Toeta
Otsi

meedia

  • Kunstiline vabadus ? kaitseventiil

    REIN RAUD

    Need on meeldetuletused meie kultuuriajaloost, et vabadus on ajaloo otsustavatel hetkedel olnud eeskätt poliitiline mõiste. Rousseau ?Ühiskondliku lepingu? kuulus avalause ?Inimene sünnib vabana ja siiski on ta kõikjal ahelais? paneb asja väga hästi paika: vabadus kui õigus on meile loomuomane, kuid selle on (hea küll, oli, tol ajal) riisunud meilt survejõud, mis valitseb meie elutingimuste üle. Niimoodi mõisteti vabadust ka Baltimaades Nõukogude okupatsiooni pikkade aastakümnete ajal. Meie riigid pidanuks olema vabad, kuigi nad seda ei olnud. Ent nad võisid vabaks saada. Mõned tudengite, kunstnike ja intellektuaalide seas populaarsed Tallinna restoranid pakuvad küpsetatud kartulikoori (ja muuseas, see roog on küllaltki menukas ja ei maitse sugugi halvasti), sest üks 1980. aastate lõpu populaarseist loosungeist oli ?laske meid vabaks ja me oleme nõus sööma kartulikoori?. See tunne oli nii kaugel ?vabadusest millekski? kui olla saab, kuigi ma kahtlustan, et teatava osa eestlaste jaoks oli rahvuslik iseseisvus tollal ihaldusväärne ka peamiselt kui värav parematesse majandustingimustesse. Samamoodi oleksid nad nõus selle taas loovutama, kui sellest piisavalt tulu tõuseks.

    Oleme praegu vaba ühiskond, mis tähendab seda, et me viriseme rohkem raha pärast ja meil on vähem aega ning ettevõtlikkust arutleda vabaduse üle. Sellegipoolest viitab põguski pilk meie semiosfäärile, et abstraktne vabaduse mõiste on meie kultuuris endiselt võimas liikumapanev jõud, isegi kui ta on teoreetilises diskursuses põranda alla sunnitud. Keskklassist äärelinna-tüübid ilmuvad telereklaamidesse põhiliselt selleks, et soovitada meile pesupulbreid või nõudepesuvahendeid, kuid riideid, milles me peaksime end ette kujutama, esitletakse meile kui iseseisvate, sundimatute, seesmiselt vabade inimeste tunnuseid, kes ei pea omavahel kaklema süsteemi leivapalukeste pärast. Autod, mida himustada, sõidavad suurel kiirusel läbi maaliliste maastike, mitte ei ole hommikul kinni äärelinna liiklusummikutes. Tervikuna on sel semiootilisel vabaduse ideel mingi seos majesteetliku ja kontrollimatu, kuid siiski ülla jõuga, mis meie kohutavas igapäevarutiinis täiesti puudub. Vabadus on meeleseisund, süsteemi sundustest ja hierarhiatest puutumatu suhtumine tegelikkusse, võõrandumise absoluutne vastand. Minu jaoks isiklikult läheb kõige enam korda see vabaduse psühholoogiline (vs. poliitiline või sotsiaalne) definitsioon. Isegi vanglas on võimalik olla vaba ning ori on võimalik olla ka kuningatroonil. Epiktetose vabadus loeb lõpuks kõige rohkem, sest see on vabadus, mida ei saa konverteerida millekski muuks.

    Sellist vabadust tuleb ka praktiseerida. Me teame religioone, nagu kristlus, mille kogukonda võib kuuluda ka usuriitusi praktiseerimata, kuid mitte teostada vabadust tähendab sellest loobuda. Me teame, et kui tegu pole just kriitiliste küsimustega, siis tavaliselt kasutab vabas ühiskonnas oma õigust valida üksnes väike osa rahvastikust, kuid ma usun, et peaaegu mitte keegi nendest mitte-valijatest ei loobuks oma õigusest valida. Sama kehtib veelgi enam sõnavabaduse kohta. Ja kuigi need vabadused püsivad paigas kui meie ühiskonna pidulikud tunnused, on fundamentaalne, psühholoogiline vabadus mõneti luksus, mida enamik ühiskonna liikmetest teostada ei saa, isegi kui nad on hoidnud selle oma teadvuses alal. See on just see koht, kus kaasaegses ühiskonnas tuleb mängu kunst.

    Kunsti kui kultuurilise praktika funktsioon on aja jooksul muutunud vähemalt sama palju kui vabaduse idee, kuid teistsugustel põhjustel. Alates XIX sajandi lõpu suurest murrangust on kunstnike individuaalne tegelikkusenägemus võidutsenud korrektse esituse üle sellest, milline paistab tegelikkus suuremale osale teistest inimestest. Ja parem ongi: kaasaegne tehnoloogia on muutnud üsnagi iganenuks enamiku kujutuslikest ülesannetest, mis kunstidel oli. Lõppude lõpuks on ju palju odavam ja tõhusam teha oma perekonnast foto, kui tellida grupiportree kunstnikult. Ja ka tulemus, olgem ausad, on palju suurema tõenäosusega originaalilähedane. Kui avangardistlikud kunstnikud murdsid lõpuks välja ?kunstiteose? kui enesekeskse objekti piiridest, nähes oma loomingut kui sündmusi, milles nii nemad kui ka nende publik osalised on, siis hiljemalt selleks hetkeks olid kunstnikud jõudnud uude staatusesse ja omandanud ka uue ühiskondliku rolli. Kunstnikel on tihti ja paljudes kultuurides olnud teatav kahetine positsioon, mis viitab ühtaegu austusele nende loomevõime vastu ja hirmule nende eripära ees. Kõige selgemalt näeme seda näiteks näitlejate kohtlemises samaaegselt heidikutena ning inimestena, kel võivad olla valitsejatega otsesuhted, sõltumata pikkadest hierarhiaredelitest, mis tavalised inimesed eemal hoiab. Samasugune marginaalsus on tüüpiliselt iseloomulik ka teist liiki kunstnikele.

    Meie ühiskond on delegeerinud nendele kunstnikele olulise funktsiooni. Need on inimesed, kel on õigus teostada oma sisemist vabadust, minnes sealjuures mõnikord kauge kaarega üle moraalsete taluvuspiiride. Nad võivad oma publikut ðokeerida, ning neilt isegi oodatakse seda. Muu hulgas võivad nad tegeleda selliste asjadega, mida tavaliselt peetakse pornograafiaks ja vägivallaks. Nad võivad tappa loomi, pildistada paljaid lapsi ja pääseda terve nahaga, kui nende tegevusele annab õigustuse kunst kui institutsioon. Kuid nad võivad harrastada ka teistsugust ekstravagantset käitumist, mis parimal juhul avab tõeliselt hingematvad vaated inimteadvuse avarusele ja ilule. Selle saavutamiseks peavad nad kõndima inimkogemuse äärealade piiril, nad peavad kõndima kõrvale kaldumata ja mingil juhul ei tohi nad endale sealjuures lubada enesepettust. Muu hulgas ei või nad nõustuda illusiooniga, et priius on tegelikult seotud paljude väikeste ?vabadus millekski? hulgaga. Üldise publikumi jaoks, kelle elu turvalisus põhineb sellel enesepettusel, on kunstnikud üks liik ohtlikku Teistsugust, keda mõnikord põlatakse, kuna nad ei tee midagi kasulikku, mõnikord kadestatakse nende võime pärast lõhkuda ühiskondlikke juurdunud tavasid ja kellele see enamushäältega andestatakse. Vabaduse demonstreerimine on teenus, mida nad rahvale pakuvad. Enamik telerivaatajaid, kes jälgivad filmi lõpustseene, kus noore armastajapaari sportauto möödub ohtlikul kiirusel väiksemast autost, milles on hunnikus nääklev perekond ja kuhi kasutuid asju, identifitseerib end nende armastajatega, mitte perekonnaga, mis oleks paljugi adekvaatsem. Tõeliselt suur kaasaegne kunst näitab meile meie võimaliku vaimse universumi ulatust veelgi kõrgemal tasemel ja hoiab meid muutumast masinateks, mis täidavad oma programmeeritud ülesandeid omast vabast tahtest. Nõnda vaadates on kunst kaitseventiil, mis hoiab meie ühiskonda omaenda liiga korralikust tõhususest lõhkemast. Pahupoolel aitavad kunstnikud süsteemil pagendada eheda sisemise vabaduse kogemust inimkogemuse ohtlikele piirialadele ja sedamoodi võimaldada enamusele kergemat loobumist enda omast.

    Kuid kõik see on lubatud üksnes fassaadil. Viimase kunstilise vabaduselossi sisekambrites istub paraku arvepidaja, kes on pidevalt ametis eelarvete koostamise, fondidele avalduste kirjutamise ja sponsoritega kontakteerumisega, et arutada, kui suur täpselt peaks olema nende logo. Veel on seal imagoloog, kes mõtleb pidevalt, kuidas esitleda järgmist ideed nõnda, et see sisaldaks võimalikult palju selliseid termineid, mida on viimasel ajal hakanud kasutama kõige trendikamad kunstikriitikud, ning PR mänedþer, kellel on andmebaas inimestest, kellega peaks suhteid arendama, ja kes jälgib suurematel kunstisündmustel esitletavat, et ära tabada, millises suunas oleks kunstnikul soovitav liikuda. Asjade kordaseadmise ettekäändel on süsteem tunginud kunstiks kui institutsiooniks maskeerunult tagaukse kaudu läbi vaba kunstniku kaitserajatiste. Pierre Bourdieu on üksikasjalikult kirjeldanud, kuidas toimib ?sümboolsete kaupade turg? ja tema analüüs ei jäta erilist lootust, et valitsema jääb kunstiline vabadus. Aususe alalhoi
    dmiseks vajalikud ohvrid on lihtsalt liiga suured. Seepärast kardan, et tulevikus on oodata meie kunstnikelt üksnes seda sorti ekstravagantset käitumist, mida me teame oodata, ja me võime rahus nautida ðokke ja üllatusi, mis tegelikult ei ðokeeri ega üllata, samas rahuldusega tõdedes, et see ohtlik Teistsugune on kodustatud, et nende kohatud rõivad on pelgalt teist laadi vormiriietus, kuid sügaval sisimas on kunstnikud samasugused nagu meiegi, mitte vabamad. Priius on peegel, ja kui me ei suuda sellesse vaadata, siis lööme ta kildudeks, et korjata üles väikesi ?vabadus-millekski-killukesi?.

  • Elamusaasta viib tuntud loomeinimesed kõikidesse koolidesse

    Katrin Seppel

    Tänavu sügisel käivitunud Elamusaasta loob õpilastele võimaluse suhelda Eesti kultuurielus oluliste inimestega. Eesti Kultuuri Kojast alguse saanud ettevõtmise eesmärk on viia meie ühiskonnas tooniandvad inimesed koolidesse rääkima neid mõjutanud elamustest. Noortel on kohtumiste ajal võimalus külalistega vabas vormis mõtteid vahetada.

    Muusik Kaarel Kose, luuletajad Kristiina Ehin ja Igor Kotjuh, režissöör Jaak Kilmi, tõlkija Krista Kaer, ettevõtja Ville Jehe, kostüümikunstnik Gerly Tinn, fotograaf Toomas Volkmann, laulja Uku Suviste on vaid mõned näited loomeinimestest, kes juba on andnud nõusoleku oma elamustest rääkida.

    Elamusaasta üks eestvedajatest on kirjanik ja endine Kirjanike Liidu juht Jan Kaus. „Iga inimese elus on elamusi, mis on teda sügavalt puudutanud. Me kutsume inimesi rääkima sellistest elamustest, mis on mõjutanud neid loomingulist ja vaimselt rikast elu elama,“ selgitas Kaus projekti peamist ideed.

    Koolidele on Elamusaasta projektis osalemine tasuta, ühendust saab võtta Facebookis www.facebook,com/elamusaasta või kirjutades Elo-Liis Parmasele (eloliis@gmail.com). Oodatud on kõik Eesti koolid, nii eesti kui vene õppekeelega, nii üldhariduskoolid kui kutseõppeasutused. Peamine sihtgrupp on põhikooli lõpuklasside õpilased ja gümnasistid.

    Tänavu mais viidi läbi Elamusaasta pilootprojekt, milles osalesid näitleja Rein Pakk, kirjanik Aapo Ilves, filmiprodutsent Katrin Kissa, fotograaf Peeter Laurits, kunstnik Kaido Ole, helilooja Märt-Matis Lill, laulja ja näitleja Kärt Tomingas ning režissöör Jaan Tootsen ning neli kooli: Misso Kool, Põlva Ühisgümnaasium, Võru Kunstikool ja Lasnamäe Üldgümnaasium.

    Pilootprojektiga jäid rahule nii õpilased, õpetajad kui ka loomeinimesed ning tänavu sügisest käivitub Elamusaasta täies mahus.

    Projekti eestvedamisel algas oktoobrist ka Vikerraadios saatesari „Elamus“, milles Jan Kausi ja Urmas Vadi saatekülalised räägivad innustavatest ja tiivustavatest elamustest.

    Elamusaasta esinejad valib koolidele Eesti Kultuuri Koja kultuurihariduse töögrupp. Valikut tehes lähtutakse põhimõttest, et esindatud oleks erinevad loomevaldkonnad.

    Elamusaasta sai tänavu toetust lisaeelarvest. Toetuse initsiaator riigikogu liige Juku-Kalle Raid on veendunud, et projektile eraldatud summa on väga vajalik. „Omas valdkonnas tuntud ja tunnustatud inimesed suudavad koolides jagada erinevaid kogemusi, mis on osa kultuurivundamendist ja seega haridusest laiemalt. Kindlasti on Elamusaasta toeks õpetajatele. Õpetajaid ei ole üksi jäetud“, tõdes Raid. Ta avaldas lootust, et Elamusaasta leiab riigieelarvest toetust ka 2013. aastal.

  • Pärnu „SUVEUNI” sisevaates

    Diana Liiv

    Eestist osales kaks EMTA tudengit, üks õpilane Tallinna muusikakeskkoolist, kolm õpilast Tartu Elleri muusikakoolist ja neli õpilast ning üks õpetaja kursuste üheks toimumispaigaks olnud Pärnu muusikakoolist, mille kunagine vilistlane on ka Arbo Valdma ise. Nii mõnedki pianistid olid kursustel juba mitmendat korda, tänu millele on Pärnu publik saanud kaasa elada ka lausa mõne pianisti arengule (ime)lapsest nooreks muusikuks.

    Olulisena tahan esile tõsta Arbo Valdma loodud pingevaba õhkkonda, kus kriitika on konstruktiivne ja eesmärgiks mängurõõm ning julgus publiku ette astuda. Valdma karisma, ennastsalgav fanaatiline töökus ning võime anda tunde kella vaatamata varahommikust hilisõhtuni mõjuvad osalejatelegi väga innustavalt ja inspireerivalt, nakatades kõiki tõsiselt ning südamega tööd tegema.

    Kursuslastele üheks tugevaks edasiviivaks jõuks oli kuus avalikku kontserti, kus publiku rohkus viitas ürituse olulisele rollile ka kohalikus kultuurielus. Nagu traditsiooniks saanud, kroonis kursusi koos Pärnu Linnaorkestriga antud lõppkontsert, kus osalejatel oli võimalus üles astuda orkestrisolistina (sel aastal olid kavas Saint-Saënsi ja Schumanni klaverikontserdid). See on võimalus, mida selletaolises ulatuses ei suuda oma õppuritele pakkuda isegi Eesti suurimad muusikaõppeasutused, kuigi see on ometigi kujunevale interpreedile üks suurem proovikivi ja elamus.

    Tähtsat rolli mängib minu arvates Valdma kursustel see, et „suur kunst” ei jää ainult kitsasse antud ala professionaalide ringi, vaid elavad seosed on loodud ka laiemalt kohalikus keskkonnas. Küll on läbi aastate esinetud peale raekoja ja kontserdimaja ka näiteks kohalikes koolides ja isegi kohvikutes, mis on igal juhul suurepäraseks eluliseks kogemuseks eelkõige noorimatele pillimängijatele. Valdma klaverikooli võib võrrelda ka mitmeid aastaid, Klaipėdas korraldatud (nüüdseks küll siit ilmast lahkunud) legendaarse pianisti Lazar Bermani meistriklassidega.

    Kuna olen ise osalenud mitmetel rahvusvahelistel muusikakursustel, on huvitav võrrelda ka nende organisatoorseid rõhuasetusi ning kultuurilisest keskkonda. Näiteks ühes Rootsi väikelinnas Vänersborgis toimuval Põhjamaade muusikakõrgkoolide vahelisel kammermuusikakursusel ei jõudnud ma ära imestada, milline oli sealne linna ja kohalike asutuste ning elanike toetus festivali korraldamisel. Peale kohaliku väikese muusikakooli paari tiibklaveri olid kaardistatud ja kursuslastele harjutamiseks pakutud kõik teised väikelinna tiibklaverid, mis leida koolides, kirikutes ning kultuurimajas.

    Soome iga-aastasel Kuhmo kammermuusikafestivalil jällegi oli lisaks suurepärastele kontsertklaveritele veoautodega kohale toodud mitukümmend pianiinot, mis paigutati lihtsalt suvel tühjana seisva kohaliku koolimaja klassiruumidesse, et osalejatel oleks igal juhul kindlustatud võimalus tahtmist mööda harjutada.

    Sellise suhtumise kõrval tundusid ootamatud situatsioonid, kus Pärnu kontserdimaja ja muusikakooli hoones teadmata põhjustel näiteks ei vaevutud mõningaid klaveritega klassiruumide uksi avama, kuigi kursuslastel oli väga raske omavahel jagada väheseid harjutamispindu. Kurb oli ka, kui linnavolikogu istung tõstis pooleks päevaks välja raekoja saalis toimuva kursuse, mis kaotas ümberkolimisega Kuninga tänava kooli nii ajaliselt kui ka suhtumise tõttu tekkinud enesetundes. Muide, raekoja saali suurepärane uus klaver on sinna muretsetud just professor Valdma eestvedamisel.

    Arvan, et seesugustel üritustel ette tulevaid probleeme võiks näha pigem kui võimalust kaasa aidata millegi kauni sünnile, mitte kui tülikat igapäevarutiini rikkumist. Jääb vaid loota, et ajapikku nihkuvad siiski ka siinsed rõhuasetused õigemasse paika.

    Üks aspekt, mis pani sellesuviste kursuste puhul veidi imestama, oli see, et EMTA tudengite osalus kursustel oli nii väike. Kas tegemist on halva infolevikuga või traditsioonide puudumisega tegeleda enesetäiendusega ka väljaspool kooli ettekirjutatud õppekava? Mõnevõrra võib tunnetada, et õhk on sel kevadel toimunud üleriigilise pianistide konkursi järel veel paks: Arbo Valdma oli selle žürii esimees ja kus tekkis tugev vastasseis seoses žüriiliikmete erimeelsusega konkursitulemuste osas. Isiklikult loodan, et väikeses Eestiski, kus kõik pianistid on omavahel seotud kas sugulus-, sõprus- või õpetaja-õpilase suhetega, suudetakse jääda piisavalt professionaalseks, et üle olla seesugustest juhtumitest.

  • Liblika tiivalöök

    Andri Ksenofontov

    Kolm päeva varem, 23. V 2007, sai 90aastaseks Edward Norton Lorenz, matemaatik ja meteoroloog, kes avastas liblikaefekti kaoseteoorias. 1961. aastal arvutisse ilmaennustuse lähteandmeid sisestades, trükkis ta pärast komakohta ette nähtud 506127 asemel 506. Tulemus oli hoopis teine ilmastsenaarium. 1979. aasta detsembris sõnastas ta küsimuse: „Kas liblika tiivalöök Brasiilias päästab tormi valla Texases?” Selline idee kannab ka raamatuid ja filme, kus kangelane läheb minevikku ja annab midagi muutes ajaloole uue suuna.

    Kümne aasta pärast, 25. V 1989, algas Moskvas NSV Liidu rahvasaadikute kongress, kus Endel Lippmaa ladus presiidiumilauale dokumentide virna, mis oli nii kõrge, et liblika tiivalöök võinuks selle uppi lüüa. See oli tõestusmaterjal Molotovi-Ribbentropi salaprotokolli olemasolu kohta. Kui kasutada Endel Tulvingu terminoloogiat, toimisid need dokumendid ajendina, mille abil ammutati kremliarhiivide mälust hoolega unustatud mälujälg, kurikuulsa salaprotokolli originaal. Eesti Vabariigi ebaseaduslikku okupeerimist 1940. aastal Nõukogude Liidu poolt tunnistasid nüüd kõik, kaasa arvatud NSVL. Ma ei usu metafoori hiirest, kes karu tagasi koopasse möirgas. Pigem külvas liblika tiivalöök ajalootormi.

    Esmalt puutusin kokku aju asümmeetria teooriaga ühes Juri Lotmani loengus. Sain teada, et ajust kehasse suubuvad närvikimbud on risti, mistõttu aju vasak pool juhib paremat kätt ja parem pool vasakut kätt. Vasakus poolkeras toimub diskreetne, verbaalne mõtlemine, paremas meloodiline, mitteverbaalne mõtlemine. Vasak, ratsionaalne ja teaduslik poolkera eelistab nelinurkadest ratsionaalset ruutu. Seevastu parem, emotsionaalne ja kunstimeelne poolkera eelistab emotsionaalseid väljavenitatud vorme. Kahe poole harmooniaks on kuldlõike proportsioonidega või 2 : 3 suhtega ristkülik. Juri Lotman suhtus ilmse poolehoiuga paremakäelise kultuuri poolt alla surutud paremasse poolkerasse, kust pärinevad kunst, muusika ja luule.

    Tundub, et sarnaselt Juri Lotmaniga näeb ka Endel Tulvingu töö populariseerija ja raamatu „Mälu” tõlkija Jüri Allik teaduse lunastust kunstis, sest ta on korduvalt märkinud, et Endel Tulvingu teooria inspireerib tema kunstnikust abikaasat. Tallinnas sündinud Rutt Tulving, (läänes Ruth), sai detsembris 77aastaseks. Kui Endel Tulving 1992. aastal pensioniikka jõudis, lahkus ta Toronto ülikoolist ning läks tööle Californiasse. Uues elukohas Davise linnas Sacramento külje all täitsid liblikad avaraid rohumaid. Rutt Tulving alustas siis liblikate akrüülmaalide sarja, mida sai tänavu suvel näha Vaalas.  

    Vasakukäeline Rutt Tulving ei ole teostanud ühtegi liblikat paljundustehnikas. Lahtilöödud tiibadega liblikas on pikk lugu, mida pintslilöögi-haaval rääkida. Liblika tiibade kirju muster on kokku pandud kui naastudest soomusrüü, igaüks küütleb isemoodi nagu pintslit hoidva käe värelus. Napisõnaline Rutt Tulving jaotab kunstnikud kaheks: ühed räägivad palju, teised räägivad pildi kaudu. Jutupaunikutest ei pea teised kunstnikud eriti lugu.

    Tavaliselt on psühholoog see, kes tindiplärakaliblikaid voldib ning teisi nende loomise tagamaid mõistatama sunnib. Tulvingute peres on vastupidi. Psühholoog tunneb aukartust abikaasa loodud kunsti ees: ta vaatab tema pilte kui vaataks aknast alla tundmatule maastikule. Tal on hea meel, kui talle on meeldinud sama pilt, mis hiljem kunstiasjatundjate tähelepanu pälvib. Endel Tulving paneb tähele, et Rutt Tulvingu liblikate vastaspooltesse on sisse joonistatud erinevused. Nagu HERA puhul, mille ta 1993. aastal avastas ja mille kohta 1994. aastal teadustöö publitseeris.

    HERA (Hemispheric Encoding/Retrieval Asymmetry) ehk ajupoolte salvestamise/ammutamise asümmeetria tugineb tõsiasjale, et inimese semantiline ehk faktimälu erineb episoodilisest mälust ehk võimest taaskogeda oma minevikku. Esimesena kasutas sellist jaotust Endel Tulving 1972. aastal. Semantiline mälu hõlmab ajatuid fakte, nagu see, et Prantsusmaa pealinn on Pariis ning aastale 2007 järgneb 2008. Episoodiline mälu on isiklik ajamasin, millega saab mõttes minevikku rännata ja viimatist Pariisi retke meenutada. Enamgi veel, tänu episoodilisele mälule on võimalik saabuva aasta tähistamist ette kujutada ja mõttes tulevikku rännata. Sellist võimet ei ole ühelgi loomal.

    Endel Tulving tõestas HERA laboratoorsete katsetega, et episoodilise mälu keskused asuvad valdavalt paremas, semantiline mälu aga vasakus otsmikusagaras. See annab füsioloogilise seletuse filosoofilisele põhitõele, mille kohaselt inimese unikaalsus seisneb üldistus- ja enesevaatlusvõimes. Abstraktne mõtlemine on keskendunud vasakusse poolde, refleksiivne mõtlemine paremasse. Esimene on ajatu ja üldkehtiv, teine ajalik ja endasse süüviv. Esimene on objekti-, teine subjektikeskne. Teadus tugineb inimkonna kollektiivsele, kunst aga autori isiklikule kogemusele.

    Endel Tulvingu raamat „Mälu” valgustab ka teadmise ja veendumuse erinevust. Õpetlikud on tähelepanelikkuse katsete kirjeldused, mis reformisid õigussüsteemi ning taandasid tunnistajate tähtsust kohtuprotsessides. Osutus, et pealtnägijate võime tuvastada ärevas olukorras nähtud isikut on ligilähedane huupi arvamisega. Sellega tuleb meelde pärast pronksiööd puhkenud lipupoleemika BBC netikommentaarides: eestlased tõestasid maailmale kooris, et 22. IX 1944. aastal lehvis sinimustvalge lipp Pika Hermanni tornis enne punast lippu.

    Kuna me ei saa muuta ajaloo kulgu nagu ulmefilmis, ent ajas rändamine mälus võib olla veelgi ulmelisem, siis kõigepealt tahan kinnitada, et mitte kuidagi ei saa seadustada Eesti annekteerimist 1940. aastal pärast seda, kui Endel Lippmaa juhitud komisjon 1989. aastal oli tõestanud, et Nõukogude Liit oli 1940. aastal Eesti okupeerinud. Asja ei muudaks ka see, kui Pikas Hermannis oleksid lehvinud enne punalippu Molotovi ja Ribbentropi maikad ja trussikud. Kui Eesti Vabariik taastati tõeste andmete ammutamisega ajaloolisest mälust, kas tagaks siis faktide väljavahetamine müütidega või valgete laikude täitmine soovunelmatega kindlama tuleviku?

    Möödunud aasta alguses ilmus Mart Laari raamat „September 1944. Otto Tiefi valitsus”, mille hinnangul on „sinimustvalge Toompea kohale kerkimise lugu legendidega sedavõrd läbi põimunud, et tegelikult aset leidnud sündmuste taastamine nõuab suurt vaeva. Kindlalt võib seetõttu kinnitada vaid üht: 20. septembril 1944 kella poole kuue paiku kerkis Eesti riigilipp tõepoolest taas Pika Hermanni torni” (lk 173). See episood lõppes tulevahetusega eestlaste ja sakslaste vahel. Järgmisel päeval tõmmati Eesti riigilipp ja Saksa mereväe lipp organiseeritult vardasse. Eesti lipuvahtkonda juhatanud Evald Aruvald kirjutab: „Võimalik, et meie vahtkond võttis sini-must-valge päikese loojakul maha, kuid see võis ka kogu ööks vardasse jääda. See oli arusaadav pommitamisähvarduse tõttu.” Sinimustvalge võisid tornist maha võtta ka oma lipule järele tulnud sakslased (lk 179). See teema kuulub oletuste valdkonda.

    Üks asi on korrigeerida ajalugu netikommentaarides, teine asi muuta kultuurimälu ekskavaatori abil. 18. X 2007 õhtul vihmavines Lembitu tänaval kõndides tundsin värsket männivaigu lõhna. See levis lõhkikäristatud ja pilbasteks tallatud palkidest, mis kuulusid hoonele Kentmanni tänava ja Rävala puiestee ristil. Seal oli seisnud 1919. aastast Tallinna 24. algkool, hiljem Saksa tütarlaste gümnaasium. Samal ajal hävitati vanimat linnamüürivälist vanalinnahoonestust Vana-Viru ja Aia tänava nurgal. Nagu sellest vähe oleks, lubasid muinsuskaitseametnikud lõhkuda Viru väljakul paikneva Aleksandri gümnaasiumi hoone kuni välisseinani, millest osa jalakäiguteele prantsatas. Ajalehed nimetasid seda muinsuskaitse nõudeks vana fassaadi säilitada. Aia tänava hävitatud aedlinn kuulus UNESCO maailmapärandisse, kaks koolimaja olid kaitsealused kultuurimälestised.

    18. XI 2007 sai 75aastaseks Tallinnas sündinud Melissa Wells, Ameerika Ü
    hendriikide suursaadik Eestis aastatel 1998–2001. Juba siis tahtis Eesti evangeelne luteri kirik Saksa tütarlaste gümnaasiumi oma maalt pühkida, ent see jäi püsti. Kool oli seotud Melissa Wellsi perekonnaga. Ta mäletas, kuidas isa oma edumeelset kodumaad kiitis, kus naistele hakati üldharidust andma varem kui Ameerikas. Mida suudab ajaloos esile kutsuda ekskavaatori kopaobadus? Millise jälje salvestab see inimkonna mällu?

    22. IV 2007, kui Tõnismäele lähenes kraana Aljoša-nimelise silmusega, kui Tšernobõli katastroofi 21. aastapäeva tähistavate tänavarahutusteni jäi veel neli päeva, sai Tõnis Vint 65aastaseks. Oktoobris, koolide lammutamise aegu, oli avatud tema näitus „Kaks reaalsust” G-galeriis, mis oli pühendatud sümmeetrilisele universumile. Ühel poolel elame meie, teine pool liigub valgusest suurema kiirusega, mis arvutuste kohaselt peaks võimaldama füüsikalist ajarändu. Tõnis Vindi liblikapilti saatis taoistliku filosoofi Zhuangzi tekst: „Ükskord nägi Zhuangzi unes, et ta on liblikas, õnnelik liblikas, kes tunneb rõõmu, et jõudis soovide täitumiseni, ja kes ei tea, et ta on Zhuangzi. Ühtäkki ta ärkas üles ja nägi hirmuga, et ta on Zhuangzi. Ei ole teada, kas Zhuangzi nägi unes, et ta on liblikas, või nägi hoopiski liblikas unes, et ta on Zhuangzi. Aga ei saa olla kahtlust, et Zhuangzi ja liblika vahel on ometi erinevus. Seda nimetatakse asjade moondumiseks.” Jorge Luis Borges kirjutab essees „Aja uus kummutamine”, et vastavalt George Berkeley filosoofiale ei eksisteerinud Zhuangzi keha selle unenäo ajal teisiti kui tajuna Jumala teadvuses. David Hume’i järgi ei eksisteerinud isegi Zhuangzi hinge, jäid ainult unenäo värvid ja liblikana olemise veendumus. Kui Zhuangzi üks lõpututest lugejatest näeb unes, et ta on liblikas, ja siis näeb unes, et ta on Zhuangzi, siis ei ole sellel seisundil mingit vahet Zhuangzi unenäoga 400. aastal e Kr, justkui 2400 aastat ei olekski möödunud. Borges lõpetab sõnadega: „Meie saatus (vastupidiselt Swedenborgi põrgule ja Tiibeti mütoloogia põrgule) ei ole hirmuäratav ebareaalsuse poolest; see on hirmuäratav, sest see on vääramatu ja soomustatud. Aeg on aine, millest ma tehtud olen. Aeg on jõgi, mis minust üle uhub, aga mina olengi jõgi; see on tiiger, kes mu hävitab, aga mina olengi tiiger; see on tuli, mis mu neelab, aga mina olengi tuli. Maailm, kahjuks, on olemas; mina, kahjuks, olen Borges.”

    Aju, õnneks, on kahe poolkeraga planeet. Ühest kogemusest võib saada liblika tiivalöök vasakus poolkeras, kus sünnib Borgese essee – või Ruth Tulvingu maal paremas poolkeras. Tulemuseks võib olla muudatus meie keskkonnas. Tsiteerin Endel Tulvingu eelmainitud raamatut: „Muutused, mida inimene on keskkonda sisse viinud, on hämmastavad nii ulatuselt kui oma keerukuselt. Me võime kasutada sõna „kultuur” selleks, et kollektiivselt kirjeldada seda vahet maailmas – materiaalne või virtuaalne, abstraktne või konkreetne –, mis eksisteerib tänu inimese sekkumisele ja mis oleks olnud siis, kui seda sekkumist poleks olnud, ning esitada küsimuse: milline sündmus inimese evolutsioonis tegi homo sapiens’ile võimalikuks aeglaselt, kuid kindlalt kutsuda ellu kõik need monumentaalsed kultuurisaavutused? Mis andis tõuke kultuuri arengule ja mis on seda käigus hoidnud?” (lk 277-278).

    Me võime moondada tuleviku niihästi liblikaväljaks kui ka vaglakolooniaks. See sõltub meist endist.

     

     

  • Säärane meer ehk Sada vakka heinaseemet

    Kaarel Tarand

    Juba minu vanavanemad tassisid pärast viimast sõda Tallinnas Harju tänava varemetele mulda. Käsitsi, kanderaamidega, sund- ja hoogtöö korras. Ligi 40 aastat tagasi viidi osa sellest Eduard Vilde monumendi jalust ära, ligi 20 aastat tagasi aga teine osa, kui arheoloogid enam ei suutnud uudishimule vastu panna ja tahtsid teada, mis on Kuld Lõvi juures mulla all peidus.

    Esmaspäeval andis Tallinna noor ja innukas linnapea mulle lootust, et ehk saan minagi oma esivanemate jälgedes käia ja Harju tänavale mulda kanda, kui seda tööd just mõnele ettevõttele ei anta. Aga, nagu linnapea ütles, “haljasala rajamine on rahva otsus”, ja siis tuleb anda just rahvale võimalus seda ka rajada. Tore otsus, aga tõugatud mitmest fundamentaalsest veast. Esiteks, ei ole rahva otsust (sest nn rahvaküsitlusel osales napilt 2,5 protsenti tallinlastest), teiseks, kogu plaan on vastuolus kehtivate õigusaktidega ja kolmandaks, linnavõim ei ole endale ilmselt vaevunud üldse selgeks tegema seda, mis on linn ja eriti selle kultuuripärandina kaitsealune osa ehk vanalinn.

    Kaitse all ja maailmapärandi nimekirjas on keskaegne linn. Valitsuse määrusega kinnitatud muinsuskaitseala põhimääruses on selgelt kirjas, et kaitse all on ajalooline linnatuumik ja seda ümbritsev haljasvöönd. Linnatuumiku osas näeb põhimäärus ette hävinud oluliste osade (tänavate võrk ja kinnistud-hooned) taastamist. Igati loogiline, sest kui me eksponeerime pärandit, siis peab see ka võimalikult ehe välja nägema. Müüride vahele vangistatud keskaegses linnas oli iga ruutmeeter arvel. See oli inimeste elu- ja töökeskkond, mitte puhke- ja meelelahutusala. Haljasala vanalinnas on seetõttu sadul sea seljas.

    Kuid mitte ainult seda. Kavatsus rajada südalinna heinamaa näitab, et linnajuhid ei mõista ka moodsa linna vajadusi. Paljudes maailma linnades on linnasüdame slummistumine läbikäidud tee. Kui südalinnas pole elanikke, on see linnale kui tervikule kokkuvõttes kõige kallim. Praegu jätab linnavõim kasutamata ainulaadse võimaluse rajada südalinna eluasemeid ise või siis suunata maaomanikke elumaju ehitama. Harju tänava äärde võiks elupaiga saada mitusada inimest, kelle argivajadustest saaks tuge ka kohalikele, mitte turistidele suunatud äritegevus kohvikutest juuksurisalongideni. Ühesõnaga – linnaelu. Kultuurielu on niikuinii kesklinna koondunud, Estoniat, rahvusraamatukogu või draamateatrit Tabasallu või Viimsisse ei kolita. Linnas aga peavad inimesed elama kultuuritemplite lähedal, siis nad neis ka võimalikult rohkem käivad.

    Pealegi on kogu Tallinna kesklinn masendavalt alaasustatud. Kesklinnas elab ruutkilomeetri kohta alla 1500 inimese (Kristiines 3200, Mustamäel ligi 8000). Ja mida me siis õigupoolest tahame? Kas vanalinna toimiva elukeskkonnana või eksponaadina, millelt raha teenida? Kui viimast, siis tuleks linnavõimul ka allesjäänud paar tuhat vanalinlast (keskajal elas vanalinnas umbes 7000 inimest) ümber asustada, panna sissepääsudes käima piletimüük ja vanalinn ööseks inimeste eest sulgeda.

    Üsna õõnes on meie laiuskraadil ka väide, et haljasala säilitab Harju tänava ääre avaliku ruumina, hoonestus aga võtab avaliku ruumi ära. Haljasala on avaliku ruumina kasutatav ju ainult kolm kuud aastas, mitte rohkem. Elumajades elavad inimesed aga aasta läbi. Haljasala tähendab avalikule võimule püsikulusid, sealhulgas need, mida põhjustab vältimatu ja lõputu võitlus avaliku korra tagamise eest. Muidugi, kui just linn ei kavatse legaliseerida avalikus kohas alkoholi tarvitamist ning kujundada Harju tänava äärde Lauluväljaku eeskujul õllesummerlikku alkoparadiisi. Elanikud tagaksid korra omal käel ja linnale kuludeta.

    Jah, vaated on toredad, aga neil on tohutu hind. Haljasalad on linnas väärtus, kuid siis, kui nad on oma õige koha peal. Tallinna võim on täitsa skisofreeniline, kui kaitseala põhimääruse järgi haljasalaks ette nähtud Skåne bastionile ehitustegevust planeerib, ent ehituseks loodud linnatuumikus Harju tänaval ehituskeelde seab. Eriti, kui arvesse võtta seda, et haljasalaks justkui loodud koht bastionivöö sees, mis ka linnavalitsuse akendest kenasti kätte paistab, on küll võtta, kuid see seisab vankumatult asfaldi all ja torudega piiratult. Kui vanalinlastele tingimata veel üht haljasala tahetakse kinkida, siis, palun, tehtagu see Vabaduse väljakule.

    On veel üks võimalus. Linn võib omanikelt õiglase hinna eest Harju tänava kinnistud ära osta ja siis, et ruum avalikku kasutusse jääks, sinna ehitada muuseume, galeriisid, näituse-, lugemis- ja kontserdisaale. Igal juhul on need majanduslikult rohkem põhjendatud kui muruplats, mille linnapea Ratas on lubanud juba sügiseks valmis saada. Õnneks ei saa, vähemasti kehtivate seaduste raames pole see võimalik. Ja lõpetuseks jääb veel üle küsida, et miks küll tartlastel ei tulnud kuldaväärt mõtet koledate Jaani kiriku varemete asemele kena haljasala rajada. Ning kuidas Tallinna Viru tänavale lubati küll de la Gardie’ kaubamajana tuntud hoone ehitada? Ometi oli seal ju nii soliidne auk ja õlleplatvorm!

     

  • Kumus räägitakse ühe-euro kolmapäeval nüüdiskunsti säilitamise võimalustest

    Ele Pajula

    Kolmapäeval, 14. novembril kell 18 kutsub Kumu kunstimuuseum kõiki kunstihuvilisi sarja „Pikad kolmapäevad Kadriorus” raames näitusele „Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik”. Ekskursioonil räägivad näituse ühe osa kuraator Hilkka Hiiop ja üks näituse fookuses olevaid autoreid, Erki Kasemets, nüüdiskunsti säilitamisest muuseumi ja kunstniku perspektiivist. Näitust tervikuna tutvustab kunstiteadlane Marie Vellevoog. Samal päeval saab Kumu ja Kadrioru kunstimuuseumi ning Mikkeli, Adamson-Ericu ja Niguliste muuseumi külastada ühe euro eest.

    „Mida tähendab nüüdiskunsti kogumine ja säilitamine, kui kunst on sageli tehtud efemeersetest materjalidest – toiduained, taimed jms – ning selle tähendusväljad ei pruugi olla alati ja üksnes seotud füüsiliselt säilitatava objektiga?” küsib näituse ühe osa kuraator ja Eesti Kunstimuuseumi kaasaegse kunsti konservaator-restauraator Hilkka Hiiop. „Kui paljud näitusekülastajad mõtlevad selle peale, et näiteks Kumu maa-alustes fondides hoiustatakse ja säilitatakse tulevastele põlvedele valikut sellest samast kaasaegsest kunstist?”

    Näitus „Nüüdiskunst muuseumis: kuidas säilitada mittesäilivat?” räägibki nendest probleemidest, kaasates muuseumispetsialistide kõrval video vahendusel diskussiooni kunstnikud, kes diskuteerivad oma loomingu säilitamisvõimaluste üle ning avavad oma loomeprotsessi tehnilisi ja kontseptuaalseid tagamaid. Väljapaneku mentaalseks nurgakiviks on Hilkka Hiiopi doktoritöö kaasaegse kunsti restaureerimise problemaatikast. Külastajate küsimustele vastab sel õhtul ka kunstnik Erki Kasemets, kelle kümnetest tuhandetest jäätmeproduktidest koosnev looming on eesti nüüdiskunsti üks kujukamaid näiteid lõputult akumuleeruvast „prügist”.

    Kumu kunstimuuseumi näitus „Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik” tutvustab eesti nüüdiskunsti maastiku subkultuure, võttes vaatluse alla Eesti eri paigus, ajal ja situatsioonides tekkinud mõtteliste kunstikoosluste tegevuse.

    Üritus toimub publikuprogrammi „Pikad kolmapäevad Kadriorus” raames, mis kestab Eesti Kunstimuuseumi Kadriorus asuvates muuseumides 2012. aasta oktoobrist 2013. aasta aprillini, kui Mikkeli muuseum ja Kumu kunstimuuseum on kolmapäeviti avatud kuni kella 20.00.

    Eesti Kunstimuuseum soovib külastajatele pakkuda võimalust nautida oma muuseumides vahetuvaid näitusi taskukohase hinnaga. Üheeurone muuseumipilet tagab sissepääsu kõigile vastavas muuseumis avatud näitustele ja sel päeval toimuvatele üritustele.

    Kumu kunstimuuseumis on hetkel avatud näitused „Geomeetriline inimene. Eesti Kunstnikkude Rühm ja 1920.–1930. aastate kunstiuuendus”, „Mood ja külm sõda”, „IRWIN. Konteksti loomine”, „Avo Keerend ja Evi Tihemets. Värv eesti graafikas”, Mikkeli muuseumis näitus „Kellade aeg. Ajaloolised kellad Eesti kogudest”, Niguliste muuseumis näitus „Ars moriendi – suremise kunst” ning Adamson-Ericu muuseumis näitus „Mare Vint. Joonistused läbi viie aastakümne”. Kadrioru kunstimuuseum on remondi tõttu suletud 2012. aasta lõpuni.

  • Keith Emersoni vägev etteaste Tallinnas

    Vladislav Reinfeldt

    Juba nende esimene plaat („Emerson, Lake & Palmer”, ilmunud 1970. aastal) tõi bändile hittloo „Lucky Man”, mis jäi ajalukku ka sellepärast, et sisaldas esmakordselt Moogi-süntesaatori soolot, erinevalt tuhandetest teistest lauludest, kus põhiline soleeriv instrument oli reeglina kitarr.

    Ansambli looming tugines laiemas plaanis klassikalise muusika (eriti XX sajandi tõsise muusika, mille suur austaja Emerson on alati olnud) printsiipidele. Omaette kuulsaks said nad ka tänu omapärasele lava-show’le, mille käigus Emerson korraldas tõelisi wrestling match’e oma Hammondi oreliga, nii et muusikapress andis talle epiteedi „hämmondi Jimi Hendrix”. Ka tema arranžeeritud klassikaliste teoste julged rock-adaptatsioonid ei jätnud miljoneid melomaane ükskõikseks.

    Ei saa mainimata jätta ka ELP-le eelkäijat, bändi The Nice, kus Keith Emerson näitas esmakordselt maailmale oma valmidust luua ennekuulmatuid klassika ja rock’i „hübriide”, mis panid nii mõnegi tolle aja muusikakriitiku kukalt sügama!

    Nüüd kutsus Emerson üle pika aja taas ansambli kokku, et lindistada uut muusikat (septembris ilmub kaua oodatud stuudioalbum) ning uuesti mängida oma ustavatele fännidele ja proge-rock’i sõpradele. Tõsi küll, tema kuulsad kolleegid, trummar Carl Palmer ja basskitarrist/kitarrist/laulja Greg Lake sellest projektist osa ei võtnud, kuna tundub, et omal ajal võimsa ELP masina (1979. aastaks ületas nende plaatide läbimüük 30 miljonit eksemplari) torpedeerinud lahkhelid (eelkõige Emersoni ja Lake’i vahel) olid tekitanud liiga suuri kahjustusi, et asja oleks andnud restaureerida.

    Seega on Keith Emersoni uuteks partneriteks kitarrist ja laulja Marc Bonilla, trummar Travis Davis ja bassimees Tony Pia. Täpselt selles koosseisus esines bänd ka Tallinnas, mis oli muide nende väikse Ida-Euroopa tuuri esimene peatus.

    Pole ime, et kontserdi kava koosnes enamasti ELP-aegsetest lugudest, kuid kõlas ka paar (lootustandvalt head!) uut. Rütmisektsioon Travis Davise ja Tony Pia näol oli tugev ja täitis oma osa suurepäraselt, kuid mitte just kõige puhtama (kuid väga valju) heli tõttu kõlasid bassipartiid ähmaselt ja see vähendas pisut muusika nautimist. Vähemalt minu puhul oli see nii. Ka trummisoolo oleks võinud tol õhtul ära jääda: tehniliselt küll muljetavaldav, kuid sisu poolest siiski igavavõitu.

    Mind isiklikult üllatas ansambli frontman Marc Bonilla. Tema hääl pole nii ainulaadne nagu Greg Lake’il, kuid ta esitas kõik Lake’i poolt kuulsaks lauldud laulud veenvalt ja puhtalt. Ka tema kitarrivaldamine oli pigem virtuoosne ja heavy-toon lisas metalset värvi vanematele lugudele, mis varem ju ei sisaldanudki elektrikitarri partiisid.

    Kuid loomulikult olid selle kontserdi tõelised staarid Keith Emerson ja tema klahvpillide keskne, intensiivne, väljakutsuv ja jõuline muusika. Maestrol olid kaasas mõned päris haruldased pillid, näiteks theremin ja mitte vähem legendaarne Moog Modular System. Kasutamata ei jäänud ükski, isegi kohalik valge klaver: sellel esitas Keith Emerson ühe soleeriva kompositsiooni ja saatis Marc Bonillat (kui ma ei eksi) laulu „From the Beginning” esitamise ajal.

    Moog Modular System’i „sein” oli laval pilkupüüdlev ja justkui ulmefilmist pärit ehitis, kuid see polnud tema ainus väärtus. Põrand värises iga kord, kui Emerson puudutas pilli klahve – nii võimsad on selle „monstrumsüntesaatori” ostsillaatorid! Ühe pikema soolo ajal pidin minema kaugemale, lava eest ära, et anda kõrvadele pisut puhkust ning kontrollida, et ega nendest ometi verd ei jookse! Muide, rahvast oli palju, kuid mitte liiga palju, nii et ringi sai liikuda küll.

    Tuntud ELP lugudest, mis tulid esitamisele, võiks veel mainida järgmisi: „Karn Evil 9” („1st Impression – Part 2”, plaadilt „Brain Salad Surgery”), „Tarkus” ja „Bithces Crystal” („Tarkus”), täiesti uues arranžeeringus „Lucky Man”, „The Barbarian”, „Touch and Go” (plaadilt „Emerson Lake & Powell”, ainukese albumi pealt, kus Carl Palmerit asendas trummitoolil varalahkunud Cozy Powell), „Hoedown” („Trilogy”), ning lisaloona „Nutrocker” („Pictures at an Exhibition”). Ei puudunud ka „traditsioonilised” klassikalise muusika töötlused: fragment Sergei Prokofjevi balletist „Romeo ja Julia” (see ilmus 1992. aasta plaadil „Black Moon”) ning adaptatsioon rock-ansamblile argentina helilooja Alberto Ginastera klaveripalast „Malambo” (tulevaselt Keith Emerson Bandi debüütalbumilt).

    Kahjuks (või õnneks) ei toimunud kuulsat duelli maestro ja Hammondi-oreli vahel. Selleks on kaks põhjust: üks nendest kindlasti see, et ükskord läks kontserdi ajal Bostonis pill, mida Keith Emerson väänas ja veeretas mööda lava, põlema (arvatavasti elektrilühise tõttu). Tema enda sõnade järgi: kui põleng oleks alanud siis, kui ta lamas oreli all (mõnikord sai Hammond Emersonist jagu!), oleks ta elusana kremeeritud. Pärast toda juhtumit ei kipu ta arusaadavatel põhjustel enam eriti sääraseid „võitlusstseene” esitama.

    Teine põhjus on märksa proosalisem. ELP kuldaeg, kui nad esinesid suurtel lavadel ja staadionidel, on pöördumatult möödas ning praegustes esinemiskohtades pole lihtsalt piisavalt ruumi, et niisugust tsirkust teha.

    Kuid ka ilma kurikuulsa „kakluseta” muusikariistadega oli see üks vägev etteaste, mis jääb küll kauaks meelde.

     

     

  • Ajakiri kui graafilise disaini objekt

    Ranno Ait

    Mulle meeldib idee, kuidas graafilise disaini abil saab ka sisulises plaanis midagi teostada, isegi muuta pealtnäha nähtamatul moel ning lihtsate ja odavate vahenditega. Barbara Hahni ja Christine Zimmermanni mahukas infograafika raamat jättis esmamuljel küllaltki segase mulje. Lähemal vaatamisel aga selgus, et kõik on ülimalt paigas, süstematiseeritud ja arusaadav. Nii vormiliselt kui sisult oli teost huvitav lehitseda. Äärmustesse kalduv kuupäevastatistika, kuigi selleks pole kasutatud diagramme, teeb  sellest minu jaoks huvitava disainiobjekti.

    Ameerika disaini ja disaineritesse olen alati suhtunud eelarvamusega: nad on justkui rohkem raha peal väljas. Selle aga kummutas William Drenttel, kes minu üllatuseks on „Designobserver’i” ja paljude muude põnevate projektide autor. Omada isiklikku kirjastust, teha omaalgatuslikke väljaandeid, otsustada, mida keegi peaks lugema, anda välja disainikirjutiste auhinda, pidada üleval üht loetavamat disainiblogi – tundub tõesti kadestusväärne.

     

     

     

  • Pahandust õieti polegi

    Kaarel Tarand

    Skandaal on võõrsõnade leksikoni järgi “avalik pahandav, häbistav v kõmuline juhtum”, milles osalejaid nimetatakse skandalistideks. Eesti Rahva Muuseumi arhitektuurikonkursi žüriisse kuulusid minister, arhitektid, museoloogid jne, aga mitte skandalistid. Järelikult, kui polnud skandaliste, ei saa olla ka skandaali. Konkursi tulemuste teemal vallandunut võib nimetada mõttevahetuseks, ent mitte skandaaliks. Mingit skandaali polnud näha ka Tartus esmaspäevasel kenal üritusel, kus konkursi tulemused teatavaks tehti.

    Olekski olnud väga imelik, kui rohkem kui sajast konkursile esitatud tööst oleks üks nii mäekõrguselt teistest üle olnud, et žürii liikmetel üldse vaidlusi ega eriarvamusi poleks tekkinud. Kui praegu milleski üldse probleemi võib näha, siis mitte võitnud töös, vaid viisis, kuidas meedia on võtnud vaevaks konkursi tulemusi kajastada. Aga tühja sellest, uueks nädalaks on kogu küsimus unustatud ja need, kel Eesti Rahva Muuseumiga sügavam kui üheöösuhe, saavad rahulikult majaehituses järgmist etappi läbima hakata.

    Kõige rohkem meeldib mulle kriitikute väiteist see, et võidutöö järgi muuseumihoone rajamine läheb väga kalliks ehitada ja hiljem ülal pidada. Endastmõistetavalt ei ole keegi esitanud mingeid arvutusi ega isegi selgitust, mis on antud maja puhul “väga kallis”. Arvata võib, et suures hoones hea ja stabiilse valgus- ja soojusrežiimi ülalpidamine on kallim kui tavalises kodumajapidamises. Eriti, kui hoone on ühendatud suurte elektri- ja soojusvõrkudega. Kui aga ehitada muuseumile oma, võrkudest ja muutuvast turust sõltumatu kütte- ja elektrisüsteem, võib ilmneda, et kogu lõbu on kõike muud kui kallis.

    Oletagem, et muuseumil on katusepinda 10 000 ruutmeetrit (tegelikkuses tuleb vist rohkemgi). Kui katusematerjaliks valida päikesepaneelid (energiamooduleid saab panna igasuguse materjali sisse betoonist klaasi ja bituumenini), kuluks katusematerjaliks praeguse turuhinna järgi 1,25 miljonit dollarit ehk pisut üle 15 miljoni krooni. Pole just palju hoone koguhinda arvestades. Ruutmeeter päiksepaneeli toodab Eesti oludes aastaringse keskmisena ööpäevas vähemalt 0,25 kWh elektrit. Seega, hektari suurune paneelpind annab aastas 910 MWh elektrit. Sama palju kulutavad kokku enam kui 300 Eesti keskmist kodumajapidamist. Vaevalt, et muuseumis palju rohkem saaks kuluda ka juhul, kui suvi läbi konditsioneere töös hoida.

    Päikesepaneelide ärilisel kasutamisel USAs arvestatakse, et investeeringuraha tuleb tagasi 7 aastaga. Eestil läheb natuke kauem. Aga paneelide eluiga on praegu 40 – 50 aastat. Järelikult saab kauem kui 30 aastat peaaegu tasuta elektrit, tuleb ainult katusel koristajat pidada. 30 aasta jooksul maksaks sama kogus võrgust saadavat elektrit praeguse hinnataseme puhul (ca 1 krooni kWh) 27 miljonit krooni. Tegelikus tulevikus võib selle vabalt kahega korrutada. Niisiis, mis on kallis? Ainult rumalus ja uute tehnoloogiliste võimaluste kasutamata jätmine.

    Ka küttemajanduses pole midagi leiutada. Tartus töötab mitu katlamaja ammu biokütuse peal ja hind on püsinud soodsam kui mujal. ERMil on hulk vaba maad, millel kas või energiavõsa kasvatada – kui ehitada puiduhakkel töötav katlamaja, siis küllap pakuvad ka ümbruskonna maaomanikud rõõmuga toorainet. Katlamaja saab käima panna siis, kui elektrit küttesüsteemi jaoks parasjagu ei jätku. Lihtne, tuleb ainult projekti vajalikud nõuded sisse panna.

    Ja projekti saab igasugust sisse panna, sest võidutöö autorid on väga kompromissivalmid. Loogiline ju, sest ERM on töö, mida neil on tingimata vaja materialiseerida, see on meistritöö, millele nad oma suure tuleviku rajavad. Teiseks, vaadates selle rahvusvahelise seltskonna tausta (Jaapan, Liibanon, Itaalia, aga tegevuskoht Pariis), viitab fakt, et nii erineva kultuuritaustaga inimesed üldse koostööd teevad, suurele paindlikkusele. ERMi rahvas sai seda ka esmaspäeval näha ja täitus veendumusega, et arhitektid on valmis kõiki muuseumi erinõudeid edasises töös täitma. Kui nii läheb, on taas tegu hoopis muu kui skandaaliga.

    Kriitikanooli on saanud ka võidutöö materjal ehk klaas. Kas ei ole siin mure allikaks see, et Eesti ehitusettevõtjatel pole klaasiga just märkimisväärset ehituskogemust ja nii ei pruugi soodne ots üldse kohalikele ehitajatele pudeneda? Sest selge ju, et ehitaja hankimisel tuleb arvestada senist kogemust projektis ette nähtud materjalidest ehitamisel. Et ei juhtuks jälle nii, nagu juhtus Kumu betooniga.

    Muuseas, ERMi uue hoone vundamendiks juba maasse valatud betooni kasutamine on igati keskkonnasõbralik ja raha säästev mõte. Ma ei ole ka märganud, et lennukite stardiraja kasutamise kriitikud oleksid viimase 15 aasta jooksul ilmutanud valmisolekut selle betooni ülesvõtmise rahastamiseks. Ja kuhu see siis panna?

    Nii et, pole siin mingit suurt skandaali, mis paraku ei tähenda, et ERMi maja valmimise käigus neid ei võiks veel ette tulla. Aga need pole siis seotud arhitektide ega muuseumirahvaga. Tulevastel skandaalidel võib olla ainult kaks allikat. Esiteks valitsus, kui ta teeb vigu või koonerdab ehituse rahastamisel. Ja teiseks ehitaja, kui see saab töö vähegi korruptiivse käitumise tagajärjel.

     

  • Kristiina Lauritsa näitus D I A R I U M IIda Galeriis

    EKL

    K R I S T I I N A   L A U R I T S

    D I A R I U M / ehted

    17. 11. 2012 – 06. 01. 2013

    IIDA GALERII 

    Suur- Karja 2, Tallinn

    Ehtenäitusel D I A R I U M (eesti keeles päevatoit), esitleb autor oma viimase aasta loomingut, kus peategelasteks on leib ja sool. Need ülimalt argised ja enesestmõistetavad toiduained on Lauritsal vormistatud rinnanõelteks, kaelaeheteks ning objektideks, mis valehäbi tundmata žonglöörivad selliste suurte narratiividega nagu usk, kannatus, armastus.

    Õhus on nii süümet kui närvi.

    Näitust toetab Eesti Kunstnike Liit

Sirp