VALIMISEELNE
Tee erakondlik, auklik, viitlik,
kui Tardo liina libe uulits talvel:
kui kõnnid, oled nagu palvel,
kas tervekondiliselt koju jõuad,
või komistad ja kukud plaksti katki.
Reform on jõudnud sinnamaani,
eeskujumaad kus ammu juba:
Sahaaraski ei loobi liiva
su teele keegi nii kui nõuka-ajal.
Las läigib jää, kui tahab, meil
Euroopa värskel rajal!
25.02.07
Agur Kruusingu näitus “Uskumatult ilus” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 5. XII.
Vähetähtis vahejuhtum Betaanias. Õli, lõuend, 2006.
Agur Kruusingu näitus “Uskumatult ilus” laenab modelle Interneti-aadressilt www.paljadtydrukud.komm, taustamaastikke lennusimulatsiooni arvutimängust “Lock On”, sündsaid pildikilde perversselt mangakunstnikult Kiyoshirou Inouelt. Motiiv suurt asja käes hoidvast mehest pärineb sõjaväes nähtud plakatilt, mis kujutas madrust, sõjalaev süles. Pildid vahelduvad tegelaste ja autori jutumullidega nagu koomiksis. Näeb välja kui Merike Estna maailm liiga noorte ja ilusate neidudega liiga pilvitu taeva all.
Esimese saali seinas ütleb arhitekt Andres Alver, maja kaenla all, “Ilus on inimese võime ise ilu luua”. Vastasseinalt vastab talle sõstrasilmne pitspesus neiu: “No kuule. Mina olen ilus. Sina kole. Nii lihtne ongi.” Kas maalija Agur Kruusing ja Tauno Kangro teenisid samas polgus? Tauno Kangro kangelase andam armastatud Eesti publikule on laev, Agur Kruusingu hiiud pakuvad mitte ainult laeva vaid ka lennukit, maja ja tarku sententse. Nad kõik tõugatakse tagasi justkui voodi servalt.
Teises saalis sooritab Agur Kruusing religioosse diversiooni. Ta joonistab end manga-Kristuseks ning naudib Marta ja Maarja Magdaleena paarisjalamassaaži. Uskmatud 18aastased netimodellid lähevad teeseldud pühaduse ja liidrisarmi liimile. Nad on avatud kui Alveri maja, sisse õlitatud kui Jeesu jalad. Esimese saali meestest ei ole neil sooja ega külma, kõndigu edasi, oma suur asi käes.
Järgmine teema on Pinocchio ja Buratino riputamine jalgupidi puu otsa eesmärgil kuldmündid hammaste tagant kätte saada. Sõrmeotsad on varbad, mis kuidagi maani ei ulata, küünarnukid on põlved, kukal on tagumik, pikk nina on… Autor lisab peenes kirjas vihje 11. septembri sündmustele ehk maailma kaubanduskeskuse kahe torni pommitamisele. Kas virtuaalraha pilgeni täis topelttorn sümboliseerib ülespoodud Pinocchio-Buratino paarispikknina pungis rahapõskede kohal, mis ekslikult topelterektsiooni mulje jätab?
Kes vastuses kindel ei ole, lugegu mangat, guugeldagu Internetti. Nii lihtne ongi.
Gianluca Cascioli proovis. Piia Ruber
Festivali ?KLAVER ?04? avakontsert: ERSO Bjarte Engeseti (Norra) dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 22. X, solist GIANLUCA CASCIOLI (Itaalia). Kavas Ravel, Kancheli, Schumann.
IV rahvusvaheline pianistide festival ?Klaver ?04? algas 22. X ja kestab tänaseni, kui Estonia kontserdisaalis kohtuvad ?pianistid-mitmevõistlejad? Rannap, Kristjan Randalu, Kullerkupp ja Mattisen. Kunstiline juht Lauri Väinmaa on kaheksasse päeva mahutanud 14 kontserti, 5 meistriklassi ja näituse ?Klaverimäng Eestis läbi aegade?. Osavõtjate seas 8 kuulsat väliskülalist ning 11 kodumaist kuulsust. Lisaks ERSO-le dirigent Bjarte Engesetiga (Norra) olid festivalile haaratud veel Tobiase ja Tallinna keelpillikvartetid ning Paukenfest Duo. Esiettekandele tulid Ü. Kriguli, T. Kõrvitsa, T. Steineri ja E. Tambergi uudisteosed.
Selline tõhusalt tummine klaveripidu algas nädal tagasi (22. X) ERSO kontserdiga, kus solistiks itaallasest imemuusik-helilooja, dirigent ja pianist Gianluca Cascioli (1979). 15aastaselt võitis ta peapreemia Umberto Micheli konkursil, kümne aasta jooksul on pälvinud selliste dirigentide nagu Muti, Abbado, Maazeli ja Gergievi usalduse ning viimased viis aastat plaadistanud Deutsche Grammophoni märgi all.
Kui festivali avakontsert peab mõjuma avapauguna, siis oli eesmärk saavutatud täismahus, s.t mitte ainult klaveri (solisti) mõttes. ERSO koos Bjarte Engesetiga (Norra) raamisid klaveriteoseid Raveliga, alustades tema ?Valsiga? ja lõpetades ?Daphnise ja Chloë? 2. süidiga, mida ei juhtu just iga päev, ning esitasid neid sedavõrd kõrgel tasemel, et mulje tõesti suurepärasest solistist kippus kergelt tuhmumagi. Kava Raveli-raamide vahele mahtusid Gija Kant?eli ?Valse Boston? (1996) klaverile ja keelpillidele ning Schumanni Klaverikontsert a-moll op. 54 (1845). Gianluca Cascioli on Schumanni kontserdiga tegelenud äärmise põhjalikkusega, mille tulemuseks on tema plaadistused nii ?Fantaasiast? (kontserdi algversioon) kui Klaverikontserdist (ikka DG) ning kümned just selle kontserdi esitused pea igal hooajal ümber maamuna, kõrgemat kvaliteeti orkestrite ja dirigentidega.
Kuid alustaks Kant?eli teosest. ?Valse Boston? on kodust (Gruusiast) lahkunud helilooja kord hillitsetult vaoshoitud, kord plahvatav nostalgialaeng, mis eelkõige värvitud keelpilliorkestri koloriidi ja illustreeritud klaverivärviga. Põnev keeleline, ent hästi loetav kontrast ning väärikas tasakaal Raveli ?Valsile?. Itaallane ja grusiinlane leidsid norralasest dirigendi abil huvitavalt väärtustatud kontakti.
Klaverifestivali avangu peateoseks oli ikkagi planeeritud Schumanni Klaverikontsert a-moll. Kontserdi ettekanne oli laitmatult perfektne nii solisti kui orkestri poolt ? ja veel huvitav, ja põnev, ja omanäoline, ja ootamatu ning teenis tuliselt sooja vastuvõtu publikult. Minu konservatiivne suhe romantismi nõuab kiiresti ümberhindamist, et harjuda nn uue laine interpreetide ümberjutustustega kirglikest romantilistest romaanidest, mida Schumanni teos kindlasti on. Peab siiski tunnistama, et Cascioli ?jututehnika? on pianistlikult nii täisväärtuslik ning interpretatsioonilised otsingud huvitavaid leidusid sedavõrd täis, mis isegi minu puhul peaaegu et kompenseerisid saamata jäänud romantilise energialaengu. Veel pean ma tõsiselt süvenema asjaolusse, miks selline esitusmaneer instrumentaalmuusika esitamisel mind häirib, aga vokaalmuusika (Lied) puhul sugugi mitte. Kuid see on minu probleem ning ei peaks teisi ehk huvitama.
Dirigent Bjarte Engeset saavutas minu sügava poolehoiu kõiges, mis ta ERSO ees teostas, ja olen täis lootust, et järgmistel hooaegadel on teda siin Eestis senisest sagedamini võimalik näha-kuulda.
Astrid Böning-Nõlvak ja Eike Vellend panid plaadile lüürilised rahvalaulud, mille teemaks on mõisa ja küla vahelised suhted pisut teisest vaatenurgast, kui neid tavaliselt nähakse. Plaadi esitlustuur saab alguse nädala pärast, 2. detsembril ning jõuab kümnesse maakonda.
„Sellel plaadil toome teieni laulud, mis jutustavad põnevaid lugusid möödunud aegadest. Laulud, mis püüavad edasi anda tundeid ja mõtteid kahest küljest – nii mõisa- kui talurahva silme läbi nähtuna,“ kirjeldab plaadil viit eri pilli mängiv Astrid Böning-Nõlvak.
Eesti pärimusmuusikas leiduvatest põnevatest tekstidest inspireeritud plaat viitab sellele, et kuigi mõisa ja talurahva suhteid nähakse reeglina vastuoluliste ja mitte eriti sõbralikena, on mündil ka teine külg. Oli neidki mõisnikke, kes talurahva arengut ja haridust toetasid. Lisaks oli ka tollal võlusõna – armastus – mis ei küsinud aega ega kohta, seisusest rääkimata. Paraku küll seetõttu ka sageli õnnetult lõppes…
Kahe rahvamuusiku loodud plaadil on 12 lugu, mis leitud nii Eesti Rahvaluule Arhiivist, Ingrid Rüütli koostatud kogumikust „Eesti uuemad laulumängud“ kui ka kuuldud pärimusena. Plaadi nimilaul on kuuldud Jaan Söödilt. On ka selliseid, mis seni avalikkuse ette jõudnud ei olegi.
Astrid Böning-Nõlvak, kes plaadil laulab ning mängib kaht kannelt, karmoškat, mandoliini ja parmupilli, on õppinud Pärnu Muusikakoolis ja lõpetanud Viljandi Kultuuriakadeemia rahvamuusika eriala. Ta on esindanud ansambli Neiokõsõ koosseisus 2004. aastal Eestit Eurovisiooni lauluvõistlusel Istanbulis. Astrid töötab rahvamuusikaõpetajana Hiiumaal Käina Kaunite Kunstide koolis ja korraldab pärimusmuusikafestivali Hiiu Folk.
Eike Vellend, kes astub plaadil üles laulu ja viiulimänguga, on õppinud Kose Lastemuusikakoolis ja Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis ning osalenud folkansamblis Pillipiigad ja Eesti Noorte Viiulikooris.
Plaadi salvestuse taga on Jaane Lend ja Indrek Patte, kujunduse on teinud Kristjan Allik ning fotod Toomas Tuul, Enn Sutting ja Timm Rannu.
Kokku annavad Astrid ja Eike detsembri ja jaanuari jooksul üle Eesti vähemalt 11 kontserti. Kontserttuur saab alguse tuleval pühapäeval, 2. detsembril kell 18.30 Tallinnast Glehni lossist. Detsembris kuulevad kontserti ka tartlased, hiidlased ja pärnakad. Jaanuaris jätkub tuur Saare-, Viru-, Järva-, Viljandi- ja Valgamaal. Piletid tulevad müüki Piletilevi müügikohtadesse ja kohapeal tund enne algust. Kuni 7-aastased lapsed pääsevad kontserdile tasuta.
“Vabadussammast ei ole siiani.
See tähendab, et me pole ka osanud tähistada järeltulevatele põlvedele meie võite.
Rajagem nüüd Vabadussammas lõpuks ometi väärikasse kohta!”
Vabariigi President
Tartu rahu aastapäeval
2007. aasta 2. veebruaril
Vabadussõja võidusammas
Ideekonkursi tingimusi väljastatakse argipäeviti kl 14 – 16 Kaitseministeeriumi
avalike suhete osakonnas (Sakala 1, Tallinn) ning
Eesti Arhitektide Liidus (Lai 31, Tallinn).
Pakkumise kutse dokumentide ja
selle lisadega saab tutvuda Kaitseministeeriumi kodulehel www.mod.gov.ee ja
Eesti Arhitektide Liidu kodulehel www.arhliit.ee
Ideekavandi esitamise
tähtaeg on 2. juuli 2007 kell 12.
Pealkirja pooled on võetud kahe kunstiteaduse magistrandi Ellu Maari ja Maarin Ektermanni tekstidest, mis valmisid EKAs minu juhendatud kunstikriitika-seminari raames. Selle loovkirjutamise tööpajale sarnaneva seminari üks eesmärk oli vaadata 1990ndate kunsti näitust “Kogutud kriisid” Kumus ning sellega suhestuda (meie ajalehtedes-ajakirjades tavalise) kunstikriitika žanri abil, mis tingis nii tekstide lühiduse kui ka kasutatud võtted ja mõisteaparaadi. Siinne valik peegeldab samapalju minu eelistusi kui tudengite lähenemist ning need, kes soovivad tekste originaalpikkuses ja “autoriteetse” raamistuseta lugeda, peaksid heitma pilgu võrgus tegutsevale kunstiblogile Artišokk. Lõppkokkuvõttes tuleks öelda, et seminaride käigus jõudsime ühiselt samale järeldusele, millega ameerika kunstiteadlane James Elkins alustab oma raamatut “Mis on juhtunud kunstikriitikaga?”: kunstikriitika hääletugevus on vaibunud ning sellel on tekstide rohkusest hoolimata väga harva midagi olulist lisada laiematesse kultuuripoliitilistesse ja ühiskondlik-filosoofilistesse debattidesse. Või on see liiga pessimistlik järeldus, mis viib selle oksa saagimiseni, millel vähemalt osad meist ise istub?
Katrin Kivimaa
Kontekst ja teemad
Üheksakümnendate eesti kunst tundub olevat lugu, mida vähegi kaela kandev kunstihuviline teab, sest on lugenud selle kohta ajalehest, kuulnud linnalegende, olnud ise osaline galeriidest ja tavapärase kunsti piiridest väljuvates aktsioonides; ta mäletab töid reprodelt või on näinud neid esmaväljapanekul, teab nimetada vähemalt kahte suurejoonelist kunstiskandaali. Samuti tundub, et üheksakümnendate kunsti on põhjalikult dokumenteeritud ja selgitatud. Sellisel väitel on ka varjatud pool: kõne all on kümnend, kus kaasaegne kunst jäi publikule võõraks, sest nagu kuraatoridki näituse pealkirjaga selgitavad, olid sotsiaal-majanduslikud kriisid ning katkestus ja nihe kunstihariduses need, mis tegid tollastest kunstnikest publikule arusaamatult lalisevate ja oskamatute soss-seppade kamba.
Teemad on kuraatorid Eha Komissarov ja Hanno Soans selgelt sõnastanud: “Pinged ja poliitikad”, “Lastetuba”, “Postsoveti elustiilid”, “Sakraalne ruum”, “Kehad ja seisundid” jt. Tööde teemadesse paigutamine teeb kiiresti selgeks, et hoolimata retrospektiivi formaadist ja muuseumiruumi kasutamisest ei ole “Kogutud kriisid” museaalne väljapanek, vaid selgetel kuraatorivalikutel põhinev näitus. Isikliku pildi kasutamise vabadus peakski olema kuraatorile lubatud isegi siis, kui näitus on välja pandud muuseumis.
Anneli Porri
Küll peaks aga mainima, et ruumide ja teemade arv ei ole vastavuses ehk siis üheksasse ruumi on kuraatorid välja pakkunud vaid seitse teemat. On selline arvuline ebakõla juhuslik? Kogu näituse läbi käinud, torkab aga silma, et ühe konkreetse teemaga seotud tööd ei ole mitte ainult paigutatud vastavasse temaatilisse ruumi, vaid hajutatud näituse peale laiali. Tundub, et selline hajutamine räägib pigem kuraatorite ettekavatsetud plaanist teemadevahelisi piire hägustada või lausa kaotada kui pelgalt juhuslikust näituse ülesehitusest. Teemade põimumine saavutatakse selliste kategooriate nagu ruum, aeg, ideoloogia, sakraalsus, kehalisus, sotsiaalsus esiletoomisega.
Triin Ploom
Näituse alusprintsiip “kriis” püüab vaatajani tuua kunsti ja kunstnike keerulist situatsiooni kindlalt piiritletud aja ja ruumi kontekstis, ning neile, kes taustaga lähemalt tuttavad pole ja näituse saatetekste lugeda ei viitsi, jäävad kindlasti mitmed küsimärgid õhku rippuma ning näituse ülesehitus pigem arusaamatuks. Kui aga kuraatorite mõtetega kaasa minna, siis töötab nende eesmärk anda eriilmelisest kümnendist terviklikum pilt läbi kriisiprisma üsna hästi, vaatamata sellele, et mõne teose puhul jäi näitusel tekkinud küsimus “Miks see töö just siia on üles seatud ja mitte teise “tuppa”?” vastuseta. Et mitmed välja valitud kunstnikud tegelevad piiritlemise ja piiride ületamise problemaatikaga, oleks võinud paralleelselt kriisi mõistega vaatluse alla võtta ka piiri mõiste. Kas siis, kui astutakse kokkulepitud piiridest üle või piirid lihtsalt kaovad, ongi tegemist kriisiga? Ja kas kriisi lõpu eelduseks on uute piiride kehtestamine, mille raames elu (ja ka kunst) jätkab oma argipäeva?
Merle Tank
Retseptsioonianalüüsist fännikirjadeni
Üheksakümnendate ülevaatenäitus rahvusmuuseumis tähendab ühtlasi selle kireva ja siiani vastakaid arvamusi tekitava aja konserveerimist kunstiajalukku; muuseumiformaadilt eeldatakse paratamatult suuremat objektiivsust ja muuseuminäitus kannab kümnendi legitimeerimise rolli. Seetõttu on ka vastuvõtt valulikum, kui väljapanek ei vasta ootustele ja erineb normist. Kui “Kogutud kriiside” vastuvõtt näib eesti meedia põhjal otsustades suhteliselt rahulik, siis mõningaid tormilisi arvamuspuhanguid on see siiski tekitanud. Mõned nädalad tagasi kutsus üks külastaja muuseumisse politsei, kuna leidis Liina Siibi projekti “(nimi muudetud)” olevat lasteporno. 5. IX Vesti Dnjas ilmus ajakirjanik Julia Rodina artikkel, kus ta hoiatas lapsi muuseumisse minemast – pahameele põhjustajaks taas Siibi teos. Kumu külalisteraamatus kohtab arvamusi, et V korruse näituse koht on pornomuuseumis. Aga kas pole afekti tugevuse parim näit mitte kummastav asjaolu, et nii tavapublik kui ka osa kunstikriitikuid unustab sellise teosega kokku puutudes automaatselt, et foto ei ole “see oli siin” tõestus ja garantii, ja süüdistavad Siibi selles, et ta varjab perverssed kavatsused kunsti egiidi taha? Saamata sellel probleemil pikemalt peatuda, tuleb nentida, et “Kogutud kriiside” paljude tööd tegelevad sotsiaalsete probleemide käsitlemisega, kuid senikaua, kui Pallase korruselt tulnud publik pole omaks võtnud kaasaegse kunsti puhul eelduslikku, ei saa need tööd panna vaatajat kaasa mõtlema, vaid tekitavad hoopis vastureaktsiooni. Sõnum põrkub tagasi. Uued konventsioonid võetakse omaks vaevaliselt ja pikkamööda. Just seetõttu on “Kogutud kriiside” näitust vaja.
Ellu Maar
Mis kaasaegsest kunstist “ülesaamisse” puutub, siis võib võrdluseks mõelda selle peale, kuivõrd küüniline informatsioon jõuab meieni teleekraanilt, ajakirjandusest ja Internetist. Milliseid filme näidatakse ajal, kui kogu perekond istub televiisori ees? Filmides ja isegi multifilmides tapetakse kogu aeg ja üsna verisel viisil. Sellist julmust vaadatakse rahulikult, lastele ostetakse militaarseid mänguasju ja arvutimänge, mille põhiline eesmärk on tappa. Aga näitusele tulles on kodanikul soov saada esteetilist naudingut. Kui aga meenutada näiteid kunstiajaloost, siis vaikelu ja baroksete lillekompositsioonide algseks sõnumiks oli memento mori, iga detail osutas kõige maise kaduvusele ja suhtelisusele. Kunst pidi panema mõtlema elu tõsisemate küsimuste üle, mitte vaid lõbustama ja vaatajale lõõgastust pakkuma, nagu seda talt meelelahutustööstuse mõjul praegu oodatakse.
Elnara Taidre
Puhtpraktiliselt on tegemist just parajalt suure näitusega, mida saab ühes tükis alla neelata ning sümpaatsemate teoste juures kauemaks peatuda. Tore oleks, kui teoste juurde käiv heli ei häiri kõrval välja pandud teoste uurimist, sest siis saab kuulata, kuidas umbes 40aastastest, kilekottidega meestest koosnev ekskursioonigrupp arutab omavahel, et kõik oli väga ilus, aga “no see on küll nüüd mingi jama”. Teiseks, mulle meeldiks seda näitust vaadata eesti uue kunsti mütoloogia kinnistamisena, pantenoni loomisena. Kiwa oleks noor Dionysios, Raoul Kurvitz Zeus, F.F.F.F.F. seltskonnast saaksid nümfid ja driaadid etc., jne, i tak daleje. Dionysosega oleks see jama, et ega ainult Kiwa ei sobiks tema osa täitm
a, kandidaate oleks veelgi, tekiks segadus. Oma isiklikuks Dionysioseks valiksin aga igal juhul just tema.
Anne Vetik
Valitud teemad, mis justkui ei haaku
Müüdikeskse lähenemise korral tõuseb “Kogutud kriiside” mõjuvaima rituaalina esile nimelt installatsioonina vormistatud “Oaas” (Ene-Liis Semper ja Kiwa). Kõigepealt aetakse suu mulda täis, seejärel istutab hoolas aednikukäsi mulda lille ja kastab seda korralikult. Kunstnike kavatsusest sõltumata tekitab kujundi monumentaalne sisendusjõud kiusatuse minna suisa poeetiliseks, kommenteerida ekraanidel kangastuvat elu ja surma ringkäigu müsteeriumi laulureaga mu põrmust lilled õitsetad. (Seda muide ilma igasuguste isamaaliste allusioonideta.) Metafüüsiliselt laetud rituaalide ritta asetuvad kenasti ka Semperi teised selle näituse tööd. Jaan Toomiku “Isa ja poeg” kujutab aga nähtavasti isiklikumat laadi meditatiivset rituaali. Selle video liigutavalt üldinimlikku mõõdet aitab tajuda teadmine, et kunstniku uisusamme koraaliga saatev hele lauluhääl kuulub tema üheksa-aastasele pojale. Lõpetuseks väike provokatsioon: vahest saab just (etendus)kunsti osaks täita tühemik, mille religiooni domineerimise lõpp on sekulariseerunud ühiskonda jätnud?
Martin Jänes
Võib-olla kõige meelevaldsemana, aga seetõttu ka intrigeerivamana mõjub alajaotus “Sekundaarsed kultuurid”, kuhu on püütud koondada töid, kus kunstnikud tegelevad kohaliku identiteediga, kohaliku traditsiooni taasmõtestamisega uues olukorras. Siin pole tegemist isegi mitte niipalju rahvuslusega, kuivõrd mingi üldise idaeurooplane, igavesti “teine” või “sekundaarne” olemise kompleksiga ja sellega toime tulemise võimalustega. Seesugune topos oli 1990. aastatel tõesti hooti päevakorras, kirjanduse vallast meenub ju kohe Emil Tode “Piiririik”. Samas moodustavad selle saali tööd õigupoolest kaunis hajusa kogumi, paljud neist suhestuvad pigem tingteemaga “kunst ja loodus”, kajastades tõelise ja tehisliku, loodusliku ja võltsi dialektilist ja nihestatud vahekorda kaasaegses maailmas. Seda sorti temaatikat pole kuraatorid üldse tõstatanud, ehkki 1990ndate kunstis ei saagi vahest rääkida mingist teadlikust ökokunsti suunast (siiski oleks Peeter Lauritsalt võinud mõni töö olla). Tõlgendusvõimalused muidugi ongi erinevad, ilmselt pole see problemaatika – kaasaegse kunstniku ja inimese suhe loodusega – näituse koostajaid lihtsalt isiklikult huvitanud, mida näitab seegi, et takjatest ja hallist villpeast koosneva Kurvitza teose juures on näituse saatetekstis miskipärast juttu hoopis nõgestest.
Oliver Orro
Kriitiline pilk
See on ühe põlvkonna näitus, võitjate põlvkonna pidu, kelle seljatagust on kindlustanud samasugused võitjad teooria-kirjutamise-kureerimise vallast. Näituselt ei avasta uusi töid, ei tule välja uusi vaatenurki – puhas hittide paraad ja mida ei ole varem näinud, sellest oled lugenud, kuulnud räägitavat jne. Sõelale on jäänud ainult kohalik krestomaatia, tihedalt läbi kirjutatud; templisse on pääsenud taiesed, mida on olnud hea kasutada mingi teooria illustratsioonina, ning nüüd ringlevad need igavesti (välis)näitustel ja (meta)tekstides. Näituse alajaotused, kuhu tööd on tinglikult jagatud, on nutikad, kuid kindlasti saab neid veel mitut muud moodi rühmitada ja üldpilti varieerida. Teosed on nagu laste mänguklotsid, mida pöörates saab erinevaid sõnu kokku laduda. Nüüd pakub esimene päris kunstimuuseum võimaluse/kohustuse kirjutada eesti kunstiajalukku uued peatükid.
Nii ei olegi seda näitust võimalik tegelikult arvustada. Õhukese kultuurikihiga riigi muuseumil on ülesanne muuta kohalik kunstiajalugu käegakatsutavaks. Kahtlemata on see esinduslik ülevaatenäitus ja valulise retseptsiooni järgi hinnates on sel õnnestunud ühiskonnas isegi teatavat arutelu tekitada. Aga kunstimaailma-siseselt on esimesed puutumatud. Nemad ongi see müütiline generatsioon, kes tõi meile kaasaegse kunsti ja rokib veel ilmselt tükk aega kunstiilma avarustes edasi, sest isatappki kuulub pigem esimeste atribuutikasse. Uus põlvkond, kes vaataks kriitiliselt esimeste loomepanuse üle, on ilmselt alles sirgumas. Praegu on esimesed alles väljaspool head ja halba, sest nad on ikka veel paljuski ainukesed.
Maarin Ektermann
Näituselt selgub mõnevõrra heroiline pilt kümnendist, kus valitsesid märksõnad nagu “katkestus”, “kohanemine”, “pluralism”, “pinge” ja “põnevus”. Eriti oluline tundub pluralismi mõiste: justkui oleks vabadusi (loome-, sõna-, elamis-, suremisvabadust) Xeroxiga paljundatud, kusjuures ei taibata, et “kõik on lubatud” tähendab sama mis “mitte miski pole lubatud”. Tulemuseks on paradoksid, näiteks nii-öelda radikaalsele kunstile makstakse peale mitte kunst olemise pärast, vaid radikaalne olemise pärast. Mis radikaalne kunst see enam on? Nii on ka üheksakümnendate kunst haaratud sellest lõppematu kriisi projektist: aina uuesti korduv masohhism, millele Eesti kontekstis lisatakse isiklik mõõde okupatsiooniaja taaga, noore riigi sünnivalude ja demokraatia ning kapitalismi rakendamisest tulenevate vastuolude näol. Siinkirjutajale näib, et kunstnikud jätkasid üheksakümnendatel postmodernismi sildi all modernistliku, suletud, eneseküllase kunsti tegemist. Tehakse oma sõnutsi küll nii-öelda sotsiaalselt tundlikku kunsti, kuid ühiskondlikku teadvusse see ei jõua. Üheksakümnendad on siin näitusel pärjatud teoste kümnend, millele kitsam kunstiringkond omistab väärtusi, kuid see on ka kunsti automonoloogi kümnend. Postmodernisti tunnuseks on see, et ta mitte ainult ei saa kõnelda, vaid et ta peab kõnelema või veel täpsemalt – kõnelebki kogu aeg. Nii kirjutab ka Raul Meel Eesti lipu peale: “Kurat, ma võin kõigest rääkida.” Kuid kui metsas kukub puu, ja kedagi pole kuulmas, kas teeb see siis häält?
Mitmes konkurss oli teile Rina Sala Gallo nimeline?
Täiskasvanute seas neljas, aga enne seda on olnud veel mitmeid noortekonkursse.
Milline oli Monza konkursi maht?
Kava maht oli väga suur. Voore tuli minul mängida viis; pidin läbima ka eelvooru, kuna polnud ette näidata varasemat suuremat saavutust mõnelt samaväärselt konkursilt. Minu kava kestis kokku ca kolm tundi. See sisaldas teoseid, mis kuuluvad raskusastmelt klaveriliteratuuri tippklassi. Samas oli võimalik ka lihtsamate programmidega välja tulla.
Milline oli voorude spetsiifika?
Muusikat tuli esitada igast ajastust. Eelvoorus oli Chopini etüüd op. 10 nr 1 ja Rahmaninovi etüüd op. 39 nr 6, Debussy prelüüd ja D. Scarlatti Sonaat K 221; I voorus Mozarti Sonaat KV 576 ja Chopini Scherzo op. 54; II voorus Beethoveni Sonaat op. 101 ja Liszti Sonaat h-moll; III voorus Schuberti Sonaat A-duur, Raveli ?Gaspard de la nuit? ning Stravinski ?Petru?ka?; finaalis Rahmaninovi Klaverikontsert nr 3.
Kui palju anti orkestriga prooviaega?
Üks tunnine proov ja veerand tundi akustikaproovi konkursisaalis. Proovis kontserti tervikuna läbi mängida ei jõudnud, kuid olulisim sai selle minimaalse ajaga tehtud. Kohaliku orkestri ja noore asjaliku dirigendiga tekkis väga hea kontakt ja tundus, et ühine musitseerimine õnnestus.
Kui Van Cliburn võitis 1958. aastal I T?aikovski-nimelise konkursi Moskvas, siis see oli pea globaalne sündmus, mille paistel elab pianist tänaseni. Teie vanem kolleeg Angela Hewitt (III preemia Monzas 1978) on kuue rahvusvahelise konkursi laureaat. Kui palju teil konkursse vaja läheb, et maailmas läbi lüüa?
Päris nii ei saa arutleda. Mõnele piisab ühest konkursivõidust, mõnele pole sedagi vaja. Nimetaksin siin kõigile tuntud Arkadi Volodosi ja Jevgeni Kissinit, kes pole ühegi konkursi laureaadid. Konkurssegi on erineva mastaabi ja tasemega. On selliseid, näiteks T?aikovski-nimeline, Chopini konkurss Varssavis jt, mis annavad võimaluse suureks karjääriks, kuid samas ei saa ükski konkurss seda tagada. Loeb ikkagi see, kuidas sa mängid, kas sind tahetakse kuulata, ka juhusel ja õnnel on suur osa.
Teie pianistiks kasvamine on üsna tavapärane: pärit muusikute perest ja õppinud muusikakeskkoolis.
Jah, tõepoolest olen esimesest klassist alates õppinud TMKKs õpetaja Maigi Pakri juures, kuhu mind saatis minu esimene klaveriõpetaja Helve Kuuskmann Nõmme lastemuusikakooli ettevalmistusklassist. Viimased neli aastat õpin ka professor Ivari Ilja juures.
Kas kavatsete õpinguid jätkata Eestis?
Plaanis on astuda EMAsse. Prof. Ivari Iljaga sujub meil koostöö väga hästi ja hetkel ei tunne vajadust kuhugi mujale õppima minna. Samas olen kindlasti avatud ka põnevatele võimalustele, mis võivad edaspidi tekkida.
Eesti Muusikaakadeemia klaveriosakonna juhataja professor Ivari Ilja, mis toimub Eesti pianismiga? Millest selline tore kuhjumine, kaks rahvusvahelist pianistide konkursivõitu meie klaverikoolile ühe aastaga ? Irina Zahharenkova Hispaanias, Mihkel Poll Itaalias?
See, et Eestis klaverit hästi mängitakse, pole ju eriline uudis. Olulised on siin pikaajalised traditsioonid, andekate inimeste olemasolu ja kõrgtasemel, asjatundlik pedagoogide töö. Praegu elame õnnelikul ajal, mil kunstiküpsesse faasi on jõudnud või jõudmas mitmed andekad noored pianistid. Seda on märganud ka Eesti Kontsert, nii et huvilistel on nüüd võimalik selles veenduda, kui külastada kogu hooaja vältel toimuvaid Eesti noorte pianistide sarja kontserte.
Kui vaatame tagasi viimase, VI Eesti pianistide konkursi tulemustele, siis ei Zahharenkova ega Poll polnud ju võitjad. Millest järeldan, et noori küpseid pianisti-isiksusi on reservis veelgi?
Olen kindel, et meie pianistid on rahvusvahelises konkurentsis vägagi tõsiseltvõetavad. Samas läheme omadega rappa, kui hakkame orienteeruma konkurssidele ja seal võimalikult paremate tulemuste saavutamisele. Kõrgeimaks eesmärgiks on ikkagi instrumenti absoluutselt valdava kunstniku, maailma märkava ning tunnetava inimese arendamine ja kasvatamine. Samuti, nagu on kunstiteos näiteks Beethoveni klaverikontsert, peab kunstiteos olema ka selle interpretatsioon.
Tulles tagasi teie küsimuse juurde, pean ütlema, et nii Zahharenkova kui Poll olid võitjad VI Eesti pianistide konkursil, mõlemad jõudsid finaali: Poll võitis (mitte ei kaotanud) II preemia, Zahharenkova võitis diplomi ja ERSO eripreemia. Sellest konkursist on möödunud juba kaks aastat, aga inimene areneb (vahel kahjuks ka taandareneb) kogu elu, ühe konkursi lõpptulemus väljendab hetkeseisu, oleneb paljudest mõjuritest.
Konkurss pole eesmärk omaette, esimene või teine koht seda enam. Talent areneb ja avaneb igaühel individuaalse ajagraafiku alusel: mõnel jääb tipp lapsepõlve, teisel jätkub arengukütust veel kolme-neljakümneseltki. Muusik erineb sportlasest selle poolest, et kui olümpiavõit on realiseerunud unistus, teatud mõttes tohutult ihaldatud lõpptulemus, siis konkursivõit on alles algus, võimalus, millest võib (kuid ei pruugi) alguse saada kestev lavaelu.
Tänapäeval vist ühest konkursivõidust ei piisagi, loetelu peab olema pikem?
Pole olemas mingit standardset kunstnikuteed. Vahel võib maailmakuulsuseni jõuda ilma ühegi konkursivõiduta, samas ei garanteeri ka kümme konkursivõitu publiku armastust ja pikaajalist, viljakat artistielu. Lõpuks on ju kõige olulisem see, mida on interpreedil öelda pärast seda, kui konkursid on seljataga. Kui korraks mõtleme, et kui palju on maailmas konkursse, sama palju võitjaid ? aga kui paljud neist jõuavad tippu?
Millisesse raskusastmesse asetate võidetud Rina Sala Gallo nimelise konkursi?
Konkurss oli raske ? läbida viis vooru, viis eraldi etteastet lühikese aja jooksul pole kerge ülesanne. Mihkli kava oli kaelamurdvalt raske, sisaldades tõeliselt ?tapvat? buketti klaveriliteratuuri kõige nõudlikumatest teostest.
Kuidas hindate nimetatud konkursi väärtust selles massiliste konkursside maailmas?
On üks rühm konkursse, mida hinnatakse teistest kõrgemalt: T?aikovski konkurss, Chopini konkurss, Fort Worth, Leeds, kuninganna Elisabethi konkurss Brüsselis ? eks neid on veel. Edasi tuleb väga suur hulk raskeid, soliidsete preemiate ja ulatuslike, nõudlike kavadega konkursse. Viimaste hulka võib arvata ka Rina Sala Gallo konkursi Monzas.
Neljapäeval 29. novemberil kell 17.00 avatakse Vabaduse galeriis näitus
Ellen Kolk. Pronksi aeg. Skulptuurid. 30.11.-11.12. 2012
Näitus on pühendatud skulptori emale, 102-aastasele Maria Kolk’ile
1960. aaste lõpul astus Eesti kunstiavalikusesse mitu andekat noort naisskulptorit, Hille Palm, Aime Kuulbusch, Kaie Parts ja Ellen Kolk, kes lõpetas ERKI skulptuuri erialal 1967. Ellen Kolgi (1942) tulekuga võiks rääkida estetismi taasväärtustamisest skulptuuris. Väljapeetud vormi ning meisterliku pinnatöötlusega figuurid ja portreed haakusid 1970ndate algusaja uue põlvkonna esteetikaga. Võiks öelda, et E. Kolk jätkas 1930. aastate lõpus Eesti kunstiellu astunud noorte naisskulptorite (Linda Sõber, Amanda Jasmiin, Lidia Laas jt) uusklassitsismist lähtunud selgevormilist meisterliku pinnatöötlusega laadi.
Enamus tema täisfiguur- ja portreeskulptuuridest on teostatud pronksis. Ellen Kolk tõi pronksi skulptuurimaterjalina taas näitusesaalidesse. 1970. aastal valminud “Veenus” (EKM) on üks esimesi täisfiguure selles laadis. Teos on valatud veel Kopli Laevaremonditehase algelistes oludes ning lausa idamaist käsitööd meenutava kõrgpoleerviimistlusega. Professionaalsest huvist on Ellen Kolk korduvalt osalenud oma teoste pronksivalus.
Kujuri loomingus on valdav portreežanr ja figuurikompositsioon. “Estonia” teatri priimabaleriini “Tiiu Randviiru” portree (1973, pronks, EKM) on Ellen Kolgi portreeloomingu üheks parimaks näiteks. Modelli pingestatud näoilme ja õlapartii avavad portreteeritu tugeva karakteri ja vaimse distsipliini. Ta on portreteerinud ka Mirjam Peili, Külli Tammikut, Heiki Krimmi, abikaasa Lembit Sarapuud jt. Kolki on huvitanud antiikmütoloogia ning allegoorilised motiivid. Mitme figuurikompositsiooni osisteks on looduselemendid, fauna ja floora.
Ellen Kolgi skulptuurid ilmestavad mitmeid avalikke ruume, nagu Põhja-Eesti Regionaalhaigla esine basseiniga haljasala Mustamäel (“Tammeistutaja”), Kuressaare haigla, Maardu mõisa interjöör, Palmse mõis, Komandandi aed Toompeal, SEB Pank Tallinnas. Arhitekt Ado Eigi tellis autorilt figuurid Viimsi Tervisekeskusesse.
Ellen Kolgi skulptuurid on Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tretjakovi Galerii kunstikollektsioonides ja Vene saatkonna skulptuuriaias Luxenbourgis. Skulptuurist “Tammeistutaja” telliti autorikoopiad Tšernobõli linna ja Leedu Vabariigi Kultuuriministeeriumi poolt. Ta on pälvinud kristjan Raua kunsti aastapreemia 1981.a.
Näitus on koostatud autori pronksskulptuuridest aastaist 1970 kuni tänaseni.
Allikas: Aleksander Kalamees, Eesti rahvamänge. Eesti Raamat, 1973, lk 67-68.
Aino Kajaniemi ja Aet Ollisaar. Arp Karm
Aet Ollisaar ja Aino Kajaniemi näitus “Pilt kangal – maa ja ilm” Eesti Rahva Muuseumis kuni 21. I 2007.
Teie koloriidi, suuruse ja tekstuuri poolest erinevate vaipade kõige ilmsem ühisnimetaja on tehnika, gobelään. Näitusele soome ja eesti keeles mõistetavat pealkirja otsides jõudsite võimalusterohkusele viitava pealkirjani “Pilt kangal – maa ja ilm”.
Aet Ollisaar: Sarnased ja ühtaegu erinevad – selline oli tunne, mis mind Aino Kajaniemiga kohtudes ning tema loomingut nähes valdas ja mille ajendil näituseidee veidi enam kui kahe aasta eest tekkis. Aino tööd on peenelt virtuooslikud ja erinevad minu omadest stiililt. Meie näitus näitabki gobelääni võimalusterohkust.
Aino Kajaniemi: Tehnika võib olla ühendaja nagu Nokia!
Värvidest
Miks olete valinud tekstiili-, täpsemalt vaibakunsti?
A. K.: Tahan kunstis käsitleda tundeid, iseäranis kurbi tundeid, ja kui segan need soojade materjalidega, on tulemus optimistlik. Minule on lihtsam luua pilti halbadest kui headest tunnetest.
Kasutad oma vaipadel inimesi ja objekte sagedamini kui Aet Ollisaar. Kas sul on oma tunnete tähistamiseks kindlad sümbolid?
A. K.: See on nagu sümbolismis: tunded äratavad mingid vormid. Enamasti loon must-valgeid pilte. Värve hakkasin esmakordselt kasutama alles kolm aastat tagasi.
Kas see eelistus on seotud meie kliimaga? Meil on pikk must-valge ja halli-pruuniseguste toonide periood aastas, lisaks oled pikalt elanud Lõuna-Lapimaal?
A. K.: See võib olla loodusest, aga usun, et see on rohkem seotud sooviga korra ja selguse järele. Must-valgelt on seda lihtsam esitada. Nooremana oli mul nii palju tugevaid tundeid, et suutsin vaid must-valget kasutades mingi korrastatuse saavutada. Värvid teevad minu jaoks kõik hoopis keerulisemaks. Kolme aasta eest käisin Mehhikos, et õppida värve kasutama, ent see ebaõnnestus.
Ometi on sul näitusel väljas mitu värvilist gobelääni.
A. K.: Olen nüüd vanem ja rahulikum, tunded pole enam nii intensiivsed ja värve on seetõttu kergem kasutada. Kui hakkasin tegema värvilisi gobelääne, tundsin, et suudan käsitleda ka rõõmsamaid teemasid. Aga inimesed ja värvid koos mu töödele ei mahu, mõlemad on väga intensiivsed ja emotsionaalsed, kõike saab liiga palju.
Aet Ollisaar, sinu gobeläänide puhul on värv keskne?
A. O.: Jah, minu jaoks on värv kõik. Mulle meeldivad teiste must-valged vaibad, aga kui hakkan gobeläänist mõtlema, alustan ikka värvidest. Kunstiakadeemia tekstiiliosakonnas õppides otsustasin teha ühe kavandite seeria intensiivsete värvideta ja kasutasin vaid looduslikke toone: pruuni, halli ja lambakarva. Tahtsin õppida midagi täiesti teistsugust. Õppejõud tulid uurima, mis mul viga on, kas olen haige. Haige ma ei olnud ja lugu lõppes minu jaoks hästi, sest sain head hinded, aga sellise koloriidi kasutamine oli mulle tõesti väga raske. Pärast seda olen ikka värve kasutanud.
Mis on vaipa luues oluline?
A. K.: Kaasaegne kunst pole sageli ilus. Mulle on oluline luua ilu, aga ma ei taha, et mu kunst oleks dekoratsioon. Tänapäeval pole see soov paraku piisavalt respekteeritud. Samas on mu töödes alati väike intriig, disharmoonia säde. Äsja oli mul näitus Barcelonas. Sealne galerist ei öelnud kaks päeva mu tööde kohta sõnagi. Viimaks ütles ta, et on mõelnud ja mõelnud ning leidnud tööde iseloomustamiseks ühe sõna: süütus.
Mõneti võib seda seletada sinu varasema must-valge värvikasutuse kirjeldusega: selguse ja korrastatuse saavutamise püüdu võib tõlgendada ka süütusena.
A. K.: Ilmselt küll. Selline määratlus oli minu jaoks uus, aga sümpaatne, kuna seda võib mõista mitmeti. On suurepärane, kui tõde pole vaid üks.
Aino Kajaniemi, sa armastad valget ja musta, graafilisi kontaste ja geomeetrilisi vorme. Miks valisid just tekstiilikunsti?
A. K.: Olen tänaseks piltvaipu loonud enam kui poole oma elust. Ma ei ole teinud erilisi valikuid, tekstiilikunstnikuks saamine kulges väga loomulikult: isa kogus käsitsi tehtud vaipu, vanaema oli osav käsitööline. Kui olin noor, tahtsid kõik tüdrukud midagi oma kätega tekstiilivallas luua, samuti nagu poisid teha midagi puidust. Nüüd on teisiti. Piltvaipadeni jõudsin ülikoolis. Tegin hulga kavandeid ja õppejõud ütles, et on vaid üks tehnika, milles võiksin oma kavandid ellu viia: see on gobelään. Mulle meeldib joonistada, aga ehtsaks ja elusaks saavad mu joonistused alles piltvaibana.
Aet, sinu gobeläänid on väga dünaamilised, värvikad ja emotsionaalsed. Miks eelistad vaibakunsti näiteks maalimisele?
A. O.: Ma ei tea. Üks põhjus on, et mu vanaema Ellen Hansen on tekstiilikunstnik, kes on eluaeg gobelääne teinud. Teadsin juba väiksena, et tekstiilmaterjale saab lisaks kudumisele ja riiete valmistamisele kasutada ka piltvaipade loomiseks. Kui läksin kunstiakadeemiasse, soovitas vanaema mul valida maali eriala, sest tekstiilikunstniku amet on väga raske. Aga leidsin, et mulle see töö meeldib ja valisin siiski tekstiili.
Materjal kui meedium on seega oluline?
A. O.: Jah. Mulle meeldib mängulisus materjalivalikul. Kasutan gobeläänide loomisel ka tänapäevaseid materjale.
A. K.: Eelistan linast, aga see sõltub ikkagi kavandist, milliseid materjale peaksin kasutama, kas metalli, linast või hoopis plastikut. Eelistan mitte kasutada akrüüli või naftast valmistatud materjale. Kasutan palju vanu asju, mida saan sõpradelt, ostan täikalt. Aga tegu pole raudse põhimõttega, ma ei mõtle pidevalt loodusele – kõik sõltub kavandist.
Tekstiil ja keskkond
Annate vaipade kaudu edasi lugusid. Tänapäeval saame seinale suunata videopildi, eksponeerida fotosuurendusi. Milleks ikkagi piltvaip?
A. K.: Arvan, et sama resultaati pole võimalik saavutada ühegi teise tehnikaga: piltvaip on unikaalne.
A. O.: Piltvaiba loomisprotsess nõuab palju aega. Minu jaoks on gobeläänid pildi ja tekstiili ühendamise viis. Tahaksin endale muretseda küll pigem piltvaiba kui video ja usun, et sellise töö hindajaid saab alati olema.
Tekstiilikunst on paljudest visuaalse dominandiga kunstiliikidest sensuaalsem.
A. K.: Jah, sest meis kõigis on tekstiili kompimiskogemus sees. Sa ei pea vaipa katsuma, et tajuda, kuidas see tunduda võiks.
A. O.: Arvan, et vajame tekstiile ilu ja sooja tunde jaoks. Meie kliimas on alati jahe või külm. Piltvaip loob keskkonda soojust.
Käsitöö või kunst?
Kuidas on olukord Eestis ja Soomes, kas vaibakunsti peetakse pigem käsitöö või kunsti valdkonda kuuluvaks?
A. O.: Sõltub, kuidas vaipa teha. Palju aastaid oli gobelään üks enim hinnatud tekstiilikunsti liike just seetõttu, et sarnanes kõige enam maalidele ja nii-öelda suurele kunstile. Ma armastan rohkem vaipu, mille on loonud ja teostanud kunstnikud ise. On suur vahe sees, kas vaiba on kudunud kunstnik ise või teostanud keegi teine. Teine tegija võib olla väga osav, aga protsess on olemuslikult täiesti teine: kunstnikule on kudumine looming, mitte valmistamine.
A. K.: Arvan, et küsimus on aktuaalne. Kui esmakordselt oma töid Helsingis müüki panna tahtsin, soovis galerist, et mu gobeläänid oleksid raamitud. Raamimiskojas kirjutas töömees arvele “käsitöö raamimine”. See vihastas mind. Aga kuulun kunstnike liitu ja usun, et teised liidu liikmed peavad mu töid kunstiks, keegi pole mulle vähemalt vastupidist väitnud.
Gobeläänikunsti staatusest
Piltvaipu peetakse küllalt elitaarseteks, neid võib sageli leida avalikes esinduslikes hoonetes nagu linnavalitsused, keskraamatukogud.
A. O.: Pidulikkus ja esinduslikkus on kindlasti osa
gobelääni imagost. See on hea, kui üks tehnika on universaalne, sobides paljude ruumide ja eesmärkidega. On oluline, et inimesed nagu sina ja mina saaksime osta gobelääni ja seda kodus nautida.
A. K.: On väga tore, kui avaneb võimalus midagi suurejoonelist teha, suuri tellimustöid ei tule viimasel ajal enam kuigi sageli ette. 1970ndatel ja 80ndatel tellis Soome riik avalikele hoonetele palju suuri sisekujundusvaipu, viimasel ajal on see mood kadunud.
A. O.: Arvan samuti, et gobeläänikunstnikke on just tellimuste puudusel vähemaks jäänud.
Kui populaarne on vaibakunst maailmas?
A. K.: On Euroopa gobeläänikunsti foorum, mille suur ülevaatenäitus avati hiljuti Pariisis. Ka Ameerika Ühendriikides tegeletakse aktiivselt gobelääniga. Soomes on piltvaiba tegijaid vähem kui kümme inimest.
Kuidas on seis Eestis?
A. O.: Eestis on vaibakunstnikke rohkem, aga ala pole enam nii populaarne kui veel kümme aastat tagasi. Nõukogude ajal oli just gobelään igale tekstiilikunstnikule kättesaadav, kuna on küllalt vähenõudlik nii ruumi kui varustuse suhtes.
Piltvaipade lugu
Näituse avamisele eelnenud seminaril “Vaibad ja kunstnikud” oli juttu piltvaiba ajaloost. Eesti professionaalse vaibakunsti alguseks loetakse maalikunstnik Oskar Kallise loodud “Ussikuninga” vaiba kavandit aastast 1915. Nimetage mõned olulisemad gobeläänimeistrid Soomes ja Eestis.
A. K.: Kallisega võrreldava kaaluga Soome gobelääniloos on kindlasti maalikunstnik Akseli Gallen-Kallela, kes 1900. aasta Pariisi maailmanäituse tarvis piltvaibakavandid lõi. Mõjukad on olnud ka Helene Schjerfbeck ning Eeva Anttila. Seminaril kõnelesingi Soome gobelääniloost, mis on vaid 160aastane.
A. O.: Häid vaibakunstnikke on Eestis arvukalt. Võin välja tuua kolm teerajajat eesti tekstiilikunstis: Mari Adamson, Leesi Erm ja Ellen Hansen, kelle näitus “Ellen Hansen. Kavandist vaibani” Eesti Rahva Muuseumis 2007. aasta kevadel avatakse. Mulle on olulised olnud ka õppejõud kunstiakadeemia päevilt: Mall Tomberg, Maasike Maasik, Merike Männi ja Anu Raud. Seminaril rääkisin gobeläänidest Tartu kõrgemas kunstikoolis. Pean väga oluliseks, et iga tekstiiliõpilane teeks teiste tehnikate kõrval vähemalt ühe gobeläänvaiba. Gobelääntehnika eeldab kogutud teadmiste ja oskuste ühendamist ning annab ühtlasi väärtusliku iseseisva mahuka kunstiprojekti kogemuse. Isegi kui nad ei hakka tulevikus kunstiprojekte tegema, on õpilastel teadmine, et nad võivad seda teha. See on väga hea lähtepunkt.
Vaibakunst ja sugu
Naiselik aspekt näib vaibakunsti puhul oluline.
A. O.: Siin Põhja-Euroopas küll. Aga näiteks Prantsusmaal on põhiliselt mehed olnud need, kes gobelääni teevad.
A. K.:: See tehnika oli traditsiooniliselt naistele keelatud.
A. O.: Tänapäevalgi on Prantsusmaal arvukalt igas vanuses meessoost vaibameistreid. Ka Eestis on meessoost vaibakunstnikke, näiteks Peeter Kuutmaa.
A. K.: Soomes on meessoost tekstiilikunstnikke, kuid mitte vaibameistreid. Mulle on naiselik aspekt küllalt oluline – tekstiilikunst on Soomes olnud naiste ala. Piltvaipu luues tunnen end järjepidevuse kandjana ning minu jaoks on see kindlasti pigem rikkus kui taak. Paljud peavad gobeläänikudumist konservatiivseks alaks, aga minu jaoks on see sedavõrd konservatiivne, et on postmodernistlik. Piltvaibatehnika on väga lihtne, paindlik ja mänguline, gobeläänil ei pea tingimata olema pilt, traditsioonist lähtumine on vaid üks võimalikest valikutest.
Ajast
Teie loomelaad on aus ja vahetu, gobeläänid on seotud teie elu puudutanud mõtete ja tunnetega. Gobeläänis lugusid tekstiili põimides tekib uus ruum, uus maailm. Kas loomeaeg on eriline aeg?
A. O.: Minu jaoks on see aeg kingitus, mis annab rohkem kui vaiba. Vaipa luues saan mõelda oma elu ja maailma asjade peale. Kui leian aega kudumiseks, pole see kunagi kaotatud, vaid kvaliteetaeg.
A. K: See on nagu meditatsioon.
Vaibakunstniku elu tundub kõrvaltvaatajale väga rahulik: mõtiskled, istud ja kood. Ometi on teil mõlemal kiire elutempo.
A. O.: Mida kiiremaks läheb elutempo ja mida rohkem on asju, mida saab teha kiiresti, seda suurema väärtuse saavad asjad, mis valmivad aeglaselt. See on omamoodi tasakaalu küsimus.
A. K.: Kui istun vaipa looma, aeg justkui peatub. Aga vaja on see aeg võtta, leida.
A. O.: Mina leian aega, kui lapsed magavad. See on iseenda aeg.
A. K.: Aga millal sa magad?
A. O.: Öödel, kui ma ei koo.
A. K.: Ma ei saa aru, kuidas ta leiab aega gobeläänidele nelja lapse kõrvalt! Mul on kaks ja nad on juba suured.
A. O.: Tahtsin veel öelda, et mul on meie ühisnäituse üle hirmus hea meel. Üle poole nendest 13 tööst on valminud sellel aastal ja ma olen imekombel saanud lubada endale olla natukene kunstnik.
