Toeta
Otsi

Mehis Heinsaar

  • Vähem müra ja paremad otsused

    HEIKO LEESMENT

    Äsja eesti keelde tõlgitud Daniel Kahnemani, Olivier Sibony ja Cass R. Sunsteini raamat tuletab meelde, et inimesed ja organisatsioonid on otsuste kvaliteeti langetava müraga hädas rohkem, kui nad ise oskavad arvata. Müraprobleemiga tuleb süsteemselt tegeleda kõikidel tasanditel ja autorid jagavad selle kohta ka mõned päris head praktilised nipid.

    Autorite ühistööna ilmunud „Müra. Otsustusvigade põhjustest“ on jätk käsitlustele, mis on viimased paarkümmend aastat pälvinud päris palju tähelepanu. Nobelist Daniel Kahneman võiks olla laiemale avalikkusele tuttav eesti keeleski ilmunud raamatuga „Kiire ja aeglane mõtlemine“ ja õigusteadlane Sunstein raamatuga „Nügimine“, mille ta kirjutas 2000ndate alguses kahasse majandusteadlase Richard H. Thaleriga.

    Inimeste otsustusprotsessi küsimus on Kahnemanil ja Sunsteinil olnud esil juba pikka aega. Kahnemani teoreetiline lähtekoht, et inimesed on irratsionaalsed ega suuda pahatihti teha häid valikuid, andis aluse Sunsteini teooriale, mida tunneme nügimisena (nudging). Nügimise eesmärk on muuta inimeste otsustusprotsessi moel, mis jätab valiku justkui vabaks, aga teeb nügija eelistatud valiku ahvatlevamaks. Selle kohta on üks lihtsamaid näiteid kaupluste tootepaigutus, igapäevasest elust ka lasteaedade ette paigutatud „lamavad politseinikud“, millest võib küll üle kihutada, aga mugavam ja ka autole tervislikum on need ületada aeglaselt. „Müra“ on mõneti nende ideede süntees ja edasiarendus, mis on viidud indiviidi tasandilt institutsionaalsele tasandile, ja raamatus proovitakse anda nõu, kuidas eri organisatsioonides müra probleemiga tegeleda.

    Kahneman, Sibony ja Sunstein ütlevad, et otsustamises tehtavate vigade mõistmiseks tuleb mõista nii kallutatust (bias) kui ka müra (noise). Näiteks võib otsustusprotsessi mõjutav müra olla meedia ja avalikkuse surve, mis kallutab kohtunikke määrama karistusi, mis vastaksid paremini avalikkusele ootustele. Siin on mediatiseeriumise trendil1 kindlasti näiteks suure avalikkuse huviga kohtuprotsesside korral oma ohtlik mõju. Põhjus on selles, et ootus ükskõik millise inimese langetatud otsuse objektiivsusele, mürast ja kallutatusest vaba olemisele, on naiivne. Ka kohtunikelt ei ole autorite sõnul mõistlik oodata võimatut, sest ka nemad on inimesed ja seal, kus on inimesed, on müra ja halvad otsused.

    Müra või kallutatus?

    Kahneman, Sibony ja Sunstein kirjutavad, et müra on otsustusprotsessis märksa suurem probleem, kui seda on inimeste ja organisatsioonide tehtud vigade puhul siiani tunnistatud. Senini üldlevinud arusaama kohaselt on peetud otsustusprotsesside kõige olulisemaks mõjuriks just kallutatust, aga nende hinnangul on selleks hoopis müra, millega on keerulisem võidelda ja mida on raskem tuvastada.

    Mürarikasteks otsustusprotsessideks peavad nad lisaks kohtunike tööle ka meditsiinis tehtavaid raviotsuseid, laste hooldusõigusega seotud otsuseid, mitmesuguseid ennustusi ja prognoose, asüülitaotluste rahuldamist, kriminalistikat, patentide väljastamist jne. Aga need on Kahnemani, Sibony ja Sun­steini sõnul vaid jäämäe tipp, sest kus tahes langetavad inimesed otsuseid, seal leidub alati müra, mida on märkimisväärselt rohkem, kui on seni arvatud. Olukorra parandamiseks on nende hinnangul vaja ületada nii müra kui ka kallutatuse probleem.

    Müra ja kallutatuse erinevuse mõistmiseks kasutavad autorid sihtmärgi tulistamise näidet. Lihtsustatult öeldes on kallutatus olukord, kus lasud on märklauast süsteemselt mööda lastud, kuid müra puhul on lasud nii hajutatud, et süsteemsust ei ole võimalik tuvastada. Mõni lask võib olla läinud ka pihta ja mõni mitte, kuid selge muster puudub. See eristabki müra kallutatusest. Kallutatust on lihtsam tuvastada ja sellest tulenevalt on ka lihtsam probleemi lahendada – sihtida õigemas suunas. Müra puhul on märklaud kirju ja vaate­pilt nii segane, et sihtija täpsuse korrigeerimine võib suure tõenäosusega osutuda hoopis nurjatuks probleemiks2.

    Kokkuvõttes on äärmiselt tähtis vahet teha sellel, kas räägitakse mürast või kallutatusest. Tuleb ka silmas pidada, et kahe probleemi lahendused on erinevad ja lahendused, mis aitavad kallutatuse vastu, ei pruugi olla tõhusad müra korral.

    Kuidas saavad kohtunikud teha paremaid otsuseid?

    „Müra“ ilmus originaalis 2021. aastal, kui Eestis oli käimas avalikkust vapustanud Lihula tulistamise3 kohtuprotsess, mis asetab väite kohtunike otsuseid mõjutava müra ja mediatiseerumise kohta igati asjakohasesse konteksti.

    2021. aasta mais mõisteti Lihula tulistajale esimeses kohtuastmes karistuseks kakskümmend aastat vangistust, mis tekitas kohtusüsteemi suhtes terava kriitika.4 Avalikkuse surve oli kogu kohtu­protsessi jooksul märkimisväärne ja ühiskondlik ootus võimalikult karmi karistuse suhtes oli selgelt tuntav. Selle otsuse tegi kõnekaks asjaolu, et kohtunik, kes karistuse määras, sekkus avalikku debatti omapoolse õigustusega.5 Sellise kommentaari ootuse oli aasta varem sõnastanud riigikohtu esimees Villu Kõve.6 Taolise praktika puhul tasub aga järele mõelda, milliste otsuste poole avaliku kommenteerimise vajadus kohtunikke nügib ja kui paljud kohtunikud on inimesena valmis avalikkuse ebasoosinguga võitlema. Kahnemani, Sibony ja Sunsteini teooriast lähtuvalt ei pruugi kohtunike avalikult vastutama panemine olla samm paremate otsuste poole. Suure tõenäosusega tehakse niiviisi otsused, mis on avalikkusele sobivamad, mis ei kätke ultimatiivselt seda, et need on ka õiglasemad.

    Kohtusüsteem on hea näide süsteemi mürast, mis lihtsalt öeldes on varieeruvus nendes tulemustes, mis muul juhul peaksid olema samasugused. Selle ilmestamiseks toovad autorid näite, et oleks ennekuulmatu, kui kolm üksteisega sarnanevat inimest, kes on mõistetud süüdi samalaadse kuriteo eest, saaksid täiesti erineva karistuse. Näiteks vabaneks üks kautsjoni vastu, teine kannaks vanglas kaks aastat karistust ja kolmas kümme aastat. Kuigi see on ennekuulmatu, siis taolisi näiteid leidub nii eri riikide karistussüsteemide minevikust kui ka olevikust. Keeruliseks teebki karistuste määramise see, et vaid reeglitest lähtuv karistuste määramine ei tagaks kurjategijate kohtlemises piisavat humaansust ega oleks kooskõlas liberaalsete väärtustega.

    Üks suund, mille autorid välja pakuvad ja mille üle on vaja kindlasti jätkuvasti tõsiselt arutleda, on tehisintellekti kasutamine – muuseas ka kohtuotsustes, mille puhul ei ole võimalik müra ega kallutatust eemal hoida. Algoritmid võiksid Kahnemani, Sibony ja Sunsteini hinnagul olla siin suureks abiks, sest aitaksid müra ja kallutatust elimineerida. Bloombergile antud intervjuus ütleb Kahneman, et kuigi tehisintellekti kasutuselevõtt on vastuseisu tõttu keeruline, võib olla kindel, et ühel päeval teeb see paremaid otsuseid kui praegused tippjuhid.7

    Võitlus müraga: reeglid või standardid?

    Müra on võimalik vähendada ja mõned meetodid, mida müra vähendamiseks saab kasutada, võivad õnneks vähendada ka kallutatust. Selged reeglid ja juhised võiksid olla inimestele pidevalt suureks abiks.

    Üks võimalus müra vähendamiseks on kasutada inimeste käitumise reguleerimisel kahte eri viisi: rakendada vastavalt kas reegleid või standardeid. Need lahendused on vastandlikud. Standardi eesmärk on tagada valikuvabadus, samal ajal kui reeglite eesmärk on valikuvabadus ära võtta. Reegel ütleb inimesele, et ravimit tuleb võtta igal hommikul ja õhtul. Standardi näide on aga see, et ravimit tuleb võtta siis, kui inimene seda vajab. Kumbki ei pruugi olla hea lahendus. Reegli alusel toimetav inimene võib ravimit võtta edasi ka siis, kui ta seda ei vaja. Standardi alusel ravimit võttev inimene ei pruugi aga hinnata oma tervist piisavalt adekvaatselt, et vajalikke ravimeid võtta.

    Reeglite ja standardite rakendamine on probleemne ka näiteks hädaabikõnedele vastates.8 Eesti häirekeskuses vastavad päästekorraldajad aastas miljonile hädaabikõnele ja nende töö hõlbustamiseks on sõnastatud reeglid. Tegelikkuses on aga kõnedes ilmnevad olukorrad komplekssemad, helistaja eneseväljendus või olukorrakirjeldus segasem jne ega võimalda vajalikku reeglit rakendada. Ravimi näite juurde naastes oleks see olukord, kus inimesel ei ole võimalik aru saada, millal on see õhtu või hommik, kui ta peab ravimit võtma.

    Kui süveneda päästekorraldajate tööd reguleerivatesse reeglitesse, võib aru saada, et mõned häirekeskuse töötajate tööjuhised on kirjeldatud pigem standardina. Aga ka sel juhul on keeruline tagada, et päästekorraldajal oleks olukorrast piisav ülevaade. Nõnda siis ei ole abi ka standarditest. Kuid Kahnemani, Sibony ja Sunsteini käsitlusest lähtuvalt võiks päästekorraldajaid päästa algoritm9, mis aitaks hinnata olukorda segava müra ja kallutatuseta.

    Kuidas paremini edasi minna?

    Peamine soovitus müra vähendamiseks on otsustushügieen. Müra vähendamine igas organisatsioonis peaks algama müraauditiga, mis selgitab välja selle olemasolu ja tüübid. Müraga võitlemine on raske, sest vaenlast on keeruline tuvastada ja määratleda. Kahneman, Sibony ja Sunstein pakuvad välja kuus lihtsalt printsiipi, millega kõik võiksid oma igapäevases (töö)elus arvestada.

    1. Otsuse eesmärk peab olema õigsus ja otsustamine ei tohi olla individuaalsete eelistuste väljendamise koht. Tundumine ja arvamine, isiklikud põhimõtted, väärtushinnangud ja loomingulisus on tähtsad, et leida probleemide lahendamiseks uusi lähenemisviise, kuid mitte tegeliku otsustamise juures.

    2. Tuleb mõelda statistiliselt (lai valim samalaadseid kaasusi minevikust) ja kasutada väljastpoolt tulevat arvamust, mille saab anda vaid samal tasemel professionaal.

    3. Võimalusel tuleb otsustusprotsess jagada väiksemateks osadeks ja talitada sarnaselt struktureeritud intervjuuga, kus intervjueerija kontrollib korraga üht osa ja liigub alles siis järgmise juurde. See on vajalik, sest inimestel on komme eirata või kõrvale lükata informatsiooni, mis ei sobitu olemasoleva narratiiviga.

    4. Kahneman, Sibony ja Sunstein ütlevad, et otsustajad peavad hoiduma ennatlikust intuitsioonist. Nimelt on otsustajatel sisemine otsustuse lõpetamise tunnetus, mis annab neile hädavajaliku kindluse nende otsuste õigsuse kohta. Otsustajal peab olema mugav oma otsusega edasi elada ja tal on vaja pärast selle langetamist tunda intuitiivset kindlust. Otsustajal ei tohiks olla liiga palju tarbetut ega ka kallutamist võimaldavat infot. Soovitatav oleks isegi hoida probleemi eri osade kaalutlemine eraldi ja langetada lõplik otsus alles siis, kui eraldi osade kaalutlemine on lõppenud.

    5. Koosolekul võib tekkida olukord, kus mõni häälekam osapool hakkab suunama kõigi koosolekul osalejate arvamust. Polariseerumine ja sellega kaasnev arutelu toob otsustusprotsessi müra ning selle vastu saab võidelda, kui osalejate seisukohad tehakse enne koosolekut eraldi kindlaks. Kokku saadakse vaid selleks, et neid seisukohti arutada, mitte ei kujundata neid hoo pealt koosoleku käigus.

    6. Viimasena soovitavad autorid eelistada relatiivseid otsuseid ja skaalasid, sest nende puhul on absoluutsega võrreldes vähem müra. Kui võtta aluseks võrdlus, on suurem tõenäosus, et kaalutluses on vähem müra.

    Kokkuvõttes tuleb müra probleemina teadvustada ja tunda ning – mis kõige tähtsam – sellega tuleb asuda julgelt võitlema. Raamat „Müra“ annab lootust, et müra ja kallutatusega seotud probleeme on võimalik lahendada ning paremate otsuste võti võib tulevikus olla hoopis tehnoloogia käes. Minu hinnangul võiks müraga seotud otsustusprobleemide tunnistamisest ja sellega tegelemisest olla kindlasti kasu igas eluvaldkonnas, kindlasti aga valitsemises. Kas ja kuivõrd toodab riik ise müra, kus inimestel on keeruline häid ja tarku otsuseid teha? Äkki polegi riigi ülesanne inimesi nügida10, vaid aidata nende elus luua selgust, vähendada müra ja teha sellega elu lihtsamaks?

    Heiko Leesment on Tallinna ülikooli riigi­teaduste doktorant.

    1 Mediatiseerumine on protsess, mille käigus võtavad eri valdkonnad üle meedia loogika. Sisuliste küsimuste asemel on juhtimistasandil oluline see, kuidas ja milliseks kujuneb ühe või teise otsuse kommunikatsioon ning selle võimalik mõju organisatsioonile või otsustajatele. Vt Kjersti Thorbjørnsrud, Tine Figenschou, Øyvind Ihlen, Mediatization in public bureaucracies: A typology. – Communications 2014, nr 39, lk 3–22.

    2 Ühe minuti loeng: kuidas lahendada nurjatuid probleeme? – ERR Novaator 5. XII 2016.

    3 Barbara Oja, Mirjam Mäekivi, Merili Nael, Juhan Hepner, Kurjategija tulistas Lihula lähistel inimesi, kaks sai surma. – ERR 7. VI 2020.

    4 Siiri Ottender, Reporter: Kannatanud kohtule: „Häbi Eesti riigile!“ Lihula mõrtsukas Mikk Tarraste sai 20 aastat! – Kanal 2 20. V 2021.

    5 Joosep Tiks, Mikk Tarraste kohtunik: 20 aastat on väga raske karistus. Ma ei ole midagi valesti teinud. – Eesti Päevaleht 16. VI 2021.

    6 Villu Kõve, Ühiskond ootab kohtunikelt otsuste selgitamist. – riigikohus.ee 14. II 2020.

    7 Marcelo Sakate, AI Will One Day Make Better Decisions than CEOs, Nobel Laureate Kahneman Says. – Bloomberg Línea 15. VIII 2022.

    8 Loo autor juhtis häirekeskuse teenust 112 aastatel 2020–2022.

    9 Timothy Revell, AI listens in on emergency calls to diagnose cardiac arest. – NewScientist 9. I 2018.

    10 Heiko Leesment, Nügimine teeb inimesest objekti. – Postimees 8. XI 2021.

  • Anatoli Arhangelski 15. XII 1977 – 3. III 2023

    Lahkunud on Eesti Rahvusballeti kauaaegne esisolist Anatoli Arhangelski, imeliste rollide looja, erakordse pühendumusega lavaisiksus, kes kuulub Eesti balleti kullafondi.

    Ennast aastatepikkuse tipptasemel tööga publiku südamesse kirjutanud andekas tantsija lõpetas 1996. aastal Tallinna balletikooli (erialaõppejõud Ago Herkül) ning asus samal aastal balletiartistina tööle ooperi- ja balletiteatrisse Estonia, kus tõusis juba 2003. aastal solistiks.

    2012. aastal pälvis Arhangelski ERGO tantsupreemia ning 2013. aastal pärjati ta Eesti teatri aastaauhinnaga Amedeo Modigliani rolli eest balletis „Modigliani – neetud kunstnik“, Eisensteini rolli eest balletis „Rosalinde“ ning Lescaut’ ja Vangivalvuri rolli eest balletis „Manon“. 2022. aastal tunnustas vabariigi president Anatoli Arhangelskit Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.

    Tema meeldejäävamate rollide hulka kuuluvad Amedeo Modigliani (Aints-Edur, „Modigliani – neetud kunstnik“), Stanley Kowalski (Salem-Meckler-Ochoa, „Tramm nimega Iha“), Othello (Pärt-Kesler, „Othello“), Coppelius (Delibes-Bigonzetti, „Coppélia“), Onegin ja Gremin (Tšaikovski-Cranko, „Onegin“), Espada (Minkus-Härm, „Don Quijote“), Lescaut (Massenet-MacMillan, „Manon“), Golaud (Schönberg-Härm, „Pelléas ja Mélisande“), Surma käskjalg (Mahler-MacMillan, „Laul maast“), Gabriel von Eisenstein (Strauss-Hynd, „Rosalinde“), Karenin (Šostakovitš-Kesler, „Anna Karenina“), Peremees ja Kurat (Tubin-Kesler, „Kratt“), Paris ja Tybalt (Prokofjev-Härm-Edur, „Romeo ja Julia“), Prints ja Rothbart (Tšaikovski-Härm, „Luikede järv“), Prints ja Drosselmeier (Tšaikovski-Murdmaa-Stevenson, „Pähkli­pureja“), Peeter I (Aints-Edur, „Katariina I“), Bryaxis (Ravel-Murdmaa, „Daphnis ja Chloë“), Sõber (Kallos-Murdmaa, „Pulma­reis“), Jaamavaht ja II vaatuse duett (Štšedrin-Smoriginas, „Anna Karenina“), Enea Lomurno ja Ulysses Bohnam (Schiavoni-Cannito, „Cassandra“), Noormees (Stra­vinski-Egerhazi, „Tulilind“), Inglise ohvitser (Sibelius-Vàmos, „Shannon Rose“), Metsnik (Adam-Skeaping, „Giselle“), Must Ingel (Tšaikovski-Balanchine, „Serenaad“).

    Eesti Rahvusballeti juht Linnar Looris: „Anatoli oli hinnatud partner ja solist ning tänu temale sündis meie laval nii rahvusvaheliste kui ka meie enda koreograafide käe all hulgaliselt meeldejäävaid rolle. Mälestan ja igatsen Anatolit kui head sõpra, erakordset tantsijat ning südamlikku kolleegi. Kallis Anatoli, saatku Sind taevastel lavadel suur edu!“

    Sügav kaastunne Anatoli Arhangelski lähedastele.

    Rahvusooper Estonia

    Eesti Balletiliit

    Eesti Teatriliit

    Kultuuriministeerium

  • Helisev emakeel uduses vaikuses

    KADI KÖSTER-HANSUMÄE

    Eesti luule ajab uusi võrseid: 2021. aasta sügisel avas Eesti Kirjanike Liit noortesektsiooni, mis tõi vandeseltslaslikult ühte hoidma noored särasilmsed sõnaseadjad. Selle rühmituse liige Elisabeth Heinsalu on nüüd jõudnud oma esikluulekogu avaldamiseni. Tänavu jaanuari lõpus ilmunud debüüt kannab pealkirja „Kui ma olin udu“. Raamatu väljaandmist on toetanud kultuurkapital ning autor on tunnistatud ka Väikese Hipi Fondi käsikirjakonkursi laureaadiks.

    Luulekogu avatsükkel „Vaade“ mõjub ootamatult küpsena. On värskendav, et noor autor alustab oma esikteost just eestluse üle mõtisklemisega, mitte pihtimuslikult eksistentsiaalsete või sotsiaalsete küsimustega. Veelgi enam, oma keele ja rahvuse küsimus on teoses au sees, kuna luuletekstid on kirjutatud helisevas eesti keeles. Tooni lisavad igapäevakeeles haruldased sõnad ja vanapärased sõnavormid, nagu näiteks „hõlkjas“, „härm“, „eluhurm“, „heljuv“, „haudjas“, „imetelema“ jne. Heinsalu vabavärsilised tekstid on lüürilised ja kõlavalt meloodilised. Sageli kasutatud minavormi tõttu mõjuvad need isikliku ja intiimsena, ent kuigi vaatepunkt kuulub üksikisikule, on see märksa laiem. Heinsalu luule on puänteeritud, metafoorne ja kujundirikas ning mõjub oma lüürilisuses siiski klassikalisena, vaatamata sellele, et ta pole kasutanud traditsioonilisi vormivõtteid.

    Raamat on jaotatud seitsmeks tsükliks: „Vaade“, „Tänapäeval on tõde nii uskumatu, et sellest rääkimine on mõeldamatu“, „Inimene ja linn“, „Daamid ja härrad“, „Võrsed“, „Hinge säng“ ja „Udu“. Kõige mahukam on „Inimene ja linn“, mis sisaldab 14 teksti, sealhulgas ühe sürrealistliku olustikuga proosapala „Põrgulik tants“. Seevastu lühim tsükkel „Daamid ja härrad“ koosneb vaid neljast tekstist. Luuletuste vahele, enamasti tsüklite lõppu, on lisatud ka pikemad poeemid proosas. Seesugune kompositsioon aeglustab lugemistempot ja värskendab lugeja pilku. Proosapalades on ilmsem ka narratiivsus, mida luulekogu puhul tervikuna ei pruugi selgelt tajuda. Mõistagi ei ole see ilmtingimata vajalik ega määra kvaliteeti.

    Luulekogu ühtsuse näib loovat korduvate kujundite kasutamine. Nagu osutab raamatu pealkiri ning kinnitavad mitmed tekstid, on üks sagedamaid kujundeid udu. Huvitav on aga see, et nimitekst „Kui ma olin udu“ on paigutatud luulekogu lõpetama. Seal näib luulemina end uduga samastavat: ma olin nagu vinduv udu / kellest keegi läbi ei näinud / aga kivi lendas läbi kui kuul (lk 88). Eelnevates tekstides on aga udu silmapiiril, piiramas nähtavust või mähkumas millegi-kellegi ümber. Udu mähib tekstid endasse ka visuaalselt. Raamatu kujundus on abstraktne ja laialivalguv, midagi näivat ja aimatavat: ükski kujutis ei ole selgepiiriline ja tuttav ning udus ei kangastu kindlaid kontuure. Näib, et see udu on seotud mingi selguse otsinguga, varjude ja varjatusega. Kui visuaali veel süveneda, siis mõjub kummastavalt, et udu, mis looduses on hele ja pehme, on neil lehekülgedel tume, suisa must. Või on see tumedus hoopis see, mis kumab läbi selle udu? Luulekogu kontekstis on tähenduslik, et udu ei saa puudutada, kuid võib tunda selle looritavat kohalolu ja mõju vaateväljale.

    Teine tekstides alatasa ilmuv kujund on öö (vahel õhtu). Selle leiab mitmes pealkirjas („Öölaul“, „Öölinna melu“, „Kargete tunnete õhtu“, „Lissaboni öö“; „Lõputu öö“), aga veel enam tekstide sisus („Ahvatlus“, „Tundmatus keldris“, „Eleegia“, „Oleme ulgund huuled, silmad“ jt). Luulemina lausub: ma laulan sulle ainult öösel / sest päeval olen kabuhirmus teiste hingede eest (lk 40). Tundlik lüüriline kangelane kulgeb öö rütmis linnatänavate puna-kollases valguses. Aga vaatab siis ka endasse, sest hommikul: ma ei taha kuulda sosinatki / iga mu rakk rebitakse küljest / iga heliga, mis kõrvus hüüab / plirina plärina sabina mula vahelt / otsin kus võiksin laulda ometi linnu kombel / ja ärgata hommikul ootamata ööd (lk 40).

    Helide ja vaikuse vahelduv kohalolu on Heinsalu esikkogus aistitav ning loob esteetilist ühtsust. Autor ei ole aga vaikust asetanud rangelt ühtsesse tähendusvälja, vaid see varieerub helide puudumise, ütlematajätmiste (vaikuse talumatust kargusest / mis tasa võrku koob mu suule, lk 48) ja meelelise rahu igatsuse vahel. Vaikus on ühtaegu püha ja talumatult vali, aga kannab endas alati midagi. Linnahelid – klirinad, kriuksumised, mootorimürin liiklusummikus, telefonihelinad, kõrvalkorteri raadio, vilistamised – mõjuvad selle kõrval kontrastselt. Vaikus loob ruumi, kus tekivad tähendused: suured sõnad saavad oma au pikkadest vaikustest / ja vadin oma tühjuse lühikestest komadest (lk 39). Ning isegi muusika võib kanda inimese vaikusesse: aga kui need noodid puudutasid mu vaimu / ma olin kui kild taevast / ja tema vaikusest (lk 38, „Klahvidevaheline illusioon. Heino Elleri paladele“).

    Elisabeth Heinsalu luulekogu „Kui ma olin udu“ esitlusel 20. jaanuaril Tallinna Kirjanike Majas

    Linnakeskkond on peamine ruum, kus lüüriline mina liigub, nii Eestis kui ka mujal maailmas, eelkõige Rootsis ja Kagu-Aasias. Linnas kohatakse eri kultuure, kõneletakse eri keeli, orienteerutakse pilvelõhkujate klaaslabürintide vahel. Linnakirjeldused näivad vastanduvat loodusele, millest on inspireeritud autori ilmekas kujundikeel. Ometi ei ole autor selles kogus inimese ja looduse suhtele eraldi keskendunud. Melanhoolne igatsus harmoonilise suhte järele on üksnes aimatav. Loomulik ja tehislik on siin binaarses suhtes ning mõjutavad inimese (emotsionaalset) toimetulekut. Linn on täis kunstlikke esemeid, kiirustavaid kehi ja lõikavaid helisid ning lüüriline mina tunneb huvi: kas pilvini kerkinud tornides / nukrus nutab enam kui mujal? (lk 51).

    Luulemina vaade on seotud akende, klaaside ja peeglitega, neid omakorda ühendab raami kujund, mis seda vaadet vormib. Selline korduvus ilmneb ka luuletuste pealkirjades: „Kagu-Aasias on aknaklaasid teist tooni“, „Kullatud akende kuma“, „Aknaraami vahelt puhub jahedat“. Vaade oleneb alati punktist, kus viibid. Selles luulekogus peegeldub väliseestlaslik ja kosmopoliitne vaade. Tähenduslik on siin side Rootsiga. Esimeses luuletuses pihib lüüriline mina, et on teinud valiku: see sinimustvalge lipp oli ainus / mida rinnavärinaga uurisin / ainus miks on täna ja siin / rootsi keel vahetatud eesti keele vastu / [—] nüüd kaugemal oleme rohkem eestlased (lk 11). Rootsit on järgmises luuletuses kirjeldatud kui eestluse ääremaad: tahaksin ärgata ja tunda siin eestluse ääremail / end nii kodus kui heiskame lauluga lipu / ootame luuletajaid, et siis vähemalt homme / võiks uinuda ja näha end kõigi eestlastega ühena (lk 12). Kuigi neis tekstides peitub nüüdisaja kogemus, avab see siiski ka minevikuaknaid ning heias­tab kultuurimälu. Siin meenub Karl Ristikivi „Inimese teekond“: Koju­igatsus – kauguseigatsus, / kahte harusse kasvav puu …

    Poeetiliselt ja rahvuslikult silmapaistev on avatsükli luuletus „Keelepärg“ (lk 18), kuhu on tundlikult põimitud eesti keele meloodilisus ja idülliline kodumaa-armastus: keele ilust tahaksin noppida õisi / ja kroonida lillepärjaga pead / öelda, et Eestimaa on üks kaunis aed / kus igaüks võib kanda oma keelt / paljajalu joosta kõverike õunapuude all / laulda üksi ja ühes teistega, kel pärjad peas / me võtame kanda põllulillede au / ka siis kui kergust kurjus varjutab / me ei pillu õisi asjata teineteisele silma / kui peas ilutseb auga kantud keelepärg.

    Proosapalas „Kagu-Aasias on aknaklaasid teist tooni“ leiab aset taipamine: Kombin küll rõõmuga tundmata keeli, aga keeruliste sõnade asemel võiksin kanda ka eesti keele lihtsust, kauneid sõnu. Käsi. Öö. Pesa. Vars. Õis. Puu. Juur. Õlg. Hani. Kuma. Koda. Hoiduda võiks lobast (lk 22). Hiljem selgub, et see ei pruugi olla juhuslik sõnavalik, sest need kujundid ja neid ümbritsevad tähendusväljad asetuvad otseste või kaudsete motiividena ka teistesse luuletekstidesse. Tundub, et autor kõneleb mitmeid keeli ja just seetõttu peab emakeelt eriliselt pühaks. Kuid hiljem nendib ka, et: lääne pool lompi on mu usk võrdsusesse suurem (lk 59). Luulekogu teine tsükkel raamatu alguses on tegelikult eristuvalt päevakajaline, võiks öelda ka ühiskonnakriitiline. Teemana on muu hulgas puudutatud Vene sõda Ukrainas („Sõjakevad“). Autori sõnades väljendub noorema põlvkonna mõistmine, kui habras ja hinnaline on vabadus: sest iga vaim on vaba / ja hinge hind läheb kallimaks (lk 29).

    Korduvate kujundite koha pealt on veel käsitlemata jäänud üks märkamine. Nimelt, Heinsalu luuletekstides kerkib esile palju kehalisusele viitavaid elemente. Lüürilise mina keha on dialoogis teiste kehadega: Iga tundmatu pilguga sündisid vaikivad elavad vestlused. Kõrvalt paistavad kõik silmad elu näinud ja ihud nii suursugused. Vanemad, targemad, teadjamad (lk 69). Kujunditena korduvad huuled, silmad, käed ja juuksed. Nendega on seotud ka ahvatlused ja romantilised kohtumised (nüüd veetlevad käed aovalges / kobavad soojal pihal, teadmata luba, lk 66). Kohad ja kehad põimuvad puutepunktides, kuid alati mitte tahtlikult: ehitame oma uhkuse taevani / ja jookseme sihituna üksteisele otsa (lk 44). Somaatilisuse ja lüürilisusega meenutab noor autor mulle Marie Underit.

    Heinsalu luulekogu algus on oma tonaalsuses nooruslikult helge. Lõpus annavad aga tooni hoopis tumedamad varjundid. Hakkab tajutavalt jahe, atmosfäär muutub hämaraks, niiskeks, igas mõttes uduseks. See on aimatav juba eelviimases tsüklis „Hinge säng“, kuid võimendub viimases tsüklis „Udu“. Lõpus saabuks nagu (kellegi) surm. Tumedas udus loovad sünget meeleolu kurbus ja lein: lahkuja on rahulik ja ümberringi viliseb tuul / keerise keskel võib sulgeda silmad ja öelda / et kadunud on ilm ja leitud on lõputu öö (lk 86). Luulekogu viimane luuletus asetub aga numbrimaagilisele lehele 88, mis on justkui topeltlõpmatus. See lõpp jääbki veidi tabamatuks nagu udu.

    Igale lugejale ei pruugi niisugune lõpetus mõjuda külmalt. Elisabeth Heinsalu luulekogu näib iseloomustavat lummav värskus. Miski selles äratab elule ja tekib soov .. pelgalt tunda, ei midagi muud. Tunda tuult ja tunda kuuma, tunda niisket õhku, hingata nina ja suuga (lk 21). Debüütkoguna on „Kui ma olin udu“ silmapaistvalt väljendusrikas. See on ilus ood emakeelele ning tundlik vaade noore elu vabadusele ja ahvatlustele, mida alati looritab selgusetus..

  • Mägede elajad

    MARIS JOHANNES

    Seekordne lavastus on nagu värviraamat, kus on kontuurid tugevate joonega ette antud ja pilt jõulistes toonides: kui on armastus, siis kõrgelt-kaugelt näha, et kirglik ja kuum; kui tehakse haiget, siis on vaatajal kohe selge sott, et on väga valus. See, mis Martin McDonaghi näidendis intrigeerib, on hämarala, kus hea ja halva telg hajub ning tegelaste valgustkartvad teod saavad uue tähenduse, kus on oma koht saladusel, mida võib aimata juhtumisi poetatud lõpetamata lause tagant.

    Sellist vihjelisust on uue „Mägede iluduskuninganna“ mängus vähem kui kahekümne aasta taguses lavastuses. Kui lavastaja läheb näidendiga teisele ringile, siis hämarala kaotab tema silmis oma uudsuse, kõik on kunagi juba olnud – kas nii? Või on elu ja aeg muutunud ning nii lähebki kõik nagu läheb, saatuse tahtel ja vaatemänguliselt.

    Üdini vastik mutt. Võib öelda, et silm peast välja sellel, kes vana asja meenutab (hullem veel, vaatab üle vana tele­salvestise). Hakkan lavastusi võrdlema ja lavastajaga vaidlema ning annan õiguse nooremale Mäeotsale. Jaa, seekordses lavastuses teeb Ragne Pekarev tütrena tubli soorituse – aga miks on Liina Tennosaare ema Mag nii üheplaaniline? McDonaghi tegelased on värvikad, see tekst võimaldab ka kiuslikkuse elegantsemaid vorme, nagu mäletan Herta Elviste rollist.

    Või oli seekord ainus eesmärk teha teistmoodi kui Herta? Või pole praegustel tegijatel seda isiklikku elupagasit, mis lubas Elvistel Magi mõista ja kaitsta teadmisega, et igal jutul on oma tagamaa ja kiusul põhjus. Elviste mängis vanaprouat, kelle sisse mahtus kavalust, kurbust ja hirmu. See tegelane ei olnud läbipaistev, teda oli raskem läbi näha. Sellise tegelase kompamine on vaatajale äraütlemata põnev protsess, et oma elu mõttemustrit tuulutada. Selge see, et ootushorisont uue „Mägede iludus­kuninganna“ eel oli väga kõrge. Ega siis iiri äng saa aeguda.

    Tennosaare vanamutt on laval agressiivne ja pahatahtlik, loobib oma tassist mingit plöga kõrge kaarega põrandale: jook ei sobi, klimbid sees. See, kes ise saanud tunda hoolduskoormust, võib siin kogeda palju äratundmisõudu, või – vastupidi – mõelda, et mul on veel päris hästi läinud. Tõeline hooldajate hirm istub kiiktoolis: juuksed sakris, jalad paistes, kampsik rokane. Ja muudkui kamandab: tee ja too, kasi ja korista, räägi ja kuula. Tennosaare roll on paigas nagu plakat – ettevaatust, vanadus! Vaata ja jäta meelde, kui veel õue ja teatrisse jaksad astuda, ehk oskad pärastpoole kenam ja puhtam vanainimene olla.

    „Mägede iluduskuninganna“. Füüsis on Liina Tennosaarel (Mag) hästi paigas: värisevad käed, metsik pilk, kohmakas kehahoid. Ragne Pekarev (Maureen) loob introvertsema tüübi, nii on tema sissepoolepööratus tugevas kontrastis ema robustse lahmiva olekuga.

    Miks on see mutt üdini vastik? Ärevus on ta olekusse sisse kirjutatud esimesest stseenist peale. Kas ta kardab midagi ja seetõttu klammerdub tütre külge? Või on ta oma pereliikmeid niimoodi ahistanud kogu elu? Kindlasti on ta vahel ka iseendaga hädas. Aga ei taju ma temas grammigi inimlikkust ja nii ei oska talle kaasa tunda – ehk ainult siis, kui asi läheb juba vägivaldseks. Suu ei paindu Magi kohta ütlema „memm“, ikka „mutt“. Ta on vanamutt, kes muutub loo edenedes järjest tüütumaks, paneb nagu paela oma kileda häälega. Ja mis on tulemus? Lülitad ennast välja – las mögiseb.

    Eluliselt tuttav, aga teatris kahjulik, kui vaataja empaatia hangub. Füüsis on Tennosaarel hästi paigas: värisevad käed, metsik pilk, kohmakas kehahoid, kõik klapib või on värvi veidi üle võlli. Aga kas Mag pole mitte suur manipuleerija ja kas pole ta mitte omakasu peal väljas. See eeldaks vahel ka pehmemaid ja magusamaid pooltoone, et kaaskondseid ja vaatajat ära petta. Ju otsin sellest lavastusest seda, mida pole sinna pandudki.

    Rutiin kui päästerõngas. Kui Pekarevi Maureen kõnelema hakkab, hingan kergendatult – tema räägib nagu normaalne inimene. Toimetab vaiksel moel ja hoiab kinni oma rutiinist kui päästerõngast. Kahekümne aasta taguses lavastuses oli Tennosaare mängitud Maureen rõõmsameelsem, Pekarev loob introvertsema tüübi, nii on tema sissepoolepööratus tugevas kontrastis ema robustse lahmiva olekuga. Omailma sulgumine näikse olevat Maureeni ellujäämise strateegia, seejuures on tema rahulikkuses midagi perversset. Või on tal rohud peal. Nägelustes emaga ei ole teab mis kirge, seegi näikse olema igapäevarutiini osa nagu hambapesu.

    Asi muutub, kui mängu tuleb mees: introvertne Maureen puhkeb õide kui iluduskuninganna. Nähtud etendusel mängis tema mägede printsi lavastaja Mäeots ise, oli kirglik ja imposantne kavaler ning rõdultki oli tunda, et näitlejate kehakeemia klapib. (Andres Mähar Pato Dooley rollis on kahjuks nägemata.) See kõik on liiga ilus, et olla tõsi, ütleb elukogemus ka sellele vaatajale, kes näidendit ei tunne. Maureen näikse olevat õnnelik, aga õnn ei sobi McDonaghi mustrisse. Hull ema on nagu kuri saatus kreeka tragöödias – paljastab tütre saladused ja fantaasiad ning äratab deemoni. Viimases stseenis on Maureen taas leidnud rahu. Ta näikse olevat vaba ja valmis ise otsustama, mida oma eluga peale hakata. Ent reaalsus on midagi muud ja soovmõtlemise sängis ei anta talle aega olla.

    Mäeotsa Patol on meri põlvini: tema on tegija elus ja armastuses, tal on läbilöögivõimet nii Inglismaa kui ka Ameerika jaoks. Kummastav oli näha teda kahetsuskirja lugemas, silmad veekalkvel – selline Onegini kiri Tatjanale pole küll Pato stiil. Aga olgu, mida tean mina meeste armastuskirjadest, usaldagem lavastajat. Tõsi, kahekümne aasta tagune mälestus Patost on hoopis midagi muud: Indrek Taalmaa oli tagasihoidlik töömees ja naissuhetes kohmetu.

    Naiste sõjas on oma roll Pato vennal Rayl, kes on sõnumitooja. Tema käivitab kõik rõõmsad ja kurvad sündmused selles jumala poolt hüljatud majas. Oskar Seeman on oma rollis väga energiline tüüp, stseenid temaga on tempokad ja tuulutavad ema-tütre omailma. Ray annab triksteri mõõdu välja: nagu muuseas pudeneb ta jutust saatuslikke vihjeid nii mineviku kui ka tuleviku kohta. Etenduse alguses suhtleb Seeman publikuga, vihjates telefonidele. Kas mobiilide ajastul saaks selline tragöödia juhtuda? Ikka saab …

    Nagu Eesti elu. Iir Hermeliini lavakujundus on väga funktsionaalne. Räämas kööktuba, põrandal päevinäinud linoleum, luitunud ja tükid väljas. Laval on pliit ja kraanikauss, mõlemad näidendis vajalikud rekvisiidid. Mutt oleskleb trajektooril kiiktool ja televiisor. Väga realistlik lavapilt. Sein, mis eraldab elamist välismaailmast, on mustast murenenud saepuruplaadist ja selle taga kõrgub kontrastina „sinitaevas“, ainus ere värv lavapildis kui mälestus romantilisest Iirimaast.

    Keelenalja pakkus lavastuse algus, kui Magi-mutt nõuab endale tassi jõujooki – vanasti jõi ta ikka puljongit. Eks vanainimene pea ikka jõujooki jooma, et jaksaks paremini riidu kiskuda. Teine koht, mis turtsuma võttis, oli lõpustseenis, kus ahjuroop omandab Maureenile emotsionaalse väärtuse – mis lõbus keele­klišee!

    See McDonaghi näidend on kui Eesti elu. Needsamad ääremaa ängid: noored lähevad linna tööd otsima ja vanainimesed ei saa üksi hakkama. On vanadekodud, kuhu keegi minna ei taha, rääkimata sellest, et pole raha, et hooldaja eest maksta. Järeltulijad, kes peavad vanureid passima, annavad käest oma parimad aastad, oma elu ja armastuse. Jõuetus tuleb peale: vanad mustrid ei tööta, uusi pole joonistatud ja kõigil on halb. Lähed teatrisse ja näed, et mägedes on niisamuti kui kodusel lauskmaal. Elajas su sees, keda häbened, polegi nii unikaalne ja teises maailmanurgas ei elagi ainult iluduskuningannad. Kas hakkab kergem?

    Huvitav eksperiment. Seekordne „Mägede iluduskuninganna“ on Eesti teatris omalaadne katse. Tulla kahekümneaastase vahega tagasi samasse teatrisse sama lavastaja ja ühe peaosalisega. Esietenduse-eelsetes intervjuudes oli just Tennosaar kõige suurem kahtleja, kas maksab seda ette võtta olukorras, kus endal on Elviste tekst intonatsiooni täpsusega meeles. Kujutan ette, et näitleja vaimuseis võib olla sama jabur-traagiline kui „Hukkunud Alpinisti hotelli“ filmi tegelastel: „Mina ise tulin endale peale. [—] Mina sidusin mind kinni. Mina … mind“.

    Magi-nimelise tegelase pahupool on omal ajal läbikombatud. Mäe tagumise külje pimedad nurgatagused läbiarutatud. Nüüd Mäeots jälle lavastab ja sina ole tubli tüdruk, võta see mägi ja roni üles. Aga sa oled oma tegelasest kakskümmend aastat noorem, lavastaja on sinust veel noorem. Ja ainus tarkus on mälestus Elviste rollist ja võib-olla ka lähikondsed vanainimesed, kelle suhtes on hoolduskohustus. Võib ainult aimata, kuidas on töö rolliga sellises etteantuses.

    Mulle vaatajana on see eksperiment muidugi huvitav. Sain aimu, kui suur on olnud Elviste panus sellesse mängu. Seoses uuslavastusega sain ilmutuse, et oma mõtetes olin ma just Elviste Magi pidanud iluduskuningannaks, selliseks kuninglikuks fruktiks. Maureeni kuramaažikuninganna olin hoopis unustanud. Vaev on vanaks saada, aga hea on vana olla, kirjutab luuletaja. Seda vanaks saamise vaeva on Tennosaare rollis kapaga. Ehk aitab see tal järgmistest rollidest rõõmu tunda, kui on aeg vana olla. Näha vana näitlejat laval on väga südantsoojendav, loodetavasti saab Tennosaar kunagi kahekümne aasta pärast mängida oma „Džinnimängu“. See peaks tema päikeselise loomusega paremini sobima.

  • Pealelend – Esper Linnamägi, Eesti Filharmoonia Kammerkoori juhatuse liige

    ANNELI IVASTE

    Üle mitme aasta korraldab Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) taas ettelaulmise. Koroonapandeemia tõttu mitu aastat vahele jäänud kuulamine võetakse sel korral ette vabamas õhkkonnas, et julgustada lauljaid end näitama ja proovile panema. Professionaalsete koorilauljate põud on Eestis olnud vähese konkurentsi tõttu aktuaalne juba aastaid. Kevadisele ettelaulmisele oodatakse kõigi häälerühmade lauljaid, et koor saaks nende hulgast sobivad vajadusel kaasata suuremate koosseisudega eriprojektidesse. Kandideerimise tähtaeg on 13. märts, kuulamine toimub 21. märtsil.

    EFK on kuulutanud välja kõigi hääle­rühmade lauljate konkursi. Keda oodatakse ette laulma?

    Üle kolme aasta korraldab EFK taas kevadise kuulamise. Varem oleme kuulamisi korraldanud üle aasta või isegi igal aastal. Seetõttu on nüüd väga põnev tuttavaks saada lauljatega, kes selles valdkonnas tegutsevad ja soovivad ennast proovile panna, end arendada ja meiega koos musitseerida.

    Nimetasid seda kuulamiseks, mitte konkursiks. Kas põhjusega?

    Jah, tõepoolest, soovime selle teha mitteametlikumas atmosfääris, et inimestel ei tekiks lisapingeid ning nad saaksid kontsentreeruda vaid muusikale ja näidata end kõige paremast küljest. Seetõttu oleme palunud esitada vaid ühe kohustusliku pala, katkendi Johann Sebastian Bachi moteti „Singet dem Herrn ein neues Lied“ esimese koori partiist. Soololaulu asjus oleme jätnud vabad käed: see võib olla nii rahva­laul kui ka aaria, laulja võib valida just sellise žanri, milles end hästi tunneb.

    Milliseid nõudmisi esitatakse EFK lauljale ning mille poolest erineb EFK laulja töö mõne teise heal tasemel koori liikme omast?

    Ootame lauljaid, kel on muusikaline haridus ja vokaalne ettevalmistus, aga nii nagu iga eriala, nõuab ka professionaalse laulja teekond eelkõige pühendumist, annet ja tööd. Need, kes armastavad seda valdkonda ja soovivad kirglikult muusikaga tegeleda, saavad osa EFK elustiilist, kus kandev roll on enese­arengul, enda väljendamisel muusika kaudu ning erialastel proovikividel. EFK laulja karjäär võib kujuneda võimsaks: saab esitada eri žanride ja ajastute muusikat ning ehk ka solistipartiisid, esineda eri rollides, loomulikult salvestada mainekate plaadi­firmade kaubamärgi all.

    Igaühest ei pruugi saada staari, kuid kollektiivi liikmena ning ühiselt muusikat tehes saadakse osa sünergiast, mis leiab väljenduse väga erilistes projektides ja kõrgetes sihtides. Musitseerimise kaudu on võimalik end teostada ning esindada ka meie väikese rahva suurt kultuuri rahvusvahelisel tasemel.

    EFK graafik on tihe ning koori repertuaar ulatub kammermuusikast suurvormideni ja gregooriuse laulust nüüdismuusikani, sekka ooperitki. Lauljatel tuleb tunda eri ajastute muusikastiile, suuta kiiresti ümber orienteeruda barokilt romantismile või nüüdismuusikale ning olla erisuguste helikeeltega kohanemisel väga paindlik. See kõik eeldab partiide kiiret omandamist ning ka iseseisvat kodust tööd.

    Viimaste aastate repertuaari mitme­kesisusest saab tuua palju näiteid. Peale Arvo Pärdi ja Veljo Tormise muusika on EFK esitanud Vivaldi ja Händeli loomingut ning renessanssmuusikat Peter Phillipsi käe all, osalenud Tormise-Puuri ooperi „Lalli“ ning Wagneri ooperi „Tristan ja Isolde“ ettekannetel, samuti salvestanud Olivier Derivière’i muusikat videomängule. Viimasel hooajal on koor Eesti lavade kõrval esinenud Dublini kontserdimajas, Rhodose Theotokose kirikus, Oxfordi Kristuse kiriku kolledžis, Luxembourgi suures teatris ja mujal.

    Kuna EFK osaleb klassikalise muusika tippsündmustel nii Eestis kui ka mujal maailmas ning jagab lava parimate orkestrite ja dirigentidega, siis peab koor olema vääriline partner. Siin on kohane võrdlus tippspordiga, mis eeldab järjepidevat pühendunud treenimist ja vormisolemist ning kus ei saa kvaliteedis järele anda.

    Kas kuulamise edukalt läbinu pääseb EFK põhikoosseisu?

    Siin on erinevaid variante. Pikemas perspektiivis on loomulikult soov teha heade lauljatega püsivalt pikaajalist koostööd, aga meil on palju kontserdi­projekte, kus vajame oma põhikoosseisule täiendust, et esitada suurvorme. Tahan rõhutada, et põhiline on laulja enda tahe teha tööd, musitseerida ning osaleda nii kodumaistes kui ka rahvusvahelistes suurprojektides. Kui esialgu jääb pisut vajaka vokaalsest ettevalmistusest, siis saame aidata arendada vokaalseid oskusi, igati toetada ning pakkuda võimalust võtta hääleseade tunde.

    Ei tasu karta end näitama tulla, sest see ei tähenda veel, et sellega on otsustatud edasine töö, tulevik ja karjäär. Pigem soovitan seda võtta enese proovilepanekuna, millega võivad kaasneda mõned huvitavad tööpakkumised.

    Kas on juba teada ka konkreetsed kontserdiprojektid, kus vajatakse lisalauljaid?

    Üks suurprojekt tuleb sügisel, kui anname Rudolf Tobiase 150. sünni­aasta­päeva puhul kontserdi ja salvestame originaalkäsikirja järgi tema oratooriumi „Joonas“. Tulemas on ka Beethoveni loomingu ettekanded, kuhu vajame lisajõudu.

    Oleme mitmel korral teinud kaasa mainekal Aix-en-Provence’i ooperifestivalil. Selleks suveks oleme juba leidnud lisalauljad Alban Bergi „Wozzecki“ projekti, mida juhatab Sir Simon Rattle. Aixi tulevastes ooperiprojektides vajame samuti lisalauljaid.

    Konkursil osalemiseks avalduse esitamise tähtaeg on 13. märts ja ettelaulmine toimub 21. märtsil. Kui juhtub, et kuupäev ei sobi, kas saab ka muul ajal ette laulda?

    Leiame kindlasti võimaluse kõik soovijad ära kuulata, ka konkursivälisel ajal. Seega tasub avaldus teele panna, kontaktisik on Mai Simson (mai.simson@epcc.ee). Ka mulle võib julgelt helistada, minu kontakti ja lisainfot kuulamise kohta leiab EFK kodulehelt www.epcc.ee.

     

  • Vaim ihu suretamas

    HELENA STREIMANN

    Mängufilm „Vaal“ („The Whale“, USA 2022, 117 min), režissöör Darren Aronofsky, stsenarist Samuel D. Hunter, operaator Matthew Libatique, helilooja Rob Simonsen. Osades Brendan Fraser, Sadie Sink, Hong Chau, Ty Simpkins jt.

    Viimase kahe kuu jooksul on filmiringkondades palju kõneainet andnud peagi kinodes esilinastuv draama „Vaal“. Veneetsia filmifestivalil pälvis Brendan Fraseri kauaoodatud comeback-roll – ülekaaluline ja suhtlemisprobleemidega inglise keele professor Charlie – suurepärase näitlejatöö eest lausa kuue­minutilise aplausi. Öelda, et ootused selle filmi suhtes on erakordselt kõrged, oleks liigne tagasihoidlikkus. Kas film vastab ootustele või on selle ainus tugevus Brendan Fraseri näitlejatöö?

    Samuel D. Hunteri 2012. aastal avaldatud samanimelisele näidendile tuginevas filmis „Vaal“ uuritakse keha ja vaimu seoseid selliste teemade kaudu, nagu usk, seksuaalsus, surm, empaatiavõime ja ausus. Film kujutab enesekaemuslikku plahvatust, mis leiab aset Charlie kodu klaustrofoobses atmosfääris. Pärast elukaaslase Alani surma on Charliet haaranud depressioon, mis väljendub ka suutmatuses taastada kontrolli oma söömisharjumuste üle. Nõnda on Charliest saanud liigsöömise vang: see on avaldanud mõju tema tervisele ja muutnud ta peaaegu liikumisvõimetuks. Filmi alguses avastab Charlie, et tal on jäänud elada kõigest üks nädal. Ja kuigi ta annab inglise keele loenguid, teeb ta seda veebi teel, ning ainus, kellega ta vahetult suhtleb, on hooldusõde Liz (Hong Chau). Nii avabki režissöör Darren Aronofsky valusalt avameelse loo kurbusest, kui Charlie püüab viimastel päevadel taastada sidet oma tütre Elliega (Sadie Sink).

    Film esitab emotsionaalselt laetud, isegi ebameeldiva küsimuse, kas kellegi hinge või vaimu üle otsustamisel saab ignoreerida tema keha, tema välimust –­ sest just Charlie välimus ja teda ümbritsev keskkond mõjuvad märkimisväärselt eemaletõukavalt. Kuuesajanaelase (272 kg) peategelase kaudu näitab film alasti tõtt liigsöömise ja ülekaalulisuse kohta. Veebisaidi The World Counts andmetel sureb maailmas igal aastal ülekaalulisuse tagajärjel 4,74 miljonit inimest ja aastatel 1975–2016 on ülekaaluliste inimeste arv peaaegu kolmekordistunud, ulatudes 13%ni.1 Statistikale vaatamata tegeletakse nii popkultuuris kui ka meedias teemaga väga vastumeelselt. „Vaalas“ julgetakse ülekaalulisuse probleemi vaadelda märkimisväärse detailsusega, uurides nii inimsuhteid kui ka eraldatust, mis mõjuvad kehale ja vaimule.

    Brendan Fraser filmis „Vaal“

    Kuus tundi, mille Brendan Fraser pidi iga päev veetma Oscarile nomineeritud grimmikunstniku Adrien Morot’ga2, et kehastuda ümber oma tegelaskujuks, ei olnud sugugi mahavisatud aeg. Kaadrid, mis näitavad Charliet duši all pesemas, diivanilt püsti tõusmas, korteris ringi liikumas, aga ka tegemas ülisuuri pingutusi, mida tähendavad talle isegi kõige lihtsamate ülesanne sooritamine nagu põrandalt telefoni või võtmete võtmine, on uskumatult mõjusad ning näitavad ta kehalisi vaevusi halastamatult. Nende liigutuste määratut saavutust saadab Rob Simonseni sugestiivne meloodia, mis loob bassinootide abil tunde võitlusest, mida Charlie peab pidama ainuüksi selle pärast, et olemas olla. Fraseri liikumiste piinlikult täpne koreograafia tekitab kogu filmi vältel tunde, et kui kunagi oli Charlie mees, siis praegu on ta kõigest midagi ebainimlikku, kõigest mingi olevus. Kõik see moodustab tema lahke, abivalmis ja lepliku iseloomuga terava kontrasti. Charlies kokku saanud intellektuaali vaim ja vaala-sarnane keha panevad aluse pikaajalisele enesehävituslikule tsüklile.

    Nagu tema eelmises filmis „Ema!“,3 on režissöör ka nüüd piirdunud terve filmi vältel kõigest ühe võttekohaga. Ehkki tegu on keerulise pähkliga, on see „Vaalas“ igati asjakohane, sest aitab täpselt tunnetada Charlie isoleeritust ja seda, kuidas maailm ta ümber kokku tõmbub. Kogu filmi tegevus on pressitud kokku tema korratusse, räpasesse, süngesse ja hämarasse korterisse. Veelgi enam, vaataja leiab ennast lõksust temaga lausa ühel ja samal diivanil. Diivanile aheldatuna ei ole Charliele jäänud enam midagi muud peale sõnade ja mõtete selle kohta, mis maailmas toimub. Tal puudub võime, vabadus ja tahe liikuda, liikuda läbi elu. Kuna Charlie ei saa elust osa võtta füüsiliselt, on ta sunnitud piirduma online-maailmaga, mis on tema ainus side ühiskonnaga. Liikumatusse mõistetud peategelasel ei jää üle muud kui otsida rahuldust söömisest ja eri tekstide lugemisest. Nende hulgas on piibel ja tema üliõpilaste esseed, eriti paelub teda aga romaani „Moby Dick“ alapealkirjaga „Vaal“ ainetel kirjutatud essee,4 mille autor on tema tütar. Peategelase füüsiline suutmatus välise maailma elust osa võtta näitab ilmekalt, kui luupainajalik on olukord, milles ta viibib ja millest on peaaegu võimatu pääseda.

    Kuigi Charlie tegelaskuju on mitmetahuline ja Fraseri esituses ka erakordselt hästi välja joonistatud, ei küüni ülejäänud näitlejad samale tasemele. Kui Lizi (Hong Chau) kohta võib öelda, et tegu on hea näitlejatööga, mis tagab tegelaskuju veenvuse ja arusaadavuse, siis Sadie Sink peab pingutama, et panna elama stsenaristil kehvalt väljajoonistatud tütar Ellie kuju: teismeline, kes kõigub põhjendamatute dramaatiliste pursete ja sõna otseses mõttes eemale­tõukavate kavatsuste vahel. Isegi kui ta sobib hästi kehastama stereotüüpset täiskasvanuks saamise Angst’i, jääb Ellie ebaveenvaks, kuni lõpuks võõrdub vaataja temast sootuks. Mõeldud kehastama traumatiseeritud tütart, kes küll käitub kohutavalt, aga soovib head, jääb tegelaskuju lõpuks arusaamatuks ja muutub iseenda paroodiaks. Kui eesmärk on olnud luua tegelaskuju, kes võib väliselt olla ilus, aga sisimas eemaletõukav, siis ei ole filmi tegijad suutnud sellele lõpuni kindlaks jääda. Ehkki filmis püütakse rõhutada, kuidas Charlie mõistab ainsana tütre häid kavatsusi, paneb vaataja selle pigem Charlie optimistliku eluhoiaku arvele, kuid lõpuks jätab see mehest naiivsema mulje, kui ta tegelikult on või olla võiks.

    Võltsiks jääb ka Ellie ema Mary (Samantha Morton) tegelaskuju, kelle kaastunnet ega empaatiavõimet ei tee veenvamaks mõnevõrra jäik näitlejatöö. Tema frustratsioon on küll tunnetatav, aga see on ekraanil välja joonistatud pinnapealselt. Kui Charlie ja Mary pärast aastatepikkust suhtlemispausi lõpuks kohtuvad, ei anna kaader edasi nende traagilise mineviku emotsionaalset taaka.

    Kõigele vaatamata pakub „Vaal“ unustamatu kogemuse, kuidas on võimalik käsitleda nii keerulisi teemasid, nagu vaimu ja keha seos, empaatiavõime, religioon ja surm, ning kuidas tulla toime katsumusega kujutada ekraanil valusaid, enesehävituslikke äärmusi. Kuigi film on esimene katse käsitleda nii detailselt ülekaalulisust, ei ole see piisav põhjus, et jätta tähelepanuta kõrvalosatäitjate mängu steriilsust.

    Ja veel, ülekaalulise Charlie kujutamine naiivse ja tahtejõuetuna kinnistab ideed, et toitumishäiretega inimeste kaaluprobleemid tulenevad puudulikust iseloomust, nad on seega nõrgad ega vääri kaastunnet või abi. Selle asemel et võtta läbimõeldult ette ebapiisava sotsiaalse keskkonna problemaatika, näitab film ülekaalulisi inimesi ühiskonna sellise osana, kellega polegi mõtet vaeva näha. Kas see on ikka õige lähenemisviis, mida valida ülekaalulisuse, aga ka üldisemalt kehaliste puuduste või vaimsete häirete kujutamiseks, jäägu edasise arutelu objektiks.

    1 Statistics about Obesity. The World Counts.

    2 Brent Furdyk, Brendan Fraser’s Incredible Transformation into ‘The Whale’ Character Captured via Time-Lapse Video. – ET Canada 24. II 2023.

    3 „Mother!“, Darren Aronofsky, 2017.

    4 Herman Melville, Moby-Dick; or, The Whale. Harper & Brothers, USA 1851.

  • Kõik ei peagi olema eakohane

    KAJA KANN

    Nüüdistantsu uute tulijate platvorm „Premiere“, esietendused 16. II Sõltumatu Tantsu Laval.

    „Ka vaikus oli väljakannatamatu“, lavastaja ja tantsija Liisi Hint, kaaslooja ja tantsija Maria Ladopoulos, kostüümikunstnikud Liisi Hint ja Maria Ladopoulos, helikujundaja Doris Hallmägi, valguskujundaja Iiris Purge, dramaturgiline tugi Siret Campbell.

    „So You Think You Can Dance“, autor Unholy Trinity, etendavad Kärt Koppel, Birgit Plaser, Daniela Privis ja Annabel Tanila, DJ Stefano Mattozzi, kunstnik Kristel Zimmer, video- ja valguskujundaja Mikk-Mait Kivi.

    „Premiere“ on Sõltumatu Tantsu Lava (STL) programm, mis toob igal aastal lavale kuni kolme noore koreograafi esimesed lavastused. Selle aasta väljavalituiks osutusid Liisi Hint, kes on lõpetanud Berliini kunstiülikooli (HZT), ning kollektiiv nimega Unholy Trinity, kuhu kuuluvad TÜ Viljandi kultuuriakadeemia kasvandikud Annabel Tanila, Daniela Privis ja Kärt Koppel.

    Kintsu- ja tissiplaksutaja. Õhtu oli jagatud kahte ossa: esimesena sai võimaluse Hint, kelle lavastuses pealkirjaga „Ka vaikus oli väljakannatamatu“ keskenduti kehast tulevate häälte tegemisele, võimendamisele ja rütmistamisele. Ühel noorel, veidi ümaramal naisel oli omast käest võtta kaks kintsu ning teisel noorel ja veidi kiitsakamal naisel rinnad, mille abil hääli tekitati. Põletavaks küsimuseks sai see, kas tõesti tekib nii väikeste rindade raputamisel nii tugev plaks. Hiljem, kodus järele proovides, sain kintsudest selle välja, rindadest aga mitte. Kas pean veel harjutama või oli siiski kopserite all abimeheks mõni lisajubin? Ei tea.

    Igal juhul koorus lavastusest mõnus vastuolu. Kintsuplaksutaja tõstis pidevalt pea ja puuris süüdistava pilgu vaataja ajju. Too keha oli sotsiaalne, ainult ühese eesmärgi ja sõnumiga: teie tegite mu jalad karvaseks ja paksuks. Täiesti vastupidi koreograaf Doris Uhlichile, kelle „rasvatantsutehnikat“ oleme näinud ka Vabal Laval ning kes nimetab oma loomingut keha peoks ja rõõmutantsuks, on koreograaf Hint pakkunud välja keha kui vangla.

    Tissiplaksutaja pilku ma tähele ei pannud, jälgisin dünaamiliselt liikuvat keha, lähtuvalt hääle tekitamise eesmärgist. Kogu keha haardus plaksuga kaasa, üks käsi viskus diagonaalis üles, teine alla, pea oli alati seal, kus plaks käskis. Mitmekesist ja üllatuslikult liikuvat keha, millel oli paljutki öelda, oleks võinud nautima jäädagi. See keha oli vaatamata raseerimata kaenlaalustele personaalne, tegutsev ja üllatav. Eneseväljendusest pungil kintsuplaksutaja tegutses kuidagi minevikus ja elu miinuspoolel ning performatiivsem tissiplaksutaja mõjus kui tulevikuvõimalus.

    Liisi Hint ja Maria Ladopoulos lavastuses „Ka vaikus oli väljakannatamatu“: kaks keha kohtusid, kompisid teineteist ja olid kontaktis.

    Seejärel kaks keha kohtusid, kompisid teineteist ja olid kontaktis ning helikunstnik Doris Hallmäe ruumist üles korjatud helide, ilmselt ka salvestatud techno-muusika saatel algaski hoopis uus etendus. Selline, mis sobinuks klubisse, kohta, kus kõik koos tantsivad, tehes järske, lühikesi ja lõpetatud liigutusi. Kõike seda vilkuvas valguses, mis rikastab pimedat ruumi oma sähvatustega.

    See oli minu kujutlus, mida laval olnu vaid lubas, aga ei teostanud. Iiris Purge banaalne valge valgus, mis küll vahel hämardus või muutus punktiks, ei lubanud minekut ega hoogu, pigem paljastas minevikus töötavaid kohmetuid kehi. Kui koreograaf suunab meid pealkirja kaudu lavastuse loomise põhjusteni, öeldes, et vaikus oli varem välja­kannatamatu, siis see, mida meile valgustati ja helindati, tundus kohmetu, liiga avalik ja väljavalgustatud suva sipelung. Eks ole see igaühele tuttav tunne, kui avastad end pidevalt valel ajal vales kohas siplemas.

    Valguse- ja varjuküljed. Pärast vaheaega oli nagu minu soovile vastu tulles üles ehitatud just klubiruum, koos valguse ja muusikaga. Vaatajatel paluti püsti seista, teha ja jagada pilte ning liikuda ruumis ringi täpselt nii palju, kui süda lustib.

    Unholy Trinity (UT) on koroona tagajärg. Olukord, kui teater polnud enam esimene koht, kus oma ideid teostada ja vaatajaga kohtuda, lausa sundis noori laiemalt mõtlema. UT mõttemaailm ei piirdu lava ja publikuga, nad on varem teinud koostööd eˉlektroni platvormiga, pidanud sünnipäeva „Made in Estonia maratonil“, andnud välja raamatu raamatupoes Kausaal, osalenud elustiilifestivalil „Kasaganaan“, otsinud metseeni, keerutanud plaate ja korraldanud audition’i, seega teinud kõike mis võimalik, töötanud kohtades, mis ei vaja alati otsest kontakti vaatajaga.

    Lavastatud pidu pealkirjaga „So You Think You Can Dance“ („Sa siis arvad, et võid tantsida“) tegeleb poptantsu kommenteerimise kaudu üldisemalt tüdrukute noortekultuuri valguse- ja varjuküljega. Lavastus on loodud reaalsete uurimuste põhjal: koreograafid korraldasid konkursi tantsuõpetajale, mille võitja Birgit Plaser on lavastuse peategelane. Plaseriga koos loodi tants, millega osaleti Jõgeval toimunud tantsuvõistlusel ja võideti kolmas koht.

    Unholy Trinity „So You Think You Can Dance“: publik tantsis Birgit Plaseri juhendamisel ABBA järgi.

    Koreograafid ise juhtisid õhtut, küsisid küsimusi, vahel ka vastasid või tantsisid, üldiselt kureerisid meeleolukat, ligi tunnipikkust sündmust. See kõik oli nii imelik: justkui midagi olulist ei öeldud, ühtegi tantsu päriselt ei tantsitud, probleeme ei lahatud, aga tervik toimis ideaalselt. Veel enne lõppu leidis publik end tantsuõpetaja hüüete saatel totakaid tantsuliigutusi kaasa tegemas.

    See kõik oli võimalik tänu hästi läbimõeldud kontseptsioonile, Mikk-Mait Kivi valgus- ja videokujundusele ning kindlasti ka Stefano Mattozzi muusikale. Kõik see, mida me ei märganud, mida lavastajad ei toonud kandikul lava keskele, moodustaski lavastuse. Mulle, kes ma olen x-generatsiooni tüüp, oli see suurepärane sissevaade tänapäeva noorte­kultuuri, kus dialoogiks ei ole enam ammu vihane vaidlus, pigem leebe ja heatahtlik koosolemine, kus probleeme ja karme lahendusi on parem vältida. Multikultuurne maailm, kus kõigil – venelastel, eestlastel, tantsijatel, näitlejatel, noortel, vanadel, seksikatel ja ka mitte nii seksikatel – on hea olla.

    Vaatamata sellele, et lavastusel puudub dramaturg, on dramaturgia ja rütm täpne ja planeeritud, nii et etenduse jooksul ei jäeta ühtegi vaatajat maha. See pole ka ime, sest UT koosneb mõtlevatest kehadest, aga ka ajudest.

    Hästiorganiseeritud üritus sundis aga mõtlema, mis ikkagi on Tanila, Privise ja Koppeli seisukoht. Nad on end ise kirjeldanud kolme keskpärase tantsijana ja nii täpselt ongi. Koppeli ja Tanila liikumiskeel on puine, kehaline distsipliin on küll olemas, koordinatsioon korras, kuid liigutuste amplituud kasin ja aastatepikkust treenitust kehad ei näita. Privise keha sobib paremini eelarvamusega tantsija suhtes, ideaalsest kaanepildist on ehk puudu mõned sentimeetrid pikkust. Etenduse jooksul mõistan, et võin küll ja ka nemad võivad, sest ülesehitatud rõõmupidu on hinnangutevaba ja nakatab.

    Sama sõnumit kannab ka õhtujuhtide tõstatatud küsimus tantsu eakohasuse kohta, kui nad suhtuvad kriitiliselt laste ja noorte tantsus väljendatavasse liigsesse erootilisusse ja seksuaalsusse, seejuures jäljendades ise nende liikumiskeelt. Kiirelt võetakse teemapüstitus ka maha ja pööratakse küsimus iseendale tagasi, küsides, kas siis etenduskunstis kasutatavad liikumised on kuidagi rohkem eakohased. Ja mina mõtlen, kas mul on eakohane viibida siin STLi korraldatud peol, kus tantsukeeleks on valitud seksikas kastmes tavapopp ja muusikaks ABBA „Dancing Queen“, mis on ilmselt saadetud komplimendina keskealistele.

    UT esitas lihtsamat sorti, juba ammu küsitud küsimusi ja andis ka vastuseid. Kõike võib! Igatpidi võib, peaasi et inimesel oleks hea olla. Elu on tšill. Siin on pisike oht, et kui kompanii jätkab ainult ühe ja kõige levinuma liikumiskeele kasutamist lavastusest videosse, videost sõnadesse ja sõnadest teksti, siis varsti võib muutuda see nende pärisosaks.

    Kokkuvõttes voolab üks lavastus teise ja teine esimesse tagasi, mis on STLil huvitav valik ja põnevalt üles ehitatud meeleolukas õhtu. Koju saab minna heatujulisena, tõdedes, et noorus on täpselt nii hukas kui mina. Kõige pärast ei pea muretsema ja kõik ei peagi olema eakohane.

  • Esimene, aga mitte viimane

    TOOMAS VELMET

    Rahvusvaheline festival „Art of Cello“ 1. – 6. III.

    Paul-Eerik Rummo paigutas oma esimese luulekogu esilehele epigraafi „Ma seisan harkisjalu ja uudistan maailma, mul on naljakas saba ja kaks suurt silma. Ja ma ei taha minna aia taha.“ Ajalugu näitas, et ei läinudki.

    Märtsi esimestel päevadel leidis aset festival „Art of Cello“ ehk „Tšellokunst“. Esimene, aga rahvusvaheline ning tähele­panu järgi otsustades ei olnud aia taha minekut plaaniski: enesekindlus on harilikult edu pant, kuid sisulised väärtused pole ka just viimasel kohal. Festival koosnes neljast kontserdist ja kahest meistriklassist ning selle tõukejõud oli muidugi – ärgem häbenegem teda õige epiteediga nimetamast – meie kõigi aegade esitšellist Marcel Johannes Kits ning tema 2022. aasta suur edu kuninganna Elisabethi konkursil.

    Tänapäeval on maailmas arvatavasti tuhandeid nn rahvusvahelisi interpreetide konkursse, aga kuninganna Elisabethi konkurss peeti selle pikale ajaloole (alates 1937. aastast) vaatamata 2022. aastal teist korda tšello erialal ning Marcel Johannes Kits võitis Brüsselis laureaadi tiitli, mida anti välja kolm. Toonitan nimelt: võitis, mitte ei kaotanud. Kui maailmas on tuhandeid konkursse ja kui neid liigitada A-, B-, C-, D-, E-, F- jne kategooriasse, siis Elisabethi konkurss on üks ja A+, s.t maailmameistrivõistlused, kui selliseid korraldataks. See on kõige tihedama valikuga ja kõige tapvama programmiga interpreetide võistlus selles muusikamaailmas ning selle võistluse võit tähendab, et kuulutakse praegu maailma paremiku tippu.

    Niisiis, meie noored tšellistid, Tallinna muusikakoolide tšellopedagoogid, otsustasid selle sündmuse ära kasutada ja teha tšellofestivali, mis tooks tähelepanu ja suunaks fookuse sellele imelisele instrumendile, sellel esinevatele interpreetidele ja eesti tšellokultuuri eri aspektidele.

    Eesti tšellism on aegade jooksul saavutanud objektiivselt päris arvestatava taseme ja ka kvantiteedi. Igatahes suudetakse rahuldada meie muusikakultuuri professionaalsed vajadused ja tšellomuusika nõudmised ning see on loonud ka pinnase vastavale rahvuslikule heliloomingule, millel on pikk ajalugu. Juba paarkümmend aastat on liikunud mõte teha tšellofestival, et rahvusvaheline elu ses žanris ei läheks meist mööda – mõeldud on ikka kõrgtasemel festivalile. Ilmselt seda rada mööda liikudes otsustasidki noored tegijad asja käsile võtta.

    Festivali „Art of Cello“ tõukejõud oli muidugi meie kõigi aegade esitšellist Marcel Johannes Kits, tema 2022. aasta suur edu kuninganna Elisabethi konkursil.

    Mõeldi üsna avaralt. Esimene kontsert planeeriti ja teostati kohe loominguliselt nii sisu, vormi kui ka tšello poolest. Avakontsert leidis aset 1. märtsil restoranis Chicago 1933 ja selle sisustas vägagi vormis tšellist Silvia Ilves elektritšellol. Artist Silvia Ilves on ürgandekas muusik ja demonstreeris seda vägagi võimsalt üksinda laval, pannes tavalise restorani­klientuuri hiirvaikselt kuulama Bachi ja kirglikult kaasa minema sellele järgnevale retkele tänapäeva popmuusikas. Toonitan veel kord: Silvia Ilves on kõrge klassiga muusik ja artist, kes peaks küll valitud žanris mahtuma maailma lavadele, kus on olnud ja on Nigel Kennedy, Vanessa Mae, David Garrett jne. Miks meilgi ei võiks olla üks korralik pop­tšelloartist? Võiks ja peaks, aga selleks peab peale tšellisti olema ka investor, impressaario ning terve planeeriv ja teenindav meeskond. Kahju, sest seda ju ei ole, aga artist on meil võimas, valdab pilli kõrgtasemel ja on kodus väga laias muusikaspektris.

    Edasine kulges traditsioonilisemalt, aga ikka tipptasemel. Järgmise kontserdi ajaks olid juba toimunud Marcel Johannes Kitse meistrikursused EMTAs, mida sai jälgida ka festivali veebisaidil. See oli meie tšellistidele suur võimalus ennast näidata ja areneda … Teine kontsert kandis pealkirja „Eesti sonaat“ ning esinesid Marcel Johannes Kits ja pianist Sten Heinoja. Mina oleksin lisanud kontserdi pealkirjale küsimärgi, sest kontserte tšellole ja orkestrile on eesti heliloomingus üsnagi palju ning mõned neist ka maailma tšellismis edukad, aga sonaate on mõned üksikud. Neid autoreid võib isegi loendada: Eugen Kapp, Helmut Rosenvald, Anne Ellerhein-Metsala, Alo Mattiisen ja Mihkel Kerem. Nendest mõned on heal tasemel, kuid mitte küllalt sonaadid, kui esimene ja viimane välja arvata.

    Kava „Eesti sonaat“ maamärk oli Jüri Reinvere sonaadi tšellole ja klaverile (2019) Eesti esiettekanne. Teose tellija ja esmaesitaja oli 1970. aastast maailma valitsenud leedu tšellist David Geringas. Kontserdi kava oli läbinisti eesti muusikast (braavo!) ja algas hiirvaikselt Arvo Pärdi teosega „Peegel peeglis“. Teos on originaalis viiulile ja klaverile, tellija ja esmaesitaja Vladimir Spivakov. Johann Sebastian Bach ja Arvo Pärt on minu meelest ainukesed loojad, kelle muusikat võib esitada mis tahes instrumentidel ilma kadudeta. Siin esitatud variandi on seadnud pikaaegne Berliini Filharmoonikute esitšellist Dietmar Schwalke – haruldane leid kontserdi alustamiseks ja tähelepanu koondamiseks, sest edasine oli juba teistest „ooperitest“.

    Lepo Sumera „To Reach Yesterday“ on umbes kümneminutiline teos tšellole ja klaverile. Varem olen seda kuulnud Aare Tammesalu heas esituses. Kitse esitus oli veenev ja dramaturgiliselt raamides ning eht sumeralikust helikeelest hoolimata mõjus ka laiemale publikule. Märkimist väärib Kitse ja Heinoja nauditav partnerlus. Teosed olid kavasse paigutatud justkui arenevale skaalale ning järgnes Eduard Oja „Aja triloogia“ (1937), mille pealkirigi vihjab kolmele osale. Traagilise elukäiguga üliandeka helilooja teos tšellole ja klaverile on olnud paljude meie tšellistide repertuaaris ja alati on märgitud, et teos on geniaalne, aga kolmas osa „Tänapäev“ liigne ja ehk liiga naiivne. Kas on tänapäev muutunud või Kits tabanud teose tõelise sisu, kuid tema esituses ei olnud küll tajuda mingit naiivsust ega üleliigsust ja triloogia oli selgesti mõistetav.

    Reinvere sonaadi kohta on kirjutatud, et Geringas soovis suurt traditsioonilises helikeeles sonaati ja talle tundus, et Reinvere keel on talle kõige mõistetavam. Pärast esiettekannet, mis oli 22. septembril 2019 Usedomi festivalil, on Geringas toonitanud, et on sonaadist vaimustatud ja kavatseb seda sageli mängida. Sonaat kulgeb attacca umbes 25 minutit ja tajutavad on eri osad, kuid ei kavas ega Eesti muusika infokeskuse veebisaidil pole neid mainitud. Usedomi festivali arvustuses on Marika Villa loetlenud järjest muusikatermineid, lahutamata neid osadeks, ja kuna seal esineb valdavalt sõna „dolce“, siis on Villa öelnud, et polnudki nii magus. Tal on tuline õigus: magusat pole teoses grammigi ja usun ka Geringase kommentaari, et mängides tundub teos poole lühem kui 25 minutit (muide, kuulates ka).

    Noote on palju mõlemal partneril, kuid tegemist on ideaalse duosonaadiga, kus ei domineeri ei tšello ega klaver. Autor leidis pärast esitust, et Kits ja Heinoja olid vähemalt samal tasemel kui Geringas ja Ian Fountain. Nüüd on meil eesti muusikas vägagi tõsiseltvõetav tšellosonaat, mis tõepoolest trügib maailmalavadele. Eesti esiettekanne toimus Viimsi Artiumi väikeses, kuid pilgeni täis saalis, kus on väga hea kammer­akustika.

    Järgmisel päeval oli festivali nn planeeritud kulminatsioon kontserdiga „Kuninganna jälgedes“. Laval olid Hayoung Choi ja Sten Heinoja. Kava oli, nagu traditsiooniline tšelloõhtu nõuab: nüüdisaegne sooloteos (Penderecki „Capriccio“), klassikaline sonaat (Schuberti „Arpeggione“), ja nüüdisaegne sonaat (Britteni op. 65). Jälle hea kontrast, mis asetas Schuberti kava fookusse. Selline kontsert on väärt jääma aegadeks mällu ja etaloniks järgmistele. Eriti tahan alla kriipsutada Sten Heinoja kangelastegu partnerluses Choiga Britteni sonaadis. Hoidkem selliste muusikutega sidet.

    Hinnakem ka festivali korraldajaid: Ruslan Petrovi, Kristjan Plinki ja Ann Kuuti. Nemad ka lõpetasid festivali sellises huvitavas paigas nagu Oru kultuuri­saal Lääne-Nigula vallas. Nad tutvustasid oma instrumenti lapsi täis saalile igast aspektist sedavõrd tulemuslikult, et järjekord nendest, kes soovisid pärast kontserti pilli proovida, ei lõppenud ega lõppenud. Mis võib olla veel efektsem kui selline lõppakord? Vahest ehk teadmine, et proffidele järgnes 7. märtsil veel Hayoung Choi meistrikursus EMTAs. Braavo kõigile tegijatele ja toetajatele: te olete tasemel!

  • Vaiksed ja sõnumitihedad kaaslased

    KRISTEL SCHWEDE

    Sarah Mooni näitus „Püsipunktis“ Fotografiskas kuni 16. IV.

    Kunstinäitusi võib vaadata ja kogeda mitmel viisil: uurida meelelahutuse distantsilt, süveneda aupaklikult ja analüütiliselt või lasta end üleni kaasa haarata kunstniku loodud maagilisse ilmaruumi. Sarah Mooni (1941) loomingu ülevaatenäitus „Püsipunktis“ mõjub vaataja meeltele ja poeb hinge, avab alateadvuse varjatud soppe, mida alati lähedalt uurida ei tahagi ja mis ei lase lahti ka siis, kui näituse vaatamisest on jäänud vaid mälestus.

    Sõna ja fotomeedium. Tundliku dirigendina on kunstnik jäänud vahendaja rolli. Ta on jutuvestja, kes on andnud kandva hääle fotodel esitatud modellidele, nüüdismuinasjuttude tegelastele, lindudele-loomadele, tööstus- ja loodusmaastikele. Fotomeedium on sama tähtis tegelane, kui on pildil kujutatud inimesed, vaated või esemelised objektid. Fotomeedium on kunstnikuga võrdväärne looja.

    Sarah Moon kasutab analoogfotograafiat, mis võimaldab luua igast fotost kordumatu kunstiteose. Polaraidfilmile iseloomulikud trähnilis-sakilised, veidi kaootilised ja kordumatud piltide äärejooned ning keemiliste protsesside ootamatud vigurid, mida kunstnik on näitusel tähendusvõrgustiku loomisel oskuslikult ära kasutanud, võimendavad iga teose ainulaadsust.

    Seitsmeks-kaheksaks ruumiks liigendatud ringikujulises saalis saab näituse vaatamisega üha uuesti alustada. Alguses uurida põhjalikumalt fotosid, mis endast häälekamalt märku annavad, või vaadata pildiridasid eemalt ja tajuda nendesse kootud abstraktsete mustrite dünaamikat. Lähivaatlusel avanevad aga mustvalgete fotode detailid, varjudesse peitunud saladused ja tegelaste justkui äralõigatud emotsioonid. Uuel ringil saab avastada varjatud, intiimsema olemisega töid ja lugeda fotode pealkirju.

    Sarah Moon on sõnainimene. Fotode pealkirjad on olulised: need ei ole kirjeldused, vaid pigem tähendusega sõnumid, mis avavad teoste dimensioonid. Need võivad kohati ajada ka segadusse, kui pildil nähtu ei ühti kunstniku antud pealkirjaga. Kuid tegemist on silmiavava segadushetkega, kui saab lasta meeled vabaks ja usaldada kunstniku paotatud ukse kaudu vaheilma või enda alateadvuse signaale.

    Sarah Moon. Mood 01, Issey Miyake, 1995.

    Fototeoreetik ja kunstnik David Tomasel (1950–2019) on käsitlus, kus ta on ühendanud fotograafilise protsessi judeokristliku maailma loomise müüdiga, kus valgus on olemasolu ja pimedus puudumine. Sarah Mooni fotodel on detailid tihti kadunud varjude tumedasse sügavikku, esemete ja tegelaste piirjooned hajuvad, liikumised on katkendlikud, fotodel nähtava ja vaataja kujutluses toimuva piirid hägustuvad, ühinevad märkamatult veidi irreaalseks maailmaks. Puudumine sütitab kujutlusvõimet, on loomise algallikas.

    Muinasjuttude uusversioonid. Sarah Moonile meeldivad muinasjutud. Ta taasloob tuntud muinasjuttude uusversioone, põimib need raamatuteks või filmideks, harutab siis uuesti lahti ning esitab valitud katkendeid näitustel või uutes raamatutes. Fotografiskas on kunstnik avafotodeks valinud stseenid oma raamatust ja filmist „Tsirkus“, inspiratsiooni on ta saanud Hans Christian Anderseni muinasjutust „Tütarlaps tuletikkudega“. Mooni tsirkusefotodel ei ole kuulda laste ega lapsemeelsete täiskasvanute rõkkavat naeru. Tegelased on pigem keskendunud ja tõsised, alistunud ja leppinud, ümbritsetud vaiksest melanhooliast. Näituse kõige esimesel fotol „Infolauas“ (1981) istub valvsa pilguga kogukas ahvikostüümis tegelane, tema kõrval seisab vanaaegses, belle époque’i ajastu madruseriietuses laps. Lapse õrnad näojooned ajavad segadusse, kas tegemist on poisi või tüdrukuga, kas tal on seljas kleit või hoopis püksid, sest tema alakeha on mattunud tumedatesse varjudesse.

    Näituse teine foto on „Esimene lahkuja“ (2002): murelik võrksukkades esineja, noor naine, elevandimask hooletult peas. Näitus pole veel alanudki, kuid juba on mängu toodud lahkuja! Järgneb „Areen“ (2007) üksiku elevandiga. Kus on elevanditaltsutaja? Kas tema lahkuski?

    Fotol „Noormees“ (1999) puudutab pikkade puupeente Pinocchio-sõrmedega poiss oma tavalise pikkusega nina, mõtlik silm sissepoole pööratud. Kas tegemist on päris inimeseks saanud Pinocchioga, kes töötab nüüd tsirkuses? Oot, see on ju üks teine muinasjutt!

    Kuigi loosiratta külge kinnitatud tüdruk on energiline ja rõõmus, mõjuvad tema vibreeriva viisnurkse keha külgedel vilkuvad tulukesed ja kogu stseen pigem hoiatavalt ja meeleheitlikult kui lootusrikkalt. Ei tea, mis ootamatud trikid saatusel võivad plaanis olla …

    Seina ääres, viimasel tsirkusetegelase fotol, treenib köielkõndija keskendunult etenduseks. Ta on väsinud, etendusi on päeval mitu.

    Kõrvalseinal hoiab hiigelfotol „Mood 1“ (1995) tasakaalu punasel niidil või lõngal või kangaribal Issey Miyake kostüümis modell. Kujutise hajutatud jooned ja kasutatud tehnika akvarelne olemus on muutnud foto justkui maaliks. Tegemist on kui moekunstniku esmase, alles unenäolise nägemusega tulevikus valmivast disainist. Kas punane joon fotol on sissejuhatav suunaviit näitusel esitatud teise muinasjutu „Punane niit“ juurde? Või on see juhuslik kokkusattumus? Üha uusi küsimusi esitades ja neile vastuseid leiutades kaob näitusel aeg märkamatult.

    Loodushetked vahelduvad portreedega, taimed ja linnud moekunstiga, sekka sulanduvad mõned tööstusmaastikud. Sarah Mooni fotode tegelaskujud on vaiksed ja endassetõmbunud. Nende mõtlik või sensuaalne olemus, kõik mis on tähtis ja oluline, on peidetud sissepoole. Nad ei räägi, ei nõua tähelepanu, kuid kohalolu on tuntav ja laetud vaikus sõnumitihe.

    Vihjed ja võimalused. Näituse mahukama osa moodustavad mustvalged fotod, mida liigendavad siin-seal hiigelsuured või üksikud väiksemad värvilised tööd. Värvifotode koloriit põhineb peamiselt vastandvärvidel rohelisel ja punasel, mille meeliergastav olemus toob need monokroomsete naabrite seast jõuliselt esile. Näituse pildiridade rütm on tundlikult läbimõeldud ja -komponeeritud. Valitud tööde järjekorras vahelduvad sujuvad, teemade ja graafiliste detailide peegelduvad üleminekud äkiliste, kohati dramaatiliste pööretega. Ei saa kindel olla, mida võib järgmisena näha ja tunda. Ootamatud emotsioonid tekivad, vahetuvad, kaovad. Vaim püsib erksana mahuka näituse lõpuni.

    Sarah Mooni näitused ei ole kindla järgnevuse ja lõpuga jutustused, ennemini vihjed ja võimalused, mis avanevad lõplikult vaataja meeltes, luues tähenduse iga inimese isikliku kogemuse, meeleolu ja tajumisviiside põhjal. Kunstnik loob oma raamatutes ja näitustel üha uusi seoseid ja lugusid juba olemasolevast pildimaterjalist ning loob juurde ka mõne uuema foto. Uus ruum, uus trükis, uued pildinaabrid loovad värske mustri, käivitavad teistsuguse teemaarenduse ja emotsiooni. Ja järgmisel korral on jälle uued seosed ja lood. Ta on oma töö­meetodi kohta öelnud, et raamatut või näitust tehes paneb ta kokku pilte eri hetkedest, justkui korjaks lause tegemiseks sõnu. Tegemist on väga isikliku lähenemisviisiga, vaatajale antava soovitusega, mida võib tõlgendada erimoodi.

    Paspartuud ja raamid fotode ümber ei markeeri Sarah Moonil teose algust ega lõppu. Sõnumid liuglevad läbi graafiliste märgisüsteemide, valguse ja varjude viidete, läbi fotokeemiliste protsesside käigus tekkinud kujundite ühelt teoselt teisele, luues tähendusvõrgustikke, mis peegelduvad mõnikord ka vastasseina fotodele ja ulatavad käe nurga taha jääva ruumi teostele.

    Püsipunkt on moment, kui aeg korra peatub. Murdsekund, kui fotokunstnik on püüdnud kinni talle tähendusrikka hetke. Ajaga on Sarah Moonil eriline suhe: seda on näha tema näituste pealkirjades („MinevikOlevik“ Pariisi moodsa kunsti muuseumis 18. IX 2020 – 4. VII 2021) ja tunda kõigis töödes. Aja muutlikku olemuse esitlemisega lõpetab ta ka Fotografiska näituse. Viimases ruumis, näituse osas „Kuhu kaob valge … kui lumi sulab“ on ta jätnud positiivid kinnistamata, kasutades neid aja kustutamise sümbolina.

  • Nonii, siin ta nüüd on

    ANITA MAASALU

    Kontsert „Kõla ja kõlar“ 4. III Eesti muusika- ja teatriakadeemia kammer­saalis. Kristjan Kannukene (vioola, elektroonika). Kavas Kaija Saariaho, Anna Sigríður Þorvaldsdóttiri, Kristjan Kannukese, Paul Beaudoini ja Liis Jürgensi muusika.

    Möödunud reedel küsis Äli-Ann Klooren Sirbi veebruarikuu kontserdielu ülevaates, milline on tuleviku muusik.* Pärast Kristjan Kannukese soolokontserti EMTA kammersaalis on mul tunne, et just tema võiks olla sellele tiitlile tugev kandidaat.

    EMTA kammersaali astudes üllatas mind esmalt publiku suur hulk laupäeva õhtul. Ma ei alahinda Kristjan Kannukese muusikalist võimekust või populaarsust, kuid sooloõhtu on küllaltki nõudlik formaat, eriti kui kontserdi kavas on eranditult Eesti ja maailma esiettekanded. Eks ole ju viimasel ajal mitmelgi pool tõstatatud nüüdismuusika vähese populaarsuse küsimus, ent sellest ei saanud kõnealuse kontserdi puhul juttugi olla. Vioola on küll soolopillina võrdlemisi haruldane instrument ning ainuüksi see võis teha õhtu publiku silmis rariteetseks. Olgu kuidas on, igal juhul teeb rõõmu, et ka alles õppivate muusikute kontserdid on publiku seas hinnas.

    Kontsert kui teater

    Mis puutub laval üksinda olemisse, siis tuleb tõdeda, et elektroonika on akustilisele instrumendile niivõrd tugev lavapartner, et hetkest, kui Kannukene oli mikrofoni pilli külge kinnitanud ning kõlama hakkas kontserdi avateos, Kaija Saariaho „Vent nocturne“ ehk „Öine tuul“, sai ruum muusikaga täidetud. Sisuliselt ei ole artist elektroonika toel enam laval üksi, vaid talle on toeks n-ö terve orkester. Saariaho teos oli kavas olnutest kõige vanem, aastast 2006, ent kõlas Eestis esimest korda. Helilooja on kirjeldanud, et vioola kõla seostub talle hingamisega. Oli võluv kuulata, kuidas vioolapartii astus tuulekohina ja hingetõmmetega elektroonikapartiis dialoogi ning milline karge atmosfäär sellest sündis. Saariaho teos pani kontserdile tugeva aluse ja jäi minu arvates muusikaliselt ka kontserdi kõrgpunktiks, kinnitades Kannukese pädevust nüüdismuusika vallas.

    On huvitav, et publiku seas valitses justkui vaikiv kokkulepe enne kontserdi lõppu mitte plaksutada. Sama olen viimasel ajal täheldanud nii mõnelgi teisel kontserdil. Terviklikkus annab kontserdile teatava lisaväärtuse, isegi teatraalsuse, mis muul juhul esile ei tuleks. Ka muusiku käitumisest lugude vahel saab etenduse osa ja see kõneleb tema kohta nii mõndagi. Kannukene ei ole publikuga suheldes ülemäära ekstravertne, vaid hoiab end ennemini juuksekardina varju, kuid temast peegeldub teatav karisma, mis hoiab vaataja tähelepanu. Võib-olla on selle taga just intiimne kontakt oma instrumendiga ja pealtnäha puuduv püüdlus publikule meeldida.

    Kristjan Kannukese muusikaline teekond on olnud väga mitmekülgne. Tema huviväli ulatub vanamuusikast rokini, mis teeb temast õigusega tuleviku muusiku tiitli kandja.     Tiit Blaat / Ekspress Meedia / Scanpix

    Nii tuli minu eestlaslik tagasihoidlikkus ja soov kontserdisaali esiridu vältida seekord kahjuks, sest kui muidu olen valmis head kontserti kuulama kas või posti tagant, siis Kannukese sooloõhtul oli suur roll ka visuaalsel keelel. Kannukese enda teose „I saw o“ ettekannet pidin jälgima läbi oma ees­istuja kaamerasilma, ent vaadata oli seal nii mõndagi. Pärast kaht eelnevat üsna konventsionaalset kompositsiooni jõuti nüüd momendini, mis õigustas kontserdi algul Kannukese tõstatatud ja tol hetkel isegi kerge klišeena kõlanud kutset muusikalisele rännakule. Asetanud vioola kõrvale, haaras Kannukene nüüd käsisae. Kuna mäletan veel hästi, millist elevust tekitas publikus sügisese klaveri­festivali avakontserdil kõlanud Hatšaturjani klaverikontserdi ajal orkestris istunud saemängija, võib ette kujutada, milline erutus­sahin publikust siinkohal läbi käis. Saagimisest luuperi abil sündinud heli­struktuur seostus mul Luigi Russolo müramasinatega, kuid esiplaanile tõusis just teose visuaalne pool. Näis, et publik on osa mingist rituaalist, mida rõhutasid ka Kannukese huiked teose algul ning teatav pühalikkus liigutustes ja olekus. Üleminek Paul Beaudoini teosele oli seejärel juba nii loomulik, et kuigi Kannukene vahetas taas instrumenti, mõjus see ühe tervikuna.

    Kontsert kui rituaal

    Islandi helilooja Anna Sigríður Þorvaldsdóttir on nimetanud oma loomingu inspiratsiooniallikana looduse struktuurielemente, täpsemalt selle proportsioone ja voolavust. Nii haakusid Saariaho ja Þorvaldsdóttiri teos omavahel meeldivalt, kuigi viimase koloriit on soojem ja intensiivsem. Hõõrdumine elektroonikapartiis manas kohati silme ette isegi teatava masinlikkuse, mis kindlustas omakorda ladusa ülemineku järgnenud käsisaeteosele. Helilooja on kirjeldanud, et tema nägemuses on vioola ja elektroonika ühe ja sama olendi eri küljed: vioola kõla on pidev, elektroonika aga kord kerkib, kord jälle kaob. See mõte iseloomustab minu arvates hästi Þorvaldsdóttiri teost, samuti tervet Kannukese kontserti.

    Kristjan Kannukese muusikaline teekond on olnud väga mitmekülgne. Tema huviväli ulatub vanamuusikast rokini, mis teeb temast minu silmis õigusega ka tuleviku muusiku tiitli kandja. Kannukene on artist, kes ei pelga katsetada eri žanride ja meediumidega, loob endale seeläbi ise muusikamaastikul rohkem võimalusi ja meelitab ligi väga erinäolist publikut. Praegu tudeerib Kannukene EMTAs kaasaegse improvisatsiooni erialal ning kuigi sooloõhtul vabaimprovisatsiooni otseselt kavas ei olnud, peegeldus see nii mõneski teoses, eriti aga Paul Beaudoini palas „dil nevas“ ehk „südant paitades“ (esiettekanne). Kannukese artistlikust mitmekülgsusest kõneleb ka fakt, et oma debüütalbumi „333“ töötas ta välja – kui välja arvata helirežii – ainuisikuliselt, alustades muusikast ning lõpetades graafilise disainiga.

    Kui kontserdi esimene pool oli pigem harilik sooloõhtu (elektroonika kasutamises ei ole 2023. aastal teadagi enam ammu midagi ebatavalist), siis – nagu juba mainitud – hakkas Kannukese enda teosest „I saw o“ alates lahti hargnema teistsugune narratiiv. Sündis tseremoonia, mille võti oli vaid Kannukese enda käes, publiku ülesandeks jäi aga see soovi korral lahti muukida. Ent teatav müstika – ka religioosne varjund, mida annab eriti selgelt edasi Liis Jürgensi teose „Lill – väiksemgi“ tekst – ei vajagi minu arvates tingimata detailset dešifreerimist, vaid võib jääda publikule mõistatuseks. Kas Kannukese eesmärk on publikut šokeerida või üllatada? Ma kahtlen selles. Pigem soovib ta jagada oma mõttemaailma ning see, et ta seda teha ei pelga, ongi hea kunstniku tunnusmärk – või lausa eeldus.

    * Äli-Ann Klooren, Milline on tuleviku muusik? – Sirp 3. III 2023.

Sirp