Mart Kangur

Meeleolud läbi KGB fotosilma. reprod raamatust “Ärkamisaeg läbi KGB fotosilma”

 

ÄRKAMISAEG LÄBI KGB FOTOSILMA.

Koostanud Urmas Allik, fotod Jaanus Rahumäe erakogust. Toimetanud Kaja Põld.

Eesti Ekspressi kirjastus, 2005. 310 lk.

 

Esmajoones tuletab salafotode raamat meelde tõsiasja, et meil ka 15 aastat pärast iseseisvuse taastamist ei ole avaldatud usaldatavat ülevaadet, rääkimata detailsest uurimusest, mida kujutas endast KGB, milline oli läbi aegade selle asutuse struktuur ja ülesanded. Kuigi KGB on ajalukku läinud esmajoones poliitilise salapolitseina, on poliitilis-politseilik tegevus alati moodustanud selle organisatsiooni paljudest tegevustest vaid väikese osa. Fotografeerimine ja filmimine on olnud ja jääb jälitustöö üheks olulisemaks aspektiks, aga erinevalt põnevusfilmidest on tegelikus jälitustegevuses õnnestumiseks alati vaja olnud, et neid töid teeks erialase väljaõppega, oskustega ja tehnikaga spetsialist.

Väljaandes on kolm osist: tekstiosa, fotokogu ja loosungitekstide kogu, millest igaüks võiks olla huvitav ka mõnele sellisele kasutajale, keda teised osad ei huvita.

“KGB operatiivtöötaja Olegi meenutuste” 20-lehelise teksti saamislugu ei tutvustata, kuid tekst viib mõttele, et lähtekohaks on olnud suuline venekeelne tekst, mis on avaldamiseks eesti keelde tõlgitud ja toimetatud. Kes need tööd on teinud, ei selgu, kuid millised ka ei ole selle teksti puudused täpsuse või ammendavuse alal, on tegemist tõsiseltvõetava allikmaterjaliga meie lähiajaloo tundmaõppimiseks.

Spetsiaalfotograafi ja filmija Olegi (ilmselt ka pealtkuulaja, vt lk 21 – 27 valikut pilte Eestis kasutatud heli- ja pildipüüdmisriistadest) ilmselt väga erisugustest tööülesannetest ei ole poliitilis-politseilise suunitlusega jäädvustustegevus olnud ainus ega peamine. Aastatel 1987 – 1990 aga on teda saadetud töökorras jäädvustama miitinguid, demonstratsioone jms. Selle käigus on ta varastanud oma “tööandja” tagant materjale ja vahendeid ja teinud kohustusliku kahe fotokomplekti kõrvale veel kolmanda iseenda jaoks. Kas see on juhtum, kus ka kõige veendunum varastamise vastane peaks tunnistama, et vahel võib varastamisel olla ka üldkasulik tagajärg?

 

Mitmekülgne salapolitseinik

 

Olegi väitel oli tema töö peamine eesmärk, et nõukogude võimukandjad saaksid muu info hulgas kiiresti ka visuaalset infot selle kohta, mis maal tegelikult on toimunud. Mustvalgete fotokomplektide valmistamine oli siiski ilmselt vaid osa Olegi vastavast tegevusest. Oletan, et Olegi venekeelses jutus oli vastav põhisõna snimatj, mis väljendab nii filmimist kui üksikkaadritena pildistamist, nii filmimaterjalile kui videokaameraga, tõlkes on aga teatud meelevaldsusega kasutatud vastena enamasti “filmimist”, vähem “pildistamist”. Filmimine (resp. videokaameraga lindistamine) oli ilmselt potentsiaalselt sihitud võimalikule kasutamisele tuleviku propagandafilmides jne, mis selle perioodi puhul aga jäidki tegemata.

Ühest kitsamast konkreetsest eesmärgist, mida tema töö silmas pidas, annab tunnistust lause: “Üritustel pildistasin kõige rohkem teisi, kes pilte tegid.” Hirmutamise aspekt, mis selles kahtlemata ilmneb, ei olnud siinkohal siiski peamine. Siin kestab salapolitseilik harjumus ajast, kus püüti muu hulgas tagada ka seda, et välismaal ei saaks ilmuda kontrollimatud fotod, kui see aga siiski juhtub, et siis oleks nende autor teada. Nagu Mart Nikluse poliitvangisaatus algas vangistusaastate saamisega “väljamõeldud faktide pildistamise” eest.

Huvi peaks pakkuma ka see, mida Oleg – oletatavasti tolleaegse tüüpilise umbkeelse (?) Tallinna venelasena ja tüüpilise KGB tehnilise töötajana – arvas elust ja asjadest. Või millised olid tema ametiga kaasnevad “sotsiaalsed garantiid” (muu hulgas piisav hulk riigi kulul selga ostetud erariiete komplekte) jms.

 

Hirmust vabanemise lugu

 

Raamatu põhiosa on vähemalt 51 mitmesuguse “ürituse” fotod, alates esimesest Hirvepargi miitingust 23. augustil 1987. aastal. Kõige hilisem fotode dateering on 21. aprill 1990, kuid loosungite tekstide kogumik hõlmab “üritusi” kuni järjekordse Hirvepargi miitinguni 1990. aasta 23. augustil. Fotod on vähesel määral varustatud mõnede kohalolnute kommentaaridega, mis enamasti piirduvad mõne tuntuma pildilejäänu nime nimetamisega. Kahjuks on “ürituste” valik ebatüüpiliselt Tallinna-keskne, sest Olegi töökohustused olid põhiliselt Tallinnas, kuigi üksikutel puhkudel komandeeriti ta tööle ka mujale: Võrru, Mustlasse, Tartusse, Rakveresse, Türile. Pildid peaksid olema huvitavad eelkõige igaühele, kes oli mõnel üritusel ise kohal, eriti aga, kui keegi leiab pildilt iseenda – nagu minagi enda lk 45 Mustla peatänaval suitsu otsa tuld panemas (kõrval praegu Põlvas ajakirjanikuna tegutsev Maris Sarv).

Teistele aga oleks vaja piltide mõistmiseks lisaseletusi, mida raamatus paraku pole. Sellepärast siinkohal paar lühikest. Esimene Hirvepargi miiting (lk 33 – 40) oli mitmeti väga eripärane. Sellest osavõtjate tuumik sõitis ükshaaval või väikeste tuttavarühmadena kokku igalt poolt üle Eesti (teade miitingu korraldamisest levis eestikeelsete välisraadiosaadete kaudu), enamasti üksteist veel ei tuntud. Miitingu teise eripärana olid väga paljud osavõtjad (nagu olen kuulnud nende juttudest tagantjärele) ennast rõivastanud ja varustanud kinnipidamise võimalust silmas pidades: paksem pesu, tugevamad, kuid hinnalt odavamad riided, suitsumehed olid põhjalikult peitnud nii tubakat kui tikke jne.

1988. aasta 12. juulil ja 2. augustil võetud pildid (lk 106 – 110, 130 – 134) on aga Eesti “tänavapoliitika” ilmselt kõige sihikindlamast ettevõtmisest: draamateatri ees tegutses poliitvangide M. Nikluse ja E. Tarto vabastamist nõudnud pikett iga päev mitme kuu jooksul, kuni mõlemad mehed lõpuks vabastati ja Eestisse saabusid.

Sel ajastul inimeste hinges toimunut illustreerib minu meelest kõige paremini 48. lehekülje alumine pilt. Olegi kaamera näitab inimesi, kes ajal, mil Tallinnas Tammsaare ausamba juures käib miiting, vaatavad seda teiselt poolt tänavat, Musumäelt pealt: s.t nad on tegelikult huvitatud ja tahaksid ka osaleda või kuulata, aga ei julge miitingu juurde minna. Kuid on ka alles 24. veebruar 1988, esimene Eesti Vabariigi aastapäeva avalik äramärkimine – enesetapjalikuna paistev poliitiline hulljulgus.

Ometi on käivitunud kõige määravam vaimne protsess, järkjärguline vabanemine hirmudest, mille varal nõukogude süsteem püsis: küüditamishirmust, vägivallahirmust, KGBsse väljakutsumise hirmust, välismaale sõidu taotlusele eitava vastuse saamise hirmust, töö- või koolikoha kaotamise hirmust jne. Aga ka tõe rääkimise hirmust, “ohtlike” inimestega suhtlemise hirmust, hirmust oma peaga mõelda või enda ja oma rahva tulevikku kavandada. Pildid näitavad, kuidas toonane põlvkond elas seda protsessi üle mitme aasta vältel, kes kiiremini, kes aeglasemalt, kes põhjalikumalt, kes vaid osaliselt. Peale selle näeme piltidel palju muidki asju: koosolekukultuuri taassündi Eestis, avaliku kõnepidamise oskuse taassündi, liidrite leidmist ja kujunemist, poliitiliste eeskavade kujunemist, südant kergendavat Hyde Park’i, omamoodi eelparlamenti, tegeliku demokraatia vormide omaksvõttu. Kas peaks olema võimalik märgata, et kolme aasta lõikes näoilmed piltidel mahenevad ja muhenevad?

 

Viimistlus on jäänud tegemata

 

Tagantjärele pilte vaadates ei ole enam kuigi oluline, et jäädvustatud üritused olid väga erinevad: oli kroonulik-kohustuslikke Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähistamisi, üritusi, kus terve asutuse töötajaskond kamandati tööajal välja meeleavaldusele (näiteks interrinde üritusele), poolofitsiaalseid, kus kohaletulekuks kasutati ära asutuste transporti ja plakatite tegemiseks asutuste materjali
(osa rahvarindetüüpi üritusi), aga ka niivõrd isetegevuslikke, et KGB eriti ohtlikuks peetud tee peal kinni võttis. Kokkuvõttes sulasid need kõik kokku üheks ja samaks tulemuseks, poliitiliseks ja hingeliseks vabanemiseks, mille Ukrainas saavutas rahvas alles möödunud aastal, aga mida Valgevenes ei ole ikka veel juhtunud.

Ka väljaande piltide osas on toimetamistöö puudujääke, näiteks trükivead nimedes. Nii on kunstnik H. Arrakust saanud Arrav (lk 53), Tartu KGB ülemast A. Talurist aga Talu (lk 58). Veidraim viga on lk 186, kus pildi all E. Pärnaste loetelu fotol olijatest algab sõnadega: “Vasakul mina, ….”, aga trükitud pildilt on Pärnaste üldse välja lõigatud.

“Loosungid 1987 – 1990” (lk 295 – 310) on kui asjakohase teadustöö sissejuhatus, toormaterjali kogu. Loosungite ja plakatite ligi 350 teksti pärinevad 38 “ürituselt”, mille hulgas ka mõned sellised, mida väljaande pildiosa ei kajasta. Võimalik, et Olegi töötehnikasse kuulus taotlus jäädvustada võimaluse korral loosungid ja “üritustest” osavõtjate näod eraldi. Väljaandjad on ilmselt eelistanud trükkida pigem inimesi kui loosungite tekstiga fotosid, mille eest nad väärivad igati kiitust. Võõrkeelsed loosungite tekstid on ka tõlgitud, kahjuks väikeste vigadega.

Sümpaatse ja mitmeti kasuliku väljaande põhiline puudus aga seisab selles, et väljaandjad pole teadvustanud, et muu hulgas on nad publitseerinud ka ajaloo uurimise ja tutvustamise allikmaterjali kogu. Sellest seisukohast on kõige kahetsusväärsem nimeloendi puudumine.

 

Philip Pullman, KULDNE KOMPASS. INGLITE TORN. VAIGUST KIIKER (triloogia). Tõlkinud Eve Laur, värsid tõlkinud Harald Rajamets ja Linda Ruud. Tiritamm, 2002 – 2005.

 

Kuidas võtta ja kuhu jätta? Mine võta kinni. Väidavad, et Philip Pullman olla tänapäeval üks kõvemaid käsa omas laadis; aurahad ja muu panegüürika seisavad juba teoste kaanel. Eelarvamusteta lähenemine on tehtud kui mitte võimatuks, siis vähemalt raskeks. Ei saa ma läheneda sellele kolmikteosele kui puhtale lehele, ei saa ma eneselt ausasti küsida, kuidas suhtuksin tosse tekstimassiivi, pidades seda näiteks kodumaisele romaanivõistlusele märgunime all esitet tööks. Küsida ei saa, ent vastata võib ikka üritada.

Esiteks on auhinnad üks suhteline asi. Eesti inimesed, kes suuskadel teistest kiiremini liiguvad, said üsna äsja päris vägevaid auhindu. Samas – elukutselisel ja virtuoossel tasemel murdmaasuusatavaid isikuid on maailmas suhteliselt vähe. Ehk tuhande-paari keerus. Ja sedagi mõneteistkümnes riigis, tõlkeprobleemideta.

Kirjanike kategooriad on teised, töö kindlasti mitte kergem ja tiitlite (nii vähe kui neid ongi) püüdlejaid kümnetes tuhandetes. Distantse ja žanre ja laudlemisviise ei hakkaks üles lugema, aga isegi eestikeelse kirjutamise marginaalses võistlusalas rabab luulet ja proosat ja žanriulmet ja pullman-vaguneid eristamata umbkaudu kolmsada inimest. Ajaloo jooksul pole me-keelseid kirjanikke üldse suurt üle tuhande elanud. Konkurents naiste kümnes kildis kahaneb kuidagi sipelgasuuruseks. Konkurents Pullmani ja Eno Raua ja Indrek Hargla vahel (lambist nopitud näited hetkel) aga omandab märksa tõsiseltvõetavamad mõõtmed. Eestikeelses kirjutamises on meil kõik võitjad käepärast ja hinnata. Tehtagu seda. Leitagu ka määrdemeistrid ja meeskond. Et me kirjanduslised maailmameistrid pääseksid sauna ümber sõitmisest, kus ka parimad ringiajad kiiresti kopa ette koovad.

Olgu. Kõrgtasemel tegijad on igas ilmas, ruumis ja ilmaruumis teretulnud. Indrek Hargla ja Imre Kose puhul ma usun, et need anded lendavad veel kõigi erialaste auhindade suunas ja teevad nime eeskätt endile, aga tahes-tahtmata ka Eestile. Iseasi, kas Eesti seda ära teeninud on. Herta Laipaik ja Dmitri Demjanov – nende suhtes ma nii väga kindel ei oleks, kuna mängu tulevad isiklised viitsimised ja ealised iseärasused. Oleks paarkend aastat tagasi pauer tiibade alla võimaldet, nad lennanuks, ja mitte lähedale. Täpselt sinna, kuhu soovituul viinuks. Täna on teine värk. Hargla – jaa. Kivirähk kaa. Aga eesti keelest välja tõlkijate sihipärast riiklikku koolitamist pole ju ikka veel. Kas tuleb? Loodan, et.

Miks ma loodan? Nüüd ongi hea võtta riiulilt Pullman, avada ja lahata. Nojah, tulebki võtta kolm köidet, sest seda va kolmandat pidi ootama enam kui aasta. Esimesed kaks tulivad raks-raks ja siis lasti lugejal kõik ära unustada. Eriti loll äriplaan. Kusjuures trilobiit läheb seda paremaks, mida edasi. Algus oli ju puhta pula, raske junnata. A esimese köite poole pealt hakkas vedama, õnneks oli teine kaa kohe varnast võtta. Läks juba päris-päris heaks. Ja siis tuli auk. Kui kolmas ilmus, katsetasin, kas kannatab iseseisva teosena lugeda. Mitte kottigi. Vaatasin, et algupärandite ilmumisel olid ka kõvad paariaastased vahed sees – nojah. Kirjanikule andestan mõndagi, a firmale, kes võttis tõlkida ja lugejad unarule jättis – ei iial. Kas te kujutaksite ette, et Varraku Kaerkond sõidaks Kuriilidele ja jätaks teid no, ütleme, kaheks ja pooleks aastaks uut Potterit ootama? Mkmm. Tiritamm viskab aga saltot ja ütleb, et oodake nagu Tootsi poega või Kiku kolmandat olümpiakulda – küll ta tuleb, ega ta tulemata ei jää. No okei. Tuli, lugesin, lugesin esimesi otsi ka juurde. Aga selgus? Aga mõnu? Tulivad samuti, reservatsioonidega.

Olen eestlane? Olen. Virisen? Virisen. Pullman müttab maailmade vahel, aga ei loo siin eriti palju uut. Pigem uhab hektiliselt tühjade folkloorsete märkidega, loomata veenvat tausta ega aluspõhjagi, millele toetuda. Ka tänapäevne reaalsus on läbikudumata ja kerge käega skitseeritud, see markeerimine on haledavõitu isegi veel nooremale koolieale mõeldud Rowlingu/Potteriga võrreldes. Sellise reaalsusega saaks sujuvalt hakkama iga kirjutamisanniga õnnistet sell, kes elanud viimase viiekümne aasta sees ja mõned tunnid Oxfordis veetnud. Kõige rohkem tahaks ju nimelt seda sorti ülestähendusi, mis võimaldaksid kujutella vaimusilmas veel kolm korda rohkem maailma juurde (“Kääbik” siinkohal hea näide – see kohe sundis ise kaugemaid maid ja mõtteid looma), aga Pullmani tekst kirjeldab oma parimatel lehekülgedel üksnes iseoma omailma kuidagiviisi ära. Ei enam. Kui see ongi – raamatukaant tsiteerides – “kõige nõudlikum teos “Sõrmuste Isandast” saati…”, siis on eesti kirjanikel kõvad medalilootused. Pullman on parim siis, kui ta fantaasiale voli annab. Kõnelused pantserkarudega on suurepärased.

Maailmadevaheliste läbikäikude lappimine tuli Clifford Simakil veenvamalt välja, Pullman peab auke lõikama miski kahtlase müstiliku noaga. Samas, fantaasia on see, mis loeb, ja siit tulevad ka Pullmani punktid – ja mitte vähe.

Reaalsus(t)es on ta sama õbluke kui Dan Brown, kuigi kohati võrdselt jutujoont järjeldav. Ja inimesed-tegelased-iseloomud teeb Pullman lõppude lõpuks – ja vahepeal ka vahepeal – siiski täiesti meeldejäävateks ja kirjanduse mõõtu kujudeks. Mille eest täispallid või vähemalt peaaegu. Nagu öeldud: mida edasi, seda paremaks. Ja raamatud tuleks lugeda kõik kolm järjest. Muidu kisub kamaraks kätte.

Pullman on püüdnud istuda korraga nii mitme tooli vahele, need sääljuures päälistikku asetanud, et paratamatult saab ta mõnele toolile pihta. Ja mina lugesin tegelikult kogu selle kolmetise koletise hea meelega otsast otsani läbi. Pluss natuke. Ja vaatamata eelvigisetud viginale soovitan. Lugeda. Kirjutada. Suusatada. Mida iganes. Sest vaata.

Kristina suurus on innustamises. Tema abil saavad inimesed tugevamaks – kui nad vähegi lähevad ja suusatavad ja seeläbi loodusega suhtlevad. Kirjanike suurus on seesama – kui inimesed vähegi rohkem loevad, kirjutamisest rääkimata, on juba maameeste võit. Tegijate terviseks!

 

P. S. Kui Pullmani triloogia oleks teos kodumaiselt romaanivõistluselt, pälviks ta ilmselt äramärkimise. Kui temast oleks esitatud vaid osake koos lubadusega hiljem juurde kirjutada, oleks kõigil palju põnevam ja esikoht kumaks. Mu arust neli pluss ehk üllatavalt hea.

See, kui sotsiaalsed rühmad kõnelevad eri keelt ja seostavad end erinevat päritolu esivanematega, annab olukorrale muidugi oma erilise varjundi. Kuid Liivimaa olukord polnud keskaegses Euroopas sugugi ainulaadne. Saksakeelse ülemkihiga kas ka maal või siis ainult linnades oli tegu peaaegu kogu Kirde-Euroopas. Idapoolses Euroopas tekkisid alates XII sajandil Saksa aladelt laenatud õiguskorra ja suurel määral Saksamaalt sisse rännanud kodanikkonnaga linnad. Kohalikku päritolu elanikkond kaasati uutesse linnadesse küll juba neid rajades, kuid kolonistid olid eelisolukorras, sest nad võtsid kaasa linnaõiguse, n-ö kehtestasid mängureeglid.

Kui nüüd Liivimaa XIV – XVI sajandi allikad kajastavad mittesakslaste õigusliku seisundi järkjärgulist halvenemist, siis süvenev reglementatsioon, senistest rangemad piirangud linnakodanikuks saamisel, sõltuvate talupoegade linnadest välja ajamine, mitteauväärsete inimrühmade (madal päritolu, halvustatud amet, abieluväline sünd jne) väljatõrjumine leidsid XIV-XV sajandil aset ka etniliselt homogeense(ma)tes Euroopa piirkondades. Sisuliselt lähim paralleel Liivimaa mittesakslaste suhtes diskrimineeriva õiguskorraga on Ida-Saksamaa linnade õiguskorrast tuntud nn Wendenparagraph, mis keelas vendide (slaavlaste) vastuvõtu käsitöötsunftidesse. Laialdasemalt levis vendide väljaarvamine tsunftiliikmeks ja linnakodanikuks saama õigustatud inimeste ringist pärast aastat 1400. Wendenparagraph’i väljakujunemise tagamaana on aga samuti rõhutatud selle sotsiaalset tähendust. Saksamaa hansalinnades on täheldatud kodanikuks astunute hulga suurt tõusu XIV sajandi teisel poolel ja XV sajandi alguses. Nähtuse põhjused peituvad suurel määral katkuepideemia(te)s: pärast taudi täideti lüngad kodanikkonnas linna mittekodanike arvel ja teatud ajalise nihkega omakorda maalt linna tulnud inimeste arvel, kusjuures maalt lahkumist soodustasid omakorda põllumajanduses XIV sajandi teisel poolel alanud muutused. Demograafiline tagasilöök tõstis järsult nii sotsiaalset kui geograafilist mobiilsust, linn ühest küljest vajas elanike juurdevoolu, samas kasvas madalat päritolu inimeste, vendide, endiste sõltuvate talupoegade osakaal linnaelanikkonnas, mis võis tunduda ohtlik kogukonna senisele sotsiaalsele ja õiguslikule tasakaalule.

Sotsiaalselt nõrgemate kihtide tugev tõrjumine linnas algas seega Liivimaal samal ajal kui mujal Euroopas, s.o XIV sajandi teisel poolel, ja on usutavasti seoses ajajärgu demograafiliste ja majanduslike vapustustega, millest ei jäänud puutumata ka Liivimaa. Siinses kontekstis on see ühtlasi tsunftide formeerumise, tsunftide sulgumise ja tsunftisunni kujunemise aeg. Kitsendavad sätted olid küllap mõeldud ennekõike selleks, et säilitada senist olukorda või seda, mida oli seni tavaks peetud, mitte uute piirangute kehtestamiseks. Niisiis ei tulenenud mittesakslaste seisundi halvenemine Liivimaal, kuigi sel oli loomulikult oma eripära, mitte Liivimaa etnilisest struktuurist või poliitilisest ajaloost või mõne üksiku sündmuse (nt Jüriöö ülestõus 1343 – 1345) mõjust, vaid oli osa üldisest arengust, mida siinmail on väljendatud spetsiifilise terminoloogia kaudu. Seda terminoloogiat on aga uusajal käsitletud eelkõige etnilisena, kuigi algselt prevaleerisid sotsiaalne ja õiguslik aspekt. XVI sajandil ei suutnud Tallinnas ka saksa käsitöölised oma seniseid õigusi ja staatust suurkaupmeeskonna omakasupüüdliku reglementeerimise eest kaitsta.

ETV valis olümpia eel kanaleid. Õigupoolest küll võttis, mis anti. EMT otsib nagu iga teinegi 3G operaator maailmas näljaselt oma uuele platvormile lisaväärtust toovaid sisutooteid ning suusahullu Eesti puhul pole selles kontekstis väärtuslikumat maasikat kui tuttava eestikeelse saatekommentaariga olümpiaülekanded või ülevaateuudised. Nii sündis diil, mis tõi ETV-le justkui uue väljundi. “Eestis esmakordselt vahendame televisiooni otse-eetrit läbi mobiiltelefoni,” rõõmustas ETV juht Ainar Ruussaar EMT pressiteates. “Kui räägime ETVst kui multimeediaorganisatsioonist, on mobiil kindlasti üks oluline kanal ka edaspidi.”

 

ETV mobiliseerimine

 

Küsimus, mille siinkohal esitan, kõlab: millistel tingimustel peaks Eestis aset leidma suurte kohalike meediakanalite ning eriti üldrahvaliku omandi, ETV “mobiliseerimine”? Seejuures tuleb silmas pidada, et tänaste mobiiltelefonide põhjalt välja arenevast meediumist (personaalne ja kaasaskantav) kujuneb lähima kümnendi jooksul suure tõenäosusega üks suurema reklaamikäibega ning igapäevaelus keskse rolliga meedium. Küsimuseasetus on aga põhjendatud ohutundest, mille on tekitanud ETV senised pürgimused uute meediate suunas.

Nimelt ei kirjuta ma esimest korda, milliste küsitavate lahendusteni on viinud ETV innovatsioonivalmidus paaris nende napi eelarve kammitsusega. 2003. aasta sügisel pidin siinsamas Sirbis küsima, kuivõrd kooskõlas ETV lähteülesannetega oli nende eksklusiivne leping Elioniga, et nii ETV arhiiv kui uudistoodang on edaspidi Elioni tütarettevõtte ITV (www.itv.ee) päralt ning suurem osa ETV teenusest on Internetis kui kanalis seeläbi tasuline ning teenib raha eraettevõttele (millest ETV lepingu alusel muidugi ka matti võtab). Tuleb küsida, et miks on antud teenus tasuline ehk kuivõrd on rahvustelevisiooni saated avalik hüve, mis peaks kodanikele olema kõigis võimalikes tehnilistes kanalites tasuta. Pidades seejuures ka silmas, et uus meedia on oma põhiolemuselt andmebaasiline ja sellisena erinev ringhäälingu mudelist, kus saadete eetrisselaskmine ning nende arhiveerimine oli kaks erinevat ülesannet. (Viimase tegevuse majandusloogika on esimesest justkui erinev – ühikute väljaandmine on üldjuhul tasuline ning peab teenima tulu.) Eraldi küsimus on ka, et miks on too rahvuslik arhiiv kättesaadav vaid antud eraettevõttega lepingulisse suhtesse asuvatele vaatajatele?

 

 Vuti MMi väravad telefonis

 

Sedakorda semmib ETV EMTga, kuid küsimused on samasugused. Ajastus, nagu vihjatud, pole kaugeltki juhuslik. Neil päevil pole maailma meediaturul tulisemat võitlust kui see, mis käib jalgpalli maailmameistrivõistluste telepildi mobiiliõiguste pärast. 3G teenuste turg, mis sai suuremates riikides alguse 2004. aasta lõpupäevil, kui vastavate võimalustega telefonid kujunesid populaarseks jõulukingituseks, on siiani olnud hädas tarbijaile tõelist lisaväärtust toovate teenuste ja innovatiivsete meediatoodete väljamõtlemisega. Kui tuua näiteks, et Inglismaal kulutavad operaatorid ühe uue 3G kliendi saamiseks keskmiselt 16 000 Eesti krooni (sisaldab subsideeritud telefoni ning teenuste sooduspaketti), siis tuleb tõdeda, et konkurents antud sektoris on ülitihe ning kulutused suured. Samas on raha hakanud ka tagasi tulema, sest mobiilide pealt allalaaditavate MP3 ühikute hulk kahekordistub iga poolaastaga ning võimalus jalgpalliliigades löödud väravaid operatiivselt mobiiliekraanilt vaadata ahvatleb 3G teenuseid tarbima aina uusi spordisõpru. Sport on üks peamisi selle uue meediumi arengu mootoreid.

Sel taustal oli Eestis, kus suurimateks spordikuningateks on hoopis murdmaasuusatajad, EMT muidugi või sees, et konkurentide puudumisel neile selline kliendimagnet otse sülle kukkus. Ent EMT pressiteatest loeme  veel, et ETV ja EMT randevuu polnud ühekordne lugu ning romaan jääb kestma kauemaks: “Lisaks olümpiauudistele laieneb “EMT Go!” portaali sisu veel ka www.etv24.ee  ja www.etvsport.ee uudistega. Need jäävad mobiiltelefonis kättesaadavaks ka pärast olümpiamänge.”

 

Operaatori enda portaal

 

Toodud tsitaadis tuleb tähele panna Internetist tuntud mõistet “portaal”. Nimelt on mobiilisektoris viimase paari aasta jooksul tulisemaid vaidlusi põhjustanud alternatiivsete arengumudelite, portaalidekeskse ja neid eitava mudeli vastasseis.

Esimese eelduseks on, et mobiilioperaatorid toodavad ise ka sisu või vähemalt kontrollivad kogu sisu, mida nende klient nende portaalis tarbida saab. Et on nn operaatori portaal – EMT puhul kannab see nime “Go! ” – ning operaator organiseerib sinna eksklusiivset sisu, sõlmides selleks muuhulgas lepinguid kõiksugu meediatootjatega (näiteks ETV). Selle loogika järgi lähevad kliendid selle operaatori juurde, kelle portaal on ahvatlevaim. Konkurents käib portaalipõhiselt ning edu saladuseks on eksklusiivsed lepingud oluliste meediakontsernidega või väljapeilitud innovatiivseid tooteid arendavate väikefirmadega.

Teise mudeli eeskujuks on aga Internet ja selle arengudünaamika. Erinevalt kontrollitud sisuga operaatoriportaalist puudub Internetil võrdväärselt keskne jõukeskus, n-ö dominantne tuum. Juri Lotmani kultuurimudeli järgi on Internet võrguna justkui kõikjale valguv perifeeria või Bahtini mõistes karnevalilik situatsioon, kus kontroll ja ettekirjutused on minimaalsed ning kõik saavad loominguliselt uueneda ja tulemusi takistusteta avaldada. Ning avaldatust nopib laiem publik või mõni suurtootja üles lahenduse või toote, mis on tõesti innovatiivne ja loob lisaväärtust.

Internetti ei leiutatud mõnes konkreetsete majanduslike eesmärkidega suurkontserni arenduslaboris, see sai alguse ülikoolide vabameelsetes campus’tes ning veebi sisuformaadid arenevad tänaseni tema miljonite kasutajate igapäevase loomingulise kaastegevuse ja dialoogi, miljardite väikeste innovaatiliste tegude toel.

 

Oma portaalid võrku lahti

 

Suured üleilmsed mobiilioperaatorid on hakanud aru saama, et oma suletud portaalidega jäävad nad kogu sellest dünaamikast, kasutajate ja väiketootjate innovatiivsest lisapanusest lihtsalt ilma. Ning kuivõrd nad ise ei ole seni suutnud 3G platvormi jõuliselt käima tõmbavat killer app’i ehk publikumagnetit välja nuputada, siis on hakatud jõudma arusaamisele, et ehk on parem, kui oma keskkond Internetile avada ning loota, et kasutajad ja lai publik loovad ise need innovatiivsed lahendused, mis selle meediumi käima tõmbaksid. Maailma üks suuremaid mobiilioperaatoreid T-Mobile ongi juba vastava sammu astunud: ta on loobunud eri riikides oma portaalide arendamisest, avanud kasutajaile vaba ligipääsu Internetile ning asunud toetama uue veebipõhise mobiili-meediumi arendamist. Võib ennustada, et sarnane areng ei ole mägede taga ka Eestis ning ei ETV-l ega teistel meie meediatootjatel pole veel mõtet end kogu naha ja kõrvadega operaatoritele maha müüa. 

 

Väikses Eestis suurt trendi ei tehta

 

Esimene garantii on asjaolu, et peatselt on turule tulemas ka konkurendid: Tele2 teatas jaanuaris, et hakkas ka Eestis lõpuks 3G võrku rajama. Kuid teine ja ehk peamine turu ja meediakeskkonna dünaamikat garanteeriv tegur on see, et Eesti meediaturg on tibatilluke ning seega ka meie turutegijate mõju meediumi kujunemist suunavatele laiematele trendidele tagasihoidlik. Strateegilised regulatiivsed otsused tehakse lihtsalt mujal, nii globaalsete regulaatorite ja meediakontsernide peakontorites kui ka lihtsalt dünaamika alusel kesksetel meediaturgudel: 3G ja 3,5G puhul Jaapan, Lõuna-Korea, Saksamaa, Inglismaa ning peatselt ka USA ja Hiina. Eestis tuleb nii tarbijail kui turutegijail leppida globaalsete standardiseerijate etteantud lahendustega, olgu põhjuseks omanikfirmade surve või rahvusvaheline meediaturg, kus standardid paratamatult paika loksuvad ning meie tegijatel jääb üle need vaid omaks võtta.

 

Maasikas võib hapuks minna

 

Mida peab ETV kui rahvuslik omand ja avalik-õiguslik institutsioon sellest kõigest järeldama? Esiteks, vara on end siduda turuliidriga ning kindlasti tuleb hoiduda kõigist võimalikest tulevikku suunatud ning tähtajatutest lepingulistest kohustustest. Sest lisaks asjaolule, et kõnealune meedium muutub lähiaastatel tundmatuseni, pole ka maksumaksja poolt juba kinni makstud teenuse teistkordne rahakstegemine eraõigusliku ettevõtte poolt mitte kuidagi õigustatud ega eetiline ning rahvuskultuuri kestmisele kaasa aitav lahendus.

Teiseks, asudes iseseisvalt looma Interneti-protokollipõhist mobiiliväljundit ning tehes seda kõigist operaatoritest sõltumatult, saavutatakse vabadus kujundada ka antud kanalis oma väljund lähtuvalt omaenda rõhuasetustest ja eesmärkidest. Pole ka riski, et sellisel juhul ei jõuaks ETV üldse kunagi mobiiliekraanidele, sest Interneti-protokollipõhine vaba publitseerimine on kõigi märkide järgi mobiilimeedia paratamatu ja üsna peatne tulevik. Lisaks oleks ETV sisu operaatorile liiga magus maasikas, et sellest loobuda, ning ETV disainitud sait liidetaks operaatori keskkonda nii või teisiti.

Ehk tuleb olla nõus Ainar Ruussaarega, et mobiilist kujuneb edaspidi rahvusringhäälingule oluline väljund ja kanal. Kuid selle kanali lõimimine ETV tegevusse ja ülesannete sekka peaks alluma ilmselgelt palju teadlikumale planeerimisele ja pikaajalisemale strateegiale ning sõltuma vähem hetkeoludest. Partnerlus EMT portaaliga annab aga paraku märku ainult viimasest.

Kuid milline oleks alternatiiv? Mobiil kui kanal on vaid üks näide, mis tõestab, et muutuvas meediakeskkonnas tuleb esmalt kiiremas korras üle vaadata rahvusringhäälingu ülesanded. Nagu eespool vihjatud, sõltub Eesti meediaturust ja sellel tegutsejatest uute ja vanade meediumide tegelik ümberkujunemine ja lõplik vorm üsna vähe. Samas sõltub meie teadlikust ja soovitavalt ennetavast osalusest selles protsessis see, kuivõrd adekvaatseks ja uutele aegadele vastavaks me oma meediasüsteemi kujundame – nii et meil ühiskonnana sellest rohkem võita oleks. Hea algus on pool võitu, nagu on meile õpetanud kogemus Tiigrihüppe ja kõigi tema derivaatidega. Nüüd on meil Skype, Playtech jt ning ühiskonnas koguneb know-how, isekasvav logos, mida peatada oleks juba üsna keeruline.

 

Tiigrihüpe 2

 

Eesti meediaturu ning konkreetsemalt rahvusringhäälingu regulaatorid peaksid seadma eesmärgiks eespool kirjeldatud laissez faire tüüpi innovaatilisust soosiva ning võimalikult madalate lävepakkudega meediasüsteemi loomise. Selle dominantsed tugiorganisatsioonid, mida suured avalik-õiguslikud institutsioonid väikeriigis paratamatult on, peavad seda süsteemi ka igas mõttes toetama – nii vahendava organisatsiooni ja avaldamiskanalina väiketootjatele kui ka eesmärgi kaudu püüda oma jõupositsioonilt kujundada iga väljundkanal oma eesmärkidest lähtuvalt.

Vaid sellise eesmärgipüstituse puhul saame loota, et kordame ka uue meediarevolutsiooni puhul Tiigrihüppe fenomeni ning kümne aasta pärast leidub meil siin ekspordivõimelisi meediatootjaid, uusi Skype’e, kes täidaksid rahvusvahelisi tootekatalooge omaltpoolt kohaliku toodanguga.

Kokkuvõtteks: kui teadvustame, et elame nii mõneski mõttes taas uue meediarevolutsiooni algfaasis, siis tuleb mõista, et iga tehtud või tegemata jäetud otsus või lihtsalt ebateadlik tegutsemine võib mõjutada meie võimalusi  järgmistel kümnenditel. Sel taustal tõstab ohutunnet ETV partnerlus Eesti Telekomi tütarorganisatsioonidega. Siinkohal peaksid meie meediaregulaatorid sügavalt järele mõtlema.

 

John Banville, Puutumatu. Tõlkinud Krista Kaer. Varrak, 2006.

 

Uss punga sees on põhjalikum kui oksa raputav tuul.

See on asi, mida teab spioon.

John Banville

 

Pealkirjas peituva suitsiididilemma sõnastab Victor Maskell, kes tõenäoliselt aga polegi see päris “puutumatu”, romaani eelviimasel real, ehkki mõistuse ja tunnete konflikt läbib kogu narratiivi. Täpsemalt – külma, eksaktse mõistuse võrdväärtustamine emotsionaalse plahvatuslikkusega. Pean kohe nentima, et John Banville’i üheteistkümnenda romaani minajutustaja on mulle sümpaatne. Ei tahaks siinkohal enam peatuda romaani süžeel ega ka prototüüpide peenanalüüsil – kes soovivad, võivad sellast teavet ammutada Margot Visnapi (Arkaadia 4. II 2006) ja Märt Väljataga (Areen 16. II 2006) pädevatest üllitistest. Kel aga huvi Cambridge’i neliku (tegelikult viisiku) kõige kuulsama nuhi Kim Philby vastu, lugegu Joseph Brodsky eestikeelsest esseede valikkogust “Koguja rõõm” (Vagabund, 1996) nimiesseed. Nuhk on Brodsky termin ning siin on asi sümpaatiast vägagi kaugel, ent ühel meelel olen siin sunnitud olema ka suure luuletajaga.

Pole ma hindaja, kas spionaaži läbi päästetud lugematute liitlaste elud kaaluvad üles Maskelli alias Anthony Blunti teadlikult (südametunnistuse piinadega või piinadeta) hukatusse saadetuid. Imbetsillist vend Freddie sundkuhtumist ei õigusta minu arvates aga miski. Ent ka Maskell nendib, et kõige rängemini rõhuvad südant väikesed reetmised. On’s neil vahet?

 

Elu ronib kirjandusse

 

Siinkohal tuleb sooviks suruda romaan kirjandusloolisse Prokrustese sängi. “Puutumatu” on roman à clef (tõsielutegelased fiktiivsete nimedega) – žanr, mis küllaltki kaua on aktiviseerinud lugejaid prototüüpide otsinguile. Algselt sündis ta kui Veenus vahust XVIII sajandi alul õukonnaskandaalide ülestähendustest. XIX sajandil omandab žanr skandaalse kuulsuse värvingu. Leedi Caroline Lamb kõdistas regendiajastu lugejaid kõikjalt ja kõigiti oma suhetest Byroniga rääkivas romaanis “Glenarvon” (1816). Benjamin Disraeli fiktsioneeris Byroni elu, luues “Venetia” (1837) ning tema poliitilise roman à clef’iga “Coningsby” (1844) kaasnes isegi tegelaskujude n-ö välimääraja. Saladuste avalikustamine, keelatu esiletoomine kuulub senini roman à clef’i raskerelvastusse. Igati paslik kirjanikule, kelle eesmärgiks spiooni siseelu lahkamine. Ja kindlasti on fänne, kes huvitatud sellest, et Victor Maskell laenas Nicolas Poussini “Seneca surma” (tõenäoliselt siiski võltsingu) ostmiseks Leo Rothensteini käest 200 naela, ehkki tegelikult andis pangamagnaat Victor Rochildi pärija Anthony Bluntile alias Victor Maskellile 100 naela Poussini tol ajal tunnustamata töö “Rebeka ja Eliaser kaevul” ostmiseks. Selle nüüdne väärtus on miljon naela. Hindamatu väärtus olid pildid mõlemale – nii väljamõeldud romaanitegelasele kui ka reaalsele kunstiloolasest spioonile. Millegipärast pakub prototüpaaži raster kõigile huvi. Mindki paelus, kas oli, ning sel juhul – kui palju oli, Querellis Graham Greene’i kõrval Evelyn Waugh’d. Maskelli abikaasa Vivienne paelus mind aga täiesti waugh’liku vambina. Tegelikult pole raamat pelgalt kujutluse ja tegelikkuse vahekorrast (olgu kombineerituse aste milline tahes). Ehkki raamatus on sellelgi tõsiseltvõetav tanum, on teisigi teid.

 

Iiri kirjanduse avangard

 

Kunstilembid taidlevad John Banville’i romaanides tähelepanuväärselt tihti. Viimasegi, 2005. aasta Man Bookeri võitnud “The Sea” peategelasest minajutustaja on kunstiloolane. Otseselt kunstitriptühhoni moodustavate “The Book of Evidence” (1989), “Ghosts” (1993) ning “Athena” (1995) ühisjutustajaks on Freddie Charles St. John Vanderveld Montgomery, kes näiliselt tegelemas kunstiteoste varguse, restaureerimise, võltsingu probleemide, ent ka nende kirjetega. Tegelikult on see kõik vaid pinnapealne näivus, nagu Victor Maskellgi pole vaid pelk tunnustatud Poussini-uurijast kunstiteadlane.

Üksnes “Puutumatusse” ruumunud kunstiproblemaatikast saaks kirjutada arvestatava uurimusliku artikli, kuid see on vaid üks värvikihtidest – läbi kogu paleti lahatakse hoopis teisi probleeme. Võiks öelda, et nagu restauraator otsib värvikihte eemaldades midagi pildi identiteedi sarnast, nii otsib romaani minajutustaja iseennast.

Siinkohal kõrvalepõikena üks tähelepanek. Banville’i teostes on – nagu tervel ta keelekasutusel – ka nimedel sügav tähenduslikkus. (John Banville’i anagrammide üüratu hulk tema teostes). “Võit” ja “mask” pole “Puutumatu” peategelase nimes sugugi juhuslikkus ning Freddie’ surm annab märku, et kirjaniku järgmistes narratiivides võib sellenimelist persooni mitte enam kohata.

Asjale lähemale. Derek Hand on oma kaasaegsete iiri kirjanike sarjas ilmutatud tähelepanuväärses monograafias  “John Banville Exploring Fictions” (2000) “Puutumatu” puhul suurt tähelepanu pööranud iirlusele selle kõigis aspektides. Kui varasemates romaanides, sealhulgas isegi interluudiumis “The Newton Letter” (1982; e.k “Newtoni kiri”, 1990) on see tõesti tunnetuslikult tähtis, siis arutlusaluses romaanis see probleem minu kui lugeja tähelepanu ei pälvinud. Oli paratamatult olemas, ent mitte põhiteemana. Kuid eks iirlase pilk ole iirlase pilk, ning Derek Hand näeb Banville’is modernist Joyce’i ja postmodernist Becketti vahel (tugev kalle Becketti poole) iiri kirjanduse uuele tasemele kulgemise võtmekirjanikku. Mööda ei saa ta ka Flann O’Brienist, õnneks Nabokovil peatumata, keda ka millegipärast üpris kergekäeliselt Banville’iga seostada tahetakse. Keelekasutuselt võib-olla küll, aga muus…?

 

Asjad või inimesed?

 

John Banville’i  juhtmotiiv läbi kogu loomingu on kokkuvõtlikult üpriski lihtne: mitte miski ja mitte keegi ei ole see, mida näikse olevat. Miski, absoluutselt mitte miski pole see, mis pealtpoolt paistab. Seetõttu võibki “Puutumatu” minajutustaja väita: “Asjad on mulle alati olnud tähtsamad kui inimesed.” Oma noorpõlve-edevuses pidasin minagi raamatuid inimestest tähtsamaks. Õnneks või õnnetuseks olen vanemaks saanud, ent kunstiala käsitöölisena rabab mind Banville’i käsituses pildi reaalsuse kvintessents piitsahoobina. Samuti on mulle mõistetav Maskelli hämmastavalt täpne tähelepanek – maalid on ettekujutuses alati suuremad kui tegelikkuses. Minge ja vaadake Viini Rahvusgaleriis Pieter Brueghel vanema originaale!

Kõik Banville’i raamatud on raamatud raamatute kirjutamisest, keele võimalustest ja võimatustest reaalsuse edastamisel – seega metakirjandus. Ning kogu aeg painab teda küsimus: kuidas elada koos teistega, ka vaenlastega, sessinatses meile antud maailmas? Joyce’i loomingu keskmeks oli vägi, Becketti kirjutiste südameks oli väeta olek. Derek Handi arvates on Banville Joyce’i modernismi ja Becketti postmodernismi amalgaamlus. Enam siiski Beckett, sest temagi otsing tõstatab lõpuks rohkem küsimusi kui annab vastuseid, lisab enam hämmingut kui lahendusi. Peeglitest ja peegeldustest Banville’i loomingus ma siinkohal ei räägi. Sellest on juba räägitud küllalt.

Maskid, moondamised ja pettus on tõesti heisatud “Puutumatu” nähtavuse lipuvardasse, kuid ometi plagistab neid külma kirgliku mõistuse traagilisest üksindusest ning identiteediotsinguist tõusnud ähvardav pagi. Ähvardavam kui geiluse emotsionaalne orkaan. Homoseksuaalsus on mulle tundmata maa, seetõttu ma seda teemat rohkem ei puuduta.

Victor Maskelli lugu pole üksnes reetmise lugu, vaid ka eneseleidmise lugu, samas ka enese eest pagemise lugu, sest tunduvalt lihtsam on olla keegi teine kui olla ise. Pealegi vale loob elu. Ent Maskelli maskid on pealesurutud maskid, sest sisimas kadestab ta Boy Bannisteri taolisi aktsiooniheeroseid, ja võiks kurvalt nõustuda luu
letaja Louis MacNeice’iga (kellelt Banville kopeeris Maskellile iirluse):

Ma kadestan teoinimesi

Kes magavad ja ärkavad

Punuvad intriige ja mõrvavad

Eales kahtlemata

Teadmata mida tähendab

Olla painatud.

Maskell on painatud, ta elab kaanetatud maailmas. Tema suhe selle maailmaga, milles ta eksisteerib, on oma olemuselt habras ja õrn.

Banville ise on ka kohkunud arvustajatest, kes peavad Maskelli lootusetuks värdjaks. Tema arvates on “Puutumatu” minajutustaja elu lõpu lähenedes kaotanud küll kõik, ent ometi täis kindlameelsust säilitada stoilist henryjameslikku stiili, misläbi saab teatud määral ka lunastatud. Jutustajana on ta nagu kõik jutustajad lauspime selle suhtes, mis tegelikult toimub, ning pealegi tõlgendab ta kõike pidevalt valesti. Ometi mäsleb temas vastuhakk. Vaatamata enesepõlgusele, võib isegi öelda, et jälestusele – võtab ta lüüasaamist ning vältimatult lähenevat surma stiilselt ja isegi huumoriga. Banville’i arvates on “Puutumatu” päris lõbus raamat. Minu arvates ka. Vähemalt irooniline küll. Maskell on siiski ka tegudeinimene. Püüdja spioonide rukkipõllul, kel alati helping hand to lend. Ja veel kord – kirg ei pea alati pesitsema südames, see võib vabalt varjuda pealispindsuse mimikri all ka külmas, kalkuleerivas stilett-teravaks ihutud mõistuses. Seega – kuul pähe.