Toeta
Otsi

Monsanto dokumendid

  • Loe Sirpi!

    Jurga Vilė ja Lina Itagaki graafiline romaan „Siberi haiku“

    Agneta Pleijeli romaan „Kaksikportree“

    Moše Hajim Luzzatto „Filosoof ja müstik“

    kontsert „Vaikuse piiril“

    näitus „Me käime korraks ära, teie mängige!“

    Diāna Tamane näitused „Puudutuse tüpoloogia“ ja „Sama taeva all“ ning dokumentaalfilm „Sama taeva all“

    Paide teatri „Teine asi“

    Vene teatri „Surnud hinged“

     

     

  • Rohkem kohanematust 

    ÄLI-ANN KLOOREN,  muusikateadlane  
    Äli-Ann Klooren

    Umbes kümmekond aastat tagasi ilmus Äripäevas statistika eestlaste lehelugemise kohta ning seal ilutses Sirbi taga kena ümmargune 0%. Tõenäoliselt moodustab maailma rahvaarvust samasuguse, ümardamise teel saadud protsentuaalse suuruse klassikalise muusika kuulajate hulk. Sellest olematust arvust on aga lõviosa need, kelle muusikahuvi piirdub peamiselt ajavahemikus 1700–1900 loodud helitöödega. Niisiis võib öelda, et nad on hästi kohanenud ega kavatsegi neist piiridest kaugemale vaadata. Siiski leidub veel mikroskoopilisem arv klassikalise muusika austajaid, nimetagem neid siis kohanematuteks, kes üritavad üle tuhandeaastasest muusikaloost endale sobivat leida sellest ajaraamist väljastpoolt ja mõnikord vaat et kurioosumina pöörata tähelepanu isegi elava helilooja teostele. 

    See kohanemise ja kohanematuse vastuolu tuletas end taas meelde sel esmaspäeval, 9. mail, kui Mustpeade majas kanti ette Michael Nymani suurepärane kammerooper „Mees, kes ei teinud vahet oma naisel ja kaabul“. Nymani rütmierk ja kohati groteskne muusika on teoses ühendatud mitmekihilise, sealjuures meditsiiniliselt detailitäpse tekstiga, mis põhineb Alzheimeri tõvest põhjustatud visuaalse agnoosia konkreetsel juhtumil. Esitust võib kokkuvõtvalt nimetada vaimustavaks: solistid Maria Valdma, Raiko Raalik ja Mati Turi olid keerulist vokaalpartiid esitades oma parimal tasemel ning Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel mängis Nymani krutskiga rütmid ja meetrumimuutused suurepäraselt välja. Nõnda siis olid kontserdi lõpus emotsioonid laes, kuid lahkudes tõi mind tagasi maa peale selja taga kuuldud keskealise paari arutlus, mis võttis õhtu sündmused kokku nii: „Mis ooper see oli? Jube muusika, orkester mängis ainult kõvasti, lauljad kriiskasid ja sisu oli täiesti mõttetu.“  

    Rohkem kohanematust, kallid klassikalise muusika austajad!  

    FOTO  

    Erakogu  

  • Rändeminister andis aru

    KAAREL TARAND

    Mai alguses ootas kogu maailm põnevusega kremlimehe kõnet 9. mai sõja­paraadil ning spekuleeris pööraselt selle sisu üle. Õigus oli neil, kes arvasid, et kostab ainult haledat visinat ning kõne tuleb sõnumivaene ning sisutühi. Samal ajal jäi Eesti kultuurielus täiesti tähelepanuta sama sisutühi, ent siiski tähtis kohalik kõne, nimelt kultuuriministri iga-aastane aruanne riigikogule riigi kultuuripoliitika elluviimisest ja tuleviku­sihtidest. Minister Tiit Terik kandis selle parlamendile ette 2. mai istungi viimase punktina algusega kell 19.45 ja lõpuga 21.37, ajakoridoris, mil saadikute enamus enam teatavasti kõrgvormis ei ole ning eelistab tegeleda muude asjadega. Seetõttu oli ka huviliste hulk saalis traditsiooniliselt tagasihoidlik.

    Kultuuriminister Tiit Terik riigikogus: „Eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimise ja järjepideva arengu tagab loov, vastutustundlik ning avatud ja kogukondi väärtustav ühiskond.“

    Igale kultuuriministrile peaks vaid kord aastas ette tulev võimalus seadus­andjale oma toimetulekust rääkida olema aasta poliitiline tipphetk, nagu presidendile on kõne iseseisvuspäeval. Ta peab arvestama, et seda kõnet jälgitakse tavalisest tähelepanelikumalt. Asjaosalised otsivad end kõne põhi­sõnumitest, analüüsivad teemavalikut ja rõhuasetusi, ootavad lootust ja saavad kostiks pettumust.

    Vabariigi valitsuse seaduse § 62 nendib, et „kultuuriministeeriumi valitsemis­alas on riigi kultuuri-, kehakultuuri-, spordi- ning muinsuskaitsetöö korraldamine ja kunstide edendamine, osalemine riigi meediatöö kavandamisel ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine“. Lihtsustatult siis neli põhilist asja: looming, sport, pärand ja meedia. Tähelepanu proportsioone seadus ei määra, seega kõik on võrdselt tähtsad.

    Kuidas aga on ministri esitatud ja küllap põhiosas ministeeriumi ametnike koostatud kõne seadusega koos­kõlas? Valdkondlike sõnumite tekstimahu järgi otsustades jagab kultuuri­ministeerium oma tähelepanu ja tööd järgmiselt (kui kõne sisse- ja välja­juhatuse tähemärgid maha arvata): lõimumine 31%, sport 29%, kultuuris osalemine (ehk publik) 14% ning kõik muu on juba peenraha. Oma 5% said kokku pärand ja muuseumid, 3-4% tähelepanu loomemajandus, digikultuur ja raamatu­kogud, laulu- ja tantsupidu ning ühe miljoni eurone poliitprojekt nimega kultuuri­ranits. Ja lõpuks sama pisiosa ka vabakutselised loovisikud, kelle jaoks on õnn siiski mägede taga (sellest edaspidi veel).

    Märksõnu „kirjandus“, „muusika“, „arhitektuur“, „teater“ ega „film“ kõnes ei leidunud. „Kunst“ esines korra (liitsõnas seoses etenduskunstide seaduse muutmise eelnõuga), nagu ka „meedia“ (seoses vajadusega saada välisajakirjanduses eesti kultuurile rohkem tähelepanu). Jääb üle vaid järeldada, et ministeeriumi lõimimis- ja spordiosakond tegid kõne ettevalmistamisel kunstide osakonnale ära nagu Lurich küla­kaklejale.

    Tsiteerin ministrit tema peateemal: „Kultuuriministeerium keskendub koos oma partneritega inimeste kohanemisele ja just pikaajalisele lõimumisele“ ja „Me ei saa endale lubada uute segregeerunud kogukondade teket“. Kogu nende tsitaatide vahele jääv jutt rõhutas, et kultuuriministeerium ei näe enda ees vanade ja uute immigrantide, põgenike ja muidu muukeelsete eest hoolitsemisele võrdväärse tähtsusega ülesannet. Ma ei suuda jätta pahandamata iga kord, kui Vabadussõjas kätte võidetud ja põhiseaduse alusele seatud eestlaste riigi palgaline juht pisendab põlisrahva kõigest „kogukonnaks“ teiste võrdsete seas, kusjuures selle peaülesanne on teistele meeldimine ja järeleandmine, mitte oma põhiseaduslike huvide ja õiguste argine nautimine. Raiuge endale ükskord pähe: eestlased ei ole siin mingi kogukond, vaid oma iseseisvat riiki pidav rahvus, kes võtab võõraid vastu ja enda hulka küll, kuid oma, mitte nende tingimustel!

    Keskerakonna olemust ja elektoraati arvestades oligi ministrilt midagi muud naiivne eeldada. Minister võib ju olla kena ja kultuuritarbijana tubli, aga erakonnas üldisemalt puudub ette­kujutus eesti kõrgkultuuri, professionaalse kunsti üksiktegijate ning organisatsioonide eesmärkidest, vajadustest ja toimetulekust. Seda peegeldab fakt, et ministri kõnes ei leidnud kordagi nimetamist kultuurielu selgroo moodustavad suured organisatsioonid ning neis tegutsevad palgasaajad. Paar hiljutist sündmust ja pöördumist võiksid ministril meeles olla ja kust veel kui mitte parlamendilt endale põhiprobleemi lahendamiseks abi küsida.

    Aprilli alguses esitas kultuuritöötajaid esindav ametiliit ministeeriumile taotluse, kus küsis kõrgharidusega kultuuritöötajate alampalgaks järgmisel aastal 1749 eurot tänavuse 1400 asemel. Suurem hüpe on vajalik viimaste aastate mahajäämuse katteks. Meedia andmetel on kultuuriminister kinnitanud oma toetust sellele taotlusele, kuid lisanud, et „see on sügisel toimuvate riigieelarveliste vaidluste küsimus“. Mida siin üldse vaielda on? Kui heal kultuuriministril on valitsuses mingeid kurje vastaseid, siis saavad need olla ainult reformierakondlased eesotsas pea- ja rahandusministriga, kes peaksid sügiseses rahavaidluses asuma seisukohale, et kõrgharidusega kultuuritöötajate palgaviletsust ning kiirest hinnatõusust põhjustatud kaotust ostujõus hüvitama ei pea, sest nende sissetulek on piisav. Kas nii?

    Teiseks said kultuuriministrile ühispöördumise teinud loomeliidud ja suured kultuuriasutused ERSOst Eesti Kunstimuuseumini esmaspäeval vastuse taotlusele leida lisaraha loometoetuste maksmiseks ning katta 20 miljoni euro ulatuses ehk osa kahjust, mille valitsus ise põhjustas, seades pandeemia ettekäändel kultuuritegevusele ulatuslikke piiranguid. Vastus oli napp ja solvangu hõnguga. „Kahjuks muud teemad, nagu pöördumises tõstatatud kultuurivaldkonna toetamine 2021. aasta kriisi mõjudega toimetulemiseks, selle lisaeelarve tegemisel fookusesse ei mahtunud,“ teatas minister. Kuidas saakski mingid teisejärgulised fookusesse mahtuda, kui kogu ruum seal on täidetud nn kohanemisprogrammidega. Ikka seesama, et põlised ja põhilised järjekorra lõppu, marss!

    See puudutab vahetult ka vaba­kutselisi, sest institutsioonid on neile tihti väga tõhusad partnerid ja tulu­toojad. Vabakutselistele oli ministril riigikogu kõnepuldist teatada järgmist: „Nad on loomevaldkonna ökosüsteemi orgaaniline osa ja sestap on neile sotsiaalsete garantiide tagamine samuti kultuuri­ministeeriumi lähiaastate prioriteete. Käesoleva aasta oleme pühendanud loov­isikute ja loomeliitude seaduse muutmise väljatöötamiskavatsuse koostamisele.“

    Siit koorub välja, et riigibürokraatia ajaarvamine on täiesti teisest maailmast kui mis tahes muul alal, sealhulgas loome­töös. Kõigil on töö valmimise tähtajad, millest on vältimatu kinni pidada. Nädalalehes tuleb tähtaeg kätte kord nädalas, ajakirjas kord kuus. Iga etendus, kontsert või näitus toimub lubatud kuupäeval ja kellaajal. Kõigil tuleb tähtaegu ette tihti ja pidevalt. Aga mitte riigil.

    Kui saadik Üllar Saaremäe riigi­kogus ministrilt küsis täpsustust, kas kavatsuse väljatöötamine võtab aega aasta või kauem, sai ta konkreetse vastuse asemel teada, et me (ministeerium) oleme partneritele kutse laiali saatnud ning „tegeleme ja toimetame“ ja on koguni „toimunud esimesi kokku­puuteid“. Nagu Sirbi lugejale teada, on aktivistide eestvõttel kogu vabakutseliste toimetuleku probleem põhjalikult läbi töötatud ning lahendusvariandid ministeeriumile edastatud. Ühtki tähtaegadega harjunud ning pidevalt tulemusi saavutavat inimest ei saa rahuldada udujutt tegelemisest ja toimetamisest, mis võib-olla võtab aega kaks, aga miks ka mitte viis aastat. Või koguni nii kaua, et kui lõpuks tegu valmis saab, on see liik, kelle eest hoolitsema hakatakse, juba välja surnud või maalt lahkunud.

    Opositsioonilised saadikud panid ministrile tööks kaasa kolm ülesannet, mille täitmisel võiks minister isegi positiivsena ajalukku minna. Jaak Valge rõhutas, et kultuuriministri (ja valitsuse) peaülesanne on tegeleda just eestlaste kui eesti kultuuri kandjate absoluut- ja suhtarvu kasvatamisega. Üllar Saaremäe nõudis, et lõppema peab ministeeriumides üksteisele vastu töötavate plaanide tegemine, mille tagajärjel kumbki tulemust ei saavuta (näiteks laulupeo tuleviku kindlustamisel). Indrek Saar aga tuletas ministrile meelde, et palgaraha „saab välja suruda ainult minister valitsuses“ ja motiveeriva palgata kultuuri asjaosalistele „ei maksa kultuurist ja spordist ja meie riigi tulevikust pikalt midagi rääkida“. Nii ongi ehk kui sügisel eelarvega läbi kukutakse võib mitte ainult ministri koju, vaid terve ministeeriumi laiali saata või miks ka mitte lõpuni lõimida oma lemmiktööpõllule nn venekeelses kogukonnas.

  • ,

    „Sina oled minu sõber, meie suhe pole tavaline“

    KAISA LING

    Jätkan sealt, kus Aro Velmet eelmisel nädalal lõpetas: „Töö pole lõpuks kogu elu ja molutada on lihtsalt mõnus.“1 Vähe sellest: lisaks mõnusale molutamisele peaks töövälise aja sisse mahtuma ka rekreatsioon, tervishoid, kultuuritarbimine, haridus, olme ning lähedased suhted. Eelmise sajandi jooksul mitmesugustel uuskapitalistlikel põhjustel üha ihaldatavamaks muutunud individuaalse arengu ja edukultuse tõttu on aga töövälist aega üha vähem. Intiimsete suhete loomiseks ja hoidmiseks on aega koguni nii vähe, et 2017. aastal võttis USA tervishoiuministeeriumi juures töötav rahvatervise viitseadmiral Vivek Murthy kasutusele fraasi „üksinduse pandeemia“. Üle ilma tuntud nähtust on Eestiski siin-seal käsitletud.2 Veerand Eesti inimestest tunneb, et on üksildased: tegu pole mitte positiivse üksindusega, mil on mõnus iseendaga aega veeta ja individuaalselt areneda, vaid vajadusega teise inimese läheduse järele.

    Mõistele „intiimne suhe“ on viimase sajandi jooksul esitatud hulk lisatingimusi, mille puudumisel lähedussuhe kõikide tänapäeval arvestatavate kriteeriumide järgi justkui puudub. Intiimne peaks aga definitsiooni järgi olema lihtsalt „väga lähedane, usalduslik või kõrvaliste eest varjatud“ suhe.3 Nagu näha, puudub siin täpsem kitsendus, millisest soost isikud saavad olla lähedased ning milline peaks olema nende juriidiline vahekord. Vähemalt mingil hetkel eesti keele ajaloos pole seega intiimsuhte definitsiooni olnud tingimata sisse kirjutatud seksuaalseid ega isegi romantilisi konnotatsioone.

    Üksinduse pandeemia lahenduste sekka võiks lisada näiteks ju ka ühe ebatraditsioonilise võimaluse, mis ei ole küll inimkonna ajaloos sugugi enneolematu. Kuna enne XX sajandi algust olid meeste ja naiste elud eraldatud rangelt lahknevatesse sfääridesse, tähendasid ka lähedussuhted midagi hoopis muud kui seda, millega oleme harjunud praegu. USAs olid nimelt XIX sajandi lõpus levinud nn Bostoni abielud, kus haritud (ja muidugi ka omajagu jõukad) naised valisid abielu asemel enamikul juhtudest vaid platoonilise kooselu ühe hea sõbrannaga, mis andis mõlemale võimaluse pühenduda karjäärile ning vältida abielu mehega. Laulatatud abielusid sõlmiti toona jällegi tihti peamiselt majanduslikel ja sotsiaalsetel kaalutlustel, partnerite intiimsus ei olnud sealjuures esmatähtis. Platoonilised sõprussuhted lähisugulaste, kahe sõbranna või ka kahe meessõbra vahel võisid see-eest olla kirglikult emotsionaalsed ja väga lähedased, hõlmates sotsiaalse suhtluse ja kiindumuse kõrval ka ühist olmet ning pakkudes tundepuhanguid, mis tänapäeval vaid elukaaslaste vahel kohased paistavad olevat.

    Sotsiaalteadlased küsivad sel sajandil ikka ja jälle: kas see, et lähedussuhet defineerivaks jooneks on saanud seksuaalne külgetõmme, pole mitte vaesestanud meie intiimsuhete paletti? Kuhu on jäänud südamesõbrad, aatekaaslased, relvavennad, hobi- ja vabatahtlike ringidest leitud ühiste kirgedega semud, mentorid ja õpipoisid ehk inimesed, kes nagu romantilised partneridki oleksid kõhklusteta nõus üksteist raskustes toetama, võtma osa üksteise järeltulijate kasvatamisest, jagama eluaset, finants- ja hoolduskohustusi ning olmet?

    Ajal, mil maailmas toimub nii palju veriseid konflikte, mille tõttu perekonnad lõhki kistakse ja sajad tuhanded inimesed üksi jäävad, ootamatult uute isikutega kokku satuvad ning koos nendega oma elu taas mõtestatult üles ehitada püüavad, peaks meile üha selgemaks saama asjaolu, et iga lähedane suhe on hindamatu ning väärib tõsiseltvõetavust. Siinkohal võiksime julgelt võtta eeskuju kväärkogukonnalt ning pühitseda absoluutselt kõiki erinevaid lähedasi. Sealhulgas ka neid inimesi, keda ühendab ainuüksi valik üksteisega koos olla.

    1 Aro Velmet, Töö pole kogu elu. – Sirp 6. V 2022.

    2 Näiteks Eeva Esse saade „Üksinduse pandeemia“ (sari „ESSE“, Kanal 2, 20. IV 2022); Tiina Jõgeda, „Testi end: kas oled ohtlikult üksildane?“ (Eesti Ekspress 18. VIII 2021); Kirsti Vainküla, „Üksildus kui 21. sajandi pandeemia“ (Eesti Ekspress 9. X 2021).

    3 Vt „Eesti keele seletav sõnaraamat“.

  • Pargime pargi

    MERLE KARRO-KALBERG

    Kui räägime parkimisest, ei mõtle me mõistagi puude istutamise või pargi rajamise peale. Parkimine seostub peale nahaparkimise peamiselt autole, heal juhul rattale sobiva koha leidmisega, nii et sõiduvahend seal trahvi saamata ja teisi liiklejaid segamata seista saab. Ühtki parkimiskontrolöri ei huvita, kas tänavad on eeskujulikult haljastatud ja pargid rohelised oaasid.

    Sõnadel park (tähenduses „korrastatud ja kujundatud puhkeala puude, põõsaste, muru ja veekogudega“) ja parkimine on sama tüvi, kuid täiesti vastupidine tähendus. Park tähendab teadagi rohelust, õhku ja rikkalikku elu, jalutuskäiku linnulaulus ja lõõgastust, parkimine aga halli asfalti, pidevalt pinges olemist – kas ikka leian parkimiskoha võimalikult sihtkoha ukse all, kas jõuan linnast välja enne järgmist ummikut? –, surnud halli keskkonda ja üleüldist kiirustamist. Kuidas siis nii, et kaht vastandlikku asja sarnase sõnaga märgitakse?

    Inglise keeles on park ja parking, saksa keeles der Park ja parken, prantsuse keeles le park ja le parking. Sõna park on jõudnud teiste keelte kaudu meie keelde ladinakeelsest väljendist parricus, mis tähendas keskajal piiritletud maa-ala, mis polnud mets, kuid kus peeti jahiloomi.

    XIX sajandi lõpus, kui linnadesse suuri bulvareid rajama hakati, tähendas Washingtoni linnaplaneerimises parking alleede rajamist tänava äärde. Senatis arutati selle üle, milline on uute tänavate mõistlik ruumilahendus, kas (puud) peaksid olema pargitud mõlemal pool tänavat või tänava keskel. Parkimine tähendas siis roheluse loomist.

    Olukord muutus autode tulekuga. Kui varem olid linlased hobuse kinni pidanud mõne tänavapuu juures, et ta ei peaks päikese käes seisma, siis nüüd, autode ajastu koidikul, hoiti harjumusest endiselt kinni. Kui autode hulk kasvas, hakati puude asemel tänavaserva parkima autosid. Tänavate kavandamisel võeti jutuks põõsaste, puude ja autode parkimine – heitlus parkide ja parklate vahel oli alanud.

    Tuline vägikaikavedu puude ja autode vahel käib seniajani, kahjuks viimaste kasuks. Kõige suuremad laiutajad on kaubanduskeskused: Ülemiste keskuse parkla on näiteks viis korda suurem kui Tallinna raekoja plats või Vabaduse väljak.

    Linnade serva kerkivad uued elamu­rajoonid kui seened pärast vihma. Elukeskkonna loomist alustatakse seal majadest, siis leiavad oma koha autod, rohelus kavandatakse nendesse nurka­desse, mis parklatest üle jääb. Kui on valida puu või auto vahel, eelistatakse viimast. Planeerijatele kätte jagatud üles­anded sisaldavad parkimisnorme, kuid kui palju roheala tuleb rajada ühe korteri või inimese kohta, on normeerimata.

    Ometi seisavad hiiglaslikud kaubanduskeskuste asfalteeritud autodele mõeldud platsid suurema osa ajast pooltühjalt, sest parklad planeeritakse nii, et need ei saaks kunagi täis, ka mitte hullude päevade ajal. Ka pühapäeva õhtul linnalähedases uuselamurajoonis peab autodele koha leidma – ja ruumi nende tarvis kavandatakse suure varuga. Seda kõike muidugi pargi, roheluse ja inimese arvelt.

    Ehk on aeg mõelda, kuidas saaks ka autodele mõeldud üheülbalise ja igava platsi põimida muu linnategevusega? Oleks ehk aeg hakata mõtlema autoparklast kui omamoodi moodsast pargist. Tühjas kaubakeskuse parklas võiks näiteks mängida korvpalli või rulluisutada. Uuselamurajooni korteri ostnutel võiks olla valida, kas hoida autole mõeldud maalapil (2,6 × 5 meetrit) mootorsõidukit või teha selle maaga hoopis midagi muud: panna sinna päikesepaneelid, külvata asfaldi asemel hoopis lilleaas, panna püsti oma kasvuhoone, pingpongilaud vms.

    Inglise keeleruumis arutatakse selle üle, kas oleks ehk aeg võtta sõna parking taas kasutusele selle algses tähenduses. Selle tuules võiksime ehk meiegi sellest mõistest hoopis rohelisemalt mõelda?

     

  • Kuidas kaitseb end liberaalne demokraatia?

    TÕNIS SAARTS, PEET KASK

    Putin ja tema surma külvav sõda pole ainsad, mis ohustavad Vaba Maailma. Palju pikemat aega kui sõda Ukrainas, on käinud visa võitlus liberaalse demokraatia eest ja vastu demokraatlike riikide endi sees. Natsi-Saksamaa propagandaminister Joseph Goebbels on lugenud seda „demokraatia suurimaks nalja­kohaks, et ta varustab oma surmavaenlased vahendiga, millega nad ta lõpuks hävitavad“. Teisisõnu, sõnavabaduse ja pluralismi kaitsmise sildi all lubavad demokraadid oma vastastel vabalt tegutseda ja oma avalikku toetust kasvatada hetkeni, kui on juba liiga hilja …

    Kas asi on tõesti nii halb ja lootusetu? Kas liberaalne demokraatia ei saagi autoritaarse populismi tõrjumiseks midagi ära teha? Kui siiski saab, siis mida? Neile küsimustele püüamegi selles artiklis vastust leida.

    Maailma demokraatiad seisavad tõepoolest silmitsi väga tõsiste katsumustega. Liberaalse demokraatia juured on aga eriti haprad Ida-Euroopas. Veel viisteist aastat tagasi poleks keegi uskunud, et Ungarist ja Poolast, ühtedest edukamatest postkommunistlikest üleminekuriikidest hakatakse kõnelema kui mitteliberaalsetest demokraatiatest ning nende riikide valitsused ja elanikud on veel ise selle määratluse üle uhkedki.

    Liberaaldemokraatiate tuleviku panevad küsimärgi alla muudki viimaste aastakümnete ühiskondlikud protsessid ja megatrendid: tehnoloogilised muutused (ühismeedia oma „infomullide“ ja „kõlakambritega“), automatiseerimine ja robotiseerimine (mis ähvardab tööta jätta veerandi või rohkemgi tööjõust), kliimamuutused (mis toovad kaasa seninägematuid rändevooge), immigratsioon ja globaliseerumine (mis süvendavad paljudes valijates muret rahvusliku identiteedi ja rahvusriikide püsimise pärast).1

    Kuid mida kujutab endast siis see liberaalne demokraatia, mis justkui vajab kaitset? Eesti avalikkuses on „tänu“ rahvuskonservatiivide oskuslikule kommunikatsioonile levinud seisukoht, et tegemist on mingi äärmusliku poliitilise süsteemiga, kus kõigile surutakse peale sallivust, piiratakse konservatiivide väljendus­vabadust ja kehtestatakse jõuga vähemuste õigusi (nt samasooliste abielud jne). Ometi on liberaalne demokraatia lääne demokraatiate alus. Liberaalsel demokraatial on kõik tavapärased demokraatia tunnused: regulaarsed, vabad ja ausad valimised, vaba erakonnakonkurents, sõna- ja koosolekuvabadus, muud isiku- ja kodanikuvabadused. Ent lisandub veel kolm iseloomulikku joont. Esiteks, õigusriiklus, mille puhul ei peeta silmas üksnes seaduse võimu, vaid kohtuinstantside poliitilist sõltumatust. Teiseks, võimude lahusus ja tasakaal, kus täidesaatev, seadusandlik ja kohtuvõim on üksteisest lahutatud ja kontrollivad üks­teist. Kolmandaks, universaalne kodakondsus – arusaam, et kodanike õigused, vabadused ja kuulumine „rahva“ hulka ei tohi sõltuda kellegi soost, rahvusest, rassist, usutunnusest või seksuaalsest sättumusest. Siit tuleneb ka liberaaldemokraatiate pühendumus inimõigustele ja vähemuste õiguste kaitsele.

    Demokraatlikus riigis ei piirdu rahva roll valimistest osavõtuga. Avalikkuse surve poliitilistele otsustele on väga tähtis komponent eelnevates ja järgnevates diskussioonides. Sellegipoolest on rahva otsene sekkumine seadusandliku või koguni kohtuvõimu tegevusse, eriti rahva initsiatiivil esile kutsutud referendumi toel, pehmelt öeldes ohtlik. Eeskätt juhtumite puhul, mil referendumitega üritatakse piirata vähemuste õigusi, õõnestada kohtuvõimu sõltumatust ja võimude lahusust – ühesõnaga, kahjustada liberaaldemokraatia alussambaid. Šveitsi Rahvapartei algatatud referendumitel on mitu korda mindud rünnakule rahvusvahelise õiguse vastu. Pildil partei valgeid lambaid mustadest lahus hoidma manitsevad plakatid piirilinnas Baselis.

    Just need nimetatud kolm tunnust muudavad demokraatia liberaalseks, sest liberalismi isade (John Locke’i ja hilisemate USA põhiseaduse autorite) suurim mure oli ära hoida nn enamuse türannia tekkimine. See on olukord, kus enamus hakkab vähemuste põhiõigusi eirates ühiskonnale peale suruma oma tahet. Enamuse piiramatu võim kätkeb endas ohtu, et ilmuvad välja „rahva“ ootusi kõige paremini tundvad demagoogid, kes hakkavad tasahilju demokraatia enda aluspõhimõtteid õõnestama. Niisiis pole demokraatiat liberaalseks kujundavad tunnused mitte mingi ekstreemsus, vaid need on kõige elementaarsemad demokraatia jätkusuutlikkust kaitsvad mehhanismid.

    Ometi on just need kolm liberaalse demokraatia tunnust sattunud populistide kõige tihedama kriitikatule alla. Aga enne kui vaatleme kriitikat, peame määratlema, mis on populism. Populismi ja tema avaldusvorme põhjalikult uurinud politoloogide Cas Mudde ja Cristóbal Rovira Kaltwasseri2 järgi on populismi südameks puhta ja voorusliku „rahva“ vastandumine korruptiivsele ja oma­kasupüüdlikule „eliidile“. „Eliit“ olevat rahvalt võimu röövinud ja populistid ongi need, kes tulevad ja annavad võimu „rahvale“ tagasi. Rahvas on alati jagamatu ja ühtne (nt „õiged eestlased“), mistõttu populism on halvasti ühildatav ühiskondliku pluralismi ja sallivusega, mis on aga liberaaldemokraatia aluseks.

    Kõneldakse nii vasak- kui parem­populismist, kuid meid huvitab just viimane. Parempopulismi (mille puhtakujuliseks näiteks on EKRE) iseloomustab peale eliidivastasuse ka ülim rahvuslus (kitsalt oma etnilise grupi huvide kõigest kõrgemale asetamine), traditsiooniliste väärtuste ja elustiili rõhutamine, sisserändajate vastasus ning skeptilisus rahvusriigiüleste institutsioonide (nagu Euroopa Liit) suhtes. Parem­populistidele ongi liberaalse demokraatia mudelis suurimaks probleemiks see, et kui valitseb „rahvas“ või selle hingeelu kõige paremini tundev partei, siis nende meelest ei tohi õiges demokraatias rahva tahte väljendusele olla mingeid piiranguid. Kui rahvas on näiteks otsustanud mõne vähemusgrupi õigusi piirata, siis siia ei saa sekkuda ükski teine vaheinstitutsioon (parlament, kohtud, EL jne). Teisisõnu, võimude lahusus, õigusriiklus ja vähemuste kaitse peaksid alati painduma „rahva“ ja teda esindavate juhtide ülimusliku tahte alla.

    Mis juhtus Ungaris?

    Seda, kuidas liberaalsest demokraatiast saab kiiresti mitteliberaalne demokraatia, illustreerivad sündmused Ungaris.3 See näide paneb meid küsimuse ette, kas ja millistel asjaoludel võib juhtuda, et EKRE ka Eestis midagi sellesarnast saavutab.

    Ungaris kujunes 2000. aastate lõpuks välja kaheparteisüsteem, kus Sotsialistlik Partei vastandus rahvuskonservatiivsele Fideszile. Sotsialistid kaotasid 2008. aasta majanduskriisi ja muude poliitiliste vigade tõttu igasuguse legitiimsuse, mis võimaldas Viktor Orbáni juhitud Fideszil võita 2010. aasta valmistel parlamendienamuse. Fidesz oli selleks ka kõvasti tööd teinud, võites enda poole töölisklassi, maaelanikud, suure osa kodumaistest ettevõtjatest jne. Saavutatud võimutäius võimaldas neil muuta põhiseadust, mis lubas nüüd valitsuse kontrollile allutada kohtuvõimu, keskpanga, avalik-õigusliku meedia jt seni sõltumatud vaheinstitutsioonid. Tasapisi võtsid Fidesz ja tema liitlased üle ka erameedia ja sidusid kodanikuühenduste rahastamise lojaalsusega valitsusele. Valimisseaduse oluline muutmine andis Fidezile konkurentide ees soodsama positsiooni. Kuigi valimised on Ungaris endiselt formaalselt vabad, siis tegelikkuses on opositsioonile jäetud väga vähe ühiskonnaelu sfääre, kus nad saaksid Fidesziga võrdsetel alustel konkureerida.

    Ungari näitest näeme, et liberaalse demokraatia vääramiseks polegi vaja kuigi palju: kontsentreeritud ja polariseeritud parteikonkurentsi, kus on justkui vaid kaks peamist alternatiivi, millest ühe kadumine (ühiskonna kriisi tõttu) avab tee teise võimutäiusele; uut mitteliberaalset ühiskonnavaadet pooldavat klassi-koalitsiooni (ülemineku ja globaliseerimise kaotajad) ja kodumaise majanduseliidi vaikivat toetust.

    Enesekaitse kolm põhimudelit

    Laias laastus saab liberaalne demokraatia enda kaitsmiseks kasutada kolme erinevat lähenemist, mis lahknevad nii oma filosoofilistelt alustelt kui ka radikaalsuse astmelt: 1) ennast kehtestav ehk sõjakas demokraatia, 2) protseduuriline demokraatia ja 3) sotsiaaldemokraatlik käsitus.4

    Esimest, ja ehk kõige enam kriitikat pälvinud mudelit, võiks nimetada ennast kehtestavaks demokraatiaks ehk sõjakaks demokraatiaks (militant democracy). See pärineb 1930. aastate Saksamaalt, kus Weimari vabariigi demokraatia oligi ohustatud mitte­demokraatlike jõudude poolt nii vasakult kui paremalt (kommunistid ja natsid). USAsse emigreerunud Saksa riigi­õiguse jurist Karl Löwenstein soovitas sellises olukorras võtta kasutusele radikaalsed meetmed, sest kui liialt viivitada ja olla pehme, siis on juba liiga hilja. Tuleb selgelt määratleda demokraatia alusväärtused ja sellest lähtudes demokraatiavastased parteid ja liikumised lihtsalt keelustada, piirata nende sõnavabadust ja nad avalikust sfäärist välja tõrjuda.

    Kuigi antidemokraatlike äärmusparteide keelustamist on aeg-ajalt Euroopas ette tulnud, siis tänapäeval on Löwen­steini vaated sattunud tõsise kriitika alla ja pole kuigi soositud. Probleem seisneb selles, et eelkirjeldatud lähenemine ähvardab liberaaldemokraatia enda alusväärtusi, näiteks pluralismi ja sõnavabadust, ning on oma olemuselt üdini elitistlik ja arbitraarne (kes lõpuks ütleb, mis on „õige demokraatia“?). Peale selle ei soovi tänapäeva parempopulistid (vähemalt sõnades) demokraatiat kukutada (asendades selle autoritaarse režiimiga), vaid seda endale sobivamaks korrigeerida, vähendades seal liberaalsete komponentide mõjukust.

    Protseduuriline käsitlus seevastu tõstab esile sõnavabadust, võrdseid osalusvõimalusi ja arvamuste paljusust kui demokraatia vääramatuid alusväärtusi. Selle üks põhiautoritest, teine kuulus saksa jurist Hans Kelsen oli kindlalt vastu sõjaka demokraatia kontseptsioonile, sest ükskõik milliseid poliitilisi voole keelustades ja nende väljendusvabadust piirates kahjustatakse demokraatia aluspõhimõtteid endid. Isegi antidemokraatlikke jõude tuleks vaadelda poliitilise protsessi legitiimsete osalejatena, neid taluda ning võimaldada neil avalikus debatis kaasa rääkida. See on parim viis, kuidas äärmusjõud lõpuks tsiviliseeritakse ning ajapikku hakkavad nad mõõtu pidama. Kelseni vaatenurga tänapäevase versiooni on välja käinud Hollandi politoloogid Stefan Rummens ja Koen Abts,5 kes kõnelevad demokraatia enesekaitse kontsentrilisest mudelist. Põhimõte seisneb selles, et kontsentriliste ringide südameks on riigivõim ise, kaugemale aga jäävad kodanikuühiskond, haridussüsteem, meedia ja sotsiaalsfäär. Riigivõimu juurde (s.t südamesse) ei tohi populiste lubada ja siin peab valitsema selge välistamis­strateegia. Samal ajal ühiskonnasfääris ja avalikus ruumis ei tohiks aga populiste tõrjuda, vaid nende mured tuleb ära kuulata ning neid avalikesse debattidesse kaasata. Nii on võimalik selgitada, millised populistide ning nende valijate etteheited on tõesti põhjendatud ning vajaduse korral nendega tegeleda. Populistidega argumenteeritud debatte pidades on aga võimalik nende seisukohtade käredust ajapikku mahendada. Teisalt on populistide võimu juurde laskmisega mäng läbi, sest sel juhul avatakse uks nende antiliberaalse agenda legitimeerimiseks ning lootus, et populistid taltuvad, kaob.

    Kolmas käsitlus, mille juured on Põhjamaade ja Saksamaa sotsiaaldemokraatias, näeb demokraatia parima kaitsevallina ühiskonna sidususe kasvatamist, kus demokraatia ülesanne on põhiõiguste tagamise kõrval ka sotsiaalse õigluse ja võrdsuse edendamine. Kui rahval on tunne, et riik hoolib kõigi oma kodanike heaolust ning tagab neile baas­tasemel sotsiaalse turvalisuse, vähendab see äärmusjõudude külgetõmbejõudu. Üldiselt apelleerivadki liberaaldemokraatia vastased sellele, et nende valijad on millestki justkui ilma jäetud ning see ilmajäetuse tunde ühisnimetajaks on enamasti just sotsiaalse õigluse defitsiit. Niisiis on sotsiaalsele õiglusele ja solidaarsusele üles ehitatud tugev heaoluriik parim demokraatia enesekaitse.

    Viis ettepanekut

    Hollandi poliitikateadlane Marcel H. van Herpen6 on ühendanud eespool toodud kolme põhiseisukoha elemendid ja käib välja 20 praktilist ja elulist ettepanekut, kuidas liberaaldemokraatiaid populistide vastu kaitsta. Artikli maht ei luba meil tutvustada neid kõiki. Valisime kahekümnest välja viis.

    1. Vähem otsedemokraatiat

    Referendumid on saanud populistlike paremradikaalide üheks meelisrelvaks. Küsimused, mis populistid rahvahääletuse tarvis välja otsivad, on tüüpiliselt suunatud mingi liberaalse demokraatia aluse õõnestamiseks. Meie rahva hulgas on levinud arusaam, et Šveits on väga õnnestunud demokraatlik riik ja teistele referendumite korraldamises hea eeskuju. Rahva initsiatiiv on seal kasutusel alates aastast 1891. Poliitikateadlased on aga Šveitsi demokraatia probleemide suhtes vägagi kriitilised.7 Pole juhus, et populistlik paremradikaalne Šveitsi Rahvapartei on kõige suurema valijate toetusega partei (2019. a föderaalvalimistel 25,6%). Referendumi küsimustega on mitu korda mindud rünnakule rahvusvahelise õiguse vastu.

    Demokraatlikus riigis ei piirdu rahva roll valimistest osavõtuga. Avalikkuse surve poliitilistele otsustele on väga tähtis komponent eelnevates ja järgnevates diskussioonides. Sellegipoolest on rahva otsene sekkumine seadusandliku või koguni kohtuvõimu tegevusse, eriti rahva initsiatiivil esilekutsutud referendumi toel, pehmelt öeldes ohtlik. Eeskätt juhtumitel puhul, mil referendumitega üritatakse piirata vähemuste õigusi, õõnestada kohtuvõimu sõltumatust ja võimude lahusust – ühesõnaga, kahjustada liberaaldemokraatia alussambaid.

    2. Kaitse sõltumatuid institutsioone

    Tänapäeva demokraatlike riikide toimimiseks on vältimatult tarvis institutsioone, mis pole küll otseselt rahva valitud (sellised nagu keskpank, riigikohus, kohtud, rahvusvahelised kohtud, korruptsioonivastane agentuur, avalik-õiguslik ringhääling ja akadeemilised asutused), kuid samal ajal on nende kanda võimuharude kontrollimine ning nendevahelise tasakaalu hoidmine.

    Näitena niisuguste institutsioonide sõltumatuse vajalikkusest jutustab van Herpen loo Prantsuse Keskpangast. Aastani 1993 ei olnud Prantsuse Keskpank sõltumatu, vaid tegutses valitsuse kontrolli all. Valitsuselt tuli surve raha juurde trükkida, sest kulusid kippus ikka olema rohkem kui tulusid. Näiteks aastatel 1973–1982 oli inflatsioon igal aastal üle 9,1%. 1993. aastal muudeti aga Prantsuse Keskpank Saksamaa eeskujul sõltumatuks ning sellest aastast alates jäi aastane inflatsioon kestvalt alla 2,8%.

    Populistid ründavad võimaluse korral peaaegu kõiki sõltumatuid agentuure. Näiteks Ungaris algas 2011. aastal (järgmisel aastal pärast Fideszi võimuletulekut) laialdane rünnak kohtuvõimu sõltumatuse vastu, mille käigus mehitati kohtud Fideszile lojaalsete inimestega. 2017. aastaks suudeti kontrolli alla saada 90% varem sõltumatust meediast. Ülikoolide sõltumatuse vastane rünnak on kaasa toonud Kesk-Euroopa ülikooli kolimise Budapestist Viini (2018).

    3. Sanitaarkordon

    Sanitaarkordoniks nimetatakse peavooluerakondade vahelist kokkulepet mitte võtta populiste valitsusse.

    Parempopuliste võimu juurde lubamisse suhtutakse riigiti erinevalt. Mõnes riigis on populistid avalikult rassistlikud, kuulutavad teised kultuurid lääne kultuuriga kokkusobimatuks või ülistavad vägivalda ega varja oma fašistlikke või neonatslikke juuri. Näited on Belgia Vlaams Belang, Jobbik Ungaris, Rootsi Demokraadid, Kreeka Kuldne Koidik. Sellistega üldiselt peavooluparteid välistavad koalitsiooni. Belgias kehtestati sanitaarkordon kirjaliku kokkuleppega, aga sellist kokkulepet on rakendatud ka näiteks Rootsis, Prantsusmaal, Madalmaades, Ühendkuningriigis ja Saksamaal. Europarlamendis hõlmab sanitaarkordoni kokkulepe Identsuse ja Demokraatia fraktsiooni, kuhu teiste hulgas kuulub ka EKRE.

    Mõnes riigis on siiski katsetatud parempopulistlike kaasamisega valitsusse, lootuses, et see sunnib nad mõõdukamaks. Seesugune mõtteviis on domineerinud näiteks Itaalias, Austrias, Taanis ja enamikus Ida-Euroopa riikides. Aastatel 1994–2017 on 24 valitsuskoalitsiooni Euroopa 12 riigis sisaldanud parempopulistlikke parteisid.8 Selliste kaasamiskatsete tulemusi on analüüsitud9 ja enamik uurijaid hindab, et negatiivne pool on ülekaalus. On näiteid sellest, et koostööst hoolimata partei hoopis radikaliseerub. Kõige ohtlikum on anda parempopulistide mõju alla haridus ja integratsioon. Ka poliitiline kultuur kannatab. Nad nõrgendavad kohtute autoriteeti, edendavad etno­tsentrilist, autoritaarset ja antipluralistlikku ühiskonna visiooni.

    Kodanikuhariduse tõhustamine ja kodanikupalk

    4. Kodanikuharidus

    Eestis, nagu paljudes teisteski demokraatlikes riikides, on üldhariduskooli üks õppeaineid ühiskonnaõpetus. Probleem, mis poliitikateadlasi praegu väga häirib, on see, et kooli lõpetaja teab tihtilugu paremini seda, mitu liiget on riigi parlamendis, mitte seda, mis on liberaalne demokraatia ja mil viisil ohustab seda populism. Kahjuks on vanemate põlvkondade teadlikkus veelgi väiksem.

    Nii ei saadagi aru, mida need populistlikud paremradikaalid halba teevad. Paremal juhul saadakse aru, et nad rikuvad julgeoleku aspektist väga vajalikke suhteid teiste riikide poliitikutega. See, et rünnatakse liberaalse demokraatia alustalasid, kipub tähelepanu alt välja jääma. Kohtunikud saavad aru, kui kohtuvõimu rünnatakse. Ajakirjanikud saavad aru, kui ajakirjandusvabadust rünnatakse. Valijate toetus populistlikele paremradikaalidele aga tasapisi hoopis kasvab.

    5. Sotsiaalse ebakindluse vähendamine

    See van Herpeni ettepanek kuulub populismivastaste võtete südamikku. Eesmärgiks on nõrgendada populistliku poliitika nõudmiste poolt, s.t vähendada otsustavalt valijate hulka, kes kalduvad toetama populistlikke paremradikaale (meil EKREt). Uuringud on näidanud, et kõige iseloomulikum populistliku valija tunnus on ebakindlus omaenda ja oma laste tuleviku ees. Võrdlusbaasiks on siin omaenda ja oma perekonna kindlustunne aastakümneid varem.

    Van Herpen on eriti kriitiline neoliberaalse majanduspoliitika suhtes. Neoliberaalide üks meelisargumente on nn rikkuse lekkimise teooria: kui korporatsioonid maksavad vähem makse, siis nad investeerivad rohkem ja tekitavad uusi töökohti. See tähendab palgaraha kasvu uute töökohtade arvel. Tegelikult on sellise majanduspoliitika hiilgeaegadel – Reagani valitsemise ajal USAs ning Thatcheri omal Ühendkuningriigis – suuresti kasvanud rikaste ja vaeste vaheline lõhe. Eestis on kõlanud „rikkuse lekkimisega“ samalaadsed loosungid, näiteks „Rikkuse ümberjagamine ei kasvata rikkust“ ning „Me ei ole veel nii rikkad, et saaksime hakata seda ümber jagama“.

    Van Herpeni seisukohti võib kergesti (ja isegi üleolevalt) vasakpoolsuseks liigitada. Justkui seda ette nähes toob van Herpen ära kaks tsitaati inimestelt, keda kindla peale vasakpoolsete hulka liigitada ei saa. USA Keskpanga (Föderaalreservi) esimees Alan Greenspan ütles juba 2004. aastal senati panganduskomiteele: „Ma muretsen, et sissetulekute koondumine vähese arvu jõukate kätte teeb demokraatlikule ühiskonnale halba.“ Rahvusvahelise Valuutafondi häälekandja IMF Fiscal Monitor 2017. aasta oktoobrinumbri juhtkiri kannab pealkirja „Toimetulek ebavõrdsusega“ ja väidetakse järgnevat: „Kui mingi ebavõrdsus on turupõhises ühiskonnas möödapääsmatu, siis liigne ebavõrdsus kulutab sotsiaalset ühtekuuluvustunnet, viib poliitilisele polariseerumisele ja lõppkokkuvõttes vähendab majanduskasvu.“ Arutletakse, kuidas vähendada ebavõrdsust fiskaalsete meetmetega, sh suurendades tulumaksu ülemist astet, rikkuse maksustamise ning kodanikupalga sisseseadmisega.

    Tutvustasime siin viit liberaalse demokraatia enesekaitsevahendit. Võluvitsa – lihtsat ja kiiret vahendit – nende hulgas paraku ei ole. Briti poliitikateadlane Matthew Feldman rõhutab ülesande tõsidust järgmiste sõnadega: „Kui liberalism hävib järgmise generatsiooni jooksul, siis põhjusel, et meie, tema valvurid, ei suutnud teda päästa.“10

    1 Vt nt Jamie Susskind, Future politics: Living toge­ther in a world transformed by tech. London, New York: Oxford University Press, 2018.

    2 Cas Mudde, Cristóbal Rovira Kaltwasser, Populism: A very short introduction. Oxford University Press, London, New York 2017.

    3 Loe lähemalt: Gábor Scheiring, The retreat of liberal democracy: authoritarian capitalism and the accumulative state in Hungary. Palgrave Macmillan, London, New York 2020.

    4 Vt kõigi kolme mudeli kohta: Anthoula Malkopoulou, Ludvig Norman, Three models of democratic self-defence: Militant democracy and its alternatiives – Political Studies 66, nr 2 (2018), lk 442–458.

    5 Stefan Rummens, Koen Abts, Defending democracy: The concentric containment of political extremism. –

    Political Studies 58, nr 4 (2010), lk 649–665.

    6 Marcel H. Van Herpen,The end of populism: Twenty proposals to defend liberal democracy. Manchester University Press, Manchester 2021.

    7 Gianni D’Amato, The battle over rights in Switzerland. Kogumikus „Europe at the Crossroads“ 2019, lk 259–280.

    8 Cas Mudde, The populist radical right: A reader. London 2017.

    9 Davide Vittori, Threat or corrective? Assessing the impact of populist parties in government on the qualities of democracy: a 19-country comparison. Government and Opposition, 2021, 1-21.

    10 Matthew Feldman, On radical right mainstreaming in Europe and the US. Kogumikus „Europe at the Crossroads“ 2019, lk 23–48.

  • Koorega late

    MIHHAIL TRUNIN

    25. märtsil tähistatakse Venemaal kultuuritöötajate päeva. Sel päeval panid Peterburi Venemaa rahvusraamatukogu töötajad stendile üles Juri Lotmani portree – tema 100. sünniaastapäeva tähistatakse tänavu samuti. Portree ei saanud kaua üleval olla: selle võttis maha julgeolekuteenistuse ülem (riiklikus raamatukogus on ka selline ametikoht), sest pidas Lotmanit Mark Twainiks – aga Ameerika kirjaniku avalikuks eksponeerimiseks „pole praegu õige aeg“. Varsti selgus siiski, et ka Lotman pole praegu riigiasutuse arvates sobilik isik: „Julgeolekuteenistus ei tundnud siin kohe Juri Mihhailovitš Lotmanit ära, ja õige on, sest [—] eriteenistused peavad ära tundma teisi asju. Neile on aga teada Lotmani poeg Mihhail Lotman, kellele kuuluvad sellised arvamusavaldused, et „Putin on end ise nurka ajanud, ta ei saa Kremlist ära minna, ta kõrvaldatakse sealt1. See on infosõda: kasutatakse [Juri] Lotmani nime, [—] eriteenistustel ja ka igal inimesel tekib küsimus, miks valiti kogu vene kultuurist välja just see isik“.2

    Täpselt päev varem – 24. märtsil – pidasin ma loengu3 Moskva Venemaa riiklikus raamatukogus. Loeng avas projekti, mille jõudsime koos Moskva kolleegidega valmis mõelda enne sõda, kuid mida oleme sunnitud teostama hoopis teistes tingimustes. Esiteks kanti mu esinemine üle Tallinnast: rääkisin Lotmani raamatukogu raamatute taustal sellest, kuidas Moskva õpetlased olid otsinud Tartus pääsu nõukogude surve eest. Igaks juhuks ei toonud ma mingeid paralleele, aga sapienti sat. Teiseks, nagu mulle pärast teada anti, oli tulnud minu loengule „siseministeeriumi töötaja“ (niimoodi seda nüüd nimetatakse), kes jälgis igaks juhuks protsessi (ega ma äkki teadusloolise loengu asemel sõjavastasesse agitatsiooni ei lasku). Kolmandaks lubati minu esinemise videosalvestis avaldada alles pärast seda, kui see „siseministeeriumis üle kontrollitakse“. Seda pole siiani avaldatud.

    Kuid siiski oli see esinemine ja suhtlemine Moskva publikuga järelhelk eelmisest elust, mille lõppemisega on endiselt raske leppida. Pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale olen ma imestusega täheldanud, et mu psühholoogiline seisund on lähedal sellele, mida kogesin teise abielulahutuse ajal: tähelepanufookuse kadumine, reaktsioonide aeglustumine, aktiivsuse vähenemine. Mu elu oli muutunud. Ka nüüd, kui Putin on varastanud mu kodumaa, ei saa ma endist elu enam tagasi.

    Kuid miks? Ma ju elan ja töötan ammu Eestis (ka näiteks tekste ilmub mul eesti keeles sama palju kui vene keeles), oleksin võinud ammu Moskva asjadega lõpetada. Seda aga pole juhtunud, ja asi pole selles, et on võimatu hävitada oma vene identiteeti. Kas tahame või ei, kuid vene kultuuriga seotud inimestele on Moskva tähtsaim tõmbekeskus. Just seal luuakse kõrge kvaliteediga intellektuaalset vara. Seal elab palju eredaid loomeinimesi. Seal tekib alati lakkamatu aktiivse elu tunne. See kooslus loob võimsa energeetika, mis on toitnud tuhandeid minusuguseid. Jah, iga kord olen Tallinna naastes rõõmustanud samamoodi nagu Moskvasse jõudmise üle. Kuid mulle on alati olnud tähtis, et konstruktsioonis on kaks komponenti: Tallinnas peale töö ja laste meri, puhas õhk ja palju elumugavusi väikses linnas; Moskvas energia, sõbrad, kultuur ja keel. Ja veel caffè latte koorega Moskva Starbucksist– lemmikjook, mida Tallinnast ei leia. Kange ja tiheda vahuga. Rõõmu sisendav.

    „Putinliku enamuse“ ideoloogia, mida õhutab takka riiklik propaganda, põhineb sügavatel kompleksidel, solvumisel ja vihal, mille peale ehitatakse rahvuslikku uhkust.

    Seda konstruktsiooni kõigutas karantiin ja selle hävitas sõda. Ka Starbucksi pole Moskvas enam.

    Koroonaaeg oli uus reaalsus. Eelmisel sügisel arutasime kolleegidega, kui kiiresti hävineb senine akadeemilise ja kultuurilise mobiilsuse süsteem. Muretsesime tõsiselt selle üle, mis tuleb selle asemele ja kuidas nüüd tööasju planeerida. Otsustasime teha, mis suudame. Selles „teha, mis suudame“ sisaldub aastatepikkune kogemus tegutseda kui mitte äärmuslikes, siis vähemasti tõsiselt piiratud tingimustes: Venemaal elavad mõtlevad inimesed ammu niimoodi. COVID näitas, kui kaugele need piirangud võivad ulatuda: veel kolm aastat tagasi ei uskunud ju keegi, et riikide omavaheline kommunikatsioon võib katkeda ja maailma infrastruktuur tõsiselt häiruda. Ja veel kolm kuud tagasi poleks keegi uskunud, et keset Euroopat algab sõda, kuigi paljudele oli ammu selge, et Putin pole ülesehitaja, vaid on võimeline ainult hävitama.

    Kuidas nüüd „teha, mis suudame“?

    Ma pole kindel, kas mul on sellele küsimusele vastust. Seepärast kerime natuke tagasi – Starbucksi ja koorega late aegadesse. Moskva elu oli põhiliselt lõbus ja külluslik. Kultuursed inimesed (nimetage neid kuidas tahes, kas või intelligentsiks või hipsteriteks) ühinesid huvide järgi ringidesse, omandasid oskuse pilkavalt ja veenvalt naerda Vene võimu ja tema tegude üle. Endise kultuuriministri Medinski ja tema väitekirja üle, Valentina Tereškova üle, kes oli otsekui nõukogudeaegsest vahakujude muuseumist välja toodud ja kes anus Putinit, et too valitseks Venemaad igavesti. Lõpuks ka Putini enda üle – ühes tema akvadiskoteegi ja pseudoteaduslike arutlustega vene ja ukraina rahva „vennalikust ühtsusest“.

    See oli omamoodi tore, sest naer on ju väga võimas relv. Kuid, nagu selgus, võivad naer ja iroonia mingi määrani kaitsta inimest, kes on võimeline sarkastiliselt naerma rumaluse või isegi idiootsuse üle, kuid ei loo ühiskonnas „kollektiivset immuunsust“. Pärast sõja algust ja Venemaa meediavälja kiiret puhastust kirjutas endine Meduza ja nüüdne väljaande Holod toimetaja Aleksandr Gorbatšov Facebookis: „lüüasaamist [vastupanus Vene võimule] tuleb nähtavasti tunnistada; on saadud lüüa, ja asi pole isegi mitte [sõltumatu meedia] blokeerimises, vaid selles, et mul ei õnnestunud koputada piisava hulga lugejate, vaatajate ja kuulajate uksele, aga neil [võimumeelsetel propagandistlikel ajakirjanikel] – õnnestus.“ Ja siis parafraseeris Boriss Grebenštšikovi: „Uute luureandmete põhjal kõnelesime iseendiga.“ Ei saa öelda, et see oli ebameeldiv vestlus, kuid selle tähtsust hinnati üle. Kui Vene väed tungisid Ukrainasse, nägin oma Facebooki feed’is ainult musti ruute profiilipiltide asemel ja avaldusi Venemaa võimude pihta stiilis „Olge te neetud, lurjused!“. Üsna veenev illusioon, et Venemaal ei toeta keegi Putini sõda.

    Aastaid olen oma suhtlusringi filtreerinud. Aastaid arvasin, et mu töö on tähtis asi ja mitte mina ei pea laiale publikule vastu tulema, vaid tema peab minuni ulatuma. Sest kuidas siis mitte püüelda elustiili poole, mille mudelid luuakse seespool Sadovoje ringi?!

    Gorbatšovi sõber ja kolleeg, Meduza endine väljaandja Ilja Krassilštšik on oma kolumnis, mis ilmus inglise keeles New York Timesis ja vene keeles Holodi portaalis, veelgi kategoorilisem: „Praegu, kui kogu maailm peab venelasi kuritegelikuks rahvuseks, tahaksin ma, nagu ka tuhanded teised, välja minna ja öelda: ma tegin kõik, mis suutsin. Mis mina siia puutun? Kuid see poleks tõde. Ma olen tõesti palju teinud. Kuid see pole mul välja tulnud. Nagu ei tulnud see välja ka kõigil teistel venelastel, kes kõik need kümme aastat polnud avalikult või varjatult nõus toimuvaga. Me kõik oleme läbi kukkunud, alates nendest, kes avasid euroopalikud kohvikud ja rajasid ausa äri korrumpeerunud riigis, kuni nendeni, kes on avalikult, kangelaslikult ja lõpuni režiimiga võidelnud. Me kõik oleme läbi kukkunud. Me oleme rahvusena läbi kukkunud. Me ei suutnud katastroofi ära hoida“4.

    Kollektiivse meie nimel rääkida on alati ohtlik, seda enam sõjaolukorras. Kuid kui juba üldistada ja rääkida kollektiivsest vastutusest, siis tasub juttu alustada ideoloogiast. Kas Moskva ringkonnal, millega samastasin end teiste hulgas ka mina, on mingisugune väärtusprogramm? Muidugi on, kusjuures, nagu mulle näis, lihtne ja arusaadav. Venemaa on osa suurest maailmast, millest ei saa end eraldada, sest meie olemegi see maailm. Siit lähtub üldinimlike alusväärtuste valik: vabadus selle eri ilminguis, olgu siis infolevitamise või ümberasumise vabadus, püüdlus võimust sõltumatuse poole, rahalise iseseisvuse poole – ja peamine, Venemaa ja teiste progressiivsete maade ühine püüdlus veel avatuma maailma ja parema elu poole.

    On hämmastav, et Putini Venemaa kontekstis peeti seda väärtussüsteemi Moskva snobismi ilminguks. Sellise ideoloogia pooldajaid hakati nimetama „rahvuse reeturiteks“ ja „viiendaks kolonniks“, seejärel kuulutati „välismaisteks agentideks“, aga hiljuti tegi Putin, kes võttis sõna „ühiskonna enesepuhastuse“ kohta sõja (praeguse Venemaa võimu keeles „erioperatsiooni“) tingimustes, ettepaneku nad välja sülitada „nagu juhuslikult suhu lennanud kihulase“. „Putinliku enamuse“ ideoloogia, mida õhutab takka riiklik propaganda, põhineb sügavatel kompleksidel, solvumisel ja vihal, mille peale ehitatakse rahvuslikku uhkust: „see-eest teeme me rakette“, „see-eest oleme põlvilt püsti tõusnud“, „see-eest kardetakse meid jälle“, „see-eest on Krimm meie oma“ jne. Seda loendit võib pikalt jätkata. Selle asemel tsiteerin kirjanik Dmitri Gluhhovski värsket intervjuud: „Enda vastandamise taga lääne ja Ukrainaga on oma elujärje pidev võrdlemine sellega, kuidas elatakse seal. [—] võim saab aru, et kodanikud hakkavad oma armetut elu tingimata kõrvutama sellega, „kuidas neil on“, kui raudne eesriie kõike hermeetiliselt kinni pole pitseerinud. Ja [Venemaa] kodanikel tekivad õigustatud küsimused: miks on meie elatustase nii madal, ja mitte ainult lääne, vaid ka Ukraina omaga võrreldes? Miks mitte ainult läänes, vaid ka Ukrainas võib elanikkond riigi juhtkonna ümber vahetada, aga meil võivad pelgalt sellise mõtte pärast sinu uksele koputada [eriteenistused]? [—] Peab endale kuidagi seletama seda vaesust, peab oma ilmajäämist õigustama. Millega? Ainult oma erakordsusega. Ja praeguse Vene riigi halva maitse, varastamise ja ebaveenvuse saab lunastada üksnes eksimatus ja Venemaa ähvardav maine.“5

    Mulle näib, et võtmesõna on siin „eksimatus“, mis tähendab õigupoolest veenvat valetamist, oskust luua sõnadega illusioone: „me elame suurriigis“, „meil on maailma suuruselt teine armee“, „nädalaga „vabastame“ Ukraina „natsidest““ ja nii edasi. Tegelikult aga: vaesus ja vaev, riigi faktiline sulgemine, veniv sõda naaberriigis, peaaegu täielikult hävitatud Ukraina linnad, vägistavad ja marodööritsevad sõdurid …

    Kas võib selles olukorras tegelda ohutus Eestis elades vene kultuuriga? Kas ei peaks saatma selle kultuuri koos „vene sõjalaevaga“ teadagi kuhu? Kultuur muidugi elab üle nii Putini kui ka tema armee – selles pole kahtlust. Nagu pole kahtlust ka selles, et kultuuri abil ei õnnestu kriitiliselt mõtlevateks inimesteks muuta kogu niinimetatud „putinlikku enamust“. Kui aitame Ukraina põgenikke või Ukraina sõjaväelasi, ei sea me endale ülesandeks kohe kõiki probleeme ära lahendada, vaid teeme sisuliselt jälle seda, mida suudame. Kui me koos Venemaa haridusliku portaaliga Arzamas valmistasime ette Juri Lotmani 100. sünniaastapäeva eriprojekti6, ei osanud me arvata, et selle käivitamine satub sõjapäevadele ja et me ei saa isegi Tallinna ülikooli ja Arzamasi koostööd ametlikult vormistada. Projekt sai siiski teoks ja nüüd on palju tähtsam, et seda kuulavad ja vaatavad inimesed nii Venemaal kui ka Ukrainas.

    Lootuse kõrval, mida annab tegelemine kultuuriga, on silmanähtav ka tektooniline nihe vene kultuuris. Venemaa sulgub tõepoolest, intelligents põgeneb sealt tõepoolest. Seepärast loodan, et tulevikus ei oota meid mitte ainult maailma julgeolekusüsteemi ümberkorraldamine, vaid ka kultuurivälja ümberkorraldamine, mille mastaape on praegu raske prognoosida.

    Kuid seni – kas poleks juba aeg avada Tallinnas Starbucksi kohvikud ja valmistada siin koorega latet?

    Vene keelest tõlkinud Aare Pilv

    1 Kuulata saab https://youtu.be/QFs7AibKLyI

    2 https://www.severreal.org/a/za-chto-snyali-portret-yuriya-lotmana-v-rnb/31786404.html

    3 https://www.rsl.ru/ru/events/afisha/lections/rannij-lotman

    4 https://holod.media/2022/03/16/krasil/

    5 https://meduza.io/feature/2022/05/03/rossiyskaya-vneshnyaya-politika-eto-kupanie-pyanogo-vedeveshnika-v-mirovom-fontane

    6 https://arzamas.academy/special/lotman

  • Veelahkmete aeg ehk Kas tõesti kogu vene kirjandus prügikasti?

    ERLE NÕMM

    Esoteerikud räägivad juba mõnda aega Veevalaja ajastust: purustused, stiihiad, häving. Lootusrikkamad lisavad teistelegi lohutuseks, et uuele on vaja teed teha ja ehitada saabki ainult vana varemeile. Paraku on ajalool kombeks korduda, kuidas mingit ajastut ka parajasti ei nimetataks. Tagantjärele tarkusega teame, et alati pole uue ehitamine õnnestunud plaanitud moel ja midagi on hävingu käigus alati ka parandamatult kaotsi läinud. Sestap on arusaadav, kui valime poole. Seejuures seame end muidugi ellujäänute poolele, mitte nende kilda, kes varemete alla jäävad. Kahjuks valime me poole tihti ka valdkondades, kus see pole vajalik või on suisa võimatu.

    Kui asi puudutab sõda ja süütute inimeste kannatusi, valime vastavalt moraalsele sisehäälele, südametunnistusele. Valik on väga lihtne: Putin on agressor, tema režiim on kuritegelik, vägivaldne ja põlistanud end mugavalt juba sada aastat tagasi alanud lammutustöö varemeis.

    Teist liiki valikud saavad aga tihtipeale alguse esimeste valikute lõpuni mõtlemata piiridest, isiklikust alandusest ja solvumisest, ülekohtust ja jälestusest. Häbi on kohutavalt mõjuvõimas tegur ja jääb meid painama elu lõpuni. Täiesti arusaadav, jällegi üksikisiku tasandil. Kuid protsessi käigus juhtub veel midagi. Alateadvuse seletamatute muundumiste käigus saab kogeda ka praeguses maailmas nii haruldast meietunnet ja olla rahul oma vankumatu moraalse palgega. Kas jutt on siinkohal Natsi-Saksamaast või tänapäevast või taandub kõik hoopis (massi)ühiskonna meelepettele ja igikestvale inimlikule vajadusele selgete jaotuste järele: kõrge-madal, hea-halb, õige-vale …? Igatahes peaksime dihhotoomilise loogika kohaselt sel juhul põlgama enamikku kultuure: Hiina (kultuurirevolutsioon, Tiibeti vaenamine jne), Saksamaa (sõjajõledused heidavad ju ometi varju ka Beethovenile ja Mannile), kümned koloniaalriigid, kes on laastanud Aasias ja Aafrikas. Või siiski mitte? Kuhu me siis piiri tõmbame? Kas see on geograafiline (mida lähemal, seda kurjem ja andestamatum?), statistiline (mida rohkem hukkunuid, seda pikem peaks olema patukahetsus?), ajaline (mida lähemal praegusele ajale, seda kohutavam?)? Ja – mis kõige tähtsam – kas tõesti kaasneb teatud poliitilise süsteemi jälestamisega ka selle ideoloogia all elavate või sama keelt kõnelevate inimeste kultuuri jälestamine? Sest kaks valikuliiki sulanduvad ju võimsaks vooks, mida võib lühidalt markeerida järgmiselt: isik/riik X on jäle – ka tema kultuur ja keel on jäledad – kogu see rahvas on jäle – nad ei ole inimesed … Lõpplahendus on alati üks – katastroof – ja seda laulu on ajaloos lauldud kõikidel mandritel, mitmehäälses kooris.

    Olen nõutu ja kurb, kui kuulen üha sagedamini ka meie ühiskonna- ja kultuurieliidi suust, et Putini sõda olevat siiski kogu rahva sõda ja enam ei peaks avama ka ühegi vene kirjaniku raamatut, sest Bulgakovi ja Pasternaki keel olevat koletiste keel. Eriti irooniline on seejuures tõsiasi, et mainitakse just Bulgakovit ja Pasternakki, keda kuritegelik punarežiim vaenas kõige laastavamalt. Gorkid pääsevad jälle puhtalt. Gorkid pääsevadki alati puhtalt. Andku see meile mõtteainet.

    Vene kirjanik, 1920ndatest emigratsioonis elanud Dmitri Merežkovski (1865–1941) kirjutas oma essees „Vene revolutsiooni saladus“ Lamedikest ja Sügavatest muuhulgas nii: „Sügavad liiguvad aeglaselt ja raskelt, sest nad ületavad palju takistusi – kerkivad mägedele, langevad kuristikesse, kus võivad endal tuhandeid kordi kondid murda; aga Lamedikud liiguvad kiiresti ja kergelt, kohtamata oma teel mingeid takistusi, libisedes siledatel pindadel ja roomates seal igilamedate putukatena. Nad tungivad kõigest läbi, läbistavad kõike: piisab pilust kahe aatomi vahel, et edasi pääseda. Liigagi tihti on Sügavad lõhestatud, sest nad on erinevad ja tahavad vabadust, aga Lamedikud on alati üheks sulandunud, sest on isikupäratud ja tahavad võrdsust. Sügavad kannatavad ihus ja hinges, aga Lamedikud ainult ihus, sest hing on neile kättesaamatu sügavus. Sügavad kardavad surma, aga Lamedikud ei tunne surmahirmu, sest nad on juba eluajal surnud, nii et neis pole millelgi surra.

    Ent Lamedate peamine eelis Sügavate ees on vale, sest nende isa, saatan, on „vale isa“. Lamedus võib peegeldada ja tunduda sügavust peegeldades sügavana. Seda nägemispetet kasutavadki ära Lamedikud, näidates oma peeglites kõiki inimloomingu sügavusi: kunsti, teadust, filosoofiat ja isegi religiooni. Lamedike kuningriik on maapealne põrgu, aga põrguski peegeldavad nende peeglid taevast – paradiisi. [—] Inimesed on sellest peeglite valest nii pimestatud ja ära petetud, et vale tundub neile tõena, tõde valena, kurjus headusena, headus kurjusena, saatan jumalana ja jumal saatanana. Ja kõik seguneb hulluses, mis sarnaneb kaosega. [—]

    Maakera helendas ja kustus äkki. Aga maapealse vaatleja [—] meelest juhtus see tasapisi ja aeglaselt ning alles viimasel viiel-kuuel sajandil – valgustusest reformatsioonini, reformatsioonist revolutsioonini, revolutsioonist meie päevini – on kustumine üha kiirenenud. Need on just need „progressi“ sajandid – Lamedike võiduka marsi aeg, mille üle on meie ajastu inimesed eriti uhked. Inimkond on kiiresti liikunud „progressi“ teel – lennanud kui visatud kivi ja vaata, kuhu on jõudnud – huku äärele.“*

    Jõhkardid ei räägi Pasternaki keelt, pole kunagi rääkinudki, ei otseses ega ülekantud tähenduses. Nad ei kuule Sügavate ülemtoone.

    Lugegem „Alandatuid ja solvatuid“, lugegem „Sortse“. Isegi mitte Gorkite ja Pasternakkide pärast. Meie enda pärast, et teha moraalne valik, mida mitte keegi üksikisikult võtta ei saa; et tegutseda alati, kui tunneme, et teisiti ei saa ja lippude lehvitamisest ei piisa. Tühistamiskultuur pole ju kultuur.

    * Дмитрий Мережковский, Тайна русской революции. Русский путь, 1998, lk 39–41.

  • Nihe rahuriigi poole

    TÕNU KARJATSE

    Tallinn-Narva Music Week 7. V Narvas.

    Kevadine Narva võttis TMW külalisi ja mujalt tulnud publikut vastu päikesepaistega. Joaoru rannahoone plats tervitas esimesi jalutajaid kerge džässiga, üle vee ähvardavalt kõrgumas Mordori kindlusemüürid. TMW toomine Narva on piirilinnale sümboolne toetusžest pärast rasket koroonaaega ja keset veelgi tõsisemat julgeolekukriisi. TMW näitas, kuivõrd on meil praegu vaja muusikat, mis ühendab, lubab end välja elada ja annab lootust, et maailm pole otsas. Byung-Chul Han kirjutab „Läbipaistvusühiskonnas“, viidates Giorgio Agambenile: „Rahuriigi loomiseks peab asju ainult natukene nihutama. See minimaalne muutus, seletab Agamben, ei toimu mitte asjades enestes, vaid nende „perifeerias.“* TMW nihutas maailmanimed ja siinse muusikakultuuri üheks päevaks ääremaale, kinnitades sellega narvalastele, et ka muu maailm tunneb nende vastu huvi, ning näidates Narva külalistele taas, kuivõrd võluv ja mitmekesine võib piirilinn olla.

    Kui juba regulaarseks kujunenud sügisfestival „Station Narva“ on samuti kantud kultuurielu laiendavast missioonist, siis äsjasel TMW Narva kaval oli paratamatult teatud poliitiline pitser, ehkki sõjast seal ei lauldud. Rahulikul ajal oleks aga näiteks Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja dirigent Tõnu Kaljuste Arvo Pärdi kava Narva Issanda Ülestõusmise peakirikus kandnud ilmselt hoopis teistsugust laetust. XIX sajandi lõpus ehitatud katedraali akustika sobib väga hästi Pärdi kompositsioonide nüansside edasiandmiseks, mida Eesti Filharmoonia Kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatamisel ka väga hästi valdab, rääkimata vokaalsest jõust, millega Pärdi muusika kuulajateni toodi.

    EFK Pärdi kava oli ka TMW Narva ametlik avakontsert, palve rahu eest, Ukraina sõja ohvrite eest ja nende eest, kes agressorile vastu seisavad. „Kuda mõ idjom?“, küsis kuueaastane poiss oma isalt ja emalt, astudes nende käekõrval mööda Bastrakovi tänavat. „V tserkov,“ vastas teksajakiga isa tõsiselt. See perekond istus Issanda Ülestõusmise peakirikus koos teiste muusikahuvilistega, festivali aukülaliste ja korraldajatega, ostnud pileti alles kiriku ukselt. Kas maailmas on veel mõni linn, kus Arvo Pärdi kavaga üles astuva Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontserdile saab osta pileti uksel? Seda võib tõlgendada muidugi mitmeti: vähene reklaam, sügavama muusika pelglikkus või ka lihtsalt see, et maailmaklassi kontserti oli keeruline muu festivalimelu sees üles leida. Samal ajal toimus Narvas festivali ajal veel palju muid kontserte, rääkimata sellest, et oli esimesi kevadpäevi, mil võis T-särgi väel väljas olla.

    Raske öelda, kas TMW publikut oleks Narva tulnud rohkem, kui samal nädalal poleks sattunud Tallinnas esinema teisigi mainekaid artiste: Sparks kolmapäeval ja Róisin Murphy pühapäeval. Narva-Tallinna ekspressrong oli aga reisijaid täis nii laupäeval kui ka pühapäeval. Arvestades Narvas üles astunud Tirzah’ ja Floating Pointsi mainet, on siiski tähelepanuväärne, kuivõrd väike oli Kreenholmi massiivsete müüride vahel nende kuulajaskond. Mõlemad artistid oleksid eraldi kontserdina tavalisel, festivali­välisel ajal mõnel väiksemal laval toonud sadade fännidega täismaja, aga kunagise õmblusvabriku õuel Narvas sai vabalt kohti valida.

    Tõsi, vaatajate arvu kahandas ka muutlik ilm, mis pööras päikeselisest kevadest õhtu saabudes peaaegu et talviseks rõskuseks mõne plusskraadi ja riietest läbi tungiva peene vihmaga. Külmaks tõmbunud ilm võis tulla üllatusena ka korraldajatele, sest kogu platsi peale oli vaid üks paari soojenduslambiga varjualune, mis koondas tihkelt muusikasõpru keskööni, mil lõpetas viimasena üles astunud Floating Points. Londoni produtsent ja helilooja Sam Shepherd ehk Floating Points mängis oma loomingust tantsulise kava, jätmata välja ka värsket hittsinglit „Vocoder“.

    Floating Pointsi hüpnootiline ja mitmekesine kava meenutas ka põranda­alust reivi kusagil mahajäetud tehasekompleksis, kus ilmastikust tingitud ebamugavused hävitab tempokast muusikast tõusev energia. Ainuke vahe on selles, et kui mahajäetud tööstus­kompleksis toimuval reivil saab vahepeal minna tehaseruume avastama, siis riiklike kultuuriobjektide nimekirja lülitatud Kreenholmis olid ligipääsetavad vaid kaks ruumi: üks neist Telia akupunkt, sidevõrku markeeriva nööri­koridoriga, teises võis seevastu leida NARTi (Narva kunstiresidentuuri) residendi Jaakko Autio heliinstallatsiooni „Piiril/Rajalla“. Räsitud sammashoones üles pandud heliinstallatsioon seisneb 40 kõlaris, mille vahel jagunevad 40 koorilauljat Soomest ja Narvast, kes esitavad Paciuse kirjutatud hümnist inspireeritud helimaastikku. Installatsioon viib elava esituse ja helikonservi vahel asuvasse kujuteldavasse ruumi, saatjaks ühte seina kuvatud üleelusuuruses video lauljate nägudest. Autio installatsioon on ruumiga tihedas suhtes ja jääb üle vaid kujutleda, millise efekti annaks see siis, kui jaotada kõlarid eri korruste vahel või koguni varustada liikumisele reageerivate sensoritega. See kõik võib seda teost veel ees oodata, sest Narvast liigub installatsioon edasi Tartu Kogo galeriisse ja Porvoo Art Factorysse.

    Kreenholmi tehasehoone räsitud sammashoones üles pandud Jaakko Autio heliinstallatsioon „Piiril / Rajalla“ seisneb 40 kõlaris, mille vahel jagunevad 40 koorilauljat Soomest ja Narvast, kes esitavad Paciuse kirjutatud hümnist inspireeritud helimaastikku.

    Narva Kreenholm töötaks kontserdi­paigana kõige paremini kahel viisil: kas metsikuna, koos varinguohu ja ärevusega turvafirma saabumise pärast või restaureeritud kultuuritemplina, kus on samuti võimalik ligipääs tornidele ja muudele põnevatele paikadele. Praegu sai Kreenholmi kogeda nii-öelda üleminekustaadiumis – töökoloss ootab kultuurkapitali rahalaeva ja otsust, mis lubaks remondiga alustada. Kes teab, võib-olla oligi tänavune TMW viimane enne kapitaalremonti, mis toob kunagise kapitalismilossi kultuuri teenistusse.

    Õrna ja kammerliku Tirzah’ esinemine Kreenholmi õuel mõjus sümboolselt võimsa aktina, arvestades seda, mida on pidanud kogema selles hiiglaslikus hoones tööd rabanud naiste põlvkonnad. Teisalt läks ka Tirzah’ potentsiaal osaliselt kaduma, kuna esineda tuli tal programmis, mida täitsid maskuliinse võnkega hiphopartistid: enne teda San Hani ja Metabor, kes püüdsid ülal hoida Genka ja ta Ühendkuningriigi Blah Recordsi sõprade getovaibi ning pärast Tirzah’d Taani hiphopi esindaja Black Daniels, soojendamas suurel laval end sisse seadvat Floating Pointsi. Tirzah’ alternatiivsel või õigem oleks öelda isikliku lähenemisega R’n’B-l oli raske pääseda mõjule publiku hulgas, kellest paljud ootasid üha jahenevasse õhtusse pigem trummi ja bassi või muud kütet. Ka heli oli paika keeratud ilmselt õhtu teise peaesineja Floating Pointsi järgi, sest teatud madalatel sagedustel tekkis ülevõimendus, mis tappis kõik muu. See kotermann kummitas paaril korral ka Floating Pointsi, kuid kuna Sam Shepherdi kava oli väga vaheldusrikas, jäi selle mõju üürikeseks. Väita, et Tirzah’ esinemine läks täielikult kaduma, oleks samuti liiast, sest fännid said kuulda oma lemmikuid, ja need, kes seda artisti ei teadnud, said aimu, millest on seni ilma jäänud. Aga ainult aimu. Ideaal oleks siiski olnud Tirzah’d kuulda ja näha mõnes väiksemas ruumis, täpselt timmitud heli ning oma publikuga.

    See ongi aga TMW võlu ja needus: näha korraga palju, saada rikkalik menüü muusikaampsudest, mis tekitavad kokkuvõttes vaid nälja iseseisva, tervet õhtut hõlmava kontserdi järele. Võib arvata, et neid võimalusi ka avaneb, sest paljudele artistidele on TMW olnud aegade jooksul omakorda Eestit ja siinset publikut tutvustav platvorm. Tänavune TMW jääb meelde ka üpris erakordse võimaluse poolest näha Tallinnas taas laval legendaarset Röövel Ööbikut ja tõdeda, et nad hoolimata hektilisest kontserttegevusest on ikka veel Eesti parim bänd. Narvas Ööbikud ei esinenud – oleks ju isegi võinud, sest Kreenholmi õuele oleks Röövel Ööbiku psych rock oma nihilistlikkuses sobinud. Kreenholmis oli „Station Narva“ esimest korda „EV 100“ raames, 2018. aastal. Ka toona toimus järelpidu teises linna otsas asuvas Ro-Ro Klubis, mis ei mahuta just palju, kuid mille olemasolu võivad tallinlased isegi kadestada – hubasus kaalub üles kauguse keskusest.

    Võib ju küsida, kui palju määrab kohavaim ühe festivali õnnestumisel. Kui TMW oleks toimunud hoopis Tartus või Valgas, oleks sel olnud ka teine nägu. Praegu, 2022. aastal, kui Putini režiim peab mõttetut sõda, püüdes hävitada Ukraina rahvast, on maailmanimede ja Eesti tippude toomine Narva narvalasi kannustava tähendusega. Lahket ja viisakat Propazhat saavad narvalased kuulata-vaadata linnavalitsuse heakskiidul ka TMWta, pealinnast tuleva innustuse ja publikuta võivad nad aga tunda end unustatuna. Moskvast Eestisse oma abikaasa juurde koliv geipoiss küsis murelikult: „Mida te venelastest mõtlete? Mida Ida-Virumaa teile tähendab?“ Ta oli siiralt imestunud, kui vastasin sõbralikult ja vene keeles, sest talle, Venemaa metropolis üles kasvanud vähemusele, oli seni tundunud, et eestlased vihkavad vene keelt ja venelasi ning on nõus Ida-Virumaast ja Narvast loobuma nagu Vene telejaamadestki. „Mu vanemad kardavad, et Eesti on järgmine,“ ütles geipoiss Vladimir.

    Kui nüüd küsida, kellele toimus Narva TMW, siis siin see vastus ongi: eelkõige kõigile neile, kes on kaotamas lootust, kes tunnevad end hävingut õhkava Mordori naabruses üksi, ja ka neile, kes käivad ikka veel linna piiril jõe ääres kivipostamendil seisvale roostetanud tankile lilli panemas. Muusika kõlas ka neile, kes seda ei kuulnudki, küll aga ei saanud nad mööda vaadata linnapilti kirevamaks muutnud TMW logo ja kava tutvustusega reklaamtahvlitest ning kindlasti kohtas nii mõnigi neist linna arvukates söögikohtades teistsuguse väljanägemisega inimesi, rääkimas hoopis teistes keeltes, kui unises piirilinnas tavaliselt kuuleb. Muusika on ühendav keel ning seda jagus Narvas neljale väli- ja kuuele sise­lavale, kui ka Kreenholm välilavade hulka arvata. Ilmselt kandus Kreenholmis peetud peo kõma ka üle jõe teisele poole, kust pigem eelistatakse lahkuda kui sinna minna.

    Muusika ongi sõja antidoot.

    * Byung-Chul Han, Läbipaistvusühiskond. Tlk Hasso Krull. – LR 2022 nr 7. Lk 20.

  • Kas nüüd päästab muusika maailma?

    MARIA MÖLDER

    Tallinn-Narva Music Week’i konverents 6. V Tallinnas Nordic Hotel Forumis ja 7. V Narva loomeinkubaatoris Objekt.

    Mingis mõttes jätkati TMW konverentsil sama liini, mida on viljeletud aastaid: arutati, kuidas saab muusika olla rohkemat kui lihtsalt muusika. Kui 24. veebruaril Vene-Ukraina sõda algas, oli TMW tiim kohe-kohe valmis tänavuse festivali kava välja kuulutama: siia pidi tulema üle 20 Venemaa artisti ning samuti Ukraina ja Valgevene bände. Suurem osa neist plaanidest jäi muidugi paremaid aegu ootama ning nende asemel otsustati hoopis osa juba paika pandud festivali kolida kiirkorras Narva, et mängida festivali pikalt sisse töötatud Ida-Euroopa kaart suuremaks kui kunagi varem.

    Tänavuse TMW juhtmõtteks sai muidugi Ukraina ja kultuuri pehme jõud raskel sõjaajal, kuid muusikatööstuses on endiselt kõneväärt ka teised praktilised teemad, nagu live-muusika kriisist taastumine, muusikaeksport jpm. Kuna koroona-aastad ongi olnud palavikuliselt muutlikud ja kohati põlve otsas leiutatud uuendustele avatud, siis vahest on muusikasektoril nüüd aeg veidi tempot maha võtta ning keskenduda eluspüsimisele ja stabiilsuse taastamisele, aga ka muusika sügavamale mõttele.

    Ukraina sõnumilevitajad

    TMW konverents oli kindlasti sentimentaalsem kui tavaliselt, sest nii palju isiklikke ja kurbi lugusid ei ole ma seal kunagi kuulnud (või ei ole ma neile seni nii palju tähelepanu pööranud). Just need väikesed inimlikud killukesed määravadki Euroopa poliitika ja kui need osavalt edastada, siis äkki kannatatakse ära ka väike majanduslangus, mida teatud riigid ei ole tahtnud kaua alla neelata, kuigi nii saab Venemaa sõjamasina rahastamise lõpetada. Igatahes tabasin osa konverentsi publikust kaasatundvalt noogutamas ja loodan tõesti, et muusikatööstuses ollakse siiramad ja konstruktiivsemad kui „tõsiselt mures“ Ursula von der Leyen Butša massihaudade juures.

    Meile siin võib tunduda, et oleme Ukraina teemal juba kõike kuulnud, ja oleme hakanud tüdima lääne sõpradele ja kolleegidele teatud teemade üksipulgi seletamisest. TMW kõnelused aga näitasid, et kõik, kes tahtsid kaasa rääkida ja viitsisid kuulata, suhtusid Vene-Ukraina sõja ja põgenike teemasse äärmise delikaatsusega, vaadates seejuures olukorda värske pilguga.

    See, millest TMW Ukraina ja Ida-Euroopa teemal peetud vestlusringides räägiti, võib tunduda ehk elementaarne (meil ju algavad kontserdid Ukraina hümniga ja seltskondlikus vestluses on sõjauudiste arutamiseta raske läbi saada), kuid pole sugugi nii enesestmõistetav kogu ülejäänud Euroopas ja maailmas, kus Vene-Ukraina sõda ei ole iga päev uudistes peateema, vaid pisut kõrvaline välisuudis. Inimliku kontakti ja poliitilise debati vahel on siiamaani käärid ja see teeb nõutuks. Küsimus ongi, kuidas nihutada Ukraina sõda esiuudiste ja argiteemade hulka ka mujal, nii et vähemalt kõik eurooplased mõistaksid, et see „ääremaa“ sõda mõjutab nende elu ja heaolu. Kultuurist ja sealhulgas muusikast on siin ehk üksjagu abi.

    Mitmed Ukraina artistid on praegu oma riigi eestkõnelejad, näiteks TMW festivali avakontserdi andis selle riigi tuntumaid popartiste Ivan Dorn. TMW konverentsi avavestluses osales Ukraina üks rahvusvahelise edulooga tegijaid, räppar Alyona Alyona (Aljona Savranenko). Ukraina suurima muusikafestivali „Atlas“ korraldaja Vladõslav Jaremtšuk tegi südantlõhestava avalduse: kui te pole veel välja mõelnud, kuidas Ukrainat aidata, siis kutsuge Ukraina muusikud esinema, sest koduturgu ju praegu pole ning esineda saavad nad ainult välismaal – ja edastada ka Ukrainat toetavat sõnumit, viia sõja tõsiduse eurooplasteni.

    Praegu polegi teha midagi paremat kui jätkata muusikatööstuse igapäevatööd (kõigis selle nüanssides) ja lisada sellele Ukraina sõnum, sest sellest sõltub sõja lõppemine ja võimalus võimalikult kiiresti elu Ukrainas üles ehitada.

    Ukrainlased paistavad üleüldse silma töökusega ja praeguses ärevas olukorras ei oska ka põgenikud istuda käed rüpes. Kultuuriinimeste töö on teha muusikat, kunsti jne, paljud neist aitavad sellega levitada ka Ukraina sõnumit. Lava pakkumisega saab Ukraina muusikuid aidata kohe, aga suures plaanis on abi, kui avaldada survet ELile, et langetataks Ukrainale ja kogu Ida-Euroopale soodsamaid otsuseid. Muusikat kui rahvusvahelist PR-vahendit tuleb kasutada rohkem! Edaspidi saab aga toeks olla sellega, et aidata Ukrainal oma riik, sealhulgas muusikatööstus korralikult (uuesti) üles ehitada. See on vahest lähema paari­kümne aasta töö.

    Üks asi on aidata Ukraina muusikuid, kuid korraldajate tasandil võib olla isegi raskem poliitilist sõnumit levitada, sest Venemaal on endiselt ustavaid liitlasi. Booking-agentuuri Charmenko juht Nick Hobbs, kes hakkas Ida-Euroopa ja Lähis-Ida muusikute ja korraldajatega sidemeid looma juba Nõukogude ajal, andis lühiülevaate poliitilistest meeleoludest eri riikides (Türgi, Serbia, Ungari). Mõnes võib tekkida Ukraina toetamisega probleeme just korraldajatel, aga artiste ei puutu keegi: nemad (just lääne ehk demokraatlike riikide artistid) võivad lavalt öelda, mida soovivad, ja neid tuleb selleks julgustada.

    Vahel on pihku itsitatud, kui mõni Venemaa avaliku elu tegelane on suure viivitusega sõjavastase avalduse teinud. Peame siiski tunnistama, et võimsa propagandamasina ja totaalse kontrolli all meedia tingimustes on kultuuritegelaste sõjavastased väljaütlemised Venemaal väga tähtsad. Staare kuulatakse ja nad annavad tillukesegi lootuse, et midagi selles masinavärgis kunagi muutub ja keegigi survestab võimu­ladvikut.

    Kui suured staarid saavad sõna võtta ja end sealjuures üsna turvaliselt tunda, siis just vähem tuntud artistid, eriti underground-muusikud, tunnevad end päriselt ohustatuna, kuna nemad võivad oma väljaütlemiste eest minna vangi ja kanda tõsiseid karistusi, ilma et sellele järgneks suuremat reaktsiooni. Ometi on ka neil innukad jälgijad ja mõjujõud, sest underground-klubide võrgustik on tugev ja on seni olnud ka rahvusvaheliselt aktiivne.

    Narva, me arm

    Konverentsi teine päev peeti Narvas ja seal keskenduti Ida-Virumaa kui veidi isemoodi piirkonna loomemajanduse vajaduste ja võimaluste tutvustamisele. Meile võib see Narva jutt tunduda aegunud, sest Narva kultuuripealinnaks kandideerimise protsess oli pikk, ent vajalik, ja tähendas muu hulgas äärmiselt intensiivset PR-kampaaniat, et nii narvalaste kui ka ülejäänud Eesti elanike suhtumine linna muutuks. Tõele näkku vaadates tuleb nentida, et Narva Eestiga kokkusulatamise püha üritus on nüüd soiku jäänud, kuigi eriti praeguse sõja pärast ei tohiks see nii olla. Peaksime seda teemat analüüsima sama värskelt ja samasuguse uudishimuga kui Narvasse sõitnud TMW delegaadid, ehkki meil on privileeg lisada ka oma senine kogemus ning vigadest õppida. Teadvustagem, et avaliku arvamuse märgatava muutumise tõi kaasa kas või Tartu Uue teatri lavastus „Kremli ööbikud“ Kreenholmis, ja tunnustagem, millise töö on aegamisi ära teinud „Station Narva“ kohalikke kaasates! Muutused ei tulegi üleöö, kuid kultuur võib protsessi märkimisväärselt kiirendada.

    Nagu endine Narva linnaarhitekt ja praegugi „Station Narvaga“ jätkav Ivan Sergejev meenutas, sai Narva kultuuri­pealinnaks kandideerimisega tagasi oma uhkuse – varem oli riik piirkonna justkui hüljanud. TMW viidi tänavu Narva muu hulgas just seepärast, et sõja tõttu katkenud kultuurikoostöö pärast on Narvas tekkinud Vene artistidest ja muudest kultuuritegelastest tühimik, mille täitmiseks on praegu ainulaadne võimalus. Mitte kunagi varem ega hiljem pole paremat hetke pakkuda Ida-Virumaal eesti kultuuriüritusi, sh eestivenelaste kultuuri, aga ka lääne artiste, nagu tehakse festivalil „Station Narva“ ja TMW-l. Nagu teame, täidetakse info- ja kultuuritühimikku praegu sageli poest ostetud teleantennide abil, aga see ei pea tingimata nii olema, kui riik oleks sealse kultuuritegevuse rahastamisel järje­pidevam.

    Üks toredamaid Narvas peetud ettekandeid oli Music Finlandi esindaja Kaisa Rönkkö ettekanne sellest, et soomlased on küll maailma kõige õnnelikum rahvas, aga muusika on neil kõige tumedam ja melanhoolsem. Selles on oma loogika, sest kui muusika on siiras enese­väljendus, saab halbadest tunnetest lahti ja pärast on kergem olla. Kui ühiskonnas ei ole emotsioonide väljaelamine soositud, siis metal-muusika lubab seda teha. Meilgi võiks olla laiemalt levinud komme soosida oma tunnete ausat väljendamist ja halbade emotsioonide kanaliseerimist kultuuri. Oskame ju ka – või kuidas?

    Kultuuritoojad tootvale tööle?

    Äsja nimetati MTÜ Slava Ukraini eestvedaja Johanna-Maria Lehtme aasta eurooplaseks. Kahtlemata on ta imeline näide, et tugev kultuurikorraldaja on ka tugev kriisiolukorra lahendaja, sest ta surub ennast hea eesmärgi nimel läbi igast müürist ja otsib tõepoolest lahendusi, mitte ei ütle, et ei, reeglid ei luba või ei tea, mis valijad arvavad. Hoolimata tema imelisest eeskujust ei tohi sellest aga teha järeldust, et kõik kultuuri­korraldajad peaksidki nüüd minema n-ö tootvale tööle, nagu kulturnikest ikka on oodatud, või hakkama žgutte ja kiirabiautosid kokku ajama. Keegi peab jääma ka kultuurivaldkonda, sest vaja on kultuuri kaudu edastatavaid sõnumeid, aga ka kultuuri kui vaimse heaolu allikat.

    Riigi lisaeelarve kinnitamine ilma kultuurita räägib küll paraku teist keelt. Valitsus ei oleks nagu endiselt tähele pannud, milline roll on selles sõjas kultuuril, ehkki arvamusliidrid räägivad üksteise järel, et see on kultuuride sõda. Sõda pole vajagi, kui meie oma riik laseb kultuuril ja haridusel känguda. Pole midagi teha: autoritaarsed riigid teavad ikka paremini, kuidas loovust ja haridust rakendada.

Sirp