Liivi muuseumis peeti 21.augustil festival „Eesti kirjanik 2021“. Tänavune festival kandis alapealkirja „Kirjanduse silmad“: uuriti, mida praeguses eesti kirjanduses välditakse ja mida võimendatakse. Aasta kirjanikuks kuulutati Eva Koff romaaniga „Kirgas uni“.
Žürii liikme Mihkel Kunnuse arvates on Eva Koff üks viimase aja tugevamaid ja väljakujunenumaid prosaiste. Kofi teosed pole Kunnuse hinnangul blogijakiirusel puusalt tulistatud, vaid piisavalt laagerdunud ja küpsed. Nende loetavus ja kaasahaaravus võivad tagantjärele isegi üllatada, sest kummitama jäävad need ootamatult kauaks. „Kirka une“ puhul tõstis žürii eraldi esile selle aktuaalsuse, kohaliku ainese ja särav-nõtke eesti keele.
Eva Koff pälvis aasta kirjaniku tiitli juba teist korda: ta sai selle ka 2018.aastal romaaniga „Sinine mägi“. Laureaadile kingitud kasetohust teatriridikül olevat kunagi kuulunud Juhan Liivile endale.
Festivalil astusid üles Paul Daniel, Meelis Friedenthal, Berit Kaschan, Kadi Kivilo, Eva Koff, Igor Kotjuh, Mihkel Kunnus, Mari Niitra, Triin Paja, Joosep Susi, Jürgen Rooste, Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd jt. Berit Kaschan viis läbi ka loovkirjutamise töötoa.
Aasta kirjaniku tiitli on seni pälvinud veel Vahur Afanasjev, Meelis Friedenthal, Urmas Vadi, Elo-Maria Roots, Jan Kaus, Kai Aareleid, Mihkel Mutt, Andrei Hvostov ja Susan Luitsalu.
Tartus sai eelmisel nädalavahetusel sihitult ringi kondamine põhjuse. Peeti linnafestivali „Uit“. Festivali rikkalikus eeskavas oli muuhulgas installatsiooniprogramm „Parasiitarhitektuur“. Selle käigus püstitati linna kümme väikest, kuid täpset ja vaimukat arhitektuurilist väikevormi, mille eesmärk oli esile tuua unustatud või märkamatud nurgatagused ja -pealsed, majade vahele jäävad kitsad avaused või mahajäetud majad. Märkamatud praod tõid rambivalgusse kunstnikud ja arhitektid Eestist, Hispaaniast, Lätist ja Portugalist.
Ilmselt tuli paljudele tartlastele üllatusena, et Tähe tänava alguses on bassein. Festivalipäevadel sai seal kummipaadiga sõita (Nuno Pimenta „Basseiniklubi“). Selgus, et Kastani tänaval on kitsas seinapragu, mis on just ideaalne arhitektuuriliseks parasiteerimiseks (Arhitektuurikooli „Parasiidid Aparaaditehase seinapragudes“). Emajõge kui tegevusruumi tõi linlaste teadvusse jõe betoonist kaldakindlustuse peale sätitud saun (Roland Seer ja Carol Schults „Mudil“).
Toomemäe külje all, vanalinna vahetus läheduses leidis hea peremeesorganismi Nomad arhitektide (Nomad Architects) Marija Katrīna Dambe ja Florian Betati installatsioon „Linna-aarete raamatukogu“.
Lätist pärit Marija Katrīna ja Saksamaal sündinud Florian tutvusid õpingute ajal Viinis ning läbisid koos kestliku arhitektuuri magistriprogrammi Norras Trondheimis. Nüüd tegutsevad nad Lätis ning lähtuvad oma töös jätkusuutliku ehitamise ja arhitektuuri põhimõtetest.
Nende „Linna-aarete raamatukogu“ pajatab loo kestliku arhitektuuri võimalustest ja loomisviisidest. Näiteks on installatsiooni rajamiseks kasutatud puit laenatud, see antakse pärast tagasi. Materjal on kinnitatud kahjustusi, näiteks auke, tekitamata. Purkidesse koguti ja eksponeeriti kohapealt leitud materjale, millest mõnda saab taas ehitamiseks kasutada, mõnda mitte. Marija Katrīna ja Florian selgitasid, et näiteks ehituses laialt levinud kipsplaat on segu eri materjalidest, mida pole hiljem võimalik eraldada. See teeb selle taaskasutamise peaaegu võimatuks, samal ajal tellist ja puitu peaks võimalikult kaua ja eri vormides ringluses hoidma.
Vestlesime Tartus linna-aarete raamatukogus arhitektidega nende installatsioonist, põhimõtetest ja jätkusuutlikust ehitamisest.
Florian Betati ja Marija Katrīna Dambe parasiitarhitektuuri väikevormi „Linna-aarete raamatukogu“ juures. Installatsiooniga linnafestivalil „Uit“ tõmmati tähelepanu tühjale hoonele ja selle taaskasutamise potentsiaalile ning näidati, et ringmajandus on võimalik ka ehitussektoris.
Arhitektuuri ja ehitust peetakse üheks kõige suurema CO2-jalajäljega valdkonnaks. Kõigest hoolimata tähendab maja või väliruumi loomine uusi materjale, transporti ja masinaid. Mida jätkusuutlik arhitektuur teile tähendab ja kuidas te selleni jõudsite?
Marija Katrīna Dambe: Loomulikult võib arutleda selle üle, mil määral on jätkusuutlik arhitektuur võimalik. Kas lennujaamahoone CO2-jalajäljevaba ehitamine tuleb üldse kõne alla? Lennujaam on juba oma olemuselt üks kõige enam saastet tekitavam taristuobjekt. Kardan, et lennujaamad ei jää siiski ehitamata ning seega on ikkagi natuke parem mõelda sellele, kuidas rajada hoone võimalikult väikese ökoloogilise jalajäljega.
Florian Betat: Arhitektuuris ja ehituses ei saagi ilmselt jõuda täieliku nullenergiakuluni. Siiski ignoreeritakse praegu väga paljusid võimalusi, mis aitaksid kaasa CO2-jalajälje vähendamisele.
Dambe: Jah, ehitamine kahjustab keskkonda, kuid majadeta ei saa me ka elada. Maa elanikkond kasvab ja kõigil on õigus peavarjule. Küll aga tuleb kasvav nõudlus lahendada kõige vähem saastaval viisil. Kõigepealt tuleb aru saada vajadusest, seejärel mõelda, kuidas midagi teha, ja lõpuks peab küsima, kas uue ehitamine on üldse mõistlik. Mõnikord selgub, et parem on tõesti jätta ehitamata.
Selliste aspektide peale on eriti hea ja vajalik mõelda lühiajaliste arhitektuuriliste sekkumiste kaudu nagu „Linna-aarete raamatukogu“. Näiteks ei tohiks pärast paaripäevast eksponeerimist materjalist saada prügi, see tuleb uuesti ringlusse lasta. Nii tuleks läheneda ka püsivamatele hoonetele – mõelda hoone kogu elueale, mis ei pruugi olla 60 aastat, nagu praegustes arvutustes ette kirjutatakse. Loomulikult on keeruline nii pikalt ette mõelda – lõpuks sõltub materjali ringlusesse tagasi toomine palju ka hoone omanikust –, kuid peame selle poole püüdlema.
Betat: Üks võimalus CO2-jalajälge vähendada on muidugi ka energiatõhusa maja ehitamine. See on kõige levinum viis hoida energiakulu kontrolli all. Ka jätkusuutlike materjalide kasutamine peaks olema iga ehitusprojekti loomulik osa. Jätkusuutliku ehitamise kolmas ja väga oluline aspekt on materjalide kokkusobitamine. Ringmajanduse põhimõtete järgi tegutsemine tähendab seda, et kõik materjalid peab saama hiljem kergesti lahti monteerida ja hõlpsasti eraldi sorteerida.
Kuivõrd vähendab jätkusuutlikest materjalidest, näiteks puidust, ehitamine hoone eluiga? Betoonist hoone kestab ehk kauem kui puidust maja?
Betat: See pole siiski alati nii. Teame ka 600aastaseid puithooneid. Küsimus on hoolduses, säilitamises ja loomulikult konstruktsioonis.
Me ei peaks mõtlema, et loome igavikulisi maju. Pigem peaksime võtma hoiaku, et igaviku kestavad materjalid, mida kasutame – need võivad aja jooksul võtta lihtsalt mitmeid vorme.
Dambe: Arhitektidena tahaksime muidugi loota, et meie looming kestab ja kestab. Statistika näitab aga hoopis muud: nimelt seda, et hoone keskmine eluiga on umbes 60 aastat. Esimesi muutusi hakatakse hoone puhul tegema juba esimese kümne aasta jooksul, edasi on parandamine ja uuendamine tavapärased.
Mida tehakse Norras jätkusuutliku arhitektuuri vallas teisiti kui Lätis?
Dambe: Kõigepealt mõeldakse energiatõhususe peale. Seda osa puudutavad normid on palju karmimad kui siinkandis. Ka passiivmaja standard on palju kitsam ja rangem kui näiteks Saksamaa oma, mida tuuakse välja kui eeskuju.
Puidust ehitamine on jõudnud tasemele, milleni me praegu kindlasti ei küüni. Elasime tudengitena üheksakorruselises puitmajas, kus isegi liftišahtid olid puidust. Midagi sellist mujal ei näe. Lätis puuduvad seadused, mis lubaksid nii ehitada. Puudub teadlikkus ning tegelikult ka traditsioon.
Betat: Ka hoone eluiga, materjaliringlus ja selle maksumus on Norras iga projekti juures põhjalikult läbi mõeldud.
Seega on siinne mahajäämus pigem mõtteviis, kuna teemaga on vähe tegeletud. Kas Baltimaade puidutööstus saaks hakkama?
Betat: Loomulikult! Vastuoluline ongi see, et suurem osa puitelemente, mida Norras kasutatakse, on toodetud Lätis või Eestis.
Dambe: Keeruline on olukord vaid ringmajanduse seisukohast. Sellega tuleb tegeleda juba hoone kavandamise ajal: tunda materjali ja kvaliteeti, teada, millist materjali saab ja tohib taaskasutada kandvates elementides jne.
Ringmajanduse põhimõtete rakendamine ehituses aitaks kõvasti vähendada ehitussektori CO2-jalajälge. Ainult energiatõhusate ehitistega me Euroopa kliimaeesmärke ei täida. Uute materjalide tootmist ja nende transporti tuleb vähendada. Lõppude lõpuks näitavad prognoosid, et peagi saavad mõned materjalid otsa – näiteks liiv, mida kasutatakse betooni tootmiseks. Betooni kasutamist ei saa alati vältida, kuid ehk saab seda taaskasutada.
Mil määral on üldse võimalik vanu materjale taaskasutada? Me kõik teame lugusid, kuidas nõukogude ajal materjali toodeti ja ehitati. Lasnamäel kukuvad hoonetel rõdupiirded küljest, Mustamäele on juba ammu hingekella löödud. Lätis on ilmselt samalaadseid näiteid. Kuivõrd saame üldse loota, et meil on kvaliteetset taaskasutatavat ehitusmaterjali?
Betat: Ligi 90 protsenti hoonest on võimalik taaskasutada, ülejäänud 10 protsenti on ohtlik või kasutamatu prügi, millest tuleb vastavalt vabaneda.
Dambe: Ringmajandust soodustavad ehituses materjalide vähesus ja lihtsad ühendused.
Vanu lammutatavaid hooneid ei tohiks lihtsalt purustada ja täitematerjalina kasutada. See oleneb muidugi juba tõesti sellest, millal hoone ehitati ja millisest materjalist. Näiteks on kohati telliste sidumiseks kasutatud tsementi, mida ei saa telliste küljest neid lõhkumata kätte. Võib juhtuda, et lammutamise käigus tellised hävivad, kuid mört jääb terveks.
Praegu ehitatakse väga palju nii, et materjalid kleebitakse üksteise külge, mis tähendab, et hiljem pole materjale võimalik puhtalt lahti monteerida. Hoone tuleks kavandada nii, et ühenduskohti on vähem – vähem naelu või kruvisid. Sellistele detailidele tuleb keskenduda juba projekteerimise ajal. Ei tohiks olla nii, et lammutamisele ja materjalide sorteerimisele kulub rohkem aega kui uue tootmisele. Vana purustamisele ja äraveole ei peaks kuluma rohkem raha kui uue ostmisele ja kohaletoomisele. Ka materjalide liigutamisel on märkimisväärne jalajälg.
Lammutamine on ilmselt väga pikalt käinud samamoodi. See, millest te räägite, eeldab ka lammutussektoris uuendusi.
Dambe: Siinkohal võib esile tuua Taani ja Hollandi. Seal on kogu lammutamine, taaskasutamine ja ehitamine korraldatud väga hästi ja eeskujulikult. Taani arhitektuuribüroo Lendager on näiteks kavandanud maja, mille fassaad on täielikult taaskasutatud tellisest.
Betat: Nendes riikides on ka arenenud taaskasutatud puidu ja muude ehitusmaterjalide turg ning poed, isegi veebis. Uusi rajoone ja asumeid ehitades kavandatakse tihti ka keskus, kuhu saab viia ja kust võtta ülejäänud ja lammutatud materjali.
Dambe: Selliseid materjalikeskusi peab olema palju üle linna, sest vaid nii tasub see end ära: materjali saab ära anda ja seda võtta kiiresti ja odavalt, selle transportimiseks ei kulu palju aega ega energiat.
Meie takistus ongi eelkõige see, et taaskasutatavat ehitusmaterjali ei ole kuigi lihtne leida. Meie töö osa on tihti see, et läheme prügilasse ja vaatame, mida saada on. Ringmajandust soodustav taristu on täiesti puudu.
See kõik tundub arhitektile palju ajamahukam kui tavapärane projekteerimine. Peate hoone valmimise juures olema materjali leidmisest projekteerimiseni, ehitaja otsimisest võtmete kätteandmiseni. Selline asjaajamine on ehituses kui äärmuseni standardiseeritud ja tõhustatud valdkonnas haruldane. Kui palju moodustab teie tööst arhitektuuri kui ruumikunsti loomine? Kui palju kulub materjali otsimise, ehitaja juhendamise ja muu sellise peale?
Betat: Väga palju aega kulub materjali otsimisele ja sellele just kõige parema uue kasutusviisi leidmisele. Samal ajal ütleb materjal päris palju ette, milline arhitektuurilahendus on lõpuks kõige parem. Me ei kuluta lõppkokkuvõttes poole rohkem aega – lihtsalt projekti osade ajakulu on teistsugune. Meie töö on rohkem nagu pusletükkide kokku sobitamine.
Dambe: Alustame loomulikult hoone asukohast, siis tuleb materjali leidmine ja seejärel disain. Ehitajaga on meil siiani väga vedanud: teeme koostööd ühe ettevõtjaga, kes on väga avatud ja mõtleb alati kaasa.
Iseseisvuse taastamisest on möödunud kolmkümmend aastat, peaaegu sama vana on ka meie praegune põhiseadus: selle kolmekümnendat kehtimisaastat tähistame järgmise aasta 28. juunil. Iseseisvuse esimestel aastatel olin Kadrinas emakeeleõpetaja, viimased 26 aastat olen juhtinud keeleametit. Mu töölaual on seejuures olnud alati põhiseadus, mille preambul ütleb selgelt, et Eesti riigi olemasolu mõte on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.
Rahvaloenduse andmetel elab Eestis peaaegu kahesaja rahvuse esindajaid. Nii mõnigi võib põhiseaduse preambulit lugedes küsida, miks on seal esile toodud vaid üks rahvus ja üks keel. Kas teised rahvused on kuidagimoodi halvemad?
Kindlasti mitte! Ma olen rõõmus iga Eestisse asunud inimese üle, kes elab siin nii, nagu juba pea kakskümmend kuus sajandit tagasi kirjutas prohvet Jeremia nende kohta, kes olid elama sattunud võõrasse linna: taotlege selle linna heaolu, sest selle hea põli on teie hea põli.
Kui avame põhiseaduse teise peatüki, kus on kirjas põhiõigused ja vabadused, näeme, et need kuuluvad kõikidele. Toon vaid mõne näite: igaühel on õigus elule ning riigi ja seaduse kaitsele, igaühel on õigus vabale eneseteostusele, igaühel on õigus vabadusele ja isikupuutumatusele ning perekonna- ja eraelu puutumatusele, igaühel on õigus tervise kaitsele, õigus haridusele ning õigus saada eestikeelset õpetust, igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus ning õigus säilitada oma rahvuskuuluvus. Need õigused on kõikidel, sõltumata rahvusest, päritolust või emakeelest.
Ka põhiseaduse 12. paragrahvis esile toodud diskrimineerimise keeld kehtib kõikide suhtes. Kuigi mõnikord soovitakse keeleseaduse alusel kehtestatud eesti keele oskuse nõudeid kujutada diskrimineerivana, sest need justkui puudutavad vaid vene keele kõnelejaid, pole see kaugeltki nii. Eesti keele oskuse nõuded arstidele, müüjatele, riigiametnikele, taksojuhtidele ja paljudele teistele kehtivad kõigile. Tõsi küll – keeleoskuse tõendamises on erisusi. Kes on omandanud eestikeelse hariduse, ei pea oma keeleoskust eraldi tõendama, sest seda tõendab koolitunnistus. Kes aga ei ole, peab sooritama ametikohal nõutava eesti keele eksami. Nii peavad ka eestlased, kes pole haridust omandanud eesti keeles, tõendama oma eesti keele oskust tasemeeksamil. Tegemist on tööalase kvalifikatsiooni nõudega ning mitte kuskil maailmas ega ka Euroopa Liidus ei peeta tööalase keeleoskuse nõudeid diskrimineerivaks.
„Keele maine saab alguse sellest, et me ise eestlastena teame, mida põhiseadus eesti keele kohta ütleb, ega häbene seda,“ kinnitas keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk 10. augustil Kuusalu kiriku pastoraadis VIII Eduard Ahrensi konverentsil „Eesti keele kaitseks“ peetud ettekandes.
Nüüd võib kellelgi tekkida küsimus, et kui kõik on nii võrdsed, miks siis ei võiks põhiseaduse preambulis olla „eesti rahvuse“ asemel „Eesti rahvas“. Isegi riigikogu kõnepuldist on preambuli üle arutledes kasutatud „rahvuse“ asemel sõna „rahvas“.
Eesti riigi olemasolu mõtte ja eesmärgi seisukohalt oleks säärane pealtnäha väike sõnastuse muudatus täiesti sobimatu, sest „rahvas“ hõlmab väga paljude rahvuste esindajaid.
Eesti ei saa tagada mõne teise rahvuse, keele ja kultuuri säilimist läbi aegade, see ei ole Eesti Vabariigi ülesanne. Ma ei kujuta isegi ette, mis saaks, kui meie põhiseaduses oleks kirjas, et Eesti tagab veel ka saksa, rootsi, vene ja veel mõne rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Neil ja paljudel teistel on oma riik, kelle ülesanne see on.
Kõikidele teistele Eestis elavatele rahvustele tagatakse kõik põhiseaduses ning rahvusvahelistes lepetes nimetatud õigused.
Näiteks sätestab 1998. aastal Eesti suhtes jõustunud vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioon, et vähemusrahvusesse kuuluval isikul on õigus õppida oma vähemuse keelt. Piirkondades, kus vähemusrahvusest inimesed on traditsiooniliselt elanud või kus neid on palju, püütakse võimaluste piires ja oma haridussüsteemi raames piisava vajaduse korral tagada vähemusrahvusesse kuuluvatele isikutele võrdsed võimalused vähemuse keele õppimiseks või õpetuse saamiseks selles keeles. Eestis on need võimalused tagatud.
Raamkonventsioonis on lisatud ka, et vähemusrahvuse keele õppimine või õppimine vähemusrahvuse keeles ei tohi takistada riigikeele õppimist või riigikeelset õpetust.
Nii täidab Eesti oma kohustused vähemusrahvusest inimeste ees mõnel juhul isegi suuremas ulatuses, kui nõuavad seda rahvusvahelised lepped.
Preambul annab suuna kogu põhiseadusele
Seoses põhiseaduse preambuliga tahan esile tuua veel ühe olulise aspekti. Nagu juba mainisin, on Eesti riigi olemasolu mõte eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Väga oluline roll selle tagamisel on neil, kelle Eesti rahvas on valinud end esindama ning oma elu korraldama. Nii peaks riigikogu kõigi seaduste juures kaaluma, kas need toetavad põhiseaduse preambulis seatud eesmärki. Ja seda mitte ainult keele ja kultuuriga seotud seaduste puhul. Ka maksude, pensioni, transpordi, tervishoiu, regionaalpoliitika või mis tahes muu valdkonna seaduste puhul tuleks arvestada põhiseaduse preambuliga.
Sellesama pilguga peaksid oma tegevust hindama valitsus, valitsus- ja riigiasutused ning kohalikud omavalitsused. Sellega tuleks arvestada ka riiklikes arengukavades, olgu need siis seotud keele, kultuuri või hariduse, metsanduse, transpordi, teedehoiu, riigikaitse või energiamajandusega. Preambuli prisma peaks alati käepärast olema Eesti presidendil, kelle ülesanne on kaaluda, kas üks või teine seadus on kooskõlas põhiseadusega.
Eesti keel on ainus keel, millel on põhiseaduse kohaselt Eesti riigis ametlik staatus. Põhiseaduse § 6 on öeldud lakooniliselt: Eesti riigikeel on eesti keel. Põhiseadus ei ava riigikeele mõiste sisu, kuid õigusekspertide hinnangul on see ennekõike riigivalitsemise, asjaajamise, hariduse, arstiabi, teabe ja teeninduse keel.
Eesti keel on kõigi põhiseaduslike institutsioonide töö- ja asjaajamiskeel. Nii toimivad riigikogu, president, valitsus, riigikontroll, õiguskantsler, kohus ja kohalik omavalitsus institutsioonidena eesti keeles. See ei välista üheski neist vajadusel ka võõrkeelte kasutamist, kuid eesti keel peab ametlikus asjaajamises alati olemas olema. Nii võiksid meie president, peaminister, aga miks mitte ka ministrid ametlikel kohtumistel alati kasutada eesti keelt. Vähemasti Euroopa Liidus asju ajades on selleks kõik võimalused olemas, sest eesti keel on lisaks riigikeelele ka üks Euroopa Liidu ametlikest keeltest, ulatudes nii Eesti piiridest palju kaugemale ning tugevdades eesti keele staatust.
Eelöelduga tahan kõiki eestlasi julgustada oma ametis või tegevusalal eesti keelt rohkem väärtustama ja kasutama. Kõigile neile, kelle emakeel ei ole eesti keel, panen aga südamele, et eesti keele oskus ja eesti keele kasutamine, olgu hariduses, ettevõtluses või mõnes muus eluvaldkonnas, on lisaväärtus nii nagu mis tahes muu keele oskus. Kui elatakse Eestis ja ollakse end selle maaga sidunud, on iseenesest mõistetav, et eesti keel on üks suhtluskeeltest emakeele kõrval.
Eesti keele õpetamine lasteaias ja koolis on vajalik, et lapsed elus paremini hakkama saaksid, mitte selleks, et kedagi, kes seda pole, muuta rahvuselt eestlaseks. Ütleb ju põhiseadus sõnaselgelt: igaühel on õigus säilitada oma rahvuskuuluvus. Nii ei ole mõne poliitiku unistus suurendada eestlaste arvu teisi rahvusi eestlasteks muutes kooskõlas põhiseaduse mõttega.
Õiguslikult on eesti keele staatus kolmkümmend aastat pärast iseseisvuse taastamist kindel, kuid eesti keele maine vajab nii eestlaste kui ka muust rahvusest inimeste hulgas senisest rohkem tähelepanu. Keele maine saab alguse sellest, et me ise eestlastena teame, mida põhiseadus eesti keele kohta ütleb, ega häbene seda.
Eesti iseseisvuse taastamise käsitlemisel konkureerib kaks narratiivi. Teleoloogilise mündiga vaate kohaselt on meie vabadus õigluse paratamatu võit. Kodunemas on teinegi vaade, et meie uuendatud rahvuslik iseseisvus on tegelikult suur ime. Viimane lähenemine märgib leppimist ka sellega, et 1991. aasta augustis ei teostunud mingi „ajaloo suur plaan“. Meist sõltumatult avanes hoopis äkki võimalus millekski, mis näis terve mõistuse ja poliitiliste jõudude paigutuse vaatenurgast võimatu. Teiste sõnadega: ei olnud mingit ajaloo ainuõiget kulgemist. 20. augustil Eesti iseseisvuse taastanud ülemnõukogu istungi käsitlemine mingite eestivaenulike (ja oma laste tuleviku suhtes reetlike) poliitikute ja vankumatute õiglusjõudude viimsepäeva lahinguna on kõike muud kui ajalooline vaade neile päevadele.
Seda, et reaalpoliitika vaatenurgast sai 1991. aasta suveks unistuslikuna tunduvast äkki reaalsus, võib iseloomustada imena. Sündmuste käigu serveerimine kes-keda-võtmes ei kõnele uurimuslikust huvist. Hoopis suurema seletusliku jõuga näib olevat nägemus erinevate jõudude ansamblist. Rein Taagepera on kasutanud ka sümfoonia metafoori. Seda ei tule mõista, nagu oleks ajaloo sümfoonia lihtsalt maha mängitud. Teos sündis alles selle esitamisel. 20. augustil sai taas tõeks filosoofide tõdemus, et ajalugu on „see, mida keegi tegelikult (just sellisena) polnud tahtnud ega oodanud“. Sümfoonias kaasa löönud peamised pillirühmad EKP, Eesti Komitee ja Rahvarinne ei esindanud mingeid kindlaid eesmärgistatud jõudusid, vaid olid sama „ajaloolised“, kui 20. augustil teoks saanud ime.
1988. aasta 16. novembril ülemnõukogus vastu võetud „Deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest“ oli omas ajas kaalukas poliitilise kommunikatsiooni meistriteos. Hent Kalmo: „On tõsi, et sõna „suveräänsus“ mitmetähenduslikkuse tõttu võisid selle taha liiduvabariikides koonduda väga erinevate vaadetega jõud kohalikust võimuladvikust põhimõttekindlate vabadusvõitlejateni. Asja algatajad või läbiviijad olid peamiselt võimul olevad kommunistid, kes mõistsid „suveräänsuse“ all – üsna tagasihoidlikult – avaramat tegevusvabadust ja suuremat sõltumatust keskvõimu käskudest“.1
Mitte vähem ei hoolinud see leninlikku ajaloofilosoofiat hinnanud seltskond omaenda tulevikust. Veel 1991. aasta kevadel olid EKP liidrid kindlad, et sel parteil on Eestis tulevikku ja kommunistidel täita ajalooline roll.2 EKP lõhenes küll impeeriumi- ja eestimeelseks, ent Vaino Väljase juhitud viimasedki sidusid oma tuleviku kestma jääva NSVLiga. Partei tegevuskava rajanes mõistete „partei“, „iseseisvus“, „Eesti Vabariik“ jne ujuva sisuga kasutamisel. End „iseseisvaks“ parteiks kuulutanud rühmituse liikmed võisid jätkuvalt kuuluda ka NLKPsse, iseseisva EKP liidrid NLKP aparaati jne!
Sisutu on sõnastada Eesti iseseisvuse taastamise küsimus valikuna, millist riiki „keegi 20. augustil olevat tahtnud“. Eesti riikluse tuleviku osas valitses vähemalt 1990. aasta märtsist rahvuslik konsensus: Eesti Vabariik tuleb taastada. Pildil öine laulupidu 1988. aastal.
EKP liidrite tulevikukindlus siiski murenes ning 1990. aasta detsembris rõhuti vajadusele kiirustada liidulepingu sõlmimisega. Jaanuaris 1991 tõdeti, et „NSV Liit selle endisel kujul ilmselt püsima ei jää“. 1940. ja 1941. aasta sündmusi lihtsalt „vägivaldsena“ käsitledes välditi sõnu „anneksioon“ ja „okupatsioon“. Eesti tuleviku tagatist (ilma kordagi rahvusvahelise avalikkuse kaasamist mainimata!) näevad EKP liidrid „läbirääkimistes ja kokkulepetes“ NSV Liidu valitsusega. 25. märtsil 1990 vastu võetud EKP programmi kohaselt on läbirääkimiste aluseks „kõigile eestimaalastele võrdsete kodanikuõiguste tagamine“.3
Eesti poliitilise subjektsuse tekitamine toimuvat etapiviisilise kauplemisena. „Vastuvõetavaks variandiks teel omariikluse taastamisele“, nagu seda 1991. aasta kevadtalvel nähakse, võib üleminekuperioodil „olla Eesti riigi eristaatus rahvusvahelise õiguse subjektina ning tähtajalise kahepoolse riigilepingu alusel NSV Liidu või tema õigusjärglasega. Nimetatud staatus tagaks Eestile võimaluse väljuda praegusest majanduslikust ja poliitilisest kriisist, avaks perspektiivi lülituda ühineva Euroopa protsessi, katkestamata seejuures eluliselt vajalikke suhteid teiste praeguste vabariikidega“.
Ideoloogiapõhised arutlused kaalus üles pragmatism. Leedu näitel toonitati, et Moskva on valmis majandusblokaadiks. EKP ideoloogide Rahvarindele „verd nõudva mõttelaadi“ omistamine oli pahatahtlik väljamõeldis, mille eesmärk oli liikumise toetajate hirmutamine. Kaasatust Moskva võimuaparaati pareeritakse/pehmendatakse kinnitusega, et „me ei müü oma riiklusideed maha, kui seisame võimaluse piires hea kogu Nõukogude Liidu poliitilise liberaliseerimise eest“. Kuivõrd oli EKP juhtide võimuses impeeriumis käärivaid protsesse 1991. aastal mõjutada, on küsitav.
1990. aasta kevadel toimunud Eesti NSV Ülemnõukogu valimistel pihustus EKP jälle. Sellest pudenenud Indrek Toome juhitud Vaba Eesti rühmituse vaates Eesti tulevikule jäid EKP positsioonid targu peidetuks. Ülemnõukogus „vabaeestlastest“ jt võimuparteist pudenenutest moodustatud „Sõltumatute demokraatide“ saadikurühma järjepidevus EKP eeskavadega oli ilmne. Maailmavaateliste eelkäijate taktikaga sidus fraktsiooni mõistete „Eesti Vabariik“, „sõltumatus“, „iseseisvus“, „suveräänsus“ jne kasutamise mitmekihiline muster. Sedakaudu jäeti avatuks paljuvalentne sobitumine mis tahes tulevikustsenaariumisse.
Õigusliku fundamentalismi perspektiiv
Eesti ühe mõjukaima kodanikualgatuse, 1940. aastal annekteeritud Eesti Vabariigi kodanike esindusühenduse Eesti Kongress filosoofia toetus õigluse ja õiguse võidu paratamatuse alusideele ja seda ka rahvusvaheliste suhete kujundamisel (õiguslik fundamentalism). Moraalse ja poliitilise argumendina oli Eesti Kongressil (mille valimist EKP ja ühendus Vaba Eesti boikoteerisid) kaalukas roll Eesti rahvusriikluse taassünni võimalusse usu süstimises. Kongressi kokkuastumisega pidi algama viimsepäeva lahing, mis lõpeb „okupatsiooniorgani“, s.o ülemnõukogu laialiminekuga.
Eesti Kongressi alusidee lihtsuse veetlevuses peitusid aga ka selle peamised probleemid. Rein Taagepera on tõdenud, et kongressil puudus tegevuskava. Nn gorbamaania, aga ka poliitiline pragmatism ei toetanud kongressi alusideed, et rahvusvahelisest õigusest ja mõnede riikide (sh USA) poolt Baltimaade okupeerimise mittetunnustamisest saab Eesti taasiseseisvumise peamine hoob. Restitutsioonikava – Eesti kodakonduseta venelaste hiigelvähemuse vältimatu tekitamine – kohutas rahvusvahelist üldsust sedavõrd, et seda sisuliselt ignoreeriti.
1991. aasta kevadeks olid Eesti Kongressiga seotud illusioonid hajunud. Maailma avalikkus tunnustas partneritena vaid rahvaesindusi, mida tunnustas Kreml. Eesti Kongressi endagi usk oma missiooni murenes iga istungiga.4 Mart Laari 1991. aasta alguses Postimehes avaldatud juhtkiri „Uuel aastal uue hooga“ edastas tegelikult Hiiobi sõnumi. Nii ülemnõukogul kui Eesti Kongressil „tuleks tunnistada, et nad on oma ülesande – Eesti viimise iseseisva riigi taastamise teele ja selle teadvustamise nii itta kui läände – edukalt täitnud ning aeg on anda oma volitused uuele kõigi Eesti poliitiliste jõudude osavõtul valitud esinduskogule, mida võiks tinglikult nimetada Taastavaks Koguks“.
Uue esinduskogu ülesannet nähti kahe probleemi lahendamises. Kongressi ja ülemnõukogu nappiva koostöö kõrval tuli tõdeda peamist: õigusliku järjepidevuse kaal on hiiglasliku tuumariigiga võrreldes tühine. Samas tõdeti (valdavalt vaikimisi), et nn tsiviilgarnisoni Eesti riikluse taastamisse kaasamata pole riiklusele tunnustuse saamiseks just palju väljavaateid. Utoopilise, mitmikkodakondsuse võimalust avatuks jätva ning ka venelastelt heauskset NSV Liidu kodakondsusest lahtiütlemist eeldav konstruktsioon oli mõttemänguline asendustegevus.
Liia Hänni: „Läbimurret ei toimu enne, kui on toimunud muutus N Liidu enda õiguslikus seisundis. Eelkõige seondub see kavandatava uue liidulepinguga, kuhu ilmselt ühineb 9 Liiduvabariiki pluss keskus. Kuus vabariiki on jäänud seisukohale mitte ühineda liidulepinguga.“5 Sama kindlalt spekuleerib Hänni ka N Liidu majanduse allakäigu ärakasutamise võimalusega. „Eestile pakub ka praegune olukord, kus N Liit vajab teiste riikide majandusabi, teatud võimalusi. Kui abi seatakse sõltuvusse näiteks N Liidu ja Balti riikide vahekorrast, siis võib juhtuda, et väline surve N Liidule võimaldab muutusi. Ennustati, et N Liidu toiduvarud ja teraviljaressursid saavad otsa aprilli lõpuks.“
Panustatakse ka Jeltsinile. „Jeltsin on väljendanud selgelt toetust Balti riikide iseseisvumisele. Seda on kinnitanud ka leping, mille Eesti on sõlminud Vene Föderatsiooniga, kus kumbki pool tunnustab teise õigust realiseerida oma riiklik iseseisvus just sellistes vormides, nagu kumbki pool seda taotleb. Kui Jeltsin suudab jääda valimisvõitluses nendele positsioonidele, ja kui Jeltsin valitakse presidendiks, siis on lootust, et meie edasine suhtlus Venemaaga võib jätkuda joonel nagu siiani.“
Jeltsini toetus restitutsiooniprojektile oli välistatud. Pealegi oli Eesti Komitee lepingu Jeltsini Venemaaga raevukalt õigustühiseks tunnistanud. Putšikatse läbikukkumise järel vajus EV restitutsioonilise taastamise eelduste haprusele veel kord kinnituse andnud Taastava Kogu kava unustusehõlma.
Impeeriumi demokratiseerimine
1991. aasta kevad ja suvi kinnitasid, et Moskva ja lääne vahel on kujunemas konsensus. Maailma avalikkus ei varjanud, et nende eluline huvi on Nõukogude impeeriumi stabiilsus. Islandi tollase välisministri Jón Baldvin Hannibalssoni mäletamisel püüti nn Balti küsimusest mööda vaadata isegi veel pärast 20. augustit. Sovetoloogide hulgas üle maailma süvenes aga veendumus, et suurriigi ebastabiilsusest pole pääsu. Kõneaineks oli ka Balti riikide võimalik tulevik.
Kõige tõenäosemaks peeti n-ö visisevat liberaliseerimist ehk järkjärgulist õigusriigiks kujunemist, kuid ei välistatud katastroofi (diktatuuri kehtestamist). Andrus Pargi 1990. aasta lõpul publitseeritud visiooni kohaselt oli NSV Liidu lagunemine möödapääsmatu. Selle käigus kujunevat midagi slaavi riikide konföderatsiooni taolist, millega Balti riike seovad lepingulised suhted. „Konservatiivide“ katsed perestroika’t tagasi pöörata lükkavat impeeriumi lagunemise üksnes 5–10 aastat edasi.6 Park nägi võimalust, et Baltimaad on juba kahe kuni nelja aasta pärast loonud omariikluse. Baltimaade „omariikluse“ mõtestus nii Pargi kui ka ülejäänud sotsioloogide töödes välistab restitutsiooni! Endastmõistetavalt käsitlevad nii politoloogid kui ka USA ametiisikud Baltimaade iseseisvumist „setsessiooni“ sõnavara kasutades. Balti rahvaste riikluse kandjatena nähti kogu elanikkonna poolt valitud ülemnõukogusid.
Nn reaalpoliitikas keskenduti aga jõuliselt status quo säilitamisele. USA valitsusnõunik Zbigniew Brzezinski sõnastas oma nägemuse Baltimaade tulevikust 1991. aasta juulis Tallinnas toimunud konverentsil. Brzezinski järgi võis „järgmise sajandi esimesel aastakümnel oodata sidemete edasist laienemist Euroopa ühenduse ja mõnede praeguse Nõukogude Liidu koosseisu kuuluvate riikide, eriti Balti vabariikide vahel. Balti vabariigid lähenevad mitmel viisil Euroopale. Baltikumi ja ülejäänud Euroopa vahel kujunevad välja mitmekülgsed koostöösidemed. Nii kauget tulevikku on muidugi üpris riskantne ennustada.“7 USA presidendi Georg Bushi 1991. aasta augusti algul selge sihiga teostatud NSV Liidu visiit päädis Baltimaade liidreid vapustanud „natsionaliste“ hurjutanud ja separatistidega tõrelnud manitsuskõnega Kiievis. Seejuures vältis Bush avalikel esinemistel ja intervjuudes Baltimaadega seotud probleemide tõstatamist.
Euroopa poliitilised juhid ei välistanud Balti riikide lähenemist Euroopale. Vaikimisi (Rootsi valitsusjuht kinnitas seda Gorbatšovile expressis verbis) eeldati, et Balti riigid järgivad eraldumistaotlustes NSV Liidu seadusi. Seda, et riikluse ülesehitamisse kaasatakse kõik siinsed püsielanikud, peeti endastmõistetavaks. Ja mitte ainult seetõttu, et silme ees olid Jugoslaavia kodusõjad ja venekeelsete eestkostjaks Baltimaadel hiiglaslik tuumariik. Reaalpoliitikud ei suutnud kujutleda stabiilset tulevikku etniliselt lõhestunud riikidele, mille elanikest kolmandik või rohkem jääb pikemaks ajaks asukohamaa kodakondsuseta.
1991. aasta suve üha ilmsemaks saanud valmistumine riigipöördeks (neostalinistide retoorikas omandas ka Eestis üha tähtsama koha lubadus Gorbatšov võimult kõrvaldada) mõjus paljudele masendavalt. Ajalehtede kaastööd olid üha sagedamini kantud murest, et „iseseisvusrong võib ära sõita“. Üha usutavam oli, et suurriikide ja Kremli, Gorbatšovi ja Bushi nõuandjate ühisnägemusena Baltimaade tulevikust kujundavad Eesti riikluse realistid, s.o EKP ja selle mantlipärijad kõige tõenäosemana tundunud stsenaariumi järgi: väljapressimise, sundkauplemise ja mitmesuguste lepinguliste vahevormide jadana. Putši läbikukkumine tühistas kõik need eeldused ja sundis tülika „Balti küsimuse“ juurde naasma – ja seda kohati lausa läbi hammaste. Balti riigid seadsid nad valiku ette – omalt poolt olid nad oma iseseisvuse taastamiseks kõik võimaliku ju teinud.
Tollase poliitilise reaalsuse vaatenurgast on absoluutselt sisutu sõnastada Eesti iseseisvuse taastamise küsimus valikuna, millist riiki „keegi 20. augustil olevat tahtnud“. Eesti riikluse tuleviku osas valitses vähemalt 1990. aasta märtsist rahvuslik konsensus: Eesti Vabariik tuleb taastada. Režiimi kokkuvarisemine ja tekkinud võimuvaakum pakkus selle teokstegemiseks äärmiselt vähe tõenäose ja veel 1991. aasta suvel võimatuna tundunud väljavaate. Selles, et ülemnõukogus, kui silmas peetakse eestikeelseid saadikuid, sooviti elada vabal maal, sooviti endale ja oma lastele tulevikku Euroopas, pole kellelgi mõistuspärane kahelda.
Võti on NSV Liidu demokratiseerimine
Rahvarinde poliitilise strateegia alustalaks oli tõdemus, et Eesti tuleviku võti on NSV Liidu demokratiseerimine. See kujundas ka Eesti riikliku iseseisvuse taastamise strateegia. Retoorikas leidub sel strateegial puutepunkte ka EKP perestroika-meelse tiiva poliitikaga. Kuid kui EKP rajas oma väljavaate suures poliitikas kaasalöömiseks integreerumisele NLKP struktuuridega, siis Rahvarinne keskendus koostööle opositsiooniga, millest kujunes liikumine Demokraatlik Venemaa. Selle üheks eesmärgiks sai aga NLKP lammutamine.
Rahvarindel oli keskne roll ka järjepidevuslik-õigusliku poliitika põhistamises. Just Eesti ajaloolis-õigusliku argumentatsiooni jõud Eesti iseseisvuse taastamiseks motiveeris Eestimaa Rahvarinnet koos teiste Baltimaade rahvaliikumistega nõudma Moskvalt Molotovi-Ribbentropi pakti tühistamist. Rahvusradikaalide kilbile tõstetud Eesti iseseisvuse taastamise õiguslik põhistatus omandas poliitilise kaalu (ka maailma avalikkuse silmis) MRP tühiseks ja kuritegelikuks tunnistamisega NSVLi Rahvasaadikute Kongressi poolt 24. detsembril 1989. aastal. Paraku osutus see ajaloo plaanis Balti rahvaste vabadusvõitluses kaalukaks osutunud murdepunkt ka pöördepunktiks Kremli valmisolekus Baltimaadega kokkuleppele minna. Rahvarinne säilitas kriitilise hoiaku sisenduse puhul, nagu oleks USA poolt Baltimaade okupeerimise mittetunnustamine meie iseseisvuse taastamise eest peetava võitluse peamine jõuõlg.
Rahvarinde poliitika lähtekohaks oli rahvusvahelises kontekstis ka kõigi suurriikide huvidega arvestamine. Baltikumi iseseisvumise võimalus seostati rahvusvaheliste lepetega, millega suuriigid garanteerivad nii Balti riikide julgeoleku kui ka NSV Liidu huvide kaitstuse Läänemere regioonis. Deklaratsioon, et Eesti ei välista ka võimalust iseseisvuse ühepoolseks väljakuulutamiseks, kui NSV Liiduga läbirääkimistesse astumine ei peaks õnnestuma, teenis Moskva survestamist, kuid oli kavandatud ka praktilise vastusena läbirääkimiste üha enam ilmsesse ummikussejooksmisele.
Prognoos „seni, kuni Kreml suudab veel enda käes hoida reaalseid võimuatribuute, pole tal mingit põhjust isegi ainult deklaratiivselt vastu tulla Balti riikide iseseisvustaotlustele“ osutus paikapidavaks. Kremlit Baltimaadega tõelisi läbirääkimisi pidama motiveeriva jõuõla rolli seati horisontaalsidemete arendamine mureneva impeeriumi keskvõimuga üha enam huvide konflikti sattunud territooriumidega. Savisaare hinnangul võis ainult mõjukate liitlaste leidmine idas anda tõuke progressile „läbirääkimistel Eesti ja NSV Liidu keskvõimude vahel“.8
Iseseisvuse taastamise teine proovikivi oli muidugi venekeelse elanikkonna staatus. 1990. aasta märtsis heaks kiidetud Eesti Vabariigi taastamise kurss seda ei reguleerinud. Savisaarel jäi üle konstateerida: 600 000 mitte-eestlast on piisav jõud ja kuni neile pole midagi pakkuda, „ei ole poliitiliselt näha reaalseid võimalusi Eesti iseseisvumiseks. Sellest nõiaringist pääseb välja alles siis, kui õnnestub siinne Vene elanikkond kaasa tõmmata Eesti iseseisvumisprotsessi“.
Moskva lähistel Novo-Ogarjovos 23. aprillil 1991. aastal sõlmitud nn „9 + 1“ lepe andis tugeva tõuke impeeriumi murenemisele. Baltimaade esindajad keeldusid Gorbatšovi pakutud liidulepingut üldse arutamast. Kreml vastas pigistavate majanduslike ja poliitiliste meetmete kavandamisega. Poliitiline polarisatsioon suurenes ja võis iga igal hetkel lahvatada. Üheks selle vallandajaks peeti ka üldisemalt 12. juuni presidendivalimisi Venemaal. Savisaare vaatenurgast oli Eesti riikliku iseseisvuse taastamine praktiline küsimus, seega ka küsimus, milline on Eestile iseseisvumiseks kõige sobivam aeg.
Vastus sellele anti 18. augustil alanud riigipöördega. Kõige mõjusamaks ja Eesti iseseisvuse taastamise seisukohalt kõige kaalukamaks strateegiliseks arvestuseks osutus panustamine impeeriumi demokratiseerimisse. Mitmete asjatundjate hinnangul etendas nn leping Jeltsiniga Eesti iseseisvuse taastamisel kaalukat, kui mitte otsustavat rolli.9 Eesti välisminister sai Jeltsini allkirjaga tunnustuse faksiga 21. augustil. Jeltsini kiire seisukohavõtt mõjutas otsustavalt Põhjamaade, Saksamaa, Prantsusmaa jpt Euroopa Liidu riikide seisukohta.
1 Hent Kalmo, Suveräänsusdeklaratsiooni väärtusest. – Delfi 25. XII 2009.
2 Vaino Väljas. Rmt: Eestimaa Kommunistliku Partei XXI kongressi materjalid. 2. osa, 1991, lk 50-51.
3 Vt Eestimaa Kommunistliku Partei programm. Vastu võetud EKP XX kongressil 25. märtsil 1990; EKP XXI kongressi resolutsioon Eesti riiklikust arengust. Rmt: Eestimaa Kommunistliku Partei XXI kongressi materjalid. 1. osa. 26. jaanuar 1991, lk 50-51.
4 Tiit Pruuli, Eesti Kongressi hiilgus ja viletsus. – Postimees 27. V 1991.
5 Liia Hänni, Poliitiline olukord kodumaal. Ettekanne. 6. jaanuar 1991. –Ajakiri 1990, lk 5–11.
6 Andrus Park, From Perestroika to the Cold Civil War: Reflections on Soviet Disintegration Crises. – Proc. Estonian Acad. Sciences. Humanities and Social Sciences 1995, nr 44(3), lk 260–270.
7 Zbigniew Brzezinski, Kõne laulusildade ajal korraldatud Ida-Lääne majandussuhete konverentsil. – Poliitika 1991, nr 1, lk 7–11.
8 Edgar Savisaar, Ettekanne Rahvarinde III kongressile. Raamatus: Eestimaa Rahvarinde III kongress 13.-14. aprill 1991. Materjalide kogumik. Eestimaa Rahvarinne, Tallinn 1991, lk 6–24.
9 Jaakko Kalela, Ring sulgus. – Postimees 14. VIII 2021; Lauri Mälksoo, Nõukogude anneksioon ja riigi järjepidevus. Eesti, Läti ja Leedu staatus rahvusvahelises õiguses 1940. a –1991. a ja pärast 1991. a. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005.
Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu liige, skulptor Hannes Starkopf. Hannes Starkopf sündis 1965. aastal Tallinnas haritlaste perekonda. Tema vanaisa Anton Starkopfi (1889–1966) peetakse eesti kunstiajaloo suurimaks skulptuuriklassikuks. Hannes Starkopf lõpetas 1983. aastal Tallinna 43. Keskkooli. Aastatel 1986–1991 õppis Hannes Starkopf Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri erialal. Aastatel 1993–2007 töötas Starkopf Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri õppejõuna ning aastatel 1995–2001 üldskulptuuri õppetooli juhatajana. Eesti Kunstnike Liidu liikmeks astus Hannes Starkopf 1993. aastal ning Eesti Kujurite Ühenduse liikmeks 1994. aastal.
Hannes Starkopf tuli Eesti kultuuriavalikkuse ette 1990. aastate neopopi laines. Maalingutega kaetud portreed ja figuurid ning hiljem ka abstraheeritud vormid jäidki eesti skulptuuris aastateks ainuomaseks just temale. Hannes Starkopf on loonud avalikke skulptuure plastikust ja alumiiniumist ning arvukalt maalitud dolomiitskulptuure üle Eesti. Johannes Saar on iseloomustanud Starkopfi loomingut järgmiselt: „Natuurijälgivate meisterlike portreede ja nauditavalt anatoomiliste figuuride pinnal hakkas levima psühhedeelselt kirgas värvikatk. Kriitikud kiirustasid seda nimetama „kollase allveelaeva esteetika“ sissetungiks. Tundlik vormikultuur mattus punaste mummude, kuldse ja musta triibustiku, kollaste lillekeste ja suurte täpiliste lepatriinude alla.“
Juba üliõpilasena, 1988. aastal, võitis Starkopf Mustamäe tee pargiala skulptuurikonkursi ning taastas samal aastal kaks Anton Starkopfi Vabadussõja monumenti, raiudes uuesti Ambla mälestusmärgi inglikuju ja ennistades Türi mälestussamba pronksreljeefid. Hannes Starkopf pälvis 1996. aastal Riia skulptuurikvadriennaali diplomi ning võitis 1998. aastal Gustav Adolfi Gümnaasiumi skulptuurikonkursi. 1999. aastal maalis Hannes Starkopf Tallinna vanalinna päevadel kogu autovabaks tehtud Vabaduse väljaku asfaldi sõprade abiga popilikke õisi täis. Avalikest skulptuuridest valmis 2005. aastal Gustav Adolfi Gümnaasiumi siseõue maalitud pronksist inglikuju ning 2006. aastal siseruumi Gustav Adolfi rindportree. 2015. aastal valmis Kuressaares Albert Uustulndi monument, millega kaasnes ka autori isikunäitus Kuressaare Raegaleriis.
Intensiivse skulptoritöö kõrval jätkus tal energiat osaleda kolmel perioodil Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali töös. Aastatel 1994–1998 oli Hannes Starkopf Eesti Kunstnike Liidu volikogu liige ja aastatel 1994–1998 Eesti Kujurite Ühenduse esimees. Ta korraldas mitmeid sümpoosioneid ja skulptuurinäitusi, sh skulptorite näituse 1997. aastal Moskvas Tretjakovi galeriis. Tema isikunäitused galeriis „Sammas“, Tallinna Kunstihoone galeriis, Vaal galeriis ning Hobusepea galeriis ja Kuressaare Raegaleriis on olnud alati pilkupüüdvad ja värvikad sündmused. Tema teosed kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Pärnu Uue Kunsti Muuseumi, Eesti Sõjamuuseumi ja Eesti Rahvamuuseumi kogusse ning mitmesse Eesti ja välismaa erakogusse. Hannes Starkopf võttis osa nii eesti kunstnike suurnäitustest kui ka rahvusvahelistest näitustest ja sümpoosionidest Soomes, Moskvas, Jaapanis, Prantsusmaal jm. Kolleegid ja sõbrad jäävad Hannes Starkopfi mäletama kui professionaalset skulptorit, aga ka huumoriküllast, helget ja sõbralikku isiksust.
Hannes Starkopfi ärasaatmine leiab aset esmaspäeval, 30. augustil kell 11.30 Tallinna Pärnamäe kalmistu krematooriumis.
Saanud palve avaldada arvamust Margus Oti monumentaalse publikatsiooni kohta, asusin ahnelt lugema. Ei ilmu ju Hiina klassikaliste tekstide eestindusi kuigi tihti.
Muusikateadus või filosoofia?
Margus Oti lai haare filosoofia eri suundades, erakordne eruditsioon, detailitäpsus ning tohutu produktiivsus on muljetavaldav. Varasemast teab Eesti lugejaskond teda kui kontinentaalfilosoofia (eelkõige prantsuse filosoofia) tutvustajat, Spinoza ja Leibnizi tõlkijat, mahukate „Väekirjade“ autorit. Tuhanded leheküljed tõlkeid, tuhanded leheküljed originaalteksti – seda on nooremapoolse kirjamehe kohta ikka väga palju. Nüüd siis järjekordne monumentaalne üllitis: TLÜ kirjastuse sarjas „ACTA Universitatis Tallinnensis. Humaniora“ ilmus Margus Oti uurimus pealkirja all „Muusika ja muundus. Valik klassikalisi tekste Hiina mõttepärimusest“.
Enamasti ei pea raamatut kätte võttes arutlema selle žanrikuuluvuse üle. Olgu tegemist Lutsu „Kevade“ või A. H. Tammsaare „Tõe ja õigusega“, piibli või koraaniga, fotoalbumi või noodiraamatuga – nad paigutuvad iseenesest õigetesse lahtritesse vastavalt kas vasakus või paremas ajupoolkeras. Ent „Muusika ja muundus“ – mis see on? Miski, mis jääb muusika ja „filosoofia“, teaduse ja esseistika, traktaadi ja käsiraamatu, monograafia ja infopanga, proosa ja poeesia (isegi pealkirja „Muusika ja muundus“ alliteratsioon kõlab kui luule) vahepeale. Siinkohal pean vajalikuks põhjendada jutumärkide kasutamist sõna „filosoofia“ puhul. Nimelt, Hiina mõtte- ja kultuuripärimuse kolme suurt alustala, nn „kolme õpetust“ (hn sānjiào) – konfutsianismi, taoismi ja budismi – saab vaid reservatsioonidega nimetada filosoofiaks ses tähenduses, mis on sellele mõistele kinnistunud Antiik-Kreekas, Euroopas ja laiemalt läänes. Lisaks puht teoreetilistele doktriinidele sisaldavad Hiina klassikalised mõttepärimused hulganisti mitteakadeemilisi praktilisi aspekte, käitumisjuhiseid ja elamistarkusi ning kõik see tuleb selgelt ilmsiks ka Margus Oti tõlgetest ja kommentaaridest.
Aga olgu, lahterdamine pole kõige olulisem. Igatahes on enam kui 400-leheküljeline kirjatöö – just sellisena, nagu ta on – täiesti omal kohal ning jääb vaid nõustuda raamatu tagakaanele trükitud lühitutvustuste autorite sõnadega. Muusikateadlasest professor Toomas Siitan kirjutab: „Lääs otsib pääsu oma ühekultuurilisusest, jääb aga tavaliselt pidama pealispindse vaatluse või enesekeskse tarbimise juurde. Margus Oti „Muusika ja muundus“ seevastu läheb põhjani – Hiina muusikakultuuri elementide käsitlusest Vana-Hiina muusikat puudutavate tuumtekstide tõlgeteni.“ Orientalist Märt Läänemets lisab: „Entsüklopeediline haare ja erudeeritud detailikäsitlus võiksid olla selle teose märksõnad. [—] „Muusika ja muunduse“ näol on Hiina-huvilised saanud väärtusliku ja ammendamatu käsiraamatu Vana-Hiina kultuuri õppimiseks. Esmakordselt eesti keeles eesti autori sulest.“
Olen muusika- ja teatriakadeemias kümmekonna aasta jooksul maailma rahvaste muusikakultuuride õppeaines õpetanud Aasia muusikat ja teinud vastavaid seminare. Kui mälu ei peta, siis kahel aastal on olnud teema Hiina muusika. Oh, oleks meil juba tollal olnud kasutada eestikeelne „Muusika ja muundus“!
Õpetlaste koolkond vs. dao
Üldjuhul ei idealiseeri taoism ühiskonna hierarhilist struktuuri, rangelt reglementeeritud kombestikku ja tseremooniaid ega pühendumist ilule ja muusikale. Sestap ei saada Margus Oti raamatuski läbi peatükkideta, milles vastandutakse Konfutsiuse ideaalühiskonnale ja milles antakse sõnaõigus ka antipoodidele, ilu- ja muusikavastastele. Fotol on Konfutsiuse kujutis ja kõnealune raamat.
Publikatsiooni peatähelepanu on koondatud konfutsianistliku kaanoni – eelkõige „Viisikraamatu“ – tekstidele. Küllap oleks Margus Ott keskendunud ka (võib-olla hüpoteetilisele?) muusika kaanonile „Yuèjīngile“, kui seda poleks III sajandil eKr Hiina esimese keisri Qín Shǐ Huángdì ja tema parema käe Lǐ Sī eestvedamisel koos hulga teiste raamatute ja n-ö mittevajalike õpetlastega brutaalselt hävitatud. Kuid nii nagu yīn’i tähendus jääb poolikuks ilma vastandpoolust sümboliseeriva yáng’ita, või nii nagu paradiisi mõiste saab inimmõistusele arusaadavamaks kõrvutatuna põrguga, nõnda omandavad ka konfutsianistlikud tõekspidamised selgemad piirjooned vastandatuna taoistlikele ideaalidele. Ning üldjuhul ei idealiseeri taoism ühiskonna hierarhilist struktuuri, rangelt reglementeeritud kombestikku ja tseremooniaid ega pühendumist ilule ja muusikale. Sestap ei saada kõnealuses raamatuski läbi peatükkideta, milles vastandutakse Konfutsiuse ideaalühiskonnale ja milles antakse sõnaõigus ka antipoodidele, ilu- ja muusikavastastele. Kõige kategoorilisemalt avaldub muusikavastasus Mòzǐ otsekui refräänina korduvas sententsis: „Muusika tegemine on vale.“ Pisut leebemalt ja poeetilisemalt kõlab Lǎozǐle omistatud ütlus: „Viis värvi pimestavad silma, viis heli kurdistavad kõrva, viis maitset tuimestavad keele.“
Valitud lõigud „Zhuāngzǐst“ – tekstikogumist, mida väljaspool sinosfääri kuigi palju ei tunta – on aga otsekui teine, kõrgem tasand. Kuigi selle autorit Zhuāng Zhōud ehk Zhuāngzǐd peetakse taoismi esindajaks ja kuigi budism polnud tema eluajal Hiinas veel tuntud, hõljub Õpetaja Zhuāngi kõikehaarav mõttemaailm teatud mõttes otsekui kolme suure õpetuse – konfutsianismi, taoismi ja mahajaana budismi – kohal, samastumata ühegagi neist, samal ajal haarates nad kõik endasse.
Hiina vs. India
Soovimata kalduda teemast kõrvale ega muutuda mina-keskseks, tahan siiski välja tuua mõned subjektiivsed mõtted ja assotsiatsioonid, mis raamatut lugedes tekkisid. Nimelt on mul muusikuna märksa enam kokkupuuteid olnud Indiaga – nii teoreetilisel kui ka praktilise musitseerimise tasandil –, mistõttu kerkivad ikka ja jälle esile küsimused ja võrdlevad tähelepanekud Aasia kahe suure muusikakultuuri kohta. Kui eespool oli juttu sellest, et paradiisi mõiste saab selgemaks kõrvutatuna põrguga, siis Hiina muusika eripära tuleb paremini esile just vastanduses Indiaga. Nende kahe megatsivilisatsiooni muusikateoorias, -esteetikas ja -filosoofias on suur hulk sarnaseid jooni. Näiteks helile ja muusikale omane kosmiline mõõde, muusika eksisteerimine väljaspool inimest, helilaadi nootide seosed konkreetsete värvitoonidega – seda loetelu võiks jätkata. See kõik puudutab üksnes teooriat. Aga kuidas on lood praktilise musitseerimisega? Järgnevalt mõned valitud võrdlused.
Kui Hiina muusika põhineb peamiselt pentatoonilisel helireal, siis India muusikateoreetikud jagavad oktaavi 22 mikrointervalliks. Ka helilaadide arvult ja keerukuselt on India mäekõrguselt Hiinast üle. Või võtkem meetrum ja rütm: Hiina muusika põhineb peamiselt kvadraatsetel „lasteaiameetrumitel“ 2/4 ja 4/4, isegi 3/4 esineb üsna harva, seevastu India klassikalise muusika traditsioonis pole haruldased 7- ja 14-, vahel koguni 15- ja 39osalised ülikeerulised ebasümmeetrilised rütmimudelid. Ühes mõttes on aga Hiina muusikapraktika Indiast üle. India klassikalise muusika esituskoosseisud on kammerlikud, enamasti on lauljale või ühele-kahele sooloinstrumendile lisaks vaid üks-kaks trummi ja üks burdooni tekitav keelpill. Aga Hiinas pole haruldased ka suured orkestrid (Tángi dünastia ajastu keiserlikku õukonnakapelli olevat kuulunud ligi 1200 muusikut) ja eri pillide nimistugi tundub olevat pikem.
Kokku võttes: India klassikaline muusika on peenekoelisem, rafineeritum ja sageli vaiksem, Hiina muusika seevastu lihtsakoelisem, vägevam ja valjem. Kui heita pilk gloobusele, siis hiinlased ja indialased on ju peaaegu üleaedsed, kuid muusikapraktika on sedavõrd erinev, justkui ühed pärineksid Marsilt ja teised Veenuselt. Miks see nii on? Ei tea. Ka Margus Ott jääb oma raamatus sinotsentristlikuks: ta ei püüa Hiina muusikat vaadelda naabritega kõrvutatuna ega leida sellele küsimusele ühest vastust. Kas peakski? Ilmselt mitte. Esiteks, vastasel juhul paisuks juba niigi mahukas uurimus veelgi ning tekiks koostlagunemise oht. Teiseks, liig oleks nõuda, et mis tahes uurimuse autor oleks samal ajal kodus sinoloogias, indoloogias ja muusikateaduses.
Kas „Muusika ja muundus“ on üldse loetav?
Ärgu võetagu seda küsimust sõna-sõnalt. Ikka on, aga … Ma ei tea, keda on autor eeldanud raamatu potentsiaalsete lugejatena ja millisena on ta ette kujutanud selle kasutamist. Igatahes alustasin algusest ning paari-kolmekümne lehekülje järel tekkis tahtmine pooleli jätta. Siis mõistsin, et seda ei peagi mõne päeva jooksul kaanest kaaneni läbi lugema nagu jutustust või romaani. Ega me loe ka entsüklopeediaid, käsiraamatuid ja sõnaraamatuid lehekülg lehekülje järel otsast lõpuni.
Autor pole lugejale ka asja lihtsamaks teinud. Teatud loogika kohaselt võiks teemade areng ja järjekord olla umbes säärane, üldisemast-abstraktsemast detailsema-konkreetsema poole: tsivilisatsioon – kultuur – filosoofia – muusika – muusikateooria – muusikainstrumendid – arheoloogilised pillileiud. „Muusika ja muunduse“ esimene peatükk algab aga sabaotsast: „Kiviaegsest Jiǎhú 賈湖 leiukohast leiti kuus terviklikku õnnekure (Grus japonensis) küünarluust tehtud flööti ja veel umbes kolmekümne flöödi tükke …“
Hiina klassikaliste tekstide eestindamine pole kerge ülesanne. Ühelt poolt tahame, et teksti mõte oleks üheselt arusaadav – nagu üks eestlane kõneleks teisele eestlasele, mitte „hiina keeles eesti sõnadega“ –, teiselt poolt eeldame originaalteksti adekvaatset järgimist. Ses osas tundub, et Margus Otil on õnnestunud saavutada üsnagi optimaalne kompromiss, ta kulgeb enam-vähem keskteel, zhōng dào’l 中道. Ja kuna „Muusika ja muundus“ on n-ö nišitoode, mille lugejaskond on arvatavasti keskmisest spetsiifilisemate huvidega, on väga tänuväärne, et originaaltekstid on kõigepealt esitatud hiina kirjamärkidega, sellele järgnevad eestikeelsed tõlked ja asjalikud selgitavad kommentaarid, vajaduse korral ka viited sama teksti varasematele eestindustele. Neis peatükkides, mida sisukorras on tinglikult nimetatud esseeks, järgnevad eestikeelsetele võtmesõnadele ja olulistele terminitele hiinakeelsed vasted pīnyīn’i transliteratsioonis koos diakriitiliste märkidega, samuti hiina kirjamärkides. Seega on kõik olemas, midagi ei pea guugeldades juurde otsima.
Mõistagi esineb peaaegu igas peatükis mõni fraas, väljend või termin, mis tekitab küsitavusi või millega tuleb veel harjuda. Püüdes jääda ajaleheartikli raamesse, toon vaid paar näidet. Raamatu autor on teatud kontekstis teinud argliku katse kasutada näppepillide sè ja qín’i tõlkevastena „kannel“ ning on püüdnud seda (mitte kuigi veenvalt) ka põhjendada. Soovitan jääda siiski meil juba juurdunud vana hea „tsitri“ juurde – mitte ainult sellepärast, et sarnaselt kutsutakse neid pille enamikus Euroopa keeltes, vaid ka seetõttu, et „kannel“ häälestab eestlase meeled täiesti valele lainepikkusele. Küllap pole vene tõlkijad samal põhjusel Hiina tsitri kohta öelnud „gusli“.
Zhuāngzǐ korduvat fraasi „kuju … nagu kuivanud puuks ja meele nagu surnud tuhaks“ on kommenteeritud kui viidet mõtlusele. Kui „mõtlus“ esineks vaid kõnealuses publikatsioonis, poleks ehk põhjust polemiseerimiseks, küll aga … Aastaid tagasi algas budoloogide ringkonnas ristisõda ladina algupäraga sõna „meditatsioon“ vastu, see asendati kodusema „mõtlusega“ ning väärika budoloogi järgijad võtsid eestinduse kriitikameeleta omaks igas kontekstis. Mõtlemise või mõtisklemisega seotud meditatsiooni vastena on see igati sobiv, aga Zhuāngzǐ kirjeldab niinimetatud apofaatilist meditatsiooni (hn zuòwàng), mida võib iseloomustada sõnadega „istumine“, „unustamine“, „väärtushinnangute olemast lakkamine“, „mõtlemise seiskumine“ (!) ja „mina-identiteedi kaotamine“. See ei saa olla „mõtlus“.
Ümber nimetada lääne filosoofia osakondadeks
2019. aastal kirjutas Margus Ott Sirbis: „Kui ülikoolide filosoofiaosakonnad ei mitmekesistu, siis tuleb need aususe huvides ümber nimetada lääne filosoofia osakondadeks.“* Teema on endiselt aktuaalne ning seda võiks laiendada ka muusikaharidusele. Üks keskmine muusikaõppur kuuleb ligi kahe aastakümne pikkusel haridusteel alg-, kesk- ja kõrgastme muusikakoolid läbides sadu muusikaloenguid, on kohustatud läbi lugema virnade kaupa raamatuid, laulab või esitab oma erialainstrumendil pedagoogilist repertuaari eri ajastutest, sooritab arvestusi ja eksameid, kirjutab kursuse- ja diplomitöid. Ent kui suure osa sellest haridusest hõlmab Aasia rahvaste muusika?
Kuulen üliõpilastelt sageli, et muusika- ja teatriakadeemia loengud on nende esimene teadlik kokkupuude Aasia muusikaga. Paraku näeb õppeprogramm ette pühendada sellele distsipliinile vaid väga piiratud mahus koolituse ning seegi pole kohustuslik kõikidel erialadel. See teeb nelja loengu jagu muusikatarkusi Hiinast või Indiast, seejuures on tegemist maadega, mille rahvaarv on Eesti omast ligikaudu tuhat korda suurem ja muusikaajalugu umbes kahe aastatuhande võrra pikem. Ajal, mil meie kauged esivanemad Läänemere rannikul tegid algust rauast kirveste ja nooleotste valmistamisega, kujunesid Vana-Hiinas välja rafineeritud tseremooniad ja teaduslikult põhjendatud muusikateooria ning kõige selle loogilise jätkuna asutati veidi hiljem, Qíni dünastia (221–206 eKr) ajal, keiserlik muusikabüroo. Ent tulgem tagasi eespool öeldu juurde: jah, neli (!) loengut ehk kaheksa akadeemilist tundi. Tahan loota, et enamiku ülikoolide filosoofiateaduskondades pole olukord siiski sedavõrd europotsentristlikult disbalansis.
Jääb vaid soovida jätkuvat energiat, inspiratsiooni ja mõtteerksust „Muusika ja muunduse“ autorile ning oodata järgnevaid Hiina-teemalisi publikatsioone. Koos varasemate Linnart Mälli ja Jaan Kaplinski tõlgetega ning kuuldavasti osaliselt veel pooleliolevate Märt Läänemetsa Mèngzǐ-, Mart Tšernjuki Zhuāngzǐ- ja Frank Jürise Xìaojīngi-uurimustega paigutuvad need kui väärtuslikud ehituskivid eestimaisesse „Hiina müüri“.
* Margus Ott, Filosoofiapärimuste mitmekesisuse poole. – Sirp 18. X 2019. https://sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/filosoofiaparimuste-mitmekesisuse-poole/
Koroonakevadises balletti tutvustavas Estonia veebitunnis küsis üks õpilane, kas mulle meeldib tantsida. Mitte „miks meeldib“, mis on hulga tavapärasem küsimus ja millele on vastuseid varrukast võtta, vaid just „kas meeldib“. Ei või jaa. See lihtne, kuid ootamatu küsimus lõi mu hetkeks rivist välja ja mõtlen sellest siiani.
Muidugi meeldib mulle tantsida. Ent tantsimine on mu töö ja nagu iga töö, võib see vahel üle visata. Paistab, et nüüdseks on kõigile selgeks saanud, et balletiartisti elukutse on üle mõistuse raske. Lapsepõlve peab ohverdama õpingutele, kus iga edasiminek tuleb higi, vaeva ja pisaratega välja teenida, veristest varvastest rääkimata. Mitte miski ei garanteeri töökohta teatris ning kui see koht ka saadakse, algab lõputu enesetõestamine otsast peale. Peale selle on pikad proovipäevad, valutavad lihased, traumad, väike palk, kesine haridus ja lõpuks alati ootamatu, paljudele traagiline pensionile minek 40aastaselt. Kõikides intervjuudes kordavad balleti suurkujud kui ühest suust: oma last nad balletti õppima ei pane. Ehk oleks aeg lõpetada hala ja muuta retoorikat?
Igasuguse oskuse omandamine võtab omajagu aega, 10 000 harjutamistundi, nagu tihti kuulutatakse. Pillimängu õppimine nõuab samasugust pühendumist ja harjutamist nagu ballett (olen lõpetanud viiuli erialal Tartu I lastemuusikakooli, mul on võrdlusmoment), profispordist rääkimata. Palk võiks alati olla suurem, ka teistel ametikohtadel, aga midagi hullu pole. Ka see, et 40aastaselt tuleb karjääri vahetada, pole tänapäeva ühiskonnas enam midagi erilist. Leidke pigem keegi, kes töötab ühel ametikohal 20 aastat järjest nagu balletiartistid.
Tallinna balletikool annab kutsekoolina lõpetajatele keskerihariduse. Tööturul on sellest tõesti vähe, kuid koolide uksed on ju avatud. Minul näiteks on teatritöö kõrvalt tehtud magistrikraad ja mitmed kolleegidki on leidnud tee ülikooli või täiendkoolitustele ja -kursustele – kes tahab, see õpib ja on alati õppinud.
Prantsuse kuningas Louis XIV leidis, et õukonnaballett on suurepärane vahend õukonna ja vasallide distsiplineerimiseks, tema võimu ja monarhia ülimuslikkuse kinnitamiseks. Maurice Leloir’ värvilisel litograafial kujutatakse balletietendust Pariisi Petit Bourboni teatris.
Võiksime rohkem rääkida noortest tarkadest ja haritud balletiartistidest, kes ei identifitseeri end vaid balletitantsijana. Nad on rikkad isiksused, ettevõtlikud inimesed, kellel on teatrivälised hobid ja isegi unistused. Pikalt on olnud tabu balletiartistiks pürgides millestki kõrvalisest mõelda või veel vähem millegi kõrvalisega tegeleda. Vana kooli õpetajad on pidanud seda pühendumise puudumiseks. Ma pole sellega nõus. Usun renessansilikku inimesse, kelle ideaal on olla hea ja ilus kõiges. Mida rohkem huvitutakse ümbritsevast, mida rohkem püütakse mõista ja mõtestada, seda rikkamad ollakse inimesena ja loomulikult ka artistina. Isegi balletiartistina.
Ja tantsu õppinuna või harrastanuna ollakse inimesena rikkam. Tants on palju enamat kui etenduskunst, millena nähakse seda põhiliselt kultuuripoliitikas. See võib olla suhtlusvahend, sport, rituaal, meelelahutus, eneseväljendusvahend, kunst jne. Kehakeel on esimene keel, mille vastsündinu ära õpib. Hiljem jääb aga kehakeele arendamine meie kultuuris teisejärguliseks. Ei tasu aga alahinnata tantsuõppe potentsiaali ja rakendusvõimalusi tänapäeva inimese hariduses.
XVII sajandi teisel poolel valitsenud Prantsuse kuningas Louis XIV leidis, et õukonnaballett on suurepärane vahend õukonna ja vasallide distsiplineerimiseks, tema võimu ja monarhia ülimuslikkuse kinnitamiseks. Iga endast lugupidav aadlik pidi teadma, millise nurga alt oma keha kõige soodsamalt presenteerida, kuidas end hoida ja ruumis liikuda, nii et see oleks visuaalselt esteetiline ja järgiks hierarhilist etiketti. Tantsuõpetajad nägid vaeva, et muuta õpilased n-ö iseõppivateks masinateks, kes teavad teooriat ja oskavad oma harjutusprotsessi ise suunata nii, et pidevalt edasi areneda. Tantsu viljeleti kui tõhusat treeningala, mis erinevalt spordist (toona näiteks pallimängust) ei tekita frustratsiooni.
Meeldivuse aspekt ja nõue kinnitusid tantsu ja tantsimise külge. Tantsida peab olema meeldiv ja tantsu vaadata peab olema meeldiv. Professionaalses lavatantsus, kus füüsiline sooritus on tihti väärt olümpiamedalit, ei tohi artist mingil juhul variatsiooni võimsa hüppe või piruetiga lõpetades soorituse raskust reeta karjatuse ega valugrimmassiga, mis enamikul spordialadel on pigem norm.
Kahtlemata ongi tants meeldiv füüsilise liikumise vorm. Ja tõhus – kui palju võib tantsides kaloreid põletada! Tantsimine on treening, aga mitte tingimata saavutussport. Erinevalt enamikust spordialadest lisandub tantsulise liikumise sooritamisele ajaline mõõde: mitte kiiremini, kõrgemale, kaugemale, vaid täpselt muusikasse, kaaslastega koos oma õiges kohas tantsujoonises. On äärmiselt arendav püüda koordineerida oma keha liikuma kokkulepitud viisil ja ajal ühtaegu nii ajas (muusika rütmis) kui ka ruumis. See arendab kehateadlikkust, rütmitunnet ja musikaalsust, aga ka ruumitaju ning oskust oma kaaslasi jälgida ja nendega arvestada. Unustada ei saa ka esteetikat – liigutusi tuleb sooritada kokkulepitud ideaalide järgi.
Tantsuõpe sisaldab endas alati mingil määral n-ö rividrilli, olgu selleks siis korrapäraste jooniste moodustamine, unisoonis liigutuste sooritamine, võrdsete intervallidega kaanonis kombinatsiooni alustamine vms. Kõige kaugemale minnakse selle rividrilliga klassikalises balletis, kus jätkatakse XIX sajandi vene paraadiarmastusest kantud vaimus kordeballeti absoluutset alluvust ja reeglite täitmist demonstreerivaid ilunumbreid. Leebemas vormis tuleb rida hoida ja sammustikku jälgida isegi seltskondlikes ringmängudes. Igasugusel kindlale vormile üles ehitatud tantsul on äärmiselt tsiviliseeriv ja distsiplineeriv funktsioon. Ja kui vabastav on jõuda tasemeni, kus vorm ei ole enam ülesanne ega piirang, vaid võimalus!
Kui vorm enam ei piira, algab looming. Tants on kahtlemata võimas ja tõhus väljendusvahend nii kunstivormina kui ka harrastus- või isegi meelelahutustasandil. Pole ju ükski pidu lõpuni hea, kui ei saa tantsida. Tantsimine vabastab pingeid, lõhub ühiskondlikke barjääre ja annab võimaluse kehakeelel kõnelda. Ka professionaalsel tasandil võib tantsija isegi nii tinglikus ja reguleeritud žanris nagu klassikaline ballett, tunda väljendusvabadust, kui ta valdab oma keha ja tantsutehnikat tasemel, mis lubab tal unustada liigutuste sooritamise vaeva. Nõutav vorm saab tema omaks ning ta tunneb end seda kasutades vabalt, on võimeline end selle keerulise liikumiskeele kaudu väljendama.
Tantsusammude meeldejätmine on võrreldav luuletuste pähe õppimise või matemaatiliste tehete lahendamisega – see arendab aju. Kusjuures areneb info mällu talletamise efektiivsus, aga ka tähelepanu, keskendumisvõime ja kannatlikkus. Peale selle saab selgeks asjaolu, et töökus (harjutamine, kordamine) viib lõpuks alati sihile.
Need on vaid mõned mõtted tantsu kasulikkusest ja kasutusvõimalustest. Louis XIV ajastu ühiskonnakorraldust kinnitavat või suunavat kohustuslikku õukonnatantsu taaselustama ma ei kutsu, ent tantsu potentsiaalile tänapäeva inimese hariduses soovin osutada küll. Oma kehast ja selle hoiakust teadlik, liikuv ja terve, oma arengut teadlikult suunav, töökas, loova mõtlemisega ning kaaslastega arvestav inimene võiks olla meie ühiskonnas tavaline nähtus. Läbimõeldud tantsuhariduse abil võiksime selleni jõuda. Soovin väga, et riiklikul ja institutsionaalsel tasandil hakataks tantsu nägema liikumiskultuuri olulise osana, tõhusa vahendina kultuursete ja tervete inimeste kultiveerimisel. Ja et tantsuvaldkonna tegelased ise hakkaksid kuulutama tantsimise häid külgi, mida me kõik kogeme ju kogu aeg.
Kui artikli alguses mainitud laps tahab teada, kas elukutselisele balletiartistile meeldib tantsida, siis minu vastus on kindel „jah“. Ärgitan teda ja kõiki teisi tantsimist harrastama ja armastama. Mul on nelja-aastane poeg, kelle esimeseks trenniks valisin just tantsu, mis annab talle huviharidusteekonnal võimalikult mitmekülgse stardi. Kui te ei ole veel ühtegi tantsutundi jõudnud, siis proovige ära. Võidab nii keha kui ka meel, võib-olla isegi meie kultuur ja ühiskond laiemalt.
Triinu Upkin on Eesti rahvusballeti tantsija ja Eesti balletiliidu juhatuse esimees.
Viimastel aastatel on Eestis hoogustunud ruumikultuuriarutelud ühismeedias.1 Kuigi see on väga tervitatav, tuleb meeles pidada, et suur osa ühiskonnast jääb nii nendest aruteludest kuika omavalitsuste korraldatud nn kaasamisestkõrvale. Eesti ühiskond on tegelikult palju kirjum, kui paistab Facebooki seintelt ja valdade kultuurimajadest. Ka meie linnaruumi kujundamisel, olgu see keskväljak või park, võiks tulemus olla vaheldusrikkam ja mitmekesisem ning arvestada tuleks selle kasutajate vajaduste ja väljakujunenud harjumustega.
Kurepõllu. Kurepõllu tühermaa laiub Lasnamäel Smuuli tee, Valge, Võidujooksu, Liikuri ja Turba tänava vahel. Sealne tuvila koos asutajatest peremeestega meenutab stseeni Emir Kusturica filmist. Lähemal tutvumisel selgub, et tuvila ja sellega seonduv on vaid jäämäe tipp: tegelikult näeb Kurepõllu tühermaal palju kultuurikihte ja peidetud narratiive, mis vaatluste jooksul avanevad ja pakuvad mõtestamiseks ja analüüsimiseks põnevat materjali. Näiteks põimuvad sellel tühermaal looduse, inimeste, investorite ja omavalitsuse huvid. Kurepõllul tehtud vaatluste alusel sõnastasin kitsaskohad, milleks on Tallinna rohekeskklassistamine, segregatsioon ja keskkonda puudutava õigluse puudujäägid. Neid siinkohal käsitlengi.
Kes mida tühermaal teeb? Kurepõllul saavad kokku inimesed, kes samuti sooviksid linnast ja selle hüvedest osa saada. Paljud neist on n-ö nähtamatud eelkõige madalama sotsiaalmajandusliku staatuse tõttu. Julgen väita, et kõik, kes sinna satuvad, tulevad selleks, et nautida metsikut loodust ja vaikust. Intervjuudest ja vaatlustest selgus, et Kurepõllu tühermaa mängib paljude selle kandi elanike elus olulist rolli, sest seal veedetakse aega iga päev: vanemad jalutavad koos väikeste lastega, eakad keerutavad väljakujunenud ringi pidi või käivad edasi-tagasi mööda Turba tänavat, koerad ja nende omanikud saavad liikuda värskes õhus.
Kurepõllu tühermaa kasutajad kardavad, et see ehitatakse täis. Ainult viimase kahe aasta jooksul on kinnisvaraarendajad rajanud Kurepõllu servale ligi 477 uut korterit.
Peaaegu kõik inimesed peatuvad pikemalt tuvila ees, et linde vaadata ja linnupidajatega paar sõna vahetada. Pandeemia ajal, kui ostukeskused olid kinni, sai tuvila kõrval asuvast varjualusest noortele oluline koht. Muuseas, seal ei käinud külma ilmaga privaatsust ja sooja otsimas ainult kohalikud noored. Vaatlused näitasid, et kõige enam näeb sel tühermaal just piiratud liikumisvõimalustega inimesi: väikeste lastega peresid, eakaid ja noori. See pilt on kooskõlas ÜRO säästva arengu alameesmärgiga 11.7 (11. eesmärk on jätkusuutlik linn), mis kutsub üles tagama kõigile võrdne ligipääs avalikule ruumile ja rohealadele, kusjuures eraldi on välja toodud naised, lapsed, eakad ja erivajadustega inimesed.
Üks Kurepõllu võtmenarratiiv on lapsepõlv. Seega võib seda tühermaad nimetada ka feministlikust perspektiivist oluliseks ruumiks, kus just naised veedavad koos lastega suurema osa oma ajast. Üks tuvila asutaja on rääkinud, et ta hoolitseb tuvide ja teiste loomade eest, kes on aastate jooksul siin endale varjupaiga leidnud, just laste pärast: et neil oleks huvitavam.
Tühermaa serval, kus on asfalteeritud tee, patseerivad edasi-tagasi noored emad kärudega. Üks intervjueeritav, noor ema kahe väikese lapsega, korraldab tühermaal loodusretki, kus õpitakse tundma taime- ja linnuliike. Kurepõllul kuulatakse lauluväljakul toimuvaid kontserte, korraldatakse piknikuid, päevitatakse. Ühele noorele emale, kes töötab fotograafina, on Kurepõllu tihti ühtlasi ka töökoht: metsik ja mitmekesine maastik pakub igal ajal maalilisi kaadreid.
Murekohad. Tühermaa kasutajate suurim hirm on, et see ehitatakse täis. Ainult viimase kahe aasta jooksul on kinnisvaraarendajad rajanud Kurepõllu servale ligi 477 uut korterit. Kuigi uute korterite elanikud on sama palju huvitatud sellest, et roheala alles jääks, võib keskklassi sissekolimine nii füüsiliselt kui ka kultuuriliselt välja tõrjuda eelkõige marginaliseeritud rühmad just elustiili erinevuste tõttu. Näiteks, kas kõik uued elanikud jäävad rahule sellega, et suvel peetakse tühermaal häälekalt piknikuid ja grillitakse? Kuidas suhtutakse isetekkelistesse ehitistesse, tuvilasse ja bessedka’sse ehk varjualusesse, ning nende ümber koondunud seltskondadesse?
Kevadel mainiti Kurepõldu ka meedias: Lasnamäe linnaosa vanem Vladimir Svet pakkus Estonia teatri uueks asukohaks Kurepõllu tühermaad.2 Ka Kaidi Põldoja Tallinna strateegiakeskusest on maininud, et sinna võiks laiendada lauluväljaku funktsioone.3 Võimu juures inimestel on küll suured plaanid, kuid munitsipaalomandis maal on palju aastaid vedelenud igat sorti prügi: mürgist, bioloogilist (nt kasutatud süstlad), ehitusprahti. Selle probleemiga hakkasid elanikud sel aastal omal algatusel tegelema.
Mainimata ei saa jätta Kurepõldu läbiva uue rattatee rajamist. 4 Sellised projektid kahjuks ainult suurendavad rohekeskklassistamise riski.5 Alasid, kuhu pole kaua aega investeeritud, mis on jäänud n-ö puutumata, ehitatakse aina jõulisemalt ümber moodsateks parkideks ja rohealadeks. Nende lähedusse kolivad jõukamad elanikud, vaesemad tõrjutakse välja. Tekib nn rohelise ruumi paradoks: ühiskonna kõige haavatavamad, kes võiksid rohealadest kõige enam kasu saada, näiteks tugevdada seal oma tervist ja sotsiaalset võrgustikku, ei pääse sellele enam ligi. Kuna COVID-19 leviku ajal on rohealade väärtus määratult tõusnud, ei tohi unustada, et puhke- ja rohealasid peavad saama kasutada kõik elanikud.
Teistega arvestamine. Nii kodanikud kui ka avalik võim mõistavad aina paremini, et kvaliteetne kõigile avatud ruum on ühiskonna liim ning rohealad mõjuvad tervendavalt. Igaühel on siiski oma tajuruum, oma nägemus ja soovid, mida parkides ja väljakutel võiks teha. Selleks et linna rikkalik kultuur säiliks, on tähtis, et tunnustataks kõiki tajuruume.
Peaaegu kõik inimesed peatuvad pikemalt tuvila ees, et linde vaadata ja talitajatega paar sõna vahetada.
Linnaplaneerimises on pikka aega eelistatud nn maskuliinset tegevust ning palju vähem tähelepanu pööratud feminiinsele ruumile, mis on seotud hoolitsemise ja kodutööde, laste, eakate ning erivajadusega inimestega.
Haavatumate ühiskonnarühmade osalemine rohealade planeerimisel on ainuke võimalus tagada nende elu kvaliteedi säilimine. Seega on omavalitsuse vastutus kõigi osaliste kaasamisel väga suur. Tihti otsitakse avaliku ruumiga seotud probleemidele mingit universaalset lahendust ja disaini. Sellise lähenemise korral on suur risk kaotada mitmekesisus, nii et tooni hakkab andma monokultuur.
Jätkusuutliku linna puhul rõhutatakse üha enam lokaalsete lahenduste tähtsust, sest ainult sel juhul saab arvestada tegelike kasutajate ja nende vajadustega. Rohelise linna imago ja ilustamise taga seisavad tihti aga poliitilised või majanduslikud eesmärgid.
Kurepõllu tühermaal tegutsejad on nähtamatud ja nende eluviis tõenäoliselt väljasuremise äärel, sest need ressursside, haridustaseme, staatuse ja aja puudumise tõttu marginaliseeritud inimesed ei osale planeerimises ega linna kavandamise aruteludes, neid ei kaasata planeerimisse.
Lõpetuseks meenutan selle aasta Pritzkeri preemia laureaatide, arhitektide Anne Lacatoni ja Jean-Philippe Vassali seisukohta, mida nimetatakse jätkusuutlikuks. Nende põhimõte on: ära kunagi lammuta. Nad leiavad, et kui võtta aega, et enda ümber ringi vaadata, ning teha seda väga põhjalikult, siis vahest polegi vaja midagi teha. Nii loobusid nad 1990. aastatel Bordeaux’ linnas ühe väljaku renoveerimisest, sest väljak oli peaaegu ideaalne ning nad leidsid, et avalikku raha saab kasutada kuskil mujal efektiivsemalt. On arusaadav, et poliitikud soovivad oma CVsse saada palju projekte, aga nimeta roheala ja tühermaa ideaalseks tunnistamine vajab julgust ning suurt muutust mõttemaailmas. Äkki ongi pandeemia ja kliimamuutuste tõttu aeg seda kiiremas korras teha?
Artikkel põhineb autori sel kevadel TLÜs kaitstud magistritööl „Peidetud narratiivid Kurepõllu tühermaal Lasnamäel“ (juhendajad Anni Müüripeal ja Joonas Plaan).
1 Merle Karro-Kalberg, Võrgustunud ruumikultuuriarutelu. – Sirp 7. V 2021.
2 Vladimir Svet, Estonia tulgu Lasnamäele! – Eesti Päevaleht 30. IV 2021.
4 Uus jalgrattatee ühendab Kadrioru ja Tondiraba pargid. – Tallinna linna koduleht, 6. IV 2021. https://www.tallinn.ee/est/lasnamae/Uudis-Uus-jalgrattatee-uhendab-Kadrioru-ja-Tondiraba-pargid
5 Michele Catanzaro, The boomerang of green gentrification: an interview with Isabelle Anguelovski. – Undisciplined Environments 9. III 2017.
Koht, mis ei saa valida algust, kuid võib muuta lõppu
TARMO SOOMERE
Sõnal on jõud ja nimel on tähendus. Nomen est omen, teadsid juba vanad roomlased. Antiik-Kreeka sõna Μουσεῖον (Mouseion) tähendas kohta, sageli templit, mis oli pühendatud muusadele. Need olid kunstide jumalikud kaitsjad. Aga mitte ainult kunstide. Ka filosoofia ja teaduse kaitsjad. Samast tüvest tuleb ka nimi Aleksandria Musaeum – muusade instituut, mis asutati juba umbes kolmsada aastat enne meie aega. See ei olnud pelgalt kunsti või muude oluliste asjade kogu. See oli elav organism, tänapäeva mõttes pigem süvauuringute instituut – uurimiskeskus, natuke nüüdisaegse teadusülikooli moodi, aga ka midagi Platoni akadeemia taolist, kuhu kogunesid väljapaistvad mõtlejad.
Sõnade tähendus on aja jooksul loomulikult muutunud. See sõna, mis omal ajal tähendas koha kaitsevaimu (genius loci), on aegade jooksul teisenenud. Nüüd tähistab see andekat ja säravat inimest. Küll aga viitab juurte olulisusele. Nii nagu J. R. R. Tolkien on märkinud: puu kasvab kõige paremini oma esiisade maal.
Ka sõna „muuseum“ tähendus on muutunud. See ei ole enam klaasi alla paigutatud ja aegade tolmust hoolikalt puhtaks pühitud üksikute asjade väljanäitus. Seal ei esitata enam suurelt jaolt võõrsõnadest koosnevaid staatilisi selgitusi nende asjade tähtsusest. Tänapäeval on see maailma väike mudel – keskkond, mis pidevalt areneb ja liigub. Loomulikult veidi konservatiivne, sest püüab tuua meieni sõnumit minevikust.
Miks on see oluline, teadis juba Juhan Liiv: kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Minevik pole lihtsalt vundament. Pigem on see pinnas, viljakas muld, millel kasvame. See on meie mälu. Kogemus, mis kujuneb mitte ainult asjade, vaid ka nende tekkimise, muutumise, omavaheliste seoste ja kõige sellega kaasneva keerukuse interpreteerimise kaudu. Selliste asjade ja seoste kaudu, millel on tähendus. Nagu on kirjutanud Gabriel García Márquez: elu pole mitte need päevad, mis möödusid, vaid mis jäid meelde.
Mälu ja enesetunnetuse tihe seos on üks inimeseks olemise keskseid jooni. Mida pikemaks venib ajalugu, seda rohkem on tarvis mäletada. Tänapäeva teaduse mälu on lühike – kui otsustada kõige moodsamate teadusharude tsiteeritavuse alusel. Neis valitsevad karmid reeglid: kui sa ei saa oma krooni kätte kahe-kolme aastaga, siis pole sind olemas.
Selle olevikku kajastava ja tuleviku piiluva vaatekoha ja kultuuri ning maailma mineviku vahel on oluline ühenduslüli, pigem kett – muuseumid, mis talletavad mälu ja muutusi üle kümnete aastate ja kuni sadade miljonite aastateni. Kontakt muuseumiga on kui sild, mis kutsub üles olemasolevat tarkust teadma ja kasutama. Sild, mis klaarib, millist kasu on targad otsused sünnitanud läbi aegade, ja mis õhutab selgitama, millist kasu võiks sellistest otsustest sündida tulevikus. See on pealtnäha väike, aga oluline panus meie väärtusruumi, mille on kaunilt kokku võtnud Arthur Miller: ära usu seda, et mitte millelgi, mis kasu ei too, pole väärtust.
Teaduse vaatevinklist tuleb muuseumides ilmseks dimensioon, mida on teaduse lõiketeral töötavatel rühmadel väga raske arvesse võtta. Nimelt see, kuidas inimesed uuringute tulemusi interpreteerivad. Sageli on lihtsatel vaatajatel-kuulajatel sügavalt õigus, vahel isegi seda tajumata. Neil teadlastel, kes töötavad muuseumides, on privileeg kaasata külastajaid ja huvilisi teadusesse moel, mis on laborites võimatu. Nõnda saab teadlaste, hariduse ja külastajate koostöö osutuda teenäitajaks ja teaduspõhise maailmavaate eelpostiks väga paljudele.
Sellisena aitavad muuseumid täita kõrghariduse kolmandat missiooni: pakkuda peale õpetamise ja teadustöö tuge ka ühiskonnale laiemas mõttes. Muuseumid on selle missiooni laiendanud kogu haridusmaastikule. Peaaegu keegi ei kahtle teaduse olulisuses ega teadmiste vajalikkuses. Charles Percy Snow juhtis aga juba kuuekümne aasta eest kuulsas kõnes „Kaks kultuuri“ tähelepanu sellele, et Euroopa hariduses on loodus- ja kultuuriteadused lootusetult lahku läinud. Selle tulemusel võib meil olla küll ohtralt teadmisi, kuid puudu jääb võimekusest omavahel suhelda ja tarkust ühendada. Parafraseerides Herakleitost: palju teadmisi ning rohkelt haridust ja kultuuri ei muuda veel kedagi targemaks.
Muuseum on koht, kus saab õppida nimelt seda. Tarkust. Võttes aega mõtlemiseks ja enese positsioneerimiseks kiiresti muutuvas maailmas. Meenutades Nikolai Baturini mõtet: kui tahad teada, kuhu edasi minna, pead teadma, kus sa oled. Jälgides, kuidas on sündinud uued, originaalsed, maailma muutvad ideed, kuidas on kasvanud ja avardunud meie eelkäijate mõttemaailm. Fjodor Dostojevski on selles aspektis veel teravam, kirjutades: „Seal, kus haridus on saanud alguse tehnikast, pole iial Aristotelesi tekkinud. [—] Aga seal, kus alustati Aristotelesest … , on sellega kohe kaasas käinud ka suured tehnilised leiutused … ja inimmõtte avardumine.“
Muusemis võib tunduda, et maailm meie ümber ei ole enam kunagi samasugune, nagu ta oli vanasti, ega päikesepaiste säärane, nagu muiste (J. R. R. Tolkien). Tegelikult viib muuseumist saadud elamus sageli hoopis selleni, et realiseerub Leonardo da Vinci mõte:kui oled kord maitsnud lendu, jääd maa peal käies igavesti taevasse vaatama, sest seal oled sa olnud ja sinna tahad sa naasta. Ja kui meil on valikuid, siis võiks eelistada seda, mida pakub Jenny Downham:ära ütle oma lapsele, et planeet on alla käimas – näita talle ilusaid asju. Tuginedes Clive Staples Lewise soovitusele: sa ei saa minna tagasi ja muuta algust, kuid saad startida sealt, kus sa oled, ja muuta lõppu.
Muuseumihariduse päeval 26. VIII 2021.
* Fjodor Dostojevski, Inimene on saladus. – LR 27–30, 1981, lk 95.
