Tanja Muravskaja näitus „Abstraktne aed“ Kogo galeriis kuni 22. I.
Nagu Tanja Muravskaja näitused sageli, on ka Kogo galerii „Abstraktne aed“ varasema väljapaneku jätk ja edasiarendus. Seekord on olnud aluseks Elnara Taidre kureeritud Tuglaste aia ainetel valminud installatsioon „Aiapagu“ (2019), kuid viiksin järje veel natuke kaugemasse minevikku, 2012. aastal Tallinna Kunstihoone galerii näituse „Kadunud utoopia“ juurde. Muravskaja esitas toona poeetilise ja südamliku fotoseeria oma vanavanemate elust kodukülas Ukrainas. Juba selle näituse dünaamilised, kohati ebateravad fotod tõmbasid vigasuse tõttu tähelepanu foto kui meediumi kohalolule, vastuolule kunstnikule kuulsuse toonud tehniliselt perfektsete stuudioportreedega. Neeme Lopp on Kumu näitust „Aiapagu. Tuglaste koduaed Tanja Muravskaja fotoobjektiivis“ arvustades* juhtinud tähelepanu Muravskaja objektiivi apoliitilisusele. Kui Tuglastele tähendas nende Nõmmel asuv aed sisepagulust, siis Muravskaja fotodel on aed lihtsalt aed. Nagu Lopp kirjutab, ei ole see enam Tuglaste aed, vaid võiks kuuluda kellele tahes, ka aia ühiskondlikest tähendustest on loobutud, „nii et foto ilu langeks kokku tema afektiga“.
Paul Horma 1960ndatel teostatud Tuglaste aia dokumentatsioon, mida Kumu kuraator Elnara Taidre Muravskajale tutvustas, köitis värvifotoga töötama harjunud kunstnikku värvide puudumisega. Mustvalged pildid kaunitest lilledest tõid tähelepanu keskpunkti fotograafia tingliku tuuma – valguse. Fotograafia on valgusest sõltuv meedium ja nii keskendus Muravskaja ka ise Tuglaste aeda pildistades just valgusele. Kogo näitusega „Abstraktne aed“ näib Muravskaja aga olevat teinud sammu analüütilise abstraktsionismi poole, üldistanud aia kujundi, taandades ühtlasi fotograafia meediumi selle algkomponentidele.
Kogo näitusega on Tanja Muravskaja teinud sammu analüütilise abstraktsionismi poole, üldistanud aia kujundi, taandades ühtlasi fotograafia meediumi selle algkomponentidele.
Oma sõnul ammutas Muravskaja „Abstraktse aiaga“ töötades inspiratsiooni XX sajandi abstraktse maalikunsti eneseanalüüsi ajaloost. Kuni selleni, et näituse rohelise joonega plakat on inspireeritud vene suprematistliku maalikunstniku Olga Rozanova maalist „Roheline joon“ (1917). Vabalt suprematistlikus või/ja neoplatonistlikus traditsioonis on Muravskaja „Abstraktse aia“ kujul lammutanud ka fotomeediumi. Tuglaste aias puulehtede vahel sillerdav valgus peegeldub seekord merepinnalt, muutes jäädvustatu peaaegu tundmatuseni. Vitriinraamides värvivaesed abstraktid kuuluvad esmapilgul modernistliku foto traditsiooni, kus kunstiliigina igavesti oma alaväärsust põdema mõistetud fotograafia otsib kontakti ülevate klassikaliste väärtustega, jäädvustades igavikulisi vorme. Kuid Muravskaja näitusel ei ole fotograafia kunagi staatiline ja igavikuline, nagu on tahvelmaal. Aiakujund ei kordu näituse pealkirjas pelgast inertsist. Näituse külastamine on jalutuskäik aias. Viimane kõlab küll klišeena, ent on Muravskaja puhul tähtis osa tema kunsti võttestikust.
Kui vaadata Muravskaja loomingulist biograafiat, koosneb see suuremas osas silmapaistvalt lavastusliku kujundusega isikunäitustest. „Positsioonide“ esmaesitlusel Tallinna Linnagaleriis (2007) oli galerii kujundatud pidulikuks vastuvõtusaaliks. Põrandat kattis sinine vaip, fotod Eesti lipuga poseerivatest kunstnikest olid paraadportreede galeriile kohaselt ühtlases jadas seintele jaotatud ning lipuvalves tardunud skinhead’id kuldsete postide vahele tõmmatud sametist piirde taga. Peaaegu kümme aastat hiljem Tartu Kunstimajas eksponeeritud „Kangelane“ (2017) oli betoonhallidele postidele kinnitatud portreedega memoriaalpark, kus külaline jalutas aupaklikus vaikuses kaljukindlalt seisvate sammaste vahel. „Abstraktne aed“ on samasugune lavastatud ruum, ent näidendi peategelane on seekord fotograafia ise.
Nagu selgus vestluses autoriga, siis talle üllatusena teeb minule vaatajana näituse muravskajalikuks fotode portreeformaat. Tuglaste aia kõrgete puude vahel ei hakanud see nii silma, aga kunstnikku, kelle loomingust suurem osa on vormistatud portreedena, ei kujuta mingis teises formaadis töötamas hästi ettegi. Olgugi et näiliselt on tegemist justkui loodusfotograafiaga, mis peaks ootuspäraselt maastikuformaadis külitama.
Viimane annab taas tunnistust Muravskaja loomingu puhul esile tõstetud suisa loogilisest järgnevusest, kus üks teos arendab edasi eelmises tõstatatud teemat. Ka see, kuidas „Abstraktses aias“ on fotomeedium lahutatud elementideks (valgus, värvid, peegel), millest vaataja peab ise oma peas fotograafia kokku panema, tekitab tahtmatult paralleeli Muravskaja installatsiooniga „Monumendid“ (2008), kus pronkssõdur oli galeriis taandatud kivi- ja Vabaduse rist klaasihunnikuks. Küsimuseks jääb, kuhu foto abstraktsioon välja viib.
Nagu Diana Tamane, samuti üks järjepidevusega silma paistnud fotokunstnik, on üritanud oma perekonna lugude jutustamisele punkti panna, et leida endale teine perekond, kelle lugu jutustada, nii on ka Muravskaja teinud katset eemalduda suurtest poliitilistest teemadest. Need püüdlused on aga paratamatult läbikukkumisele määratud. Keegi ei oleks osanud ennustada, et Ukrainas puhkeb sõda, mis esmaesitlusel isiklikud „Kadunud utoopia“ nostalgitsevad fotod tagasiulatuvalt politiseerib. Sama keeruline on ette teada, millisest nurgast poliitika Muravskaja aeda sisse hiilib, aga nii maastikul kui ka fotograafial on selliseks libastumiseks küllaga potentsiaali.
Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu auliige, klaasikunstnik ja disainer Eino Mäelt.
Eino Mäelt sündis Virumaal Ulvi külas, õppis Põlula 7-klassilises koolis ning siirdus Tallinna kultuurhariduskooli. 1958. aastal alustas Eino Mäelt Tarbeklaasis klaasilihvijana ja õppis tehase stipendiaadina edasi Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis klaasikunsti erialal. Pärast ERKI lõpetamist 1968. aastal jätkas Mäelt tööd Tarbeklaasis, siis juba eksperimentaalpuhumis- ja kujunduskunstnikuna. Ta töötas seal 1993. aastani.
Eino Mäelt astus kunstnike liidu liikmeks 1971. aastal. Eino Mäelti kunstnikukäekiri mõjutas tugevalt Tarbeklaasi toodangut. Ta oli käeliselt osav, energiline ja uudishimulik praktik, kes õppis kiirelt ära Soome ja Tšehhi kolleegide tehnilised võtted ning jõudis nende edasiarendustes stiilsete lahendusteni. Kühmulised krobelised pinnad ja hoogsad vormid pakkusid tollases ühetaolises olmes vaheldust ja rõõmu. Ilmekaks näiteks on klaasi laavaliku paindlikkusega värvilised vaasikomplektid Rock ja Aster (1978), pikalt tootmises olnud Ira (1980) ja püstprismana lahendatud raskepärane Kuru (1986). Paljudes kodudes leiduvad ka jääklaasi kargust ja tsentrifugaalmeetodi võimalusi edasi andvad sämbuliste servadega ja jää rabedust meenutavad kausisarjad Kaali (1985) ja Kraater (1986–1987), lumetormi imiteerivad kausid AX (1991) ja kausside-vaagnate komplekt Pööris (1990).
Sama kaalukas on ka Eino Mäelti unikaalloome. Temas oli ühendatud kunstniku loomingulisus ja klaasipuhuja meisterlikkus. Rafineeritud ja maagilised on värviliste mullide ja orgaaniliste moodustistega klaasmassist skulpturaalsed „Suvised õhtupoolikud Meleskis“ (1974) ja „Punased planeedid“ (1980). Eino Mäelti klaaskompositsioonid on ehtinud ka mitmeid hooneid, näiteks Tallinna onkoloogiakeskuse vahesein (1983) ja rahvusraamatukogu klaasikogusse kuuluv „Teise aega, teise ruumi“ (1995). Tarbekunsti- ja disainimuuseumis on Eino Mäelti teosed väljas püsiekspositsioonis, tema loomingut on tutvustatud Tarbeklaasi ülevaatenäitusel (1993) ja klassikute sarjas „Klassikud. Klaasikunstnik Eino Mäelt“ (2005). Viimastel aastatel disainis kunstnik mitmesuguseid trofeesid. 2006. aastast tegutses Eino Mäelt ka Kuressaares, kus avas linnuse õues menuka klaasikoja. Eino Mäelti teosed kuuluvad mitme Eesti muuseumi ja ka Soome Riihimäe klaasimuuseumi kogusse.
Tuttavad meenutavad Eino Mäelti head huumorisoont, ta tegutses ka ajakirja Pikker karikaturistina. Aastatel 1964–1973 osales Eino Mäelt ERKI folkpopansamblis Peoleo. Klaasikunsti austajatega jääb Eino Mäelti teoste rõõm ja ilu.
Viimastel aastatel kultuurilehte lugedes olen leidnud teadlaste kirjutatud väga põhjalikke metsapoleemikat käsitlevaid artikleid, kus ka hulgaliselt viiteid kasutatud allikatele. Lugejana eeldan, et tõsiteaduslikud artiklid ei peaks kajastama autori poliitilisi vaateid ja väiteid, et usun asju olema nii või arenema naa. Seepärast tundsin vajadust selgitada lugejatele mitmeid artiklites toodud väiteid, mis võisid jääda arusaamatuks. Omalt poolt tahaksin lisada infot tegemiste kohta, mis on kogemata või teadlikult jäänud käsitlemata.
Olen metsateemadel Sirbis artikleid avaldanud autoritega kokku puutunud juba alates möödunud 90ndate keskelt, kui tegin tihedat koostööd keskkonnaorganisatsioonide ja ülikoolidega. Töötasin samal ajal riigimetsaametis ja tegelesin nii erametsanduse kui looduskaitse küsimustega. Tegime tõhusat koostööd Eesti metsapoliitika koostamisel, metsakaitsealade võrgustiku rajamisel, Natura alade valimisel, vääriselupaikade inventeerimise metoodika loomisel ja mitmetes teistes protsessides, mis meie keskkonnapoliitikat on tõsiselt mõjutanud.
Kokkulepete saavutamine sellel ajal oli suhteliselt kerge, sest algatasime ettevõtmisi, millega eelmise riigikorra ajal ei tegeletud või polnud vajadust, sest otsustajad olid kaugel ja eraomandit loodusressurssidele ei olnud. Soome ja Rootsi kolleegidelt saime asjalikku nõu. Mäletan, kui läksime ühe meie esimese metsade bioloogilise mitmekesisuse säilitamise strateegia dokumendi kavandiga tollase Soome Turu ülikooli biodiversiteedi guru Jukka Salo juurde. Ta soovitas, et võiksime lisada mõned väga ulatuslikud (5000–10 000 ha) lageraie alad, et luua tingimused ka nendele liikidele, kes vajavad suuri ühetaolisi ja suhteliselt pikalt puutumatuid metsaalasid. Selgitasime, et need on meil olemas endiste nn II grupi metsade näol, kus enne sõda ja Nõukogude ajal langi suurus ei olnud määratud ja raiuti nii palju, kui suudeti välja vedada või parvetada. Nüüd on nendel aladel meie suuremad kaitsealad (Alam-Pedjal, Soomaal ja Alutagusel).
Tahtsime olla edukad ja nii juhtuski, et nii mitmeski valdkonnas jõudsime seadusandluses ajast ette, kuna tegutsesime teadmises, et ehitame põhiliselt eraomandile ja turumajandusele rajatud riiki. Ootamatult said peamiseks probleemiks ebaseaduslikud raied ja metsamaterjalide vargus. Poliitikud hakkasid tugevdama järelevalveorganisatsioone ja karmistama seadusi. Metsaseadusesse jõudis metsa uuendamise sunniraha maksmise paragrahv ja metsarikkumistega seotud seadmeid sai konfiskeerida. Riigilt metsaomanikule tasuta koostatavatest metsamajanduslikest soovitustest sai metsa maksimaalse majandamise juhend ning metsateatisest raieluba. Ümberkorralduste tulemuseks oli see, et kui maailmaturul oli metsamaterjali hind maksimaalne, siis meil oli raiemahtude madalseis.
Milline on eraomandi olukord tänapäeva turumajanduses? Rangelt kaitstud metsadest kuulub vaid ligi 10% erametsaomanikele. Riik on haaranud enda kätte 51% kogu metsamaast ja 23% (ligi 300 000 ha) sellest on range kaitse all. Sageli on kuulda, et RMK on orienteeritud vaid puidu varumisele ja viimases hädas raiub kaitsealade ja asulate ümbruse metsi. Kuidas on võimalik riigiametnikel toimetada kaitse-eeskirju eirates? Kui see peaks juhtuma, siis kaasneb ju karistus või tehtu heastamine.
Kui Natura aladesse kaasati juba majandatud, s.t hooldatud või istutatud metsi, siis toonitasid inventeerijad, et nendel aladel jätkub tavapärane tegevus, sest nad on oma väärtuse omandanud tänu senisele tegevusele või on see tingitud nende asukohast. Nüüd räägitakse, et enne raiet on seal vaja teha nn keskkonnamõju hindamine. On loomulik, et igal raiel on mõju, kuid kui lähedal on kompensatsioonialad, siis on elu näidanud, et 100 aasta pärast ei ole seda mõju enam isegi luubiga võimalik hinnata. Raievajadus tuleb meie asulate lähedale ja teede äärde selle pärast, et 100 aastat tagasi seal metsa ei olnud. Otsused, et seda metsa tuleb kasvatada selliselt, et vahepeal ei oleks lagedat, oleks tulnud teha juba rajades või vähemalt 50 aastat tagasi. Eriti kurvaks teeb see, et metsateadlaste pikaajalise mõõtmise ja arvutuste põhjal koostatud aastase raielangi arvutamise metoodikad ei ole usaldusväärsed ja riigimetsadele õige aastase raiemahu otsustab minister vaid poliitilist „tuulteroosi“ vaadates. Nii edasi minnes võib jõuda ka selleni, et jääb ametniku otsustada, kui palju sauna- ja ahjupuid võib aastas raiuda.
Riigikogu kinnitas 1997. aastal Eesti metsapoliitika (RT I 1997, 47, 768 ), milles metsade peamiseks kasutamise viisiks pidi jääma puidu saamine ja täiendavalt võisid riigimetsad täita looduskaitse, teadus- ja õppetöö, keskkonna- või sanitaarkaitse ning puhkuse korraldamisega seotud ülesandeid. Nii on ka läinud. Kõike seda lubasime teha bioloogilist mitmekesisust (nüüd kasutame elurikkuse mõistet) vähendamata. Viimati mainitu ei tähendanud seda, et see mitmekesisuse küllus, mille eelmine riigikord oli meile pärandanud, pidi täies mahus säilima, vaid me loome tingimused, et liikidel, mille eksistentsi võib metsade intensiivsem kasutamine ohustada, oleks piisavalt elupaiku ka uue metsapõlve kujunemisel. Selleks oleme juba üle 12% metsadest jätnud üksnes looduslike protsesside hoolde, säilitame majandusmetsades vääriselupaiku ja loome tingimusi uute tekkimiseks ning kohustame metsa raiumisel jätma 5–10 tm säilikpuid langi ühe hektari kohta. Kuidas saab siis väita, et raiutud loodusmetsi tagasi ei saa, kui enamik meie rahvusparkidest asub aladel, kus enne ja pärast viimast sõda tehti ulatuslikke lageraieid? Sealsed üksikud soosaared ja raiujatele kättesaamatud metsatukad on alles hoidnud puutumatule metsale omaseid liike, mis nüüd on elupaiga leidnud endistel raielankidel.
Me raiume loodusmetsi ja oleme loonud tingimused nende taastumiseks. Paraku see kõik ei saa toimuda ühe inimpõlve jooksul ja inimesele märkamatu metsa ajaline mõõde on üheks põhjuseks, miks saame rahvaküsitlustest, kus küsitakse: „kas soovite metsade raiumist vähendada?“ enamikult jah-vastuse. Sellesarnane olukord on ka nn linnurahu seadustamise kohta arvamuse küsimisega. Mitte keegi ei soovi ju pesitsevaid linde häirida. Miks peaksime selle, mis on nii loomulik, veel seadusesse kirjutama?
Kevadel minnakse metsa raiuma ainult mingil väga erilisel põhjusel ja see on võimalik vaid maksimaalselt 0,1% metsamaast. Metsalindude arvukuse vähenemine viimase 20 aasta jooksul on üsna loomulik, sest raielankidel on nad pidanud loovutama oma koha avatumat maastikku armastavatele lindudele, kes varsti peavad jällegi taganema, sest uus metsapõlv loob uued tingimused. Kõik see on nii loomulik ja seepärast võib Ando Eelmaa nii Eesti Erametsaliidu juhina kui maaomanikuna väita, et puutumatu elurikkuse kõrvale vajame ka elurikkust, mida loovad vastutustundlikud metsaomanikud. Seda saab neilt oodata vaid siis, kui neile on antud otsustamisvabadus ja investeerimiskindlus. Metsaseaduse võiksime aga ümber nimetada metsahoiuseaduseks, sest seda see ju oma olemuselt on.
Keskkonna ja looduse kaitsmisest on saanud sage kõneteema. Harjumuspärastest teemadest nagu prügi sortimine, energia säästmine, elurikkuse hoidmine on jõutud tarbimisvalikuteni. Aina enam sõltub planeedi tulevik sellest, millised on igaühe ostuotsused. Millised valikud on keskkonnale paremad? Kui palju võib liha süüa, et jääda planeedisõbralikuks? Kas eelistada loodusest püütud kala või kasvanduse kala? Milline on toidu päritolu ning transportimisest tulenev CO2 heide? Valikuid on peadpööritavalt palju ja ei ole sugugi kerge aru saada, millised neist on kestlikud. Kuid püssi pole mõtet põõsasse visata. Maailma Looduse Fond (World Wide Fund for Nature, WWF) on juba aastaid kasutanud metoodikat, mis annab valgusfoorivärvidega selge lihtsa vastuse, milline kala- või lihatoode on keskkonnasõbralik ning mis tuleks letile jätta.
Elutsükli algus – tootmine on peamine
Mõeldes toiduainete tootmisele on põhitähtis mõista, kust ja kuidas toit meile jõuab: millised on sisendid, mismoodi toodetakse ning mis tuleb lõpptoodanguna. Arvesse tuleb võtta kogu ahel, sest alles siis saab öelda, millised tootmis- või püügiviisid annavad kõige kestlikumaid tulemusi. Rääkides toiduainete tootmise keskkonnamõjust tuuakse enamasti esmalt välja kliimamõju. Umbes kolmandik inimtegevusest põhjustatud kasvuhoonegaasidest pärineb toiduainetööstusest. Kui see mõju omakorda osadeks jagada, selgub, et ühe kolmandiku annab toiduainete töötlemine, transport ja pakendamine ning kaks kolmandikku on seotud põllumajanduse, kalanduse, metsanduse ja maakasutusega.1 Seega, kui toiduainete töötlemine, transportimine ja pakendamine on tähtis, siis jätkusuutlikkuse poole püüeldes on kõige suurema kaaluga alguspunkt – kuidas toodetakse, kasvatatakse või püütakse. See ei tähenda, et eri etappides ei peaks otsima kestlikke lahendusi või kasutama järjest säästvamat tehnoloogiat ja tootmisviise. Kahtlemata on tarvis pingutada, et mahtuda planeedi taluvuspiiridesse ja saavutada säästva arengu eesmärgid.2 Senisest enam tulebki mõelda kasvatamisele, toidu päritolule, sest just see osa toiduainetootmise jalajäljest on jäänud suurema tähelepanuta.
Kuidas toiduainetööstuse mõju hinnatakse?
Mida ja kuidas arvesse võetakse? Eestimaa Looduse Fond on asetanud kohalikesse oludesse Maailma Looduse Fondi kestliku toidu juhised ning koondanud info veebisaidile toidufoor.ee. Sealt saab igaüks vaadata, kas müüdav liha või kala on kestlik, rohelises kategoorias või tuleb sellest hoopis hoiduda.
Lihafoori kontseptsiooni on loonud Rootsi põllumajandusülikooli teadlased.3 Liha keskkonnamõju hindamisel võetakse arvesse mõju kliimale ja elurikkusele, taimekaitsevahendite kasutamise maht ja mõju veekogudele. Lihafoorid on Soomes, Rootsis, Austrias, Prantsusmaal, Eestis. Mõnes neist on peale eespool mainitu välja toodud ka andmed loomade heaolu ja antibiootikumide kasutamise kohta.
Eestimaa Looduse Fond on asetanud kohalikesse oludesse Maailma Looduse Fondi kestliku toidu juhised ning koondanud info veebisaidile toidufoor.ee.
Arvesse võetakse kliimat mõjutavaid kasvuhoonegaaside emissioone alates väetiste tootmisest, põllutöödest, sõnnikukäitlusest kuni veiste ja lammaste emissioonideni. Veised-lambad moodustavad võrdlemisi suure osa loomakasvatuse mõjust keskkonnale, kuna mäletsejate – veiste ja lammaste – seedesüsteemis tekib märkimisväärses koguses metaani. Loomakasvatus mõjutab kliimat ka maakasutuse kaudu. Kui sojapõldude ja õlipalmiistanduste rajamiseks langetatakse vihmametsi, on sellel laostav mõju kliimale. Planeedi taluvuspiir on käes ja kindlasti ei tohi enam rajada metsade arvelt uut põllumaad.4
Eraldi käsitlust väärib rohumaadel karjatamine. Kas karjatamisega seotakse süsinikku ja kas see korvab röhitsemise mõju? Süsiniku säilitamine rohumaades on mitme otsaga küsimus. Heina me ise ei söö, nii et kui tahta karjamaa asemel arendada taimetoidukasvatust, tuleks karjamaad üles harida ja sellega vabastada arvestatav osa seal talletatud süsinikust. Rohumaades on süsiniku säilitamise potentsiaal, kuid lisauuringud on vajalikud.5
Rohumaade puhul ei saa piirduda ainult süsiniku sidumisega. Niidud on äärmiselt liigirikkad kooslused. Eelmise sajandi alguses oli Eestis niidukooslusi 1,8 miljonit hektarit.6 Põllumajanduse tõhustamise ja osa poollooduslike koosluste kasutusest väljajätmise tagajärjel on nende osakaal suurel määral vähenenud. Kuna ainuüksi niitmine ei toeta kogu elustiku head käekäiku, on rohumaade, sealhulgas poollooduslike pärandniitude, hooldamisel mäletsejatel peaosa, nii et karjatamisel on selles süsteemis kindel koht. 7
Niitude kadumine ei ole pelgalt toiduainete tootmise probleem. Kõige rohkem seostatakse niitude tähtsust tolmeldajatega, kelle pärast aina enam muret tuntakse.8,9,10 Samuti on näiteks rannaniidud vajalikud rändlindudele, kes nende puudumisel ilmselt põlde rohkem külastaksid ja põlluharijatele meelehärmi tekitaksid.
Tuleviku huvides on tähtis seada tarku eesmärke niidukoosluste säilitamiseks, võttes aluseks ökoloogilise toimimise.11 Sel aastal 2021. aastal kinnitatud pärandniitude tegevuskavas on eesmärk suurendada hooldatud pärandniitude pindala seniselt 41 000 hektarilt 50 000 hektarile ja seda osalt ka seepärast, et need on toiduainete tootmise eluline tugi.12
Loomasõbraliku liha tootmise tulevik peaks olema seotud rohumaadega. Nii nagu minevikus, kui meie alasid asustasid suured rohusööjad, kelle me aja jooksul oleme välja tõrjunud.
Eutrofeerumine
Intensiivne lihatootmine tekitab veekogude eutrofeerumist. Seda, et põllumajandusest pärinev fosfor ja lämmastik Läänemere üle toidavad, näitab ka HELCOMi ülevaade.13
Probleemid tekivad seal, kus on korraga palju loomi, arendatakse intensiivset söödakasvatust ja tekib suur sõnnikukogus. Sõnnikus leiduvad taimetoitained on algselt pärit söödast, seega on toitainebilanss suuresti määratud sellest, kui palju kasutatakse sööda tootmisel mineraalväetisi. Samuti on veekogudele ohuks see, kui tuuakse kaugemalt toitaineid juurde ehk loomasööda import.
Pestitsiidid
Pestitsiidid on põllumajandusest lahutamatud. Ühelt poolt tuleb arvestada nende tootmiseks kuluva ressursiga, teisalt on tähtis nende kasutamise määr ja mõju nii elustikule kui inimese tervisele. Pestitsiidide iga-aastased müügiarvud ja kord viie aasta tagant avaldatav kasutamisstatistika näitavad kasvu.10 Murettekitav on taimekaitsevahendite jääkide leidumine veekogudes ja kaevudes.11
Poest ostetav toit ei ole küll inimesele otseselt ohtlik, kuid Eesti maaülikooli emeriitprofessori Anne Luige sõnul pingutatakse pestitsiidide kasutamisega hea saagi nimel üle. Tagajärjeks on nii meemesilaste kui ka muude õitel toituvate putukate (kel on tähtis osa põllukahjurite arvukuse reguleerimises) suur suremus ja kahanenud sigivus.14
Toimiv muld on toidutootmise alus. Uuringud näitavad taandarengut mullaökosüsteemide talitluses, olenevalt kemikaalide omadustest ja mulla parameetritest muutuvad nende toimel organismirühmade kooslused ja aktiivsus.13 Euroopa Komisjoni strateegias „Talust taldrikule“ on üks eesmärke mahetootmise osakaalu suurendamine, sest nii väheneks pestitsiidide kasutamine.15 Mahetoidust saab kestliku toidusüsteemi osa ja tarbijal on võimalus valida selline liha, näiteks kohalik rohumaaveise- ja lambaliha, mille tootmine on ekstensiivne ja põhineb kohalikul söödal.
Kestlik kalatoit
Kestliku kalatoidu juhises ehk kalafooris analüüsitakse kolme kategooriat. Sõltuvalt sellest, kas kala on püütud loodusest või kasvatatud, jälgitakse eri faktoreid. Loodusest pärit kala puhul hinnatakse liigi olukorda looduses, püügivahendite mõju keskkonnale ning kalapüügi korraldust. Kasvatatud kala puhul analüüsitakse kalade päritolu ning sööta, kasvutingimusi, mõju keskkonnale ja seda, kuidas on reguleeritud antud kalaliigi kasvatus. Seega võetakse kalatoidu keskkonnamõju hindamisel arvesse kala elutsükkel, tema toiduks saamise keskkonnamõju ning regulatsioonid. WWF on analüüsinud 343 loodusliku liigi ning 81 kasvatatava liigi kestlikkust ning jõudumööda püütakse igal aastal ülevaadet uuendada, sest looduses võib mõne liigi olukord kähku muutuda.
Loodusest püütud kalade hindamine
Kalal ja kalal on suur erinevus ning enne kala valimist võiks igaüks teada, kust ja kuidas kala on püütud. Näiteks kohal läheb Läänemeres väga kehvasti ning keskkonnateadlik kalasõber merest püütud koha ei söö. Aga Võrtsjärves või Peipsi järves läheb kohal hästi ning sealt pärit koha ostes toetatakse sealset kohalikku elu. Küsima peab ka, kuidas kala on püütud. Võrgu või õngega püüdes on keskkonnamõju väike. Küll aga on teadlased hoiatanud, et mõrraga püütud koha puhul kaasneb teatav kaaspüük. Elik mõrda jäävad kinni ka kalad, keda sinna ei tohiks jääda, mistõttu tasub siinkohal järele mõelda ning muul moel püütud või mujalt pärit koha valida. Üks keskkonnakahjulikumaid püügivahendeid on põhjatraal, mis hävitab oma teel kogu põhjaelustiku. Eestis on sellega hästi: keelatud on igasugune traalpüük madalamas vees kui 20 meetrit. Taanlased aga püüavad Läänemere turska põhjatraaliga ja osalt just seetõttu on tursk Läänemeres väljasurev liik.
Paraku võib restoranis menüüd vaadates või kalapoes valikut tehes tihti märgata pealiskaudseid kirjeldusi, et tegemist on kohaga või ka lihtsalt valge kalaga. Hoolimata nõudest avaldada nii püügipiirkond kui ka püügiviis, paljud seda ei tee. Sellega petetakse tarbijat ja kaob lootus, et kala jätkub edaspidi kõikidele.
Peale kahe eelmainitud teguri tuleb teada, kas ja kuidas antud liigi püük on reguleeritud ja korraldatud. Läänemere tähtsamate püügikalade puhul on Euroopa Liit reguleerinud püügikogused ja -viisid. Räime, kilu, lesta, tursa ja lõhe puhul lepitakse igal aastal kokku maksimaalne püügikogus ning seega on küllaltki hea ülevaade kes, kus ja kuidas neid liike püüab ja kuhu müüb. Ülejäänud liikide puhul selline regulatsioon puudub, mistõttu puudub ka täpne püügiülevaade. Veelgi keerulisem on kaugemalt pärit kaladega. Isegi kui looduses läheb kalaliigil hästi ning püügimeetodid ei ole liialt keskkonnakahjulikud, siis tõdemus, et püügi üle puudub igasugune kontroll, teeb analüüsi koostavad teadlased vägagi ettevaatlikuks.
Kasvatatud kala keskkonnamõju
Kuigi poeletil näeb kasvatatud kala välja samasugune nagu loodusest püütu, on erinevus nende vahel ookeanilaiune. Kui looduslik kala elab piirkonnas, kus on head tingimused ja sööb seal leiduvat toitu, siis kasvandustes luuakse kaladele tehiskeskkond ning toit tuuakse kohale kaugemalt. Keskkonnamõju analüüsis võetakse arvesse nii kalatoitu kui sedagi, kust pärinevad noored kalad, keda kasvatama hakatakse. Näiteks lõhe puhul kasvatatakse maimust noorkala spetsiaalses haudejaamas. Seega puudub otsene mõju loodusliku liigi käekäigule. Angerja puhul aga püütakse noorkala loodusest, mõjutades angerja üleilmset populatsiooni. Sööda puhul tuleb tähele panna, kas söödaks kasutatakse samast merest pärinevat väikest kala või hoopis põllumajanduse taimset sööta. Kui inimesele on taimne toit hea, siis meresumpades kasvatava lõhe puhul tähendab see, et merre viiakse liigseid toitaineid. Hinnangu tähtis osa on lisaainete analüüs. Kui söödale on lisatud näiteks antibiootikume või kalaliha punaseks värvivat lisaainet, mõjutab see kasvandusest pärinevale kalale antavat hinnangut.
Jälgitakse kasvatustingimusi. Kas kalad elavad kokkupressituna kitsas sumbas, kuidas töödeldakse kalade väljaheidet või kas kalakasvandustes kasutatakse kliimaneutraalset energiat? Avamerekasvanduste suuremaid muresid on tõsiasi, et kalade väljaheide tekitab meresaastet, mis annab hoogu eutrofeerumisele. Näiteks Saaremaa rannikule plaanitav avamerekasvandus eraldaks ühe aastaga sama palju lämmastikku kui Haapsalu linn. Seetõttu tulebki analüüsida, kas ja kuidas on kalakasvatus reguleeritud ning millised on riigi keskkonnanõuded. Kui Norra valitsus näeb üksjagu vaeva lõhekasvanduste keskkonnasõbralikumaks tegemisel, siis Kagu-Aasias, kust pärineb enamik hiid- ja tiigerkrevette, korralik regulatsioon peaaegu puudub. On teada juhtumeid, et kasvandustes kasutatakse kas lapstööjõudu või isegi orjatööjõudu. Seda kahjuks hiidkrevettide grillijad ei tea.
Mida foor suudab, mida muudab?
Lihafooriga algust teinud Rootsis ja Soomes on näha ettevõtete soovi tootmist parandada, kuid samamoodi nagu Eestis seistakse sealgi silmitsi elanike teadlikkuse suurendamise ja harjumuste muutmisega. Tunnustama peab neid toiduainetootjaid, kes järjest enam mõtlevad oma tegevuse keskkonnajalajäljele. Mitmedki ettevõtted on asunud oma tootmise jalajälge uurima ja korrigeerima. Näiteks on Soome ettevõtted (HKScan Finland, Arla, Kesko jt) üleminekul sertifitseeritud soja kasutamisele, mille eesmärk on vähendada vihmametsade langetamist, et ei rajataks uusi sojapõlde. Aina enam keskendutakse taimsele toidule, levitades sõnumit „rohkem taimset toitu“, mille kõrval näidatakse loomsete toodete keskkonnamõju. Eestis on lihafoor veel päris uus asi ja selle mõju hakkame nägema edaspidi. Kestliku kalatoidu juhis („Sustainable Seafood Guide“) on tarbijatele abiks olnud juba 2000. aastate algusest ja on kasutusel 28 riigis. Eesti kestliku kalatoidu juhis ehk „Kalafoor“ on kasutusel 2019. aastast. Tähtsaima tulemusena võib välja tuua selle, et alates 2020. aastast järgib Rimi kauplustekett kalafoori soovitusi ning on lettidelt eemaldanud kõik mittekestlikud mereannid. See tähendab, et 24% jaeturust hõlmab keskkonnasõbralik kala. Soomes, kus kestliku kalatoidu juhis on kasutusel olnud kümme aastat, on see näitaja 85%. Kas selle tulemuseni jõutakse ka Eestis, sõltub tarbijate ostuotsustest ning jaekettide soovist keskkonda säästa.
Kõik algab valikutest. Kolm korda päevas on võimalik otsustada, kui palju tahetakse planeedi käekäigu pärast muret tunda. Kõige lihtsam põhimõte, millega toidu keskkonnajalajälge vähendada on: rohkem taimset, vähem ja paremat loomset. Planeedi sõber paneb oma taldrikule nädalas maksimaalselt 340 g linnuliha ja 100 g punast liha.16 Praegu jõuab nädalas keskmise eestlase toidulauale 1,5 kg liha. Liha ja kala võiksid olla laual pidu-, mitte argipäevadel, menüü uuendamist võiks alustada kindlast päevamenüüst.
Silja Kana on ELFi keskkonnasõbraliku toidu projekti „Eat4Change“ juht ja Joonas Plaan säästliku kalanduse programmi koordinaator ning ekspert.
1 Jospeh Poore, T. Nemecek, Reducing food’s environmental impacts through producers and consumers. – Science 2018, 360, 987–992.
2 Ülemaailmsed säästva arengu eesmärgid. Riigikantselei. https://www.riigikantselei.ee/valitsuse-too-planeerimine-ja-korraldamine/valitsuse-too-toetamine/saastev-areng
3 Elin Röös, Lena Ekelund, Helena Tjärnemob, Communicating the environmental impact of meat production: challenges in the development of a Swedish meat guide. – Journal of Cleaner Production 2014, volume 73, 15 June 2014, 154-164.
4 Brent Loken, B. et al., Bending the Curve: The Restorative Power of Planet-Based Diets. WWF 2020, Gland, Switzerland.
5 Cécile Marie Godde et al., Soil carbon sequestration in grazing systems: managing expectations. – Climatic Change 2020, 161, 385–391.
6 Toomas Kukk, Kalevi Kull, K. 1997. Puisniidud – Estonia Maritima 1997, 2.
7 Anne Luik, Mesilaste ja meie endi säästmiseks vajab põllumajandus muutusi. – Postimees 13. VII 2018.
8 Malin Tälle, Deák Balázs, Peter Poschlod, Orsi Valkó, Lars Westerberg, Per Milberg, Grazing vs. mowing: A meta-analysis of biodiversity benefits for grassland management. – Agric. Ecosyst. Environ. 2016, 222, 200–212.
9 Lars Sonesten, Dmitry Frank-Kamenetsky, Bo Gustafsson, Seppo Knuuttila, Antti Räike, Lars M. Svendsen, The Sixth Pollution Load Compilation (PLC-6). Baltic Marine Environment Protection Commission, Helsinki Commission 2018, lk. 12.
10 Statistika andmebaas. Turustatud taimekaitsevahendid toimeaine järgi. August 2021.
11 Ülle Leisk, Riin Rebane, Taimekaitsevahendite jääkide sisalduse ja dünaamika uuring pinna- ja põhjavees. Eesti Keskkonnauuringute Keskus, Tallinn 2018.
12 Pärandniitude tegevuskava. Keskkonnaamet 2021.
13 Anne Luik, Pestitsiidide jäägid ja organismid. 25. X 2017.
14 Tara Garnett, Cécile Godde, A. Muller, Elin Röös, P. Smith, I.J.M. de Boer, Erasmus zu Ermgassen, Mario Herrero, C.E. van Middelaar, Christian Schader, H.H.E. van Zanten, Grazed and confused? : Ruminating on cattle, grazing systems, methane, nitrous oxide, the soil carbon sequestration question – and what it all means for greenhouse gas emissions. Oxford, FCRN 2017.
15 Strateegia „Talust taldrikule“ õiglase, tervisliku ja keskkonnahoidliku toidusüsteemi edendamiseks. Euroopa Komisjon, Brüssel 2020.
16 Lihtsad soovitused tervislikuks toitumiseks. Tervise Arengu Instituut.
Looduslikku valikut kogu tema jõhkruses me inimkonna ega eriti eestlaste kallale ei lase, Darwin unistagu edasi. Me ise ilu ehk valiku tegijad, millega kohaneda ja millega mitte. Valida ei ole keeruline, kui aeg on rahulik ja uued tuuled puhuvad malbelt ja vaikselt. Revolutsioonilistel aegadel tormab aga muutuste hiidlaine peale niisuguse jõu ja kiirusega, mis ei jäta mõtlemiseks ja kaalumiseks aega: kas kohaned kohe või pühib laine su minema. Näiteks õigusteta olekusse, millesse lõppeva pandeemia ajal üle ilma liiga paljud on sattunud.
Alanud rahunemise aastal on paras hetk hoolega kaaluda, kas kõik see, millega oleme vähemasti ajutiselt sundkohanenud, ikka on kasulik ja vajalik. Kas „uus normaalsus“ kui lahter, millesse paigutuvad kõik koroonaveidrused, ümberkorraldused ja sund, on väärt oma preestreid ja nende kummardamist? Kas kohanemine on tuleviku väetis ja toob edu või on tegu lepliku paindumisega sunni ees või koguni allaandmisega?
Valikukohti leiab igal sammul ja mitte ainult vaktsiinide, testide, tõendite, maskide ja terekäe süsteemis. Mida suurem hulk inimesi langetab tänavu oma kohanemisotsused, seda suurema tõenäosusega jõuavad need seisukohad ka Eesti elu järgmist neliaastakut kujundavatesse erakondade valimisprogrammidesse. Kas kohaneda distantsõppega koolis ja kaugtööga ametipostil või nõuda tagasi endist, paremat aega ja elukorraldust? Kas kohaneda valusalt kasvanud energiakuluga rahakotis või pigem igapäevase alandusega munitsipaalabi bürokraatiaveskis?
Kohanemine uuega ja taaskohanemine vanaga on selle veeru tänavune teema, mille raames Sirbi autorid oma veendumusi, kogemusi, hoiakuid ja näpunäiteid jagavad. Aasta lõpuks oleme ehk siis ka kohanenud kõigega, millega vaja, ning heitnud üle parda kõik selle, millega kohanemine näis vajalik vaid hetkeks.
Merle Kuris, Gen Mandre, Valdo Kuusemets, Alar Mik, Looduslähedased sademeveesüsteemid: Eesti kliimasse sobivad sademeveelahendused. Balti keskkonnafoorum, Eesti maaülikool, Viimsi vallavalitsus, 2021.
Juhendmaterjali saab alla laadida aadressil https://urbanstorm.viimsivald.ee/wp-content/uploads/2021/08/urbanstorm-teavik_EST_veebifail-1.pdf
Uuel aastal poeb taas hinge igatsus kevade järele. Hoolimata sellest, et talve karmimad päevad on alles ees, hakkab lumest, porist ja pidevast külmatundest väsinud meel juba jaanuaris otsima märke saabuvast kevadest. Olgu selleks habras linnulaul või paistma hakanud päike. Koos kevadega tuleb ka lumesulamisvesi. Soomaale tähendab see viiendat aastaaega – loodusnähtust, kus üle ujutatud teid ja taluõuesid hulgakaupa kanuudega vaatama minnakse. Linnas tähendab see enamasti lompe, üleujutusi – enamjaolt ebamugavusi.
Viimased suved ja sügised on kaasa toonud uue olukorra, mida Vello Orumets on omal ajal väljendanud laulusõnadega „las kallab nüüd vihma, nii et pilgu eest kaob silmapiir!“. Aina tihedamini näeme sadusid, kus vee alla uppunud tänavad ja trepid moodustavad vaatemängulisi kaskaade. Kuigi Eestis esineb ekstreemseid uputusi muu maailmaga võrreldes vähe, mäletame eelmistest suvedest mõnda korda, kui vihma kallas otsekui ämbrist, veega ujutati üle keldrid ja aiad, teed ja tänavad. Seoses kliimamuutustega ennustataksegi sademete hulga suurenemist ning ekstreemsete olude sagenemist. Näiteks toob kliimamuutustega kohanemise arengukava välja, et kontrastid kuivade ja märgade perioodide vahel suurenevad ning Eestis kasvab keskmine aastane sademete hulk 19 protsenti, suuremad muutused ootavad meid ees kevadel, kui sademete hulk kasvab 24 protsenti, ja talvel, kui eeldatav kasv on 22 protsenti.1
Maa peal või maa all?
Kliimastsenaariumide arengukavas antakse hea ülevaade, mida suurenev sademete hulk endaga kaasa toob. Näiteks sagenevad talvised ja varakevadised üleujutused, mis ohustavad inimeste ja loomade tervist, põhjustavad majanduskahju ja halvavad transpordivõrgu. Kasvab ranniku ja pinnase erosioonioht, mis toob kaasa täiendavad nõuded maaplaneerimisele ja hoonete ehitusele. Soe ja niiske talv jätab haigustekitajad ja haiguste edasikandjad ellu (näiteks puukidele mõjuvad paduvihmad ja tulvad halvasti, kuid soosivad sääski). Kasvab põllumajandussaagi osalise või täieliku hävimise oht. Sagedased paduvihmad põhjustavad põllukultuuridel hallituse laialdasemat levikut. Õhuniiskuse kasv avaldab survet hoonete sisekliimale ning vihm fassaadi materjalidele.
Praeguse loo seisukohalt tuleb jälgida hoiatust, mille kohaselt koos sademete hulga kasvuga suureneb ka koormus sademevee kogumissüsteemidele ja reoveepuhastusele. Kui maa-alune süsteem ehk veejuhe saab täis, jääb vesi maapinnale ja linnatänavad täituvad veega, mis mõnele pakub küll lusti, kuid enamasti tekitab suurt segadust ja paksu pahandust.
Augustenborgi ökolinnak Malmös (1998–2002). Välja on ehitatud kuus kilomeetrit kanaleid ja rajatud kümme tiiki. Vihmavesi immutatakse kanalites, tiikides ja katustel, üle jääv vesi suunatakse kanalisatsiooni.
Üks uputuste ärahoidmise võimalus on viis, mida sademeveeprobleemi lahendamiseks on seni kasutatud: kavandame vee ärajuhtimiseks veel võimsamad süsteemid ja veel suuremad maa-alused veejuhtmed. See mõtteviis käib aga ühte jalga juhtmõttega, et ummikute lahendamiseks on vaja laiemaid sõiduteid. Kumbki ei ole kestlik ega lahenda kitsaskohta. Ekstreemsete oludega toimetulekuks ehitatud süsteemid on kallid ja nende ülalpidamine ebamõistlikult kulukas.
Ehk on aeg tagasi pöörduda talupojatarkuse juurde ja kujundada selline elukeskkond, kus loodust ei suruta niitmise, tee-ehituse ja torustamisega alla, vaid lastakse sel kontrollitult vohada, tuuakse appi meid meie hädas abistama. Nii tabame mitu kärbest ühe hoobiga. Puud-põõsad, rohttaimed ja maapind imavad vett, leevendavad soojasaare efekti ning pidurdavad linnas elurikkuse kadu.
Teoreetiliselt on kõik tore ja selge, kuid siinmail ei ole seni säästlike sademevee immutamise süsteemidega katsetatud, puudu jääb nii oskustest kui ka teadmistest. Nüüd on rahvusvahelised ja riiklikud kliimamuutustega kohanemise strateegiad sundinud meid selle teemaga tegelema.
Looduse jäljendamine
Vihmaveega tegelemist on alustatud strateegilistest dokumentidest ja juhenditest. Seoses kliimamuutustega sademetest tulenevaid üleujutusi käsitlevad nii Tartu kui ka Tallinna kliimakavad. Mõlemas strateegias tõdetakse pääseteena suurema tähelepanu pööramist säästvatele, s.t looduspõhistele, sademeveelahendustele. Konkreetsemaid dokumente tegevuskavade ja lahendustega on juba samuti koostatud.
Balti keskkonnafoorum, Viimsi vallavalitsus ja maaülikool andsid eelmise aasta lõpus välja lihtsa konkreetse juhendi, kuhu on koondatud viisid, kuidas loodulikult ja säästlikult vihmavesi ära juhtida. Sademevee säästliku käitlemise võimalused on edumeelsemates omavalitsustes teoorias läbi lahendatud. Euroopa regionaalfondi rahastuse toel on selline kava koostatud Elvale2 ja Tartule.3 Mõlemas on põhjalikud soovitused ja juhendmaterjalid sademevee lahenduste kavandamiseks planeerimisprotsessis, antud on sademevee insener-tehniliste lahenduste ülevaade.
Neis on üldjoontes välja toodud üsna sarnane mõtteviis. Lähtutakse juhtmõttest: et säästlikult sademevetega toime tulla, tuleb loodust jäljendada, vähendada vihma kiiret kanalisatsiooni jõudmist, vesi eelnevalt hajutada ning immutada nii palju kui võimalik vee tekkimise kohas või selle lähiümbruses. Selleks tuleb linnas vähendada kõvakattega alasid ja kasutada vett läbilaskvaid materjale.
Tartu juhendis pannakse arendajatele südamele, et uute asustusalade kavandamisel tuleb enne valmis ehitada väliruum – tänavad, sademeveesüsteemid, tiigid, kraavid ja rohealad – ning alles siis asuda hoonestuse kallale, mille puhul peab samuti keskkonnaga arvestama. Tegelikkus kipub tihti olema vastupidine, loodusliku vihmavee immutamise süsteeme on aga juba valmis majade vahele hiljem raske ära mahutada, sest kraavid, tiigid ja tehislikud märgalad nõuavad ruumi.
Sademevesi kätkeb endas ka esteetilist ja mängulist aspekti. Elva kohta koostatud juhendmaterjalis on kirjas, et vett, mille kiireks ärajuhtimiseks tuleks teha suuri kulutusi, tuleks kasutada piirkonna väärtust suurendava kujunduselemendina, nt veesilmana. Vesi on atraktiivne element, mis teeb keskkonna meeldivaks, loob elupaiku ja vaheldust, nakatab mängulustiga. Kes poleks siis pärast vihma näinud tänaval või pargis poriloigus rõõmsalt paterdavaid lapsi! Mõistlik on see loik kavandada ja juhtida vesi sinna, kus see kõige paremini sobib keskkonda – parki ja turvalisse tänavaruumi –, mitte tiheda liiklusega ristimiku lähedusse.
Kopenhaageni Tåsinge väljaku ehitamisel on silmas peetud nii tänavaruumi ilmestamise ja mitmekesistamise kui ka säästva sademeveelahenduse aspekte. Vihmavesi imbub pinnasesse, kogutakse spetsiaalsetesse lohkudesse, haljasalale ja jõuab ka linna kanalisatsioonisüsteemi.
Samas juhendis soovitatakse näiteks kasutusele võtta ka krundi roheväärtuse näitaja. Selle abil mõõdetakse, kui palju on krundil kõvakatet ja kui palju rohelist, vett läbilaskvat pinda. Mida suurem indeks, seda rohelisemat krunti see tähistab.
Maaülikooli, Viimsi valla ja Balti keskkonnafoorumi materjal „Looduslähedased sademeveesüsteemid. Eesti kliimasse sobivad sademeveelahendused“ erineb neist kahest linnadele tehtud kavast üldistusastme poolest. Arusaadavate jooniste ja ohtra pildimaterjaliga illustreeritud kogumiku parim omadus on see, et tekst on koostatud keskmisele lugejale ning illustreeritud skeemide, jooniste ja fotodega, mistõttu on see hõlpsasti loetav ja mõistetav ka neile, kes sademevee käitlemise probleemidega inseneri töölaua taga ei tegele.
Näiteks selgitatakse muu seas väga lihtsalt, kuidas me üldse oleme jõudnud olukorda, kus üldse peab tegelema liigse vihmaveega. Selgitatakse arusaadavalt, mida vihmaveega säästlikult tegelemine keskkonnale annab. Näiteks seovad säästlikud lahendused rohealasid, toetavad linnaruumi elurikkust, loovad meeldiva elukeskkonna, annavad ka kitsastesse tingimustesse juurde rohelust ning toetavad linlaste füüsilist ja vaimset tervist – ja seda kõige samaväärsete kulutustega nagu maa-aluse torustiku väljaehitamine.
Kuidas seda teha nii, et tulemus oleks kena vaadata, et see rikastaks linnakeskkonda meeleliselt ning toimiks insenertehniliselt? Selline võtete loetelu koos positiivsete ja negatiivsete külgedega ongi kogumikus ära toodud. Liigse vihmaveega tegelemiseks pakutakse 17 võimalust: rohekatus, rohesein, sademevee kogumine ja kasutamine, vett läbilaskev katend, kasvukast ja vihmapeenar, viibetiik, täidisdreen, puhverriba, nõva, tiik, tehismärgala, imbkaev, imbkraav, imbväljak, liivafilter, liiva-, muda- ja õlipüüdur ning viimasena sademeveetorustik. Rõhutatakse, et meetodi valik sõltub sademevee kogusest, reljeefist, pinnasest ja ala kasutusest. Kõigi võimaluste juures on välja toodud head ja vead, näited piltidel ja skeemidel, rakendamise ohukohad ning see, millele nende puhul tähelepanu tuleb pöörata.
Igasse olukorda sobivat ühest lahendust loomulikult ei olegi. Kui vaatame meie linnasid, siis kõige enam jääb vajaka tehnilise teostuse ja esteetilise lahenduse ühendamisest. Vihmapeenrad ja viibetiigid võiksid olla linnaruumi loomulikud looduslikud osad. Neid ei pea eraldi kavandama, vaid näiteks mänguväljaku või väljaku osana. Taanis näiteks on vihmavesi ja selle ajutisus – saju ajal loik, kuival ajal lihtsalt loik – orgaaniliselt koolide ja lasteaedade maastikukujunduse osa.
Kõige suurem puudujääk valitseb meil tänavaruumi ja säästlike sademeveelahenduste ühendamises. Ka siin ei ole üht head tehnikat, kokku tuleb sobitada paljud viisid. Kitsale sõidu- ja kõnnitee vahelisele ribale saab kujundada kohalike liikidega, ajutist üleujutust kannatavate taimedega vihmapeenra, mis oleks esteetiliselt ja ökoloogiliselt tõhusam kui seni kasutatav allee rajamise võte. Kõvasti tuleks vähendada kõvakatte kasutamist parklates, sissesõidu- ja jalgteedel.
Muidugi tuleks linnu käsitada tervikuna ning tegeleda sademeveega kogu linnamaastiku piires. Alati ei ole see võimalik. Tuleb alustada kesklinnast, sest sealsed lahendused on kõige nähtavamad ning õnnestunud lahendused innustavad astuma järgmisi samme. Siinkohal on paslik kasutada ökoloog Aveliina Helmi sõnu ja öelda: iga ruutmeeter loeb!
1 Andres Luhamaa, Ain Kallis, Kaupo Mändla, Aarne Männik, Tiia Pedusaar, Kai Rosin, Eesti tuleviku kliimastsenaariumid aastani 2100. Eesti keskkonnaagentuur, 2014.
2 Toomas Kooskora, Meelis Viirmaa, Heiki Kalberg, Priit Tamm, Kombineeritud sademevee strateegia projekt. Keskkonnainvesteeringute Keskus, 2018.
3 Urmas Uri, Erki Kõnd, Tanel Mäger, Noeela Kulm, Sademevee säästliku käsitlemise põhimõtted Tartu linnas. Tartu linnavalitsus, 2018.
Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu liige, nahakunstnik Urve Varik.
Urve Varik (neiupõlvenimega Salumaa) sündis 1940. aastal Tallinnas, lõpetas 1959. aastal Keila keskkooli ja 1966. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi nahakunsti erialal.
Urve Variku andekusest annab tunnistust tõik, et kunstniku diplomitööd säilitatakse tarbekunsti- ja disainimuuseumi kogus. Noor kunstnik kasutas diplomitöös nahavooli ja -põletust ning tõlgendas kiviaegseid kaljujooniseid. Pärast kunstiinstituudi lõpetamist hakkas ta näitustel osalema, samuti esindas ta Eesti tarbekunsti Ungaris, Saksamaal ja Norras. Urve Varik astus Eesti Kunstnike Liidu liikmeks 1969. aastal.
Urve Variku peamiseks tehnikaks kujunes töömahukas nahavool, kus tuleb esile väljendusrikaste reljeefide modelleerimisoskus. 1970ndatel ja1980ndatel aastatel kasutas kunstnik nii mõneski töös nahavooli koos metalliga: esiletõstmist väärivad galvanoplastiliste vaskpanustega köide „Vanem Edda“ (1972, ETDM) ja põneva, lausa irriteeriva kujundikeelega päevik „Sarvekandja“ (1971, ETDM).
Urve Variku eeskujul sai meie nahakunstis menukaks aparaadiga põletamine, seda võtet hakati kasutama laiemalt väikeseeriate puhul. 1980. aastate nahakunstist tõuseb esile köide „Nibelungide laul“ (1988, ETDM), kus nahavooli kõrval on kasutatud kuldamist. Urve Variku loomingus on ka mastaapseid nahakompositsioone.
Kombinaadis Ars tegeles Varik albumite, märkmike, külalisraamatute, karpide, rahakottide ja teiste nahktoodete kavandamisega. Urve Varikul oli ka arvukalt eratellimusi, nahkesemed olid tollal armastatud kinkeobjektid ja kunstnike unikaaltöid osati hinnata.
Urve Varikule oli loomingu kõrval tähtis perekond – kauaaegseks abikaasaks mõttekaaslane skulptor Matti Varik ning kolm last. Kahest lapsest on samuti saanud kunstnikud: Kerttu Varikust tekstiilikunstnik ja Kattri Taklajast keraamik. Urve Variku austajatele jääb ta meelde lahtise käega julge meistrina, kes oskas oma loomes katsetada ja leiutada, aga pidada ka dialoogi ajalooliste tehnikatega.
Tartu Uue teatri „Lood“, autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Renate Keerd, valguskujundajad Renate Keerd ja Kärt Karro. Mängivad Elise Metsanurk, Andreas Aadel, Ekke Hekles, Martin Kork ja Jan Ehrenberg. Esietendus 30.X 2021 Tartu Uues teatris.
Kuigi argiloogika Renate Keerdi lavastustes ei kehti, pole need siiski loogikata. Tema teostel on oma loogika – Keerdi loogika. Selle loogika põhireegel on, et iga asi, mida saab lavale tuua, on mänguasi. Kõigega laval, olgu see objekt, (inim)keha või mõte, mitte ainult ei saa, vaid tuleb mängida. Iga asja puhul tuleb kasutada fantaasiat, püüda paigutada see olukorda või konteksti, kus ta ei ole iseenesestmõistetav. Keerdi loogikat iseloomustabki ennekõike enesestmõistetavuse puudumine.
Keerdi loogika toimib vähemalt kolmel tasandil, hõlmates materjali-, absurdi- ja riskitunnetust. Nõndaks mõtisklengi tema uuslavastusest „Lood“ nende kolme näitaja alusel.
Materjal. Kui üldjuhul räägitakse teatris materjalist teose alusteksti ja allikate tähenduses, siis Keerdi lavastuste puhul saab rääkida materjalist kui kõigest ainelisest, mis laval end ilmutab. Korraks tekkis tahtmine öelda lausa „kõigest elutust, mis laval end ilmutab“, aga Keerdi loogika seisukohalt poleks see päris täpne. Paigutades elutuid objekte ootamatutesse olukordadesse ja konteksti, tõstetakse need tihti subjekti staatusse ja äratatakse seega omamoodi ellu.
Lavastuses „Lood“ võib subjekt saada kas või teibirullist, kuivõrd tema määrata on stseeni ülesehitus. Nimelt veeretavad Jan Ehrenberg ja Martin Kork lavastuse algusosas teibirulli mööda maad ühest lavaservast teise nii, et rull veereks esialgu taburetivirna alt ja hiljem kaasnäitlejate jalge vahelt läbi. Kui teibirull millegagi kokku põrkab ja keset lava seisma jääb, sunnib see näitlejaid mõistagi tegutsema ja rulli tagasi tooma, et mäng saaks jätkuda.
Ehkki tegelikult on siin määrav veeretaja meisterlikkus (ja kaasnäitleja õige asend), elasin publiku seas ikkagi kaasa väiksele väledale teibirullile, kes peab takistustest võidukalt mööduma. Küllap pole see tunne võõras kellelegi, kes on kunagi mõnda pallimängu mänginud ja endamisi palli palunud, et too ikka õiges suunas lendaks, õiges kohas maanduks. Seal, kus lõppeb mängija liigutus (vise, löök, veeretus), hakkabki pall (või teibirull) tegutsema subjektina – saatus on nüüd justkui tema kätes.
Keerdi lavastuses jääb ka lõppsõna materjalile. „Lood“ laseb finaalis näitlejatel lavalt lahkuda ning mõjule pääseda hoopis vinüülplaadiümbristest moodustatud mosaiigil, mis lummab vaatajat nii oma värvikirevuses, detailirohkuses kui ka suuruses. Veel enam, kuivõrd näitlejad on saanud pooleteise tunni jooksul juba rohkelt lustida – ka vinüülplaatide ja nende ümbristega – ning täitnud ruumi mängulise atmosfääriga, otsekui aurabki kogu lavapõrandat kattev mosaiik lõpuks energiast. Etenduse viimased sekundid lisavad teosele muidugi ühe etteaimamatu keerdkäigu ja paljastavad laval veel materjali, kuid selle kirjeldamine kärbiks tulevasel vaatajal ootamatuse võlu.
Elusuuruses näopiltidega plaadiümbrised passivad oivaliselt maskiks ning annavad rollidele kiiresti isikupära.
Absurd. Nagu vihjatud, ei tundu tegevus Keerdi lavastustes just eriti mõistuspärane, pigem iseloomustab seda jaburus, absurd. Ühest küljest oskab Keerd vaimukalt paisutada popkultuuri klišeesid, teiselt poolt paistab ta ärgitavat näitlejaid (või etendajaid) valla päästma kõiki kentsakaid olevusi, kes inimhinge õnarustes pesitsevad. Kui klišeede utreerimisega kaasneb vaimukas äratundmishetk, siis inimhingest välja pugenud olevused võivad oma kummastavuses luua lausa abstraktseid kujundeid.
Klišeede vallas jäljendatakse ühes stseenis näiteks staare, kelle juustes puhub alati glamuurne tuul. Seekord peavad näitlejad endale vinüülplaatidega küll ise mitu minutit tuult näkku lehvitama, kuid seda koomilisem on efekt. Neist lavakujudest saavad kroonilised eneseupitajad, kes peavad tähesära endale käsitsi juurde valmistama.
Samuti võib klišeede taasesitamisena võtta ka armulugude stseeni, kus näitlejad kasutavad plaadiümbriseid maskidena ning vahetavad nende abil aina rolle. Sisu poolest heiastub siin mõni paaritumismänguline tõsieluseriaal, kus kõik osalised jõuavad hooaja jooksul vähemalt paar korda partnerit vahetada. Stseenile annab siiski üllatusefekti leidlik materjali(!)kasutus, sest elusuuruses näopiltidega plaadiümbrised passivad oivaliselt maskiks ning annavad rollidele kiiresti isikupära.
Inimhinge olevustest on Keerdi uuslavastuses aga kõige meeldejäävam ehk Ekke Heklese neljajalgne vinüülielukas. Jäsemed pikaks sirutatud nagu vesijooksikul, liigub Hekles laisklooma kiirusel mööda mõnemeetrist platvormi edasi-tagasi, seni kui Andreas Aadel talle vinüülplaatidest soomuseid selga, kätele ja jalgele laob. Heklese plastiline vinüülielukas evibki paralleele ennemini loomariigis, sest inimmaailmast temasugust ei leia. Ometi ei viita too kütkestav elukas ka ühelegi konkreetsele loomale, vaid ainult iseendale – ainulaadsele, poeetilisele ja eneseküllasele kujundile, mis tõuseb etenduse voolus esile.
Risk. Risk, mille võtab Hekles oma ebatavalist soomuslooma luues, ei ole aga niivõrd loominguline, vaid reaalne. Sammudes neljakäpukil mööda kitsast platvormiserva, peab ta igal juhul säilitama tasakaalu, et mitte küljele kalduda ning põrandale pudeneda. Kuigi platvorm ei paista kõrgem kui poolteist meetrit, tajusin olukorda siiski ohtlikuna, eriti kui Hekles parajasti suunda vahetas ning käed-jalad risti-rästi sattusid.
Publiku ohutaju aktiveerimine tundub Keerdile omane. Ta mitte ei pane näitlejaid ohtlikku olukorda mängima, vaid tekitab situatsiooni, kus oht on reaalne. Säärased stseenid omandavad tõeliselt afektiivse väärtuse, pinguldades vaatajate närve ja kasvatades nende kaasaelamist. Näitlejate perspektiivist toimib see kui kohalolu kontroll, sest riskantsetest stseenidest pole võimalik ilma terava kohaloluta lihtsalt läbi kapata.
Peale Heklese soomuslooma aktiveerib lavastuses „Lood“ ohutaju ka Elise Metsanurga tegelus vinüülimängijatega. Metsanurk heidab diivanile pikali, ajab kehaga käetugedele toetudes ennast tikksirgeks ning laseb oma kehale laduda rea vinüülimängijaid. Kui Metsanurk mängijaid ükshaaval välja lülitama hakkab ja neid oma kõhul üksteise otsa laob, lööb riskiandur publiku peas jälle põlema. Risk seostub sedapuhku materjaliga, võimalusega, et võbisevad vinüülimängijad kehalt maha kukuvad.
Lood. Nagu näha, olen vältinud oma mõtiskelu käigus lavastuse pealkirja „Lood“ käänamist, et mitte kinnitada ega välistada ühtegi selle sõna tõlgendust. Viited nii loomisele, loodis olemisele kui ka lugude jutustamisele ja esitamisele võib teosest soovi korral igatahes välja lugeda, ükski interpretatsioon ei ole välistatud. Küll aga ei nõuagi Keerdi „Lood“ tingimata interpreteerimist, vaid pigem avatust argisest erinevale loogikale või täpsemalt Keerdi loogikale.
Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides otsustas aasta eest taastada Henrik Visnapuu nimelise kirjandus- ja kultuuriauhinna. Selle pälvib eesti või võõrkeeles ilmunud Eesti-aineline teos, esile võidakse tõsta ka elutöö. 2.jaanuaril, Henrik Visnapuu 132.sünniaastapäeval selguski taastatud auhinna esimene laureaat: auhinna sai Elin Toona elutöö eest eesti- ja ingliskeelse kirjanikuna.
Kirjanik Elin Toona
Elin Toona on käsitlenud oma loomingus tundlikult ja meisterlikult pagulust ning elu võõrsil. Tema sulest on ilmunud romaanid „Puuingel“, „Lotukata“, „Sipelgas sinise kausi all“, „Kaleviküla viimane tütar“, „Kolm valget tuvi“ ja „Mihkel, muuseas“. Raamatud „Rõõm teeb taeva taga tuld“ ja „Ella“ põhinevad dokumentaalsel ainestikul: üks kõneleb autori vanaisast Ernst Ennost, teine vanaemast Ella Ennost. Palju tähelepanu ja tunnustust on pälvinud Elin Toona 2013.aastal USAs ilmunud autobiograafiline teos „Into exile: a life story of war and peace“, mis ilmus nelja aasta pärast pealkirjaga „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust“ ka eesti keeles (tlkKersti Unt). Elin Toona on kirjutanud veel lühiproosat, luuletusi, kuuldemänge ja artikleid. 1944.aastal Eestist koos ema ja vanaemaga pagenud kirjanik elab pärast 77aastast kodumaalt eemalolekut taas Eestis ning töötab järgmiste käsikirjade kallal.
Henrik Visnapuu nimeline auhind asutati 1952.aastal, selle väljaandmine katkes vahepeal 2007.aastal. Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides annab taastatud auhinda välja koos Eesti Kirjanike Liidu ja Luunja vallavalitsusega. Žüriisse kuulusid Sirje Kiin, Jürgen Rooste ja Toomas Liivamägi ning kandidaate esitati seekord15. Järgmine Henrik Visnapuu auhind antakse välja 2024.aastal.
Ühistranspordi osatähtsuse kahanemist pole ette nähtud ei praegustes ega varasemates arengukavades ja strateegiates, aga elus eneses on see vähemalt senimaani aset leidnud. Arenguseire Keskus märgib: „Ühistranspordi kasutamise kasvule seatud sihttasemed transpordi arengukavas 2014–2020 ei ole täitunud. Eesmärgiks seatud 25% tasemele jõudmise asemel on ühistranspordiga tööle liikumiste osakaal 2014. aasta lähtetasemelt (22,6%) langenud 2019. aastaks mitme protsendi võrra (20,6%).“1 Eurostati linnaauditi (Urban Audit) andmete kohaselt on Tallinna puhul see näitaja järjepidevalt vähenenud nii enne kui ka pärast nn tasuta ühistranspordi kehtestamist, olles 2001. aastal 48,0%, 2011. aastal 43,3% ning 2018. aastal 38,0%.
Seatud sihtide täitmata jätmise tõttu eeldaks palju aktiivsemat ja sisukamat debatti ühistranspordi korralduse küsimustes. Praegu domineerib hoiak, et üldiselt on aetud võrdlemisi head ühistranspordipoliitikat, ainult mõne projektiga on oldud võib-olla veidike liiga loiud: puudu on veel mõni trammiliin, ühtne piletisüsteem jms nipet-näpet. Äkki on põhihäda hoopis see, et häid tulemusi üritatakse saavutada kõikvõimalike säästulahendustega?
Ühissõidukid on kardetavasti paljudes kohtades pidevalt liiga täistuubitud, et olla atraktiivne nende jaoks, kes kaaluvad tõsiselt auto või ühistransporditeenuse kasutamist. On suur vahe, kas saab sõidukis peaaegu alati istuma või ei saa. Istudes saab mugavamalt nutiseadmeid kasutada, paberil materjali lugeda, tukastada jne. Autoroolis peab tegema autojuhtimise tööd, mingi muu töö tegemine selle kõrval või puhkamise nime vääriv puhkamine on välistatud. Reklaammanitsus „roolis ei loe“ peaks siinkohal kohe silme ette kerkima. Kui ühissõidukid ei paku samuti korralikku lõõgastumise ning töö- või eraasjade õiendamise võimalust, on targem kasutada kiiremat ja mugavamat autot. Todd Litmani järgi2 näitavad sõiduaja uuringud, et ebamugavates tingimustes sõidu korral on ühikukulud kaks kuni neli korda suuremad kui mugava sõidu tingimustes. Kas näiteks üleminekutel liigendbussidelt tavabussidele on sellega arvestatud? Ja muide, miks ei ole Tallinna uuemates bussides enam lapsevankrikohtades kokkukäivaid istmeid?
Kas ei hoita mitte liiga palju kokku tipptunni baasühenduse osas? Võin kodukandist Lasnamäelt tuua ridamisi näiteid sõiduplaanide suurest salenemisest: kesklinnasõlmega otseühendust pakkuvate bussiliinide (31, 35, 51 jt) plaanist on tasahilju kärpimise tulemusel peaaegu ära kadunud tipptundide lõualotid ja õllekõhud. Lasnamäel on iseäranis nigelaks kujunenud ning täiesti ansamblist välja langenud olukord Smuuli teel, sest juba üle kahe aasta MRP Linna Liinide ülevõtmise aegsetest kärbetest on liin 44 miskipärast jätkuvalt väga hea nõudlusega asumitest ümber suunatud.
Esiteks, sotsiaalse tasuvusanalüüsi kohaselt erineb võidetud minutite väärtus sõltuvalt sõidu iseloomust üksjagu palju. Igapäevastel sundkäikudel kindlaks kellaajaks tööle ja kooli on ajavõidu ühe minuti väärtus tunduvalt suurem kui jalutama ja hängima mineku või muu vaba aja tegevuse tõttu kuhugi sõitmise korral. Väljaspool tipptunde tehakse ilmselt endiselt suhteliselt vähe sundkäike. Teiseks, millal on meil ummikud ning sõidukite rohkuse tõttu õhusaaste kontsentratsioon suur?
Kas inimesed eelistavad ühele superühendusele (seejuures saab mugavalt ümber istuda teisele superühendust pakkuvale liinile) suhteliselt nadi põhiühendust, mille kõrval on mõned harva liikumissagedusega otseühendust pakkuvad liinid? Vahest mitte, ent igatahes Lasnamäel tekib järjest igasuguseid uusi liine ning liinipikendusi jm modifitseeringuid juurde, kusjuures paljudes piirkondades kiire otseühendus kesklinnasõlmega aina halveneb. Iga uus või ümber kujundatud liin tõmbab vanadelt kasutajaid ära ning pealinna transpordiamet laiutab vanu kärpides käsi, et nõudlust enam ei ole. Plussi jääda on selliste ümberkorraldustest põhjustatud ümberkorraldustega keeruline isegi juhul, kui ühest otsast üksjagu rohkem juurde panna, kui teisest otsast maha lõigatakse, sest käitumisökonoomika empiirilised uuringud näitavad, et kaotuses peituv valu on umbes kaks korda suurem kui samaväärsest võidust saadav rõõm.3
Miks sõidavad Tallinnas tipptunnil veerandtunnise ja veelgi harvema intervalliga liinidel just liigendbussid? Liigendbuss on mõttekas vaid seal, kus on väga palju sõitjaid. Kui lasta juba suhteliselt kaua oodanud suurel hulgal inimestel veel pikalt oodata, et lõõtsaga buss täis saada, siis tekib väga suur summaarne ajakulu. Pealegi on iga ootamise lisaminut järjest ebameeldivam ja kulukam.
Ka suure veovõimega, kuid paindlikkuseta tramm on paslik vaid juhul, kui on tegemist ekstra suure reisijate vooga. Trammi puhul on raske üle või ümber saada etteveo- ehk toitebussidest, mis tähendab aga reisijale olemuselt ebamugavaid ümberistumisi. Trammist on vähe tolku, kui teha suuri kärpeid näiteks läheduses paralleelselt kulgevatel bussiliinidel, millelt atraktiivne tramm sõitjad üle meelitab, või kui tuleb oodata terve igaviku etteveobussi või sihtpunkti jõudmiseks ette võtta pikk jalgsikäik. Arvestama peaks sellega, et ühissõidukis oldud aeg ei ole nii ebameeldiv kui ootamise või käimise aeg. Rööbastranspordivõrgustiku arendamine sööb sedavõrd ressursse, et muule ühistranspordile ei jätku sellest johtuvalt kvaliteedi hoidmiseks või parandamiseks vahendeid. Tõsiselt piirab siin mänguruumi muu hulgas Eesti kohalike omavalitsuste äärmiselt väike fiskaalne autonoomia ehk peaaegu olematu võimalus otsustada maksukoormuse suuruse üle.
Järjest vähem kasutajaid paneb ühistransporti koomale tõmbama, kärpimine omakorda aga vähendab ühistransporditeenuse atraktiivsust, millest tulenevalt saab nõudluse langusele viidates pakkumist taas kokku tõmmata jne. Allakäiguspiraalile annab hoogu asjaolu, et mida napimaks jääb kasutajaid, seda vähem on ka poliitikutel huvi häälesaagile mõeldes ühistranspordi arendamisse panustada, sest teema läheb tõsiselt korda järjest vähematele valijatele. Otsustajatel on üha keerulisem tõsta kätt niisuguste kogu ühiskonna heaolu parandavate ühissõidukiradade ettepanekute puhul, kus võib ette näha pigem autokasutajate olukorra halvenemist. Ühissõidukiradadel on autokasutajatele kaks vastandlikku mõju: ühelt poolt jääb neil sõiduradasid vähemaks, teiselt poolt suureneb ühissõidukite kiirus ja liikumisgraafiku täpsus, see aga meelitab inimesi autost ühissõidukitesse. Kas autokasutajate ajakulu seetõttu suureneb või väheneb, sõltub sellest, kumb efekt teise üles kaalub.
Peame õppima paremini nägema ja hindama heldema ühistranspordi kõiki sotsiaalmajanduslikke tulusid.4 Esiteks, ühistransporditeenuse parem kvaliteet suurendab mugavust olemasolevate kasutajate jaoks. Teiseks, kuna viimaste hulka kuulub üksjagu kehvema toimetulekuga inimesi, siis saab rääkida võrdsuse kasvust. Kolmandaks, kui ka praegu ei vajata ühistransporditeenust, siis võimalus seda tulevikus kasutada on hüve ka praegu. Neljandaks, loomulikult ei tohi ära unustada uute kasutajate tulusid. Viiendaks, kui peatustes ja ühissõidukites on rohkem inimesi, siis on neis ka turvalisem. Kuuendaks, ühissõiduki kasutajad käivad eeldatavasti ka rohkem jala, mis on tervisele hea – kõige muu hulgas hoitakse nõnda kokku haigekassa raha. Seitsmendaks tõuseb omaette kasu sõiduautode kasutamise vähenemisega. Nagu hästi teada, tekitavad sõiduautod hulgaliselt mitmesuguseid väliskulusid, mida sõitja ei hüvita. Ühistranspordigi puhul ei saa mööda väliskuludest, nagu ummikutega seotud ajakulu, liiklusõnnetused, kliima soojenemisele kaasaaitamine, õhu saastamine (lämmastikuühendid, peenosakesed jm), müra jne, ent need on tavaliselt reisijakilomeetri kohta mitu korda väiksemad kui sõiduautodel.5
Kuidas üleüldse reageeritakse ühistransporditeenuse parandamisele? Uuringud näitavad, et 10% ooteaja vähendamist kasvatab ühissõidukite kasutamist 6,4%. Inimesed reageerivad teenuse parandamisele tunduvalt rohkem kui hinnataseme langetamisele. 6 Seega tasuks vahest veel kord aeg maha võtta ning endalt küsida, kas ei oleks otstarbekam naasta osalise doteerimise juurde ning vabanenud ressursi arvelt tõsta ühistransporditeenuse kvaliteeti ja suurendada toimetulekuraskustes inimeste toetusi. Kui ühistransporditeenuse pakkumisega koonerdada, siis pole kasutajate hulgalist lisandumist mõtet loota. Kui tipptunnil ühissõidukites laiutamise ärahoidmisega üle pingutada, laiutavad järjest rohkem asfalt ja autod.
1 Liikuvuse tulevik. Arengusuundumused aastani 2035. Kokkuvõte. Arenguseire Keskus, 2021.
2 Todd Litman, Evaluating Public Transit Benefits and Costs: Best Practices Guidebook. Victoria Transport Policy Institute, 31. VIII 2021.
3 Richard H. Thaler, Väärkäitumine. Käitumisökonoomika tagamaad. Äripäev, 2018.
4 Põhjalik ning kompaktne ülevaade tulude ja kulude hindamise meetoditest ja tulemustest samuti Todd Litman.
5 Euroopa Komisjoni (Handbook on the external costs of transport Version 2019 – 1.1) hinnangul olid 2016. aastal keskmised väliskulud reisijakilomeetri kohta sõiduautol 12,0 senti, bussil 3,6 senti.
6 Oded Cats, Triin Reimal, Yusak Susilo, Evaluating the Impacts of Fare-Free Public Transport Policy: The Case of Tallinn, Estonia. Transportation Research Record 2014, lk 89–96.
