Toeta
Otsi

Mehis Heinsaar

  • Kohanemisest ja selle ilust

    JOONAS KIIK, mälukobestaja

    Vilunumad suurkohanejad jutustavad tänini, kui kavalalt nad olid koogutades vabaduse eest võidelnud, ilma et me neid elavaid nõukamonumente eemaldama kipuksime.

    Nagu mõnigi on märkinud, on kohanemises harva midagi ilusat. Läbi aegade on iluideaalina kujutatud ikka Jeesust, mitte võõrvõimuga kohanenud kirjatundjaid ja varisere. Ka siinmail kipub mõte kohanemisest neil, kes jõudsid nõukaajal kaela kandma hakata ja mäletavad, mille kõigega kohanemist siis nõuti, tooma suhu alistumise ja alanduse tinase maitse. Enamik kohanes tasahilju, sest ega valikuid palju olnud. Üksikud keeldujad pisteti pokri ja elu läks edasi kuni too ilutu aeg otsa sai – nende eestvõttel, kes kohaneda ei tahtnud. Vilunumad suurkohanejad kohanesid muidugi kähku ümber ja tõttasid jutustama, kui kavalalt nad olid koogutades vabaduse eest võidelnud. Mõni jutustab tänini, ilma et me neid elavaid nõukamonumente eemaldama kipuksime. Leppisime nendega siis, lepime ka nüüd. Oleme kohanenud, harjunud.

    Meil on märksa lihtsam – ja kõigile, kohanejailegi kontimööda – võimalus okupatsiooniga kohanemise mõrkjat mälestust tõrjuda: võidelda tolle kadunud aja sümbolitega. Siin ei maksa jääda poolele teele, eriti mitte neil, kes püüavad ajalooliste märkide kaotamist nõudes taunida praeguse Venemaa sõjakat välispoliitikat, mis pole nende märkidega kuidagi seotud. Mõne kuhugi tohletama ununenud viisnurga asemel tasub käsile võtta palju kopsakam idapoolse imperialismi igand: Kadriorg, mis juba nime poolest lehkab viiesaja verssoki taha pärisorjuse ja tolleaegse impeeriumi järele, mille pärijaks pürgib Kreml. Raske on kujutleda midagi vabasse Eesti riiki vähem sobivat kui too võõra monarhia iket kehastav palee ja park. Tolle pärisorjuse memoriaali asemel võiksid ju Lasnamäe külje all uhkelt seista hoopis meie vabaduse sümbolid: ingliskeelseis neoonkirjades säravad klaastornid, huugavad serveripargid, õdusad plekist ostuangaarid ja ruutkilomeetrite kaupa parklaid.

    Nõukapärandi menetlemist võiks alustada ka lihtsamast ja lähemast: seesama leht siin kannab aegunud nime, mida õigustab veel vaid mälestus Muhhina kolhoositari raudsest haardest, tänu millele võib sirpi pidada fallilisele vasarale vastanduvaks feministlikuks riistaks. Eks kohitsenud sellega üksteist juba indoeuroopa algjumalad. Aga ega see Nõukogude taaka üles ei kaalu. Ajast ja arust, igas mõttes muuseumi kuuluva terariista asemel võiks see väljaanne kanda rahulikuma ja ajatuma, eesti kultuurile igiomast tasast püsivust, korraarmastust, sihikindlat visadust, järeleandmatust, igavest taastulekut, ent ühtlasi ka põhjamaist hõredust, hingamisruumi sümboliseeriva töövahendi nimetust: Reha.

    Mõne kuhugi tohletama ununenud viisnurga asemel tasub käsile võtta palju kopsakam idapoolse imperialismi igand: Kadriorg, mis juba nime poolest lehkab viiesaja verssoki taha pärisorjuse ja tolleaegse impeeriumi järele, mille pärijaks pürgib Kreml. Raske on kujutleda midagi vabasse Eesti riiki vähem sobivat kui too võõra monarhia iket kehastav palee ja park.
  • ,

    Hipsterid ja (koha)nimed

    TAAVI PAE

    Kohanimed on meie ümber ja me elame nende sees. Kasutame neid igapäevatoimingutes, tihti neile eraldi mõtlemata ja nende tähendustausta teadvustamata. Suur ja põnev teemaring seondub kohanimede etümoloogiaga. Eesti kohanimede päritolu saladuse lahendab paljudel juhtudel internetiski kättesaadav „Eesti kohanimeraamat“. Palju on siiski ka kohanimesid, mille loomislugu kaob ajalukku.

    Kohanimede kujunemislugu saab enamasti selgitada ajalooliste andmete põhjal, alates nime esmamainimisest. Paljude Eesti kohanimede päritolu ulatub tagasi kaugele muinasaega. Baltisakslaste ajalugu kinnistas Eesti kohanimedele mõisate näol uue kohanimekihistuse. Pärast Eesti Vabariigi loomist võeti kasutusele eestipärased kohanimed, et vabaneda kõigest võõra­pärasest. Nõukogude aeg tõi meile hoopis uutmoodi kohanimekihistuse: muudeti palju tänavanimesid ja isegi mõni linnanimi. Nii kandis Kuressaare aastatel 1952–1988 Kingissepa nime. Uue nähtusena kattus Eesti majandite võrgustikuga, kus kõrvuti võisid tegutseda näiteks Kalevipoja-, Lenini- ja Tammsaare-nimeline kolhoos või sovhoos ning Kalevipoeg võis niiviisi näiteks sõnnikuveo arvestuses edestada ka Leninit. Ajaloolised tänavanimed taastati valdavalt 1990. aastate alguses ning majandinimed kadusid unustusse iseenesest. Majandinimed pole aga üheselt toponüümid, sest need olid samal ajal ka põllumajandusettevõtte nimeks. Mõnest majandinimest sai ka päris klassikaline kohanimi. Nii näiteks kandis Tallinna-lähedane Jüri nõukogude aja lõpus ametlikult nime Sommerlingi (kommunist Arnold Sommerlingi järgi). See oli seega ühtlasi nii majandi- kui ka majandi keskasula nimi. Ettevõttenimedest pärineb meie nimemaastikul teisigi kohanimesid. Näiteks on Tartus Karete pood ja bussipeatus, mille sulandnimi on saadud kunagise Tartu Katseremonditehase nimetuse liitsõnaosiste esisilpidest. Tallinnast võib tuua näite Rotermanni tänava ja kvartali näol, mis on nimetatud omaniku nime kandnud tehase järgi.

    Üks kohanimeuurimisega seostuv teemaring ongi ettevõtete, muude asutuste ja hoonete nimed, mis käituvad sageli ka kohanimedena. Kui Vabaduse väljak Tallinnas on igast otsast vaadates kohanimi, siis Tallinna Kunstihoone, Jaani kirik ja vabadusrist tähistavad pigem asutust, hoonet või rajatist. Samas on neil olemas selged koha­nimetunnused, näiteks saame nende abil linnas orienteeruda. Kui lepime eelmainitud kohtadesse kokku kohtumise, toimub see õiges kohas just seetõttu, et saame üheselt aru, kuhu tuleb minna. Samamoodi toimivad näiteks bensiinijaamad ja kaubanduskeskused sageli tänapäevaste maamärkidena, mille nime teame ja millest juhindume. Ka ajaloolises plaanis olid postijaamad ja maanteekõrtsid oma nime abil nii looduses kui ka kaardil omamoodi maamärgid. Kuigi juhindume igapäevakeeles, liikudes ja ruumis orienteerudes sageli just asutuse- ja hoonenimedest, siis neid nimetüüpe klassikalises mõttes siiski kohanimedeks ei peeta.

    Koha nimi võib olla lihtsalt Koht.

    Milliseid kohanimesid on Eesti kaardile sündimas ja kaardilt kadumas XXI sajandi alguses? Linnastumisega on vajunud unustuse hõlma maa-asustuse mikrotoponüümika. Kõige hoogsam kohanimeloome käib uuselamurajoonides, millele tuleb leida nii asuminimi kui ka tänavanimed. Uusasumites kehtib sageli põhimõte, et kohanimi peab olema neutraalne ja rahulolu tekitama. Populaarsed on loodusega seonduvad nimed, rohkesti on tekkinud liitnimesid. Tallinna lähistel rannikuvööndis otsitakse tuge merest. Ka mujal on eelistatud veekoguga seonduvaid kohanimesid. Võib tõdeda, et tänapäeval ongi peamiseks kohanimeloojaks kinnisvarasektor ja nimeloomesse siseneb suurte märgiliste hoonete kaudu ka ettevõtjate panus. Nii mõistame üheselt, kus on Tartus Lõunakeskus või Tallinnas Unibet Arenaks muutuv Saku Suurhall. Viimase näite puhul võime märgata ilmselt Statoili sündroomi, kus hoolimata nimevahetusest jääb rahva hulgas püsima hoone algne nimi.

    Omalaadne on üks (koha)nime­tendents, mis on seotud meie uute hipsteripiirkondade ja keskklassistamisprotsessiga, Tartus näiteks Aparaaditehase kvartali ja Tallinnas Telliskivi linnakuga. Viimasest alustades kohtame seal söögi­kohti Juniperium, Koho, La Muu, La Tabla, Literaat, Metsis, Nudist, Purtse Tap Room, The Brick Coffee Roastery, Vaat ja Valmiermuiža pruulikoda. Läbinisti ingliskeelseks võib neist pidada vaid röstikoja nimetust. Artikkel la viitab hispaaniakeelsele naissoo ainsusele. Kui La Tabla pakub Ladina-Ameerika kööki, siis Eesti ökojäätisetootja La Muu brändinime teine osa on läbinisti eestikeelne, viidates ilmselt piimaandja häälitsusele. Seesugune pikk vokaal on eesti keelele omane. Pikavokaalilisse nimerühma kuulub ka kõrtsinimi Vaat, millel on eesti keeles kaks tähendust. Restoran Koho on saanud nime omaniku pere­konnanime järgi. Metsis, Literaat ja Nudist on pigem mõistetavad vaid eestlasele. Tartu Aparaaditehase söögikohad on aga järgmised: Aparaat, Cruffin, Kolm Tilli, talujäätisekohvik Külm, Peninukk, Puhvet, Trikster Tihane ja VLND Burger. Eelmainitutest on ingliskeelne vaid pagariäri Cruffin, mis tähendab croissant’i ja muhvini hübriidi. Ülejäänud on aga puht eestikeelsed nimed ja nõuavad pigem eesti keele nüanssidestki arusaamist (nt Kolm Tilli). Vaadates veel Aparaaditehase teiste majaliste nimenäiteid, siis jäävad silma juuksuri­salong Käär, stuudiopood Karud ja Pojad, riidetootja Hilp, ühemehe kuulimängumasina tööstus Kolm Elu ning salong-peoruum Tagahoov. Neid nimesid seob äratuntavalt nii eristumissoov ja identiteediotsing, sihtrühma sarnasus kui ka keelemäng, mis sageli nõuab eesti keele ja kultuuri süvateadmisi. Nende kohtade nimetaust ja stiil jäävad võõramaalasele pigem arusaamatuks. Kui rahvusvahelises vaates võiks hipsterikultuuri ühisjooneks pidada ingliskeelset suhtlusruumi ja piirideta maailma, siis on huvitav vaadata, et meie hipsteripiirkondades levivad just üdini eestikeelsed nimed. Näiteks turistidele suunatud Tallinna restoranide nimed lähtuvad vastupidiselt pigem rahvusvahelisest arusaadavusest – söögikoha iseloom peab kajastuma selle nimes. Nii leiame itaalia söögikohtade puhul itaaliakeelseid nimesid ja Aasia restoranide puhul midagi asiaatlikku. Kuid ka siin võib kohata erisusi, mis sarnanevad pigem eeltoodud eestipärasuse ja keelemänguga: olgu siin näideteks Aasia restoran Riis Kadriorus või Keskturul paiknev Korea restoran Hanköök. Just pikk vokaal muudab nime sageli eripäraseks ja on kohale turunduslikult kasulik. Lisaks on täpitähed eesti keelele eriomased ja seda võtet kasutatakse asutusenimedes ohtralt. Toompealt leiame näiteks kohviku Nälg ja Janu, Saaremaalt aga restoranid Köht ja Nöges. Viimaste näidete puhul peitub turundustegevuses veel Eesti murdekeele tundmine ja sellega mängimine, mis on mõistetav jällegi vaid hea eesti keele taustaga inimesele. Mõnel juhul võib leida ka kakskeelsena toimiva nime. Nii oli Viimsi poolsaarel Pringis külarestoran Roots ja sama nime kasutab ka kohvibaar Kadriorus. Pikavokaaliline ja eestikeelne on ka Jõhvis tegutsev IT-kolledži Kood/Jõhvi. See eristub nimevalikul selgelt Tartu rakenduslikust kolledžist, mille nimi muudeti hiljaaegu ingliskeelseks lühendiks Voco. Viimase tähendustaust jääb kohalikule elanikule võõrapäraseks ja arusaamatuks. Ingliskeelset nime oleks eelmainituist võinud oodata pigem just Jõhvi IT-kolledži puhul.

    Seega on keskklassistunud ühiskonnaga seotud heaolu loovate asutuste või ka toodete nimed, nt käsitööõllede nimed sageli üdini emakeelsed. Selle nähtuse võib seostada glokaliseerumisega: heaolule suunatud läänelik eluviis ühendatakse kohaliku eripäraga, tõstes ausse kohapealse kultuuri ja selle nüansid. Eestikeelsete ja mänguliste nimede kasutus näitab ka keele prestiižsust, mis on iga keele säilimise ja arenemise mõttes tähtis. Seda suunda toetab muu hulgas meie keelepoliitika: Keeleamet koostöös Emakeele Seltsi, Eesti keelenõukogu ning haridus- ja teadusministeeriumiga viib 2016. aastast läbi ettevõttenime võistlust „Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi“*. Igapäevakeeles on ajalooline agraarühiskonna mikrotoponüümika asendunud teenindus- ja meelelahutusasutuste nimedega, millel on potentsiaali toimida ka kohanimena. Igatahes märgakem ja tunnustagem neid nutikaid eestikeelseid (koha)nimesid ning mõtelgem nende päritolule, mängulisusele ja võimalusele kasutada neid linnaruumis orienteerumisel.

    * Vt https://www.emakeeleselts.ee/ettevottenime-voistlus-ehe-eesti/

  • Nähtamatu nähtavale toomine

    MERLE KARRO-KALBERG

    „Kas te olete Kassisaba tänaval juba ka käinud?“ küsib Viljandi Linnahoolduse juhataja Koidu llisson minult selle intervjuu käigus ja kutsub ka kõiki teisi Viljandisse, sest ilma suurema kära ja mürata on Viljandi rikkamaks saanud ühe linnaruumilise vaatamisväärsuse võrra, mis tõstab esile väikelinna erilise inimmõõtmelise ja ajaloolise atmosfääri. Suurem osa auhinda väärt projekte sünnib koostöös. Keegi peab algatama, keegi eest vedama, keegi rahastama ja hiljem hoolt kandma, et sündinud kvaliteetne ruum ka selline püsiks. Kassisaba tänava taastamise eest ja linnaruumi elavdamise eest, väärtusliku märkamise ja hoidmise eest asetati loorberipärg pähe Rein Triisale Viljandi Veevärgist ning Koidu Ilissonile Viljandi Linnahooldusest. Järgnevalt räägib Koidu Ilisson tänava taastamise köögipoolest ja preemia tähendusest.

    Mida see tunnustus teile ja viljandlastele laiemalt tähendab?

    See oli meile suur üllatus. Me askeldame ja toimetame siin iga päev selle nimel, et kõik oleks kaunim, kuid selle märkamine oli siiski ootamatu. Eks see ole tunnustus nii linnale, muinsuskaitsjatele, Viljandi Veevärgile, Viljandi Linnahooldusele, tänava taastamisega seotud inimestele, linna elanikele ja kõigile teistele panustajatele.

    Kassisaba tänava taastamisse on panustanud linnaametnikud, muinsuskaitsjad ja Viljandi elanikud.

    Ma olen ise läbi ja lõhki viljandlane, sündinud siin, kuid pean tunnistama, et Kassisaba tänava olemasolust polnud mul mingit aimu. Veel kümme aastat tagasi oli tänav linnaruumis täiesti nähtamatu, võssakasvanud ja läbipääsmatu. Linna aktivistid võtsid selle aga mõned aastad tagasi ette, raiusid võsast puhtaks ning tõid ajaloolise kihistuse taas nähtavale. Suurt eriprojekti ei koostatud ja kaasa lõid kõik, kellele on Viljandi atmosfäär ja linnaruum oluline. Nüüdseks on tänavast saanud imeilus koht, kus nautida kaunist vaadet järvele ja vanalinna tänavatele.

    Eelmisel aastal rajati tänu Viljandi Veevärgile tänavale ka miljööväärtust tõstev valgustus, mis kõlab hästi kokku ka vanalinna valguslahendusega. Õnneks on arhitektuuripärandit Viljandis päris palju. Avastamise ja kordategemise rõõmu jätkub kauaks.

    Kassisaba tänav on olnud kunagi muidugi pikem ja mõne sajandi eest ka hobusega läbitav tee. Praegu on taastatud küll väike jupp, aga alati saab olukorda veel paremaks teha.

    Mida rekonstrueerimise käigus tehti?

    Kõik algas võsaraiumisest. Seejärel planeeriti, teerada kaeti ja tõsteti multšiga kõrgemaks. Kassisaba tänav kulgeb mäeküljel, seega oli oluline rada kavandada nii, et jalutaja kohe mäest alla ei veereks. Kohalikud elanikud püstitasid juba varem tänava äärde tamme külge kiige, millel kiikudes alla järvele vaadata.

    Igal aastal viime tänavakatteks uue multšikihi peale, sest maa all on palju allikaid. Need tungivad maapinnale eri kohas ja liigutavad tänavakatet üsna omatahtsi ja ettearvamatult. Suurte masinatega, nagu tänavahooldus praegu ikka käib, me seda lõiku siiski korras hoida ei saa. Peamiselt käib töö, eriti talvel, ikka mõne mehe ja labidaga.

    Kui palju on Viljandis selliseid avastamata romantilisi salakohi, mida välja puhastada ja esile tuua?

    Vaatamata sellele, et olen põline viljandlane, ei julge ma pead anda, et kõiki kohti tean. See ongi Viljandi suur võlu. Linna sümbolid on kahtlemata lossimäed ja rippsild. Sellega komplektis on ka Kassisaba tänav. Sealt natuke edasi vanalinna poole väärib avastamist Supeluse tänav, kus eelmisel aastal tegime korda trepi, kuid ka siin tuleks pead kokku panna ja midagi uut ning põnevat välja mõelda. Välja tuleb tuua Roosi tänav, mille olemasolust, ma usun, ei tea väga paljud. Uue kvaliteedi vanalinnale andis ka Õuna ja Lühikese tänava trepistik, mis avas järgmise n-ö salaühenduse linnaga.

    Kerly Ritval, Mine Kassisaba alla!

  • Tolmust ja naistest

    SVETA GRIGORJEVA

    Mõnikord tundub, et Carolina Pihelga raamatute tegelik peategelane on tolm. Siia tahakski tegelikult punkti panna. Kas ei oleks see omamoodi täiuslik arvustus? „Mõnikord tundub, et Carolina Pihelga raamatute tegelik peategelane on tolm.“ Kõik. See üks lause ehk just intrigeerikski lugejat arvustatavat raamatut ostma. Talle jääks see lause võib-olla isegi sedavõrd meelde, et nädalaid, ei, lausa kuid hiljem – raamat tõenäoliselt ikka lugemata – sähvatab nagu mõni fragment unenäost kõige suvalisemal hetkel kuskilt mälusügavikust keele või naha pinnale.

    Olen mõelnud, et Pihelga tekstid ei ole tihtipeale isegi niivõrd lugemiseks, kuivõrd tajumiseks. Need on ise natuke nagu tolm: peenterav substants, mille märkamiseks ja nautimiseks on vaja valguse ja hämaruse kokkumängu, teatud staatilist tähelepanu, kiviks muutumist-muundumist, muidu neid justkui ei olekski olemas. Ja siis on lihtne iseloomustada neid impersonaalse või kahvatu või lausa veretuna. Kas ei ole see tingitud sellest, et eluks peab inimene tihtipeale midagi muud kui näiteks … tolmu? Tõeliseks eluks peame ju pigem pöördelisi sündmusi, suuri tegusid, kliimaksit, puänti, sündi, surma, vallatlusi, vallutusi, tsunameid, tornaadosid, ikka KAPOW, WOW ja OMG. Aga Pihelgas kirjutab hoopis teistest asjadest, tema kirjanduse lähtepunkt ongi ehk kokku võetav sõnapaariga „teised asjad“. Pisiasjad. Sellised, mis ei jää mitte lihtsalt kahe silma vahele, vaid mida silmaga tihtipeale üldse ei märkagi. Nendeni peab jõudma mingite muude tundlatega.

    Romaan „Vaadates ööd“ on servapidi proosaluulekogu „Valgus kivi sees“ edasiarendus. Täpsustavalt: raamatu keskne liin on mäletamine ning ema ja tütre suhted. Veel täpsemini: mäletamise keerulisus ning ema ja tütre keerulised suhted. Veel täpsemalt: mäletamise keerulisus ning ema ja tütre keerulised suhted keerulisel ajal. Lugedes aimub autori tugev soov näidata, et aega, mis pole keeruline, ei olegi olemas, sellest ka kolmes erinevas ajas kulgev tegevusliin. Pole olemas rohelisemat muru, sinisemat taevast kaugel a’al, tulevikki näib kliimamuutuste tõttu tume. Muidugi on see lihtsustus. Minu eesmärk on rääkida tolmust, mida kirjeldada ei ole kunagi lihtne: „Üks pilt: on suve algus ja mesilased sumisevad valjusti õhus, päike lõõskab ja nad jooksevad Serjožaga aias, mängivad midagi. Maša jääb seisma, miski sügeleb kõhu peal, siis valusähvatus – mesilane lendas Maša särgi alla ja nõelas teda kõhu pealt. Ema on sealsamas, riputab parasjagu pesu kuivama, tuleb teda lohutama, ema käed on jahedad ja puudutavad õrnalt Maša põski. Midagi õitseb, selle pildi sees on meelõhn, võib-olla on need kummelid või perovskiad, mis maja ääres puhmas kasvasid, aga võib-olla oli hoopiski kevad ja õunapuude õitsemise aeg. Mesilane kukub särgi serva vahelt välja. Ta on surnud. Maša vajutab talle kiviga peale, et selles päris kindel olla“ (lk 192, S. V. kursiivis esiletõsted).

    Carolina Pihelga tekstid ei ole tihtipeale isegi niivõrd lugemiseks, kuivõrd tajumiseks.

    Kuidas lugeda pilti, milles autor ja/või autorimina ise pole lõpuni kindel, mis pilt see üldse selline on – rohkem nagu kokkupanemist ootavad pusletükid karbist, mille kaanepilt on lootusetult kadunud. Mida lapsed mängivad? Mis õitseb? On see ikka suve algus või on hoopis kevad? Milles saab selle mälupildi puhul kindel olla? Seda laadi kirjeldusi on peaaegu terve raamat täis. Mõnd lugejat võib niisugune õhulisus hakata ehk lämmatamagi, sest tahaks ju konkreetsust, kindlat pinda, millelt tähendus/tõlgendus tõukuda võiks, aga siin on hoopis augud, tühikud, mullid, mille lugeja peab ise täitma. Või siiski mitte? Tihtipeale algab tähendus Pihelgal muide just kehalisest kogemusest: enne valusähvatus ehk tagajärg, siis põhjus – mesilane. Kui mõnikord selgubki tagajärge sätestav põhjus, siis on see pigem erand kui reegel. Mingis mõttes otsibki autor raamatust raamatusse neid „mesilasi“: kust valu tuli, kes selle põhjustas ja miks? Leidmine justkui lunastaks.

    Ka romaani „Vaadates ööd“ puhul on niisugune stiil laiema teemapüstituse ja n-ö konflikti teenistuses. Tütar hakkab oma ema palvel ajama tolle pärisema jälgi: „27. detsember 1957 on see kuupäev, mis olevat paberitel. Seda teadis ametnik, meile ta dokumenti ei näidanud, ei tohtinud, sest muidu oleksime näinud nime. Aga just seda perekonnanime me teada saada ei tohtinud. See on ametlik lapsendamise kuupäev, ema oli siis viis aastat ja seitse kuud vana. Ta ütleb: mul pole ühtegi mälestust sellest ajast. Ma ei tea mitte midagi. Mind nagu polekski olnud, aga ometi olin. Ei ühtki sõna, häält, puudutust“ (lk 62). Raamatu esimene pool meenutab impressionistlikku laadi kirjelduse kiuste kohati põnevusromaani, lugeja tõmmatakse pinevalt introspektiivsete ja tajumuslike kirjelduste kaudu salapärase perekonnaloo haardesse, et siis ootamatult pidurdada. Raamatu teises pooles otsustatakse selleks, et lugu edasi rääkida, minna ajas hoopis tagasi ning, taas kord, leida tagajärgede põhjus: „Klikin. Küsitakse, miks ja mida tahan toimikutega teha. Kirjutan: tahan teada vanglaelust 1950. aastatel, mil mu vanaema viibis kinnipidamisel. Ei kirjuta: tahan noaga lõhki tõmmata seitsekümmend aastat kestnud vaikuse, tahan teada saada selle naise nime, kellelt pärisin oma tumedad silmad ja kõrgusearmastuse“ (lk 66).

    Pihelga esimene romaan on erandlik mitmes mõttes. Esiteks on kõik selle peategelased naised. Teiseks, peaaegu kõiki neid naisi muu hulgas kas ahistatakse, alandatakse või on neid lausa vägistatud. Mulle ei meenu eesti nüüdiskirjandusest ühtki (naise kirjutatud) romaani, kus oleks nii palju naisi ja nii palju naistevastast vägivalda, kus oleks näidatud, kui igapäevane ja „normaliseeritud“ see on. Kuna seda endiselt peaaegu ei märgata, ei peeta seda tihti ka kirjandusväärseks aineseks. Nagu tolmu. Tõik, et raamatu tegevus leiab aset kolmes eri ajas ja kohas, ühe pere kollektiivse mälupildina, viib mõtte põlvkondadeülesele traumale: mõnikord võib see olla nii alateadvuslik, et väljendub näiteks seletamatus melanhoolses maailmatunnetuses, ümbritseva kurblikus tajumises, sõnulseletamatus koormas, mida püütakse ikka ja jälle kas või sõnade abil esile manada, muuta konkreetseks objektiks ning endast turvalisse kaugusesse lükata. Kangelannad aga, kes elavad, räägivad, armastavad, unistavad ja kannatavad romaanis „Vaadates ööd“, ei ole üksteisega seotud mitte niivõrd veresidemega, vaid naistena – ja sellest johtuvalt neile osaks saava kas pehmema või räigema vägivalla liini-niiti pidi. Mõnikord mõtlen, muide, küll olnuks hea, kui keegi oleks juba võimalikult varakult mulle lapsepõlves sedastanud: „Sündisid vituga. Palju õnne! Nüüd läheb sul suur osa ajast selle kaitsmisele meeste, Postimehe ja Isamaa partei eest.“ WOW, OMG ja KAPOW.

    Raamatus on suhteliselt vähe dialoogi, eriti teose esimeses pooles. Tihtipeale kuuleme tegelaste siseilma kirjeldusi, mis mõjuvad hooti pagendusena iseendasse, sest väline olukord tihtipeale ei luba – kas siis režiimi või lihtsalt oskamatuse tõttu teineteisega päris asjadest kõnelda – öelda selgelt välja, mida tegelikult tahaks. Kas sellepärast on nii mõnelgi kangelannal sedavõrd intiimne suhe teda ümbritsevate objektidega? „Ema oli asjadest läbi imbunud ja ta kola omakorda temast – nii mitmest-setmest majast ja korterist kaasa võetud mööbel, riided, raamatud, nipsasjad, serviisid, seinataldrikud, kuivatatud lilled, punutud korvid .. raamitud pildid, lõngad ja kangad, nii mitmest ajastust ja elust saadud, ostetud ja päritud, et järge pidas ainult tema ise. Asjad vahetasid ruume ja igas uues elukohas kattis neid veidi teistsugune tolm, mõnikord tihkjas ja peen, peaaegu lõhnatu, selline, mis jätab heleda kihi pealispinnale ja kui sõrmega üle tõmbad, jääb paks kord näpu külge, aga teinekord oli see paks ja kohevalt ümar“ (lk 9).

    Olengi tagasi alguses, tagasi tolmu juures. Mõni lugeja kindlasti leiabki tagantjärele, et eelistanuks arvustusena esimest lauset: „Mõnikord tundub, et Carolina Pihelga raamatute tegelik peategelane on tolm.“ Olen päri, see olnuks tõesti ideaalne. Elu aga tihtipeale seda pole. Pihelga esimene romaan suunab kogu oma kauni poeetilisuse kiuste valgusvihu ka sinna, kuhu enamik meist minna ei soovi. Sinna, kuhu laseks meeleldi peale langeda kogu maailma tolmu.

  • Karvased sääred ja karvane rind

    MARIS JOHANNES

    Endla teatri „Linda Vista“, autor Tracy Letts, tõlkija Triin Sinissaar, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Andres Noormets, kostüümikunstnik Maarja Viiding, valguskunstnik Karmen Tellisaar, videokujundajad Argo Valdmaa ja Andres Noormets. Mängivad Ago Anderson, Carita Vaikjärv, Kadri Rämmeld, Liis Karpov, Jane Napp, Meelis Rämmeld ja Märt Avandi. Esietendus 19. XI 2022 Küünis.

    Kui „Linda Vista“ on eneseabikursus keskeakriisis vaevlevatele meestele, siis soopõhiselt ma hindajaks ei sobi. Võib-olla hoopis spioneerin võõral territooriumil ja tulen nüüd ajakirjandusse komprat tilgutama.

    Mida sain teada USA lääneranniku elulaadist? Lõuna pool, kus vohab hispaania keel, teab igamees, mis on linda vista – ilus vaade on tähtis. Ookeani paistab vaid sentimeetrike aknanurgast, aga merevaateks see kvalifitseerub. Kas selleks, et vaatajal oleks see vista suurusjärk silme ees, kleebib peategelane väikese musta ruudukese (umbes 1 × 1 cm) ootushorisonti tähistama või … tsiteerib ta hoopis Malevitšit? Võimalikud on ka muud variandid.

    Kui amet ette ei kirjuta, võib sealkandis kogu aeg käia lühikeste pükste väel, plätudes või pidulikumal puhul tennistega. Elustandard pole paha, peategelane saab endale lubada kahe magamistoa ja õuebasseiniga korterit. Tõsi, basseini peab ta teiste majaelanikega jagama ja korterit üürib. Keskklassi elatustase on kindlustatud, see ei ole mingi luuserite pesa. Ka töö ei murra konti: nokitseb vaikselt ning see, mille kallal nokitseda, on hingelähedane. Mõnus elulaad, mis meenutab veidi suvist kulgemist Pärnus.

    Mida sain teada 50aastastest meestest? Nende juttude algus ja ots on naised. Ago Andersoni mängitud peategelane Ratas (originaalis Wheeler) ei ole seksistlik tüüp, naisi ta ei diskrimineeri. Ju oli Ameerikas see jutupunkt juba näidendi kirjutamise ajal, viis aastat tagasi, karmima kontrolli all. Mees ei ole karjäärihimuline, meie laiuskraadil kvalifitseeruks ta luuseriks. Isiklikus elus on tal parajasti rasked ajad: lahutus pooleli, teismeline poeg mentaalselt valgusaastate kaugusel, eksnaine esitamas suuri rahalisi nõudmisi.

    Ratas pole naisküsimuses valiv mees ja esindab magava kassi tüüpi, kellele hiired ise suhu jooksevad – ei ole kedagi ja siis korraga on mitu siresäärt. Üks naine on nooruke ja teine veidi vanem. Mees võtaks nad mõlemad oma suurde südamesse, pöörab paremale – üks, pöörab vasakule – juba teine käeulatuses (väga lõbusalt lavastatud misanstseen). Noorel on omad eelised ja tema selle matši ka võidab. Ent see on vahefiniš, finaalis kõik muutub. Lõpp näikse olevat Rattale õnnelik, teda tabab lausa loomepuhang fotograafia vallas. Kui kokku lugeda kõik selle näidendi naised, kellega peategelasel on armusuhe olnud, siis tuleb lisaks kulisside taga viibivale eksile veel neli kallimat. Pole paha skoor.

    Ago Andersoni mängitud peategelane Ratas ei ole seksistlik tüüp, naisi ta ei diskrimineeri.

    Selle tüübi peale ei ole võimalik vihastada. Vaatan seda Ameerika Ratast, tahaks teda veidi kodustada, võtan abiks Kalju Lepiku luuletuse: „Mul on karvased sääred / ja karvane rind. / Kogu küla peab / ahviks mind. / Minul on õige jäme / tõrrepõhja hääl, / õhtu hilja kui hõikan / kodumäel. / Aga mu süda on vaba, / vaba kui lind. / Siiski linnuks ei pea / keegi mind.“ Sobib oivaliselt Andersoni mängitud Ameerika kuti luuleliseks sisehääleks – kohe läheb lõbusamalt see meeste hädahüüd. Rollile lisab vürtsi kostüümivalik: mida kuumem suhe, seda uljam on Ratta outfit (kostüümikunstnik Maarja Viiding). Kui veel meenutada armunud mehe tätokalembust, siis tuleb tunnistada, et väga lapsemeelsed on need lääneranniku 50aastased.

    Üllatas, et mehed ei räägi omavahel poliitikast – aga vale puha, näidendis ikka jauratakse Trumpi ja Obama teemal. Selle diskursuse on lavastaja välja visanud. Milleks mullust lund rookida? Samuti ei meenu, et mehed oleksid spordist väga innustunud. Tundub, et kirjanik on peategelasega tendentslikult ümber käinud. Aga ega kõike kaunist saa ühte karakterisse kududa. Linda vista võib hägustuda!

    Mehi on laval kolm. Kui naised löövad tantsu Ago Andersoni ümber, kes on parajalt paks ja parimates aastates, siis kaks ülejäänut, Meelis Rämmeld ja Märt Avandi, esindavad kõhna mehetüüpi ning mõjuvad kohe neurootilisemalt. Seksifantaasiad ei jäta neidki külmaks. Seejuures on abielumehe närvikava ikkagi parema kontrolli all, ta ilmutab elutervet uudishimu. Avandi tegelasel on kehvemini läinud: teda tabavad ka subtiilsed enesetapumõtted.

    Mõlemad kõrvaltegelased on aga ihu ja hingega oma rolli külge klammerdunud ning teevad teatraalselt särava soorituse. Eluraskused mehi ei murra ning nad jäävad ka kurvastades püsti, ehkki jää on õrn ja sissekukkumine käeulatuses. Muidugi publik armastab seda olukorda: saab nalja, pannakse kildu ja antakse lootust, et elu ei ole veel läbi, ole sa või 50. Kui kellelgi on soov seda juubelit manifesteerida, siis „Linda Vista“ annab selleks hea võimaluse.

    Mida sain teada naistest? Naisi on laval neli. Carita Vaikjärve tegelane on tubli asjataja tüüpi perekonnasõber, kes asub korraldama Ratta eraelu, olnud ise ta kunagine kallim. Teine naine, üksik ja keskealine, ei väsi otsimast kaaslast. Ole sa või ametilt elutreener (sic!), ikka laulad end karaokes hingetuks, et muljet avaldada. Kadri Rämmeldi tegelane saab kõige rohkem pihta ja on selle lavastuse kõige õnnetum inimene – suunurgas kurbuse kurrud. Mängitud hea koomikanärviga, ometi oli temast lõpmata kahju. Kui läheksin teist korda vaatama, saadaksin talle solidaarsuse märgiks lilli.

    Aga mehe süda on muutlik, kui mängu tuleb kolmas, Jane Napi mängitud neiu naabermajast, kes vajab vahepeatust ja leiab Ratta juures armuaja. See tüdruk jäi minu silmis hämmastavalt tagasihoidlikuks: noorus on tavaliselt bravuurikam ja Napp on teinud säravaid rolle. Kuna selle lavastuse kese on mujal, jääb noore inimese ülesandeks olla ilus, et platvormkingad, leopardimuster ja rasedus saaksid kenasti lõpuni kantud.

    Liis Karpovil kui Ratta töökaaslasel on oma vastutusrikas roll õnneliku lõpu vormistamisel. Kui püss on seinal, siis pauku peab saama – kui naine on laval, siis meest tema otsib. Või mees teda. See Tracy Lettsy näidendi aksioom on selge.

    Mida olen saanud teada Andres Noormetsast? Seda, et ta on väga mitmekülgne, teadsin niigi. Teeb autoriteatrit: ise kirjutab, ise lavastab, kujundab lavaruumi ja helitausta. On kui renessansiaja inimene, meie teatri Leonardo: improviseerib Aasias ja võidab kuuldemänguauhindu Euroopa festivalidel. Viimati nägin tema suurejoonelist klassikalavastust Ugalas, kus Tšehhovi „Kirsiaiast“ oli saanud meie päevade kõverpeegel. Nüüd pakub ta „Linda Vistaga“ meestele hingeabi. Publik on lavastuse üles leidnud, sellest on saanud Pärnu bestseller.

    Noormetsa tehtud „Linda Vista“ kujundus on vaimukas, ei mingit detailiküllust, vaid kollane astmeline poodium, kus tegelased oma lavaelu elavad. Kord kodu, siis restoran, kauplus … Parim visuaal on Ratta perekond puhkehetkel: rõõmus isane troonil ja kaks saledat emast lamasklemas tema ees treppidel – lõvikuningas Simba oma õukonnaga. Ainult televiisor, see Ameerika altar, on poodiumi otsal, et anda vaatajale kirjalikku infot, kus tegevus parajasti toimub. Tühi, aga piiridega ruum, mis raamib ja on kenas kontrastis tekstilise argipäevauduga, mis saali imbub.

    „Ma tahan teha väga elusat lavastust, mis on nende näitlejate nägu [—] ja mis räägiks tänasest päevast selles ruumis, kus me kõik elame,“ kirjutab Noormets lavastajapäevikus oma autorilavastuse „Alibi“ kohta. Pärnus on tunda sama tungi, kuigi seekord on ta lavastada võtnud võõra mehe näidendi. Autor Tracy Letts on ise näitleja, tema tekst on suupärane, tõlkija Triin Sinissaar on selle suulisuse kenasti eesti keelde üle kandnud.

    Tulemus ei ole midagi õelat ega küünilist, kuigi materjal seda võimaldaks. Noormets on oma lavastuse tegelaste suhtes väga empaatiline. Kurja ei lasta lavale. Isegi enesetapuga ähvardaja teeb seda koomilisel ja õrnal moel. Lavastaja ise saab 50aastase rähklemisele tagasi vaadata peaaegu kümme aastat vanema inimese positsioonilt. Noormets on panustanud sellesse, et näitlejatel mängurõõmust puudu ei tuleks. Ja publik nagu üks mees toetab seda plaani saali poolelt. Nii tahaks naerda, lihtsalt olla, kaasa elada, olla teise äparduse tunnistajaks ja oma jama ära unustada. Elumõtte otsingud saab pausile panna ja rõõmu tunda sellest, mis käeulatuses. Olgu või karvased sääred ja karvane rind.

  • Kadri Mälk 27. I 1958 – 1. I 2023

    Pärast rasket haigust lahkus rahvusvaheliselt mainekas ehtekunstnik, Eesti Kunsti­akadeemia  emeriitprofessor Kadri Mälk.

    Kadri Mälk õppis aastatel 1977–1981 Tartu Kunstikoolis ja seejärel Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, mille lõpetas 1986. aastal. Ta alustas vabakutselise kunstnikuna, kuid asus Eesti Kunstiakadeemias õpetama juba 1989. aastal. Esialgu töötas ta oma mentori, professor Leili Kuldkepi käe all. Ehte- ja sepakunsti professoriks valiti Kadri Mälk 1996. aastal. Oma kogemusi jagas ta üliõpilaste, sealjuures doktorantidega nii kodus kui ka välismaal. Viimati õpetas ta Müncheni Kunstiakadeemias.

    Kadri Mälk pühendas oma elu ehte­kunstile: see oli tema armastus, töö ja looming. Esimene isikunäitus toimus 1989. aastal Tallinna Kunstihoone galeriis, seejärel oli tal palju näitusi Eestis, aga ka üle maailma. Kadri Mälk armastas väga oma üliõpilasi, keda ta viis igal aastal Euroopa ehtekunsti tippsündmusele, Müncheni näitus­messile „Schmuck“. Koos kõige pühendunumatega asutas ta 1999 ehtekunstirühmituse ÕhuLoss. 2008. aastal asutas Kadri Mälk heategevusfondi Noor Ehe, millega toetatakse talendikaid algajaid.

    Kadri Mälgu ehtekunst on sügavalt isiklik, puudutab vaataja ja kandja kõiki meeli – ehte maagilises toimes ei kahelnud ta kunagi. Oma loomingus valis ta väga hoolikalt nii kive kui ka metalle, sest tema arvates oli igal neist iseloom, igal neist oma vägi. Kadri Mälgu loomingu tuuma on tabanud Marianne Kõrver, kes tegi temast 2004. aastal filmi „Kujutluse tume taevas“.

    Kadri Mälgu teoseid leiab paljudes era- ja riiklikes kunstikogudes: Londoni Victoria ja Alberti Muuseumis, Zürichi Šveitsi Rahvusmuuseumis, Peterburi Ermitaažis, New Yorgi Smithsoniani Rahvusmuuseumis, Hamburgi Kunstgewerbemuseum’is jm. Muidugi on Kadri Mälgu suurim ehtekollektsioon meie tarbekunsti- ja disainimuuseumis. Kadri Mälgust jäi ka maha aastaid hoole ja armastusega kogutud kõrgetasemeline maailma ehtekunsti kollektsioon.

    Kadri Mälk pidas eriti oluliseks oma õpetajakogemuse ja ka oma eriala tutvustamist. Ta oli vaimuka sulega kirjutaja, publitsist ja raamatute koostaja, sealjuures koostöös rahvusvaheliste kirjastustega. Tema viimatised suuremad publikatsioonid on „Testament“ oma loomingust ja „Õpetaja“ professor Leili Kuldkepist.

    Kadri Mälk pälvis Eesti Vabariigi Valgetähe V klassi teenetemärgi, Portugali Vabariigi teenete ordeni ohvitseriristi, Baieri liidumaa riigipreemia, kahel korral tunnustati tema tööd Eesti Vabariigi kultuuripreemia ja Kristjan Raua preemiaga. Tema rohketest rahvusvahelistest preemiatest võib mainida Belgia Euroopa kaasaegse ehtekunsti triennaali grand prix’d, Amsterdamis saadud Ted Noteni kuldpreemiat, Kölni „Ars ornata“ südamepreemiat jmt. Kadri Mälk oli Eesti Kultuurkapitali stipendiumi „Ela ja sära“ stipendiaat ning üks Eesti Vabariigi kunstnikupalga saajatest.

    Elu kogu selle laiahaardelisuses ja sügavuses tunnetanud Kadri Mälk oli aktiivne viimase hetkeni. Alles ta saabus Lissabonist loengut pidamast …

    Eesti Kunstiakadeemia

    Eesti Kunstnike Liit

    Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

    Kultuuriministeerium

    Sirp

    Ärasaatmine pühapäeval, 8.I kell 13 Niguliste kirikus.

    Lilli ja pärgi palume mitte tuua, soovi korral võib toetada Kadri Mälgu loodud noore ehte fondi, SA NOOR EHE EE482200221056278296.

    Tanel Veenre, Kõik oli üks

  • Tehnoloogiainstituudi lugu

    MARGUS MAIDLA

    Tartu ülikooli tehnoloogiainstituut (TÜTI) loeb oma sünnihetkeks 22. juunit 2001, mil toonane Tartu ülikooli (TÜ) nõukogu kinnitas TÜTI põhikirja.

    Üle-eelmisel aastal tähistatud 20. aastapäeva puhul anti välja ülevaatlik meenutusraamat, kuidas kõik alguse sai, mis tingimustes esmaareng toimus, millised olid kasvuraskused, milline on instituudi tähendus ja põgusalt vaadati ka tulevikku. Artiklikogumiku esitlus toimus 28. septembril 2022.

    Kõigepealt žanrist ja formaadist. On ülimalt meeldiv, et Eesti teaduse institutsioonide lugusid vaevutakse kirjutama ja avaldama ning seda tehakse just raamatu formaadis. Internetis avaldamine on muidugi lihtsam (ka märksa odavam), aga kas baidid ja bitid peavad vastu sajandite survele, saame teada alles kunagi hiljem. Nagu me kõik teame, käsikirjad ei põle, isegi kui üritatakse, ikkagi ei põle, nad on märksa igikestvamad. Paberil raamatulgi on lootus säilida.

    Loo jutustamiseks võib valida mitmesuguseid võimalusi. Siinkirjutaja hoidis viimati käes 2016. aastal ilmunud nauditavat lugemisvara akadeemik Raimund-Johannes Ubari sulest, monograafia mõõtu kapitaalset teadusajaloo läbikirjutust „Arvutitehnika Instituudi lugu“, kus pakutakse ülevaadet Tallinna tehnikaülikooli ühe märgilisema teadusinstitutsiooni ajaloost. Korralik 600leheküljeline teos. Kuna arvutitehnika instituut loeb oma alguseks aastat 1966, siis on mahukam teos ka õigustatud – eluiga on võrreldes TÜTIga pea kolm korda pikem.

    TÜTI ajaloo raamatusse on oma käsitlusega panustanud Hele Everaus, Mart Ustav, Erik Puura, Tanel Tenson, Andres Merits, Mart Loog, Hannes Kollist, Alvo Aabloo ja Reet Kurg ning kõrvalpilguga Andres Metspalu, vürtsi lisavad vahelugemised eri autoritelt, raamatu lõpus leidub fotomeenutuste plokk. Formaat on kergesti haaratav ja ülevaatlik. Võrreldes näiteks akadeemik Ubari teosega on eeliseks see, et esile pääsevad ka mõneti erinevad arusaamad ja nüansseeritum minevikukäsitlus, kuidas kõik toimus. Igati hea ja mitmekülgne lahendus.

    Pidev vastutöötamine

    Tuleb müts maha võtta toonase käivitamisprotsessi põhiisikute – TÜ toonase arendusprorektori professor Hele Everausi, akadeemik Mart Ustavi ja loomulikult kõigel sellel sündida lubava ja ressursse andva rektori, akadeemik Jaak Aaviksoo ees totaalse vastutöötamise keskkonnas, milles neil tuli tegutseda TÜTI asutamisel, käivitamisel ja edasisel arendamisel. Seda mõningast ängi või isegi valu, mida pideva vastutöötamise juures pidid nii Hele Everaus kui ka Mart Ustav taluma, kumab läbi veel kakskümmend aastat hiljemgi. See, et mõni tartlane valib oma põhiliseks elutööks töötada vastu Süku (südalinna kultuurikeskuse) sünnile, on mõistetav – miski või millegi puudumine vajab väljaelamist. Kuid see, kui meie riigi ja rahva valgustustempli kuue samba taga valitsevad sellised väiklased kired, paneb mõtlema. Akadeemiline ringkond armastab ennast serveerida helgema ja valgemana, kuid kui läheneb oht, et konkurents tiheneb, siis negatiivseid emotsioone vaka all ei hoita ning maad võtab väiklane kadedus. Kui TÜTI tahtis käivitada oma doktoriprogrammi, võttis ühisapelliga selle vastu sõna suisa kõik üheksa dekaani. Tagantjärele vaadates oli Mart Ustav oma initsiatiiviga ajaloo õigel poolel ja need apelli osalised ajaloo pahupoole peal. Huvitav, kas nad nüüd veel häbenevad oma toonast väiklust?

    Ajalooline pärand

    Miski ei sünni tühjale kohale, kui, siis ainult universum 13,8 miljardit aastat tagasi, ja kas ta ikka täiesti tühja koha peal paugatas, tekitab vaidlusi tänapäevani.

    TÜTI loomise alguse juures mängib tähtsat osa legendaarne labor number 414, millest olen varem Sirbis ka kirjutanud,* see on labor, kus umbes 50 aastat tagasi sündis Eesti molekulaarbioloogia. Sellest laborist on pungunud meie elusteaduse eliit ning põhitegijad, sh TÜTI asutaja, akadeemik Mart Ustav ja teise põlvkonna professor, TÜTI direktor Reet Kurg. Akadeemik Artur Lind võib pilvepiirilt alla vaadates enda ja oma õpilaste üle teenitult uhke olla, kui tohutult on ta oma labori asutamise ja juhtimisega Eesti teaduse kvaliteeti ja järeltulevaid põlvi mõjutanud.

    TÜTI tähendus

    Kogumiku kaasautorite mõtetega saab ainult nõustuda ja loota, et ennast tõestanud initsiatiivid ja kontseptsioonid väärivad järgimist ka teistes teadusasutustes.

    Väidetavalt Eesti esimese teadusinstitutsioonina juurutas tehnoloogiainstituut PI (principal investigator) – uurimisgrupi juhi keskse teadusetegemise. Siit ka TÜTI kohta „teadushotelli“ nimetus: nii kaua, kui grandiraha on, saab kasutada instituudi ruume ja oma laborit pidada, kui raha otsas, on kaks varianti – kas muretseda uus grant või välja kolida. Viimane võimalus on ehk liigdramaatiline, kuid tõesti oli TÜTI ka teaduse karmima poole pealt üks esimesi juurutajaid, et ennast mitteõigustanud teadusrühmad või uurimissuunad, mis osutusid rahaliselt jätkusuutmatuks, pannakse kinni. Täielik kapitalism teaduses. Peamine on efektiivsus ja võime ellu jääda. Kohanemisvõime on kogu evolutsiooni alus.

    Läbivalt on instituudi töö organiseerimisel ja juhtimisel peetud tähtsaks koostööd ettevõtlusega, kogu majandusega. Kohe alguses, kui TÜTI loodi, deklareeriti, et ollakse rakendusliku suunitlusega instituut, mitte „sinitaeva teaduse“ instituut. See oli toona julge avaldus ning initsiatiiv, sest TÜTI asutamise ajal ja eelnenud taasiseseisvumise kümnendil oli Eesti teaduse peamiseks paradigmaks kõigil ja kõikjal teha kõrgtasemel alusteadust. Rakendusteadus oli kuradist. Koostöö majandusega oli paha ja teadusega rikkaks saamine oma äritegevuse kaudu oli ennekuulmatu ketserlus, seda just mentaalselt.

    Meenub, kuidas ühes intervjuus akadeemik Mart Ustav tunnistas, et kui teadlane alustab uut teemat ja esmalt istub rahataotlust kirjutama, siis selline rahataotlus, kus ta eos annab endale aru ja seab eesmärgiks, et pärast laboriuuringu lõppu läheb protsess edasi rakenduslikuks uuringuks ning veel hiljem ärimudeli arenduseks, siis selline eesmärgipüstitus toob juba embrüofaasis kaasa hoopis teistsugused rõhuasetused, võrreldes sellega, kui sellist edasise rakendussuunitlusega ambitsiooni ei ole.

    TÜTI on oma tegevusfilosoofias algusest peale deklareerinud ja ennast arendanud põhimõtetega, et teaduse ja äri koostöö pole patt, hea rakendusteadus on sama hea kui alusteadus ja rikkaks saamine oma teadustegevuse väärindamise kaudu on igati üllas tegevus, mitte riigivargus.

    See ei tähenda, et TÜTI ainult ärimudelite ellukutsumisele fokuseeritud teadusgruppide tegevust soosib, kaugel sellest, ka väga head alusteadusega tegelevad uurimisrühmad mahuvad instiuudi koosseisu ära. Hästi meeldib mulle professor Mart Loogi metafoorne võrdlus, et TÜTI on nagu MIT (Massachusetts Institute of Technology), mis on Ameerika idaranniku (kui mitte terve maailma) juhtivaid tehnoloogiainstituute ja mille hõlma alla mahuvad väga erinevad, suisa seinast seina valdkondadega tegelevad uurimisgrupid ning seda ka alus- ja rakendusuuringute alal.

    Kes peaksid seda kogumikku lugema?

    Kindlasti tippteadlased, kes kannavad endaga marssalikepikesena kaasas soovi moodustada kunagi oma uurimissuunast täiesti iseseisev teadusinstitutsioon. Nad saavad aimu, mida teaduses uue institutsiooni loomine tähendab – kui palju intriige, energiat, panustamist, närvirakke kulub, et üht-teist head ja edasiviivat maailma sünniks. 2001. aasta oli ju Eesti molekulaarbioloogias märgiline. Tartu ülikooli koosseisus alustasid tegevust tehnoloogiainstituut ja Eesti geenivaramu, mõlema juhid Artur Linnu ja labori 414 kasvandikud. Enne neid oli akadeemik Richard Villems 1986. aastal asutanud Eesti biokeskuse. Võib julgelt öelda, et need kolm teadusasutust panid aluse Eesti molekulaarbioloogiale ja selle kõrgele tasemele. Enamik tipp­tsiteeritavaid teadlasi on pärit neist organisatsioonidest või on nendega seotud teadlased.

    Kindlasti on kogumikku soovitatav lugeda teaduse üle otsustajatel ning teaduspoliitika kujundajatel. Loomulikult ka kõigil neil, kellele pakub huvi Eesti teaduslugu.

    Mis veel raamatust selgub? Et ühe tehnoloogiainstituudi ellukutsumine ja elujõuliseks arendamine võtab märkimisväärselt kauem aega kui piibli järgi maailma loomine. Mitu kaasautorit tunnistab, et alles nüüd, 20 aastat hiljem on TÜTI töö ja tegevus selline, nagu nähti ette 2002. aastal kinnitatud äriplaanis tähtajaga 2003–2007. Unistus, et rajatakse instituut, mis finantseerib ennast peamiselt talle kuuluvate patentide ja litsentsitasude abil, ei ole teostunud. Küll aga viljeleb sellist ärimudelit instituudi pikaaegse juhi ja asutaja, akadeemik Mart Ustavi eraettevõte Icosagen, nagu akadeemik uhkusega on tunnistanud. Usun, et TÜTI kollektiiv tunneb tema üle rõõmu.

    Muhelusega lugesin, kuidas siis, kui TÜTI uus maja 2005. aastal avati, haigutas hoones tühjus ja eri korrustel olid koormatud ainult üksikud ruumid. Nüüd on TÜTI seinad kummis ja uurimisrühmad on pidanud ruumileevendust otsima väljastpoolt. Mitmelt kaasautorilt on kõlanud, et ülikoolis olevat jõudnud lõppetappi uue maja ehitamise otsus. Sellist otsust saab ainult tervitada! Samuti seda, et peale tehnoloogiainstituudi enda uurimisrühmade hakkaksid uues majas paiknema ka teiste instituutide rakendussuunitlusega uurimisrühmad. Senisest mitu korda suurema rakendussuunitlusega instituudi ühtse hoone ehitamine on hea ja õige investeering õigesse kohta. Juba praegu on TÜTI eelarvelt suurim ülikooli instituut ja Eesti majandusele, kogu ühiskonnale on kasulik, kui see areng tõusvas joones jätkub.

    TÜTI eduloo apoteoos on instituudi asutaja, akadeemik Mart Ustaviga seotud Icosageni hiljutine pressiteade, milles teavitati üldsust soovist investeerida 4,8 miljonit eurot, et ehitada Kambja valda Õssu külla bioloogiliste ravimite tehas. See on juba tõeline kõrgtehnoloogiline ettevõtlus, just selline, millist visiooni kõik TÜTI asutajad 2001. aastal silmas pidasid, milline võiks olla Eesti majandus. Edu kõigile sellel teel, jõudu ja jaksu tehnoloogiainstituudi andekatele teadlastele järgnevateks kümnenditeks.

    * Margus Maidla, Ruum, kus sündis Eesti molekulaarbioloogia. – Sirp 14. X 2016.

    Keemiahoone ruum nr 414

  • Jaapani kirjanduse verstapost

    ELSBETH HANNA AARSALU

    Jaapan on mulle alati meeldinud. Väga paljudel tuttavatel on olnud sügav jaapani periood või fännavad nad Hayao Miyazaki filme, animet ja väga maitsvat jaapani toitu. Minu Jaapan oli esmalt teismelise Jaapan: J-rock, J-pop, Harajuku linnaosa Tōkyōs, roosakaslillad juuksepikendused ja hirmkalliste moeajakirjade tellimine. Alustasin kolm korda jaapani keele õpinguid, hiragana ja katakana (silpkirja) sain selgeks, aga kanji’ga kaugele ei jõudnud. Aastast aastasse kirjutasin silpkirja märke vihikuservas läbi, krüpteerisin nendes sõnumeid ja kui autoaknad olid lumised, maalisin sinna sõrmega katakana’s enda ja kuulsate muusikute nimesid. Vahel ka eestikeelseid sõnu, jaapani märkides. Siis tuli pikem paus.

    Kired õpetajate toas

    Lugedes nüüd Maarja Jaanitsa tõlkes Natsume Sōseki (1867–1916) romaani „Noorsand“, leidsin lohutust: vähemalt XX sajandi alguses ei osanud teps mitte kõik jaapanlasedki kanji’s kirjutada, nagu selgub teose nimikangelase, Noorsandi kirjavahetusest armsa hoidja Kiyoga. Noorsandi nime lugeja muide teada ei saagi, aga näiteks inglise tõlkes mõjub sellena „Botchan“, ümber panemata jäetud jaapanikeelne „noor isand/meister“. Selleks et vana naise pikast tervitusest aru saada, tuleb Noorsandil silpkiri kokku veerida (lk 70–72) – ja see läheb tal päris vaevaliselt.

    Sōseki teos on siiski kõike muud kui nurin memme silpkirjas mõtete üle. Nimikangelane saadetakse õpingute järel provintsi ehk Jaapani saartest väikseimale, Shikokule matemaatikat õpetama. Minek põhineb autori enda õpetaja­kogemusel ajast, mil ta töötas keiserliku ülikooli inglise keele ja kirjanduse õpingute järel Shikoku suurimas, ent pealinnaga võrreldes siiski tillukeses linnas Matsuyamas. Tõlkija järelsõnast leiab kirjaniku eluteest väga hea ülevaate. On toodud esile, et Sōseki lõi pinnase sellele, kuidas tulevane jaapani kirjandus end määratlema hakkas – olulisim ongi siinkohal suhtumine autobiograafilisse ainesesse.* Näiteks on „Noorsandi“ puhul teada, millist põhikooli teoses kirjeldatakse. Sōseki romaani enam kui sada aastat hiljem teisel pool maakera lugedes pole sel suurt tähtsust, aga kes teab, kas ja kui radikaalne oli omal ajal kirjaniku otsus kirjutada n-ö omast kogemusest?

    Matsuyama kubiseb kuulujuttudest, üks õpetaja tahab teiselt naise üle lüüa, tekib intriig ja öeldul on alati tagamõte. Noorsand on lapsest saati olnud käreda natuuriga ning eelistab inimestele ausalt näkku öelda, mida mõtleb ja kuidas asjad õieti olema peaksid. Tema üllatuseks ei näe provintsirahvas olukorda üldse mitte samamoodi: puhevil olekuga õppealajuhataja räägib üht, aga mõtleb teist, pahur kolleeg osutub südamlikuks ja aateliseks inimeseks ning kehken­püksist kunstiõpetajat ei tee karvavõrdki meeldivamaks tõik, et ta pärineb Noorsandi sünnilinnast.

    Kõik, mida Matsuyama elanikud teevad, näib Edost (Tōkyōst) tulnud minategelasele maitsetu, ebaotstarbekas ja arusaamatu. Ta on seejuures muhedalt irooniline, näiteks kui kurdab pansioni peremehe vanade esemete lembuse ning hangeldamishulluse üle, mida on koolitööga võrreldes vaat et hullemgi taluda: „Mõtlesin, et koolis saan küllap kõikidest raskustest kenasti üle, aga sellise antiigirünnaku all ma juba pikalt vastu ei pea“ (lk 28). Huvitav on koomika ja iroonia puhul ka jutustaja (autori) positsioon: Sōseki esindab läänes õppinud ja lääne väärtustega intellektuaali, pilab aga teoses läänelikkusega snoobitsemist. Autor on loonud põneva olukorra, kus on küll oma tegelastest targem, aga laseb sel tarkusel näida naeruväärne. Noorsandi karmist hinnangust ei pääse ka jaapani kultuur: „Nō-teatri puhul näib kunst seisvat selles, et tuleb seda, millest lugedes ilusti aru saaks, niimoodi joristades välja hääldada, et see täiesti mõistetamatuks muutub“ (lk 80).

    Jaapani kirjanik Natsume Sōseki Tōkyōs oma töötoas 1906. aastal, mil ilmus tema jutustus „Noorsand“. Teose taust on murranguline Meiji ajastu, mil traditsiooniline Jaapan põrkus läänemaailma mõjudega.

    Võrdlusmomente

    Järelsõnas võrdleb tõlkija „Noorsandi“ eesti kirjandusklassika, Oskar Lutsu „Kevadega“. Tõepoolest võib tõmmata paralleele jaapani ja eesti koolipoiste vimkade vahel, ka ilmusid teosed ajaliselt lähestikku („Noorsand“ 1906. aastal, „Kevade“ kahes köites 1912. ja 1913. aastal). Sōseki jõnglased peidavad Noorsandi voodilinadesse tema öövalve ajal rohutirtse, nokivad tunni eel tahvlile kirjutatud teadaannetega linnahärra kulinaarsete eelistuste, näiteks tempura või nätskete riisijahust pallikeste söömise kallal („Õpetaja tempura“ ja „Lõbumaja dango on nii hea, nii hea“, lk 29–30) ja levitavad kuulujutte, mille kõrval näivad Joosep Tootsi tembud kahvatumadki. „Kevadeski“ esineb kiusu ja vägivalda, kuid vähemalt õpetajaid Paunveres otseselt ei narritud (kui mitte arvestada köstrile antud ebaviisakat hüüdnime ja läbisegi külvatud peenart). Tundub, et kumbki autor ei mõista paharette hukka: selleks on teoste keel liialt soe, humoorikas ja nimitegelased armsalt eneseiroonilised. Küll aga erineb naljatasand: Lutsul on põhijantijateks Paunvere kooliõpilased, Sōsekil käib lahing õpetajate toas, täiskasvanute vahel.

    Olgugi iroonilised, esitavad Luts ja Sōseki oma tegelaste suu kaudu olulisi küsimusi. „Kevadest“ jäävad kõlama Arno mõtlik-murelikud küsimused inimhinge sügavate tunnete kohta. Noorsand võib provintsilinna sajatada, aga juba järgmisel lehel pärib ta eksistentsiaalselt, küllap ka kimbatusest, kas ausus polegi siis oluline: „Mina olen ausa meelega inimene ja sellepärast ei teagi, mida teha. Ja mõelge ise, kas saab siis maailmas olla nii, et aus meel ei käi üle kõige?“ (lk  9). Hiljem, kui kolleegid Noorsandi lihtsameelseks nimetavad, nendib ta: „Mis teha, kui elame maailmas, kus süütus ja otsekohesus välja naerdakse“ (lk 50). Ikka juhtub nii olema, et inimesed, kes teevad head, ei oska sõnu seada ja vastupidi – suured sõnameistrid osutuvad parajateks kaabakateks (lk 60). Rohkem ma siin lugemisrada ette käia ei soovi, kuid võin käsi südamel öelda, et naersin Sōseki romaani lugedes mitu korda kõva häälega.

    Kui teosele midagi ette heita, siis sedasama liigset naljatamist: lugejana sooviksin Noorsandi ja ühiskonna hõõrumiste vahel siiski viivuks hinge tõmmata. Puhuti näib, et teda häirib kooli- ja linnaelus iga viimne kui isik või element. Jutustuse seisukohast mõjub see ebausutavalt, eriti kui arvestada oskuslikkust, millega teos on komponeeritud: üllatus on õiges kohas, vihjed hoiavad pinget üleval, lõpplahendus kumab taustal, aga autor ei reeda seda enne haripunkti, mille järel saab loole lihtsalt ja lakooniliselt punkti panna jne.

    Võib kõlada kulunud tõena, aga kirjanikud elavad omas ajas. Juhuse tahtel sattusin enne Sōseki romaani lugema šveitsi autori Robert Walseri just samast ajast pärit teost „Abiline“ („Der Gehülfe“, 1908; ee 1984, tlk Rita Tasa). Selle raamatu peategelane asub pealinnast Bernist eemal väikses kohas tööle ühe (peagi laostuva) inseneri sekretärina. Ja seal, Bärenswili külas, ei kuulu ta hiliskapitalistliku kodanluse hulka, ütleb, mida mõtleb, ja tõmbab endale nõnda pahandust kaela. Olgu tsaari alluvuses Paunveres, helveetide kaunil mägimaal või kaugel Jaapanis – soodsatel juhtudel peegelduvad autorite tegelaskujudes ühiskondlikud muutused ja ajastu teravamad küsimused.

    Sōseki jutustuse taust on murranguline Meiji ajastu (1868–1912), mil traditsiooniline Jaapan põrkus läänemaailma mõjudega. Üks autori põhiküsimusi „Noorsandis“ näib olevat, kas lääneliku maailmavaate omaksvõtmisega kaasneb automaatselt elitaarsus ja pinnapealsus. Teoses kujutab puhevil, kuid Euroopa kultuurist pealiskaudsete teadmistega intellektuaali provintsikooli õppealajuhataja, iga ilmaga palavat punast särki kandev Punasärk. (Vahemärkusena: Noorsandi õpetajatele pandud hüüdnimed on eesti keeles suurepärased! Eriti meeldis inglise keele õpetaja hüüdnimi Talimelon, mille puhul on võimalik rõhuga mängides jaapani keele kõla matkida, Arno Talile mõelda või lihtsalt melonite kohta uusi teadmisi saada.)

    Maarja Jaanitsa tõlgitud „Noorsandi“ ongi väga hea lugeda: tekst on suupärases ja ladusas eesti keeles. Tõlge valmis meistri-selli programmi raames Alari Alliku juhendamisel. Peatükid on mõnusalt kompaktsed, mis tuleneb sellest, et kirjanik avaldas romaani järje­jutuna ühe ajakirja veergudel. Ma ei tunne jaapani keele dialekte, aga küllap seal kaugel Shikoku saarel üht erisugust dialekti räägiti ja räägitakse. Eesti keeles ei ole tõlkija üle pingutanud, lihtsalt „ei“ asemel on öeldud „es“ ja „pole“ asemel „põle“. Lugejana unustan, et kuskil on keeruline kanji, erinev kultuuriruum ja ajastu, teistsugune kasvatus, maa, geograafia, helid, lõhnad.

    Väga ajatu näib noore provintsi saadetud õpetaja tõdemus: „Ajalehed luiskavad täiesti ohjeldamatult. Kindlasti pole valetamises ja tühjast-tähjast kära tõstmises ajalehtedele maailmas võrdset“ (lk 110). Sama kindlasti ei pea paika mõne välismaa tuttava torkav märge, et jaapani kirjandust on tõlkes hea lugeda vaid inglise keeles, kuna teistes keeltes tekst enamasti ei töötavat. Töötab ikka küll, väga hästi.

    Loodetavasti tõlgitakse eesti keelde veel palju jaapani kirjandust, sest kanji äraõppimiseni ma suure tõenäosusega lähitulevikus ei jõua. Kuigi, väga tore oleks muidugi teada saada, milline näeb välja „silmnägu“ tähistav märk!

    * Vt Edwin McClellani eessõna Sōseki viimaseks jäänud autobiograafilise romaani „Michigusa“ (1915) inglise tõlkele. Rmt: Natsume Sōseki, Grass on the Wayside. Tlk Edwin McClellan. Tuttle, 2000.

  • Leelo Kõlar 28. XI 1927 – 1. I 2023

    Meie hulgast on lahkunud väljapaistev pianist, tunnustatud klaveripedagoog, viljakas muusikakriitik ja -publitsist ning klaveriõpikute koostaja Leelo Kõlar.

    Leelo Kõlar sündis 28. novembril 1927 koolimuusikaõpetuse uuendaja, helilooja ja kirjamehe Riho Pätsi ning lauljanna Made Pätsi perekonnas. Esimesed muusikatunnid sai Leelo Kõlar isalt. Õpingud jätkusid Erika Franzi juures ning Tallinna Konservatooriumis Bruno Luki klaveriklassis. Hiljem täiendas ta end Moskva Konservatooriumis Maria Grinbergi juhendamisel.

    1950. aastal Riho Päts arreteeriti süüdistatuna kodanlikus natsionalismis ja saadeti vangilaagrisse, Made Päts vallandati konservatooriumist ning vahetult enne lõpueksameid eksmatrikuleeriti ka Leelo Kõlar. Peagi sõitis Leelo Kõlar järele oma abikaasale, Kirovi oblastisse eriasumisele saadetud Erich Kõlarile. Isegi seal, äärmiselt kitsastes oludes, jätkasid mõlemad musitseerimist.

    Kui 1956. aastal lubati viieliikmeliseks kasvanud Kõlarite perel Eestisse naasta, alustas Leelo Kõlar aktiivse ja laiahaardelise muusikutegevusega. Leelo Kõlarist sai aastakümnete vältel sadade laste ja noorte teejuht suurde (klaveri)muusikasse nii tänu tema tööle klaveriõpetajana kui ka Eesti Filharmoonia mudilaskontsertide sarja juhi ja esinejana aastail 1986–1991. Aastatel 1956–1992 oli Leelo Kõlar Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis klaveriõpetaja ja pikaaegne klaveriosakonna juhataja. Aastatel 1990–1994 töötas Leelo Kõlar ka Soomes Ida-Helsingi muusikakoolis. Õpetajana oli Leelo Kõlar energiline ja innustav ning õhutas iseseisvalt lahendusi otsima. Kõiges pidas ta oluliseks loomingulist lähenemist ning toetas pilliõppes improvisatsiooni ja omaloomingu osa.

    Leelo Kõlari arvukate õpilaste hulka kuuluvad Anne Kruup, Kadri Ploompuu, Tiiu Loopere, Reet Vanaselja, Merike Vaitmaa, Anne Tüür, Anne Endjärv, Tiina Muddi, Mailis Põld, Tiina Vurma, Marika Vurma, Maire Oidekivi, Maia Takker, Maarja Vaitmaa, Kai Tomingas jpt.

    Paralleelselt esines Leelo Kõlar kontsertpianistina, valmistades 1970. aastate keskpaigani ette igal hooajal uue soolokava. Viimasega neist tuli Leelo Kõlar publiku ette 2017. aastal oma 90. sünnipäeva tähistamiseks! Kadrioru lossis kõlasid tollal Ester Mägi, Mart Saare, Edvard Griegi ja Jean Sibeliuse helitööd targalt väljakujundatud ja varjundirikkas interpretatsioonis.

    Leelo Kõlar on avaldanud klaveriõpetuse metoodika alaseid kirjutisi, koostanud klaveriõpikuid ning teinud paljude aastate jooksul hinnatud ja oodatud täienduskoolitusi ja meistrikursusi. Sagedasti osales ta ka erialakonkursside žüriis.

    Leelo Kõlari elu jooksul koostatud klaveriõpikud on „Klaveriõpik“ (kaas­autor Riho Päts, 1975), „Algus – klaveri­õpik algajatele“ (1994), „Pianosta lentoon I–III“ (kaasautor, Helsingi 1992–1995), „Väikesed klaveripalad lastele“ (1996) ja „Klaverisõber“ (2008) ning lastelaulikud „Aastaringis: mudilaste laulik“ (1966), „Lastelaulud“ (1989) ja „Muusikalised mängud“ (1995).

    Terase, heasoovlikult konstruktiivse ja värvikalt sõnastatud muusikakriitika paremiku koondas Leelo Kõlar 2017. aastal ilmunud kogumikku „Äraspidi tuultes“. Oma isa elu ja pärandi väärtustamiseks pani ta kokku ülevaate „Riho Päts sõnas ja pildis“ (1981) ning 2019. aastal (koos Inge Raudsepa ja Kristi Kiiluga) „Riho Päts ajapeeglis“. 1999. aastal ilmus tema populaarne raamat „Klaverijutud“. 2000. aastal tuli välja Leelo Kõlari sooloplaat „Ricordanza“.

    Leelo Kõlar on Eesti Klaveriõpetajate Ühingu asutajaliige ja auliige. 1982. aastal omistati talle Eesti NSV teenelise õpetaja aunimetus. 1997. aastal pälvis Leelo Kõlar Valgetähe medali, 2002. aastal Riho Pätsi Koolimuusika Fondi stipendiumi ja 2013. aastal Eesti Klaveriõpetajate Ühingu Bruno Luki preemia. 2022. aastal andis Eesti Interpreetide Liit Leelo Kõlarile tunnustuspreemia pikaajalise tegevuse eest.

    Leelo Kõlari neli last – Ele, Kaja ja Paap Kõlar ning Mikk Targo – on valinud samuti muusikutee ning tõusnud oma valdkonnas tunnustatud tegijate sekka.

    Leelo Kõlar on oma eesmärgi­kindluse, erakordse pühendumuse ja kirgliku muusikaarmastusega jätnud Eesti klaveri-ilma sügavad jäljed. Õpetanud aastakümneid noortele pianistidele süvenemist muusikateosesse ja interpretatsioonikunsti detailidesse, ütleb ta ühes intervjuus järgmist: „Aga tegelikult kõige parem muusika on hoopis vaikus. Õppigem armastama vaikust. Vaikus juhatab meid kuulama ja tähele panema üllatavaid asju. Vaikus õpetab meid iseennast ära tundma“ (Leelo Kõlar 2017).

    Leelo Kõlari ärasaatmine on pühapäeval, 8. jaanuaril kell 15 Kadrioru kunstimuuseumis (Kadrioru loss, Weizenbergi 37, sissepääs alates kell 14.30). Lilli ja pärgi palutakse mitte tuua.

    Tallinna Muusika- ja Balletikool

    Eesti Klaveriõpetajate Ühing

    Riho Pätsi Koolimuusika Fond

  • Miks Narva hävitati ega taastatud?

    JAAK ALLIK

    Vaba Lava „Narva – linn, mille me kaotasime“, autor ja lavastaja Julia Aug, tõlkija Tiit Alte, kunstnik Elisa Sinisalu, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, valguskujundaja Ivar Piterskihh, videokujundaja Laura Romanova. Mängivad Mirtel Pohla, Kristo Viiding, Loviise Kapper, Ott Kartau ja Ragnar Uustal. Esietendus 2. XII 2022 Vaba Lava Narva teatrikeskuses.

    Julia Augile oli möödunud 2022. aasta lausa pöörane. Ja pöördeline. Laval räägib ta tundest, et pole veel ärganud 24. veebruaril alanud verisest unenäost ega suuda ikka uskuda, et toimuv on reaalsus. Lootus, et tegemist on siiski mööduva õudusega, millest ülesaamiseks piisab vaid silmad avada, on niivõrd tugev.

    Aasta tagasi oli ta üks Venemaa populaarsemaid ja nõutavamaid filmi- ja teatrinäitlejaid. Võtnud aga „sõjalise erioperatsiooni“ suhtes kohe ühemõtteliselt hukkamõistva seisukoha, on nüüdseks mitte ainult kõik tema füüsilisel osalusel toimunud lavastused, vaid ka tema lavastatud teosed Venemaa teatrite repertuaarist kustutatud. Kadusid ka rollipakkumised filmidesse. Kui avaldasin 12. aprilli Eesti Päevalehes arvamust, et Vaba Lava võiks kutsuda Julia Augi Narva teatrijuhiks, siis võidi seda võtta pigem naljana. Nüüdseks ta ongi just sellel ametikohal, aga olles kutsumuselt siiski mitte lavastaja või teatrijuht, vaid eelkõige näitleja, ei varja ta oma unistust saada roll mõnes praegu Berliinis tegutseva Kirill Serebrennikovi filmis.

    Neli lavastust. 2. detsembril tõi Aug Vaba Lava Narva teatrikeskuses välja oma neljanda dokumentaallavastuse Eestis. Esimeses neist, 2019. aastal valminud „Minu eesti vanaemas“ rääkis Narvas keskkooli lõpetanud autor enda perekonnaloo ning oma seitsme aasta pikkusest võitlusest Eesti politsei- ja kohtubürokraatiaga, kes võtsid talt õiguse juba omistatud sünnijärgsele Eesti kodakondsusele. 2021. aastal lavale tulnud „Ema, kas meie kass on ka juut?“ avab varjatud külgi Eesti juutide tragöödiast nii Nõukogude kui ka Saksa okupatsiooni ajal. 2022. aasta aprillis esietendunud „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt“ oli aga lavastaja ja näitlejate kiire emotsionaalne karje vastuseks sõjaõudustele Ukrainas.

    Tema seni viimase ja otseselt Narvale pühendatud lavastuse „Narva – linn, mille me kaotasime“ algtõuget võib näha Eestis seoses Ukraina sündmustega valla päästetud ja just Narvas kulmineerunud nn monumendisõjas, milles avaldusid eri rahvustest ja põlvkondadest narvalaste kardinaalselt erisugused vaated ja teadmised Narva ajaloost. Lavastus algabki videointervjuudega, kus vastuseks küsimusele Teise maailmasõja eelse Narva kohta kuuleme praegustelt narvalastelt enam või vähem tõepärast müüdiloomet.

    Sõda muutis kõik. Tänu Mirtel Pohla säravale mängule ja hoolikalt valitud fotodele joonistub publiku silme ette pilt maailma kauneimast barokklinnast ning selle läheduses asunud lausa muinasjutulisest suvituskohast Hungerburgist (Narva-Jõesuu), kus kulges Liidia ja ta vene emigrantidest vanemate rahulik ja õnnelik elu. Kooli lõpetamine ja armumine eesti noormehesse Peetrisse (Kristo Viiding) varjutasid tema ees 1940. aasta suvesündmusi, kus linna tekkinud Nõukogude okupatsioonivägesid võeti pigem kindlustuspoliisina Saksamaalt ähvardava sõjaohu vastu.

    Kuni 15. juulini 1941, mil just Saksa lennuvägi pommitas esimesena Narvat, hävitas terve linnaosa ning tappis hulga Lipovka rannas supelnud rahulikke elanikke, teiste seas ka Liidia sõbranna Niina (Loviise Kapper). Olles oma vihas keskendunud Narva ja Tallinna 1944. aasta märtsipommitamistele, on meie ajalooteadvuses pisut kõrvale lükatud fakt, et rahulike elanike ja kaunite linnade jõhkrale hävitamisele pani Teises maailmasõjas aluse eelkõige Saksa Luft­waffe 14. novembril 1940 Coventrys ja mujal Inglismaal (Hitler nimetas seda küll vastuseks brittide nädal varem ette võetud Müncheni pommitamisele).

    Publik näeb Narva vaksalis Liidia kirglikku jumalagajättu Peetriga, kes mobiliseerituna Punaarmeesse lubab peagi võitjana tagasi tulla, ent langeb juba sügisel Pihkva kandis ning puhkab kõrvuti eestlastest, venelastest, ukrainlastest ja teistest rahvustest kaasvõitlejatega roostes viisnurgaga betoonist obeliski all, kuhu kohalikud koolilapsed igal aastal mälestuseks lilli toovad. Ja kuigi ei autor ega ka näitleja seda nimeta, peegeldub Kristo Viidingu hingestatult mängitud Peetri silmadest valus arusaamatus, miks tema rahvuskaaslased otsustasid küll tänavu sügisel samasuguste poiste haudadel olevad obeliskid maatasa teha.

    Lavastuses väidetakse, et Teises maailmasõjas võitles Saksa armees 70 000 ja Nõukogude armees 72 000 eestlast. Otseselt tuuakse vennatapu motiiv lavale kahe venna – Mardi (Ott Kartau) ja Arturi (Ragnar Uustal) – loo kaudu, mis algab ühisest viinavõtmisest vallanduva, kuid vaatajale algul arusaamatuks jääva ja veniva kaklusega. Paraku pole lavastajale lavavõitluse asjatundjat abiks antud ning ka öeldud, et selline isetegevuslik rähklemine pole meie kutselise teatri lavale kohane. Kui lugu kasvab aga üle videomaterjali abil toimuvaks jutustuseks, saab üsna haarava ja tõetruu pildi kahe eesti noormehe vastandlikust saatusest, kellest üks põgenes küüditamist nähes metsa ning jõudis lõpuks läbi Siberi sõjavangilaagri koju tagasi, teine aga tuli sõja lõppedes korpusepoisist väikese ülemusena kohe Eestimaale ning meenutab, kuidas teda „õigel poolel“ olemisele vaatamata Venemaal fašistiks sõimati ja kodumaale tagasipöördumisel „kuradi kommunistina“ vastu võeti.

    Tänu Mirtel Pohla (Liidia) säravale mängule joonistub publiku silme ette pilt maailma kauneimast barokklinnast Narvast.

    Vastuseta küsimused. Viimaseks näitlejate abiga loodud stseeniks lavastuses oli XX sajandi algusaastate Narvast pärit postkaartide ettelugemine Mirtel Pohla ja Loviise Kapperi esituses, mille seos lavastustervikuga jäi hämaraks. Sellega oli lavastajale ette nähtud aeg lavastuse kui spetsiifiliselt teatrikunsti fenomeni loomiseks ilmselt otsa saanud ning ta astus ise publiku ette, et tutvustada talle teatavaks saanud arhiivimaterjale ja dokumente ning otsida vastust kahele teda juba töö ettevõtmisel vaevanud põhiküsimusele. Miks Narva 1944. aastal hävitati ja miks teda sõjajärgselt ei taastatud?

    Tuleb tunnistada, et lõplikke vastuseid neile küsimustele ei andnud ka lavastus, kuigi lisas mitugi mõtlemapanevat detaili. Punaarmee jõudis oma pealetungiga Narva jõe joonele 2. veebruaril 1944 ning nagu lavalt kuuleb, oli Stalin andnud käsu Narva kolme päevaga vallutada. Sakslased olid jaanuari lõpul alustanud Narvast elanike evakueerimist ning sealt oli veebruari alguseks lahkunud 15 000 inimest, linna jäi vaid paarsada evakuatsioonist keeldunut. See näitas, et hitlerlastel oli kindel soov Punaarmee pealtung Narva jõe joonel peatada ning nad valmistusid suuremateks lahinguteks. See neil ka õnnestus, kolmest päevast said kuus kuud ning Punaarmee jõudis linna alles 26. juulil, mil sakslased olid sunnitud taanduma Narva jõel asunud Pantheri liinilt Sinimägede Tannenbergi kaitseliinile, kus lahingud kestsid kuni 10. augustini.

    Muidugi polnud sakslaste otseseks huviks kaitsta inimtühja Narvat, pigem võinuks selleks pidada hoopis Kiviõlis töötanud gaasitehast, kust muuhulgas läks gaas ka Poolas ja Saksamaal asunud surmalaagritesse. Aga miks siiski korraldas Nõukogude lennuvägi 6. märtsil õhurünnaku tühjale ning väidetavalt ka otseste kaitserajatisteta linnale? Oli see võimetust vihast sündinud kättemaks selle eest, et Narva jõge ei suudeta forsseerida? Taheti sellega ehk hirmutada väljaspool linn asunud väekoondisi? Või oli see osake suuremast strateegiast, sest samal ajal pommitati ju ka Tallinna?

    Vaevalt et ühest ja mõistuspärast vastust neile küsimustele võib leida. Lavastuses tõmmatud paralleel Narva 1944. ja Mariupoli 2022. aasta pommitamiste vahel on vaid väliselt pädev, sest Mariupolis asus kuni alistumiseni siiski kangelaslikult võidelnud Azovi pataljon. Ka ukrainlased ise võrdlevad praegust Putini armeed pigem 1941. aastal Ukrainasse tunginud Hitleri armeega, mitte aga 1943. ja 1944. aastal hitlerlased Ukrainast väljakihutanud Nõukogude armeega, kellest vähemalt veerandi moodustasid ju ukrainlased. Kui Narva pommitamisele ajaloolisi paralleele otsida, siis on selleks ehk Dresdeni hävitamine Ameerika ja Briti lennuväe poolt 1945. aasta veebruaris ning USA aatomilöögid Hiroshimale ja Nagasakile, kus ilma igasuguse sõjalise vajaduseta tapeti sadu tuhandeid rahulikke elanikke.

    Mis puutub ajaloolise Narva mitte­taastamisse, siis lavalt kõlas mulle täiesti uus informatsioon, et Stalin olevat kandnud Narva nende mõnekümne linna hulka, mille sõjajärgset taastamist ta pidas vajalikuks. Loomulikult polnud kohe pärast sõja lõppu selleks vahendeid, varemed jäeti seisma ning elamuid ja administratiivhooneid asuti rajama vanalinnast väljapoole. Aug esitab hüpoteesi, et kuna Sillamäel leiti aatomirelvaks vajalikku toorainet, siis oli kogu piirkonnas vajalik „usaldusväärsem“, s.t Venemaalt sisse toodud elanikkond, mistõttu vanade narvalaste kodude ja kodulinna taastamiseks ei soovitudki midagi ette võtta.

    Ajastule omane kitsarinnalisus ja kitsidus. Arvan, et Narva vanalinna varemete purustamise tegelik põhjus oli hoopiski lihtsam. Stalin suri 1953. aastal ja koos temaga kadus ka päevakorrast Juhi kummaline armastus klassitsistlik-barokse (olgu vana või uue) ehitustiili vastu, mille oivaliseks näiteks on Tallinnas Tartu maanteele 1950. aastate algul kerkinud nn torniga maja, mille minister Danilson-Järg on nüüd kuulutanud ohuks Eesti julgeolekule.

    1955. aastal võeti uue juhi Nikita Hruštšovi algatusel vastu otsus võitlusest arhitektuursete liialdustega ning seati eesmärk ehitada hästi odavalt ja hästi palju, et püüda igale perekonnale kindlustada omaette korter (torniga maja oli, muide, algselt Dvigateli tööliste ühiselamu). Ajalooliste varemete taastamise ideele tõmmati seega kriips ja seda mitte ainult Narvas. Ka Tartus ja Pärnus lõhuti just 1950. aastate lõpul sõjajärgselt isegi taastamisprojektini jõudnud Vanemuise ja Endla varemed, et ehitada nende asemele juba uued ja „ökonoomsemad“ teatrihooned.

    Nii läks ka Narvas, taastati vaid raekoda (pioneeride paleeks!), vanalinna asemele ehitati aga uue linnaehitusliku planeeringuga (varemetega risti!) tellistest kortermajad, nn hruštšovkad (mitte „hrušovkad“, nagu on kirjas lavastuse tõlketekstis). Vaadates laiemalt, kuidas toimus sõjavaremete likvideerimine Euroopas, ma Narvaga juhtunus mingit spetsiaalset vandenõud ei näe, pigem ikka ajastule omast kitsarinnalisust ja kitsidust. Narva elanikkonna rahvusliku koosseisu muutumise tingis aga muidugi suurtööstuse forsseeritud arendamine Ida-Virumaal, piiri puudumine Leningradi oblastiga ning lõppeks ka eesti elanikkonna sõjast ja küüditamisest tingitud vähenemine kogu Eestis.

    Rohkem aega ja dramaturgilist tuge. Julia Aug tahtis oma lavastusega küllap öelda ka seda, et tänapäeva narvalased, kellele nende kodulinna ajalugu algas 75 aastat tagasi, pole süüdi tol ajal toimepandus, küll peaksid nad aga siis toimunut ja varem seal olnut teadvustama. Seda eesmärki tema lavastus ka tänuväärselt täidab.

    Arvestades Augi eelmiste dokumentaallavastuste kunstiliselt kõrget taset ja lõppenud pöörast aastat, pidanuks Vaba Lava juhid andma talle rohkem aega selle töö teatrivahenditega lõpule viimiseks ning ehk abistama teda ka dramaturgiliselt. Paraku on just dramaturgiline nõrkus ilmselt olnud ka Vaba Lava eelmiste, Andrei Sahharovist ja Juri Lotmanist kõnelenud lavastuste kiire repertuaarist väljalangemise üks põhjusi.

Sirp