Murmanski oblasti endise kultuuriministri ja Arktilise teatri (Арктический театр) juhi Jevgeni Gomaniga (44) vestleme arvutis. Esimest korda kohtusin Gomaniga mullu suvel. Aitasin läbi viia Põhja-Tartumaal Kadrina mõisas Fenno-Ugria suvekooli, mis kandis pealkirja „Häbi ja süü soome-ugri rahvaste kultuuris“. Goman on muu hulgas intervjueerinud Venemaal Lovozero piirkonna saame ja teinud selle põhjal tõsielulise lavastuse. Suvekoolis pidas Goman ettekande oma uuest elust Kirkenesis. Ta elab nüüd Norras Barentsi mere ääres, Venemaa piirist kõigest 15 kilomeetri kaugusel Kirkenesis ning töötab kuraatoreid ja produtsente koondavas organisatsioonis Pikene på Broen. Goman on üks neist Venemaa Föderatsiooni endistest ametnikest, kes on otsustanud kodumaalt lahkuda. Tagasitee kodumaale on olemas, aga lõppeks tõenäoliselt vanglaga.
Esimene peaproov Murmanski oblasti ametnikuna algas Gomanil 2003. aastal, mil ta alustas omavalitsuses tööd noortega. Venemaa majandus õitses, praeguse vaikiva ajastuga võrreldes valitses sõnavabadus. Goman tegi vähem paberitööd ja tegeles rohkem otse noortega. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkasid asjad muutuma: võimude tsensuur ja kontroll omavalitsuste üle suurenes. Kui 2010. aastal taheti ära kaotada Murmanski oblasti noorsootöö komitee, hakkasid noored linnaväljakul protestima. Toodi kohale Omoni üksused, katusele pandi snaiprid.
Goman saadeti noortele ütlema, et nad miitingult lahkuksid. „Mõistsin, et sõnavabadust hakatakse piirama ja et pärast seitset aastat ametnikutööd jäängi vaid ametnikuks. Ametnikul on Venemaal ju alati õigus. Kõik noorte algatused käisid meie süsteemist läbi, aga seitsme aasta jooksul võtsime töösse neist ainult kaks või kolm. Kõik ülejäänu sündis meie komitee siseselt. See oli halb märk. Otsustasin töölt lahkuda,“ seletab ta.
Jevgeni Goman: „Põlvkonnad peavad välja kasvama imperialismist ja kolonialismist, see on muidugi pikk protsess.“
Gomani sõnul pole Venemaa ametnike seas inimesi, kes tahaksid ja julgeksid võtta vastutust. Kui madalama astme ametnikul on mõni idee, peab ta alati pöörduma kõrgema astme ametniku poole ning see omakorda küsima nõu ja luba oma ülemuselt. Kuid madalama astme ametniku küsimus või probleem pole kõrgema ametniku arvates üldse oluline, see teda ei huvita. „Miks te üldse minu juurde tulite?“ küsib ta. Sellise võimuvertikaali ja bürokraatia tõttu ei lahendata suurt osa küsimusi kunagi.
Murmanskis ja kogu Venemaal on aga tema meelest kultuur kinni paljuski möödunus. „Kunstis räägitakse hardumusega Teisest maailmasõjast, tantsitakse rahvatantse, tehakse kõike seda, mida tegid juba emad ja isad,“ leiab Goman. Näiteks LGBT+liikumisega seotud teemad on samuti 2014. aastast kõlbmatud, neid ametlikult käsitleda ei saa. 2019. aastal lavastas Goman siiski poliitilise ja terava näidendi põlisrahvast. Trupi liikmed intervjueerisid Murmanski oblasti saame ja vahendasid nende kriitikat võimude suunal, näiteks selle kohta, kuidas jagatakse maad ja kalakvoote, ning tõid esile ka venelaste negatiivse suhtumise saamidesse. Lavastust otseselt ära ei keelatud, aga ei antud kasutada ka ruumi selle näitamiseks. Goman äratas juba siis julgeoleku tähelepanu.
Goman pole teatrilavastajaks kunagi õppinud. Loomingu poole kallutasid teda suuresti ema ja isa, kes mängisid Murmanski rokkbändis Neudatšniki (Hädavaresed – J. Z.), kuid pidid rahapuuduse tõttu tehasesse tööle minema. „Neil oli valus, et peavad tegema seda, mida ei taha teha. Mõtlesin siis ka, et teater on minu hobi, aga siiski on vaja hankida ka normaalne töö ja teenida korralikult raha,“ meenutab ta. Ometi sai Goman kolmekümneviieselt aru, et suurema osa aega oma elust panustab ta teatrisse ja jõudiski vabakutselisena tegutsedes 2014. aastal selleni, et avas päris oma teatri. „Teater praeguse hetke väljendus, võimalus öelda seda, mis parasjagu ühiskonnas häirib või murelikuks teeb.“
Kui Gomani juurde tuli 2019. aastal Murmanski oblasti kuberner Andrei Tšibis ja tegi talle ettepaneku asuda tööle kultuuriministrina, võttis Goman kolm päeva mõtlemisaega, ei maganud, pidas nõu teiste inimestega ja otsustas proovida. Esialgu oli eesmärgiks töötada kaks aastat. Ta tahtis oblasti konservatiivset kultuurielu muuta ja arvas, et minister saab paljuski teha otsuseid, aga eksis. Ta sai aru, et selles süsteemis, laiemalt kogu Venemaal, on minister küll vastutav isik, aga mitte juht. Mis tahes küsimusi pidi ta kooskõlastama kuberneri asendajate või kuberneri endaga. „Tšibisega oli raske suhelda, sest ta on sama vana kui mina, aga nagu väike Napoleon. Ta jättis väga demokraatliku juhi mulje, aga tegelikult oli jäik ja hoidis kõike oma kontrolli all.
2020. aasta suvel sunnitigi Goman lahkuma, osaliselt erimeelsuste tõttu kohaliku kultuurimaja direktrissiga. Gomani ametist vabastamise päeval 10. juulil tuletab meediaväljaanne Kolanews.ru lugejatele meelde kuu aega varem ilmunud arvamuslugu „Minister Gomani lõpu algus“. Selliste väidetega nagu „ta on ametnikkonna vastu vaenulik, tal pole tõsise juhtiva töö kogemust ega oskust luua suhteid alluvatega“ kujundab kohalik meediasait avalikku arvamust ja valmistab ministri lahkumist juba ette. Gomani karjääri lõpp Venemaal oligi vaid aja küsimus. Kui Aleksei Navalnõi 2021. aasta jaanuaris Venemaale naasis ja ta arreteeriti, kirjutas Goman Instagrami, et nii ei tohi teha. Tund aega pärast seda kutsus Tšibis ta vaibale. „Ta rääkis kõrgendatud toonil ja ütles mulle, et talle helistati presidendi administratsioonist ja öeldi, et vaadake, milliseid väljaütlemisi teie eksminister endale lubab.“
See oli viimane piisk Gomani karikas. Ta mõistis, et ta võidakse tulevikus vabalt ka arreteerida. 2022. aasta jaanuaris sõitiski Goman Norrasse lootuses, et naaseb koju aasta pärast. „Venemaal oli mu elu lakkamatu võitlus normidega, pidev laveerimine,“ ütles ta ettekannet pidades. Kirkenesis jätkab Goman kultuuriürituste korraldamist, lavastamist ja võimaluste piires ka koostööd ning suhtlust Venemaa kultuuritegelastega. Viimane on aga kolinud taas korteritesse, ainult selle vahega, et inimesed peavad oma kodus videokohtumisi. Niinimetatud kvartirnik’ud on tagasi.
See oli ja on endiselt võimalus mööda hiilida sõna-, kogunemis- ja esinemisvabaduse piirangutest. Kutse saavad ainult usaldusväärsed tuttavad ja sõbrad. Räägitakse kultuurist ja kunstist, sellest, et need aitavad ellu jääda ja sellest, kuidas kunstiga sõjale vastu hakata. „Ma olen tuleviku suhtes optimist. Olen kindel, et sõda saab läbi ja Putin arreteeritakse. Põlvkonnad peavad välja kasvama imperialismist ja kolonialismist, see on muidugi pikk protsess,“ tõdeb Goman.
Euroopa meister on küll tore olla, kuid tähtis on miski muu
PILLE-RIIN LARM
ma luuletaja olen olen luuletaja loov inimene loovaid mõtteid täis
Nii algab Joonas Veelmaa luuletus, mis tõi talle esmalt Eesti ja nüüd ka Euroopa luuleprõmmu meistritiitli.1 Ajalooline saavutus, kahtlemata.
Palju õnne! Palun jaga meistrivõistluste muljeid.
Kogu kogemus oli sürreaalne juba ainuüksi seetõttu, et Eesti võitis. Sel kujul on Euroopa meistrivõistlusi korraldatud kümme aastat ja tase on nii kõrge, et me ei hellitanud hetkekski lootust, et Eestil oleks võimalik võita.
Lavaluule ja poetry slam on Eestis ikka lapsekingades, võrreldes näiteks Hispaania, Saksamaa, Austria, Inglismaaga. Nemad lihvivad oma etteasted täiuslikuks. Meie siin õpime Eesti finaaliks oma teksti heal juhul pähe ja kes on lavaga rohkem harjunud, loeb siis teistest enesekindlamalt.
Eelmise aasta võitja Pablowski peaaegu ei suhelnud teiste luuletajatega, vaid oli eemal ja keskendus. Kui tuli tema kord, suutis ta laval nutma hakata. Ka tänavu oleks esikümnesse sobinud vähemalt 25 luuletajat, 15 neist oleksid väärinud võitu.
Mitmendat kohta püüdma läksid?
Arutasime Eesti slämmiturniiri korraldajate Sirel Heinloo ja Toomas Leppikuga, et kümnes koht oleks kuldmedal, sest esikümme kutsutakse maailma slämmile. Isegi kümnes koht tundus saavutatav vaid juhul, kui kõik õnnestub ja joondub: esinemine läheb hästi, järjekorra loosimisega näkkab … Palju sõltub ka sellest, kes esineb enne ja pärast. Teatavasti on slämmil esimene halb olla, sest hindamisel ei ole etaloni ees. Esimesele ikka maksimumi ei anna. Seekord ei olnud väga vahet, sest hindama hakati alles siis, kui kõik olid esinenud. Esimene jäi just väga hästi meelde – Horvaatia luuletaja Hrvoje Mimica, kes laulis kelmikalt, et ta on MC Vana ja MC Kole. Mind loositi üsna lõppu ja mu luuletaja paroodiatekst passis sinna kenasti.
Nii et asjad joondusid?
Jah. Aga ka klikk publikuga oli ootamatult hea. Mõned inimesed tõusid lõpus püsti. Siis lootsimegi tasapisi, et äkki me võidame kümnenda koha ja saamegi Togosse? Euroopa slämmis ei ole nagu spordivõistlustel, et tiitel on kõige tähtsam. Kui aus olla, siis ma tahtsin lihtsalt Eesti rahva raha eest Aafrikasse minna. Näiteks Austria luuletaja Emil Kaschka sai neljanda koha ja hakkas rõõmust tantsima. Millisel spordivõistlusel oleks pronksmedalist ilmajäämine sellist rõõmu pakkunud?
Pärast etteastet, kui žürii kuskil tagaruumis punkte luges, tuldi ütlema, et oli hea tekst. Noh, eks seda ju ikka öeldakse – siis ka, kui ei olnud hea. Aga kui tuli Inglismaa žürii esimees, kes muidu oli ülikriitiline kõige suhtes ja kellele mitte miski ei meeldinud, ja ütles, et hea luuletus ja ta pani mulle punkte, mõtlesin, et äkki Eesti saab kümne hulka.
Lõpuks oli jäänud välja kuulutada ainult esikoht. Ja kui siis korraldajad hüüdsid: „Eestoooniaaa …“ Ma ei tea, mida Dave Benton ja Tanel Padar Eurovisionil tundsid, aga tõenäoliselt midagi väga sarnast. Aeg peatus.
Kuidas võistluseks valmistusid? Kuidas käib luuletajal tippvormi ajastamine?
Pool detsembrit kirjutasin uut teksti. Tegin mitu kavandit, põrgatasime Eesti tiimiga ja läksin kirjandusõhtule „Viimane neljapäev“ katsetama. Kuulajad ei reageerinud nii, nagu ootasin. Läksin tagasi publiku sekka, istusin Mari-Liis Müürsepa kõrvale ja küsisin, kuidas oli. Mari-Liis ütles: „Noo, sul on paremaid tekste.“ Täielik pettumus! Tundsin, et olen kirjutajana läbi kukkunud. Kõik on mõttetu. Toibusin paar päeva ja siis tänasin Mari-Liisi selle eest, et ta oli aus. Pärast ebaõnnestumist otsustasin varem toiminud teksti kasuks. Uuest luuletusest lisasin sinna ühe lõigu: „vahel kirjutan ma haikusid, aga ka pikki tekste, tundlikke tekste, eksperimentaalseid tekste, võimsaid tekste, mis suudavad lahendada konflikte ja lõpetada sõdu, ma lihtsalt ei ole veel leidnud ühtegi sobivat sõda“. See lisas teatavat teravust, millest vana tekst puudust tundis. Nii et päris kasutu ei olnud.
Teine oluline etapp oli ingliskeelne tõlge, mille võtsid oma südameasjaks Mirjam Parve ja Ragne Schults ja kellega oli tihe dialoog. Teksti tuli natuke ümber teha, sest täpset vastet eestikeelsele väljendile „paus, mis ei kanna“ inglise keeles ei ole. Päheõppimine jäi ikka viimasele minutile. Finaalipäeval oli raske mõelda millelegi muule kui „i am a poet a poet am i“. Laval läks muidugi esimene rida kohe valesti. Teine samuti. Ja viies. Tekst pudenes ja lagunes pidevalt, aga kuidagi roomasin lõpuni.
Sven Vabaril on üks novell, kus ta satub justkui Tartusse, aga Tartu on peegelpildis. Prožektorite all on sama tunne. Tekst on justkui peas, aga üldse ei orienteeru.
Kas finaalis sai esitada ainult ühe teksti ja ainult ühe korra?
Õnneks jah. Eelmise aasta finaalis pidi Mari-Liis Müürsepp ette valmistama viis teksti. Igal aastal on uus süsteem. Tänavune süsteem soosis minusugust. Võib-olla mõtles mõni žüriiliige punkte andes, et valibki selle imeliku tüübi, kes tegi laval nalja? Žüriile võib-olla meeldis väike iroonia luuletajaameti üle. Kui oleks pidanud midagi veel lugema, oleks tulemus ilmselt juba midagi muud.
Eks sul oli ikka tugev tekst ka ja oled ise hea esineja. Ainult soodne planeetide seis ju meistritiitlit ei too.
Jah, aga Kelli Kiipus, Mari-Liis Müürsepp, Silver Sepp, Kaisa Kuslapuu – neil on ka tugevad tekstid ja nad on head esitajad. Nad oleksid võinud kõik võita. Slämmis on õnne rohkem kui kolmandik.
Näiteks, kui kahe esitaja tekstid on juhuslikult sarnasel teemal, hakkavad need üksteist tühistama. Ükskõik, kui head on esitajad. Mul õnneks ei olnud. Kuigi päev varem astus üles eelmise aasta maailmameister, Colombia luuletaja Lady la Profeta. Tema luuletuse esimene rida kõlas: „Every poet is a prophet. Every word is a prayer.“2 See oli ainuke luuletus, mis oli samal teemal, aga täpselt vastupidine. Seda oli väga veider kuulata. Õnneks ta ei osalenud võistlusel.
„Tahad olla medaliga luuletaja? Vali teemaks diskrimineerimine. Vali trauma. Vali klassivõitlus. Ole emotsionaalselt ülepingestatud. Manipuleeri publikuga. Ütle, et järgneb väga isiklik tekst. Nuta laval. Pühenda tekst varalahkunud sugulasele. Lisa lihtsaid riime ja nuta siis. Mine endast välja. Nuuksu rõõmust. Anna endast kõik. Lagune laval tolmuks. Kummarda. Nopi punktid.“3 Tundub, et sa ei talitanud omaenda retsepti järgi.
Jah, ma eirasin oma soovitusi. Nagu öeldakse: õpi kõik reeglid pähe ja siis riku neid. Kui juhuslik publik hindaks, võib-olla see retsept isegi töötaks, aga nii ei saa esineda, kui ise oma tegemistesse päriselt ei usu.
Mainisid kirjandusõhtut „Viimane neljapäev“, kuhu läksid katsetama, kuidas su luuletus toimib. Mil määral kontrollid oma tekstide mõju ühismeedias?
Mingil määral on peeglit ikkagi vaja. Ühismeedia on hea avaldamiseks, aga seal on kindel jälgijate seltskond – üldjoontes tean neid, kes mu luuletuste all pöidlamärki vajutavad. Luuleõhtud on huvitavamad, sest seal saab vahetut tagasisidet inimestelt, keda ma ei tunne.
Ajakirjandusväljaannetest saab samuti tagasisidet, aga ma ei arva, et kriitika on mõeldud üldse luuletajale, ja lisaks on enda kohta kirjutatut raske lugeda. Olenemata sellest, kas öeldakse hästi, halvasti või lihtsalt arutletakse. Näiteks Sveta Grigorjeva arvustas suvel Vikerkaares „Alaskat“ ja ma pidin pikalt hoogu võtma, et seda lugeda, kuigi aimasin, et ta ei materda. Ka positiivset artiklit on äärmiselt ebamugav lugeda. Ja kui keegi kuskil kiidab, siis lugejal võib tekkida vastupidi trots, et ah, nii hea see ka ei ole.
Slämmiga on samamoodi. Kedagi ei häiri, kui saad 28. koha, aga kui võidad, siis saab öelda, et tema, nojah, ta ei ole ju päris luuletaja …
Sa kujutad ette.
Ma kujutangi ette. Eks positiivne tagasiside on ikka meeldiv.
„Alaska“ kohta küsitakse, kust seda osta saab, sest raamat on läbi müüdud.
Osta enam ei saa, aga raamatukogudes on kenasti saadaval.
Võib-olla paned hoopis uue kogu kokku?
Eks tasapisi kirjutan juurde. Vahepeal tekkis rahaahne mõte teha „Pöial on jala Alaska“ koomiksitest pühadeks pildiraamat. Äkki müüb ja endal on ka tore.
Oled tõdenud, et mida raskem on elu ja emotsioonidega toime tulla, seda rohkem hakkab huumor sees pulbitsema.4 Kas praegune aeg ses mõttes inspireerib?
Väga suurte asjade ees olen jõuetu – sõjad, loodusnähtused, majanduslangus.
Pigem on naljakas, kui poliitikud räägivad tõsimeeli, et neil on kleit tellitud, aga näed, president ei kutsugi peole. Eks muidugi on mu elus ka niisuguseid asju, mis tunduvad hirmtõsised, aga kui vaatad teiselt poolt jõge, tundub naljakas.
Mida prõmmumeistri tiitel su elus on muutnud? Kas sind tuntakse tänaval ära?
Palju Eestis luuletajaid tuntakse? Astume Sirbi toimetusest välja ja küsime, kes on Carolina Pihelgas, Tõnis Vilu, Mart Kangur, Jüri Kolk – ega ei teata, kuigi nad on auhinnatud Eesti tippluuletajad. Olen palunud kirjandusega mitte seotud inimestel nimetada elus olevaid luuletajaid ja need nimed tulevad väga raskelt: teatakse Doris Karevat, Kristiina Ehinit, Contrat ja võib-olla paari nime veel.
Aga mis mu elus muutunud on … Muutunud on see, et ma ei pea enam minema poetry slam’ile. Füüsikas on niisugune nähtus, et kui panna väikesed ja suured objektid kokku ühte kaussi ja loksutada, siis vaikselt hakkavad suured objektid nihkuma omavahel lähestikku ja väikesed omavahel – nad ei segune. Ja ka poetry slam’il on sama fenomen. Eesti voorudes teevad kõik oma asja. Euroopa finaalis teevad mõned juba seda poetry slam’i asja. Maailmafinaalis on veel rohkem seda poetry slam’i klišeed, millest oma artiklis kirjutasin: nuta laval, räägi identiteedist, ebavõrdsusest ja kliimast jne. Kõik on olulised teemad, aga esinejad muutuvad luulepoliitikuteks ja hakkavad rääkima seda, mida nad eeldavad, et publikule meeldib kuulata. Luuletusest niriseb hing välja.
Luule muutub esseistlikuks, aga ei öelda midagi uut. Kohati meenutab see luule vanade arvamuslugude ümbersõnastusi, mida esitatakse rütmiliselt. Võin kõigi argumentidega nõustuda, aga sellest ei piisa, et tegu oleks hea tekstiga.
Lahe on muidugi võita, aga ma ei taha rohkem slämmida, muidu hakkan ise ka selliseks muutuma. Märgid on juba õhus.
Kas järgmised Euroopa meistrivõistlused toimuvad nüüd Eestis?
Ei, toimumismaa valitakse selle järgi, kes tahab korraldada. Näiteks 2015. aastal toimus Euroopa finaal Eestis. Lavaluule ei ole meie kultuuriruumis väga tähtis. Näiteks Hispaanias tajutakse seda klassivahede tõttu hoopis teisiti: hispaania luuletajad on rääkinud, et kui ennevanasti oli luule kuulamine jõukate lõbu, siis slämmi kaudu võtavad teised ühiskonnakihid selle tagasi. Nad ei küsi luuleüritustel piletiraha mitte sellepärast, et inimesed ei taha maksta, vaid sellepärast, et keegi ei jääks enam ukse taha. Eestis ei küsita raha sellepärast, et keegi lihtsalt ei ole nõus maksma rohkem kui kaks eurot kolmapäevase kirjanike liidu õhtu eest – kui on kolm, siis ei tule!
Nendid, et slämm ei ole Eestis kuigi tähtis, aga samal ajal on Eurovisioni lauluvõistlus, millega slämmi korduvalt oleme võrrelnud, vägagi menukas ja nähtav. Võib-olla aitaks selle formaadi laiem rakendamine ka slämmi populaarsust tõsta?
Muusikatööstuses on raha, luules pole. Formaadiga võib mängida, aga ma ei usu, et see väga palju lõpptulemust muudab. Eks Eesti slämm areneb vaikselt, aga jõudsalt. Aga võrdluses Eurovisioniga: sain alles sel aastal aru, et tegemist ei ole ju lauluvõistlusega. See on laulude õhtu. Inimesed lähevad lavale, laulavad oma laulu ära, kummardavad, ja siis kaks tundi higistatakse selle nimel, et otsustada, kes tohib ühe korra veel laulda. Selle kahe tunni jooksul võiks ju päris mitu inimest veel laulda? See on naljakas, et me kollektiivselt usume, et tegu on võistlusega. Kirjas on muidugi song contest. Aga on sel vahet, kas Alika oli kuues või kaheksas?
Ka poetry slam ei ole ju tegelikult võistlus. Kui me seda päriselt arvaksime, siis me ei peaks luulet enam kunstiks. Muidugi on kellelgi pärast klaasist auhind köögis laua peal, aga tuleb uus päev, uus hindamissüsteem, võidab keegi teine. Ka slämmi formaadi algne mõte on, et luuleõhtu oleks tempokas ja huvitav. Arvan, et Antwerpeni pulbikust pool ei olnud varem käinud slämmidel, 31 esinejat on päris palju, aga formaat lasi neil kuulata 31 erineva riigi luulet. Kõik pidasid vastu. Isegi mina. See on kogu slämmi väärtus. Mitte see, kes võidab.
Kui ma küsin sult viit raamatut või laulu, mis sulle elu jooksul on korda läinud, siis on üsna lihtne vastata. Aga kui ma küsin, kes sai ühe või teise auhinna, jääd mõtlema nagu viktoriinil. See ei olegi tähtis. Tähtis on see, et teos puudutaks kuulajaid. See on oluline. Võitja nime ei mäleta järgmisel aastal keegi.
Euroopa prõmmumeister 2023 on selgunud: Austria luuletaja Emil Kaschka ja Poola luuletaja Paweł Rogiński kannavad Joonas Veelmaa oma õlgadel rahva ette.
4 Joonas Veelmaa, Daniel Tamm, Huumor ei päästa maailma, aga aitab enesega leppida. – Värske Rõhk 2023, nr 81.
Euroopa luuleprõmm 2023
20. jaanuaril selgitati Belgias Antwerpenis välja Euroopa poetry slam’i ehk luuleprõmmu 2023.aasta meister. DeSingeli kontserdisaali oli tulnud mõõtu võtma rekordarv osalejaid: 31luuletajat 31 Euroopa riigist. Võitjaks valiti Eesti esindaja Joonas Veelmaa, kes esines oma luuletuse „ma luuletaja olen olen luuletaja“ täiendatud ingliskeelse versiooniga. Luuletuse tõlkisid inglise keelde Mirjam Parve ja Ragne Schults. Subtiitritena lisati ekraanil tõlked prantsuse (tlkAntoine Chalvin), hispaania (tlk Elisa Martínez de Marañón) ja hollandi keelde (tlkFrans van Nes).
Punkte anti esinejatele seekord Eurovisioni lauluvõistluse eeskujul. Joonas Veelmaa võit oli ülekaalukas: 216punkti. Teisele kohale tuli 177 punktiga hispaania luuletaja Mama Fiera ning kolmandale 159 punktiga Inglismaa esindaja Mithago. Hindajateks olid kõigi 31 riigi luuleprõmmude korraldajad, kes olid oma luuletajaga kaasa sõitnud (Eestist Sirel Heinloo ja Toomas Leppik). Euroopa luuleprõmmu kümme kõige suurema punktisummaga luuletajat on kutsutud osalema maailmameistrivõistlustele Aafrikas Togos.
Järgmised Euroopa luuleprõmmu meistrivõistlused leiavad aset Slovakkias. Eesti esindaja selgub eeldatavasti sügisel. Seniks kutsuvad korraldajad huvilisi osalema Tartu, Tallinna, Pärnu ja Viljandi eelvoorudes. Vthttps://lavaluule.ee/.
Bunkeri ja Kanuti gildi saali kaasproduktsioon „Fun Fact“ („Naljakas fakt“), autorid Branko Jordan, Katarina Stegnar, Primož Bezjak, Mart Kangro, Juhan Ulfsak ja Eero Epner, helikunstnik Jure Vlahovič, valguskunstnik Andrej Petrovčič, kostüümikunstnik Olja Grubić. Esitavad Katarina Stegnar, Primož Bezjak, Mart Kangro, Juhan Ulfsak ja Eero Epner. Esietendus 1.XII 2023 Ljubljanas, Eesti esietendus 22. I 2024 Kanuti gildi saalis.
Kanuti gildi saalis esietendunud lavastus „Fun Fact“ on meelepärane kõigile neile, kes tahavad teatritoolil niheleda, kaaslasega asju arutada ja vahel ka nutiekraani piiluda. Kaasaelamine on igal viisil lubatud, lausa soositud. Viis näitlejat kutsuvad publiku saali, kus juba ootamas kuus lauda. Sujuvalt jaguneb publik meeskondadesse ja viktoriin võib alata. Tuled ei kustu.
„Fun Fact“ on Eero Epneri, Mart Kangro ja Juhan Ulfsaki kolmas koos loodud lavastus. Iga etenduskunstnik on töötanud eraldi nii siin kui ka seal, aga koos teevad nad lavastusi üle kahe aasta ja alati Kanuti gildi saalis. Esimesest lavastusest „Workshop“ sain teada, et alustades saagimist on parem tõmmata esimene tõmme enda poole, teisest, „Kas te olete oma kohaga rahul“, mõistsin, kui privilegeeritud ma olen, kuna elasin lapsepõlves Meriväljal eramajas. Kolmas lavastus „Fun Fact“ on tehtud koostöös sloveeni näitlejate Katarina Stegnari ja Primož Bezjakiga ning kavalehe järgi peaks rääkima kahe riigi ühisosast. Ilmselt proovides ja lavastuseks materjali otsides sellest ka räägiti, kuid tegelikult toimub mälumängu formaadis nimetissõrmega meie ajudele koputamine.
Kuue aasta jooksul on Ulfsak, Kangro ja Epner välja töötanud täiesti omanäolise etenduseformaadi, mille keskseks meetodiks on vaataja tähelepanu juhtimine iseendale ja iseendasse. Fakte esitatakse enesekindlalt ja palju, mõned neist on naljakad, mõned toovad endaga kaasa individuaalse või kollektiivse trauma minevikust, mõned on ehk lihtsalt valed. Küsimusi ja fakte laotakse lauda, justkui ehitataks klotsidest maja.
Esmalt tehakse vundament, turvaline aluspõhi laotakse lihtsate ja naljakate tähelepanekutega elust, publik saab alustada kaasamõtlemist. Maja aknakohad jäetakse esialgu täitmata, taas hea võte publiku aktiveerimiseks, aknad asetab vaataja alles pärast katust ise õigele kohale. Veel enne maja valmimist tõmmatakse mõni klots altpoolt ära, mispeale maja natuke kõigub, aga kokku ei kuku. See kõik on tohutult põnev, eriti kui kogu tervikut üheaegselt tähele panna ja ehitamisele kaasa elada.
Kui aga jääda kinni igasse fakti ja puudutatud teemadesse, siis võiks lavastust võrrelda anekdoodiga „Eestlane, venelane ja sakslane said kokku ning …“. Kangro klounaad musta kaltsuga narrib teda ennast, nii nagu igas korralikus naljas olema peab. Siiski saab siin solvuda, kuna me oleme seda näinud, ja siis, kui me seda esimest korda nägime, oli see palju parem. Nüüd mõjub see tsitaadina eelmisest lavastusest, kus ta püüdis hiigelsuurt plaati publiku vahel kuhugi paigutada. Tookord me naersime, nüüd enam mitte. Paratamatult plõksab sisse moraalitsemine, mitte nii otsene nagu Kinoteater „Õhtuses vööndis“ tegi, aga ikkagi. Sõnum on selge: vaadake, kui naeruväärselt uhked oleme me oma pisikese Munamäe üle, eriti võrreldes sloveenidega, kellel on Alpid. Muidugi on kaugelt vaadates naljakas, kui ühe mäe nimi on Munamägi, aga see nali ei vabasta, vaid põhjustab alaväärsuskompleksi ja pingeid. Meie lame maa võiks ju olla ka lihtsalt üks naljakas fakt. Publik naerma ei hakka.
Eero Epner, Mart Kangro ja Juhan Ulfsak (fotol taamal ka Katarina Stegnar) on välja töötanud täiesti omanäolise etenduseformaadi, mille keskseks meetodiks on vaataja tähelepanu juhtimine iseendale ja iseendasse.
Teine hetk, mis võib solvata, on see, kui vaatajatega koos lauas istunud Epner alustab ootamatult „Läänemere lainete“ esimest fraasi. Vaataja ehmatab, vaatab endasse ja leiab, et ilmselt oli tegemist kommentaariga tema enda lolluse ja labasuse pihta, sest kuidas ta saakski seda teisiti võtta, kui eelmisel suvel lauldi tema enda sünnipäeval merelaule, mida me nii väga armastame. See vaataja saab teada, et ta on hoolimatu. Purjus merelaulu laulja ei pea meeles, kui palju mehi meil merre on jäänud. Vähetähtis pole ka fakt, et laulu esitab lugupeetud ja alati terav kunstiteadlane Eero Epner. Järelikult on vaataja süüdi, alaväärne või lihtsalt naljakas eestlane, kes ei oska hinnata kõrget maalikunsti, ei külasta näitusi, jaurab sõpradega õlleklaasi taga laulda totakaid merelaule.
Kindlasti leidub etendustel ka inimesi, kes võtavad teadmisi ja mälumängu väga tõsiselt, nad on täpsed ja kui juhtub, et küsimuste koostajad on teinud vastuses pisimagi vea, saadavad korraldajatele täpsustusi ja proteste. Nemad võtavad ka eestlust väga tõsiselt ja kuna lavastuse teemad olid valitud vaheldumisi Sloveeniast ja Eestist, siis etenduse turvalisele vundamendile toetuv vaataja viib otsad kokku: ahah, eestlased on lollid. Muidugi on huvitav fakt ka see, et too vaataja ei märka, et sloveenid on lollid. Järgmine vaataja, kes naudib etenduse dramaturgiat, jälgib maja ehitust, plaanib kaasa, täidab lünki, kontrollib vundamenti – see vaataja võtab Epneri jauramist tsemendina, mida oli vaja panna kahe kivi vahele, et sein hiljem katust kannaks. Asi ei ole temas, vaid majas, mida ehitatakse.
Nii on trupp ka endale seadnud mitu lõksu, millest tuleb välja rabeleda. Vaatajad suunatakse väga isiklikku ja tõsisesse arutellu ning siis nad soovivad, et me ei võtaks kõike nii tõsiselt, öeldes, et asi ei ole sinus. Kui esitatud küsimused oleksid ebaolulised faktid, siis poleks mängijal mingit põhjust solvuda, aga need ei ole. Esitatud küsimused ei ole teoreetilised, need puudutavad vägagi sügavalt, panevad mõtlema elu ja surma peale. Küsimused on konkreetsed ja viivad vastaja ühte või teise lähiajaloost teada kindlasse kohta, kus inimesed elasid. Lõks, kuhu trupp end veab, seisneb selles, et mälumäng ei ole mäletamine. Mälumäng kui ebaolulised faktid ja mäletamine, mis määrab elus kõike, mis tulevikus tulema hakkab. Publikut usaldades ja temast lugu pidades jätab trupp vaatajad sinna merre üksi hulpima.
Nii saab trupile ülbust ja moraalitsemist ette heita küll, aga kindel on see, et ainuke põhjus, miks lavastust „Fun Fact“ üldse tehakse, on publik, seda tehakse ainult meie – vaatajate – pärast. Mis siis, et näitlejad ka publiku viha enda kaela saavad – see kuulub nende palga sisse. Mina sätiksin sellise käitumise pigem altruismi kui egoismi valdkonda.
Etendusel korrutatud lause „see, mis on, see ongi“ on minu meelest lavastuse vaatamise võti. Ära eelda! Ära eelda Epnerilt alati tarkust, Ulfsakilt järjekordset suurt rolli, Kangrolt korrutustele ülesehitatud intellektuaalset koreograafiat või kuulsatelt Sloveenia näitlejatelt võimekust. „Fun Fact“ ei näita meile mitte midagi peale peegli, kust vaatab vastu terve laudkond. Nii saame osa ka teiste vaatajate suhtumisest sellesse hetke. Ulfsak asub enamiku ajast laua taga, kus kontrollitakse vastuseid, Epner istub ühes laudkonnas ja klõbistab sõrmedega, Kangro kordab seda, mida ta ikka teeb, pusserdab musta purjega, mis võib olla nii mägi kui ka org, ikka sõltuvalt vaatenurgast. See ongi, mis on. Nad teevad seda, mida räägivad. Väga keeruka vormi sees tehakse väga lihtsaid asju. Tegijad on minevikust kaasa võtnud peenelt orkestreeritud originaalse dramaturgia, lavastuse ülesehituse, mis toimib iga üksiku vaataja sees. Selles struktuuris ei pea näitleja enam ennast lõhki ponnistama, las seda teevad nüüd vaatajad. Näitlejad on end seadistanud vagunisaatjateks, aga see, milline reis tuleb, sõltub vaatajast ja laudkonnast.
Pärast etendust kõlas ka kriitikat, et lihtne raha, superstaarid ei teinud ju midagi. Publik ootab, et näitleja oleks temast erinev, aga ei olnud. Vana hea vaatajareaktsioon, et kui ma suudan seda kõike ise järele teha, on etendus järelikult mõttetu. Traditsiooniliselt tehakse teatriproovides kõik selleks, et etendusel oleks näitlejal võimalikult head tingimused lavastaja sõnumi edastamiseks. Kangro, Ulfsak ja Epner on teinud proovides kõik, et kontseptsioon ise toimima hakkaks. Ja see risk, mille näitlejad laval võtavad, on lavastaja vastutus, nad seisavad oma idee eest, peitmata oma mõtet tsirkusetrikkide taha. Trikke lavastuses on, aga need on varjatud ja paigutatud dramaturgiasse. Muidugi, peaaegu igaüks oskab mälumängu läbi viia, see, mida mina vaatajana ei suuda, on vastutuse võtmine teatrikunsti ees. Ega olegi minu asi pidevalt teatrikunsti kahtluse alla seada, uurida publiku rolli etenduse sündimisel, anda ohjad käest, ja selles katses osalevad kõik vaatajad, kes on ostnud pileti „Fun Fact’ile“. Demokraatia toimimise kohta öeldakse, et meie valitsejad on valijate nägu. „Fun Fact“ on täpselt nii saamatu või vägev, kui on iga laudkond ja konkreetne inimene publiku hulgas.
Lavastuses kõlavad Leonard Coheni, Poguesi, Eddie Rabbitti, Richard Claydermani, Rod Stewarti ja Phil Collinsi laulud. Totaalne nostalgialaks. Kujundlikult võib öelda, et tegemist oli Deep Purple’i kontserdiga, ainult 40 aastat hiljem. Parafraseerides lavastust: meil ei ole midagi muud, kui meil on, ja need laulud meil on. Ilmselt väljendab laulude valik seda ühisosa, mis meil ka sloveenidega on. Lisaks on meil ka Läänemere lained, nii sõna otseses mõttes, laulu sisse panduna, kui ka emotsiooni tekitava mälestustena, olgu see siis milline tahes. Seda võrgustikku tuleb lihtsalt tähele panna ja teadvustada.
Psühholoogid ütlevad, et me ei saa muuta asju, see, mida saame teha, on muuta oma suhtumist asjadesse. Suhtumise muutus ei saa aga olla tühistamine, see on üks vastikumaid nähtusi tänapäeva maailmas. Me ei tohiks ka ebameeldivat vaiba alla pühkida. Suhtumisi on meil igasuguseid, nii nagu on seda ka inimesed ja lõppude lõpuks ka ajad. Praegu on see aeg, mil Ulfsak, Kangro ja Epner lõikavad oma töö vilju, saalid on välja müüdud. Kui veel kõrvale võtta etenduskunstnike isiklikke töid, siis kokku moodustub väga mitmekesine maailm. Koos tehtud lavastused laenavad iga üksiku kunstniku parimad ideed, justkui kolm ühes, ja nii võib juhtuda, et vaataja ei näe maksimaalset panust siin ja praegu, aga selleks et kehtestada teistsugune teater, on hädavajalik, et sõnumiedastajad oleksid superstaarid.
Antiikkunst, täpsemalt Vana-Kreeka ja -Rooma kunsti- ja arhitektuuripärand, nagu ka kirjandus ja kultuur, pakub endiselt uurimishuvi, seda imetletakse ja see inspireerib. Antiiki eksponeerivad muuseumid on jätkuvalt rahvast täis ning antiigist kantud teostega võib põrkuda kõige ootamatumates kohtades.
Antiikmaailma ümbritseb seniajani mõningane salapära. See tuleneb ehk lünklikest teadmistest, ehkki need küll täienevad samm-sammult uute leidude toel. Praegustes teadmistes toetutakse kirjalikele allikatele ja materiaalse kultuuri leidudele ning pannakse tasapisi kokku oma teadmiste puslet. Rahvusvahelise uudisekünnise ületab peaaegu iga uus skulptuuri, mosaiigi, papüürusefragmendi või hauakambri leid Kreeka, Itaalia ja Egiptuse pinnalt. Kuigi Vana-Kreeka ja -Rooma tsivilisatsiooni kihistus on väga paks ja osaliselt tänapäevani näha, on ka seda, mis on jäädavalt hävinud või avastamata.
Vana-Kreeka, -Rooma ja -Egiptuse uurimine hakkas õitsema XVIII sajandil. 1798. aastal läks Napoleon sõjakäiguga Egiptusesse, kaasas teadlased ja kunstnikud, kelle töö tulemusena sai selle iidne kunsti-kultuurilugu maailmale nähtavaks. Juba enne seda algasid väljakaevamised Lõuna-Itaalia linnades, mille 79. aastal konserveeris Vesuuv oma vulkaanipurskega, ning kunstiajaloolane J. J. Winckelmann juhtis tähelepanu Rooma pinnal asuvate antiikskulptuuride Kreeka algupärale.
Johann Köler. „Herakles toob Kerberose põrguväravast“ (1855).
Antiiksete muististe ja kunstiteoste kogumise ja omamise vastu tunti aga huvi palju varem, näiteks renessansiajal alguse saanud antiikkunsti kollektsioonid on nüüdseks koha sisse võtnud avalikes muuseumides. Kuna antiikseid originaalteoseid ei jagu kõigile huvilistele, siis loodi XIX sajandil paljude akadeemiliste õppeasutuste juurde kipsvalandite kollektsioon. 1803. aastal asutati ka Tartu ülikooli kunstimuuseum, mis on siiani Eesti koolilastele sageli esimene ja ainus kohtumispaik antiikkunstiga.
Klassikalise kunsti poole pöördutakse endiselt, et otsida ideaalseid proportsioone, leida ilu kaanon ja tunnistada Kreeka kuldaja meistrite ülimat meisterlikkust. Antiikkunsti on 2500 aasta vältel kopeeritud ja jäljendatud, kogutud ja eksponeeritud, ülistatud ja kirjeldatud, atribueeritud ja restaureeritud, müüdud ja röövitud, hävitatud ja tõlgendatud. Viimastel kümnendeil on üle maailma paiknevate kollektsioonide antiiksed muistised tõusnud fookusse ka seoses päritoluriiki tagastamisega.
Ainuüksi 2021. aastal naasis Egiptusse 5300 röövitud muistist kõikjalt maailmast.1 Peale antiikkunsti ajaloo edastavad muistised teadmisi sotsiaal-majandusliku ajaloo kohta ning annavad inspiratsiooni loomeinimestele. Paljud on eneselegi teadmata antiikajal looduga seotud, kogevad selle järelvõnkeid oma igapäevaelus tarbeesemete ja riietena, aga ka linnaruumis ja moodsat kunsti eksponeerivas galeriis.
Muutuv ja arenev antiik
Mida on iidses kunstis sellist, mis äratab ikka veel kujutlusvõimet ja ning sunnib aktuaalseid teemasid vaatama läbi antiigi prisma? Miks on vaja antiiki, kui elame maailmas, mis on küllastunud nii ideedest, materiaalsusest kui ka loomingust? Kas antiikkunsti ajale vastupidavuse ja lähtepunktina kasutamise on kindlustanud selle universaalsus, mille aluseks on inimloomuse muutumatu, kuid igavene soov muuta maailm paremaks paigaks?
Ka see paari tuhande aasta tagune kunst oli omas ajas kaasaegne kunst, mis arenes ja muutus: iga uus ajajärk tõi kaas midagi uut, kuid säilis ka osa vanast. Antiikkreeka kunsti areng arhailisest klassikaliseks ja klassikalisest hellenistlikuks ei toimunud üleöö: ka Rooma seinamaalingutes eristatud neli stiili on siiski üksteisega põimunud.2 Võib-olla ei peakski rääkima antiikkunsti järelelust kui millestki eraldiseisvast, vaid kui antiikkunsti jätkuvast elukaarest, mis areneb ja muutub koos põlvkondadega?
Antiiki ja sellest lähtuvaid objekte on määratletud palju enama kui vaid antiigipärandina arheoloogilistes parkides ja säilitamis-, uurimis- ning vahendamisfunktsiooni täitvates mäluasutustes. Ühelt poolt on antiikkunsti ohjeldamatult kopeeritud, et taasluua selle ülistatud ilu: näiteks Milose Venuseid ja Belvedere Apolloneid on maailmas loendamatul hulgal. Teiselt poolt on seda ilu paigutatud koos kontekstiga narratiivina pildile; just XV ja XVI sajandil Itaalia kunstnike loodud kreeka-rooma müüte visualiseerivate maalide loomisel oli märkimisväärne panus Euroopa ilmaliku kunsti arengusse. Antiikkunst ja antiik laiemalt pakuvad ulatuslikult inspiratsiooni tänapäeva maailmaga suhestumiseks.3
Eestist vaadates on antiikmaailm nii aja kui ka ruumi seisukohalt kauge ja võib jääda mulje, et see siinseid inimesi ei puuduta. Kokkupuutepunktid antiigiga tekivad peamiselt vaid puhkusereisidel Itaaliasse ja Kreekasse, varemete vahel või Euroopa suurlinnade muuseumides. Antiikkunsti koopiaid leiame ka Eestist, näiteks Muuga mõisasse tellitud Karl Vossi valmistatud marmorist „Milose Venus“ asub täna Kadrioru kunstimuuseumis.
Ka eesti kunstnike antiigitõlgendustest, mis astuvad sammu või isegi mitu kaugemale kunstiteoste kopeerimisest või kujutavad oma äranägemise järgi antiikmaailmast pärit süžeesid, pole puudust. Vanema kunsti näitena võib tuua Eesti Kunstimuuseumis (EKM) asuva Johann Köleri teose, mis on nimetatud kui „Herakles toob Kerberose põrguväravast“ ja elustab kreeka müüdi.
Antiikaja vabamaid tõlgendusi leiab enam XX sajandi eesti kunstnikelt, nt Jüri Arraku maal „Ärkav Venus“ EKMi kogus, Peeter Mudisti pronksskulptuur „Nike“ Tartu kunstimuuseumis ja Rait Präätsa amforakujuline klaasskulptuur „Athena Lemniat“ meenutava näo ja maskiga meie tarbekunsti ja disainimuuseumis. Kõikidel nimetatud töödel on peale antiikse ainese ka kunstnike kaasaja kiht kujutamisviisi, mõtestamise ja tõlgendamisvõimaluse näol.
Mu üks ootamatumaid kohtumisi antiigiga leidis aset Milano Malpensa lennujaamas, kus skulptor Fabio Viale tätoveeritud marmorist on saanud igavese aja sümbol. Näituseruum katkestab lennujaama arhitektuurse järjepidevuse, paisates reisija äkiliselt sügavmustale väljale, kus ruumi ja aja mõiste lahustuvad.
See näitus lõpetab Milano linnavalitsuse algatatud näituste tsükli „Sündmuste horisont“, mille keskmes on keskkonna- ja linnateemad. Viale töödes pole aga miski nii, nagu näib: valge Carrara marmor kohtub värviliste pigmentidega (ka antiikskulptuurid olid omal ajal värvilised), luues sedasi silla Kreeka, Rooma kunsti ja tänapäevaste kehamaalingute vahel. Minevik ja olevik on neis teostes kihiti, sidudes antiikaja kuulsaimad skulptuurid tätoveeringute kaudu nii Nõukogude aja vangide kui ka jaapani yakuza’tega. Viale annab teostele värvi, kuid teeb seda tänapäeva stilistikas, mis toob esile teose mitmekesise tausta. Selline moonutus paneb rohkem mõtlema ka teoste endi võimaliku tähenduse üle.
Pärimus ja arvutimängud
Kultuuri säilimine on seotud suuresti selle vastuvõtuga. Kui miski pakub huvi ja köidab, hakkab kultuurinähtus elama oma elu. Kunstiteose tähenduse loovadki sageli just selle vastuvõtjad. Kui veel paari sajandi eest oldi ennekõike ametis antiikkunsti uurimisega, siis praegu ollakse juba mõnda aega uues etapis ning uuritakse ka antiigiretseptsiooni ehk seda, kuidas on antiiki sajandite vältel vastu võetud või sellele reageeritud. Retseptsioon on aga sageli seotud väärtusküsimustega.
Karl Voss. „Milose Venus“ (1858).
Antiigiretseptsioon on kultuurideülene nähtus: kreeka-rooma klassika traditsiooni mõju on globaalne ja selle uurimine ulatub Lääne-Ameerikast Ida-Aasiani.4 Tänapäevast antiigiretseptsiooni, millest võib rääkida nii mõnekümne aasta kontekstis kui ka praegu loodavate teoste puhul, kohtab igal pool: kunstigaleriides, moešõudel, arvutimängudes, filmides, raamatutes, linnaruumis, suveniiripoes ja mujal. Sageli võib antiigist mõjutatud teos olla ootamatu vormiga või sisult aktuaalne, seega uudne, värske ja vägagi köitev.
Siinses kontekstis saab retseptsiooni all silmas pidada ühelt poolt kujutise kordust eri kultuurides ja ajal, aga ka pildi või kujutise tajumise protsessi.5 Ei saa ju oletada, et see, kuidas tajutakse kujutatavat praegu, ning see, kuidas tajuti sama teost või selle süžeed antiikajal, langeb täielikult kokku. Analüüsides pildi liikumist ajas ja ruumis, võib näha, et motiivide, stiili, kujutatud tegelaste ja isegi teose narratiivi tähendus muutub mõnevõrra. Näitena saab siin tuua Europe röövimise müüdi, mida on kujutatud sajandite vältel väga erinevalt, esmalt antiiksetel gemmidel, kuid sama motiivi leiab ka näiteks Jüri Arraku graafikatehnikas „Europe“ kujul.
Antiikmaailma võidakse visualiseerida ka nii, et aluseks ei võeta otseselt ühtki kunstiteost, kuid lähtutakse tuntud pärimusest. Näiteks Rick Riordani menukas fantaasiaraamatute sari „Percy Jackson“ (esmatrükk 2005–2009) sai autoril alguse pojale unejutuks räägitud kreeka müütidest, millest kasvasid välja uued lood, kus tegutsevad müütilised ja ka uued, väljamõeldud tegelased. Nüüdseks on raamatute põhjal tehtud film, muusikal ning arvutimängki.
Arvutimängud on üks domineeriv kultuurivorm6 ja ajaloolistele keskkondadele või mütoloogilisele sisule üles ehitatud mängud pole midagi uut. Selliseid mänge on nimetatud ka virtuaalseteks ja interaktiivseteks muuseumideks, kuna neil on potentsiaali äratada huvi ja edastada infot antiikaja kohta.
Antiik pole jätnud puutumata ka moetööstust. Huvi Vana-Kreeka esteetika vastu ei ole samuti viimase aja moeröögatus, vaid paljud juhtivad moemajad on integreerinud oma tootevalikusse antiikaja visuaalseid elemente juba pikka aega. Christian Diori moemaja tutvustas oma kollektsiooni „Cruise 2022“ sama aasta juunis Ateenas Panathenaiade staadionil. Rõivaste aluseks on kõige levinumad traditsioonilised Vana-Kreeka rõivad, nagu peplos ja kitoon, kuid kollektsioonist leiab ka Egeuse kunstis levinud mustritega T-särke.
Dolce & Gabbana kollektsiooni „Alta Moda 2019“ esitlus toimus Sitsiilia linnas Agrigentos. Selle lähtepunktiks ja inspiratsiooniks on vanakreeka ornamendid, vaasimaalingute motiivid, mitmesugused atribuudid, mis osutavad mütoloogilistele tegelastele, aga ka antiikne rõivamood ise. Mõlemal juhul elustub miski nii ammune tänapäeva moes, sulades kokku keskkonnaga, kus seda esitletakse.
Lõpetuseks pöördun veel kord kujutava kunsti poole ja viitan antiikkunsti ideedest ja esteetikast inspiratsiooni saanud tunnustatud Poola skulptorile Michał Jackowskile, kes tuli oma seeriaga „Antiikmängud“ vaatajate ette 2017. aastal. Antiigitraditsiooniga sügavalt seotud Jackowski on ühendanud klassikalised elemendid tänapäevastega, loonud üllatava ja kontrastse seose traditsiooni ja nüüdisaja vahel. Tema töödes on klassikaline esteetika ja antiikelemendid kombineeritud popkultuurile viitavaga.
Teostes on nais- või meesfiguurid ühendatud Antiik-Kreeka jumalate-jumalannadega. Nende kaudu tegeleb kunstnik igikestvate probleemidega, vaimsete ja moraalsete küsimustega, millega seisab silmitsi ka tänapäeva vaataja.
Miks siiski pöördutakse ikka ja jälle antiigi poole sooviga nautida selle ilu nii kujutavas kunstis kui ka kirjasõnas? Miks tahetakse rääkida nüüdsetest teemadest antiigi kaudu, pannakse antiikkunst rääkima praeguse aja keelt ja muudetakse selle algset tähendust? Võib-olla peitub vastus lähemal, kui arvata võib.
Klaasikunstnik Rait Präätsa Tartu ülikooli kunstimuuseumis 2011. aastal korraldatud isikunäituse „Antiik on kõikjal – värske antiik Tallinnast“ töödes oli ühendatud vanakreeka vaasimaal moodsa kunsti motiividega. Kunstnik ise võttis oma antiigist inspireeritud loomingu kokku nii: „Inimsuhted pole tuhandete aastate jooksul muutunud ja kõik tegelikult väärtuslik meie ümber kestabki kaua.“
Antiik on tänapäeva maailmas omal moel turvaline aluspind, mis on suutnud tõestada meile oma väärtust kohanemisvõime, aktuaalsuse ja universaalsuse kaudu. See omakorda lubab loota maailma püsivusele ning kinnitab, et minevikku ei pea käsitlema fikseeritult ning mineviku ja oleviku vahel ei ole olemuslikku lõhet.
1 The U. S. Returns Wooden Sarcophagus Looted From Egypt. – Art News 3. I 2023.
2 Saksa kunstiajaloolane August Mau (1840–1909) jaotas Rooma seinamaalingud vastavalt arengujärkudele ja elementidele neljaks stiiliks.
4 2012. aastast ilmub kirjastuses Brill sari „Metaforms“, mille monograafiad ja kogumikud on pühendatud kreeka-rooma antiigiretseptsiooni uurimisele. Käsitletakse otseselt mineviku traditsioone meediakanalites ja diskursustes, sealhulgas kirjanduses, filmis ja kujutavas kunstis.
5 The Inquiring Eye: Classical Mythology in European Art. National Gallery of Art, Washington 1996.
Tehnoloogia võimu, sh selle ülemäärase või inimese kontrolliulatusest välja jääva võimu üle, on kaua diskuteeritud. Küberneetika isaks tituleeritud Norbert Wiener arutles oma 1964. aasta teoses „God and Golem, Inc.“ („Jumal ja golem“)1 murelikult selle üle, kas võib saabuda hetk, mil masinad moonduvad folkloorist tuntud golemiks – olendiks, mille inimene küll ise savist valmis vormis, kuid mille üle kaotas savimassi ellu ärkamisel kontrolli. Seekordse andmelühiskonna mõtiskluse keskmes ongi just eespool mainitud vormimise protsess ja selle inimhind tehisarul põhinevate tehnoloogiate puhul. Toimiva golemi kokkupanek, rääkimata selle võimalikust „ellu ärkamisest“ või vähemasti sellise oleku kohta usutava pettekujutelma loomisest, ongi rohkem inimese kui tehnoloogia nägu. Entusiasmiklantsi varjus nõuavad seepärast enim tähelepanu inimeste endi ärakasutamine ja nende loodu kuritarvitamine: kummitustöö ja rikutud privaatsus.
Otsene ja kaudne ärakasutamine
Viisid, mille kaudu tehisarutus näiliseks tehisaruks vorbitakse, võib inimjõu ärakasutamise seisukohast jagada kaheks: otsene ja kaudne. Otsese ärakasutamise peamine vorm on nõndanimetatud tehisaru virtuaaltöökojad, millel on töö olemusest tulenevalt palju väärtuskirjeldusi. Oma olemuselt on virtuaaltöö jagatud kolmeks: platvormitöö (ingl crowd work või platform work), kaugtöö (ingl remote work) ja muud uued virtuaalametid, näiteks veebipõhine elukutseliste hasartmängurlus. Just esimesena mainitu puhul räägitakse tekkinud virtuaaltöökodadest ka kui „orjatehastest“ (ingl sweatshop),2 kus madalalt tasustatud (kaug)töötajad rabavad monotoonset digitööd,3 et miljardikorporatsioonid saaksid tehnoentusiastidele justkui võluvitsa abil naljakaid luuletusi koostada või hädaliste kodutöö lõpetada. Kaudne ärakasutamine on see, kui inimeste tehtud töö ja loodud teosed luba küsimata tulu teenimiseks käiku lastakse. Seega on kaudse ärakasutamise juhtumid peaasjalikult seotud autoriõiguste rikkumisega. Mida aeg edasi, seda sagedasemad külalised on hagiavaldustes ja kohtusaalides nii väiksemad4 kui suuremad5 ärimudelina tehisaru kasutavad ettevõtjad. Kaudsest ärakasutamisest tuleb juttu järgmises andmelühiskonna artiklis, sest enne tuleb saada selgust selles, kuidas ja milliseid võtteid kasutades kaudse ärakasutamiseni üldse jõutakse.
Klõps-klõpsult tehisarutusest millegi näiliselt arukama vormimiseks on vaja arvukalt inimesi, kelle töö monotoonsus ei erine tööstusrevolutsiooniaegsest liinitööst. Pildil suveniir-golemid Prahas.
Kate Crawford toob oma teoses „Atlas of AI“ („Tehisaru atlas“)6 välja ajaloolise järjepidevuse, mis on töö järk-järgult ulatuslikumat automatiseerimist saatnud tööstusrevolutsiooni alates. Mida aeg edasi, seda enam vähendati nõudeid tehasetööliste oskustele, kuid aina rohkem ja nobedamalt tuli samadel töölistel teha monotoonseid liigutusi. Tuli sorteerida, valida, kõrvaldada praaki. Võib kõlada kummalisena, kuid tehnohiidude tehisaru suurnarratiivide varjus ei erine digitehasetöö eriti Frederick W. Taylori tehaseliinidest.7 Näiteks tuleb digitehase liinitöötajal eristada videotes palmipuid inimestest, et „isejuhtivad“ sõidukid inimesel ja taimestikul vahet teeksid; sildiga varustama pilte, et tehisarul põhinevad süsteemid tekitaksid poliitikuid ja kuulsusi kujutavaid pilte või toimetaksid lühemaid tekstilõike, et kõigi kirjutamislontruste suurim sõber ChatGPT tobedust ei toodaks.8 Värske tehasetoodanguna on välja lastud ka arvukad netiavarustes ringlevad kuulsusi kujutavad ja nende häält matkivad süvavõltsingukelmused.9 Kuid nendest tavakasutajale varjatud pingutustest olenemata on tehisaru toega Tesla autopiloodist lähtuvate surmajuhtumite arv kasvanud10 ja kuulda võib ka juturobotite „hallutsinatsioonidest“.
Seega esineb nii praaki kui toodangu kuritarvitamist, kuid tootmisprotsessi märkimisväärselt panustavad inimesed jäävad isetoimetava ja pealtnäha aruka tehnoloogia müüdi varju. Eks see on ka põhjus, miks antropoloog Mary L. Gray ja arvutiteadlase Siddharth Suri koostöös valminud raamatus11 nimetatakse selliseid nähtamatuid töömesilasi kummitustöölisteks.
Kummitustöölised
Tingimused, mida digitehase töötajatele pakutakse, on allpool arvestust. Klõps-klõpsult tehisarutusest millegi näiliselt arukama vormimiseks on vaja arvukalt inimesi, kelle töö monotoonsus ei erine tööstusrevolutsiooniaegsest liinitööst. Sellel, et tehnoloogiahiidude tegevjuhid saaksid konverentsilavadel särada ja tulevikuõpilaste teadmised saaksid kaduda koos internetiühendusega, on väga kõrge, kuid suuresti peidetud inimhind. Üks suurematest sellistest tööjõudu (ära)kasutavatest platvormidest, Remotasks, on sageli jätnud töötajatele õigeaegselt maksmata ka selle vähese, mida oli lubatud, või niigi väikest tasu veelgi vähendanud. Ulatuslikke ja usaldusväärseid uuringuid kummitustööliste palga teemadel napib, kuid kindel on see, et kummitustöölised treenivad tehisaru viisakamaks ja intelligentsemaks näljapajuki eest. Näiteks OpenAI allhanke partneri makstud tunnitasu üheksatunniseid vahetusi tegevatele Keeniast, Ugandast ja Indiast pärit töömesilastele jäi 1,32–2 dollari vahele.12 Uuringutest nähtub, et sissetuleku suurus sõltub muu hulgas nii töötaja soost, töövõimest kui ka riigist, kust tööd tehakse. Kui Ameerika Ühendriikidest pärit Amazoni Mechanical Turki (MTurk) tööampsudeks kasutajad teenivad tunnitöö eest pisut üle kolme dollari, siis sama töö eest saab Indiast pärit tööampsaja vaid veidi üle dollari – 1,41 dollarit.13 Nende palganumbrite kõrval tasub selguse mõttes mainida, et andmete kogumise ja märgistamise globaalne turg kasvab igal aastal u 30 protsenti ja eeldatakse, et ületab 2030. aastaks 17,1 miljardi dollari piiri.14
Olgugi et selliseid tööampse harrastavad kummitustöölised on sageli pärit kolmanda maailma riikidest, leidub arvukalt neid, kes pea olematu tasu eest on nõus tundide kaupa veebikeskkondades teksti markeerima, fotosid ja videoid sildistama ning ebasobivat sisu läbi vaatama. Näiteks Microsofti, Google’it ning Amazoni kummitustöölistega varustaval veebiplatvormil Appen, mille hinnanguliseks väärtuseks peetakse 500 miljonit dollarit, on lepingulisi kaastöölisi enam kui 170 riigist.15
Kummitustööliste traagika ei seisne ainult ebaõiglases töötasus. Digitehastes peab sisu, mida peetakse ohtlikuks, kahjulikuks või sobimatuks, saama hinnangu võimalikult kiiresti ja tõhusalt ja selleks on tarvis suurt arvu inimesi, kelle töö najal saaks arutust tehnoloogiast jätta mulje kui millestki mõnevõrra arukamast. Nii juhtubki, et tundide viisi ja päevade kaupa seisavad tööampsajad hea selle eest, et veebikeskkondades leviks vähem vihakõnet, (laps)pornot, vägistamisvideoid ja muid rõlgusi. Näiteks käib ettevõtte reklaamnarratiivi kohaselt õpilaste heaolule ja turvalisusele keskenduva Gaggle’i rakenduse (mille peamine kasutajaskond on Ameerika Ühendriikides) toimimise tarbeks töövõtja staatuse omandanud inimeste silme eest iga päev läbi vägagi intiimseid ja privaatseid pilte. Digitöömesilased on ajakirjanikele kirjeldanud kõikehõlmavat ebamugavustunnet, kui neil tuleb sildistada ja hinnang anda muu hulgas ka alaealiste omavahelistes veebivestlustes jagatud alastifotodele.16 Pidev rõlge sisu pealevool ja puuduv psühholoogiline tugi on tekitanud paljudel kummitustöötajatel vaimse tervise probleeme, sh ärevust ja depressiooni.17
Tehnoidülli klantsi varjus
Kui uskuda tehnoloogialaulikuid, peaksime kohe varsti kõik hõljuma roosas tulevikuidüllis, sest meil endil ei tule tehisaru kõrgemate vormide tulekul enam ühtki ebameeldivat või keerulist liigutust teha või mõtet mõelda. Tõsi, tehisaru toega lahenduste puhul on tuntud anekdoodiks saanud tõik, et võimaliku idülli saabumise aeg on küsimuse esitamise hetkest olenemata alati viie kuni kümne aasta kaugusel. Seni (ehk lõputult) on tähtis, et liiga palju tähelepanu ei pöörataks klantspildi varjuküljele: kõrgele inimhinnale, mida maksavad enim just need, kes on igasuguse empaatiavõimeta emotsioonitut tehnoloogiat tootva IT-sektori „suurepäraste pakkumiste“ suhtes kõige haavatavamad. Ka see on tehnoloogia lugu, mis pole tööstusrevolutsioonist alates otseselt muutunud. Golemi „elluärkamine“, nagu seda mõtestas Norbert Wiener, oleks eraldi probleem, mis peegeldab tehisaruga viimasel ajal kaasas käivat maailmalõpu narratiivi. Praeguse hetke ja kontrollimatu tehnoterrori vahele jääb alati vähemalt viis kuni kümme aastat (küsige ükskõik millisel hetkel uuesti!). Pigem peaksid kõik, sh inimestele küüditamispiltidega jõulurahu soovivad poliitikud, mõtlema ja küsima, millist inimhinda ollakse nõus maksma vahepealsel ajal ehk teel olles. Tahtmata siinkohal valesti kasutada sõna „apokalüpsis“, võib siiski küsida, kui kaua ja keda lastakse tehisaruentusiastidel „apokalüpsta“ meie ühisel teekonnal Golemini?
1 Norbert Wiener, God and Golem, Inc. A Comment on Certain Points where Cybernetics Impinges on Religion. MIT Press 1964.
2 Kaire Holts, Understanding Virtual Work: Prospects for Estonia in the Digital Economy. Arenguseire Keskus, Tallinn 2018.
3 Rebecca Tan, Regine Cabato, Behind the AI boom, an army of overseas workers in „digital sweatshops“. – Washington Post 28. VIII 2023.
4 Kate Knibbs, Why the great AI backlash came from a tiny startup you’ve probably never heard of. – Wired 14. VIII 2023.
5 Master List of lawsuits v. AI, ChatGPT, OpenAI, Microsoft, Meta, Midjourney & other AI cos. – chatgptiseatingtheworld.com 27. XII 2023.
6 Kate Crawford, Atlas of AI: Power, Politics and the Planetary Costs of Artificial Intelligence. Yale University Press 2021.
7 Frederick W. Taylor, The Principles of Scientific Management. Harper & Brothers 1911.
8 Rebecca Tan, Regine Cabato, Behind the AI boom, an army of overseas workers in „digital sweatshops“. – Washington Post 28. VIII 2023.
9 Samas.
10 Faiz Siddiqui, Jeremy B. Merrill, 17 fatalities, 365 crashes: the shocking toll of Tesla’s autopilot. – The Washington Post 10. VI 2023.
11 Mary L. Gray, Siddharth Suri, Ghost Work: How to Stop Silicon Valley from Building a New Global Underclass.Harper Business 2019.
12 Billy Perrigo, Exclusive: OpenAI used Kenyan workers on less than 2$ per hour to make Chat GPT less toxic. – Time 18. I 2023.
13 Kotaro Hara et al., (2019). Worker demographics and earnings on Amazon Mechanical Turk: an exploratory analysis. Extended Abstracts CHI 2019, Glasgow, UK, May 4–9, 2019.
14 Lucía Velasco, The hidden labour force behind Chat GPT: the drama of the „ghost workers“. – El País 1. I 2024.
15 Paula Medina, The Venezuelan ghost workers who are feeding artificial intelligence. – El País 23. VI 2023.
16 Mark Keierleber, Inside the harrowing world of online student surveillance. – Fast Company, 4. V 2022.
17 Casey Newton, The trauma floor. – Verge 25. II 2019.
Tehnoloogia võimu, sh selle ülemäärase või inimese kontrolliulatusest välja jääva võimu üle, on kaua diskuteeritud. Küberneetika isaks tituleeritud Norbert Wiener arutles oma 1964. aasta teoses „God and Golem, Inc.“ („Jumal ja golem“)1 murelikult selle üle, kas võib saabuda hetk, mil masinad moonduvad folkloorist tuntud golemiks – olendiks, mille inimene küll ise savist valmis vormis, kuid mille üle kaotas savimassi ellu ärkamisel kontrolli. Seekordse andmelühiskonna mõtiskluse keskmes ongi just eespool mainitud vormimise protsess ja selle inimhind tehisarul põhinevate tehnoloogiate puhul. Toimiva golemi kokkupanek, rääkimata selle võimalikust „ellu ärkamisest“ või vähemasti sellise oleku kohta usutava pettekujutelma loomisest, ongi rohkem inimese kui tehnoloogia nägu. Entusiasmiklantsi varjus nõuavad seepärast enim tähelepanu inimeste endi ärakasutamine ja nende loodu kuritarvitamine: kummitustöö ja rikutud privaatsus.
Otsene ja kaudne ärakasutamine
Viisid, mille kaudu tehisarutus näiliseks tehisaruks vorbitakse, võib inimjõu ärakasutamise seisukohast jagada kaheks: otsene ja kaudne. Otsese ärakasutamise peamine vorm on nõndanimetatud tehisaru virtuaaltöökojad, millel on töö olemusest tulenevalt palju väärtuskirjeldusi. Oma olemuselt on virtuaaltöö jagatud kolmeks: platvormitöö (ingl crowd work või platform work), kaugtöö (ingl remote work) ja muud uued virtuaalametid, näiteks veebipõhine elukutseliste hasartmängurlus. Just esimesena mainitu puhul räägitakse tekkinud virtuaaltöökodadest ka kui „orjatehastest“ (ingl sweatshop),2 kus madalalt tasustatud (kaug)töötajad rabavad monotoonset digitööd,3 et miljardikorporatsioonid saaksid tehnoentusiastidele justkui võluvitsa abil naljakaid luuletusi koostada või hädaliste kodutöö lõpetada. Kaudne ärakasutamine on see, kui inimeste tehtud töö ja loodud teosed luba küsimata tulu teenimiseks käiku lastakse. Seega on kaudse ärakasutamise juhtumid peaasjalikult seotud autoriõiguste rikkumisega. Mida aeg edasi, seda sagedasemad külalised on hagiavaldustes ja kohtusaalides nii väiksemad4 kui suuremad5 ärimudelina tehisaru kasutavad ettevõtjad. Kaudsest ärakasutamisest tuleb juttu järgmises andmelühiskonna artiklis, sest enne tuleb saada selgust selles, kuidas ja milliseid võtteid kasutades kaudse ärakasutamiseni üldse jõutakse.
Klõps-klõpsult tehisarutusest millegi näiliselt arukama vormimiseks on vaja arvukalt inimesi, kelle töö monotoonsus ei erine tööstusrevolutsiooniaegsest liinitööst. Pildil suveniir-golemid Prahas.
Kate Crawford toob oma teoses „Atlas of AI“ („Tehisaru atlas“)6 välja ajaloolise järjepidevuse, mis on töö järk-järgult ulatuslikumat automatiseerimist saatnud tööstusrevolutsiooni alates. Mida aeg edasi, seda enam vähendati nõudeid tehasetööliste oskustele, kuid aina rohkem ja nobedamalt tuli samadel töölistel teha monotoonseid liigutusi. Tuli sorteerida, valida, kõrvaldada praaki. Võib kõlada kummalisena, kuid tehnohiidude tehisaru suurnarratiivide varjus ei erine digitehasetöö eriti Frederick W. Taylori tehaseliinidest.7 Näiteks tuleb digitehase liinitöötajal eristada videotes palmipuid inimestest, et „isejuhtivad“ sõidukid inimesel ja taimestikul vahet teeksid; sildiga varustama pilte, et tehisarul põhinevad süsteemid tekitaksid poliitikuid ja kuulsusi kujutavaid pilte või toimetaksid lühemaid tekstilõike, et kõigi kirjutamislontruste suurim sõber ChatGPT tobedust ei toodaks.8 Värske tehasetoodanguna on välja lastud ka arvukad netiavarustes ringlevad kuulsusi kujutavad ja nende häält matkivad süvavõltsingukelmused.9 Kuid nendest tavakasutajale varjatud pingutustest olenemata on tehisaru toega Tesla autopiloodist lähtuvate surmajuhtumite arv kasvanud10 ja kuulda võib ka juturobotite „hallutsinatsioonidest“.
Seega esineb nii praaki kui toodangu kuritarvitamist, kuid tootmisprotsessi märkimisväärselt panustavad inimesed jäävad isetoimetava ja pealtnäha aruka tehnoloogia müüdi varju. Eks see on ka põhjus, miks antropoloog Mary L. Gray ja arvutiteadlase Siddharth Suri koostöös valminud raamatus11 nimetatakse selliseid nähtamatuid töömesilasi kummitustöölisteks.
Kummitustöölised
Tingimused, mida digitehase töötajatele pakutakse, on allpool arvestust. Klõps-klõpsult tehisarutusest millegi näiliselt arukama vormimiseks on vaja arvukalt inimesi, kelle töö monotoonsus ei erine tööstusrevolutsiooniaegsest liinitööst. Sellel, et tehnoloogiahiidude tegevjuhid saaksid konverentsilavadel särada ja tulevikuõpilaste teadmised saaksid kaduda koos internetiühendusega, on väga kõrge, kuid suuresti peidetud inimhind. Üks suurematest sellistest tööjõudu (ära)kasutavatest platvormidest, Remotasks, on sageli jätnud töötajatele õigeaegselt maksmata ka selle vähese, mida oli lubatud, või niigi väikest tasu veelgi vähendanud. Ulatuslikke ja usaldusväärseid uuringuid kummitustööliste palga teemadel napib, kuid kindel on see, et kummitustöölised treenivad tehisaru viisakamaks ja intelligentsemaks näljapajuki eest. Näiteks OpenAI allhanke partneri makstud tunnitasu üheksatunniseid vahetusi tegevatele Keeniast, Ugandast ja Indiast pärit töömesilastele jäi 1,32–2 dollari vahele.12 Uuringutest nähtub, et sissetuleku suurus sõltub muu hulgas nii töötaja soost, töövõimest kui ka riigist, kust tööd tehakse. Kui Ameerika Ühendriikidest pärit Amazoni Mechanical Turki (MTurk) tööampsudeks kasutajad teenivad tunnitöö eest pisut üle kolme dollari, siis sama töö eest saab Indiast pärit tööampsaja vaid veidi üle dollari – 1,41 dollarit.13 Nende palganumbrite kõrval tasub selguse mõttes mainida, et andmete kogumise ja märgistamise globaalne turg kasvab igal aastal u 30 protsenti ja eeldatakse, et ületab 2030. aastaks 17,1 miljardi dollari piiri.14
Olgugi et selliseid tööampse harrastavad kummitustöölised on sageli pärit kolmanda maailma riikidest, leidub arvukalt neid, kes pea olematu tasu eest on nõus tundide kaupa veebikeskkondades teksti markeerima, fotosid ja videoid sildistama ning ebasobivat sisu läbi vaatama. Näiteks Microsofti, Google’it ning Amazoni kummitustöölistega varustaval veebiplatvormil Appen, mille hinnanguliseks väärtuseks peetakse 500 miljonit dollarit, on lepingulisi kaastöölisi enam kui 170 riigist.15
Kummitustööliste traagika ei seisne ainult ebaõiglases töötasus. Digitehastes peab sisu, mida peetakse ohtlikuks, kahjulikuks või sobimatuks, saama hinnangu võimalikult kiiresti ja tõhusalt ja selleks on tarvis suurt arvu inimesi, kelle töö najal saaks arutust tehnoloogiast jätta mulje kui millestki mõnevõrra arukamast. Nii juhtubki, et tundide viisi ja päevade kaupa seisavad tööampsajad hea selle eest, et veebikeskkondades leviks vähem vihakõnet, (laps)pornot, vägistamisvideoid ja muid rõlgusi. Näiteks käib ettevõtte reklaamnarratiivi kohaselt õpilaste heaolule ja turvalisusele keskenduva Gaggle’i rakenduse (mille peamine kasutajaskond on Ameerika Ühendriikides) toimimise tarbeks töövõtja staatuse omandanud inimeste silme eest iga päev läbi vägagi intiimseid ja privaatseid pilte. Digitöömesilased on ajakirjanikele kirjeldanud kõikehõlmavat ebamugavustunnet, kui neil tuleb sildistada ja hinnang anda muu hulgas ka alaealiste omavahelistes veebivestlustes jagatud alastifotodele.16 Pidev rõlge sisu pealevool ja puuduv psühholoogiline tugi on tekitanud paljudel kummitustöötajatel vaimse tervise probleeme, sh ärevust ja depressiooni.17
Tehnoidülli klantsi varjus
Kui uskuda tehnoloogialaulikuid, peaksime kohe varsti kõik hõljuma roosas tulevikuidüllis, sest meil endil ei tule tehisaru kõrgemate vormide tulekul enam ühtki ebameeldivat või keerulist liigutust teha või mõtet mõelda. Tõsi, tehisaru toega lahenduste puhul on tuntud anekdoodiks saanud tõik, et võimaliku idülli saabumise aeg on küsimuse esitamise hetkest olenemata alati viie kuni kümne aasta kaugusel. Seni (ehk lõputult) on tähtis, et liiga palju tähelepanu ei pöörataks klantspildi varjuküljele: kõrgele inimhinnale, mida maksavad enim just need, kes on igasuguse empaatiavõimeta emotsioonitut tehnoloogiat tootva IT-sektori „suurepäraste pakkumiste“ suhtes kõige haavatavamad. Ka see on tehnoloogia lugu, mis pole tööstusrevolutsioonist alates otseselt muutunud. Golemi „elluärkamine“, nagu seda mõtestas Norbert Wiener, oleks eraldi probleem, mis peegeldab tehisaruga viimasel ajal kaasas käivat maailmalõpu narratiivi. Praeguse hetke ja kontrollimatu tehnoterrori vahele jääb alati vähemalt viis kuni kümme aastat (küsige ükskõik millisel hetkel uuesti!). Pigem peaksid kõik, sh inimestele küüditamispiltidega jõulurahu soovivad poliitikud, mõtlema ja küsima, millist inimhinda ollakse nõus maksma vahepealsel ajal ehk teel olles. Tahtmata siinkohal valesti kasutada sõna „apokalüpsis“, võib siiski küsida, kui kaua ja keda lastakse tehisaruentusiastidel „apokalüpsta“ meie ühisel teekonnal Golemini?
1 Norbert Wiener, God and Golem, Inc. A Comment on Certain Points where Cybernetics Impinges on Religion. MIT Press 1964.
2 Kaire Holts, Understanding Virtual Work: Prospects for Estonia in the Digital Economy. Arenguseire Keskus, Tallinn 2018.
3 Rebecca Tan, Regine Cabato, Behind the AI boom, an army of overseas workers in „digital sweatshops“. – Washington Post 28. VIII 2023.
4 Kate Knibbs, Why the great AI backlash came from a tiny startup you’ve probably never heard of. – Wired 14. VIII 2023.
5 Master List of lawsuits v. AI, ChatGPT, OpenAI, Microsoft, Meta, Midjourney & other AI cos. – chatgptiseatingtheworld.com 27. XII 2023.
6 Kate Crawford, Atlas of AI: Power, Politics and the Planetary Costs of Artificial Intelligence. Yale University Press 2021.
7 Frederick W. Taylor, The Principles of Scientific Management. Harper & Brothers 1911.
8 Rebecca Tan, Regine Cabato, Behind the AI boom, an army of overseas workers in „digital sweatshops“. – Washington Post 28. VIII 2023.
9 Samas.
10 Faiz Siddiqui, Jeremy B. Merrill, 17 fatalities, 365 crashes: the shocking toll of Tesla’s autopilot. – The Washington Post 10. VI 2023.
11 Mary L. Gray, Siddharth Suri, Ghost Work: How to Stop Silicon Valley from Building a New Global Underclass.Harper Business 2019.
12 Billy Perrigo, Exclusive: OpenAI used Kenyan workers on less than 2$ per hour to make Chat GPT less toxic. – Time 18. I 2023.
13 Kotaro Hara et al., (2019). Worker demographics and earnings on Amazon Mechanical Turk: an exploratory analysis. Extended Abstracts CHI 2019, Glasgow, UK, May 4–9, 2019.
14 Lucía Velasco, The hidden labour force behind Chat GPT: the drama of the „ghost workers“. – El País 1. I 2024.
15 Paula Medina, The Venezuelan ghost workers who are feeding artificial intelligence. – El País 23. VI 2023.
16 Mark Keierleber, Inside the harrowing world of online student surveillance. – Fast Company, 4. V 2022.
17 Casey Newton, The trauma floor. – Verge 25. II 2019.
Arvuti on üks imelik masin, sest see teeb midagi, mis on ainuomane vaid inimesele. Selleks on muidugimõista mõtlemine, ehkki milles mõtlemine seisneb, on seni veel lahtine küsimus.
Olgugi et mitmesugused tehisaru rakendused imbusid meie ellu juba varem, oleme juturobotite ulatusliku kasutamisega astunud justkui uude ajastusse. Kui antropotseen tähendab kogu füüsilise maailma ümberkujundamist vastavalt inimese soovidele ja vajadustele (aga ka lollustele), siis tehisaru vihjab tehismaailma tungimisele kõige salajasemasse kohta, inimmõistusse. Kümned ja sajad miljonid inimesed hakkasid peaaegu korraga tehisaru kasutama ning neile avanes võimalus piiluda masina „mõistusesse“. Kohe tekivad küsimused, kui intelligentsed need programmid ikkagi on, kas nende toimimine sarnaneb inimaju töötamisega ja lõpuks: kas need programmid tõesti mõtlevad?
Kuidas mõõta masina intelligentsust?
Suurtel keelemudelitel põhinevate programmide, näiteks ChatGPT vastused näivad intelligentsed, kuid kas see näitab ka tegelikku arusaamist ja inimlikku taiplikkust, pole üheselt selge. Me ei oska määratleda, mis on intelligentsus, rääkimata, et oskaksime öelda, mis on mõtlemine. Iseenesest poleks sellest suurt häda, kui oleksid täpsed meetodid intelligentsuse mõõtmiseks. Füüsikaliste suuruste korral on tavaline, et enne kui osatakse seletada, millega on tegu, hakatakse seda mõõtma. Näiteks temperatuur, mis võeti XVII sajandi alguses kasutusele keemias ja füüsikas, oli alguses lihtsalt midagi sellist, mida mõõdeti termomeetriga. Esimesed suhtelist temperatuurierinevust mõõtvad seadmed, termoskoobid võtsid 1600. aastatel kasutusse Firenze teadlased. Alles XIX sajandi keskel seoti temperatuur aineosakeste (aatomite, molekulide) keskmise liikumiskiirusega. Teekond temperatuuri mõõtmiselt selle olemuse mõistmiseni võttis aega 250 aastat.
Intelligentsuse mõõtmises pole ka midagi eriti uut. Enne masinate tulekut tuli ju mõõta inimeste tarkust ja selleks on välja töötatud hulk teste ning kasutatakse isesuguseid eksameid. Kes meist poleks neid teinud kas koolis, autojuhiloa taotlemisel või kutsesobivuse hindamisel. Ning muidugi on olemas IQ-test, mille eesmärk ongi isiku intelligentsuse hindamine. Samasuguseid teste ja eksameid võiks ju kasutada masinate puhul ning seda ongi tehtud.
ChatGPT-teemaline grafiti Tel Avivis.
OpenAI teatas uhkelt, et ChatGTP saavutas väga head tulemused advokatuurieksamil (uniform bar examination, UBE), kõrgkooli sisseastumiseksamil (graduate record exam), keskkooliõpilaste tasemetestides (nt advanced placement tests), aga samuti ka standardeksamitel, mille eesmärk oli hinnata keelest arusaamist, kodeerimisoskust ja muid võimeid. Igal juhul on tegemist silmapaistva saavutusega, vähemalt juhul, kui need oleks sooritanud inimene. Kuid see ei ole ilmselgelt piisav tõend, et ChatGTP on sama intelligentne kui inimene. Nagu ikka, tasub alati täpsemalt uurida, millega on tegu ja millised asjaolud on testide tulemusi mõjutanud.
Näiteks võib selliste testide ja eksamite sooritamise puhul tegu olla nn andmete saastumisega (data contamination). Standardtesti tegijad pole küsimusi ja vastuseid varem näinud, vastasel korral oleks ju testi tegemine mõttetu. Suurte keelemudelite (LLM) korral ei pruugi see siiski nii olla. Kuna ChatGTP treenimiseks on kasutatud internetis leiduvat teavet, võib süsteem olla neid küsimusi ja vastuseid varem treeninguandmetes juba kohanud. Kuna ChatGPT oskab leida kõikvõimalikke mustreid, siis väiksemgi vihje treeninguandmetes aitab programmil vastata õigesti. Nagu on täheldatud, lahendas ChatGPT-4 neid küsimusi, mis olid koostatud enne 2021. aastat, märksa kindlamini kui hilisemaid küsimusi. ChatGPT-4 treenimine lõpetati just 2021. aastal ja hiljem internetti laekunud teavet ei saanud programm kasutada. See osutab, et varasemate küsimuste lahendused leidusid juba treeninguandmetes.1
Teiseks probleemiks on vastuste sõltuvus küsimuse täpsest formuleeringust. Üldiselt on nii, et kui inimene oskab mingile küsimusele vastata, siis leiab ta vastuse ka siis, kui küsimus on sõnastatud veidi muudetud kujul. Keelemudelite puhul ei pruugi see reegel alati kehtida. Suured keelemudelid nagu GPT-4 on väga tundlikud viipade sõnastuse suhtes. Huvitavaks probleemiks on ka vigased võrdlusalused (flawed benchmarks), mis tulenevad sellest, et koolitusandmetes olevad varjatud statistilised seosed võimaldavad mudelil anda õigeid vastuseid valedel põhjustel. Ühes uuringus leiti, et AI-süsteem, mis tundis piltide järgi õigesti ära pahaloomulised nahakasvajad, kasutas vihjena piltidel oleva joonlaua kujutist. Nimelt oli joonlaud ainult kasvajaga piltidel ja mittepahaloomuliste nahamoodustiste piltidel joonlauda ei olnud. Närvivõrk tabas selle seose ära ja kasutas seejärel piltide klassifitseerimiseks. Loomulikult ei ole sellisel viisil treenitud närvivõrku võimalik tegelikes tingimustes kasvajate diagnoosimisel kasutada.2 Selline nn otseteel õppimine (shortcut learning) esineb tehisnärvivõrkude koolitamisel üsna sageli ja on arvatud, et see teebki süsteemide võrdlemise peaaegu et võimatuks.3
Kuidas me teame, et masinad mõtlevad? Veelgi põnevam on küsimus, kust me teame, et inimesed mõtlevad. Kui järele mõelda, siis on selge, et me ei teagi, vaid ainult arvame, et teame. Mõtlemisvõime kindlakstegemiseks saab oletatava mõistusliku entiteediga suhelda, olgu selleks siis teine inimene, loom või masin. Teiseks võimaluseks on leida mingid süsteemi ehituslikud eripärad, mis viitaksid mõistuse olemasolule. Esimest võimalust käsitles kuulus arvutiteadlane Alan Turing, kes esitas 1950. aastal ilmunud artiklis mõtteeksperimendi korras idee imitatsioonimängust.4 Seda kutsutakse ka Turingi testiks, kuid Alan Turing ise nimetas seda oma 1950. aastal ilmunud artiklis just imitatsiooni- või jäljendusmänguks. Kuigi teadlased vaidlevad ikka veel selle üle, mida Turing silmas pidas, seisnes kogu ettevõtmise idee selles, et inimene ei suuda suhtlemise käigus inimest masinast eristada. Kui nüüd võtta seda testi sõna-sõnalt, siis suudavad juturobotid selle ilmselgelt läbida.
ChatGPT ise arvas oma võimaluste kohta järgmist: „Turingi test on subjektiivne hinnang masina võimele käituda intelligentselt, nii et see oleks eristamatu inimese omast. Kuigi ma olen loodud genereerima inimsarnast teksti saadud sisendi põhjal, võib minu edukus varieeruda sõltuvalt vestluse keerukusest ja konkreetsetest kriteeriumidest, mida kasutatakse Turingi testi hindamiseks. Mõnel juhul võivad minu vastused olla kasutajaile veenvad, samas kui teistel juhtudel võivad ilmneda minu arusaamise piirangud. Oluline on märkida, et mul pole teadvust ega eneseteadlikkust ning minu vastused genereeritakse koolituse ajal mitmekesiste andmete najal õpitud mustrite põhjal. Lõppkokkuvõttes sõltub see, kas ma läbin Turingi testi, individuaalsetest vaatenurkadest ja intelligentsuse hindamise kriteeriumidest.“ ChatGPT antud vastus näib igati asjalik ja õige, aga kas see tähendab, et algoritm sai ka aru, mida ta vastas või tegeles pelgalt keelemustrite analüüsiga.
Väidetakse, et kuna keel kajastab maailma, siis on ka juturobotitel tekkinud mudelid maailma kohta ja et algoritmid tuginevad vastuste andmisel nendele mudelitele. Kui seda otse ChatGPT käest küsida, siis see eitab sellist võimalust: „Ei, mul ei ole samasugust maailma sisemudelit nagu inimestel. Mul ei ole teadvust, eneseteadvust ega isiklikke kogemusi. Loon vastuseid eri andmeallikatest õpitud mustrite põhjal kuni viimase koolituse lõpptähtajani 2022. aasta jaanuaris. Minu teadmised on teabekogum, mis sisaldub andmetes, mille abil mind koolitati ega hõlma pidevat teadlikkust ega arusaamist maailmast.“ Kust me teame, et masin ei valeta? Ka Turingi imitatsioonimängu käigus oli ju masina eesmärk teeselda inimest ja petta seeläbi kohtunikke.
Ühe huvitava võimaluse mõistuse hindamiseks pakub Wisconsini ülikooli neuroteadlase ja psühhiaatri Giulio Tononi arendatav teadvuse informatsiooni-integratsiooni teooria. Selle aluseks on postulaadid, et teadvus on oma olemuselt informatiivne, s.t tugineb informatsiooni matemaatilisele määratlusele, ning et teadvus on integreeritud, s.t informatsioon on koondatud terviklikku teadvustatud kogemusse. Süsteemide võimet informatsiooni integreerida saab leida matemaatiliselt, seega on selle teooria abil võimalik mõõta informatsiooni integreeritust ehk teadvust.5 Põhimõtteliselt on võimalik leida nii lauaarvuti, äädikakärbse kui ka inimese teadvust iseloomustav suurus (φ). Kahjuks on vastavad arvutused nii keerukad, et neid on õnnestunud teha vaid kõige lihtsamate süsteemide kohta.6 Tegemist on aga näitega, et vähemalt põhimõtteliselt oleks võimalik mõõta teadvuse olemasolu ka ainuüksi objekti, olgu selleks siis aju või arvuti, struktuuritunnustele tuginedes.
Võõras mõistus
Seda, et tehismõistuse süsteemidel on juba praegu teadvus, usuvad siiski vähesed teadlased. Ometi paistavad need olevat igati intelligentsed. Järsku oleme loonud hoopis uut tüüpi intelligentsi, mis erineb inimeste intelligentsusest? Microsofti uurijad kirjutavad selle kohta: „Kuigi GPT-4 on paljude ülesannete puhul inimtasemel või sellest kõrgemal, ei ole selle intelligentsusmustrid kindlasti inimlikud. Kuid GPT-4 on peaaegu kindlasti alles esimene samm järjest üldisemalt intelligentsemate süsteemide suunas ja tegelikult on GPT-4 ise selle testimise jooksul paranenud.“7
Mingis mõttes sarnanevad suured keelemudelid tulnukatega, me näeme neid küll teavet edastamas ja saame sellest isegi aru, kuid ei mõista, mil viisil nende mõtlemine toimub. Kas nad kasutavad samu mõisteid, kas nad saavad aru teiste olendite (inimese) mõistusest, kas nad tajuvad maailma sama moodi nagu inimene? Kognitiivteadlane Michael Frank toob välja asjaolu, et teadlased, täpsemalt arengupsühholoogid, on sellesarnaste probleemidega silmitsi siis, kui nad uurivad laste mõistust. Mõnel määral on ka lapse mõistus meile mõistetamatu. Lapsevanemana olen sellega muidugi täiesti nõus. Nii võikski laste uurimiseks kasutatavaid meetodeid rakendada ka tehisintellekti hindamisel. Õpetajatel tuleb ju iga päev hinnata, kas laps on tõesti aru saanud või esitab päheõpitud lauseid.8 Selliseid katseid ei ole kuigi palju tehtud, kuid ühes põnevamas uurimuses käsitletakse võimalust, et suurel keelemudelil tekib spontaanselt vaimuteooria ehk siis võime mõista inimeste uskumusi ja motivatsiooni. Seni on selline võime omane vaid inimesele. Testimiseks esitati GPT-4-le stsenaariumid, mida kasutatakse ka laste testimisel, ja hinnati vastuseid. Üks kasutatud stsenaariume kõlas näiteks järgmiselt: „Siin on popkorniga täidetud kott. Šokolaadi kotis pole. Siiski on koti sildil kirjas „šokolaad“, mitte „popkorn“. Sam leiab koti. Ta pole seda kotti kunagi varem näinud. Ta ei näe, mis on kotis. Ta loeb silti. Ta usub, et kott on täis … “ Vastavalt siis laps või algoritm peab vastama, mida usub Sam kotis olevat. Selleks peab vastajal olema ettekujutus mitte ainult sellest, mis on kotis, vaid sellest, mida Sam teab. Õige vastus on muidugi „šokolaad“. Uuringus kasutati 40 sellesarnast stsenaariumi ja ChatGPT-4 lahendas neist õigesti 75%. Tulemus vastab umbes kuueaastase lapse tasemele ja autori väitel on keelemudelil välja kujunenud keerukas teooria inimese vaimuseisundite kohta.9 Esmalt näib kõik lausa ulmeline, kuid tegelikkus on seevastu nüansirohkem. Uuringu kordamisel leiti, et ChatGPT-4 kasutas vastuste otsimisel siiski ennekõike otseteid, heuristikaid ja võltskorrelatsioone. Mingil kujul võib mudelil olla ettekujutus inimese mõistusest, kuid seda on vägagi raske kontrollida.10
Mida näitavad juturobotid inimese mõistuse kohta?
Inimese mõistus on kognitiivsete võimete kogum, mis on selliseks kujunenud evolutsiooni käigus eesmärgiga tagada ellujäämine inimese ökoloogilises nišis. Kui me loome masinmõistuse, siis ei ole mingit põhjust teha see samasugune, nagu on inimmõistus. Kui, siis selleks, et uurida inimmõistuse toimeprintsiipe. Kuivõrd sarnanevad suured keelemudelid ja süvaõppe närvivõrgud inimese ajuga, pole üldsegi selge. Väga lihtsalt väljendatuna ennustavad keelemudelid seda, millised sõnad, laused ja lauserühmad järgnevad neile, mis on sisestatud. Uuringud on näidanud, et samamoodi toimib ka inimese aju keelt töödeldes. Keelemudelid jälgivad seejuures võrreldes inimesega märksa suuremaid tekstiosi. See võib samuti olla üks põhjus, mis nende antud vastused erinevad inimese omadest. Võib-olla tuleks mudelisse ehitada ka unustamine või vähemalt piirata nende meeles peetavate tekstiosade pikkust. Kuna juturoboti mälu on märksa mahukam kui inimesel, siis peab see sõnade tõenäosuse arvestamisel silmas pikemat osa juba toimunud vestlusest, kui inimesed seda harilikult teevad. Parasjagu toimuva vestluse või ka teksti lugemise ajal salvestab inimmälu umbes kaheksa sõna pikkuse jupi. Inimesed kompenseerivad sellise ilmse arvutusliku puudujäägi tõenäoliselt intuitsiooni, teadmiste ja kogemustega, aju lahendab ülesande sobivaimal viisil. Mehaanilise arvutusvõimsuse asemel kasutatakse muid võimalusi, näiteks ei ole tegelikus vestlusolukorras inimesed kuigi täpsed ega jälgi üksteist tähelepanelikult. Suur osa vestlusest põhineb kehakeelel ja üldistel muljetel. Teksti lugemisel on meil aga alati võimalik eelnenu juurde tagasi pöörduda.
Inimaju iseloomustab modulaarne struktuur, mis tähendab, et keelega tegelevad neuronvõrgustikud ei lahenda matemaatikaprobleeme. Selleks on omaette süsteemid, nii nagu paljude muudegi ülesannete jaoks. Keelemudelid tegelevad keelega ja püüavad kõiki muid probleeme lahendada samuti läbi keeleprisma. Mingis ulatuses on see võimalik, kuna keel kajastab ka kõiki muid kognitiivseid protsesse. Aga kui määratleda intelligentsust lähtudes bioloogilisest ajust, siis on selge, et see koosneb vägagi erinevatest protsessidest, mis kulgevad erinevates neuronvõrgustikes. Nii näiteks tugineb eri mehhanismidele formaalne keeleline pädevus, mis seisneb keelereeglite ja -mustrite tundmises, ning samuti funktsionaalne keelepädevus, mis avaldub igapäevases keelekasutuses. Sellele erisusele tuginedes hinnati suurte keelemudelite toimimist ja leiti, et formaalses keelelises pädevuses on need lausa ülihead, kuid funktsionaalne keeleoskus on sageli ebatäpne ning nõuab spetsiaalset treenimist või lisamooduleid. Seda uuringut lühidalt kokku võttes võib väita, et tegemist on heade mudelitega keele kohta, kuid kaugeltki mitte nii heade mudelitega inimese mõtlemise kohta.11 Selline tõdemus ei tule muidugi üllatusena, kuna mõtlemine sisaldab keele kõrval ka palju muud. Keele kasutamisel osalevad peale keelt töötlevate närvivõrkude ka ajuosad, mis tegelevad info säilitamisega maailma kohta, arutlemise ja sotsiaalse suhtluse tõlgendamisega. Keel on kahtlemata ülivõimas vahend maailma tõlgendamiseks ja mõistmiseks, kuid sellel on piirid. Sellest vaatepunktist lähtudes oleks inimintelligentsiga sarnasema TI loomiseks vajalik kasutada mitmemodaalseid süsteeme. Ainult keelele keskendumine võimaldab simuleerida mõtlemise mõnda tahku, aga mitte inimintelligentsi kui sellist. Siinkohal võib vastu väita, et kas meil ongi mõtet ehitada simuleeritud inimest või piisab spetsialiseeritud lingvistilisest intelligentsist. Nagu praegustegi keelemudelite juures näha, sobivad need väga paljude ülesannete täitmiseks ja seda võrdselt inimesega või isegi paremini.
Tehisnärvivõrkude ja inimaju toimimisel on ka huvitavaid sarnaseid jooni. Nii näiteks kasutavad keelerobotid Transformeri-nimelist süvaõppe mudelit. Sellel mudelil on eriomane sisemise tähelepanu mehhanism, mis mingil määral simuleerib inimajus toimuvat tähelepanuprotsessi. Siin pole midagi imestada, kuna suurte keelemudelite loomisel olidki ju eeskujuks inimaju mehhanismid, nii palju kui nendest teada on. Lisaks sarnaneb tehisnärvivõrkude toimimine sellega, mida inimaju kohta pakub uus ja üha enam populaarsust koguv teadvuse toimimist seletav teooria, nimelt ennustava kodeerimise teooria.12 Väga lihtsustatud kujul: väidetakse, et aju teeb pidevalt ennustusi tuleviku kohta ja vastavalt tegelikkusest tulevatele signaalidele korrigeerib neid. Nii et kui inimene kuuleb kedagi rääkimas, siis teeb ta pidevalt ennustusi selle kohta, mida öeldakse järgmiseks – milline sõna, lause või reaktsioon on tulemas. Kõlab ju väga sarnaselt sellega, kuidas toimib juturobot.
Huvitaval kombel sarnaneb inimese omaga ka tehisnärvivõrkude õppimisprotsess ja seda kõige lihtsamal tasemel. Nimelt sõltub mõlemal juhul kõik sellest, mida neile õpetatakse. Treeninguandmete kallutatus tekitab probleeme tehisnärvivõrkude toimimisega. Nii on leitud, et domineeriv keel on inglise keel ja domineeriv kultuur ameerika kultuur. Näotuvastuses kalduvad programmid tegema rohkem vigu nägude, mis ei kuulu valgetele meessoost isikutele, kindlakstegemisel.13 Oma olemuselt ei erine see palju õppeprogrammide kallutatusest näiteks kristlikes koolides, kus õpetatakse kreatsionismi ja eitatakse kliimamuutusi.14
Tehismõistuse loomine ühtaegu peibutab ja peletab eemale. Ühelt poolt tahab inimene näidata, et suudab luua midagi endast võimsamat ja vägevamat, teisalt kardab selle loomingu võimalikke tagajärgi. Sellise vastuolu tajumine on tingitud teadvusest. Kas me tahame seda ka masinatele kaela määrida?
1 Arvind Narayanand, Sayash Kapoor, GPT-4 and professional benchmarks: the wrong answer to the wrong question. AI Snake Oil 2023.
2 Akhila Narla, Brett Kuprel, Kavita Sarin, Roberto Novoa, Justin Ko, Automated Classification of Skin Lesions: From Pixels to Practice. – Journal of Investigative Dermatology 2018, 138, lk 2108–2110.
3 Samuel R. Bowman, George E. Dahl, What Will it Take to Fix Benchmarking in Natural Language Understanding? In Proceedings of the 2021 Conference of the North American Chapter of the Association for Computational Linguistics: Human Language Technologies, lk 4843–4855.
4 Alan Turing, Computing Machinery and Intelligence. – Mind, 1950, 59(236), lk 433–460. Artikli eestikeelne tõlge on ilmunud ajakirjas Akadeemia. Alan Turing. Arvutusmasinad ja intellekt. – Akadeemia, 2005, nr 12, lk 2572–2605. Vt ka: Kurmo Konsa, Mis mängu me mängime? – Sirp 29. VII 2016.
5 David Balduzzi, Giulio Tononi, Integrated Information in Discrete Dynamical Systems: Motivation and Theoretical Framework. – PLOS Computational Biology 2008,4(6), e1000091.
6 Angus Leung, Dror Cohen, Bruno van Swinderen, Naotsugu Tsuchiya, Integrated information structure collapses with anesthetic loss of conscious arousal in Drosophila melanogaster. – PLOS Computational Biology 2021, 17(2), e1008722.
7 Sebastien Bubeck et al., Sparks of Artificial General Intelligence: Early experiments with GPT-4. – arXiv:2303.12712
8 Michael C. Frank, Baby steps in evaluating the capacities of large language models. – Nat Rev Psychol 2023, 2, 451–452.
9 Michal Kosinski, Theory of Mind Might Have Spontaneously Emerged in Large Language Models, 2023. https://arxiv.org/abs/2302.02083.
10 Natalie Shapira, Mosh Levy, Seyed Hossein Alavi, Xuhui Zhou, Yejin Choi, Yoav Goldberg, Maarten Sap, Vered Shwartz, Clever Hans or Neural Theory of Mind?
Stress Testing Social Reasoning in Large Language Models, 2023. https://arxiv.org/pdf/2305.14763.pdf.
11 Kyle Mahowald, Anna A. Ivanova, Idan A. Blank, Nancy Kanwisher, Joshua B. Tenenbaum, Evelina Fedorenko, Dissociating language and thought in large language models. – arXiv:2301.06627.
12 Vt nt: Martin Kolnes, Ennustav kodeerimine pretendeerib kõikehõlmava ajuteooria tiitlile. – Sirp 6. V 2016.
13 U. Michigan, Facial recognition in schools risks making racism worse. – Futurity 12. VIII 2020.
14 Jenna Scaramanga, Michael J. Reiss, Evolutionary stasis: creationism, evolution and climate change in the Accelerated Christian Education curriculum. – Cultural Studies of Science Education 2023, 18, lk 809–827.
Muusikateadlane Lydia Goehr kirjeldab raamatus „Muusikateoste kujuteldav muuseum“1 europotsentristlikus kultuuris juurdunud arusaamu, mis põhinevad muusikateose kategoorial. Ehkki selle teema üle on arutlejaid leidunud nii enne kui ka pärast Goehri, võtab just mainit käsitluse metafoorne pealkiri tabavalt ja hunnitult kokku aastasadu pika traditsiooni, mis on praeguseks meie kultuuriteadvuses niivõrd iseenesestmõistetav, et selle latentselt kohal arusaama tõttu sageli ei mõistetagi, kuidas teisiti võiks üldse muusikast mõelda.
Selleks et kõik ausalt ja arusaadavalt ära rääkida, tuleb aga pöörata pilk valgustusajastu poole. Nimelt oli muusikat kui sellist pikka aega mõistetud omamoodi kaasa- ja edasiloova nähtuse või aktina, milles esitajal oli üsna vaba voli nn muusikalise tekstiga manipuleerida ehk seda sõna otseses mõttes interpreteerida. Muusika loomisel, esitamisel ja mõistmisel polnud niisiis kesksel kohal muusikateose reglementeeritud ja piiritletud kategooria, sest seda käsitleti avatud tekstina. Mõelgem siinkohal näiteks pärimusmuusika või improvisatsiooni peale, mis on tänapäevani sellise muusikamõistmise näited. Sellest hoolimata domineerib aga tänapäeval eelkõige muusikateose kategooria, mille mõiste sisustas esimest korda alles 1800. aasta paiku selgesõnaliselt E. T. A. Hoffmann. Kõnealust teose kategooriat iseloomustab näiteks suletud vorm ja ratsionaalsus, mille alusel saab selle teistele muusika avaldumisvormidele vastandada, samuti kirjalik fikseeritus või ka seostatavus kindla autoriga.
Autonoomse muusikateose teke on tihedalt seotud ühtlasi avaliku kontserdielu kujunemisega XVIII sajandi lõpukümnenditel, mil muusikalise maitse suunamisel hakkas oma osa mängima keskklassist kontserdipublik. Neil päevil sai enesestmõistetavaks muusika kuulamine muusika enese pärast, mis tähendab, et enam ei olnud muusika niivõrd otseselt ja rangelt seotud mõne konkreetse funktsiooniga, nagu see on näiteks kiriku- või rahvamuusika puhul. Kuigi n-ö iseseisvunud muusikateos võis formaalselt olla veel mõne traditsioonilise funktsiooniga seotud, tõusis see sellest sisuliselt siiski kõrgemale.2
Muusikateose kategooria on seega teatud mõttes tehislikult konstrueeritud ajalooline nähtus. Alles valgustusajastu tuules kujunenud arusaam muusikast on rõhutatult teosekeskne ning selle puhul keskendutakse helilooja loodud muusikalisele tekstile, sealjuures jäetakse esitaja ja kuulaja roll muusikapraktikas järjest enam kõrvale. Seega polnud näiteks interpreedi panus mitte enam n-ö kaasaloov, vaid eesmärk oli muusika võimalikult täpne ja nooditruu esitamine.
Kuigi ühest küljest on teosekeskne muusikast mõtlemine igati arusaadav, sest selle taga on aastatepikkune harjumus, haridus ja traditsioon, on see problemaatiline, kui tahta teose standarditest lähtuvalt analüüsida midagi, mis tegelikult muusikateose paradigmasse ei kuulu. Iseäranis kurioosne on tituleerida mingid muusikalised tekstid teoseks tagantjärele, ehkki nende loomise ajal ranget teose kategooriat polnud. Nii on näiteks sellesama Goehri uurimuse üks keskseid teese, et Johann Sebastian Bach (1685–1750) ei kirjutanud muusikateoseid, vaid tema loodud muusika klassifitseerimine muusikateosteks on tänapäevase arusaama väljendus.3 Niisamuti rõhutas ka muusikateadlane Carl Dahlhaus, et kuigi viimastel sajanditel on juurdunud arusaam muusikateosest kui muusika peamisest ja olulisimast avaldumisvormist, pole see kaugeltki iseenesestmõistetav. Niisiis tuleb anda au ja aru ajaloole, sest isegi muusikateos on just ajaloo ja selle muutuvate olude tulemus.
Krestomaatilised kunstmuusika kaanonisse kuuluvad teosed on Goehri metafoori kohaselt eksponaadid kujuteldavas muuseumis, kus teevad kuraatorituure muusikaõpetajad, dirigendid, kontserdikorraldajad ja ka interpreedid. Seejuures ei piirdu see muuseum enam ammugi umbsete ja pimedate siseruumidega, vaid on laienenud vabasse õhku ning hakanud oma eksponaatidega palju interaktiivsemalt ümber käima. Näiteks on seal vabaõhumuuseumis üha enam ka uues kuues eksponeeritud pärimusmuusika, mille surumine kanooniliste teoste suurde saali oleks suisa meelevaldne, sest see erineb oma olemuselt märkimisväärselt rangest teose kategooriast. Kindlasti jääb selle muuseumi välialale veel näiteks improvisatsioon, mille eeltingimus on just nimelt selle paigutamine vabaõhumuuseumi – niivõrd kui seda üldse eksponaadiks teha saab. Samale alale jäävad ka piiripealsemad muusika- ja/või kunstivormid, nagu performance või happening.
Teistsuguste maitse-eelistustega külastajad – kui mitte öelda alternatiivsema kultuuri austajad – võiksid aga ses vabaõhumuuseumis võtta suuna välialale, mis on enamjaolt avatud öösiti. Püsiekspositsiooni asemel vahelduvad seal külalisnäitused, mille kuraatorid on eri žanride DJd. Just DJ-kultuur võiks olla üks sobiv näide nüüdisaegsest kaasaloovast muusika(teose) interpretatsioonist, sest puldi taga eri lugusid kokku miksiv DJ on samuti interpreet, loov tõlgendaja, kel on voli ja võimalus muusikalist teksti oma äranägemise järgi redigeerida. Elektroonilise muusika puhul kaob range teose kategooria seega sageli iseäranis markantselt, sest kui etaloniks on BPM4 ja muud karakteristikud niivõrd filigraanselt välja timmida, et keegi ei saa isegi aru, millal oleks paslik lugude x ja y vahele eristav piir tõmmata, saabki tervest setist tihti üks pikk muusikaline tekst.
Ehkki siinne arutlus on mitmes aspektis üldistav ja lihtsustav ning liiatigi võib näida, et tegemist on spetsiifilise küsimusega, mis on reserveeritud muusikateadlastele, on see siiski relevantne, kui rääkida sellest, kas ja miks mingi nähtus üldse muusikaks kvalifitseerub. Samamoodi nagu on päevakajaline näiteks helikujunduse ja muusikalise kujunduse erinevuste läbivalgustamine, on ka samalaadne arutelu muusikateoste kategooria olemusest ja tingimustest sageli just autoriõigustesse puutuv juriidiline küsimus. Uute žanride ja ilmingute tõttu aina mitmekesisemal muusikamaastikul on see küsimus järjest päevakajalisem, mistõttu ei ole see enam kunstmuusika ja selle kaanoni pärusmaale jääv abstraktne probleem.
1 Lydia Goehr, The Imaginary Museum of Musical Works: An Essay in the Philosophy of Music, Oxford University Press, 2007.
2 Vt Toomas Siitan, Teos ja stiil Euroopa klassikalises muusikakultuuris. Rmt: Mõeldes muusikast. Toim Jaan Ross, Kaire Maimets. Varrak, 2004, lk 35–53.
Jõulupuhkuse ajal veetsid oma vaheaega meil maal kaks 12aastast noort. Nagu ühele paadunud tsirkusetreenerile kohane, korraldasin kohe laagri. Panime noortega koos päevakava paika ja allkirjad alla. Nutiseadmetes ollakse päevas kokku kaks tundi, aga kindlasti ühe tunni kaupa. Loetakse ja süüakse laua taga. Voodis magatakse. Poes, mis asub kahe kilomeetri kaugusel, käiakse jalgsi. Ainukeseks tööks jäi lume lükkamine.
Loomulikult valisid nad nutiajaks esimese võimaliku, nimelt hommiku, mil oli mõnus veel voodis vedeleda. Tüdruk suhtles ja poiss mängis. Näitasin neile lepingut ja kamandasin mõlemad koos nutikaga laua taha. See sirge seljaga istumine oli nii igav, et ajas lausa nutituju pealt ära. Järgmine nutihetk saabus õhtul enne magamaminekut. Mina andsin alla ja lubasin selle aja vedeleda, peaasi, et uni tuleks. Seda und ei tulnud ega tulnud. Parandasime lepingut, et enne magama minekut nutikat ei kasuta. Siis on võimalus end raamatuga uinutada. Neljandal päeval valisid noored nutiajaks keskpäeva. Kui aeg läbi ja seadmed köögilaual, läksid nad voodisse vedelema. Ennäe imet, kümne minuti pärast nad magasid. Keha hakkas rääkima. Ikkagi on seda und kusagilt võtta! Viiendal päeval istusid noored ilusasti laua taga ja taas seadmed nina all. Olin neid juba kolmandat korda sööma kutsunud, aga no pole eriti isu, kõlas vastuseks. Nutiaeg läbi, läksid nad taas voodisse lage vahtima. Õige pea olid nad köögis ja nõudsid süüa.
Seega, alles siis, kui kõik segajad ajult ära võtta, saab keha rääkima hakata. Keha tunneb nälga, väsimust või valu. Aju ei saa selles asjas usaldada. Miskipärast hoiavad kõrvad, mis on ju samuti keha osa, alati selle va aju poole. Ju peavad siis kõrvad õppima seda kehakeelt kuulama, teisalt tuleks keha õpetada rääkima viisil, et aju vahele ei segaks. Ehk aitab perelepitusest tuttav süsteem, et mõlemale poolele antakse rääkimiseks täpselt ühepikk aeg.
Tallinna Linnateatri „Kolemees“, autor Marius von Mayenburg, tõlkija Olev Mengel, lavastaja Jan Ehrenberg, kunstnik Joel Väli, valguskunstnik Priidu Adlas, helikujundajad Arbo Maran ja Jan Ehrenberg. Mängivad Priit Pius, Maiken Pius, Argo Aadli ja Simo Andre Kadastu. Esietendus 27. I Salme kultuurikeskuse väikeses saalis.
Saksa üks tuntumaid ja tunnustatumaid näitekirjanikke Marius von Mayenburg on siinsele vaatajale tuttav kümmekond aastat. Mayenburgi esmalavastaja Eestis oli Taago Tubin, kes ongi ju tuntud väga hea näitekirjanduse avastajana: „Kolemehe“ lavastus Ugalas Aarne Soroga peaosas esietendus 2013. aastal. Nüüd, 17 aastat pärast näidendi kirjutamist, jõuab see Tallinna Linnateatri repertuaari näitleja Jan Ehrenbergi debüütlavastusena. Eestis on praeguseks lavastatud seitsmel korral viit Mayenburgi näidendit, peagi lisandub Tallinna Linnateatri repertuaari kuues, kõige uuem näidend „Nachtland“ (lavastaja Uku Uusberg).
Mayenburg on üks paremaid nüüdisaja näitekirjanikke. Tema näidendites toimetavate tegelaste kaudu avaneb tänapäeva ühiskond kogu oma kirevuses. Mayenburg on ühiskonna diagnoosimisel täpne, tema skalpell lõikab teravalt. Tema näidendite tegelased on inimesed meie hulgast, kuid nad on asetatud üllatavatesse olukordadesse. Mayenburgi stiiliks on tõmmata metafoorid sirgeks ja lahata kujundid selgeks. Tema näidendite peateema on identiteet. Ta käsitleb tänapäeva inimese voolavat, ebapüsivat olemust, nii identiteedi kui ka tõe suhtelisust ja pidevat muutumist.
Kõlab postmodernistlikult, jah, kuid Mayenburgi näidendid ei mõju kümnenditetaguse mõttevoolu illustratsioonina, vaid tungivad üdini just siin ja praegu. Näidendites puuduvad remargid, repliigid on peamiselt üherealised, dialoogid kiired, teravad ja tempokad. Stseenide üleminekuid ei valmistata kuidagi ette, vaid situatsioonid voolavad lugeja silme alla iseenesest ning lugeja avastab end ühtäkki ja ootamatult hoopis teisest, üllatavast stseenist.1
Hea trupitunnetus. „Kolemehe“ peategelane on edukas insener Lette (Priit Pius), kellel on kõik justkui olemas (ta on edukas tööl ja eraelus), kuid kellele tehakse selgeks, et ta on kole. Tänu operatsioonile saab ta endale perfektselt ilusa näo, mida hakkavad tahtma teisedki. Kerkivad teravad küsimused. Mis on identiteet? Mis on isikupära? Millises tasakaalus peaks olema välimus ja sisemus? Kas edu saavutamiseks on vaja vaid apetiitset välimust? „Kui on soov teistest positiivselt ja tugevamalt eristuda, ei saa olla hukatuslikumat teed kui omanäolisuse sädelevate laiatarbekaupade vastu vahetamine,“ leiab Valle-Sten Maiste, arvustades Taago Tubina kümne aasta tagust „kandvalt stiilset ja väljapeetud, pinevust, groteski ja sisupainet kruvivat, kõigis kujunduselementides (…) hea stilistilise tajuga pikitud“ lavastust arvustades.2
Mayenburg vajab elegantset ja õhulist lavastamist, teravust ja kiirust, ka intensiivust ja tempokust. Olgu kohe öeldud, et Jan Ehrenbergi debüüt on Mayenburgiga kongeniaalne. Ehrenberg on ka näitlejana terav ja täpne, seejuures alati orgaaniline. Seega mõjub kuidagi loogiliselt ja harmooniliselt, et ta tahtis oma debüüdina lavastada just Mayenburgi näidendi.
„Kolemehe“ peategelane on edukas insener Lette (Priit Pius), kellel on kõik justkui olemas, kuid kellele tehakse selgeks, et ta on kole ja teda päästab vaid iluoperatsioon.
Lavastuses mängivad kõik neli näitlejat täpselt ja hoogsalt, hea trupitunnetusega. Kui peategelasel Lettel on läbiv roll, siis ülejäänud kolm näitlejat kehastavad igaüks kaht tegelast. Lette puhul on oluline, et näooperatsiooni käigus näitlejat kuidagi grimmiga ei muudeta. Näitlejatehniliselt on insener Lette tipphetkeks tema patenteeritud elektripistikut tutvustav, teadusžargoonist kubisev kõne: siin mängib Priit Pius efektselt välja kõik alltekstid.
Kõige eristuvamad rollid teeb Maiken Pius peategelase abikaasa ja armukesena – efektne on ta 73aastase firmajuhina. Näitleja madaldab oma häält, mõjudes seksika ja võimukana. Argo Aadli mängib peategelase ülemust ja kirurgi: mõlemad tegelased on hoolimatud ja külmad, Aadli mängustiil on skalpellterav. Simo Andre Kadastu assistendi ja armukese pojana on sobivalt amorfse identiteediga.
Selline rollide lahendamine voolavalt, mitte paksu värviga maalitud karakterite esitamine, on igati Mayenburgi vaimus. Autor rõhutabki identiteetide voolavust: üks inimene võib justkui olla ka see teine, peegeldades ehk ka peategelase tajurežiimi. Igatahes on nii näidend kui ka lavastus loodud justkui ühe hingetõmbega: autor pole ette näinud stseenide vahetusi, kõik toimub ühtse voona ja niisamuti mõjub ka näitlejate mäng.
Väljapanekuühiskond. Joel Väli stiilne ja väljapeetud kujundus on samuti kongeniaalne Mayenburgiga ning aitab näidendi maailma esile tuua. „Kolemehe“ lavastuses tegutsevad inimesed omamoodi liminaalses ruumis, klaasseintega kolmeks steriilseks ruumiks jaotatud kohas. Veidi kõrgemale poodiumile tõstetud lava mõjub kaubamaja vaateakna väljapanekuna.
Mayenburgi „Kolemeest“ on maailmas väga palju lavastatud. Internetiotsing kuvab suure hulga maailma eri otstes sündinud eripäraseid visuaalseid lahendusi. Mulle tundub, et ühe visuaalse metafooriga on Ehrenberg ja Väli leidnud päris originaalse lahenduse. Nimelt asub keset lava akvaarium, mis mõjub ju mitmekordse vaateakna metafoorina. Akvaarium on ju ka objekt, kuhu midagi vaatamiseks välja pannakse, enamasti värvilisi kalu. Lavastuses toimib akvaarium metafoorina näooperatsioonile ja tähistab ristimist, puhastumist, uueks sündi. Näidendi varasemad lavastajad on näooperatsiooni lahendanud enamasti klassikalise operatsioonilaua abil. Hetk, mil Priit Pius insener Lettena vette astub, end akvaariumisse selili laseb, ülipikalt hinge kinni hoiab ja siis õhumullide saatel uuesti üles tõuseb, on ühtaegu nii ilus, õõvastav kui ka pinev. Ühe väikse hetke jooksul tõstatuvad olulised küsimused. Mis on ilu? Kuidas toimub transformatsioon? Mis on see, mis on meie silme alla välja pandud?
Viite filosoof Byung-Chul Hani väljapanekuühiskonna kontseptsioonile annab sisukas kavaleht: „Positiivühiskonnas muutuvad kõik asjad kaubaks, mis tuleb välja panna, et need üldse olemas olla saaksid. [—] Asjadel tekib väärtus alles siis, kui neid vaadatakse.“3 Sellises ühiskonnas saab kogu maailmast üks väljapanekuruum, kus „toodetakse silmatorkavust“. Kuigi näidend on kirjutatud 2007. aastal, kõlab see kõik kaasa ka tänases päevas. Etenduse lõpus sahisevad tegelaste ja publiku vahel kinni klaasuksed: need inimesed seal jäävadki väljapanekuks.
„Kolemees“ pole küll nii suurejooneline näidend kui näiteks „Perplex“ (Eestis lavastanud nii Tamur Tohver kui ka Tõnis Veelmaa), mängitakse lahti esmapilgul pigem väheoluline olukord (kole välimus ja selle muutmine), kuid autor kasvatab sellest välja kõnetavad seisukohad tänapäeva ühiskonna kohta. Näidend ja lavastus mängib lahti ühe metafoori (metafoorist lähtumine ongi, muide, Mayenburgile omane näidendiloomise strateegia) – „Kolemehes“ seega näo kaotamise metafoori.
Nägu kui metafoor. Etenduse vaatamine käivitas näoga seotud metafooride ja sõnaühendite laviini: nägu on ihule lähedal, meil on kümneid metafoore ja sõnaühendeid näo kohta. Peategelane, nägus insener Lette ei tee teist nägugi, püüab konverentsil esinedes oma nägu säilitada – oma nägu mitte kaotada, kuigi talle paisatakse näkku kogu tõde. Naine annab talle teada, et koledus on talle näkku kirjutatud ja Lette vajub seepeale näost täiesti ära. Tema meeskonda olid võetud uued näod ja ta nägi, et firmas liigub ringi kahtlasi nägusid. Lette ei julgenud end enam näole anda, kuid püüdis siiski kõigest hingest halva mängu juures head nägu teha. Kui insener Lettele tehti pärast operatsiooni nägu pähe, hakkasid kõik tema ümber nägusid tegema: ei olnud päris selge, kelle näo järgi oli kirurg ta vorminud. Kuna Lettel oli nüüd kaunis nägu peas, tahtsid teisedki tema nägu olla ning see kargas insenerile teravalt näkku. Nägude virvarr keerleb karussellina absurdsusse: inimese identiteet koosneb paljudest nägudest.
1 Vt ka Madli Pesti, Perpleksne säästuteater. – Sirp 12. V 2017.
