Toeta
Otsi

meedia

  • Võim ja vaim? Poliitika ja üldsus

    Mikko Lagerspetz

    Seda, et ideekavandite konkursi tulemus ei tähenda valitsusele või riigikogule seaduslikku kohustust võitjaks kuulutatud ideekavand teostada, teab Vahtre kindlasti ka ise  see teema ilmselt kommentaare ei vaja. Murelikumaks teeb Vahtre pruugitud võimu kasutamise kui loometegevuse kujund, mis on eksitav. Loomingulise tegevuse üheks omaduseks peetakse ju kunstniku vabadust valida oma eesmärke ja vahendeid iseseisvalt  see võib mõnikord (kuigi kindlasti mitte alati) viia ta vastuollu üldlevinud esteetiliste või muude arusaamadega. Samasugust suveräänsust aga võimukandjal demokraatlikus ühiskonnas olla ei saa. Vastupidi, tema tegevust on õigus arvustada või heaks kiita ühiskonna kõigil liikmetel, lausa kohustuslik on aga arvamust avaldada nendel, kes oma professionaalsetele oskustele toetudes saavad ebakompetentseid otsuseid ära hoida.

    On karta, et Eesti poliitikutest paljud juhinduvadki võimu kasutamisel sellistest mõtetest, nagu Lauri Vahtre seekord on otse välja öelnud. Demokraatiat mõistetakse valesti kui ükskõik kui lühikeseks ajaks saavutatud, ükskõik millise häälteenamuse abil saavutatud võimalust oma eesmärgiks seatud asi „ära teha”. Kahjuks esineb niisugust praktikat palju tähtsamategi otsuste kui monumentide püstipanemise või teisaldamise puhul. Võimulesaamine justkui vabastaks poliitiku kohustusest otsida kavandatavatele otsustele üldsuse heakskiitu.

    Orwelli „1984” vaimus on Vahtre oma kirjutise motoks paigutanud põhiseaduse 56. paragrahvi, mille järgi on kõrgeima riigivõimu teostajaks rahvas. Tegelikult paneb see paragrahv poliitikule kohustuse rahvast kuulata, mitte ei vabasta teda sellest. Tark ja ühiskonna liikmetest lugupidav poliitik aga kuulab erakordse hoolega neid, kelle õigusi või väärtusi kavandatavad otsused kõige otsesemalt puudutavad, või neid kes oma professionaalse kompetentsi tõttu neid kõige paremini hinnata oskab.

     

     

  • NATO Parlamentaarne Assamblee kutsub kinno

    Eesti NATO Ühing

    Tähistamaks NATO Parlamentaarse Assamblee toimumist Tallinnas, toimuvad 25. ja 26. mail kinos Artis tasuta kinoõhtud, kus esmakordselt Eestis näidatakse tänavu Oscarile kandideerinud dokumentaalfilmi “Põrgusse ja tagasi” ning dokumentaalfilmi „Veebisõdalased“.

    „NATO Parlamentaarse Assamblee kevadistungi korraldamine Tallinnas on Eesti jaoks suur au ning tahame, et julgeolekuteemalised arutelud leiaksid aset ka väljaspool ametlikke kohtumisi. Seeõttu pakume võimalust vaadata kõrgetasemelisi dokumentaalfilme, mis kaitse- ja julgeolekutemaatikat kaasahaaravalt avavad,“ ütles Eesti NATO Ühingu nõukogu esimees ja NATO Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni juht Marko Mihkelson.

    Reedel, 25. mail algusega kell 17.30 linastub Artises “Põrgusse ja tagasi”, 2011. aastal USA-Inglismaa-Afganistani ühistööna valminud täispikk film, mis kandideeris 2012. aastal Oscarile parima dokumentaalfilmi kategoorias.

    Mida tähendab sõttaminek? Mida tähendab kojutulek? „Põrgusse ja tagasi“ on revolutsiooniline linateos, mis küsib neid küsimusi ja vastab neile jõu ja intiimsusega, mida pole varem saavutanud ükski Afganistani konflikti käsitlev film. Tegemist on sõjafilmide pärliga.

    Laupäeval, 26. mail kell 17.30 linastub „Veebisõdalased”, USAs 2008. aastal valminud lühidokumentaalfilm. „Veebisõdalased“ annab ennenägematu pildi maailma värskeimast ja kõige haavatavamast alast – küberruumist. See on häkkerite maailm, kus tegutseb 15-aastane Maffia Boy, kes 2000. aastal sai kuulsaks hiigelkahjude tekitamisega, kui ta pani kinni sellised internetigigandid nagu Amazon, eBay, Yahoo ja CNN.

    Mõlemad filmid on eestikeelsete subtiitritega. Tasuta pileti saamiseks tuleb registreeruda aadressil kassa@kino.ee. Filmidele eelneb vestlus julgeolekuasjatundjatega.

    Filmiõhtute korraldamist toetavad Eesti Välisministeerium ja NATO peakorter Brüsselis.

  • Kunstnikuhing ja sektsioonkapp

    Heili Vaus-Tamm

    Kuna aga „Luigelennu” minimalistlik lavastus avab teema suhteliselt piisavalt, saab rääkida libretost, lavastusest ja nende psühholoogilisest mõjust. Kavalehel kirjutatakse, et ooperi esmaesitustel polnud edu, sest Kaarel Irdi „lavastuses oli vähevõitu poeesiat, avamata jäi mitmeid huvitavaid sotsiaalseid aspekte”. Kui võrrelda Osvald Toominga jutustust ja ooperi sisu, siis viimane ongi psühholoogiliselt lahjendatud.

    Iga ooperilibreto erineb selle aluseks olnud kirjandusteosest: tegelasi on vähem, liinid kokku tõmmatud. „Luigelennu” stsenaariumis on aga jutustusega võrreldes kaotsi läinud Kunstniku psühholoogiline areng. Jutustus räägib aastast kahe luigelennu vahel: isa jutustab tütrele luigetruudusest ja sellest, kuidas kaasa kaotanud luik surma läheb. Elunäinud Kunstnik armub noorukesse metsamehe tütresse, saab sellest suhtest ja loodusest inspiratsiooni, aga tüdib peagi maaelust ning sõidab tagasi oma ateljeesse.

    Looduslaps Virve tunded on aga endiselt sügavad: ta kannatab ning kirjutab mehele igatsevaid kirju. Lõpuks otsustab Kunstnik end veidi tuulutada ja maale sõita, selgitab aga Virvele, et tema vabale kunstnikuhingele ei sobi end kellegagi siduda. Vahepeal metsaülemaks tõusnud neiu haarab seinalt püssi… Kunstnik põgeneb. Korra satub Kunstnik veel sinnakanti, et lasta luike, sest seda lindu tema jahimehekollektsioonis pole. Jäätükile hulpima jäänud mehe ja haavatud luige päästab uppumissurmast Virve. Kunstnik jääb raskelt haigeks. Ent pärast haiglast pääsemist ei edene töö enam kuidagi, sest ta mõistab, et ainus, mida ta elus vajab, on armastus. Sõidab siis maale Virvele kogu oma elu pakkuma, aga kibestunud neiu keeldub. Samas kuuldub Virve poolt terveks ravitud luige hüüdu – too on endale paarilise leidnud.

     

    Sobimatu nagu sektsioonkapp

    Ooperi stsenaarium aga lõpeb teisiti – Kunstniku haigusega. Ta jääbki muutumatult ülbeks kurjamiks, lisaks hoolimatule hingeelule laseb veel isa-tütre püha lindu. Ja ongi kõik. See jätab ooperi ilma psühholoogilisest kasvust ning tegelaskuju muutusest. Andres Maimik kirjutas leidlikult kunstnikuhinge ja püsisuhte sobimatusest Vahingu teatritükis: „Sõbralikkus lähisuhetes on võlts ja väikekodanlik nagu sektsioonkapp.” Ka Osvald Toominga Kunstnik põlgab selle kui tema kõrgelennulise natuuriga sobimatu ära, et siis äkki taibata, et ta ilma selle „sektsioonkapita” elada ja, mis peaasi, isegi enam mitte luua ei saa.

    Stsenaariumimuutusel on aga ka tugevaid momente: Isa külaskäik Kunstniku juurde. See oli lavastusega veel ka hästi välja mängitud, nii et too stseen muutus loo üheks värvikamaks ning usutavamaks lõiguks. Kunstnikule poseerib parajasti alasti modell, mis metsamehe päris ära kohutab („teil siin käed tööd täis”). Isa kohmetult ära saates komistab Kunstnik Virve kingitusele, õunakorvile, nii et õunad mööda lava laiali veerevad. Ning ka stseen, kus Kunstnik Virve kirju loeb ja Helen Lokuta vaimuna valges ülal rõdul oma kirjade sisu laulab, on mõjus.

    Põhjendamatu ja kirjanduslikule alusele võõras tundub aga ehedast metsaneiust kogenud koketeerija tegemine. Selliseid „kübara-nukukesi” oli Kunstniku ümber linnas sadu. Teda aga võlus just Virve (jutustuses Linda) seni kogematu looduslapse olemus, millest lavastuses pole jälgegi. Ma ei arva, et Virve oleks pidanud lavale trampima kaitsevärvi jopes ja kirsasäärikutes (ikkagi tulevane metsaülem-tööeesrindlane), ent sellise neiu hingus, kes käib ise püssiga metsas, oleks lavastusele hoopis teistmoodi poeesia andnud.

    Napile lavastusele andis palju juurde videokujundus: Kunstniku maalid ja lõpu luigelennu transformatsioonid. Kunstnik-lavastaja Hardi Volmer oli leidnud kõnekaid detaile: ühel hetkel oli Virve moodsast mitmekihilisest seelikust üks kadunud ning aasta pärast ootamatult välja ilmunud ja neiut embama tõtanud Kunstnik põrkab tagasi õunakoorimisest „kogemata” pihku püsti jäänud noa ees. Omas elemendis oli ka haigla hullumisstseen luikede viirastumisega. Luikedeks olid siin Endla koori naised, kes tulid hästi toime nii vokaalse esituse kui liikumisega. Muusikaliselt oli ettekanne küll veidi ettevaatlik, aga siiski igas mõttes puhas ja meeldiv.

     

    Tormis oleks needmises meister

    Hämmastas Veljo Tormise absoluutselt kammerooperiga sobiv orkestrikäsitlus. Siin oli kauneid soolosid ja hõredat faktuuri, mis liitusid vokaaliga imehästi tervikuks.. Meenub Eduard Tubina „Barbara von Tisenhusen”, kus orkester segamatult „sümfooniat mängis” ja vaesed lauljad püüdsid sellest üle laulda. Tormisel on aga ooperiteadlikkus paigas: karakterites on erinevaid meeleolusid rustikaalsest raskepärasusest kauni loodus- ja armastuspoeesiani. Orkestri suhteliselt pikad vahemängud olid juba omaette nauding, ka wagnerlikud juhtmotiivid on siin olemas. Kunstniku saabumisele eelnes keigarlik muusika, luigelennul oli jälle oma kujund. Kuna aga libretos õiget kulminatsiooni polegi, siis jääb vaataja emotsioon mingis mõttes nälga.

    Varsti pärast „Luigelendu” kirjutas Tormis „Raua needmise”. Kui ooperi lõpus oleks tõelistele tunnetele ärganud Kunstnik end ja maailma ning armastust neednud, võinuks sellest Tormise muusika võimsas potentsiaalis üks eesti ooperimuusika suuremaid apoteoose tulla. Heliloojat oleks olnud küll!

    Dirigent Jüri Alperten on tuntud oma võime poolest lasta laval vabalt tegutseda, ilma kedagi tempopiitsaga taga ajamata. Nii kulges seegi teos täielikus tasakaalus. Hõredale orkestrikõlale oleks vaid eneseteadlikkust ning veenvust juurde tahtnud. Liinid olid ju paigas ning ka soolod ilusad. Tundub, et Pärnu Linnaorkestrile tuleks anda suuremaid ülesandeid. Potentsiaali ju on.

    Kauni jõulise häälega laulis Helen Lokuta kevadest („Jää juba murrab”) ning pihtis hapralt oma kirjade sisu. Võimeka lüürilise tenori ja sarmika näitleja oleme saanud Oliver Kuusiku näol. Aga tugevama psühholoogilise arenduse juures oleks kõik rollid märksa detailsemaks ning meeldejäävamaks. Kõik need „Lembitud” ja „Luigelennud” ootavad enda järele aga Uut Eesti Suurt Ooperit.

     

     

  • Võtmeriik Ukraina

    Toomas Alatalu

    Ukraina „hind” lagunevas N Liidus saab paremini mõistetavaks, kui meenutada, et veel suveräänsuse deklaratsioonis (16. VII 1990) kuulutati, et Ukrainal saab olema oma raha, välispoliitika ja armee! Nii kõva sõnastust ei sisaldanud ükski teine tollastest suveräänsuse deklaratsioonidest. Ukraina armeel – aga seda hakati looma oktoobris 1991 – olid aga käeulatuses tuumarelvad. Seda suurema ärevusega võeti vastu 1991. aasta 1. detsembri rahvahääletuse tulemused, mis olid ühesed: 90% võttis osa ja neist 90% soovis iseseisvust. Järgnenu on jällegi vähe teada: Euroopa Ühendus (1993. aastast EL) mõtles kibekiirelt välja ja kehtestas iseseisvumise kriteeriumid. Baltlaste jaoks hilinenud eurohärrade kadalipp tuli läbi teha vaid puna-Jugoslaavia vabariikidel, sest NL aladele neid lihtsalt ei lastud. Tehtu kvaliteedist niipalju, et iseseisvuskõlblikeks kuulutati vaid Sloveenia ja Makedoonia (kelle NATO nüüd ukse taha jättis). Kuna USA püsis kuni 1. augustini „Jugoslaavia territoriaalse terviklikkuse” juures, mis kirjas Bushi-Gorbatšovi Kiievi kommünikees, läks viis kuud hiljem samasse kohta Ukrainat paika panema riigisekretär Baker, kes jäi paigale, kuni kusagilt ilmus välja kolme slaavi õe jutt. Teisisõnu, nii USA kui ka Euroopa polnud valmis suureks iseseisvuste pauguks ning seega panustati kõnealuses piirkonnas kähku loomulikule karjusele ehk siis Venemaale. Seda kinnitab ka mõtlemapanev nimekiri riikidest, mida aastatel 1991–1993 külastasid Nazarbajev, Akajev, Karimov, Šaimijev, Bitšeldei jt tänagi tuntud tegelased, keda välismaal lihtsalt ei tuntud ega üritatudki usaldada, vaid saadeti julmalt tagasi Venemaa mõju alla või koguni rüppe. Ikkagi tuumariik.

    Ukraina ei jäänud rahulikuks kauaks – juba jaanuaris 1993 hakkas ta SRÜst eemalduma. Ukrainasse ei puutu pool SRÜ asjadest, ent ta pole sealt ka lahkunud. Oktoobrirahutused Moskvas veensid ukrainlasi piisavalt, nii et jaanuaris 1994 oma kuulsa NATO laienemise sõnumi Euroopasse toonud Clinton pidas võimalikuks teha peatuse Kiievi lennuväljal. Mõistagi oli see toetusavaldus president Leonid Kravtšukile, kelle taga oli Lääne-Ukraina. Ometi jäi ta juunis presidendivalimistel alla venemeelsele Ida-Ukrainale tuginenud Leonid Kutšmale. Ja jällegi ilmnes, et läänes ei tunta Ukraina eliiti, sest just Kutšma (president 1994–2005) tõi Ukraina Euroopa Liidu ja NATO teele.

    Pole ilmselt juhus, et Bukarestis koos Bushiga pressikonverentsi andes mainis Juštšenko, et Ukraina jõudis end eelmisel sajandil kuuel korral iseseisvaks kuulutada, ent… Ei mõistetud hoholle Esimese maailmasõja lõpus (Ukraina aladel eksisteeris siis korraga mitu valitsust) ega ka 1990.-91. aastal ja hiljem. Küll aga anti pidevalt märku, kes tegelikult otsustab ja mida (NB!) suurriigil tuleb teha! Kas või NATO suunal. Esmalt pidid ikkagi omavahelise lepingu 31. V 1997 sõlmima Ukraina ja Venemaa, mis tõi president Jeltsini esmakordselt Ukraina pinnale ja tuumarelvade kõrval sai klaariks ka Musta mere laevastiku saatus (Ukraina rendib sadamaid 2017. aastani). Alles siis tulid NATO-Venemaa ja NATO-Ukraina eritasemelised lepingud ja kui NATO-Venemaa oma kujunes varsti ühislauaks, siis NATO-Ukraina suhtlemise kohta ütles Ukraina kaitseminister vahetult enne Bukaresti, et Kiiev tahaks endale ka NATO-Venemaa suhtlemise taset…

    Pikaajaline võõra võimu all olemine on ukrainlastele õpetanud nii nahaalsust kui ka kavalust. Võtkem või 1993. aastal tehtud parlamendi otsus jääda tuumariigiks, mis ilmselt võttis nii mõnegi ametimehe kaameks, ent mis osutus varsti lihtsaks raha väljapressimiseks läänelt – kui maksate, siis loobume! Teisisõnu – selles riigis toimuvast ei saada läänes alati aru. Isegi mitte riigijuhtide käitumisest. Tagantjärele võib oma (suur)riigi huvide eest seisva liidri musternäiteks pidada Kutšma ilmumist NATO Praha tippkohtumisele novembris 2002, sest teda sinna ei oodatud (tulenevalt ajakirjanik Gongadze tapmisest ja rakettide müümisest Iraagile). Kanossale järgnes uus alandus: õhtusöögiks saadeti Kutšma laua teise otsa, sest peremees kehtestas ootamatult prantsuse tähestiku. (Pole ilmselt vaja meenutada, kes tänu sellele tõusis Bushi lauanaabriks, ent olulisem on see, et esimesena ulatas isolatsiooni sattunud Kutšmale käe veel oktoobris riigivisiidile tulnud – mäletate veel kodust vastuseisu – president Rüütel!) Ent kujutagem ette, et Kutšma oleks jätnud Prahasse minemata?! Kus oleks siis Ukraina täna ehk kas kõik USA ja Euroopa suurriikide kolmandate riikide kohta tehtud otsused on ikka piisavalt läbi mõeldud ja võimalikud tagajärjed ette teada?! Tuleb meenutada, et Kutšmat mõnitati kohe pärast seda, kui sama oli tulnud üle elada teisel totalitaarriigi kasvatusega mehel Islom Karimovil, kes oli aastaid püüelnud läände ja isegi liitnud Usbekistani GUAMiga (=Gruusia+ Ukraina+Aserbaid-žaan+Moldova) GUUAMiks (1999–2001, ametlikult 2005). Aastal 2000 kutsus Karimov ainsa mõjuka liidrina läänt üles selgusele jõudma Afganistani osas ja sattus peatselt USA kriitika alla, aitas läänt edasi, ent sulges 2005. aastal lennuvälja USA-le ja kolis lõplikult üle Shanghai Koostööorganisatsiooni (juhivad kahasse Moskva ja Peking) ning ühtaegu Venemaale lähemale. Seda just siis, kui algas sõda Kesk-Aasiast Euroopasse kulgevate gaasi- ja naftatrasside pärast. Arusaamatud katsed õpetada Samarkandi, Buhhaara ja Hiiva tsivilisatsiooni järglasi lõppesid sellega, et lääs kaotas vajaliku platsdarmi teispool Kaspia merd (mida nüüd püütakse jõuga luua märksa kehvemal Afganistani pinnal).

    Kutšma ei läinud Karimovi jälgedes. Ehkki tedagi piiras Venemaa võimsust taastav Putin, kellest veelgi agaramalt tegutses Kiievisse suursaadikuks läkitatud kuldsuust ekspeaminister Tšernomõrdin. Samas – just Kutšma tegi Ida-Ukraina lemmiku Viktor Janukovitši peaministriks, mis andis viimasele eelised presidendivalimistel.

    Viimase nelja aasta sündmuste põhjal on raske uskuda, et Janukovitš võinuks presidendina hakkama saada samasuguse kannapöördega kui omal ajal Kutšma. Mõistagi on aeg teine: kui 15–20 aastat tagasi suhtus lääs vabanenud idaeurooplastesse ja nende juhtidesse pikka aega ebalevalt (sovetoloogidele vaatamata oli tegu läänele tundmatu kandiga), siis nüüd usaldatakse kohe, kui oma õiguste eest tuleb välja rahvas. Sümpaatia ja toetusega võeti vastu esmalt Rooside revolutsioon Gruusias, siis Oranž revolutsioon Ukrainas. Maailm ise oli ka juba teine ja põhimõttelisem, sest terroristide teod jätsid vähe valida: igaüks, kes tahtis midagi teha, pidi poole valima. Seda ka tugevnenud Venemaa suhtes, kes oli asunud soodsat konjunktuuri kasutades oma kunagisi positsioone taastama, vastandudes julgelt nendega, kellega tegi koostööd terrorismivastases võitluses. Ühe poolusega maailm hajus märkamatult ja Euroopa naabruspoliitika kava jäi ametlikult viimaseks, millest Venemaa kõrgilt loobus – ma pole üks paljudest, ma olen Venemaa! Ja seda öeldi aastal 2003.

    Pikka aega väikeste naaberriikide paikapanemisega kätt harjutanud Moskva sai Oranži revolutsiooni puhkedes lõpuks töötlemiseks suurriigi. Mida see tähendab, oli viimati näha Ukraina linnade tänavail Bukaresti kohtumise päevil: rahvas protestis NATOsse mineku vastu. Mõistagi vaid osa rahvast ja eks tea lääski, et NATO-vastasus Kiievis on kunstlik (2006.-2007. aasta valimistel sai Janukovitši partei seal 12–15% häältest, Tõmošenko blokk 39–46% ja Juštšenko oma 2 x 16%. Maksab siiski üleriigiline keskmine ja siin on jõud tasakaalus: praegune võimublokk korjas viimastel valimistel 10,5 miljonit häält, vastasleer 10,2 miljonit, parlamendi vahekord on 226 : 224. Seis, mis lausa kutsub taktikalist vastumängu proovima!

    Kuna kõik värvilised revolutsioonid (ka Tulpide oma Kõrgõzstanis) olid iseseisvuse, demokraatia ja turumajanduse suunaga ehk üritati minna (brutaalsest) impeeriumist eemale, siis on isegi ootuspärane, et end taas kolmandaks Roomaks pidama hakanud seltskond püüab ja
    lgalasknuid emakese rüppe tagasi tuua. Sisuliselt on demokraatlikele revolutsioonidele järgnenud vanameelsete ja radikaalide (Gruusias) vastupealetung, mille kõige taga on tunda organiseeritud kätt. Tänapäevasel tasemel, s.t hoolikalt maailma poliitiliste sündmuste kalendrit jälgides ja kogemustest õppides. Sellest ka vastasleeri selge edu Serbias, mis lõi mittevajaliku fooni ka Ukraina tarvis. Protsesse neis kahes riigis tasub kõrvutada, sest serblaste asualade toitmine Kosovos võib osutuda mudeliks Parem- ja Vasakkalda Ukraina suhetes. Tasub teha järeldusi ka õigeusu kiriku toomisest poliitikarinde eesliinile nii Serbias kui Ukrainas – rist käes NATO vastu on juba saanud sümboliks Euroopa poliitmaastikul.

    Mõistagi on Kremli mehed 101% nõus Brzezinski määratlusega aastast 1994: „Ukrainata lakkab Venemaa olemast impeerium, kuid koos alandatud ja seejärel allutatud Ukrainaga saab Venemaast automaatselt impeerium”. Ukraina väärib pingutust ja peamine on Putini poistel saavutatud: Ukrainas ei toetata ülekaalukalt NATOga liitumist, mis iseenesest on piisav argument kõigile neile, kes panustavad suures poliitikas ligipääsule Venemaa turule ja sealsele toorainele. Ja seda kõike Woodrow Wilsoni 14 punktis kenasti kirjas oleva Venemaa ülierilisuse vaimus!

    Ukraina sai Bukarestis valusa tagasilöögi. Mismoodi kahe suure mõõduvõtt uute presidentide juhtimisel kulgema hakkab, on võimatu ennustada. Ukraina puhul ei tahaks kohe kuidagi mõnekümne aasta pärast mõne Ukraina presidendi suust kuulda, et on tahetud mitu korda NATOsse minna.

     

     

  • Haide Rannakivi ja Urmas Luure fotonäitus „jumalkurat“

    Urmas Luure

    Kuni 31. maini saab Tallinna Õpetajate Majas vaadata Haide Rannakivi ja Urmas Luure ühist fotonäitust „jumalkurat“

    „jumalkurat” on arhitekti ja fotograafi ühine nägemus. Näituse teemaks on valguse ja varju mäng ruumis, nende mitmekihiline murdumine ja ruumi avastamine . See on kahe kunstniku dialoog ruumi vaatlemisel ja selle toomine vaatajani. Mustvalgele foto vaheldub värvilisega, kujundamaks ühtset ruumilise mõtte tervikut.

    Näitus on avatud E-R 9-17.30 kuni 31. mai.

    Muudel aegadel, kui maja on avatud, info tel 615 5160

  • Lummav duo Norrast

    Lembi Mets

    Norra keelpillimängijate musitseerimisest saab kuulaja ikka ja jälle kaasa erilise võlutunde. Peale loomuliku talendi ja enesestmõistetavalt suurepärase kooli pakuvad viikingirahva pojad ja tütred kirgast, kristallselget ning vahetut kõlamaailma. Kas on klišeelik väita, et Norra looduse suurejoonelisus ja puhtus jätab oma jälje igasse seal sündinud helisse ja ka selle heli ettekandjasse? Pühapäevane pärastlõunakontsert Estonia kontserdisaalis sundis taas sellele mõtlema.

    Henning Kraggerud on 35aastane üle Euroopa tuntud viiuldaja. Afišilt ja bukletilt vaatab vastu naeratav nooruk, lavale astub siira lapsenäoga noormees, keda võiks pidada ka poole nooremaks. Naeratus valgustab tema nägu iga kord, kui ta vaatab saali või oma partneri poole, tundes rõõmu suhtlemisest nii inimeste kui helidega. Pianist Christian Hadlandil on vanust alles 25 aastat, kuid kavalehe andmetel on ta praegu „üks paremaid klassikalisi pianiste”. Veider väljend, aga peene kunstnikuga on tegu tõesti. Ta on andunud muusik, kes valab tunded otse klaverisse, ja kõik väline näib talle võõras olevat.

    Mozarti Sonaat klaverile ja viiulile B-duur KWV 454 haaras kuulaja hetkega oma lummusse. Et Kraggerud on innukas improviseerija ja ka helilooja, läheneb ta igale teosele vahetu inspiratsiooniga. Tema muusikaline ning kõlaline mänguvabadus jättis tunde, nagu oleks seesinane Mozarti teos sündinud just praegu ja kohapeal, ning küllap see teatud mõttes nii oligi. Ümberkäimine rütmi ja tehniliste võtetega algul jahmatas – see oli ikka harjumatult piirideta. Kuid vabadusega harjub! Lõbusad ricochet’-käigud ja tungivad pidurdused tempodes meeleolu muutmiseks sundisid varsti endalt küsima, miks tuleb tihtilugu Mozarti loomingu esitustes taluda metronoomilikku rütmikainust, kui põhjendatud vabadus on ometi nii elav?

    Pianist Hadland jäi ettekandes siivsalt tagaplaanile, tuues oma partii võlud välja kerguse ja peenusega. Ette rutates väidan siiski, et romantilistes Griegi ja Francki sonaatides jäi Hadlandi partii liigselt viiuli fooniks. Tal on palju öelda ning ta on fantastilise tehnikaga suurepärane ansamblist, aga lihtsalt liiga vaikne ja nii toetab ta partnerit vähem kui võiks (ja ilmselt ka tahaks). See-eest ei mänginud ta kordagi üle, mis on tegelikult haruldus. Juurde panna saab ju alati, samas kui piano-võimetus pole üldjuhul ravitav.

    Griegi Sonaat viiulile ja klaverile nr 1 op. 8 mõjus värskelt nagu retk tuntud paika, millele osav giid annab uue näo ja osutab uue nurga alt haruldastele vaadetele. Iga teemakäänaku selles sonaadis tõid mängijad esile põnevuse ja kaasaelamisega. Esimese osa temaatika teatav fragmentaarsus innustas interpreete muutma üleminekuid tavapärasest veel kandilisemaks ning tooma esile eriti teravaid kontraste. Karakterid muundusid sekundi murdosa vältel nagu tujukas looduses, kus juhuslikult ilmuv pilv võib kaasa tuua äikese ja tuulehoog hetkega sasida hoolsalt seatud juuksed. Õieti jäi sel kontserdil mulje, et muusikat võib mängida ka ilma et protsessi juhiks sügav teoreetiline vormianalüüs. Satelliidifotol näeb kindlasti vähem detaile kui teekonnal läbi metsa, kus kunagi täpselt ei tea, mis ootab käänaku taga. Lõpptulemus Kraggerudi ja Hadlandi ettekandes oli lihtsalt võluv.

    Kontserdiõhtu tipuks kujunes ootuspäraselt Francki Sonaat viiulile ja klaverile A-duur. Viiuldaja dünaamiline ja tämbriline diapasoon oli taas palju laiem pianisti omast, kelle partii oli sellegipoolest läbi viidud nõtkelt ning partneriga haruldases ansamblis. Ma ei imesta, et Henning Kraggerudi mäng on nii värvikas: Guarneri viiul, millel ta mängib, on helisalv, mille sisu võib panna pea ringi käima. Francki Sonaadis me ei kuulnud ainult viiulit ja klaverit, vaid ka vilepilli ja inimhäält, ning kõige ümber oli kirgas õhk ja lõputu avarus!

    Lõpetuseks tahan öelda veel vaid seda, et ma vist pole kunagi kuulnud nii puhast viiulimängu. See puhastab kuulajat nagu hapnik ning annab kerge ja rõõmsa tunde.

     

     

  • Referendum pole imevahend

    Ero Liivik

    Tegelikkuses ei ole otsedemokraatia rakendamine sedavõrd lihtne nagu „Demokraatia diversiteet” (vt Sirp, 4.04.2008) võiks järeldada. Pigem on tegemist näiliselt lihtsa vahendiga, mis ometi nõuab hulgaliselt komplitseeritud eelduste täitmist. Max Weber on väitnud, et otsedemokraatia on rakendatav üksnes väikestes organisatsioonides ja väikesel territooriumil (soovitav, et mõlemad tingimused on täidetud), kus kõik liikmed tunnevad üksteist, neid on lihtne kokku kutsuda ning kõik käsitavad end sotsiaalselt võrdsena. Oluline rõhuasetus peitub ka põhimõttes, et otsedemokraatiaga ei ole võimalik lahendada professionaalset ametkondlikku lähenemist nõudvaid küsimusi. Tänapäeval, väga keeruliste administratiivsete süsteemide ja organisatsioonide ajastul sellist (kogukondlikku) homogeensust ei esinegi. Lisaks kerkib eriti teravalt probleem, kas küsimustes, milles avalikkus soovib kaasa rääkida, on rahval selleks ka piisav kompetentsus ja teadlikkus oma otsuste mõjust ning tagajärgedest. Näeme toimuvat protsessi, mida Saksa sotsioloog Helmut Willke määratleb liikumisena normatiivselt lõimunud ühiskonnast kognitiivselt korraldatud ühiskonda. Üha suurem osa poliitilistest otsustest nõuab mitmekülgset asjatundlikkust; asjatundlikkusest saab oluline tuletatud legitiimsuse ressurss (vt „Teadmisühiskonda ähvardab kognitiivse proletariaadi mäss”, intervjuu prof Helmut Willkega, Sirp 11.01.2008). Samuti hinnatakse pahatihti üle elanike huvitatust ja aktiivsust, kuigi tegelikkus on vastupidine. Näiteks Robert Putnam toob raamatus „Üksi keeglisaalis” hulgaliselt andmeid selle kohta, kuidas USAs on viimastel aastakümnetel vähenenud elanike aktiivsus pea kõigis kodanikuosaluse (sh poliitiline tegevus) vormides. Sama tendents puudutab ka Euroopat, peaaegu kõigis OECD riikides langeb valimisaktiivsus. Küllaltki madal on hääletamisest osavõtt olnud ka Eestis toimunud valimistel: 2005. aasta omavalitsuste volikogude valimistel oli see 47% ja 2007. aasta riigikogu valimistel 61,91%. 2004. aastal toimunud Euroopa parlamendi valimistel võttis hääletusest osa vaid 27% selleks õigust omanud isikutest. Madal on osavõtt olnud ka meie omavalitsuste poolt korraldatud rahvaküsitlustel.

     

    Valimisliitude vähenev mõju Eestis

    Referendumite läbiviimiseks puudub Eestis õiguslik alus ja seetõttu ka analüüsimiseks sobiv andmestik. Seetõttu võiksime kasutada analoogiat ning vaadelda, kuidas on läinud mõnel muul (kohapealsel) kodanikualgatuse vormil, näiteks valimisliitudel. Eelkõige peaksime siin aga arvestama asjaoluga, et valimisliidud ei ole saanud viimastel valimistel segamatult toimida, kuna riigikogus esindatud parteid on teinud korduvalt katseid neid keelustada (vt Allar Jõks, „Kellele kuulub Eesti riik?”, Postimees, 7.03.2008). Ent vaatamata otsese administratiivse keelu mittejõustumisele (Riigikohus tunnistas selle põhiseadusevastaseks), on kaudsete administratiivsete meetoditega (nt riikliku ressursijaotamise sidumine parteilise kuuluvusega; meenutagem ka eelmisi presidendivalimisi, kui üliolulise tähtsuse omandasid omavalitsustest pärit valijamehed ja nende parteiline koondumine) saavutatud olukord, kus valimisliitude tähtsus on marginaliseerunud. Eesti kohaliku omavalitsuse poliitika on minemas tugeva parteistumise teed. Juba 2002. aastal Ida- ja Kesk-Euroopa riikides Tocqueville’i keskuse juhtimisel korraldatud küsitluse tulemused andsid küsimusele, kas linnapea või vallavanem kuulub parteisse, alljärgneva tulemuse (vt tabel).

    Uuringust nähtub, et vastav näitaja on Eestis, võrreldes teiste nimetatud riikidega, kõrge, ja väga kõrge suuremates omavalitsustes (vt Georg Sootla artikkel „Esindus- ja täitevvõimu rollimudelid kohalikus omavalitsuses”, Riigikogu Toimetised nr 10, 2004). 

    Volikogudes kasvas erakondade mõju ka 2005. aasta valimistel, kui vasaktsentristlikele parteidele anti 44,4% ja paremliberaalsetele parteidele 34,0% ning valimisliitudele, väikeparteidele või üksikkandidaatidele 21,7% häältest. Veel 2002. aastal valis valimisliite, väikeparteisid või üksikkandidaate

    30,3% valijatest (vt Arno Lõo artikkel „Omavalitsusüksuste arengumustrid aastatel 2000–2004” kogumikus „Linnad ja vallad arvudes 2006”). Võib öelda, et valimisliitude kui kohapealse rahvaalgatuse osatähtsus on kadumas, otsustav saab siin olema 2009. aasta kohalike valimiste kontekst.

     

    Referendumi õiguslikud küsimused

    Marek Strandbergi artiklist ei selgu kahjuks, et referendumi näol on tegemist keerulise juriidika nähtusega. Eelkõige on oluline eristada referendumite n-ö kahedimensioonilisust – peab olema selge, kas räägitakse a) omavalitsuse juhtimises osalemisest vastava omavalitsuse elanike poolt või b) lihtsalt elanike arvamuse teadasaamisest ja ärakuulamisest mingis konkreetses küsimuses. Esimesel juhul on siis tegu referendumi tulemusel saadud juhtimisotsusega, mis on võimuorganitele siduv ja kuulub rakendamisele. Teisel juhul siduvus puudub ning referendum kujutab endast üksnes konsulteerivat tegevust (consultative, non-binding), mida saab ja võib võim ka ignoreerida. Et selline vahetegu omab tähtsust, näeme, kui mõtleme kõigile hiljuti Eestis toimunud allkirjakampaaniatele, olgu siis reaalis või virtuaalis, millel peale avalikkuse alarmeerimise puudub igasugune sisuline mõju: Sakala keskuse kohal kerkib ehitustander, Vabadussõja võidusammas püstitatakse ikkagi jms. Kui Eesti poliitilises kultuuris puudub tava arvestada avalikkusega, üritada erinevaid positsioone tasakaalustada, siis on raske seda tühimikku täita (sunniviisilise) otsedemokraatiaga. Võiksime siinkohal teha ka ühe mõttelise eksperimendi, ja kujutada ette, et saaksime rakendada referendumit näiteks samas Vabadussõja võidusamba rajamise küsimuses. Oletame, et osaleb kogu rahvas, mitte ainult tallinlased, kuid saadud tulemus oleks fifty-fifty. Pooled arvavad ühte- ja pooled teistpidi. Mis saab edasi? Kas monument siis tuleb või mitte? Või näiteks otsustataks referendumil riigikogu palgaküsimus. Nendest utreeritud näidetest selgubki, et referendumil oleks võimalus ehk väikese küla puhul, kuid mitte üldiste, riiki puudutavate küsimuste puhul. Referendum viiakse läbi konkreetses aegruumis, seega on „oluline, millistes tingimustes rahvas otsustab. Siit terendubki referendumite Achilleuse kand. Kogemus näitab, et referendumitel langetatakse otsuseid, mis on kasulikud referendumi korraldajatele, mitte aga rahvale. Miks? Esiteks sellepärast, et referendumi läbiviijad on alati võimul. See aga võimaldab rahvaga piiramatult manipuleerida. Teiseks on neil võimalus sõnastada küsimus nii osavalt või vastavalt vajadusele nii segaselt, et võimaldab peaaegu alati saavutada seatud eesmärgi (sotsioloog Henn Kääriku ettekandest Jüri Kuke mälestusele pühendatud XI konverentsil Tartu ülikoolis, 24.03.2007). Šveitsi Konföderatsiooni ja Liechtensteini poliitilise süsteemi võrdleval uurimisel leidis kinnitust väide, et enamik otsedemokraatlikke vahendeid kinnitab olemasoleva prevaleeriva (esindusdemokraatliku) süsteemi suundumusi. Otsedemokraatia ei destabiliseeri küll olukorda, ei tekita turbulentse, kuid teisalt – ei oma ka märkimisväärset mõju protsessidele.

     

    Lõpetuseks

    On selge, et otsedemokraatia nõudmise puhul on mitmes mõttes tegemist anakronismiga, kus ei arvestata, et tänapäevane omavalitsuskorraldus ei saa jääda (või tagasi minna) XIX sajandi põhimõtete ja haldusterritoriaalsete eelduste juurde (nt tollane asustustihedus, territoriaalne jaotus, elanike tihe kogukondlik side, vähene linnastumine jne). Viljatuid üleskutseid otsedemokraatia rakendamise järele peaks asendama adekvaatne, argumenteeritud debatt, kuidas läbi viia tänapäeva paradigmale vastav haldusreform meie riigi- ja omavalitsuskorralduses. 

     

     

  • August Künnapu Draakoni galeriis

    Elin Kard

    Esmaspäeval, 21.05.2012 kell 18.00 avab AUGUST KÜNNAPU (1978) Draakoni galeriis isiknäituse „Pühad hetked lihtsa inimese elus“.

    August Künnapu on lõpetanud 2002. aastal Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri erialal. Olles alustanud briti mõjutustega pop-naivistlike maalide loomist juba esimeste õpinguaastate ajal, on Künnapu tänaseks esinenud kümnetel rahvusvahelistel ja kohalikel näitustel, Künnapul on olnud isiknäituseid nii Eestis, Lätis, Saksamaal, Suurbritannias kui ka Filipiinidel. Künnapu on kultuuriajakirja „Epifanio“ peatoimetaja ja väljaandja, tema maaliloomingut on tunnustatud 2007. aastal Konrad Mäe nimelise preemiaga. August Künnapu looming on siiani seriaalselt käsitlenud peategelastena arhitekte, kasse,  sportlaseid, koeri, arste, lähikondseid, teadlaseid ja vähem või rohkem kuulsate isikute argipäeva kuuluvaid tegevusi ning sündmuseid. Künnapu maalidel kujutatud inimesed jätavad mulje, nagu poseeriksid nad juhuslikule pildistajale, katkestades vaid hetkeks käsiloleva tegevuse, et hiljem häirimatult jätkata.

    Kunstniku sõnul käsitleb ka avatav näitus erinevaid argihetki. „Liblikapüüdja oma kollektsiooni uusima täiendusega, mehed külmkappi parandusse viimas, naised hommikust tangot tantsimas, seltskond katsumas rammu köieveos ning grupp dekadente tantsu vihtumas. Kui eelmisel isiknäitusel Riias olid eksponeeritud mulle sümpaatsete kirjanike, kunstnike, arhitektide ja muusikute portreed, siis käesoleval näitusel on luubi all lihtsad inimesed oma murede ja rõõmudega. Olen alati käsitlenud inimesi võrdsetena, sõltumata nende erinevatest vaadetest ja aadetest.“

    Näitus jääb avatuks kuni 9. juunini 2012.

    Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

    Näituseid Draakoni galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.

  • JUKEBOX – seitsmEKÜMNENDAD – queen

    J?n Rooste

    Queeni taust 1970ndate hakul on ilmselge: nad kõik kuulasid Led Zeppelini (tuliterav ja värske heli!), neid paelus Black Sabbathi teatraalsus ja süngus, Bowie oli vähemasti üliõpilaste ja noorte boheemide seas juba 1960ndate lõpul oma veidrate lastelaululike kabareenumbritega tuntuks saanud, nüüd lisandus ta imagosse androgüünseid tulnukajooni ja helikeelde rock’ilikku teravust. John Lennon oli muutunud peiarlikust biitlist sotsiaalseks poeediks ja Jimi Hendrix just välja mõelnud kõige õilsama mürakunsti, ja siis ära surnud. Morrison näitas, et ainuke õige staarihoiak on end surematuks jumalaks pidada … isegi, kui sa seda muidugi ei ole. Kõigest sellest ammutasid tulevased Queeni-mehed inspiratsiooni – tõtt-öelda on kitarrist Brian May ja trummar Roger Taylori koos laulja-bassimehe Tim Staffeliga tehtud ansambli Smile lindistusedki põnev materjal: säält aimdub sama moodi tolle kosmilise glam-rock’i ajastu algust, Queeni sürri vaimu tulekut. Mine sa tea, kui Staffel poleks lahkunud lootuses üksi paremini läbi lüüa, võib-olla räägiksime praegu legendaarsest Smile’ist. Muidugi, Freddie Mercury elavhõbedaloomust, üle võlli lendavat emotsionaalsust ja teatraalsust tas polnud. See on ka täitsa kindel.

    Queeni kaks esimest plaati (vastavalt 1973 ja 1974) on veidi tumedatoonilised, veidi esoteerilisedki, muinasjutulised, loovad tekstide osas omamütoloogiat. Siin on aimata Black Sabbathi vaimu; Queenil on noil alguspäevil tung kalduda tumedusse, raske-rock’i. Kõige sabbathlikum laul on vahest suhteliselt haruldane „Hangman”, mis ühelegi plaadile ei jõudnud: ju adusid nad mingit sarnasust või stereotüüpsust isegi. Seda enam, et Queeni puhul oli tegemist keerulise kooslusega: kõik neli meest kõrgharidusega või seda tol algushetkel lõpetamas/täiendamas, kõik suutelised lugusid kirjutama ja laulmagi (vaid bassimees John Deacon on jäänud taustakoori suud muigutama, teistel leidub just 1970ndate plaatidel oma „soolosid”) – tahes-tahtmata suhtusid nad pop- ja rock-muusika fenomenidesse kerge iroonia, üleolekuga.

    Nende kolmas plaat „Sheer Heart Attack” (1974) annab juba teravalt märku sellest irooniast ja mängulisusest, mis Queeni firmamärgiks sai, esimesel kahel plaadil on see veel veidi kompav, otsiv, balansseeris tõsiduse ja groteski piiril. Nüüd olid nad piisavalt julged, et mitte iseendki tõsiselt võtta. Murrang on umbes sama oluline, kui the Beatlesil kuskil „Rubber Soul’i” ja „Revolver’i” juures. „Sheer Heart Attack” on eriline veel selle poolest, et suur jagu plaadi materjalist salvestati ilma kitarristita (Brian May oli sattunud haiglasse), tema read jäeti lihtsalt ootama. Nii et arvatavasti võinuks see album kõlada ka veidi teistmoodi, võib-olla olnuks siin vähem veiderdamist, ei tea.

    Kaks järgmist plaati „A Night At The Opera” ja „A Day At The Races” (vastavalt 1975 ja 1976, mõlemad märgiliselt nimetatud Marxi-vellekeste jaburate komöödiafilmide järgi) süvendasid seda suunda, ja moodustavad paljudele fännidele ja ajastu muusikasõpradele Queeni selgroo. Noh, arvatavasti on „Bohemian Rhapsody” üks kõige hullumeelsem edetabelihitt läbi aegade, ja eks kanna terve „Ooperiöö” plaat seda vaimu, siit leiab ka ligi kümneminutise eksperimentaaloopuse „The Prophet’s Song” ja väikse briti popmuusika algusaegu matkiva palakese „Lazing on a Sunday Afternoon”. Natuke nagu biitlite valgel albumil – siin on isegi kõike liiga palju. Aga Queen kannab selle välja. Queen, kes alles hiljuti veel soojendas Thin Lizzie’t, Mott the Hoople’it, Aerosmithi, oli nüüd ise esimese järgu staar.

    Et Queen oli alati ajastuteadlik ja -tundlik, nina ikka värsketes tuultes, siis toimus nende muusikas väike suunamuutus taas 1977. aastal albumiga „News Of The World”. Üldse, pea kõiki rock’i trende ja tuuli saab Queeni plaate kuulates ja lapates ajastuti ja aastati aduda. „News…” ja järgmine plaat „Jazz” (1978) astusid sama jalga noorte rock’i-puntidega, kel oli pikkadest progeoopustest ja glam-keerutustest villand saanud, kes ihkasid jälle lihtsamat, sirgjoonelisemat muusikat. Nii teravates rock-lugudes kui ka ballaadides on Queeni taotlus just mingi flirtiv lihtsus, löövus. Hitijada „We Will Rock You”, „We Are The Champions”, „Fat Bottomed Girls”, „Bicycle Race”, „Don’t Stop Me now” õigustas seda valikut.

    Selle rock’iliku, terava, ispiratiivselt sädeleva, muinasjutulise ja glamuurse 1970ndate Queeni parimaks kokkuvõtteks pole aga mitte nende „Greatest Hits” (1981), vaid hoopis kaks aastat varem ilmunud kontsert-2LP „Live Killers”, Queeni esimene live-plaat üldse. Mul on tunne, et oma varasemaid kontserte on nad kas perfektsionistidena peljanud avaldada – tulemus, kõla polnud just see, mis nad tahtnuks, albumil tekitatud eriefektide reprodutseerimine kontserdil oli problemaatiline – või ei pidanud nad neid nii tähtsaks.

    1980. aastal ilmus Queenil kaks plaati: täiesti pöördes ja jabur, jaburale ja koomikslikule ulmefilmile tehtud soundtrack „Flash Gordon” ning funk’ilik-rock’ilik-lüüriline „The Game”. Neid peetakse murdepunktiks ainuüksi seetõttugi, et Queen kasutas siin esimest korda süntesaatoreid, kusjuures seni esines nende plaatidel alati märge, et süntesaatoreid ei ole pruugitud. Eks ta ole.

    Iseenesest mitte just suur revolutsioon, vaid omal moel suureks kasvamine. Igatahes kõlapilt muutus ja märgata oli toone ning võtteid, mis ennustasid juba ette Queeni suurimat läbikukkumist, albumit „Hot Space” (eks seegi oli katse ajavaimust hammastega tükki välja kiskuda) – kriitikutest kirutud, paljudest tollastest fännidest vihatud ja kommertslikus mõttes suhteliselt põrunud plaati, mis on üks mu lemmikuid üldse. Aga see on juba teine lugu.

    Mõneti võtab „The Game” kokku queeni­likkuse: see ongi nende kvintessents. Aga igas mängus, lustis on miskit kibedat, lõpuks ka draamat ja tragöödiat, mis tollele mängule hinge annab, majesteetlikkuse. Jajah.

     

     

  • Kuidas mõjutab uus meedia kultuuri ja sotsiaalseid suhteid?

    Airi-Alina Allaste

    Lihtsustatult võiks öelda, et Interneti-ajastu esimesel perioodil sarnanes sealne info pigem trükimeediaga, saitide sisu oli institutsioonide ja väikese seltskonna kontrolli all ning teised olid passiivsemad kasutajad. Uuemat osa web 2.0 saab iga kasutaja uue informatsiooniga täiendada. Web 2.0 viitab ühtlasi ka tehnoloogiale, mis võimaldab veebilehel andmeid pidevalt uuendada. Enam ei ole peamine info otsimine, vaid pigem selle täiendamine. Veeb kui avaldamismeedium ja suhtluskeskkond on avanenud igaühele ning seda iseloomustab kasutajate koostöös loodud sisu. Oluliseks on muutunud sotsiaalvõrgustikud, uudistevood, faili-, pildi- ja videohoidlad. Kõige tuntumateks näideteks võib vist pidada võrguentsüklopeediat Wikipedia, videohoidlat You Tube, võrgustikke nagu Orkut ning Facebook ja blogikeskkondi Second Life ja My Space.

     

    Oht lääne kultuurile?

    Kui uute tehniliste võimaluste avanemise ajal tervitati seda kõike avatud optimismiga ning räägiti uue demokraatia sünnist, siis tänaseks on osa vaimustust jahtunud ning web 2.0 on kogunud ka palju kriitikat. Võrdlemisi suure populaarsuse osaliseks on saanud näiteks Silicon Valley ettevõtja Andrew Keeni raamat „Cult of the Amateur: How the Internet is killing our culture and assaulting our economy” („Amatööride kultuur: kuidas internet tapab meie kultuuri ja ründab majandust”). Tema keskne argument on, et web 2.0 ohustab otseselt lääne kultuuri. Veebikeskkonna loojad ja omanikud ei palka enam professionaale, vaid jätavad sisu tootmise amatööridele, sest nii on odavam. Sellistes tingimustes toodetakse nii palju rämpsu, et see lämmatab professionaalse loomingu (ajakirjanduse, aga ka kunsti, muusika jms), hakkab peale suruma oma reegleid seda lihtsustades ja labastades. Andrew Keenil on ilmselt mitmes mõttes ka õigus: ülemäärast infot on veebis palju ja seda tekib järjest juurde, väidetavalt luuakse praegu 175 000 uut blogi iga päev. Samas tundub põhjendamatu karta, et enesele Internetis väljenduse leidnud amatöörid suudaksid hävitada aastatuhandeid vana kultuuri ning et tarbijad ei oska enam vahet teha professionaalsel loomingul ja amatööri kritseldusel. Berkeley ülikooli avalikul debatil, kus kuulajana osalesin, ei jätnud härra Keen kuigi veenvat muljet. Kõige iroonilisemalt mõjusid tema oponendi professor Paul Duguidi esile toodud Keeni raamatu puudused: see ründab ebaprofessionaalsust (halva näitena on esile toonud Wikipedia), aga ise kubiseb faktivigadest (samad faktid on Wikipedias esitatud õigesti). Keeni suulises esituses jäi kõlama peamiselt mure, et professionaalid, kelle hulka ta loeb ka iseennast, on tänu web 2.0 tõttu kaotamas suurt osa oma sissetulekust. Keen ei ole küll valdkonna ainuke kritiseerija ning ohte ja puudusi on rõhutanud teisedki.

    Ise arvan, et ka web 2.0 nii-öelda kaheldavaid mõjusid pole mõtet üle dramatiseerida: professionaalsed kirjanikud, kunstnikud ja muusikud ei kao kuhugi, amatöörid tulevad juurde pigem selle osa elanikkonna seast, kellel varem puudus eneseväljenduse võimalus. Pealegi tuleb igasugune loominguline tegevus igaühele isiksusena kasuks. Võib ka väita, et kaheldava väärtusega „kultuuritooteid” oli varemgi ning monopoliseeritud „odava meelelahutuse” tootmine ja reklaamimine võib praegustes tingimustes ehk vähenedagi. Alternatiivlooming on kättesaadav ja seda vahendatakse ja tutvustatakse sotsiaalsete võrgustike kaudu – värsked ja põnevad ideed leiavad kergesti auditooriumi. Noorem põlvkond, kes kasvab üles koos web 2.0-ga, omandab ilmselt juba varases nooruses tehnika, kuidas eraldada vajalikku ebavajalikust. Eristamisvõime muutub ise üheks web 2.0-le omaseks käitumisviisiks. Osaliselt toimib see soovituste vormis: näiteks võrgustikuprogrammidesse saab oma (muusika jm) eelistusi üles panna, blogides on tavalised lingid teistesse blogidesse.

     

    Näiteid web 2.0 toimimise ja mõju kohta

    Web 2.0 on kahtlemata andnud maailmale palju positiivseid võimalusi ning produktiivseid sotsiaalseid suhteid, mis toimivad erinevatel alustel. Mõned globaalse küla võrgustikud toimivad mõnedes aspektides sarnaselt modernismieelse külaga. Kogukonna kontrollimehhanismiks oli inimeste reputatsioon, mis kujunes tema käitumise vastavuse alusel kogukonnas kehtivatele moraalinormidele. Globaalne küla on taaselustanud mehhanismid, mille kaotas linnastumisega kaasnev anonüümsus. Näiteks Couchsurfing on ülemaailmne võrgustik, mille peamine eesmärk on aidata leida kontakte, mis hõlbustavad reisimist. Inimesed võtavad enda juurde tasuta ööbima rändureid üle maailma, saades ise sama vastuvõtu osaliseks. Samas nõuab selline külalislahkus muidugi usaldust. Viimane tuleb tänu inimesega kaasas käivale mainele. Sa küll näed inimest, kellele annad oma korterivõtmed, elus esimest korda, aga oled lugenud tema kohta soovitusi paljudelt teistelt. Tõenäosus, et tema majutamine võiks kaasa tuua ebameeldivusi, on kaduvväike, kuna tema isik on teada ning tema enda ööbimis- ja suhtlusvõimalused kahaneksid nullilähedaseks, kui tema kohta jäetud hinnang sisaldaks näiteks teavet, et „muidu lahe inimene, aga lahkudes unustas mu lauahõbeda taskusse”. Võrgustiku boonuseks on sõbrad, seltskond ja tasuta öömaja igas maailma otsas, kuhu satud reisima, samuti rikastavad su elu need, keda kohtad kodumaalt ise kusagile liikumata.

    Autoritaarses ja suletud ühiskonnas on veebi võimalused kaasa aidanud ühiskonna avanemisele ja demokratiseerumisele. Väidetavalt muutsid näiteks Egiptuses tegelikkust 2005. ja 2006. aasta Kairo rahutusi kajastanud blogid, kus sai näha pilte politsei rünnakutest, inimeste piinamisest ja lugeda vägistamistest ning jõhkrast vägivallast, mida võimustruktuuris toime panid. Ametlikus meedias vaikiti see kõik maha. Blogide puhul ei olnud tegemist ainult informatsiooni vahendamisega, vaid selle mõjul toimusid ka diskursusenihked ühiskonnas. Väidetavalt lõhkus võimu kuritegeliku käitumise avalik paljastamine tabu ning inimesed hakkasid julgemalt Mubaraki tegevust kritiseerima. Algselt apoliitiliste blogijate algatused viisid laiema mentaliteedi muutuseni. Täna kasutab web 2.0-s avaldatut ka ametlik meedia: näiteks You Tube’i üles pandud videod lahingutest Iraagis või koerapiinamisest on jõudnud uudistesse.

     

     

    Web 2 ja selle mõjud Eestis

    Ka Eestis on võimalik tuua mitmeid produktiivseid näiteid. Allkirjade kogumine Internetis paljusid inimesi puudutavate küsimuste puhul on ärgitanud sotsiaalset aktiivsust ja teadlikkust, kindlasti on positiivsed ka sisulised arutelud foorumites. Kui rääkida mentaliteedi muutumistest, tulevad esile ka mõned negatiivsed aspektid. Enese vaba anonüümne väljendamine tähendab paljudele stressi väljaelamist ja tundub, nagu oleks legitimeeritud igaühe õigus sõimata ja lahmivalt kritiseerida.  „Vaikiva ajastu” defineerimine anonüümsete kommentaatorite terrorist tulenevaks „vaikuseks” tundub samas liialdus. Ähvardavate ideede algatusi kommentaatoritelt tegelikult väga palju tulnud ei ole. Näiteks sotsiaalteadlaste ja hiljem ka kultuuriinimeste nimetamise „rahvavaenlasteks” algatasid siiski arvamusliidrid, kellele selline lähenemine on mingil põhjusel kasulik. Muidugi annab see, et suur osa kommentaatoritest mingite mõtetega kaasa läheb, ideedele suurema jõu ja võimsuse. Netikommentaarid võivad kaasa aidata vaateviiside polariseerumisele ning mõningate teemade puhul võib nende suur hulk tekitada tunde teema olulisusest. Mingil määral on spekuleeritud ka kommentaatoritega manipuleerimise teemaga – nad tõmmatakse soovitud teemadele. Kuigi otsesed tõendid selle kohta puuduvad, tuleb selle võimalusega arvestada.

    Kui ajakirjandust on nimetatud ühiskonna teadvuseks, siis freudistlikust perspektiivist võiks vihast anonüümset netikommenteerimist nimetada ühiskonna alateadvuseks. On muidugi omaette teema, miks on inimesed nii tigedad ja mida see räägib meie ühiskonna kohta. Sellise nimetu massina
    on kommentaatorid aga ka kergesti suunatavad ja lükatavad, nii et seda olukorda on võimalik tahtmise korral üsna kurjasti ära kasutada.

    Web 2 ning sellega kaasnevad sotsiaalsed suhted ja käitumismudelid on veel uued ning sellega toimetulek (kas reguleerimise või muude vahenditega)  lapsekingades ning õigeid ja valmis vastuseid ei ole kellelgi. Minule tunduks küll õiglasem, kui ajalehtede kommentaatoritelt nõutaks registreerimist ja oma nime all esinemist. Need, kes soovivad end anonüümselt väljendada, leiavad Interneti avarustes enesele selleks kindlasti teised võimalused. Ajalehtede anonüümne kommenteerimine paneb autorid, kes esitavad ideid oma nime all ebaõiglasesse olukorda. Muidugi peab iga autor oma sõnade eest vastutama ning valmis olema selleks, et see kõigile ei meeldi, aga sama võiks nõuda ka tema kritiseerijatelt. Ma ei pea õigeks kommenteerimise ärakeelamist. Kui inimene julgeb ja soovib oma nime all sõimata ja solvata, siis teatud piirini võiks tal ka see võimalus olla. Intelligentne inimene tavaliselt teab, et inetuste ütlemine määrib rohkem ütlejat, kui adressaati. Ja, kui lubatud piir on ületatud, saab väärteo toimepanija kohe sekelduseta vastutusele võtta. Küllap käivituks sel juhul ka mõningane iseregulatsioon. Inimeste käitumine vastaks ehk rohkem oma keskkonnas aktsepteeritud sotsiaalsetele normidele. Samuti kahandaks see inimestega manipuleerimise ja oma (poliitilisteks või muudeks) huvides rakendamise võimalusi ning piiraks ühiskonnale ebasoovitavate (näiteks rassistlike) seisukohtade levitamist.

     

Sirp