Toeta
Otsi

mets

  • Tänapäeva arhitektuuris on vaja kaasamõtlejaid

    Reet Varblane

    Mina õppisin ju ka kunstiinstituudis (nüüdne kunstiakadeemia) nagu kõik keskmise põlve arhitektid. Kuigi nimetus on  muutunud, siis sisu on ju sama. Tallinna tehnikakõrgkool oli varem tehnikum, kuid 1992. aastast hakati seal õpetama arhitektuuri. Olen tehnilise kõrgkooli arengut jälginud kümme aastat: olen olnud diplomitööde komisjoni esimees, lugenud mõnda kursust, arhitektuuriõppetooli juhataja olen olnud viimased poolteist aastat. Tallinna tehnikakõrgkoolis õpetavad Vilen Künnapu, Rein Murula, Andres Põime, Toivo Tammik, Ralf Tamm, teaduskonna dekaan on Helli Sisask, kes oli ju pikalt kunstiinstituudis kunstiajaloo õpetamise eesotsas. Seda õppetooli juhatas varem Aleksander Skolimowski, kes tegi seda suure pühendumisega.

     

    Mitu aastat kestab teil õppetöö?

    Neli aastat. 2002. aastast on õppekava nii palju täiendatud, et seda kooli on täielikult akrediteeritud. Viimane kord tehti seda 2006. aasta oktoobris. Meile anti kõrge hinnang ja öeldi, et meie õpe vastab Euroopa Liidus arhitektiõppele kehtestatud nõuetele. Meie lõpetaja diplom vastab bakalaureusetasandile, õpe on aga mahult palju suurem. 2007. aasta novembrist nimetatakse meie kooli rakendusteaduslikuks ülikooliks (inglise keeles University of Applied Sciences).

     

    Kas see kool on seotud Tallinna tehnikaülikooliga?

    Neil pole mingit seost. Meie arhitektuuriosakonnal on 250 lõpetajat, kes kõik töötavad oma erialal. Julgen vähemalt viimase nelja aasta kohta öelda, et nad on saanud kunstiakadeemia lõpetajatega võrdse hariduse.

    Olen Saksa Kunstiakadeemia liige. See on riigi toetatud kõrgem institutsioon, mis saab varsti 400 aastat vanaks. Olla seal akadeemik pole ainult aunimetus, vaid saame kaks korda aastas kokku ning oleme korraldanud pidevalt koos üliõpilastega seminare, kursusi. Poolteist aastat tagasi kutsus rahvusvaheline planeerimisassotsiatsioon mitmed arhitektuuriõppeasutused – Saksamaa ülikool, Brno tehnikakõrgkool, Tallinna tehnikakõrgkool, İstanbuli  tehnikaülikool – İstanbuli, kus tegime koos workshop’i. Ma polnud siis veel õppetooli juhataja, aga mul oli kaasas kolm üliõpilast. Seal oli näha, et meie üliõpilased ei jäänud mitte milleski teistele alla, nad olid aktiivsemadki kui mõne teise kooli omad. Kui võrrelda meie diplomitööde taset kunstiakadeemia omadega, siis vahet ei ole. Ka diplomitööde komisjoni liikmed, kes on väljastpoolt meie kooli, on seda kinnitanud. Näiteks Veljo Kaasik, Mait Summatavet.

    Oleme pidevalt viinud läbi rahvusvahelisi workshop’e: mina tõin Stefan Polonyi rääkima intelligentsetest teraskonstruktsioonidest, Vilen Künnapu rahvusvaheliselt igati maineka Marco Casagrande. Nii et rahvusvahelisele standardile vastav tase on olemas.

     

    Kas teie tudengid võivad osaleda kunstiakadeemia õppetöös, võtta sealt juurde mingeid aineid?

    Niipalju kui mina tean, on kunstiakadeemial ja Tallinna tehnikakõrgkoolil koostööleping, seda tehti veel siis, kui Ando Keskküla oli rektor, et meie arhitektuuriala lõpetajad võivad teha magistriõppe kunstiakadeemias. Ma ei oska öelda, miks viimasel ajal on tekkinud vastuseis.

    Olen nõus sellega, et üks õppeasutus on pühendunud ennekõike teoreetilistele globaalsetele uuringutele, teine reaalsetele arhitektuuriülesannetele. Ega siis alati pole vaja Eesti rahva muuseumi projekteerida, tuleb projekteerida ka veepuhastusjaamu, bussipaviljone. Vahest pole Eestis kahte kooli vaja, kuid kui oleme olukorras, et endisest tehnikumist on arenenud igati arvestatav tehnikakõrgkool, kus antakse rahvusvaheliselt aktsepteeritavat arhitektuuriõpetust, siis miks keelduda koostööst. Ka meie tudengid töötavad juba teisest kursusest peale arhitektuuribüroodes, nad saavad hakkama. Äsja lõppes suur arhitekuurikonkurss, Pekingi Eesti saatkonna hoone projekteerimine. Võitsid Andres ning Liisa Põime ja Lauri Vaimel, kes lõpetas eelmisel aastal meie kooli. Vaimel on tõsine inimene, juba aasta enne diplomitöö tegemist oli ta materjale kogunud. Tööle meie tudengeid võetakse, tööd teevad nad hästi.

     

    Kuid on ju ka nii, et meil töötavad arhitektidena ka need, kes pole kunagi mingit arhitektuuriõpetust saanud, seda iseäranis maakondades.

    Meie üliõpilased tulevad kokku suures osas kõikjalt üle Eesti. Miks satutakse just meile, miks  kunstiakadeemiasse, ei oska öelda. Olemegi mõelnud, et kui  neli aastat saavad tudengid arhitektuuriteadmisi, siis viiendal, magistrantuuriaastal võikski anda neile laiemaid teadmisi: õigusest jne. Sellel baasil saaks kasvatada häid maakondade ja vallaarhitekte. Vallaarhitekt ei tohi olla halvem nendest, keda ta kutsub sinna projekteerima. Pigem vastupidi. Vallaarhitekt peab oskama ise midagi teha.

    Loomulikult on olemas suuri maailmanimesid, kes pole midagi õppinud, aga nemad on erandid ning nemadki vajavad enda ümber neid, kes on saanud arhitektuuri(tehnilise) ettevalmistuse. Meie õppejõud on kõik tegev­arhitektid. Kõige olulisem on tudengitele õpetada, et nad peavad iga ülesande kohta küsimusi esitama: miks tuleb nii või teisiti teha? Just küsimustele vastuse otsimine tagab tulemuse.

     

    Tallinna tehnikakõrgkooli arhitektuuriosakond sõlmis hiljuti koostöölepingu Brno tehnikaülikooliga, et Tallinna tudengid saavad minna sinna magistriõppesse. See on suurepärane võimalus, iseäranis, kui meie oma kunstiakadeemiaga reaalne koostöö ei toimi. Miks Brno tehnikaülikool?

    Brno tehnikaülikooli tudengitega olime koos İstanbulis. Seal tekkisid head kontaktid. Sealne arhitektuuriosakonna dekaan Vladimir Slapeta on Euroopa 1920ndate ja 1930ndate arhitektuuri parim tundja. Tšehhis hinnatakse kõige kõrgemalt Praha Karli ülikooli, siis tuleb kohe Brno tehnikaülikool, arhitektuurimõttes on Brno liider. Kuid Eestil on Brnoga juba vanad kontaktid, meie vanema põlve arhitektid nagu Peeter Tarvas jt õppisid seal. Brno tegi meile selle ettepaneku. Näiteks meie kunstiakadeemia ei võtnud möödunud aastal vastu ühtegi meie tudengit magistriõppesse. Nii meil ei jäänudki muud üle. Aga me tahame oma kooli ka ise magistriõpet luua.

     

    Mida see kokkulepe eeldab? Kas meie tudengid peavad konkursi läbima?

    Ei, nad võetakse kohe vastu. Kuid kokkuleppel on ka teine etapp, hakkame Brno ülikooliga magistriõpet koos korraldama: sealsed tudengid tulevad siia, meie omad lähevad sinna, vahetame õppejõudusid.  Kui 2008. aasta sügisel saavad meie omad Brnosse minna, siis 2009. aastast tahame neid juba ka siia magistriõppesse võtta. Tšehhi kultuuri-, ka arhitektuurikiht on võimas, juba sellepärast tasub seal õppida.

     

    Kas teie võtate kunstiakadeemia arhitektuuritudengi oma magistriõppesse?

    Aga loomulikult. Meie teeme oma tööd nii hästi, kui oskame. Ja oleme ennast tõestanud akrediteerimiskomisjonide ees.

    Eestis on saja tuhande elaniku kohta arhitekte naabermaadega (iseäranis Skandinaaviamaad) võrreldes kõige vähem. Soome mudel, kuidas nemad arhitektuuri hindavad, on suurepärane. See on nende arhitektide liidu pikaajalise töö tulemus. Arhitektiharidusega inimesi vajame paljudes ametites. Arhitektiabilisi, kes tõmbavad jooni, pole enam vaja, sest on kallid arvutiprogrammid. Juhtivad arhitektid vajavad partnereid, kes suudavad kaasa mõelda.

     

  • Kätlemine kui demokraatia tuum

    Kaarel Tarand

    Pealtnäha oleks kõik justkui õige. Kodanikul, keda peole pole kutsutud, on võõrandamatu õigus saada sellest osa televisiooni vahendusel. Avalik-õigusliku ETV programmi on ju kodanik ise kinni maksnud. Nagu ka need, kes iseseisvuspäeva õhtul “klaaside kokkulööjatele” etteaste teevad. Vigane arusaam. Kuigi parlamendi tegevust finantseerime avalikust eelarvest ehk maksurahaga, ei tähenda see, et ükski kodanik saaks riigikogu käsitleda kohana, kuhu ta on endale esindaja ostnud ja selle abil saanud õiguse pidada parlamendi liiget oma pärisorjaks, kes peab kõike tegema, mida isand soovib.

    President Lennart Merel oli kombes öelda, et kui tal tekib olulisi küsimusi, siis otsib ta neile vastust põhiseadusest. Põhiseaduse jõustumisest möödub tänavu 15 aastat, aga tundub, et presidendi õpetus pole rahvahulkadesse levinud. Vanema põlvkonna puudulikku põhiseaduse tundmist võib mõista, aga need, kes vabaduse ajal koolis käinud, peaksid põhiseaduse sätte ja vaimuga lahutamatult kokku kasvanud olema. Tuleb välja, et ei ole, ning isegi mitte need, kes kannavad meedias vastutust avaliku arvamuse kujundamise eest ja end neljandaks võimuks tituleerivad (ekslikult, muuseas, sest küsimus pole võimus, vaid kohustustes ja vastutuses).

    Põhiseaduse IV peatükis on üksikasjalikult kirjas riigikogu liikme tööülesanded. Poole sõnagagi ei mainita seal kohustust osaleda riiklike pühade või tähtpäevade pidulikul tähistamisel. On öeldud, et riigikogu istungid on avalikud. Ja kõik. Järelikult pole ühelgi kodanikul õigust nõuda seda, et riigikogu liige peaks lisaks seadusandlikule tööle tegutsema meelelahutajana. Tõsi, üksikud rahvaesindajad pole suutnud vastu panna kiusatusele rahuldada oma valijaskonna madalat maitset kollase ajakirjanduse kaudu. Aga riigikogu liikmed ei kanna üksikute hälvete eest kollektiivset vastutust.

    Olukord, kus juba üle kümne aasta on riigikogu liikmed sundseisus pidanud korra aastas, Eesti riigi sünniaastapäeval, moemaja mannekeenideks kehastuma, on toonud parlamentaarse riigikorralduse kuvandile suurt kahju. Pole just palju seaduseelnõusid, mille arutamine riigikogus ja riigikogu iga liikme tegevus ses protsessis oleks pälvinud 24. veebruari vastuvõtuga sama ulatuslikku avalikku tähelepanu. Kuidas muudab ühiskonna arengulugu või iga kodaniku heaolu rahvaesindaja kleidivärv või kuuelõige? Mitte raasugi. Mida olulist saame oma riigi tuleviku kohta teada selle järgi, mitu sekundit president iga peovõõraga kätleb ja repliike vahetab? Jälle mitte midagi. Millist rahuldust peaks kodanik saama sellest, et tal on võimalus riigi sünnipäevapidu halvustavalt “pingviinide paraadiks” nimetada ja seal just avaliku teleülekande tõttu poolenisti vastu tahtmist osalejate välimuse kohta “klaaside kokkulöömise” vahele inetusi öelda? Ei vähimatki. Aga: kollane saade, kollane publik.

    Riigikogu liikmete tööd on võimalik arvutivõrgu kaudu igal ajal jälgida. Riigikogu infotundi kannab üle ka ETV. Millegipärast ei ole selle ülekande vaadatavus kunagi edetabelikõlbulik olnud. Ühelgi kodanikul ei ole mõistagi kohustust riigikogu tööd pidevalt jälgida ning sel viisil parlamentaarse riigikorralduse elujõudu kontrollida. Kindel on see, et presidendi vastuvõtu ülekandes sisaldab riikluse tervise kohta infot ainult presidendi kõne, mitte külaliste kõndimisharjutused vaibal või tantsusammud parketil. Presidendi kõne on aastapäevaõhtu ainus sõnumiga osa, mis suunatud kogu rahvale. Võtke ja seedige seda ning ärge nõudke riigivõimult teie madalate ihade toitmist!

    President Ilvese otsus 24. veebruari tähistamise aina kollasemaks kiskuvat formaati muuta on katse kaitsta põhiseaduslike institutsioonide mainet ja seega meie rahvahääletusel valitud riigikorralduse püsivust. Sedasama peaks püüdma teha iga kodanik. Sest milliseid valikuvõimalusi meil peale parlamentaarse demokraatia üldse on? Ilma tegutseva valitsuseta võib mõne päeva või isegi mõne kuu hakkama saada. Ilma parlamendita aga mitte. 1934. aastal me korra hävitasime oma rahvaesinduse. Ja ei läinud kaua riikluse hävinguni. Soomlased oskasid oma parlamenti hoida ning said meist parema saatuse osaliseks. Sõjaga, aga mitte selle põhjal, kes oli presidenti oma käega katsuda saanud ning kes oli seda pealt näinud.

     

  • Avanenud hooaeg, avanenud romantism

    Igor Gar?nek

  • Viissada noort asuvad muusikavideot filmima

    Grete Rozdestvenski

    Eesti Energia noorte ettevõtlikkusprogrammi ENTRUM 500 ettevõtlikku noort Hiiumaalt, Saaremaalt, Viljandimaalt ja Pärnumaalt korraldavad ainulaadse aktsiooni, mille käigus filmitakse 8. detsembril ühele Eesti muusikapalale muusikavideo.

    ENTRUMi tegevjuhi Darja Saare sõnul on aktsioon Eesti muusikale tuntuse kogumise kõrval majanduse ja ettevõtlusõppe tavapäraste loengute kõrval uudne ja Eestis esmakordselt läbiviidav viis, kuidas 13-19-aastastele noortele ettevõtlikkust õpetada. „ENTRUM noorte vanust ja huvisid arvestades, on Eesti muusikale video filmimine just see, mis toob noortele sära silmadesse, aitab neil oma loomingulist potentsiaali rakendada ja innustab neid ka oma äriideid arendama ning ellu viima,“ selgitab Saar.

    Muusikapala, millele filmitakse video, valitakse välja 6. detsembril ENTRUMi Facebooki lehel (www.facebook.com/entrum) toimuva avaliku hääletuse tulemusena. Oma lugusid võivad perioodil 27. november – 03. detsember hääletamisele pakkuda kõik Eesti muusikud. Muusikute soove ootab ENTRUM aadressile info@entrum.ee

    Muusikavideo filmimine toimub kogenud režissööri ja operaatori juhendamisel 8. detsembril ENTRUMi kaks päeva kestval õpisessioonil „Tegutsen arukalt!“. Video avalikustatakse EntrumTV YouTube kanalil 9. detsembril kell 10.

  • Kas lõpuks ometi valmis!

    Reet Varblane

    “No mida te veel tahate? On ju valmis, ise ei näe või? Majad on reas? On. Park on? On. Isegi tehas on täpselt seal, kus vaja.  Siia ei mahu enam mitte midagi.  Mis arhitekt? Arhitekti töö on tehtud. Tehtud – saate aru?!” Anonüümsust palunud Tallinna linnavalitsuse töötaja aastal 1923.REPRO

     

     

    Esmaspäeval andis lahkumisavalduse Tallinna linnaplaneerimisametit viis aastat juhtinud Ike Volkov. Nagu kolmapäevasest Postimehest lugeda võis, oli just paras aeg, sest mitu suurt asja nagu ehitusmäärused, osalised planeeringud jms on valmis saanud, ameti struktuur on korrastatud. Nii et lõpuks ometi on Ülemiste vanakese soovunelm täitunud: Tallinn on valmis saanud. Tehtud! Ja linnaarhitekti pole meil enam vaja.

    Kuid nii Ike Volkovi hillitsetud vastused Postimehe küsimustele (7. II) kui iseäranis arhitektide liidu järjekindlad pöördumised linnavalitsuse, riigikogu ja vabariigi valitsuse poole (mis on nagu hane selga vesi ja ainus reaktsioon on olnud rünnak ja laim nende pihta, kes sõna on võtnud) ning meediakajastused (kui jätta kõrvale Keskerakonna Kesknädal) osutavad küll millelegi muule. Tallinna linnavalitsusel (ja ilmselt ka Eesti valitsusel) tundub puuduvat laiem pilt linnast kui niisugusest – seda nii linnaehituslikus plaanis kui ka selle kohta, milliseid monumente, kujusid, haljasalasid jne on linna vaja. Takerdutakse üksikutesse objektisse ja püütakse jõupoliitikaga, iga hinna eest ja hambad ristis, mingeid otsuseid läbi suruda, eirates nii asjatundjaid kui ka avalikku arvamust. Tõi ju ka Ike Volkov ettevaatlikult välja, et omandireform on  liiga liberaalne ja omanikukeskne ning selle käigus ei ole arvestatud linnale olulisi pikaajalisi planeeringuid; et linn pole maaomanik, et riigi osalus kinnisvaraäris, mis sageli pole linna huvides, mõjutab linna arengut. Ja et ühe erakonna huvid tunduvad kaaluvat üles kõik muu…

    Mis edasi? Uus sinisilmne idealist Tallinna linnaplaneerimisameti juhataja ametisse, kuni võitlemisest väsib ja mõne grupeeringu 15. sünnipäeva ettekäändeks tuues lahkub? Või sootuks ilma linnaarhitektita, sest linnakunstniku ja kunstinõukoguta saab ju läbi küll?

    Kuid üks asi on kindel: ausatel spetsialistidel, arhitektidel, arhitektuuriteadlastel, skulptoritel, kunstiteadlastel, kunstnikel suud kinni ei pane. Ja, vaatamata kõigele, ausaid siiski jätkub! (Vt lk 18.)

     

     

     

  • Pealelend: ALEKSANDRA MURRE

    R. V.

    Ootasime Kadrioru kunstimuuseumis Kumu avamist suhteliselt suure ärevusega: osa pakkus külastajate plahvatuslikku tõusu, teised kartsid inimeste äravoolu suurde majja. Tegelikkuses ei juhtunud ei esimest ega teist, sest kahe muuseumi spetsiifika on väga erinev, veidi erinevad on ka inimesed, kes seal käivad. Ainsa väliskunsti eksponeerijana Eestis ei ole Kadrioru kunstimuuseumil karta huvi kadumist oma ekspositsiooni vastu. Seda toetab suurepärane asukoht Kadrioru lossis ja kompleksi kuuluvas köögihoones (Mikkeli muuseum). Kadrioru kunstimuuseum on üldhariv ja meelelahutuslik koht, meeldiv ajaveetmise paik nii lastele kui ka täiskasvanutele. Laiahaardeline haridustöö lastega, kes käivad Kadrioru kunstimuuseumi lossikoolis, lubab loota, et kujunemas on suur hulk tulevasi kunsti- ja muuseumisõpru. Samas püüame tegeleda ka meile oluliste kunstiajalooliste probleemidega, uurida oma kogusid, interpreteerida neid vastavalt uutele suundumustele kunstiteaduses, korraldada näitusi, mis avavad kunstiajaloo uusi või unustatud lehekülgi.

     

  • Bravissimo Kremerile!

    Toomas Velmet

    Tallinna Filharmoonia tõi 24. IX Estonia kontserdisaali ilma erilise reklaamita Kremerata Baltica ning Gidon Kremer tõi Tallinna esmapilgul üsna igava kava, kus kaks ?ostakovit?it kahe Schnittke raamis. Kava seirates äratasid kõhklusi just ?ostakovit?i teosed: Viiulisonaat ja Kammersümfoonia. Esimene tekitas kerget huvi, sest võis ju arvata, et kammerorkestri kavas on teose orkestriseade; teine, s.t 8. kvarteti orkestriseade (Rudolf Bar?ai) on pea sama vana kui teos ise ning vist ka sama tihedalt kammerorkestrite raudrepertuaaris. On?s sealt midagi värsket loota?

    Seega olid kontserdieelsed ootused rajatud rohkem Schnittke Concerto grosso?dele (nr 1 ja nr 3), lootusega kuulda Gidon Kremerit soleerimas solist-partneritega. Kuid eelkõige soovin tänada Tallinna Filharmooniat, kes Kremerata meile tõi, ning lisada (tsiteerides Kuhmo festivali juhti Seppo Kimaneni), et püsiväärtuslikule muusikale reklaamikampaania korraldamine on raha mahaviskamine, sest õigele publikule piisab infost, mis liigub suust suhu. Estonia kontserdisaalis oli just see publik (ka hästi palju noori), kes vääris muusikasündmust, mida kuidagi ei saa paigutada lihtsalt järjekordse hea kontserdi nimetuse alla.

    Kuid igas meepotis peab ju kindlasti leiduma üks tõrvatilk ning seekord hoolitses selle kuldreegli kehtivuse eest üldiselt soliidse kavalehe koostaja. Kavalehe soliidsus väljendus annotatsioonide poolel ja lausa vihastav ebasoliidsus elementaarses infos esitatavate teoste ning esitajate, s.o täna õhtul siin ja praegu toimuva suhtes. Selgitan: kui ma loen kavast, et ettekandele tuleb Alfred Schnittke Concerto grosso nr 3, siis ma tahan teada, mitu osa teosel on (neid on viis). Ning vaatamata sellele, et Gidon Kremer on äratuntav, siis seda enam tahan ma teada, kes on see teine solist, kes orkestri II viiuli viimasest puldist tõustes Kremeriga võrdväärselt soleerib. Ja kui ma kuulan vapustavat ?ostakovit?i Viiulisonaadi arran?eeringut orkestrile ja solistile, siis on elementaarne, et ma tahan teada, kes selle arran?eeringu tegi (M. Zinman? ? T. V. ei vastuta kirjaviisi eest). Kui ma kuulen ja näen (timpanid), et 8. kvarteti orkestriversioon ei ole üldlevinud R. Bar?ai oma, siis ma soovin kindlat teavet, et selle autorsus kuulub omaaegsele tuntud dirigendile Abram Stassevit?ile, ning vaatamata sellele, et see viieosaline teos esitatakse attacca, on ikka mõistlik osad kavalehel üles tähendada.

    Schnittke Concerto grosso?s nr 1 kontserdi lõpus oli Kremeri partneriks jälle anonüümne tütarlaps viiuliga ning teose kuus osa jäid muidugi avalikustamata. Lisaks kõigele ning vaatamata sellele, et Kremerata koosseis on saanud juba nägupidigi tuttavaks, poleks ehk palju nõutud, kui selline tänaseks maailma absoluutsesse tippu asetuv kammerkollektiiv oleks identifitseeritud ka ees- ja perekonnanimedega ? tase nõuab seda.

    Kremeratade tase on vapustav, sest seda orkestrit saab iseloomustada ainult keelpillikvartetile omase ansamblilise kõrgkultuuriga ning maestro Gidon Kremeri väärilise individuaalse meisterlikkusega. Professionaalsetele üksikasjadele ei jätkunud minul küll tähelepanu, sest emotsionaalne suhe esitatavaga ei lubanud hetkekski kaineneda pelgalt registreeruvasse olekusse.

    Alati on ka kõige erutavamal kontserdil siiski tipphetked, mida ikka ja jälle meenutada. Mind hämmastas ?ostakovit?i Viiulisonaadi op. 134 (1968) orkestratsiooni mõjusus, esitusest rääkimata. Kasutades kogu keelpilliorkestri kõla- ja värvivõimsust, on ta (arran?eerija) jätnud solistile pianissimo-võimaluse kõigis registrites ja ühe nüansiga partituuris (woodblock on vist selle löökpilli nimi) joonib alla muusikalise materjali sisulise paralleeli autori pisut varasema superteose, Teise t?ellokontserdiga (op. 126). Veel enam hämmastas ja vapustas mind nn Kammersümfoonia (8. keelpillikvartett) esitus igast sisulisest aspektist. Seda võib julgelt nimetada teose uueks lugemiseks ning eriti mõjuvad olid teine osa Allegro molto, kus molto tempomärgina oli küll ära koristatud, kuid kontrast eelneva ja järgnevaga see-eest eriti molto. Viimase kahe Largo sisulised kulminatsioonid esitas t?ellosolist tasemel, mida ei ole kuulnud ka superkvartettide kolleegidelt.

    Selline isiklike muljete rida ei võta kübetki maha Schnittke teoste ja esituste väärtust mis puhul tasub meenutada Reinut Teppi ja tema ?hästi prepareeritud klaverit? Concerto grosso?s nr 1, rääkimata eespool nimetatud nimetuks jäänud maestro Kremeri soolopartneritest. Absoluutne partnerlus Gidon Kremeri ning iga üksiku kremeratalase vahel ongi see ?lihtne? nipp, mille abil sellist taset ehitatakse ja maailmale demonstreeritakse.

    See emotsionaalne katarsis, mida on võimalik saada Zo?t?enko, Harmsi, Mandel?tami, Pasternaki, Ahmatova, Sol?enitsõni, Brodski, aga miks ka mitte Trifonovi ja Ulitskaja teoseid lugedes, sai täies mahus kaetud nelja muusikaoopuse ettekandega Kremerata Baltica poolt ning minevikuga jäeti naerdes (õigemini küll muigega) hüvasti Schnittke ?Polka? saatel. Selle sündmuse maaletoojana tõstis Tallinna Filharmoonia lati väga kõrgele teiste korraldajate suhtes. Bravissimo!!!

    Muide, 25. IX oleks ?ostakovit? saanud 98aastaseks ja 24. XI Alfred Schnittke 70.

  • Rauno Thomas Mossi isikunäitus “Eesti ballaadid” Tallinna Linnagaleriis. Avamine K 28.11. kl 19

    Eero Kangor

    Rauno Thomas Moss (s. 1977)
    Eesti ballaadid . Estonian Ballads
    Tallinna Linnagaleriis
    29.11 – 23.12. 2012
     
     
    Rauno Thomas Mossi “Eesti ballaadid” on kunstniku isiklik ja vaba teemaarendus Veljo Tormise samanimelise originaalteose ainetel. 27. juulil 1980. aastal Tallinnas esietendunud teos on siiski vaid kaudseks sissejuhatuseks näitusel esitletavatele maalidele ja etüüdidele.
     
    Veljo Tormise originaalteoses kuuleme ja kogeme tõlgendust ränkadest ja veristest sündmustest, tajume inimese hingelisi seisundeid ning emotsionaalseid ja eetilisi hinnanguid. Moss konstrueerib oma lood samasugustele arhetüüpsetele konfliktidele, küsimustele surmast ja elust, inimeseks olemisest ja mitteolemisest. Need lood on süü- ja vastutustundest, suhetest inimeste ja kodumaaga, rahva ja kõiksusega. Mossi lood on mõnevõrra häbitud ja jultunud, sest puudutavad hirme ja tabuteemasid, kuid, nagu on kirjutanud Ramón Gómez de la Serna, kunstnik pole hull, seda on tema aeg.
     
    Rauno Thomas Moss on õppinud Tartu Ülikoolis maalikunsti ja semiootikat, täiendanud ennast Taani Rønshovedi Rahvaülikoolis kunstide alal, õpib praegu semiootika doktorantuuris ning töötab õppejõuna Tartu Ülikoolis.  Tema esimene isiknäitus toimus 1997. aastal. Ta on esinenud oma töödega Soomes, Saksamaal ja Ungaris. Moss on avaldanud kunstikriitikat ja semiootilisi uurimusi.
     
    Näitus avatakse 28. novembril kell 19. Näitus on Tallinna Linnagaleriis avatud 23. detsembrini.

  • Mis kasu on ajaloost?

    Kaarel Tarand

    Ajaloo ja mäletamise kasu või kahju kohta on targad mehed aegade jooksul palju üldtuntud sententse pildunud. Kui aga asi läheb konkreetsemaks, tundub esmapilgul alati, et ajalool on pigem segav kui abistav tähendus meie argimurede võitmisel. Me näeme teda tegelikult must-valgelt, kuid kinnitame endale lakkamatult, et see, mida näeme, ei ole must-valge ja seetõttu pole lahendusi lihtne leida. Kui oleks, siis me ei maadleks tänaseni pronksmehega, mis sümboliseerib kogu ühiskonna suutlikkust nõukogude okupatsiooni pärandiga kuidagi toime tulla.

    Rahvusliku ärkamise ajal oskasid eestlased ammutada oma lähimineviku raksustest innustavat ja edasiviivat jõudu. Alles käegakatsutavast pärisorjusest konstrueeriti 700aastase orjaöö müüt. Sellest müüdist õhutatuna, soovist, et kõik oleks teisiti, loodi kiiresti kõik, mis täisväärtuslikul rahvuskultuuril vaja. Aga ärgem unustagem, et see müüt ei sisaldanud ühtki positiivse iseloomuga fakti minevikust. See oli must-valge. Õigemini must. Valge pidi tulema alles eespool, tulevikus.

    Kas me oleme praegu palju paremad ja teistsugused kui ärkamisajal? Ega vist. Tähendab, ka praegu sobivad meile omariikluse ülesehitamisel ning rahvusriigi arendamisel motivatsiooniks pigem mustad kui valged teated lähiminevikust, teisest orjaööst.

    Urmas Eero Liivi värskes dokumentaalfilmis “Tervitusi nõukogude Eestist” (Ruut, 2007, esilinastus 17. veebruaril Sõpruses) ütleb Lagle Parek terve ajajärgu kohta lühidalt ja selgelt: “Oli närune aeg!” Seda ta oligi. Aga viis, kuidas Liiv seda näitab, nõukogude võimule ülistuslaulu laulvad arhiivikaadrid, mis moodustavad filmi selgroo, on ühe sõnaga kokku võetult: absurd! Ei midagi toredat. Täpselt sedasama veelgi teravamal kujul kõneleb Lauri Vahtre värske meenutusteraamat “Absurdi impeerium” (Tammerraamat, 2007). “See raamat on pühendatud inimtekkelise absurdi vahest ehk kõige võimsamale õiele kogu inimkonna senises ajaloos – Nõukogude Liidule,” kirjutab autor ise.

    Jah, okupatsiooniaeg oli täis absurdi. Aga me saame seda absurdsena meenutada ainult seetõttu, et see aeg sai läbi. Praegu võib see absurdsus isegi toredana tunduda. Toreda absurdina, aga mitte toreda eluna. Absurdsus ei ole iial toreduse või heaolu, stabiilse elu ja rahulolu sünonüüm. Kui paljud meist keelduvad tänaseni okupatsiooniaega õudsena mäletamast, siis mäletagu absurdsena, mitte toredana. Või nõukogulikus kõnepruugis öeldes: “Iseseisvuspäevani on jäänud 8 päeva. Olgem valvsad!”

     

     

     

     

  • Näitus nagu kuu

     

    Eesti Päevaleht 20. XII

    Kes viimasel ajal on juhtunud Kunstihoone ümbrusse, võiks olla märganud, et näiliselt rutiinsest argisusest hoolimata on seal siiski üht-teist muutunud. Ku-Ku kohvikus, endises Wiiraltis, on juba tükimat aega väljas briti minimalismi klassiku, kunstniku-helilooja Brian Eno heliinstallatsioon ?2nd Virtual Dream Bells?. Nukrameelsetest kellalöökidest moodustub heliteos, mis on iga päev erinev. Seinal on neli sanga, igaüks neist mängib ühte nooti. Mõnel pool linnas nagu ka Kunstihoone ümbruses on olnud väljas mõningad kaunis kummalise väljanägemisega posterid Eesti Päevalehe 20. detsembri numbri esikaanega, mis vabastatud igasugusest sisust ning asendatud abstraktse joonemänguga. Tegemist on prantsuse kunstniku Pierre Huyghe? teosega. Kunstihoone fassaadil, otse Juhan Raudsepa naisakti all, on Didier Marceli skulptuur kahest üksteise otsa asetatud toolist. Pole kahtlustki, tegu on skulptuurina vormistatud suletuse kujundiga. Aga just suletusest algabki näitus ?Expat-Art Centre? (EA C), mis eelmise aasta lõpul Kunstihoonesse salamisi sisse imbus. See on ?näitus, mis leiab aset siis, kui näitusepaik, mis teda võõrustab, on suletud, kahe näituse vahel, perioodil ühe näituse sulgemisest järgneva avanemiseni. ?EA C? toimub institutsioonile kalendrilistel, finantsilistel, remondi tõttu või muudel põhjustel peale surutud tegevusetuse perioodil,? kirjutab näituse kuraator Mathieu Copeland näituse bukletis. 20. detsembri ning 12. jaanuari vahele jäävad jõulud, aastavahetus, mõned tavapärased puhkepäevad ning ka näitusevahetus Kunstihoone saalides, mil Peeter Alliku personaalnäitus vahetab välja pea kaks kuud Kunstihoones ja selle galeriis eksponeeritud Kabakovide-Meele suurprojekti. Tõepoolest, tühja ja kasutamata jäänud ruumi- ja ajaressursi suhtes oli raske leida paremat hetke selle projekti teostamiseks, sest just neid  hetki ?EA C? ära kasutabki. Tegelikult ainult nende aukude tõttu see eksisteeribki: ?Näitus on siis, kui institutsiooni ei ole?, kõlab statement näituse saatetekstist. Niisiis, kogu näitus on kontseptuaalne ?est, näitus näitusest kui formaadist, mis juba ainuüksi oma olemasoluga osundab teatavatele kunstiinstitutsioonide toimimisrutiini aspektidele: näitus, riiklik püha, puhkepäev, näitusevahetus, avamine, peegeldades neid negatiivina. Seesama Pierre Huyghe poster on selle kohta iseenesest hea näide, kunstnik kontseptualiseerib näituse kui sellise formaalse tunnuse nagu poster, kus on ilmtingimata on märgitud näituse aeg ja koht. Ainult et tema abstraktne poster ei informeeri kedagi mitte millestki, kuigi korraliku näituseposteri formaalsed tunnused on täidetud: ta ise on olemas ja seal on märgitud nii aeg kui ka koht. Seda sorti kontseptuaalsetest ?estidest see näitus koosnebki. Kõik need teosed markeerivad mõnda näituse, institutsiooni, kunstiteoste aspekti või viitavad ?EA C? enda kontseptuaalsetele lähtealustele.

    Kontseptualismi klassik Olivier Mosset on tõmmanud ühe lihtsa 1.40 laia halli riba saali seinale põrandast laeni. Üksnes värvi mateeria tõttu ülejäänud seinapinnast eralduva triibuga markeerib kunstnik oma kohalolu. Just selle triibu ootamatu kohatus muidu steriilses valges ruumis annab meile temast aimu. Täpselt samamoodi nagu ka Dan Walshi klaasist ruut, meeter x meeter, Kunstihoone fuajee põrandal: cool geomeetriline kujund, peaaegu nähtamatu, peaaegu olematu nagu näitus ja kunstniku osaluski.

    See pole see

    Ben Kinmonti teos ?See pole see? koosneb Kunstihoone treppidel vedelevast õhupallist ning signatuurist selle kohal. Nimelt tuleb kuraatoril leida igas kohas, kus näitus toimub, üks külastaja, kes otsib saalis sobiva koha, puhub täis õhupalli, mõeldes samal ajal kõigele muule kui kunstile. Seejärel jätab oma signatuuri seinale. Kõigist neist ?estidest kõigilt näitustelt saavad kõik, kes soovivad, tellida endale fotod. Siin on õieti koos üsna mitu dadaistlikku päritolu kontseptuaalset ?esti ? seega puhas klassika. Kõigepealt Francis Picabia-Marcel Duchamp?i osundus signatuuri maagilisele jõule: see pole midagi muud kui ülevat autentsuse kogemust tõotav lepinguallkiri, no ikka see põhjus, miks me räägime Picassodest ja Magritte?idest, mitte kunstnike konkreetsetest teostest. Picabia lasi kõigil oma sõpradel, nii kunstnikel kui ka mitte-kunstnikel, signeerida  ühe valge lehe, Duchamp sai kuulsaks, kui signeeris Mutti sanitaartehnika vabriku legendaarse toote R. Mutti kunstiteosena. Kui Duchamp võttis 1915. aastal New Yorki emigreerides kaasa teosena vormistatud pudelikese Pariisi õhku, siis kuuekümnendatel müüs itaalia kunstnik Piero Manzoni gallonite kaupa kunstniku hingeõhku loomulikult õhupalli sisse pakendatuna, lisaks sellele signeeris ta veel ka oma modelle. Kuna aga siin signeeris seina ja puhus õhupalli täis külastaja, pole mingi ime, et teos kannab pealkirja ?See pole see?. See tõepoolest ei ole see. Samas on aga kogu protsess ise teatavate modifikatsioonidega või isegi ilma nendeta käsiteldav kui Fluxuse idee-happening. Need omamoodi kunstilised ?käsulauad? koosnesidki publikule jagatud juhenditest selle kohta, mida nood tegema peavad, et kunstiteos lõpule viia.

    Diskussioon

    Kui inglise kunstnik Ian Wilson 1968. aastal loobus kunstiteoste tegemisest ning kuulutas oma kunstiteosteks vestlused galeriides, oskas ta vaevalt aimata, et 2004/2005. aastal toimub tema retrospektiivnäitus Tallinna Kunstihoones. Aga täpselt nii see läks. On oluline mainida, et ühestki tema diskussioonist ei ole olemas ühtegi ärakirja, salvestusest rääkimata, nende tegemise keelas kunstnik ära. Kui tema teosed on tema vestlused, siis saame retrospektiivi lihtsalt öeldes, et vestlused on juba toimunud. Selleks läheb vaja ainult ühte A4 formaadis lehte ning sinna peale tuleb kirjutada: ?There was a discussion?. Siit soovitus kõigile kunstnikele, kes tahavad edaspidi retrospektiive teha: öelge, et teie näitus on juba toimunud, ja asi tahe.

    Claude Léveque?i installatsioon ?Elise van Elise? on kõigist projektis eksponeeritud teostest vahest kõige materiaalsem. Tegemist on abstraktse valgusskulptuuriga, mida saadab justkui suures ja hea akustikaga saalis kohmakalt klimberdatud Beethoveni ?Elisele?. Kuigi teos on surutud tualettide ja garderoobi vahele, jääb ometi mulje, nagu oleks see metsikult suures ruumis. Näitusele tõmbab joone alla Shimabuku, kelle teos ?Näitus nagu kuu? koosneb kohmaka lapsekäega seinale kritseldatud inglise- ja eestikeelsetest samasisulistest tekstidest ning kuu kujutisega T-särgis valvurist, kes seda kogu näituse aja kannab. Tegemist on vägagi pasliku poeetilise võrdlusega. Nii nagu täiskuudki nähakse teatud ajavahemiku tagant, nii nähakse sedagi näitust ainult teatud ajal ? siis kui üks ?institutsionaalne kuu? on saanud läbi ja algab teine. Tallinn on projektile vaid üks maandumispaik: kuu on ennast näidanud juba Lyoni kaasaegse kunsti muuseumis, Londonis ICAs ning Vilniuses Kaasaegse Kunsti Keskuses ning liigub siit edasi veel paljudesse muuseumidesse ja näitusesaalidesse üle maailma. Pealegi, ?empiirilise usu kohaselt, et me kõik näeme ka järgmisel ööl kuud, on sellel näitusel potentsiaal viibida samal ajal maakera igas punktis, muutudes nii kõikjal viibivaks, olla kohal igal ajal ja kõigile inimestele,? kirjutab Copeland.

    Valge valgel

    ?EA C? kui hermeetiline, olemise ja olematuse vahel balansseeriv näitus koos oma olemise ja olematuse vahel balansseerivate teostega on suurepärane suutäis kontseptualismi ja minimalismi, mille haukamiseks aga Eestis paraku gurmaane ei leidu. Selline kunstist mõtlemise ja kunstitegemise viis  on kohalikule kontekstile olemuslikult võõras. Vaevalt et osatakse hinnata ka veel ühte selle projektiga seotud kaasannet, nimelt näituse kuraatori Mathieu Copelandi kokku pandud kontseptuaalset ajakirja Perfect, mis koosneb kaasaegse kunsti klassikute nagu Yoko Ono, Gilbert & George?i, Lawrence Weineri, Art &
    Language?i, Christian Boltanski ja paljude teiste kaasaegse kunsti klassikute ja suurte nimede spetsiaalselt selle jaoks tehtud teostest. Kuna ajakiri on trükitud valge kirjaga valgele paberile, ütles kriitik selle kohta nii: ?Tegemist on kõige perfektsema asjaga pärast Malevit?i maali ?Valge valgel?. Selle ajakirja kui kunstiteose, mis koosneb omakorda teistest kunstiteostest, saab Kunstihoones omandada vaid neljakümne krooni eest.

    Muuseas, erinevalt kõigist teistest Kunstihoone näitustest on ?EA C? külastamine kõigile tasuta.

Sirp