsenud Eesti-uuringute Tippkeskus, mille juhtpartner oli kirjandusmuuseum. Kui mõni suuremahuline projekt lõpeb, tuleb kuidagi tekkinud puudujääk kompenseerida. On lootust, et meie juhtivteadur Mari Sarv on oma teadusprojektidega ka uuel aastal alustavas järgmises tippkeskuste voorus ühe tippkeskuse liige. Teadlaste aur läheb pidevalt rahastuse hankimise peale – eks see tekita pingeid ja tuleviku suhtes ebakindlust.

    Missuguse pilguga tippkeskuse perioodile tagasi vaatate?

    See maagiline seitse aastat oli väga töötihe ja hoogne aeg, täis institutsioonideülest rahvusvahelist koostööd, tekkisid uued teadussuhted. Praegu on õige hetk tagasi vaadata: äsja kinnitati tippkeskuse lõpparuanne ja Tallinnas toimus teaduste akadeemias tippkeskuste tänuüritus. Üheksast tippkeskusest oli meie oma ainus humanitaarias ja läbis 2019. aastal silmapaistva hinnanguga rahvusvahelise vahehindamise.

    Selle tippkeskuse tegevjuhina vastutasin suure võrgustiku sisutegevuse juhtimise ja aruandluse, suurte rahvusvaheliste konverentside korraldamise eest. Kogu see aeg oli väga arendav, õpetas koostööd tegema kõige paremas mõttes, kuivõrd hõlmas peale kirjandusmuuseumi teadlasi ja doktoriõppureid Tartu ülikoolist, eesti keele instituudist, Tallinna ülikoolist, muusika- ja teatriakadeemiast ning Tallinna tehnikaülikoolist.

    Eri ettevalmistusega humanitaaridest sai kokku pandud tosin interdistsiplinaarset töörühma, mis tegelesid ühiskonnas oluliste teemadega, Eesti etniliste rühmade keele- ja kultuuri­nähtuste kompleksse uurimisega. Huvisfääris olid nii Eesti kultuur, Eestis elavad etnilised grupid kui ka diasporaad, uuriti minevikunähtusi, aga tegeleti ka nüüdisaja, sh meediakultuurinähtuste dokumenteerimise ja uurimisega, vaadeldi globaalse ja kohaliku vahekorda, töötati välja uusi digipõhiseid metodoloogiaid ja mudeleid. Alates 2020. aasta koroonakevadest keskenduti kriisi­uuringutele laiapõhjalise humanitaaria perspektiivist. Tippkeskuse pinnalt tekkisid mitmed rahvusvahelised võrgustikud. Seitsme aasta tulemused saab kokku võtta ligi 1400 kõrgetasemelise teadusartikliga, lisaks sama paljude populaarteaduslike kirjutiste ja loengute-ettekannete-meediaesinemistega, kuid arvnäitajatest olulisem on mõju ühiskonnas, mida ei olegi lihtne kohe mõõta.

    Proovigem hinnata Eesti humanitaaria terviseseisundit.

    Kindel on see, et humanitaariat ei saa alahinnata ja see vajab toetamist, kuigi kiiret majanduskasu see kohe ei too ega lahenda kiiresti kõiki probleeme. Projektipõhises teadusmaailmas tähendab konkurentsis püsimine tihti tormamist ellujäämise nimel, tähelepanu ja rahastuse pärast. Edu ja loovaid ideid võiks aga tulla hoopis rohkem siis, kui teha teadust puhanud peaga, võtta aega mõtlemiseks ja alusuuringute tegemiseks, ka eksimiseks, et uurimisküsimustele saadud uuenduslikud vastused oleksid usaldusväärsed, tuletatud suure alusmaterjali analüüsi, mitte üksikjuhtumite mulje pealt. Sel moel on meie võimuses tagada rahvuskultuuri uuringute järjepidevus ja teaduse kõrge kvaliteet, millega kindlustame ka eesti vaimse kultuuri säilimise ja arengu tänapäeva infoühiskonnas.

    Kiirtoit on tihti ebatervislik, tekitab küll ruttu täiskõhutunde ja annab energiat, kuid toiteväärtuselt on oluline mitmekülgne toit, mille valmistamiseks on menüü koostamisest kuni söömiseni võetud aega. Kolleegide tegevust analüüsides on selge, et aeg ei soosi pikalt läbi mõeldud ja põhjalikult ette valmistatud monograafia kirjutamist, vaid artiklite kiiret avaldamist. Muidugi, ka need võib mingil ajal põimida kogumikuks, kuid seegi nõuab aega ja mõttega pühendumist.

    Ka ideede levikuks ühiskonnas on vaja aega. On ka selge, et humanitaaria ei saa enam ilma infotehnoloogiliste lahenduste ja uudsete tehnoloogiate, digihumanitaaria meetodite väljatöötamiseta. IT pole enam tugiteenus, vaid iga humanitaari esmatasandi-vajadus. Siin oleme püüdnud ajaga kaasas käia, nii arhiivi- kui ka teadustööd silmas pidades. Õigupoolest saame digihumanitaariast rääkida kirjandusmuuseumis ikkagi juba alates 1970ndaist, mil kas või minu enda juhendaja, parömioloog akadeemik Arvo Krikmann uuris vanasõnade levikut statistiliste arvutuslike meetoditega, tuvastas tüüpide levikumustreid ja joonistas levikukaarte. Äsja etnoloogia ja folkloristika akadeemikuks valitud kolleegi Mare Kõiva eestvõttel rajati 1995. aastal praeguseni töötav folkloristikaserver folklore.ee, 1996. aastal hakkasid tema peatoimetamisel ilmuma rahvusvahelise kolleegiumiga kõrgetasemelised teadusajakirjad, humanitaarias esimesed avatud ligipääsuga väljaanded Mäetagused ja Folklore, hakati uurima virtuaalkultuuri ja kasutama rohkelt arvutuslikke meetodeid kultuuriuurimises, 1990. lõpus hakkasid folkloristid looma žanritüpoloogilisi või kohaspetsiifilisi andmebaase. Kirjandusmuuseumis on töötanud hingelt digihumanitaarid juba aegadel, kui seda mõistet ei kasutanud veel keegi.

    Kas kirjandusmuuseumi osakondade proportsioonid on parajad ning teadlaste järelkasv piisav?

    Proportsioonid sõltuvad mõnevõrra ka rahastusest. Igal osakonnal on oma unikaalsed ülesanded, aga tugeva identiteedi annab neile kõigile ühtviisi teadustöö. Ses mõttes erineb ainult arhiivraamatukogu, kus vastutatakse eesti rahvustrükise ja vanaraamatu kogude eest ja pakutakse teadustööle tuge. Rõõmuga näeksin tulevikus meie majas ka raamatuteaduse suundade arendamist.

    Praegu on meil ainus riikliku rahastusega rühmagrant kasutada eesti rahvaluule arhiivis, kus tehakse regilaulude arvutuslikku analüüsi. See on võimaldanud projektiga siduda mitu noort ja andekat inimest, kes teevad kraadiõpingute kõrvalt ka projekti juures assistenditööd. Järelkasvuga tuleb tõesti tegeleda nii arhiivitöö kui ka teaduse poolel.

    Meid on sel aastal aidanud riiklik teadmussiirde doktorantuuri meede: saime tööle võtta perspektiivikate ja oluliste uurimisteemadega kaks doktoranti-nooremteadurit, kes läbivad doktoriõppe küll Tartu ülikoolis, kuid oma väitekirjast lähtuva uurimistöö teevad meie väikeses teadusasutuses. Andrus Tins uurib tehnoloogiafolkloori ehk tehnoloogiaga seotud hirme ja argiarusaamu, millel ei pruugi reaalsusega pistmist olla, ent mis avaldavad ühiskonnas mõju. Marylin Mägi liitus meie asutuse ühe väga olulise suuna, elulugude uurimisega, keskendudes peresuhetele. Ukraina teadur Olha Petrovõtš on „Mobilitase“ programmi järeldoktorantuuri meetme raames alustanud eesti ja ukraina rahvalaulude korpuspõhise analüüsiga.

    Sügisel arutati ja arvutati ning leiti, et kirjandusmuuseumi elektriarvet võiksid vähendada katusele paigutatud päikesepaneelid. Kas selle mõttega on edasi liigutud?

    Päikesepaneelide paigaldamise soov on meil pikka aega mõttes olnud ja nüüd on see tõesti reaalsuseks saamas. Juba kevadel eraldati meile rohepöördeks vajaliku teadmusbaasi arendamiseks riigieelarvest raha, mille eest rajame päikesepargi. Praegu on lõppemas projekteerimistööd, seejärel kuulutatakse välja hange ja järgmise aasta esimesel poolel peaks see valmis saama. Nii kummaline kui see ei tundu, siis just suvel ongi meil sellest kõige suurem kasu. Kuna arhiivihoidlad vajavad jahutamist, kasutame suvel poole rohkem elektrit kui talvel, nii et elektritarve ja päikesepaiste käivad samas graafikus ja päikesepaneelidest saadav tulu ongi siis kõige suurem. Esialgsete arvutuste kohaselt tasub päikesepark ära viie-kuue aastaga, võib-olla kiiremini. Kirjandusmuuseum tarbib ka ise kogu elektri ära, erinevalt näiteks koolidest, kes suvel müüvad selle võrku.

    Aeg-ajalt vallandub Tartu peal kuulujutt, et kirjandusmuuseum liidetakse ERMi või rahvusarhiiviga. Kas kumul on alust?

    Sellised kuulujutud on seda asutust saatnud pidevalt, folkloristina võiksin neid kuulujutuvariante või potentsiaalseid liitmistehteid siia veel mitmeid lisada. Minu eelkäijad, ka kümnete aastate tagused direktorid, on neid olukordi palju kirjeldanud. Kirjandusmuuseumist on kujunenud sidus tervik, millel on ühiskonnas kindel funktsioon. Kui soovime olla kehalt ja vaimult terve rahvas, siis on rahva kultuuriloo ja pärimus­alane järjepidevus kiiresti muutuvas ja uuenevas ühiskonnas see rahvusliku kestmise vaimutuli, mida on lihtne kõiksugu liitmistehetega kustutada, kuid väga keeruline taas lõkkele puhuda.

    Lugesin Tartu Postimehest, et teile meeldib uisutada. Kas olete sel talvel juba jääl käinud?

    Kurb on tunnistada, et polegi sel aastal veel uisutama jõudnud. Kavatsen seda kindlasti teha jõulupuhkuse ajal. Uisutamine on tõesti üks harrastus, millega unustad korraks kõik ümbritseva ja rõõmsa meele saad pealekauba.

Sirp