Shanghai ülikooli koostatud maailma 500 parema ülikooli edetabel arvestab USA andmebaasidesse lülitatud teadusartikleid ja nende tsiteerimist, õppejõudude ja vilistlaste saadud rahvusvahelisi teadusauhindu. THESi (Times Higher Education Supplement) maailma 200 parema ülikooli edetabel arvestab samuti tsiteeritavust, kuid ka üliõpilaste ja õppejõudude suhtarvu, välismaiste õppejõudude ja üliõpilaste osakaalu jne. 50% tulemist määrab 88 riigis küsitletud 1300 tippteadlase eksperthinnang oma eriala tasemele maailma ülikoolides. Internetis esindatud teaduse järgi reastab ülikoole Hispaanias tegutsev InternetLab. Ootuspäraselt on edetabelid erinevad, kuid näiteks Harvard, Oxford ja Cambridge on ikka esimeste hulgas. Euroopa ülikoole on edetabelite tipus (esimese 100 hulgas) suhteliselt vähe.
Kuhu kuulub Tartu ülikool? THESi nimekirja pääsemine on lootusetu. Shanghai 500 hulgas pole meid ka, kuid sealt väljajäämine on vaieldav. InternetLabi nimekirjas oleme 551. kohal, eespool nii mõnestki vanast Coimbra võrgustiku liikmest. Ennast võrrelda on mõtet mitte palju suuremate ülikoolidega, vaid nendega, kus õppejõude ja teadureid on ligilähedaselt sama palju kui meil. Näiteks Turu ülikooliga (Shanghai nimekirjas 203. – 300. kohal, InternetLabi järgi 351, Euroopa “100 parema” hulgas 70. – 100. kohal). Põhikriteeriumide järgi on TÜ umbes 2/3 Turu ülikoolist (ja mõnes lõigus isegi parem), kuid Turu eelarve ületab Tartu oma ligi kolm korda. Turu tasemele jõudmine ning järelikult maailma 500 ja Euroopa 100 parema ülikooli hulka kuulumine pole Tartule võimatu.
Eelarve kasv pole muidugi ainuke, kuid kindlasti oluline vahend. See ongi kasvanud, kuid peamiselt projektipõhiste ja sihtotstarbeliste vahendite arvel, sest riigi koolitustellimuse raha on paigal püsinud ehk ostujõult vähenenud. Projektiraha hankimine on aidanud ülikoolil ellu jääda ja areneda, kuid selle osakaalu liigne tõus eelarves võib kahjustada igapäevast tööd üliõpilastega.
Siin jõuamegi raske, kuid ülitähtsa küsimuseni: kuidas ühitada püüet mitte ainult püsida, vaid edeneda teadust loovate ülikoolide hulgas oma ühiskonna teenimisega ja rahvusliku missiooni täitmisega? Rahvusvahelisel tasemel teadustöö Eestis on vältimatu, kui tahame säilitada tänapäevast kultuurielu ja rahvuslikku eneseväärikust. Teadustöö edendamine nõuab rahvusvahelistumist, aga see pole vastuolus teaduse rahvusliku missiooniga, vaid selle täitmise paratamatu tingimus.
Teaduse rahvusvahelise taseme määramise parameetrid ja neile tuginevad edetabelid võivad tekitada õigustatud skepsist. Tõnu Viik kirjutas kunagi: “Igasuguse loomingulise protsessi “mõõtmise” teeb problemaatiliseks just see, et kus iganes viiakse sisse formaliseeritud kriteeriumid, on võimalik loominguline initsiatiiv suunata otseselt nende kriteeriumide rahuldamiseks.” Siiski tunnistab ta, et loodusteadustes töötavad USAs loodud mõõtmisvõtted “üsna hästi” ja ka puudustega skeem on parem kui “onupojapoliitika ja kommertslikkus”.
Lähedastele seisukohtadele jõudis ka Coimbra grupi humanitaarteaduste rakkerühm. Selle avalduses rõhutatakse tuttavat hinnangut, et kui loodusteadustele on ISI sobiv, siis sama instituudi AHCI (Arts and Humanities Citation Index) on täiesti sobimatu, vähemalt Euroopale. Samas nõustutakse, et kvalitatiivseid bibliomeetrilisi meetodeid on vaja rohkem kasutada ka humanitaarteadlaste töö hindamiseks. Sama on juba mitme aasta eest tõdenud Euroopa Teadusfondi humanitaarid, kes on alustanud selle valdkonna Euroopa eelretsenseeritavate teadusajakirjade indeksi koostamist.
Teaduse rahvusvahelistumine tõstatab teravalt eesti teaduskeele tuleviku küsimuse. Keegi ei suru meile inglise keelt peale, kuid tõepoolest on inglise keelest kujunenud rahvusvahelise teaduse keel, nagu omal ajal ladina keel, muidugi selle olulise vahega, et inglise keel on mitme rahva emakeel ja annab eelisseisundi nende teadlastele. Teadusalade keelekasutus on mõnevõrra erinev. Neil aladel, mille uurimine on rahvusvaheline, on hädavajalik teha oma töö tulemus rahvusvaheliselt kättesaadavaks. Eesti keeleruum on maailmas üks väiksemaid ning seetõttu on võõrkeeltes publitseerimine meile vältimatum kui suurema levikuga emakeelt kasutavatel teadlastel. Uurimissuunad on sõjaeelse ajaga võrreldes märgatavalt spetsialiseerunud, tihti kitsenenud sedavõrd, et mõne eesti teadlase tööst saab Eestis huvituda võib-olla ainult paarkümmend inimest. Rahvusvahelise taseme tagamiseks ja rahvusvahelisest tööjaotusest osavõtuks tuleb kasutada võõrkeeli, eriti inglise keelt. Inglise keel levib ka õppetöös, seda eriti seetõttu, et üliõpilased ei kuula ju ainult loenguid, vaid loevad ka võõrkeelseid artikleid ja raamatuid, ning seda mitte ainult doktoriõppe tasandil, vaid juba bakalaureuseõppes. Üliõpilasvahetus, külalisõppejõud ja välismaised oponendid aitavad kaasa inglise keele levikule.
Nendes teadustes, mille aine on Eesti-keskne (eesti keele, ühiskonna, kultuuri, aga ka Eesti looduse uurimine) on olukord mõnevõrra teistsugune. Kõigepealt on sellistel uurimustel tihti laiem lugejaskond ka eesti keeles, sest need teadused mitte ainult ei uuri Eestit, vaid teatud määral ka loovad seda (keeleteadlased mõjutavad keelekasutamist, ajaloolased, politoloogid ja sotsioloogid aitavad kujundada eestlaste enesemääratlust ja selle kaudu ühiskondlikku käitumist, õigusteadlased loovad eesti õigusruumi jne). Siiski ei saa ka need teadused piirduda eesti keelega. Tõsi küll, neile teadustele pole inglise keel nii vältimatu kui loodusteadustele. Inglise keeles saavad muidugi ka humanitaar- ja sotsiaalteadused oma tulemusi kõige laiemalt levitada ja Eesti probleeme rahvusvaheliselt tutvustada. Siiski on nende teaduste huvilisi ja asjatundjaid tihti rohkem just naabermaadel ning järelikult on õigustatud publikatsioonid ka neis keeltes. Näiteks ajaloolastele ja õigusteadlastele on sageli olulisem side saksa keeleruumiga. Väikerahva haritlasele on mitme võõrkeele kasutamine loomulik ning ka teatud kaitse ühe võõrkeele ainuvõimu vastu.
Võõrkeeltes avaldamine ei tohiks vähendada vajadust avaldada ka eesti keeles. Professor Ain Heinaru koostatud Tartu ja Turu ülikooli publikatsioonide võrdlusest selgus huvitav tõsiasi: kui kokkuvõttes ületas Turu Tartut refereeritavates ajakirjades publitseerimisega umbes kolmandiku võrra, siis Tartu sotsiaalteadlased ja humanitaarteadlased ületasid Turu kolleege sellega ligi kaks korda. Samal ajal avaldasid soome humanitaarid kolm korda rohkem muid artikleid, peamiselt oma keeles, järelikult on Marek Tammel õigus öelda, et eesti humanitaarteadlaste hulgas on vähe nn avalikke intellektuaale. Muidugi ei pea see tähendama rahvusvahelise levikuga artiklite avaldamise alahindamist või koguni selle vähendamist, küll aga suuremat sõnakust oma kodumaa asjades. Praegu on eesti teaduskeel elujõuline tänu ülikoolidele, eestikeelsetele teaduspublikatsioonidele, aimekirjandusele ja ajakirjandusele, kuid peame kindlustama teaduskeele jätkusuutlikkuse ka kaugemas tulevikus. Ilmselt ei saa see toimuda võõrkeelte kasutuse keelamisega, vaid oma keele eest hoolitsemisega.
2003. aastal sõnastas Tartu ülikool ühe oma strateegilise eesmärgina püsimajäämise teadusülikoolina ja seetõttu suurema rahvusvahelistumise, kuid rõhutas, et just sellepärast on vaja senisest rohkem teha tööd eesti teaduskeele hüvanguks. Kuna eesti teaduskeele edendamine nõuab lisakulutusi, esitas TÜ oma arengukavas riigile taotluse vastava programmi loomiseks. 2004. a. kiitis valitsus heaks eesti keele arendamise strateegia, kus on kirjas samad eesmärgid. 2005. aastal moodustas haridus- ja teadusministeerium komisjoni, mis on koostanud riikliku programmi projekti kõrgkoolides eesti keele õppe laiendamise ja kõrgkooliõpikute väljaandmise rahastamiseks. TÜ esindajad on osalenud mõlema dokumendi loomises, kuid siiski otsustas TÜ nõukogu, tundes oma vastutust rahvusülikoolina, asu
da tegutsema juba enne riikliku programmi loodetavat käivitumist. 23. detsembril 2005. aastal võttis TÜ nõukogu vastu otsuse eesti teaduskeele edendamise kohta, mis toetub TÜ arengukavale ja arvestab eesti keele arendamise strateegia seisukohti. Nõukogu otsuse kohaselt on teaduskeele jätkusuutlikkuse tagamise tähtsaim vahend emakeelsete ülikooliõpikute loomine ja vähemalt põhiõppes kasutamine. Hea õpik peab vastama rahvusvahelisele teaduse tasemele ja järelikult hoidma ka eesti keelt vastaval tasemel, sealhulgas osalema eesti terminoloogia loomises ja juurutamises.
Teine oluline vahend on eesti (oskus)keele kohustusliku kursuse (2 ainepunkti) sisseviimine kõigisse bakalaureuseõppekavadesse. Eriala õppejõudude innustamiseks otsustas nõukogu, et eesti teaduskeele arendamist ja teadusliku mõtteviisi tugevdamist Eesti keeleruumis, sh emakeelsete kõrgkooliõpikute ja aimeraamatute koostamist ning tõlkimist tuleb käsitleda olulise akadeemilise saavutusena ja arvestada õppejõudude ametikohtadele valimisel.
Ülikooli kui peaaegu kõigi teaduste koosluse suureks väärtuseks on erialadevaheline koostöö, mis võib anda olulisi tulemusi rahvusvaheliselt, aga ka aidata lahendada oma ühiskonna probleeme.
