Toeta
Otsi

Mart Kangur

  • Sophie maailm

    TRISTAN PRIIMÄGI

    Ma pole vist kunagi varem intervjueerinud Bondi-tüdrukut. Selle mõttega alahindan kahtlemata sellist näitlejat nagu Sophie Marceau, kes mängib pärast mitmeaastast näitlemispausi François Ozoni uues filmis „Kõik läks hästi“1 peaosa, neurootilist tütart, kes peab hakkama aitama oma haigel isal siit ilmast lahkuda. Film põhineb Emmanuèle Bernheimi samanimelisel autobiograafilisel romaanil (2013) ja Marceau mängibki Bernheimi, kellel tuli oma isaga see kadalipp läbi teha. Nii raamat kui ka Ozoni film püüvad kaitsta eutanaasia vajalikkuse ja võimalikkuse mõtet.

    Cannes’is Sophie Marceaud küsitledes tuli tõdeda, et 1980ndate alguses noortehitiga „Pidu“2 teismelisena debüteerinud ja 1990ndatel suurfilmidega nagu Mel Gibsoni „Kartmatu“3 ja Bondi-film „007. Liiga kitsas maailm“4 maailmakuulsuseni jõudnud Sophie Marceau on endiselt särav, intrigeeriv ja otsekohene, kuigi teda on viimasel ajal kinoekraanil kohatud harvemini. Selgitamist vajab siinkohal üks seik: Marceau reageerib pealtnäha täiesti teemaväliselt ühele süütule küsimusele ühiskonnateemade kohta ootamatu ägedusega. Nimelt seetõttu, et paar päeva enne meie kohtumist oli Marceau kinnitanud ühes intervjuus5 oma poolehoidu Prantsusmaa COVIDi-konspiratsioonist rääkivale dokfilmile „Viivitus“6. Kuna ta oli 2020. aasta lõpus sattunud selliste seisukohtade avaldamise tõttu meedia tähelepanu keskmesse, on teda sellest ajast peale saatnud vaktsineerimisvastase oreool. Siin on jutt aga filmidest ja eriti Cannes’i võistlusprogrammis esilinastunud eutanaasiateemalisest tragikomöödiast „Kõik läks hästi“.

    Milline on teie esimene koostöökogemus François Ozoniga?

    Lummav. Hämmastav – tõesti. Ma olin olnud mõnda aega tööst eemal ning polnud näidelnud. Polnud ka tunnet, et tahan naasta filmitegemise ja kõige selle juurde. Aga, voilà. Me kohtusime, et seda projekti arutada. Mulle oli raamat väga meeldinud ja mõtlesin, et tema on küll õige inimene seda raamatut ekraniseerima. Ma küll ei tea, kas mina olen sellesse rolli õige naine, aga kui tema arvates olin, siis on tal ilmselt õigus.

    Hakkasime ettevalmistusega tõsiselt peale, François on äärmiselt professionaalne. Eks ta ole ka palju filme teinud, nii et ta on otsekui kunstnik, kes maalib väga kiiresti. Ta on alati tööga hõivatud ja keskendunud ainult sellele, mistõttu keskenduvad ka need, kes on tema ümber. François on ka kannatamatu, nii et protsess liigub kiiresti edasi: ettevalmistus, võtted ja korras. Ja see tundub sellele filmile sobivat, sest „Kõik läks hästi“ on selline hetkes kulgev film. Vaataja saab loosse kohe sisse minna. Kogu film võeti üles justkui häireolukorras, kahe koroonalaine vahepeal. Kogu segaduse keskel oli see nagu üks täiesti eraldiseisev hetk, millel polnud ümbritsevaga midagi pistmist. Imelik tunne oli minna võtteplatsile ja teha filmi: Pariisis oli ülipalav ilm, aga meie pidime mängima talve. Tere tulemast tagasi filmimaailma! Ma jumaldan seda.

    Mis tunne oli kehastada Emmanuèle Bernheimi, päris inimest? Pealegi lahkus ta enne filmi võtteid meie hulgast.

    Jah, ta suri küll kaks-kolm aastat enne võtteid. Ausalt öelda pole mul eriti vahet, kas mängin tõsielust pärit või väljamõeldud tegelast. Karakteritena on nad igal juhul tõelised ja minu töö on nad üles äratada, anda neile elu. Seda on ilmselt võimalik näha kui pühaduseteotust. Konservatooriumis7 oli meil näitleja Michel Bouquet loeng, kus tuli jutuks, et mõnede uskude ja uskumuste kohaselt on kellelegi elu andmine pühaduseteotus. „Kelleks sa end pead, jumalaks?“ Elu andmine pole sulle lubatud. See on huvitav mõte, aga meeldib mulle. Nii et ma ei tee päris ja väljamõeldud inimeste kehastamise vahel vahet. Kuna Bernheim oli eluajal paljudele parim sõber ja suur osa ta kaaslastest oli endiselt elus, siis kartsin küll, et nad ütlevad pead vangutades, et minu esitusel pole Emmanuèle’iga midagi pistmist. Nende heakskiitu ma sisimas küll soovisin, aga kokkuvõttes on see kõik ju väljamõeldis, film, ja film peab olema iseseisev. Kuna „Kõik läks hästi“ ei ole Bernheimi eluloofilm, siis ma suurt survet ei tundnud. Ainus mure oli François: kas ma ikka vastan tema mõtteviisile ja filmiga seotud ootustele? Ja see oli tõsine, sest tema on režissöör ja näitleja peab proovima näha tema pähe.

    Kas eelistate mängida pigem enda moodi tegelasi või täiesti erinevat karakterit?

    Sophie Marceau: „Näitlemine on ka nagu omamoodi meditatsioon. Tuleb end kõigest ümbritsevast eraldada ja minna oma mõttes kuskile mujale.“Kaader filmist „Kõik läks hästi“

    Näitlejana paned igasse rolli ka iseennast, oma arusaamise maailma asjadest ja selle, kuidas neid arusaamu väljendatakse. Isegi siis, kui muutud kellekski teiseks. Seda meilt oodataksegi: et me oleksime nagu masinad, või nagu savi, millest saab hakata kuju voolima. See me olemegi. Mõni lavastaja on mulle näiteks öelnud, et ma ei räägiks kätega, või manitsenud liigse väljendusrikkuse pärast. Mu eelmine roll oli selle filmi omast väga erinev8. Siin pidin olema väga vaoshoitud. Peab püüdma alati olla karakterile nii truu kui võimalik. Muidugi saan ma mõistusega aru, et see olen mina, aga ma ei saa käituda nii, nagu ma ise selles olukorras käituksin. Ega ma ei teagi, mida ma samas olukorras üldse teeksin. Ja karakteri seisukohalt ei olegi tegelikult oluline, mida ma ise mõtlen.

    François Ozon on öelnud koostöö kohta teiega, et tema arvates oli teil väga tarvis lavastajat usaldada. Kas see on tõsi? Kas ehk sellepärast, et teil tuli noore näitlejana ette lavastajatega suhtlemisel kogemusi, mis polnud just meeldivad?

    Üldiselt saan ma režissööridega ühele lainele. Ma ilmselt ei teekski filmi, kui ma lavastajat ei usaldaks. Seda on juhtunud vaid üks kord, et sain võtte käigus aru, et lavastajat ei saa usaldada – ja see oli kohutav. Täiesti õudne. Lavastaja on inimene, kes sind vaatab, sinuga räägib, sind vormib. Usaldamatus tähendab seda, et ei saa talle anda oma südant ja hinge, sest mis ta sellega peale hakkab. Ta ei oska seda isegi näha. Tulemus võib olla täiesti brutaalne, vägivaldne. 
Seega on väga oluline, et algusest peale oleks selge, mida lavastaja tahab. Ja kui oleme kokku leppinud ja käed löönud, siis avan kõik uksed. Kindlustunne on filmi alustades äärmiselt tähtis. Vahel inimesed varjavad midagi või ei ole enese väljendamisel avameelsed, aga usaldus on põhiline. Ja ma usaldasin François’d, isegi kui ta on perversne nartsissist (naerab).

    Ozon on teinud Prantsusmaal väga palju filme, keskeltläbi ühe aastas, ja need on kõik nii isemoodi. Kas olete tema karjääri jälginud?

    Jaa, tähelepanelikult, juba algusest peale. Nägin ta esimest filmi „Vaata merd“9, kui ta polnud veel François Ozon. See oli lihtsalt hämmastav, selge, selle on teinud geenius. Ma armastasin seda filmi: see ajas mu endast välja, aga läks väga korda. Hoidsin edaspidi ta töödel silma peal ja nägin, kuidas ta tunnustuse leidis. Ma ei arvanud, et ta hakkab tegema nii erinevaid filme, aga see ütleb palju tema igatsuste ja vajaduste kohta, mis teda filmitegijana kannavad. Ja üks asi, mis tundub vähemalt minu arvates teda kannustavat, on see, et ta tõepoolest armastab näitlejaid ja näitlejannasid. Ta vajab neid inimesi, et nad näitaksid talle elu, etendaksid elu, väljendaksid asju. Ta vajab seda, see on tema toit.

    Kuidas teil siis koostööni jõudmisega nii kaua aega läks? Kas oli ka juba varem projekte kaalumisel?

    Jah, oli, aga polnud õige aeg õige projekti jaoks. Ma polnud selleks veel valmis ja ilmselt ka tema mitte. Filmitegemine eeldab nii paljude asjaolude kokkulangemist. Ma mäletan, et kui me teist korda kohtusime, siis ütlesin talle, kui väga mulle meeldis ta film „Ingel“10. Ta vaatas mulle otsa ja vastas: „Ma vihkan seda filmi!“ See polnud ilmselt õige hetk ja igatahes on mul hea meel, et me üksteist lõpuks leidsime.

    „Kõik läks hästi“ tundub paljuski püsivat komöödia ja draama tasakaalul. Kas arutasite seda ka ettevalmistuse käigus?

    Mina ei osale tegelikult eriti filmi fantaasias ja komöödias, sest minu õlgadel on kogu see valu. André Dussolier, kes mängib mu isa – võrratu karakter – vastutab pigem selle poole eest. Ta äratab kõik üles, äratab filmi üles, ja muudab kogu loo väga eriliseks. Minu tegelasele muidugi ka väljakannatamatuks. Ta mängib üsna kohutavat inimest, tõeline bitch! Egotsentriline, õel, karismaatiline võrgutaja. Õudne. Aga selles ongi filmi koomika, tema tegelases. Ta on ka väga otsekohene: ta soovib surra, aga armastab elu nii palju, et ei taha elu lihtsalt poolikult elada. Tema sooviavaldusele surra vastatakse konkreetselt, et seda ta küll ei saa. Mis mõttes ei saa? See on näitlejatele väga tänuväärne olukord, kui filmis on üks element, mis muudab kõik kaootiliseks.

    Kas teil on eutanaasia osas oma seisukoht? Kas „Kõik läks hästi“ muutis ehk seda?

    Mul ei ole eutanaasia osas kindlat seisukohta, kuid sellest tuleb rääkida ja mõelda, mitte teeselda, et seda teemat pole olemas. Pole olemas surmataotlust, et võtame telefoni kätte, helistame ja hakkame avaldust täitma. Me ei räägi sellest. Me ei aruta teemadel, mis pole rõõmsad või naljakad. Kummaline. Me võime ju vanaks saada ja ka surra. Kindlasti võime surra.

    See film pani mind mõtlema, et eutanaasia teema on arutelu väärt. Minu vanuses (55aastane – toim) tuleb sellele mõtlema hakata. Mul polnud surmaga kokkupuudet enne 50aastaseks saamist, ei surnud sugulast ega sõpra. Surm oli täiesti abstraktne – ja siis see juhtus. Nii et sellest on hea rääkida, ka oma surmast. Pidin seda kord tegema, kui otsisin võttekohta ühe hauakambri stseeni jaoks oma teise lavastatud filmi „Deauville’i kadumine“11 võttel. Külastasin hulgaliselt hauakambreid ning rääkisin paljude inimestega, kes seal töötavad. Kuulsin neilt igasuguseid täitsa uskumatuid asju, mis oli mulle täiesti võõras maailm! Mind pole religioosselt kasvatatud, nii et ma ei teadnud mitte midagi. Mis mu kehast pärast surma peaks saama, kas ma tahan saada kremeeritud või maetud … Kas siis, kui ma neid asju paika ei pane, otsustab minu eest keegi teine? Võib-olla tuleks enne kõik läbi mõelda.

    „Kõik läks hästi“ tõstatab ka palju küsimusi meie ühiskonna kohta. Tänapäeval on ju nii, et arutatakse paljusid teemasid, aga teatud asjadest ei räägita. Kuidas hindate sellises ühiskonnas elamist?

    Sellest ajast, kui olen siin olnud, pole ma meedias näinud ühtki pilti iseendast. Ma tean, et sellest on juttu kogu maailmas, Cannes’is ja nii edasi. Ma ei taha sellel peatuda, seda on liiga palju. Ma olen rahuliku loomuga ja mul on vaja rahulikult järele mõelda. Ma ei taha olla kõigi inimeste arvamuste keskmes. Mul on juba iseenda arvamustegagi probleeme, sest needki pole alati väga selged. Ma ei saa olla kõigi arvamuste ja seisukohtade mõjuväljas. Arvan end sellest vestlusest täiesti välja.

    Ses filmis näidatakse teie karakteri kaudu ka elamisväärsemat maailma: Pariisi kultuurielu, raamatute lugemist … Te ju vahendasite oma prototüüpi, kas te seda poolt oma tegelasest nautisite?

    Jaa, meil on Emmanuèle’iga palju ühist, ja olen tundnud ühisosa ka paljude oma teiste karakteritega, näiteks Anna Kareninaga, kelle elu ei olnudki nii tore. Ma võin end ka lauaga samastada (osutab lauale). Mis tunne on olla laud?

    Ütlesite, et pole mõnda aega näidelnud. Teil on olnud väga huvitav karjäär ja saite juba varakult paar tohutut kogemust, nagu „Kartmatu“ ja „Liiga kitsas maailm“. Kas suurproduktsioonides osalemine peletas teid seda laadi filmidest eemale?

    Ma ei tea, ja ega ma ei tahagi teada. Ma olen nii palju kordi kuulnud sõpradelt ja inimestelt üldse: Sophie, sul oleks pidanud paremini minema. Mitte halva pärast öeldud, aga ikkagi: „Sa oleksid võinud rohkem filme teha. Miks sa rohkem ei reisi, miks sul Ameerikas oma agenti ei ole?“ jne. Mida te rohkem tahate? Olgu, teen rohkem, ja mul on siis rohkem mida? Ei, ma olen juba küllalt hõivatud. Mu elu on täidetud, ma armastan oma tööd. Kui ma pole mulle tehtud pakkumistega rahul, on mul rohkem aega mõelda oma projektidele. Kui keegi on huvitatud, siis olen nõus inimestega kohtuma. Ma ei jookse järele sellele, mida inimesed minult ootavad. Ma ei saa kõigile meeldida, seepärast ma ei saa ka sellega arvestada. Kui Picasso oleks igaühelt küsinud, mida nood tema töödest arvavad, kas temast oleks saanud Picasso? Kahtlen, tõepoolest. Ma ei võrdle ennast muidugi Picassoga (naerab). Aga ta oli pidevas loomefaasis ja otsis midagi muud. Kui ma ei eksi, siis temalt küsiti kord, milline tuleb tema järgmine maal. Ja ta vastas, et kui ta seda teaks, ei hakkaks ta maalimagi, sest see tähendaks, et seda on juba tehtud. Nii et ma ei tea, mis mind ees ootab.

    „Kõik läks hästi“ võib nüüd viia taas suuremate pakkumisteni.

    Ma ei tea. Ma ei mõista kogu seda protsessi, inimestel on vist mingid ootused. Ma ei mõtle strateegiliselt – mitte üldse. Minust saaks kohutav väejuht.

    Kas peate end pigem spirituaalseks inimeseks?

    Jaa … Ma olen pigem fatalist.

    Kas olete oma karjääri vältel jõudnud lähedale ka selle katkestamisele?

    Ei oska öelda. Ma elan olevikus ja on keeruline mõelda tagasi läinud aegadele. Olen end küll alati ette kujutanud väga vana naisena sellest ajast peale, kui olin väike tüdruk, aga oma karjääri ma ei oska ette näha. Võib-olla lõpetan homme, või saab minust hoopis vana näitleja, kes mängib igavesti. Ka see võib tore olla. Ausalt öelda ma pole veel otsustanud. Vahel näen tänaval vanu inimesi ja tunnen justkui ära, et ka mina võin 20 aasta pärast olla selline.

    Milline te siis vanana olla tahaksite?

    Cool. Sümpaatne, näeksin vastavalt vanusele hea välja. Aga ennekõike tahaksin olla iseendale arusaadav, milline ma ka poleks.

    Kuidas end tasakaalus hoiate? Kas mediteerite?

    Näitlemine on ka nagu omamoodi meditatsioon. Kui kuulen inimesi mediteerimisest rääkimas, siis võin kinnitada, et sellist meeleseisundit on mul sadu kordi ka võtteplatsil ette tulnud. Valitseb kohutav segadus, kõik muretsevad, kohe hakkab vihma sadama ja kogu võtet tuleb muuta. Siis on ühtäkki 20 sekundit aega, et mängida sisse 20sekundine lõik, mida oled oodanud terve hommiku. Tuleb end kõigest ümbritsevast eraldada ja minna oma mõttes kuskile mujale. Mida suurem on segadus, seda parem tunne on sellest eemalduda.

    Filmis on stseen, kus jõuate haiglasse ja näete, et teie isa pole voodis, vaid istub toolil, ning te lihtsalt hüppate voodi peale. Kas selgitaksite seda reaktsiooni?

    See väljendab rõõmu (naerab). Madrats pidi olema vetruv, aga … ei olnud, vajus lihtsalt kokku. Aga, jah, ma olin rõõmus, et mu isa saab juba tooli peal istuda, jalutada, end riidesse panna. Varsti saab haiglast välja. See on lihtsalt lapselik õnneväljendus.

    Mainisite, et teile meeldib filmi aluseks olnud raamat. Kuidas on raamatut lugeda siis, kui teate ette, et teil tuleb hakata mängima mõnd selle tegelast? Kas võtate seda tõsiselt?

    Varem mõtlesin, et loeb vaid käsikiri ja režissööri vaatenurk, aga muutsin oma meelt pärast seda, kui olin lugenud „Draculat“12. Raamatut lugedes sai üsna pea selgeks, et need, kes filmi tegid – mõtlen siis Coppola versiooni „Bram Stokeri Dracula“13, mida ma täiesti jumaldan –, olid raamatut lugenud, sest filmis oli asju, mida ilma raamatuta seal kuidagi olla ei saaks. Ja siis lugesin ühest artiklist, et Coppola andis kõigile näitlejatele kohustuslikus korras eksemplari pihku ning 3-4 järgmist nädalat lugesid kõik koos laua ümber raamatut. See on lihtsalt suurepärane, sest iga tegelaskuju iseloomustab hulk väikesi elemente. Gary Oldmani pean ma üldse üheks parimaks näitlejaks ja raamatus on nii palju detaile, mis tema rolli rikastavad. Usun tõesti, et hea on saada nii palju informatsiooni kui võimalik, sest seda rohkem on ideid ja toitu rolli lahendamiseks.

    Varem käsikirjale keskendudes olin ehk lihtsalt pisut laisk ning seisukohal, et see peab raamatut asendama. Ausalt öeldes aga on siin ka oht, et kui stsenaarium raamatust väga erineb, siis ei tahaks lasta end häirida kahest erinevast looversioonist. Kui nii ei ole, nagu „Dracula“ puhul, siis on informatsioon oluline.

    Ja kuidas on lugu Emmanuèle Bernheimi raamatuga?

    Kui ma sellest loost kuulsin, siis jättis see mind külmaks. Jah, ta aitab sureval isal elu ära lõpetada. Ja siis? Siis lugesin raamatut ja väga banaalsest loost – peame ju kõik selle kahjuks läbi tegema, aga nii see on – tekib silme ette täiesti kinematograafiline pilt. Mõistad, et nad peavad tegutsema väljaspool seadust, neid püütakse takistada … Isa tegelaskuju joonistub välja, sündmusi juhib eutanaasiakeeld – sellest saab nagu põnevik. See on hea materjal filmiks ja ma olin kindel, et Ozon on õige inimene seda tegema, sest ta on ühest küljest realistlik, aga talle meeldib ka provotseerida, šokeerida, tegutseda väljaspool normi.

    Ei saa siiski küsimata jätta ka Bondi-küsimust.. Milline koht on teie elus Bondi-tüdruku mängimisel?

    Sellel on mu südames väga eriline koht, ja seda paljudel põhjustel. See on ainus kord, kui olen mänginud negatiivset kangelast – ja ma nautisin seda väga. Ma ei oska öelda, kui pahelisena ma ekraanil mõjun, aga alguses, kui selle osa saamiseks näitlejaproovi tegin, taheti, et mängiksin tõesti täiesti hullu pahalast, et näha, kui kaugele selle rolliga saab minna. Seda ma ka tegin. Kui saingi selle rolli, paluti mul oma karakter normaalsemaks tagasi kohendada.

    See oli mulle suurepärane elamus, sest James Bondi filmis mängimine annab natuke nagu superkangelase tunde. Mulle meeldivad sellised filmid väga ja Bond on selles maailmas väga ainulaadne ja eriline nähtus.

    Teiseks sai produtsent Barbara Broccolist tema suure filmiarmastuse ja kirglikkuse tõttu mulle suur õpetaja ja eeskuju. Ja kolmandaks režissöör Michael Apted, kes suri üsna hiljuti. See oli erakordne, kuidas ta minuga mu rolli arutas. Oli väga huvitav näha sellist lavastajat tegemas James Bondi filmi, sest ta oli ennekõike huvitatud karakteritest, inimestest. Talle oli oluline inimlik kvaliteet ja seda ei ootaks ehk Bondi-lavastajalt. Mulle tundus, et minu roll oli ta lemmik selles filmis, ja ta tõesti soovis väga, et mina seda mängin.

    Ja loomulikult on oluline ka kostüümikunstnik, ma ei mäleta küll enam ta nime.14

    1 „Tout s’est bien passé”, François Ozon, 2021.

    2 „La boum“, Claude Pinoteau, 1980.

    3 „Braveheart“, Mel Gibson, 1995.

    4 „The World is Not Enough“, Michael Apted, 1999.

    5 Stéphane Joby, Sophie Marceau se confie sur le cinéma, Cannes, sa popularité et les polémiques. – Le Journal du Dimanche 3. VII 2021.

    6 „Hold-Up“, Pierre Barnerias, 2020.

    7 Kuigi Marceau õppis näitlemist mainekas erakoolis Cours Florent, mõtleb ta siin ilmselt siiski kõrgemat riiklikku draamakunsti konservatooriumi (CNSAD), kus Michel Bouquet oli professor aastatel 1977–1990.

    8 Marceau eelmine roll oli peaosa tema enda lavastatud filmis „Proua Mills, täiuslik naaber“ („Madame Mills, une voisine si parfaite“, 2018), kus tema ekraanipartneriks on vana naist teesklev Pierre Richard.

    9 „Regarde la mer“, François Ozon, 1997.

    10 „Angel“, François Ozon, 2007.

    11 „La disparue de Deauville“, Sophie Marceau, 2007.

    12 Bram Stoker, Dracula. Archibald Constable and Company, 1897.

    13 „Bram Stoker’s Dracula“, Francis Ford Coppola, 1992.

    14 Lindy Hemming.

  • Võisteldes parema ruumi poole

    MERLE KARRO-KALBERG

    Kuna arhitektuurivõistlused on keskkonna- ja kultuuriloome osa, tähelepanuväärne võimalus tagada kvaliteetne ruum ja arhitektuur, on Sirp juba aastaid teinud arhitektuurivõistluste tulemustest kokkuvõtteid. Nii ka tänavu.

    Võistluste populaarsus on kasvutrendis: avalikke võistlusi korraldati 2018. aastal 28, 2019. aastal 34 ja 2021. aastal 33. Teist sama palju lisandub näiteks uute elamualade lahenduse saamiseks korraldatud kutsutud osalejatega eravõistlusi.

    Laiemalt on ilmselt tuntud „Hea avaliku ruumi“ arhitektuurivõistlused, et uue ilme saaksid väikelinnade ja asulate keskused. Võistluste seeria algatati vabariigi sajanda aastapäeva tähistamiseks, kuid nüüdseks on saanud sellest jätkuprogramm. Ka eelmisel aastal toimus avaliku ruumi võistlusi omajagu, tervelt üksteist, lisaks Tartu valla Raadimõisa asumisse kavandatava pargi maastikuarhitektuurivõistlus. Avalike hoonete arhitektuuri vallas võisteldi kaheksal korral. Koolivõrgu korrastamine on kaasa toonud mõõduvõtmise laine: eelmisel aastal korraldati kuue koolihoone arhitektuurilahenduse võistlus.

    Eelmise aasta kohta on oluline välja tuua ka sisearhitektuuri puudutav võistlus. Ega selliseid tihti korraldata, sisearhitektid on jäänud enamasti vaeslapse ossa. Siiski on ka siin toimumas muutus: sisearhitektidele korraldati üks esimene suur ideevõistlus Tartu kohtuhoone rekonstrueerimiseks. Selle võitis OÜ Projekt Kuubis kavand „Tõekihid“, mille autorid on Mari-Liis Palts, Katy Seppel ja Mart Vesker. Võidutöö autoritega on nüüdseks sõlmitud ka projekteerimisleping.

    Siinkohal räägib Eesti arhitektide liidu võistluste töögrupi kuraator Marika Lõoke 2021. aasta võistlustest ja koostööst tellijate ning omavalitsustega põhjalikumalt.

    Suur osa avalikest arhitektuurivõistlustest on korraldatud koolihoone lahenduse leidmiseks. Pildil arhitektuuribüroo Kauss Arhitektuur võidutöö „X+Y“ Tiskre põhikooli ja lasteaia tarvis, autorid Kristiina Aasvee, Lauri Eltermaa, Kaur Talpsep ja Sten Vendik.

    Arhitektuurivõistluste hulk on aasta-aastalt kasvanud. Korraldatakse nii avalikke kui ka kutsutud osalejatega võistlusi, omajagu on ka eraarendajate korraldatud konkursse. Paljuski on praeguse kasvu taga arhitektide liidu aastaid väldanud veenmistöö. Kas nüüd on aega loorberitel puhata?

    Marika Lõoke: Puhkama ei ole võimalik jääda, sest kooskõlastamist ja korraldamist ootavaid võistlusi tuleb järjest juurde. Eesti arhitektide liit (EAL) saab tõesti rõõmu tunda selle üle, et näiteks viimase pooleteise aasta jooksul oleme kooskõlastanud üle 40 võistluse, millele lisandub veel seitse võistlust, millega seoses oleme tellijatega alustanud läbirääkimisi või pool protsessi juba läbinud. Hea meel on selle üle, et liitu on hakatud järjest rohkem märkama ja usaldama kui head ja vajalikku koostööpartnerit. Ühelt poolt on tegemist kindlasti veenmistööga, mille tulemuseks on ühiskonna teadlikkuse kasv selles osas, mis puudutab head arhitektuuri, kuid ka arhitektuurivõistluste korraldusliku poole ja võistlustingimuste taseme jätkuva tõusuga. Märgilise tähtsusega ehituste puhul peaks arhitektuurivõistlus kindlasti ühiskonda kõnetama. Oleme võtnud eesmärgiks, et kui EAL on võistlustingimused kooskõlastanud, on see otsekui kvaliteedimärk, hea arhitektuuri ja elukeskkonna loomise eeldus.

    Milline oli eelmise aasta võistluste tase, ennekõike kutsutud osalejatega võistluste puhul? Mõnikord tundub, eriti eravõistlustega seoses, et tegu on lihtsalt ärategemisega, kuna omavalitsus nõuab võistlust ja koostööd EALiga. Arendaja tahab ikkagi oma ruutmeetrid täis saada, teha keskkonna, mida annab müüa.

    Julgen väita, et võistluste tase on olnud kõrge ja osavõtjate arv arvestatav. Seda n-ö ärategemist näen ma paremas valguses, sest koostöö omavalitsustega on paranenud ja kohalikud võimukandjad on hakanud mõistma arhitektuurivõistluste kasutegurit. Maa on liiga väärtuslik ja kallis, et katta see ebakvaliteetse arhitektuuriga. Hea arhitektuur ei pea tingimata olema kallis. Arendajate seas on näha väärtushinnangute muutumise märke: mõistetakse, et seniste tõekspidamistega kaugele ei jõua ja et just arhitektuurivõistlustega õnnestub teha parim valik. Ma väga loodan, et need ajad, kui EALis nähti tülikat ja kaikaid kodaraisse loopivat organisatsiooni, on möödumas. Järjest rohkem on hakatud mõistma ja hindama koostööd ning väärtustama professionaalide arvamust.

    Võistlusformaate on mitu, kuid arendajad eelistavad peaaegu alati kutsutud osalejatega suletud võistlust. Kas sellega on liiale mindud? Osalema kutsutakse ju ikka enam-vähem ühed ja samad tegijaid, kes loevad ehk juba arendaja soove silmist.

    Liidu arhitektuurivõistluste juhendi järgi on tõesti mitmeid arhitektuurivõistluse formaate. Kutsutud osalejatega võistluse tingimusi on tulnud meil kooskõlastada aga suhteliselt harva ja neid on seni eelistanud eraarendajad. On ette tulnud, et sooviti korraldada kutsutud osalejatega võistlus, kuid meil õnnestus see muuta avalikuks arhitektuurivõistluseks.

    Mis puudutab kindlat kutsutute ringi, siis vastaksin, et peale soovide silmist lugemise on olemas kutse-eetika ja professionaalid oskavad ka ei öelda. EALi prioriteet on olnud siiski avalikud arhitektuurivõistlused, mida on toetanud ka liidu eestseisus.

    Millised võistlused tuleks eelmisest aastast esile tõsta? Miks?

    Koolide arhitektuurivõistlused on kindlasti olnud EALi edulugu. Haridusteema on liidule südamelähedane ja haridusruumi edendamise nimel on palju tööd tehtud.

    Esile tahan tõsta ajaloolises linnaruumis nüüdisaegset ruumiloomet esindava Narva õppekompleksi arhitektuurivõistluse, Kadrina keskkooli ja väliruumi võistluse, samuti Tõrvandi multifunktsionaalse keskuse hoonestuse võistluse, mis hõlmas koolimaja, spordihoone ja kogukonnahoone lahenduse. Kambja ja ka Kadrina vallal on põhjust olla võidutööga rahul, sest pakutu lubab õnnestunult täita ka vallale nii vajalikku kogukonnakeskuse funktsiooni. Riigiasutustest tuleb kindlasti esile tõsta Kärdla riigimaja kui RKASi näidisprojekti. Liidul on hulgaliselt kogemusi „Hea avaliku ruumi“ (HAR) võistluste korraldamisega. Märkimist väärivad kindlasti Sindi ja Sõmeru HARi võistluste tulemused. Kiiduväärt on omavalitsuste kasvav soov teha liiduga koostööd. Minule teeb rõõmu, et väiksema mahuga võistlused on kõnetanud meie arhitekte ja osavõtjaid on olnud rohkesti, kuigi jätkutegevuse tingimused pole alati olnud kõige paremad, näiteks Mustjala pansionaadi ja Viimsi vabaõhumuuseumi puhul. Tuleb siiski tunnistada, et võistlustega kaasnevad ka hankeprobleemid ja mõnikord tekitab nende lahendamine parasjagu peavalu.

    Võistluste tase on meil päris hea, esitatakse maailmaklassi lahendusi. Kuidas on preemiafondiga? Teatavasti eeldab ju võistlusel osalemine omajagu tasuta tööd, mis tuleb kompenseerida muu töö ja tasu arvelt. Nüüd on ka ehitus kallinenud, võistluse preemiafond jäänud aga üsnagi eelmiste aastate tasemele, moodustades ehitamise eelarvest tühise protsendi.

    Tellijatele tuleb väärika auhinnafondi vajalikkust selgitada pidevalt, sest laialt levinud ettekujutusel, et arhitekti töö ongi tema hobi ja kõike tehaksegi puhtast entusiasmist, pole enam ammu alust. Tihti tekitavad probleeme tellijate napid eelarvevahendid, kuid ambitsioonikad soovid. Võistlustingimuste koostamisel oleme hakanud rohkem tähelepanu pöörama esitatava mahu vähendamisele ja alustanud ainult digivõistluste katsetamisega. Viimaste puhul on aga tellijate põhjendatud vastuargumente päris palju. Preemiafond on viimasel aastal siiski kasvanud. Me seisame jätkuvalt peale suurema preemiafondi ka suurema projekteerimistasu eest lepingutes. Arhitektid ei peaks oma tööd müüma iga hinna eest.

    Kuidas sujub EALi koostöö Pärnu linnaga, kus on võistluste korraldamise ja tulemuste väljaehitamisega pidevalt raskusi? Alles hiljuti näiteks loobuti keskväljaku arhitektuurivõistluse esimese preemia pälvinud töö väljaehitamisest. Ajalugu mäletab ka läbi kukkunud „EV 100“ programmi „Hea avalik ruum“ võistlust ja riigikohtu lahendini jõudnud bussijaama võistlust.

    Naljaga pooleks võib öelda, et Pärnu võistluste puhul on algus alati paljutõotav, kuid paraku ei lõpe kõik nii, nagu plaanitud. Läbikukkunud võistlusi tuleb ühel ja teisel põhjusel aeg-ajalt ikka ette. Eks riiklik tellija püüa ju oma riski igati maandada. Ka arhitektid võtavad igal võistlusel äririski, kas suudavad oma lahendusega etteantud piiridesse jääda. Samuti on suur vastutus žüriil. Eelmisel aastal sai EALil valmis žüriiliikme meelespea, millest kinnipidamist me nõuame. Pärnust on siiski tuua ka hea näide, Seileri kvartali elamurajoon, mille puhul nõudis linn arendajalt arhitektuurivõistlust, nii et lõpptulemus pakkus kõigile rahuldust.

    Kindlasti jätkame Pärnuga koostööd ning usun, et ühel päeval saab ka sealt tuua rohkem positiivseid näiteid.

    Kuidas sujub koostöö Tallinna linnaga? Mõne aasta eest oli liit pealinna ruumiloome osas üsna kriitiline, ka eelmisel aastal telliti pealinnas palju objekte hankega. Tallinna haigla, aastakümne olulisima projekti puhul otsustati vist ikkagi hinna, mitte ruumikvaliteedi pealt.

    Suhtluses linnaga ei ole ajad enam need, mis paar aastat tagasi. Mõlemapoolne koostöövalmidus ja soov on olemas, loodan, et jõuame ka praktiliste tulemusteni. Ideaal on muidugi, kui kogu linnaplaneerimise ja ruumiloome eest vastutaks abilinnapea staatuses arhitektikutsega inimene. Suured lootused edukaks koostööks on Tallinna strateegilise planeerimise teenistuse ruumiloome kompetentsikeskuse ruumilise planeerimise teenistusega. Jätkuvalt teeb muret pealinna hankepraktika, mis on kohati täiesti arhitektivaenulik ja selle all kannatavad kõik. On väga kahetsusväärne, et linnavaraametis, mis peaks tellijana olema huvitatud arhitektuuri kvaliteedist, on muudatuste juurutamine tohutult vaevarikas.

    Tallinna haigla arhitektuurivõistluse protsessi küll arhitektide liit kaasati, kuid alles hanke väljakuulutamise viimases faasis, kui võimalus midagi muuta ja parendada oli peaaegu olematu. Paraku kiskus kõik algushetkest peale kiiva, kuna ettevalmistusse ei kaasatud projekteerijaid.

    Tõrvandi multifunktsionaalse keskuse hoonestuse võistluse büroo Arhitekt Must võidutöö „Ruut ruudus“, autorid Mari Rass, Ott Alver, Alvin Järving ja Lill Volmer.
    Sisearhitektuurivõistlusi palju ei korraldata. Üks esimesi oli eelmisel aastal Tartu kohtuhoone rekonstrueerimise õnnestunud konkurss, mille võitis osaühingu Projekt Kuubis kavand „Tõekihid“, autorid Mari-Liis Palts, Katy Seppel ja Mart Vesker.
    2021. aastal toimus ka maastikuarhitektuurivõistlusi. Pildil Raadimõisa asumi puhkeala ideekonkursi Lootusprojekti ja Mareld Landskapsarkitekter AB võidutöö „Saame kokku Raadi ringil“, autorid Häli-Ann Tooms, Mari-Liis Männik, Martin Allik ja Robert Schuck.
    Mullu jätkusid programmi „Hea avalik ruum“ võistlused. Pildil büroo Doomino Arhitektid Kiviõli linna keskuse arhitektuurivõistluse võidutöö „Mimoos“, autor Pelle-Sten Viiburg.

  • 2021. aasta võistlused ja nende võitjad

    Pärnu mnt 275 eskiisi arhitektuuri­võistlus, Arhitekt 11

    Mööblimaja kvartali planeeringu arhitektuurivõistlus, HG Arhitektuur

    Sindi keskväljaku arhitektuurivõistlus, Arhitektuuribüroo MA

    Võru Kubija spordikeskuse arhitektuuri ideekonkurss, Kolm Koma Arhitektid

    Tartumaa tervisespordikeskuse arhi­tektuurivõistlus, Arhitekt Must

    Raadimõisa asumi puhkeala idee­konkurss, Lootusprojekt ja Mareld Landskaparkitekter AB

    Pärnu keskväljaku ja Pika tänava arhitektuurivõistlus, J+XS

    „EAL 100“ linnainstallatsioonide ideevõistlus, Mark Grimitliht, Laura Linsi ja Roland Reemaa ning Siim Tanel Tõnisson, Mari Poom, Ra Martin Puhkan, Berta Kisand, Emma Pipi Penelope Visnap, Päär-Joonap Keedus, Karolin Kull ja Diana Drobot

    Saku keskuse visioonivõistlus, KA Arhitektid

    Vesilennuki 2 hoonestuse arhitektuurivõistlus, Arhitekt 11

    Põhja-Eesti muuseumide pärandihoidla arhitektuurivõistlus, menetlemisel

    Kohtla-Järve Ahtme linnaosa huvi­haridus­keskuse arhitektuurivõistlus, kukkus osalejate vähesuse tõttu läbi

    Siseministeeriumi peahoone arhi­tektuuri­võistlus, Salto Arhitektuuribüroo

    Saku põhikooli arhitektuuri­võistlus, Salto Arhitektuuribüroo

    Tallinna haigla rahvusvaheline projek­teerimishange, ATIproject srl ja 3TI Progetti

    Tartu kohtumaja sisearhitektuuri­võistlus, Projekt Kuubis

    Sindi kärestikukeskuse arhitektuurivõistlus, Molumba

    Tiskre põhikooli ja lasteaia arhitektuurivõistlus, Kauss Arhitektuur

    Kadrina keskkooli ja selle väliruumi arhitektuurivõistlus, Arhitekt Must

    Aruküla keskväljaku arhitektuuri­võistlus, Stuudio Tallinn

    Lähte ühisgümnaasiumi juurdeehituse ideekonkurss, Kauss Arhitektuur

    Maardu linna uue kultuurikeskuse ruumi­lahenduse ideekonkurss, Dokk Architects

    Tõrvandi multifunktsionaalse keskuse hoonestuse arhitektuurivõistlus, Arhitekt Must

    Kadrina keskuse ja selle mõjuala arhi­tektuurivõistlus, kukkus läbi, valmistatakse ette uut võistlust

    Kuressaare turuhoone projekteerimise arhitektuurivõistlus, Ambient Design ja Design Police Department

    Kiviõli kesklinna arhitektuurivõistlus, Doomino Arhitektid

    Pärnu kvartali (Lai-Aia-Pikk-Pargi) planeeringu arhitektuurivõistlus, kukkus läbi

    Viimsi vabaõhumuuseumi arhitektuurivõistlus, Urmas Muru

    Kose aleviku keskuse avaliku ruumi arhitektuurivõistlus, Doomino Arhitektid

    Sõmeru keskuse arhitektuurivõistlus, pole selgunud

    Tallinna huvikeskuse Kullo idee­konkurss, pole selgunud

    Jakob Westholmi gümnaasiumi juurde­ehituse ideekonkurss, pole selgunud

    Vabariigi presidendi Kadrioru residentsi juurdeehitus ja rekonstrueerimine, Peeter Pere Arhitektid

  • Kooserdamise kiituseks

    MERLE KARRO-KALBERG

    Eelmise aasta septembris sai Tallinna ülikool linnauuringute professori. Tauri Tuvikene on linna kui kultuuri mõtestanud nii akadeemilisel kui rohujuure tasandil. Ta on uurinud autostumist, kõndija õigusi ja piiranguid, mõtestanud postsotsialistlikku tänava­ruumi. Praegu on ta lõpetamas ühissõidukeid kui avalikku ruumi uurivat rahvusvahelist projekti ning asub kureerima linnakorralduse magistriõppekava.

    Kuidas sa töö ja kodu vahel liigud? Millised linnaruumi plussid ja miinused sulle kui linna uurijale sel teekonnal silma jäävad?

    Tauri Tuvikene: Praegu olen palju kodukontoris, aga tööle lähen kodust Nõmmelt kesklinna Tallinna ülikooli. See teekond on kokku ligi kümme kilomeetrit. Olen seda läbinud nii ühissõiduki, auto kui rattaga. Kogemus ütleb, et auto on siiski enamasti kõige kiirem. Välja arvatud muidugi hommikune tipptund, siis saab kõige väledamalt edasi rattaga, ei pea ummikus istuma.

    Silma on hakanud ka see, et Nõmmel Vabaduse puiesteel saaks sõidutee äärmise raja anda ühissõidukitele, kuna seal niikuinii bussid juba peatuvad ja seiskavad liiklusvoo. See suurendaks hommikusel tipptunnil ühissõidukite kiirust.

    Hoolimata auto kiirusest pakuvad ühissõidukid ja jalgratas hoopis teistsuguseid väärtusi. Mitte ainult kasu kesk- ja ühiskonnale, vaid ka kasu iseendale: rattaga sõites saadakse kehalist koormust, ühissõidukis saab tööpäevaks ette valmistuda, sisse elada, lugeda jms.

    Eks ühenduse mugavus ja kiirus ning nende seos transpordivahendiga sõltub muidugi paljuski ka sellest, kuhu tahetakse minna. Mu elukaaslane läheb hommikuti vanalinna ning tema rongiteekond koos rongi peale ja töökohta minekuga kestab ainult ligi 25 minutit.

    Sa oled uurinud linna nähtamatuid, ent siiski ülivajalikke aspekte: autostumist, postsotsialistlikku tänavaruumi, ühistransporti. Kuidas sa oma vaadet linnale iseloomustad?

    Transporditeemas kipuvad domineerima insenerivaldkond ja tehnikateadused. Transpordikorraldus pole aga ainult küsimus süsteemi planeerimisest ja efektiivsusest. Mind paeluvad autode ümber koondunud kultuurilised arusaamad. Vaatlen transporditeemasid – ehk siis liikumisviisidega seotut – kommete, tavade ja praktikate kaudu. Ilma neid mõistmata ei saa liikuvuses saavutada suuremahulist nihet.

    Tauri Tuvikene: „Mind paeluvad autode ümber koondunud kultuurilised arusaamad. Vaatan transporditeemasid kommete, tavade ja praktikate kaudu.“

    Töötan Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudis. Ma ei tegele transpordiga tehniliste teaduste, arhitektuuri, loodusteaduste ega isegi mitte ühiskonnateaduste vaatepunktist. Kahtlemata olen mõjutatud humanitaarteaduslikust lähenemisest. See tähendab ajaloo tähtsustamist, domineerivatele arusaamadele tähelepanu pööramist, kommete ja tavade ehk kultuuri sättimist analüüsi keskmesse.

    Inimgeograafia bakalaureuse tudengina oli minu esmane huvi garaažikultuur. Nõukogude ajal oli garaaž koht, kuhu koondus autot ümbritsev kultuur, oli selle sõlmpunkt nii liikuvuses kui sotsiaalselt. Sealt oli loogiline edasi mõelda, mida see autot ümbritsev kultuur ja liikuvus üldse tähendab, kuidas toimib ja mida mõjutab. Mind huvitas kõik see, mis on autode ümber kujunenud: domineerivad arusaamad, ruum, tähendused. Ühe märksõnana kerkis esile mugavus. Miks me eeldame, et auto omamine ja sellega sõitmine peaks olema mugav? Sealt edasi saab vaadata, kus teised tänaval olijad, näiteks jalakäijad, selles süsteemis asuvad.

    Siin tulevad mängu transpordi arengu käsitlused. Kuidagi me ju jõudsime siia, kus me praegu oleme. Virginia ülikooli ajalooprofessor Peter D. Norton on kirjutanud raamatu „Võitlemine liiklusega: autode ajastu koidik USA linnades“ („Fighting Traffic: The Dawn of the Motor Age in the American City“), kus ta alustab samuti liikluse teema lahkamist 1920. aastatest, mil auto sisenes jalakäijate ruumi, sai domineerivaks liiklusvahendiks ning jalakäijad suruti oma ruumist välja. Edasi kavandati aga linnu juba sellest lähtuvalt, kuidas auto liigub, kui palju sellele ruumi on vaja jne. Siin me praegu oleme.

    Jalakäija peab tegutsema autode järgi loodud ruumis, kuhu jalakäija on ära mahutatud, ruumis, mis on jalakäijatele piiratud. Jalakäijast räägitakse kui liiklejast, aga see on osa probleemist. Liikleja, muuseas, on meie keelde sisse toodud termin. Johannes Voldemar Veski võttis selle – täpsemalt siis sõna „liiklema“ – kasutusele 1920ndatel, sest tahtis katta eesti keeles puuduvat, kuid saksa ja inglise keeles täiesti olemas olnud tähendust.

    Kui räägime jalakäijast kui liiklejast, siis räägime ju temast kui mingis süsteemis – liikluses – toimivast tegijast. Liiklus kui süsteem on auto kaudu defineeritud mõiste. See on seotud kiiruse, ohtude, piirangute, trajektooride ja muu sellisega. Liiklusseadustik sai alguse autode reguleerimisest ja laienes lõpuks muude liiklejate reguleerimisele. Me peaksime jalakäija asemel rääkima hoopis uitajast või kooseradajast, mis on jala käimisele omasemad terminid. Jalakäija on väga tehniline ja spetsiifiline termin. Uitaja või kooserdaja annab paremini edasi kõndimise paindlikkust, ennustamatust ja nauditavust, millest Frédéric Gros ka eesti keelde tõlgitud raamatus „Kõndimise filosoofia“ nii elegantselt kirjutab.

    Ühistranspordil on aga veidi teine positsioon. Kriitikud vastandavad eelkõige jalakäijat-jalgratturit ja autot. Need, kes soovivad autodele kõik võimalused alles jätta, ei ole eriti ka ühissõidukite vastu. See liikumisviis ei tekita neis nii tugevaid tundeid kui rattaga sõitmine, millel on justkui revolutsiooniline maik. Jalakäijatel (kooserdajatel siis) ehk ka. Ühistransport leitakse aga olevat samuti omal kohal ja seda nii otse ei kritiseerita.

    Kuivõrd kooserdatav on Tallinn?

    Eks see sõltub piirkonnast. Nõmme tänavad on hästi kooserdatavad. Naljatamisi, peale autokooli õppurite siin väga palju liiklust pole. Kesklinn seevastu pole kindlasti väga kooserdatav. Kui mõelda Euroopa näidete peale, siis liigub mõte kohe loomulikult Veneetsia peale, kus pole ühtegi autot. Linnadest, kus olen pikemalt elanud, jäin mõtlema ka Hollandi Groningeni peale. Aga seal on juba teine kitsaskoht: oht jalgratta alla jääda.

    Kooserdamine tegevusena on vastand jalakäimisele, mille tähendusväli hõlmab näiteks karistamist ja trahve. Vales kohas üle tee minek või punase tulega sõidutee ületamine on meil ju karistatav. See tähendab ka ühtlasi, et jalakäija peab pidevalt mõtlema sellele, et ta midagi valesti ei teeks.

    Inglise keeles on sõna loitering, eestikeelne vaste sellele võiks just olla kooserdamine. New Yorgi poeustel on näiteks sildid „Do not loit here“, sama ka Ühendkuningriigi linnade majanurkadel. Ühendkuningriigi liiklusreeglistik aga ütleb jalakäijatele, et „You must not loiter on any type of crossing“. Ingliskeelsel kooserdamise vastel loitering on ka veidi halvustav tähendus, loiterer on ühiskonnaga vastuolus ja pinges olev tegelane, kes eesti keeles öelduna passib ja hängib.

    Ma kasutan sõna kooserdama justnimelt vastupidises tähenduses jalakäimisele. Me ei pea jalakäijasse suhtuma nii rangete reeglite alusel, peaksime laskma tal vabamalt liikuda. On öeldud, et jalakäijad on nagu vesi, kes voolavad läbi sealt kus saab. Jalakäijaid ei pea pidevalt eksimuste eest karistama. Ka Ühendkuningriigi juriidilises süsteemis ei ole punase tulega teed ületav jalakäija (kooserdaja?) rangelt võttes seaduse rikkuja ega saa trahvi.

    Võib ka mõelda XIX sajandist pärit prantsuskeelse mõiste flâneur peale, mis tähistab uitajat, ekslejat, jalutajat, aga see pole täpne kooserdaja vastand. Flanöör tähistab nautlejat, kooserdamine on pragmaatilisem ja vastuolulisem.

    Üks minu lemmikfoto Tallinnast on võetud 1976. aasta juulis. See on pildistatud Laste Maailma eest vaatega Viru hotelli poole. Näeme laia tänavat, kus sõidavad mõned autod ja hulk jalakäijaid ületab teed täiesti vales kohas. See on inimese loomus ja jala käimine peaks tähendama vaba kooserdamist ja uitamist. Ka linnas.

    Sealsamas kohas, Pärnu maanteel Laste Maailma ees on alles kesklinna vist ainuke ülekäigurada, mis pole fooriga reguleeritud. Jalakäija saab sõiduteele astuda siis, kui ta on sõidutee äärde jõudnud, mitte siis, kui foor talle loa annab.

    2014, mil Tallinna transpordiamet paigaldas Mere puiesteele, Viru ringi vahetusse lähedusse valgusfoori, kirjutasin sellest foorita ülekäigurajast kui omamoodi jagatud ruumist, mis kõrvaltvaatajale võis näida ohtlik, kuid tänu „segadusele” oli kiirus seal väike ning kõik liiklejad seetõttu väga tähelepanelikud. Jalgsi liikumine on linnas loomulik, tugevdab ühiskonna sotsiaalset sidusust ning füüsiline aktiivsus tervist. Olgugi et Tallinna fooristamise eesmärgiks on jalakäijate ohutus, ei pruugi foorid soovitud tulemust anda. See kunagine lahendus, kus reguleerimata ristusid tramm, autod ja jalakäijad oli väga inimsõbralik. Ma pole leidnud kirjandust, kus tõestataks veenvalt, et valgusfoorid ohutust suurendavad, seda ei tõestanud ka politsei statistika.

    Samad tunded valdasid mind ka siis, kui Draamateatri ja raamatupoe vahele ristmikule foor paigaldati. Lubati küll ohutumat liiklust, kuid jalakäijale on ületamiseks lubatud sekundeid nii vähe – 20 või alla selle –, et mõni aeglasem ei pruugigi sealt üle jõuda. See-eest autodele on aega antud ligi minut.

    Minu sümpaatia kooserdamise vastu sai ehk alguse just nendest juhtumitest.

    Eks jalakäija ole harjunud olema alalhoidlik, pugema läbi parkivate autode vahelt, suruma end kitsale kõnniteele, leppima sellega, et tema liikumist takistab lühikese tsükliga foor. Kooserdamine on ehk veidi nõudlikum liikumisvorm, kooserdaja nõuab endale ruumi ja aega ning võitleb õiguse eest kooserdada.

    Sul on praegu pooleli rahvusvaheline uurimisprojekt, kus käsitletakse ühissõidukit kui avalikku ruumi. Millised ühised omadused on trammil ja linnaväljakul?

    Enamik teab, et avalik ruum on väljak, tänav, võib-olla ka kohvik, kuid ka kogu ümbritsev argiruum on avalik. Sealhulgas ühissõidukid. See on koht, kus me puutume kokku paljude võõrastega, ka nendega, kellega me oma ringkonnas ei suhtle. Paljusus ja mitme­kesisus on märksõnad, mis avalikku ruumi, nii väljakut kui ka ühissõidukit, ühendavad. Sellele lisanduvad kirjutatud ja kirjutamata normid ning reeglid. Avalik ruum on kahtlemata ka reguleeritud ruum.

    Praegune koroonapandeemia on selgelt teada andnud, et ühissõiduk on avalik ruum. Meie küsitlused ja intervjuud COVID-19 aegsest ühistranspordi kasutuse kogemusest näitasid hästi kätte, et meie turvalisus sõltub bussis kellestki teisest. Pandeemia on seadnud kahtluse alla senised viisakusreeglid: kas istuda kellegi kõrvale, kas aidata eakas inimene bussist maha, kas pakkuda istet jne.

    Ühissõiduk on erinev avalik ruum sõltuvalt kellaajast. Võtame näiteks nutiseadmete kasutamise ühissõidukites, mida oleme oma uurimuses puudutanud. Selgub, et näiteks hommikusel tipptunnil ollakse rohkem ninapidi telefonis, kõrvaklapid peas. Eelistatakse olla omaette. Päeva peale suhestutakse ümbritsevaga ja teiste inimestega enam. Hommikune tipptund on väga individualistlik aeg.

    Ühissõidukitel on ka linna identiteedis oma osa. Kõigile teada näide on Londoni punased kahekorruselised bussid. Aga ka trammid kannavad sageli linna identiteeti. Tramm on selline sõiduk, mis põimib kokku tänava kui avaliku ruumi ja ühissõiduki kui avaliku ruumi. Tramm sõidab sageli läbi rahvarohke kesklinna.

    Eks siin on ka omajagu erisusi avalike ruumide vahel. Ühissõidukist pole võimalik oma suva järgi mis iganes hetkel lahkuda. Ka inimtihedus on trammis teine kui keskväljakul. Esimeses ollakse tihti küünarnukk küünarnukis kinni, väljakul on rohkem võimalusi eemalduda.

    Tallinna linna identiteedi osa võiks olla troll. Trammi näeb mujal linnades ka, troll on haruldasem.

    Troll on väga hea säästlik transpordiliik. Kui muidu on elektrisõidukite probleem akud – lühike vastupidavusaeg, kallis tootmine ja tülikas utiliseerimine – siis trollil akuprobleem puudub. See on geniaalne näide, kuidas elekter akuvabalt üsna paindlikku transpordivahendisse viia.

    Tallinn on kahjuks trolliliine aastatega kõvasti kokku tõmmanud. Troll on saanud iganenud sõiduki kuvandi. Ka Moskva on võtnud eesmärgiks trollidest vabanemise. Pärast Teist maailmasõda oli ka tramm vanamoodne: London vabanes trammidest, arvati, et bussiga saab kiiremini, nii ka Turus. Troll on sattunud samasse ajaloospiraali. Ehk ootab ka trolli mõnekümne aasta pärast ees renessanss nagu praegu trammi.

    Mulle on kuskilt kõrva jäänud mõte, et ühistranspordi kasutamine näitab ühiskonna sidusust. Kui bussiga sõidavad ka lipsustatud ja kõrgete kontsadega keskklassi esindajad, siis on ühiskond tervem ja segregatsiooni pärast liialt muretsema ei pea. Meil eelistab keskklass bussile ikkagi autot.

    Riigiti on see vahe kindlasti sees. Ka transpordiliigiti on pilt erinev. Keskklassi on palju rongis, mis tuleb Keilast, Sauelt, Nõmmelt. See on kõige mugavam linna jõudmise viis. Ka Londonis teenindavad metroo ja buss eri ühiskonnagruppe. Rööbastransport teenindab enamasti pendelrändaja vajadusi, buss rahuldab mitmekesisemaid vajadusi ja ulatub kohtadesse, kuhu metroorong ei sõida.

    Meie projekti üks osaline on Brüssel, kus me vaatlesime, kuidas mõjutab linlasi trammiliini sulgemine ja selle asemel metroo rajamine. Eestist on hea näide Rail Baltic, mis veel ellu ärkamatagi on juba välja tõrjunud Pärnusse sõitva rongi ja kadunud on mitmed tee peale jäänud jaamad. Väiksematesse kohtadesse enam rongiga ei saagi. Ühistranspordisüsteemi kavandamise puhul peab seega silmas pidama, et eri viisid teenindavad väga erinevaid sihtgruppe.

    Intervjuud tallinlastega tõid välja ühe huvitava aspekti, mida praegu alles uurima hakkame. Nimelt võrreldakse ühistransporti üha enam sõidujagamisteenusega pakutavaga, olgugi et viimane tähendab raha kulutamist. See tõstatab küsimuse: mida siis väärtustatakse? Aega? Raha? Mugavust? Miks ikkagi eelistatakse tasulist taksoteenust tasuta ühissõidukile?

    Tasuta ühistranspordis näitab sõit­jate hulk aasta-aastalt langus­trendi. Kuidas seda peatada?

    Ühistranspordi puhul määrab palju kuvand. Teine asi on liikumiskiirus, mida saab parandada eraldi radadega. Kolmas ümberistumise võimalused. Neljas peatused ja sealt edasi kõndimine. Kõik need aspektid vajavad Tallinnas parandamist. Kõik intervjueeritud, kes meie koroonapandeemia ajal läbi viidud uuringus osalesid, on ühistranspordi poolt, kinnitavad, et ilma selleta ei saa. Ka välistudengid kiidavad siinset ühistransporti.

    Tuleb tõdeda, et koroonapandeemia olukorras on linna rahastataval ühistranspordil läinud paremini kui piletitulust sõltuvatel. Nii mõneski teises linnas arvestatakse ju piletituluga, mis COVID-19 lainete ajal on kokku kuivanud. Markantseim näide on ehk London, kus vaja on investeerida miljardeid riigi raha, et piletitulu kadumisel ühistransport säilitada. Tallinnal seda probleemi pole, rahastus on ju pidevalt olnud stabiilne.

    Tallinn autostub kiiremini kui mõni teine Euroopa pealinn. Kuidas me oleme sellesse olukorda jõudnud?

    Auto kuvand ja -ihalus kandus Nõukogude ajast 1990. aastatesse ja ulatub sealt tänapäeva. Autol on vabaduse kuvand. Oma doktoritöö kirjutamise ajal puutusin kokku paljude vaidlustega, sealhulgas juriidilistega, mille oli tekitanud lihtne soov oma auto tasuta parkida.

    Ka planeerijate tegevusega on kiputud autodele paremaid võimalusi looma, kuid ma näen siiski muutust. Suurenenud ja täiesti nähtav on rattakasutajate hulk. Ka (kuri)kuulsad punased rattateed on ikkagi mõttemaailma muutus. Need pole alati kõige paremad ja kõige õigemas kohas, kuid edasiliikumises on see üks sümboolne samm. Väärib esile tuua, et ka Tallinna uus linnaplaneerimise valdkonda kureeriv abilinnapea Madle Lippus on kogukonnaliikumise ja linnaplaneerimise taustaga, kus­juures ta on Tallinna ülikoolis lõpetanud ka linnakorralduse magistrantuuri.

  • Tuttava linna tuled. Jõgeva

    TRISTAN PRIIMÄGI

    Tartust viis Jõgevale bordoopunane puuistmetega rong, mis jõudis sihtpunkti umbes tunni ajaga. Elu kõige pikem tund. Elasime raudteejaamale üsna lähedal ja on meeles, et me alati jooksime rongi peale, sada pampu ja hing paelaga kaelas. Iga Jõgeva-reis algas ängistusega, kas üldse rongile jõutakse, sest järgmine läks alles õhtul. Neil harvadel kordadel, kui veidi varem kohale sai, võis perroonil külastada kingakarbisuurust asutust nimega „puhvet“ ja vaadata tõtt nõukogude hiilguse apoteoosiga, milleks oli võileib praemunaga. See kulinaarne ime andis lõpliku vastuse filosoofilisele küsimusele, kumb oli enne, kas kana või muna, sest võileivale peale vaadates oli ilmselge: see muna oli enne. Enne kukke ja koitu. Enne meie ajaarvamist. Parim enne.

    Mida tänapäeva lapsed ilmselt enam kunagi proovida ei saa, on see, mis tunne on sõita rongiga, pea lahtisest aknast väljas. Levis linnalegend, et kui jäätisepaber aknast välja lasta, siis imeb tsentrifugaaljõud lägase paberi mõnest järgmisest lahtisest aknast sisse. Minust jäi see küll proovimata. Siiamaani natuke kripeldab. Kas keegi proovis?

    Kohale jõudes tuli lõigata otse üle raudteesõlme teisele poole (korra saime trahvi ka) ja siis veel jala, mööda mahajäetud veetornist, mis seisab seniajani, aga nüüd on selle tipus üüratu, öösel helendav rist, mis valgustab linna jumaliku paistega. Kas ka jumala öölampi mõjutab elektri hind? Veetorn on ümber sündinud freudistlikuks toruks, mis saavutab oma täie potentsi kindlasti veel siis, kui valmis saavad ehitusplaanil ette nähtud kerajad kõrvalhooned.

    Nii et kunagine mõistatus Jõgeva kohta – mis linn see on, kus on kaks Lenini kuju ja ei ühtki kirikut? – on pöördunud vastupidiseks. Tuleb jätkata ilma Leninita. Veetorn ja jumal sobivad aga hästi kokku, vägisi tikub pähe mõte, kas Kristus suutis vett veiniks muuta ka suuremates kogustes korraga.

    Ausammas kuulsale kartulisordile „Jõgeva kollane“ Jõgeva peaväljakul.

    Jõgevat, seda ilmetut raudteelinna ümbritsevad kõlakad ja kuuldused on palju huvitavamad kui linn ise ning annavad sellele teatud eshatoloogilise vaibi. Hukule määratud Jõgeva, vajumas ühes rütmis Veneetsia ja Peterburiga. Jõgevale kuulub Eesti külmarekord –43,5 °C (1940) ja ta on olnud külmade sündmuste tunnistajaks, kui Jõgeva raudteejaam oli kahe küüditamise keskne logistikasõlm (1941 ja 1949). Raudtee on siit viinud ja siia toonud, Jõgeva Autovedudes laeti autode peale tühjaks tuhandeid vaguneid, nüüd paistab firma küll veel alles olevat, aga endisest hiilgusest pole palju järel. Sama teed on samm-sammult läinud ka muu kohalik tööstus. Jõgeva leivatehas hakkas uuel sajandil tegema ainult saia (!) ja pandi hiljem sootuks kinni. Jõgeva villavabrik läks hingusele 2010. aastal. Küüditamissündmusi Jõgeva raudteejaamas võib aga näha Jüri Sillarti filmis „Äratus“ (1989).

    Leivatehasega on seotud helged mälestused, kui pidin jalgrattaga minema vabrikuväravas oleva putka juurde sabasse seisma, et tulikuumad leivad-saiad koju tuua. Koju jõudes olin suurima heameelega nõus kassiga leiba jagama, sest tavaliselt ta keeldus, ja viisakused said sellega vormistatud ilma suuremate kuludeta. Villavabrikus töötas mu vanaema 40 aastat seina­suurustel poolmilitaarse välimusega hiid­masinatel. Otse meie maja tagant metsast jooksis aga läbi villavabriku solgikraav, mille sisusse oli parem mitte süüvida, aga mis mõnel kenal suveõhtul, kui tuul oli õigest suunast, saatis aeda sulneid haisusignaale.

    Väljaspool koduaeda pakkus Jõgeva nii looduslikke kui kultuurilisi aja sisustamise võimalusi. Nende hulka kuulus kindlasti kino, kus lapsena saime rohkelt ideoloogilist peenhäälestust. Loomulikult selliste selge sõnumiga filmidega nagu omaaegne Marveli eelkäija, võiks nii öelda, „Tabamatud tasujad“1 (ingl „Imperceptible Avengers“, aga Vietnamis näiteks hoopis „Những Kẻ Bảo Thủ Không Bao Giờ Bị Bắt“) või seksika pealkirjaga „Leib, kuld ja nagaan“.2 Mõlemad rääkisid Vene kodusõjast, kus sai selgeks, et punased on nii ja valged on naa ja teisiti olla ei saa. Aianduslinnakule kohaselt tegid oma ülla etteaste ka lillenimedega rebelid, näiteks Rumeeniast pärit Kollane Roos3 ja prantsuse Tulp Fanfan4 – ideoloogiliselt korrektsed närukaelad, töörahva vabadus­võitluse õied, Robin Hoodi pojad. Kui toonasest riiulikirjandusest – nagu ikka maakodudes on sinna riiulitele aastakümnetega kokku loksunud kõige kummalisemat lugemisvara – on kõige hullema lääne ühiskonna kriitikana meelde jäänud väide, et „Saksa FVs on tohutu tööpuudus“ (ega ma ei teadnud, mis see tööpuudus on, aga see kõlas jubedalt!), siis „Kollane Roos“ tutvustas sõna „koolera“, mis kõlas vähemalt sama hirmuäratavalt. Edasi oli juba keeruline otsustada, kas peaks meie Lille tänava majas kartma rohkem tööpuudust või koolerat.

    Jõgeva on võib-olla saanud nime sealt läbi voolava Pedja jõe järgi, aga keeleteadlase Valdek Palli arvates tuleneb see hoopis tegusõna käändelisest vormist „jõgev“ – voolav, tulvav. Jõgevaga seotud katkendlike mälestuste jõgi voolab ka minust läbi, tuues kaasa nii õielehti kui rämpsu. Jõgeva-taolised linnad võivad ju kahaneda või areneda, aga seni, kuni need on uue folkloori aineseks uutele inimestele, elab neist väikelinnadest meie kujutelmas nägemus, mis võib kohati olla huvitavam kui linnad ise.

    1 „Неуловимые Мстители“, Edmond, Keosajan, 1967.

    2 „Хлеб, золото, наган“, Samvel Gasparov, 1981.

    3 „Trandafirul galben“, Doru Nastase, 1982.

    4 „Fanfan la Tulipe“, Christian-Jaque, 1952.

  • Krõõt Juurak – algaja koomik

    KAJA KANN

    Krõõt Juurak on etenduskunstnik ja koreograaf, kes Harry Liivranna 2004. aastal haigutama ajas. Marko Mägi sõnastas aga toona publikule hoiatuseks humoorikalt moodsa tantsu ohud, mis rippusid kümme aastat ka Kanuti gildi saali seinal. Lühidalt: publik pidi olema valmis liikumatuseks, tekstiks, vaikuseks, ähkimiseks, paljaks ihuks ja füüsiliseks kontaktiks, mis ei ole meeldiv.*

    Kümme aastat hiljem juhtus Krõõt Juurak kogemata külastama Edinburghi festivali „Fringe“, kus iga nurga taga, igas keldris, iga kivi all oli keegi, kes tegi mikrofoniga nalja. Talle tundus uskumatu, et tehakse üksinda oma kunsti, ilma lavakujunduse, dramaturgi, kostüümita, vahel publikutagi. Teinekord polnud esinejad isegi naljakad, aga põnev oli. See tundus ideaalse kunstivormina. Võib-olla marksistlik minimalism, sest minimalism on ju kõike muud kui odav. Siis ta veel ei teadnud, et peab seda ka ise tegema hakkama.

    Nüüd, pandeemia ajal, veetis Krõõt Juurak kõik oma vabad hetked veebis stand-up’e vaadates. Eriti hakkasid talle meeldima nišikoomikud, keda publik süüdistab vahel etenduskunstis, et justkui liiga imelik stand-up. Näiteks Tig Notaro, kes nihutas baaripukki, mis tegi imelikku häält, siis nihutas veel ja veel – nii pool tundi järjest. Üks teine kord nihutas ta tooli lavalt minema, nihutas uksest välja, tänavale. Osa publikut järeldas sellest, et nüüd on tegemist performance’iga, millegi sellisega, mida teeb Marina Abramović, too ainuke kõigile teada tegija. Sest performance on arusaamatu, stand-up aga alati publikule arusaadav. Teine osa publikust naeris, naeris selle üle, et naerab. Esimesel „Fringe’il“ vaimustus Juurak stand-up’i kontseptsioonist, et nii ongi: esineja ainuke eesmärk on publik naerma ajada ja kõik. Ükskõik, mil viisil.

    Aastaid hiljem, harinud vahepeal end veidi, on ta mõistnud, et nii lihtne see siiski pole. Ikkagi usub ta, et stand-up on üks tuleviku kunstivorme. Esiteks on see odav ja teiseks on laval inimesed ise, ja mida rohkem nad ise on, seda huvitavamad nad on. Juurak on laisk ka, ei taha tööd teha, ei taha luua. Stand-up ongi seega ideaalne kunstivorm: saab olla mina ise ja sellest ka ära elada. Krõõt Juurak on tegelikult stand-up’i alal algaja, käinud vaid paaril korral „Open Mic’il“, teised plaanis olnud korrad jäid koroona tõttu ära. Mis siis ikka, ta tegi siis ise lavastuse pealkirjaga „Open Mic“, kus vaheldumisi kolleeg Frans Poelstraga pargis nalja tehti. Järgmine kord saab teda näha Viinis PCCC (Politically Correct Comedy Club) ehk poliitiliselt korrektse komöödia klubi ettevõtmisel.

    Tänu väga selgele eesmärgipüstitusele saab tulemuse teada kohe ja kohapeal. Stand-up’i maailmas on tulemus ka sõnastatav. Kui inimesed naeravad, siis on killing ehk nii hea, et tapab. Bombing’u ehk pommitamisega on tegu siis, kui esineja teeb küll nalja, aga publik ei naera. Dying ehk suremine on killing’u vastand, nii et, kas tapad või sured ise. Selge pilt ju.

    Krõõt Juurak on stand-up’i alal algaja, käinud vaid paaril korral „Open Mic’il“.

    Etenduskunst võib samuti läbi kukkuda või õnneks minna, ollakse edukas või luuser, aga kui teed mõne meelest halva lavastuse, on see justkui mingi absoluut. Kui lavastusest üldse räägitakse, siis tõsiselt, vihaselt või lausa kurvalt. Kunstnik võtab kriitika omaks, on traumeeritud ja sildistatud mõttetuks, ning tema päris elu sellega pea peale pööratud. Justkui teater ei olekski kunstivorm, üks viis elatist teenida. Stand-up’is ei tapeta kedagi päriselt, ei pommitata ka, rääkimata laval suremisest. See on mäng, kujund, üks asi mingi teise asja asemel. Siiski, mäng elu ja surma peale. Stand-up’i tulemus selgub kohapeal ning sinna see jääbki. Teater toimib küll siin ja praegu, aga hinnangud tulevad ellu kaasa ja mõjutavad inimest. Kummaline, justkui polekski tegemist kunstiga.

    Teatris ei saa aru, mille pinnalt tekivad hinnangud, mida autoriteedid ja turundajad jahuvad. Antakse lootust või tühistatakse. Lubatakse edasi tegeleda või keelatakse ära. Stand-up’is on kõik läbipaistvam ja otsustajaks publik. See on mõnus, naljakas ja sotsiaal-poliitiliselt progressiivsem. Andy Warholi kuulus ütlus, et tulevikus oleme kuulsad 15 minutit, on tänapäeval hoopis nii, et oleme kõik kuulsad 15 inimesele. Iga koomik on väärtuslik ja naljakas just neile, kellele ta meeldib, ja kapital ei koondu enam ühe protsendi inimeste kätte.

    – issand, Krõõt, sa oled marksist.

    – olen. oma kümme aastat tagasi ehmatas mind üks sõber, nimetades end marksistiks, nüüd ehmatan mina sind.

    – miks sa ei nimeta seda läbipaistvust aususeks?

    – ma räägin ikka läbipaistvusest, et kust tuleb raha ja mille alusel hinnatakse.

    – no aga äkki siis on tegemist spordivõistlusega. selge eesmärk ja tulemus.

    – no võib ka nii nimetada.

    – aga kõik ei saa ju korraga esimest kohta saada?

    – muidugi ei saa kõik võita, aga kaotusest ülesaamine on ju töö osa. ei pea kohe oma molbertit nurka viskama, pigem edasi treenima. uuesti proovimine on lubatud.

    – kas kunstis pole?

    – kui 46aastane kunstikriitik ütles 23aastasele algajale kunstnikule surmtõsiselt, et ära kunsti enam tee, siis naljana see ei mõjunud.

    – üks lause, üks kriitika, üks etendus muutub totaalseks.

    – nojah, spordis on üks kaotatud jooks või üks kaotatud mäng asja osa. pigem on kaotus normaalne, mitte võit.

    – aa, muidugi, äge. enamik ju lähebki kaotama.

    – ei lähe, ikka võitma lähevad, aga enamik kaotab.

    – aga kui noorsportlane võistleb koos kogenud tippudega?

    – no just, me oleme kõik rõõmsad, et noori tuleb peale, nad on julged ja tugevad ja sunnivad meid, vanu, ajaga kaasas käima.

    – olen isegi seda viga teinud. tõmmanud noortele koolilõpetajatele vee peale.

    – Kaja!

    – nojah, mis nad siis tulevad müüma mulle 23eurost piletit ja reklaamivad lavastust profi pähe.

    – aa, aga siis oli Liivrand tegelikult pahane Kanuti gildi saali peale, meedia peale, aga ei osanud seda väljendada.

    – kunstnik saab alati pasa enda kaela.

    – nii on, kunstnik jääb alati süüdi.

    Üks produtsent, kes tegeleb esinejate valimisega kuulsasse New Yorgi lokaali, ütles: „A strong bomb is better than a weak kill“ ehk totaalne läbikukkumine on parem kui keskmine õnnestumine. Siitmaalt hakkab kunst ikkagi spordivõistlusest erinema. Julged tüübid, kes nii teevad. Ehk ei ole neil midagi kaotada? Pole haridust, enamasti pole ka mingit kapitali või toetusi, see annab vabaduse. „Fringe’i“ festivalil maksavad kunstnikud ise peale, et osaleda. See süsteem pole hea. Samas on festivale, kuhu tuleb lihtsalt kohale minna ja nalja teha. Miks siis mitte riskida. Loterii-allegri!

    Florentina Holzingeri viimane töö „A Divine Comedy“ („Jumalik komöödia“) on stand-up’i täielik vastand just ülisuure eelarve ja põhjaliku läbitöötatuse tõttu. Tema lähenemine on aga stand-up’ilikult vabastav, ta hoiab vaataja tähelepanu pidevalt üleval. Anne Imhof vastupidi lubab vaataja meeltel uitama minna. Meelelahutust on mitmesugust. Krõõt Juurak eristab huvitava ebahuvitavast selle järgi, kas kunstnik teeb just seda, mida ta tahab teha, või ei tee. „I do what I want!“ ütles Jan Ritsema ükskord oma koregraafile Xavier Le Royle proovi ajal. Ütlus, et teen, mis tahan, oli nii jaburalt tõsi, et kujunes töökollektiivis aastaid korduvaks naljaks. Kunstnikud võiksid tegelikult ka oma tööd tihemini just nii õigustada.

    Ka Robin Tran on näiteks üks kunstnikke, kes teeb täpselt seda, mida tahab. Ta kirjeldab ennast ise problemaatilise bipolaarse Aasia päritolu translesbina, nöökides internetis populaarset Ameerika koomikut Joe Roganit. Tran jutustab oma kohtumistest terapeudiga. Kogu see protsess on sageli väga naljakas: lähed teraapiasse ja sul on 20–30 minutit aega rääkida ükskõik millest. See meenutab väga lavalolekut ja terapeut on aktiivne kuulaja nagu stand-up’i publik.

    Side publikuga on tõeline väärtus. Taas üks erinevus etenduskunstiga, mille puhul korrutatakse, et publik peab olema haritud. Ei pea! Ainult huumorisoon ja empaatia võivad saada arusaamise takistuseks, mitte kunagi harimatus. Olulisem on elav esitus, kus publikul on päriselt mingi roll. Kui meeldib, siis on see kohe ka näha, või vastupidi – ei meeldi. Esineja headusest sõltub kohanemine, vana hea improvisatsioonioskus. Laisale inimesele on ka suur rõõm, kui saab lavale minna proovi tegemata. Stand-up’i tehes proovitakse asju etenduse käigus ja vaataja saab osa etendaja meeleheitlikust ponnistusest.

    Stand-up’i võib võtta kui lapsehoidu. Nelja-aastase lapse tähelepanu hoidmine on väga raske töö. Eriti võiksid lapsi hoidmas käia professorid ja teised targad inimesed. Head mõtted võivad sul olla, aga püüa neid kuidagi nelja-aastasele seletada. Nii võiks võtta ka teatrit: tegemist ei ole meelelahutusega, pigem vaataja tähelepanu hoidmisega.

    Enamasti kannab stand-up’i situatsioonide kirjeldamine: räägitakse ära, mis juhtus, pisiasjadeni. Asju ei pea meelega naljakaks tegema ega kuidagi kaunistama. Stand-up’is jäetakse sisu ja selle edastamine nähtavaks ja arusaadavaks. Vahel on naljad väga viletsad, aga edastus võluv, vahel vastupidi. Saatan peitub detailides. Teater kipub sageli detaile tossu ja pimendamisega varjama.

    Lõpetuseks üks Krõõt Juuraku triloog, mis leiab aset koera, kassi ja linnu vahel.

    Ütles esimene: Auh! Auh! Auh, auh, auh. Auh.

    Vastas teine: Mäu.

    Mäu.

    Mäu.

    Mäu. Määäu. Mäuu.

    Lisas kolmas: Hhhhhhh, vhhhhh. Vhhhh (vaikne vilin).

    Ütles uuesti esimene: Auh! Auh! Auh! Auh! Auh, auh, auh, auh, auh, auh.

    Auh. Auh, auh-auh-auh-auh!

    Auh.

    Mõtles kolmas: Vhhhhhhh … Hhhhhhhh …

    Lausus seepeale teine: Mäu? Mäu, mäu, määääuuuuu.

    Auh-auh-auh-auh-auh-auh-auh-auh!

    Arvas kolmas: Hhhhhhhhhhhh.

    Vhhhhhh. Vhh. Hhhhhv. Hhhvh. Hhhhhhhhhh.

    Hhhh.

    Vhhhhhhhhhhhhhhh

    Vhhhhhh. Vhhhhhh.

    Vhhhhhhhhhhh.

    Ja jätkas: Vhhhhhh. Hhhhvvvv. Vhhhhhhh…

    Alustas uuesti esimene: Auh-auh-auh-auh-auh!

    * Marko Mägi, Teeb tünga või avardab silmapiiri? – Eesti Ekspress 6. X 2004.

  • Kommentaar – Serjoža on väga loll

    TAMBET KAUGEMA

    Eesti piiri lähedal Pihkvas esietendus sealses Puškini-nimelises draamateatris detsembri teisel poolel populaarse vene näitekirjaniku Dmitri Danilovi näitemäng „Serjoža on väga loll“ ning kohe oligi häda kaelas. Föderaalse monopolivastase teenistuse büroo Pihkva osakonnale laekus kaebus linnakodanikult, keda solvas Dmitri Meshijevi lavastuse pealkiri. Kaebajaks oli naisterahvas, mistõttu võib oletada, et ta ise pealkirjas sisalduvat nime ei kanna, küll aga võib tema solvumise põhjuseks olla asjaolu, et tema mees, isa või vend on Serjoža. Venelaste üsna kasinat nimevalikut arvestades ei saa välistada, et koguni kõik kolm on Serjožad.

    Õnneks töötavad Pihkva osakonnas mõistlikud inimesed. Selle juht Olga Milonajets kinnitas, et linnakodanikuga on vesteldud ja tema mure ära kuulatud, kuid Pihkva teatriga ei ole kavas midagi ette võtta, sest tegemist on ju kõigest näidendi pealkirjaga. „Ega laulust saa sõnu välja visata,“ nentis ta. Pihkva teater reageeris kaebusele aga nii, et teeb kõigile Serjožadele, kes tahavad tulla seda lavastust vaatama, pileti ostul 15 protsenti allahindlust – vaja on üksnes oma pass ette näidata.

    Meie idanaabri juures paistab pealekaebamine olevat viimasel ajal jälle populaarne harrastus. Meenutagem või mullusuvist juhtumit, kui ühiskondlik organisatsioon Venemaa Ohvitserid saatis kaebekirja Venemaa peaprokuratuurile ja Moskva linnapeale, sest Moskva teatri Sovremennik lavastuses „Esimene leib“ olevat stseene, mis solvavad sõjaveterane, samuti kasutatakse seal „mittenormatiivset sõnavara“ ja „propageeritakse samasooliste inimeste armastust“. Või siis mõne aasta tagune juhtum Moskva dokumentaalteatriga Teatr.doc, mille lavastusi „Sõda on lähedal“, „Kapist välja“ ja „Reiv 228“ süüdistati terrorismi, homoseksualismi ja narkomaania propageerimises ning „grupp kodanikke“ palus politseil kontrollida, kas ei ole nende puhul tegu Venemaa-vastase propagandaga.

    Jääb üle vaid nõustuda filmi­režissööri, teatrilavastaja ja Pihkva draamateatri kunstilise juhi Dmitri Meshijeviga, kes ütles ajakirjale Teatr oma absurdse juhtumi kohta, et seda saabki võtta vaid huumoriga. „Ent teiselt poolt, mandumine üha süveneb, nii avalike kui ka salajaste ja mis tahes põhjusel esitatud kaebuste hulk aina kasvab ja kasvab, asi võib minna üle piiri. Ja kõik need neli miljonit Stalini ajal tehtud pealekaebust kerkivad mul samuti silme ette.“

  • Juua või mitte juua? Allikast

    KRISTEL VILBASTE

    Üks haiguste allikaid on see, et enam ei jooda piisavalt. Õigemini küll juuakse, aga vedelikke, mis on diureetilise toimega, kohvi ja kõiksuguseid teesid. Pole küll veel minetatud oskust veepuudust ära tunda: tuntakse, kuidas suu kuivab pidevalt, kuidas isegi pisarad ei voola, kui liiga tehakse. Enamik hakkab tegutsema, kui veepuudusele reageerib nahk, kõikvõimalikud ekseemid, psoriaasid ja nahapõletikud; tekivad allergiahood. Kuigi perearsti soovitus on esmalt juua rohkem vett, tahetakse ikkagi salve ja tablette, et tervis kiiresti korda saada ja kirutakse, kui ei saada arstilt abi. Võidavad need, kes panevad endale telefoni märguande või arvutiekraani külge kollase kleepsu „Joo vett!“. Imelikul kombel ei usaldata enam oma keha, mis on saatnud ajju sõnumi „Sul on veepuudus, sul on janu“. Kusjuures sellisest tajust nagu „janu“ räägitakse aina vähem, vahel pean isegi mõtlema, kas õigekiri on „janu“ või „jänu“. Unustatud sõna ja unustatud taju.

    Pleekivad kolbad kõrbes

    Enne kui allikavete puhtuse juurde asuda, tahan rääkida oma kõige vägevamast janukogemusest. Tudengina sattusin ühel kevadel, millalgi 1980ndatel koos sõpradega kaugele matkale. Matkale Kaspia mere taha Karakumi kõrbe. Sõna „kõrb“ tähendas tollal minu jaoks lõputuid liivamägesid, janusse surnud kaamelite skelette ja liivatorme. Peagi aga kogesin, et peamine, mis kõrbesse sattudes juhtub, on pidevalt kõrvade vahel kummitav mõte – kas joogivett jätkub.

    Kõrbematkad olid 1980ndatel Tartu üliõpilaste seas tavalised, selleks hangiti tuttavalt arstilt aprilli alguseks tõend raskesti paraneva kopsukatarri kohta, mille ainsaks raviks oli matk kuuma päikese alla. Nii me endale vähemalt kinnitasime. Bioloogidel oli kevadtalvistest rabas müttamistest ja tedreonnides istumisest ju kogu aeg nina tatine.

    Igatahes sattusime matkarühmaga Kaspia-taguses Karakumis mingisse kummalisse geoloogide teivasjaama, mille nimegi ei mäleta.

    Grupijuhi korraldusel täitis igaüks kaks viieliitrist plastkanistrit – mis tegelikult ei olnud ette nähtud vee hoidmiseks, aga muid tollal ei olnud –, pidevalt tilkuvast kraanist, mille ümbrus haises jõhkralt masuudi järele. Karastunud inimestena meid see ei häirinud, upitasime oma nüüd juba 26 kilo raskuse varustuse selga ja hakkasime tühja laiuva silmapiiri poole sammuma.

    See oli hetk, kui sain aru, et õpikupildid savikõrbest ongi tegelikkus. Kuivanud, korbatanud krokodillinaha taoliseks pinnaseks rebenenud maa, ei ühtegi puud-põõsast ega rohuliblet. Üle lõputu laudsileda maastiku edasi nihkudes jõudsime õhtuks mudamägedeni, õnneliku seikluse tähistamiseks oli esimesel õhtul pidu. Hommikul keetis toimkond putru ja kohvi, viimase veega pesti ilusasti kogu grupi nõud puhtaks.

    Siis selgus, et matkajuhil oli kaart koju ununenud. Ta ütles, et teab õnneks, kuhu minema peame. Nii me mudamägede vahel liikuma hakkasime. See oli palav teekond, sest mägede vahel kõrvetas ja juua enam ei olnud. Lõunapaus oli halvaa, rasvaste leivakuivikute ja veel rasvasema suitsuvorstiga. Mõistagi ilma joogiveeta. Kellelgi tuli mõte kokku arvutada, kui palju meil seljakottides veel vett sisaldavaid produkte on. Selgus, et kolm liitrit moosi ja üks šampus, sest ühel tüdrukul oli sünnipäev tulemas.

    Otsus tuli aga teha, sest matkajuht hakkas rääkima naljalugu sellest, et lähim allikas on kolme päevateekonna kaugusel … Korraga nägime enda ees läikivat vett. Seda oli paras lombike. Allikas? Kõik laskusid käpuli kaldale maha ja hakkasid peoga sisse kühveldama … ja kohe ka sülitama. Tegemist oli soolaveeallikaga, nagu neid Kesk-Aasias palju leidub. Ja mitte lihtsalt niisama, vaid ikka tõsiselt tulisoolasega. Kuumuse tõttu oli ka aurumine suur.

    Pärast nõupidamist allika kaldal jõudsime lõpuks otsusele, et poisid peavad ilma seljakottideta ronima mudamägede kohal kõrguva kalju otsa, kus oli mingi geoloogide raudantenn, sest lootus oli, et seal võib ka veepaak olla. Ma ei hakka siinkohal kirjeldama vahepealseid seiklusi, aga õhtuks õnnestus meil jõuda tõesti mägede vahele peitunud allika juurde.

    Mäletan, kuidas ma seljakoti maha heitsin ja vee äärde põlvitasin. Pistsin suu allikasse ja jõin looma moodi, suurte lonksudega. Silmanurgast nägin, kuidas ühel pool istus konn ja teisel pool oli ilus ümmargune kaamelijunn. Lükkasin selle kaamelijunni natuke kaugemale. Kõrbekuumuses päev otsa joomata olemine sai nüüd kogetud.

    Tean, et ilmselt poleks meid seal janusse surra lastud, see matkarada oli üsna sageli käidav, nii et meie valged kolbad poleks sajanditeks pleekima jäänud. Aga õppetund vee puudumisest oli saadud. Koju Tartusse jõudes kuulasin õhtuti enne uinumist ühikahääli. Kui kusagilt kostis vee tilkumist, tõusin ja läksin keerasin tilkuva kraani kinni.

    Joomine omal vastutusel. Mürgid allikavees

    Eestis on igal pool võimalik joogivett leida. Olen allikatest joomist ligi kümme aastat propageerinud, aga just sel aastal jõudis heaoluühiskond allikate kallasteni. Linnade ümbruses võib nii nagu mujalgi Euroopas leida allika juurest sildi „Joomine omal vastutusel“ või pika analüüsi veest leitud keemilistest ühenditest ja mikroobidest. Tõepoolest, oleks ju rumal arvata, et üha enam saastuvas maailmas on Eesti mingi üksik saareke, kus saasteaineid üldse ei leidu.

    Tõesti, Eesti allikates leidub mürgiseid ühendeid, aga nende hulk on marginaalne, nii et enamasti ei ulatu kehtestatud piirnormidele ligilähedalegi.

    Uurisin keskkonnauuringute keskusest, mis mürke allikates on, kas nende pärast peaks edaspidi heaoluühiskonna inimesed allikast joomisest võõrutama.

    Selgub, et mürke on tõesti. Vanad nõukogudeaegsed taimemürgid, mille kasutamine on ammu keelatud, aga pole teada, kas need on pinnasesse akumuleerunud või kasutatakse salaja edasi. Keelustatud mürke leidub, näiteks see, millega pintseldati üle paadipõhjad, et seal vetikad kasvama ei hakkaks. Üks tähtis rühm on maasikakasvatuses kasutatav hahkhallituse tõrjumise mürk. Need aruanded on analüüsimiseks kõigile kättesaadavad Eesti Keskkonnauuringute Keskuse veebisaidil. Hämmastaval kombel ei olevat viimaste aastate proovides üle piirnormi glüfosaate, ometi kasutatakse herbitsiidi nimetusega Roundup põldudel väga palju, ega ole ka tema laguaineid. Nimetatud ained on taimekaitsemürgid, või nagu põllumehed tahaksid kuulda – taimekaitsevahendid. Need kaitsevad taimi, et saadaks saaki – nii näiteks ei olevat päikesevaeses ja vihmases Eestis maasikaid muidu kasvatada võimalikki. Aga kas me ikka tahame selliseid maasikaid? Ja solgitud põhjavett? Kui see pole mürk ega ka kaitsevahend, soovitavad keskkonnauurijad selliste ainete tähistamiseks uue sõna välja mõelda.

    Mürgikollektsionäärid

    Vetele ja allikatele teevad liiga ka põllumajandusloomadel kasutatavad antibiootikumid jm ravimid. Imelikul kombel tehakse suurt kära liigsete nitraatide mineraalväetistega põllule viimisest, kuigi ka mahetooteid ei ole võimalik toota üldse ilma loomasõnnikut kasutamata. Seni ei ole olnud kellegi asi, et suurlautades kasutatavad suured ravimikogused põllult otse põhjavette jõuavad. Olen ise käinud üht võimsat Virumaa Koila allikat vaatamas, kui samal ajal sõnnikulaotur üleval kaldal sõnnikut laiali pritsis. Küllap lähiaastate uuringud annavad selle kohta täpsemat infot.

    Mis aga üllatab veteseirajaid, on asjaolu, et Eesti põhjavette on sattunud kummalised mürgid, isegi vana-kole DDT, mille levikuallikat praegu Eestis kindlasti ei ole. Arvatakse, et need võivad olla Eestisse jõudnud Sahara liivatormide pilvedega, viimasel ajal on neid kummaliselt punakaid loojanguid küllaltki sageli olnud. Või on need Venemaa või Austraalia metsapõlengute pilved, mis siinmail maha sajavad, tuues kaasa kahjulikke ühendeid.

    Veel kord: neid aineid on põhjavees üliväikestes kogustes ega ole inimesele ohtlikud. Uurijad tunnistavad, et analüüsitehnika on võimsamaks ja täpsemaks läinud ning nüüd on võimalik avastada ka selliseid aineid, millest varem aimugi ei olnud ning et mürgivalik on nagu margikogumine – mõnest uuest proovist saadakse jälle uus haruldus. Kindlasti tuleb põhjaveel silm peal hoida, kuigi kindlasti ei tuleks alustada puhta allikavee joomise keelamisest, vaid põllumajanduse taimekatsemeetodite paremast reguleerimisest ja kontrollist.

    Huvitav, kas needsamad masinad uurivad ka näiteks Ülemiste järve, kust kaks kolmandikku Eesti elanikest joonuks saab. Oleks ju rumal arvata, et nii suure veepinnaga järve punased liivaosakesed või metsapõlengutahm ei jõua, ning valgala, kust see järv toitub, on hiiglaslik. Aga ehk ei ole vaja? Vahel on juuksekarva lõhki ajamine selge rumalus ja heaoluühiskonna arvutimängude rida.

    Kust hankida vett, kui elektrivarustus katkeb?

    Eestis ei ole veel probleeme joogivee kättesaadavusega, kuid olukord võib muutuda. Pole mõtet üksteist paanika õhutamises süüdistada, tuleb kasutada aega, mis on antud teistsuguse elu ettevalmistamiseks. On hea, kui kõige õudsemad ettekuulutused ei täitu, hoidkem selleks pöialt. Kuid ellujäämise teadmisi tasub ammutada. Rõhutan veel kord: hea, kui neid pole vaja kasutada, aga tagataskus võiksid nad valmis olla.

    Kas nüüd just sel moel, nagu ellujäämiskoolitusel (mille sisuks on ellujäämine mingi ajani, mil tuleb keegi, kes ära päästab) õpetatakse tuld süütama naiste tampoonidega, valmistama tokileiba „juhuslikult taskust leitud jahust“ ja orienteeruma mobiiltelefoniga. Muidugi on see parem kui mitte midagi. See on mäng, mitte tegelikkus, enamik ei suudagi aduda, mida tähendab tegelik nälg või janu. Nooremate põlvkondade eluajal ei ole Eestis olnud sõda ega nälga. Oleme heaoluühiskonna lapsed.

    Kuid puhas joogivesi võib saada probleemiks linnarahvale. Maainimestel on õues kaev või tiik ja metsas allikas või oja, kust saab puhast vett. Seisuveekogude vett võib suvel vaja olla enne keeta, aga ta on ikkagi joodav.

    Kõige kindlamad on vee hankimiseks allikad. Olen kogenud, et enamik inimesi ei tea oma kodukohale lähimaid allikaid. Neid pole praegu meile vaja. Vesi jookseb ju kraanist. Aga kui näiteks elektrikatkestuse tõttu enam ei voola?

    Kus asuvad meie joogiveeallikad?

    Eesti on allikatega hästi kaetud. Ülo Heinsalu on 1970ndatel andnud hinnangu, et Eestis on 15 000 allikat. Kahjuks pole teada, kui paljud neist on joogiveeallikad, enamik on lihtsalt nii väikesed või siis imballikad, kust raske vett koguda. Ka riigiametitel pole teadmist, kui palju meil on joogiveeallikaid. Nõukogude ajal taheti neid tsiviilkaitse eesmärkidel kaardistada, teadis kõnelda meie seast nüüdseks lahkunud üks paremaid veespetsialiste Erna Sepp.

    Seni kõige täpsem ja suurema mahuga andmebaas on allikate riiklik 1936. aasta loendus, kus on andmeid 3700 allika kohta. Paraku on see vaid digiteeritud lehtedel, siiski ka rahvusarhiivis e-keskkonnas, kust võib otsinguga üles leida kodukohale lähima allika.

    1936. aasta allikate loendis on toodud asupaik tollaste talude täpsusega, olemas on maastiku kirjeldus ja märge vee kvaliteedi kohta. Kuid Nõukogude ajal kuivendati melioratsioonitööde või põlevkivi- ja turbakaevandamisel ära väga suur hulk allikaid, osa on kadunud maa kerkimise tagajärjel. Asulates on suur osa allikaid suletud sanitaarsetel põhjustel. Esialgsetel andmetel võib oletada, et kadunud on kümnendik 1936. aasta loenduse käigus kirja saanud suurematest ja tähtsamatest allikatest. Aga ülejäänud on alles.

    Tänapäeval on allikad kantud andmebaasidesse. Viimasel ajal reklaamitakse allikad.info andmebaasi, kuhu on koondatud Eestis olemasolevad andmebaasid, mis on aga tehtud eesmärgiga neid allikaid kaitsta, seega paljud seal toodud allikatest on sellised, mille juurde ei soovitata minna. Kõige mahukam on keskkonnaregistri loetelu umbes 1100 allika kirjega. See loetelu langeb valdavas osas kokku andmebaasiga, mida kuvatakse maa-ameti põhikaardil. Pandivere nitraaditundlikul alal on registreeritud ja asukohad täpsustatud umbes 200 allikal. Kaitstavate loodusobjektidena on üksikobjektidena keskkonnaregistri nimekirjas poolsada allikat. Ürglooduse objektide hulgas on 223 allikatega seotud objekti. Allikaid on registreeritud ka pärandkultuuri objektidele inventuuri tehes, umbes poolteistsada. Keskkonnaseire toimub alla sajas allikas. Metsaseaduse alusel on vääriselupaigana registreeritud keskkonnaregistri vääriselupaikade registris poolsada allikalist ala. Muinsuskaitse all on valdavalt nn ohvriallikatena sadakond allikat, mille hulgas ka hea veega allikaid. Kõik need andmebaasid on pidevas muutumises.

    Minu 2013. aastal ilmunud raamatus „Eesti allikad“ on tutvustatud veidi enam kui sadat allikat, nende paiknemist, ajalugu, pärimuslugusid, ohutegureid. Hea kokkuvõte koobastes paiknevatest allikatest leidub Ülo Heinsalu raamatus „Eesti NSV koopad“.

    Juua või mitte juua?

    Paraku puudub Eestis korralik joogiveeallikate andmebaas. Facebooki Allikalkäijate grupis ei lähe päevagi, ilma et keegi küsiks oma kodu läheduses asuvate allikate kohta ning peagi algab arutelu, kas allikas on piisavalt puhas, et sealt juua. Soovitan alati tellida allikavee analüüs. Viimasel aastatel on isegi ilmunud mõne allika juurde sildid analüüsivastustega, näiteks Taevaskoja Emalättel ja Värska allikal. See on tervitatav nähtus, et ka ümbruskond ja allikavee tarbijad saaksid teada, mida vesi sisaldab. Siin on üks aga. Allikavee kvaliteet sõltub mitmest asjaolust, suvepoolaastal langeb allikatesse orgaanikat ning sõltuvalt voolu kiirusest ja veekogu suurusest suureneb või väheneb Escherichia coli ja sellelaadsete bakterite sisaldus vees ning need võivad põhjustada kõhulahtisust nagu seisev vesi ikka. Enamikul kiirelt voolavatel allikatel ja ka kaevudel on see siiski pidevalt normis. Allikatest leiab ka lisaaineid sõltuvalt sellest, mida lähikonnas põldudele külvatakse, sest enne kui vesi üles liigub, liigub ta alla. Allikavesi läbib ju maapinnale tulles mitu maapinnakihti, ega baltisakslased asjata omal ajal allikate kaudu meie mailt radioaktiivseid aineid ei otsinud. Mikroelemendid võivad olla abiks haiguste tervendamisel ja Eestis on isegi mõnel korral püütud uurida eri ainete sisalduse mõju tervisele. Uuringud pole otsest tulemust andnud, aga folklooris on need kirjas.

    Kas juua või mitte juua?

    Pigem juua, aga usaldada tuleb oma meeli. Olen ikka öelnud, et meie allikate vesi on puhtam kui pudelivesi, või ka kraanivesi, mida pidevalt kontrollitakse. Et Eestis võib otse allikast juua, kui maitsest ja lõhnast on tunda, et see vesi on puhas ja tegu on voolava allikaga. Kui olete mõne allika vee pidev tarbija, siis tehke eri aegadel analüüse ja jagage seda infot teistelegi. Veel parem, kasutage mitme allika vett. 20liitrine nõu võiks metsas käikudeks auto pakiruumis kaasas olla. Võiks ka välja arvutada oma pere joogi- ja toiduvee tarbe ning võrrelda veearveid – kui palju puhast vett loputuskastist või seebiveena ära voolata laseme.

    Eestis võib otse allikast juua, kui maitsest ja lõhnast on tunda, et see vesi on puhas ja tegu on voolava allikaga. Tarakvere allikas, Kave läte, Prandi allikas.

  • Teel süsinikust vabaks I. Võidujooks ajaga

    MARTI JELTSOV

    Sügisel ja talvel on koroonaviiruse kõrval saanud põhiteemaks elektri hind. Kui viirusega oleme tasapisi õppinud elama, siis elektritootmises seisavad katsumused alles ees.

    Energeetikast rääkimise põhjus on selge – energiat vajame kõik, pidevalt ja kõikjal. Energiat on tarvis soojendamiseks ja jahutamiseks, toidu valmistamiseks, transpordis, suhtlemiseks, kaitseks ja meelelahutuseks – seega elus püsimiseks. Ja see, mis juhtuma hakkab, kui näiteks elekter kaob, võib olla üsna hirmus. Raamatus „Blackout“ („Elektrikatkestus“, sks 2012, ingl 2017) kirjutab Marc Elsberg, et esimesel päeval on kõige tähtsam omada sularaha, teisel toiduvaru ja tikke ning kolmandal päeval on võitja vaid relvaomanik. Kui palju sellest fiktsioonist tõsi võiks olla, ma tegelikult teada ei soovigi.

    Kolm ülesannet maailmale

    Võimaldades rahvastele väärikat elu ja heaolu, on energeetikasektor ülekaalukalt kõige suurem kasvuhoonegaaside tootja. Nii Eestis, Euroopas kui kogu maailmas pärineb ligi kolmveerand kõikidest kasvuhoonegaasidest energeetikasektorist (sisaldab nii transporti, hoonete kütmist/jahutamist, elektri tootmist kui tööstusenergeetikat).1,2

    Joonis 1. Energeetikasektor on ülekaalukalt kõige suurem kasvuhoonegaaside tootja.

    Seega tasub võitluses kliimamuutusega alustada energeetikasektori puhastamisest. Kindlasti üllatab paljusid, et elekter moodustab kogu energeetika­sektorist vaid 20%.3 Ülejäänud 80% ehk suurem osa on millegi põletamine soojuseks, transpordiks ja muudeks termilisteks protsessideks. Siit jõuamegi kolme suure ülesandeni. Esiteks, energia­tarbimine maailmas üha kasvab. Seda rahvaarvu kasvu ja nende ligi 800 miljoni inimese tõttu, kellel praegu juurdepääs elektrile puudub ja kes selle saada võiks. Teiseks, saastav põletamine ehk 80% energeetikast tuleb asendada elektrifitseerimisega, mis on lihtsaim tee süsinikvaba energeetikani. Kolmandaks, kui energiasektor on viidud üle elektrile, siis tuleb elektrit toota süsinikuheitmeta, võimalikult madala keskkonnajälje ja hinnaga. 2019. aastal toodeti 65% kogu maailma elektrist kas gaasi, söe või õli põletamise teel.

    Kordaksin väljakutset. 80% maailma energiast toodetakse (peamiselt) fossiilkütuste põletamise teel. Vaid 20% energeetikast on elekter, millest 65% saadakse samuti midagi põletades. See tähendab, et maailma energeetikast on praegu puhas vaid 13%! Kui arvestada dekarboniseerimise algatamise alguseks aasta 1990 ja n-ö puhtaks saamise aastaks 2050, siis on üle poole teest käidud ja seis ei ole kiita.

     

    Olukord Eestis

    Eestis on saadud rohepöördega küllaltki hästi hakkama. Euroopa Liidus oli eesmärgiks seatud, et 2020. aastal peab kasvuhoonegaaside heitkogus olema 20% võrra väiksem kui 1990. aastal ning vähemalt 20% energia lõpptarbimisest peab pärinema taastuvatest allikatest. Mõlemad eesmärgid oleme saavutanud, ja korraliku varuga. Aga kuidas? Kas samamoodi jätkates on võimalik purjetada aastasse 2030, mil kasvuhoonegaaside hulk peab langema 55%-ni (võrreldes 1990. aastaga) ning taastuvallikatest peab tulema 40% energiast? Mis on olnud nende eesmärkide täitmise hind?

    Kuidas oleme jõudnud olukorda, kus oleme? Eesti kasvuhoonegaaside heit­kogused on võrreldes 1990. aastaga vähenenud rohkem kui poole võrra (joonis 2).

    Joonis 2. Eesti kasvuhoonegaaside heitkogused sektorite kaupa aastatel 1990–2019 (kt CO2-ekvivalenti).

    Meenutagem, et see langus toimus esimese kahe-kolme aasta jooksul pärast Nõukogude Liidu lagunemist, kui Eesti majanduses ja tööstuses leidsid aset suured muutused ning põlevkivitööstus ulatuslikult kokku tõmbus. Muide, põlevkivi kaevandamismahud olid tipus 1980. aasta paiku, kuid Venemaal käivitati mitu tuumajaama ja vajadus põlevkivi järele vähenes. Vähenesid ka piirkonna süsiniku ja muud keskkonna jalajäljed. Kuni 2018. aastani toodeti Eestis põlevkivienergiat piisavalt, ja veidi enamgi, et katta kodumaine tarbimine ja müüa naabritele. 2018. aastal hakkas ettenähtud mõju avaldama juba sajandi alguses ellu kutsutud Euroopa Liidu CO2 heitkogustega kauplemise süsteem – CO2 heitkoguse ühiku hind tõusis aastaga enam kui kolm korda ja senise 7 euro asemel tuli õhku paisatud CO2 tonni eest hakata maksma 24 eurot, vt joonis 3.4 Pandeemia ajal energiatarbimine ajutiselt küll pidurdus ja CO2 hind püsis stabiilsena 25–30 euro juures, kuid nüüdseks on nii energiatarbimine, CO2 heitmed kui ka CO2 hind saavutanud taas uued tippmargid. CO2 hind läheneb hoogsalt 100 eurole.

    Joonis 3. CO2 heitkoguse hinna tõus viimastel aastatel.

    CO2 kõrge hind ongi Eesti süsiniku jalajäljes järgmise suure languse põhjustaja. Suure languse põhjustaja põlevkivielektri tootmises. Põxitis. Ühe aastaga kaotas kodumaine kütus elektriturul konkurentsivõime ja alates 2019. aastast on Eesti olnud elektri netoimportija. CO2 tasude tõusu kõrval on konkurentsivõime vähenemisele kaasa aidanud kohati ka väga madalad turuhinnad, aga sellest täpsemalt järgmises artiklis. Kui varem toodeti 20–30% üle kodumaise vajaduse, tarniti naabritele ja toetati seeläbi kohalikku majandust, siis viimastel aastatel on tulnud ligi pool vajaminevast elektrist piiri tagant sisse osta (vt tabel). Ning viimasel ajal üha kõrgema hinnaga. Tõsi küll, eelmisel aastal pääsesid põlevkivijaamad hoolimata väga kõrgest CO2 tasust taas rohkem turule, kuna hinna määras veelgi kallim maagaas. Maagaasi vajasid sügavas defitsiidis Baltimaad nagu hapnikku. Ilmselt vajavad veelgi. Ja mitte ainult Baltimaad.

    Tootmine (TWh) Tarbimine (TWh) Tootmine/Tarbimine Tuul (TWh / % tarbimisest) Päike (TWh / % tarbimisest)
    2018 10,4 8,4 123% 0,62 / 7.4% 0 / 0%
    2019 6,1 8,2 74% 0,71 / 8.7% 0 / 0%
    2020 4,4 8,0 55% 0,88 / 11% 0,13 / 1,6%
    2021 5,9 8,4 70% 0,79 / 9.4% 0,33 / 3,9%

    Eesti elektri tootmine ja tarbimine aastatel 2018–2021. Allikas: Elering

    Taastuvenergia osakaalu eesmärgi saavutamisele on kaasa aidanud nii biomass kui biogaas, millest energia saadakse kätte siiski põletamise teel ehk CO2 õhku paiskamisega (joonis 4). Tasub meeles pidada, et biokütuste tootmise kasv nõuab samuti intensiivsemat metsa- ja põllumajandust. Näikse, kui kaua ja millistel tingimustel biomass Euroopa Liidu dekarboniseerimises osaleda saab.

    Joonis 4. Taastuvallikatest toodetud elektrienergia.

    Kui palju on see pööre riigile maksma läinud? Konkurentsiameti andmetel5 on perioodil 2007–2020 makstud taastuvenergia toetusi ligikaudu 830 miljonit eurot. Samuti prognoosib amet, et aastatel 2021–2030 makstakse veel umbes 650 miljonit eurot. Seega tuleb elektritarbijatel 23 aasta jooksul maksta teatud tootmisliikidele toetust ligikaudu 1,5 miljardit eurot.

    Defitsiidiaastatel 2019–2021 oleme pidanud elektrivajaduse katmiseks elektrit sisse ostma ligikaudu 500 miljoni euro eest. See on hinnang aasta keskmiste elektrihindade ja bilansi järgi. Tegelikkuses võib see arv suuremgi olla, kuna küllap oleme enamasti pidanud ostma kohaliku energia nappuse tingimustes ehk siis, kui hinnad on keskmisest kõrgemad. See raha oleks võinud riiki jääda või suisa naabritelt meile liikuda.

    Eelkirjeldatust nähtub, et süsiniku jalajälje vähendamise eesmärgid oleme saavutanud suuresti tänu Nõukogude Liidust väljumisele ja netoimportijaks muutumisele s.t. varustuskindluses järeleandmisi tehes. Taastuvenergeetika eesmärgid on täidetud jällegi biomassi põletamise tugeval toel. Praeguste hinnangute järgi on see pööre läinud ühiskonnale maksma (lisaks elektrihinnale) vähemalt 2 miljardit eurot.

    Selge, et see, „mis on toonud meid siia, see enam edasi ei vii“. Nii 2030. aasta kui ka 2050. aasta eesmärkide saavutamiseks on vaja uusi palju tõhusamaid lahendusi. Lahendusi, mis oleksid meie kontrolli all, taastaksid ja tagaksid jätkuvalt Eesti energiajulgeoleku ja varustuskindluse. Elekter peab olema olemas, kvaliteetne ja kättesaadava hinnaga.

    Samal ajal tuleb rinda pista järgmiste katsumustega. Esimeste tuuleparkide eluiga (u 20–25 aastat) hakkab täis saama ja uute rajamine läheb visalt. Päikesepaneele küll paigaldatakse, kuid mahud on Eesti ja teiste Baltimaade puudujäägiga võrreldes veel kaugelt liiga väikesed. Samuti ei ole Eestis veel ehitatud tuule- ega päikeseparke ilma tootmistoetuseta. Loodetavasti areneb tehnoloogia siiski sinnamaale, et see võimalikuks osutub. Aga isegi kui tehnoloogia hind võimaldaks paneele ökonoomselt ehitada, on Eesti ilm ikka selline, et tuul ja päike toodavad vastavalt vaid 25% ja 10% sellest, mida rajatud nimivõimsus pidevalt töötades suudaks. Peab pöialt hoidma, et põlevkivijaamade raud vastu peaks – CO2 tõttu kalliks läinud põlevkivielektri hind ei häiri enam kedagi. Turuhind on veelgi kallim ja lausa unistame, et saaksime fikseeritud lepingu põlevkivielektri hinnaga. Ees seisab veel elektritarbimise kasv transpordi elektrifitseerimise tõttu, sisepõlemismootoriga autod plaanib Euroopa Liit üldse keelustada. Geopoliitiliste riskide maandamiseks ühendame end 2026. aasta jaanuaris lahti Venemaa elektrisüsteemist ja sünkroniseerime Mandri-Euroopa süsteemiga. See julgeolekupoliitilisest aspektist kindlasti õige otsus maksab omakorda sadu miljoneid ja kätkeb endas uusi probleeme seoses piirkonna võrgusageduse ja energiatarnijate vähenemisega. Ka hajaenergeetika arendamine eeldab suuri investeeringuid võrkudesse ja uusi infosüsteemide lahendusi – jällegi aja- ja ressursimahukas tegevus. Ei tahaks kliima soojenemisest tulenevaid probleeme ja ülesandeid loetlema hakatagi, kuid teadmatus üha sagenevate ekstreemsete ilmastikuolude ja mõjude osas liigirikkusele on väga suur. Ehkki kuumad suved ja külmad talved meile meeldivad, on energeetikule/energeetikale katsumuseks needki.

    Selline on realistlik ja ilustamata ülevaade Eesti energeetika seisundist. Adudes olukorra tõsidust, arvestades ajakriitilisust ja ees seisvate ülesannete hulka, tuleb käised üles käärida ja tööle asuda. Järgmisel korral kirjeldan, millised on elektrienergeetika peamised mängureeglid ehk kuidas toimib elektriturg, mis sinna mahub ja mis mitte.

    Marti Jeltsov on füüsik ja tuuma­energeetik, Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi tuumateaduse ja tehno­loogia töörühma juht, Fermi Energia tehnoloogiajuht.

    1 https://ourworldindata.org/emissions-by-sector

    2 https://envir.ee/kliima/kliima/rahvusvaheline-aruandlus

    3 https://ourworldindata.org/electricity-mix

    4 https://tradingeconomics.com/commodity/carbon

    5 https://www.konkurentsiamet.ee/sites/default/files/news-related-files/konkurentsiameti_hinnang_taastuvenergia_toetuste_kohta_0.pdf

  • Möödunud ajad ja inimesed

    MAI LEVIN

    Arkadi Snegirjovi ja Adele Sildmetsa maalide näitus Vene kultuurikeskuses kuni 10. II, kuraatorid Kuno Raude ja Valeri Laur.

    Arhitekt Kuno Raude tutvus oma vanemate uute naabritega Rakvere lähedal Tõrremäe külas Sillaotsa talus 1962. aastal. Need olid noored maalijad Adele Sildmets (1931–2014) ja Arkadi Snegirjov (1930–1994), kes olid lõpetanud Moskva Surikovi-nimelise kunstiinstituudi 1950ndate teisel poolel. 1956. aastal nad abiellusid.

    Adele Sildmets oli pärast Rakvere kohaliku tööstuse tehnikumi lõpetamist 1950. aastal astunud Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi monumentaal-dekoratiivmaaliosakonda. Sealt lähetati ta 1952. aastal Surikovi-nimelisse kunstiinstituuti. Arkadi Snegirjov oli moskvalane, Adele (sündinud Schnurr) oli sündinud Vaivara kihelkonnas Narva vallas Lilienbachi mõisa asunduses (1945. aastast Ivanovskoje küla Kingissepa rajoonis Leningradi oblastis), pärast sõda elanud perega Papiaru külas. Snegirjovid ostsid Sillaotsa talu Tõrremäel Adele emale ja kolisid ka ise peatselt sinna, kuid säilitasid erialased sidemed Moskvaga. Nende iseseisev loometee algas majanduslikus mõttes hästi: 1957. aastal ostsid nad auto ja viibisid rohkearvulistel loomematkadel. 1959. aastast kergendas sõite polaaraladele Arkadi Snegirjovi töö ajakirja Nõukogude Meremees kunstnik-korrespondendina. Nad on teinud jäälõhkujal Jermak reisi Murmanskist Vladivostokki. Arkadi Snegirjovi huvi vanade kultuuride ja arheoloogia vastu viis neid sageli Kesk-Aasiasse, peamiselt Usbekistani ja Kirgiisiasse. Tundrarahvaste ja polaaruurijate elu, kirgiisi džigittide, Buhhaara ja Samarkandi vanalinna kõrval oli üks nende põhi­teemasid sport. Iseäranis Arkadi Snegirjovi maalides paelub tugev joonistuslik külg, dünaamika ja muljevärskus.

    Arkadi Snegirjov. Eesti kalurid. 1983, õli, lõuend.

    1950. aastate teine pool oli karmi stiili leviku aeg eelkõige Moskvas. Snegirjoviga samaealine Pavel Nikonov, üks stiili peaesindajaid, lõpetas Surikovi-nimelise instituudi 1956. aastal, Nikolai Andronov 1954. aastal, vennad Pjotr ja Aleksandr Smolin 1957. ja 1959. aastal jne. Smolinite maal „Polaaruurijad“ (1960) asub Peterburis Riiklikus Vene Muuseumis.

    Maaliti laadis, mida iseloomustab jõuline üldistav joonis, suured selged värvipinnad ja tõepoolest karmivõitu koloriit. Snegirjovilgi näeb hoogsat kindlat joonistust ja liikumist musta-halli-valge-pruuni gammas nappide erksamate aktsentidega. Eks see tulenenud ka ainestikust – polaarjaamade, tundra, Pamiiri mägismaa, kõrbe värvidest. Eeskuju ammutati 1920ndate ja 1930ndate algupoole nõukogude kunstist, eriti rühmituse OST ja selle juhtiva kunstniku Aleksandr Deineka loomingust, kelle ateljees oli õppinud Aleksandr Smolin. Mõju avaldas itaalia neorealism nii kinos kui ka kunstis. Nõukogude Liidus korraldati ka Giuseppe Zigaina (1956) ja Renato Guttuso (1961) näitus.

    Paljusid polaaržanri viljelejaid nõukogude kunstis innustas ameeriklase Rockwell Kenti näitus (1957–1958), tema raamatud polaarretkedest ning ka raamatud temast. Mis puutub Eestisse, siis 1957. ja 1958. aastal teadsid kõik, et Ivar Murdmaa teeb esimese eestlasena kaasa Nõukogude ekspeditsiooni Antarktikasse. 1959. aastal ilmus Juhan Smuuli „Jäine raamat. Antarktise-reisi päevik“, mis tõlgiti paljudesse keeltesse. Karm stiil kandus 1950ndate lõpul Eestissegi.

    Rakvere lähistel elades oli kunstnikupaar eemal NSV Liidu kunstiakadeemia funktsionääride ja ka ametliku kriitika silma alt, kuid loominguliselt ja majanduslikult ikkagi Moskvaga seotud ning nähtavasti ei tundnud nad vajadust siinse kunstieluga kontakteeruda. Mõlemad kuulusid 1960ndatest NSVLi kunstnike liitu.

    Adele Sildmets. Looja. E=mc2. 1982, õli, lõuend.

    Arkadi Snegirjov jäi karmile stiilile üldiselt truuks, kuigi selle nimekamad esindajad olid juba 1960ndatel ja 1970ndatel uued rajad leidnud. 1970ndatel lisandub tema loomingusse siiski sotsiaalkriitilisi, sürrealistliku värvinguga nägemuslikke kompositsioone, mille lahutamatuks koostisosaks on kollaaž. Neis peegeldub ka 1970ndate ja 1980ndate üks vene maalikunsti suundumusi. Mõne, autori poolt katki rebitud teose on Adele Sildmets hiljem kokku lappinud. Märkimist väärivad ka Snegirjovi stiilsed natüürmordid.

    Ehkki mees oli kunstnikuna tugevam ja terviklikum, oli ka Adele Sildmets heal tasemel maalikunstnik, eriti varasemates töödes. 1970ndatel ja 1980ndatel köidab teda loodus, vohav ja õilmitsev rohelus, aga ka kosmoloogia.

    Kunstnikupaari tööd on suurelt osalt laiali mööda endise NSV Liidu alasid ja välismaa erakogusid. Ligi poolteistsada ateljeesse jäänud teost pärandas Adele Sildmets heale naabrimehele ja sõbrale Kuno Raudele. Arhitekt Raude on kunstiinimesena suhtunud sellesse pärandisse missioonitundega, andnud välja põhjaliku kataloogi, korraldanud mullu näituse Rakvere teatrigaleriis ja nüüd siis Vene kultuurikeskuses Tallinnas. Tõesti, paljudel kunstnikel pole naabrimehega nii hästi vedanud. Õigupoolest peaksid selle materjali vastu huvi tundma muuseumid.

Sirp