meetmed

Öeldes, et demokraatia on vastuolus loodusega, ei pea ma silmas selle lause banaalset sisu; mitte selles pole asi, et teadaolevalt on demokraatia võõras lindudele, kassidele ja bakteritele; ega selleski, et inimlik loomus, kui sellisest asjast võib kõnelda, kaldub konflikti puhul kasutama pigem vägivalda kui läbirääkimisi. Öeldes, et demokraatia on looduse- või loomuvastane, tahan lühidalt sõnastada oletuse, et need inimlikud institutsioonid, mis tekivad spontaanselt, planeerimata, ei loo demokraatiat, pigem isegi instinktiivselt tõrjuvad seda.

Demokraatia on vahend, millega lahendatakse inimestevahelisi konflikte – vahel neid likvideerides, vahel pehmendades – ilma vägivalda kasutamata. Selline lahendustee sisaldab arusaama, et see on kasulik ja et sellest loobumine ehk türannia tooks endaga kaasa palju rohkem häda ja kannatusi, pealegi ei nõua demokraatia toimimiseks mingeid doktriine ega ideoloogiaid.

Arvatavasti võib jõuda üksmeelele demokraatia kolme põhielemendi osas.

Esiteks mehhanismid, tänu millele on poliitilise eliidi tähendus ja mõju ühiskonna elule enam-vähem proportsioonis selle toetusega, mis on neil rahva hulgas.

Teiseks seadusandlus, mis toimib reaalselt, ehk õigusriik oma mehhanismidega, tänu millele inimesed teavad tähtsaid reegleid, millega peavad arvestama, teavad, mis on lubatud ja mis keelatud, seadused on selged, õigusemõistmine aga sõltumatu täidesaatvast võimust. Õigusriigi mõiste ei sisaldu küll esimeses tingimuses, aga empiiriliselt on need ilmselgelt omavahel seotud. Kui valitseb kaos, kui seadused ei toimi, kui kodanik ei tea, mida oodata eliidilt, siis kukuks selle eliidi valimise süsteem kiiresti kokku. Valimiste institutsioon variseb kokku või on vaid iseenda paroodia seal, kus seadused ei toimi, kus valitsejad ei pea seadust järgima. Selle kohta võiks tuua hulganisti näiteid.

Kolmandaks teatud põhilised kodanikuõigused, eriti õigus oma arvamust avalikult väljendada, õigus riigis ringi liikuda, õigus eraomandile ja selle kaitsele, õigus kaitsele omavoliliste vahistamiste ja piinamiste eest, õigus usuvabadusele või õigus olla uskumata, õigus privaatsusele ehk siis muu hulgas ka suvalisele seksuaalkäitumisele, kui tegu pole vägivalla, laste ärakasutamise ega verepilastusega. Nende õiguste nimekiri on muidugi vaieldav, tuleb ainult tähele panna, et kerge on ette kujutada (või osutada) süsteemi, kus seadused on selged ja neid järgitakse, aga inimesi mõistetakse surma abielurikkumise või valitsevast religioonist lahtiütlemise pärast, nagu mõnel islamimaal, või siis peavad inimesed järgima rassilist segregatsiooni. Sõnavabadus on kõige selgem poliitilise demokraatia toimimise tingimus.

On kaks inimelu vormi, mida ülekantud tähenduses võiks pidada looduse loominguks, nimelt selles osas, et need pole planeeritud, vaid tekivad spontaanselt: etniline olemine (rahvas või hõim) ning religioon. Demokraatia ohustab mõlemat ja mõlemad püüavad end selle ohu eest kaitsta. Võtame nüüd jutuks vaid esimese.

Rahvas, nagu iga looduse loome, kannab endas enesealalhoiuinstinkti (conatus ad suum esse conservandum): tahab kesta ja tahab olla tugev. Demokraatias eristatakse inimesi vanuse (mitmed õigused saadakse alles teatud vanuses), mitte etniliste kriteeriumide järgi: rahvusliku kuulumise koha pealt on demokraatia ükskõikne. Demokraatia organiseerib riiki, aga rahvus tahab, et riik oleks tema tööriist, samal ajal ei saa demokraatlik riik olla rahvuse, vaid üksnes kodanike ühishuvide tööriist. See rahvusele ei meeldi. Rahvus pole ilmtingimata kõigi teiste rahvuste vaenlane – ehkki Euroopas, rääkimata juba Aafrikast või Aasiast, on raske leida naaberrahvaid, kel poleks omavahelist pikka konfliktide ja võitluste ajalugu –, aga vaistlikult ei armasta ta neid rahvusi, kes elavad “tema” territooriumil, see on etnilisi vähemusi. Demokraatia seisukohalt on etnilised vähemused märkamatud või siis nii palju märgatavad, kui palju rahvus ise ja need etnilised vähemused põhjustavad probleeme. Rahvus kujutab endale ette, et Jumal või loodus on talle eraldanud territooriumi ja teised võivad sellel territooriumil elada – kui neid ei ole liiga palju – ainult rahvuse armust, mis võib iga hetk otsa saada. Rahvus arvab, et vähemused röövivad teda, sest kui on mingeid varasid, siis kuuluvad need varad rahvusele. Nii on igasugused demokraatlikud institutsioonid oht rahvusele: kodanike võrdsus poliitikaelus, seega siis ka võimuorganite valimisel; võrdne õigus eraomandile, samuti sõnavabadus, sest sõna võib kasutada – ja kasutatakse – rahvuse või tema eneseusu naeruvääristamiseks haritud inimeste poolt, aga haritud mõistavad teisi kultuure paremini kui harimatud, seega on ka vastuvõtlikumad kosmopoliitilistele vaadetele. Rahvus nõuab tsensuuri. Demokraatia nõrgestab rahvust, aga rahvusele, nagu igale olemisele, kollektiivsele või individuaalsele, ei meeldi olla nõrk. Rahvus ei pea vajama ideoloogiat, ise olemisest talle vahel piisab, aga ideoloogia võib rahvus hõlpsasti luua, kui on vaja, ja enamasti on ikka vaja.

Nii skemaatilisele kirjeldusele on kerge esitada vastuväiteid. Võib küsida: “Kuidas nii, kas ei ole siis eri rahvused ajaloo jooksul ühel territooriumil pikemalt koos eksisteerinud ilma tapatalgute, pogrommide ja sõdadeta, näiteks kas või Poolas, kas või Suurbritannias? Kas on siis tõsi, et rahvus loob pelgalt oma olemasolu faktiga ähvardavaid, vihast nõretavaid natsionalistlikke ideoloogiaid? Kas pole olnud palju inimesi, kes on uhked oma rahvuse üle ja tõelised patrioodid, aga sellepärast üldse mitte veel teiste rahvuste vaenlased, seda enam demokraatia vaenlased? Ja kas ei mäleta Euroopa 1848. aastat, kui “demokraatlik põhimõte” ja “rahvuslik põhimõte” tegutsesid käsikäes ja toetasid üksteist?”

Kõigile neile küsimustele on vastuseks: jah, me teame sõbraliku kooseksisteerimise perioode; ei, rahvuse olemasolu ei tekita veel automaatselt natsionalismi; jah, suur hulk inimesi armastab nii oma rahvust kui ka demokraatiat; jah, demokraatlikud institutsioonid on tugevalt juurdunud rahvusriikides; jah, oli aasta 1848.

See kõik on tõsi, aga sellest hoolimata ei saa me piirduda targa järeldusega: kord on nii ja kord on naa. Arvan endiselt, et demokraatia ohustab rahvust ja rahvus ohustab demokraatiat (pange tähele: ma ei ütle, et “poolakad” või “prantslased” või “juudid”, ma ei ütle ka, et iga rahvus; kui ma ütlen “rahvus”, siis pean silmas rahvuse essentsi, aristoteleslikult, mitte aga empiiriliselt rahvuse ilminguid, mida pärast võiks “üldistada”).

Püüdlused rahvusliku eneseteostuse ja demokraatliku korra poole on positiivselt korrelatsioonis seal, kus rahvus on alistatud võõra võimu poolt ega saa oma püüdlusi väljendada ning kus ka demokraatlikud institutsioonid on hävitatud. Näiteks Nõukogude protektoraatide juhtum Euroopas; kõige kasulikum lahendus ongi rahvusliku sõltumatuse ja demokraatia samaaegne saavutamine. Teisest küljest vabanesid mõned Aafrika riigid kolonisaatoritest ja kehtestasid kohalike hõimujuhtide türannia, mis oli palju rõhuvam kui kolonisaatorite valitsused; samamoodi läks mõnes Kesk-Aasia vabariigis, mis olid olnud Nõukogude kolooniad. Iseseisvas riigis on despootlik võim muidugi võimalik, aga alistatud riigis on see möödapääsmatu, sest sõltuvus on peale surutud.

Et peaaegu kõigis riikides on radikaal-natsionalistlikke liikumisi, mis vihkavad “võõramaalasi”, seda teab igaüks. Need on erineva mõjujõuga ja esindavad tavaliselt elanikkonna väikest osa (kõige tugevamad tunduvad need praegu olevat Venemaal). Võib aga küsida: meil on Inglise jalgpallihuligaanid, Saksa neonatsid, kes põletavad türklaste maju, Põhja-Iiri terroristid, kes ikka ei taha terrorist loobuda, vihased “tõelised poolakad”, kes käsivad tattninadel seintele kirjutada näiteks “juudid gaasikambrisse”, juudi ekstremistid, kes on valmis terroriks, et teha teoks oma unistus “su
urest Iisraelist” palestiinlaste hävitamise või väljasaatmisega; miks aga peaksime kõiki neid haigusi pidama “rahvusliku idee” või “rahvusliku põhimõtte” väljenduseks, kuna on teada, et tegemist on tavaliselt kvaasifašistlike jõukudega, seal aga, kus toimivad demokraatlikud institutsioonid, ei taha suurem osa inimesi neid institutsioone üldse hävitada?

See on tegelikult nende arutluste tähtsaim küsimus, vastus võiks aga olla selline: ei, pole mingit põhjust – hoidku Jumal – pidada selliste fanaatiliste matside jõuke rahvusliku olemise tegelikuks mõtteks. On kindel, et kui nad peaksid mingitel põhjustel tugevnema, siis ei ole nad õnnetuseks mitte üksnes demokraatiale vaid ka rahvuse huvidele. Tegu ei ole siiski lihtsalt patoloogilise paisega, vaid rahvus loob nad ise, kui tunneb end ohustatuna kas demokraatia või mingite muude asjaolude poolt. Kunagi pole ette teada, millal ja millistes oludes võib see kasvada monstrumlike mõõtmeteni, aga välistatud see pole; Euroopa XX sajandi ajalugu pakub selle kohta ilmekat tõestusmaterjali.

Ohutunnet ei põhjusta aga ainult sõjad ja agressioonid. Lihtne näide: sõjajärgsetel aastatel asustati Eestisse ja Lätisse järjest juurde venelasi, kindlasti lootuses, et lõpuks need väikesed rahvad lahustuvad ja kaovad vene massi sisse. See oli sihilik poliitika ja mõlemad Balti riigid leidsid end impeeriumi lagunedes silmitsi neile vägisi kaela saadetud migrantide massiga. Õnneks ei läinud massiliste väljasaatmisteni; kui aga eestlased nõuavad, et venelased peavad kodanikuks saamiseks õppima ära eesti keele, kas võib siis sellist nõuet pidada talumatuks natsionalistlikuks ekstravagantsuseks? Võõramaalasi, kes on tulnud elama Suurbritanniasse, ei pea veenma ega sundima, et nad õpiksid ära inglise keele, nad teavad ise, et see on hädavajalik, aga kui venelased Eestis ei taha õppida selle maa keelt, siis on see ju elav tõend selle kohta, et nad on endiselt oma imperialistlike unelmate kammitsas.

Ja mida öelda hiinlaste okupeeritud Tiibeti kohta? Ühe vanema järjepideva elava kultuuri kantsis on valitsuse saadetud hiinlasi kindlasti juba rohkem kui põlisrahvast. Despootlik Pekingi valitsus võiks kindlasti kergesti korraldada referendumi, mille käigus Tiibeti elanikkonna enamus hääletaks entusiastlikult Hiina okupatsiooni poolt. Kas see oleks siis rahvusliku enesemääramise näide?

Näeme nende lihtsate näidete varal, kui kahetähenduslik on rahvusliku enesemääramise probleem meie ajal ja kuidas aastakümned türanliku valitsuse all võivad sellest enesemääramisest teha paroodia.

Kui ma ütlen, et demokraatia on vastuolus loodusega, siis ei tähenda see, et demokraatial oleks õigus või et loodusel oleks õigus. Ei üks ega teine pole täpne ilma piiranguteta. Tavaliselt on demokraatial – enamuse huvi mõttes – õigus, aga ometi, kui vaadata toodud näiteid, siis mitte alati, sest kui näiteks demokraatia saabub pärast pikaaegset türanniat, siis võib õigus olla rahvuslikul põhimõttel.

Vaatame mõlemas suunas. Rahvus kui looduse loodu eksisteerib ja tal on õigus eksisteerida: samamoodi võib üksik inimene eksisteerida sel põhjusel, et ta on olemas; muid põhjusi pole vaja. Kui rahvus tunneb end ohustatuna, toodab ta kaitsvaid antikehasid, mis võivad demokraatliku korra suhtes olla ähvardavad ja tõrjuvad. Sellest ei saa aga veel järeldada, et midagi kurja oleks rahvuse enda eksisteerimises ja et oleks parem, kui demokraatlikud institutsioonid juuriksid irratsionaalse rahvuslikkuse välja. Ei, rahvus annab inimhingele energiat, rahvus on looduse või Jumala ilus leiutis ja tänu sellele leiutisele on inimkond mitmepalgeline ja selle mitmepalgelisuse tõttu ka elujõuline. Kiidame paljusust, kiidame erinevusi. Pole mõtet tunda muret, et ühiskonnas toimivad põhimõtted on omavahel vastuolus ja et need vastuolud kätkevad endas kohutavaid ohtusid – me ei saa sinna midagi parata.

Palju inimesi juurdleb tänapäeval selle üle, kuidas ja miks on nii, et koos globaliseerumisega, liikumisega ühtse Euroopa poole, kõigi kosmopoliitlike jõududega kasvavad ka – vahel hukatuslikud – natsionalism ja separatism. Kindel on igal juhul, et inimesed ei taha elada rahvusteta maailmas, et nad vajavad etnilist või hõimukodu, millesse kuuluda, ja kui nad näevad või arvavad, et keegi tahab neilt selle kodu ära võtta – kas või rahumeelselt, ilma vägivalla ja sõjata –, on meeleheitel ja mõnedki neist on valmis kasutama terrorit, et kaitsta lukkukeeratud kodu. Maailmas pole ainult rohkesti rahvusvahelisi ja globaalseid institutsioone, on ka palju inimesi, kes funktsioneerivad rahvusvahelises ruumis ja tunnevad end selles hästi. Vahel tundub, et poliitiline ja majanduslik globaliseerumine suundub vääramatult edasi, kas või informatsiooni ja kommunikatsioonivahendite pöördumatu globaliseerumisega. Kuid vahel tundub, et natsionalismil on küllalt jõudu, et tõugata inimkond uutesse sõdadesse ja tapatalgutesse (seda on ju ka näha, praegu küll lokaalsel skaalal) ning lõhkuda need kosmopoliitilised ehitised. Nii üks kui teine tundub võimalik. Triviaalne moraal: tuleb valvsalt analüüsida rahvuslike kirgede ehk kõige kurjakuulutavamalt kõlavaid signaale ja vajadusel tuleb demokraatlikel institutsioonidel neid rahvuslikke kirgi ka vaos hoida; võimalik, et eriti ohtlike juhtumite korral kasutatakse sel eesmärgil vahendeid, mille demokraatlik legitiimsus on kahtlane.

See koostöö oli 1994. aastal Eesti Draamateatris “Kirve ja kuu” lavastus, kus Kaljo Kiisk mängis ühes Kersti Kreismanni, Jüri Krjukovi, Andrus Vaariku, Mari Lille ja Tõnu Mikiveriga. Tiit Potaarik oli teadupoolest viimane Kiisa lavaroll, kuigi ta võinuks mängida veel ja veel.

Hiljem olen tihti meenutanud Kiiska proovides ja unistanud, kuidas saaks tema proovitegemist teatrikooli õpilastele näidata. Kahjuks ei mõelnudki välja.

Ma ei ole kedagi enne ega pärast seda näinud nii proovi tegemas, nagu Kiisk seda tegi. Ta käis, tekstiraamat peos, mööda proovisaali ringi ja rääkis vahetpidamata. Luges tekstiraamatust teksti ja rääkis, mida ta mõtleb, mida tunneb, miks ta liigub ühest kohast teise. Seda vahel ka oma tegelasest kolmandas isikus rääkides. Tegi seda ka siis, kui tal tekst juba peas oli.

Mis see talle andis? Eks ta püüdis eluga (või tõega) täita kogu oma lavaaega. Tegelikult teevad seda ju kõik näitlejad. Kuid Kiisk pani oma mõtted ja tunded sõnadesse. Ta improviseeris palju. See lavastus ei saanudki kunagi valmis, sest Kiisk jäigi improviseerima. See ei olnud kindlasti partneritele kerge. Vahel olid nad Kiisa peale pahased, kui see oma mängudega väga kaugele läks, kuid kõik andsid endale aru, et Kiisk ongi selline, ja sellega lepiti. Igatahes, kui mulle sellest räägiti, siis alati ikka lõbusalt. Eks neid Kiisa ootamatusi etendustel ju lustiti ja nauditi.

Niipalju kui ma aru saan, mängis ta ka “Õnne 13” Johannest samamoodi. Ta mängis, lähtudes endast, oma arusaamistest ja tõekspidamistest rollist. Rolli väline karakter oli ikka tagaplaanil.

Mõtlesin tookord proovides, et huvitav, milline ta lavastajana on? Oletan, et väga hea partner näitlejaile, sest tõenäoliselt mängis ta mõttes kõik rollid näitlejatega kaasa. Tema kaks kõige paremat filmi “Hullumeelsus” ja “Nipernaadi” on väga mängulised. Oletan, et Kiisaga koos pidid näitlejad väga innustuma ja mängust mõnu tundma. Seda on nendes filmides näha.

Kui Kiisk mulle mõttesse tuleb, siis ikka rõõmsa käetõstmisega: “Tervist, härra!” Seda pilti ei saa kuskile kaotada.

Mikko Fritze: Tõesti on ootajatel olnud põhjust mureks, et ettevalmistus on seisma jäänud, ja lootus, et ehk nüüd hakkab kõik kiiremini liikuma. Aga ka minul on omad kohustused nii praegusel tööl kui perekonna ees ja ma lihtsalt ei saa kohe homme siin olla. Konkreetsed asjad tegelikult ka liiguvad juba, ainult et pole olnud avalikkuse ees eriti midagi pasundada, sest püsivalt hakkan Tallinnas tegutsema veebruarist. Me otsime kokku oma töörühma, mõtted liiguvad, käib koostöö teiste kultuuripealinnadega, kust otsime eeskujusid, kuidas midagi teha. Aga, jah, füüsiliselt ei saa ma selle kõigega enne veebruari tegelda.

Kas selle aja peale on meeskond koos? Kui suur see üldse peaks tulema, kui palju on hädavajalik?

Keeruline on öelda, ega päris otseselt pole võimalik võrrelda ka ühegi teise linna ja senise kogemusega. Alguses, ma arvan, peab tiimis olema 10–12 inimest, aga see hulk kasvab koos sellega, kuidas kultuuriaasta ise lähemale jõuab. Vähemasti ma tahan, et see oleks nii. Sest tegevust, koordineerimist ja korraldamist tuleb kogu aeg juurde. Ma pole näinud veel ühtki kultuuripealinna, kus oleks lõpuks hakkama saadud vähem kui 30 inimesega. Ainult Rumeenia tänavuses Euroopa kultuuripealinnas Cibius oli inimesi vähem, kuid seal ilmselt oli linnavalitsus suure osa asjaajamisest enda peale võtnud. Seal ei olnud kogu projekt linnavõimust nii lahutatud, eraldiseisvaks planeeritud kui meil.

Ma olen õnnelik, et meil on praeguseks piisavalt suur eelarve, et põhitiimi 12 inimest palgata. Juurde võtta pole esialgu vaja, kuni pole selge, mida täpselt on vaja teha iga konkreetse projekti puhul. Nii kuidas tekib projekte, kujuneb ka tööjõuvajadus.

Järgmine kriitiline personaliküsimus on see, et vähemasti algse kava kohaselt peaks tegevjuhi kõrval või juures tegutsema ka kogu aasta kunstiline üldjuht. Kas ka selle isiku osas juba tunneli lõpust mingit valgust paistab?

Kindlasti. Aga kultuuripealinn on oma kultuurilises tegevuses liiga lai selleks, et see oleks ühele inimesele ühtlaselt hästi mõistetav ja hoomatav. See ei ole üks selge alguse ja lõpuga festival, et lööd templi peale – see on minu asi ja minu nägu. See ei ole ühe looja eriprojekt. Ma olen seda kaalunud ja arutanud paljudega ning leian, et pigem kujuneb välja nii, et iga suurema ala peale on oma projektijuhid, näiteks teatri alale, muusika ja tantsu alale eraldi. Nemad töötaksid kõik üsna iseseisvalt, neil ei oleks üht üldist ülemat, kes ütleks, mida teha. Seega jääb kunstiline üldjuht pigem üldse nimetamata.

Kuivõrd on edaspidi kasutatav praeguseks tehtud eeltöö? Pean silmas kirja pandud programmi, mis sündis väidetavalt küll laia arutelu käigus, kuid tegelikult vormus siiski suhteliselt kitsas ringis ja ilma kõvade volitusteta? See on esitatud kultuuriministeeriumile ja hiljem Brüsselisse. Kas tegutsemine neis suundades on üldse realistlik või tuleb seni lubatus põhjalikke muutusi teha? Ma ei pea muidugi silmas uut logo!

Logo jääb alles. Ma ei saa sellele väga konkreetselt vastata. Eks taotlus on ju tehtud vastavalt neile reeglitele, nagu Brüsselis kultuuripealinnadelt nõutakse. Teemade valiku poolest on kõik väga mõistlik. Väga võimalik, et midagi kukub lõpuks siiski välja.

On kombeks öelda, et igaühel on missioon ja visioon, aga ma olen aus ja ütlen, et mul ei ole. Ma ei tea täpselt, mis hakkab juhtuma aastal 2011. Kahjuks meil ei ole selle väljamõtlemiseks palju aega, aga tegu on ikkagi protsessiga. Töörühm peab suutma ise mõelda ja võimalikult paljudega koostööd teha ja selle käigus koorub välja see, mis juhtuma hakkab.

Aga peab ütlema, et mitmed projektid on juba lubatud ära teha, toetusi määratud festivalidele ja muudele projektidele. Oli ju ka aasta tagasi avalik ideekonkurss, mille käigus küsitu tuleb ära teha ja me teeme ka.

See ongi ilmselt tekitanud üsna paljudes segadust ja hämmastust, et kuulutati konkurss välja ja siis järgnes vaikus. Inimestega, kes taotlusi esitasid, on muidugi räägitud, aga mingit korraldavat, toetavat või vedavat struktuuri pole tekkinud.

Probleeme on olnud sellega, et kohustused ja tegevus on olnud jaotatud mitmele poole laiali, pole olnud üht keskust ja selget vastutust. Kui on mingeid täitmata kohustusi, siis need me loomulikult lahendame ära.

Esialgses plaanis oli ülisuurt rõhku pandud kõikvõimalikele investeeringutele. Eeskätt ehitus ja infrastruktuur. Möödunud pooleteise aasta jooksul on selle sektori kliima Eestis märgatavalt muutunud ja üsna jahe. Kas on vaja mingit rõhuasetuse vahetust selle tõttu, et enam pole parim suurte paleede ehitamise aeg? See muidugi tähendaks nihet festivali suunas: rohkem inimesi, rohkem üritusi, aga vähem jääva keskkonna loomist.

Ei, kindlalt ei. Infrastruktuuri projektid on sihtasutusest selgelt eraldi. Kui räägime konkreetselt linnateatrist, siis see on minu teada otsustatud ja tema valmimine ka kultuuriaasta eesmärkides sees. Teised suured asjad on kultuurikatel ja rannakilomeeter.

Kui saaks need asjad tehtud – kui Tallinn saaks endale tõesti korraliku rannapromenaadi ja avaneks sellega rohkem merele (mille puudus on mind muuseas alati vaevanud)! Nii palju kui saame, rõhutame pidevalt selle tähtsust. Sama puudutab kultuurikatelt. Midagi sellist siin varem pole olnud ja et selle tähtsust tõsta, siis kavatseme oma sihtasutuse büroo just sinna kolida. Kuna seal midagi ei ole, siis me sisuliselt vallutame selle maja, andes sellega märku, et see on meile väga tähtis.

Oleks ju võinud valida mingid moodsad köetud bürood merevaatega…

Seega algab tegevus büroos üsna karmides tingimustes?

Vaevalt et see on karm, aga ka mitte väga lihtne. Otsustasime nii, et selle sammuga asja edasi viia. Ma olen seal mitu korda vaatamas käinud ja probleeme näinud. Aga ka linn on praeguseks selle mõtte taga, ega nad muidu meid sinna ju ei lubakski.

Peale nende kolme suurema asja programmis muid investeeringuid nii väga polegi. Lauluväljaku projekt on kahtlemata ka tähtis, aga see pole nii suuremahuline. Mis on kahtlane, aga projektis ka sees, on mõistagi linnahall.

Jah, see lugu on veninud juba kümme aastat ja ei idane ega mädane.

Mädaneb küll. Aga linnaelanikule võiksid need kolm nimetatut olla kõige tähtsamad. Mulle subjektiivselt meeldib rannakilomeeter kõige enam, sest seda olen kõige tugevamalt tajunud, kuidas Tallinnal puudub ligipääs merele, merega kooselamise võimalus.

Momendil usun, et see pole võimatu. Olen siin küll kaugelt Uruguayst kümneks päevaks ja mida ma selle aja jooksul ikka kuulen, aga näiteks pressikonverentsi teeme kultuurikatlas ja see on oluline signaal. Sinna tuleb ka linnapea, kellelt tuleb ka täpsemalt küsida, mida kultuurikatlas kavatsetakse täpselt teha ja eks ta vastab ka.

Eesti on oma riigiturunduses ja kuvandiloomes alati rõhutanud, et kui me ka ei ole suured ise leiutajad, siis alati väga osavad ja kiired uute tehnoloogiate kasutussevõtjad. Kuivõrd seda tehnoloogialembust, juba saavutatud efekti ja positsiooni peaks ära kasutama? Kahtlemata on ju siin huvirühmad, kes tahaksid põhiliselt ja rõhutatult näidata rahvariideid, rahvalaulu, rahvatantsu, laulupidu ja vanalinna ning kes ei arva, et uute tehnoloogiate maailm oleks meie kultuuriprotsessi loomulik osa. On selle nurga kasutamisel mõtet?

Nii küsides on sul kindlasti mingi tagamõte. Aga loomulikult on sellel mõtet. Oleks rumal mitte kasutada juba saavutatud mainet, eriti selle e-Estonia osas. Ma olen Eestist kolm aastat ära olnud ega tea täpset seisu, kuid eeldan, et kui siin on tarkvarafirmad veel kohal, siis tahavad nad oma võimalused kultuuripealinna projektis kindlasti ära kasutada. Ja ma ei usu, et projektid tuleksid iseenesest, mistõttu kavatsen uute tehnoloogiate võimalusi ise kindlasti rõhutada.

Arvan, et terves kultuuripealinna turundu
sstrateegias on liiga palju rõhutatud vanalinna, mis on ilus ja „Disneyland”. Kuigi siin võib öelda, et näiteks ID-kaardile pole küllaldaselt rakendust leitud, on Eesti ju teiste riikidega võrreldes ikka pikalt ees. Oleks rumal seda mitte rõhutada. Siin ei saa olla ainult mingi luule- või muinasjutumaja. Ka kunstis peab tehnoloogia arengut rõhutama, kuigi kunsti poolel pole e-olemine enam ainuvõimalik ja esmatähtis. Liiga agressiivselt ainult e-lahenduste peale minna pole mõtet, kui ehk seda varem on tehtudki. Tasakaal peab olema.

Ega vist väga detailseks tegevusprogrammi osas pole mõtet minna. Aga kas praeguse seisuga tundub, et vajalik, korralik või piisav finantseerimine on tagatud?

Meil ei olegi veel detaile. Virtuaalne eelarve on minu meelest igati korralik. Võrreldes teiste linnadega ja arvestades, et Eesti pole maailma rikkaim maa, pole 36 miljonit eurot viie aasta peale sugugi väike raha. Ja sellest on riigi ja linna kanda pandud eelarves vist 28 miljonit. See peaks olema tagatud. Ülejäänu tuleb otsida sponsoritelt jne. 30 miljonit eurot peaks olema piisav, andma vabaduse teha asju, mida meeldib, ja võimaluse küsida ka juurde neilt, kes soovivad kaasa lüüa. Eelarve on virtuaalne selles mõttes, et see on Brüsselis sellisena esitatud ja viseeritud ja nüüd on vaja siinseid avaliku võimu otsuseid, et see fikseerida. Linnavalitsus loodetavasti võtab kohustuse kultuuripealinna sellises mahus finantseerida juba järgmisel nädalal. Kui see tehtud, siis rahuneb olukord täielikult – garantii linna poolt on olemas.

Mina käsitlen asja nii, et kui Eestis võitis konkursi Tallinn, siis ikkagi Eesti riik andis taotluse Brüsselisse ja valitsus on seda raamatut ehk ka lugenud. Kui ta sellise taotluse sisse andis, siis on riik minu arvates võtnud ka kohustuse oma osa tagada. Kuidas raha garanteeritakse, milliste juppide kaupa makstakse, see on teine asi, aga nii riik kui Tallinn teavad, et riigi kohustus on umbes kolmandik kogueelarvest ja sellest ei saa taganeda.

Alles kolm nädalat tagasi kinnitas kultuuriminister minu küsimuse peale, kas raha uude eelarvesse planeeritakse, et talle pole linn üksikasjalikult oma projekti tutvustanud ja seetõttu pole alust ka raha planeerida.

Siin pole mõtet kohalikku poliitikat mängu tuua. Sihtasutus on kavandatud sõltumatuna ja minu valimine selle juhiks kinnitab selgelt, et nii ongi. Ma suhtlen vabalt mõlema poolega ega usu, et riigiga saaks mingeid probleeme tekkida. Aga mingi usaldus peab olema, sest me ei saa täna, kui sihtasutuses pole veel töötajaidki, kõiki projekte detailselt kirjeldada. Pealegi, praegu ei ole küsimus suures rahas, suuremad kulud tekivad aastatel 2010 ja 2011, siis on ka täpselt teada, mis mille eest juhtub.

Läks hoopis teisiti. Mitte keegi meist, 60. alguse värsketest tudengitest, polnud veel kunagi avalikul esinemisel kuulnud nii inimlikku, nukrat ja samas humoorikat „sõjalugu”. Olime vapustatud. Olime vaimustuses. Sestpeale oli Juhan Peeglil meie maailmas eriline koht. Oli teadmine, et kaugeltki kõik polnud propagandast, hirmust, karjäärihimust, lootusetusest rikutud. Mõned julgesid jääda iseendaks, soojus ja inimlikkus murdis  tee läbi kalkuse ja pealiskaudsuse. Juhan Peegel oli nende inimeste seas suurimaid, oli inimene, keda vajab iga ühiskond, sest soojust, südamlikkust, mõistmist, hingesuurust ja tarkust pole mitte kunagi ülearu.

Hiljem, kui teist korda ülikooli läksin, sai Juhan Peeglist minu õppejõud ja diplomitöö juhendaja. Et olen Saaremaa juurtega minagi, siis kulges meie suhtlemine ikka kerges naljavõtmes. Aga mu raamatu „Kirjutajad” ilmumisel heitis Juhan Peegel sellele õrnalt ette liigset süngust, reformismi aja Eesti  inimeste liialt üheselt,  mustades toonides kujutamist. Oh ei, ega Juhan  siis otse lagipähe lajatanud. Ei nimetanud autori nimegi, ei raamatu pealkirja, peitis oma muheda etteheite lihtsalt ühe teise loo sisse ära, nii et aru sain sellest, kellele ja millele Õpetaja äärmiselt vaoshoitud ja leebe kriitika suunatud, ainult mina. Aga tal oli hea meel, kui oma arusaamisest märku andsin ja me sellel teemal rääkida saime. Peab ütlema, et suurem osa arvustusi oma kirjutatu kohta on mul meelest läinud, olgu need siis mahalöövad või taevasse tõstvad, aga Juhan Peegli delikaatsed õpetussõnad ja nende jagamise eriline viis püsivad siiani mälus. Olin olnud halb õpilane, sest tegelikult õpetas Juhan Peegel oma loengutel ju ka  lisaks ajakirjandustarkustele sedasama, mida ajastu raamistatud oludes tegi oma ajalooliste romaanidega Jaan Kross: Eesti rahvas on alati olemas olnud, alati kohal olnud, olgu isandad millised tahes ja kes tahes. Ja kunagi pole see rahvas olnud mingi ähmane vaikiv mass. Sest alati, kõikidel aegadel, on eestlaste hulgas olnud märgatav hulk neid, kes püüdlevad hariduse valguse poole, neid, kes suudavad asjadele nutika hinnangu anda. Nagu neidki, kes keerulisteski olukordades on kavaluse, töökuse, söakuse abil õnne leidnud. Need  on asjad, mida kõigil meie ajakirjanikel tasub ikka meeles pidada.

Holopi poeg Andrei (Aleksandr Balujev) kasvab noore tsaarinna Ksenia Godunova (Violetta Davõdovskaja) õukonna lähedal ja näeb tsaarinnat alasti ujumas. Tänu sellele sündmusele kingib valitsejanna talle talismani, mis kestab eluaja. Kuid Ksenia ei jää kogu eluajaks Vene tsaaritariks: ta sünnitab poja Poola hetmanile (Mihhail Žebrovski) ja jääb võõrastega. Vahepeal on Andreist saanud Poola armee palgasõdurite burlakk. Ime läbi läheb Andreil korda ettevõte, mille tulemusena võtavad palgasõdur caballero Alvár Borcha (Ramón Langa) ja tema kannupoiss Kostka (Marat Bašarov) Andrei kaasa oma rännakutele, mis Poola armee üldise plaani kohaselt peaks lõppema Moskva Kremlis. Kuid veendunud tee peal, et Alvár ja temasugused on igati vene põliselanike vastu, otsustab mees caballero tappa, röövida tema identiteedi ja esineda edaspidi ise hispaanlasena (ehk nagu Poola hetman filmis mõnitavalt ütleb, „išpaanlasena”). Siit algab põlise venelase tee išpaanlase kirevate riiete varjus ja võõra sildi all oma maa vabadusele, milles tema ise mängib otsustavat osa.

Stsenaariumi kallal on väga palju tööd tehtud ja kuigi filmi reklaami vaadates jäi mulje, et tegu on „Aleksandr Nevski”-taolise putinlik-stalinliku enesekiitmisega, siis nii see siiski ei ole. Ometigi ei pääse film päris mööda “püha Venemaa” kontseptsiooni rakendamisest ning meie-nemad vastandusest. Seda siiski kohati esineva positiivse eneseirooniana.

Kõigest 12 miljoni dollari eest valminud „1612” on vene filmimaailmas tõusev täht ja sellest räägivad kõik. Linateosesse on lisatud nii ürgseid vene sümboleid kui ka maailmakirjandusest tuttavaid kujundeid. Viimaste hulka kuuluvad Zanni kuju commedia dell’arte’st, koomiline, jalad maas teener, milline kuju levis Euroopa lavadele ja rüütliromaani (tatarlane Kostka on caballero Alvár-Andrei teener Sancho Panza ehk  commedia dell´arte  Zanni). Võiks rääkida ka viidetest Dante „Jumalikule komöödiale”, stsenaristi tohutu and on andnud filmi Vergiliuse kuju, teisest maailmast pärit teejuhi: tapetud Alvár ilmub tema pearätti, mantlit ja armi kandvale Andreile kusagilt maailmadeülesest ruumist siis, kui on vaja lahendada raskeid ülesandeid. Niisugustel juhtudel ilmub Andrei vaimusilma tähesaju värvides pimedus ning Hispaania vana palgasõdur astub välja, joonistades maha maagilise ringi ja näidates ära rünnakuvõtted. Selletaolist abi läheb Andreil vaja kokku neli korda.

„1612” kuulub filmide hulka, kus kõlab palju keeli. Poolakad räägivad omavahel poola keelt, mis filmis vene keele kõrval (viimast kasutati Poola-Leedu riigis ka palju) prevaleerib. Hispaania keel Alvári suus kannab endas ühtlasi moonutatud venekeelseid vorme: este es el círculo mágico, la esgrima cherez matematicas! Kuuleb veel saksa ja itaalia keelt. Üldse võib öelda, et hispaania näitleja tegelaskuju on linateoses üks nauditavamaid. Režissöör Hotinenko ise olevat olnud väga rahul Marat Bašarovi osatäitmisega koomilise teenri osas: „Ilma tatarlase Kostkata oleks selles filmis olnud muidugi raske toime tulla. Kostka kuju on deideologiseeritud, ta on kergemeelne kõiges, nii armastuses kui ideedes. Marat Kostka osas on personaaž nagu peab.”

Filmis on üldse palju flirtimist ladina kultuuriga, tuntud filmihelilooja Ennio Morricone sule alt tulnud marsiviis, mis kõlab põnevamatel kohtadel, on hispaania rahvamuusika sugemetega. Kuna aga kujutatakse siiski vene ajaloolist maailma, siis ei unustata ka slaavi sümboleid. Üks selliseid on lepatriinu, kes kuulutab omale Andreile elu ja võõrale hetmanile kadu. Iga veerand tunni või lühemagi aja jooksul jalutab kaadrist läbi (Jedinorog), kes sümboliseerib puhtust ja neitsilikkust. Vene folklooris suudab haldjalaadset Ükssarv-Hobu kinni püüda ainult puhaste mõtetega neitsi, ühegi jahimehe võim selleni ei küüni. Ja kuigi ükssarved on ajalooliselt hoopis lääne kultuuri sümbolid ning kuuluvad ka hiinlaste maailma, ilmuvad need haldjalaadsed olendid üsna pea niihästi vene eluõpetuslikesse azbukovnikutesse (maailma seletavad jutukogud) juba XVI sajandil ja tulevad sealt ka ikoonimaalile.

Muidugi tekkis meil küsimus, kas Poola hetman, kes saab teose lõpul „surma suudluse”, on ajalooline isik. Üldiselt hoidutakse pärisajalooga samastumisest, sest „hetman” on seal lihtsalt Hetman ja linn, mida tiivulised Poola husaarid ründavad, on Linn. Ühe linna piiramisel (Smolenski, 1611. aasta juuli) hukkus küll Poola vojevood, kuid see lahing lõppes poolakate võiduga. Smolenski piiramislahingus toimus ka filmis nähtud püssirohuplahvatus, aga see ei leidnud aset mitte poolakate, vaid venelaste laagris. Ajastu tuntuimat kaunitari ja poetessi Ksenia Godunovat (1581–1622) ei vangistanud ka mitte kunagi poolakad, vaid reeturlikud vene bojaarid, Vale-Dmitri mehed; tema elulõpp möödus mitmesugustes kloostrites, nagu filmiski näha. Kuid kloostrites mitte patu pärast, vaid seetõttu, et Godunovide sugu ei olnud Venemaal enam väga armastatud.

„1612” köidab ja on põnev. Ometi mitte liiga lihtne, sest seiklusliku pealispinna all varjab end sügav sisu.