Toeta
Otsi

Mehis Heinsaar

  • Ebatavaline festival

    LISANNA LAANSALU

    „Accordionfest“ 20. – 28. X Tallinnas, Tartus ja Viimsis, kunstiline juht Momir Novaković.

    Klassikaline akordion on Eestis seni vähe rambivalgusse jõudnud instrument, ent seda olukorda muuta sooviv „Accordionfest“ end juba tõestanud festival, mis kolmandaks korraks kutsus Eestisse maailma tippakordionistid ja oli tellinud kuus uudisteost.

    Seekordse festivali teema „Kontrastid“ oli ka avakontserdi pealkiri. Kontserti alustas EMTA akordioniüliõpilaste kvintett Bronisław Kazimierz Przybylski teosega „Asteroids“ koos saali kaasahaarava ja tervikliku valgus-show’ga. Akordionide vägev, kuid paindlik kõla manas esile helipildi, mida võib võrrelda suurt saali täitva oreliga. Üliõpilased esitasid laval kvinteti vahepaladeks ka sooloteoseid, millest jäi esimest korda kuulates kummitama õõnes tunne: kas tõesti on valitud akustika poolest liiga suur saal, sest soolopilli kõla ei täitnud ruumi. Ilmselt saab selle tähelepaneku kirjutada tudengite närvi arvele, sest kui kontserdi teises pooles astus lavale Mirco Ptarini, siis resoneeris kogu ruum. Rahvus­vahelise Akordioniliidu president Ptarini haaras kuulajad oma kütkesse meisterliku musitseerimisega, esitades Itaalia XX sajandi heliloojate loomingut (Farina, Melocchi). Sooloteoseid oma koduriigi tänapäeva heliloojatelt esitasid ka kaks akordioniilma staari: Jef De Haes Belgiast ja Laimonas Salijus Leedust. Eriti meeldejääv oli Jef De Haesi Eddy Flecijni teoste interpretatsioon, mis oli mõjus ja liigutav.

    Tze Yeung Ho korea filmikunstist inspireeritud „toisin kun sinä“ keskendus koreo­graafi­liste stseenide loomisele. Pildil Momir Novaković (akordion) ja Jennifer Torrence.

    Henri Zibo soolokontsert Viimsi Artiumi kammersaalis kõlas samuti pea täissaalile. Kontserdil „Uus&Vana“ kõlasid barokkhelilooja Girolamo Frescobaldi teosed vaheldumisi nelja uudisteosega Evelin Sepparilt, Lauri Jõelehelt, Pärt Uusbergilt ja Patrik Sebastian Undilt. Eriti soovin esile tõsta Lauri Jõelehe teost „Kristallid“, kus muusika justkui peegeldab kristallide valgusmängu. Pala läbis üks kujund, mida teose jooksul arendati ja lasti paista läbi valgusvihkude eri nurga alt. Teos toimis suure­pärase tervikuna, arendades muusikalist materjali, kuid samal ajal andes ruumi hingata ja muusikal mõjuda. Helilooja on kirjutanud teose kohta nii: „Helid akordioni kõrges registris kõlavad tõeliselt lummavalt. Teose algusosa kõrged helid ja kooskõlad värelevad, sädelevad ja säravad justkui kristallid valguse käes.“ Tegemist on tõesti kontsertpilli geniaalse sooloteosega. Samuti oli märkimisväärne Patrik Sebastian Undi nooruslikult efektne „Akordionaasia“, mis oma selge vormi ja särava esitusega jäi hästi meelde.

    Festivali lõppkontserdil „Mitte nagu sina“ EMTA suures saalis astusid üles festivali kammeransambel dirigent Kaspar Männi juhatusel ning solistid Momir Novaković (akordion) ja Jennifer Torrence (löökpillid). Kontserti alustas Otto Iivari akusmaatiline elektronmuusika teos „Weightless“ („Kaalutu“), mis oli koos valgusmänguga EMTA suurde saali justkui valatud. Järgmisena kõlas Stephen Hartke „Meanwhile: Incidental Music to Imaginary Puppet Plays“ („Vahepeal: Juhuslik muusika kujuteldavatele nukunäidenditele“). Kompleksset teost interpreteeriti laval meisterliku ja tundliku mõttetäpsusega.

    Kontserdi nimiteos oli Tze Yeung Ho esiettekandele tulnud kaheosaline topeltkontsert akordionile ja löökpillidele „toisin kun sinä“ („mitte nagu sina“). Kahe solisti vastandlikke positsioone uurides oli heliloojat inspireerinud korea filmikunst. Teos keskendus koreograafiliste stseenide loomisele, vastandades liikuvamat löökpillimängijat kohakindla akordionistiga.

    Pool lavast oli koreograafilis-muusikaliste pingete avastamiseks solistide käsutusse jäetud, üks intensiivsemaid momente oli näiteks akordionisti kaela juures saega mängimine. Helilooja oli meisterlik akordioni ja orkestrivärvide sulatamisel, samuti klappisid koreograafilised kõrghetked muusikalistega, nt orkestri tõusev glissando. Solistide suurepärase töö kõrval jättis koreograafiline kompositsioon koos löökpillimängija liikumiskunstiga siiski põhjendamata, pealispindse mulje, tekitades tihtilugu küsimuse „milleks?“. Algust oli huvitav jälgida, kuid kuna teose dünaamilised kulminatsioonid osutusid liigtihedaks, siis mõjus see kuulajale väsitavalt.

    Tervikuna jättis festival ääretult professionaalse mulje nii teoste valiku kui ülesastunud esinejate poolest. Ainuke, mis jäi hinge kriipima, oli toimetamata tekstidega kava, kus pakuti põhjendamatult valitud infokilde. Tekstid võinuksid olla asjakohasemad, näiteks puudusid teoste loomisaastad ja mõne helilooja tutvustus.

    Kunst peaks olema kuulajale tasuta

    „Meil on ebatavaline festival,“ ütleb festivali kunstiline juht, tunnustatud interpreet Momir Novaković, kelle sõnul demonstreerib „Accordionfest“, missuguse koha on saavutanud akordion Lääne-Euroopa muusikaelus. Tema arvates tuleb veel palju tööd teha, et jõuda vähemalt samale tasemele, kus ollakse Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias ja Poolas.

    Miks te ütlete, et akordionil on Eestis veel pikk tee minna?

    Eestis on akordion seostunud pigem rahvamuusikaga. Mis tuleb eestlasel esimesena meelde, kui mainida talle akordioni? Ikka rahvamuusika instrument. Parema käe juures klaviatuur, vasaku käe käsutuses bass ja harmoonia. Klassikaline akordion ei ole selline. Muidugi, instrument näeb sedamoodi välja, kuid klassikalisel pillil on mõlema käe all üksikud noodid, on võimalus mängida bassi ja harmooniat, kuid seda kasutame võib-olla 2% ajast. Selle festivali üks eesmärke ongi reklaamida akordioni kui klassikalist instrumenti. Me ei soovi vähendada akordioni tähtsust rahvamuusikas, vaid soovime muusikaesitusse lisada veel ühe pusletüki.

    Praegu oleme sealmaal, et festival täidab vaateakna rolli, et kontserdikülastajad saaksid esimest korda kuulata klassikalist akordioni. Järgmise aasta-kahe eesmärk on ka veel tutvustamine, kuid sealt edasi on plaanis liikuda sügavamale. Eelmisel aastal oli festivali teemaks „Avasta“, sel aastal „Kontrastid“, mis kirjeldab sageli ette tulevat hämmastust, kui kuuldakse seda klassikalist instrumenti esimest korda: „Nii palju võimalusi!” Samuti väljendab selleaastane teema „Kontrastid“ interpreetide ja heliloojate geograafilist tausta. Kavas kõrvutame varajast ja uut muusikat, samuti on festivalil kavas üks džässikontsert.

    Tunnen, et ma ei saa mängida täispikki soolokontserte, kui mu instrument karjub selle järele, et saaks teistega koos mängida, et teda mõistetaks. Võib-olla saab selle au omale mõni järglaspõlvkond – tullakse üksi lavale ja mängitakse täissaalile akordionirepertuaari.

    Kuidas hindate eesti heliloomingu olukorda klassikalise akordioni vaatenurgast?

    Oleme olukorras, kus tahame, et kõik heliloojad kirjutaksid akordionile. Kui meil oleks see aeg ja raha, et tellida kõigilt, siis teeksime seda. Üldiselt hindan eesti heliloomingut kõrgelt, sest see on eriline. Sellele on omane vaba väljendusviis, mis ei ole piiritletud lääne varasemate muusikasaavutustega. Seetõttu on Eesti heliloojad ka maailmas tuntud: inimesed on vabad end väljendama ja nad julgevad seda teha.

    Eesti muusika on festivalile tähtis, kuid säilima peab ka koostöö välisheliloojatega. Selleks et klassikalist akordioni edasi arendada, peavad uksed lahti jääma. Kasutame kõiki Eestis olevaid ressursse ja võtame ka välismaalt parima. Las nad tulevad ja inspireerivad meid! Toovad endaga kaasa kodumaale omast muusikat ja pärast räägivad oma kodumaal Eestist. Pärast eelmise aasta festivali oli „Accordionfest“ üks populaarseimaid jututeemasid, kui kõneldi akordioniüritustest. Nüüd tahavad kõik siia tulla, ja nad tulevadki!

    Kuidas iseloomustate tänavust festivali?

    Tulipunktis on kvaliteet, sisu ja idee. Samuti oleme soovinud rambivalgusse tuua noored – sel aastal esinesid festivalil ka minu EMTA üliõpilased. Noored peavad olema tähelepanu keskpunktis, sest noorte pealetulek on vajalik. Akadeemias õpivad praegu välismaalased, mitte ühtegi eestlast.

    Peamised printsiibid on teadmised ja loovus koos kohalolekuga. Vahepeal oleme liiga palju süüvinud praktikasse ja unustame, et vajame selle töö tegemiseks laia intellektuaalset vundamenti. Meie kavas väljendub see muusikastiilide ühendamises.

    Kuidas näete festivali tulevikku?

    Kindlasti tahame olla kunstiliselt iseseisvad. Tahaksin esitleda akordioni kui tõsist klassikalise muusika instrumenti, millega on võimalik teha innovatiivseid asju. Samuti akordioniste, kellel on tugev teooriapõhi, kes tunnevad muusikat kuni põhjani. Seepärast ei soovi me festivalil olla konservatiivselt kinni vaid ühes muusikasuunas – nüüdis­muusika, vanamuusika või džäss, austame neid kõiki.

    Visioon on järgmistel aastatel anda festivalikontserte Ida-Eestis, Lõuna-Eestis, Pärnus, Läänemaal – tahame jagada klassikalise akordioni muusikat võimalikult suure publikuga. Loodan, et tasuta. Kunst peaks olema kuulajale tasuta. Festivali üks patroone on Aare Kaarma. Temaga on meil tekkinud mõte, et Eestis peaks rohkem populariseerima patrooniks olemist. Riigil on juba niigi suur koormus ja riigi ressursid on piiratud, seega on olemasoleva eelarvega keeruline kõiki muusikasündmusi rahastada. Patronaaž toetab kultuuri kaudu pärandit ja just pärand on see, miks ettevõtjad võiksid seda teha. Patronaaž seob omakorda kunsti identiteediga. Eesti on noor iseseisev riik, patronaažil on siin samuti pikk tee juurdumiseni.

     

  • Eesti kirjanikud Helsingi raamatumessil

    HANNU OITTINEN

    Eestlased on olnud Helsingi raamatumessi püsiasukad juba 2011. aastast saadik: toonane peakülaliste staatus tõestas isegi skeptikutele, et kohapeal tasub ära käia. Muidugimõista ei olnud see eesti kirjanikel esimene kord Helsingi Messukeskust tundma õppida. Üksteise üritusi hakati järjekindlalt külastama kohe, kui Eesti taas iseseisvaks sai: juba 1990. aastate keskel leidsid innukaimad sulenaised ning -mehed sihtkohana üles Turu raamatumessi. Jah, nii nagu Turu linn asutati ammu enne Helsingit, said Turu elanikud tunda raamatutest mõnu koguni 11 aastat enne seda, kui pealinn sama turgu ründama asus.1

    Eesti killud kirevas kavas

    Paljudele juba tuttavaks saanud, Asko Künnapi loomest inspireeritud messiboksi haldas Helsingi raamatumessil taas mahukas koostööorganisatsioon: Eesti Kirjastuste Liit, Eesti suursaatkond Soomes, Eesti kultuurministeerium, Eesti Kultuurkapital, ELIC, Eesti Lastekirjanduse Keskus, Soome Eesti-seltside Liit (SVYL) ja Tuglase Selts. Nende abiga jõudsid Hellinna lõunakaldalt kohale ka tänavused ametlikud külalised: kirjanikud Tiit Aleksejev, Mart Kivastik, Sirje Olesk, Elo Viiding ja Tõnu Õnnepalu. Lühikest teekonda ja neli päeva pikka pidu nautisid teisedki eesti autorid, keda meelitasid esinema messi etkot ja jatkot ehk messiga seotud eel- ja järelkava ning õhtused üritused.

    Petteri Aarnos, Tõnu Õnnepalu ja Heli Laaksonen tutvustamas Õnnepalu „Lõpmatuse“ soomendust.

    Peale Eesti väliskülaliste esinesid messil ka mõned Soomes elavad ja eesti asjaga vahvalt seotud autorid ning tõlkijad. Nende hulgast on ehk tuntuim Juhani Salokannel, kelle raamat „Vastupanu kultuurilugu“2 äratas kuulajates elavat huvi. Salokandle vestluspartnerid olid Sirje Olesk ja Soome Kirjanike Liidu Eestis elav esimees Ville Hytönen.

    Elo Viidingu luule tõlkija Katja Meriluoto jällegi sattus tänu sellele, et tema teos valiti ajalehe Helsingin Sanomat parima esikteose auhinna üheks kandidaadiks, esinema messi pealavale.

    Hoopis teisel moel tuntud on Antto Terras, kelle teoseid kriminaalsest Eestimaast on siiamaani välja antud kolmes olulises Soome kirjastuses. Selle aasta uudistooted kannavad pealkirja „Verine Venemaa“ ja „Eesti maffia“.3

    Läänemere turvalisuse olukorrast avaldasid kaaluka raamatu Marjo Näkki ja eesti juurtega Kaja Kunnas. Nende „Itämeren turvatarkastus“ ahvatles rahvast kohale muu hulgas sellega, et autoreid usutles endine Soome välisminister Pekka Haavisto, välispoliitika pikaaegne tipptegija ja ka kandidaat tulevatel presidendivalimistel.

    Veel mõnelegi esinemisele lisas hoogu tuntud usutleja. Eesti kirjanike liidu esimehe Tiit Aleksejeviga ajas tema keskajateemalise romaanisarja kolmanda osa „Müürideta aed“ soomekeelse tõlke ilmumise puhul juttu Panu Rajala, keda tuntakse Soomes nii kesksete kirjanike (Mika Waltari, Eino Leino, F. E. Sillanpää jt) biograafina kui ka skandaalimaiguliste memuaarromaanide ja nüüd ka omaenda memuaaride autorina. Mart Kivastik sai usutlejaks eksministri Timo Harakka. Elo Viidinguga vestles luuletaja Anja Erämaja, kelle lühilugusid on ilmunud ka eesti keeles. Tõnu Õnnepaluga ajas taas juttu Heli Laaksonen, Eestiski tuntud luuletaja ja esineja, kes on oma tegevusala hiljuti laiendanud didaktilise loodusluule suunas4 ja ühtlasi näidanud, et valdab peale edelasoome keele ka pärissoome keelt.

    Kirjastuste messiboksidest oli leida Eestiga seotud selliseidki raamatuid, mis messikavas ei kajastunud. Uuematest näiteks Misku Välimäki (1978) esikromaan „Viimane metsavend“5, mille sisule vihjab juba pealkiri. Sellel fiktiivsel noorsoolool on aga üllataval kombel tegemist ka Soome Kekkoneni ajastuga.

    Messi mahukas nelja päeva pikkune kava pakkus niivõrd palju võimalusi, et kõige aktiivsemad koostasid endale tunniplaani nagu koolis. Paremaks orienteerumiseks olid etteasted rühmitatud teemade järgi, nagu „queer“, „kliimakriis“, „ühismeedia“ või „tehisaru suhe kirjandusega“. Huvilistele pakkusid pidepunkte ka näiteks niisugused märksõnad nagu „detektiivilaupäev“ või igapäevane „luulekava“, aga ka „audioraamatud“, „teadusturg“, „plaadilaat“, „postmargid“ ja isegi mitmesugused käsitööalased ettevõtmised.

    Ukraina läheb korda ka soomlastele

    Erilise tähelepanu all olid messil muidugi Ukraina, Venemaa ja sõda. Nende teemadega seotud raamatute ning esinejate hulgast tõstan esile ühe messi peakülalise, Venemaa ja Šveitsi kirjaniku Mihhail Šiškini, kes arutles muu hulgas selle üle, milline võiks olla Venemaa pärast sõda. Ukraina ja Vene teemasid käsitles usinalt ka Sofi Oksanen, seda nii vestluses ukraina kirjaniku ja kirjandusuurija Oleksandr Mõhhediga kui ka tutvustades oma uut raamatut „Putini sõda naiste vastu“.6 Raamatu üks kandev idee on, et Venemaa pole kunagi analüüsinud oma imperialistlikku minevikku ja et selle riigi ajaloos on sõjakuriteod tavalised juba ammustest aegadest. Teos põhineb Rootsis sel aastal peetud demokraatiakonverentsi ettekandel.

    Messil oli oma menukas boks Soome ukrainlaste liidul.7 Suurimal laval esitles oma uut raamatut Ukrainast Maksim Fedorov, Ukraina ajakirjanik, kes on kohapeal Kiievist pidevalt Soome Yleisradiole kaastööd teinud ja saanud sellega Soomes tuntuks. Sõjateemat puudutas veel ka näiteks endine Soome president Tarja Halonen. Tähelepanuväärne on seegi, et paljud Soome kirjastused on viimastel aastatel andnud välja hulga raamatuid, mis ei ole seotud ainult praeguse tobeda „eriolukorraga“, vaid heidavad Venemaa ja Ukraina ajaloole ja nendele sündmustele valgust mitmest vaatevinklist.

    Messil ei jäänud olemata ka Vene-meelsete meeleavaldus: Juha Meriläineni raamatu8 esitluse katkestasid paar noormeest plakatitega, millel süüdistati NATOt ja propageeriti Venemaa vaateid.

    Väike, aga võimas

    Ka sel aastal kogus Eesti enne Helsingi raamatumessi tuntust Turus, kus peale Aleksejevi, Kivastiku ja Viidingu käisid messilaval veel Kai Aareleid, Paavo Matsin ja Mudlum. Muuseas, sel aastal pälvisid E. W. Ponkala fondi tunnustusauhinna teist korda Piret Saluri ja ka Aareleid. Mainitud fond on 1924. aastal asutatud erasihtkapital, mis tegeleb soome-ugri keeli rääkivate rahvaste kultuuri toetamisega.

    Külaskäikude omamoodi tulemuseks võib pidada kajastusi Soome suuremates meediakanalites: Paavo Matsini intervjuud Helsingin Sanomates9 ja Tiit Aleksejevi raamatu arvustust Suomen Kuvalehtis10. Tähelepanu on äratanud ka Juhani Salokandle raamat.11

    Traditsiooniliselt avaneb eesti kirjanikel järgmine võimalus ennast tutvustada novembris, kui Helsingi Kaablitehases korraldatakse taas mardilaat. Peamiselt Tuglase seltsi organiseeritud laat on üldse Soome suurimaid ja pilkupüüdvamaid Eesti-ainelisi sündmusi ning selle kavasse on alati kuulunud ka kirjandus.

    Väljaspool messi esinesid Helsingis Castreni seltsi korraldatud sugulasrahvaste üritusel kaks Eestist pärit kirjanikku: Kai Aareleid ja udmurdi luuletaja Muš Nadii. Asko Künnap esines reedel oma luuletustega restoranis Sörkan Ruusu, millest on viimasel ajal saanud üks Helsingi luuleilma keskusi. Messi viimasel päeval samas restoranis korraldatud luuleprõmmul häälestas ja häälutas publiku meeleolu Luulur alias Jaan Malin.

    Raamatumessi 15 esinemislava, mis kandsid seegi kord Helsingi linnaosade nime, on mõnevõrra profileeritud teatud teemadele ja külalistele. Nii käisid esinemised rootsi keeles lavadel Fiskehamnen (Kalasadam) ja Blåbärslandet (Mustikamaa). Koolilapsi ja noori ahvatleti lugemismõnuga laval Kallio, ja päris tillukesi lõbustati Kumpulas ning Toukolas. Väljapanijaid oli kokku 286, esinejaid üle tuhande nii messil pakutud kui ka kirjastuste enda leitud boksilavadel.

    Messi virvarris jäi Eesti boks ehk natuke tagasihoidlikuks, aga pidev kohalolek on aastate jooksul õpetanud messikülalised lõunanaabri kirjanikke ja teisi esindajaid lausa ootama. Sama ei saa kahjuks öelda teiste Baltimaade kohta – nood hiilgavad Helsingis tavaliselt oma puudumisega. Sel aastal leidus messikavas siiski haruldane erand: tõlkija Mirja Hovila juhitud väikekirjastus Paperiporo, kus antakse välja läti kirjanduse tõlkeid. Erinevus Baltimaade esindatuses ilmneb ka selles, et Turus ja Helsingis esitleti kokku üheksat soome keeles tänavu ilmunud eesti ilukirjandusteost. Nende tõlkijaid oli seekord seitse12, aga andekaid eesti keelest tõlkijaid on Soomes veelgi. Nii võimsate arvudega ei suuda läti ja leedu kirjandus soome tõlkemaastikul üldse võisteldagi.

    Kokkuvõtteks: Helsingi raamatumess ei tähenda lihtsalt literaatide kokkutulekut, ammugi ei ole see pelgalt kirjastuste promopaik, vaid ühtlasi näiteks Soome suurim kasutatud raamatute laat, nagu kinnitab Soome antikvariaatide liidu13 esimees, raamatukaupmees Timo Surojegin. Raamatumessi on juba aastaid korraldatud koos veini- ja toidumessiga, mis ongi loomulik kooslus. Tänavu nautiski messi menüüd ja raamatute bouque’i rekordiliselt 88 000 gurmaani.

    Elo Viiding tutvustas Helsingi raamatumessil valikkogu „Tuhannelle äänelle“.
    Tiit Aleksejev oma teoste soomendustega.

    1 Messid asutati vastavalt 1990. ja 2001. aastal.

    2 Juhani Salokannel, Vastaanpanemisen kulttuurihistoria. Viron kirjallisuuden verkostoja 1940-luvulta nykyaikaan. Vastapaino, 2023.

    3 Antto Terras, Verinen Venäjä; Viron mafia. Into, 2023.

    4 Heli Laaksonen, Luonnos (ee Visand). Otava, 2022.

    5 Misku Välimäki, Viimeinen metsäveli. Docendo, 2023.

    6 Sofi Oksanen, Samaan virtaan – Putinin sota naisia vastaan. Like, 2023.

    7 Ukrainalaisten yhdistys Suomessa ry.

    8 Juha Meriläinen, Putinin alttaripoika. Patriarkka Kirill ja Venäjän pyhä hyökkäyssota. Otava, 2023.

    9 Aki Petteri Lehtinen, Virolainen menestys­kirjailija teki kirjan siitä, kuinka Suomi valtaa Viron. – Helsingin Sanomat 29. IX 2023. https://www.hs.fi/kulttuuri/art-2000009745538.html

    10 Matti Komulainen, Ristiretki jatkuu. – Suomen Kuvalehti 21. IX 2023, nr 38. https://suomenkuvalehti.fi/kulttuuri/arvio-puutarha-vailla-muureja-on-osa-jykevaa-ristiretkieeposta/

    11 Ville Hytönen, Suomalainen ylpeilee köyhälistötaustallaan, virolainen sivistyneisyydellään. – Helsingin Sanomat 24. X 2023. https://www.hs.fi/kulttuuri/art-2000009753636.html

    12 Outi Hytönen (Kai Aareleiu tõlkija), Heidi Iivari (Paavo Matsin, Mudlum) Anna Kyrö (Mart Kivastik), Katja Meriluoto (Elo Viiding), Hannu Oittinen (Tiit Aleksejev, Asko Künnap), Jouko Vanhanen (Tiit Aleksejev), Jouko Väisänen (Tõnu Õnnepalu)

    13 Suomen Antikvariaattiyhdistys ry.

    Värsked eesti kirjanduse soomendused

    Tänavu on soome keeles ilmunud rohkelt eesti autorite teoseid.

    Proosatõlkeid on kümme:

    Kai Aareleid, „Tyyni valtameri“ („Vaikne ookean“, tlk Outi Hytönen, S&S)

    Tiit Aleksejev, „Puutarha vailla muureja“ („Müürideta aed“, tlk Hannu Oittinen, Enostone)

    Tiit Aleksejev, „Mustia raapaisuja valkealla lumella. Liivinmaalainen tarina“ („Tõlkija“, tlk Jouko Vanhanen, Enostone)

    Mart Kivastik, „Barbarus“ („Sure, Poisu!“, tlk Anna Kyrö, Atrain & Nord)

    Paavo Matsin, „Leninin valssi“ („Lenini valss“, tlk Heidi Iivari, Enostone)

    Mudlum, „Tätini Ellen“ („Mitte ainult minu tädi Ellen“, tlk Heidi Iivari, Enostone)

    Mart Sander, „Petosten talo. Rouva Kukkin tytöt“ („Litsid III. Naiste sõda“, tlk Kaisu Lahikainen, WSOY)

    Ilmar Taska, „Tulevaisuuden kutsu“ („Elüüsiumi kutse“, tlk Jouko Vanhanen, WSOY)

    Mati Unt, „Ja elämme vieläkin, ellemme ole kuolleet sekä kaksi muuta pienoisromaania ja viisi novellia“ („Ja kui me veel surnud ei ole, siis elame praegugi“, „Mattias ja Kristiina“, „Tühirand“ ja viis novelli, tlk Jouko Väisänen, Kirjokansi)

    Tõnu Õnnepalu, „Loputtomuus“ („Lõpmatus“, tlk Jouko Väisänen, Kirjokansi).

    Luuleraamatuid on ilmunud kolm:

    Mika Keränen, „50 rusinaa Tarton Mikalta“ (antoloogia, tlk Mika Keränen, Lector Kustannus)

    Elo Viiding, „Tuhannelle äänelle“ (valikkogu, tlk Katja Meriluoto, Kustan­nusliike Parkko)

    Asko Künnap, „Minun valtakuntani“ („Minu riik“, tlk Hannu Oittinen, Enostone).

    Lasteraamatuid on soomendatud neli:

    Kätlin Kaldmaa, „Lydia“ („Lydia“, tlk Outi Hytönen, Enostone)

    Mika Keränen, „Jannu“ („Jõmmu“, tlk Kaisu Lahikainen, Lector Kustannus)

    Kristina Ruder, „Kastemato ja kaalimato“ („Vihmauss ja kapsauss“, tlk Kaisu Lahikainen, Lector Kustannus)

    Kristina Ruder, „Milli ja Molli“ („Milly ja Molly“, tlk Kaisu Lahi­kainen, Lector Kustannus).

    Eesti-teemalisi raamatuid on ilmunud kaks: Juhani Salokannel tutvustab Eesti kirjanduslikku vastupanuliikumist raamatus „Vastaanpanemisen kulttuurihistoria – Viron kirjallisuuden verkostoja 1940-luvulta nykyaikaan“ (Vastapaino), Antto Terras käsitleb aga raamatus „Viron mafia“ (Into Kustannus) Eesti maffiat.

     

  • Kuidas sa täna öösel magasid?

    SILVIA PÄRMANN, SANDRA NUUT

    Näitus „Uneversum. Rütmid ja ruumid“ Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis 27. X 2023 – 28. I 2024, vestlusring 27. oktoobril.

    Näitus tegeleb magamisaja ja ruumiga eksperimentaalsete visioonide ja argielu kaudu. Avamisõhtul jagasid kuraator Sandra Nuudiga mõtteid ajakriisist, loomulikest rütmidest, une viisidest ja une jälgimisest saksa päritolu Londonis tegutsev disainer Helga Schmid ja eesti kunstnik Tõnis Jürgens. Schmid on näitusel esindatud oma installatsiooniga „Tsirkaadianuni“, mis kutsub külastajaid lamama voodil, kus neid viiakse valguse, värvide ja helide abil ööpäeva faasidesse. Jürgensilt näeb uut videoteost „Une servad“, kus ta vaatleb und kui kahe tingliku filmikaadri või pildi vahele jäävat lünka.

    Väljapanek on jagatud temaatiliselt neljaks. Esimesed kaks teemat „Kujundades ja kujutades aega“ ja „Magamise ruum“ lähtuvad XX sajandil korduvatest teemadest, nagu tõhusus, kiirus, kontroll, modernistlik progressi- ja tulevikku-usk, millele on järgnenud selle kriitika. Arhitektid ja disainerid on järjepidevalt püüdnud magamisaset ja selle juurde kuuluvat paigutada, kujundada ja ümber mõtestada. Teised kaks teemat „Kaugemad ja lähemad tulevikud“ ja „Masinate uni“ uurivad meie kaasaega. Siin on esitatud magamisolukordade eripärad, hirmud, konventsioonid ja inspiratsioon spekulatiivsete kunsti- ja disainiprojektide kaudu.

    Sandra Nuut: Vaatame kõigepealt kahte teost. Helga Schmidil on näitusel installatsioon „Tsirkaadianuni“ (2019) ja „Ukroonia manifest“ (2017) ning Tõnis Jürgensil töö „Une servad“ (2023). Me kõik magame või kogeme magamatust. Pea igaüks oskab midagi arvata aja planeerimisest.

    Helga Schmid: Alustasin graafilise disainerina ja oma doktoriõpingute käigus hakkasin tegelema aja küsimusega Londoni kuninglikus kunstikolledžis. Me tunneme alatasa aja survet. Meil pole kunagi piisavalt aega ja äratuskell ajab meid üles – me ei maga piisavalt. Küsisin, miks meil kunagi piisavalt aega pole. Kust tuleb tunne, et meil ei ole aega? See on lai teema.

    Avastasin uurimistöö käigus sõna „ukroonia“, mis määratleb uue ajakontseptsiooni ideed, mis omakorda avab võimaluse uueks ajapoliitikaks. Olete ehk sellest kuulnud? Kindlasti olete kuulnud utoopiast. Kui utoopia on koht – maailm, mida võime ette kujutada, – siis ukroonia on samasugune mõiste aja jaoks – see kujutab meie maailma sellisena, milliseks see oleks võinud kujuneda, kui areng oleks läinud teisiti. Inglise filosoof Thomas More istutas ukrooniale mõtlemise seemne.

    Ukroonia on seega alternatiiv sellele aja mõistele, mida me teame. Näiteks kui mõtleme ajale, mõtleme ikka kellaajale. Oma töös uurin ma, mida me teame, kui mõtleme ajale. Uurisin võimalusi, kuidas mõelda ajast, mis ei tegele minutite ja tundidega. Siin muuseumi seinal on manifest, mis vaatleb meie suhet ajaga. Töötasin koos sotsioloogide ja kronobioloogidega, et aru saada meie praegusest ajakriisist. Teisest küljest tahtsin mõista, mis oleksid alternatiivid. Kui ma ütlen, et mul ei ole aega, siis see tähendab üldjuhul, et asi on minu enda ajaplaneerimises või et ma ei ole efektiivne.

    „Tsirkadiaanuni“ on lihtsalt üks mu soovitus, millega soovin juhtida teid mõtlema sellele, mis on teie ukroonia ja milline võiks olla teie ajasüsteem. Siin projektis uurisin koos kronobioloogidega ka seda, kuidas meie keha läbib ööpäeva jooksul seitse faasi. Kaksteist minutit tähistab siin tervet ööpäeva, mis kestab ligi 24 tundi, iga minut on siin kaks tundi. Valgus ja heli on seotud meie kehafaasidega – erksinine toon aktiveerib, intensiivne punakasoranž muudab meid uniseks ja pimedus viib unne.

    Kuraator Sandra Nuudi (vasakul) juhitud vestluses jagasid mõtteid ajakriisist, loomulikest rütmidest, une viisidest ja une jälgimisest saksa päritolu Londonis tegutsev disainer Helga Schmid ja eesti kunstnik Tõnis Jürgens.

    Tõnis Jürgens: Oma videoessees „Une servad“ uurin und. See uurimistöö algas eneseabi uurimisest. Mind huvitasid jälgimisseadmed, äpid ja andmekogumine ning see, mis nende andmetega juhtub. Hiljem kitsendasin uurimuse fookuse unele. Ehkki need seadmed ei ole väga täpsed, vähemalt mitte need, mis on tavakasutajale kaubandusest kättesaadavad. Need ei suuda jälgida unefaase, need on selles osas ebatäpsed, aga need saavad väga hästi aru, kas oled ärkvel või magad.

    Aga kui seadmed ei ole täpsed ja see info näib kasutu, siis miks me peaks muretsema selle pärast, kui need andmed meie käest saadakse. Peamine argument sellise andmekogumise vastu on: kui ostad selle seadme ja lubad oma und jälgida, siis sa toetad seisukohta, et on lubatud koguda inimeste andmeid, mida saab muuta millekski, mida turunduslikel eesmärkidel kolmandatele isikutele edastada. Sinu andmeid kogutakse, et sulle oleks võimalik midagi müüa. Une puhul on irooniline, et me teeme magades tasuta tööd firmadele, kes niimoodi meilt andmed kätte saavad. See on minu töö üks aspekt. Videoessees ei näita ma otseselt jälgimisseadmeid, sest enamik meist teab, millised need on.

    Üks aspekt, miks ma enese siia videosse kaasasin, oli veendumus, et see peab olema seotud enesejälgimisega. Praegu on mul käsil doktoriõpingute viies aasta. Avastasin teisel aastal, et mind huvitavad jälgimisseadmed, kuna neis on surematuse aspekt. Jälgimisseadmed on seotud surelikkuse ihalusega. Need annavad võimaluse optimeerida ennast, et elada võimalikult kaua, saada nende andmete kaudu ehk isegi surematuks.

    Selles videos on kõige sümboolsem element lünk. Ma suhtun unne kui lünka kahe päeva vahel, uni on kahe päeva vaheline müstiline vaba ala. Ma uurin, kas une läbi on võimalik vastupanu osutada. Status quo on, et ma magan ja ei jälgi ennast. Tõmban siin tähelepanu asjaolule, et kui sa lubad oma andmeid koguda, siis sa ütled andmete kogumise süsteemile jah.

    Ma räägin essees palju ka kinost ja filmist. Iga filmikaadri ümber on must raam. See raam on nagu uni, mis toob päeva asjadest selgust. Kui see ära võtta, siis muutub kõik hägusaks ja uduseks. Une optimeerimine toimib nii, et kui me selle musta raami saladuse lahti hammustame, siis muutumegi efektiivsemaks. Püüan näidata, et mõned asjad võiksid jääda müstiliseks. Võib-olla on see romantiline mõte isegi naiivne. Ma arvan, et peaks olema see must raam, et meil oleks võimalik end kaotada, et oleks võimalik oma individuaalsus uue päeva alguses taas leida. Selles nn mustas raamis on mingi vabanemise hetk.

    Nuut: Alustan igapäevase küsimusega. Kas magasite hästi?

    Schmid: Väga hästi.

    Jürgens: Mina magasin ka väga hästi. Aga enne seda ma ei maganud paar päeva kuigi hästi, kuna installeerisin seda teost. Täna öösel oli uni imeline.

    Nuut: Kas pole nii, et pärast pingutust vajad rohkem und? Kuidas te otsustasite oma tööde meediumide üle? Kuidas jõudsid, Tõnis, selleni, et jagad oma mõtteid videoessees? Helga, sa mainisid, et oled õppinud graafilist disaini, kuid siin muuseumis on interaktiivne installatsioon voodi, heli ja valgusega.

    Jürgens: Töötasin seitse aastat kinos Sõprus projektsionistina. Mul on tihe seos kinoga. Mu isa oli teles operaator kuni pensionile jäämiseni ja mu vanaisa oli enne teda töötanud kinos. See on justkui traditsioon, kuigi ma ei plaaninud sellega kunagi tegeleda. Mu taust on kultuuriteooria ja antropoloogia ning olen püüdnud peretraditsiooni eest põgeneda. Aga nüüd on sellest video­essee formaadist saanud kena kompromiss teooria ja poeetilise visuaalse keele vahel.

    Samuti on just eneseabi info saadaval videoesseede kujul. Esimese videoessee tegin, kui pidin esinema konverentsil. Ma ei tunne end publiku ees mugavalt. Otsustasin esineda videoessee formaadis ja avastasin, et see sobib mulle.

    Helga Schmidi tööd „Tsirkadiaanuni“ on näituse külastajatel võimalik ise kogeda ning Schmid osutab, et peaksime kuulama eelkõige oma keharütme.

    Schmid: Ma ei mõtle materjalile sel viisil. Mind huvitab, kuidas kujundatakse ajaraami, mida saab kogeda. Kõik algas ideest ja seejärel hakkasin mõtlema, mida ma vajan, et kogemus saaks võimalikuks. Näiteks tudengitega loon ukroonia kogemusi – teen ukroonia töötubasid. Me jaguneme gruppidesse ja palun neil mõelda ükskõik millisele ajale. Mis on nende idee, mida nad tahaksid teha ruumiga, et aega oleks võimalik kogeda. Näiteks üks grupp soovis täiesti pimedaid ruume, teine aga looduse lähedust. Graafiline disain tuleb ikka mängu. See on visuaalne töö, tähtis on kompositsioon.

    Nuut: Mulle on väga põnev, et te liigute meediumide vahel, et leida oma sõnumi jaoks just õige – und ja aega ümbritsevad müüdid. On palju reegleid, mis justkui on ja ei ole kuskil kirjas. Me arvame, et peame magama 7-8 tundi, ka ajaraami osas on selge ettekujutus, millal on normaalne ärgata, tööle minna jne. Kui ollakse vabakutseline, siis on võimalik natukene erinev rütm. Aga une ja aja osas oleme teinud ühiskonnas mingid kokkulepped ning see näib kui ettekirjutatud reeglistik. Kas soovite rajada uusi teid, kuidas mõelda unest ja ajast? Kas saate avada müüdi loomist ja müüdi lõhkumist une ja aja kontekstis?

    Schmid: Ühiskond defineerib, kuidas me elame. Näiteks tänapäeval liigume sellest ühiskonnast ja süsteemist, kus töötati kella üheksast viieni, eemale süsteemi poole, mis on veidi avatum. Sellepärast olengi keharütmidest nii huvitatud. Kui saan aru, millal ma vajan und, mis ajal mu keskendumisvõime on parem, siis hakkab see kõik minu kasuks tööle ja ma saan tunda end vabalt ning võin kolmapäeval magada kasvõi kella üheteistkümneni ilma igasuguse süütundeta. Peaaegu igas kultuuris on ütlus, et varajane lind nokib parema tera. Aga me ei ela enam selles põllumajanduslikus ühiskonnas, nii et see ei ole relevantne.

    Kas keegi teist on avanud pesu­masina enne, kui see on oma režiimis lõpetanud töö. Ei ole? Aga see on väga sarnane protsess magamisega – kui tsükkel on läbi, keha ärkab lõpuks kindlasti üles. See on hea võrdlus, millele mõelda. Miks me paneme äratuskella helisema? Miks me ühiskonnana sellist survet avaldame? Meil on oma rütm ja äratuskell on väga tugev survestaja. Siin tulevad mängu kõik need seadmed. Me oleme muutnud oma uneharjumisi 9-10 tunnilt 6-7 tunni pikkuse uneni. Aga ma ei arva, et meie kehad oleksid muutunud.

    Jürgens: Arnold Schwarzenegger soovitab: magage kiiremini! Ta on öelnud, et keskmine inimene magab 7-8 tundi, aga niimoodi ei jõua palju. Peab ju töötama, sööma, sõpradega kohtuma. Targem on kiiremini magada, siis jääb ehk kaks lisatundi, et raamatuid lugeda.

    See soovitus läheb päris kaugele ajas tagasi. Mõjukad inimesed on seda teistele tihtipeale soovitanud. Juba Thomas Jefferson (1743–1826, USA 3. president – toim) on öelnud, et aega tuleb võimalikult hästi kasutada, et võimalikult palju saaks tehtud. Tal oli aga palju inimesi, kes teda iga päev aitasid.

    Schmid: Meil oleks vaja une-suuna­mudijaid, unesaadikuid. Oleks väga hea, kui räägitaks, et peab rohkem magama, ja aeglasemalt.

    Nuut: On privileeg olla inimene, kes saab öelda, et tuleb magada kiiremini või vastupidi, aeglasemalt. Meil on privileeg rääkida ajast, vajadusest rohkem magada. Helga, oled maininud, et oled teinud oma töökohal ülikoolis ettepaneku vaiksest esmaspäevast ja reedest? Mõnel pool katsetatakse neljapäevase töönädalaga. Need on progressiivsed ideed, aga saavutada ei ole lihtne.

    Teisel pool on vabakutselised, kes vahel töötavad kogu aeg, kuigi sama võib juhtuda ka palgatöölistega. Vabakutselisel ei pruugi olla privileegi valida, millal ja kuidas ta töötab. Minul on viiepäevane töönädal, aga Tõnis, sina oled vabakutseline. Millal on sinu vabad päevad? Meil on ilmselt erinev vaade privileegidele seoses ajaplaneerimisega.

    Schmid: Mul on projekt, mida tahaksin realiseerida. See puudutab vahetustega töötamist. Kui ma õppisin USAs, siis privilegeeritud seltskond – tudengid ja õppejõud – töötas päeval. Ja siis olid teised, kes töötasid öösel, näiteks koristajad, valvurid. Oli klassivahe: kes saab töötada päeval, kes öösel. Kas me saame need vahetused ära vahetada? Kas või üheks nädalaks? Et mõistaksime, mis tunne on, kui tööd alustatakse kell kolm hommikul. Mis tunne on olla ühiskonnast välja jäetud?

    Ja siis on küsimus, et kes omab sinu aega. Näiteks, kui lähed tööintervjuule, võivad nad lasta sul terve igaviku oodata, aga kui jõuad ise hiljem, siis sa ei saa seda tööd. Sellised suhted on teema, mida ma uurin. See kõik on muidugi teine teema vabakutselistele, kellel on hoopis teistsugune ajasurve.

    Jürgens: Ma käisin koolis linna teises otsas. Pärast kolimist ei olnud ma emotsionaalselt valmis oma sõpradest loobuma. Selle hind oli kell viis ärkamine. Aastaid järjest kell viis ärkamine on kindlasti jätnud oma jälje ja on põhjus, miks mu praegune valik on olla vabakutseline. See on minu enda otsus, millal ärkan. See on tõsi, et surve on tugev. Mul pole kindlat puhkeaega. Töötan kogu aeg või vähemalt mõtlen töötamisele. Siit tekibki mõte, et igasuguste monitoorimisseadmete tootjad teevad head tööd, sest me saame paremini oma aega planeerida, optimeerida.

    Briti kultuuriteoreetik Mark Fisher on rääkinud stressi erastamisest. Ta tõi esile, et suurfirmade töötajad peavad vastutama selle eest, kuidas nad oma vaimse tervise eest hoolitsevad. Fisher kritiseeris sellist lähenemist.

    Nuut: Väga põnev on jälgida, kuidas teie ideed on kujunenud ja välja kasvanud isiklikest ja ühiskondlikest küsimustest ning peegelduvad ja võtavad vormi kunsti- ja disainitöödes. Vahendan küsimust publiku seast: kas teie uurimistööd on mõjutanud omaenda elu?

    Schmid: Ma olen teadlik oma unest ja ma väärtustan seda. Tavaliselt ma äratuskella ei kasuta. Ärkan seitsme paiku üles, mis teeb olukorra lihtsamaks. Mäletan, kuidas jõin õhtuti kohvi, et öö läbi töötada. Nüüd prioritiseerin und.

    Jürgens: Olen õppinud, kuidas olla enda vastu kenam. Olen õppinud ütlema ei uutele projektidele, kui juba on niigi palju teha. Sellest videost oli mul kõigepealt visuaalne struktuur ja tekstid tulid hiljem. Filmi tehes hoidsin visuaali silme ees. Mulle oli kõige kasulikum, et ma hetkeks unustasin teooria ja see lasi mul luua poeetilisemaid seoseid.

  • Kõigest muust kui sõjast

    PIRET JAAKS, JOHAN ELM, GERDA KORDEMETS

    Seekordne näidendivõistlus oli saagilt ei liiga rohke ega ka liiga vaene. 74 teksti on valikuks piisav hulk, ent tekitas omakorda küsimuse: kas ehk oli kahtlejaid, kes oma tööd näidendivõistlusele ei saatnud või seda ettevõtmist sootuks üles ei leidnud?

    Tänavune võistlus oli laia teemagaleriiga: oli nii ajaloolisi näidendeid kui ka nüüdistemaatikat, kuid ühisnimetaja jäi sündimata. Eks eklektiline aeg nõuagi mitmekülgset lähenemist, aga ometi eeldas žürii, et käimasolev sõda Ukrainas jookseb teemana sisse ka näidendivõistlusse. Ent sõjatemaatikat käsitlevaid tekste oli vaid mõni ja nendeski tehti seda rohkem kaude kui otse.

    Seega ei saa seekordset näidendisaaki lugeda maailma raputavaks, oli žürii ühine arvamus. Oletati ka, et kuna on alustatud väga edukat ja toimivat mentorprogrammi, siis kas on võimalik, et osalejad saadavad võistlusele viimistlemata töid. On ju mentorprogrammi valituks saamine kindel hüppelaud teatrilavale, vähemalt üheks õhtuks küll. Kui tutvus uue näitekirjanikuga on loodud, on suur potentsiaal jõuda kaugemalegi. Kuid ühes asjas olid kõik žürii liikmed ühte meelt: mentorprogramm on vajalik ja avab uusi uksi kõigile – nii neile, keda mentordatakse, kui ka teatritele ja mentorite juhendajatele. Muidugi seab see ka takistusi, kümmekond tippvormis näitekirjanikku, kes mentorina osalevad, ise võistlusel sel aastal osaleda ei saanud, kuid see jällegi loob võimalusi alustavatele näitekirjanikele.

    Tekste lugedes leidis žürii üksjagu kiirustamise märke, mis jättis mulje, et info võistluse toimumisest on jõudnud osalejateni liiga hilja, kuid seejuures võib olla ka ilmekas näide vabakutseliste loovisikute olukorrast: muude ja tulusamate tegevuste kõrval jäävad südameprojektid – näiteks näidendi kirjutamine – ootama ajaakna tekkimist. Aga nagu teada, ei pruugi nii minna ja siis leitakse see aeg unetundide arvelt või nädalavahetustest.

    Teemad. Kui sõda ei olnud teemaringis populaarne, mis siis oli? Esines tänapäevateemasid elu varjupoolelt: alkoholism, narkootikumide tarbimine või suisa laste väärkohtlemine. Viimane neist kordus üllatavalt tihti, mis viitab kahtlemata teema tähtsusele, kuid oli siin-seal ka ilmne liialdus, et süžeed „rikastada“.

    Märgatav hulk oli tekste, mis mõjusid autori nähtud unenäo edasiarendusena. Unenäod on viljakas pinnas, kuid vajavad tugevat dramaturgilist struktuuri, et õide puhkeda. Mitmes näidendis käsitleti elust lahkumise teemat: elati välja kaotusvalu, juureldi, kuhu me läheme, kui ära läheme. Rohkesti oli peresuhete käsitlusi: olmeolukordadest perevägivallani, leebest snobismist tõeliste, hingekriipivate lähisuhtelugudeni. Neist näidenditest võluvaimates kõneldi vanemate ja laste erisugustest maailmadest, üksteiseni väljamurdmise raskusest ka siis, kui väga hoolitakse.

    Esimese auhinna võitis Erki Aule näidendiga „Ellujäämise tõenäosus“.

    Noortenäidendiks kvalifitseerusid seejuures vähesed, millest on kahju, kuid sama kostab ka muu kirjanduse valdkonnast – omamaiseid noorte­romaane ja jutte on vähe. Lastenäidendeid seevastu oli üksjagu, kuid tase oli kõikuv. Lastenäidendite puhul tahaks soovitada vähem didaktilisust. Noorematele mõeldud näidend ei pea mõjuma manitsemisena ja sisaldama allajoonitud pedagoogilist eesmärki, kõike seda saab esitada ka orgaaniliselt, loodud fantaasiamaailma osana.

    Näidendite lugemisel olid tuntavad ka filmikunsti mõjud ja nii mõnigi tekst näis algselt olevat mõeldud filmistsenaariumina. See ei pruugi näidendi puhul olla pluss – idee on hea, pilt hakkab silme ees jooksma, aga lavale ei suuda seda kujutleda.

    Kas tuleneb see viimaste aastate kriisidest või millestki muust, kuid komöödiaks klassifitseeruvaid näidendeid oli üpris vähe ning naerma ajasid veelgi vähesemad. Kuigi just praegu vajab publik tervendavat naeru, ei ole autorid leidnud endas tungi nalja visata.

    Soovitusi. Mõned soovitused juhisteks tulevastele näidendikirjutajatele. Tüüpveana saab välja tuua, et autoritel on suur soov kirjutada näidendit, mitte jutustada lugu. Hea näidend sünnib aga vastupidi, lugu eelneb žanrivalikule või lausa teemavalikule. Autentselt mõjuvad tekstid, mis on kirjutatud sellest, mis on selgelt autorit ennast puudutanud või olnud tema enda läbielamiste osa. Võimalik, et igast ideest ei pea saama näidend, vaid võib saada novell, luuletus või laast. Nii mõjus osa tekste kunstlikult pikemaks venitatuna, teised jällegi ületasid igasugused mahupiirangud. Isiklike lugude kirjapanekul saab määravaks hoopiski üldistusvõime. Tuleks küsida: kas minu väga konkreetne ja vahel ka ainulaadne kogemus ütleb midagi inimolemuse kohta? Mida on minu loos sellist, milles saaksid end ära tunda ka teised? Erilisus ei ole ilmtingimata kvaliteet.

    Seejuures on erilisus kvaliteet ühes teises mõttes – originaalsusena. Nimelt leidsid näitekirjanike poolt sel aastal käsitlemist tuntud motiivid eesti ja maailmakirjandusest. Kuigi autorite soov klassikat taaskasutada on mõistetav, tuleks seda teha üllatusliku või tänapäevase nurga alt, sest muidu jäävad eelkäijate kingad suureks.

    Üksjagu esines ebausutavust dialoogide kirjutamisel, sündmustiku asemel kohtas lobisemist. Probleemiks on tegelaskõne ja selle kooskõla karakteri muude parameetritega. Näiteks ei ole usutav, kui vanaema kasutab liiga noortepäraseid väljendeid või ei tea, mis on validool. Tegelane peab suunama sündmuste käiku ja teda ennast juhivad tahtevalikud (Aristotelese järgi1).

    Kui algaja näitleja hakkab esmalt kujutama, mitte kogema, siis nüüd näis žüriile, et algaja näitekirjanik hakkab esmalt lahti seletama, mitte vihjama. Tuhandeid tähemärke kulus mõtete avamisele. Näidendi puhul on sõnad palju vähem tähtsad kui see, mis on sõnade taga. Mõelgem vaid sellele, kui palju jätame elus ütlemata, kuid meie sõnum on siiski selge. On mõistetav, et autoril tekib hirm: kas minu mõte on ikka lugejale arusaadav? Aga lugeja, sealhulgas ka lavastaja, ja eriti näitleja, tahab just nimelt mõistatada. Alati on huvitavam see, mis jääb ütlemata, mida varjatakse või öeldakse mokaotsast. Sündmus ei pea olema sõnastatud või ümber jutustatud, pigem vastupidi. Soovitame näitekirjanikel end parimas mõttes tagasi hoida. Panustada alltekstile, mitte sõnailule, ja tugineda lausungile less is more2, vähem on tegelikult rohkem.

    Suur probleem oli ka sündmuste puudumine. Leidus näidendeid, kus veel 45. leheküljeks ei olnud toimunud ühtegi sündmust ja paraku mõne näidendi puhul sai tekst enne sündmusi otsa. Siin tasub meenutada Stanislavskit: sündmus on see, mis muudab asjade käiku. Sündmus on mängitav ja näitleja saab sellele reageerida. Näidend ei ole pelgalt lugemiseks, sellel peab olema potentsiaali saada elavaks lavareaalsuseks. Näidendit kirjutades tasub endalt küsida: kus on need kohad tekstis, mis on loonud muutusi?

    Üheks tüüpveaks võib lugeda ka liiga suure ampsu võtmist. On mõistetav, kui näitekirjanik soovib asuda lahkama mõnda tõesti valusat sotsiaalset probleemi, kuid ta unustab ära selle komplekssuse, aga ühekülgsus või pinnapealsus näidendit ei toida ja nii kaldutakse raskete teemade puhul liigsesse realismi. Arvatakse, et traumaatiliste sündmuste detailsed kirjeldused mõjuvad laval loomulikuna, selle asemel võiks aga otsida kujundit ja jätta realistlik plaan lugeja-vaataja (või lavastaja) fantaasia hooleks.

    Näidendivõistlus toimub üle aasta, seetõttu võis autoritel tekkida kartus, et kui sel aastal ei jõua teksti ära saata, peab jälle kaks aastat ootama. Ometi tuleks hoiduda saatmast alles arengu­järgus tekste. Nõnda mängitakse hea idee maha, sest näidendivõistluse konkurents on tihe ja häid kirjutajaid on palju, toores tekst jääb kohe silma ja lükatakse enamasti esimeses ringis kõrvale. Kaks aastat on tekstil küpsemiseks just paras aeg.

    Näidendivõistluse laureaadid

    I auhind: Erki Aule, „Ellujäämise tõenäosus“

    II auhind: Ott Aardam, „Armas ilves“

    III auhind: Vootele Ruusmaa, „Keti viljad“, ning Kaarel B. Väljamäe, „Angerja teekond“

    Äramärgitud: Kristiina Jalasto, „Preili Dora pooluni“; Indrek Koff, „Issi!“; Roos Lisette Parmas, „Kolmas kiri: palve“

    Pärjatud. Nüüd seekordse näidendi­võistluse peategelaste – võitjate – juurde. Äramärgitute puhul, keda sel korral oli kolm, ei olnud samuti võimalik leida ühisnimetajat, mis seega näitab head varieeruvust nii teemade kui ka žanrite poolest. Kõigi puhul on tegu omas nišis tugevate tekstidega.

    Kristiina Jalasto näidend „Preili Dora pooluni“ üllatas huvitava struktuuriga. Kahe maailma vahel, unes ja ilmsi kõikuv „Dora“ sidus osavalt kokku kaks paralleelreaalsust ning oli ühtlasi üks väheseid näidendeid, milles käsitleti ka sõjatemaatikat, kuid see ei olnud määrav põhjus, miks näidend silma jäi. Jalasto näidendi suurim voorus on just üllatav ja väga diskreetne vaatenurk sõjateemale.

    Rõõmustav, et mitu autorit otsustas sel korral saata võistlusele värsivormis näidendi, mida žürii pidas ka tunnustamise vääriliseks. Äramärkimiseni jõudis hea hooga kirjutatud, mänguline ja põnevate kujunditega silma paistnud Indrek Kofi lastenäidend „Issi!“. Ära märgitud sai ka Roos Lisette Parmase „Kolmas kiri: palve“, mis tugineb piiblist Luuka evangeeliumile, öeldes: armastage oma vaenlasi. Paeluva omailma loonud ja lavastajale proovikivi pakkuv tekst mõjus värskelt ka teemavaliku poolest.

    Esinelik sai tummisem nagu ikka, paraku seekord ainult mehine. Aga nii väga kui žürii ka ei soosinud mitme­kesisust ja võrdõiguslikkust, saame vaid enda kaitseks öelda, et võistlus on anonüümne ja žürii liikmetel ei olnud kuidagi võimalik aru saada, mis soost on teksti autor.

    Kolmas koht läks seekord jagamisele. Mõlemat teksti ühendab perekondlik poleemika, otsesemalt lapse ja vanema vahelised suhtlusraskused või lausa -võimatus.

    Vootele Ruusmaa „Keti viljad“ jäi olenemata lehekülgede nappusest (neid oli vaid 12!) säravalt silma oma paeluva oskusega inimpsüühikat analüüsida. Ema ja poja dialoog vaheldus poja otsekõnega publikusse (või enda sisse), ent mitte kordagi ei mõjunud see üleliigse seletamisena. See on tekst, mis vaatab lihtsa olukorra taha ja näeb seal rohkemat, kurvemat, ilusamat. Napp, kuid terviklik. Tugeva kaasatõmbejõuga.

    „Angerja teekond“, mille autor on Kaarel B. Väljamäe, mõjus esmalt lihtsakoelise farsina, kuid iga leheküljega avaldus selle inimlik sisu. Ootamatult tulid esile meie võimetus andeks anda, oskamatus olla üksteise lähedal, piinlikkus harjumatute teemade ees, paratamatud inimlikud vastuolud. Näidendi keskne intriig on isa oskamatus mõista oma homoseksuaalist poega. Ent tekst ei ole ühekülgselt noomiv – žürii mõistis vaidluse mõlema osapoole, nii isa kui ka poja, argumente. See on hea teksti tunnus.

    Mõlemat teksti ja üldse auhinna saanud tekste ühendab näidendi puhul ääretult tähtis kvaliteet – näitlejal on, mida mängida. Tegelastel on arengukaar, takistused ning lugu on üles ehitatud sündmustele.

    Teise koha pälvinud Ott Aardami näidend „Armas ilves“ oli üks väheseid näidendivõistlusele jõudnud komöödiaid. Kindla peale üks neist, mis žüriiliikmed naerma ajas, kuigi ei avanud ennast algul kuigi hõlpsalt. Tavalise perekonna­loona alanud näidend viis mõtted sellele, et võib-olla on selle õigemaks žanriks hoopis filmikunst. Perekond: ema, isa, poeg ja poja väljavalitu, kes pole vanemate meelest nende poja vääriline, lähevad metsa ööbima. Tasapisi hakkab alateadvus looma kujutluspilte ning otsima lahendusi, kuidas loodus, telk ja auto nagu iseenesest teatrilavale kolivad. Ka süžee pakub pidevalt üllatusi, sealhulgas pentsikuid sündmusi, kuid ei puudu ka filosoofiline plaan. Näidendi tugevuseks on pinge hoidmise oskus ja ootamatu lõpplahendus.

    Esikoha võitnud Erki Aule „Ellu­jäämise tõenäosus“ on sügav ja puudutav näidend silikaltsiidi valmistajast, desintegraatori leiutajast ja Nõukogude okupatsiooni ohvrist, teadlasest Johannes Hindist. Aule tekstis saavad kokku nii läbitunnetatud ajalookäsitus kui ka rohked mänguvõimalused näitlejale. Žürii tõstis esile põhjalikku eeltööd, mida autor on teinud. Peale selle on tegemist hea dramaturgiaga, mis pakub ka lugemisnaudingut. Kriitikana võib välja tuua, et peategelast on kujutatud ehk liiga ühekülgselt positiivsena.

    Priit Põldma toob eelmisest näidendivõistlusest kirjutades välja, et okupatsiooniaja traumadest kõnelevad näidendid panevad küsima värske vaatenurga ja originaalse sõnumi järele.3 Kuid ajalugu liigub teatavasti spiraali mööda ja Johannes Hindi lugu kõlab (paraku) valusalt ka tänapäeval, sest elame ajal, mil Venemaa represseerib oma helgemaid päid ja teisitimõtlejaid. Hindi loosse on ühendatud nii minevikutraumad kui ka suur Eesti lugu. Žürii loodab, et „Ellujäämise tõenäosus“ on suur samm likvideerimaks mälutõkkeid, mille okupatsioon on meile loonud ja mille tõttu unustame neid, kes väärivad mäletamist.

    Mida öelda lõpetuseks? Kirjutage! Kirjutage veel, kirjutage üle ja kirjutage ennast teemasse sisse. Usaldage seda, mis jääb teid kummitama ja ärge peljake kirjutamis- või lavakogemuse puudust. See kõik tuleb kahtlemata kasuks, ent tugev idee ja missioonitunne paistavad kõige rohkem välja. Ja kindlasti käige teatris! Kui lavastus või tekst meeldib, siis küsige endalt, miks, ja ärge hakake pealiskaudselt matkima. „Miks mind miski puudutab?“ on küsimus, mille iga looja peab endale esitama.

     

     

    1 Aristoteles, Luulekunstist.

    2 Selle mõttetera esmakordseks lausujaks peetakse minimalistliku arhitektuuri suurkuju Ludwig Mies van der Rohet.

    3 Priit Põldma, Nelikümmend seitse näidendit üksildusest, ajaloost, vaimsest tervisest. – Teater. Muusika. Kino, jaanuar 2022.

  • Kuidas Jugoslaavia modernistlikust filmist sai must laine ja mis läks valesti

    IVAN VELISAVLJEVIĊ

    Maailma filmikunst on olnud viljakas pinnas igasugustele liikumistele ja uuendustele. Alates Nõukogude, Euroopa ja Ameerika filmitegijate 1920. – 1930. aastate avangardistlikest katsetustest kuni 1940. – 1950. aastate itaalia neorealismini, kuuekümnendate uued lained Prantsusmaal, Jaapanis, Saksamaal, 1960. – 1970. aastate Uus-Hollywood, Taani liikumine Dogme 95 ja Hiina uus dokumentalistika 1990ndatel … Filmiajaloo kangas on kootud väga erisugustest lõngadest. Ja ometi eksisteerib kõigi nende värvide vahel üks valesti mõistetud varjund – nn Jugoslaavia must laine. See algselt käputäie filmide kohta kasutatud termin on nüüdseks lipukiri, mille all levitatakse maailmas pealiskaudsust Jugoslaavia filmikunsti kohta.

    Kui must, siis miks värviline?

    Filmiajaloo poliitpimeduses võivad kõik filmid mustana paista – ja nii ongi kahjuks läinud Jugoslaavia 1960. – 1970. aastate modernistliku filmikunstiga. PÖFFi programm „Jugoslaavia must laine“ pakub sõnamängu: Pimedad Ööd näitavad musta lainet! MoMAs linastus septembris programm „Must laine valgeks kiireks“, PÖFFil nüüd „Fookuses: Jugoslaavia must laine“. Paljude artiklite ja raamatute tuules ollakse jäädud kordama sedasama probleemset teesi: justkui võiksime paljusid Jugoslaavia filme ajavahemikust 1957–1972 nimetada „mustaks laineks“, kuna need on filmid, mis toonitavad kommunistliku ühiskonna tumedat poolt, neid on tsenseeritud või lausa ära keelatud, lavastajaid on antud kohtu alla, pandud vangi või saadetud maalt välja – need filmid on Jugoslaavia filmiloo kõige väärtuslikum osa.

    „Kaks“ on filosoofiline meditatsioon armastuse ja suhete teemal, mis võib oma džässiliku muusika, elulise linnaõhustiku ja kohapeal üles võetud stseenidega aset leida ükskõik kus.

    PÖFFI vanade Jugoslaavia filmide valikut vaadates on kohe näha, kui palju need erinevad temaatiliselt ja poliitiliselt. On väga ebatõenäoline, et isegi hoolikas ja tähelepanelik vaataja võib enamikku neist „mustaks“ pidada või näha neis kommunistliku kuu varjupoole kuma. Näiteks Aleksandar Petrovići „Kaks“1 on filosoofiline meditatsioon armastuse ja suhete teemal, mis võib oma džässiliku muusika, elulise linnaõhustiku ja kohapeal üles võetud stseenidega aset leida ükskõik kus. „Tüdruk“2 on lüüriline sõjafilm, hauatagune sündmuste taastamine, kus näidatakse Saksa sõdurite maha lastud partisani ja tema tüdruku suhet. „Kaitsmata süütus“3 on nn leitud materjali ehk found-footage-film – koomiline kogum, segu ready-made’ist ja dokumentaalfilmist; naljakas, irooniline, kummaline teos ühest naiivsest, ent julgest 1941. aasta filmist, mis on üles võetud natside okupatsiooni ajal Jugoslaavias.

    Neis filmides pole midagi märkimisväärselt musta ega Jugoslaavia kommunistlikku valitsust õõnestavat. Need kõik linastusid ja võitsid auhindu ning neist kirjutati toona Jugoslaavias küll ja veel. Ja kõiki neid võib stiili ja narratiivi järgi selgelt ära tunda kui Euroopa 1960. aastate modernistliku filmikunsti näiteid.

    Ja kas teate, kuidas filmitegijad ise toona oma „liikumist“ nimetasid? Jugoslaavia Uus Film. Aleksandar Petrović on kirjutanud ka selle pealkirjaga raamatu. Miks kõik seda siis tänapäeval mustaks laineks nimetavad?

    Ärge võõbake mustaks!

    Termini „must laine“ mõtles 1969. aastal välja noor kommunistlik ajakirjanik ja kriitik Vladimir Jovičić kirjeldamaks vaid kaht filmi. Aja jooksul sai see poliitiliseks relvaks, mille ulatus laienes, hõlmates veelgi filme. See peatükk Jugoslaavia filmiajaloos lõppes režissööride represseerimisega 1970ndate algusest kuni keskpaigani. Lazar Stojanovići ähvardas vangla­karistus, Dušan Makavejev, Aleksandar Petrović ja Želimir Žilnik pagesid läände, Živojin Pavlović jäi ilma akadeemilisest professuurist. Termini tähtsus tuhmus, aga loominguline vaim säilis. Mõned filmi­tegijad jätkasid suurepäraste töödega Jugoslaavias, teised tegid seda välismaal, aga samuti tsensuuriga – seekord siis lääneriikide omaga – silmitsi seistes.

    Kui 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses tabas Jugoslaaviat uus kommunismivastase hüsteeria ja dissidentliku innukuse laine, äratati termin „must laine“ kahjuks jälle ellu ja kleebiti see ebakorrektselt külge kogu 1960ndate ja 1970ndate aastate alguse Jugoslaavia modernistlikule filmikunstile. Tõde on väga lihtne: sellist nähtust nagu Jugoslaavia musta laine liikumine ei kunagi olemas olnud ja sellena ei peaks neid filme ka esitlema. See on vale nimetus, sensatsioonijanu produkt ja viimasel ajal ka mõne valesti informeeritud või laisa filmiloolase tõlgendus.

    Seda kontseptsiooni on painutatud tundmatuseni ning loodud mugavuse nimel selline kõike hõlmav kategooria. Üht varastest kuuekümnendatest pärit filmi on nimetatud mustaks laineks selle film noir’i meenutavate elementide ja traagilise lõpu tõttu, teist tsensuuri pärast, ja kolmandat lihtsalt sellepärast, et see näitab ühiskonna äärealal elavate vaeste mustlaste elu. Kuigi viimane mainitud film „Ma kohtasin isegi õnnelikke mustlasi“4 keskendub rohkem „eksootilise“ etnilise grupi folkloorile ja religioonile, kuuludes seetõttu – kui appi võtta suurepärase filmiajaloolase András Bálint Kovácsi terminoloogia – pigem „ornamentaalse“ kui poliitilise modernismi alla.

    Ilmselgelt õõnestab termin „must laine“ Jugoslaavia filmikunsti rikkalikku varamut, taandades selle ühemõõtmeliseks kategooriaks. Selline alusetu ajaloo ümberkirjutamine ja teoreetiline lihtsustus on mitmeti probleemne.

    Esiteks on see ajalooliselt ebatäpne. „Must laine“ oli meelevaldne silt, ajastule omane konstruktsioon. Selle omistamine tagantjärele kogu liikumisele toob kaasa selle perioodi Jugoslaavia filmikunsti nüansside ja keerukuse eiramise.

    Teiseks on see teoreetiliselt ebatäpne. See lihtsustab liialt Jugoslaavia filmikunsti loomingulist mitmekesisust, taandades selle mustavalt monokroomseks. Selle aja Jugoslaavia filmid olid märksa mitmetahulisemad, hõlmates suurt hulka stiile, teemasid ja kunstilisi väljendusviise. Kõige toppimine „musta laine“ kategooriasse ei tee au nende filmitegijate loovusele ja uuenduslikkusele.

    Ja viimaks kõige olulisem: selline tagantjärele sildistamine kannab korruptiivset ideoloogilist sõnumit. Viidatakse sellele, et Ida-Euroopast, ühtlasi Jugoslaaviast, pärit filmid on lääne silmis midagi väärt vaid siis, kui neid nähakse antikommunistlikena. See toob kaasa kahjuliku seisukoha, et ainukesed „head“ filmid neist regioonidest on need, mis peegeldavad lääne valearusaamu dissidentlusest ja eksootilisi fantaasiaid kurjadest diktatuuridest. Sedalaadi taandamine ei õõnesta üksnes kunstilise eneseväljenduse mitmekesisust, vaid süvendab ka kahjulikke stereotüüpe.

    Ava silmad ja näed hõrke filme

    Jugoslaavia musta lainet peaks võtma sellena, mis see oli: spetsiifilisse ajaloolisse konteksti asetuvat terminit, mida kasutati vaid üksikute filmide kirjeldamiseks ja mis lõpuks kõrvale heideti. Termini laiendamine kogu tolle ajastu Jugoslaavia filmikunstile on vale ajalooliselt, teoreetiliselt ja ideoloogiliselt. Tegelikkuses kuuluvad 1960. – 1970. aastate kõige tuntumad Jugoslaavia filmitegijad Euroopa uue laine filmi­voolude ja tegijate ritta, olgu nad siis idas või läänes. Nende esteetiline väärtus ja poeesia jõud on paremini mõistetavad, kui analüüsitakse nende töid nii loomingulise käekirja näitena kui ka Jugoslaavia aja- ja filmiajaloo kontekstis. Taandamine millelegi „mustale“ on ebaaus ja vähendab nende kaalu. On viimane aeg sellele ebakõlale lõpp teha ja avastada uuesti selle märkimisväärsed kinematograafilised ja ajaloolised kirkad värvid.

    Tõlkinud Tristan Priimägi

    1 „Dvoje“, Aleksandar Petrović, 1961.

    2 „Devojka“, Mladomir (Puriša) Đorđević, 1965.

    3 „Nevinost bez zaštite“, Dušan Makavejev, Branko Vučićević, 1968.

    4 „Скупљачи перја“, Aleksandar Petrović, 1967.

  • Vana kooli põnevik müstika, armastuse ja mõrvadega

    PEETER SAUTER

    Mu Nõukogude kooliajal käis vahel käest kätte Eesti vabariigi aegset kollast kirjandust. Mäletan kaht raamatut: Georg Mühlen-Schulte „Bobby ärkab …“ (ee 1927) ja Edgar Wallace’i „Mees, kes ostis Londoni“ (ee 1930). Lugesime ahnelt ja mõnuga. Kraam tundus poolkeelatud-poollubatud. Raamatukogus seda polnud, antikvariaadiski mitte. Kadunud kuldajast kõnelesid köited ise, koltunud paber, kiri, vabariigiaegne eesti keel, tegevuspaik kusagil läänes, ringi saalivad salapolitseinikud, miljonärid, diivad, mustas maskis roimarid. Küllap oli pisut koomiline, mõjus karikatuurina, aga põnev. Eelkõige – teine maailm.

    Tundub, et ka Heikki Kännö on seda sorti kraami neelanud ja fännanud, ehkki ilmselt peenemaid ja hõrgumaid produkte. Päris bulvarisopakat pole ta teha tahtnud, aga ambitsioon pole olnud luua ka seesugust filosoofia piiril balansseerivat traktaatromaani nagu „Klaaspärlimäng“. See tuleks kokku laulatada või mängima panna stepihunt Henry Halleriga. On see võimalik? On küll. Kännö on selle ära teinud ja tundub, et üsna kergel käel.

    „Luuletaja“ on Wilde’i „Dorian Gray“ töötlus (meenub ka Balzaci „Šagräännahk“), isegi ajastu on lähedane: XIX sajandi lõpuots. Aga kui Dorian Grayst saab saadanasigidik Londonis, siis Aurelian ratsutab Kännö sule tahtel läbi Euroopa metropolide, urgaste, vagun­elamute, võpsikute ja rentslite pöörasel kapakul, jättes endast maha nutvate naiste ja tüütute meeste surnukehade rivi.

    Teismeliste põnevik täiskasvanutele

    Aurelian, kaunishing ja poeet, pole sünnipärane retsidivist. Ei, ei! Tal on üllad ideed, teda kannustab ilujanu, Goethe-vaimustus, tema ebajumal on Nietzsche, õpetaja Rudolf Steiner. Aureliani on aga välja valinud saatan Heinrich von Gröningen, kes vahel ilmub musta koera kujul ja pureb valusalt. Saatana mäng on inimesi ahvatleda, hingi püüda, ent lasta neil ometi teha alati oma valik. Võluv ongi, kui ohver sööda meelsasti alla kugistab. Kurat muheleb: on saanud tõestada jumalale, et inimene on loomupäraselt paheline.

    Romaanis leidub kõike: „Fausti“, mis on üks „Luuletaja“ vundamendikividest ja paralleel, Goethet ja Steinerit, gooti müstika barokset vohamist, salonge, flirti, mõrvu ja sadismi. Kummaline, et tänapäeval on võimalik midagi seesugust kirjutada veenvalt ja orgaaniliselt. (Ehk pole ma lihtsalt moodsa gootika ja barokiga kirjanduses kursis. Võimalik, et midagi säärast kujutab endast Eva Lutsu kirjastuse fantaasiakraam.)

    Raamatu annan meelsasti lugeda oma lastele. Kuigi nad on juba vanemad, kui olin bulvariromaane lugedes ma ise, ega pruugi seesuguse moralitee peale liimile minna. Kes teab, teen proovi, kui juhus avaneb. Ahvatlen, nagu von Gröningen ahvatles Aureliani, küll erilise lootuseta neid kirjanduse võrku püüda. On juba hilja, liisk langenud.

    Võib öelda, et Kännö romaan on teismeliste põnevik täiskasvanutele ja vastupidi, võimalus minna tagasi noorusse, kui loeti põnevuse, lugemise lusti pärast. On see patt? Ei ole.

    Fausti vaimus

    Kännö alustab jumala ja kuradi vestluse proloogiga taevas nagu Goethe „Fausti“, aga kui Goethel vesteldaksegi taevas Fausti ja inimolemuse teemadel, siis Kännö laval on teater teatris ehk selgelt jumalat ja kuradit mängivad näitlejad. Seetõttu on stseen operetlik, grotesknegi. Kuigi jutt on laias laastus sama, mis Goethel. Ometi antakse siin kammertoon, et temaatikast hoolimata on kõik nihkes. Ja ongi.

    Heikki Kännö on maalikunsti õppinud soome kirjanik, kelle stiili ja haaret on mõnikord võrreldud Mika Waltari omaga. Tema neljast mahukast romaanist on eesti keelde tõlgitud kaks: „Unessaar“ ja „Luuletaja“. Heikki Kännö 2022. aastal Turu Rootsi teatris.

    Kurat ei ahvatle tublit elus pettunud teadlast Fausti, vaid kerglast, ennasttäis ja seejuures siiski andekat poeedist kehkadiveid Aureliani. Jah, pakub hüvesid, kuigi need on algusest peale kaheldavad ja petlikud, valdavalt aga mässib noormehe egoistlike kuritegude võrku, ilma otse sundimata ja nautides Aureliani järkjärgulist korrumpeerumist, hingelisi kollapseid, eneseõigustamisi (dostojevski­lik).

    Vahepeal kurat-Heinrich justkui unustab Aureliani ja paraku pole ekslev, oma järje kaotanud poeet ilma kuradi intrigeerivate tempudeta õnnelikum. Võrku püüdmine algab ühel üliõpilase joomaööl, kui Heinrich on virutanud Aurelianile otsaette haava, mille tagajärjel pudeneb järgmisel päeval noormehe sulest kergelt poeem „Fausti needus“, mis teeb ta kuulsaks – aga vaid korraks. Aurelian ei suuda samal tasemel jätkata, kuradist abimeest pole võtta. Ta jääb põdema ega ihka muud kui kirjutamisnaudingut ja kuulsusesööstu korrata. Ükstapuha, mis hinnaga.

    Tundub lihtne, primitiivnegi – aga ei mõju nii. Räägitu oleks ehk novellett, aga tegu on 504 lehekülge paksu tellisega, mis suudab enamasti hoida pinget. Tegelasi tuleb juurde, toimub pöördeid ja Kännö võtab otsekui mustkunstnik kaabust välja uusi ja uusi jänkusid, kes valdavalt kägistatakse või torgatakse läbi, sest romaani alapealkiri „Kuidas noaga filosofeeritakse“ määratleb žanri.

    Faktid paigas, fantaasia lennus

    Romaanikangas rullub lahti Prantsuse väikelinnas, kuhu on saabunud hobuvankritel liikuv preisi rändteater, mis, ennäe, etendab Goethe „Fausti“ mugandatud ja lihtsustatud versiooni. Seda tehakse prantsuse keeles, mida saksa näitlejad vihkavad, iseäranis teatri joodikust staarnäitleja Theodor, keda peab kantseldama direktori primadonnast tütar Lorraine. Atmosfäär meenutab umbes saja kahekümne aasta taguseid romantilisi skandinaavia kunstnikulugusid, näiteks Herman Bangi „Nelja kuradit“, mis on tsirkuseatmosfääris, ja „Isamaatuid“, miks ka mitte Strindbergi „Punast tuba“ või varast Hamsunit. Boheemlus, kunst, joogid ja ivake müstikat.

    Näiteseltskonna juurde satub läbipekstud (ja poolsurnuna metsas vedeledes Heinrichi võlujoogist pisut kosunud) Aurelian, põgenenud Roux’de talust, kus teda peeti sulasena, kuigi looderdas ja üritas kirjutada, aga peaasjalikult lõbustas oma loba ja luulega seltskonda joomingutel ja lõi edukalt külge peretütar Eleanorile. Millega Aurelian tegelikult hakkama sai, hoitakse saladuses raamatu lõpuotsani, kuigi vahepeal pakutakse eri verisoone juhtunust.

    Pole selge, kui palju mäletab Aurelian ise. Enamasti on ta veendunud, et talle tehti liiga, ja see tekitab tunde, et tohib ise maailmale tagasi teha üht või teist. Näiteks röövib ta näiteseltskonna juurest põgenedes teatri kassa, kuigi teda on tükk aega politsei eest varjatud ja ravitsetud – ja teater pankrotistub. Aurelian tunneb nitšeaanina, et oma erilisuse ja ohvri rolli tõttu on tal seatempudeks õigus.

    Nagu romaanis hiljemgi, matkab Aurelian jala ja mööda salakaubavedajate radu, et end politsei eest varjata, riigist välja. Esmalt Šveitsi, et kohtuda oma ebajumala Nietzschega, seejärel tema kannul Torinosse.

    See, mis puudutab tuntud figuuride Steineri ja Nietzsche olulisi eluseiku, on üldjuhul autentne, aga Kännö annab ka mõne uue tõlgenduse. Näiteks kuulus Torino hobuse episood, kui Nietzsche jõhkralt hobust peksvat kutsarit takistama sööstab (selle põhjal on tehtud film), kukub, on šokis, nii et juhtum põhjustab muutlikud meeltesegadushood. Kännölt saab teada, et Torinos olid kohal Heinrich, kes kogu asja lavastas, ja Aurelian, kelle ülesanne oli sillutisele kukkunud Nietzsche kägistada (mida poeet siiski ei suuda). Kõik see mõjub pisut koomiliselt, operetlikult, aga ühtlasi paheliselt, traagiliselt. Nüüd, kui olen selle kõik ette ladunud, arvate, et tegu on sopakaga, aga uskuge – ei ole. Kaugel sellest.

    Pärast Torino juhtumusi langeb Aurelian amneesiasse ja letargiasse, ent järgneb ikkagi haigele Nietzschele Saksamaale (Aurelian on üks väheseid, kes suudab mõista Nietzsche segaseid märkmeid segases käekirjas ja need puhtalt ringi kirjutada). Kuna Nietzschet külastav Rudolf Steiner näeb Aurelianis katsejänest, kelle põhjal võiks kirjutada teadustöö, pakub ta, et ravib Aureliani mälu- ja minakaotusest ja taastab võime luuletada – käsikäes hallutsinogeene manustades.

    Romaanis juhtub läbivalt, et esmapilgul empaatilised ja osavõtlikud tegelased on seda enamasti omakasupüüdlikel eesmärkidel. Aurelian pole siin ainus, kuigi ta võib afektiseisundis olla pidurdamatu ja teistest jõhkram – üliinimese või geeniuse kompleksiga.

    Kännö-Boschi ühismaailm

    Nägemuses Torinos hulkudes märkab Aurelian raamatukoguriiulil oma kolmeosalist romaani „Margaret“, mis ilmub tulevikus, 1922. aastal Berliini kirjastuses Insel-Verlag, ja asub nägemuse innustusel palavikuliselt kirjutama pihtimust oma elust, kus paljastab Heinrichi kuratlikud tembud.

    Heinrich suudab Aureliani ahvatleda mõrvama Rudolf Steinerit, kuid too pääseb üle noatera (et ei läheks ajaloolise tõega vastuollu). Transamehed, kes peavad toimetama Aureliani meremehekasti naelutatud mammutromaani „Margaret“ Berliini kirjastajale, kisuvad kasti lahti, kusevad käsikirjale, valavad selle bensiiniga üle ja pistavad põlema. Aurelian süütab Šveitsis Steineri erateatri Goetheanum, põleb ise sisse ja jõuab Heinrichi irvituse saatel Hieronymus Boschi põrgusse – ärgem unustagem, et autor Kännö on maalikunstniku haridusega. Ehk peakski rohkem tähelepanu pöörama stseenide visuaalsusele, väljajoonistatusele. Kännö-Boschi ühismaailm, mis laotub lahti paaril leheküljel finaalis, on pöörane – võta pintsel, hakka maalima.

    Kokkuvõtteks olen segaduses, mis saatana trall ja maailma segipööramine (nagu Gogolil Dikanka lähedal) see nüüd oligi – tõsine teos või travestia? Kerge ja raske ühekorraga – ehk on hea märk?

    Gogolil on kurat sakslane, Kännöl sama, Goethe ei täpsusta kuradi rahvust ja Martin Luther ka mitte (peavad omaks loomuldasa). Aafrikas on ehk teisest rahvusest kuradeid ja hispaania katoliiklike diablo’dega pole kursis, ehk on hispaanlased. Tunne kaldub sinnapoole, et klassikaline kurat on Euroopas sakslane. Saksik on konsultant Woland Bulgakovilgi (vähemalt Bezdomnõi peab sakslaseks). Ülo Valgu kuradiuuringut pole lugenud, ei tea, kas ta eritleb kuradi rahvust. Pealiskaudsel sirvimisel netis on eesti kurat tihtipeale isand või mõisnik, seega saksa vurhvi.

    Heikki Kännö oli avastus. Soovitan. Vähe teist krunti kui harjumuspäraselt depressiivne ja absurdi täis Soome-keskne soome kirjandus. Kännö teeb maailmakirjandust.

  • ,

    Kingitus

    URMAS VADI, kirjanik

    Viimasel ajal olen küdenud oma raamatu ilmumise ootuses. Isegi seda lauset kirjutada on kuidagi tobe. Ühelt poolt sellepärast, et ei ole ilus uhkustada ja kodustest asjadest ei räägita! Ja teisest küljest on imelik ka sellepärast, et mis kõik maailmas toimub, aga mina mõtlen oma raamatust! Ent kui kõik inimesed maailmas loeksid ilukirjandust, siis oleks see kera meil palju ilusam ja rahulikum koht. Lugev inimene tavaliselt ei saada korda väga suuri lollusi ajal, kui ta loeb ja on kusagil tugitoolis või voodis, võib-olla mõni kohvi- või moositilk kukub linale või põlvele, aga ei midagi hullu.

    Raamatu ilmumise või esietenduse eelne aeg on tõesti pinev ja painav, nii päeval kui öösel mõtled (kuigi, kas seda saabki mõtlemiseks nimetada, lihtsalt hämamiseks ehk?), et kuidas ta on seal trükikojas ja kas ikka kõik saab olema nii, nagu vaja, pärast on ikka midagi valesti. Nädal tagasi nägin sellist und, et kõik tundus justkui korras, aga siis hakkasin vaatama, et raamatu kaaned olid hirmus karvased! Väljendasin oma pettumust ja nõutust, aga trükikojast öeldi, et need saab ära ajada, kas pardli või žiletiga. Ja siis ma ajasin, aga uued karvad kasvasid tagasi juba enne, kui olin saanud tagakaanega ühele poole! Siis ärkasin keset ööd, magama enam ei jää, mingid lollid mõtted undavad peas. Kui valgeks läheb ja võiks tervitada päeva, oled juba väsinud. Teisest küljest on see aeg ka täiesti tühi. Ootad lihtsalt aja möödumist, nagu laps ootab oma vanemaid koju või sünnipäeva, uute töödega ei suuda alustada, justkui oleks mõlema käe otsas suur kohver, nii et midagi rohkemat enam haarata ei suuda.

    Sel ajal on hea teha midagi täiesti suvalist, näiteks alustada remondiga, et mõte oleks kusagil mujal ja miski hoiaks tegevuses ja väsitaks. Õnneks ütles sel hetkel mu auto aku üles. Mul on oma vana Passatiga selline tõmbuv-tõukuv suhe: mina sind veel välja ei vaheta, aga sina sõidad edasi! Üldjoontes on see kokkulepe vett pidanud, aga on selge, et ma pole see mees, kes roniks igal vabal hetkel auto alla, kontrolliks õlitaset või mis veel! Aga nüüd siis see aku. Peale pikemat laadimist sain nii palju vurtsu sinna sisse, et masin käivitus. Sõitsin autopoodi, kus mõõdeti ja vaadati mu akut, siis vaadati mind ja imestati, et keegi sõidab aastast 2013 pärit akuga! Nüüd tuli uus osta, lisaks panin ka talverehvid alla, ja – mis veel – lasin autole keemilise pesu teha.

    Selle enese üleskütmise juures on kõige häirivam, et pärast, kui raamat on ilmunud või esietendus ära olnud, tekib vaakum – enamasti tekib. Ja ma olen tähele pannud, et pole vahet, kas oled ise tulemusega rahul või jääb midagi kriipima, aga see vaakum tekib ikkagi. Ilmselt on asi selles, et oled enda arust nii palju pingutanud ja vaeva näinud ja eladki selle ühe sündmuse nimel: kui tuleb esietendus, kui ilmub raamat, siis! Aga mis siis saab? Ootad, et maailm pärast seda muutub, kuid on selge, et maailm ei muutu, sa ise kah ei muutu ja siis tõmmataksegi, või mis tõmmatakse, ma ise tõmban end vaakumisse nagu keedumuna pudelisse. Olen selle kohta veidi uurinud ja psühholoogid ütlevad, et selle asja nimi on saavutusjärgne stress, mille vastu aitab see, kui keskenduda protsessile, mitte tulemusele, ja siis ka see, kui teha ise endale kingitus. Umbes nii, et tuleb raamat välja, lähed reisile või ostad endale suure kreemitordi ja sööd selle üksi või koos sõpradega ära. Ma olen proovinud mõlemat. Aitab nii mõtlemine, et maailm jääb ikka selliseks, nagu ta oli, ja endale ka kingituste tegemine nagu Muhv tegi, sest eks me ise tea ikka kõige paremini, mida endale kirjutada ja kinkida!

    Minul oli selleks kingituseks auto, millel on nüüd uus aku, uued talverehvid ja salong lõhnab, nagu oleksin sattunud nõudepesuvahend Fairy reklaami – justkui vanamees oleks armunud ja õitsema hakanud! Kujutasin ette, et lähen trükikotta raamatutele järele justnimelt puhta autoga nagu vanatädi juubelile. Seda ma tegingi: ladusin õhinaga pagasniku pakke täis, osa veel tagaistmele. Siis rebisin ühe paki läbematult lahti, lugesin tähthaaval pealkirja „Kuu teine pool“ – kõik tähed olid olemas ja õiges järjekorras, ei mingeid karvu, mida peab ära ajama –, lõin pagasniku luugi kinni ja sõitsin minema. See ongi see kingituse hetk: oled sina ja su trükisoojad raamatud ja su uue aku ja uute rehvidega puhas auto. See tee trükikojast koju on nii laetud, see on midagi sellesarnast, kui istuda teatrisaalis ja algab etendus ja tuled kustutatakse ära ja siis sel momendil, kui saal on juba pime ja eesriie pole veel avanenud, siis on kõik kõige ilusam – on tunne, et maailm võib muutuda!

    Aga siis hakkas teel koju auto väga imelikku häält tegema. Mu esimene mõte oli, et ehk see kigin tuleb kellegi teise autost, mis on mu ees või taga. Alati mõtled nii, et see ei saa ju olla mina. Aga olin! Kerisin akna alla, esiratta juurest midagi lausa sõi, peatasin auto kinni, laskusin käpukile, vaatasin põhja alla. Näha polnud midagi. Üritasin uuesti sõitma hakata, aga kägin läks veel hullemaks. Siis meenus mulle rehvimehe viimane lause „Peale sadat kilomeetrit kontrollige rehvipolte!“. Nad alati ütlevad seda, aga ilmselt keegi ei kontrolli neid. Oli selge, et nüüd on mul vaja neid polte keerata! Aga võti, millega seda teha, on mattunud raamatupakkide alla! Lappasin tänaval raamatupakke. Olin küll ette kujutanud, et paigutan need kodus hellalt oma kohale, aga armastus oma loometöö vastu jääb armastuseks ka vihmasel tänaval!

    Siiski selgus, et kõik poldid olid kenasti kinni. Laadisin uuesti raamatupakke ja sõitsin siis kriginaga remonditöökotta. Viha ja pettumusega mõtlesin, et kui nüüd midagi suuremat sellel autol on, siis viin ta kohe romulasse või müün mõnele maamehele, kes ei pese seda Passatit enam kunagi, uusi rehve ei osta, kärutab vaid mööda mudaseid põlde, rattakoopad sõnnikuga koos! Töökojas olid kõik väga hõivatud rehvi­vahetusega: see oktoobri viimane nädal on autotöökojas nagu teistele inimestele jaanipäev või jõulud – praegu vahetatakse ainult rehve! Aga kuna ma olen vana klient ja mul oli argument, et pean õhtul Tallinna sõitma, siis võeti mind jutule. Mõnele siin Tartus mõjub Tallinna mainimine hästi: kui Tallinna, siis muidugi! Teine aga ei taha sinuga enam rääkidagi, kui kuuleb, et sõidad pealinna – mis sa sinna ära kaotasid, reetur! Seekord võeti mind ette. Peagi selgus, et piduriklotsi ja ketta vahele oli kukkunud kivi, mis tegi nii jubedat häält, nagu oleks keegi autot otsast sööma hakanud. Imestasin, et huvitav, kust see kivi sinna sai. Mehaanik, kes kiirustas juba rehve vahetama, laiutas käsi – Kuu pealt!

  • Inimesed kui kohaloojad 

    PEETER SAUTER, kirjanik 

     

     

    Peeter Sauter

    Jah, kes siin korteris enne mind elasidki? Tarmo Teder, Indrek Hirv, veel üks mees, kelle nime ei mäleta ja kes siin suri, aga kelle käsikiri oli konkus. Ja mu poeg suri siin korteris. Oli ta kohale jõudnud? Ehk oligi. Talle meeldis siin kohe, kui sisse kolis. Ütles: „Jummala romantiline …“ 

    Olen ma nende koha ära võtnud? Lisaks veel Tarmolt saadud külmakapi ja raudukse. Taevas hoia, kui ringi vaatan, siis on enamik asju kelleltki saadud. Laud, millel kirjutan, Brand Sellersist, kus töötasin kopiraiterina. Diivan – jumal, ei mäleta. Voodi on Krista isa, kunstnik Ado Lille oma – kes on samuti surnud. Magan surnud mehe voodis ja söön surnud mehe laualt. Ei, Tedre Tarmo on õnneks täitsa elus. Aga mina ise? 

    Kui tõsisemalt: kas ei olnud mu koht mitte naise jalge vahel ja tsiklisadulas? Oli. Ja olen mõlemad kaotanud. Kloogarannas ja Kerese tänaval? Oli. Või siiski pigem loetud ja kirjutatud lehekülgedel? Oli. Või otsin alles oma kohta? Jah, ka see on tõsi. Inimest, kellega koos olla.  

    Aga kuna inimene ise ei tunne end ega näe, tuleb toetuda teiste arvamusele selle kohta, kuhu kuulun. Kuhu mind on saadetud? Eks heasse, sooja kohta. Perse. Järelikult peab perse olema minu koht. Ilus, suur ja lai nagu kodumaa, linnupesa sarnane. Haisev, seda küll, tõsi, aga oma.  

    Jutt kiskus kohatuks.  

    Üks oma koht oli veel. Naabermajas. Kohvik Kohalik. Mis muutus oma kohaks, kuna käisime seal Lauraga. Aga pole mul enam Kohalikku kohvikut ja Laurtsikutki kohtan harva. Pole häda. Tekivad uued kohad. Naabermajas on Koidu 82 resto, täitsa hea koht. Täna lähen aga Remsuga Kukusse, mis on uues kohas – ja täitsa heas kohas. Tuleb kohaneda. Vaevalt et seal mõnd uut Laurat kohtan, sest see on paraku võimatu. Mõni koht on siiski asendamatu ja jääb sinna, kus ta on. Kodukoht, kodumaa, kodu ja süda.  

    Kunagi oli koht laste juures ja kõrval. Nüüd heal juhul kirjutuslaua taga.  

     

  • Disko pole oluline, punk on põhiline

    AURI JÜRNA

    Tallinna Linnateatri „Metazoa“, autor ja lavastaja Markus H. Ilves, teksti autorid trupp ja Markus H. Ilves, kunstnikud Joel Väli ja Kadi Sink, valguskujundaja Emil Kallas, helikujundajad Arbo Maran ja Markus H. Ilves. Mängivad Simo Andre Kadastu, Jan Ehrenberg ja Maris Nõlvak. Esietendus 7. X Salme kultuurikeskuse väikeses saalis.

    Kui lugeda „Metazoa“ lavastust ümbritsevaid tekste, s.o pressiteateid, lavastaja intervjuud, trupi kommentaare ja kavalehte, koguneb märkimisväärne hulk teemasid, mida lavastuses käsitletakse. Näiteks on Markus H. Ilvese loodud ja lavastatud „Metazoa“ fookuses kannatused ja inimlik kalduvus viriseda tühiste asjade pärast, sellega on omakorda seotud elu duaalsus ning inimese vajadus kuhugi kuuluda (seegi kujundab lavalugu). Samuti uurib trupp omavahelist vahetut kontakti, toorest haprust ja siirust ning impulsse partnerite vahel, lavastaja on aga püüdnud mõista inimeste maske ja kalduvust kujundeid erinevalt mõista ning lähtunud proovisaali katsetustes eksperimentaalse teatri isade Brechti, Ostermeieri, Grotowski ja Meisneri märkmetest. Kõlavad nimed ja lai teemade ring, millele on osutatud, üllatasid pärast etenduse nägemist mõnevõrra ning tõukasid kahtlema, kas ei jäänud mul äkki kogemata teine vaatus nägemata.

    Ilvese sõnul on talle teatris kõige tähtsamad uurimine ja arenemine ning seejuures ehedus, mida ta on püüdnud tabada ka selle lavastusega: „Me ei saa eraelus kunagi olla kogu aeg täiesti siirad ja avatud, see on inimesena väga kurnav. Aga teatris ma tahan seda, vahetut kontakti ja siirast mängu. See füüsiline pool on nii ekspressiivne ja väljendusrikas, tahan seda sõna kõrval rohkem kasutada“.1

    „Metazoa“ on tunni ja veerandi pikkune kena väike mõtte- ja kujundiharjutus, mille on improvisatsiooniliste mängude põhjal kokku pannud kursusekaaslastest trupp. Trupist kolm on publiku ees, toimetades tühjal, aga huvitavalt sugestiivse kujundusega laval, ning pärast pehme seina seest justkui sündides mängivad nad erilaadseid mänge tähelepanu, võimu ja tunnustuse võitmiseks.

    Kolm tegelast (Simo Andre Kadastu, Maris Nõlvak ja Jan Ehrenberg) toimetavad tühjal, aga huvitavalt sugestiivse kujundusega laval.

    Algus ja lõpp on suurte suka moodi kostüümide sees roomamisega veidi abstraktse tantsuteatri moodi, vahepealne osa üsna tempokas ja argine, aga kokkuvõttes on lavastus tempokas, sõbralik ja kerge. Tervik koosneb improvisatsioonilistest harjutustest ja etüüdidest, mis on omavahel lõdvalt seotud: vaieldakse, kakeldakse, uhkeldatakse, puistatakse südant ja pannakse üksteise kiirus proovile. Lõpuks jääb kõlama, et mängus, mille üks leiutab ja kuhu teine sisse hüppab, jääb kolmandale sageli üleliigse roll, kui tahes püüdlikult too mänguga ka liituda üritab. Üldistavalt võib selle ju laiendada mitmesugustele inimsuhetele. Kas aga selles sisalduvad kõik muud eelnimetatud teemad, jääb küsimärgi alla.

    On üsna loomulik, et kui on pärast teatrikooli lõppu samasse teatrisse tööle mindud ja repertuaariteatri argipäevaga harjutud, tekib varem või hiljem soov lähedaste kursusekaaslastega midagi oma ja tuttavlikku mängida. Ja kui üks neist juhtub olema veel lavastaja, siis seda sageli ka võimaldatakse. Trupi mängulust ja omavaheline usaldus on laval alati sümpaatne ning seda ei anna kergesti võltsida. Sageli on sellistes lavastustes ainulaadset indu, nakatavust ja emotsionaalset alastust, aga vähese elukogemuse ja tuleproovita dramaturgia tõttu ka pinnapealsust ja ajalisust. Selline on ka „Metazoa“: peale intrigeeriva pealkirja, huvitava lavakujunduse, kummitava muusika ja kaasahaarava mängu pole seal suuremat sisu ega meeldejäävat sõnumit. Tegelikult polegi palju rohkem vaja, aga kui eesmärk on olnud teha midagi põrutavat, siis jääb lõpptulemus soovitule alla.

    Populaarne on öelda, et lõpp­tulemusest olulisem on protsess, kuid teatriga pole sel ütlusel reaalset seost, sest publiku ette jõudev on eksperimentaarsete teatritegijate veendumuste kiuste siiski tähtis. Nagu pole sportlase treeningperioodil, mil ta iga päev rekordi püstitas, kohtunikele mingit tähtsust, kui too võistlusel lati maha ajab, ei lähe keskpärase etenduse korral publikule korda rabavalt tähendusrikas prooviprotsess.

    Lavastaja on kavalehel põhjalikult kirjeldanud oma tööprotsessi ja mõttekäike, avanud proovides läbi viidud harjutusi, kirjeldanud seal leitu kokkutraageldamist ja lõppviimistlust rohkem, kui on tavaks. Ta räägib detailselt proovideks valmistumisest, trupi emotsionaalsest proovilepanekust ja füüsiliste lahenduste leidmisest. „Proovid algavadki selle teemade ringi ühise arutamisega. Katsun esialgu kõike mitte liiga selgelt ära seletada, et näitlejad saaksid sellest lihtsalt laheda laengu ja hakkaksid neid teemasid ise edasi arutama. Need jutuajamised on alati väga huvitavad, sest kõigil on oma nägemus. Lisaks räägime sellest, mida näitlejad ise teatri mõttes hetkel teha tahavad või vastupidi, mida nad teha ei soovi. [—] Ma ei taha, et lõpuks oleks publikule puust ja punaseks tehtud, mida me täpselt öelda tahame. Muidugi peab tervikut andma, aga on parem, kui inimesel tekivad küsimused. Kuna küsimused sunnivad inimest tegutsema.“2 Paraku jääb kõiki lavastust ümbritsevaid tekste lugedes tunne, et jutt käib kas mingist muust lavastusest või on „Metazoa“ vaid üks vaheetappidest. Kumbki poleks vale ja oleks huvitavamgi kui püüd viia pikk arutelu olemasolevaga vastavusse.

    Tõenäoliselt on iga teatripraktik saanud frustreeriva kogemuse, kui ülimeeldiva, humoorika või liigutava proovi­protsessi järel pole kogetud töörõõm ja avastatud sisemine väärtus etendustesse jõudnud ning publik lihtsalt haigutab. See jutt ei tähenda, et „Metazoa“ on kehv või igav lavastus, aga sedavõrd sügavate teemade ja kõlavate nimede lihtsakoelise mõttemängu külge pookimine kergitab vaid küsimusi ning reedab soovi saavutada rohkem, kui oskused võimaldavad. Liiga lai teemade ring ja liiga vähene konflikt on fookuse hajutanud ning lükanud suure eesmärgi kaugele eemale.

    Muidugi on teatrihuvilisel põnev lugeda lavastusprotsessi telgitagustest ja lavastaja mõttekäikudest, seda enam, kui need on laia silmaringi ja ambitsioonika inimese omad, aga kui see lavalt kuidagi saali ega ka pingutamise korral tõlgendusse ei jõua, on kaheldav, kas need tulemusele midagi olulist juurde annavad. Natuke jah, aga mitte piisavalt. Seda enam, et pole üldse kindel, milles see iva ikkagi oli.

    1 Tallinna Linnateatris esietendub Markus H. Ilvese „Metazoa“. – ERRi kultuuriportaal 5. X 2023.

    2 „Metazoa“ kavalehelt.

  • Gaas

    KAJA KANN

    Üks keerulisemaid tantsu probleeme on korra ja kaose suhe. Illustreerimaks tantsu olemust on hea võrrelda teda aine gaasilise olekuga. Gaasilises olekus on aine osakesed vabad, toimuvad juhuslikud kokkupõrked. Gaasiline olek on korrastamata. Tantsus on osakesteks kehad, mis liiguvad või põrkuvad suvaliselt. Vaba tants voolab igasse võimalikku nurka ja suunda: tõuseb korstna kaudu taevasse, liigub lavalt saali, aga kui uksed lahti, siis teatrimajast ka välja tänavale ning lõpuks paisub lõpmatuseni. Seega, ainuke võimalus puhast tantsu vältida on sulgeda end kuhugi kinnisesse ruumi ja pumbata sealt välja kõik, mis sarnaneb õhuga – muidugi on see võimatu. Niisiis, tantsu ei ole võimalik laval näha.

    See, mida tantsu all silmas peetakse, on ikkagi koreograafia. Kui jätkata sama võrdlusega, siis on koreograafi tööks prooviruumi jahutamine. Ideed selginevad, tantsijad leiavad endale koha, oluliseks saab teine tantsija. Nüüd saab moodustada liikuvaid gruppe, millest on võimalik välja kukkuda või millega liituda. Grupi saab ka kaheks jaotada või hajutada võrdsete vahedega kogu selle ruumi ulatuses. Kokkupõrked pole nüüd enam juhuslikud, kehadevahelised jõud hakkavad üksteist vastastikku mõjutama, tehakse kontaktimprovisatsiooni, moderni või jazz’i. Tantsijad saavad erisugustele reaalsetele, sümboolsetele või fiktiivsetele jõududele vastu või kaasa töötada, aga ainult koreograafi seatud piirides: tema paneb piiri lava ja saali vahele, eraldab lava ja lavataguse, nähtava ja nähtamatu. Nii on gaas muutunud vedelikuks, mis voolab kindlas sängis. Tants on taltsutatud ja koreograaf otsustanud: tahab, teeb tormi, tahab, näitab tüünet merd.

    See, mis laval näha ja mille vaatamiseks pilet on ostetud, on pideva jahutamise tulemus. Hetkel, mil tantsust rääkima hakatakse, on tants nii külmaks köetud, et on taas lausa olekut muutnud. Osatakse kirjeldada vormi, materjali ja töövõtteid. Vesi on jahutatud jääks, mis on selge, steriilne ja kontrolli all. Ja, mis peamine, arusaadav. Kunstiteos kui jääkamakas seisab põhimõtteliselt paigal: sel on vorm ja sel on sisu, nii nagu ühel heal teosel olema peab. Kriitik saab hüüda: vaata, kui põnev, sellel kuubil on üks nurk ümaraks lihvitud, justkui lubaks ringi.

    Mina unistan aga sellest, et koreograaf annab prooviruumis hoopis hagu ja kütab ruumi kuumaks. Kui gaasi temperatuuri tõstmisel omandavad gaasi osakesed elektrilaengu, siis tolles tantsus omandavad selle kehad: iga liigutus ja liikumissuund sõltub tekkinud magnetväljast. Tants on aktiivne ning toimib siin ja praegu. Koreograaf ei organiseeri midagi, ainult kütab prooviruumi. Samuti ei otsusta tantsija midagi, sest otsused dikteerib see, mis teda ümbritseb. Sellist kunstiteost on raske arvustada. Kiputakse rääkima suurepärasest energiast, koostööst, minnakse isiklikuks ja öeldakse, et tunti ennast nii või naa, pärast etendust koju kõndides isegi lihastes pinget. Sellisel lavastusel pole selget vormi, rääkimata sisust, see lihtsalt mõjub – tänu pingevälja ulatumiseni üle saali. Keegi ei tea, miks asjad juhtusid, tajutakse vaid, et kõige põhjus on see miski, mitte koreograafi targalt kombineeritud liikumisjoonis.

    Kui lavastus saab lavaküpseks, võib muidugi juhtuda õnnetus, sest koreograaf enam kütet ei anna. Esialgu tantsija keha veel mäletab ja ta proovib sama olukorda silme ette manada, seejärel hakkab kasutama õpitud tehnikaid, kuid mõistab peagi, et kummalist prooviruumis kogetud mõju enam pole, ning hakkab juhuslikult põrkama seina, maa või teise tantsija vastu. Nagu varem öeldud: liigub lavalt saali ja saalist tänavale.

    Tantsu olek on gaasiline, ta armastab levida ja mõjuda. Miks muidu pööratakse tantsuõppes tohutult tähelepanu õpetamisele, tehakse workshop’e ja võetakse neist osa – seda kõike jagamise, mitte niivõrd õpetamise eesmärgil. Tants muutub ja tema põhiomadus on energia, mitte tehnika. Toda tantsu ei saagi selgeks õppida või perfektselt sooritada. Kui kooliteatri pisike põnn on lavale näitlema saanud, siis ütleb teatriproff, et tubli, õpi veel. Kui aga seesama põnn unustab end nõksutama ja kätega kummalisi liigutusi tegema, siis jätab tantsuproff selle meelde, et seda hiljem prooviruumis jäljendada.

    Ja ikkagi on kõige parem tantsu ise kogeda. Iialgi ei saa tantsu vaadates sama kogemust, kui ise tantsides. Imeline tants võib tõsta vaataja vaimu kõrgustesse, vabastada ta maistest muredest, tekitades hõljumise tunde. Kahjuks ei aja see higistama, rääkimata mõnusast surinast lihastes.

     

Sirp