Šoti kultuskirjanik
Irvine Welsh
1947. aastal Inglismaal Brixtonis sündinud David Bowie, ristinimega David Robert Jonesi kohta on juba välja kujunenud klišee: täiuslik muusikaline kameeleon, kes mugandab end vastavalt ajastu trendile”. Kuigi selline kriitika on üsna libekeelne, ei saa eitada, et Bowie demonstreeris 70ndatel oma tippajal märkimisväärset osavust muusikaliste moevoolude äratabamisel.
1960ndate teise poole music-hall’i artistina muutis Bowie end hipilauljaks-lauluautoriks. Enne 1972. aasta läbimurret jõudis ta avaldada proto-metal’i ja pop rocki albumi, andes lõpuks oma kahemõtteliselt seksika kehastuse Ziggy Stardusti (temast hiljem pikemalt) kaudu uue definitsiooni glam rock’ile. Ziggy abil rahvusvaheliseks staariks tõusnud Bowie ei soovinud aga koort võiks muuta, kartes antud tegelaskuju üle ekspluateerida.
1970ndate keskpaigaks oli ta USAs välja arendanud oma variandi Philadelphia (Philly) soul’ist, nimetades seda irooniliselt plastic soul’iks, mis vormus albumil „Station to Station” läbi Bowie’ uue lavakuju Thin White Duke’i lõpuks kummaliseks avangard-popiks. Seejärel kolis Bowie Berliini, kus avaldas kolm eksperimentaalset electro-albumit. 1980ndate alguses jätkas ta kõrgpilotaaži, mis tipnes 1983. aastal funky’liku albumiga „Let’s Dance”. Kuigi 80ndatel-90ndatel oli Bowie mõneti iganenud ja moest väljas, on siiski fakt, et ta on nii heas kui halvas üks rock-muusika ajaloo mõjukamaid artiste. Tema 70ndate metamorfoosidest on alguse saanud arvukad rock’i alaliigid ja voolud, teiste hulgas punk, new wave, goth rock ja electro. Vähesed artistid on olnud samavõrd inspireerivad.
David Robert Jones õppis teismelisena saksofonimängu, mis katkes pärast kaklust klassivennaga: see põhjustas tema vasaku silma pupilli laienemise, mille Bowie sai oma Ziggy-perioodil edukalt „ebamaise” päritolu arvele kirjutada. Kuid noormees ei jätnud jonni. Pärast kooli lõpetamist töötas ta reklaamikunstnikuna, mängides samal ajal saksofoni mitmes bändis. Et vältida oma nime sarnasust tollal juba rahvusvahelise kuulsuse saavutanud USA ansambli The Monkees liikme Davy Jonesiga, ristis ta enda David Bowie’ks.
Pärast mõnede tähelepanuta jäänud singlite avaldamist otsustas Bowie aja maha võtta, et mediteerida Šotimaal budistide kloostris. Pärast naasmist õppis ta Lindsay Kempi pantomiimitrupis ja moodustas 1969. aastal eksperimentaalkunsti rühmituse Beckenham’s Arts Lab. Selle kunstilabori rahastamiseks sõlmis Bowie plaadilepingu Mercury Recordsiga ning avaldas pop-psühhedeelia-music-hall’i-seguse omanimelise albumi. Albumile paigutatud minimelodraama „Space Oddity”, mis rääkis astronaut Major Tomi kosmoselennust ja salapärasest kadumisest (ning mida tihti on nimetatud kui allegoorilist vihjet narkootikumide tarvitamisele), avaldati ka singlina, mille ilmumine oli ajastatud Apollo 11 maandumisega Kuule. Singli ootamatult suur edu oli Bowie’ jaoks selge signaal, et edaspidi peaks ta keskenduma eeskätt muusikale. Löönud käed vana sõbra, glam rock’i pioneeri Marc Bolaniga, hakkas ta miimina üles astuma Bolani bändi T. Rex kontsertidel.
1970. aastal ilmunud David Bowie’ uus heavy rock’ilik album „The Man Who Sold the World” ja aasta hiljem letti paisatud pop rock’ilik „Hunky Dory” ei pälvinud ilmumisajal suuremat tähelepanu. Nüüd otsustas laulja alustada tööd oma kuulsaima inkarnatsiooni Ziggy Stardusti kallal. Ziggy oli teiselt planeedilt pärit androgüünne, biseksuaalne leegitsev rock’staar-messias, tulnukate poolt välja valitud nn uue religiooni kuulutaja. Enne Ziggy avalikustamist jõudis Bowie väita ajakirjale Melody Maker, et ta on biseksuaalne, promodes sellisel kummalisel viisil oma tulevast albumit. Muuseas, kümmekond aastat hiljem teatas Bowie, et see avaldus oli tema elu suurim viga ja et ta on tavaline „kabineti-hetero”. Võttes šnitti Bolani stiilsest glam rock’ist, värvis Bowie juuksed heleoranžiks, hakkas kandma futuristlikke riideid ning end naiselikult meikima. Bowie’st sai Ziggy Stardust ning tema bändist sai The Spiders From Mars, mille koosseisus kitarrist Mick Ronson, bassist Trevor Bolder ja trummar Mick Woodmansey.
Bowie on meenutanud: „Ziggyst sai tõepoolest mu edasise töö šabloon. Mu meelest oli ta üsna lihtsakoeline kitarri plämmiv tulnukas. Ta oli keegi, kes heideti Maale, kes muutis siinsete inimeste mõttelaadi ja kes lõpuks ennast hävitas. Ma mõtlesin tõsiselt, et sellest vennast saab kaunis kunstiteos. Kuid siis tajusin, et see mölakas ei jäta mind enam maha ja asi kipub hapuks minema. Hakkasin juba oma terves mõistuses kahtlema.”
„The Rise & Fall of Ziggy Stardust and the Spiders from Mars” (1972) ilmus suure kära saatel. Album ja seda toetanud kontserdid kujunesid Inglismaal sensatsiooniks. Need olid ultrateatraalsed üritused, mis sisaldasid publikut šokeerivaid lavanumbreid, olgu nendeks või Bowie’ alastiolek laval, ainsaks riietusesemeks sumo niudevöö, või Mike Ronsoni kitarriga oraalseksi imiteerimine. Üsna pea sai David Bowie’st ainuke briti glam-rokkar, kellel õnnestus leida oma nišš ka USA turul. „Ziggy Stardust” kujunes USAs arvestatavaks hitiks ning taasavaldatud „Space Oddity”, mis oli nüüd ka albumi „Man of Words, Man of Music” uueks pealkirjaks, jõudis Billboardi TOP 20 tabelisse.
Meeletu töötempo juures pole imestada, et tihe graafik hakkas Bowie’ üle võimust võtma. Pärast kaveritest koosneva albumi „Pin-Ups” salvestamist teatas ta ootamatult bändi lagunemisest ning kontserttegevuse lõpetamisest, sooritades Londoni Hammersmith Odeoni teatris viimasel kontserdil Ziggy Stardusti rituaalse enesetapu. Bowie kommentaar: „Olin rõõmus, et see kõik lõppes. Ma teadsin, milline mu rock’n’roll’i staar peab olema. Ma läksin Ziggyga nii kaugele kui võimalik. Edasine oleks olnud ainult idee kordamine.”
Bowie taandus meedia fookusest ning alustas tööd George Orwelli romaani „1984” muusikalise adaptsiooni kallal, transformeerides selle albumiks „Diamond Dogs”. Kuigi ajakirjandus tunnistas saavutuse nõrgaks, järgnes pärast ilmumist viimistletud ja kulukas USA-tuur. Tuuri käigus huvitus Bowie üha enam soul’ist ning kujundas kogu oma lava-show ümber (nagu ta ise irooniliselt nimetas) plastic soul’iks.
Bowie soul’i-vaimustuse kulminatsiooniks sai 1975. aastal ilmunud album „Young Americans”. Plaat jõudis Billboardi TOP 10sse ning singlina avaldatud „Fame” lausa tippu. Laulja kolis Los Angelesse ja sai esimese rolli filmi „The Man Who Fell To Earth”. Seal salvestas ta avangardist mõjutatuna üsna sünge sound’iga albumi „Station To Station”, mis õnnistas sisse Bowie’ järgmise inkarnatsiooni, kaame ja elegantse Thin White Duke’i, kes peegeldas tegelikult laulja tugevast kokaiinitarbimisest üles köetud paranoiat.
Kõhna Valge Hertsogi periood ei kestnud siiski kaua – uute tuulte jälil otsustas kameeleon taas värvi muuta. Bowie leidis, et Los Angeles on liiga igav, ning kodumaale naastes demonstreeris ta kontserdipublikule (vähemalt kõmureporterite arvates) natsitervitust, mis oli selge märk Bowie’ narkootikumide mõjul kahanevast reaalsustajust. Juhtum põhjustas hulga poleemikat ning Bowie otsustas kolida tollasesse Lääne-Berliini, et teha koostööd Iggy Popi ja Brian Enoga.
Berliinis elades võttis Bowie tasapisi omaks karskemad eluviisid ning hakkas maalima. Samas vaimustus ta ka saksa elektroonilisest muusikast, mille mõjusid on kuulda koos Enoga avaldatud albumil „Low” (1977). See oli hämmastav mikstuur electro’st, popist ning avangardist. Algul võeti muutus vastu üsna vastuoluliselt, kuid peagi kujunesid nii sellest kui ka samal aastal ilmunud „Heroes’ist” ühed 70ndate lõpu mõjukamad albumid.
1978. aastal alustas Bowie maailmatuuri, salvestas duubelplaadi „Stage”, koos Enoga albumi „Lodger” ning paranoialiku sooloprojekti „Scary Monsters”. Ne
ed kaks viimast olid tähtsad verstapostid äsja alustanud MTV jaoks, mille põhilisteks kaubaartikliteks said innovatiivsed videod nendel albumite leiduvatest lugudest „DJ”, „Ashes To Ashes” ja „Fashion”.
Seejärel tegi Bowie oma muusikukarjääris pausi, et näidelda filmides. 1983. aastal sõlmis ta tulusa lepingu EMIga ning avaldas funky-stiilis tantsualbumi „Let’s Dance”. Tänu stiilsetele ja uuenduslikele videotele ning albumi ilmumist toetanud Serious Moonlighti kontserdituurile sai sellest Bowie edukaim plaat.
Kes siis oli/on praeguseks oma 61. sünnipäeva tähistanud, 140 miljonit albumit müünud, 5000 kontserti andnud, mitmel korral tabeli tippu jõudnud, 28 filmis näidelnud ja rikkuselt Paul McCartney järel Inglismaal teisel kohal olev rock-muusik David Bowie? Kas kameeleonina värvi vahetav laulja-lauluautor, riskialdis stiililooja, lavastaar või homo? Või kõik korraga? Ehk peaks hoopis uskuma tema praeguse abikaasa, Somaalia päritolu supermodelli Iman Abdulmajidi Daily Telegraphile antud intervjuud: „Bowie on täiesti harilik mees. Mu abikaasa istub tihti meie kodukandi kohvikus, loeb lehti ja keegi ei tüüta teda”.