Mati Unt

Jazz on on väga soliidsete traditsioonidega kunstivorm, mille puhul saab rääkida selle sünnivaludest, kujunemisraskustest, uuendustuhinast, aga ka väsimisest ja mandumisest. Õnneks ei iseloomusta jazzi üks ja ainus arengukõver, vaid uued voolud tekivad vanade põrmust. Kui mõni alastiil ongi kaotanud oma aktuaalsuse, ilmub uus ja niivõrd jõuline, et seda märkavad ka need inimesed, kes on jazzist kaugel.

Tänavusel “Jazzkaarel” oli mitmeid kunagisi ja tänaseid trenditekitajaid. Briti bänd Incognito oli ligi kakskümmend aastat tagasi üks acid jazz’i esinumbreid ja nende muusika mõjus väga värskelt ja erutavalt, kuigi pakkus pelgalt uute maitseainetega tembitud vana soul food’i. Nüüd, kui sama roa maitse on veidi liisunud, on raske aru saada, mis oli selles muusikas tegelikult nii uuenduslikku. Kunagi bossa nova teise laine harjal surfanud laulja-pianist-kitarrist-helilooja Marcos Valle on oma paladesse hiljem toonud ka klubimuusikat, kuid tema esinemises domineeris siiski brasiilia mainstream. Ja Ojos de Brujo defineerib piirideta maailmamuusikat XXI sajandil, segades kokku peadpööritavalt kirju kokteili omast ja võõrast muusikast. Rohkem või vähem nauditava kontserdi andsid kõik kolm.

Oluliseks jazzi suunanäitajaks tuleb pidada ka festivali aukülalist Archie Sheppi, kes oli üks kuuekümnendate free jazz’i esinumbreid. Kuigi ka neljakümneaastane vabajazz on täna klassika, kannab Shepp vanas eas hoopis sügavamat traditsiooni, mis ulatub jazzi ja eriti blues’i sügavamate kihtideni. Free jazz mõjus kuuekümnendatel kui kõike eelnenut purustanud eitusemuusika, kuid tegelikult oli see loogiline, ehkki radikaalne tuletis varajase jazzi, blues’i, gospeli ja kunstmuusika sõnavarast. Nii polegi ime, et ka Archie Shepp pakkus kontserdil (27. IV) ehedat (jazz-)blues’i, kuldseid standarde ja terve rea Thelonious Monki kompositsioone. Viimastes oli ta partneriks lauljatar Mina Agossi, kelle roll jäi kontserdil küll veidi marginaalseks – eelkõige põhjusel, et ta sai laval vähe viibida. Ent ka sellepärast, et ta ei kerkinud Archie Sheppi ja tema taustamuusikute tasemele. Sheppi ansamblikaaslased ei kanna kõlavaid nimesid, kuid sobivad erakordselt hästi oma liidri mitmekülgsesse muusikamaailma. Tom McClung pakkus üliintensiivseid klaverisoolosid, Gregg John väga tõhusat bassipõhja ning Steve McCraven kandvat, ilmselgelt vana kooli löökpillisaadet. McCraven astus üles ka lauljana, saates oma arhailise blues’i ja gospeli hõnguga vokaali kätega kehal “löökpille” mängides. Ning sageli laulis ka Shepp ise, kõlades kui ehe blues shouter ning tuues paaril korral kuuldavale jõulisemaid kõrgregistris karjeid kui parimad klassikalised soulilauljad eales on suutnud.

Kuid loomulikult on Archie Shepp eelkõige tenorsaksofonist, kes, vaatamata oma seitsmekümnele eluaastale, pritsib lavalt originaalseid muusikalisi ideid. Karjääri lõpul on ta ilmselt asunud oma kogu elutööd summeerima ja nõnda polnud kontserdil palju free jazz’i, kuid selle vaim kerkis aeg-ajalt pinnale, kui improvisatsioonide temperatuur eriti kõrgele tõusis. Archie Shepp on sisendusjõuline muusik ja ka harukordselt sõnaosav muusikast, kultuurist ja poliitikast rääkima. Viimast kinnitas kontserdijärgsel päeval antud avalik intervjuu, mida saab ka lugeda ajakirja Muusika juuninumbris.

Andy Bey – paralleelid

Stevie Wonderiga

Laulja ja pianisti Andy Bey nime ei kirjutata jazzi ajalooraamatutes selliste põlevate tähtedega nagu Archie Sheppi oma, kuid 75aastane vanameister on siiski üks väheseid oma põlvkonna meeslauljaid, kes XXI sajandil nõnda targalt jazzitraditsiooni taaselustavad. Bey on rikkaliku vokaalse paletiga laulja. Tema sotto voce tämber ei pruugi kõigile meelepärane olla, kuigi see on tõeliselt kordumatu ning Bey peamine kaubamärk. Jõulist kõrgregistrit kaunistav blues’ilik ja soulilik melismaatika toob pähe ootamatu paralleeli Stevie Wonderiga, keda Bey meenutab pisut ka välimuse (loe: soengu) poolest.

Bey trios mängisid Neal Smith trummidel ja Dezron Douglas bassil ning kuna see koosseis andis alles teise kontserdi, oli tunda, et muusikud kuulavad teineteist hoolega, naudivad laval toimuvat ja on valmis endast kõik andma. Nii Smith kui Douglas on suurepärased mängijad, kuid Archie Sheppi taustajõududega võrreldes esindavad nad juba uue, nn noorte lõvide põlvkonna muusikutüüpi, kes on virtuoossed, rikkaliku sõnavaraga, võimelised end uues olukorras kiiresti ümber orienteerima ega tunnista oma teel muusikalisi takistusi. See, millest nende mängus ja väljenduslaadis puudu jääb, on just nimelt too traditsiooni tarkus, millega Archie Sheppi, tema sideman’ide ja Andy Bey musitseerimine sügavale hinge ja südamesse puurib.

Kes on Neeme Järvi? Me teame, et ta on dirigent, me teame, et ta on raugematu energiaga geniaalne muusik. Kuulsust ja edu ei ole võimalik mõõta, kuid Neeme Järvit tunnevad kõik maailma tipporkestrid ja interpreedid. Ta on praegu Haagi Residentorkestri peadirigent ja New Jersey SO peadirigent, Detroidi SO emeriitmuusikajuht ja Göteborgi SO emeriitpeadirigent, Jaapani Filharmooniaorkestri peakülalisdirigent ning Kuningliku Šoti Rahvusorkestri laureaat-dirigent. Neeme Järvi on salvestanud rohkem kui 350 CDd. On seda palju või vähe? Herbert von Karajan olla salvestanud ca 500 heliplaati, kuid tal kulus selleks ka 60 aastat. Järvi 350 on salvestatud viimase 25 aasta jooksul ja ta on salvestanud kõik Wilhelm Stenhammari, Hugo Alféni, Nils Gade, Carl Nielseni, Jean Sibeliuse, Johannes Brahmsi, Franz Schmidti, Bohuslav Martinů, Aleksandr Glazunovi, Sergei Prokofjevi, Dmitri Šostakovitši, Pjotr Tšaikovski, Eduard Tubina ja Arvo Pärdi sümfooniad. Igas endast lugupidavas plaadipoes on sektsioon, kus paiknevad CD-d ja DVD-d Neeme Järvi näopildiga. Kahju, et Eesti plaadipoed endast lugu ei pea, kuid rahvusraamatukogus on küll vist kogu Neeme Järvi diskograafia füüsiliselt olemas. Aastast 1982 kuni 2006 on Järvi salvestiste kohta seal kataloogis 402 kirjet ning üldse on neid 439. Aastatel 1963–1979 oli Neeme Järvi tänase ERSO peadirigent. Vestleme juubilariga tema esimesest hooajast ERSO peadirigendina.

Neeme Järvi: Siin Eestis on tore olla, aga aega ei ole mitte sugugi. Nii palju kohtumisi, ajakirjanikud, sõbrad, tuttavad. Igale poole kipun hiljaks jääma. Mujal ma teen kontserte, s.t teen tööd, ja siis jääb ikka aega üle ka pisut, aga siin kohe mitte sugugi. Teisest küljest see jälle aktiviseerib nii vaimu kui füüsist.

Millal te esimest korda juhatasite ERSO-t, s.t Eesti Raadio sümfooniaorkestrit?

1960. aastal ma lõpetasin Leningradi konservatooriumi ja siis juhatasingi. Eesti Raadio muusikaline juht, helilooja Lydia Auster pakkus mulle siis kohta, sümfooniaorkestri teise dirigendi kohta, peadirigent oli Roman Matsov.

Kas te oma ERSO esimese kontserdi kava mäletate?

Jaa. Beethoveni I sümfoonia, Mozarti metsasarvekontsert (Uve Uustalu) ja Gilda aaria ning veel midagi Helju Koppa esituses. Kõik me olime Leningradi konservatooriumist pärit.

Saite peadirigendiks 1963. aastal üsna noore mehena. Lihtsa arvutuse tulemus annab vanuseks 26. Millised plaanid ja mõtted teil olid asudes sellele ametipostile?

Mitte mingisuguseid plaane ega mõtteid polnud. Ma olin äsja konservatooriumi lõpetanud noor dirigent ja tahtsin hirmsasti juhatada, muusikat teha, ja see suurepärane võimalus nüüd mul avanes.

Kas mäletate seda kuuekümnendate alguse ERSO koosseisu? Hakkame meelde tuletama, kes mäletab rohkem.

I viiulid: Rudolf Palm, Artur Värik, Artur Saat, August Milli, Emil Laansoo, Ruudi Nõlvak, Roland Kasvand, Vilma Lepiksoo, Maris Talvik (Väinmaa), Jossif Šagal, Moissei Alperten. II viiulid: Brinkmann, Tiikvee (Ines Rannapi isa), Harri Hunt, Anderson. Aldid: Voldemar Saul (Peetri isa), Kulmann, Raimond Sepp tuli pisut hiljem. Tšello kontsertmeister oli Kaarel Vallimäe, Vihermäe Kaarel tuli hiljem, Nateu oli väga koloriitne kuju ja alguses oli veel selline tšellist-helilooja nagu Edmund Uus, ma veel juhatasin tema sümfooniat. Kontrabassi kontsertmeister oli Boleslav Kotzensky, tema oli peaaegu nagu orkestri asutajaliige. Ta oli raadioorkestris siis, kui see oli veel kvintett ainult.

Tuletame nüüd esimesed hääled ka meelde.

Arnold Sepp oli esimene flööt, Talmre esimene oboe. Missugune esimene klarnet oli Juhan Kaljaspoolik! Fagott Elmar Milkop, kikilipsuga klarnetist oli Kuke Karla. Metsasarved olid Voldemar Uustalu (Uve isa) ja Arnold Treumuth ning eluaegne IV metsasarv Arepalu. Löökpillides oli ikka veel Kristjan Vestre, kes oli minu õpetaja muusikakoolis. Orkestris ta kõditas timpani nuiaga trompetisti Robert Tavast kõrva tagant ja unustas ise mängimata. Rohkem ta muidugi häälestas timpaneid kui mängis, aga neid kruvidega timpaneid pidigi kogu aeg häälestama. Ja siis selline ajalooline minu koolivend nagu Kalju Terasmaa.

Muide töötab ERSOs aastast 1950!

Fantastiline. Siis oli Tavase vend tromboon Artur Flink, kes oli suur tehnikamees, parandas raadioid kõigil. Tuubat mängis Väino Palm. Kontrabassimängija Luukas oli kõhna mees, vahel hakkas tal kontserdi ajal paha, siis ta istus vaikselt maha ja natukese aja pärast tõusis jälle ja mängis edasi. Helilooja Evald Vain oli teine oboe.

Ta oli ju tegelikult viiuldaja, aga orkestris oli II oboed vaja ja ta olla kahe nädalaga selle pilli omandanud ja pulti istunud. Selline legend liikus.

Väga andekas inimene oli. Kaljulaid oli veel üks oboemängija ja inglissarve mängis tema. Flöötidest oli selline mees nagu Teas Kipso ja Samuel Saulus vahetas varsti välja Arnold Sepa. Flööti mängisid heliloojad Evald Brauer ja Kuldar Sink. Hiljem veel tuli haruldane flötist Aadu Aksel, kes aga kiiresti ennast põhja jõi. Kuldar Sink oli ääretult andekas muusik. Kui ta meil vahest külas käis, siis me mängisime näiteks Bruckneri sümfooniaid neljal käel. Selline suurepärane klarnetist oli siis Kaljaspooliku kõrval kui Alfred Sikk. Siis ju neid kõrgeid trompeteid ei olnud meil ja tema mängis kammerorkestris Bachi Brandenburgi teises kontserdis sopransaksiga seda kõrget trompetit. Tuleb välja, et ma olen ju päris ajalooline inimene! Kujuta ette, missugused inimesed istusid orkestris ja mina muudkui juhatasin neid.

See peaaegu eestiaegne orkestri koosseis oli väga selgete hierarhiatega. Kui mina tulin 1961. aastal ERSOsse, siis oli selline komme, et rühma kontsertmeister võttis noore mehe otsekohe oma hoole alla ja ega sul siis eriti sõnaõigust ei olnud ka proovi vaheajal mitte.

Ah nii? Neist vaheaegadest ma suurt ei tea midagi. Mina katsusin olla väga sõbralik kõigiga, see tähendab vist ikka, et ega mul sõpru orkestris eriti ei olnud. Dirigent ei saagi seda endale lubada eriti, et ta suhtub mõnesse soojemini kui teistesse, eriti mis puudutab naissoost orkestrante. See tekitab alati liigseid probleeme, mida pole vaja.

Te olite 16 aastat ERSO peadirigent. Kuhu oli seatud sihik, milline oli orkestri tulevik teie silmis?

Tegelikult oli raadioorkestril ikkagi ka nn parteiline juhtimine sellesama Lydia Austeri isikus ja tema ikka muretses nõukogude repertuaari, aga ka eesti kaasaegse repertuaari mängimise eest, see oli ju ka siis nõukogude. Ega rohkem ju kedagi ei olnud. Siis orkestri direktsioon kui niisugune puudus, oli ainult inspektor. Alguses oli Elmar Karendi (II trompet), siis Pihlamägi (Olavi isa), nii et sihte seadis rohkem Auster. Planeerimine käis ka kõik tema kaudu, mina tulin ja juhatasin. Me ei olnud ju päris kontsertorkester, me olime raadioorkester, kes andis ka kontserte Eesti Riiklikus Filharmoonias. Seal oli oma kunstiline juhtkond, kellel oli oma sõna sekka öelda. Olga Rudneva oli filharmoonia kunstiline juht. Kultuuriministeerium meiega ei tegelenud, nii et päris keeruline oli see kontserttegevus ja planeerimine. Meie põhitegevus oli lindistamine. Kõik, mis heliloojad kirjutasid, tuli lindistada ja nad kirjutasid hästi palju. Minule kui noorele dirigendile oli see suur kool ja ma tegin seda tohutu vaimustusega. Siis ma ei saanud muidugi aru, kui suur kool see oli, nüüd ma mõistan seda.

Ma leidsin ERSO arhiivist huvitavaid kavu. Te tegite sel hooajal Arvo Pärdi I sümfoonia esiettekande, siis ta oli veel kord kavas sel hooajal ja veel kord nn pidulikul valitsuskontserdil Eesti NSV aastapäeva puhul. Esimesed kaks näitavad teose menu – aga kolmas?

Eks ta päris naljakas ole, aga Pärt oli siis ju ka nõukogude helilooja. Ja eks nad pidid ju kõike kuulama, kogu see partei ja valitsus, mida neile mängiti – vaesed mehed. Aga ega me ei arvestanud, kes sea
l saalis istusid. Meie ajasime oma asja.

Esimestel hooaegadel ilmus teie repertuaari huvitavaid teoseid nagu näiteks Einojuhani Rautavaara Sümfoonia nr 3.

Mäletan, mäletan. See teos tuletas väga Brucknerit meelde, eriti skertso, aga siis läks jälle väga moodsaks kätte.

Stravinski “Sümfoonia kolmes osas”?

Noortel dirigentidel on selline haigus, et mida keerulisem rütm, seda parem või õigem oleks öelda – mida raskem, seda parem. Selles eas need Brahmsid ja Beethovenid eriti kedagi ei huvita, nüüd, minu eas, on teised väärtused. Ma vaatan praegu Kristjanit, tema on just selle haiguse küüsis. Teisest küljest on see väga hea meisterlikkuse kool nii dirigendile kui ka orkestrile.

No küll seal teie kavades ikka olid need Brahmsid ja Beethovenid ka, ega neist polnud ju pääsu.

Muidugi olid, sest minu pedagoog Leningradis oli Nikolai Rabinovitš, kes oli just nendele heliloojatele pühendunud. Siis veel Bruckner, Richard Strauss ja Wagner, neid ta oli kõiki võimeline klaveril mängima, aga Brahmsi kohta ta ütles, et see on parim, mis maailmas kunagi kirjutatud. Rabinovitš oli ju seda õppinud näiteks Bruno Walterilt, nii et päris otsesed saksa dirigeerimiskoolkonna mõjud.

Regeri “Variatsioonid ja fuuga Mozarti teemale” või Enescu Sümfoonia?

Ma tahtsin palju mängida sellist muusikat, mida siin polnud esitatud. Neid kahte teost, aga eriti Enescu I sümfooniat armastan tänaseni. See on ju nagu Brahms, niisama hea.

Sealsamas Heino Elleri Kolmas sümfoonia?

Selle me plaadistasime Melodijale. Ma tahaks teada, kus see plaat on? Keegi ei tea.

Ikka ja jälle on kavades Eugen Suchoň ja tema “Metamorfoosid”?

Oi, see on vapustav helilooja. Muide, ma panin selle tšehhi filharmoonikute kavasse, nemad tahavad ju alati oma muusikat. Ma tahtsin näha, kas Suchoň sobib, sest ta on ju hoopis slovakk. Aga paistab, et sobib küll, läks läbi.

Tundub, et Paul Hindemith oli teie lemmik.

Hindemith ongi minu lemmik. Jälle metamorfoosid, aga nüüd juba sümfoonilised. Küll ma tahaks tema neid kammermuusikaid mängida, aga need on ju kõik väiksed koosseisud, nii väikseid orkestreid ei ole. Hindemithi on ka hirmus raske esitada, väga lihtne on seal sassi minna. Ma olin Moskvas kontserdil, kui Igor Oistrahh mängis Roždestvenskiga Hindemithi Viiulikontserti ja läks jubedalt sassi. Roždestvenski ütles talle: “Süga nüüd kõikidel nootidel edasi” ja lõpetasidki koos – ja publik ei saanud arugi. Aga kui teos veatult välja tuleb, siis on Hindemith vapustavalt hea helilooja.

Kuidas orkester tol ajal seda muusikat vastu võttis?

Tolleaegse orkestri võimekus ei ole võrreldav tänase ERSOga, seal oli palju probleeme, aga ega minagi polnud päris see, kes ma praegu olen. Nüüd ma hakkan juba mõnda asja taipama. Aga kuuekümnendate ERSO oli oma ebaühtlasele koosseisule vaatamata võimeline ennast kokku võtma, ma ütleksin isegi, kõvasti ennast ületama. Suuri asju sai nendega tehtud. Orkestrimuusiku töö on väga raske töö. Ma arvan, et kõige raskem muusikute eriala ongi olla orkestrant. Seda peab kogu aeg kõigile selgeks tegema ja nende tööd tuleb alati ja kõikjal, ka Eestis, eriti nii väikses riigis kui Eesti on, kõrgelt hinnata. Ilma orkestrimuusikuta ei ole ju dirigente ega heliloojaid üldse vaja, nad oleksid ju mõttetud. Aga tänane ERSO on hoopis teine, kõrge rahvusvaheline tase, meie eesti kultuuri lipulaev.

Dirigent kui DIRIGENT

26. mai kontsert algab Eesti vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese tervitusega ja laval on ERSO ja RAM ning dirigendipuldis maestro Neeme Järvi. Villem Kapp “Põhjarannik” (1958): vaatamata asjaolule, et 1958. aastal oli RAM tunduvalt suurem, oli ka tänase RAMi esituses teose ahelhingamisega lõpu crescendo endiselt mõjuv. Suurepärane patriootlik teos nii piduliku sündmuse sissejuhatuseks. Lähemal tutvumisel selgub, et kava kompositsioonil on üks väga meeldiv kõiki heliloojaid ühendav omadus. Neid ühendab nende päritolu: eesti, soome, taani ja ungari on meile ikka päris lähedase suhtega. Veljo Tormise “Kolm mul oli kaunist sõna” (1962) meeskoorile ja flöödile kõlas Maarika Järvi ja meeste esituses kui kõrgeklassiline kammermuusika, juhatas ikka juubilar. Sibeliuse “Finlandia” esituseks tuli lavale Paavo Järvi, kes demonstreeris tarka dramaturgi meisterlikkust ja värsket suhet autori kõige populaarsema teosega. Heino Elleri 120. sünniaastapäevale pühendati tema “Kolm pala” (1951-52) flöödile ja keelpilliorkestrile (2005). Need kolm miniatuuri on keelpillidele seadnud Ameerika helilooja Charles Coleman Maarika Järvi tellimusel ning esitust juhatas nüüd juba Kristjan Järvi. Esimese osa bravuurne lõpp kuulus Carl Nielseni teosele “Aladdini süit”, mille kolm osa esitas orkester efektselt Kristjan Järvi juhatusel.

Kontserdi teine pool oli maestro Neeme Järvi päralt, kes oli valinud oma Eesti sünnipäevakontserdi peateoseks Ferenc Liszti “Faust-sümfoonia” “Chorus mysticus’e” (1857) tenorile, meeskoorile ja orkestrile. Meie Neeme Järvil on kuldsed käed. Ta on kui alkeemik, kes on kõigest võimeline kõrge prooviga kulda tegema. Mul võivad ju olla mõned heliloojad ka üldtunnustatud klassikute hulgas, kellest ma ei ole erilises vaimustuses. Ferenc Liszt enam ei kuulu nende hulka, vähemalt tema “Faust-sümfoonia” mitte. Ja maestrol on täielik õigus, kui ta ütleb, et ERSO on kõrge rahvusvahelise klassiga orkester, vähemalt Neeme Järvi juhatusel. 1963. aastal oli ERSO peadirigent Neeme Järvi piiritult andekas dirigent, tänane maestro Neeme Järvi on Dirigent.

Shane MacGowan 1988 ja nüüd…netifotod

The Pogues 20. XII 2005 Londoni Brixton Academy’s.

Tulla üle tüki aja jälle kokku ja näha enda ees ustavate austajate horde, kes vahepealsel ajal on pidanud leppima oma lemmiku kuulamisega vinüülidelt, kassettidelt ja laserplaatidelt. Hmm, midagi pole juba aastates muusikuile sellest vist magusamat ning meelitavamat. Ja nii veel kaheksa korda järjestikku, sest just sedapalju kontserte andis äsja lõppenud aastal spetsiaalselt UK jõulutuuriks taasühinenud vana hea The Pogues. Bänd, mille laulutekstid on täis vandesõnu ja mille liikmed olid alatasa purjakil. Bänd, kes oli ajuti keelatud ning kelle ikooniks sai silmanähtavalt riknenud hammas­tega laulja. Grupp, mis ei mängi enam koos aastast 1996, aga mille legend püsib.

Oleks ilmne viga arvata, et nad nüüd, juba hilistes 40ndates, on asunud veteranidena kaduma kippuva tähesära järel tuuritama. Oh ei, põugsid pole ilmselt kunagi pidanud kuulsusest või auhindadest puudust tundma, kuid tõsi, igas võtmes ja igal pool vorbitavates muusikaedetabelites ei kohta seda iiri popmuusika üht fenomenaalsemat ansamblit just sageli. Vaevalt muudaks seda asjaolu võrdlus, et Pogues suutis igivanad iiri traditsioonilised viisid muundada meloodiliseks tinavile- ja trummitärinaks samasuguse osavusega nagu Van Morrisonil on läinud korda kanda keldi muusika spirituaalsus üle moodsasse rütmi & bluusi helikeelde. Või kuivõrd positiivselt on Pogues mõjutanud iirlaste enesehinnangut, luues neile justkui omaette rahvusliku argoo, oma muusikalise koodi, mille tänuga (kaugeltki mitte ainult iirlastest) kuulajad vastu võtsid ja millega kõrtsiõhtutel rõõmsa äratundmisega suhestuti?

Pungiajastu originaalsed veidrikud

Aasta on 1982 ja vanal heal Inglismaal on õhk protestivaimust paks. Tärganud pungiajastu kuulutab saabuvat dekadentsi, saates poliitilise sõnumitoojana lavadele sellised revolutsionäärid nagu Sex Pistols ja The Clash. Neist saab kõvasti innustust samu staare mõnda aega oma juhubändidega soojendanud noor ja vihane Shane MacGowan, kel mõningate pingutuste järel õnnestub ideekaaslastega lõpuks formeerida püsivam tuumik. Algselt esinetakse kõlava nimekuju Pogue Mahone all (iiri keeli pisut ropu varjundiga – suudle mu tagumikku). Lühem nimevariant The Pogues tuli kasutusele pärast seda, kui üks BBC töötaja avastas ansambli nime tõlkides selle skandaalimaigulisuse.

Oot, mis folkpunk – mida see stiililiselt võetuna endast üldse peaks kujutama, on’s võimalik pungilikult folkida? Et lihtsalt üks veider sõnamäng, millel ei ole interpeteerimise ja viiside konstrueerimisega suurt midagi pistmist? Ometi oli Pogues tulnud selleks, et midagi öelda. Ühtpidi aitas tulijal end paremini kuuldavaks teha sotsiaalselt soodus keskkond, mullistumiste ja muutuste periood, kus pead tõstsid republikaanlikud meeleolud. Rahvusliku sentimendi väljendamine pungilaadse muusikaga polnudki vahest uudne, kuid Pogues’il tuli see algupärasemalt välja kui teistel. Samas oli MacGowan, kellele iiri mütoloogia ja rahvalaulud olid tema lugude peamine inspiratsiooniallikaks, võib-olla enesele teadvustamatagi koos Poguesiga asunud omamoodi ristiretkele sooviga viia iirilik helikõla popmuusika tippu. Vulgaarne punk-attitude segatuna traditsionaalse iiri muusikaga oli Poguesi nišš ja helikeel, mida edaspidi aitas arendada bändi täienev koosseis (esialgsest viisikust kujunes hiljem välja 8 liikmega bänd).

Kontsertraputus

“Streams of Whiskey”, mis muu, kui bändi üldse päris esimene lugu sobib hästi sisse juhatama väärikat šoud veelgi esinduslikumas Brixton Academy kontserdipaigas, mis on täismajana (u 4500 kuulajat) välja müüdud. Tõepoolest, Poguesi live’is kuulamine on privileeg, mida ei tohi kasutamata jätta. Nende klassikaline line-up on anno 2005 jälle täies koosseisus rokkimas, välja arvatud bändi kunagine ainus naisliige, basskitarrist Cait O’Riordan. Ettekandele tulevad veelgi tempokamad “If I Should Fall From Grace With God”, “Rain Street” ja “Broad Majestic Shannon”, kuid esiotsa tundub palavalt tervitatud muusikute sisepõlemismootor veel pisut ülessoojenemist vajavat.

Umbes nii, mitte üleliia efektselt ja enesekindlalt, kulges algul ka Poguesi karjäär muusikatööstuses. Mõned produtsendid suhtusid noorte mässajate taotlustesse ettevaatlikult, teised oskasid varakult märgata MacGowani hingestatud loojanatuuri ja kogu seltskonna energiast pulbitsevat loomejõudu. Briti new wave’i üks tegijaist Elvis Costello ning U2 kunagine produtsent Steve Lilliwhite võtsidki riski produtseerida bändi vastavalt teist ja kolmandat albumit. Muuseas, “Rum, Sodomy and the Lash” võitis möödunud aasta suvel muusikaajakirja Mojo korraldatud konkursil esikoha kui parim klassikaalbum rock ’n’ roll’i ajaloos. Bändi rahvusvaheline läbilöök saabus aga 1987. aastal albumiga “If I Should Fall From Grace With God” (sellel ka ülipopiks saanud “Fairytale of New York”, maguskibe meloodia vihjena iirlastest väljarändajate elusaatusele uuel kodumaal). Saabus kuulsus ja aupaiste mõlemal pool Atlandit, rääkimata Mandri-Euroopast, kus seda sorti joviaalsete joogilaulude värskendav toime jõudis kohe januse kuulajaskonnani.

Tollal oli Poguesist tekkinud juba kui eriomaselt pungiliku, rahvalike viisidega rokkiva mikstuuri ja karismaatilise padualkohoolikust lauljaga grupi, mis shamrock’kis oma kuulsuse harjal, kuvand. Seejuures suudeti vältida langemist tavalise materjaliga kootud võrku: Pogues oli peaaegu alati temaatiline. Poliitiliselt teadliku bändina ei püütud näida, vaid oldi aktuaalne, ka pärast seda, kui ühiskonnakriitiline punkagressioon UKs oli vaibunud. Lood nagu “Streets of Sorrow/Birmingham Six” või “Thousands are Sailing” käsitlevad tundlikke teemasid ja põhinevad reaalsetel sündmustel. Kodulinnaks tegelikult London, liikmete seas nii iiri immigrantidest järeltulijaid kui ka puhtaid britte, läks bändil suhteliselt hästi korda püüd anda oma lugudes edasi iirlaste ja inglaste (loe: rõhutute ja rõhujate) ajalooliselt tumestatud suhtemustrit. Vaimse hukkamõistu ja muusikalise jõu abil. Igatahes saavad popkultuuri ajastu laulutekstides oma koosa niihästi kasumiahned landlord’id kaugest minevikust kui ka kaasaegne poliitiline eliit, kes reageeris IRA vägivaldsetele rünnakutele võrdlemisi kaootiliselt.

Sünergia tekib, et jääda

Nüüd siis taas siin, Londonis, kus noorte talentidena suurlinna subway-kohtades esinedes end tõestada üritati. Ballaadilikud “Old Main Drag” ja “Lullaby of London” ei kõla MacGowani esituses üldse mitte halvasti, kuid laulja kunagine 80ndate salvestistelt pärinev efektselt krõbe hääl on mõistagi ammuilma haihtunud. Looks-paariks annavad talle vaheldumisi puhkust teised bändiliikmed, igal mõni isiklik tunnuslugu tallel. Ning iga lugu justkui vana raamat, millelt kaua riiulil seismisest tekkinud tolmukord hetkega maha pühitakse ning mis sind üleni oma maagiasse kisub. Saab nautida renessansiliku kitarriga Terry Woodsi (“Young Ned of the Hill”) ja Spider Stacyt oma tuntuima hitiga “Tuesday Morning”. Bändi algusaegadel kitarri mänginud James Fearnley jõuab laval vist kõige rohkem ringi karata ja viskab end virtuooslikult ühel hetkel selili, võludes samal ajal oma kobakast akordionist meloodiaid välja (millise kiirusega!). Tõeline mäsu puhkeb aga siis, kui üksteise järel mängitakse maha “White City”, “Sunnyside of the Street”, “Sayonara” – kõik lood, mis satuvad bändi kontserdikavasse võrdlemisi harva. Niisiis paras üllatus! Palade kergus ja vastupandamatu tantsulisus haarab publiku kaasa, mis omakorda tekitab oodatud lavalise sünergia. Poguesilik muusika: rütmikad pillikäigud, raskest pummeldamistest “jutustavad” laulud, mille tegevus käib enamasti ikka kusagil hämaras räus
kavaid hääli täis pubis või siis filosofeeritakse viskiklaasi taga elu üle.

Vitaalne maskott MacGowan

Ja mõistagi MacGowan, kes vääris kaemist, ent kindlasti ka kuulamist viimse kui penni eest. Kellele iiri muusika kordumatu geenius, kellele räuskav joomar ning maskott, kuid anno 2005 pakkus soliidse soenguga ja üsna heas vormis vokalist omaette nauditavat vaatepilti. Et Shane ilma topeltdringita läbi ei saanud, tuikus mees laval nagu muiste, lõbustades rahvast aeg-ajalt pika juhtme otsas mikrofoni ringiratast keerutamise ja veidrate grimassidega. Selline klounaad oli kindlasti petlik, sest MacGowanist õhkus väärikust ja vitaalsust. Polnud hullu, kui ta kusagil stroofiga põhinoodist maha jäi või mõne loo keskel midagi segi ajas. Muljet avaldas pigem peaaegu hambutu rokkari üllatavalt täpne väljendusvõime. Hehee, kõik need, kes tulid legendaarset kurigeeniust kuulama eelarvamusega, et ega tollest rokivanast enam õiget laulumeest ole, said korraliku ninanipsu.

Ent kurikuulsa frontman’i personaalsest särast hoolimata pole Pogues kunagi olnud üksnes MacGowani isiklik projekt. Põugside vaimsus, tohutu musikaalsus ja hingestatud esituslaad olnuks ilmselt olemata, kui see polnuks rajatud kreatiivsele tiimitööle, kuhu iga liige on panustanud oma käekirja ja materjaliga. Vaieldamatult on bändi üksjagu kariderohket karjääri saatnud ohtra pidutsemise, rahutute trubaduuride maine, kuid joomingud ei pruugi siiski takistada loomingut, ja Poguesi puhul on see küllap reegel. Alkohol vabastas mõttekrampidest – sügavad laulutekstid tõepoolest –, mässumeelsus andis võtme priiuse tunnetamiseks ja väärtustamiseks. Kui aga vaja, viimistlesid bändimehed oma lähedastest kuude kaupa eemal, kusagil pastoraalses keskkonnas äärmise pühendumisega uut plaadimaterjali. MacGowan ületas oma uimastilembusega lõpuks siiski ka bändikaaslaste taluvusläve ning asjade loomuliku käiguna läksid nende teed 1991. aastal lahku. Pogues jätkas pisut muudetud koosseisuga, soovides stiililiselt teadlikult kaugeneda senisest rõhutatud iirilikkusest. Uue suuna otsingud päädisid kahe albumiga, millel oli rohkem lüürilisema roki ja jazzilikkuse mekki. Jah, sellesse muusikasse oli siginenud palju mõtlikumaid noote, kadunud oli MacGowani mässav vaim. Nagu üks briti muusikakriitik sama kontserdi arvustuses tabavalt märkis, oli Pogues ilma MacGowanita juskui sigarett ilma läitva tuletikuta.

Kunstlumesadu öises Londonis

Vanad folkpunkarid näiliselt kergelt, kuid professionaalselt ennast ja kogu asja nautimas! Saund on timmitud, bandžokäigud ja tinavilesoolod erksalt kõrvus. Suurt menu ei suuda karvavõrdki väärata ka selle õhtu ainus tõsine “ämber”. Üliemotsionaalse “Sickbed of Cuchulainni” alguseks ei ole trummar Andrew Rankeni monitor nähtavasti sisse lülitatud, mistõttu ta ei saagi kuulda kitarristi Philip Chevroni “kahte takti ette”. See toob MacGowani jt nägudele laia muige ja hetkelise nõutuse, kuid kohe kogutakse end ja lähebki uuesti lahti. Sellised episoodid on õhtu boonus! Esinejailt kostvad kinnitused stiilis “see oli meie viimane lugu täna” panevad januse pub­liku mõnutundest vaid muigama ja oigama – ei veel! Encore! Encore! Bänd hoiab rahvahulki ilmse mõnuga keemistemperatuuri-eelses seisundis. Jah, nende seletamatut iiri maagiat on võimalik kogeda üksnes kontserdil. Lood nagu “Sally MacLennane”, “Star of the County Down”, “Irish Rover” lisapaladena pole kindlasti juhuslik valik.

Usaldada võiks Bob Geldofi maitset, kui ta 2004. aastal taasilmutatud Poguesi plaadikogumikule (s.o kõik 7 bändi albumit uues kuues) pühendatud essees kirjutab: “Poguesi võlu seisneb nende lauludes, mis kestavad. Vanad viisid kõlavad meeldivas interpretatsioonis kaasaegselt, originaalpalad aga sedavõrd ajatult, et tundub justkui oleks need kirjutatud mõnes suitsunurgas 300 aastat tagasi või siis mõnes haisvas Londoni bussipaviljonis eelmisel nädalal”.

Finaalile minnakse vastu muidugimõista igihalja “Fairytale’i” saatel. Omapärases dialoogivormis kulgev lugu, mida on peetud popmuusika kõigi aegade kroonimata jõuluhitiks, omamoodi täiskasvanulikuks vasteks “Jingle Bells’ile”. Muide, seda ja mitmeid teisi tuntud Poguesi lugusid on siinmail eestindanud ja üsna menukalt oma ülesastumistel mänginud Untsakad ja Väikeste Lõõtspillide Ühing. Sel õhtul on MacGowaniga duetti laulma valitud bändi bandžomehe Jem Fineri lauljast tütar Ella Finer. Nad laulavad ja teevad mõned valsikaared. Niigi juba nakatunud publikule pakutakse veel ekstra hinge- ja silmailu: lava kohalt hakkab üsna muusikute krae vahele kohevat kunstlund sadama. Huvitav, vaatamata sellele, et Pogues ei ole massitarbimiseks mõeldud stiili viljeleja, on see bänd vähemasti iirlaste ja brittide seas kummalisel kombel muutunud otsekui jõulude võrdkujuks. Võib-olla pisut erisugustel põhjustel, aga soovitud ja oodatud on nad alati.

Põhiliselt muusika, aga ka tekstid on vist hoidnud koodi, mis on taganud ansambli äravahetamatu ehtsuse juba üle paari aastakümne. Veteraniseisusest hoolimata kõlasid Poguesi poisid sama värskelt ja kaasakiskuvalt, nagu mõnelt 80ndate albumilt oled kuulama harjunud. Õhtu lõpulugu ei olnud midagi muud kui üleni mänglev ja hullutavate käikudega “Fiesta”, millele ambitsioonikuse lisamiseks organiseeriti lavale ka trompeti- ja pasunakvartett. Oli väga hea stuff! Oli Pogues ja olid jõulud. Aegumatud mõlemad.

“Võluflöödi” tegevustik on viidud soome muinasaega.

WOLFGANG AMADEUS MOZARTI ooper “VÕLUFLÖÖT” (“Taikahuilu”). Lavastaja Jussi Tapola, dirigent Leif Segerstam, esietendus SOOME RAHVUSOOPERIS 3. III.

W. A. Mozarti 250. sünniaastapäevaks toodi Helsingis Soome Rahvusooperis lavale Mozarti ooper “Võluflööt” (“Taikahuilu”). Üllatava kontseptsiooniga ooperietenduse lavastaja on Jussi Tapola, kunstnik Anna Kontek. Esietendust märtsi alguses dirigeeris Leif Segerstam, Sarastrot laulis Ilkka Vihavainen, Öökuningannat Anna-Kristiina Kaappola.

1993. aasta suvel käisin Leo Normetiga “Võluflööti” vaatamas Savonlinna ooperifestivalil. Savonlinna kunstiline juht Jorma Hynninen oli tollal esietendusele meelitanud Euroopa (võib-olla isegi maailma) ooperieliidi, nii tegijate kui ka kriitikute poolelt. Orkestri häälestamise ajal ütles üks härrasmees “kutsetega loožist” minu selja taga: ““Zauberflöte” in Finnisch, das ist schon etwas (see juba on midagi)!”. Kõnealune seik meenus mulle “Võluflöödi” seekordsel esietendusel Helsingi ooperis. Ka nüüd lauldi soome keeles, et publik mõistaks olulisi mittemuusikalisi stseene ja nalju. Paradoks seisneb aga selles, et koos minuga ooperisse tulnud soomlanna ütles, et ta ei saa soomekeelsest tekstist aru ja peab kogu aeg lava kohale projitseeritud ingliskeelset teksti jälgima.

Puht muusikaliselt ongi soome keel Mozarti muusika jaoks veidi raskepärane. Väärib imetlust, kuidas libreto tõlkijad Juhani Koivisto ja Jussi Tapola on suutnud Emanuel Schikanederi libreto Mozarti muusika sisse “ära mahutada”. On ju soomekeelsed sõnad saksakeelsetega võrreldes palju pikemad.

Šamanistlik “Võluflööt”

Soome keel toetas aga igati lavastaja Jussi Tapola intrigeerivat kontseptsiooni, mille ta võtab kokku järgnevalt: “See on juba mu viies “Võluflöödi” lavastus. Selles lavastuses püüan “Võluflöödi” tegevustiku viia soome muinasaega: müütiline Kvenland võiks olla Öökuninganna šamanistlik kujutlusmaailm, Sarastro võimupiirkond aga Helsingi härrasmeeste kaitseala, kus püütakse hoida kooskõla inimeste maailma ja looduse vahel. Papageno on veider olevus, kes oleks nagu kahe kultuuri vahel lõksus. Orjad on laplased ja Tamino üle mere saabunud Rootsi prints. Kui teile tundub veider, et Papageno kellamäng meenutab soome šamaani trummi, siis võtke teatavaks, et šamaanitrummi küljes on samuti väikesed kellukesed. Võluflööt ei ole kuldne, nagu oleme harjunud nägema, vaid on tammepuu südamikust voolitud. Nii on kirjas ka libreto originaalis, mis tavaliselt lihtsalt välja jäetakse” (Jussi Tapola “Taikahuilu” kavalehelt).

Lavastaja kujutlusega tuleb kõige täpsemini kaasa kunstnik Anna Kontek. Peab ütlema, et soome ooperilavastustes on visuaalne külg alati väga mõjuv. Suurepäraste tehniliste võimalustega sügav lava laseb lavapõranda katta kogu ulatuses vajadusel isegi veega, nagu Kaija Saariaho ooperis “Kauge armastus”. “Võluflöödis” toonitatakse Sarastro ja Öökuninganna valitsusala erinevust ka valguse abil (valguskunstnik Timo Nyman) ja muidugi tegelaste kostüümidega (Anna Kontek). Öökuninganna (Anna-Kristiina Kaappola) saatjaskond on nagu valitsejanna isegi värvikirevate kostüümide ja efektsete peaehetega ilusad naised, kes võivad ükskõik missuguse mehe oma “võrku” püüda. Nii ka peategelase prints Tamino (Petrus Schroderus), kes naiste õhutusel läheb Paminat (Mari Palo) oma isa Sarastro (Ilkka Vihavainen) käest vabastama.

Kahe võimsa võimumaailma vahel tegutsevad Papageno (Ville Rusanen) ja Papagena (Merja Wirkkala) on kirevate punkarisoengutega looduslapsed, kes tegutsevad oma käskijanna juhiste järgi. Nende hea ja kurja äratundmine käib läbi armastuse nagu prints Taminol ja Paminalgi. Sarastro vennaskond on rahulikes, pastelsetes toonides elutule hoidjad, kelle rahuriigi väravatest võib siseneda vaid see, kes on läbi teinud vaikimise ning vee ja tule katsumuse. See vabamüürlik printsiip on Helsingi lavastuses selgelt ja täpselt läbi viidud.

Kokkuvõttes lapsik lavastus

Vaatamata suurejoonelisele lavastusele ja headele osatäitmistele jääb etendusest lastepärase rahvatüki mulje. Miks? Sellele polegi nii lihtne vastata, võib-olla vastuolulisuse tõttu. Näiteks kui šamaanitrummilt kõlab ilus klassitsistlik kellamäng, on tunne, et midagi on täiesti valesti. Peale selle toimub laval kogu aeg mingi tegevus (tantsud?!), mis pole alati kuigivõrd sisuliselt põhjendatud. Mozarti muusikal ei lasta “puhtalt” kõlada ka avamängu ega piltide vahetuse ajal, kogu aeg on muusika “ära lavastatud”. Ometi oleks tahtnud Mozarti muusikat ka lihtsalt kuulata, mitte ainult “vaadata”. On ju Helsingi Rahvusooperi orkester ja Leif Segerstami dirigenditöö esmaklassilised.

Ent teisest küljest, kui see “Võluflööt” meelitab ooperisse lapsi, kellest tõenäoliselt kasvab ka tulevane soome ooperipublik, on see lavastus ju igati õigustatud. Esietenduse soe vastuvõtt ja hooaja lõpuni väljamüüdud piletid näitavad, et vähemalt Soome kontekstis on küll tabatud kümnesse.