Toeta

metsanduspoliitika

  • Logi sauna kütjad

    MERLE KARRO-KALBERG

    Märts. Lumi on valdavalt sulanud, vaid tänavate servas on kõrgemad porised jäävallid. Pealinna ainukeses isetekkelises laugjas supelrannas südalinna läheduses riietuvad lahti taliujujad ja jooksevad elevil vette. Randa eraldab linnast viimane alles jäänud kesklinna tühermaa jupp: suurte puude ja põõsastega, kus pajutibud kauaoodatud kevadet lubavad. Vaikus, linnulaul ja lainete koha. Taamal kõrgub linnahall, ametlikult mahajäetud, aga ometi on inimesi selle katusel omajagu. Tallinna südalinn polekski nagu kiviviske kaugusel, mis siis, et mõnikümmend meetrit edasi on juba magistraalid, sadam ja automüra.

    Puude vahelt kumab kui ilmutis heledast puidust maja, mille räästas on auk, kust kasvab läbi suur kask. Tegu on avaliku saunaga, kust avanevad pealinna parimad vaated merele ning leili annab puudega köetav ainulaadne keris. Pärast naha kuumaks ajamist saab lainetes jahutust otsida. Logi tänava avalik saun avati detsembris, nüüdseks on seda külastanud sajad leilivõtjad. Saunale on hinge sisse puhunud kunstitöötaja ja kuraator Margit Säde, tisler-disainer Kaisa Sööt, urbanist Regina Viljasaar ning arhitekt Liina-Liis Pihu. Nemad on leidnud saunale asukoha, kavandanud hoone, ajanud korda paberid ja toimetavad ka sauna juures iga nädal.

    Milline on sauna saamise lugu? Kust linnasauna mõte hargnema hakkas?

    Margit Säde: Tallinnas sellist ruumi polnud, tundsin puudust puuküttega avalikust saunast ja et pärast leili saaks end meres karastada. See kõik tõukas tagant. Minu unistused ja linna arengusuunad said lihtsalt ühel soodsal hetkel kokku.

    Ma olen pärit tugeva saunatraditsiooniga Lõuna-Eestist. Tahtsin saunatada ka pealinnas, kuid ei leidnud sellist lihtsat kohta, mis tooks inimesed kokku, kuid pakuks samal ajal ka võimalust linnamürast puhata. Korraga sain aru, et ma pole ainuke. Alguses sattusin ideest rääkima Kaisaga. Selgus, et ka tema on avalikust saunast pikalt unistanud. Hakkasime ideid koguma, käisime ringi lahtiste silmadega, külastasime Helsingis meid mõlemat inspireerinud Kulttuurisauna pidajaid Tuomas Toivoneni ja Nene Tsuboid. Seejärel ühines meiega Regina, kes on Berliinis saunameister olnud, väga orgaaniliselt liitus ka Liina-Liis. Sedasi meie naiskond kokku saigi.

    Saunakütjad Liina-Liis Pihu, Kaisa Sööt, Margit Säde ja Regina Viljasaar-Frenzel leiavad, et mitte ainult neil pole sauna vaja, vaid ka Tallinnal on sellist kohta vaja.

    Regina Viljasaar: Algusest peale teadsime, et saun peab asuma mere ääres. See, kuidas linna on praegu merele avatud, pole kuigi huvitav. Me kaalusime sauna asukohaks ka linna sees olevaid krunte, kuid mere lähedus oli oluline. Mitte ainult meil pole sauna vaja, vaid ka Tallinnal on sellist kohta vaja.

    Kaisa Sööt: Mind inspireeris mõte, et nädalas oleks vähemalt üks ekraani­vaba päev, saaks olla õues, lõhuks puid … Tuleb ka rõhutada, et meid on selles aidanud väga palju inimesi ja organisatsioone. Nii raha kui nõuga.

    Liina-Liis Pihu: Ma sattusin kunstiakadeemias juhendama üht ainet, mille käigus ehitasid tudengid Kloogale ujuva sauna. Pärast seda olin veendunud, et sauna tegemine ja pidamine oleks äge. Käisin otsivalt ringi ning ühe näituse raames juhatati mind Kaisani. Niimoodi me kokku sattusime.

    Säde: See oli nii tore üllatus, kui kiiresti jõudis idee sõnastamisest inimesteni, kellele see korda läheb. Seda mitte ainult naiskonna kokku saamisel, vaid ka abiliste ja ekspertide leidmisel. Kelle poole ka pöördusime, keegi ei öelnud, et sellist kohta pole vaja. Igatsus taolise ruumi vastu kõlas vastu kõikjalt. See julgustas alati edasi minema.

    Viljasaar: Ühes väikses hoones on kokku saanud meie kõigi ja paljude teiste saunas käimise kogemused ja mälestused.

    Sööt: Sauna valmimise taga on muidugi pikk pühendumine, kuid ka palju õnnelikke kokkusattumusi ja vedamist.

    Pihu: Meil oli palju ka ekslemist, otsimist ja ärevaid hetki. Näiteks tegime alguses projekti Paljassaarde, kuid lõpuks ei mänginud see välja. Teine ärev hetk oli siis, kui saunaprojekt jõudis Tallinna linnavolikogu lauale, kes pidi otsustama, kas anda meile linna maad kasutada või mitte. Tõstatati küsimus, kas ilma vee ja elektrita saab ikka sauna teha.

    Väga oluline on see, et meid on neli. Sauna valmimine võttis ikkagi aastad ja kui kellelgi olid kiiremad ajad, tekkis motivatsioonipuudus või oli vaja keskenduda muule, siis teised toetasid ja kandsid projekti edasi.

    Kuidas jäi lõpuks sõelale sauna praegune asukoht? Sellesarnaseid paiku – kesklinnas, ometi peidus – Tallinnas polegi. Selle koha olemasolust peab teadma …

    Pihu: Käisime lahtiste silmadega ringi, kuulasime tutvusringkonnas maad. Logi tänava asukohani jõudsime taas täiesti juhuslikult. Linn rajas Euroopa rohelise pealinna projekti „Rohejälg“ koosseisus sellesse kohta ajutise hüpikpromenaadi. Promenaadi asendiplaanidele oli joonistatud ka saun. Kaisa hakkas uurima, mis saun see on, kes seda pidama hakkab ning millised on koostöövõimalused.

    Säde: Käisime kohe alguses linnaga läbi rääkimas, sest soovisime teha linna­sauna. Pidasime linna toetust oluliseks, sest Helsingi näitel olime tõdenud, et järjepidev ja pikaajaline saunapidamine eeldab omavalituse tuge. Otsisime koos linnaga asukohta, meid juhatati nii lennusadama kanti kui Paljassaarde, tutvus­ringkonnast soovitati Hundipead. Käisime kõik need kohad läbi ja suure kaarega jõudsime täiesti juhuslikult linna­halli kõrvale tagasi. Selleks ajaks oli Tallinn Euroopa roheline pealinn ning oldi huvitatud, et see koht ellu ärkaks. Praeguse asukohani jõudsime tõesti tänu õnnelikule juhusele.

    Sööt: Aga koht on ideaalne, täpselt see, mida me tahtsime. Me väga fänname seda võsa, oskame hinnata, et saunani jõudmiseks tuleb minna läbi muda ja teekond pole valgustatud.

    Viljasaar: Sellel kohal polnud meid vaja, meil oli vaja seda kohta.

    Kui palju oli nelja aasta jooksul, mil te sauna-asja ajasite, hetki, mil tundus, et enam ei jaksa?

    Säde: Need aastad polnud kõik aktiivne asjaajamise periood. Alguses ikka unistasime ja kogusime infot, vaatasime teisi saunu, arutasime, milline meie saun peaks olema.

    Eks muidugi oli pettumusi ja raskeid hetki. Pärast välja puhkamist mõistsime ikkagi, et ajame õiget asja. Uuesti nullist alustamist muidugi oli, kuid entusiasm oli suur ning see kaalus üles kartuse läbikukkumise ees.

    Viljasaar: Vahepeal oli frustratsioon siiski nii suur, et olime valmis kas või illegaalse kilesauna tegema, et midagigi tehtud saaks.

    Sööt: Alguses oli ambitsioon hoopis suurem. Tahtsime teha mitmesaja ruutmeetrist hoonet. Oleme kõvasti vähemaga leppinud.

    Kui palju ja kuidas on Tallinna linn teile toeks olnud?

    Pihu: Euroopa rohelise pealinna programmist saime küllalt suure toetuse ning linn on andnud meile maa tasuta kasutada.

    Säde: Meie ei oleks saanud ilma Tallinna linnata, kuid ka nemad ei saa ilma meieta.

    Kuidas saun ja teie olete seda mereäärset salakohta muutnud? Kas saun aitab linna merele avada?

    Pihu: Saunal on suur roll piirkonna aktiivsemaks ja elusaks muutmisel. See on olnud koht, kus käisid vaid vähesed. Nüüd keeb seal elust, tullakse spetsiaalselt sauna uudistama või leilitama. Sauna eelkäijaks olid talisuplusrand ja talisuplejad. Me ei teinud sauna talisuplejatele, kuid saun on lihtne, voolavat vett talvel pole, seega tuleb kõik veeprotseduurid ette võtta külmas vees. Kõik see kokku annab linlastele põhjuse mere äärde tulla ja seal aega veeta.

    Säde: See pole enam tükk aega olnud salakoht. Talisuplejad on seal ju tükk aega käinud, sest nad olid sunnitud Kalaranna rannast kinnisvaraarenduse eest ära kolima. See on Tallinnas mere ääres viimane vaba oaas.

    Kes teie juures saunas käivad?

    Pihu: Juba sauna askeetlikkus sõelub välja kindlate eelistustega inimesed. Ma olen siiski üllatunud, kui erinevad inimesed sauna jõuavad.

    Sööt: Palju rohkem on uusi kui tuttavaid nägusid. See valmistab suurt rõõmu. Eriti fänname iga nädal käivaid püsikundesid.

    Säde: Ka võõrad näod on juba tuttavaks saanud. Mõnikord mõtlen, et mida need inimesed enne tegid, kus nad käisid ja millega päevi sisustasid, mis neil nüüd siin saunas käimise asemel tegemata jääb.

    Mille pärast sauna tullakse? Leili võtma? Keskkonda nautima? Teistega suhtlema?

    Logi tänava saun kesklinnas mere ääres metsa sees.

    Sööt: Usun, et sauna väärtus on tervik. Pärast sauna saab olla õues, minna vette. Hea leil. Pidasime silmas, et arhitektuur toetaks tervikut. Oleme seda kõike pühendumisega teinud ja see paistab ilmselt ka välja.

    Pihu: Mõnikord kostab lavalt ikka hüüatusi: „Vau, vot see on ikka päris saun!“ või „Oh, see on parima vaatega saun üldse!“

    Viljasaar: Meil on ka väga hea ja eriline keris.

    Pihu: See meenutab suitsusauna kerist, kus leek käib vastu kerisekive, erinevus on selles, et suits juhitakse korstnasse. Sauna tuleb kaua kütta. Leilivõtmise ajal enam puid lisada ei saa. Leili jagub neljaks tunniks. Tulemus on mõnus, mahlane.

    Säde: Eks saunapidamine on muidugi töömahukas. Kütta tuleb kolm-neli tundi. See tähendab, et toimetame sauna juures hommikust saadik, hoiame sauna neli tundi lahti, ja ongi kaheksa tundi möödas.

    Ajate sauna-asja suuresti vabatahtlikult põhitöö kõrvalt. Kuidas kohustusi jagate?

    Säde: Oleme töö võrdselt omavahel ära jaganud. Eks kaasame ka abilisi, kuid tahame hoida süsteemi hallatavana. Peamine, et ruum oleks hoitud ja et me ise saaks kohapeal olla. Meie tunneme neid, kes saunas käivad ja saunaskäijad võiksid ka meid tunda. Seetõttu ei tahaks kütjate ringi väga suureks ajada.

    Pihu: Valime kütjaid hoolega, see on suur vastutus. Aga kui keegi avaldab soovi kütma tulla, siis see on nagu austusavaldus, kuid sauna pidamine pole ainult kütmine. See tähendab ka territooriumi ja hoone korras hoidmist, põranda ja restide küürimist, puude ladumist jne. See pole nii, et panen tule alla ja siis päevitan raamatuga rannas. Saunapäev tähendab päev läbi pidevat toimetamist.

    Sööt: Saunapäeval koju jõudes olen rampväsinud, nagu oleks matkal käinud, ja see on tore. Naudin ka seda, et saunavestlused ei keerle poliitika või töö ümber. Räägitakse leilist ja veest, hoopis teistlaadi jutte.

    Säde: Mulle meeldibki kõige enam see matkamise ja maal olemise tunne, polegi vaja linnast välja sõita. Õhtuks on füüsilisest tööst rammestus, rahulolu terve päeva värskes õhus toimetamisest. Arvutitööga kipub see tunne kaotsi minema. Saunapidamine võtab palju, aga annab väga palju ka vastu. Inimene läheb sisse ühena ja väljub teisena äratundmisega, kui suurt rõõmu ta saunast saab, ja see inspireerib ka mind.

    Kui palju inimesi Logi tänava sauna mahub? Kui tihti tuleb ette, et soovijad sauna ei mahu?

    Sööt: Algselt tegime sauna arvestusega, et leiliruumis oleks mugav istuda kaheksal saunatajal. Parimatel päevadel on sinna ära mahtunud 17. Meil on tõesti tekkinud mure, et soovijad ei mahu ära. Inimeste haldamisest on saanud vahest kõige raskem ülesanne. Pole meeldiv paluda oodata, eriti talvel külmaga. Peame sellele leidma lahenduse, sest kevade ja suve tulekuga külastajate hulk ilmselt ainult kasvab.

    Säde: Sauna saab praegu tulla kolmel päeval nädalas ja korraga oleme avatud neli tundi. Eriti tihedaks on kujunenud pühapäevad. Võib-olla peame suvel ühe saunapäeva juurde tegema.

    Millised on teie tulevikuplaanid? Mida kavatsete veel sauna ja ümbruskonnaga ette võtta?

    Sööt: Plaanime sauna terrassi laiendada ning välimööblit ehitada. Ühtaegu loodame, et piirkonna areng oleks võimalikult aeglane.

    Säde: Ega ei taha küll, et linn sinna rohkem teid rajaks või prügikaste paigaldaks. Meile väga meeldib see koht tema metsikuses. Parandada tahame aga vette minekut, teha see mugavamaks.

    Linnal on piirkonnaga suured plaanid. Alale koostatud detailplaneeringus nähakse ette ärimaid, kunagi räägiti hotelli rajamisest, Tallinna sadamal on oma ambitsioonid, mis seda ala mõjutavad, rääkimata alles hiljuti avalikustatud linnahalli ja selle ümbruse mereala visioonist – ette nähakse kesklinnalaadset tihedat linnaruumi. Kuivõrd teadvustate ja lepite sellega, et saun ja seda ümbritsev idüll on ajutised?

    Sööt: Me sõltume linnahalliga toimuvast ja püüame sellesse asukohta liigselt mitte kiinduda, aga vaatamata sellele kavandasime saunamaja ikkagi nii, et see näeks välja nagu hoone, mitte ajutine konteiner.

    Pihu: Hoone on kavandatud sellise arvestusega, et võib-olla tuleb seda viie aasta pärast nihutada. Kuumiku ehk hoone köetava osa saab tõsta kraanaga auto peale, kuuri osa on kinnitatud kruvidega, mis võimaldab materjali korduvalt kasutada.

    Säde: Algusest peale oleme siiski uskunud, et saame kaudselt piirkonna arengut mõjutada. Isegi kui saun sinna ei jää, siis mul on salasoov, et inimestele läheb see koht hinge ja jõutakse selleni, et avalikule saunale jääb ruum alles. Me lepime ajutisusega, kuid mulle meeldib, kui meie tegevus looks pretsedendi ja kujundaks tulevikku.

  • Usk, lootus, võitlus

    TRISTAN PRIIMÄGI

    Briti filmitegija Ken Loach oli eelmise kümnendi keskel juba valmis pensionile minema, kuid olukord maailmas, ennekõike Brexit, sundis teda kui töölisklassi eestkõnelejat taas nõrgemate kaitseks kaameraga välja astuma. „Mina, Daniel Blake“1 tõi Loachile tema teise Cannes’i Kuldse Palmioksa ja uue hingamise. Sellele järgnesid „Kahjuks ei olnud teid kohal“2 – kriitika ühiskonnas kulutulena leviva renditöömajanduse aadressil ühe kulleri silme läbi – ja n-ö tänapäeva Inglismaa triloogia kolmanda osana käsitletav mullune „Vana tamm“3, kus on Loachile uuena tulnud sisse sõja­põgenike teema. Ka „Vana tamm“ jõudis Cannes’i võistlusprogrammi, aga mitte auhindadeni. 87aastane Loach on lubanud taas filmikarjääriga lõpparve teha, aga tema seisukohad pole küll aastatega leebunud.

    Kas „Vana tamm“ on tõesti teie viimane film?

    Kas on mõtet kogu seda rada taas läbi teha, selles mõttes, et see kõik on üsna vaevarikas. Võtted kestavad küll vaid umbes kuus nädalat, aga kogu selle aja vältel on vaja emotsionaalset energiat üleval hoida. Kogu aeg jalul olla mulle muret ei tee, aga lisaks muule on mul üks silm poolpime. Tavalised igapäevased toimetused on nii vanana kohati üsna keerulised.

    Ja filmitegemine on ilmselt liiga keeruline. Kui, siis mingi lühem dokfilm või midagi sellist. Ma tahaksin muidugi väga veel ühe mängufilmi teha. Kes ei tahaks?

    Teie stsenarist Paul Laverty on öelnud, et pärast kaht eelmist filmi olla teil jäänud miski veel lõpuni vormistamata. Kas pärast „Vana tamme“ oli sama tunne?

    Jaa, kindlasti, ja päris mitmel põhjusel. Üks asi, mis on lõimena läbinud kõiki minu ja Pauli koostegemisi, on töö. Ja nüüd on töö ise muutunud: turvatunde pakkujast on saanud ebakindluse allikas – ametiühingute võimu märgatava kadumiseni. Ja see muutus on olnud paratamatu kapitalismi nõudmiste tõttu, kui nüüd seda kulunud väljendit kasutada. Nõutakse tööjõu järjest suuremat ekspluateerimist. Kui üks suurkorporatsioon leiab viisi tööjõukulu kokku hoida, siis peavad ka teised selle sammuga kaasa minema, et konkurentsis püsida. Nii et valitseb pidev surve tööjõust veel enam välja pigistada. See tähendab kindlusetust töökoha suhtes, kaheksatunnise tööpäeva, enese äraelatamise ja turvatunde lõppu. Ja mitte ainult: terved tööstusvaldkonnad on kadunud. Võiks ju investeerida nende tööstusharude ajakohastamisse või uutesse tööstusharudesse, aga turumajandusel pole kavatsustki neid plaane pidada, nagu seda saavad teha inimesed või valitsus. Kõik, millest pole võimalik kohe kasumit välja võtta, jääb sinnapaika. Ja nii läkski söekaevanduspiirkondadega Inglismaal.

    Ja see on lihtsalt kapitalistliku turumajanduse kaootilisuse ja ükskõiksuse järjekordne sümptom – turg peabki inimeste vajaduste suhtes ükskõikne olema. Ja piirkonnas, kus toimub „Vana tamme“ tegevus, vanades söekaevanduspiirkondades, on kõik kadunud: töö, avalikud kooskäimiskohad, inimesed isegi. Koolid ja kirikud on kinni pandud. Majad on tühjaks jäänud ja lagunevad. Ja sellesse keskkonda ilmuvad ühel hetkel Süüria põgenikud, kellel pole samuti midagi. Nii et ühelt poolt neoliberalismi tagajärjed töölisklassile ja teiselt poolt kaos, mida Suurbritannia ja teised lääneriigid on teiste riikide ressursside ekspluateerimisega külvanud. Illegaalne naftasõda Iraagis kontrollimaks seda ala. Afganistani sõda, kus võitleme Talibaniga, keda varem toetasime selleks, et venelastele vastu saada. Lääs sekkub pidevalt oma huvide teostamiseks, tekitades kaost. Inimesed peavad ohu eest põgenedes maha jätma oma kodumaa. Ja siis me ajame nad minema, sest meil „pole ju sellega midagi pistmist“. Ja selle kõige väljendamiseks tuleb leida mikrokosmos – üks väike olukord, väike tegelaskujude kogum, et neid probleeme edasi anda. Lühidalt, see kõik tekitaski lõpetamatuse tunde.

    „Vanas tammes“ on juttu kaht tüüpi vaesusest: materiaalsest puudusest ja inimestevahelise ühenduse kadumisest. Need kaks ei ole filmis päris üks ühele kohaldatavad. Kas kontakti kadumise ja hoolimatuse taga on mõni muu faktor peale raha?

    Ken Loach: „Selleks et teha realistlikku mängufilmi, tuleb lihtsalt inimesi vaadata. Ära vaata teisi filme.“       Paul Crowther

    See on ju pidev protsess. Majandussüsteem tekitab vaesust, raskusi, ebakindlust. Inimesed on vihased ja tunnevad end petetuna. Need, kelle kontrolli all on meedia, poliitikud ja suurärimehed, valdavad ka meie meeli ja arusaamu. Meedias kinnitatakse, et meie probleemides on süüdi need, kes on meist allpool, need, kes on tulnud mujalt: „Nad on teie koolides, võtavad ära teie koha arsti­järjekorras ja mõnedes piirkondades võtavad ka teie kodu. Nad võtavad teie töö, mida nad on tihti nõus väiksema tasu eest tegema. Süüdistage neid.“ Sisuliselt sama võtet kasutasid juba natsid oma antisemiitlikes kampaaniates 1920. ja 1930. aastatel. Enne seda, keskajal, süüdistati Inglismaal kõiges juute, nagu mujalgi Euroopas. Tuleb leida patu­oinas. Ja sellel kõigel pole midagi pistmist rahaga. See on lihtsalt propaganda, mida levitatakse selleks, et rahvas ei esitaks päris küsimusi: miks me vaesed oleme?

    On üks tsitaat, mis pärineb ühelt tuntud 1920. ja 1930. aastate kirikumehelt [Dom Helder Camara – toim]: „Kui ma annan vaestele toitu, peetakse mind pühakuks. Kui ma küsin, miks nii paljud on vaesed, peetakse mind kommunistiks.“

    Olete ikka teinud filme Briti ühiskonnast ja poliitilisest olukorrast. Kas kogu selle aja, enam kui viiekümne aasta jooksul, on olnud ka aegu, millega olete enam-vähem rahul olnud või mis on lootust andnud?

    Sõjajärgse maailmakorralduse ajal hakkasid asjad nagu laabuma. Siis, kui loodi see, mida praegu tunneme heaoluriigina, kus riigil on kohustused oma kodanike ees, ja otsustati, et kantakse ühtmoodi hoolt noorte ja vanade, haigete ja vaeste eest. Selle toimimiseks oli oluline, et nii raudteevõrk, söekaevandused, postiteenused, ühistransport, kütus, elekter kui ka vesi olid kõik riigi valduses. See polnud sotsialistlik, vaid sotsiaaldemokraatlik pööre. Ja kõik need osad kokku moodustasid väga hea struktuuri eraettevõtluse toetuseks. Siis aga varjutasid eraomandiga seotud vastuolud ühisomandimudeli ja 1970. aastate lõpuks oli vana süsteem kokkulangemise äärel. Siis tuli Thatcher ja pühkis minema kõik, mis oli alles jäänud. Aga periood pärast 1945. aastat oli paljulubav.

    Kuidas Süüria teema teieni jõudis?

    Stsenarist Paul Laverty kirjutas selle loo. Paul oli lugenud esimest artiklit süürlaste saabumisest Kirde-Inglismaale. Temast sai lugu tõuke ja siis rääkisime, milliseid teemasid selles kahe kogukonna kokkupõrkeloos käsitleda, ja otsustasime, et puudutame mõnd sügavamat aspekti.

    Kas „Vana tamm“ räägib briti mõttemallist või kogu maailma omast?

    On teatud pinnapealsed erinevused, aga üldjoontes küll – lääneriike kirjeldab see kindlasti. Ma ei tea muude piirkondade kohta piisavalt, et seda kinnitada, aga vaatenurk on seal teine. Minu seisukohast vaadates oleme meie need, kes on selle kaose tekitanud, Suurbritannia enam kui teised. Kaose, ebastabiilsuse, külvanud seemned, mis on kasvanud ülemaailmseks konfliktiks.

    Ma näen kõike seda kindlasti ka klassi­küsimusena. Vastutav on Briti valitsev klass, kes ekspluateeris Aafrika riike või India rahvaid. Need, kes lõid Briti Impeeriumi. Töölisrahvas suri sõdades, näiteks minu esivanemad, kes olid kaevurid, lihttöölised. Neile ei jäänud midagi ja töötamisest keeldumise puhul löödi nad kodust minema.

    Teie filmis on kaose kõrval ka väga ilusaid koosolemise momente, nagu küla lõunasöök. Kuidas te need lavastasite?

    Asi on inimestes, sest kuigi osa neist süüdistab oma hädades süürlasi, maksab ka kaevurite vana solidaarsus. Kui ajad on rasked, siis sööme koos. Seintel on näha fotod ühistest lõunatest ja lippudega marssimisest. Ja kui nad kõik kord külg külje kõrvale maha isuvad ja on asju, mille peale koos naerdakse, siis pole lootus kadunud. See ootab nende inimeste sees väljapääsu.

    Ühissöömisstseeni ülesvõtmiseks oli meil aega väga napilt, sest lastega on ju nii, et kui nad on söönud, siis nad on söönud. Nii et me seadsime stseeni üles, katsime laua, lasime rahva sisse ja püüdsime lihtsalt kahe kaameraga need vajalikud hetked kätte saada. Me ei lavastanud väga midagi, sest pole võimalik inimestele öelda, et naerge nüüd.

    Tihti püüan filmitegijana anda inimestele ekraanil võimaluse lihtsalt kogeda midagi nii tõelist kui võimalik. Süürlastele mõeldes pakkusime loomulikult ka Süüria toite. Täiesti õudne, mida need inimesed olid pidanud läbi elama. Kõiki mehi oli piinatud. Ühe naise lugu oli eriti kohutav: ta oli kaotanud jalad, lapsed, abikaasa – kõik. Me filmisime neid lugusid ka filmi jaoks, aga saime aru, et ei saa neid kasutada. Selliseid lugusid kuuldes pole enam võimalik filmi jälgida, sest need varjutavad kõik.

    Näeme ka stseeni, kus kõik vaatavad koos ühe peategelase Yara ülesvõetud materjali ja avanevad ennast ekraanil nähes ka ise. Kas teie arvates ongi fotograafia, filmi, kaunite kunstide ülesanne avada see argipäeval nähtamatu ilu inimestes?

    Ma pole sellest nii mõelnud, aga kui seda õnnestub kaameraga teha, siis on ju hästi – või kuidas? Mingis mõttes ongi lootust, selle filmi puhul lootus võita rassism. Lootusest saigi filmi keskne teema, sest kui seda pole, lööbki lõkkele rassism, selle tuules paremäärmuslus, fašism. Me teame, millega see lõpeb. Holokaustist on tehtud palju filme ja loomulikult on oluline seda meeles pidada, aga suur küsimus on see, kust selline mõtlemine tuli? Kes seda toetas ja miks inimesed nii vastuvõtlikud olid? Fašistlike ideede taga olid võimukad isikud. Ajalugu ütleb, et nad ei tahtnud kommunismi pealetungi, sest see oleks neilt röövinud nende jõukuse, see oli enne Stalini kohutavaid kuritegusid inimkonna vastu. Fašismi algaastatel toetati seda, sest muretseti oma investeeringute ja omandi pärast. Britid toetasid fašismi Hispaanias aastatel 1936–1939, küll mitte avalikult, aga neile relvi müües. Nüüd räägitakse seda juttu, et me olime antifašistid. Ega ikka ei olnud küll. See viiski holokaustini ja rääkida holokaustist ilma selle päritoluta on vastutustundetu. Et võidelda õudusega, mida me peame kindlasti tegema, tuleb teada ka seda, kust see pärineb. Ei saa ravida haigust ilma põhjust teadmata, haiget kohta kinni kattes. Ja põhjus on jõukuse ja kapitali kaitsmine. Fašismi toetasid nii Wall Street kui ka ülemaailmne tööstuseliit. Ja rassismi kasvule aitab kaasa see, kui tuntakse end petetu, vaese ja lootusetuna. Nii et kõik taandub lootusele.

    Mida tunnete, kui vaatate tagasi kõigile neile aastatele, kui olete püüdnud oma filmide abil võidelda ebaõigluse ja ebavõrdsusega?

    Mul on tohutult vedanud. Olen alati saanud töötada koos heade sõprade meeskonnaga. Lavastajad saavad tihti kiita teiste tehtud töö eest. Austan ja imetlen tohutult neid, kes on iga päev n-ö argielu rindejoonel. Filme on palju lihtsam teha.

    Teie filmides on solidaarsus alati väga olulisel kohal. Kas arvate, et solidaarsus on praegu olulisem kui minevikus?

    Absoluutselt. See on alati olnud oluline teema inimeste ja rahvaste võitluses ülemvõimu vastu, olgu keskajal, või juba Spartacuse loos. Ainult koos ollakse võimelised võitma, üksinda mitte. Margaret Thatcher, neoliberalismi suur propageerija, teadis seda samuti. Individualismi ja isiklikku kasu propageerides teadis ta väga hästi, et sel moel kaotame me oma jõu. Meil on jõud ainult kollektiivina. Nüüd aga võimutsevad üksikisikud, nagu Elon Musk või Rupert Murdoch, ning ühiskonnas on tekkinud ettevõtluse austamise kultus. Telekast tuleb üks ettevõtlust ülistav saade teise järel. Näiteks „Mantlipärija“4 – teate seda? Tehke raha, sõlmige kokkuleppeid, petke oma naabrit.

    Me kummardame valet sorti inimesi. Ja sellisel vaiksel moel raha võim end kinnistabki. Samalaadsed programmid, mis propageeriksid töörahva võimu – see oleks ju mõeldamatu! Pigem reklaamitakse mõne üksikisiku rikastumist teiste ekspluateerimise teel. See on normaalne. Ja kui soodne pinnas on tasandatud, siis söödetakse meile sisse mõte, et meie hädades on süüdi hoopis need, kellel on meist veel vähem raha.

    Kas filmitegemise lõpetamine on mõnes mõttes ka kergendus?

    Ilmselt käin siis rohkem kriketit vaatamas. (Naerab.) Niidan muru. Aga tegelikult on filmitegemine tihti lihtsam, panustamine. On nii palju organisatsioone ja kampaaniaid, mida tahaks toetada. Kohtusin just Marseille’st tulnud aktivistidega grupist La France insoumise5. Nad tulid tere ütlema ja jäime umbes tunniks vestlema. Nende liikumises on oluline muidugi Macroni-vastasus.

    Kas te toetate seda?

    Absoluutselt. Ja asi on palju enamas kui pensionides. Macron püüab leida viise, et hävitada demokraatia ja manipuleerida põhiseadusega, et oma tahtmist saada. Tema vastu on päris paljud.

    Nii et ei mingit kriketit, vaid hoopis poliitika.

    Loodan jõuda mõlemat!

    Kas teie võitlust jätkavad noored filmi­tegijad – ja kui, siis kes?

    Ma ei oska nimesid nimetada, aga arvan, et igaüks on oma põlvkonna nägu. Minu ideoloogia tekkis 1960ndatel, kui alustasin. Siis kogus populaarsust uusvasakpoolsus, mis oli antistalinistlik ja järgis juhtlauset „Ei Moskva ega Washington!“. Samuti mõjutasid mind 1968. aasta sündmused Prantsusmaal ja Tšehhoslovakkias.

    Nüüd kasvavad inimesed üles teistsuguses keskkonnas ja mõjuväljas, aga kui noorte filmitegijatega kohtun, on nad vägagi tahtmist täis teha filme sellest, mis meie ümber toimub. Eks nad leiavad oma tee.

    Kui te nooremale Ken Loachile nõu annaksite, siis missugune see oleks?

    Arvan, et õppida saab ainult oma vigadest, sest rahvale võib küll püüda midagi selgeks teha, aga endale jõuavad asjad kohale vaid siis, kui vead on tehtud. Selleks et teha realistlikku mängufilmi, tuleb lihtsalt inimesi vaadata. Ära vaata teisi filme. Ära taastooda teisi filme. Selle asemel istu inimestega koos, kuula nende juttu, saa neid tundma, jaga nalju, ole üks neist ja alles siis näed, kes nad on. Ja ära tee seda antropoloogi kombel, vaid võta osa nende võitlusest. Siis näed ka nende nõrkusi.

    1 „I, Daniel Blake“, Ken Loach, 2016.

    2 „Sorry We Missed You“, Ken Loach, 2019.

    3 „The Old Oak“, Ken Loach, 2023.

    4 „The Apprentice“, Mark Burnett, 2004–2017.

    5 La France insoumise ehk Mässumeelne Prantsusmaa – 2016. aastal loodud vasakpopulistlik partei, mille tegevuse aluseks on ökosotsialistlik ja demokraatlik-sotsialistlik programm „L’Avenir en commun“ ehk „Jagatud tulevik“.

  • Teaduse ja pereelu ühildamine

    EESTI NOORTE TEADUSTE AKADEEMIA

    11. veebruaril tähistati ÜRO eestvedamisel üheksandat korda rahvusvahelist „Naised ja tüdrukud teaduses“ päeva, mille eesmärk on pöörata tähelepanu soolisele võrdõiguslikkusele hariduses ja teaduses. Eestis on kõnealune päev olnud tulipunktis alates 2021. aastast ning selle tähistamist on eest vedanud Eesti Noorte Teaduste Akadeemia (ENTA) koostöös ülikoolide ja teadusasutustega. Nagu ka eelnevatel aastatel, on „Naised teaduses“ päeva sisuks tuua esile nii nais­uurijate teadussaavutusi kui ka pöörata tähelepanu kitsaskohtadele, mis piiravad nende tegevust ja karjäärirajal edasiliikumist.

    Allolevalt keskendume ühele teadusmaailma põhilisele osale, milleks on akadeemiline mobiilsus. Tipptasemel teadus ei saa sündida vaakumis. Meeskonnatöö järjest laieneb, kasvab ühisprojektide, mitmekümne või koguni mitmesaja kaasautoriga artiklite arv ning välisülikooli juures teadustööks vajaliku aparatuuri või raamatukogu kasutamisvajadus. Mobiilsus võimaldab teadmiste ja kogemuste vahetamist, kontaktvõrgustike teket ja võib ka isiklikus plaanis olla väga arendav ja rikastav kogemus. Ja seda mitte ainult teadlasele, vaid ka temaga koos välisriigis elamise, töötamise või seal kooliskäimise kogemusi omandavatele pereliikmetele. Eespool loetletud lisandväärtuste tõttu on akadeemilise teadlaskarjääri vaikemudel doktorantuurile järgnev järeldoktorantuur, kus värske doktorikraadiga teadlane veedab aasta-paar välismaal mõne teise uurimisgrupi juures. Sellise kogemuse tähtsust peegeldavad ka Eestis ja mujalgi kasutusel olevad nõuded uurimistoetuse taotlejatele või akadeemilise karjääri valinutele. Kuigi haruharva kohtab uurijaid, kes tõsimeeli kahtlevad akadeemilise mobiilsuse kasulikkuses ja vajalikkuses, võib see teadlaskarjääri osa kujuneda tõsiseks proovikiviks nii nais- kui meesteadlastele. Seda eriti juhtudel, kui mobiilsusnõudest saab verstapost, mis a) ei arvesta konkreetse isiku (eraelust johtuvaid) eriomaseid võimalusi ning vajadusi; ning veelgi hullem b) mille täitmata jätmine takistab teadlaskarjääri või teadustöö edenemist.

    Teadlasest lapsevanema dilemmad

    Üksi last kasvatav teadur, kelle endine kaaslane, lapse teine vanem ei luba koos lapsega välismaale kolida. Noor pere, kus üks vanematest on värskelt doktorikraadi kaitsnud ning teine on spetsialist, kes ilma erilitsentsita ei saa välisriigis töötada. Noor teadlane, kes pereliikme erivajaduste tõttu ei saa Eestis olevast tugivõrgustikust loobuda. Teadlane, kelle hooldada on tema eakad vanemad. Teismelised lapsed, kes ei soovi lahkuda ema või isa teadustöö tõttu oma koolist ja sõpradest. Need on vaid mõned näited olukordadest, millega välismaale järeldoktorantuuri suunduv teadlane võib kokku puutuda.

    2021. aasta seisuga on Eestis keskmine vanus doktorikraadi saamisel 35 aastat,1 samal ajal oli statistikaameti andmetel 2022. aastal ema keskmine vanus esimese lapse sünnil 28,6 aastat ning isal 32 aastat. See tähendab, et järeldoktorantuuri suundumise periood langeb kokku peamise pereloomise ajaga ja on ilmselt ka põhjuseks, miks järjest rohkem doktorikraadi kaitsjaid on sunnitud loobuma välismaale minekust või teaduskarjääri tegijad loobuma või edasi lükkama laste saamist. Miks on see oluline? Sest mobiilsusnõudele mittevastamine võib üldjuhul välistada võimaluse kandideerida iseseisva teadlaskarjääri alustamist toetavatele meetmetele.

    Arheokeemik Ester Oras pojaga konverentsil.

    Kuigi esmapilgul täidab mobiilsusnõue igati mõistetavat eesmärki, võib see olla diskrimineeriv nende teadlaste suhtes, kes mingil põhjusel välismaale minna ei saa. Uuringu „Soolise võrdõiguslikkuse hetkeolukord ja parandamise viisid Eesti teaduses“2 lõpparuandes tuuakse välja, et mobiilsusnõude täitmine võib olla raskendatud teadlastel, kellel on partnerid ja lapsed või hooldatavad, kuna mobiilsus häirib perekonna elukorraldust. Samuti ei hüvita mobiilsusgrandid või ajutised töölepingud välisasutustes enamasti kulutusi, mis vastavate ümberkorraldustega kaasnevad. Kuigi perega seotud mobiilsuspiirangud ja selle mõju karjäärile puudutavad nii mehi kui naisi, näitavad andmed, et väikeste laste olemasolu peres takistab eelkõige naiste mobiilsust. Alaealiste lastega naissoost akadeemilised töötajad käivad vähem välislähetustes ning viibivad seal ka lühemat aega.

    Ka lühiajalised teadlaste välisvisiidid võivad kujuneda omamoodi katsumusteks. Kuigi grandirahast on konverentsi- või laborikülastusega seotud reisi- ja majutuskulud abikõlblikud, ei tohi sellest katta teiste perekonnaliikmete või, veelgi enam, reisile kaasa palgatud lapsehoidja kulusid. Nii mõnedki meist on pidanud välismaal ettekandeid, viiekuune titt puusal õõtsumas, käinud tualettruumis piima pumpamas või võtnud pere-eelarvest lõivu, et soetada lennupilet pooleteiseaastasele lapsele ja tema isale. Ehk oleks aeg kaaluda võimalust anda teadlastele ja nende peredele sarnane staatus diplomaatidega, kelle puhul perega koos ühest riigist teise liikumine on toetatud nii sisus kui vormis, nii moraalselt kui rahaliselt. Või esimese sammuna – mis oleks, kui looks ülikoolide juurde fondid, kust väikelaste vanemad saaksid taotleda toetust perega reisimiseks? Tasub esile tuua, et just sedalaadi fondid on nii mõnegi välismaa ülikooli juurde juba loodud ja seal töötavatel kolleegidel on võimalus taotleda lapsehoiuga seotud lisakulude katteks toetust konverentsil osalemiseks või lühema lähetuse ajaks (nt Returning Careers Scheme Cambridge’i ülikoolis Suurbritannias).

    Tänuväärseks arenguks võib aga pidada asjaolu, et nii mõnedki suuremate rahvusvaheliste konverentside korraldajad mõistavad noorperede vajadusi, pakkudes eriprogramme nii täiskasvanud kui alaealistele kaaslastele või suisa lastehoidu. Nad teavad, et lapsed ongi elu normaalne osa. Lõppude lõpuks, nende parema tuleviku pärast teadust ju üldse teemegi! Kellel on kogemus väikelastega reisimisega, teab, et kurjalt kasutama sellist toetusfondi vaevalt keegi kipub. Pigem aitaks ainuüksi sellise võimaluse olemasolu (isegi mitte tingimata alati kasutamine) tagada teadlastele parema enesetunde, et iga postkasti potsatav konverentsikutse ei tähendaks automaatselt pingelisi peresiseseid läbirääkimisi ja finantstaaka.

    Pikaajalised mõjud

    On välja toodud, et mobiilsuspiirangud võivad mängida rolli ka selles, et naiste esindatus on kõrgematel akadeemilistel positsioonidel suhteliselt vähene (2020. aastal olid vaid 23,9% professoritest naised), samal ajal kui kõrghariduse omandanute seas on naisi rohkem kui mehi. Nii ametikohtadele kandideerimisel kui akadeemiliste töötajate atesteerimisel on üks hinnatavaid tingimusi rahvusvaheline kogemus, mis võib kehvemasse seisu seada need teadlased, kel eespool loetletud põhjustel on liikuvus raskendatud.

    Pikaajalised mõjud, mille kohta statistikat ei koguta, aga mis teadlasel vaikselt kuklas tiksuvad, puudutavad muu hulgas ka vaimset tervist – mida toob kaasa aastaks või paariks ümber kolimine, kohanemine ja naasmine? Kas mu suhe kaaslasega peab sellele vastu? Mis juhtub, kui suhe puruneb? Kas mu lapsed leiavad sõpru seal ja pärast jälle Eestis? Kas ma tekitan neile pideva ümberasumisega emotsionaalse trauma? Kas koolide õppekavad kattuvad või kaasneb välismaal elamisega ka paralleelselt eestikeelse koduõppe korraldamine? Mis saab minu kinnisvarast ajal, kui olen välismaal? Mida teha koduloomadega? Kui mu eakas ema haigestub, kas erakorralised lennupiletid koju on projekti rahadest hüvitatavad? Aga mu kaaslasele või lastele? Mida ma teen, kui mu laps on haridusliku või muu erivajadusega, kas see on erakorraline asjaolu? Ja kui on, kas see pikendab võimalust venitada järeldoktorantuuriga kogu mu lapse kooliaja? Võib-olla oleks lihtsam, kui minusugused probleemsed naised ei trügiks üldse teadusse? Sest meisse on sisendatud „kes tahab, see saab; kes teeb, see jõuab“ ja muud säärast süütunde folkloori.

    Kõrvale võib aga julgustuseks tuua lugusid teadlastest, kes on edukalt pere kõrvalt järeldoktorantuuri sooritanud. Kelle lapsed on laiendanud silmaringi välisriigis elamise ning kooliskäimisega ja saanud teise riigi keele ladusalt suhu. Kelle kaaslased on leidnud võimaluse noorele teadlasele toeks olla näiteks üha rohkem saadaval olevaid kaugtöö lahendusi rakendades, või veelgi enam, leidnud võimaluse ka omaenda karjäärile välisriigis hoogu anda. Ja kes tõesti on naasnud järeldoktorantuurist uute koostöövõrgustike, teadusideede ja kogemustega, mis Eesti teadust hoogsalt edasi viivad. Need on suurepärased näited ja innustavad edulood. Paraku mitte alati kõigile ühtmoodi võimalikud. Kui soovime pakkuda kõigile võrdseid tingimusi, tuleb neile, kelle võimalused on mingil põhjusel piiratumad, pakkuda alternatiive ja lisatuge. On vaja töötavaid skeeme, toetussüsteeme ja lahendusi, mis aitaksid ja julgustaksid noori teadlasi pere ja teaduskarjääri ühildamises nii nõustamise kui materiaalsete tagatistega. Meetmeid, mis näitaksid, et Eesti ühiskonnale kasulik teadusmobiilsuse nõue ei tähenda, et noor inimene peab loobuma kas lastest või teaduskarjäärist. Meetmeid, kus teadusrahastuse jagamisel ei aeta sõrmega rangelt taga mobiilsusnõude kasti ristikese tõmbamist.

    Võtmesõnaks on paindlikkus

    Abi võiks olla mobiilsusnõude sisulisest ümbersõnastamisest, sest võib eeldada, et ei väärtustata mitte välismaal viibimist kui sellist, vaid rahvusvahelisi kontakte, iseseisvumist või enesearengut. Kõike seda on võimalik saavutada ka näiteks lühiajaliste visiitide, rahvusvahelise projekti koordineerimise või hoopis Eesti-siseselt uurimisgrupi vahetamisega, mis toetaks paindlikumalt töö- ja pereelu ühendamist ning noorte teadlaste karjäärivõimalusi. Nii on Eesti teadusagentuur eranditena välja toonud võimaluse sektorite vaheliseks mobiilsuseks ning juhud, kus teadustöö eripära ei võimalda mobiilsusnõudeid täita (näiteks arstid), kuid ilmselt oleks väga tervitatavad erandid ka perekondlikel põhjustel. Tõsi, on olnud signaale, et erijuhtumid ja muu tõendus rahvusvahelisest koostööst võivad tulla arvesse, kuid seda pole ametlikes tingimustes selgelt sõnastatud ja see võib esmataotlejale pelutavalt mõjuda, ilmselt tekitada segadust ka välishindajates. Sestap on meie hinnangul hädavajalik laiendada välisasutuse uurimistöö kogemuse nõuet, andes ruumi eraelulistele põhjendustele, miks mobiilsusnõuet on keeruline täita ja pakkudes alternatiivseid lahendusi väliskoostöö ja iseseisvuse demonstreerimiseks.

    Näiteks maineka Euroopa Teadusnõukogu (ERC) stardigrandi tingimustes mobiilsusnõudeid ei ole, kuid eeldatakse teaduslikku iseseisvust, näiteks avaldatud artiklit, kus doktorantuuri juhendaja autorina ei osale. ERC tingimustega võrdlemisel tuleb muidugi arvestada, et Eesti-suuruses väikeriigis on palju raskem leida riigisiseselt võimalusi enda arendamiseks kui suuremates, paljude kõrgetasemeliste ülikoolidega riikides, kuid see pole sõltuvalt erialast siiski võimatu. Teadlaste omavahelistest vestlustest selgub ikka ja jälle tõsiasi, et välismaiseid kolleege tuntakse paremini kui omamaiseid, oma teadustööst rääkides lipsavad sisse ingliskeelsed terminid, sest eesti keeles polegi eriti võimalusi kolleegidega detailselt ja sisuliselt midagi arutada, veel vähem süsteemselt erialaterminoloogia arendamisele pühenduda. Välispartnerite kaasamise nõude kõrval võiks arendada ja edendada ka Eesti-sisest koostööd ning põhjendatud juhtudel lugeda sobilikuks „mobiilsuseks“ ka Eesti-sisene liikumine teadusasutuste vahel.

    Oma kogemusele tuginedes on mitmed noorteadlased avaldanud arvamust, et abi võiks olla sellestki, kui toetatud või abikõlblik oleks pendelränne, mis võimaldaks lähiriikides töötades näiteks nädalavahetuseks naasta koju pere juurde. Hundid söönud, lambad terved!

    Kokku võttes ja eelnevale tuginedes loodame, et oleme suutnud avada tagamaid, miks akadeemilises maailmas nii hinnatud ja julgustatud välismobiilsus võib elus olla komplitseeritum ja nüansirikkam. Rahastajad ja hindajad, olgu nad siis grantide jagajad või atesteerimis- ja värbamiskomisjonid, ei tohi unustada, et kuigi teadustöö välismaal on üldjuhul väga väärtuslik kogemus, võib see ühtlasi osutuda ka privileegiks, mille alusel ei tohiks muidu väga võimekaid teadlasi diskrimineerida ja karjääriredelilt kukutada. Loodame, et meie ettepanekud leiavad laiemat arutlust, ehk koguni toetust nii teadlaskonna sees kui ka teaduse rahastusmeetmete kujundamisel.

    1 Education and Training. Graduates by age. OECD Statistics.

    2 Helen Urmann, Kadri Lees, Marvi Remmik, Ene Tubelt, Liana Roos, Maili Vilson, Saara Maria Puur, Merli Aksen, Siim Espenberg, Soolise võrdõiguslikkuse hetkeolukord ja parandamise viisid Eesti teaduses. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE, Tartu 2020.

    Karjääribarjäärid

    Uuringust „Soolise võrdõiguslikkuse hetkeolukord ja parandamise viisid Eesti teaduses“ nähtub, et lisaks mobiilsusnõuetele peetakse üheks märkimisväärsemaks barjääriks karjäärikatkestusi, millest kõige levinum on lapsehoolduspuhkus. Ka see puudutab naisteadlasi enam kui mehi, kuna meeste osakaal lapsehoolduspuhkusel viibijate seas on vähem kui 10%. Nii otsene teadustööst eemal oldud aeg kui ka hilisem sisseelamisperiood tähendavad, et ajaliselt on eelisseisus need teadlased, kes teadustööst eemal olnud ei ole. Konkreetselt lapsehoolduspuhkusest rääkides ei tasu unustada ka seda, et ka lapsehoolduspuhkuselt tööle naastes ei saa kohe varasema intensiivsusega tööle asuda, kuna väikelapseeas on sagedased haigused ja tihti peab üks vanematest lapsega kodus olema. Seetõttu naasevad paljud naisteadlased tööle osakoormusega või nõustuvad töörühmas vähem tähtsamate ülesannetega.

    Kuigi Eesti suuremate rahastustaotluste tingimustes püütakse sellist eemal oldud aega arvestada, ei võrdsusta see siiski mänguvälja. Näiteks on võimalik küsida uurimistoetuse taotlemiseks kvalifitseeruvale ajaperioodile pikendust, kui vanemapuhkusel on oldud pärast doktorikraadi kaitsmist ehk arvesse lähevad vaid kraadi kaitsmise järgselt sündinud lapsed. Ka selle punkti juures on hea eeskujuks tuua ERC nõudeid, kus pikendust on võimalik saada sõltumata sellest, kas laps on sündinud enne või pärast doktorikraadi kaitsmist.* Julgustaksime meie rahastamisstruktuure järgima Euroopa eeskuju, sest nagu iga vanem teab – laps on laps ja võtab oma aja ning nõuab emalt-isalt lõivu hoolimata sellest, kas ta sündis enne või pärast doktoritöö kaitsmist.

    * European Research Council. Parental leave.

  • Olulised valemid

    RISTO JÄRV

    Muinasjutt on ikka rääkinud inimese olust ja elust siin ilmas, kuid priina argise maailma füüsikaseadustest ning näiliselt ajast me minevikus. Nii on mõlema siin käsitletava raamatu pealkirjas kui isemoodi oksüümoron: „Imeliku peegli“ alapealkiri annab aimu, et füüsika „ent siiski trööstib“ meid, raamatus toimivad täppisteaduse reeglid, „Eesti tänapäevased muinasjutud“ paigutab terminina muinasaja looks nimetatu me nüüdisellu.

    Jan Kausi „Imelik peegel“ on ajendi saanud Juhan Kunderi muinasjutust kogumikus „Eesti muinasjutud“ (1885). Juhan Voolaiu raamatu „Eesti tänapäevased muinasjutud“ aluseks on eri süžeed, paljud pärit näiteks F. R. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsetest juttudest“ (1866), sellele stiilile viitavad ka vahevärsid, mis veerandis lugudes ette tulevad. Siiski ei ole ka Kausi „Imelikus peeglis“ ainult üks muinasjutt, vahele on põimitud autori enda muinasjutud muinasjutus: verine lugu rändajast mehest teises, kuradi kuldsest juuksekarvast ja majandusseadustest neljandas või vaimukas paradokslugu heast ja halvast õest kaheteistkümnendas peatükis. Kausi ja Voolaiu teose aluslood on ennekõike imemuinasjutud, muinasjuttude tüüpilisim alaliik.

    Jan Kaus on oma teostes mitmel puhul viinud lugeja uitama arvukatele Tallinna tänavatele. Seekord on ta eemaldunud argisest maailmast, et liikuda Linnuteel, kulgeda kosmosekaardil – ja ühtlasi ka süvitsi kangelase sisekosmoses. Samamoodi on ka Juhan Voolaid seni tema mitmetes teostes Tartus tallanud tegelased puistanud nüüd laiemale territooriumile üle Eesti. Peale muinasjuttude ja tavalisest suurema tegevuspiirkonna on kahel raamatul mõndagi sarnast ka vormitunnustes. Lähedane on ka lugude arv: „Imelikus peeglis“ on 12 peatükki (tõsi, viimane neist ebaproportsionaalselt pikk, nii viiendik põhiosast), „Eesti tänapäevastes muinasjuttudes“ aga 13 lugu (viide kuraditosinale on reklaamimaigulisena esitatud juba raamatu annotatsioonis).

    Kaks möödunud aasta lõpul ilmunud kirjandusteost on ka korra koos tõstetud eetrilainetesse. Raadiosaate „Loetud ja kirjutatud“ juht küsib autoreilt intrigeerivalt, kas raamatud vastavad muinasjutu kriteeriumidele ehk, mis saab, „kui nüüd üks muinasjutu-uurija teid ründab“.1 Ütlen seepeale, et mis kirge mõistlikul muinasjutu-uurijal ikka rünnata oleks,2 pigem võiks siherdune kaasa kiita, et tänapäeval on kirjanduses muinasjuttudest ajendutud ka otsesemalt kui muidu nanotuhandete narratiivide sala-alussüžeena. Vaatlema, mis tavamuinasjuttudest teisiti saanud, teosed aga muidugi kutsuvad.

    Jan Kausi raamat toetub Kunderi muinasjutust inspiratsiooni saanud mõne aasta tagusele ühisloome-etendusele (autor avab osaliselt jagatud autorsuse raamatu saatesõnas). Eks see vastagi muinasjuttude traditsioonilisele loomelaadile, kus eri jutustajate räägitu esitab kord ikka üks. Juhan Voolaid avas oma raamatu loomise tagamaa raamatuesitlusel, kus juhtis muu hulgas tähelepanu, et algselt plaanitud pealkirja „Eesti uued muinasjutud“ pidi ta muutma, kuna sellesarnase pealkirjaga teos juba on.3 Tõesti, uusi muinasjutte leiab eesti nagu ka muu ilma kirjandusest hulga, muinasjuttude uuskirjutamine on ikka olnud armastatud tegevus. Juba vanasti võis hea kirjutus väga kergelt jõuda rahva sekka: koos kolleegidega oleme sedastanud, et Kunderi muinasjutt „Imelik peegel“ on väga mõjutanud me traditsiooni, sest peaaegu kõik jututüübi „Noorendav peegel“ rahvavariandid saab selle teoseni tagasi viia4.

    Poeetilised füüsikalained

    Jan Kausi „Imeliku peegli“ (IP) puhul ei saa jätta alustamata vormist. Kaane küütlev kujundus on kütkestav, võtab sõnatuks ja vaadata mööda sest ei saa (ei saa ka otse vaadata – kui lamp oli raamatule suunatud, pimestas see aeg-ajalt hämaras toas silma). Huvitav muide, et kaanepilt veebipoes (ja mujal veebis) väidab selle servaribal olevat ka autori nime ja teose pealkirja. Tegelikult ei ole need kaanel, vaid seljal. Kui raamat kätte võtta, võib tekkida hämmastus, kumbapidi seda üldse keeratagi: kumb on esi-, kumb on tagakaas? Tõeliselt imeline! (Muide, olen ikka juba enne seda raamatut mõelnud, et tänapäeval võiks Kunderi „Imeliku peegli“ välja anda pealkirjaga „Imeline peegel“ (see on ka sõna varasem tähendus), seda enam et kui Kunderi pealkirja alla vaadata, siis tekstis ongi kasutusel vaid sõna „imepeegel“.)

    Kui Jan Kausi universumipeegeldus on eepiliste mõõtmetega, siis Juhan Voolaiu teoses tunneb selgelt ära meie Eesti.

    Et see kaas nõnda me maailma peegeldab, on muidugi puhas füüsika. Kooliajast mäletan, olin üliüllatunud, kui sattusin kõige muu põneva hulgas lugema raamatuid „Huvitav füüsika“ ja „Huvitav matemaatika“ – õpikuis pehmelt öeldes väheatraktiivne oli seal korraga kaasakiskuv. Kas aga saab IP abil füüsikat seletada või seda lausa poeetilise füüsikaõpikuna kasutada? Poeetilist mängulusti on siin lademes. IP on barokne ja borgeslik. Lugeja takerdub pidevalt keelekeerdudele ja kultuurivihjetele, nautida saab vaimukaid leide (neid on siin palju), kuid tõsi, süžee hoogu need aeglustavad. Selles erineb Kausi raamat muinasjuttudest, mitte iga episoodi, vaid kohati suisa iga lause järel tuleb retardatsioon, takistus läbikulgemisel. Tihti tuleb peatuda ja puhatagi, nagu teeb kangelane, kui läheb läbi metsa, kus puud tavatsevad end „keerutada ja küürutada, kaarutada ja käärutada“ (IP, 75). Oma koha on leidnud arvukad allusioonid ütluste, laulusõnade ja pealkirjade klassikale nii meilt kui ka maailmast, alustades imedemaast / peeglitagusest maast ja lõpetades võluva soolestikuga. Natuke meenutab see paralleelsõnade ja -allusioonide kasutamine regivärssi või täpsemalt isegi edasi arendatud „Kalevipoja“ värssi: kui sõna on ära öeldud, siis korratakse mõtet veel teiste sõnadega, kord ka kolmandatega. Selle eeposliku edenemisega siiski harjub, siinkirjutajal tuli lugedes rütm kätte teises kolmandikus. Võib-olla oleks reel ja teel püsida kergem, kui oleks võimalik aeg-ajalt põigata tagasi teksti aluseks olnud etenduse juurde? Kui üks lugeja on soovinud Kausi raamatu kõrvale Kunderi originaali,5 siis mina tundsin, et kaante vahel võiks olla ka näidendi lavastuse hõbedaselt peegelduvat DVD. Küll aga on veebist leitav etenduse pildivalik (nagu muidugi Kunderi alustekstki).

    Raamatust leiab tänapäeva muinasjutu-ümbermängimistele nii tavalise tegelaste segu: nii esinevad Kausi mütoopias lisaks Kunderi jutust tuntud tegelastele näiteks viimase teiste lugude ahjualune ja sootuks mujalt pärit uinuv kaunitar.

    Omaette tegelasena ilmub jõuluvana, mis polegi nii imelik: mõlemad vaadeldavad raamatud ilmusid jõulude eel, mis muidugi ongi olnud ammusest ajast jutuvestmisaeg. Eriline roll on Kunderi kahe peaga kulli asemel raamatus koos kangelasega seiklema asuval muinasjutuarvuliku kolme peaga tuvil.

    Vaimukas vana ja uue segu

    Kui Kausi universumipeegeldus on eepiliste mõõtmetega, siis Juhan Voolaiu teoses tunneb selgelt ära meie Eesti. „Eesti tänapäevased muinasjutud“ (ETM) kõlavad ja kõnetavad praeguses maailmas hästi. Deemon sõidab musta autoga, nagu uuemas pärimuses tavaline. Enamik tänapäeva põiminguist endisajaga on nii huvitav kui ka usutav, kuigi vanade elementide sobitamine tänapäeva pole kindlasti olnud lihtne. Folkloorist on üle võetud vana ja tuleb ka uut: kahtlane tegelane kardab oma tegevuse digijälge jne. Vaimukas on endisaja rahapaja asemel tehaserahast eurode kuupmeeter või töölt koondatud kangelase lürbitava tähestikusupi sisse ilmuvad sõnad, misjärel saab ta sealt päästetud härjapõlvlase abiga naise. Veenev on ka „Kange kala ja ahne naine“, paralleel üldtuntud muinasjututüübile kuldkalakesest.

    Enamik ETMi pealkirjadest vastabki konstruktsioonile: keegi meie ilmast ja keegi/miski muinasjutumaailmast. Tegelasvalik on mitmekülgne ning ETM on tõesti rõhutatult tänapäevane, arhailisi elemente pole, pigem leiab vanapärast sõnastuses. Seejuures on autor nuputanud nii uusi tegelasnimetusi, nagu näiteks vaimukas „hämmasnukid“, aga välja mõelnud ka hoopis uusi muinasjutupäraseid lugusid. Mitmed tegelased on ka illustratsioonidel: autori vabavaragraafika töötlused kinnitavad oma peendetailidega, et ka muinasjutt on ikkagi peen värk (need joonistused oleksid võinud olla pisut veel suuremad). Eri lugudes korduvad läbikirjutatud motiivid toovad toredat koomikat, näiteks Soome tark oma väljakujunenud tasumääradega. Mõlemas vaadeldavas teoses ongi olulisel kohal huumor, olgu subtiilne või robustsem. Kui muinasjutt oli vanasti puha põnevusvärk, siis neis raamatutes on lisaks põnevusele küllaga koomikat – nii nagu tänapäeval tavaline ja nagu seda ajast aega ongi ikka rõhutanud ka jutuvestjad.

    Muinasjuttudele on ikka tunnuslik olnud, et kuulajal/lugejal on hõlpus end tegelasega samastada. Sellele aitavad Voolaiu raamatu puhul kaasa oskuslikult üle Eesti paigutatud lood. Nii meenutavad ETMi muinasjutud kohaga seotuse tõttu pisut ka F. R. Kreutzwaldi raamatu „paiklikke ennemuistseid jutte“ ehk folkloori mõistes muistendeid. Tõsi, kuigi linnavalik on suhtarvuga põhjendatud, nagu nentis autor raamatu esitlusel, võinuks ehk Tallinna (4 lugu), Tartu (3), Pärnu (2) ning Viljandi, Rakvere, Võru ja Kuressaare (kõik 1) kõrval siiski midagi juhtuda ka loos või kahes Narvas, näiteks tulla sealt mõni Loll-Ivan või – nimede puhul samamoodi statistikalembust arvestades – Loll-Lucas?

    Muinasjutte tasub ikka ümber kirjutada, kas või kergendustunde pärast, mille toob õnnelik lõpp. Muinasjutt armastab õnnelikku lõppu, olgu või koomilist: „kui nad ära pole surnud, elavad siiamaani Annelinnas“ (ETM, lk 70). Selle poolest sobivad Kausi muinasjutuliste sugemetega eepiline rännak ning Voolaiu muistendlikud muinasjutud hästi me raskevõitu kaasaega. Füüsikalist maailma juhtivate võrrandite kõrval pole vähetähtis ka see, et kummaski raamatus sisaldub üks oluline valem. ETMi loos „Müügiesindaja ning geniaalne valem“ ilmub kangelasele unes geniaalne tehe, mis viskab „inimkonna arengukõvera järsult üles“ (ETM, lk 159). Ka „Muinasloo füüsikas“ lõpuleheküljed esitavad ühe äärmiselt tähtsa valemi (IP, lk 220), igati pasliku tehte õnne leidnud muinasjutukangelasele.

    1 Loetud ja kirjutatud. Jan Kaus ja Juhan Voolaid. Küsitleb Maarja Vaino. – Vikerraadio 6. I 2024. https://vikerraadio.err.ee/1609204052/loetud-ja-kirjutatud

    2 Ainult üks kergmärkus: muinasjuttudele on tunnuslik, et kangelane ei imesta rääkivate loomade üle, „Imelikus peeglis“ juurdleb aga kangelane: „Kuidas sa kujutad ette üht põtra rääkimas? Tuvi veel“ (lk 51).

    3 Kirjanduslik teisipäev. Juhan Voolaid, „Eesti tänapäevased muinasjutud“. Tartu Kirjanduse Maja, 9. I 2024. Otseülekande salvestis https://www.youtube.com/watch?v=QtY68drFu4k

    4 Imemuinasjutud. Eesti muinasjutud I : 2. Sarjas „Monumenta Estoniae antiquae“ (V). Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2014, lk 647.

    5 Andres Herkel, Jan Kausi hull tuba koristaja konku ja liftišahti vahel. – Postimees 9. XII 2023.

  • Kui oleks siis osanud ette näha …

    ÄLI-ANN KLOOREN

    Kontsert „80 aastat Tallinna märtsipommitamisest“ 9. III Kaarli kirikus. Arete Kerge (sopran), Mati Turi (tenor), Taavi Tampuu (bariton), Olga Oprõško (orel), Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koor, rahvusooperi Estonia poiste- ja noormeestekoor (dirigent Hirvo Surva), Tartu Ülikooli akadeemiline naiskoor, kammerkoor Collegium Musicale, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkester ja sinfonietta, dirigent Toomas Kapten. Kavas Benjamin Britteni „War Requiem“ ehk „Sõjareekviem“ op. 66.

    Oli 6. detsember 2013. Sel päeval kanti Estonia kontserdisaalis briti dirigendi Jan Latham-Koenigi juhatusel ette Benjamin Britteni „Sõjareekviem“, millega tähistati helilooja 100. sünniaastapäeva. Teose esitasid ERSO, segakoor Latvija ja rahvusooperi Estonia poistekoor, solistid Svetlana Kasjan Venemaalt, Paul Nilon ja Gavin Carr Ühendkuningriigist. See kontsert on mu mällu sööbinud kui üks suuremaid muusikaelamusi. Põhjusi oli palju, alates suurepärasest muusikast ja lõpetades fantastilise esitusega.

    Raputas aga ka teose tekst, kus ladina­keelse surnute missa sõnad põimuvad inglise sõjaväelase ja poeedi Wilfred Oweni luulega. Owen kirjutab sõja julmusest, mõttetusest ja kannatustest, eriti traagiliseks teeb need tekstid aga teadmine, et luuletaja hukkus Esimeses maailmasõjas vaid 25aastasena nädal enne vaherahu sõlmimist. Mäletan, millised olid seda teksti lugedes minu mõtted: kui õnnelikud me oleme, et meil ei ole sõda, et vähemalt eurooplased on ajaloo vigadest õppinud ja rahu siin mandril on põlvkondadeks iseenesestmõistetav. Tookordsest esitusest kirjutas Sirbi veergudel ülivõrdes ka Aare Tool, avaldades lootust, et teost esitatakse enne tähtpäeva „Benjamin Britten 110“.1 Kui oleks siis osanud ette näha, millises olukorras tuleb kuulata järgmist ettekannet …

    On 9. märts 2024. Sel päeval möödus Tallinna pommitamisest 80 aastat. Kaarli kiriku ees lookleb pikk ja mitmeharuline järjekord inimestest, kes soovivad pääseda kuulama Britteni „Sõja­reekviemi“. Järjekorras seista on mõtet vaid neil, kel pilet taskus. Kiriku eesruumis on suur silt, mis annab teada, et kontsert on välja müüdud ja kohapeal pileteid osta ei saa. Seekord kantakse teos ette Toomas Kapteni juhatusel, esitajad on EMTA sümfooniaorkester, sinfonietta ja koor, Tartu Ülikooli akadeemiline naiskoor, kammerkoor Collegium Musicale, rahvusooperi Estonia poistekoor ja noormeestekoor, solistid Arete Kerge, Mati Turi ja Taavi Tampuu, orelil Olga Oprõško. Esitus ei jää eelmisele sugugi alla, aga kui teistsugune on seekordne kuulamiskogemus! Hinges on äng, viha ja masendus, mõistus tõrgub uskumast, et alanud on sõja kolmas aasta, iga päev sureb mõttetult sadu inimesi. Ja kõige raskem on leppida teadmisega, et meie läheduses on kümneid miljoneid inimesi, kes pole ajaloost midagi õppinud ja kiidavad sõjaõuduse heaks. Et on inimesi, kellele ei lähe korda teiste kannatused, hukkunud – olgu need omad või võõrad –, hävitatud kodud; miljardeid ei kulutata aga millegi loomiseks, vaid hävitamiseks. Kuigi Britten on oma „Sõjareekviemi“ kohta öelnud, et see ei ole mõeldud lohutuseks elavatele, vaid hüvituseks surnutele, siis tundsin ma kümne aasta tagusel kuulamisel ometigi teatud lohutust, nüüd vaid jõuetust.

    Kõige selle taustal on veel meie oma mineviku traagilised sündmused. Raske oleks olnud leida märtsipommitamise mälestuskontserdi jaoks sobivamat teost kui Britteni „Sõjareekviem“. On ju selle suurvormi loomise põhjus Coventry pommitamine 1940. aastal: XIV sajandist pärit püha Miikaeli katedraal hävis peaaegu täielikult, püsti jäi vaid karkass. Vana kiriku taastamise asemel ehitati selle varemete kõrvale uus ja kiriku sissepühitsemiseks 1962. aastal telliti Brittenilt helitöö. Nii valmis üks XX sajandi suurematest vokaalsümfoonilistest teostest, mille läbiv mõte on hoiatada järgmisi põlvkondi mõttetu verevalamise eest. „Sõjareekviem“ oli mõeldud ka sõjas suuri kaotusi kandnud suurriikide lepituseks ja esiettekandel pidid solistidena üles astuma nende riikide esindajad: briti tenor Peter Pears, saksa bariton Dietrich Fischer-Dieskau ja vene sopran Galina Višnevskaja. Lepitus jäi aga tulemata ning ei ole vist üllatus, et alt vedas Nõukogude Liit, kus ei antud Višnevskajale välismaale sõiduks luba, ning vene sopran asendati viimasel hetkel iiri lauljanna Heather Harperiga.

    „Sõjareekviemi“ muusikaline materjal on väga mitmekesine, ometigi leidub siin ka korduvaid ja siduvaid elemente. Üks selliseid on tritoonintervall, mis on juba keskajast tuntud kui diabolus in musica ehk kurat muusikas. Eriti kurjakuulutavalt ja häirivalt kõlab see teose lõpus, jäädes lahenduseta, mis näitab Peter Pearsi sõnul, et „see ei ole lõpp, me ei ole veel pääsenud, me peame sellele ikka mõtlema, me ei tohi vajuda rahumeelsetesse unistustesse“2. On ka kõlasid, mis tõusevad kogu teose vältel esile: torukellad ning vask- ja puupuhkpillide sõjafanfaarid.

    Britten kirjutas oma teose hiigelkoosseisule, mis liigendub kolmeks tasandiks. Tenori- ja baritonisolist laulavad kammerorkestri saatel Oweni tekste, kujutades sõjaohvreid. Sakraaltekste esitavad sopranisolist ja segakoor sümfooniaorkestriga ning poistekoor oreli saatel: esimene kooslus annab edasi rahva leina ja kurbust, teine on aga süütute laste hääl. Selline liigendumine vajab piisavalt avarat ruumi, mida Kaarli kirik ka pakub: laval olid orkestrid ja osa segakoorist, teine osa segakoorist oli paigutatud külgpinkidele ning teose algul ja lõpul ka vahekäiku. Meessolistid olid orkestri ees, sopran esitas oma partii kantslist, poistekoor seisis rõdul oreli juures. Üldiselt töötas selline asetus hästi ning lõi rikkaliku ja ruumilise kõlamaailma. Soprani paigutamine n-ö kõrgematesse sfääridesse rõhutas selle partii ebamaisust, poistekoori oma kõrguses ja kauguses kõlas kui – kasutades klišeed – inglikoor.

    Kui millegi üle nuriseda, siis ei olnud koori paigutus kõikide kuulajate jaoks ühtmoodi hea. Kuigi arvasin jõudvat kontserdile suhteliselt vara, selgus, et kirik oli minu saabumise ajaks rahvast täis ning istekohta valida peaaegu võimatu. Seetõttu rõõmustasin algul väga ühe äärmise ja suhteliselt ees asuva koha üle, aga teose avataktide kõlades sain aru, et terviku nautimiseks ei olnud see just parim variant. Kuna segakoori lauljad seisid minust vaid mõnekümne sentimeetri kaugusel, siis kuulsin peamiselt tütarlaste laulu enda kõrval ning see­järel väikese ajanihkega ja nagu taustana ka ülejäänud koori. Rõõm oli suur, kui lauljad liikusid pärast avanumbrit vahekäigust eespool asuvatele külgpinkidele, ja sama suur oli pettumus, kui nad tulid lõppnumbriks taas vahekäiku.

    Siiski ei varjutanud see väike mööda­laskmine kogu õnnestunud ettevõtmist. Toomas Kaptenile ülisuur tänu, et ta sellise erakordse ja tähendusliku projekti ette võttis ning et see niivõrd heal tasemel teostus, kindlasti oli selles suur roll ka kõikide kooride dirigentidel. Seda teost kantakse keerukuse tõttu mõnikord ette ka kahe dirigendiga (näiteks esiettekandel), aga Kapten sai orkestritega kenasti üksi hakkama – siiski olid tal kooride juhatamiseks laval ja selle kõrval abilised. Õhtu suurima üllatuse valmistasid EMTA orkestrid – äärmiselt küps ja delikaatne mäng ning kooridega oldi heas dünaamilises tasakaalus. Eriti tahan kiita puupuhkpillide mängijaid, kelle soolod tõusid esile erakordse puhtuse ja nõtkusega. Ka koorid olid teinud suurepärast tööd. Siingi tuleb esile tõsta dünaamilist paindlikkust – vajab ju see teos skaalat sosistavatest piano pianissimo’test forte fortissimo’teni. Eriti liigutav oli aga poistekoori esitus: ilus kõla, puhas intoneerimine ja emotsionaalne esituslaad võitsid mu südame täielikult.

    „Sõjareekviemi“ kaunimatest numbritest saaks pika nimekirja, kuid üks on üle teiste: „Lacrimosa“, kus segakoori üsna süngel taustal laulab sopran kummaliselt katkendlikku ja justkui murduvatest motiividest koosnevat partiid. Arete Kerge esituses kõlas see osa lausa vapustavalt. Naudin alati tema imekaunist, natuke tumedapoolset sopranit, kuid sel korral oli veelgi olulisem emotsionaalne tõlgendus, mis liigutas pisarateni.

    Taavi Tampuu ja Mati Turi ülesanne ei olnud sugugi kergete killast, sest nende osaks oli laulda Oweni tähendusrikkaid detaile täis sõnarohket teksti. Kummalisel kombel ei ole inglise keel seda emakeelena mitterääkivatele lauljatele sugugi mugav. Ka Tampuul ja Turil lipsas sisse eestipärasemaid lõike, aga see oli vaid väike iluviga. Usun, et isegi teksti jälgimata oleks aru saanud, kas parajasti valitses tekstis kurbus, viha, iroonia või pettumus – see kõik oli nii nüansirikkalt kuulajateni toodud. Eriti muljetavaldavad olid duetid „So Abram rose“ ja „Let us sleep now …“, kus Tampuu ja Turi hääletämber sulasid justkui ühte. Ja siis need Mati Turi kõrged pianissimo’s noodid …

    1 Aare Tool, Britteni „Sõjareekviem“ – suurteos igas mõttes. – Sirp 19. XII 2013.

    2 An Act of Reparation: the story behind Britten’s War Requiem. – English National Opera. https://www.eno.org/discover-opera/an-act-of-reparation-the-story-behind-brittens-war-requiem/

  • Võib olla undki näha

    TÕNIS KAHU

    Näitus „Uneversum. Rütmid ja ruumid“, kuraator Sandra Nuut. Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis kuni 7. IV 2024.

    Kindel see, et uneteemaline näitus „Uneversum“ tarbekunsti- ja disainimuuseumis laseb lendu rohkem küsimusi kui maandab vastuseid. Võib-olla kuidagi teisiti polegi ehk praegu võimalik – uni küllap ongi ühiskonna mure- ja murdekoht, aga keel, milles sellest rääkida, on väga mitmesugune.

    Ühe võimalusena jääb kõigepealt silma näituse teatud osa tugev poliitilis-poleemiline alge, mille käivitab ohutunne ja kaitsepositsioon. See on selline idee unest, mis kutsub meid tegelikult ärkvele ja tähelepanule – me oleme uinunud une võimaluste osas ega märka hiilivat survet, mis meie voodit piirab.

    Disainer Helga Schmid räägib selle siin oma „Ukroonia manifestis“ ehk kõige selgemini lahti. Tema keskne idee järgi on meist saanud kellade ja kalendrite vangid ning ta kutsub üles ajaga eksperimenteerima, selle kulgemises omaenese õige rütmi üles leidma. Suuresti on see omamoodi üleskutse revanšile. Kunagi renessansi aegu suutis inimene ennast looduse suhtes kehtestada ja seal peituva kaose taltsutada (muuhulgas, jah, ka kellade abiga). Nüüd aga süsteem meilt enam midagi ei küsigi ja kasutab õigust meie privaatsemaid hoovusi juhtida. Une saatus moodsas maailmas on selle tagajärg. Küllap tohime suuremat liialdamata öelda, et hetked pärast äratuskella helinat on ühed kõige kurvemad ja piinavamad inimese elus.

    Küsimuste suunamine moodsale kapitalismile on põhjendatud ja vaieldamatu, aga seda hinnangut tuleks samas ka pisut täpsustada. Esimesed frontaalsed rünnakud unele korraldas ilmselt linnadesse saabunud tootmismüra, mis takistas magamist ka neil, kes otseselt vabrikusse tööle ei pidanud minema. Reaktsioon neile muutustele oli linn tsoonideks jagada ja hoolitseda selle eest, et lärmakas tootmine asuks eemal traditsiooniliselt vaikusele kuulunud aladest nagu kirikud või haiglad.

    Disainer Helga Schmidi töö „Tsirkadiaanuni“. Schmid osutab, et peaksime kuulama eelkõige oma keharütme.

    Hoopis teist tüüpi probleemid tekkisid kapitalistlikust töörežiimist enesest – ühelt poolt ei tohtinud masinad seisma jääda, kuid teisalt ei saanud kasumit tulla ka siis, kui tööjõud sugugi puhkust ei saa. Niisiis ei tohiks me öelda, et uni ja kapitalistlik süsteem oleksid olemuslikult teineteise suhtes vaenulikud. Siin on mingid kokkulepped ammuilma olemas. Küll aga oleks õiglane tunnistada asjaolu, et uni on kujunenud kapitalistliku elurežiimi osaks ja mitte sellest väljaspool seisvaks eikellegimaaks. Ja see puudutab nii tootmist kui ka tarbimist.

    Guy Debordi idee vaatemänguühiskonnast räägib meile, et mis tahes mõnusid kapitalism ka meelelahutusena välja ei pakuks, on selle varjus ikkagi tajutav teatav nukker ringlus – tarbimine tagab töövõime ja töö omakorda vahendid tarbimiseks. Uni on lihtsalt selle masinliku skeemi üks elemente. Kui kunstikriitik Jonathan Crary sõnu usaldada, siis oli taoline skeem suuresti inimese enese valitud vägivald, mis kaotas selged eraldusjooned päeva ja öö või puhkuse ja töö vahelt. Me oleme niisiis magades kogu aeg võlgu. Meie uni nagu polegi meie oma, vaid on juba ära lubatud nendele hetkedele, mil me oleme ärkvel ja produktiivsed. Aga siin on veel üks asjaolu, ehkki näitus sellest otsesõnu teab mis palju ei räägi, Ja nimelt – unega käivad kaasas unenäod ning paljus just sealt on tarbimisühiskond saanud oma materjali, kõiksugused unistused ja fantaasiad.

    Crary alustab sellest, et uni oli veel viimane, mis n-ö rinnet hoidis, mis veel natukenegi meile kuulus. Ent samas ei saanudki see kuigi kaua kesta ja nõnda on näituse poleemilises pooles mingi annus jõuetust ja omajagu äratundmist, et oleme nurka surutud ja surnud ringi aheldatud. Lihtsalt kapitalism on liiga paindlik, tunneb kõrvalisi teid ja temast on raske mööda pääseda. Tema kriis saabuks siis, kui ta ei suudaks vastata nõudmistele, aga sellest, et ta suudab, on märke ka näituseruumides.

    Näiteks leiame siit eksperimentaalset disaini, mis proovib seda, milleks kapitalism justkui kogu aeg valmis on olnud – personaalset lähenemist, lahendusi parema une jaoks „just teile“. Jah, see oli minevikus ja on kohati veel praegugi avangardne, aga see piir kaubandusega on siin õhkõrn. Või siis hoopis kuulame seda näitust korra – meile mängib sulnis ambient-muusika, pehme, justnagu hingamist tabada püüdva rütmiga. On see kunst? Ilmselt on, kellegi jaoks isegi uus ja eksperimentaalne. Aga äkki on see hoopis new age või mõni muu moodne eneseavastushüpnoos?

    Tehnoloogia roll kogu unemaailma projitseerimisel on iseküsimus. Helga Schmid ütleb oma „Ukroonia manifestis“, et tehnoloogia pole ei probleem ega selle lahendus ja sellega tuleb nõustuda. Kuid huvitav on siiski see, et uni on vägagi kokkusobiv teatud ettekujutustega tehnoloogiast. Jutt on sellistest masinatest, mis töötavad vaikselt, olmega justnagu kokku sulades. Kindlasti on jutt psühhedeelilise kultuuri esteetikast, mis on kandunud üsna sujuvalt 60. aastate teisest poolest internetiajastusse, lubades soovijail liikuda omas rütmis ja mitte alluda sellele, mida maailm nõuab. Ja kui natuke isiklikke noote sisse tuua, siis tuleks siia loetelusse liita ka meditsiin. Sest näiteks üks Tallinna unekeskus, mida aastate eest külastasin, pakkus mulle minu vaeguste vastu just kõrgtehnoloogilisi lahendusi.

    Ma ei taha öelda muud kui lihtsalt väita, et une vaatlemine probleemse ja hooldust vajava teemana on olnud esil piisavalt kaua, et mingeid ideoloogilisi vastasseise olematuks poleerida. Ning nii oligi loogiline, et näituse kohatine protestiv poliitiline nõudlikkus sobis tegelikult suurepäraselt kokku lubadustega anda magamisele moodsa disaini kaudu uusi ja paremaid väljavaateid tulevikuks. See oli teostunud lepitusaktsioon – küsimus, millele pole võimalik vastu vaielda, saab lahenduse, mis on juba programmeeritud ja vormistatud.

    N-ö elevandiks toas oli aga ühe olulise mõõtkava puudumine näituselt. Ja see puudutas nimelt asjaolu, et tihti on hoopis unetust, ärkvelolekut üldisemalt mõistetud kui vastuhakku. Uni tähendaks tolles skeemis hoopis surma eelaimust, kus varjust ilmuvad välja luupainajad ja koletised. Ehk nagu laulis Metallica oma loos „Enter Sandman“: sleep with one eye open / gripping your pillow tight. Näitusel riivas seda teemat Martina Gofmani joonistus „Magajatel kükitavad hirmud“.

    Teisalt on ärkvelolek oma liialdatud vormides ise omamoodi perversne ja fantasmagooriline, omamoodi värdjalikult kreatiivne. Muusikakriitik Jonathan Selzer on seda kramplikku tajuseisundit kirjeldanud alertsuse mõiste kaudu, nähes siin vastandit psühhedeelia järgse väljendusviisi loiule inertsusele. Näitusel esitles Norman Orro „Orgaaniline müramasin“ just midagi sellist. Tema lähtekoht oli unetuse baasil sündinud nn pareidoolia – tajupsühholoogiline kalduvus seostada juhuslikke signaale mingiks hoomatavaks ja loetavaks tervikuks. Need kõlama pandud pettekujutlused jäid painama ja mul oli selle üle hea meel.

    Mõistagi pakkus „Uneversum“ ka mõndagi sellist, mis esitas küsimusi sellegi kohta, mis uni tegelikult üldse on. Kärt Ojavee näiteks uuris hüpnagoogilisi inspiratsioonihetki ja pakkus välja mõned tuntud meloodiad, mis sellisel moel sündinud on. Uneseisund on siis justkui midagi panteistliku algtõuke taolist, millest loovus oma võrseid ajama hakkab. See on natuke liiga ilus, et tõsi olla, kuid teoreetilise deklareeringuna võib seda isegi arvesse võtta.

    Tõnis Jürgensi videoessee oli radikaalsem ja trotslikum, ehk kergelt poststrukturalistliku mustriga. Tema idee oli vaadelda und kui midagi olemuslikult vahepealset ja ebamäärast. Midagi sellist, mis ise mingit kindlat identiteeti omamata seob ometi päevi teineteise külge järgnema. Sellest omakorda johtub Jürgensi jaoks teatav haavatavus, mis unega kaasneb.

    Magaval inimesel pole kaitset mis tahes rünnaku eest või isegi pilgu eest, mis teda vaatleb ja analüüsib. Ja kui ka Jürgens seda otse ei ütle, siis ometi on tema teoses varjul ka tõrksus une tähendusvälja määratlemise vastu läbi süütuse, loomulikkuse ja isegi lapselikkuse kategooriate. Sest neil hetkedel me lihtsalt ei tea kuigi palju.

  • Ristimisretk Obi ugri maale

    ART LEETE

    Hantide ja manside maailma mõistmise viis ei huvitanud Vene võime kuni XVIII sajandi alguseni. Siis korraldati suur ristimiskampaania, mille tulemusena tehti suurem osa Obi ugrilastest kristlasteks. Samal ajal tõi see vägivaldne aktsioon kaasa ka ulatuslikud rahutused, milliseid polnud Lääne-Siberis ammu olnud ega tulnud ka enam tükk aega.

    Õigeusu kirik Lääne-Siberis pärast vallutust

    Õnnega pooleks olid venelased Lääne-Siberi XVI sajandi lõpuks vallutanud. Kohe hakkasid ka vene kolonistid Siberisse voogama ning Obi ugrilaste maale rajati hulk kirikuid. Siberis asuvaid õigeusu kirikuid rahastati riigieelarvest, seega ei pööranud keegi põliselanike ristimisele erilist tähelepanu. Raha tuli niigi ja see ei sõltunud koguduseliikmete arvust, mis võis olla ka ümmargune null. Põhiline oli kanoonilise territooriumi hõlvamine. Hantidel ja mansidel ei olnud tükk aega aimugi, mis see ristiusk üldse on. Pealikud võtsid toredad metallist kirikunõud endale, kirikuristide pihta lasti XVII sajandil vibuga märki. Papid ei pannud seda ka pahaks. Venelased ise röövisid kirikuid niikuinii rohkem, võttes pappidelt ära nii toidutagavara kui ka raha.

    Kirikuid oli tollal lihtne Siberisse ehitada, ent vaimulikke ei leitud niisama kergesti. Et vallandamist polnud karta, ei suvatsenud sinna saadetud preestrid tihtipeale midagi teha. Vahel võis igavus ka liiga suureks minna. Näiteks palus Koda kiriku iguumen Evstrati end 1607. aastal Berjozovosse üle viia koguduseliikmete puudumise tõttu ning kuna Berjozovos olevat olnud vaimses plaanis palju lõbusam elu. Vahel keeldusid vaimulikud (sealhulgas piiskop) ka jumalateenistustest ning elasid nagu süda lustis. XVII sajandil rajati Lääne-Siberisse mitu õigeusu kloostrit, kus tükk aega ei olnud ühtegi munka ega nunna.

    Et õigeusustamine läks Lääne-Siberis vaevaliselt, näitab ilmekalt patriarh Filareti ja Siberi peapiiskopi Küprianuse kirjavahetus 1620. aastatest. Ilmneb, et Siberi linnades elasid ristitud venelased ja põliselanikud mittekristlikku elu, näiteks ei kandnud keegi kaelas risti ega järginud paaste. Patriarhile tegi enim tuska aga Siberi „tülgastavalt sugukõlvatu“ elukorraldus, seda nii ilmalike seas, kirikutes kui ka kloostrites. Etteheidete loetelu on parajalt pikk ja põhjalik. Kui kokkuvõtlikult ja viisakalt väljenduda, siis toimus Siberi uusasunike seas laiaulatuslik ühiskondlik eksperiment, mille käigus tühistati kõik eksogaamia reeglid, viimane kui üks. See on maailma ajaloos unikaalne juhtum. Tegu ei olnud ainuüksi kooselulise vabadusega, abieluvõrdsus oli Siberis täielik – vaimulikud laulatasid kõiki, kes seda vähegi soovisid.

    Emderi linnus XV-XVI sajandist, nimetatud ka Handi Troojaks. Kangelaslauludes kirjeldatud linnuse jäänused leidsid arheoloogid 1993. aastal. Joonis: V. Nikišin, rekonstruktsioon: A. Zõkov

    Veelgi hullemaks läheb asi patriarhi ja peapiiskopi jaoks siis, kui jõutakse kloostrielanike moraalse palge lahkamiseni. Kloostrid olid pärast rajamist palju aastaid tühjalt seisnud ning kuulutati viimases hädas segakloostriteks. See võimaldas leida huvilisi, kes olid valmis mungaks või nunnaks hakkama. Tagajärjed ei vastanud paraku ka kõige vabameelsematele kristliku moraali reeglitele. Patriarhi arusaamise järgi valitses kloostrites „täielik liiderlikkus“. Ühte heideti omavahel, aga ka ilmalikega. Paljud nunnad ja mungad olid isegi oma rüüd kuhugi ära kaotanud ning neid oli ilmalikest võimatu eristada. Pealegi ei viitsinud keegi kloostris ööbida, kogu aeg veedeti armukeste seltsis. Kloostriasukate seas vohasid joomarlus, hasartmängud, kaklused ja tuli ette tapmisi.

    Äsja ametisse asunud Küprianus hakkas 1621. aastal Siberi ametnikele ja preestritele, aga ka nunnadele ja munkadele moraalsete möödalaskmiste eest etteheiteid tegema. Nood väitsid seepeale, et neil on tsaari graamota, mis lubab kokku elada kellega vähegi soovivad, veeta vaba aega vabalt valitud viisil ning juua maha tsaari enda poolt kirikute ehitamiseks eraldatud raha. Kui patriarh Filaret seda juttu kuulis, käskis ta Tobolski seltskonnal see graamota ette näidata, mis lubab neil elada vaba suguelu ning kasutada tsaari sihtotstarbelist toetust oma parema äranägemise järgi. Tobolski omad lihtsalt ignoreerisid patriarhi ja peapiiskopi manitsusi ja küsimusi ning jätkasid heas usus ja vanas vaimus. Midagi ei olnud muutunud aastakümneid hiljemgi. 1653. aastal kaebas uus Siberi peapiiskop Siimeon tsaarile, et vaimulikud joovad, liiderdavad ja peavad jumalateenistusi mitte apostlite ja pühakute pärimuse reeglite järgi, vaid nagu jumal juhatab.

    Samal ajal ei seadnud ka piiskopid jumalikku juhatust esikohale. 1630. aastatel toodi piiskopi residentsi Tobolski Kõigehalastaja kirikusse ikoonide alla, välja kiriku seina äärde ja ümberkaudsetele haudadele müügiletid ning kaubeldi liha ja kalaga. 1650. aastal aga kägistas Tobolski piiskop kaks inimest surnuks.

    Minu lühendatult ja mahendatult esitatud näited pole Pjotr Butsinski väitel midagi erakordset. Tegu on tüüpiliste juhtumitega, mis esinevad tollastes dokumentides pidevalt.1 Seda vähestki vaadates on ilmne, et terve rida põhjusi ei lasknud õigeusul põlisrahvaste seas XVII sajandil populaarseks saada.

    Üleminek isemajandamisele

    Kirjeldatud viisil toiminud Siberi kirik läks tsaarile kalliks maksma. Kulusid oli igasuguseid, tulu aga mitte mingisugust. Siberi kristliku kogukonna moraalne allakäik seostus muude põhjuste seas ka finantsilise pingutuse vajaduse puudumisega. Raha voolas niikuinii, teha võis kõike, mida hing ihkas.

    Peeter I otsustas stimuleerida Siberi vaimuelu riigieelarve kulude kärpimisega Uurali-taguste õigeusu kirikute arvelt. Sealsed vaimulikud pidid nüüd ise hakkama saama, aga kirikumaksu kogumiseks oli vaja välja võluda midagi enam-vähem usutavalt mõjuvate koguduste laadset. Kümnise kogumise võimaluse tekkimiseks korraldati XVIII sajandi alguses ristimiskampaania.

    Esimeseks eelduseks selle protsessi käivitamisel oli õigusliku raamistiku kujundamine. Peeter I andis 1714. aastal välja ukaasi „Kumiiride ja kumiiridele ohverdamise paikade hävitamisest vogulite, ostjakite, tatarlaste ja jakuutide seas ja nende rahvaste ristimisest kristlikku usku“, millest sai juhis Siberi metropoliidile. Tollane Siberi kubermang oli territooriumilt ilmselt suurim kohalik omavalitsus kogu maailma ajaloos. Tobolski linnas resideerunud kuberner kamandas kogu Siberis ja sealne metropoliit valitses Uurali-taguse maailma kristliku vaimuelu korraldamise üle. Seega polnud tsaari käsu täitmine just kõige lihtsam ülesanne.

    Teisalt olenes ristimise edukuse määr inimressursist. Kui vaadata varasemat õigeusu kaadri seisukorda, siis paistnuks Peeter I käsu täitmine utoopiline. Aga 1702. aastal määrati Tobolski metropoliidiks Filofei Leštšinski, kes oli parasjagu ettevõtlik ja adekvaatne ristimiskampaania korraldaja. Ametliku kokkuvõtte järgi ristis ta kokku 40 000 põliselanikku ja rajas 37 kirikut. Leštšinski suri 1727. aastal, metropoliidi ametist oli ta taandunud 1720. aastal. Pärast Leštšinski ametiaega ei ristitud 25 aasta jooksul peaaegu ühtegi põliselanikku. Leštšinski pärand on vastuoluline, aga omas elemendis oli ta tugev.

    Selle eest, et Lääne-Siberi ristimiskampaaniast nii palju teada on, võlgneme tänu Grigori Novitskile. Novitski oli kasakapäritolu Ukraina haritlane, kes saadeti Põhjasõjas Rootsi poolele üle läinud hetman Ivan Mazepa liitlasena riigivastase tegevuse eest Siberisse ning osales Leštšinski misjoniretkedel hantide ja manside juurde aastatel 1712–1715.

    Novitski kirjutas 1715. aastal ristimisretkedest ülevaate, mis trükiti saksakeelse raamatuna 1721. aastal, aga vene keeles alles 18842. See on esimene mahukas ülevaade Obi ugrilaste elust ja ristimiskampaania käigust.

    Niisiis olid vene õigeusu kiriku isemajandamise vajadus ja tsaari käsk käivitanud Siberis ristimiskampaania, mis oli kõige intensiivsem hantide ja manside seas. Leštšinski sõitis läbi suurema osa Obi ugrilaste aladest, ristis rahvast nagu jõudis, purustas loodususuliste pühapaiku ja põletas põlisrahva jumalakujusid, mis seni olid avalikult igal pool seisnud. Leštšinski tegevuse tulemusena loetakse handid ja mansid XVIII sajandi algusest üldiselt ristituks. Kui see ei toonudki kaasa põliselanike hingelist pöördumist (oma jumalakujud viidi metsa peitu), siis õigeusu koguduste formaalne, ent plahvatuslik kasv tegi kindlasti head kiriku rahakotile.

    Põliselanike reaktsioonid

    Kui vaadata eespool esitatud kirjeldusi pappide, nunnade ja munkade elustiilist, on selge, mida pidid Obi ugrilased ristiusust arvama. Kristlased olid jõudnud usule pikka aega antireklaami teha. Arvestada tuleb sellega, et ka kohalikud ametnikud käitusid samamoodi, ladudes lisaks veel kontrollimatult koormisi põliselanikkonna õlule. Seega ei olnud hantidel ega mansidel Vene võimu laienemisest piirkonnas midagi head oodata. Mõistetavalt ei tekitanud ristimiskampaania Obi ugrilastes mingit entusiasmi.

    Kuigi Novitski kirjeldab ka paljusid fiktiivseid episoode, kus handid ja mansid võimaluse avanedes ülevoolavas joovastuses ristimisele ruttasid, ei läinud Leštšinski kampaania nii libedalt. Metropoliidile ei tulnud see täieliku üllatusena. Tõestuseks asjaolu, et ta oli oma üritusse kaasanud ka kasakate sõja­salga, et jumala­sõnale praktilist sisendusjõudu lisada. See ettenägelik samm päästis ristijad nii mõnigi kord halvimast.

    Ristimiskampaania kutsus esile uue hantide ja manside vastuhakulaine. Pool sajandit oli Lääne-Siberis valitsenud rahu, põliselanikud ei korraldanud ega planeerinud ühtegi ülestõusu. Korraga hakkas Handi-Mansimaa jälle rahutustest podisema. Ilmnes, et põliselanike arusaamatus selle sammu positiivsest mõjust oli üleüldine.

    Mõnel pool püüdsid põliselanikud vaidlemise ja ähvardustega ristimist ja oma jumalakujude hävitamist ära hoida. See polnud küll tõhus viis ristimise pidurdamiseks, ent peegeldab eri osapoolte arusaamist olukorrast. Kui kristlastele näitas hävitustöö loodususu pühapaikades valguse võitu pimeduse üle, siis animistlikust vaatepunktist on jumalaid palju ja kristlaste oma tõttu ei tuleks teistele kitsendusi teha.

    Mõnikord pakkusid põliselanikud välja ka teoloogilisi ja rituaalseid skeeme, vältimaks misjonäride liigset sekkumist. Näiteks Konda jõe äärsed mansid tegid ettepaneku, et ristitaks ainult kohalik jumalakuju, kelle kaudu saaksid kristliku ristimise osaliseks ainult mehed, kes siis omakorda ristiks kõik naised ja lapsed. Ristijate arust oli säärane pakkumine paganliku ignorantsuse naeruväärne ilming. Ent oma keerukuses näitab see skeem põliselanike vaimset paindlikkust ning viisi, kuidas kavatseti kristlik jumal oma animistlikku maailmapilti sulandada.

    Põliselanike otsesem vastupanu ristimisele läks vahel ka kaugemale vaidlemisest ja ähvardamisest. Esines relvastatud kokkupõrkeid, millest vihaseim toimus Obi jõe alamjooksul Obdorski juures, kus kohalik handi pealik oli kogunud kokku hantide ja neenetsite sõjaväe ning ajas ristijad minema. Võitlus võis jätkuda ka pärast kampaania lõppu. Ljapini mansid olid lasknud end 1714. aastal ristida, mille peale Obdorski handi vürst nende vastu kohe karistusretke korraldas. Ljapini manside juurde korraldasid neenetsid sõjaretke ka 1722. aastal, tappes just ristitud mansisid ning teotades nende surnukehi. Tapetute surnukehade rüvetamine oli loodususundi seisukohalt vajalik, et takistada vaenlase hinge ümbersündi. Ljapini mansi pealiku külas Lopõng uš’is (praegune Lombovož) põletasid neenetsid kiriku maha nii 1730. kui ka 1733. aastal, seejärel kogudus likvideeriti ning kirikut enam ei taastatud. Seda episoodi võib pidada viimaseks põliselanike vastupanu juhtumiks Vene kolonisatsiooni mitmekülgsele pealetungile. Huvitaval moel saavutasid Ljapini põliselanikud võidu kiriku üle.3 Ka Obdorski kandis jäid põliselanikud ristimata, sest uuesti õigeusu kirik seda üritust ette võtta ei viitsinud.

    Kogu sündmustikuga seotud ühiskondlikke pingeid iseloomustab tõsiasi, et ristimisest närvi aetud handid lõid Novitski 1725. aastal maha. Aga küsimus on ka selles, milline võis olla hantide ja manside ristimise pikemaajaline mõju. Üldisem kokkulepe teadlaste seas on, et Obi ugrilased jäid kristlasteks ainult vormiliselt ning nende maailmapildile õigeusul suuremat toimet ei olnud.

    Kindlaimaks tõendiks ristiusustamise tulemusest on õigeusu pühakute sulandumine hantide ja manside jumalate sekka. Seda näitab asjaolu, et Nikolai Imetegija ja teiste pühakute ikoone võib siiani näha Obi ugrilaste taredes pühal riiulil kõrvuti karupeaga. Tänapäeval võib ikooni asendada ka näärivanaga postkaart. Handid ja mansid nimetavad neid kõiki Rus Toorumiks – ‘vene jumal’, vahel siiski eristades Nikola Toorumit, kes võib olla Numi Toorumi vanem vend või tema noorem poeg. Kristluse võimalikest mõjudest kirjutades mainitakse näiteks ka Numi Toorumi esiletõusu peajumalana, tema noorima poja tähtsuse kasvu ja 40päevast leinaaega. Need on aga palju kahtlasemad tõendid ristiusu ideede ja praktikate imbumisest Obi ugrilaste vaimuilma ja rituaalidesse. Iga sarnasust, ka kõige üldisemat laadi kokkulangevust, kaldutakse tõlgendama ühesuunaliselt põhjuslikuna.

    Mis siis kõigest üldse alles jääb? Kas enne ristiusuga kontakteerumist oli kogu Obi ugri usund süsteemitu arusaamade segu ja liigendused tekkisid alles tänu kirikule? Miks on siis juba kangelaslauludes Toorumi noorem poeg eristaatusega? Esineb arvamusi, et need laulud on varasemat algupära kui kokkupuuted kristlusega. Ent eks ole seegi vaid tõlgendus, sest vanu andmeid meil ju ei ole. Nii me ei teagi, kas ristiusk vormis Obi ugrilaste usundi selliseks, nagu me seda hilisematest üleskirjutustest tunneme, või möödus kõik hantidest ja mansidest mingeid jälgi jätmata.

    Art Leete on Tartu Ülikooli etnoloogia professor.

    1 Петр Буцинский, Заселение Сибири и быт первых ее насельников. Москва 2012 [1889].

    2 Григорий Новицкий, Краткое описание о народе остяцком, сочиненное Григорием Новицким в 1715 году. Санкт-Петербург 1884.

    3 Сергей Бахрушин, Остяцкие и вогульские княжества в XVI–XVII веках. Ленинград 1935.

    Серафим Патканов, Сочинения в двух томах: Т. 2. История колонизации Сибири. Тюмень 1999.

    Сергей Кокшаров, Из ранней истории Ломбовожа. – Уральский Исторический Вестник 2009, 2 (23), lk 67–74.

  • ,

    Ideoloogia teeb voodist töökoha

    KAAREL TARAND

    COVID-19 pandeemia hiid- ja järellained tabasid inimkonda nii kiiret reageerimist ja äkkotsuseid nõudva kriisina kui ka ületamiseks pikaajalist strateegilist planeerimist ning muudatuste juhtimist eeldava hädana. Lühike, kuid suuri hulki tabanud COVID külvas hirmu ja sundis ühiskondi ja riike avastama endas solidaarsustunnet, mobiliseerumisvõimet. Hilisem pikk COVID tuli, et jääda, kuid sellega pihta ja selles kannatada saanute kaotused ei ole otsustajate fookuses samal määral. Üksikute õnnetus on pigem eraasi ning solidaarsus ja mobilisatsioon vähemasti Euroopas reserveeritud juba hoopis muud tüüpi elu ja surma võitlusele.

    COVID annetas end ühiskonna kasutusse ka viljaka metafoorina, näiteks poliitika ja poliitikute saatuste peegeldamiseks. Aga COVID teenib hästi ka kõikvõimalikke oma grupihuve edendavaid ideolooge, kes seda meelitava ja hirmutava mõjutusvahendina kasutavad võimusuhete ja ennekõike töösuhete ümberkujundamiseks. Lühike COVID tõi kaasa otsustajate üldise vaimustuse kaugtöö ja kodukontori vastu – sest piirangute ajajärgul oli see ainus alles jäänud elukorralduse viis. Valdavalt avastasid inimesed, kes sellesse olukorda pandi, siiski kiiresti, et midagi vaimustavat töö- ja eraelu uuel viisil kokkusegamises ei ole. Ideoloogia aga osutus elujõulisemaks kui viirus ise ning kui ühiskonnad selle järgi pikemalt käima kavatsevad jääda, tähendab see suurt hulka uusi reegleid, vastuseid küsimustele, mis on eesmärk, kes võidab, kes kaotab, kes vajab kaitset ja mille eest, kuidas jaotuvad kulud, kas neid on üldse mõistlik kanda jne. Vastasel korral jäävad paljud üksikisikud vaevlema kodukontori pika COVIDi kätte ühiskonnalt tuge ja abi saamata.

    Ei kaugtöö ega kodukontor ole mingid pandeemia aja leiutised. Kaugtöö tegijaiks võib ju liigitada nii iidsetes sõdades vastase tagalas luurajad kui ka esimeste ajalehtede väliskirjasaatjad ning milleks muuks kui kodukontoriks pidada keskaegse kaupmehe või käsitöölise maja diilet Tallinnas või Lübeckis. Kuid pandeemia tõi need mõisted massidesse ning ei ole näha, et vooruseks mõeldud häda ainumõeldava tulevikuna kujutamine ideoloogias ja propagandas kuskile taanduma hakkaks. Eesti muinasjutulise e-ühiskonna oludes visuali­seeritakse kaugtööd ja kodukontorit idüllilise pildiga ruumikast maamajast keset ürgset loodust, ülikiire interneti­ühendusega arvutitöökohast maast laeni aknaga kambris, kust avaneb maaliline vaade veekogule, mille pinnal ja ääres elavad sõbralikult koos nii metsikud kui ka kodustatud loomad ja linnud ning kelle vahel rõõmsalt askeldavad suurpere valgepäised lapsed.

    Kodukontor

    Tegelikkus on teistsugune. Eestis viimase sajandi jooksul ehitatud töö- ja eluruumid ei ole kodukontori ideoloogia vastuvõtuks vähimalgi määral valmis linnas ega maal. Kui töö koos töötajatega kolib kodudesse, siis ühel pool on ühtäkki kogu ruum üle ja teisel pool puudu. Mida teha suurte büroohoonetega, kui kontoristid seal enam ei käi? Kuid tühja sest, need on eraomandis hooned ja küllap leidlik omanik neile hädaga uue otstarbe leiutab. Kuidas aga kabinettide-töötubade jagu suuremaks paisutada eluruume suurtes kortermajades, kus elab valdav osa Eesti elanikke?

    Rahva ja eluruumide loenduste (2000 ja 2021) andmete järgi on sajandivahetusest praeguseni keskmine tubade arv elaniku kohta linnades kasvanud täpselt ühelt toalt 1,11 toani. Väikelinnades on vastavad näitajad 1,12 ja 1,28 ning maal 1,17 ja 1,39. Rehkenda kuidas tahad, kuidagi ei tule välja, et keskmises leibkonnas oleks võimalik ühele või kahele leibkonna töötavale liikmele korteris/majas oma töötuba eraldada. Veel on pikk maa minna isegi aastakümneid tagasi sõnastatud eluruumide hulga soovitusliku normini n + 1, mis tähendas, et igal leibkonna liikmel peaks olema oma tuba ning korteris lisaks üks ruum (elutuba) ühiskasutuseks.

    Praegustele tööruumidele on seatud arvukalt nõudeid, mille täitmist volitatud inspektorid ka kontrollimas käivad. Valgus, soojus, vibratsioon, müra, mööbel, töövahendid, rääkimata tualett- ja puhkeruumidest, kööginurkadest jne. Lisaks hulk seda, mida tööposti normaalsuseks peame ka siis, kui see on kirja panemata. Kas avalikul võimul on mingeid võimalusi samasuguste ettekirjutustega inimeste koju tungida või siis sundida tööandjaid kodukontorite loomise kulu täielikult ettevõtte kanda võtma? Sellest, milline Heraklese töö see oleks, annab aimu krigin, mis käib praegu kaasas katsega kehtestada uusehitistele varjendite ja varjekohtade normatiivid. Nagu arhitektid ja ehitajad juba üksmeelselt osutavad, on kulu igal juhul arvestatav, olgu see siis 2 või 5% ehitushinnast, kusjuures tegu võib olla ülepingutusega lühiajalise moe pikaajalisena nägemise tõttu. Sõjahirm on mööduv, kodukontori ideoloogid aga pakuvad oma mõtteid kestuskauba pähe. Sajandiks.

    Kodukontori problemaatikat toimetuses kaaludes sai ruttu selgeks, kui mahukas see mõiste on. Kodukontor algab lävepakust ja uksest elu- ja töötoa vahel ning ta lõpeb teises otsas ühiskondlike võimu- ja töösuhete ümbermängimise, halvemal juhul varandusliku kihistumise kasvu, võrdsete võimaluste kahanemise, uute „seisuslike“ barjääride tekkega. Töö lõpu asemel, mille saabumisest unistas Jeremy Rifkin, võib töö kolimine kodukontoritesse tähistada hoopis uue ja seninägematus mõõdus tööorjuse sündi. Nagu varasemast teada, võtab kapital alati oma ja rohkemgi, kui nõrgemad end kollektiivselt kaitsta ei suuda. Aga kuidas moodustada löögivõimeline kodukontoristide ametiühing, kes esindaks tõhusalt piisava sotsiaalkaitseta töösuhtesse sunnituid, kellele tööandja kinnitab, et sinu kodu ei olegi enam kodu, vaid hoopis tööandjale miljoneid teeniv „platvorm“?

    Põletavat kiiret ei ole, sest kodukontor ja töösuhted ei kuulu Eesti poliitilises mõttevahetuses teemade edetabeli tippu ning riigikogu valimisteni on kolm aastat aega. Selleks ajaks on maksusadu lõppenud ja sõjaudu hajunud ning kõrvale lükatu hakkab laual taas lahendamise järele karjuma. „Kodukontori“ rubriigis, mis siin alguse saab, püüab Sirp asjatundjate abil paari aastaga tulevaseks poliitiliseks debatiks baasteadmised kokku koguda ja avaldada, uurida üksikut ja üldist igast küljest – et keegi ei saaks etteheitvalt öelda: aga kus te varem olite!

  • Keha ärakasutamise kultuur 

    ELO KAALEP, kultuurikriitik 
    Elo Kaalep

    Inimene on alati olnud mõnulembene. Kuigi mustikapeotäis andis korilasele vajaliku vitamiinilaengu, sundis teda sääseparves püsima üksnes võimalus kogeda maitseelamust. Oleks magusasõbrast korilane teadnud, et kunagi aretatakse välja söödav õun, mille kättesaamiseks ei pea isegi koopast lahkuma, siis oleks ta ilmselt kadedusest kinnitanud, et on sündinud „valesse generatsiooni“. 

    Meile alles jäänud korilase keha juhindub seniajani naudingutundest. Suhkruroo- ja teraviljakasvatus, alkoholi destilleerimine ning kõigile kättesaadav pornograafia on aga inimese kujunemiskeskkonda kibedasti muutnud. Kunagise mustikametsa virvatuled välguvad nüüd igal vaateaknal, poeriiulil ja hüperseksuaalse kultuuri teetähisel. 

    Mõneti on paradoksaalne, et kuigi kogu söömis-, joomis- ja elamiskultuur keerleb ümber keha, on inimese kehaline seis maailma ajaloos halvim. Iialgi pole ta olnud veel nii nõrk, haige ega sõltuvuslik, nagu on praegu. Katkise põhjaga ämbrist tilgub aegamisi põrandale ka hing, mis endast vaimse tervise probleemide kujul märku annab. 

    Ajukeemiliselt tekitab klaas veini sama hea tunde kui edukas jahilkäik. Erinevalt jahilkäimisest kaasneb aga keha dopamiinisüsteemi ära kasutavate stiimulainete tarbimisega raske krahh. Keha ärakasutamise kultuur, mis püüab lõputute veiniõhtutega neid krahhe ära hoida, ei saagi olla tugev, terve ega õnnelik. 

    Korilase naudinguinstinkt, mis kunagi aitas marjakorjamisel säilitada püsivuse, ei sea nüüd mingeid piire külluse lõputule tarbimisele. Ainult tugev tahe saab nõrga keha supermarketikorilusest päästa. Esimestest päiksekiirtest virguv hästi puhanud ja terve ihu annab vaimule tagasi kõik selle, mida too kord enneolematute naudingute põhjatust kuristikust oli otsinud.  

  • Soostereotüüpe tögades rahva südamesse

    BRIGITTA DAVIDJANTS

    Kaisa Ling Thingi naistepäevatuuri „Rind ette!“ kontsert 5. III Kultuurikatlas. Kaisa Ling Thing: Kaisa Ling (laul), Rene Paul (klaver, laul), Argo Toomel (kontrabass) ja Peep Kallas (trummid).

    5. märtsil käisin Kultuurikatlas juba ette naistepäeva tähistamas Kaisa Lingi ansambli kontserdil „Rind ette!“. Nagu ütlesid muusikud ise, innustavad nad inimesi vaprasti rinda ette lööma ja mitte unustama elust rõõmu tunda. Kontserdisaalis nähtud rõõmsaid inimesi meenutades võib vist julgesti öelda, et kontsert täitis oma eesmärgi.

    Kaisa Ling jõudis meie muusikamaastikule vahest umbes viis aastat tagasi – ja täpselt õigel hetkel. Kooseluseadus oli vastu võetud ja Tiktoki-feminism täies hoos. Ja soolisusega manööverdavad naisartistid ei olnud enam sugugi ebatavalised. Ühiskonnakriitilisi tekstegi kostis naiste suust üha sagedamini. Niimoodi paigutus Ling suurepäraselt kohalikku kontserdiellu: esitas teravaid ja päevakajalisi eestikeelseid tekste, laulis suurepäraselt ja suure häälega ning oli pealegi laval veel ääretult artistlik.

    Ometi eristus Lingi pakutu kõigest siinmail seni kuuldust: algusest peale on saatnud tema etteasteid huumor. See on üks võimas relv. Mille muuga annab seletada, et üks naine laulab ühiskondlikult laetud teemadel, menopausist ja lähisuhtevägivallast, tögab soostereotüüpe ja ilustandardeid – ja keegi saalis just nagu ei vihastagi. Hoopis kuulavad, naeravad-muhelevad ja nõustuvad.

    Mäng muusikastiilide piirimail

    Ling mängib muusikaliselt stiilide piiri­mail. Esiteks on tema loomingus väga olulisel kohal bluus ja paremat stiili on feministliku sõnumi edastamiseks raske leida. Meenutagem näiteks 1930. ja 1940. aastate USA naisbluusilauljaid, keda on Jack Halberstami sõnul kohane vaadelda soo ja seksuaalsuse politiseerimise, mustanahaliste feminismi ja vabastusliikumise diskursuse raames. Selles skeenes oli ju märkimisväärselt palju naisi, keda iseloomustas soorollide ja -normide lõhkumine, näiteks Ma Rainey või Willie Mae Thornton, kelle hüüdnimi oli Big Mama.

    Lauldes humoorikalt-bravuurikalt, sõbralikult ja asjatundmisega muredest, mis on kõigile tuttavad, laulab Kaisa Ling end rahva südamesse. Kaisa Ling Thing 6. III Väätsa kontserdil.

    Halberstam on teravalt analüüsinud, kui sageli neeldusid need queer’id bluusi­lauljannad n-ö valgete meeste hetero­kultuuri. Siinkohal on vahest tuntuim näide „Hound Dog“, mille eest Big Mama sai 500 dollarit, Elvis aga selle esitamisega staariks. Ling tabab mu meelest bluusi põhiolemust – selle erinevusega, et ligi sada aastat hiljem võtab ta bluusi­lauljannasid ahistanud soolistatud ja rassistatud ajaloo ning pöörab võimusuhted pahupidi. Ta paiskab uhkusega publikusse kogu valu ja rõõmu, mida bluus endas on ajast aega kandnud.

    Muide, traditsiooniliste bluusilauljatega seostub ka Kaisa Lingu ülimalt performatiivne esinemisstrateegia. Kas või eespool mainitud Big Mama Thornton etendas ühe laulu ajal kõige erinevamaid rolle, mängides meest, naist, koera jne. Ling päris koera nüüd laval ei mängi, ent soolisus ei mõju tema esituses identiteedina, vaid on pigem toiming. See kujuneb koosmõjus lugudega, mida ta parasjagu esitab. Selle käigus muutuvad ka kehalisuse piirid ähmaseks ja mitmetähenduslikuks, vastavalt sellele, millist lugu Ling parasjagu jutustab.

    Siinkohal tuleb märkida, et Ling ei piirdu üksnes bluusiga, vaid kulgeb mööda piire ning sama palju kostavad tema muusikast välja näiteks rock’n’roll’i ja rockabilly elemendid. Ilmselt on seegi oluline põhjus, miks ta jõuab Eesti inimesteni, eriti väljaspool pealinna. Kahtlustan, et mõlemad stiilid on paljudel veres ning seostuvad näiteks armastatud Rock Hotelli ja Ivo Linnaga. Too jõudis Anne Ermi sõnul eriliselt eestlaste südameisse stagnatsiooniajal, 1980. aastate algul, mil teised siinsed superstaarid olid hõivatud kontsertidega vennasvabariikides. Kuigi ka Linna tuuritas mööda Nõukogude Liitu, pühendus ta hiljem rohkem kodupublikule ning segas oma elurõõmsas repertuaaris kokku eri stiilid rock’n’roll’ist ja bluusist kantri ja rahvalike viisideni. Just seda eestlaste muusikalise mälu osa Ling mu arust kõnetabki, kuigi sõrmeotsaga satub sekka ka Raimond Valgret ja armastatud popiklassikat.

    Läbitunnetatud tekstimängud

    Jõuan nüüd järgmise olulise aspektini, nimelt tekstideni, mis lavalt kostavad. Lingu väga suur väärtus on vaimukad tekstid. Osa neist on kirjutanud Aapo Ilves, teised pärinevad esitaja enda sulest, sekka juhuslikke autoreid. Tema enda tekstid on minu meelest kõige tugevamad, sest need on ta ise ka põhjani läbi tunnetanud, julgen kahtlustada. Ta võtab tabuteemad, valab need lauluks, kannab bravuurikalt ette ja seeläbi demüstifitseerib need. Võtkem näiteks ood menopausile – see ootab kõiki naisi, ent on tänapäevalgi laetud veidra häbiga, justkui jääks naisest pärast seda järele vaid pool (kui sedagi). Ent lauldes, kui väga üks naine ootab menopausi, röövib Ling publikult sellega seotud valehäbi. Lisagem siia sõnum emadele – rääkige oma tütardega menopausist, ja samuti poegadega! – ning publik on peos.

    Sama põnev on jälgida, mis saab Lingu esituses tuntud lauludest. Jah, üks võimalus on võtta popiklassika, pisut sõnadega mängida ja seeläbi sõnumit karikeerida. Näiteks laulab Ling Arne Oidi ja Heldur Karmo „Kui sadam ootab“, ent meremehe asemel oodatakse mereisikut. Teinekord ei pea isegi sõnu muutma, et laulu sõnum võimenduks. Marju Läniku kuulsaks lauldud loos „Ma olen ju naine“ on naine silmaveed ja üksinduse üle elanud, sest ta on ju naine. Lingu märksa jõulisema häälematerjaliga kaob loo haprus, mis kannab Läniku versioonis – naist ei murra miski. Muide, tegelikult mõjub Länik isegi ühe ääretult tugeva oma elu suunava artistina, nii et miks mitte?

    Mis mulle kontserdil veel silma jäi? Et Ling areneb lauljana. Kui kuulata tema üle viie aasta tagasi tehtud salvestisi, on need head, veenvad. Ent häälematerjali ja jõudu on viimasel ajal kõvasti juurde tulnud. Ja kõige tähtsam on ikkagi huumor. Sirbi muusikatoimetaja mainis, et kuulis Lingu Kagu-Eestis: pöördes olnud nii nooremad kui ka vanemad naised ning isegi hallipäised härrad olnud rahul! Ja ega Ling mööndusi tee, vaid deklareerib laval üle Eestimaa, et tema on feminist. Aga samamoodi nimetab ta end mutiks, ütleb, et tahab laulda eesti keeles, räägib oma Saaremaa juurtest ning kinnistab üldrahvalikult tuntud tugeva Saare naise arhetüüpi. Eks niimoodi, lauldes humoorikalt-bravuurikalt, sõbralikult ja asjatundmisega muredest, mis on kõigile tuttavad, ta end rahva südamesse laulabki.

Sirp