Mihklikuu lõpus toimus absurdihõnguline galaõhtu, kus sisuliselt burleskitari rinnakeerutuse saatel ulatati Bruno disainiauhind põiekateetri kinnitussüsteemi eest Henry Markus Gregoryle, Kertu Liisa Lepikule ja Linda-Maria Varrisele. Pole midagi parata – moodsad ajad! Ameerikalik stand-up’ki valmistab aina enamatel üritustel piinlikkuse piina. Veel said meie parima disainina pärjad pähe näiteks Siim Karro seentest lamp ning Sirli Ratasepa kavandatud tanksaapad, mille tald on tehtud autorehvist, ka Velveti tehtud praeguseks läbi saanud Eestimaa Looduse Fondi samblike suur vaatluskampaania. Avalikus ja kolmanda sektori teenusedisaini vallas võidutses aga Innotiimi atraktiivne kampaania „Tahan ajateenistusse!“. Braavo!
Disainiüritusel jäi eriti hinge kraapima, et lava polnud ratastooliga ligipääsetav ja klassikule ei pakutud käsipuud ega kätt. Rahvale on aga augustist Tallinna ringtee juures vägagi valla ilusa ja taskukohase mööbli pood Ikea. Seal on nii palju poodlejaid, et palgale on võetud terve pinu parkimiskorraldajad. Üldse on asjad sätitud nii, et kõik sujuks ja kõik saaks vajaliku ning koju viidaks ka palju impulssoste.
Seega võib öelda, et võrreldes meie väga vahvate disainilahendustega, olgu kas või seesama eksklusiivne seentest lamp B-Wise või peamiselt näitusel nähtavad korduvkasutatavad pakendid, on Ikea kättesaadav ja lähedane, pakub läbimõeldud lahendust, mis ulatub eribusside ja legendaarsete lihapallidega kostitamisest ning kauba eksponeerimisest avalao ja iseteeninduskassadeni. Seda, millises seisus on juba aastakümneid meie originaalne tööstusdisain ja kuidas suhtume tsaariaega ulatuvasse Eesti disaini suurejoonelisse pärandisse, kuvab hästi disainigala korralduspaik – Balti manufaktuuri varemetes kompleks. Tekstiili tootmine on lõpetatud juba ammu ning maha põlenud direktori villa ehitatakse üles lasteaiana, peahoonesse tulevad nii korterid kui ka büroopinnad. Ka Lutheri ja Volta üüratutest aladest valmistatakse elu- ja äriruume, mitte ei ole enam kuulda Lutheri toolidest ega bürookappidest või Volta triikraudadest ega radiaatoritest.
Kui Prismas pakutakse soomemaise šampooni ja Karjala piruka kõrvale Soome disaini klassikat (näiteks Aino Aalto klaase), tänapäeva kommertslikult atraktiivset kraami, näiteks Muumidega nõusid ja rõivaid, aga ka uute tublide tegijate, nagu keskkonnasõbralik Globe Hope, toodangut, siis tahan väsimatu papagoina korrata, et ka meil tehtu on väärtuslik. Meie Estoplasti, Tarbeklaasi, Marati, Standardi, paljude tekstiilivabrikute kangaste või ka Punase Koidu sokkide seas on palju sellist, mida tasub alal hoida. Veel enam, uus ning heatasemeline võiks jõuda nimelise kujundusena Ikeasse ja Prismasse. Ma ei mõtle siinkohal seda trikolooriga küünalt.
Ehk on ajaloo vältimine siiski priima? Äkki tulebki enam unistada ning teha ruumi uutele inimestele ja ideedele? Näiteks Kalev muutis alalhoidlikud šokolaadipakendid oranžiks. Viimane suur uuendus tabas aga kommipabereid. Nii vahetati välja ka Vaike Pääsukese kavandatud 1978. aastast pärit Kalevi nimikommi ümbris. Sel kujutati mäletatavasti sügavsinisel taustal hõbedasel merel viikingilaeva. Nõukogude ajal kuvas punapurjedega laev unistusi paremast elust, mille üle kommi nosides mõelda. Seega, kui Fazeri sinine on tunnusvärvina lausa legend ja mõjub täpselt sama peibutavalt kui piimašokolaad ise, siis Kalevil peale nime selliseid püsiväärtusi pole. Vahest on selline muutlik meel meie ühiskonnale kuidagi iseloomulik? Mäletamise, traditsioonide ja klassika asemel tõttame edasi, nii et tükid taga? Kalevi reklaamide põhjal on oranž ja vigurkirjad usutavasti nooruslikud.
Noorte vaimsust peaks arvatavasti edasi andma ka Tartu linna verivärske visuaalne identiteet, kus hakkas omaette elu elama natuke seasaba meenutav krussis a-täht. Ometi pole AKU büroo tehtu ju kehv, sest läbi mõtestati kogu linna kujunduskeel. Enne vaatas sel ikka üks silm kellatorni, teine lihakarni. Uus lahendus on kujundlikult väljendudes ligipääsetav, hõlpsalt ampsatavaks muudetud infoga.
Ehk peakski disainis taga nõutama omalaadset tellijate ja tegijate ligimesearmastust, mis avaldub disainis aru- ning kättesaadavusega?
„On huvitavalt kohane, et püha Hieronymuse, tõlkijate kaitsepühaku mälestuspäev 30. septembril [—] langeb sügise algusesse, kui tõlkijad hakkavad tõmbuma laualampide lähedale, oodates uusi tundmatuid õndsusi ning ette aimates ka kannatusi, mis ei jää tulemata.“ Nii kirjutas Marju Lepajõe 2018. aastal artiklis „Hieronymus ehk kuidas saadakse tõlkijate kaitsepühakuks.“1
30. september on jälle käes, algamas on uus laualampide lähedale tõmbumise aastaring. Viimane aeg on seetõttu meenutada, millised õndsused ootasid tõlkijaid – ja lugejaid ja kirjastajaid, sest see teeb ühe välja – eelmisel, 2021. aastal, õndsusteks nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt kõige rohkem võimalusi pakkuvas klassikatõlkesarjas nimega … Hieronymus.
Sest nagu lugeja mäletab, on tegemist ettevõtmisega, millele pandi alus 2018. aastal, pretsedenditu plaaniga luua võimalikult sobivad tingimused väärtkirjanduse tõlkimiseks. Sarja tutvustus ütleb nii: „Tõlkeprogramm Hieronymus on Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni ja Eesti Kultuurkapitali algatus koostöös erakapitaliga. Selle eesmärk on toetada klassikalise ilukirjanduse tõlkimist eesti keelde. „Klassika“ all peab tõlkeprogrammi komisjon silmas esmajoones vanemat püsiväärtuslikku kirjandust. [—] Selles, kuidas mõista „ilukirjandust“, on komisjon vabameelsem ning toetab lisaks luulele, jutu- ja näitekirjandusele ka esseistliku, mütoloogilise, epistolaarse, (auto)biograafilise ja historiograafilise kirjasõna vahendamist.“2
Sellises kirjelduses sisaldub kõik, mis on ühe enesega ise hakkama saama pidava kirjastaja õudusunenägu. Ja meenub, et kui kunagi varem tekkis ühismeedias kirjandussõprade nimekiri väärt maailmaklassikasse kuuluvatest raamatutest, mis tuleks eesti keelde tõlkida, oli ühe suure kirjastuse peatoimetaja kommentaar üsna ühemõtteline: „Enesetapp, anyone?“ Aga kuna kõik ei lähegi elus alati ainult halvasti, on uskumatul kombel sarjas praeguseks ilmunud juba 24 raamatut. 2018. aasta kevadel õhku paisatud „avatud nimekirjast“,3 mis võis tol hetkel näida kultuurihullu sonimisena, on nüüdseks ilmunud näiteks Hermann Brochi „Kuutõbised“, Goethe „Hingesugulased“, Marcel Prousti jõgiromaani „Kadunud aega otsimas“ osa „Õitsvate neidude varjus“, Witold Gombrowiczi „Ferdydurke“ ja Louis-Ferdinand Céline’i „Surm järelmaksuga“; valmimisel on aga näiteks Fernando Pessoa „Rahutuse raamat“, George Elioti „Middlemarch“, Laurence Sterne’i „Härra Tristram Shandy elu ja arvamused“ ja – jah, see on tõesti tõsi – James Joyce’i „Ulysses“.
Edasi on vaatluse all aga 2021. aastal ilmunud teosed. Need pärinevad täiesti eri ajastutest ja kultuuridest, eri kontinentidelt, eri keeltest. Seetõttu on need lihtsalt järjestatud tõlkijate nimede alfabeetilises järjekorras.
„Ragnari saagad“. Muinaspõhja keelest tõlkinud Askur Alas, värsid tõlkinud Juku-Kalle Raid ja Askur Alas, toimetanud Anu Saluäär. Ema & Isa.
Viikingid on moes. Alles hiljuti rääkisid kõik tähtsamad ajalehed Pääru Oja osalemisest Netflixi jätkusarjas „Vikings: Valhalla“ ning õhtu edenedes leiab vähemalt ühe sarvedega kiivri pähe pannud tegusa mehe igalt tõsisemalt jaanipeolt.
Aga on veel palju huvitavam, kui meile aeg-ajalt meelde tuletatakse, et tegelikult ei näinud viikingid välja nagu Brad Pitt Metsatöllu kontserdil, ei käitunud nagu Brad Pitt Metsatöllu kontserdil, ei mõelnud nagu Brad Pitt Metsatöllu kontserdil. Neil oli näiteks vähemalt neli erinevat tervitusviisi vastavalt sellele, kas tervitati meest üksi või grupis, naist üksi või grupis või kesksugu. („See on arusaamatu,“ ütles „Keelesaate“ toimetaja Piret Kriivan4 – ja tõepoolest, see on arusaamatu.) Nende uhked lood ei allunud Hollywoodi narratiivireeglitele, vaid need ka kõige metsikumate maailmaproduktsioonide väärilised sündmused võtsid oma suulise päritolu tõttu kirjas kuju lõputute kordustena: „ja siis …“, „ja siis …“, „ja siis …“. Nad ei teadnud midagi kohustuslikest pingekulminatsioonidest ega tempogradatsioonidest, vaid võisid üht ja sama lugu rahulikult rääkida mitu korda. Nende kuningad kastsid oma püksid põlevasse tõrva, et need niimoodi „lohemaokindlaks“ teha (lk 22) – kuigi samal ajal selgub, et legendaarne Ragnar Karuspüks võis üpris mitteesinduslikul kombel oma nime saada hoopis selle järgi, et ta püksid olid alatihti väljaheidetega kaetud (lk 25). (Ja üleüldse võis see julm ja hirmus Karuspüks olla naine (lk 23)!) Nad kogunesid „tingidele“, seilasid „knarridega“, loopisid „haavadraakoneid“, torkasid „laibaheeringaid“, sõitlesid „varge“, võitlesid „lauskmaa-lõhedega“ ning nottisid „hunthulkade“ kaupa vaenlasi. Nende „kenningi“-rikas luulekeel võis olla taotluslikult hämar ja meile tabamatu, kuid samal ajal sisaldas see ülikeerukaid reegleid värsimõõdu, silpide arvu, riimiliigi ja -asetuse ning kõlakorduste struktureerimiseks. Ja muinaspõhja keele hääldus, mis skaldide alliteratiivseid värsse ju sisemise printsiibina koos hoiab, on tegelikult tänapäeval tundmatu.
Selle haigutava kuristiku keelte, kultuuride ja ajastute vahel on üheskoos ületanud tõlkijate tandem Askur Alas ja Juku-Kalle Raid. Esmapilgul võib niisugune kooslus näida ootamatugi. Ka kirjastus Ema & Isa, kes raamatu välja andis, ei ole klassikamaastikul päris ootuspärane tegutseja. Kuid kui asi tundub tegemist väärt, ei tee ka naljatilgad nalja. Raamatul on peaaegu 30-leheküljeline põhjalik eessõna ja 216 selgitavat joonealust märkust ning isegi viikingiajastu Euroopa kaart, Ragnari sugupuuskeem ja XIX sajandist pärinevad illustratsioonid.
Ja mis kõige tähtsam, tekst mõjub lugejale. Nagu ütleb Karl Martin Sinijärv: „„Ragnari saagad“ on pagana hea lugemine Põhjala paganate kuldajast, Euroopa tumeda aastatuhande keskajast, mil Rooma korra varemetel filosoofia ega insenerikunstiga vaeva ei nähtud, käis talupidamine ja tapatalg. Saagad on loo, ajaloo ja kirjanduse ülihuvitav sümbioos, nad on korraga jõhkrad, sisukad ja poeetilised jutustused-lugulaulud. Lehvitan läbi aegade udu siit ka luuletekstide tõlkijale Juku-Kalle Raidile, kes on toonase värsiilma mõistnud ka meie kaasaegsele lugejale elusaks ümber panna.“5
Sei Shōnagon, „Padjamärkmed“. Klassikalisest jaapani keelest tõlkinud, kommenteerinud ja järelsõnastanud Alari Allik, toimetanud Eva Kolli. Tallinna Ülikooli Kirjastus.
Sei Shōnagoni tekstid pärinevad kaugest jaapanikeelse kirjanduse algusajast. See on amorfne, meile arusaamatu žanr: on need uitmõtted, suvalised fragmendid või „mõttesalmikesed“, nagu on öeldud Uku Masing? On see päevik, on see ilukirjandus, on see ajalugu? Ja kui me isegi ei tea, mis järjekorras ja miks täpselt need riisipaberile kantud – ja X sajandi Jaapani õuedaami ainsasse isiklikku esemesse, magades ilusate juuste hoidmiseks mõeldud, pea alla asetatavasse puust kastikesse peidetud – märkmed kirja on pandud, kuidas peaksime neid siis lugeda võima? Ja kui pole isegi kindel, kas tänapäevani jõudnu pidi olema märkmete lõplik kuju või on tegu alguse ja lõputa risomaatilise rägastikuga, mille eri versioonid on täiesti erisugused (lk 380), mis kood tuleks siis üldse nende mõistmiseks kasutusele võtta? Ja kui isegi jaapanlased pole veendunud, kas õige oleks siin-seal lugeda teksti esimeses või kolmandas isikus, kuidas saaksime siis meie eesti keeles selle kõigega midagi teha? Ja kui meil pole ühtki nendest taimedest, ühtki nendest lindudest, ühtki nendest esemetest, mida Shōnagon nii võluvalt üles loeb – kuidas me seda kujutame? Kõik see on meile kultuuriliselt, geograafiliselt ja ajaliselt täiesti võõras.
Ja ometi on tõlkija selle maailma toonud otse meie moodsa tehnikaga varustatud kodudesse. Nagu ütles kultuurkapitali 2022. aasta tõlkežürii esimees Hasso Krull: „Allik on oma tõlkes taasloonud Heiani-aegse õukondliku atmosfääri, kus valitseb rõhutatult esteetiline maailmataju. Hoolimata tihedatest kommentaaridest on raamat hõlpsasti loetav, humoorikas ja elav. Tõlkija on kultuurilised tõkked sedavõrd jõuliselt ületanud, et kogu vahendamise valu ja vaev jääb üksnes õrnalt aimatavaks.“6 Ja otse loomulikult: „kellakilk“, „kummituskirp“, „lespedeetsia“, „keebimärslane“, „naksur“, „kerria“, „siidpööris“, „lakkmüts“, „jänesepiits“, „suunakeeld“, „vesiriis“, „kõõlusleht“, „jõgitakjas“, „penikeel“, „ohurohi“, „sabaseelik“, „jänesejalg“, „eraldumisaeg“! Kuidas me ometi kohe selle kõige peale ei tulnud? Samuti on taas võimalik olnud varustada raamat pea 40-leheküljelise abimaterjaliga (järelsõna; lisad paleeplaanide, riidejooniste, ajaloolise kronoloogia, sugupuu ja teoses mainitud luuleantoloogiate nimekirjaga ning 591 selgitavat märkust ja isegi Heiani perioodi ainelist kultuuri tutvustavad Jarõna Ilo originaalillustratsioonid), mis toimib ühest rõhuruumist teise liikudes vajaliku eeskambrina.
Oma osa teose juurdumisest meie kultuuri nii hästi, nagu oleksime seda mitte ainult lausa oodanud, vaid nagu see oleks kirjutatud tuhat aastat tagasi Jaapanis otse meile mõeldes, tuleb kindlasti just sellestsamast mainitud žanrilisest ebamäärasusest. Tõlkija märgib järelsõnas, et kui XX sajandi alguse kirjandusloolastele tekitas eklektika „palju peavalu, sest kunstiteos pidi tollase käsitluse kohaselt endast kujutama autori poolt korralikult läbimõeldud ja komponeeritud teost, siis digipöördejärgsel perioodil on „Padjamärkmetes“ nähtud pigem veebikirjandusele omaste joontega teksti, mille fragmentaarsusest on saanud tema peamine tugevus.“ Tundub, et lugejad oskavad seda lugeda teatava „Heiani perioodi blogina, kuna blogipostitusel pole mingeid reegleid selle kohta, kuidas neid tuleks kirjutada või struktureerida [—]. „Padjamärkmed“ võtab vastavalt vajadusele kord päeviku, kord nimistu, kord juhuslike ülestähenduste kuju, mis on väga omane internetis vohavale eklektilisusele“ (lk 380-381).
Loomulikult pole nende kirjutuste vastavus ühene, „Padjamärkmete“ tekst ei täida praktilisi ülesandeid: „sõelal on ennekõike nimed ja sõnad, mis mõjuvad põnevalt ja tekitavad emotsionaalseid seoseid [—], neis tuleb esile keele enese materjal, kirjanduse tooraine“ (lk 382). Aga kokkuvõttes on raamat sulatatud XXI sajandi Eestisse tõepoolest nii, nagu on Lauri Eesmaa kultuurkapitali tõlkepreemia laureaati intervjueerides öelnud: „„Padjamärkmed“ on kirjutatud ajal, kui jaapanikeelne proosa hakkas alles kujunema, märkmed on väga erinevas stiilis, erineva rütmi, intonatsiooni ja taotlusega, või nagu ühes loengus ütlesid, nad kompavad. Ja samas kujutavad tihti üleajase mulje jätvaid olevikuhetki, mis on tõlkes meie praeguses, elavas olevikukeeles ning mõjuvad keeleliselt kongeniaalselt.“7
Gan Bao, „Vaimude otsija kirjad“. Klassikalisest hiina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Katja Koort, toimetanud Märt Läänemets, Juku-Kalle Raid ja Eve Tammaru. Ema & Isa.
Nagu „Padjamärkmed“, teevad ka selle raamatu tänapäeva Eesti lugejatele paradoksaalsel kombel huvitavaks ja kirjandusteosena äratuntavaks just žanri ja staatuse ebamäärasus, kultuuriruumi kaugus ja ajaline distants. Tekstid pärinevad I sajandil elanud Gan Bao kirjarullidest – aga mis need ometi on? Mis võtmes tuleb lugeda imejutte, mis ühtlasi toetuvad konkreetsele ajaloolistele isikutele? Tänapäeva Hiina veel – kevadrullid ja kung fu ja uusaastapidustused tulede ja draakonitega –, aga klassikaline hiina keel? Ja selline jõhkrus lugudes – ja samal ajal konfutsianistlik didaktika? Kuidas tuleb asjasse suhtuda, kui meie ees on korraga maiste inimeste ja hauataguste olendite elu reguleeriv moraal? Ja üleüldse, mis imeasi see on, mida tutvustati isegi ulmejakirjas Reaktor?8
Kuid võib olla, et see sisuline ja stilistiline eklektilisus, millel on ühest küljest oht lugejale täiesti võõraks jääda, on ka teisest küljest just see, mis teose meieni aitab. Nagu selgitab tõlkija, olid näiteks meilegi hästi tuttavail, Andres Ehini tõlkes samast kõhedate juttude žanrist, aga juba XVII sajandist pärinevail populaarsetel „Libarebaste ja kooljate“ lugudel olemas juba kõik ilukirjanduse tunnused: see oli kõrgstiilne, filigraanne, keeleliselt peen proosa, samal ajal kui Gan Bao lood on tahumatud, lihtsakoelised, keeleliselt kohmakad, aga see-eest ehedad. Samuti polnud tsensoraat neid viimaseid veel endale nii sobivaks vorminud ja neist on võimalik välja lugeda, mida päriselt kardeti. Peale selle: kuna eesti keel pole, nagu Katja Koort ise ütleb, tema emakeel, valis ta tõlkimiseks teadlikult juba surnud klassikalise hiina keele ning sealt lihtsama lausestruktuuriga ja konkreetsema, ühesemalt mõistetavama sisuga materjali.9 Selline tekst kattub aga meie reality-TV ja potentsiaalse 8 miljardi autoriga maailmas ootamatul kombel hoopis hästi meie arusaamadega kunstist.
Loomulikult ei tule ka selle raamatu puhul kahjuks paratekst – kogu see rikkalik materjal, mis ühendab kauge teose tänapäevase Eesti hapnikuringi. Katja Koort, üks Eesti väheseid sinolooge, on kirjarullidele lisanud põhjaliku saatesõna, illustratsioonid ja tervelt 352 joonealust märkust. Tsiteerigem niisiis teist ekspert-sinoloogi, Märt Läänemetsa: „Jääb vaid üle lisada, et tõlkija on oma tööga enam kui suurepäraselt hakkama saanud. Meisterlikult on edasi antud algupärandi vahel lausa koomilisuseni asjalikku stiili tollase sõnakasutuse nüanssidega. Tõlge on rikkalikult kommenteeritud, nii et ka Hiina kultuuriloost kaugelt mööda käinud inimesel ei maksa peljata raamatut lahti teha. Kõik nimed, ajastud ja muud Hiina-spetsiifilised asjad on üheaegselt akadeemilise põhjalikkuse ja lugejat säästva lühidusega ära seletatud. Kes raamatu mõttega läbi viitsib lugeda, on seda sulgedes kindlapeale omandanud ka suure tüki Hiina kultuurilugu.“10
Fjodor Dostojevski, „Krokodill ja teisi jutte“. Koostanud ja vene keelest tõlkinud Ants Paikre, toimetanud Leino Pahtma, järelsõna kirjutanud Peeter Torop. Ilmamaa.
„Dostojevskist võib rääkida pikalt-laialt ja me räägimegi alati Dostojevskist, sest iga jutt, mis algab vene kirjandusest, jõuab lõpuks tema juurde tagasi – ta on üks neid nurgakivisid, kellele toetub vene kirjanduse tohutu hoone,“ ütles Mart Juur populaarses telesaates „Prillitoos“.11
Aga Dostojevski, see on meile ennekõike „Idioot“, „Vennad Karamazovid“, „Kuritöö ja karistus“ ning „Kurjad vaimud“ – see titaani üüratu, põhjatu sunnitööjärgne looming. Mida tegi kirjanik ajal, mis sellele eelnes, teame vaid servapidi tänu 1982. aastal ilmunud kogumikule „Teisik. Valimik jutustusi“ (tlk Aleksander Raid).
Nüüd on tänu tunnustatud ja auhinnatud soome ja vene keelest tõlkijale Ants Paikrele esimest korda eesti keeles olemas peaaegu kõik Dostojevski noorpõlvetekstid. Nende laad on vanemas eas kirjutatud teostega võrreldes üsna teistsugune. Tsiteerigem uuesti Mart Juurt: „Dostojevskist rääkides on ka lihtne minna suuresõnaliseks, pühalikuks, liiga keeruliseks, mõelda talle külge tulesid ja vilesid, mis teksti juurde nii väga ei kuulu.“
Kuid Dostojevski kirjutas juba 18aastasena oma – siis muide Tallinnas asunud – vennale: „Olen endas kindel. Inimene on saladus. See tuleb lahti mõtestada, ja kui sa mõistatad seda ka terve elu, siis ära ütle, et oled aega raisanud; ma tegelen selle saladusega, sest tahan olla inimene“ (Peeter Toropi järelsõna, lk 345). Ja ei ole kokkuvõttes vahet, kust saladuse mõtestamist alustada – kõik on alati keskel.
Lugedes neid tragikoomilisi, esialgu vaid kaaslaste lõbustamiseks kirjutatud jutustusi, näeme korraga väikest ka Dostojevski suurtes kangelastes ja suurt, vastupidi, väikestes. Peeter Toropi järelsõna, mille pealkiri on „Noore Dostojevski maailm“, kirjeldab meile korraga ka „vana“. Ja autori pajatuslik, korraga groteskne ja soe viis, millega ta nendes noorpõlvetekstides kujutab inimese põhjatut viletsust ja samaaegset äravalitust, tuuakse tänu Ants Paikrele koos kõikvõimalike praaseldajate, konduktorite, eksekuutorite, assignatsioonide, assessorite, napoleondooride, roguskite, verssokite, raznotšiinetsite, titulaarnõunike, sametkapottide ja saterkuubedega eesti keelde nii ehedalt, et jutustusest „Krokodill“ sai Vikerraadios isegi järjejutt.12
Hjalmar Bergman, „Armulise härra testament“. Rootsi keelest tõlkinud Allar Sooneste, toimetanud Katrin Naber, järelsõna kirjutanud Anu Saluäär. Ilmamaa.
Allar Sooneste, kelle nimi annab tõlkijana kataloogist ESTER küll 210 vastet, pole seni klassikalist kirjandust eriti palju tõlkinud. Küll aga on ta pälvinud tunnustust teeneka lastekirjanduse tõlkijana. Nüüd on tänu temale eesti keelde jõudnud Bergmani – ühe harva koos Strindbergi, Söderbergi ja Lagerlöfiga oma põlvkonna veel loetud autori – läbimurdeteos.
Anu Saluääre soe ja südamlik järelsõna joonistab pildi arhetüüpsest kirjanikust: „Tundes end sisemiselt õnnetuna, enese füüsisega rahulolematuna ja sisemiste tormide ohvrina (tänapäeval võiks neid torme defineerida ka hormoonidena), tähendas lakkamatu kirjutamine talle neist vaevadest pääsemist, nende valamist paberile, et mitte hulluda. On öeldud, et „sel mehel ei olnud biograafiat“, ja see tähendas mõistatust, osa tohutust „Bergmani mõistatusest“: kuidas võis kirjanik, kes elas nagu tema, omandada nii mitmekülgset ja sügavale küündivat kogemust ühiskonnast, nii nagu tema teosed seda ilmutavad? Ühelt poolt arvatakse seletuseks tema uskumatult kiiret vaatlejapilku: piisas sekundipikkusest stseenist, et mõista ja ära tunda. Teiselt poolt: igaüks tema kirevas tegelaste galeriis on alati mingis mõttes tema ise, koosmängus oma ümbrusega. Teosed paljastavad tõde tema enese kohta, tema hingeelu, süvapsühholoogiat, teadvustatu ja teadvustamatu vahekorda“ (lk 222).
Romaan on täis lõputuid fabuleerimispöördeid, hulgaliselt elavaid kujusid, koomilisi ja traagilisi stseene ja huumorit, mis „eksitava mõnususega maskeerib hämaraid käike, kus valitsevad vägivald ja salakavalus, võimuiha ja himurus“ (lk 227). Ja Allar Sooneste maalib oma lopsaka tõlkega meie ette klassikalise, peaaegu vodevilliliku loo rikka paruni pärandi ümber tekkivast segadusest, mis on samal ajal kuidagi kummaliselt puudutav – igal inimesel on ju oma mõistatus, igaüks loeb teistes tõde iseenese kohta, igaüks kannab kõikjal kaasas oma hinge teadvustatu ja teadvustamatu vahekorra koormat.
John Dos Passos, „42. laiuskraad. USA triloogia. I“. Inglise keelest tõlkinud Olavi Teppan, toimetanud Ilme Rääk. Koolibri.
Tunnustatud ja armastatud tõlkija Olavi Teppani tänapäeva kõige suuremaks peetava Ameerika romaani-epopöa „USA“ esimese osa eestindus on Hieronymuse 2021. aasta raamatutest ainus, millel pole järelsõna ega joonealuseid märkusi. Aga just siin see ei osutu probleemiks.
Ameerika kultuuri levimus ja selle mastaapse teose täiesti tänapäevaselt tajutav haaravus on juba ise teinud ära palju tööd. Aga ennekõike on see suure modernisti kirjutamisstiil, mis on juba meile nii lähedane, et ei vaja selgitusi ega tuge. Mosaiiksus, filmikunstist laenatud võtted – peatükid pealkirjaga „Kaamerasilm“ kujutamas teadvuse voolu stiilis autori enda minevikupildikesi ning teised, „Ringvaated“, fragmentaarsed kollaažid ajalehes Chicago Tribune ilmunud uudislõikudest ja pealkirjadest –, eristusteta võõrkeelsed katkendid üldises tekstivoos, kirjavahemärkideta fraasid, suurtähtedeta lausealgused, tühikute kasutus punktide asemel jne – kõik see aitab, kui kasutada Tõnu Karjatse sõnu, „kududa seda peent saatustest koosnevat inimliku aja võrgustikku, mida nimetame ajalooks“13 viisil, milles ka juba XXI sajandisse jõudnud lugeja end vahetult ära tunneb.
Ja nagu ütleb Tõnu Karjatse teisal, arvustades samuti Teppani tõlkes 2022. aastal ilmunud triloogia teist osa: „Teppan on ära teinud suure töö, sest algupärandi keelekasutust on tõlke tagant isegi raske hoomata. Kohati tundub, et raamat ongi kirjutatud eesti keeles, ainult ei oska ära aimata kirjanikku. Teppan tõlgib XX sajandi alguse Ameerika kultuuri XXI sajandi Eestisse, ärgitades tõmbama mõttelisi paralleele Eesti ajaloo ja tänapäevaga.“14
Henrik Pontoppidan, „Per Õnneseen“. Taani keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Eva Velsker, toimetanud Marju Randlane. Eesti Raamat.
Lauri Eesmaa sõnab „Tõlkija hääles“ kultuurkapitali nominente intervjueerides „Per Õnneseene“ tõlkijale: „Sul on õnnestunud saavutada väga hea tasakaal tänapäevase ja veidi arhailisema keeleregistri vahel, mingid rütmi- ja isegi sõnajärjenõksud toetavad tunnet, et tegu on juba väärikas eas romaaniga, ja ka jutustajahääl on märksa elukogenum kui rahutu peategelane, ning samas venitavad need erinevad registrid keelelise telje pikaks, nii et ei taju mitte keelelist vanamoodsust, vaid teatavat igikestvust, mis on huvitavas seoses kirjeldatava ühiskondliku murranguajaga.“15
Ja selles seisneb selle raamatu kõige suurem ime. Sest taani üks olulisemaid kirjandusteoseid, XIX–XX sajandi vahetusest pärinev „Per Õnneseen“ on tõepoolest kaheksaosaline ja peaaegu 800-leheküljeline suurromaan, mis toob, nagu ütleb tõlkija oma järelsõnas, „meie ette muutuste aja, riigi ja rahva, kes pärast muserdavat kaotust tahab taas tugevaks saada, ja peab seda tegema uuel viisil“ (lk 766). Ajastu- ja ühiskonnapildi taustal avaneb ühe isiksuse lugu, peategelase eluränd Lääne-Jüütimaa väikelinnast kosmopoliitsesse Kopenhaagenisse ja tagasi. Raamat esindab realismi ja kujutab selle parimais traditsioonides detailselt peategelase psühholoogiat, ühiskondlikke olusid, sotsiaalset ebavõrdsust. Kuid keel oleks selles raamatus tänu Eva Velskrile peaaegu nagu eraldi tegelane – niivõrd selgelt ja lausa füüsiliselt on see ränd nii ajas kui ka ühiskonnas tajutavaks tehtud.
Küsimus pole vaid üksikutes sõnades, kuigi „ornaat“, „üksipäinis“, „luukama“, „trollihänd“, „akreditiiv“, „lottkaabu“, „nupukepp“, „õrjetu“ ja teised samalaadsed vokaablid annavad selle maailma sünkroonsele ja diakroonsele tihedusele oma hindamatu panuse. Kogu keeleline materjal – märkamatud temponõksud, tibatillukesed süntaksivõbelused, vaevumärgatavad registrikõikumised ja imediskreetsed intonatsiooninüansid – mängib täisväärtusliku osalisena tähenduse tekkimises kaasa. Ja tõlkija töö, „voolav ja paindlik“16, teeb raamatust teose, kus isiklik ja avalik, arhailisus ja tulevik, suurlinn ja maa, tööstusrevolutsioon ja kirjandus muutuvad elusaks kangaks, milles on sõnadest ja asjadest kokku punutud ühe inimese universum.
Mida öelda lõpetuseks? Nagu näha, ei ole tõlkijatele ega kirjastajatele vaja kaks korda öelda, et nad tuleks lagedale mõtetega, mida võiks tavapärastes kirjastuskapitalismi tingimustes pidada poolearulisteks või megalomaanseteks. Kui tõlkijad ei pea ummisjalu kiirustama ja saavad oma töö eest tasu, mis – khm – katab vähemalt kulud, kui müügitont ei kohusta kirjastusi avaldama vaid kõige värskemaid ja haruharvu ühismeedia, filmikunsti ja ennekõike peadpööritavalt virtuaalse päriselu endaga konkureerida suutvaid hitte ning kui lugejad tunnevad, et neid võetakse tõsiselt, suudab meie kurnatud tõlkijaskond koos sama kurnatud õpetlaskonnaga korda saata väikesi imesid. Kõige naljakam oli näha, et raamatud, mis ilmtingimata „ei müü“, sattusid mitu korda raamatupoodide edetabelitesse ja vajasid kordustrükke. Teosed, mille kohta võis hirmunult hüüda „jumala pärast, kes seda loeb!“, maandusid igasuguse turunduskampaaniata riigiraadios ja kultuurikülgedel.
Marju Lepajõe tõdes Hieronymuse sarja avaüritusel kaugematest kavatsustest rääkides: „Siin ei ole mõtet vähemaga piirduda kui Maksim Gorki programm. Gorki kavandas mäletatavasti 1918. aastal venekeelse „Maailmakirjanduse raamatukogu“ 1500köitelisena, sellele lisandus 2500 köidet lihtsavormilisemaid rahvaväljaandeid. Tema arvates oli see minimaalne valik, et õppida tundma nii kirjandusvoole kui ka nende allakäiku, luule- ja proosatehnika arengut, eri maade kirjanduse vastastikust mõju.“17
Sest tõepoolest: „Kui otsida värskust, uusi teemasid (sest teemade ring on tõesti kokku kuivanud, ikka lahutus ja reis või reis ja lahutus), uusi kujutusviise, uusi vaimseid naudinguid, uusi maitseid, uusi ideid, mille puuduses ühiskond vaevleb ja mistõttu üksteisele väsimatult etteheiteid tehakse, siis tuleks pilk pöörata maailmakirjanduse ajaloo poole. Sealt leiab alati midagi sünteesida. Sõnakunst on kogu aeg see hapnik, mis elustab mõtteid ja tundeid. [—] Seda värskust, mis tekib kokkupuutest varasemate aegadega, ei asenda kui tahes suur hulk tänapäeva kirjandust. [—] Kui ajas liikumist ei ole, edasi-tagasi, üles ja alla, siis muutub kirjandus müraks, sest üks ja sama aegruum tekitab kordused. Seepärast usun, et maailmaklassikat vajab eesti kirjandus, eesti kirjandusteadus, kirjanduskriitika, tegelikult vajavad seda kõik humanitaarteadused.“18
Ja tõlkijad on valmis, laualambid on süüdatud.
Kaader taani kirjaniku Henrik Pontoppidani romaani „Per Õnneseen“ ainetel tehtud filmist (2018). Režissöör Bille Augusti filmis astub peaosas üles Esben Smed.
Parasjagu oodatakse Eesti Keele Instituudis selge sõnumi auhinna kandidaate kuni 7. oktoobrini aadressil https://eki.ee/selgesõnum/ ning EKI direktor Arvi Tavast on võistluse saateks öelnud: „Sama teksti on võimalik mõista uskumatult erinevatel, mõnikord kirjutaja jaoks täiesti üllatavatel viisidel. Väljenduse selgus eeldab oma lugeja väga head tundmist ja tema ootustega arvestamist.“
Vikipeedia teabe järjest selgemaks lihvimine käib aga päevast päeva, sealhulgas keeletoimetamistalgute käigus. Viimane koos vabatahtliku keeletoimetaja Kuriussi ehk Valli Voorega pälvis eelmisel aastal lausa keeleteo peaauhinna.1 Võiks arvata, et iga Vikipeedia kasutaja ootus ja kohendaja eesmärk on selgus ja üldarusaadavus.
Kuna Vikipeedia tekste kutsutakse muutma igaüht, avaldavad viimastel Vikipeedia keeletoimetamistalgutel2 silmapaistnud siinkohal oma edu saladuse ja annavad nõu, millele parandusi tehes toetuda.
Eve Sooneste: Vikipeedia, mille kohta veel mõni aasta tagasi öeldi, et ärge sealt küll infot otsige, seal on puha amatööride artiklid, on nüüdseks aina populaarsem info otsimise koht. Kasutajate seas on järjest rohkem kooliõpilasi ja üliõpilasi, kirjutajate hulka on lisandunud reaal- ja loodusteadlasi. Vikipeediat peetakse üldkeelseks, nii et näiteks ajaloosündmused kirjutatakse pigem väikese kui suure algustähega, ent kuna tegu on veebientsüklopeediaga, pole tarvis võõrsõnu vältida.
Osa Vikipeedia üldarusaadavuse heaks sel aastal keeletoimetamistalgutel oma panuse andnud pärjatuist: Sirje Tomiste (vasakult, IV koht), Wikimedia Eesti parima uue tulijana Inga Ritso, Mariin Pantelejev (I koht) ja Eve Sooneste (III koht).
Hariduselt olen eesti filoloog ja väga suure osa Vikipeedia keelevigadest saan ära parandada puhtalt ülikoolis õpitule toetudes. Üsna palju on aga keelenormides paarikümne aastaga muutunud ja kahtluse korral pean siiski väljastpoolt abi leidma. Guugeldan kõnealust sõna või väljendit, lisan teise otsisõnana „EKI“ ja enamasti saan vastuse. Siiani olengi kõige rohkem abi ja tuge saanud EKI keelenõuvakast jm EKI veebiallikatest, seda ka eelmiste keeletoimetamistalgute ajal mullu talvel. Kuna internetist pärast keelenõuvaka vananenuks kuulutamist ja luku taha panekut enam nii palju keelenõu ei leia, siis kavatsen edaspidi, kui on vähegi aega, pöörduda rohkem e-keelenõusse. Viimastel keeletoimetamistalgutel sain auhinnaks Reili Arguse, Katrin Kerni ja Helika Mäekivi koostatud õpiku „Keeletoimetamine. Kõrgkooliõpik“, mida plaanin edaspidi hoolega tarvitada. Infoallikana on eelmistega võrdselt tähtsal kohal tuttavad kogenud keeletoimetajad. Nemad oskavad vahel ka EKI andmebaasidesse sügavamalt kaevuda. Ei tahaks aga kuidagi, et õigekeelsusreeglid muutuksid põrandaaluseks kaubaks, mida peab tutvuse kaudu hankima. Loodan, et EKI loob aja jooksul (ja võimalikult kiiresti) veebiallika, millest on abi ennekõike kirjakeelsete tekstide toimetamisel.
Sõnaveebi harjutan end praegu kasutama, eriti mugav on sealt vaadata sõna käänamist-pööramist, ilma et peaks tüüpsõnadega kokku puutuma. Kui tahan kontrollida sõna kirjapilti ja esialgset tähendust, otsin siiski välja õigekeelsussõnaraamatu.
Sirje Tomiste: Vikipeedia keeletoimetamistalgud avastasin alles sel aastal ja on väga tänuväärne, et Eesti Keeletoimetajate Liit, Tartu ülikool ja MTÜ Wikimedia Eesti on säärase ürituse korraldada võtnud. Sain üle mitme aasta taas värskendada keeletoimetamise teadmisi ja oskusi, sest keeletoimetaja magistriõpinguist on nii mõnigi aasta mööda veerenud. Keelenormi muudatustega olen siiski kogu aeg püüdnud end kursis hoida, mistap paljud kohendused oli võimalik oma teadmiste vakast välja kaevata.
Kontrollimist või meeldetuletamist vajava juures olen seni kõige meelsamini kasutanud e-keelenõu (http://kn.eki.ee/?Q=), kus on ühes kohas kõik olulisemad allikad: ÕS, EKSS, sünonüümid, ametniku soovitussõnastik ja käsiraamatki. Nõnda on ühe otsinguga palju nõuandeid ühel lehel kohe silme ees. Kuid et e-keelenõu allikad on osaliselt vananenud, siis tarvitan ka Sõnaveebi ja EKI teatmikku, aga need leheküljed vajavad veel harjumist ja harjutamist. Kohanimede korral kaen EKI kohanimeandmebaasi KNAB ja sageli otsin vastuseid ka EKI keelenõuande soovitustest. Muid fakte, isikunimesid või daatumeid kontrollin nii Google’i otsingu kui ka võimaluse korral algallikast (nt mõnda asutust või isikut tutvustava artikli puhul).
Inga Ritso: Kuna lugejana väärtustan lihtsat ja selget väljenduslaadi, pean sama eesmärki silmas ka keeletoimetajana ning seda olenemata artikli teemast. Lihtsus on alati voorus ja aitab mõtteselgusele tublisti kaasa. See nõuab kõva tööd: tekstist tuleb korralikult läbi närida. Vikipeedia keeletoimetamistalgud on selleks minu meelest väga põnev võimalus. Mulle meeldib moto „Vähem sõnu, rohkem mõtet“. Hea, kui õnnestub võimalikult väheste sõnadega võimalikult palju ära öelda, ning kirjalik tekst on hea siis, kui see kõlab ka väljaöelduna hästi. Seepärast tasub artiklit töö käigus ka häälega lugeda või veel parem, lasta see kellelgi ette lugeda. Samuti on oluline iga artiklit toimetades mõelda, kes on selle peamine sihtgrupp.
Tuge otsin kõige enam Sõnaveebist. Üks mu lemmikjaotisi on naabersõnad, kust saab nii meeldetuletusi kui ka uusi ideid. Sõnaveebi juures meeldib veel see, et sõnu seletatakse selles tähenduses, milles rahvas neid kasutab, ükskõik kas ÕSis on varem sõna tarvitamist säärases tähenduses soovitatud või mitte. See aitab teha tasakaalukaid otsuseid, olla paindlik, mitte liialt kammitsais. Abi olen saanud ka teistest EKI sõnastikest, veebipõhisest õigekeelsuskäsiraamatust, Mati Erelti „Lause õigekeelsusest“, Oma Keele artiklitest ja keelenõuvakast. Olen ka ise meili teel korduvalt nõu küsinud, kusjuures palju kasu on olnud sellest, kui nõuandja on lisanud vastusele väikse selgituse või lingi. Väga meeldivad ka keelesäutsud ja uus keeletoimetamise õpik.
Möödunud kümnendi alguses märkasin Helsingis Akateeminen Kirjakauppa riiulil raamatut pealkirjaga „Android Karenina“. Kunagine huvi kõikvõimalike kultuuriliste veidruste ja äärmuste vastu – pealkiri väljendas seda üsna ühemõtteliselt! – ärgitas asja lähemalt uurima ning selgus, et tegemist on populaarkirjanduse alamžanri, nn mashup-romaaniga. Kui muusikaline mashup on eesti keelde tõlgitud sõnaga „segapuder“1, mis sisaldab küll nähtusele omast mängulisust ja nurjatuse varjundit, siis mõnes teises valdkonnas, nt kirjanduses kõlab see üsna harjumatult ja liigselt kulinaaria radadele eksitavalt. Narratiivsemate teoste puhul eelistan seepärast vasteid „liitteos“ või „seguteos“.
Eri teoste liitmine on sajandi alguses üsna levinud fenomen, mida kohtab nii muusikas, kinos, kirjanduses kui ka videokunstis. Liitteoste kontseptsioon on alguse saanud muusikatööstusest. Kõige lihtsamas vormis muusikaline „segapuder“ tähendab kahte uue teose loomise eesmärgil „kokku mängitud“ lugu. Lihtsamal kujul hõlmab see ühe loo vokaali ja teise loo instrumentaalse tausta, aga nõnda, et mõlemad lood jääksid lõppversioonis äratuntavaks. Siin on eeskujud hiphopi sämplimispraktikas, kus võetakse teatud rütmifragmendid ja rakendatakse neid teise loo ülesehituses. Või näide sajandivahetusest: „Smells Like Teen Booty“ ühendas Nirvana „Smells Like Teen Spiriti“ instrumentaali ja rütmi Destiny’s Childi 2001. aasta hiti „Bootylicious“ sõnade ja meloodiaga.2 Ometi pole see lihtsalt mehaaniline kokkumäng, vaid kahe väga erisuguse loo sulatamine tervikuks, mis võimaldab rõhutada tuttavate lugude tähendust või muuta harjumuspärast kuulajaperspektiivi.3 Kui vorm on sisulise sõnumi osa, siis osutab erinevuste kokkusegamine laiemalt sajandivahetuse uutele tehnoloogilistele võimalustele ja institutsionaalsete hierarhiate muutustele.
Kirjastusmaailmas hakati mõistet „mashup“ kasutama 2009. aastal, mil Ameerika kirjanik Seth Grahame-Smith avaldas romaani „Uhkus ja eelarvamus ning zombid“. Suure üllatajana püsis teos New York Timesi bestsellerite nimekirjas 39 nädalat. Jane Austeniga „kahasse“ kirjutatud teost peetakse esimeseks liitromaaniks ning selle menukuse kiiluvees ilmub edaspidi nii Jane Austeni teoseid kui ka muud kanoonilist inglise-ameerika klassikat töötlevaid seguromaane („Mõistus ja tunded ning merekoletised“, 2009; „Mansfield Park ja muumiad“, 2009). Teine kirjanduslooliselt kõnekam näide on alguses mainitud Ben H. Wintersi romaan „Android Karenina“ (2010), kus autor on liitnud Lev Tolstoi kujutatud XIX sajandi Venemaa olustiku auru- ja küberpungi, ajareiside jms ulmekirjandusest tuttavate elementidega.
Ameerika kirjanik Seth Grahame-Smithi Jane Austeniga „kahasse“ kirjutatud romaani „Uhkus ja eelarvamus ning zombid“ peetakse esimeseks liitromaaniks. Roberto Parada illustratsioon Grahame-Smithi romaanile.
Nendest näidetest lähtuvalt on liitromaan kahe või enama teksti kombineerimine žanrikirjandusest tuttavate süžeepöörete ja tegelastega (nt vampiirid, libahundid), kusjuures „uues“ tekstis säilitatakse märkimisväärses mahus (50–80 protsenti) konkreetse teose originaalteksti. Siin võib leida sarnasusi postmodernistliku tsiteerimise, miksimise ja pastiši esteetikaga, ehkki postmodernistlike tekstide eesmärgid olid kunstilisemad või filosoofilisemad ning need saavutati pigem teksti kesksete motiivide või sündmustiku üldise kohandamise ja tuttava märgisüsteemi ülekandmisega teise, kõrge originaalsusastmega teksti (nt Mati Undi „Doonori meelespea“). Selliste postmodernistlike eesti „segude“ näidetena meenuvad veel Mati Undi kogumik „Huntluts“, kus mikserdatakse Lutsu tegelasi ja motiive, või tema antiikmütoloogiast inspireeritud näidend „Vend Antigone, ema Oidipus“ (2006), samuti Edgar Rice Borroughsi ja Toomas Raudami romaan „Tarzani seiklused Tallinnas“ (1991).
Tänapäevane mashup-kirjandus tähendab „aegunud autoriõigustega klassikalise loo segamist uue narratiiviga, mis ühtaegu jäljendas ja parodeeris traditsioonilist stiili, lisades kontrastina sisu, mis võiks meeldida nii üldkirjanduse lugejatele kui fantaasiat ning vägivalda otsivale nooremale publikule.“4 Kriitikud ja praktikud on maininud meelelahutuse ja tõsise kirjanduse dialoogi, mille tulemusena kujuneb seguteosest hübriidne narratiiv, mis on pooleldi väljamõeldis, pooleldi kriitika või kommentaar originaalteose kohta.5 Traditsioonilise poeetika seisukohalt on tegemist hilispostmodernistliku proosavormiga, mille puhul on võimalik rääkida paroodiast, pastišist, aga ka kultuurilisest omastamisest või adaptsioonist. Kuid seda on käsitletud ka fan fiction’i ja osaluskultuuri kontekstis.
Valem on esmapilgul lihtne. Populaarsele kõrgkirjanduse brändile liidetakse mõni žanrikirjanduse troop või üleloomulik element, mis võimaldab kriitiliselt vaadelda alusteksti väärtushinnanguid ning juhtida tähelepanu asjaoludele, millest klassikalised romaanid pikemalt ei jutusta või hoopistükkis vaikivad. Nõnda lisati 1990. aastatel nostalgiafilmide ja telesarjade vormis taasavastatud Jane Austeni ilusale maailmale elavate surnute madalkultuurne räuskamine. Zombisid on tõlgendatud kultuurilise autoriteedi vastase mässuna, madalama sotsiaalse klassi allegooriana või üldisemalt „võõra“ figuurina. Peale nende võimaluste osutatakse Austeni juhtumi puhul juba uutele nüüdisaegsetele ühiskondlikele pingetele. Seth Grahame-Smith selgitab intervjuudes, et peab Austeni tegelasi zombideks, kes elavad äärmise rikkuse ja privileegide maailmas ning on hõivatud elu väikeste tühiste asjadega: kes kellega käib, kes korraldab balli või mis juhtus õhtusöögil. Autor näitab tegelasi välismaailmast mitte hoolivate zombidena, kelle maailm hakkab äkki lagunema. Sellisel juhul on Grahame-Smithi Austeni-romaan korraga nii tõlgendus kui ka uus kirjandusteos. Kirjanduses on liitteosed segaduste ajastu vaimu peegeldav žanr, omalaadne mineviku revideerimise katse, kus tänapäeva ühiskondlikud ja kultuurilised põhimõtted panevad klassikalistes narratiivides kujutatud normid ja poliitika proovile.
Siin on muidugi omad riskid. Näiteks on lugejates küsimusi tekitanud jaapani ja hiina kultuuri elementide kasutamine romaanis, millele on ette heidetud stereotüüpsust ja „idamaade“ eksotiseerimist. Probleem tekkis sellest, et härra Bennett on tütred kasvatanud ninja-sõdalase ideaalide kohaselt mõõgavõitluses ja lahingus toimetulevateks tüdrukuteks, ometi võetakse need arusaamad ja praktikad üle lihtsustatud vormis. Hilisemad kommentaatorid on väitnud vastupidist: XVIII sajandi inglise maa-aadli elutunne kohaneb kergesti Hiina aumõistega ja sobitub kirjanduslikus mõttes tuttava maailmaga.
Tekstitehniliselt koosneb Grahame-Smithi tekst Austeni originaaliga võrreldes veelgi lühematest lõikudest ja peatükkidest, kus on populaarkirjandusele omaselt ohtralt dialoogi ja vestlusi. Paljud tuttavad episoodid on aga zombijutu elemente kasutades ümber kirjutatud. Näiteks kolmas peatükk, kus Darcy ja Elizabeth esimest korda kohtuvad – sõlmitussituatsioon, mis mäletatavasti lõpeb tüdruku poolt vaadates täieliku fiaskoga. Darcy arrogantse hoiaku kirjeldus ja solvavad repliigid on Grahame-Smithi raamatusse jõudnud originaaltekstist, kuid sealt jätkub žanrinarratiiv.
Härra Darcy eemaldus ja Elizabeth tundis verd soontes tarduvat. Teda polnud kunagi nõnda solvatud. Sõdalase koodeks nõudis au teotamise eest kättemaksu. Püüdes mitte tähelepanu tõmmata, küünitas Elizabeth käe kleidi alla peidetud pistoda poole. Ta otsustas ülbele härra Darcyle järgneda ja tal kõri läbi lõigata.
Niipea kui ta käsi kompas relva käepidet, täitsid ballisaali karjed ja aknaklaaside purunemise helid. Need olid nimetamatud, nende liigutused olid kohmakad, kuid kiired; nende matmisriietus oli erinevas seisukorras. Mõned kandsid räbaldunud hommikumantleid, mis muutsid nende väljanägemise peaaegu skandaalseks; teiste räpaste ülikondade järgi võinuks arvata, et need olid kokku pandud vaid mullast ja kuivanud verest. Nende keha oli erineval määral mädanenud; äsjalahkunud olid kergelt rohelised ja nõtked, kauem surnud näisid hallid ja rabedad – nende silmad ja keeled olid ammu tolmuks saanud, huultel skeleti igikestev naeratus.
Kui külalised igas suunas põgenema hakkasid, lõikas kaosesse härra Bennetti hääl. „Tüdrukud! Surma pentagramm!“
Elizabeth ühines õdede Jane’i, Mary, Catherine’i ja Lydiaga tantsupõranda keskel. Tüdrukud haarasid pahkluule kinnitatud pistoda ja seisid kujuteldava viieharulise tähe otsas. Ruumi keskelt hakkasid nad korraga väljapoole liikuma – ühes käes žilett-terav pistoda, teine käsi nõtkelt seljale surutud.
[—]
Selleks ajaks, kui tüdrukud ballisaali seinteni jõudsid, lamasid viimased nimetamatutest liikumatuna maas. Pärast rünnakut kulges õhtu kokkuvõttes meeldivalt kogu perekonnale.
Viimase lause teine pool ja edasine tekst pärinevad juba Austeni romaanist, kus kirjeldatakse lühidalt balliõhtu sündmusi ja tundeid, milles domineerib Bennettite perekonna rahulolu ja seltskondliku edu kirjeldus. Liitromaani poeetika seisukohalt pole selline järsk üleminek kuidagi vastuoluline. „Nimetamatute“ rünnak tähendab välismaailma probleemide teadvustamist, mille järel jätkub aga kõik täpselt vanaviisi, oht ja õnnetused unustatakse minutitega. Selline katkestus peaks siis olema ühiskonnakriitika ja seltskonna silmakirjalikkuse rõhutamise teenistuses. Kaudselt võib Grahame-Smithi ja Austeni liitromaani tunnuste ja hinnangute paikapidavust kontrollida ka filmiversiooni põhjal.6
Kuid filmi-, video- ja kujutav kunst pole liitpoeetika võimalusi sugugi kasutamata jätnud. Propagandistliku ja korporatiivse peavoolumeedia vastukaaluks kasutasid eri allikatest pärineva materjali kombineerimist poliitilise sõnumiga kunstnikud, kelle kodanikuaktivismi toetasid 1980. aastatel videotehnoloogia ja hiljem uue meedia võimalused. Ühiskondliku sõnumiga liitteoste kultuur puhkebki õitsele digitaalse maailma saabumisega selle sajandi algul. Liittaiesest saab demokraatlik peavoolukultuuri kuuluv nähtus, tuntuma näitena on osutatud ameerika underground-kunstniku Shepard Fairey meisterdatud Barack Obama portreepostrile „Hope“. Associated Pressi fotograafi Obamast tehtud foto ja ikooniliseks saanud Che Guevara kujutise segust sai 2008. aasta USA presidendivalimiste tuntuim visuaal. Nõnda eksisteerib liitteos tänapäeval kultuurimeemi ning popkultuuri produktina, mis võib saada sama tuntuks või mõjuda „originaalsemana“ kui selle valmistamiseks kasutatud algupärandid.7
Kui esmapilgul võibki satiiriline mashup-mäng mõjuda lihtsalt lollitamisena, siis natuke sügavamal tasandil hakkab tööle keeruline sünteesimehhanism, millest tekkivad uued tähendused võivad olla üllatavalt mõjuvad, kuid tänapäeva identiteedipoliitika seisukohalt teinekord ka häirivad ja piireületavad.
1 Mashup ehk segapuder. – EE 30. X 2008. https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69203407/mashup-ehk-segapuder
2 Dom Phillips, Smells like teen booty. – The Guardian 27. II 2002. https://www.theguardian.com/ culture/2002/feb/27/artsfeatures
3 Vt Michael Serazio, The Apolitical Irony of Generation Mash-Up: A Cultural Case Study in Popular Music. – Popular Music and Society2008, nr 31(1), lk 79–94.
4 Michael F. Shaughnessy, An Interview with Diana Sheets: Is the ‘Mash-Up’ Novel a Monstrosity? – Education Views 28. IV 2013.
6 „Pride and Prejudice and Zombies“, Burr Steers, 2016.
7 Vt Richard L. Edwards, Flip the Script. Political Mashups as Transgressive Texts. – Transgression 2.0. Media, Culture, and the Politics of a Digital Age. Toim Ted Gournelos, David J. Gunkel. New York, London: Continuum, 2012, 300 lk.
Pseudoreferendumid okupeeritud Ukraina aladel, mobilisatsiooni väljakuulutamine Venemaal ja tuumarelvaga ähvardamine osutavad, et Putin ei loobu sõjategevusest enne, kuni viimnegi võimalus selle jätkamiseks on ära kasutatud. Nn kollektiivne lääs, kelle vastu Putin väidab end sõdivat, on omalt poolt aru saanud, et järeleandmisi Vene diktaatorile teha ei saa, sest see vaid suurendaks ta aplust, õigustaks tema imperiaalseid ambitsioone ja seaks ohtu kogu Euroopa. Olukord on hakanud pikkamisi kohale jõudma ka Prantsusmaa ja Saksamaa liidreile, kes küll pole loobunud Putiniga vestlemast, kuid nüüd juba teda kapituleeruma kutsudes.
Vaatamata reaalsele tuumaohule Venemaa poolt annab nn vana Euroopa Ukrainale relvi väga kitsilt. Saksamaa on saatnud Ukrainasse kuus uut iseliikuvat õhutõrjesüsteemi Gepard, Ukrainasse on saabunud moderniseeritud Vene tankid Poolast ja ka Sloveenia on lubanud oma vanad Vene tankid Ukrainale üle anda vahetuskaubana Saksamaa modernsema sõjatehnika vastu, kuid jätkuvalt ei ole Ukrainale eraldatava sõjatehnika loetelus lääne päritolu tanke. Ka on Euroopa relvaabi maht liiga väike, et võimaldada Ukrainal oma okupeeritud territooriumid kiirelt vabastada. Taas kord on see USA, kelle pidev ja mahukas toetus on aidanud Ukrainal okupandile vastu seista ja kes on võtnud endale ülesande Euroopat kaitsta, erinevalt Euroopast endast, kus osa inimesi näib lootvat, et ehk läheb sõja suurem raskus neist mööda, nagu nad lootsid seda ka enne Teist maailmasõda. Vana Euroopa riikides on esiplaanil sisepoliitilised probleemid ja ohtu sattunud heaolu, mis kipub koos kallineva energiaga sulama kui kevadine lumi ja kõigutab valitsuste positsiooni. Itaalias on aga võimule tulemas koalitsioon, kuhu hakkab tõenäoliselt kuuluma ka Putini sõbra Silvio Berlusconi juhitud Forza Italia, kelle seisukohad Ukraina küsimuses on leebelt öeldes segased.
Kuidas sõda päriselt Euroopasse jõuab?
Piisab ilmselt ühest Venemaa tuumalöögist, kasutagu ta kas või taktikalist tuumalõhkepead, mille tegevusraadius on väike, kui nn kollektiivne lääs on sunnitud vastama. Kui Putini šantaaž peaks vilja kandma ja Ukraina sunnitakse alistuma, siis ju Venemaa nõudmised kasvavad ja ta liigub edasi impeeriumi taastamise poole, rünnates või ähvardades tõenäoliselt kõiki, kes teda sel teel takistavad. Rünnata võidakse näiteks Suurbritanniat, kes on üks suuremaid Ukraina toetajaid USA kõrval.
Türgi president Recep Tayyip Erdoğan on ainuke arvestatav riigipea, kes Putiniga kohtub ja kes suudab Putinit mõjutada. Seejuures meeldib Erdoğanile ilmselt Putinit alandada ja talle koht kätte näidata. Pildil Putin ja Erdoğan 15. septembril Samarkandis Shanghai koostööorganisatsiooni tippkohtumisel.
Kartust, et konflikt võib jõuda taktikalise tuumarelva kasutamiseni, avaldasid ka Ukraina relvajõudude ülemjuhataja Valeri Zalužnõi ja ülemraada riigikaitsekomisjoni esimehe esimene asetäitja Mõhhailo Zabrodskõi oma ühispöördumises 7. septembril. 2 Nad viitavad nii Venemaa võimalikule tuumarünnakule kui ka reaalsele ohule, et konflikt võib üle kasvada kolmandaks maailmasõjaks. Ennekõike kannab nende pöördumine eesmärki välja tuua eeldused, mis võimaldavad Ukrainal Venemaad võita.
Neiks on Ukraina relvajõudude põhjalik ümberrelvastumine vastavalt NATO standarditele ja vajalikus ulatuses, kusjuures keskne küsimus on autorite sõnul raketisüsteemide laskekaugus. Kui Venemaal on see 2000 km, siis Ukrainal vaid 100 km, mis tähendab, et Ukraina ei ole praegu võimeline ründama sõjalisi sihtmärke sügaval Vene relvajõudude tagalas isegi siis, kui need paiknevad Ukraina territooriumil. Rakettide suurem laskeulatus on autorite hinnangul vajalik sellekski, et sõja tegelikkus jõuaks ka venemaalasteni, nii nagu see juhtus pärast Krimmi sõjaväeobjektide ründamist. Ka venemaalased peavad aru saama, et käimas on koledusi täis täiemahuline sõda.
Venemaa tuumalöögi korral on nii USA kui ka Suurbritannia lubanud rünnakule otsustavalt vastata. Kõneldud on sellest, et võidakse anda hävitav löök Putinile isiklikult jahtides tema punkreid, hävitada Venemaa tuumarelvad nende paiknemiskohtades või purustada täielikult Venemaa Musta mere laevastik, nagu on osutanud USA erukindralleitnant Ben Hodges.3
Kui pikka aega räägiti, et Putin vaid hirmutab nn tuumanupuga ja vaevalt ta sellele vajutab, siis pärast Ukraina edukat vasturünnakut Harkivi suunalt, libareferendumite korraldamist okupeeritud territooriumeil ja mobilisatsiooni väljakuulutamist Venemaal on hakatud sellest uuesti kõnelema kui reaalsest ohust, kuna Putini muud võimalused on ammendunud. Võimaliku stsenaariumina on välja pakutud, et Venemaa kuulutab okupeeritud territooriumid libareferendumitega enda omaks ja kasutab siis tuumarelva, et neid kaitsta.
Kaval Erdoğan ehk Häda ajab härja Türki
Ühe instrumendina lääne šantažeerimiseks on Putin kasutanud Zaporižžja tuumaelektrijaama, selle ümbrust rakettidega rünnates ja ähvardades Euroopat Tšernobõli-taolise tuumakatastroofiga, piirates seejuures rahvusvahelise aatomienergiaagentuuri (IAEA) ligipääsu tuumajaamale. Väidetavalt on Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani vahendustegevuse tulemusel tuumajaamaga seotud olukord stabiliseerunud. Nagu osutab Ukraina hüdrometeoroloogia keskuse uuring4, jõuaks Zaporižžja tuumajaama põhjustatud saaste ka Türki, ja võib arvata, et Erdoğanile pole see väljavaade kuigi meeltmööda.
Erdoğani roll Ukraina kriisis ja maailma poliitikas on muutunud sedavõrd oluliseks, et temast on selles kontekstis juba raske mööda vaadata. Ta on ainuke arvestatav riigipea, kes Putiniga kohtub ja kes suudab Putinit ka mõjutada. Tänu Erdoğani vahendustegevusele taastus Ukraina viljaeksport ja vabastati Mariupoli kaitsjad, sh Azovi pataljoni juhid, kelle alistumise taga oli mäletatavasti Erdoğani lubadus, et nad vahetatakse Vene sõjavangide vastu välja. Erdoğan ei saanud kahtlemata endale lubada, et tema sõna ei kehti, ja ta pani Putini tegema seda, mis tundus Vene propagandistidele peaaegu riigireetmisena, kuivõrd just Azovi pataljoni peetakse Ukraina nn fašismi kehastajaks. Vastu soovib Putin ilmselt, et Erdoğan meelitaks Ukraina läbirääkimiste laua taha või, veel parem, peibutaks sinna NATO riikide liidrid, kuivõrd see ehk aitaks Putinil kuidagi oma nägu päästa.
Präänikutena on Türgi vastutulelikult võimaldanud Vene kaardimaksesüsteemi MIR kasutamist kuni selle sattumiseni USA sanktsioonide alla, on lubanud viisavabalt sisse Vene turiste ja on üks neid riike, kes ei häbene osta Vene gaasi ning maksta selle eest rublades. Seejuures meeldib Erdoğanile ilmselt Putinit alandada ja talle koht kätte näidata. Kogu maailma tähelepanu pälvis ka Türgi meedias eksponeeritud foto Shanghai koostööorganisatsiooni tippkohtumiselt Samarkandis, kus Putin oli sokutatud istuma diivanile Tadžikistani presidendi Emomali Rahmoni ja Valgevene presidendi Aljaksandr Lukašenka vahele, toolidel nende kohal kõrgus aga Türgi president Erdoğan ja tema kõrval Aserbaidžaani president Ilham Älijev.5 Väidetavalt keeldus Hiina president Xi Jiping sellel kohtumisel koos Putiniga lõunatamast, tuues ettekäändeks koroonaga seotud ettevaatusabinõud, ja India peaminister Narendra Modi manitses Putinit selle eest, et too lahendab asju sõjaga.
Mõistagi pole ka Türgi toetus Aserbaidžaanile konfliktis Armeeniaga just see poliitika, mis Putini agendasse sobitub. Selles peaks sisalduma muu hulgas rahuvalveteenus Armeeniale ja Armeenia julgeoleku tagamine vastavalt Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni lepingu artiklile 4.6 Paraku on valik siingi langenud reaalpoliitika ja Erdoğani kasuks, kes Putinit ühe või teise päästvana näiva õlekõrrekesega lootustandvalt kõditab. Samuti ei näi Putinit heidutavat Türgi mõju suurenemine nii Kaukaasias, Kesk-Aasias kui ka turgi rahvastega asustatud piirkondades Venemaa Kaug-Idas. Selle kõige kohal troonib turgi rahvaid ühendava nn Suur-Turaani idee, mis võib saada tõsiseks väljakutseks Russki Mirile.
Tegelikult on veelgi tegureid, miks Putin peaks Türgi poolkuu vene õigeusu ristiga taas läbi torkama ja mõne kiriku katusele kinnitama: Türgi tunnustab Ukraina territoriaalset terviklikkust, sh Krimmi kuulumist Ukrainale, Türgi ei luba Mustale merele Vene sõjalaevu, Türgi ettevõte Baykar müüb oma droone Aserbaidžaanile ja Ukrainale (kellega koostöös ta neid ka toodab), kuid ei müü neid Venemaale, ja mis ehk kõige olulisem või naljakam antud asjaolusid arvestades – Türgi on NATO liige, osa sellest nn kollektiivsest läänest, kelle vastu Venemaa enda arvates sõdib. Selle võib lõpuks kokku võtta tõdemusega, et häda ajab härja Türki! Või siis Iraani, kui Türgi oma droone Venemaale ei müü.
Koostöö Iraaniga on aga õige märgiline, kuivõrd Iraan on üks neid riike Süüria, Põhja-Korea ja Kuuba kõrval, kelle USA on tunnistanud terrorismi sponsoriks. Kuigi Venemaa näitab selgelt oma kuulumist just sellesse sõpruskonda, on USA seni keeldunud sama tiitlit Venemaale omistamast. See võib siiski olukorra eskaleerudes muutuda.
Samarkandi alanduste järelmõju
On spekuleeritud, et Samarkandis kogetud alandus pani Putini otsustavalt tegutsema näitamaks, et ta on veel jätkuvalt tegija. Ta kuulutas välja referendumid Ukraina okupeeritud aladel ja mobilisatsiooni Venemaal ning ähvardas läänt taas tuumarelva kasutamisega, tõstes sellega kogu maailma julgeoleku ohustatuse määra.
Kõigil neil teemadel on pärast Putini avaldust ohjeldamatult kõneldud ja arvamusi avaldatud. Venemaa tuleviku seisukohalt on ehk kõige määravam mobilisatsiooni küsimus, mis on avalikus ruumis juba ümber nimetatud mogilizatsija’ks ehk mobiliseeritute massiliseks haudaajamiseks. Nn osalise mobilisatsiooni arvuna käis Venemaa avalikult välja 300 000 mobiliseeritut, ent kuna see punkt Putini ukaasis on jäänud saladuseks, on arvatud, et see võib küündida ka miljoni või enama meessoost kodaniku püssi alla panekuni, seda mitme lainena kuni kevadeni välja.
Põhjus, miks mobilisatsioonist saab mogilizatsija, on mobiliseeritute vähene ettevalmistus ja sõjategevuseks vajalike oskuste puudumine. Kuna suure osa selles sõjas osalenud Vene kaadrisõjaväelastest on Ukraina utiliseerinud, napib Vene relvajõududel nii ohvitsere, kes sõjalisi operatsioone rindejoonel juhiksid, kui ka spetsialiste, kes oskavad kasutada sõjatehnikat. Ukrainas paikevate üksuste isikkoosseis on juba mitmeid kordi roteerunud, nende kvaliteet on pidevalt langenud, koosseis kahanenud kuni kolmandikuni või ka täielikult hävinud ja nende asendamine uute mobiliseeritutega seda olukorda ei paranda. Minimaalne sõduri väljaõpe võtab mitmeid kuid, kuid seda aega Venemaal pole ja esimese laine mobiliseeritud saadetakse rindele sisuliselt ilma ettevalmistuseta, mis tähendab, et enamik neist, on pakutud et kuni 80%, kas hukkub või invaliidistub. Rakendada saab neid abitegevuses (transport, kaevikute kaevamine, mürskude laadimine jms) või siis saata nad vastase tulejoonele, et välja selgitada vastase positsioonid. Sellist taktikat kasutab Vene pool massiliselt, s.o mobiliseerituid, vähemasti Putini ukaasi esimest lainet, kasutatakse lihtsalt kahurilihana. Vene propagandistid on pakkunud, et kui kümne hukkunud Vene sõduri kohta tuleb kas või üks Ukraina sõdur, siis on nad oma ülesande täitnud.
Võimalik on seegi, et sügisene demobilisatsioon Venemaal jäetakse ära ja rindele paisatakse äsja sõjaväeteenistuse läbinud 137 000 noorsõdurit, kelle väljaõpe ei ole samuti otseseks sõjategevuseks piisav. See 137 000 on muuseas just see arv, mille võrra on Putin otsustanud Vene relvajõudude kogusuurust kasvatada.7
On selge, et niisuguse inimmassi paiskamine rindele aeglustab Ukraina relvajõudude tegevust ning kulutab palju rohkem ressursse, mida paraku saadakse abi korras lääneriikidelt ega toodeta ise. Võimalik, et rindejoon ka külmutatakse, sest olgugi väljaõppimata mobiliseeritud nagu sulavõi, millest sõjamasin hõlpsasti läbi läheb, on Venemaa rindele paisatav mass siiski liiga suur. Ennekõike on see vahend, et sundida Ukraina läbirääkimiste laua taha ja panna nad juba vallutatud territooriume loovutama, panuseid aina tõstes ja ohvrite arvu suurendades.
Venemaa sisepoliitilises vaates toob käimasolev mogilizatsija kaasa poliitilise ebamäärasuse ja segaduse kasvu. Sellega on käivitunud ühiskonnas protsess, mille käiku ja tulemust on raske ette näha. Nn välksõda Ukraina vastu oldi küll valmis jälgima televiisorist, kuid mitte ise tapalavale minema. Seetõttu pole üllatav, et Putini ukaasi avaldamise järel osteti ära kõik Venemaalt väljuvate lendude piletid, lahkujate pikad järjekorra ummistasid viisavabade riikide piiripunktid, mobilisatsiooni vastu alustati proteste tänavail ja mitmel pool süüdati sõjakomissariaate. On olnud ka tulistamist ja vähemasti üks enesesüütamine. Vene siseelu asjatundjad arvavad siiski, et see kõik ei takista võimudel oma eesmärke täitmast ning vajalik arv meessoost isikuid korjatakse kokku, olgu või otse tänavalt ja jõuga. Võimalik, et ühiskonna taluvuse piir pannakse lõplikult proovile alles siis, kui Ukrainast hakkab saabuma massiliselt mustades kilekottides laipu või ka lihtsalt surmateateid, sest Venemaal pole kombeks oma laipu üles korjata ja koju saata. On spekuleeritud, et Putini režiim variseb selle tõttu kokku, kuid on ka väiteid, et igasugune protestimeel Venemaal on hävitatud ja jõustruktuuride kontrolli all. Nii nagu see oli Nõukogude ajal, mille toimemehhanisme on Putin igati edukalt kopeerinud, hävitades täielikult sõnavabaduse ja kehtestades karmid karistused režiimi vastu suunatud tegude eest.
Enneolematute kaotustega kaasnevaid pingeid pole lõpuni ilmselt siiski võimalik vältida. Kui suureks need pinged paisuvad või kui väikseks jäävad, selgub pärast uusmobiliseerituist hukkunute esimest lainet. Pole välistatud, et vallandatud protsessid lõppevad nii Putini enda kui ka kogu Venemaa mogilizatsia’ga. Viimane tähendab ennekõike Venemaa taandumist maailmapoliitika suurelt pildilt ja tema asetumist lõplikult kuskile kolmandate riikide hulka. Arvestades Venemaa tuumašantaaži, pole välistatud, et üks eeldusi tema taasintegreerimiseks lääne majandusruumi on Venemaa tuumadesarmeerimine. Sellega saab Venemaast tähtsusetu riik, keda keegi ei karda. Loodetavasti ei ole see soovmõtlemine.
1 Tuletis sõnadest могила (haud) ja мобилизация (mobilisatsioon).
5 Vt Burhanettin Duran, The Samarkand Summit and Türkiye’s position. – Daily Sabah 19. IX 2022. https://www.dailysabah.com/opinion/columns/the-samarkand-summit-and-turkiyes-position?gallery_image=undefined#big
6 Lepingu teksti vt https://en.odkb-csto.org/documents/documents/dogovor_o_kollektivnoy_bezopasnosti/#loaded
Kuidas suhtuda Tartu toomkiriku varemetesse kavandatavasse restorani?
Hiljuti jõudis avalikkuse ette tippkokk Tõnis Siiguri plaan rajada Tartu toomkiriku varemetesse tipprestoran, millest nüüdseks on välja kasvanud sündmusruumi loomise mõte. Idee vormisid klaaspaviljoniks Koko arhitektid, kellel on uue ja vana arhitektuuri põimimisel pikaajalised ja eeskujulikud kogemused. Nüüdseks on restorani plaan käima tõmmanud pineva arutelu. Siin avaldavad sel teemal arvamust eksperdid, kes pärandi ja arhitektuuriga igapäevaselt kokku puutuvad.
Tartu toomkiriku varemetesse kavandatakse klaasist paviljoni
üritusruumiks ja restoraniks.
Julget mõtet tuleb tunnustada
LEELE VÄLJA, arhitektuuriajaloolane, ehitismälestiste ekspertnõukogu esinaine
Mõte teha restoran Tartu toomkiriku varemetesse on esile kutsunud tõelise tantsu aurukatla ümber ja paistab ühiskonda sama edukalt lõhestavat kui koroonapiirangud. Selle idee muinsuskaitsealane käsitlus algab sellest, et tegelikult on siin kaks teemat. Kas toomkiriku varemete vahele oleks võimalik rajada klaasist hoone? Ja mis selles toimub?
Muinsuskaitse teema on neist ainult esimene ja siin on tõepoolest palju lahtisi otsi. Mõte varemete ühendamisest millegi moodsaga on iseenesest intrigeeriv ja aitab väärtustada ka pärandit – mitte ei kasuta seda ära, nagu nii mõnigi on arvamust avaldanud –, tõmbab sellele enam tähelepanu ja toob esile uusi huvitavaid rakursse. Kui aga asja pisut detailsemalt vaadata, on asi keerulisem. Esitatud ilupildid on muljetavaldavad, aga selge on see, et nii ilus see päriselt olla ei saa. Kaunitel piltidel on palju vaba ruumi ja igas suunas läbi maja avanevad vaated. Tegelikult on sellises hoones ka ventilatsioon ja kommunikatsioonid (mõnes teises kohas saaks need edukalt viia maa alla), ruumid, mis ei saa olla läbipaistvast klaasist seinetega (tualetid, ladu, töötajate riietusruumid jne), tekivad probleemid klaasi puhastamisega jne. Ilmselt kerkib esile ka klaasmaja võimalikkus meie energiatõhususele orienteeritud ehitusbürokraatias. Sageli kipub minema nii, et algidee hakkab eri ametkondade nõuete ja raha kokkuhoiu huvides üha kärbuma. Oleme näinud seda Viimsi riigigümnaasiumi, Muba ja mitme teisegi hoone puhul. Olles äsja Tartu toomkiriku müüride vahel avanevate vaadete asjus mälu värskendanud tundub mulle, et hoolimata klaasist kannatab ka varemete vaadeldavus, eelkõige just see majesteetlik ruumimõju, mis avaneb piilarite vahel seistes. Niisiis, kuigi mõte mulle meeldib, olen skeptiline selle teostatavuse suhtes.
Sellega koos tekkis mul küsimus, kas ei oleks siin mõnda lahendust, kus tõuseksid esile ainult positiivsed aspektid. Näiteks võiks hoone olla toomkiriku kõrval (all-linna pool), kus kuni XIX sajandi keskpaigani asus suhteliselt suur hoone. Vaated kirikule oleks ju väga majesteetlikud ja kaugvaateid see ei häiriks. Selgus aga, et sellised mälestise (ja ka projekti rahastajate) suhtes hoopis sõbralikumad lahendused on välistatud keskkonnaameti keelu tõttu, mis on näinud ette, et Toomemäele ei tohi püstitada ühtegi uut hoonet (ka mitte prügimaja). Sellega saab kogu probleemis ilmsiks hoopis uus tahk, mis viitab põhjustele, miks on Toomemägi mõnevõrra alakasutatud. Kuigi see plaan tähendaks mõne puu raiumist (see ei paista tegelikkuses ka probleem olevat – näeme peaaegu kõikides linnades, kuidas puid raiutakse parke rajades, teid laiendades, kommunikatsioone vahetades jne), siis linnaruumi areng tähendabki lõputuid kompromisse.
Kolleegide arhitektuuriajaloolastega asja arutades on esile kerkinud ka idee võtta restorani tarbeks kasutusele hoopis Tartu toomkiriku tornid, kus on piisavalt ruumi, vaated ja võimalus ka moodsateks lisanditeks, kui võtta eesmärgiks taastada tornide meile teadaolev kõrgus.
Muinsuskaitsest pisut eemaldudes tuleb tunnustada tippkokk Tõnis Siiguri ja arhitekt Andrus Kõresaare julget mõtet, mis tõotab Tartu kontekstis kindlasti täiesti uut lähenemisviisi.
Kogu arutelu juures on aga väga häiriv olnud restorani nimetamine tõusikute kogunemiskohaks jms. Toidu- ja restoranikultuur, mis on Eestis tõusnud lühikese ajaga ka Euroopa kontekstis väga heale tasemele, on samasugune kultuuri osa nagu muusika, kirjandus, moekunst, muinsuskaitse jms. Kõik ei pruugi sellest lugu pidada – enamik inimesi ei käi ka sümfooniakontsertidel –, aga selle halvustamist endale avalikus ruumis ja kirjasõnas üldiselt ei lubata. Ka ei ole restorani ja pühakoja ühendamises midagi ennekuulmatut, rääkimata lugematutest näidetest USAs, kus tegevuse lõpetanud usulahkude kirikutesse on muuhulgas rajatud ka restorane. Meil on ridamisi näiteid ka siitsamast, Euroopast. Näiteks Antwerpenis on sõjaväehaigla juures olnud kabelisse rajatud restoran Jane, mille sisekujundus on saanud palju tähelepanu. Esile tasub tõsta ka Maastrichtis olevat Dominicanen Bookshopi, kus keskaegne kirik ja raamatupood koos restoraniga eksisteerivad sõbralikult koos ja moodustavad olulise vaatamisväärsuse. Sealsamas on ka kloostrihotell Kruisherenhotel, mille restoran paikneb samuti omaaegses kloostrikirikus. Selliseid näiteid on muidugi rohkem. Meie oma Padise kloostergi on olnud pulmapidude paik.
Käimasolevas arutelus on esile kerkinud seisukohad, et mõte restoranist kirikuvaremetes on nii riivatu, et seda ei tuleks isegi arutada. Arvan, et mõte on julge ja intriigiloov ning tekkinud arutelu tuleb kindlasti lõpuni pidada. Me ju usume, et meil on demokraatia, avatud ühiskond ja mõttevabadus. Julgeid ja loovalt mõtlevaid toidukunstnikke ja arhitekte ei tohiks kohe hukka mõista. Kui ka selgub, et sellisel kujul see idee ei toimi, siis ehk tekib arutelude käigus mõni alternatiivne variant, nii et Tartu ei jää päris tühjade kätega. Kindlasti on sellest palju kasu ka muinsuskaitse valdkonnale, sest läbivaagitud teemad aitavad edaspidi samalaadseid probleeme käsitleda.
Uus funktsioon kui parasiit
RIIN ALATALU, muinsuskaitsja ja kunstiakadeemia dotsent, UNESCO kultuuripärandi uuringute õppetooli koordinaator, rahvusvahelise kinnismälestiste nõukogu (International Council of Monuments and Sites, ICOMOS) asepresident, muinsuskaitse nõukogu esimees
Idee Tartu toomkirikusse restoran ehitada jahmatab. Põhjuseid on rohkem kui üks. Esmalt muidugi sellepärast, et toomkirik on praegusel kujul niivõrd mõjus ajaloo- ja kultuurisümbol, et see lihtsalt ei vaja moodsaid lisandusi. Kahtlejatel soovitan lugeda intervjuud kunstiajaloolase Kaur Alttoaga 23. IX Tartu Postimehest. Alttoa sõnul oli Vana-Liivimaa ainus tõeline katedraal just Tartus. See on seda isegi varemetena. Sama võimas on toomkirik ka valgustusaja ülikooli sümbolina: see esindab ühtaegu nii võimsust kui ka hävingut. Toonase raamatukogu, aga ka praeguse muuseumi ja varemete ning looduskeskkonna sümbioosis on tegu mõttetööd ergutava keskkonnaga, ülikoolilinna südamega.
Toomkirik ei vaja püsimiseks restorani – müürid püsivad selletagi. Korralise hoolduse tegemiseks ei ole vaja äripindu. Kuna rahastus käidi välja kui argument, siis torkan, et ülikoolil on Toomemäel teisi, samuti väärikaid hooneid, mis vajavad nii uut funktsiooni kui ka suuremat investeeringut.
Muidugi on maailmas palju näiteid, kus pühakodadesse on rajatud mitte ainult soliidseid söögikohti, vaid ka baare ja pubisid, aga ega siis kõike pea järele tegema. Ma ei kahtle, et Koko arhitektid on võimelised tegema suurepärase projekti, sest toomkiriku varemed annavad projekteerijale kätte niivõrd head kaardid, et edu saavutamiseks ei olegi palju vaja. Praegune avalikustatud visuaal on siiski petukaup, sest projekti kohandamine reaalsetele vajadustele toob kaasa palju mugandusi. Näiteks, kuidas hoida klaaslagi puhas nii lehtedest kui ka Toomemäe hakkide panusest? Selge on see, et on vaja tummi seinu, minna osaliselt maa alla, sulgeda seni kõigile avatud alad, mõelda sademeveele ja soojustusele. Kaotada on palju rohkem kui võita.
Sama suur mure saadab ka unistuste ja tegelikkuse vahel hõljuv ambitsioon paigaldada Pirita kloostrile alaline katus. Värske uuring väidab, et seinad kannavad. Võiks ometi aru saada, et sellest üksi on vähe. Katustatud varemetes muutub kogu hoonekehandi toimimine: vaja on panna aknad, korraldada sademevee müüridest eemale juhtimine. Kui juba nii suur investeering tehakse, siis tahetakse juba soojustust, tualette, garderoobe ja moodsat põrandat. Milleks? Juba praegu on ajutise katusega muudetud vabaõhukontsertide meeleolu. Kui ilmaga ei julge riskida, siis võib ju suviseid kontserte teha olemasolevates siseruumides.
Lihtne on korrutada käibetõde, et parim mälestis on kasutuses olev mälestis. See ei ole igas olukorras siiski mõistlik põhimõte. Tartu toomkirik ja Pirita klooster on meie kõige tuntumad varemed ja maamärgid. Mõlemasse väärikasse keskaegsesse varemesse kavandatud uut funktsiooni saab praegu käsitleda ainult kui parasiiti, mis iseenda toitmiseks hävitab oma peremehe.
Muinsuskaitse on tundlik valdkond, kus on oluline kogemus ja iga üksiku olukorra sisuline käsitlus. Muinsuskaitseamet on küll riigiamet nagu iga teinegi, aga selle juht ei saa väärtuspõhistes vaidlustes peita end põhimõtte „kõik, mis pole keelatud, on lubatud“ taha ega taandada end kergekäeliselt ekspertteadmistel põhinevatest vaidlustest. Eriti ei tohi aga ameti juht asetada tellija huve kõrgemale mälestise huvidest. Samamoodi ei saa Tartu ülikool, meie kõigi alma mater, ignoreerida kunstiteaduse, arheoloogia ja muinsuskaitse, meie rahvusteaduste põhimõtteid. Ka muusikud ei peaks eelistama üht kultuurivaldkonda teisele. Kindlasti on Michelini tärnide taotlemisel oluline ka söögikoha loomise lugu, kuid see ei tohiks alata vastandumisega.
Kuidas otsustatakse Tartu toomkirikus uue ehitamine?
LIISA PAKOSTA, muinsuskaitseameti peadirektor
Muinsuskaitseamet (amet) on saanud mitu ettepanekut n-ö triiphoone ehitus selle sobimatuse tõttu peatada. Ehkki väärtuskonflikt on teravalt õhus, ei saa amet praegu protsessi seisata seadust rikkumata. Tutvustan põhimõtteid, millest otsustamisel lähtutakse.
Seaduslikkus. Riigivõim tohib teha üksnes seda, milleks seadus talle voli annab. Igal juhul tuleb arvestada põhiõiguste kaitse, proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemisega. Omaniku õigus oma vara vabalt kasutada ja käsutada on põhiõigus. Lihtsustatult tohib Tartu toomkiriku omanik teha oma varaga kõike, mis pole keelatud, ja ametnik tohib piire seada ainult sedavõrd, kuis seadus lubab. Avalik huvi tuleb tasakaalustada igaühe õiguste ja vabadustega. Omaniku huvi oma kinnisvaralt näiteks tulu teenida on sama oluline kui riigi huvi mälestist säilitada ja nende kahe huvi vahel tuleb leida mõistlik tasakaalupunkt. Mis tahes piiride seadmisel on kohustus arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. See tähendab kaalumist, kas seatav piirang aitab saavutada seaduses toodud eesmärki omaniku õigusi vähimal määral riivates.
Kultuuripärandi kaitse. Muinsuskaitseseadus piirab ametit tegelema üksnes ainelise kultuuriga. Toomkiriku varemed on keskaegse tellisgootika näitena ehitismälestis number 6887. Varemete kui ehitise kaitse on ameti ülesanne ja amet saab seada omanikule selliseid piiranguid, mis aitavad säilitada autentset materjali järgmistele põlvkondadele. Ka lühemaajalised projektid peavad seda suurt eesmärki arvestama.
Mälestise omanikul on ehitise säilitamise kohustus. Omanik peab mälestist hooldama ja vajaduse korral remontima. Ehitismälestises tuleb alles hoida autentne substants. See kohustus on tavapärasest majapidamisest palju koormavam, pealegi ei saa mokka mööda lammutada ega ümber ehitada. Samal ajal ei pea omanik selliste lisakohustuste täitmiseks ootama vanaema pärandust. Sõnaselgelt võib ehitist kasutada lähtuvalt nüüdisaja vajadustest, peaasi et ehitis säilib. Äri huvides mälestise kasutamises pole seaduse kohaselt midagi taunimisväärset ja Faro konventsioon kutsub majanduslikku kasu lausa taotlema, kuna fookuses on hoopis autentse materjali säilimine.
Kultuuripärandi arendus saab edeneda muinsuskaitse üldpõhimõtete alusel: need juhendavad omaniku ja avaliku huvi vahel tasakaalupunkti otsimist ning kaalumist. Näiteks on üldjuhul lubatud ehitisse uut lisada, see peaks toetama ja aitama varem loodud väärtusi esile tuua. Muudatused peavad tegelema ligipääsetavusega, arvestama inimeste erivajadustega. Omanik peab vähendama mälestise hävimise ohtu – selle alla käib ka näiteks laekuva rendi suunamine mälestise korrashoidu. Potentsiaalse terviklikkuse taastamine on soositud. Üks põhimõte on ka see, et riik ja omavalitsused peavad toetama pärandi kasutusel hoidmist.
Protsessi õiguspärasus ja ennustatavus. Seadustes olev protsessi kirjeldus selgitab ehitussooviga omanikule, mis järjekorras mis juhtub. Peale selle ei lase protsesside kirjeldused ametnikel hakata kaikaid kodaratesse loopima, venitama või suvaliselt otsustama. Muinsuskaitse eritingimused on see lõik teekonnal ehitusprojektini, mille eest amet vastutab. Eritingimustes kirjeldatakse mälestise säilimist tagavaid nõudeid ehitusprojekti jaoks. Projekti tegijail on õigus saada kõigepealt ametilt nõustamist. Nõustamisel augusti lõpus sai kirja eskiisprojektiks vajalike täienduste loetelu. Nimelt tuleb eritingimusi ametilt taotleda ja taotluses peab kõik vajalik olema esil, et eksperdid saaksid kavandatava ulatusest aru ning seda silmas pidades mälestise säilimist tagavad juhised kirja panna. Amet saab keelduda eritingimuste andmisest üksnes seaduses loetletud kolmel juhul, ent neid praeguseni teada pole. Põhjendatud vajadusel on ametil õigus eritingimuste tegemiseks nõutada uuringuid. Kui muidu tuleb ametil eritingimused valmis saada 30 päevaga, siis uuringu määramisel see tähtaeg peatub kuni uuringuaruande esitamiseni. Riik hüvitab osaliselt määratud uuringu tegemise kulu. Uuringutulemustele toetudes saab amet eritingimusi arutada koos ekspertkogudega. Selle artikli kirjutamise ajaks (23. septembril) ei olnud ametisse eritingimuste taotlust veel tulnud.
Teadvustamise põhimõte on pärandihoiu alus ja hing. Praegu saab öelda, et ainuüksi plaan uut lisada on juba väga palju aidanud varem loodut esile tuua. Olgu kiidetud kõik arvamusavaldajad ning jätkugu eri seisukohti ja ülevaateid veel pikalt! Mälestised väärivadki tähelepanu, kaasarääkimist, vaidlemistki. Mullu taotles ülikool ametilt toetust kiriku XIV sajandist pärinevate kapiteelide konserveerimiseks, ent need ei kogunud piisavalt punkte ning raha jäi saamata. Vahest läheks sellel taotlusel juba tänavu paremini!
Kõik aspektid tuleb läbi mõelda
MARIANN RAISMA, Tartu ülikooli muuseumi direktor (praegu lapsehoolduspuhkusel)
Diskussioon Tartu toomkiriku restorani üle on algatanud väga tänuväärse arutelu laiemalt kultuuripärandi ning konkreetsemalt Tartu toomkiriku kasutamisvõimaluste üle. Arutelud jagunevad suures plaanis kaheks: ühtedes arutletakse väärtuste üle – avalik versus eraruum, mis eesmärk ja roll peaks paigal olema – ning teistes tegeletakse praktiliste küsimustega. Viimaste hulka kuulub ka varemete säilimine ja konserveerimisproblemaatika. Oluline on markeerida, et raha puudusel jäid toomkiriku konserveerimistööd umbes 15 aastat tagasi pooleli. Tegemist on Tartu vanima hoonega, mistõttu tuleb seda pidevalt hooldada. On ülioluline, et hoone olukord jääks võimalikult stabiilseks, sest paratamatu lagunemine on selles eas loomulik. Seepärast on tähtis restorani planeerimisel põhjalikult läbi mõelda kõik aspektid, olgu siis köögi ventilatsioon, mis hakkab märkimisväärselt mõjutama hoone kliimat, või sademevee äravoolu lahendused.
Väärtuspõhistes mõttevahetustes on kirglikkust ja arutelu palju enam, sest siin on küsimus toomkiriku ülesandes ja rollis praegu. Minu meelest on väga huvitav, et ühe kandva argumendina tuuakse välja varemete mahajäetus või tühjus. Mahajäetud või tühjadesse varemetesse peaks tooma elu. Samuti et varemed on katki ja kui on katki, siis parandame ära, teeme korda. Mulle – ja see näitab lihtsalt seda, kui kapseldunud maailmas ma elan – on see olnud üks kõige üllatavamaid arusaamu: varemed arhitektuuritüübina on kontseptsioon, mis eeldabki katki ja tühi olemist. Tänapäeval aga tahetakse, et kõik oleks pidevalt täidetud, mis on ka täiesti mõistatav. See on tegematajätmine muuseumitöös. Me oleme küll palju kõnelenud kirikust – olgu selleks välinäitus või äsja avatud toomkiriku saladuste kamber –, ent mis on varemete tähendus, on jäänud piisavalt selgitamata.
Ning väga tähtis on arutleda, milliseid tegevusi peaks Toomemäel olema, kas siin on piisavat elu (ja mitte ainult inimtekkelist elu) või peaks seda olema enam. Võib tõdeda, et enamikes aruteludes pooldatakse põhimõtet, et Toomel võiks toidukohti olla enam ning pakutakse välja ka ideid, kus need võiksid peale Tartu toomkiriku varemeteosa paikneda: alates kunagisest astronoomimajast ja aiast tähetorni kõrval kuni kunagise kuurini toomkiriku põhjaküljel.
Eraldi suur teema on ajaloolise hoone funktsionaalsuse parandamine. Hindan väga, kui vajalikud lisandused ja muudatused on diskreetsed, ent lahendatud nüüdisaegses vormikeeles. Hea näide on siin Haapsalu piiskopilinnus, kus väärikale ajaloolisele hoonele sekundeerib delikaatne ja minimalistlik, ent moodne lahendus. Tartu toomkirikule mõeldes arvan, et siingi tuleb teha muudatusi lähtuvalt hoone eesmärgist. Üks jõulisemaid oleks näiteks kiriku põhjatorni šahti klaaslifti tegemine – praegu utoopiline idee, ent hästiteostatud lahendus ei rikuks tervikut ning aitaks märgatavalt kasutajamugavust tõsta.
Võib tuua ka praktilisema näite: toomkiriku tornide lahendused on peagi juba 20 aastat vanad ega vasta kõikidele nõuetele. Lähiaastatel tuleks tornitrepid uuendada ning sellisel juhul tuleks need lahendada selliselt, mis oleksid ka ilusad ja praktilised. Toomkiriku varemeteosa põrand vajab head nüüdisaegset lahendust, mille juurde kuuluksid ka sondaažid kunagise kiriku põrandani, kus eksponeerida piilarite baase. Samuti võiks markeerida toomkiriku kunagise välisperimeetri koos kunagiste kabelite asukohaga. Kui restoran otsustakse teha, siis võiks need koos toidukoha projektiga terviklikult lahendada.
Konkreetse restorani projekti kohta ei saa praegu midagi konkreetset öelda: Tartu ülikool ootab täpsemat kavandit, samuti muinsuskaitse ja keskkonnaameti vastust, et selle põhjal kujundada edasine arvamus.
Ähmaselt selgitatud Eesti koloniaalajalugu Veneetsias
GUSTAV KALM
Eesti näitus „Orhideliirium. Isu külluse järele“ Veneetsia biennaali Giardini Rietveldi paviljonis kuni 27. XI. Kunstnikud Kristina Norman ja Bita Razavi, kuraator Corina L. Apostol ja komissar Maria Arusoo.
Tänavuse Veneetsia biennaali Eesti paviljon on mitut pidi tähelepanuväärne. Esiteks on Eestil seekord kasutada Hollandi paviljon otse näituse ühe põhiala Giardini (della Biennale) keskel. Kui varem on Eesti väljapanek olnud mööda linna laiali, siis nüüd on see spetsiaalselt kunsti- ja arhitektuuribiennaalidele pühendatud pargis peamiselt modernistlike, natuke totakalt nunnude riiklust kummardavate paviljonidega. Eesti paviljoni külastab tänavu tõenäoliselt märksa rohkem inimesi kui varasematel aastatel, kuna enamik biennaalikülastajaid ei vaevu otsima mööda linna riiklikke paviljone ja kõrvalnäitusi, vaid piirdub kuraatorinäitusega Arsenales ja/või paviljonidega Giardinis.
Teiseks, ja mis veelgi olulisem, Kristina Normani ja Bita Razavi teostega Corina L. Apostoli kureeritud näitus on leidnud suurepärase lähtepositsiooni Eesti ajaloo praegu kõige kuumema ja vastuolulisema teema lahkamiseks. Terve rida kunstinäitusi, avalikke arutelusid, teadus- ja ajakirjandusartikleid ning isegi riigikogu on viimasel paaril aastal üritanud lahata, milline roll on Eesti ajaloos olnud kolonialismil ning kuidas seda reaalset või kujuteldavat taaka tänapäeval mõtestada.
Saalide paradoksaalne elulugu. Näituse keskmes on orhideed ning neid maalinud eesti kunstniku Emilie Rosalie Saali (1871–1954) ja tema mehe Andres Saali (1861–1931) elulugu. Emilie Saal õppis kunsti Peterburis, maalis Indoneesias troopilisi taimi, eriti orhideesid ja eksponeeris oma maale 1920ndatel Los Angeleses. Indoneesiasse sattus Emilie Saal tänu abikaasa Andres Saalile: ta oli möödunud sajandivahetuse omamoodi multitalent. XIX sajandi viimastel kümnenditel oli ta Eestis õpetaja ja kirjamees, kelle sulest ilmusid mitmed populaarteaduslikud või ajaloolistel allikatel rajanevad fantastilised jutustused Eesti muinasajast. Populaarsed nimed nagu Leili, Vaike ja Vambola olid kas lausa Saali välja mõeldud või vähemalt jõudsid tema raamatute kaudu massidesse. Venestussurve ja tsensuuri kasvust 1890ndatel või siis lihtsalt saama- ja seiklushimust kannustatuna otsustas Saal suunduda Saksamaale õppima toona uudset fototrüki tehnikat tsinkograafiat. Pärast uue moodsa tehnika juurutamist Tartus Oleviku trükikojas võttis ta vastu tööpakkumise Hollandi Ida-Indias ehk praeguses Indoneesias. Ajavahemiku 1898. aastast kuni pensionini 1920. aastal veetsid Saalid väikeste pausidega Indoneesias, kus Andres töötas esialgu ühes eratrükikojas ning hiljem Hollandi koloniaalarmee topograafiaameti fotoosakonna juhatajana. Jaava saarel leidis varem Peterburis kunsti õppinud Emilie Saal ka endale rakendust troopiliste taimede, ennekõike orhideede koguja ja maalijana. Näituse autorid on Emilie Saali persooni ja loomingu väljakaevamisel teinud tublit tööd. Tingituna patriarhaalsetest võimustruktuuridest, aga ka tema enda kosmopoliitsest elust, mis viis ta otse Peterburist Jaavale ning Jaavalt Hollywoodi, ei ole Emilie Saal seni Eesti kunstiajaloos figureerinud.
Kristina Normani loomaaia puuris inimese-looma subjekti-objekti suhtega mängiv video jääb meelde väga hea näitlejatööga.
Paremat isikut või isiklikku lugu Eesti koloniaalajaloo mõtestamiseks on raske leida. Saalide paradoksaalne elulugu võimaldab avada kolonialismi ja Eesti ajaloo ühisosa märksa huvitavamalt kui seni Eesti humanitaarteadustes ja avalikus diskursuses domineerinud Saksa ja Nõukogude koloniaalvõimu ning nende postkoloniaalsete varjude lahkamine. Seni kõige mahukamas uurimuses „Sotskolonialism Eesti NSV-s: võim, kultuur, argielu“ („Soviet Postcolonial Studies: A View from the Western Borderlands“) postkoloniaalse võimumaatriksi kohta Eestis väidab Epp Annus, et postkoloniaaluuringud ei peaks lähtuma üleilmsest kontekstist nagu eelmodernsete riikide ekspluateerimine kapitalistlike tuumikriikide poolt, vaid lähtuda tuleb metodoloogilisest natsionalismist ning uurida, kuidas koloniaalne võimumaatriks toimib konkreetses ühiskonnas.1 Eesti paviljoni tõeline tugevus on osutada sellise positsiooni analüütilisele viletsusele. Koloniaalne võimumaatriks ei avane iialgi ainult ühe ühiskonna sees, vaid on seotud rahvusvaheliste tootmis- ja võimusuhetega, mis on harva ühemõtteliselt ühesuunalised. Kasvatusteadlane Enn Koemets on selles mõttes Andres Saali topeltvastuolulise positsiooni kenasti kokku võtnud: „Saal kirjutas oma jutud sihiga kihutada Eesti rahvast võitlema oma vabaduse ja iseseisvuse eest, aga siirdus ise sellest võitlusest eemale ning kasvatas oma lapsedki „emakeeletuks“. Saal protesteeris oma romaanides kolonialismi ülekohtu ja julmuse vastu, aga oli ise mitte ainult Hollandi koloniaalvõimude palgal, vaid otseselt edendas Hollandi koloniaalvõimu haaret Jaaval.“2
Emilie ja Andres Saali loo ja muutuva klassipositsiooni uurimine on huvitav ka sellepärast, et see võimaldab vaadata kaugemale esituste ja teadmiste maailmast, mis ennekõike Michel Foucault’ ja Edward Saidi tööde järellainetuses valdavad postkoloniaaluuringutes praeguseni. Ka kaks suuremat kõmu tekitanud Kumu näitust („Vallutaja pilk“ ja „Erinevuste esteetika“) keskendusid just nimelt koloniaalvõimu säärastele epistemoloogilistele ning visuaalkultuurilistele aspektidele. Öelgu Foucault mida tahes, aga võim ei sõltu alati vaid teadmistest. Toores jõud ja raha suudavad jätkuvalt ajaloo kulgu muuta. Olgugi et näituse autorid on üksjagu keskendunud Emilie Saali maalide troopilist loodust objektistavale ja omistavale koloniaalbotaanilisele pilgule, on selle loos vähemalt sama huvitav Saalide kui eestlaste muutuv rahvusvaheline klassipositsioon.
Palju tähenduskihte, vähe selgitust. Ehkki näituse aluseks on võetud väga huvitav probleemistik, tundub, et kahjuks ei ole seda suudetud publikule piisavalt avada. Näitusele on lisatud nõnda palju uusi tähenduskihte, et esialgne Saalide lugu upub kohati võimumängude ja sümbolite virvarri. Näiteks Bita Razavi ruumiline sekkumine, kus pealtvaatajad ei sisene paviljoni mitte peauksest, vaid töötajad juhatavad nad paviljoni kõrvalusteni, millest üks viib platvormile, mis omakorda paikneb muust näituseruumist poole korruse võrra kõrgemal, ning teine avaneb näituse põhialale. See peaks osutama lähtepositsioonide tekitatud ebavõrdsusele ja selle paratamatusele. Ehkki idee on mõistetav ja ka ruumiline lahendus iseenesest kaval, siis sel näitusel tekitab see kõik kokku rohkem segadust kui selgust. Kogu tähelepanu koondub näitusesaalis eksponeeritud kirjule visuaalsele materjalile ning enamik külastajaid sattus nördinult segadusse mõistmata, miks nad olid aetud platvormile, kust saab näitusesaali ainult trikiga, või miks nad pidid sisenema ebamugavast kõrvaluksest, kui peauksest oleks saanud kenasti otse näitusesaali.
Bita Razavi kratiskulptuur on igati vahva. Kahjuks lisab kratt niigi kirjule materjalile veel ühe raskesti hoomatava kultuuriloolise kihistuse.
Kõige rohkem on aga kahju sellest, et seintel ja vaatekastides näitust tutvustavad tekstid on segased ega aita publikut tema avastusretkel piisavalt. Kunstinäitust saatvad tekstid ei pea olema vältimatult didaktilised, kuid ähmaste, kohati suisa mittemidagiütlevate tekstidega on tõsiselt vähendatud näituse potentsiaali osaleda ühes kõige kuumemas debatis meie regiooni ajaloo mõtestamise üle.
Näitust tutvustavast kaheksalauselisest seinatekstist on informatiivne vaid esimene. Kõik järgnevad laused olid sedavõrd allegoorilised, et näitusekülastajad, kes pole kunagi kuulnud Eesti ega Läti ajaloost, lihtsalt ei mõista, millest jutt käib. Lõik „Muutunud maastiku kummitavad mahamatmised ja sensuaalsed katkestused (sic!) kaevavad välja varjatud otsustused. Teiste jäljed jäävad mulda, jättes meile pärandi, millega tuleb arvestada.“ („Ghostly unburyings and sensuous interruptions of an altered landscape, (sic!) unearth concealed decisions. Traces of others remain in the soil, leaving us a legacy that must be reckoned with.“) on lihtsalt ruumi ja vaatajate tähelepanu raiskamine. Järgnev lõik annab koloniaalajaloo debatile Eestis käreda, ent pädeva diagnoosi: „Ohvriroll võib olla võrgutav. Kuid privileeg keelduda tunnistamast teiste empaatilise ja väärika kohtlemise puudumist on seda märksa vähem.“ („Victimhood may be seductive. But the privilege of refusing to acknowledge the lack of empathetic and dignified treatment of others is less so.“). Selle lõigu probleem on aga enigmaatilisus: tõenäoliselt üle 90 protsendi näituse külastajatele jääb see arusaamatuks. Ida-Euroopa ohvrinarratiiv on mitmel pool postsotsialistlikus maailmas palju arutatud teema, kuid Saksa raamatupidajatele ja Itaalia arstidele, kes moodustavad suure osa selle näituse publikust, ei ütle see tekst tõenäoliselt midagi. Isegi kui see näitus oleks Eestis, mitte Veneetsia biennaalil, oleks ausam, kui näitusesaali saatetekst ütleks sama asja otsesõnu ning võimalikult paljudele mõistetavalt. Näituse tutvustusteksti kaks viimast lõiku jäävad arusaamatuks ka siinkirjutajale.
Head teosed, halvad tekstid. Samamoodi nadi on lugu näitusesaalis paiknevate vaatekastide tekstidega. Wardi kastid on iseenesest väga hea valik ning annavad kenasti edasi koloniaalajastu botaanika ja taimekaubanduse esteetikat. Kahjuks on aga eksponeeritud piltide saatetekstid kirjutatud nõnda, et nende mõistmiseks pidanuks vaatajal olema korralikud eelteadmised möödunud sajandivahetuse Eesti ajaloost ning laiemalt koloniaalsetest võimusuhetest. Ühel pildiallkirjal viidatakse Jakobsonile ilma eesnimeta, justkui oleks tegemist kõigile teada autoriga. Teisel pildiallkirjal räägitakse baltisaksa mõisnikest, justkui oleks kõigile näituse külastajatele ilmselge, kellega on tegu, ehkki suuremale osale sakslastestki tuleb üllatusena, et saksa keel oli aastasadu siinmail ametlik asjaajamise keel ning pärast Teist maailmasõda sündinud eestlasedki ei adu tavaliselt, kui palju praegune eesti kultuur on baltisaksa kultuurist mõjutatud või õigemini sellega sümbioosis kasvanud (kui neid kahte nõnda kunstlikult lahutadagi saab). Peale selle on pildid dateerimata ning nende providents ja autorlus varjatud. Sellest on kahju, sest pildimaterjal ise on huvitav ning selline täiendav tekstiaparatuur aidanuks publikul seda paremini mõista: kelle tehtud, kus ja millal ning millises tehnikas on esitatud pildimaterjal. See kõik aitaks kaasa mõelda küsimusele, „millisel eesmärgil“. Liigne seletamine võib ehk teinekord iseseisvat mõttevõimet halvata või mõjuda külastajat pisendavalt, aga praegusel juhul on tekstiaparatuur sedavõrd napp, et ei anna vaatajale kriitikameele teritamiseks isegi esmast tarvilikku tuge.
Tundub, et kuraatoritöö puudulikkust oli kohapeal ka tagantjärele mõistetud ning nõnda oli üks näitust tutvustav voldik teibiga paviljoni seinale kinnitatud. See pikem kenasti informatiivne tekst on voldikutel, mille näitusekülastajad saavad kaasa haarata, kuid mille järele enamus ei ulatu. Nõnda seinale kleebitud A4 voldik on aga loomulikult liiga väike ning sealne tekst omakorda liiga pikk, et seda seinalt nelja inimesega koos lugeda, seda eriti Veneetsia biennaali Giardini näitusel, kus enamik näitusekülastajaid väisab poole päevaga vähemalt tosinat paviljoni, millest igaühele jagub neil tähelepanu vaid näpuotsaga.
Sellest on kahju, sest nii Kristina Normani videod kui ka Bita Razavi skulptuurid on huvitavad. Loomaaia puuris inimese-looma subjekti-objekti suhtega mängiv video jääb meelde väga hea näitlejatööga, kuid ei ole ehk kontseptuaalselt nii huvitav kui ülejäänud kaks videot. Praegusaegset orhideekaubandust avavas videos, kus Holland ja Indoneesia seotakse jätkuvalt postkoloniaalsesse võimusuhtesse, on Emilie Roosi orhideepildid, nende päritolu ning Eesti-Hollandi-Indoneesia kaubandus- ja kultuurisuhted toodud ilusasti tänapäeva. Siinkirjutajale oli see näituse kõige mõjusam uudisteos. Selliseid annatsingilikke tarneahelaid pidi kulgevad avastusretked on üks efektsemaid viise, et näidata geograafiliselt üksteisest kaugel paiknevate inimeste ja paikade vastastikust sõltuvust.
Kratid ja koloniaalvõim. Normani kolmanda video kratiteematika ning Razavi kratiskulptuur olid mõlemad vahvad. Kas ei liida mitte kratte ja koloniaalvõimu soov liigse vaevata teiste turjal rikastuda? Kahjuks lisavad aga kratid niigi (liiga?) kirjule materjalile veel ühe kui just mitte arusaamatu, siis vähemasti raskesti hoomatava kultuuriloolise kihistuse, mille seos näituse peateemaga jääb võrdlemisi napiks. Pealekauba võib küsida, mil määral kuulusid kratid XIX sajandi lõpu talurahvaeliidi argipäeva. Nii näituse tutvustustes kui ka intervjuudes osutavad autorid tihti Emilie Saalist rääkides pärisorjuse taagale. Ometi oli selleks ajaks, kui Emilie Maksi 1871. aastal Tartus oskustööliste perre sündis, pärisorjus juba kaks inimpõlve tagasi kaotatud. Tartus ning Peterburis oskustööliste-kodanlaste peres kasvades polnud Emiliele ehk isegi teenijad ja sulased nii võõrad, kui selle näituse autorid üritavad seda näidata. Ma ei ole küll tema elulooga lähemalt tuttav, aga põgus pilk paarile Andres Saali biograafiale lubab aimata, et Emilie ei pärinenud sugugi saunikute perest.
Kristina Normani videosid katkestavad kohati kuraator Sadiah Boonstra ja Indoneesia tantsija Eko Supriyanto üheskoos loodud tantsuvideod „Anngrek“ („Orhidee“). Need videod osundavad laiemalt koloniaalpohmellile ja tõusvale Hiina imperialismile Indoneesias, kuid suhestuvad vaid kaude Saalide materjaliga. Ometi on need huvitavad ja värskendavad. Tundub, et COVID-19 tõttu jäi koostöö Indoneesia kunstnike ning uurijatega napimaks, kui vahest kuraator(id) ja põhikunstnikud oleksid lootnud. Ometi on samamoodi kummaline, et Sadiah Boonstra ja Eko Supriyanto nimed ei figureeri sugugi kõigil näitust tutvustavatel materjalidel ning ka senises näituse pressikajastuses pole nad suurt tähelepanu leidnud. Ehkki ilmselgelt on nende panus väiksem, näeksid kurjad keeled ehk siingi omamoodi koloniaalpohmellist mõjutatud aupaiste jaotust.
Ma saan aru, et see näitus tuuakse ka Eestisse. Jääb loota, et selleks puhuks luuakse sinna juurde ka adekvaatne tekstiaparatuur, mis annab näituse külastajatele piisavalt taustainformatsiooni, et näidatava materjali keskel orienteeruda ning selle kohta vaikselt oma arvamus kujundada. Näituse teema on äärmiselt oluline: kunstiteosed lahkavad seda materjali põnevalt ning loovad uusi ootamatuid seoseid. Kahju, et näitust saatvad tekstid pigem ähmastavad kui valgustavad näituse materjali.
1 Epp Annus, Soviet Postcolonial Studies: A View from the Western Borderlands. London Routledge 2017, lk 87-88.
2 Enn Koemets, Saja-aastane Andres Saal. – Looming nr 5 1961, lk 784–789.
Kas muuseumid peaksid tegutsema kiiresti või aeglaselt?
MARIANN RAISMA
Kiirmuuseumi ja aeganõudva muuseumi mudel vaheldub pidevalt. Kui viimasel paaril aastakümnel valitses esimene, siis praegu on taasnäha liikumist teises suunas. Seda peegeldavad ka selleaastase Euroopa muuseumide aastaauhinna (European Museum of the Year Award ehk EMYA) huvitavamad arendused.
Kogu meie elu pendeldab kiire ja aeglase elustiili vahel. Kiire elurütm, mille tulemusena tarbime kiirmoodi ja kiirtoitu, sõidame kiiresti siia-sinna, oleme pidevalt aktiivsed ja aktuaalsed, on asendumas aeglasema eluga. Olgu selleks näiteks kiirustamata, hoole ja naudinguga valmistatud toit ehk aeglast toidukultuuri propageeriv liikumine (see on Eestiski populaarne), rääkimata aeglasest moest ning jätkusuutlikkusest üldisemalt. Järjest enam on kuulda sellise elulaadi põhiväärtustest: puhkusest, laisklemisest, süvitsi mineku tähtsusest, säästlikkusest ning otsesuhtluse olulisusest.
Sama mudelit võib kasutada ka muuseumide analüüsimisel. Muuseumidel on erinevad lähenemised ning meetodid oma sihtide saavutamiseks. Kumbki variant pole iseenesest halb, nii ühte kui ka teist lähenemist saab rakendada väga ägedalt, kui see vastab muuseumi eesmärgile. Sageli ongi need lähenemised muuseumis korraga kasutusel. Siinkohal keskendun kahele aspektile: esiteks muuseumi positsioonile linnaruumis ning teiseks teemade ja museoloogiliste lahenduste valikule.
Nõukogude ajal oli valdav aeglase muuseumi kontseptsioon. Muuseum oli koht, kus nalja ei tehtud ning mida ei tohtinud lihtsalt aja täiteks läbi jalutada. Sinna ei tuldud mingit ootamatult vabanenud ajaauku täitma, vaid muuseumikülastus oli tõsine toiming, mis nõudis täit pühendumust, suurt vaimupingutust ja palju aega. Kõige suurepärasem seda laadi väljapanek on praeguseni kõigile avatud 1980. aastate keskpaigast pärinev püsinäitus Saaremaa muuseumis, mille läbitöötamine võib võtta päevi.
Aeglaselt kulgevas muuseumis on kohti istumiseks, logelemiseks, mediteerimiseks, mõtiskluseks. Fragment arhitektuurimuuseumi näituselt „Heli. Müra. Ruum“.
Viimastel aastakümnetel on museoloogias toimunud põhimõttelised muudatused, mis nõuavad muuseumilt võistluslikkust, erinevaid lahendusi ning kiiret reageerimist. Muuseum on osa karmist kultuurimajanduse skeenest, mis eeldab hoopis teistsugust lähenemist. See tähendab sarnasust teiste meelelahutuskeskustega: lähtumist külastajate soovidest ja huvidest, aktuaalseid või skandaalseid teemasid, interaktiivsust, mängulisust, visuaalset julgust, sõnumite selgust ja paljut muud konkureerimist võimaldavat.
Jalus või jalust ära
Kõige lihtsamini saab kiiret ja aeglast muuseumi jaotada asukoha järgi, s.o kas muuseum on nii-öelda jalus või jalust ära. Jalus muuseum paikneb kesklinnas, on tee peal ees. Enamasti foorumi või kultuurikeskuse tüüpi muuseumil on mitmeid funktsioone ning sealt saab kiirelt läbi jalutada: käia korra ühel-kahel näitusel, kohvikus, raamatukogus, tualetis või muuseumipoes ning jätkata oma teekonda. Selle suuna head näited on Kiasma Helsingis või Pompidou keskus Pariisis. Muuseum on sel juhul killuke argipäevast, mitte midagi erilist või pidulikku.
Eesti uued suurmuuseumid, mida planeeriti 1990. ja 2000. aastate alguses, on ehitatud kesklinnast välja. Selliste muuseumide külastus nõuab aega: nii sinna minekut kui seal olemist tuleb planeerida, sest maja on enamasti suur, näitusi palju. Kui juba on tuldud, siis jäädakse sinna nii kauaks kui võimalik. Seal saab maha raputada igapäevasahmimised ning tuleb võtta aega süvenemiseks, sest nii mõnigi muuseum ei anna ennast kergesti kätte. Eemalolek linnakeskusest võimaldab lihtsamini püstitada muuseumile suurejoonelise arhitektuurse monumendi, samuti mängib loominguline keskkond ümber muuseumi väga olulist rolli. Jalust ära olemine tähendab eraldatust argiruumist: muuseum on midagi eraldiseisvat, erilist.
Kiired ja vihased
1990. aastatel toimusid Euroopas olulised muutused, mis toetasid kiirelt reageeriva muuseumi kuvandit. Elamusmajanduse (experience economy) jõudmine muuseumisse tähendas hoopis teistsugust lähenemist nii muuseumiteeninduses kui ka eksponeerimislahendustes.
Sellega kaasnes elamuskujunduse võidukäik, mis õitseb siiani. Nende muudatusetega oli seotud ka uut tüüpi lähenemine eksponeeritavale materjalile. Briti muuseumiguru Kenneth Hudson on 1990. aastate alguses välja toonud põhjused, miks muuseumid on steriilsed ja n-ö surnud. Neid on kaks: esiteks on muuseum intellektuaalne paik, kus esikohal on pea, mitte süda, ja teiseks töötab muuseumis liiga palju teadlasi ja liiga vähe poeete. Sellise steriilsuse ja intellektuaalsusega võitlemiseks võeti kasutusele emotsionaalsus: ajalooteaduses toimunud pööre emotsionaalsuse suunas mõjutas ka muuseume, mille tulemusena muutusid mäluasutused oluliselt elamuslikumaks ja isikukesksemaks. Viimastega kaasnes sageli ka pildimahu suurenemine teksti ees või lausa asemel. Immersiivseid, totaalseid või eri ajakihte siduvaid elamusruume pakuvad muuseumid praegugi, mõelda tuleks kas või virtuaal- või liitreaalsuslahenduste võidukäigule. Hea sellekohane näide on muusikamuuseum Fame Helsingis, heli ja liikuva pildi elamuskeskus.
Dramaatiline elamuskujundus vastandus senisele didaktilisele ja sageli asjalik-kuivale kujunduskeelele ning tõstis esile tunded ja emotsioonid, inimeste lood. Muutus rõhuasetus, teemad oli haaratavamad, seoseid tekitavamad ning seetõttu ka palju mõistetavamad. See tõstis märgatavalt muuseumide külastatavust. Täna tahetakse ja suudetakse jätkuvalt reageerida kiiresti ja löövalt päevakajalistele teemadele. Muuseumid on endiselt – kujundlikult öeldes – kiired ja vihased.
Üks parimaid seda tüüpi muuseumi eestkõnelejaid on 2020. aastal Euroopa muuseumide aastaauhinna võitnud Šveitsis asuv Stapferhaus, mille kontseptsioon põhinebki aktuaalsete, sotsiaalselt või poliitiliselt ajakohaste teemade kiirel visualiseerimisel ja pideval muutumisel. Näituse ettevalmistamisele kulub umbes poolteist aastat ning sama kaua on see ka vaadata. Ühiskonnas oluline teema valitakse nii muuseumi kui ka sihtrühmade eelistuse alusel. Näiteks hooajal 2018/2019 toimus näitus „Vale. Näitus tõest“ – üliaktuaalne nn tõejärgsel ajastul. Näituse vormile pööratakse seejuures väga suurt tähelepanu: kujundus on efektne, kiirelt hoomatav ja selge. Seesuguste muuseumide päevakajalisus, kaasamisviisid, disainmõtlemine ning diskussioonijulgus inspireerivad ka aeglasemalt toimetavaid muuseume.
Tark ei torma
Viimastel aastatel on muuseumides esile kerkinud uued trendid, mis peegeldavad ilmekalt ühiskonnas toimuvaid muutusi. Pandeemia muutis ka muuseumide rütmi: näitused jäeti pikemaks ajaks lahti, nende valmimine lükati edasi. See tähendab, et tehti põhjalikum eeltöö, varasemaga võrreldes tegeleti palju enam sisuga, kogude arendamise ja teadusküsimustega. Praegu näemegi taas esile tõusmas enam aega nõudva muuseumiga seotut: keerulised teemad ja lähenemine, põhjalikkus, säästlikkus, keskkondlik jätkusuutlikkus ja personaalne lähenemine. Külastajate soov näitusel süveneda ei tulene mitte didaktiliste teksti- ja pildimassiivide või kõrgtehnoloogilise immersiivse raputavast elamusest, vaid põhjused peituvad soovis keskenduda teemale, mis on eluline või puudutab vaimselt.
Näiteks näeme viimastel aastatel liikumist kergematelt teemadelt keerulisemate küsimuste juurde. Uus olevik nõuab uut minevikku: viimased aastad on muuseume palju muutnud, hea näitena võib tuua muuseumide dekoloniseerimise teema mastaabi ja ulatuse.
Praegu ei tegeleta siiski ainult keeruliste ajalooteemadega, nagu näiteks Teise maailmasõja vastuoluliste tõlgendustega Taani Aarhusi okupatsioonimuuseumis, vaid just viimastel aastatel esile tõusnud oluliste eksistentsiaalsete teemadega. Neid käsitletakse suure põhjalikkusega ning need nõuavad vaimset pingutust ka külastajalt. Olgu selleks näiteks kliima (Stockholmis Põhjamaade muuseumi suurnäitus „Arktika – kui jää sulab“) või inimene ning tema vaimne ja füüsiline tervis (meelte muuseum ehk Museum van de Geest Haarlemis, Wellcome’i kogu Londoni teadusmuuseumis). Viimastel aastatel on esile tõusnud ülikooli- ja teadusmuuseumid, kus keskendutakse teaduse konstrueerimisele, teaduslikule kirjaoskusele, dogmavabale mõtlemisele ja teistele teadusega seotud mõistetele, mida on uut moodi mõtestatud. Siin võiks ägeda näitena tuua Genti ülikoolimuuseumi, kus üks keskseid mõisteid on kahtlus kui teadusloome põhieeldus.
Muuseumi aeglust on hakatud nautima peale väljakutsuvate teemade ka näiteks nutikate lahenduste ja eriliste ruumide pärast. Kõik muuseumis on nii huvitav, et külastus võtabki palju aega. Samuti võtab kiiruse maha muuseumi mitmehäälsus, kuna esindatud ongi erinevad arvamused ja lähenemised või on kasutajatel võimalus panustada muuseumi sisu loomisse. Seesuguses muuseumis on kohti istumiseks, logelemiseks, mediteerimiseks, mõtiskluseks. Ega asjata öelnud Kenneth Hudson, et hea muuseumi esimene reegel on lihtne: mida rohkem toole, seda parem muuseum. Vananeva rahvastiku keskmise eluea tõusu arvestades võib öelda, et tulevikumuuseumi näo kujundab paljuski iste- või lamamiskohtade hulk.
Muuseum kui kogukonnakeskus on samuti pigem koht, kus olla, mitte koht, kust läbi joosta. Selle suuna näiteks võib tuua Euroopa Nõukogu preemia saanud Corki linna Nano Nagle’i keskuse Iirimaal. Tõesti, kui paljudel muuseumidel on oma meeste koobas? Või ka kaasamisprojektid, mille ülimaks näiteks võib pidada Iirimaa kirjandusmuuseumi aeda, kuhu istutati spetsiaalsed puud ja põõsad, et sinna tuleksid laulma just need linnuliigid, kes looksid seosed Iiri kirjandusklassikaga.
Eesti muuseumides on suurepäraseid säästlikkust proklameerivaid näitusi, kus ägedad lahendused põhinevad taaskasutusel, olgu näiteks Pärnu muuseumis eksponeeritud näitus „For Sale / Not For Sale“ või ajaloomuuseumi Suurgildi hoone näitus ansambel Hortus Musicusest.
Aeganõudva muuseumi põhiolemust kannab inimene ja õnneks leiab ikka ja jälle selliseid muuseume, kus külastus on individuaalne jalutuskäik-dialoog külastaja ja giidi vahel. Sellisel elamusel on hoopis teine rütm ja sisu. Olgu siin näiteks toodud Šveitsi pimedate muuseum, kuid Eestiski on trüki- ja paberikunstikeskus Typa Tartus, kus interaktiivne ringkäik saab teoks ainult külastusjuhi abil.
Samas tuleb nentida, et ammu pole muuseumidel olnud vaja reageerida nii kiiresti kui praegu. Kuigi väärt sisu eeldus on põhjalik ja interdistsiplinaarne teadustöö ning tark ei torma ja kuraator mõtleb üheksa korda, enne kui tegutseb, on maailmas, mis on täis kriise, sõdu ja pidevaid muutusi, vaja korrastada oma plaane ja prioriteete ning kiirelt kohaneda. Ehk siis: muuseum peab leidma tasakaalu kiire ja aega nõudva muuseumikontseptsiooni vahel, vastavalt sellele, millised on muuseumi eesmärgid. Ühtlasi peab muuseum julgema varmalt oma plaane muuta – see on muuseumi edu võti.
Kui 2018. aastal hakati Kalamaja muuseumi looma, kaasati esimesest hetkest ka endisi ja praegusi Kalamaja elanikke, põhjatallinlasi ja muid huvilisi. Hiliskeskaega ulatuv kirev ajalugu, aktiivne elanikkond, muuseumimaja Kalamajas Kotzebue tänaval – need on komponendid, mis julgustasid ette võtma seiklust nimega kogukonnamuuseum. Kalamaja ja selle elanike kaasamise võtmeks sai julgus küsida. Küsimist on toetanud etnograafilised meetodid nagu süvaintervjuu, fookusgrupi intervjuu, ka loovuurimine. Iga päev tõi uurimisväljal peadpööritavaid kohtumisi ning võimalusi avastada Kalamaja kõikvõimalikud tahud.
Kõige olulisemale küsimusele – kas Kalamaja muuseumi on vaja? – said kohalikud ja huvilised vastata 2018. aasta esimeses pooles, kui viidi läbi küsitlus nii paberkandjal Kalamaja päevadel kui ka veebis. Avatud küsimustega küsitluse eesmärk oli välja selgitada, mida arvavad elanikud uue muuseumi loomise mõttest, kas selle vastu tuntakse huvi ja millist muuseumi nad sooviksid ses piirkonnas näha. Küsitlusest ilmnes, et soovitakse hubast kohta, kus tutvuda Kalamaja mineviku ja olevikuga, peresõbralikku paika, kuhu tulla koos aega veetma. Küsitluse käigus jagatud ideedest kujunes püsinäituse ja muuseumi kontseptsiooni vundament.
Lumepall veereb
Kalamaja muuseumi loomise algusfaasis korraldati mõttetalgud, mis meenutasid fookusgrupi intervjuusid. Kuna mõttetalgutel osales nii noori, eakaid, äsja Kalamajja kolinuid kui ka juba 1930. ja 1940. aastatel piirkonnas elanud inimesi, sai kaardistada sihtgruppide kogemused ja ootused. Kaasavate ülesannete najal valmisid kokkuvõtted ja mõttekaardid, millele tugineb ka püsinäituse idee. Mõttetalgutel sõlmitud tutvused lõkkasid lumepalli veerema. Oma arvamusi jaganud huvilised rääkisid projektist perele, kolleegidele ja eakaaslastele, keda oli seetõttu kergem järgmistesse ettevõtmistesse kaasata.
Suuremahuline kaasav ettevõtmine oli muuseumi visuaalse identiteedi valik. Disainibüroo Refleks sai sisendi kohtumisõhtutelt ja laste kaastöödest ning valmistas ette ideekavandid. Avalikul hääletusel said huvilised valida nelja kavandi vahel. Hääletusest võttis osa 555 inimest ning ülekaalukalt osutus valituks visuaalne identiteet ja logo, millel on kujutatud muuseumi nimi läbi kaamera kalasilma perspektiivi.
Kogumisaktsioon Kotzebue 8 keldris oli edukas: muuseumisse leiti muu hulgas rotimuumia ja prill-laud.
Küsimuses peitub maailm
2019. aasta alguses alustati Kalamaja elanike intervjueerimisega ning fotode ja esemete kogumisega. Praeguseks on tehtud üle 60 intervjuu eesti ja vene keeles. Kuna samale küsimuskavale pidid vastama nii 1992. aastal kui ka 1932. aastal sündinud inimesed, oli kava üldisem, aga vastavalt vanusele lisati täiendavad küsimused. Südantsoojendav oli jälgida, kuidas muutus vanemate Kalamaja elanike suhtumine oma mälestustesse. Kui algul ütles nii mõnigi eakas, et „mis minu elust rääkida“, siis mitmendal kohtumisel ja ikka seletades, miks on nende teadmised ja elukogemus palju väärt, kasvas ka eneseteadlikkus ja -kindlus. Pärast intervjuud tutvustasime Ruumilabori koostatud püsinäituse kavandeid ja küsisime tagasisidet, et kaasata huvilised ka protsessi järgmistesse faasidesse.
Mõnikord võib ühes tabavalt seatud küsimuses peidus olla terve maailm. Üks selliseid oli „millised helid on Kalamajale iseloomulikud?“. Hellele (sünd 1947) ja paljudele teistele on Kalamaja helimaastikule omane läbikostumine: õhukeste seinte tõttu saab elanik paratamatult osa naabrite elust. Sellest motiivist kasvas välja näitus „Kalamaja kõrvad“. Huvi tekitamiseks mõeldi välja pööraseid kaasalöömise võimalusi. Pelgulinna kunstnik Flo Kasearu võttis kogumiskampaania käigus Kalamaja inimeste kõrvade kipsist jäljendid ning paigutas need hiljem muuseumis seinale. Omanäolise üleskutse saagiks kujunes 38 kõrva inimestelt vanuses 3–82. Tühjas muuseumihoones kõlasid ka mälestuslõigud Kalamaja inimestelt ja piirkonnale iseloomulikud linnaruumihelid. Näitusel sai muuseumi seintele joonistada ja kirjutada, mida huvitavat läbi seinte on kuuldud. Näitus elab edasi Vikipeedias ning kõrvad ja mälestuslõigud on osa püsinäitusest „Küla keset linna. Lugusid Kalamajast“.
Linnaruum kui näitusesaal
Kalamaja muuseumi loomisel püüdsime muuseumile usaldatud materjali võimalikult kiiresti inimestele tagasi anda ja laiemalt huvilistele jagada. Kuniks muuseum oli remondis, sai näitusesaaliks linnaruum. Välinäitustega koos korraldati tasuta linnaretki, et tutvustada huvilistele kogutud materjali ja levitada sõna Kalamaja muuseumi loomisest.
Kõige ulatuslikumalt kaasati Kalamaja elanikke 2021. aasta välinäituse „Kalamaja kadunud killud. Pildikesi perealbumitest“ loomisse. Kalamaja tänavatele paigaldati fotostendid, mille keskmes olid intervjuudest pärit mälestused ja kohalike elanike perealbumite fotod. Fotostendid asusid majade juures, kus fotod kunagi on üles võetud. Korteriühistutelt loa taotlemine fotostendide paigalduseks tõi jällegi palju uusi sõpru ja huvilisi, kellest on saanud muuseumi korduvkülastajad. Oldi uhked, et just nende maja on välja valitud, mõnes naabermaja elanikus tärkas aga huvi ka oma elamu ajaloo vastu. Välinäituse raames tehti ka kõnni-kaasa-intervjuusid. Kalamajast Mustamäele kolinud Mati (sünd 1938) ja Heda Ursula (sünd 1938) tulid vanasse kodukanti oma perelooga seonduvaid fotostende vaatama. Lapsepõlveradadel käimine ja temaatilistele küsimustele vastamine tuletas neile meelde hetki, mis toas laua taga istudes oleksid jäänudki kättesaamatuks.
Vimkaga üleskutsed
Pool Kalamaja muuseumi kollektiivist elas loomisprotsessi ajal Kalamajas, mistõttu oli muuseumi esindaja kogu aeg n-ö uurimisväljal olemas. Tehti lakkamatut osalusvaatlust nii kodutänaval kui ka ühismeedias. Lisaks juba loodud kontaktidele andis kohalolu suure eelise ka kogumiskampaaniate ajal, kui oli vaja kiiresti reageerida. Nii mõnigi kord helistati ja paluti kohe järele tulla esemele, mis muidu oleks leidnud tee prügikasti. Ootamatu sõnumiga üleskutsetest haarasid inimesed altilt kinni. Elevust tekitas Kalamaja prill-laudade kogumisaktsioon, millega otsiti muuseumi püsiekspositsiooni looga esemeid, et tuua esile muuseumimaja loos aeg, kui seal elanud seitse peret kasutasid ühistualetti. Kalamaja muuseumi loomisel koguti arvukalt konkreetse inimese ja aadressiga seotud looga esemeid nii linnamuuseumi põhi- kui ka kasutuskogusse. Inimestel paluti muuseumiga jagada ka oma fotosid. Kolleeg Erik Jürviste skaneeris vahemikus 2019–2021 üle 3100 Kalamajaga seotud lehe ja foto.
Argipäev ja kaasamine
Ehkki Kalamaja muuseum avati kümme kuud tagasi, jätkub kaasamine ja mitmekülgne kogumistöö. Iga soovija saab anda muuseumisse oma panuse, jagada mälestusi või annet. Millise väljundi on leidnud aga kohalikud Kalamaja muuseumis? Näiteks Niina Kungla tänavalt käib kaks korda nädalas muuseumis klaverit mängimas, Kalamaja lapsed aga tegutsevad rõõmuga muuseumimajas ja -hoovis. Eakad löövad kaasa näituste tegemisel ja jagavad vanavanemate tarkust. Võimalus olla spetsialisti rollis annab inimestele rohkelt enesekindlust. Muuseum tegeleb iga päev loodud suhete hoidmisega ja jätkab omal vimkalikul moel küsimuste esitamist, et pühendada oma tegemistesse ka uusi huvilisi. Täiesti avastamata on näiteks hiljuti piirkonda kolinute vaatenurk. Ehkki muuseumi näituste keskmes on praegu Kalamaja, plaanime uurida ka teisi Tallinna eeslinnu.
30. oktoobrini on Tallinna botaanikaaias vaadata VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“, kus on kümme kunstnikku või kollektiivi toodud kokku kümne kirjutajaga. Biennaal saab alguse maratoniga, kus esitletakse kümnel järjestikusel õhtul kümmet uut kunstiteost ja sadat kunstikriitilist teksti.
Üks VIII Artishoki biennaali kirjutajatest on Tamara Luuk, kunstiajaloolane ja praegu Tallinna Kunstihoone kuraator, kes on avaldanud artikleid nüüdiskunstist ning tõlkinud ja toimetanud kunstiraamatuid. Varem on ta olnud Eesti teaduste akadeemia ajaloo instituudi kunstiajaloo osakonna teadur, aga esindanud ka Eesti kultuuri Brüsselis Euroopa Liidu juures.
Kuidas lähenesite kriitikuna alles valmimisjärgus teostele? Kas tõite kirjutamisprotsessi kaasa midagi oma kuraatoritööst?
Küsisin alustuseks endalt, milline kirjutamisviis valida Artishokil esindatud kunstnike töödele lähenemiseks. Sõltuvalt kirjutajast oli siin mitu võimalust: poeetilise paralleelreaalsuse loomine teosele, mida veel pole ja mille ülesehitusest päris iga viimast telliskivi ei tea ega tunneta; teoreetilisem lähenemine, kus tuleb arvestada tõsiasjaga, et enne on üksjagu kirjutatud, ja mis lausa eeldab tsiteerimist ja nimede pildumist; ning kolmas, see kõige elementaarsem lähenemisviis, kui katsutakse aru saada kelle ja millega on tegu, mida oodata ja milline võiks olla parim väljund just selliste eeldustega kunstnikutööle. Selgus, et see viimane on mulle, kuna ma paljude osalevate kunstnike varasemaid töid ei tunne, kõige kättesaadavam. Seda enam et kirjutajate grupis olin saanud tutvumis- ja ateljeekülastuste käigus aimu kunstniku valmivast tööst. Mulle avati tagamaid ka selle kohta, millest biennaalikülastaja ei pruugigi teada saada. Niisiis asusin ennast harima ja oma teadmisi täiendama. Lugesin, vaatasin ja kuulasin, kuni olin kogunud kümneid lehekülgi teavet ja märkmeid. Järgmine kimbatus saabus koos vajadusega suruda see mahukas, aga vähene teave ühele kokkulepitud leheküljele, unustamata kunstniku kohta öelda kõige olulisemat. Olulise all mõtlen esialgset muljet, aimdusi, üllatusi ja usaldust, mida esmakohtumistel tundsin. Alles siis, kui olin saatnud oma esimesed viis elementaarset, aga mulle hädavajalikku sisaldavat teksti biennaali kuraatorile Ann Mirjam Vaiklale ja kuulsin, et olen lähtunud iseenesestmõistetavalt oma kuraatoripositsioonist ehk sellest, mis on enne tehtud, mis on perspektiiv ja nii edasi, taipasin, et tal on õigus.
Tamara Luuk: „Neid, kes söandavad rääkida pildikujundlikult, on biennaalil vähe, aga paradoksaalselt mõjuvad need tööd uudse ja värskena.“
Mis vajab kunsti puhul kõige enam sõnastamist?
Kunstist kirjutaja peab oskama kunstiteost analüüsida. Elukeskkonna probleemide ja infotulva tõttu on analüüs nihkunud kontekstikesksuse poole, seda nii kunstnike kui ka kirjutajate puhul. Mõlemad jäävad seetõttu sageli jänni, sest upuvad elulise tausta üleilmsusse ja suurusesse, pannes tegijad abi otsima hübriidsetest väljendusvormidest ja keelest, mis ei kuulu kunsti juurde. Kunsti oma keel ja vahendid, need, mille abil sõnumeid edastatakse, loovad suhtluse, kannavad ja koondavad sisu, muudavad nähtavaks kunstniku väljendusviisi otsingud, oleksid justnagu kokku kuivanud ja ebausutavaks muutunud. Ega see ole nii ainult kunsti puhul. Kuivõrd on murenenud inimvõimete piiride kompimise eetilisus ja usaldusväärsus, paistab välja ka praegusel taimede tarkust ja mälu mõista püüdval Artishoki biennaalil. Biosemiootik Kalevi Kull, kelle uuritavas aineses teatakse kindlasti, mis on headus, kirjutab inimese ilumõiste ja esteetika piiratusest. Sellest, et me ei suuda neisse hõlmata punga ja puhkemist, närtsimist ja kõdu, nukku ja röövikut. Samast kõneleb ka kunstnik Sandra Kossorotova. Veelgi enam: ta on loonud inimkõnet ja kunstiesteetikat kasutades biennaalile töö, mis paneb võimsalt kõlama mitte ainult temale tähtsa. „Kannatusel on piir, aga empaatial ei ole,“ ütles Sandra meie kohtumisel. Just sinnamaale ulatuvad ka minu võimed ja mõistmisele püüdlev hea tahe.
Oma piiratuses pole mul õrna aimugi, kas meie, inimesed, jõuame kord puhta mõtte või tunde vahendamiseni, ilma et peaksime neile otsima sisu kandvat vormi, ja mis siis edasi juhtub. Võib-olla ühildume kauni kõiksusega, aga võib-olla vähem nooblina näivate ainuraksetega. Niikaua kuni me sealmaal pole, on tähtis taibata, mispoolest see, millest kirjutama hakkan, on kunst.
Mida arvate Tallinna botaanikaaiast Artishoki biennaali näitusepaigana?
Meil on olemas pikaaegne kogemus näitustega, mis paiknevad tuttavast institutsionaalsusest eemal mõnes teises ruumis ja institutsionaalsuses või üldse mitte institutsionaalsuses, nagu maha jäetud tööstushooned, kodugaleriid, keldrid ja pööningud, pargid või surnuaiad. Artishoki biennaali teemaga haakuv botaanikaed on väga nutikas mõte: väga mitmekesine publik tuleb siia kohale lõõgastunud ja avatud meelega, valmis ilu ja meeldivate elamuste vastuvõtmiseks. Muide, biennaalil kirjutajatele eeltööks kokku pandud soovituslik lektüür sisaldab ülevaateid Tallinna botaanikaaia ajaloost ning ka uurimused Londoni ja Amsterdami botaanikaaia mineviku, oleviku ja potentsiaalse tuleviku teemal. Tallinna botaanikaaia muutuvad funktsioonid on võtnud vaatluse alla Liisa Saaremäel videoteoses, kus näitab, kuidas teadusliku ja hariva taandudes on asendunud uurimuslik ja õpetlik osis meelelahutuslikuga, kusjuures keskmes pole taim, vaid inimene. Ulla Alla, Merilin Kaup, Mari Möldre ja Margus Tamm väidavad, nagu ka paljud noorema põlve arhitektid, et aitab pöörasest tarbimisest, ehitamisest ja ülekureerimisest, teeme vana korda, avastame käsitöö võlu ja hängimise inspireeriva olemuse. Nad on mängulised ja vaimukad. Ligilähedaselt samast kõnelev Shubanghi Singh seab kapitalismi, kolonialismi ja tänapäevase töö mõttekuse küsimärgi alla, aga tema nakatavale ärevusele on kõneka vormi leidmine juba märksa kõvem pähkel.
Mida võiks Artishoki biennaali kunstnike näitel välja tuua arutlemaks biennaali peateema „Taimed kui tunnistajad“ üle?
Päevakajalistel teemadel on tendents moeks saada. Tehakse valikulisi ekskursse minevikku, vaetakse ulmekirjanduse ja filmikunsti näiteid, mida enne samasuguse intensiivsusega käsitletud pole, kasvava huvi tõttu kollektiivse teadvuse vastu on taas avastatud Carl Gustav Jungi kirjutised … Feministid ja ökoseksuaalid pööravad tähelepanu naisele kui taimele, lillele või puule, tema taasühinemisvajadusele maa kui ema või armastajaga. Nii ka Artishoki biennalil. Ainuüksi Paul Kuimeti ja Sveta Grigorjeva teoste pealkirjadest selgub, missuguse amplituudiga pendel võngub: Kuimetil „Kuidas on olla see, mis sa ei ole“ ja Grigorjeval „Olin ammu enne juba lill, kui teda tundma sain“.
„Sa kas nõustud, et filmi- ja teatriesteetikal on oma väärtus ja funktsioon, või sa ei nõustu. Juhul kui ei nõustu, siis organiseerid streike üüritõusu vastu või korraldad poliitilisi kampaaniaid,“ kirjutab Peter Gidal1, avangardfilmi tegija ja teoreetik. Tema materialistliku filmiteooriaga kursis ning samuti narratiive ja illusioone vältiva Paul Kuimeti biennaalitöös pole kahtlust kunstiesteetika võimekuse suhtes. Väljakutsena ajastu hirmudele ja killustunud trendikusele kõnetab ta biennaali teemat ja publikut puhta ja täpse vormi kaudu, töötab kõige lakoonilisema, lihtsama kujundi ja pildipinnaga. Neid, kes söandavad rääkida pildikujundlikult, on biennaalil vähe, aga paradoksaalselt mõjuvad nende tööd uudse ja värskena.
Kuidas suhestute teie ühiskonnas ja ka paljude kunstnike meelest tähtsa suundumusega avardada või pöörata ümber inimkeskne vaade elusloodusele?
Avardagem, aga ärgem kiirustagem ümberpööramisega! Teadus liigub suurte sammudega. Pole mingi saladus, et kõrvuti metsa-, puu- ja lilleusku inimestega on ka Silicon Valley, kõrvuti kollektiivset mälu kandnud regilauluga suurandmed. Küborgid vahendavad samamoodi nagu taimede juurestikud teavet maapinna ja eluslooduse seisundi kohta; kunstnikud poogivad oma geene taimele nõnda, et lill, nende kunstiteos, mis sellest võrsub, on kaunis, kuigi eetiliselt küsitav … „Võibolla me areneme, õpime kasutama teisigi suhtlusviise peale keeleliste ja elektrooniliste ning leiame põhjust ja võimalust oma elektroonilisi võrgustikke looduslike võrgustikega kokku kolida?“ küsib üks tasakaalukamalt loodusteadvusest kõnelevaid kirjutajaid ja kunstnikke Peeter Laurits.2
Kiiresti muutuval teadusel ja kunstil näib siiski olevat üks ühine, pikema püsi ja vinnaga kokkupuutepunkt – mina ja teise probleem. See põhjustab nii koosolemise igatsust kui ka konflikte. Inimene saab materdatud, enamasti õigusega, mõlemalt poolt. Artishoki biennaalil aednikurollis Alevtina Khakidze osutab invasiivsete, ohtlikuks kuulutatud taimede olukorra põhjustajana need teise elukeskkonda toonud inimesele, samuti sellele, et mis ühes kontekstis ravib, võib tappa teises. Näib, et nii või teisiti, inimesest me ei pääse, seepärast suhtugem tema liigirikkusesse pigem tähelepaneliku empaatiaga. Kas või seetõttu, et tunda ära ja osata taltsutada tema tasakaalu lõhkumise tunge.
1 Practice Always Precedes Theory. Interview with Peter Gidal by Sezgin Boynik, Giovanna Esposito Yussif & Kari Yli-Annala. Vt https://www.academia.edu/24782092/Practice_Always_Precedes_Theory_Interview_with_Peter_Gidal
2 Peeter Laurits, Vaimsed taimsed kulgejad. – Vikerkaar 2020, nr 7-8, lk 128.
