Toeta
Otsi

Monsanto dokumendid

  • Koroonaaja „kõrge“-pandeemia

    AIRI KAPANEN

    „Vaata-vaata! Seal kõrgel traadi otsas istub kõrge arv linde!“ – „Kas tahtsid öelda, et neid on palju, suur hulk?“ – „Nojah noh!“ Kuigi linnud võivad istuda kõrgel ja lennata kõrgele, ei ole loogiline öelda, et nende arv on kõrge. Koroonapandeemia ajal on sõna „kõrge“ olnud küll eriti kõrge lennuga.

    Paljudes lausetes, kus tähenduse poolest võiks leida sõnad „suur“, „palju“, „suur hulk“, „suur arv“, laiutab sõna „kõrge“. Veel pole kuulda, et sõber kutsuks külla lausega „Tule kindlasti, igaüks toob midagi kaasa ja kindlasti on nii kõrge arv kooke, et jätkub kõigile“. Ometi võib ajalehtedest lugeda ja uudistest kuulda, et nakatunute arv on kõrge, vaktsineeritute arv madal, vahepeal öeldakse, et nakatunute/vaktsineeritute arv tõuseb. Pärast uute piirangute kehtestamist kinokülastatavus langes ja see on praegu madal. Kahjuks võib isegi „Kultuuri arengukava 2021–2030“ eelnõust lugeda, et „Eesti on kõrge lugemisharjumusega ja kirjandust väärtustav ühiskond“. High five!

    Kriisi leevendamiseks võetakse meetmeid, eriti veel siis, kui risk on kõrge, s.t ikka suur. Ka „kõrge“-kriisi saab leevendada, muidu võib ehk ka motost „Kiiremini, kõrgemale, kaugemale!“ saada varesekraaksatus „Kõrgemale, kõrgemale, kõrgemale!“. Just nüüd on õige aeg meenutada põhilist. On asju, mis ei muutu: hulk ja kõrgus on kaks täiesti eri asja ning seda teab iga insener ja majandus­inimene ning ka I klassi laps: vaatasin õppekavast järele.

    Keeleõpetuse hea lastetuba

    Hulk määrakse loendamise teel, nii on meid õpetatud ja õpetame ka oma lastele. See saab neile ruttu selgeks, sest kaksteist kommi on kindla peale parem kui kolm – need, kes on kunagi mardi- või kadrisanti jooksnud, teavad. Pärast sanditamist kallati saak keset põrandat: kommihunnik sai kõrge, keset põrandat oli kohe kõrge kuhi, ja igaüks sai sealt oma hulga, kindla arvu komme. Mitte kõrge arvu, vaid päris palju komme, mõnikord isegi kolmkümmend! Hulga elemente saab loendada.

    Kolmemõõtmelise ruumi määratlevad pikkus, laius ja kõrgus ning seesugune ruum on keerukaim, mida inimene tajub. Igapäevaelus sellest piisab. Pikkuse, laiuse ja kõrguse mõiste on ammu kokku lepitud, sõlmitud vastastikuse arusaamise pakt. Kui kasutada nende mõistete sõnalisi tähistajaid, ei ole enne vaja hakata täpsustama, et kui mina kirjutan „kõrgus“, kuidas teine sellest aru saab. Kui teine ütleb, mida kõrgus tema meelest tähendab, pole mõttekas vastata, et „minu jaoks ei tähenda, ja kui sinu jaoks tähendab, siis see ei loe, sest sina ei kvalifitseeru tähenduste ütlejana“.1 Ei panda siin „paika vaidlejate jõuvahekordi“ (samas), sest kummalgi pole oma tõde: hulk jääb ikka hulgaks ning selle suurus märgitakse arvuga. Arv on kas suur või väike. Kõrgus aga tähistab midagi, mis ulatub ümbrusest tugevasti ülespoole, on EKSSi järgi „pikkus alt, alustasandist üles, pikkus püstsuunas“.

    Sõnavara immuunsüsteem logiseb

    Koroonaviiruse levikust alates on olnud kuulda-lugeda, et viirusega nakatunute number/arv on tõusnud – number ehk arvu tähistav sümbol, arvu kirjamärk, on siin omakorda kohatu –, Hoia rakenduse allalaadimise hulk samuti, haigla­patsientide arv on kõrge ja meditsiiniõdede koormused kõrged. Märtsis oli inimeste soov end vaktsineerida kõrge. Juulis sooviti vaktsineerimise tempot tõsta ja samal ajal oli huvi apteekides vaktsineerimise vastu kõrge. Valitsuse pressikonverentsil on olnud kuulda, et vaktsineerimine on tõusnud. Mil viisil on see võimalik, ei oska ette kujutada. Vaktsineeritute haigestumine püsib stabiilselt madal. Igal juhul hakkab riik toetama kõrge vaktsineeritusega vastutustundlikke hooldekodusid. Vaktsineerimise tempo püsivat kõrge, see olla isegi tõusnud, ent kahtlejategi osakaal püsib endiselt kõrge, sest elanike ohutunne on järsult langenud. Ja kõrget arvu näib saavat teha isegi kõrgemaks: COVIDi nakatumiste koguarvu määramine on keeruline asümptomaatiliste nakatunute kõrge arvu tõttu, mis on veelgi kõrgem, kui võtta arvesse leebete sümptomitega inimesed, kes ei suvatse lasta ennast koroonaviiruse suhtes testida. 2

    Ka „kõrge“-kriisi saab leevendada, muidu võib ehk ka motost „Kiiremini, kõrgemale, kaugemale!“ saada kraaksatus „Kõrgemale, kõrgemale, kõrgemale!“.

    Ehitus- ja aianduspoodide käibed on tänu piirangutele tugevalt langenud. – Vahest sooviti öelda, et piirangute tõttu on ehitus- ja aianduspoodide käive väga palju vähenenud / ostetakse neist poodidest palju vähem kaupa kui seni.

    Veel näiteid. Külamaastikku on aidanud elus hoida suvilatraditsioon, aga selle lai levik on kohati seotud meie linnastumise madala vanusega. – Autor on teinud teadliku valiku (kas ikka on?) ja kirjutanud „linnastumise madal vanus“. Mida ta sellega on mõtelnud, on vaja üle küsida. Plusspunktid selle eest, et „lai levik“ on jäänud „kõrgeks“ tegemata.

    Sel aastal oli näiteks siinsete arhitektide osalus piinlikult madal. – Ilmselt on silmas peetud, et arhitektuurivõistlusel osales siinseid arhitekte sedavõrd vähe, et piinlik kohe, osalejaid oli ülivähe, väga kasinalt ehk napilt.

    Iseäranis kõrge on nende inimeste osakaal loominguliste elukutsete esindajate seas. – Kuna kaal ja tähtsus on suur või väike, on seda ka osatähtsus ja osakaal.3

    On näha, et kirjutajad-kõnelejad ei taipa kahelda, kas sõna „kõrge“ ikka sobib ühtviisi hästi igasse konteksti. Nende lausete ja fraaside peale pole ilmselt ka keegi huvi tundnud: „Mismoodi sa kujutad ette kõrget arvu/numbrit? Palun joonista mulle üks.“ Oletan, et näeksin paberi alumisest servast ülemisse ulatuvat suurt arvu/numbrit – ja see näitab, et kõrgus on endiselt midagi üles-alla-suunalist. Selle katse peale osataks ehk näha sõnade taha, näha nende tähendusvälja, ja saadaks aru, millal kasutada sõnu „kõrge“ ja „madal“ ning millal „suur“ ja „väike“.

    Kuldlause, millega „kõrge“-tõbe leevendada ja mille võib arvuti servale kleepida, on selline: „Igasugused mahud ja hulgad on suured või väikesed ja muutudes järelikult suurenevad või vähenevad, kõik tasemed on aga kõrged või madalad ja muutudes järelikult tõusevad ja langevad“.4 Selle palju tsiteeritud lause autor on majandusmees Uno Mereste.

    Seega on kirjakeeles mõttekas kirjutada, et viirusega nakatunute arv on suurenenud, õigupoolest pigem, et viirusega nakatunuid on järjest rohkem või nt märtsikuuga võrreldes palju rohkem. Hoia rakenduse on alla laadinud suur hulk inimesi, paljud, pool elanikkonnast, kõik – olenevalt sellest, mida on vaja öelda. Kuna haiglaravil on väga palju patsiente ja nende hulk üha suureneb / neid tuleb üha juurde / neid on järjest rohkem, on meditsiiniõdede koormus suur, nad töötavad suure koormusega. Vaktsineeritute hulk kasvab (sest vaktsineerimisjuhtude sagedus ajaühikus suureneb, kõrg- ja madalsagedus on elektrotehnikas5). Kuigi vaktsineerimise tempo on kiirenenud, on ikka veel palju neid, kes kahtlevad vaktsineerimise mõttekuses. Korrektne on sõnastada, et koroonaviiruse leviku tase on kõrge – sõna „tase“ ei tohi lausest välja jääda: kõrge pole mitte viiruse levik, vaid viiruse leviku tase.

    „Kultuuri arengukavast 2021–2030“ oleks hea lugeda, et „Eesti elanikkond on suure lugemusega ja näeb kirjanduses väärtust“. Igal juhul teeks rõõmu, kui Eestis loetaks palju ja peetaks lugu heast kirjandusest. See võiks näha olla raamatukogudest laenutatud raamatute suures arvus või raamatute müügiarvu suures kasvus.

    Sageli on vaja aru saada kadudeta ja kohe

    Kirjakeelest peab aru saama esimesel lugemisel, nii et ei pea üle küsima. Eriti vajalik on see keelevorm siis, kui sõnum on mõeldud rohkem kui ühele kuulaja- või lugejarühmale. Kui kogu tekstimass, kus väga sageli võib leida sõna „kõrge“ ja pahatihti vales kontekstis, suunatakse korpusse, kus on koos „avalikud ajalehe- ja teadusartiklid, eestikeelse Vikipeedia artiklid, aga ka blogid, riigi­kogu stenogrammid ja palju muud“6, ning vaadatakse selle kasutussagedust, võib selguda, et ongi õigustatud kasutada vaid sõna „kõrge“, kuna „rahvas nii räägib“ ja „emakeelne kõneleja ei eksi kunagi“ ja teadusuuring on näidanud selle sõna ülisagedat kasutust? Ehitame seega maja, millel on poolsada akent, kuid välja saab teaduslikult vaadata vaid ühest?

    Ja kuna sõnade „kõrge“ ja „madal“, „tõusma“ ja „langema“ kasutus on hoogsalt laienenud – asjaolu, millele on tähelepanu juhitud juba 1970. aastate lõpust –, kas võib oletada, et on aeg nentida: sõna „kõrge“ on võitnud, sest „kõrge tarvitamissagedusega üldkeelesõnade tähendusi ja kasutamist ei ole aga vist tarvilik ega võimalikki ettekirjutustega reguleerida“7. Et edaspidi siis enam ei arutle, kuna „kõrge“ on praegu kõrge tarvitamissagedusega, õigemini väga sage, isegi ülisage, las ta siis olla?

    Kui püüaks nüüd sedasama selgeks teha insenerile või mõne muu tehnilise eriala inimesele. Kõrge hulk kõrgeid latte on vaja viia kõrgele katusele. Sobib? Kas ta saab aru (kõrge tarvitamissagedus lubab arvata, et meie keel ongi selline) või mõtleb, et talle loetakse moodsat luuletust? Suur hulk pikki latte on vaja viia kõrgele katusele – palju parem, sest me elame kolmemõõtmelises maailmas ja teame, mis on hulk. Keelemees Uno Liivaku on nentinud, et keel ei ole vaid suhtlusvahend ega ühiskonna mälu kandja, vaid keelel on veel üks oluline roll – olla tunnetusvahend. Mida rikkalikum on tunnetusvahend, seda mitmekülgsema pildi saab elust ja maailmast nende mitmepalgelisuses.8 Hindan tema arvamust kõrgelt!

    (Kirja)keele sõnarikkust ja mõttetäpsust maksab hoida. Paljudel pidulikel üritustel on räägitud eesti keele rikkusest, emakeelest kui ammendamatust varaallikast. Seejuures soovitatakse olla avatud muule maailmale, õppida teisi keeli, märgata muid kultuure. Laenan veel ühe mõtte Uno Liivakult: „Tõepoolest – kogu maailm on lahti, muudkui võta omaks ja saa rikkamaks. Mõlemad on head mõtted. Ent avatus ei pea tähendama loobumist rikastumisest oma keele ja kultuuri najal, omast kinnihoidmine ei ole ohtlik.“9

    Seega, ärgem loobugem rikastumast oma keele ja kultuuri najal. Elunähtuste kirjeldamiseks on peale kõrge ja madala vaja ka sõnu pikk, suur, pisike, väike, tilluke, imepisike, tähtis, rikkalik, rohke, üllas, kehv, vilets, rohkem, hea, tubli, tore, tihti, sageli, suurel hulgal, et kirja saaks täpne mõte. Hulka või taset või nende muutumist tähistavad sõnad ei tohi ühelgi juhul segamini minna näiteks statistikatekstides, majanduse valdkonna omades, täppisainete õpikutes, insenerile koostatavas kirjelduses, auditiaruannetes, lennujuhtimises ja … äkki ka riigijuhtimises. „Kõrge“-pandeemia peatamiseks tasub aeg maha võtta, meelde tuletada, mis on hulk ja mis on tase, ning valida tähendustäpne sõna, et öeldu-kirjutatu mõjuks usaldusväärse ja targana.

    1 Arvi Tavast, Marju Taukar, Mitmekeelne oskussuhtlus. Valgus, 2013.

    2 https://makroskoop.ee/kui-ohtlik-on-covid-19-vorreldes-teiste-surma-pohjustega/

    3 http://eurokeelehoole.eki.ee/documents/compendiums/358dffbbec8a7df11fa32d841b4585eb.pdf

    4 Uno Mereste, Mis suureneb? Mis tõuseb? Rmt: U. Mereste, Oskuskeel ja seaduste keeleline rüü. Artikleid ja lühiuurimusi. Eesti Keele Sihtasutus, 2000, lk 325–326.

    5 https://keeleabi.eki.ee/artiklid/kqrge.html

    6 https://kultuur.err.ee/1608381260/keelesauts-kes-kardab-keelekorpust

    7 Liina Lindström, Keelekorraldus meie elu kujundamas. – Keel ja Kirjandus 2021, nr 5, lk 452.

    8 Uno Liivaku, Kirjakeel ja kirjasõna. Eesti Keele Sihtasutus, 1999.

    9 Samas.

  • ,

    Kaks eesti-soome kultuuritegu

    PILLE-RIIN LARM

    Mis on kultuuritegu? Eesti keele sõnaraamatutest seda sõna ei leia, ometi on kõigile selge, mida see tähendab. Kultuuriteo mõiste hõlmab rohkem kui näiteks heinategu, mille käigus kogutakse loomadele talveks heina, või leivategu, mille tulemus on leib. Eks valmistata ju ka kultuuriteo puhul omamoodi toitu, vaimule, kuid ühtlasi on tegu suursündmusega. Mitte iga kultuuritegu ei ole kultuuritegu.

    Just seda sõna kasutas 2. novembril kirjanik ja kriitik Joni Pyysalo Tartus Paavo Haavikko „Kogutud luuletuste“ eestinduse esitlusel: „Haavikko tõlge on kultuuritegu.“ Tal on õigus. Soome modernistliku klassiku teose maht on ligi 900 lehekülge, sama paksu eestinduse valmimisse on andnud panuse 18 tõlkijat. Töö kestis kolm aastat.

    Vaid mõni päev varem oli Helsingi raamatumessil esitletud Jaan Kaplinski valikkogu „Ilta tuo takaisin kaiken“ („Õhtu toob tagasi kõik“). Kaplinski 600leheküljelise raamatu eestikeelsed luuletused on soomendanud Anja Salokannel ja venekeelsed Pauli Tapio, raamatule kirjutas eessõna Märt Väljataga. Ka „Ilta tuo takaisin kaiken“ on kultuuritegu.

    Kui liita aastakümnetele, mille jooksul Haavikko või Kaplinski oma luuletused kirjutasid, tõlkijate tööks kulunud aeg, saame kummagi raamatu puhul tulemuseks küllap terve sajandi. Kui lühike tundub selle kõrval ministri ametiaeg, kui kergekaaluline tema tagasi­astumine.

    Haavikko „Kogutud luuletuste“ eestindamise kolme aasta jooksul on olnud ametis kolm kultuuriministrit kolmest erakonnast, oleme kogenud mitut ühiskondlikku vapustust ning pidanud kahetsusega tunnistama mõnegi poliitiku oskamatust hoida naabriga häid suhteid. Kultuuriteol seevastu on veel üks, sugugi mitte tähtsusetu mõõde: see liidab inimesi.

    Tunnistan, et olen kõrvaltvaatajana mõnikord suhtunud teadetesse tõlkijate töö edenemise kohta umbes nagu Vikerraadio järjejuttu, mis kuskil taustal mõnusalt sumiseb: täna natuke, homme jälle ja nii edasi iga päev. Haavikko raamatu tähtajad lükkusid mitu korda edasi ning võis karta, kas teos saabki valmis. Nii Kaplinski kui ka Haavikko luuleraamatu esitlusel aga märgati, kuidas selle hiiglatöö käigus on kujunenud kirju ja ometi ühtehoidev kogukond. Kultuuritegu meenutab pisut Sõpruse Maja ehitamist Eduard Uspenski lasteraamatus: ühise tegevuse käigus saadaksegi sõbraks ning koos püstitatud majja või tõlgitud raamatusse oodatakse külla ka neid, kellega veel tuttav ei olda.

    Muide, 10. novembrini saab esitada kandidaate Eesti Kultuuri Koja konkursile „Kultuuri tegu 2020“.

  • Eesti ülikool 2051

    ENELI KINDSIKO

    Paar aastat tagasi Suurbritannias 11–16-aastaste õpilaste seas korraldatud uuring näitas, et uue põlvkonna unistuste töökohad on järgmised: arst (18%), suunamudija (17%) ja juutuuber (14%) ehk siis umbes kolmandik soovib suureks saades elatist teenida ühismeedias sisuloojana, kui et olla näiteks õpetaja või õppejõud. Põhjused, miks nendest ametitest unistatakse, olid raha (26%), kuulsus (22%) ja „see töö oleks nauditav“ (17%).*

    Tulevased õppejõud, kes aastal 2051 ülikoolis õpetama asuvad, on alles sündimas või siis lasteaeda jõudnud ning kuna uute põlvkondade väärtusruum ja kasvukeskkond on hoopis teine kui praegustel õppejõududel, kasvab osa neist üles sooviga saada suunamudijaks. Kuidas tagada, et ka kolmekümne aasta pärast oleks meil filosoofia- ja matemaatikaprofessoreid, kui juutuuberiks ja suunamudijaks hakkamine eeldab vähemat pingutust, kuna ta ei pea kellegi alluvuses töötama, tulemus on kohe näha ning rahaliselt ka palju tulusam?

    Eesti ülikoolidele, kõrgharidusele tervikuna on vaja alternatiivset mõtlemist – „mis oleks, kui … ?“ stiilis mõtlemist.

    Olen viimastel aastatel näinud ühismeedias rektorite, teadlaste ja ka poliitikakujundajate sõnavõtte, kus märgitakse, et kõrghariduses oleme mõne asjaga kümme või enam aastat hiljaks jäänud. Ilmselt olemegi, ent küsimus on: kuidas edasi? Eesti ülikoolidele, kõrgharidusele tervikuna on vaja alternatiivset mõtlemist – „mis oleks, kui … ?“ stiilis mõtlemist, kus praegused sotsio-demograafilised suundumused koos uue generatsiooni ootustega töö olemusele ja keskkonnale tõenduspõhiseks tulevikuvisiooniks sõnastatakse. Iga tehtud või tegemata otsus mõjutab kõrghariduse (kvaliteedi) tulevikku.

    Selleks et mõista tegevusvaldkonna muutumise kiirust, tasub meenutada, kuidas omandati kõrgharidus kolmkümmend aastat tagasi, aastal 1991. Suuresti veel interneti ja nuti­telefonideta, samuti sülearvutiteta õpikeskkond, kus õppejõu roll ja töö sisu, samuti eeldatav kompetents erines tänapäevasest. 2005. aastal bakalaureuseõpinguid alustanutele õpetas valdav osa õppejõude paksude konspektide, kilede ja grafoprojektorite abil, esimene Powerpointi abil õpetav õppejõud mõjus kui akadeemiline superstaar. Nüüd peab suur osa õppejõude valdama mitte ainult Powerpointi ja selle alternatiive, vaid näiteks COVID-19 aegsel distantsõppel survestati hakkama miniatuurseks teleproduktsioonifirmaks – BBB, Zoom, Teams, Skype, Google Meet, Panopto jne. Menüü oli kirju, tellimusi mitmesuguseid, ressurssi nappis. Selleks et mõista, milline võiks olla ülikooli õppejõu töö aastal 2051, ei piisa viimase kolmekümne aasta muudatuste kiiruse tõdemisest – muudatuste kiiruse peab ilmselt viiega korrutama.

    Kui on raha, saame tipp­tehnoloogiat alati sisse osta. Nii nagu on Euroopa Liidu raha eest rohkelt soetatud betoonehitisi ja uhkeid laboreid. Ainus, mida me osta ei suuda, on inimesed, kes nendes ehitistes töötada tahaksid ja oskaksid. Kaldun arvama, et uute põlvkondade motiveerimine akadeemilise karjääri valimiseks on palju keerulisem valem, mis ei taandu üksnes rahale. Kehvasti õpetava õppejõu palga kolmekordistamine ei taga automaatselt õpetamise kvaliteeti, tulemuseks on kolm korda ülemakstud kehv õppejõud. Ilmselt on motiveerimise valemis akadeemilise töötaja töö väärtustamine, eri rollide tervislik proportsioon, ülikoolides valitsev juhtimiskultuur, ülikoolisisese tegevuse korrastamine (kas kõike peab tegema või kantakse mõnda ülesannet pelgalt inertsist kaasas) ja veel x arv aspekte. Mida olen mustrina nii Eestis kui ka teiste riikide ülikoolides märganud, et akadeemiline karjäär valitakse eeskuju mõjul (sageli on mõjutajaks doktori­õpingute juhendaja, kes tekitab tõsise huvi teadusliku mõtteviisi vastu), ent ülikoolist lahkutakse kehva juhtimis­kultuuri ja sisekonfliktide tõttu. Kindlasti ei alahinda ma raha väärtust motiveerijana, ja ilmselgelt on kaklus nappide ressursside pärast ka korralik kultuuritapja, ent midagi on ka tasuta. Inimesed on organisatsioonikultuuri kandjad ja uuringute järgi on uutele põlvkondadele määravaim inimlikkuse mõõde.

    * Paul Skeldon, Young affiliates: nearly a fifth of British children aspire to be social media influencers. – telemediaonline.co.uk 31. I 2019.

  • Lilian Härm 18. IX 1927 – 24. X 2021

    Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu liige, maalikunstnik ja armastatud lasteraamatute illustreerija Lilian Härm.

    Lilian Härm sündis 1927. aastal Tallinnas teatrikunstnik Albert Vahtramäe peres. 1950. aastal lõpetas Lilian Härm Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi teatridekoratsiooni erialal ning töötas seejärel lühikest aega Tallinna Draamateatris. 1950. aastate esimesest poolest töötas Härm mitu aasta­kümmet kaubandusgraafika valdkonnas, luues maiustuste karpide ja siltide kujundusi, reklaame ja plakateid riiklikeks tähtpäevadeks ja ka laadapäevadeks.

    Eesti Kunstnike Liidu liikmeks astus Lilian Härm 1961. aastal. Lilian Härmi elutööks kujunes raamatugraafika: ta on loonud illustratsioonid Eno Raua raamatule „Mõru kook” (1959), Julius Oro raamatule „Muna” (1975), Charles Perrault’ „Muinasjuttudele” (1979), „Eesti muinasjuttudele“ (1979), „Ungari muinasjuttudele” (1985) ja teistele raamatutele, mille kirkavärviliste piltide lummuses on mitu põlvkonda lapsi üles kasvanud.

    Viljandisse sattus Lilian Härm esimest korda II maailmasõja ajal ning armus väikelinna, kuid alaliselt asus ta koos kunstnikust abikaasa Endel Härmiga Viljandisse elama 1974. aastal. Li­lian Härm on öelnud, et teda on köitnud Viljandi väiksus, rahulikkus ja intiimne suletud maastik. Kunstitegemise kõrval armastas Lilian Härm viibida looduses ja jalutada mööda linnatänavaid. Lilian Härm lahkus meie hulgast oma lemmikaastaajal sügisel, mil ta oli ka sündinud.

     

    Eesti Kunstnike Liit

    Tartu Kunstnike Liit

    Kondase Keskus

    Viljandi kunstisõbrad

    Kultuuriministeerium

  • Nutikas veepudel III. Peldik oli õues

    TANEL MÄLLO

    Eelmistest artiklitest koorus tõdemus,[1] et asja saab vaadata nii, et elame vana kena ahvina tehnoloogiliselt võimendatud institutsioonide ajastul ega saa toimunust veel üldse aru. Ei indiviidi ega ühiskonnana. Meie ahviaru on hõivanud kümned uued august tõugu urgitsemise tehnikad ning teist sama palju on säherdusi asju, mis hoopis meilt vägisi banaanid käest võtavad (vist). Võimustruktuurid on läinud palju võimsamaks kui ükski senine alfaisane või -emane, nii et enam ei mõista sedagi, kellele, millele või miks me allume. Ega hakkagi mõistma, kui oma vabadused üha enesestmõistetavamalt aina ahtamasse eluks määratud mugavustsooni pakime. Institutsionaalsete vaikeseadete levikut ühiskonnas, nt et õppimine tähendab koolimaja ja hindamist, et toit tähendab plastkarpi ja kiirkullerit, et lähisuhe tähendab seaduslikku kooseluõigust ning et omaenda tervis tähendab meditsiinisüsteemi, illustreerib see, et arengubioloogist presidentki tunnistab end uskuvat, et „me kõik oleme oma esimesed hingetõmbed siin ilmas teinud tänu meditsiinitöötajatele“.[2] Hea, et meie institutsionaalse toe ootused kalana kuivale maale ronides nii kõrged polnud.

    Selle olukorra üheks põhjuseks ja võimendajaks on tehnoloogiate kiirenev areng. Nende silmapaistvam osa on (veel täna) igasugused digitehnoloogiad (iseloomulikud näited on näotuvastus, mobiil(andme)side, ühismeedia eri vormid, automaatsüsteemid/tehisintellekt jne), ehkki üldisemalt käib see väide veel paljude teiste vähem või rohkem nähtavate/arusaadavate (söögitaimede geenimodifikatsioonid versus inimeste vaktsineerimine) või pehmete/kõvade tehnoloogiate kohta (poliitiline kommunikatsioon versus taastuvenergia jätkusuutlik salvestamine ja tarbimine). Üleüldiselt iseloomulik trend tehnoloogiate ja teenuste väljatöötamisel on püüd kujundada igasugused üksikisiku toimingud ja funktsioonid võimalikult lihtsaks, hõõrde- ja vastutusevabaks. Missugusesse reaalsusse meelitab meid selliste valikutega sireenihäälne bürokratt, nägime eelmises artiklis Eesti digiühiskonna arengukava (DÜAK) analüüsi näitel. Ent ükskõik kui segi oma pea ajanud oleme, tulevik siiski ei juhtu ega saabu, vaid seda loome ikka ise oma igapäevaste ja pikaajaliste valikutega. Illustreerisin neid tõdemusi näidetega, kus DÜAKis on valitud kasutada inimese ja kodaniku kui teenusetarbija kuvandit, kellele on ette kirjutatud, missugused tema olulised elusündmused on, mida siis riik saab hästi teenindada, jättes selle kuidas see toimub, inimesele nähtamatuks, eeldusel et „teadmatus on vabadus“ (vt ka „vabadus on orjus“). Seepärast saab praeguse kimbatuse lahendusi otsida vähemalt kahest juurprobleemist lähtuvalt: 1) tehnoloogia on liiga keerukas; 2) inimene on tehnoloogia keerukusega hakkama saamiseks alaarenenud. Kumma lahendamisele oleks mõistlik rohkem tähelepanu pühendada? Üleöö ei lahenda kumbagi. Küll aga saame uurida, mis siis on meie keeruka tehnoloogiaga alaägeda toimetuleku põhjused ja komponendid.

    Mugavus- ja segadusseisundid

    Nagu artiklisajas eespool mainitud, on nahalähedasim viis laiema nn digitaalse ökoloogia teadvustamiseks teadliku suhte kujundamine oma andmetega ning selle pinnalt andmepõhiste suhete teadvustamine ja kujundamine. Meie andmete käsitlemise viisidele valguse heitmine aitab mõista trende, mehhanisme ja motiive, mis tehnoloogialembeste ühiskondade tänast ja homset määratlevad. Nagu näiteks see, kuidas isikuandmete toel toimub meie käitumise suunamine.

    Mis oleks, kui meie suhe oma andmetega mahuks kujundisse, mis kõlab nagu „eesti film on nagu oma sitt – ikka vaatad“?[3] Kui panna kõrvuti mängima iganädalane rahvavalgustuslik Eesti reoveeuuringu-raport[4] ja meie Googleʼi asukohaajalugu,[5] võime saada elulise näite andmetest, millega meil tõepoolest on oma suhe. Aga see on vaid lihtne ühe-kahekihiline näide ja sellisena väga haruldane.

    Isikuandmete töötlemine – üldjuhul inimese teadmata – on teenuste ja lahenduste tuumakütus. Ent nendega tunnetatult toimuva pideva alaägeda jama tõttu – või sellest hoolimata – puudub meil ikkagi huvi oma isikuandmete kasutamise vastu. Iga uut teenust aktsepteerides seisame lihtsa unesegase läti skaudina eeskojas ning soovime oma häda enam-vähem mugavalt ära ajada.

    Üksikisikuna puudub meil adekvaatne tunnetus ja kontroll digimaailmas meie endi elu kohta käiva üle, milles toetutakse andmete kasutamisele. Ehkki isikuandmete kogumine ja töötlemine on ühiskonnas peaaegu kõike läbiv, ei ole olemasolevad isikuandmeid kasutavad lahendused ega regulatsioonid toetanud üksikisiku oskuse ja huvi kujunemist oma andmete haldamiseks. Need on uued tunnetuslikud kategooriad, mis arenevad ajapikku, ning kuni see toimub, peaksid lahendused hõlmama vähemalt võimalusi seotud riskide maandamiseks. Viimastel aastatel juurutatud regulatsioonid, nt Euroopa isikuandmete kaitse üldmäärus, annavad küll sõnas ja mõttes inimesele suurema kontrolli oma andmete üle, sest see on kooskõlas euroopaliku arusaamaga enesemääratlemisõigusest, ent seni ei ole sellega kaasnenud teadlikkuse suurendamise meetmeid, mis toetaksid üksikisiku võimet oma andmete eest vastutada ja nende üle suuremat kontrolli nõuda. See kehtib nii era- kui ka avaliku sektori kohta. Viimasest saab näitena tuua Eesti andmejälgija.[6] Selle plusse ja miinuseid ei ole süsteemselt analüüsitud, ent on selge, et kuni andmejälgija vahendab praegusel kujul selgitusteta andmeridasid suuresti vaid juhusliku kitsa valiku andmekogude kohta, ei saa inimesel kujuneda terviklikku ülevaadet oma andmete koguhulgast ja nende kasutamisest. Andmejälgija praegune lahendus annab pigem mitu potentsiaalselt vastupidist tulemust: kodanik võib hakata arvama, et valikuliselt esitatud andmeread peegeldavadki kogu reaalselt toimunud andmetöötlust, või hoopis kahtlustama, et olulisem osa toimunud andmetöötlusest on tema eest kavalalt peitu pandud. Peamiselt peegeldub selles näites digisfääri struktuurne ajalooline ebavõrdsus: samal ajal kui andmete kasutamine oma protsesside ülesehitamiseks ja tõhususe tagamiseks on institutsioonidel juba ammune praktika, on see suhteliselt uus ning suuresti teadvustamata inimese jaoks, kes seetõttu ei oska ega märka diskussioonis osaledagi.

    Mingisugust aimu sellest, kuidas inimesed oma andmeid ja kontrolli nende üle tunnetavad ning sellest tingitult toimivad, saab küsimuste põhjal, mida suvalisel ajahetkel veidra maailma kohta endale esitatakse.[7] Tõsi, sellised küsimused ongi nii keerukad, et kogu napp arusaamine, temaatiline võimekus ja intellektuaalne ressurss kulub keskmisel kodanikul nende konstrueerimise peale ära ning vastustest ei osata unistadagi. Missuguseid andmeid, miks ja kus minu kohta kogutakse, kuidas neid kasutatakse, miks ja kuidas mul on mõistlik seda kontrollida? Missugune on minu toimevõimekus, digitaalne identiteet ja ajalugu ja kuidas see mõjutab seda, millisena teenusepakkujad jt institutsioonid mind näevad ja missuguse näo seetõttu minu poole pööravad? Miks ja kuidas tuvastada ja võib-olla integreerida oma erinevad digitaalsed identiteedid? Meie andmed ja digitaalne identiteet on ressurss, mille kasutamise reguleerimisest sõltub (info)ühiskonna kaugem mittetehnoloogiline areng. Ning soovime seda või mitte, mingil väga suunatud ja ettekirjutatud moel me juba haldame oma andmete kasutamist – iga kord mõnede kasutajatingimustega leppides või näiteks ühismeediaplatvormi seadeid reguleerides (rõõmustades siis saadud kontrolli-illusiooni üle või mitte). Ent paremini iseloomustab tegelikkust kätemeri, mis ei tõuse, kui kas või andmekaitsespetsialistide kogunemisel küsida, kes kohalolijatest on enda kohta mõne andmepäringu teinud. Isegi selle ala töötajad ei tunne iseenda andmete vastu huvi. Sest pole tunnet. Ehkki probleem on. Nii juhtub uudishimuga siis, kui miljon aastat normaalset keskkonda ja arengutrajektoori katkestatakse sooviga inimene tüütutest ülesannetest vabastada.

    Autonoomne, mitte kaitsealune inimene

    Inimese tunnetus ja võimekus oma andmete kasutamist reguleerida on oskus, mis paraneb ajapikku. Soovimata olla järjekordne spetsialist, kes leiab, et õppekavad peaksid rohkem just tema arvates kõige olulisemale teemale keskenduma, leian, et oma andmetega toimuva eest vastutusvõime kujunemiseks pole riigi poolt kindlasti parim praktika ka andmesubjekti lihtsalt külma vette viskamine. Riik on isikuandmeid kogudes võtnud kohustuse neid ka kaitsta, ent inimeste praeguste oskuste juures tähendab nt oma andmeid kolmandate osapooltega jagada võimaldava nõusolekuteenuse[8] juurutamine sellega kaasnevaid riske tasakaalustamata vastutusest taganemist, täpsemalt, selle panekut ebapädeva kodaniku õlgadele. See oleks võrreldav eksperimentaalse ravimi kliinilistesse uuringutesse suunamise asemel kõikidele populatsioonigruppidele laiali jagamisega: vaatame, mida see teeb! Mõne aja pärast võib selline lahendus nõuda Instagrami-laadse kübaratrikina vaid nendest kasutajatest rääkimist, kelle enesehinnangut pildihindamiskeskkond veel pole suutnud negatiivselt mõjutada[9].

    Rakendades nõusolekuteenuse juurutamisel liberaalset taktikat (luua inimesele võimalus kõiki oma andmeid vabalt jagada olukorras, kus suur osa neist ei oska selle tagajärgi teadvustada ja nende eest vastutada) eeldaks riik, et isikuandmete jagamisel kehtib täiuslik turuloogika, mille kohaselt inimene ei jaga andmeid ebaeetiliste andmekasutajatega. Reaalsuses puudub inimestel täna tunnetuslik võimekus ja informeeritus, et selliseid otsuseid teha. Pole harv juhus, kus näiteks ühismeedias jagatakse enda (või teiste) tervisega seonduvaid andmeid ilma privaatsuse ja andmekaitse pärast oluliselt muretsemata. Need on uued tunnetuslikud kategooriad, mis arenevad ajapikku, ning kuni see toimub, peavad lahendused hõlmama vähemalt võimalusi riskide maandamiseks.

    Praegu küll arutletakse tehnoloogiate (nt tehisintellekti) eetika üle: kuidas tagada, et rakendatavate lahendustega suhtutaks inimesesse heatahtlikult ja hoidvalt. Ent selline patroneeriv suhtumine ei paku turvatunnet olukorras, kus näiteks nõusolekuteenuse loob riik lähtuvalt ettevõtete huvidest eesmärgiga ettevõtlust ja innovatsiooni hoogustada[10]. Hapras olukorras ning mõjuvõimsamate tegurite põrgukuumuses kipub praktiline eetika deformeeruma intellektuaalsete argumentide üksteise vastu kaalumiseks kuni argumenteerijale sobiva tulemuse saavutamiseni.[11] Nii võib sisuliselt eetiline olla mõni asi esimese hooga siiski laialt rakendamata jätta, kuni oleme sellele nii individuaalsel tasandil kui ühiskonnana „järele arenenud“. Selle asemel, et hüpata homsesse uute rakendustega, mille kasutamiseks kodanikul võimed puuduvad, on mõistlik kaaluda samade ressursside pühendamist tänasega kohanemisele. See on naeruväärne soovitus maailmas kus me kõik oleme „juba lootusetult Hiinast maha jäänud“, ent võib pikemas perspektiivis anda meeldivama tulemuse kui „ehitame valmis ja vaatame kas lendab“ lähenemine. Kui joove on nii suur, et tuba pöörleb ka voodis lebades, aitab mõnikord jala põrandale panek. Kuni inimesel puudub teadlikkus, tunnetus ja vastutus oma andmete – oma digitaalse mina – suhtes, on ta vaba tahteta objekt tehnoloogiaarendajate meelevallas analoogselt sellega, kuidas me oma füüsilisest tervisest hoolimata toiduna ükskõik mis pahna sisse sööme, mida krõpsutootja heaks arvab pakki pista ja mõnusa maitseainega üle puistata. Ebameeldivalt realistlikus, ent positiivses tulevikustsenaariumis vastutab enda eetilise kohtlemise eest inimene ise – võrdväärse osapoolena oma andmete kasutamise ja toimevõime eest seistes. Kuniks aga meil isikuna pole kujunenud tähenduslikku sidet oma andmetega, on „eetiline andmekasutus/tehisintellekt“ jms sama silmakirjalikud väljendid nagu „eetiline karusloomakasvatus“.

    Eelneva põhjal luban endale teha üldistuse, et suhe oma andmetega on fundamentaalne funktsioon, millele toetub ka hulk teisi vajalikke oskusi, näiteks teadlikkus omaenda ja kogukonna keskkonnamõjust. Mõlema puhul on ülioluline meie tegevuse keskkonnamõju (nii füüsilise kui digitaalse keskkonna) kohta käiva informatsiooni vastuvõtmine, läbitöötamine ja pikaajaliselt jätkusuutlikeks käitumisvalikuteks vormimine. Sest me ei pääse suuremast isiklikust vastutusest ja käitumise muutmisest ka praeguse füüsilise keskkonna olukorraga toimetulekul. Või siis aitab andmepõhine oma keskkonnnajalajälje teadvustamine vähemalt mõtestada ja mõista ning alistuda välistele regulatsioonidele nagu fossiilsete maavarade kasutamise piiramine jne.

    Kuni ahve õnnestub veenvate argumentidega mugavus- või segadusseisundis hoida, võib neid nügida praktiliselt ükskõik kuhu.

    Käitumise suunamine: vabadus emotsioonide nupuvõttes

    Kaaslaste käitumise tahtlik ja tahtmatu suunamine on igivana ja igasuguste [(digi)tehno]loogiate-eelne. Emane ämblik suunab isase sugu tegema ja lõunalauale, viirus suunab inimese organismi kaitseseisundisse. Mis on tänapäeva tehnoloogiate juures oluline (ja geoloogilises mõõtmes pretsedenditu pärast viimase suure meteoriidi langemist), on nende ulatuse, varjatuse ja ebavõrdsuse määr selles osas, kuidas nende abil inimkäitumist reguleeritakse. Meil puudub teadlikkus, kes, miks, kuidas meie valikuid, eelistusi ja käitumist, mh meie andmete abil, otsesemalt ja kaudsemalt reguleerib. Seda võimaldab või õigemini tingib lihtne asjaolu: inimese ja institutsioonide positsioonide ebavõrdsus. Esimene ja viimane sõna igasuguse tehnoloogia, teenuste ja muu säherduse planeerimisel, projekteerimise ja ehitamisel on reeglina institutsioonidel (s.t mitte üksikisikutel). See tundub meie ülalt-alla maailmas paratamatu: keegi (väike grupp) peab tegema disainivalikud (suure grupi eest) – mingitest eesmärkidest ja põhimõtetest lähtuvalt. Miks standardstsenaarium on „soovisime parimat, aga …“ on juba дело техники.

    Kindlasti varieerub sündmuste individuaalselt tunnetatud tähtsus ka subjektiivselt, ent on selliseid, mille ebaeetilisuse suhtes on raske mõistvaks jääda. Viimastel nädalatel on Instagram ja Facebook sunnitud tõtt vaatama juba eelmainitud tõdemusega, et on tõsiselt ja planeeritult teeninud raha oma aktsionäridele, sh iseendile, sellega, et õhutasid näiteks noorte raskemeelsust ja hullude pobinat ega tõmmanud informeeritusest hoolimata pidurit enne, kui vahele olid jäänud. Suusoojaks võib ju küsida, kuidas nüüd sel moel teenitud miljarditega tehtud kahju hüvitada ja tagajärgi siluda. Ent olulisem on mõista toimunu mehaanilis-instrumentaalset põhjust. Suur osa meie digitaalsest tähendusruumist on loodud reklaamimüügi tõhustamise eesmärkidel. Reklaamipõhise ärimudeliga virtuaalkeskkondi iseloomustab tugevate, sageli negatiivsete tunnete võimendumine, keeruka arutelu kiire taandumine ja vastandumise süvenemine (polariseerumine).[12] Miks see nii on? 2019. aastal Euroopa Komisjoni „Õigusliku disaini“ ümarlauda avades iseloomustas Euroopa andmekaitseinspektor Giovanni Buttarelli veebikeskkondade status quo’d dehumaniseerivana.[13] Mida ta silmas pidas, on asjaolu, et täna suunavad tehnoloogiad nende valdaja soovitud eesmärgi saavutamiseks samaaegselt väga paljude ahvide tähelepanu ning lühi- ja pikaajalist emotsionaalset seisundit.

    See ongi kõige üldisem, mida minu arvates mõjutamise kohta teadma peaks: kui otsene, vahetu ja halastamatu see on. Peaaegu kõigi isikuandmeid kasutavate teenuste puhul lähtub andmete töötlemine teenusepakkuja vajadustest, mille nüansid ning eesmärgid ei ole inimese seisukohalt läbipaistvad, arusaadavad ega võrdsel alusel läbiräägitavad ja reguleeritavad. Sest organisatsioonid on üksikisikuga võrreldes tugevamal positsioonil, et oma põhikirjalisi eesmärke täita. Näiteks kasu teenida. Või teha kodanikkonna järelevalvet ja reguleerida inimeste käitumist, muutes ennetava korrigeerimise üha füüsiliselt sekkuvamaks seal, kus palju inimesi hulgakesi koos käib.

    Mõnikord varjavad reaalsust kontrolli-illusiooni loovad disainilahendused. Loomulikult ma saan ise endale sõpru valida või Twitteri jälgimisi ja Youtube’i kanalite teemasid reguleerida. Aga infovoogu kontrollivad platvormialgoritmid, mis soosivad reklaame, prioriseerivad jagamisi, määravad informatsiooni tõelise voolu.[14] Nii näiteks on Facebooki ajajoonel sõprade ja reklaamitud sisu mahu suhe aastatega kaldunud üha rohkem reklaamiostjate – platvormi tasuliste kasutajate poole. Teenusepakkuja lepingud põhinevad tüüptingimustel ning tarbijal puudub võimalus nende osas läbirääkimiseks. Seda isegi olukorras, kui tingimused ei vasta andmekaitse üldmääruses sätestatule või kahjustavad tarbijat muus mõttes ebamõistlikult. Ilma võimaluseta lepingutingimusi läbi rääkida piirduvad andmesubjekti valikud teenusetingimustega nõustumise või teenuse kasutamisest loobumisega. Peame teadma, et ka selle teise valiku eelistamine ei tee maailma õiglasemaks ega paremaks paigaks.

    Kärbes demokraatia pissuaaris

    Kõige ohtlikum on praegu see, kui tehnokraatlik maailmakäsitlus saab poliitilise võimaluse juhtida ühiskonda, mille paljud liikmed on juba ajupestud. Selline supp saab tingimata nügimis-, libertaarse paternalismi filosoofilistele printsiipidele tugineva võimutehnoloogia maitseline. Nagu Heiko Leesment kirjeldab, „iseloomustab tänapäeva võimu n-ö normaalsuse maksmapanek, millega soovitakse kujundada meie valikuid normile vastavas suunas“.[15] Nügimine – (nii digitaalses kui füüsilises) keskkonnas teatud/soovitud käitumist tagavate disainivalikute rakendamine illustreerib tabavalt mõjutamise aluseks olevaid või seda põhjendavaid-õigustavaid väärtusi, mille taga on soov ja vajadus tagada populatsiooni käitumise ennustatavus. Selle juures pole ühtki tervemõistuslikku alust kindlustundeks, et nügimisvalikute arhitektid endale või teistele aru annavad, mil määral need kõigile subjektidele sobivad. Nügimise mõiste väärkasutamine olukordades, kus näiteks valitsusele sobiva normi poole nügitud inimesele tegelikku valikuvabadust ei jäägi, on selle juures vaat et vaid intellektuaalselt lõbus vahejuhtum.

    Liikumine sellise „mõjutamisvalitsemise“ (ingl influence government) poole pärineb nügimisteooria ja interneti reklaami-infrastruktuuri abielust, mis loob kodanike käitumise korrastamiseks seninägematud võimalused. On kõlanud hoiatusi,[16] et olukord, kus riigil on rahva kohta väga detailne demograafiline informatsioon (nagu ka igal teisel ühismeediasse reklaami soetajal) ning võimekus (või vähemalt eesmärk) reaalajas jälgida nügimise soovitud eesmärgi saavutamist, võib nende vahendite kombinatsioon meid demokraatlikust riigikorrast hästi kiirete sammudega kaugemale viia. Sellises maailmas on nügimise rakendamise spektri ühes otsas peenekoelised veebimänguhuviliste noorte hulgas küberkriminaalsuse tendentside jälgimise ja maandamisega töötavad programmid, teises aga „puust ja punaseks“ kampaaniad, kus kus e-Prismast küünlad ja tikud tellinud kodanik saab siseministeeriumilt tuleohutusnõuannetega sms-i.

    Tõde on lihtne ja peesitab siinsamas mere kaldal kõrge männipuu oksal päikeselaigus: meie olekut tänapäeva maailmas iseloomustavad mugavus- ja segadusseisundid, mille alalhoidmine on mõistlik iga aruka institutsiooni seisukohalt, olgu see siis majanduslik, poliitiline või mis tahes muus mõttes oma väärtuseid järgiv ettevõte. Kui läti skautide viletsa distsipliini lahendus on nende segadusseisundi eetiliselt normide piires hoidmine, võib suvekodu trepikoja ukse jätkuvalt lukus hoida. Missugustele alusväärtustele see hoone toetub ja milline lipp võimlemisplatsil lehvib, sellest juba järgmisel korral.

    Loe Tanel Mällo artikliseeria esimest osa „Nutikas veepudel I“

    Loe Tanel Mällo artikliseeria teist osa „Nutikas veepudel II. Bürokrati unenäod (inimkomponendiga)“

    [1] Tanel Mällo, Nutikas veepudel I. – Sirp 8. X 2021.

    Tanel Mällo, Nutikas veepudel II. Bürokrati unenäod (inimkomponendiga). – Sirp 22. X 2021.

    [2] President Alar Karise avaldus pärast kohtumist haiglajuhtidega. – kriis.ee 22. X 2021.

    [3] Andrei Liimets, Millest räägib 100-aastase Eesti film? – Vikerkaar juuli, 2019.

    [4] https://www.ut.ee/et/teadus/koroonaviiruse-seire-reovees

    [5] https://www.google.com/maps/timeline

    [6] Andmejälgija https://www.ria.ee/et/riigi-infosusteem/x-tee/andmejalgija.html

    [7] Informeeritud isikud. Küsimused. 

    [8] Nõusolekuteenus https://github.com/e-gov/NT/, aga vt ka Nõusolekuteenuse analüüsi aruanne, Ernst&Young 2021.

    [9] Georgia Wells, Jeff Horwitz and Deepa Seetharaman, Facebook Knows Instagram Is Toxic for Teen Girls, Company Documents Show.  – Wall Street Journal 14. IX 2021.

    [10] Nõusolekuteenuse analüüsi aruanne, peatükk 2.1 Nõusolekuteenuse eeldused ja ootused

    [11] Margit Sutrop: sain ettepaneku peale vaktsineeritud patsiendid prioritiseerida nii toetuskirju kui sõimu ja ähvardusi. – Eesti Päevaleht 1. X 2021.

    [12] Indrek Ibrus, Marek Tamm, Katrin Tiidenberg, Eesti digikultuuri manifest. Tallinna Ülikooli kirjastus 2020, lk 13.

    [13] Giovanni Buttarelli, Dark patterns in Data Protection: Law, Nudging, Design and the Role of Technology. Speech by Giovanni Buttarelli at Legal Design Roundtable, Brussels, Belgium 27. IV 2019.

    [14] Karen Kornbluh, Ellen P. Goodman, Bringing Truth to the Internet. – Democracy 2019, 53.

    [15] vt nt Heiko Leesment, Kõike ei saa nügida ja kõik ei ole nügimine. – Sirp 10. IX 2021.

    [16] Alex Hern, Study finds growing government use of sensitive data to ‘nudge’ behaviour. – The Guardian 8. IX 2021.

     

  • Eesti Kirjanike Liit kuulutab välja konkursi KIRJANIKU­PALGALE

    Kultuuriministeeriumi eraldatavatest vahenditest makstava kirjanikupalga eesmärk on võimaldada kutselistele kirjanikele ja ilukirjanduse tõlkijatele pühendumist loomingulisele tegevusele.

    2022. aastaks määratakse viis kirjanikupalka, mis pikenevad ka 2023. ja 2024. aastale ning millega kaasnevad haigus- ja pensionikindlustus.

    Kirjanikupalgale võivad kandideerida

    erialaselt aktiivsed loomingulises tippvormis kirjanikud ja ilukirjanduse tõlkijad, kes soovivad järgneva kolme aasta jooksul pühenduda erialasele loometööle ning on Eesti kodanikud või isikud, kellel on Eestis elamis- ja tööluba. Kandidaat ei pea olema loomeliidu liige.

    Kirjanikupalgale kandideerimiseks tuleb esitada

    avaldus ja motivatsioonikiri koos kolme järgneva aasta loominguliste kavadega ning ülevaade viimaste aastate loomingulisest tegevusest ja olulisematest meediakajastustest.

    Dokumentide esitamise tähtaeg on 23.11.2021.

    Konkureerimisdokumendid palume nimetatud kuupäevaks postitada või tuua Eesti Kirjanike Liitu (Harju 1, Tallinn 10146) või saata digiallkirjastatuna e-aadressile taotlus@ekl.ee.

    Taotluste alusel teeb otsuse Eesti Kirjanike Liidu eestseisuse nimetatav valikukomisjon. Komisjoni liikmete hulka kuuluvad Rahvusraamatukogu, Eesti Kirjanduse Teabekeskuse, Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Eesti Kirjastuste Liidu esindajad.

    Konkursi võitjatega sõlmitakse töölepingu seadusele vastav tööleping. Palga saaja kohustub lepingu kehtivuse ajal esitama iga-aastaselt vabas vormis ülevaate oma erialasest tegevusest.

    Vajadusel täpsem info nimetatud aadressidel või telefonil 627 6410.

  • Tuttava linna tuled – Meri, männimets ja silmud

    JANEK MURD

    On aasta 1984. Minu isa, Kohtla-Järve KEKi direktor Raivo Murd valitakse kolhooside­vahelise sanatooriumi Narva-Jõesuu juhatajaks. See tähendab otsust kogu perele. Mina olen siis Kohtla-Järve 1. keskkooli 6.a klassi õpilane – koolis on iga lennu kohta kolm paralleelklassi ja õpilasi tuhande ringis. Narva-Jõesuus eestikeelset kooli pole. Aga Narvas on: üks ja ainuke Narva 2. keskkool, kus õpilasi alla kahesaja. Seal ma hakkangi käima. Kohtla-Järve ja Narva vahemaa on 60 kilomeetrit, aga nagu sügisel selgub, on nende kahe koha mentaalne kaugus palju suurem, sellega on raske harjuda ja on hetki, kus see teeb tuska.

    Aga kõigepealt on ilus suvi ja ma olen sellest õndsas teadmatuses. Uus kodukoht lummab mind: milline rand ja meri, fantastiline männimets. Hooned on oma näo ja looga, pole üheülbalised nagu seal, kust tulen. Oleme perega seni elanud tavalistes paneelmaja korterites, aga nüüd pakutakse oma maja 200 meetrit merest ja, mis peamine, mul on nüüd oma tuba!

    Meie maja asub aadressil Vabriku 1. Krundi ühe küljega piirneb madal hoone, mis kuulub põllumeeste sanatooriumile. Selles on garaaže, puidutöökoda ja lukksepa tööruumid. Igal ruumil on pealik. Garaaži juhib kuldsete kätega Karla – mees, kes võib auto juppideks lahti võtta ja uuesti kokku panna. Keevitus- ja metallitööde boss on Lembit – tema ruumis kogunevad mehed tihti pärast tööpäeva kokkuvõtteid tegema, väikse napsi ja parimatel päevadel kohaliku spets-sakummiga, milleks on röstitud silmud. Neid küpsetatakse siinsamas kõrval katlamajas. Esimesel sügisel näen ise pealt, kuidas kohalik delikatess valmib: katelde sisse lähevad suured isetehtud restid silmudega. Suur kogus valmib ülikiirelt ja ahjusooja silmu lubab katlakütja, ingerlane Pops, süüa nii palju, kui süda lustib. Söön neid ussi moodi elukaid, nagu poleks midagi nii head varem saanud, aga varsti süda läigib ja ma oksendan. Vanemad olijad teavad seda ohtu, aga mina olen siin alles roheline.

    Puuseppade juht on ehe eesti mees Aadu. Neid kõiki hüütakse vananarvakateks ja nende juured on siin. Teen tihti nende juurde asja, kuulen põnevaid lugusid möödunust ja kildudest pilti kokku pannes tekib kujutlus, et minevik on olnud siinkandis suurem kui olevik.

    Garaažis on kaks bussi, millest erilist tähelepanu pälvib Tšehhoslovakkia päritolu Škoda Karosa. See on linnaliini­buss, aga siin veab ta puhkajaid mitmesaja kilomeetri kaugusele. Aga kõige tähtsam on selle bussi juht Ants. Tema viib igal nädalal sanatooriumi puhkajad ekskursioonidele Leningradi lähiümbrusse Romanovite suvepaleedesse ja parkidesse: Puškinisse, Tsarskoje Selosse ja Petrodvoretsi. Bussisõitu nauditakse täiel rinnal, sest terve tee laulab Ants ise bussi juhtides rahvalikke eesti laule, millele rahvas kaasa rõkkab. See oli aeg, kui inimesi ühendasid ühed ja samad laulud, mida teati peast.

    Pausid täidab Ants kodukandilugudega ja neid saab rääkida märksa kauem kui Narva-Jõesuust Ivangorodini, kus on Eesti NSV piir – koguni Eesti vabariigi omaaegse riigipiirini Komarovkas – sinna on Jaanilinnast veel paarkümmend kilomeetrit.

    Antsu poega hüütakse Budilnikuks (Äratuskell), ilmselt tema suurte kõrvade pärast. Tema ja terve hulk eri klasside õpilasi sõidab igal hommikul PAZ-bussiga Narva. Narva-Jõesuu on nagu pikk vene küla – peatusi, kust kõik peale korjatakse, on rohkem kui kümne kilomeetri peal.

    Jõuan koolist tagasi lõunaks ja sean kiired sammud sanatooriumi peahoone poole, õde-perenaise Heljo kabinetti, mis asub suure söögisaali kõrval. Seal pakutakse asutuse juhatajale ja tema perele kolmekäigulist lõunat – täpselt sama toitu, mida ravialustele. Heljo toob puljongi pirukaga, kanaprae ja rabarberikisselli meile ise lauda.

    Mõnikord käime Heljol, tema mehel ja pojal kodus külas. Neil on erinevalt meist hea stereokombain, mille plaadi­mängijalt kuulame tavaliselt saksa šlaagreid. Vanematele avatakse baarikapp, meile tuuakse limonaadi. Laual on hea ja parem nagu nõukogude kokaraamatute illustratsioonidel.

    Oleme alati oodatud külla ka Kirale ja Erikule. Doktoripaar elab üheksakorruselises punastest tellistest majas ja seal piirkonnas ma muidu uitamas ei käi. Minu Narva-Jõesuu piirduski tollal suuresti sanatooriumi alaga.

    Erik ei ole kohalik, vaid on siia tulnud Siberist. Ta oli küüditatu ja kuna tagasi kodulinna Tartusse teda ei lubatud, siis on uueks kodukohaks kujunenud Narva-Jõesuu. Tema isa oli Eesti ajal tervishoiumuuseumi juhataja ja Otto Tiefi valitsuse sotsiaalminister ning vend on Austraalias miljonär. Ta räägib aeglaselt ja tal on oma stiil, veidi kelmikas: pausid on just õigete kohtade peal, siis kui ta ootab oma killule reaktsiooni. Mulle meeldib teda kuulata: ta on tark, elukogenud mees ja mitte mingi kuivik. Mulle on meelde jäänud mitmed tema elutarkused. Ühel aiapeol soovitas ta minu onu Antsule, et „kui plaanid sanatooriumisse puhkama tulla, siis oma mutti ja muda ära kaasa võta!“. Oma kogemusest puistab ta: „Vaata, Janek, teinekord on koolis kolmedele õppiva tüdrukuga isegi parem abielluda. Kõrgharidusega naised viskavad sulle ise oma trussikud pesta.“

    Erik on ravi- ja puhkeasutuse klientidest maainimeste seas tohutult populaarne. Ta oskab inimesi kuulata ja neile head nõu anda, kui ka mitte niivõrd oma peaarsti teadmistega, siis kuldse inimesena, kes mõjub sama tervendavalt nagu ravimuda või parafiin.

    Puhkekompleksi viies korpus tervise­hall on moodne maja: kultuurimaja ja spordihoone ühe katuse all. Iga vahetuse ajal käib seal korra või rohkemgi esinemas põllumeeste lemmikansambel Suveniir. Täismajale. Neil on alati kaasas müügiks mõeldud Suveniiri hittide kogumikud, mis on salvestatud viimase peal lääne kassettidele. See on parim osa, sest mõnikord õnnestub mul sealt soetada mõni kassett, et see üle lindistada endale sobiva muusikaga. Valitseb kassetikriis.

    Ükskord oli tervisehalli baaris Eriku juubel. Kohal olid kõik, üleslöödud ja puha, pakuti kokteilsalateid, korralikku külmlauda. Õhkkond oli pidulik: oma kunsti näitas show-baarmen ja baarileti kohal oli televiisor, kus taustaks tiksus pornofilm.

    Hiljem on kohalikuks kultuuri­majaks kujunenud hoone aastaid tühjana seisnud. See võeti maani maha alles mõned kuud tagasi ja kuuldavasti tuleb sinna uus spaa. Ka garaaž, mille ees mu isa hommikuti Karla, Lembitu, Aadu, Popsi ja Antsuga välkkoosolekut pidas, läheb lammutamisele. Sinna tulevad uued kõrged kortermajad. Nende uusehitiste varju jääb meie maja, kus praegu elab üksi mu ema. Külla jõuan talle kahjuks üha harvemini, aga alati, kui meie maja juba kaugelt näen, tunnen, et olen jõudmas koju.

    Meie aias on tamm, mille istutas isa 1984. aastal.

  • Triin Ojari, arhitektuuriteadlane

    Mark Raidpere
    Triin Ojari

    Arhitektuur, see kunstidest piiratuim!, ohkavad muusad. Litsutud kõikide osapoolte vahele, keset norme ja kärpeid, huvisid ja unistusi. Vaba on arhitekt, kes joonistab sahtlisse, ütlevad küünilisemad. Vabadus küll, aga kelle raha eest?, küsib tellija. Kolemaja, lajatab rahvasuu: vabadus on kaasa toonud enneolematu maitselageduse ja kakofoonia – kas me seda tahtsimegi? Vabadus on olemas, arvavad arhitektid lootusrikkalt – võimaluses kujundada tulevikku, panna uus ruumiline maailm kokku nii, et elu läheks paremaks. Oleks vaid tarku tellijaid. Mõnevõrra nooremad arhitektid peavad oma vabaduseks hoopiski mitte ehitada, vaid tegeleda olemasolevate ruumidega – hüljatute, ajutiste, märkamatutega, mida saab kas või korraks ellu äratada. Sest igasugune uusehitus on planeedile hävitav, taaskasutades päästame, mis päästa annab. Vaba kulgu, tuleb välja, ei taha keegi.

    Ajaloost teame, et sajandi eest sündinud moodne arhitektuur tuli koos vabaduselubadusega: vabaplaneeringuline linn, vaba plaaniga maja, vabanemine liigsest mööblist, majapidamistöödest, batsillidest, sotsiaalsest ebavõrdusest. Kas ruum tegi inimese lõpuks vabaks? Ei, sest ruumiline keskkond meie ümber kehtestab alati uued hierarhiad, jääb meid piirama ja elu korraldama, lubama ja keelama. Hea ruum on siis, kui sa kas või korraks neid piire ei taju, unustad argise ja saad hetkeks lendu tõusta.

     

     

  • Vaikne õnnistus

    MARINA RICHTER

    Terve karjääri vältel on inglise filmi­tegija Terence Davies tundnud tõmmet ühiskonna heidikute poole. Olgu need siis inimesed tema enda keskkonnast („Kauged hääled, vaiksed elud“1), need, kes on endast maha jätnud märgatava jälje, ent keda on valesti mõistetud ja tõrjutud (luuletaja Siegfried Sassoon, „Õnnistus“2), või kes valisid oma eluajal eraldatuse (Emily Dickinson, „Vaikne kirg“3).

    Juhuslikult filmirežissööriks saanud Daviesest on ometi kujunenud üks ainulaadsemaid filmitegijaid, kellel on selgelt isikupärane visuaalne käekiri. Võime rääkida lausa „Daviese sisekujundusest“, „Daviese muusikast“ või „Daviese kadreeringust“, mis teevad temast ühe parema praegu tegutseva briti režissööri.

    Veel üks tema anne, kui suurepärast näitlejavaliku oskust võib selleks pidada, on anda näitlejate karjäärile uus hoog (nagu Julian Sands) või tuua nad suurele ekraanile (nagu Pete Postlethwaite). Mitte et ta oleks nende kõigiga ühise keele leidnud või saanud soovitud moel koostööd teha – aga see on juba teine lugu.

    Kohtume Terence Daviesega Viinis festivalil „Viennale“, kus ta esitleb oma uusimat filmi „Õnnistus“. See on lugu suurest briti luuletajast Siegfried Sassoonist, kes sai kuulsaks sõjavastase poeemiga „Sõduri deklaratsioon“ (1917). Ta kirjutas selle Esimeses maailmasõjas, kus ta sõdurina osales ja sai vapruse eest autasu. „Viennalel“ näidati Daviese retrospektiivi ja avaldati ka tema raamat, mille toimetajad on James Lattimer ja Eva Sangiorgi, autorite hulgas on Radu Jude, Dana Linssen, Beatrice Gibson jt.

    „Õnnistus“ on Daviese esimene film pärast lühifilmi „Madonna lapsega“4, kus loo keskmes on geimees. Seda teemat on Davies vältinud päris pikka aega.

    Sirbi tarvis oli Davies nõus vestlema sellest, kuidas ja millal on ta jõudnud praegusse punkti, kuidas valib ta huvialuseid teemasid ja miks otsib ta alati küsimustele vastuseid minevikust.

    Terence Davies: „Mäletan, kuidas pidin seitsmeaastasena pihtima – aga mida on selles vanuses üldse pihtida? Mu esimene pihtimus oli küttesüsteemi kohta, sest mul polnud midagi muud öelda. Mõni ime, et ma omadega sellises puntras olen!“

    Teil on Viinis kaks filmi: ajastu­draama „Õnnistus“ ja festivali tutvustusklipp, kaheminutine „Aga miks?“5, kus on kasutatud teie luulet ja häält. Kahe filmi näitlejavalik on samuti seotud. Kas selgitaksite?

    Kui mind siia kutsuti, kavandati minust ka raamatut ja mult küsiti, kas oleksin huvitatud festivali klipi lavastamisest. Minu mäletamist mööda pidi see tulema umbes 45 sekundi pikkune. Kirjutasin seal kõlava luuletuse umbes 2002. aasta paiku lihtsalt iseendale ja see on deklameerides täpselt alla minuti pikk, nii et küsisin produtsendilt, kas võin seda luuletust kasutada ning näitlejad võiksid lihtsalt trepist üles-alla käia. Istusin juba niikuinii võtteplatsil, võtsin üles ka mõned staatilised kaadrid ja panin kokku. See oli kokkuvõttes pagana lihtne, aga täitsa hämmastav, kui palju saab mahutada ühte minutisse.

    Nii et, nagu ütleb luuletus selles klipis, te kõnnite trepist üles ja kõnnite trepist alla – aga miks?

    Noh, omaette elamine võib vahel osutuda päris keerukaks. Mäletan, kuidas läksin ühel õhtul trepist üles, ja selle käigus tuligi mulle pähe see luuletus. Mõtlesin: „Miks ma siin olen? Kui alla lähen, on kõik täpselt samamoodi, miski ei muutu. Vaid mina olen kuidagi muutunud.“ Klipis on ülakorrusel näidatud vaikelukaadreid mööbliga. Mul on väga lihtsad mälestuspildid emast särke ja taskurätte triikimas. Ta triikis neid alati ühtmoodi, ja ka mina teen seda täpselt samamoodi nagu tema. Just need väikesed asjad teevad kõige rohkem haiget, sest need on kõige tähendusrikkamad. Arvan, et sellepärast mulle meeldibki Tšehhov: tema pisiasjad on emotsionaalse tähendusega. Umbes selle tunde ja mõttega läksingi seda klippi tegema.

    See võib küll olla vaid kaheminutiline film, aga võtab hästi kokku kõik selle, mida olete alati teinud – läinud mälestustes ja ajas tagasi, et täita mingeid tühimikke. Miks teid minevik nii väga huvitab?

    Kui olin 18aastane, luges Alec Guinness raadios nelja õhtu vältel peast ette T. S. Elioti luulekogumiku „Neli kvartetti“. Need värsid rabasid mind jalust. Mul polnud aimugi, mida need tähendavad, nii et läksin ja ostsin selle raamatu. Sellest ajast peale olen seda tavaliselt lugenud umbes korra kuus. Ja on suurepärane, et see räägib aja olemusest ja sellest, kuidas me seda tajume, ning samuti surelikkusest ja hingest. Asjade peenest vaatlusest, sest vaatlemise käigus on muutunud need asjad, aga ka vaataja ise. See on võrratu. Ma jumaldan aja kontseptsiooni, ühest hetkest teise liikumist. See, kus asub mälestus, on äärmiselt tähendusrikas. Filmikunsti puhul on huvitav see, et film eksisteerib alati lõputus olevikus. Lõige viitab alati „järgmise asjani, mis juhtuma hakkab“. Aga kui hajutada pilt minevikku ja seejärel viia montaažilõikega taas selles suunas, kus asus algselt filmi reaalaeg, siis milline on tegelikult sel juhul reaalne aeg ja milline mitte? Selle hetkega on juba miski muutunud ja publikut pole hoiatatud, et aeg on kokku sulatatud – nad lihtsalt teavad seda. Mind vaimustab ajaga sel moel mängimine. Lineaarne jutustus ei ole eriti huvitav. Ja tõeliselt masendav – ära saa minust valesti aru, on ka suurepäraseid lineaar­se jutustusega filme ja ma ei mõista neid kõiki hukka – on selle juures see, kui suudame stseeni ette näha enne, kui see on üldse pihta hakanud. Siis tahaks küll endalt küsida: „Mida ma siin teen?“ Miks me peame alustama üldplaaniga, et siis minna lähiplaani ja ühtäkki vestluse keskel taas üldplaani tagasi? Teame kogu aeg neetult hästi, kus me asume.

    Muusikaga on veel eraldi lugu. See on tihti üle kogu narratiivi plätserdatud. Kohutav.

    Neid filmitegijaid pole just palju, kes oskavad filmi üles võtta ebalineaarse jutustusena.

    (Naerab.) Oh, eks publikule tule juba avastseeniga mõista anda, et lugu ei ole lineaarne. Seda tuleb teha juba kahe esimese minuti jooksul, muidu asi ei toimi. Esimene tegelane, keda ekraanil näed – temast lugu räägibki. Vahel on selle põhimõttega mängitud: Douglas Sirki filmi „Kõik, mida lubab taevas“6 avastseenis: kaamera alustab kõrgelt ja liigub siis alla, järgneme autole, Agnes Moorehead väljub autost ja astub aeda. Rock Hudson liigub aias, Agnes kõnnib temast mööda verandani, kus pöörab end ümber Jane Wyman. Esimeste minutite jooksul näeme kolme kõige tähtsamat tegelast, aga vastupidises järjekorras. Vot see on nutikas!

    Ometi suhtute filmi väga klassikaliselt. Rääkige, kuidas oma tegelastele lähenete või neist kaugenete, mida teete täiesti eriomasel moel. Ja kuidas te seda kõike nii veatult, klassikalist maalikunsti meenutaval viisil kadreerite?

    Ma ei tea, kust see tuleb, aga kui juttu on maalikunstist, siis võin teha oma oletused. Kui oli vaheaeg või puhkus, aga me ei saanud endale tegelikult kuskile minemist lubada, siis olid mõned päevad ikka väljakannatamatult igavad. Olime täiesti meeleheitel ja seetõttu läksime Liverpooli rahvusgaleriisse ja vaatasime „Nelsoni surma“ (Benjamin West, 1806 – M. R.). Jumal teab, miks! Algkooli viimases klassis näidati meile Walkeri kunstigalerii slaidiprogrammi, mind rabas Jacob van Ruisdaeli väga sünge maastik, mida mäletan siiani. See jäi teadmata põhjustel mind saatma. Palju aastaid hiljem avastasin võrratu Vermeeri. Milline geenius! Ja vahetult enne filmi „Pikk päev lõpeb“7 tutvustati mulle Hammarskiöldi.

    Üles kasvades ei ole me mõjudest teadlikud. Näiteks jõudsin muusikalideni seetõttu, et mu õde armastas neid. Kui vaadata nende seitsme-episoodilist ülesehitust, on see ju väga avangardne. Näiteks „Lauldes vihmas“8: selles on nii palju fantastilisi stseene, et täitsa uskumatu.

    Valisite „Õnnistusse“ mängima Julian Sandsi, kellel pole aastakümneid olnud ühtki arvestatavat osatäitmist. „Õnnistuse“ kange briti seersandi rollis ta aga särab.

    Vaatasime päris palju ringi, kuid näitleja­proove ei teinud. Paljud näitlejad salvestasid end ise, mis on minu meelest suurepärane. Pole vaja koos mingisse ruumi minna. Ma saan neid salvestusi vaadata nii palju kordi, kui soovin. Nii et Sandsi nimi kerkis üles, ma nägin teda ühes telesarjas ja ta hääl on tegelikult üsna leebe. Kui küsisin, kas ta sooviks seda rolli, vastas ta „jah“. Alguses – teen väga vähe proovi – rääkis ta selle leebe häälega ja ma mõtlesin endamisi: „Ma pole selles kindel, aga vaatame edasi.“ Ta leidis oma hääle juba esimese stseeni vältel. Ta lihtsalt langes sellesse rolli.

    Briti armees oli kasutusel selline asi nagu kehklemiskepp (swagger stick9). Kui Julian kontorisse maha istus, palusin ma tal käe selle peale asetada. Ja enne viimast dialoogirida tegi ta kepiga sellise eemaletõrjuva liigutuse, mida käsikirjas polnud, aga mis tabas naelapea pihta. Nagu ka tema lausutud sõnad, kui ta nägi kaht meesluuletajat koos tangot tantsimas. Ainus mõte, mis teda vaadates pähe tuli, oli: „Milline värdjas!“

    Paljud teavad Peter Capaldit dr Who rollis, mõned ehk isegi „Suitsiidi­salgast“10, aga ta on täiesti vapustav näitleja, mis tuleb eriti hästi välja Siegfried Sassooni mängides. „Õnnistuses“ on ta puhas poeet, keda ei raputa miski.

    Kas ta nägu pole vaimustav? On hetki, kus peab ära tajuma, et lavastada ei ole vaja. Ma andsin talle vabaduse rolli pehmelt sisse libiseda, oma tee leida.

    Kas selgitaksite filmi pealkirja „Õnnistus“?

    Mind kasvatati üles katoliiklasena ja meil oli toona üks selline teenistus nagu „Õnnistus“. See polnud kohustuslik nagu missa, aga midagi sellist, kust võis soovi korral osa võtta. Mäletan vaid ühel õnnistusel osalemist. Preester sammus kirikus ringi väikese monstrantsiga ja see nägi välja peaaegu nagu Kreeka õigeusu kirikus. Ma pole katoliku kirikus midagi sellist näinud. Õnnistus tähendab jumalalt õnnistuse alla meelitamist ja seda ilmselt teeb ka Sassoon. Jumal teab, miks ta katoliku usku pööras. See on väga kummaline.

    Süütunne, patukahetsus … Kas religioon saadab teid?

    Jah! Inglise keeles on ütlus: ükskord katoliiklane, alati katoliiklane. Ja see on tõsi. Olen praeguseks täielik ateist ja mäletan täpselt, kuidas see juhtus. Olin 22aastane ja kõndisin missalt välja mõttega, et see kõik on lihtsalt üks vale. See usk on täis käske ja keelde, nii et minnakse läbi elu mõttega „ma ei saa seda teha, see on ebasiiras“. Kõige hullem on see, et ma uurin endiselt iga päev oma teadvust. Kord käskisin oma emal vait jääda. 50 aastat hiljem mõtlen sellele endiselt: kuidas ma sain nii öelda? See murrab mu südame, sest ma poleks mingi hinna eest tahtnud talle haiget teha.

    Ma ei unusta kunagi headust ega ka haiget saamist. See kõik on väga katoliiklik. Mäletan, kuidas pidin seitsmeaastasena pihtima – aga mida on selles vanuses üldse pihtida? See on naeruväärne, aga tuleb minna ja sellesse väikesesse pimedasse kongi maha istuda. Mu esimene pihtimus oli küttesüsteemi kohta, sest mul polnud midagi muud öelda. Mõni ime, et ma omadega sellises puntras olen! Ja muidugi ajasin palve ka segi. Preester käskis mul sealt kaduda ja õpetaja käest küsida, kus ma olin vea teinud, ning terve klass naeris mu üle. See oli kohutav, aga katoliiklus ja süütunne täidavad mind ikka veel.

    Milline on Siegfried Sassooni pärand Suurbritannias? Kas tema luulet õpetatakse koolis?

    Meil oli kolm suurt Esimese maailmasõja poeeti ja tema oli ainus, kes sõja üle elas. Teisalt tuntakse teda neist kolmest ilmselt kõige vähem, kuigi minu arvates on ta suurepärane. Ta kirjutas oma parimad värsid pärast seda, kui sai sõjas haavata, ja jätkas kirjutamist ka hiljem.

    Sattusin tema peale juhuslikult. Püüdsin astuda teatrikooli – Inglismaal tuleb selleks etelda mõnd Shakespeare’i teksti ja lugeda midagi veel omal valikul. Õpetaja küsis minult, kas olen kunagi kuulnud „Kontserdimuljest“ („Concert Interpretation“). See poeem on kommentaar Igor Stravinski „Kevadpühitsuse“ esiettekandele Londonis. Olin aus ja tunnistasin, et pole kuulnud ei Sassoonist ega tema poeemist, aga siis sain selle enda valdusse. Ta kirjutas „Kontserdimulje“ 1914. aastal. Ta kirjeldab selles lihtsalt publikut kuulamas seda väga uutmoodi muusikateost.

    Kuuldavasti otsite Viinis ka võttepaiku oma järgmisele filmile, mis põhinevat Stefan Zweigi romaani „Postkontoritüdruk“ katkel.

    Avastasin selle loomulikult siis, kui vaatasin Max Ophülsi „Kirja tundmatult naiselt“11. Ostsin seepeale ka raamatu ja hiljem veel mõned Zweigi teosed, ühe Marie Antoinette’ist ja tema mälestustest. Üht ei suutnud ma üldse lugeda, selle pealkiri oli „Kärsitu süda“ ja see tegi mu väga emotsionaalseks, nii et pöördusin tagasi „Postkontoritüdruku“ juurde. Ma ei saanud seda raamatut käest panna. See on nii võrratult ebamäärane, kuna ta ei jõudnud seda lõpetada, ja ma mõtlesin kohe, et tahaksin sellest filmi teha.

    Kuidas sellega siis läheb?

    Stsenaarium on juba valmis, asi on rahastuse taga. Mind toodi Viini Simmeringi linnaosa ühte hotelli ja, jumal küll, see on tohutu! Me saame suurema osa filmist seal üles võtta.

    Teid on palju mõjutanud ka klassikalised heliloojad, eriti Anton Bruckner.

    Käisin Bruckneri sünnipaigas Ansfeldenis ja seejärel läksin Sankt Floriani, kuhu ta on maetud. Sisenesin hauakambrisse, kus olid roostes kirstud mingite ülikute säilmetega. Ka tema omad olid seal ja mul lubati kirstu katsuda.

    Kujutate oma filmis tihti autsaiderite elu. Kust see tuleb?

    Mu enda elust, sest olen alati ka ise olnud nende hulgas. Lapsena ei saanud ma ise sellest aru. Kuulasin ja jälgisin, aga jälgijaid eiratakse alati. Seda on mul nüüd vanemaks saades väga raske taluda. Olen õhustikumuutuste suhtes väga tundlik, sest mul tuli reageerida isale. Elasin väikeses armsas külas ja ükskord vestlesime teiste inimeste juuresolekul. Ma isegi ei mäleta, mida ma ütlesin, aga ühtäkki muutus mu naabri nägu täiesti ilmetuks. Mõtlesin, mida ma nüüd tegin. Jõudude vahekord toas muutus hetkega. See pani mind väljendama õhustikumuutust filmikeeles. Ja isegi, kui meie kohtumine on praegu üks meeldiv kogemus, jälgin ma iga hetke kõrvalt, olen alati valvel.

    Pete Postlethwaite’i surm oli näitlejaskonnale suur kaotus. Ma ei kujuta ette, et keegi võiks filmis „Kauged hääled, vaiksed elud“ mängida isa rolli nii nagu tema.

    Tõsi, aga ta oli ka väga keeruline mees. Ta võis olla tõeliselt agressiivne, kui oli paar jooki teinud. Ütlesin oma produtsendile, et ta võib rollist keelduda. Ma kohe nägin, et ma ei meeldi talle põrmugi. Nii et kui ta osa vastu võttis, olin üllatunud, aga … ütleme siis nii, et temaga koos töötamine ei olnud meeldiv kogemus. Ta oli ausalt öelda täpselt selline nagu mu isa. Aga sellel, mis mõnel päeval võtteplatsil toimus, pole tegelikult tähtsust. Miski ei loe, kui usud seda, mida näed.

    „Õnnistuses“ on arhiivimaterjal, kollaažid ja fotod tehniliselt täiuslikult loojutustamise teenistuses. Kuidas te selle saavutasite?

    See oli praktiline otsus. Meil polnud teab kui palju raha. Enamikus Esimese maailmasõja aega kujutavates briti filmides on nii, et näidatakse pikka, võrratut suve, kõik hõljuvad ringi ja näevad kaunid välja. Aga mis sai nendest, kellel polnud raha, kes töötasid vabrikus? Pealegi, millal on meil väljas hea ilm? Ma ei tahtnud mitte mingil juhul selliseid klišeesid kasutada. Selle asemel püüdsin sisekujundusega näidata, mida inimesed pidid kogema, pöörates tähelepanu kontrastidele. Teadsin, et hakkan kasutama arhiivimaterjale, sest millegi muuga poleks lihtsalt võimalik toonast aega taastada. Sõjakroonika on nii jõuline ja koletislik. Tuleb tunnistada, et ka äärmiselt ilus.

    Tõlkinud Tristan Priimägi

    1 „Distant Voices, Still Lives“, Terence Davies, 1988.

    2 „Benediction“, Terence Davies, 2021.

    3 „A Quiet Passion“, Terence Davies, 2016.

    4 „Madonna and Child“, Terence Davies, 1980.

    5 „But Why?“, Terence Davies, 2021.

    6 „All That Heaven Allows“, Douglas Sirk,

    7 „The Long Day Closes“, Terence Davies, 1992.

    8 „Singin’ in the Rain“, Stanley Donen, Gene Kelly, 1952.

    9 Lühike kepp, mida kandsid põhiliselt ohvitserid ja mis oli autoriteetsuse tunnuseks.

    10 „The Suicide Squad“, James Gunn, 2021.

    11 „Letter from an Unknown Woman“, Max Ophüls, 1948.

  • Sügisnädal klassikalise akordioniga

    NATALI PONETAJEV

    Rahvusvaheline festival „Accordionfest“ 20. – 30. X Tallinnas, kunstiline juht Momir Novaković.

    Vihmasel sügisnädalal toimus Tallinnas esimest korda klassikalise akordionimuusika festival „Accordionfest“. Näidates akordioni isikupärase ja tundliku instrumendina, lõi festival omaette mõtte­ruumi, kus nädala jooksul sai kulgeda, ning andis kuulajale pimedatesse sügisõhtutesse hingesoojust ja mõtteselgust.

    Et tutvustada Eesti publikule akordioni kui klassikalise muusika instrumenti, mis on Euroopa nüüdismuusika­kultuuris kõigiti tõsiseltvõetav, kutsusid festivali kunstiline juht Momir Novaković ja peaprodutsent Henri Zibo ellu klassikalisele akordionimuusikale pühendatud festivali. Nädalase festivali kavas oli viis kontserti, kus kuulsime nii kodumaiseid noorema põlvkonna akordioniste kui ka tunnustatud tähti laiast akordionimaailmast. Peale selle kõlas „Accordionfesti“ raames esiettekandena Tze Yeung Ho kammerooper „minn(i)e“* ning akordioniõpilastele korraldati neljapäevane meistrikursus, kus andsid tunde ka külalisesinejad välismaalt. Nõnda oli festival ühtlasi suurepärane võimalus siinsetele akordioniõpilastele saada aimu, mis elu elab akordion mujal maailmas.

    Festivali kontserdiprogramm oli mitmekülgne ja avastusi-üllatusi täis. See oli ülesehituselt ladus ja nauditav, võimaldades kuuldu-nähtu läbitunnetamiseks aega võtta ning juhtis kuulaja meeleolu nädala jooksul aina helgemate värvide poole. Esimesena festivali kavas olnud Tze Yeung Ho ühevaatuseline kammerooper „minn(i)e“, mis kuulus peale „Accordionfesti“ ka rahvusvahelise ooperiseminari „Opera as Realisation and Imagination 3“ programmi ja oli osa autori doktoritööst, rabas keset ruttamist täis töönädalat oma sünge teemakäsitlusega. Teos räägib loo 1937. aastal jaapanlaste korraldatud massimõrvast toonases Hiina pealinnas Nankingis (Nanjingis), toetudes selle pealtnägija, Ameerika misjonäri Wilhelmina Vautrini ehk Minnie päevikule. Ooper oli seatud viiele akordionile ja elektrikitarrile. Suur akordionistide koosseis (Sonja Vertainen, Sini Ström, Mikk Langeproon, Momir Novaković, Léna François-Poulet) ja üldse akordion keskse instrumendina on tähelepanuäratav valik. Helilooja on oskuslikult näidanud akordioni kui olustiku värvijat ja põnevate heliliste lahendustega instrumenti ning ehk avas akordioni toomine ooperisse pilli hingeelu ja võimalusi nii mõnelegi saalis­viibijale.

    „Accordionfesti“ esimeses pooles kõlasid kodumaiste muusikute kontserdid. Avakontserdil Viimsi püha Jaakobi kirikus üles astunud Henri Zibo akordionil ja Ruslan Petrov tšellol näitasid meisterlikku kokkumängu. Pärast kurnavat töönädalat hämarasse kirikusse jõudes täitus süda õilistava rahuga ning kontserdi esimese duopalana kõlanud Lepo Sumera „Quasi improvisata“ peatas aja säbruliselt sädeleva hingekeerisega. Kõrvus eriliselt kumisev heli, vulin akordioni vasakus käes ja kirgastavalt kalk noot tšellolt moodustasid meeldejääva õhustiku, kus Zibo ja Petrovi omavaheline pingestatud mäng tekitas soovi koos muusikutega iga heli sünni juures olla. Samal ajal andis teos võimaluse endasse vaadata. Sofia Gubaidulina „In croce“ tšellole ja akordionile otsib eksperimentaalsema mängutehnikaga vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele. Akordioni ja tšello kui eri karakterite dialoog lõppes surmava mõõgavilinaga. Ilkka Kuusisto „Hymns“ ehk „Hümnid“ on seevastu kargema ja paatoslikuma iseloomuga, esile tuli tšellole omane tuttavlik kandvus. Sügishalli taeva alusele ikkele pakkus lohutust Galina Grigorjeva „Molitva“ ehk „Palve“, mille tundlik esitus võttis kontserdil kogetu hästi kokku. Zibo ja Petrovi valitud kava mõjus ühtse tervikuna – see oli hingekosutav rännak.

    Eriti Laimonas Salijuse (fotol) ja Irina Serotjuki soolokontsertidel oli tunda, kuidas saalitäis inimesi on pingeniitidega kokku köidetud ja vaikusest oodatakse keskendunult järgmist heli.

    Ei saa ütlemata jätta, et Viimsi püha Jaakobi kirik on kontserdipaigana väga eriline ning iseäranis hästi sobib sinna akordionimuusika, mis kõlab kiriku tänapäevase arhitektuuriga kokku ja täidab ruumi. Ka järgneval õhtul kõlas „Accordionfest“ püha Jaakobi kirikus, kuid plaanitud viiuli ja akordioni duo Mikk Langeproon ja Linda-Anette Verte jäi esineja tervislikel põhjustel paraku lavale tulemata. Kiirreageerijaina astus kuulajate ette akordioniduo H&M ehk Henri Zibo ja Mikk Langeproon ning nendega koos esines külalisviiuldaja Mari Poll. Paraku ei õnnestunud mul seda kontserti kuulata.

    Uuel nädalal jätkus kontserdikava festivali peaesinejatest väliskülaliste sooloõhtutega. Üks mu eredamaid elamusi oli ukraina päritolu Rootsis elava akordionisti Irina Serotjuki kontsert Kadrioru kunstimuuseumi saalis. Irina Serotjuk on võitnud üle 30 rahvus­vahelise konkursi, mille hulka kuuluvad akordionikonkursid Castelfidardos, „Acco Holiday“ Kiievis ja „Voices of Spring“ Moskvas. Ka kõik need tiitlid kõrvale jättes võib öelda, et tema mäng oli äärmiselt mõjus. Mitmekesine kava koosnes Serotjuki sõnul tema lemmikpaladest. Kontserdi avanud Johann Sebastian Bachi muusika, mida Serotjuk esitas ilma suurema tundlemiseta minimaalse lõõtsa liikumisega staatiliselt paigal istudes, tekitas barokses saalis filmiliku ajarännaku tunde ja haaras kuulaja kontserdi keerisesse. Serotjuki lavaolek on ütlemata sümpaatne: kõne all olid küll sügavad teemad, kuid aeg-ajalt üle näo vilksatav iseteadlik naeratus tõi muusika kuulajale lähemale ega teinud hingepõhjast tulevat akordionimängu liiga paatoslikuks. Just lavaoleku poolest tundsin, et sellist naisakordionistist eeskuju oleksin kunagi tahtnud endalegi.

    Ootamata aplausi lõppemist või pidamata pärast loo tutvustamist pikemat pausi, alustas Serotjuk kohe mängu, küttes sellega publiku vaimustust ja sidudes muusika veel enamgi tolle koosviibimise loomulikuks osaks. Enim jäi mulle kõrva Serotjuki tõlgendus Petri Makkoneni loost „… Like Swans“ ehk „… nagu luiged“, mis oli sel õhtul kõlanutest kõige õrnem ja mille sisu kohta maalis akordionist publikule oskuslikult pildi. Tehniliste viperuste tõttu oli Serotjuk sunnitud loo kõige pinevamas kohas katkestama, kuid tuli vilununa sellest välja. Kui Serotjuk pärast ligi kümneminutilist pausi pillimängu täpselt pooleli jäänud kohast otsekui käigu pealt jätkas, jõudsin ainult mõelda, et „vot, on ikka tüüp!“. Irina Serotjuki esituses oli omajagu tulist sära ja teatraalsust, virtuoossust, mis ei mõjunud ometi ülevoolavalt, ning aegadeüleste teemade elulist käsitlemist. Mahedakõlaline akordion liikus ta käes kergelt nagu mis tahes muu instrument – teda nähes saab müüt akordionist kui „robakast naelakastist“ kergesti kummutatud.

    Irina Serotjuki kontserdile järgneval päeval, kolmapäevaõhtuses vihmaladinas läbi vaikse vanalinna Mustpeade maja poole kõndides teadsin juba eelnevate õhtute põhjal, et ka siin on oodata meeldejäävat elamust. Leedu akordionivirtuoos Laimonas Salijus on tuntud ja hinnatud nii kodus kui ka välismaal: muu hulgas on tal teine preemia suurimatelt rahvusvahelistelt akordionistide konkurssidelt „Coupe Mondiale“ ja „Trophee Mondiale“ (2014). Salijuse mäng oli ühtaegu voolujooneline ja teatraalne, kohati täis magusat tundlemist, ning silme ette kerkis võrdluspilt õitsevast noorest ja sitkest puust. Iseäranis hästi sobis Salijusele leedu helilooja Faustas Latėnase teos „Švytėjimas“ ehk „Hiilgus“, mis näis akordionisti karakteriga hästi suhestuvat ja täitis saali heatujulise pidulikkusega. Laimonas Salijuse kava oli muljetavaldavalt kirju. Pachelbelist alanud teekonna, mis hõlmas peale Faustas Latėnase muusika veel Sofia Gubaidulina, Franck Angelis’ ja Ástor Piazzolla loomingut, lõpetas kolm osa Alfred Schnittke „Gogoli süidist“ – lisaloona kõlanud osa „Tšitšikovi lapsepõlv“ mõjus kontserdi lõpus kui humoorikas puänt.

    Vahemärkusena tahaksin välja tuua, kui sobivalt olid valitud kontserdipaigad. Igale artistile oli leitud tema kavaga harmoneeruv saal ja vaheldus oli hea ka kuulajale, sest see soodustas iga kontserdi nautimist iseseisva elamusena.

    See on võib-olla mõnevõrra vastuoluline, kui palju kõlas akordionil kui „jõulisel ja valjuhäälsel“ pillil vaikust ja pidevat tähelepanu nõudvat muusikat. Eriti Salijuse ja Serotjuki soolokontsertidel oli tunda, kuidas saalitäis inimesi on pingeniitidega kokku köidetud ja vaikusest oodatakse keskendunult järgmist heli. Nüüdismuusika puhul võib see ju kes teab kust järsult sisse söösta. Ja kõike toimuvat valitses see üks ja ainus – akordionist oma müstilise pilliga, istudes ihuüksi keset lava.

    Festivali raames toimunud intensiivne meistrikursus võeti kokku lõunase kontserdiga muusika- ja teatriakadeemia kammersaalis. See oli ühtlasi ka festivali lõppakord. Lõpusõnades rõhutati, kui tähtsad on noored mängijad kui tuleviku alustalad ning ühtlasi, kui oluline on festival noortele, et nende motivatsiooni tõsta ja et nad saaksid rahvusvahelist akordionimaailma tundma õppida. Meistrikursusel osales kokku 17 mängijat, nende hulgas leidus akordioniste nii Eesti paikadest kui ka Leedust ja Hiinast. Noortele mängijatele jagasid näpunäiteid Momir Novaković, Henri Zibo ning väliskülalised Laimonas Salijus ja Irina Serotjuk. Pärast sooloesinemisi astus kontserdi lõpus üles ka festivali­orkester Mikk Langeprooni juhatusel, esitades Griegi „Solveigi laulu“ ja avaosa Vivaldi „Sügisest“.

    „Accordionfest“ mõjus festivalina terviklikult ja klaarilt. Ka festivali kujundus oli maitsekas ja väljapeetud ning festivali näo kujundas ikkagi muusika. See, et kava või esitusele tulevate teoste osas esines mõningaid väiksemaid ebatäpsusi või vananenud infot, oli väike segastest aegadest tingitud korralduslik puudujääk, mis ei seganud festivali nautimist. Tundsin end kuulajana hoituna ja oodatuna.

    Loodetavasti leiab järgmisel korral akordionimaailmas tegutsejate kõrval festivalile tee ka aina rohkem muusika­armastajaid, kes akordioniga pidevalt kokku ei puutu ja akordioni klassikalise muusika instrumendina veel nõnda hästi ei tunne. Soovin korraldajatele palju jõudu ja meelekindlust – et akordioni katkematu hingamisega ulatuks tema hääl aina kaugemale!

    * Vt ka Meeta Morozov, Abstraktsetest häälikutest kõige tähenduslikumate küsimusteni. – Sirp 29. X 2021.

Sirp