meedia

On ehk paslik meenutada, et “raudlõngamuusika” oli juba sel ajal olnud Inglismaal pikka aega vaat et The Shadowsi eraomand. Bändi soolokitarrist Hank B. Marvin on olnud mingil ajaetapil paljudele tänastele kitarrisangaritele suureks eeskujuks ja tema mõjutusi oma stiili kujundamisel on maininud niisugused suurnimed kui Neil Young ja Mark Knopfler, kuid tegelikult ei mängi keegi tänapäeva kitarristidest Hank Marvini stiilis. Oluline on olnud tema kaunis ja kirgas kitarri-sound, mitte mängutehnika. Seevastu on The Shadowsi mõju Euroopa rock-muusika arengule vaieldamatu ja siin on mänginud põhirolli ansambli koosseis: soolokitarr, rütmikitarr, basskitarr ja trummid.

Koosseis, millele pani aluse Buddy Holly & The Crickets, kuid mille lõpliku kuju lansseeris The Shadows, on nüüdseks juba aastakümneid moodustanud rock-ansamblite põhja. Sarnast vormi on kasutanud ka The Beatles, kelle esimeseks suureks takistuseks karjääriredeli algul oli just nimelt Cliff Richard & The Shadowsi suur populaarsus Inglismaal. Biitlid mainisid pea igas intervjuus, et vihkavad The Shadowsi klanitud sound’i, lavaesinemist ja riietust, kuid tegelikult jättis see biitlitelegi oma jälje. Näiteks nende Hamburgi päevil plaadistatud instrumentaallugu “Cry For A Shadow” oli kõlaliselt väga lähedane Shadowsi loominguga. Enesestmõistetavalt on biitlid hiljem, oma kuulsusepäevil, nimetanud seda pala Shadowsi paroodiaks. Kuid tõde on see, et kui 1962. aastal ilmus biitlite esimene singel “Love Me Do”, oli The Shadows saanud Briti tabeli TOP 20sse juba 27 hitti!

The Shadows alustas tegevust 1958. aastal Cliff Richardi saateansamblina, siis veel nime all The Drifters. Bändi algkoosseisu kuulusid peale kitarri mängiva ja laulva Cliffi veel trummar Terry Smart ja bassimängija Ian Samwell. Sama aasta sai saatuslikuks Newcastle’i ansamblile The Railroaders, kes pälvis Londonis peetud noorte talentide konkursil III koha. Kui bändi ülejäänud liikmed sõitsid kiirelt koju, pakkusid Railroadersi 16aastane soolokitarrist Hank Brian Marvin, õige nimega Brian Robson Rankin ja sama vana rütmikitarrist Bruce Welch end mängima Londoni Sohos asuvasse kohvibaari Two I’s.

1958. aasta sügisel lõikas Cliff Richard kuulsust esiksingliga “Move It” ja plaanis Inglismaa turneed. Cliffi mänedžer John Foster otsustas saateansamblisse kutsuda soolokitarri mängima kohvikus Two I’s esinenud Tony Sheridani, kuid meest polnud sellel päeval tööl. See-eest kuulis Foster seal noorukest Hank B. Marvinit, tehes hoopis talle ettepaneku ühineda Driftersiga. Marvin nõustus tingimusel, et kaasatakse ka tema sõber Bruce Welch. Ringreis kulges edukalt ja Cliff Richard & The Driftersi menu ainult kasvas.

Siis sai bändis teoks esimene meeskonnavahetus. Lahkusid Terry Smart ja Ian Samwell. Viimane otsustas pilli kotti panna ja jätkata karjääri nii helilooja kui mänedžerina. Nende asemele tuli trummariks Daniel Meehan ja bassimängijaks Jet Harris, õige nimega Terence Hawkins. Uue koosseisuga jätkati küll Cliff Richardi saateansamblina, kuid siis otsustati jätta ka oma jälg rock-muusika ajalukku.

1959. aastal ilmusid Driftersi esimesed soolosinglid, kuid menukas plaadimüük jäi mingil põhjusel seekord siiski ära. Neid singleid üritati pakkuda ka USAsse, kuid siis ilmnes, et seal tegutseb edukalt samanimeline mustanahaliste lauluansambel. Segaduste vältimiseks võtsid britid uueks nimeks The Shadows. Nüüd oli läbilöögiks vaja leida hitimaterjali. Abi saadi lauljalt ja heliloojalt Jerry Lordanilt, kellega The Shadows ringi tuuritas. Ühel jõudehetkel mängis Lordan puhkeruumis bändipoistele ette oma uusima pala “Apache”. Lugu oli sedavõrd külgetõmbav, et The Shadows otsustas selle kiirelt plaadistada. Tulemus ei lasknud end kaua oodata: “Apache” sai nii populaarseks, et tõusis 1960. aasta suvel viieks nädalaks Briti tabeli tippu. USA plaaditurul polnud ansamblil aga õnne.

Hank Marvinist sai paljude algajate kitarristide suur eeskuju ja tema punane Fender Stratocasteri kitarr sai Inglismaal nii populaarseks, et poelettidel neid enam näha polnud. Shadowsit hakati igati jäljendama, sealhulgas ka ansambli lavalist liikumist Shadow-walk. See nägi välja umbes nii: kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole jne. Samas paljud briti bändid, nende hulgas ka karjääri alustanud The Beatles, üritasid nii palju kui võimalik erineda lakutud välimusega Shadowsist.

The Shadows jätkas kahepaiksena, nii omapäi kui Cliff Richardi saateansamblina. 1960. a lõpus ilmusid edetabelisse uued singlid “Man Of Mystery”, “F.B.I” ja “Frightened City”. “Kon-Tiki” aga ronis lausa tippu. Mingil põhjusel otsustas Tony Meehan trummipulgad nurka visata ja hakata produtsendiks. Tema koha võttis sisse Brian Bennett. 2001. aastal antud inter­vjuus on Bennett tõdenud: “Meehan mängis bändis ainult paar aastat, mina nüüdseks juba 40 aastat. Kuid siiani nimetatakse mind millegipärast uustulnukaks!”

Aastaks 1962 oli The Shadows viinud edetabelisse juba kuus TOP 10 hitti. Samal aastal salvestatud “Wonderful Land” sai aga hakkama sellega, et ronis tabeli tippu ja püsis seal tervelt 8 nädalat. See tähendas singlile teadagi suurt müügiarvu ja miljoni piir ületati üsna kergesti. “Wonderful Land” on üks neist paladest, kus lisaks Hank Marvini kõrvupaitavale Stratocaster-sound’ile ja Bruce Welchi kirkalt helisevale akustilisele Gibson-kitarrile äratab tähelepanu ka produtsent-dirigent Norrie Paramori stiilselt arranžeeritud keel- ja puhkpillide taust.

Samal ajal toimus ansamblis taas muutus. Jätkuvalt alkoholi küüsis siplevale bassimängijale Jet Harrisele näidati ust ja tema asemele võeti Brian “Licorice” Locking. Bändile andis Jet Harrise lahkumine üsna tõsise hoobi, sest tema James Deani laadis imidž oli olnud ansambli pildis küllaltki kesksel kohal. Oli selge, et nii Meehani kui Harrise taandumine mõjutas paratamatult bändi muusikalist stiili. Oldi suures hädas, et leida “Wonderful Land’ile” järeltulijat. Lõpuks otsustati salvestada hoopis erineva stiiliga flamenco’lik pala “Guitar Tango”. Mängida rock’i-ajastul kitarridega tangot võis tunduda üsna tobedana. Millegipärast aga ei häirinud see julgustrikk sugugi traadimuusika austajaid: “Guitar Tangost” sai suurhitt ja singel ronis Briti tabelis 4. kohale.

Bändil, kel oli ette näidata juba neli esikohahitti, polnud aga veel õnnestunud viia tabeli tippu kahte järjestikku ilmunud singlit. See juhtus märtsis 1963, kui pärast “Dance On’i” tõusis esikohale Hank Marvini ja Bruce Welchi “Foot Tapper”. Singel püsis Briti tabeli tipus nädal aega, kuid pidi siis loovutama koha Liverpooli ansambli Gerry & The Pacemakers singlile “How Do You Do It?”. Alates sellest päevast hakkasid kõik menutabelid täituma inglise laulvate popbändide singlitega. Euroopas sattusid “traadiorkestrid” nüüd suurtesse raskustesse, sest laulubändid, eesotsas The Beatles, vallutasid peagi kõik turud. Ent The Shadows jätkas, nagu poleks midagi juhtunud.

Jäärapäisusest on mõnikord ka kasu. Kui The Shadows oleks alla andnud, poleks keegi kuulnud niisuguseid palasid nagu “Atlantis”, “Geronimo”, “War Lord” ja “Maroc 7”. Lisaks instrumentaalidele avaldas The Shadows mingil määral ka lauluga singleid. Ajakirjanikele, kes avaldasid imestust, miks ansambel äkki laulma hakkas, vastas aastakümneid Cliff Richardi laule saatnud soolokitarrist Hank Marvin tõsisel ilmel: “Otsustasime ise laulma hakata, sest meil oli üsna kehv laulusolist!” Samas ei suutnud uued instrumentaalpalad ja laulud enam lagunemisohus ansamblit päästa. The Shadows mängis oma põhikoosseisus viimast korda Londoni Palladiumis 1968. aasta lõpus ja läks pärast Hank Marvini sooloalbumi ilmumist ametlikult laiali.

1975. aastal otsustas The Shadows aga uuesti kokku tulla, et esindada Inglismaad Eu
rovisiooni lauluvõistlusel palaga “Let Me Be The One”. Tulemuseks oli II koht. Aastakümne lõpus aga jõudsid Briti tabelisse instrumentaalvariant muusikalist “Don’t Cry For Me Argentina” ja filmist “Deer Hunter” pärit kaunis pala “Cavatina”.

The Shadows külastas oma albumitega Briti tabelit ka 80ndatel. Palad olid küll perfektselt mängitud, kuid neis puudus täielikult 60ndate Shadowsile omane värskus ja sära.

Hooaja lõppkontsertidega püüavad nii ERSO, Eesti Kontsert kui ka Tallinna Filharmoonia tuua välja oma tugevuse – uhke kava või sidemed eredate interpreetidega. Eesti Rahvusmeeskoor astub siia ritta küll mitteametliku lõppkontserdi, aga siiski samasse aega langeva erilise kavaga.

Kui EK ja ERSO löövad mastaapsusega (Mahleri VIII sümfoonia) ning Tallinna Filharmoonia karismaatiliste esinejatega (Frölich, Jaffe, Mustonen), siis RAM tõi publiku ette jazzi ja maailmamuusika. Lisaväärtuseks veel peadirigent Kaspars Putniņši käe all omandatud iga liikme privaatne musitseerimisvabadus ja ansamblitunnetus. Just neile sihtidele on Puntniņš oma RAMi aastatel rõhku pannud, ja see kava laseb ka tulemust näha.

Afroameerika rütmid, juba muusika spontaansus ja mitteakadeemilisus loovad hea pinna enese vabalt tundmiseks ja suure ühtse koori mentaliteedist vabanemiseks. See paistis olevat taotlus omaette, sest ka koori füüsilisest liikumisest paistis jazziklubi frivoolset õhkkonda ja pretensioonitut rütmirõõmu. See polnud ammugi enam endine Riiklik Akadeemiline Meeskoor, vaid võimekate ja stiilitundlike lauljate ansambel. Muusikaelu seisukohalt on vägagi rõõmustav, kui “harkisjalu raua needmise” asemel ka afroameerika rütmides svingida suudetakse. Ja koor näitas nii solistlikku võimekust (jagatud tenorirühma kirevad soolod loos “Marry a woman uglier than you”) kui ka tihedalt kaunist kõla (“Sinner man”).

Publikut oli ka rohkesti, sest spirituaalid on ju teada-tuntud ilusad lood. Ansambliks oli palutud Taavo Remmeli (kontrabass) juhitud nooremate pillimeeste koosseis, seaded on teinud Virgo Sillamaa (kitarr). Ega ole lihtne suurt hulka meeshääli jazzkvartetiga ühele kõlalisele nivoole saada. Seda rõõmustavamad olid hetked, kui kahe ebavõrdse vahel tõeliselt sulanduv ansambel tekkis (näiteks läbinisti hea tasakaal laulus “No Need to Knock”). Koor tahab ju laulda, nii et kuulda oleks, et hääle ilu esile tuleks. Aga üksik klaver (Jorma Toots) lihtsalt ei kosta, üksik trummikomplekt (Eno Kollom) samuti mitte.

Energia tuli pillide ja koori koosmusitseerimisse, kui mängima hakkas eesti jazzis üks aktiivsemaid, stiilides vaimustavalt orienteeruv pillimees Taavo Remmel. Juba tema lavaline olek andis hulga ansamblipoolset intensiivust, mis kippus muidu ehk kõlaliselt alla ja vaimselt eraldi jääma. Kõik need väikesed probleemid ja puudujäägid on aga tähtsusetud selle innovatiivse kava ja värske õhustiku kõrval, mis kontserdist lähtus. Kui teha midagi uut, on risk alati määratult suurem. Aga suurem on ka võit! Publiku ees eksperimenteerida on ikka suhteliselt karm asi, kuid igal juhul on ka vähem kordaläinud katse rohkem väärt kui läbiproovitud kava kindla peale tegemine. Sest kontserdikülastaja tuleb ju emotsioone saama ja elab seetõttu siiralt ning heatahtlikult kaasa muusikute “turnimisele” ka veidi tundmatutes kõrgustes.

Omaette elamus on Putniņši kätekeel: plastiline ja tundlik, delikaatne, kuid inspireeriv. Ta ei juhata raudselt määrates ja ees marssides, vaid kutsub, ärgitab, äratab initsiatiivi.

Üllatuslik oli neegerluule ja selle lugemine laulude vahele (Alo Rammo). Iseenesest vajalik, sest valdkond on päris tundmatu. Muidu ju laulude sõnum eriti saali ei jõuakski. Kui natuke veel norida, siis RAMi inglise keele hääldus ja tämber võiks ka veel areneda. Tekstidest jäi meelde see, kus hulk kohanimesid üles loetud, toreda sisulise kujundiga “täidab veelähkri ääreni”, ja põhjamaa inimesele veidi võõra musta huumorina tunduv “neiu pealesöömise” luuletus.

Dirigendi hea stiilitunnetuse kõrval vaimustasid ka solistid. Eriti suurimat rolli laulnud William A. Vesilind, kel vokaalselt läks küll kohati raskeks, aga sisuliselt ja stiililiselt kandis ta alati. Mõnus lava ja publiku valitsemine annab talle ka hea muusikalilaulja potentsiaali. Tore võte oli ühe ploki lugude liitmine ilma aplausi vahele laskmata, samas plaanis tujutõstev pianist Jorma Tootsi emotsionaalne väljaelamine loos “Sinner Man”.

Jazzi ja akadeemilise koosseisu liitmises on tegelikult peidus suur potentsiaal.

Ysaye kvarteti plaadistus Deccale, mille leidsin, oli kolmeplaadiline komplekt Mendelssohni kvartettidest 2002. aastast. Järgmisel aastal asutas ansambel juba oma plaadifirma Ysaye Records/Aeon, millega on lindistanud Haydni, Schumanni, Mozarti ja Fauré loomingut. Haydni ja Schumanni teoseid, niisiis nende praegust paremikku sai ka eesti publik kuulda (Schumanni III kvarteti teine osa kõlas lisapalaks).

Ansambli märksõnadeks võiksid olla väärikus ja ühtsus nagu mõnel aadliperekonna vapil. Esimene tuleb esituslaadi akadeemilisusest ning vähimastki atraktiivsuse või välise efekti puudumisest. Vastukaaluks meenub Griegi trio rõhutatud salonglikkus. Teine omadus tuleb tegelikult keelpillikvarteti kui äärmiselt ühtse ansambli olemusest. Kui klaveritrio esindab mingil määral polariseeruvaid pille – üks kõrge, teine madal keelpill ning hoopis teistsuguste võimalustega klaver – siis keelpillikvartett on kui ühe tämbri laialitõmmatud registrid. Ja kui Griegi trio puhul pillimeeste erinev lähenemine muusikalisele materjalile kohati isegi häiris, siis ysayelaste puhul ühtsus lausa vaimustas. Nende isiksusedki mitte ei näidanud esitatavat eri küljest, ei vaielnud ega argumenteerinud laval, vaid esindasid pigem sama arvamuse variante. Teatud võistluslikkus ja muusikalise materjali eri rakursi alt näitamine on eriti Viini klassika esitamise puhul vägagi tavaline. Ka prantslaste esitatud Haydni kvartetis D-duur oli n-ö palli käest kätte viskamist – fraaside kordust eri tämbrites ja kõrgustes. Ja selline kompositsiooniline alus võib laval kujuneda kas värvikaks vaimukuste pildumiseks, oma pillimängijaisiku demonstreerimiseks, endale ainuomase tehnikaga epateerimiseks vms. Ysaye kvarteti puhul kujunes see “vestlus” pigem tasaseks viisakuste vahetamiseks. Kui Griegi trios oli kohati ka kõlalist ebaühtlust (tšello kippus varju jääma), siis kvartetis oli kõik kui parima helirežissööri puldist läbi lastud.

Klassikat võib ja peabki ka sellises esituses kuulama, liiatigi kui esituse taseme tõstavad kõrgele vaimustavalt head pillid. Bartóki kvarteti puhul aga jäi puudu seda slaavilikku, mustlaslikku valu ja avatust. Ei saa öelda, et kvartett oleks kuidagi loiult esinenud. Ent vaid dünaamiliselt kõvasti mängimine ja fraaside väljajoonistamine ei anna veel tunnetuse sügavust, rütmi ja meloodika iroonilis-valusat tundlikkust. Bartóki muusika kannab hoolimatut, brutaalset, sõjakat ning eelkõige halastamatult avatud karakterit. Ja sellest jäi “akadeemikutel” puudu. Kuigi ega nad seda oma tugevaimaks küljeks ei peagi – pole ju nende repertuaaris esikohal näiteks Schnittke või Gubaidulina teosed.

See-eest Debussy kvartetis oli nauditavalt tunda prantslaslikkust ja eelmise sajandivahetuse dekadentsi. Romantismist väsinud maailma lihtsalt äraolemist, tujutut spliini, suitsusse mähkunud kohvikumiljööd ja minnalaskmist. Kõlavärvid ja meeleolud olid õhtu parimad ning huvitavaimad. See oli nende muusika. Samuti ka lisapalaks mängitud Schumanni Kvarteti nr 3 II osa, selle romantismiajastu teoreetiku ja kriitiku leebe sisekaemus, mitte liialt tormlev ja ekstreemustesse kalduv, pigem haige hinge ettevaatlik arutlus. Et Ysaye kvartett üldse aeglaste osade meister on, näitab ka nende kodulehekülg, kus kuulatavuse edetabelis võitjaks veel üks teine osa, sedapuhku Raveli kvartetist.