David Foster Wallace’i „Võrguteooria“
kontsert „URR-36: Jonathan Harvey“
Loora Kaubi näitus „Inimene ei näe kunagi unes päikest“
Anna Kõuhkna, Helen Sirbi, Anu Muiste ja Sandra Sirbi näitus „Viies element“
Mart Kangur
-
Loe Sirpi!
-
Kes on Lilli Luuk?
Laenasin intervjuu pealkirja võõrast sms-ist. Ilmselt on sama küsimuse esitanud paljud lugejad: kes on salapärane Lilli Luuk, miks kõik temast räägivad ja kuidas ta nii hästi kirjutada oskab? Sügisel ilmusid tema kaks esimest raamatut, romaan „Minu venna keha“ ja novellikogu „Kolhoosi miss“. Auhindu oli Luuk noppinud juba varem ja loodetavasti asi sellega ei piirdu. „Lilli Luuk sööstis eesti kirjandusse nagu mõnest universumi kaugemast nurgast saabunud sabatäht, mida ükski põlisasukaist oodata ei teadnud,“ sõnastas lugejate imestuse tabavalt Vilja Kiisler. „Tulnud ei tea kust, oli ta äkki eesti kirjanduses kohal, võttes tagasihoidliku enesestmõistetavusega sisse koha tipptegijate seas.“
Keegi ei tule ei tea kust. Lilli Luuk, palun kõnele pisut oma kirjanikutee algusest.
Kuskilt peab ju alustama. See on nii igas valdkonnas. Huvi kirjanduse vastu algab enamasti ikka lapsepõlvest. Sammud, mida hilisemas elus astud, on mõjutatud sellest, mida varem oled kogenud. Olin lapsena suur lugeja, mis ju toonase aja kohta väga eriline ei ole. Kodus oli üks tuba raamatuid täis – kõik, mis ei mahtunud elutoa riiulisse, oli sinna tõstetud. Ema kutsus seda ruumi Eleanor Farjeoni „Väikese raamatutoa“ järgi väikeseks raamatutoaks. Mulle meeldis seal aega veeta. Oleksin võinud kõik koolivaheajad seal lesida ja lugeda, aga päris nii muidugi ei lastud. Seal oli võimalus vabalt valida – keegi midagi otseselt ei soovitanud ega keelanud. Lugesin seega üsna valimatult, eks nii loetul kui ka lugemise kogemusel oli mõju.
Ometi, kuidas jõudsid lugemisest kirjutamiseni?
Kui loed palju, siis tõenäoliselt läheb hästi ka eesti keele ja kirjanduse tundides ning emakeeleõpetajad toetavad siis ka hea meelega. Põhikoolis kirjutasin nagu kõik teisedki – natuke luuletasin (kohutavalt), aga lisaks kirjutasin mõned näidendid. Kaks näidendit ka lavastati ja selle nägemine, kuidas minu loodud tegelased on pandud elama ja tegutsevad, nagu olin planeerinud, andis väga meeldiva ja avardava kogemuse. See mõjus.
Lilli Luuk: „Mind inspireerivad metsikud paigad, sellised, kus looduse ja inimese jõujooned ei ole üheselt paigas, selliseid kohti leidub ka linnas. Jalutades mõtlen tihti lauseid lihtsamaks.“ Mõned luuletused saatsin uljalt ka ajakirjale Noorus, rubriiki „Esimene trükiproov“. Mul oli kirjavahetus toonase toimetaja Rudolf Rimmeliga, kes oli vist vastuoluline isiksus, aga muu hulgas ka noorte luuletajate toetaja. Rimmel oli väga viisakas – minu luuletused ilmselgelt ei olnud avaldamiskõlblikud, olin ise ka keskmisest noorem, ometi ta vastas ja andis tagasisidet. Rimmeli kirjad peaksid siiamaani kuskil alles olema. Alles hiljem sain aru, mis kontakt see õigupoolest oli. Paar Rimmeli märkust olid väga väärtuslikud, olen neid hiljem ikka jälginud: nagu see, et lõpp on tähtis. Raam aitab kirjutada.
Mõni kogemus võib kaua oodata, enne kui leiab rakendust. Gümnaasiumis olid mul hoopis teised huvid. Kirjutamine jäi pikaks ajaks tagaplaanile, kuigi arusaam, et olen kirjutav inimene, ei kadunud. Kirjutasin lihtsalt teistsuguse eesmärgiga tekste.
Ühel hetkel olid kuhjunud teemad, millel ei olnud väljendust ega rakendust igapäevaelus. Mõtlesin, et kirjutan ühe jutu valmis. Et kui ma seda nüüd ei tee, jätangi mingi hea asja kasutamata. Tahtsin ikkagi ära proovida, kas see töötab.
Mil määral on su tekstide aines omaelulooline?
Lähedalt möödunud sündmused, elus kohatud inimesed on kindlasti inspireerinud, kuid tekstidesse jõuavad pigem teemad kui kellegi konkreetsed elusündmused. Kirjutamise kaudu võib olla võimalik otsida vastuseid mingitele omaelulistele küsimustele. Või siis tekivad uued küsimused.
Pseudonüümide kasutamine ei ole eriti levinud, ehkki mitte ka haruldane. Sinu puhul märgib kirjanikunimi Lilli Luuk sidet suguvõsa eelmiste põlvkondadega.
Enamasti hakatakse autorinime kasutama vist selle tõttu, et ei taheta segada oma loomingulist elu ja igapäevast tööelu. Mullegi tundus, et kui lisan kirjutamise veel kõigele sellele, millega tuleb hommikust õhtuni niigi tegeleda, on see liig. Kirjanikunimi on võimalus hoida see osa oma elus eraldi, vabana, see on puhas ruum töötamiseks, loomiseks. Ei tea, kas muidu oleks see ära mahtunud. Nüüdseks on küll õnnestunud seda ruumi nii palju laiendada, et saan praegu keskenduda peamiselt kirjutamisele.
Kiwa ja Contra käest ju ei küsita kogu aeg, miks neil niisugune nimi on – loodan, et minult ka nii väga enam ei küsita.
Kes on su kirjanduslikud esiemad? Palun kõnele teostest, mis on sind mõjutanud, mida pead eeskujuks või mis sulle lihtsalt meeldivad.
Raamatuid, mis on meeldinud, on lootusetult palju. Võin alustada lõpust: viimati ostsin Kruusa Kalju „Üleelamiste vanakese“, väga meeldib. Enne seda lugesin Mehis Heinsaare „Kadunud hõimu“ – samamoodi nauding. Pärast „Kadunud hõimu“ tundsin, et tahan uuesti lugeda Andrus Kiviräha „Meest, kes teadis ussisõnu“. Kui mul tõesti tuleks lemmikuid valida, siis oleks „Mees, kes teadis ussisõnu“ nende seas – see köidab ja raputab ka mitmendal lugemisel, kindlasti üks parimaid eesti romaane.
Varasemast on mõjutanud Ene Mihkelsoni luule ja proosa – algul raskesti ligipääsetav, aga hiljem avaneb ja jääbki avanema. Viivi Luik – ka tema loomingus on paljut, mida esimest korda ja väga noorena lugedes ei pruugi mõista, kuid hiljem teksti juurde tagasi minnes leiad sealt teemasid ja küsimusi, mis aitavad elust ja endastki ehk selgemini aru saada.
Raamatuvirn öökapi peal ähvardab küll ümber kukkuda, aga püsib ikka kõrgena. Mõned raamatud ei lähegi riiulisse tagasi või tulevad sealt kohe varsti jälle sirvimisele – üks, endalegi üllatavalt on „Eesti kirjanduslugu“, autoriteks Epp Annus, Luule Epner jt. Sattusin kord „Prima vista“ ajal ülikooli raamatukogu ette raamatulaadale. Korraliku akadeemilise taustaga inimesena mõtlesin, et kui seesugune raamat on nii soodsa hinnaga, siis kindlasti pean sellega ka oma kodust raamatukogu täiendama. Hakkasin hiljem sirvima ja pisteliselt pikemalt lugema ning see osutus ootamatult huvitavaks. Kui tahan mingi perioodi kohta rohkem teada saada, siis ma ei hakka tingimata kohe guugeldama, vaid võtan „Eesti kirjandusloo“ ja mõnuga loen sealt, avastan, milliseid kirjanikke meil on üldse olemas olnud.
Soome ajalooline romaan: klassikutest, nagu Väinö Linna, praegusteni, nagu Tommi Kinnunen. Katja Kettu on autor, kelle teosed ei valmista kunagi pettumust … Kuidagi see põhjamaine tunnetusviis kõnetab vist meid ka, me saame sellest aru. Aga samuti kirjandus, mis on võrsunud Aafrikast, Indiast. Näiteks Arundhati Roy – kaks romaani, kahekümne aasta jooksul, aga mõlemad väga tihedad, laetud ajaloost, sellest kaunist ja koledast, mis inimene on. Mulle meeldisid ka Elena Ferrante Napoli-lood. Soovitasin neid ka oma emale, kes oli sünniaasta poolest Ferrante peategelaste põlvkonnakaaslane. Samal ajal, aga eri riikides ja erinevas poliitilises situatsioonis sündinud inimeste võimalused oma elu, oma andeid realiseerida on erinevad ning vahel tundub see nii ebaõiglane.
Lugesin hiljuti lõpuks läbi Mait Vaigu „Simulatsiooni“. See oli silmi avav retk tundmatusse universumisse, meeste siseilma, mõjus, muutis kuidagi empaatilisemaks. Tõmbakski siin ringi kokku, luuletajaga: Tõnis Vilu sõnarännakud ajas ja valguses on sellised, mis jäävad üha uuesti lugemiseks.
Surm. See on su loomingus peaaegu alati lähedal või kohal. Samuti neis teostes, mida äsja loetlesid.
Arvan, et meil on lihtsam elada, kui teadvustame surma. Surm on elu horisont, kui tead, et su tegemistel on piir, ehk kasutad oma aega mõtestatumalt. Surm on elu osa, me puutume sellega kokku iga päev, soovime seda või mitte. Olemine surma poole, nagu Heidegger on sõnastanud. Lähedase surm ei ole siiski lihtne.
Vägivaldne, ebaloomulik ja valel ajal saabunud surm mõjutab inimesi teistmoodi. Sõda on ebaloomulik katkestus. Sõda mõjutab ka neid, kes elavad selle üle – tihtipeale peavad nad sõja jäljega tegelema kogu oma ülejäänud elu. Eestlastel on see kollektiivne kogemus. Keerulisem on kaotust kanda vaikides. Mõni teema on olnud nii valus või ohtlik, et lihtsam oli vaikida. Aga ka vaikimine jätab jälje, see ei ole nähtamatu. Vaikimisest paksus õhus kasvanud põlvkonnad on seda tahtmatult endasse imenud. Sündmused, millest ei räägita, võivad kujutluses muutuda veel hirmsamaks. Ka ebamugavast või hirmutavast tuleks rääkida – mitte kogu aeg ja üleliia, aga siis, kui on vaja.
Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi tudengite abiga jõudis „Kolhoosi miss“ detsembris kinolinale, osana eesti novellide põhjal loodud lühifilmide kassetist „Põgenikud“. Kas oled filmi näinud? Kuidas seal vaikimist kujutatakse?
Jah, kogu filmikassett on omamoodi tervik, kõigis neis filmides käsitletakse tõsiseid teemasid. Kuus novelli, mis olid välja valitud, on kõik head lood, sügava tagamõttega. „Kolhoosi missi“ puhul meeldib mulle viis, kuidas üliõpilased tõstsid esile teema, mis neid ennast kõige tugevamini puudutas: filmis joonistus välja tüdrukute kasvamise lugu, enese unistuste ja olude kiuste koha eest võitlemise lugu. Ajaloolise tausta, mis novellis on võib-olla rohkem esiplaanil, olid filmitegijad loonud lokatsiooni abil, ajastuomase detailitäpse interjööri ja eksterjööriga. Poliitilise ajaloo asemele olid esil inimsuhted: emade ja tütarde suhted, ka ümbruskonna halvakspanu. Osatäitjate valik oli kindlasti õnnestumine!
Kuidas mõjutab praeguse aja paine sind autorina? Kas on nii, et kui kahurid kõnelevad, siis muusad vaikivad?
Sõda paneb inimesed tegutsema. Paljud tõesti sulgevad loomingulised aknad ning keskenduvad sellele, mis tundub praktiline, mõistlik ja esmane. Ka mul on olnud võimalus aidata vabatahtlikuna, teha väga praktilisi asju ja ma teengi, aga samamoodi on vajalik see, mida teevad, kuidas ja millist sõnumit väljendavad kirjanikud, kunstnikud, teatriinimesed neile omaste vahenditega. Ma ei ole end loominguliselt lukku pannud ega lukku läinud – pigem olen hakanud veel teravamalt märkama teemasid, mida pidasin varem ajalukku kuuluvaks ning sellele vastavalt käsitlesin. Praegu, kui on näha, et kurjus, totalitarism ja rumalus on siinsamas meie külje all täiesti elus, mõjutab see ilmselt ka mu valikuid loomingus.
Kindlasti ei tohi ära väsida, ei tohi lasta tähelepanul suikuda. Kui enam ei jõua, tulebki korraks puhata, teha meeldivaid asju, veeta aega oma perega, pidutseda sõpradega, käia teatris, kinos, metsas. Siis saab uue jõuga kaasa aidata, et koledus saaks selle, mille on ära teeninud. Eestis on palju niisuguseid inimesi, kes annavad praegu teiste aitamiseks kogu oma aja. Palju on ka neid, kes annavad natukene, iga päev või iga nädal või iga kuu. Ka natukesest on väga palju kasu! Ja Ukraina aitamise kõrval ei tohi unustada seda, mis toimub Valgevenes. Mõtlen nende väga noorte inimeste peale, kes on seal praegu n-ö riigivastase tegevuse, rahulikul meeleavaldusel osalemise või internetipostituse eest kõige jäledamas nõukogude vanglas – mis neist on saanud? Kogu see ajamasin tuleks lõpuks lammutada. Meil, kel vabadus käes, on kohustus aidata neid, kes selle eest ikka võitlevad. Ukraina sõda on olnud äratus kogu vabale maailmale – vabadus ei ole meile antud niisama, selle eest peab kogu aeg seisma, selle eest hoolt kandma, mitte ainult nautima.
Ma ei kannata Nõukogude aja nostalgiat. Võin kirjutades taasluua seda ruumi, aga vabadust seal ei ole, ainult nii palju, kui seda leidub inimeste endi sees. Me ei tohi unustada, mis on okupatsioon, peame mõtlema, mille järele me igatseme, kui hakkame nostalgitsema. Mingi nostalgia ei kaalu üles vabadust, vabadus on parim ja ma tahan seda ka oma lastele. Kirjandus saab ka olla tööriist, mille abil hoitakse meeles, mida me tegelikult ei taha. Halb kipub ju kergesti ununema, hea jääb meelde – odav limonaad ja tasuta hambaarst. Võin küll olla see, kes halba meelde tuletab.
30. jaanuaril tähistatakse eesti kirjanduse päeva.
Praegu räägitakse palju kirjanduse, laiemalt kultuuri rahastamisest. Minul on võib-olla keeruline sõna võtta, sest olen olnud vabakutseline väga lühikest aega. Alustaval autoril, kes ei ole enam väga noor, on juba olemas elementaarne eluks vajalik struktuur. Toetan arvamust, et just noori loovisikuid tuleks toetada. Noored loojad seisavad küsimuse ees, kas realiseerida täiel rinnal oma loomingulist potentsiaali, annet ja ka haridust või hakata tegema midagi sellist, mis võimaldab pangalaenu saada. Need ei tohiks olla kaks eraldi teed. Ja kõik ei ole loodud õpetajaks minema ja kõik ei taha ettevõtjad olla. Nii võib juhtuda, et andekas inimene tegeleb endale majandusliku vundamendi rajamisega, aga jätab kasutamata selle, mis temas särab. Ühelgi andel ei tohiks lasta kustuda. Väga tähtis on leida võimalused toetada noori, kes alles alustavad oma loomingulist karjääri – kui sul on hea loominguline projekt, sa saad seda hakata ellu viima, sest sind usaldatakse ja antakse toetus, mis ongi näiteks just alustajatele mõeldud, ei pea vahepeal suurendama töötuse statistikat või pingutama aastaid palgatöö kõrvalt, et loometööd teha.
Mida vastata neile, kes küsivad, kes on Lilli Luuk?
Lilli Luuk on kirjanik.
Lilli Luuk Lilli Luuk
Lilli Luuk on erialalt kunstiajaloolane, ta on töötanud õpetaja ja õppejõuna. Alates 2021. aastast on ta vabakutseline kirjanik. Luugi sulest on ilmunud lühiproosat ja üks romaan. Luuk on valitud aastatel 2023–2025 kirjanikupalga saajate hulka.
Teosed
• 2022 romaan „Minu venna keha“ (Hea Lugu)
• 2022 lühiproosakogu „Kolhoosi miss“ (Saadjärve kunstikeskus)
Tunnustus
• 2018 Friedebert Tuglase auhind novelli „Auk“ eest (Looming 2017, nr 2)
• 2021 Friedebert Tuglase auhind novelli „Kolhoosi miss“ eest (Looming 2020, nr 3)
• 2022 Kirjastuse Hea Lugu ajalooliste romaanide võistluse III koht käsikirja „Minu venna keha“ eest
-
Ajage habemed ära!
Nelja aasta eest, kui riigikokku kandideerijate nimekirjad olid kinnitatud, tegin Sirbis kurvapoolse ülevaate, kuidas on poliitilises elus lood soolise tasakaaluga („Võta võim, naine!“, Sirp 25. I 2019). Mu toonane soovitus naisvalijatele ehk valijaskonna enamusele oli anda oma hääl ainult naiskandidaatidele, et kompenseerida naiste alaesindatust nimekirjades ja ennekõike nende tippudes.
Tõenäoliselt seda soovitust ei järgitud. Riigikokku valiti 28 naist, nendest vaid Kaja Kallas ja Yana Toom teenisid isikumandaadi, mehed seevastu 11. Ringkonnamandaadiga pääses riigikokku 20 (mehi 48) ja kompensatsioonimandaadiga 6 naist (mehi 20). Need on algsed arvud, mille puhul ei ole võetud arvesse valitsuste moodustamise ja vahetumisega seoses ajutiselt riigikokku ilmunud asendajaid. Tulemus peegeldas ligikaudu naiste osakaalu täisnimekirjades (31%), kuid võinuks küllap parem olla, kui naiste paigutus oleks neile natukenegi soodsam olnud, nimelt nimekirjade eesotsas. Väide, et kõik valijad hääletavad ainult konkreetse inimese, aga mitte nimekirja, erakonna kui kaubamärgi või asetuse järgi ning seega ei oma positsioon nimekirjas tähtsust, ei pea vett. Kui nii oleks, siis miks küll nimekirjade koostamisel nii palju verd, higi ja pisaraid valatakse, kui võiks lihtsalt loosiratta käima tõmmata? Pealegi ei tee erakonnad kampaaniat mitte ühtlaselt kõigile kandidaatidele, vaid ikka esinumbritele või -kolmikutele.
Rahvusringhäälingu küsitletud eksperdid märkisid värskeid nimekirju kommenteerides, et suuremad erakonnad on vältinud neid koostades riski, edutades parematele positsioonidele ikka vanad, juba tuntud tegelased. Eelöeldu valguses: kuna erakondades usutakse, et naiskandidaadid on kehvemad häälemagnetid kui mehed, siis peavadki neile jääma tagasihoidlikumad positsioonid. Eranditega, loomulikult. Näiteks erakond Eesti 200 vahetas hiljaaegu hoopis oma naisjuhi välja ja sellele on raske leida paremat seletust kui erakonna taktikute usk, et meesjuht on teledebattides parem poksija.
Argimütoloogias püsib endiselt elujõulisena seletus, et naised lihtsalt ise ei huvitu poliitikast ja parteitööst piisavalt. Võrdsed võimalused on olemas, ent kui tulemuseks on meeste ülekaal, siis järelikult ei ole võimed võrdsed. Kuna juba aastaid on naiste haridustase meeste omast kõrgem, tähendab meeste poliitiliselt võimekamaks pidamine ühtlasi hinnangut ülikoolihariduse mõttekusele. Täpsemalt: mõttetusele.
Siiski on naiste positsioon nelja aasta taguse seisuga võrreldes mõne näitaja, aga mitte kõigi järgi kukesammukese võrra paranenud (vt joonis). Kasvanud on naiste osakaal nii üleriigiliste nimekirjade esikümnes kui ka esikolmekümnes. Viimasel näitajal ei ole aga suuremat kaalu, sest 30 või enama mandaadiga ei saa arvamusküsitluste järgi tõsisemalt arvestada ükski peale Reformierakonna. Kui seegi. Asetusest üleriigilises nimekirjas hoopis määravam on positsioon ringkonnanimekirjas, sest valija ees on kandidaadid ikka ringkonniti. Ringkonnanimekirjade esikolmikutes ei ole naiste osakaal kasvanud. Esinumbrite osas justkui oleks, aga see on silmapete, mis tuleb roheliste erakonna arvelt. Ilma rohelisi arvestamata oleks seis sama mis nelja aasta eest. Täpsustuseks: olen arvesse võtnud kaheksa erakonna nimekirjad, sealhulgas roheliste oma, mis ei ole täisnimekiri. Üheksanda, mis kuulub pigem huumori valdkonda, jätsin üle lugemata.
Traditsiooniliselt valitseb naiste nappus Isamaa ja EKRE nimekirjade ülaosas, seekord on neile lisandunud ka Keskerakond, mis võib kõneleda sellest, kui hästi või halvasti talub enda kõrval võimekaid naisi erakonna praegune juht eelmisega võrreldes. Sama ootuspäraselt leiab rohkem naisi sotsiaaldemokraatide ja roheliste nimekirjast, nagu ka Eesti 200 omast. Aga mitte Parempoolsete nimekirjast, kus küllap irdumisest ja juhi soost hoolimata lehvib endistviisi Isamaa vaim.
Eeltoodus on kokku loetud vaid kvantiteet ja see, mis on kokku loetav või mõõdetav, ei pruugi midagi seletada või omada tähendust. Aga võib-olla mõõdetav näitaja siiski viitab millelegi, on sümptom. Mõõdetu kohta saab küsida, miks see nii on, ja kui saab küsida, siis on ühiskonnale kasulik teada ka, mida vastavad, kuidas seletavad olukorda need, kes on olnud asja juures ja otsustanud.
Kuni erakondade vastuseid ei ole, võib vabalt fantaseerida, mida nad võiksid selgituseks öelda. Näiteks, et naise koht ei ole enam ainult kodu ja kirik, vaid ka tõuparandusjaam. Sellega on kõik selge. Aga kui vastus on, et me ei leidnud rohkem naisi, ei suutnud neid veenda osalema ja kulutama oma aega ja närve porisõjas, siis ei pääse jätkuküsimuseta, et mis on mängureeglites valesti ja mida selles osas peab tingimata ette võtma.
Lõpuks ei ole siiski suuremat tähtsust sellel, milliseks kujuneb sooline jaotus riigikogus, kust niikuinii on suurem osa võimust ära valitsuse kätte nihkunud ja ühelgi erakonnal ei paista olevat head plaani Eesti riigivõimu parlamendikesksuse taastamiseks. Seega loeb see, milliseks kujuneb sooline tasakaal järgmises valitsuses. Kaja Kallas pingutas selles osas võimunappusest hoolimata üsna hästi. Kes oskaks aga ennustada järgmise valitsuse koosseisu?
Erakondadel on küll iga ala valdkondlikud eestkõnelejad, kuid Eestis ei ole välja kujunenud püsivat poliitilist tava, et erakonnad juba varakult reklaamiksid oma liikmeid kui sobilikke ministriametisse. Valijale oleks aga suureks abiks, kui ta enne hääletamist teaks, et kui tema meeliserakond pääseb valitsuskoalitsiooni ja saab juhtimiseks ministeeriumi X, siis läheb ministriks konkreetne Y. Seaduse järgi määrab erakonna parlamendikõlbulikkuse 5% valimiskünnis, mitteformaalselt peaks olema sama tähtis erakonna suutlikkus esitada enne valimisi valitsuse koosseisu täisnimekiri, millega erakond oleks seotud kogu poliitilise tsükli vältel. Jääksid ära üllatused ja alatihti nurjumisega lõppevad eksperimendid Kiirte mõisavalitsejaks määramisel.
Täitevvõimu poolel on naistel seni vallutamata jäänud ainult üks kants – kaitseministeerium. Taplemine ju põline meeste ala. Aastapikkune suursõda Ukrainas on siiski näidanud, et mitte ainult Eestis, vaid igal pool Euroopas, kus naised roolis, ei ole nende vähese sõjakuse taha küll sõit seisma jäänud. Pigem (et oleks ka kohustuslik pilkelause Saksamaa aadressil tehtud) on Ukraina võidu saavutamise teel takistuseks ettevaatlikud vanamehed. Ootan väga, et kui erakonnad oma ministrikandidaate esitlema hakkavad, siis võtaksid nad eriti tõsiselt just kaitseministeeriumile naisjuhi nimetamist. Mitte ainult seetõttu, et ministeeriumi innukad keskealised noormehed õigel, mõistlikul ja ohutul teel püsimiseks ema karmi, ent hoolitsevat kätt vajavad. Kaitseministri amet kirjena eluloos võib olla ka peaministri omast hoopis parem hüppelaud edasiseks karjääriks rahvusvahelistes organisatsioonides, miks ka mitte NATO peasekretäri ametikohal.
Praeguse sammuga poliitikas naiste osakaalu suurendamist jätkates on Eestil lootust jõuda mõistliku põhjamaise tasakaaluni, rakendamata sealjuures sookvoote, ehk paarikümne aasta pärast. Saab paremini. Seepärast kordan oma nelja aasta tagust valimissoovitust erakondadele (reklaamige naisi) ja valijatele (valige naisi). Info teilt, hääled meilt!
-
Korrastamine või ärakoristamine?
Uudiste jälgija on küllap märganud, et raske aeg on mitu Eesti valda viinud pankrotti, mistõttu omavalitsused paluvad riigilt toimetulekuks abi. Sellises seisus on Rõuge ja Põhja-Sakala vald, kuid raskusi on teistelgi. Omavalitsusjuhid suhtlevad rahandusministeeriumiga, koostavad usinalt kärpeplaane ja ees ootab aastatepikkune saneerimine.
Nüüd on valus lugeda, et „rahandusministeerium soovitab raskustes valdadel korrastada kooli-, muuseumide, raamatukogude ja kultuurimajade võrku“ (Maaleht 12. I). Samas artiklis juhitakse tähelepanu, et valdade probleemid on tekkinud varem, mitte praeguse sõjast tuleneva energiakriisi ajal või tõttu, s.t üle oma võimete on elatud juba pikka aega (mõnikord haldusreformi liitmispreemia illusioonis). Meenutagem ka omavalitsusjuhtide palgarallit 2021. aasta sügisel pärast KOV valimisi. Nüüd tuleb muidugi just n-ö pehmete väärtuste pealt kokku hoida. Ikka on kultuur ja haridus ainult kuluallikad, mitte investeering ja vaade tulevikku.
Sealjuures ei ole kultuuriministeeriumil omavalitsuste kultuuriasutuste sulgemisest täpset ülevaadet ning ministeerium ei saa ka kohalike omavalitsuste otsuseid selles asjas kuidagi mõjutada ega takistada. Jaanuari lõpul korraldab aga kultuuriministeerium koostöös linnade ja valdade liiduga arutelupäeva mõtestamaks kultuuri tähtsust piirkonna arengu seisukohalt (samas).
Vaatan siin lähemalt Põhja-Sakala valla juhtumit ja üht tõenäolist kultuurivaldkonna kaotust. Ulatuslikku kärpepaketti kommenteerides on vallavanem Karel Tölp öelnud, et tulevikku ei näe ta ka heliloojate Kappide majamuuseumil (Sakala 17. I). Viis, kuidas Suure-Jaanis püütakse ühe pisikese puumaja pealt kokku hoida, on praegusele ajale sümptomaatiline. Rekonstrueerimist vajavat hoonet ei viitsita „tühja“ kütta – parem võtta see kasutusele eramajana või kolida sinna lasteaiarühm või ametnikud. Jah, võib-olla tõesti võiks majale Exceli tabelit vaadates leida mõistlikuma rakenduse, kuid kultuurimälu kustutamisel on oma hind ja tuleb meelde tuletada, et kord kaotatut taastada on raske.
Kultuuriministeeriumi ja statistikaameti andmetel on Eestis 174 muuseumi 229 külastuskohaga. Muuseumivõrgu korrastamisega on suurem osa väikemuuseume, sh majamuuseumid, koondatud suuremate muuseumide juhtimisstruktuuri alla. Heliloojate Kappide majamuuseum asutati 1971. aastal Viljandi koduloomuuseumi filiaalina ning praegu kuulub see Kondase majas tegutseva Suure-Jaani kultuurimaja alla ja on Põhja-Sakala valla omandis (võrdluseks: lähedal Hüpassaares asuv Mart Saare majamuuseum kuulub Viljandi muuseumi alla). Asjaolu, et majamuuseum ei ole isegi kultuuriministeeriumi muuseumide nimistus ning ekspositsiooni ei ole aastakümneid uuendatud, osutab, et omavalitsus ei oska omakandi ajalugu vääriliselt hinnata.
Heliloojad Kapid ei ole ehk tänapäeval nii kuum bränd kui Arvo Pärt, kuid tegu on eesti kultuuriloos märgiliste tegelastega. Majamuuseum on pühendatud Joosep, Hans, Artur, Villem ja Eugen Kapile. Lugu algab Joosep Kapiga, kes tuli 1853. aastal Suure-Jaanisse kihelkonnakooli koolmeistriks ja köstriks ning kellest kujunes ärkamisajal sealse kultuuri- ja seltsielu hing. Kirjamehena tegi ta ka kaastööd Eesti Postimehele ja Sakalale. Joosepi noorim poeg Artur Kapp on üks esimesi kõrgharidusega eesti heliloojaid ja organiste, kes kirjutas Eesti esimese orelikontserdi ja oli veel mitmes klassikalise muusika žanris teerajaja, samuti on ta üks Eesti muusikakõrghariduse alusepanijaid, kuuludes Tallinna kõrgema muusikakooli esimeste õppejõudude-professorite hulka.
Niisiis, kui rahandusministeeriumist soovitatakse muu hulgas muuseumivõrku korrastada, siis heliloojate Kappide majamuuseumi puhul on kõige selgem lahendus anda see mõne suurema muuseumi hoolde, kus tuntakse tõesti muuseumitööd ja osatakse heliloojate Kappide väärtus tulevikus väärikalt esile tuua. Kindlasti ei ole lahendus suruda Kappide pärand tolmuma mõnda kultuurimaja nurka või muuseum hoopistükkis ära koristada.
-
Eesti kirjandus põhikooli õppekavas
Alates sellest aastast on meil lipupäevana uus riiklik tähtpäev – eesti kirjanduse päev, mis on 30. jaanuaril, Anton Hansen Tammsaare sünniaastapäeval.
Kui rääkida eesti kirjandusest, meenuvad paljudele esimestena Tammsaare ja Vilde, võib-olla ka Kivirähk ja veel mõni tänapäevane autor, siis aga tõmbab nii mõnigi nina kirtsu: „Eesti kirjandust ma küll ei loe, see on ju nii igav!“ Kust küll selline arvamus tuleb, kui eesti kirjandus on nii mitmetahuline? Küllap on mõistlik piiluda meie praegu kehtivasse põhikooli õppekavasse, sest kust mujalt kui mitte koolist see eesti kirjanduse armastus peaks tulema.
Kirjandust hakatakse eraldi õppeainena meil õpetama V klassis ja selle eesmärk on kujundada õpilastes eakohane kirjanduspädevus, mille osaoskus on mõista „eakohaseid ilukirjandustekste ja nende osatähtsust Eesti ja maailma kultuuriloos“. Põhikooli lõpuks peaks õpilane väärtustama „nii rahvuskirjandust kui ka teiste rahvaste kirjandust, nii oma rahva pärimuskultuuri ja traditsioone kui ka kultuurilist mitmekesisust“. Õppekavas on esitatud ka soovituslik raamatute loend, mille kaudu peaksid õppijad eelnimetatud eesmärkideni jõudma.
Huvitav on võrrelda eesti ja vene õppekeelega koolide kirjanduse ainekava eesti autorite teoste nimekirja. Mõlemas ainekavas on teises kooliastmes nimetatud soovituslike autoritena Harri Jõgisalu, Jaan Kross, Eno Raud ja Jaan Rannap, kuid samu teoseid on vaid kaks: Jaan Krossi „Mardileib“ ja Eno Raua „Roostevaba mõõk“, kusjuures eesti õppekeelega koolides võib viimase asendada sama autori „Kalevipojaga“. Harri Jõgisalu puhul saavad eesti lapsed valida kahe raamatu vahel, kuid vene õpilased peavad lugema vaid üht tema juttu. Jaan Rannapi loomingut puudutav soovitus teeb veidi nõutuks: eesti koolis „Viimane valgesulg“, vene koolis aga „Agu Sihvka annab aru“ – mu lemmik senimaani, mistõttu tahaks, et seda loeksid kõik lapsed. Eesti koolides on soovituslike autoritena nimetatud veel Andrus Kivirähk ja Aino Pervik, vene koolides aga Friedebert Tuglas. Eesti koolide ainekavas on loendi lõpus ka lause „vähemalt üks uudisproosateos omal valikul, üks vabalt valitud luulekogu, vähemalt üks paikkondliku autori proosa- või luuleteos“, vene koolide ainekava eesti kirjanduse loendis on jäetud vabalt valitavaks vaid paikkondliku autori teos. Loodan väga, et õpetajad soovitavad oma õpilastele uut ja head eesti lastekirjandust, mida ilmub meil igal aastal kümnete raamatute kaupa.
Kolmanda kooliastme kirjanduse õppekava erineb veel rohkem: eesti õppekeelega koolis 13 eesti autorit, vene omas vaid seitse. Nii eesti kui ka vene koolis soovitatakse lugeda Eduard Bornhöhe „Tasujat“ ja Oskar Lutsu „Kevadet“. Kui eestikeelses koolis on tüvitekstide kõrval ka noortekirjandus (autoriteks Sass Henno, Diana Leesalu, Helga Nõu, Katrin Reimus ja Aidi Vallik), siis vene kooli kirjanduse ainekavas on vaid Mati Undi „Hüvasti, kollane kass“, mida võib pidada noorteromaaniks. Paraku ei ole noortekirjandust ka vene ega teiste välisautorite teoste hulgas. Olen nõus, et klassika lugemine on oluline, kuid kolmandas kooliastmes on veel küllalt palju neid õpilasi, kellele lugemine ei ole just lemmiktegevus, mistõttu tasub alati sisse tuua ka eakohast kirjandust.
Kirjanduse ainekavu kõrvutades jäi silma veel üks huvitav tõik. Kui eesti kooli ainekava järgi saavad õpilased valida, nt üks reisikiri ja vähemalt üks uudisproosateos omal valikul ning üks vabalt valitud luulekogu igal aastal, siis vene õppekeelega koolis on õpilastel valikuvabadust vähem ja õpetaja roll suurem. Vene kooli kolmanda astme ainekava ütleb: „Vähemalt kolm uudisproosateost õpetaja valikul; kolm vabalt valitud luulekogu“. Loodetavasti eestikeelsele õppele üleminekul ja uue õppekava kehtima hakkamisel sellised erisused kaovad.
Igal juhul on eesti kirjandus meil koolis olemas ja iga kirjandusõpetaja saab mõelda, millise meetodiga panna meie õpilased eesti kirjandust armastama. Esmaspäeval, 30. jaanuaril tõmmakem aga lipp masti ja lugegem eesti autorite teoseid.
-
Loomingu uks
Ajakiri Looming ei ole, ilmselt pole kunagi taotlenudki olla väljaanne, mida leidub igaühe koduses raamaturiiulis. Ka mitte noil aegadel, mil eestlased ostsid ja tellisid peaaegu kõike, mis ilmus, sest trükised olid ju odavad ja ega midagi muud polnudki väga osta või tellida. Ma ei taha sellega öelda, et Looming on elitaarne väljaanne. Pigem on Loomingu lugejal ehk millestki kriipsuke puudu: on selline keskmisest sügavam vajadus, tung või huvi millegi vaimselt ergastava järele. Valdkonnaga seda janu ei piiritleks. Muidugi on kõige selgem Loomingu lugeja tunnus ikka huvi kaasaegse eesti kirjanduse vastu. Kuid see ei pruugi olla esmane ajend. Loomingule saab läheneda väga erinevatest ustest.
Minu suhestumine kõnealusega sai alguse Loomingu Raamatukogu kaudu. Ei mäleta lapsepõlvekodu raamaturiiuleis ajakirja enese aastakäikude ridu, kuid tõsisema lugemiskihu kasvades oli sealt volilt võtta Loomingu Raamatukogu väljaandeid, ikka aastate kaupa, maailmakirjandust igaks vajaduseks ja tujuks. Lugesin algul ahnelt ja valimatult, hiljem juba ka kaalutletult, otsides autoreid, teemasid. Seos loetud teoste ja nende maaletooja, Loomingu ja Loomingu Raamatukogu vahel jõudis kohale tükk aega hiljem.
Teadlik pöördumine Loomingu kui allika juurde algas samuti hilja ja see ei olnud jaht kirjanduslikele elamustele. Looming avaldas ja avaldab jätkuvalt ilukirjanduse, arvustuste ja kirjanduselu kroonika kõrval ka kirjandusega esmapilgul mitte nii otse seostuvat materjali, näiteks leiab väljaandest mõjukate loomeinimeste mälestusi. Esimesi tekste, mida mäletan end Loomingust lugemas, oli kunstnik Ilmar Malini (1924–1994) kirjapandu oma noorusajast, täpsemalt tema mälestused aastatest 1943–1946.1 Ja muidugi ei lugenud ma neid mälestusi kohe avaldamise järel, vaid nii umbes paarkümmend aastat pärast ilmumist.
See tekst on trükivalgust näinud ajal, mil räägiti keerulistest asjadest väga avameelselt, juba kartmata, ent veel mõtlemata võimalikule poliitilise kasule, mainekujundusele, kõigele selletaolisele, millega hiljem ehk harjuti rohkem arvestama. Sel ajal, mil väljaütlemisi jälle kauem kaaluti, kõnetaski mind tolleks ajaks juba lahkunud kirjutaja ausus, eelkõige enese ja seeläbi ka minu, Loomingu lugeja vastu. Olin tollal tegelemas hoopis kunstiteemadega, täpsemini Malini ja teiste sürrealismile kalduvate autorite loominguga ja tegutsemisega nonde kunstnike hilisematel elukümnenditel, kuid see kohati väljakannatamatult avameelne ja sisult valus, lihtsate, selgete lausetega kirja pandud tekst naelutas mu toona sinna Tartu ülikooli raamatukogu humanitaarsaali perioodikariiulite ette. Võib-olla esimest korda elus, vaatamata lugematutele lapsepõlves nähtud patriootlikele sõjafilmidele, hiljem loetud klassikaks saanud sõjaromaanidele, mõistsin ma … ei, hakkasin ähmaselt aimama, mis on sõda. „Ei tahtnud olla siin- ega sealpool rinnet,“ tunnistab 19aastane poiss, kui mobilisatsioonist enam pääsu ei ole. Ja hiljem meenutab Soomest tagasipöördumist: „Kõigile anti täiesti vabatahtlik võimalus minna või ei. Mis mahajääjatega saab, oli teadmata.“ Tõepoolest, mis neist mahajääjatest sai?
Ajakirja Looming esimene number ilmus 1923. aasta aprillikuus. Kirjutada sellest, mida ei taha mäletada, mida ei taha teada ka, millest inimene valib vaikida, kuigi tahaks karjuda – see on vist vaprus.
Kui nüüd selle kirjatüki tarbeks tookord loetud lehekülgi üle lehitsesin, sain külmavärinad. 1945. aasta talvel unistab noormees Kołobrzegi sõjaväehaiglas Dresdenist, peab endamisi plaani sinna jõuda: „.. unistasin kogu aeg sealseid muuseume ja kunstikogusid näha. Paraku polnud ma küllalt agar seda asja ajama. Kuna mul polnud kodu, kuhu puhkusele sõita, saadeti mind varsti hoopis väljaõppelaagrisse Neuhammerisse. See oli vastik paik, tüüpiline SS-laager.“ Mõni lause lööb kui soome pussi külma teraga. Nüüdseks on sellesse lühikesse lõiku kogunenud tähenduste hulk lihtsalt liig. Lugeja ometi teab, mis saab kohe toimuma Dresdenis, mis toimus teistes linnades, lugeja on tuttav ka XX sajandi kirjanduse oluliste tekstidega, näiteks Kurt Vonneguti teostega, ja tema kodustele ekraanidele ilmuvad täna ja järgmistel päevadel üha uued kaadrid värskelt purustatud linnadest. Tookord raamatukogus vana Loomingut lugedes jõudis mulle esmakordselt kohale sõja sürreaalsus. Oh, Ilmar! Ilmar sai kunstnikuks, elas sõja üle, nagu öeldakse. Kas sõda saab kunagi läbi neile, kes seal olid?
Kui julgeda Loomingu paraaduksele koputada, võib saada kirjanikuks. See on üks võimalustest Loomingule läheneda, suruda jalg tuleviku ukse vahele! On öeldud, Looming on parlamentaarne. Igaüks võib proovida! Kirjutasingi jutu, mille tegevus toimub enam-vähem samal ajalooperioodil, kui ilmusid need eespool kirjeldatud mälestused, esimestena loetud Loomingud, kõik need aastakümneid rääkimata lood. Minu ettekujutus oli, et lugu on päris valmis ikka alles siis, kui ta avaldatakse, mitte kui punkt on pandud, fail kuhugi kettale või pilve salvestatud (sahtli tänapäevane ekvivalent). Jutt tuli seega käest anda. Aga kuhu? Debütant küll, aga Värske Rõhu jaoks liiga vana. Sõna otseses mõttes, sest sel väljaandel on tõesti vanusepiir seatud. Mõni kuu varem olin sattunud juhuslikul spordivõistlusel oma sünniaastaga üllatuslikult … veteranide vanuseklassi. No need juhendid võivad ka spordis ikka päris palju erineda! Seega, ei. Muidu ka sümpaatse imagoga Vikerkaare jaoks tundus jutt jälle … liiga pikk. Seal on lisaks artiklitele ja arvustustele suhteliselt palju ka pilte ja selline jutt ei mahuks sinna vahele lihtsalt ära, leidsin. Pealegi Vikerkaar hoiatab ka: kui jutt ei kõlba, ei hakka keegi sulle vastamise peale ka aega kulutama. Nii jäi valikusse see kõige vanem, soliidsem.
Kuidas see siis käib? Näiteks. Valid kodulehelt meiliaadressi ja saadad loo ära. Peagi saad kirja. Saadad ja saad võib-olla veel mitu kirja, vahepeal ootad, kärsitultki. Vahepeal läheb meelest. Ükskord keset kibedat tööpäeva tuleb see kiri: „Austatud autor. Teie jutt on nüüd õige pea trükki minemas.“
Ja siis ühel päeval oled see, keda on avaldatud. Elu ei ole enam kunagi päris endine. Loomingu uks avanes kui maagiline portaal uude ja olgem ausad, täiesti tundmatusse maailma. Olen hakanud seda tasapisi tundma õppima. Jättes siin kõrvale kirjanduse ja kultuuri rahastamise valupunktid, mille teemal on viimasel ajal väga sisuliselt sõna võetud (Sveta Grigorjeva, Mihkel Mutt, Sverre Lasn, Andra Teede jt), olen leidnud kirjanduse maailmal olevat ka üllatavaid eeliseid. Kas ongi nii või mulle ainult näib, et kirjanduses ei olegi klaaslage, soolist palgalõhet ega (no reaalselt ei ole ju) vanusepõhist diskrimineerimist?
Tegelikult oli mul varasemalt kodus küll üks Loomingu number. Enne, kui ma oma esimese ilmunud looga numbri ostsin ja siis juba teisi huvipakkuvaid eksemplare ka, mitte ainult neid, kus oma jutud ära trükitud. Pärines too eksemplar kuskilt antikvariaadist või raamatukogu vanade raamatute kastist ja välja valitud sellepärast, et seal oli järjejutuna sees Paul Kuusbergi (1916–2003) toona läbimurdeline romaan, omalaadne teos omas ajas: „Enn Kalmu kaks mina“2, alapealkirjaks „Inimesed sõdurisinelis“, nagu Jüri Müüri oma aja vaatajarekordeid murdnud raamatuaineline filmgi sai nimetatud. Kuusberg, minu vanaisaga sama aastakäigu mees, sõjas käinud mees (Emajõe lahingutes pidid nad siis üsna lähestikku olema, vastaskallastel küll), oli kahel korral ka Loomingu peatoimetaja, aastatel 1957–1960 ja 1968–1976. Lugemismulje ja kaasaegsete mälestuste põhjal pidi kirjanik omas ajas ja uskumustes olema eetiliste taotlustega. Kuidas üldse ollakse aus kirjanik tegeliku vabaduse puudumise ja tsensuuri tingimustes, sealhulgas ka nende kaaslaste vastu, eelkõige nende vastu, kelle elu sõjas võeti? Ja kuidas mina pean oskama seda lugeda? Mida otsida, milliste ridade vahelt? Kas seal on koode, mis jäävadki praegusele ja tulevasele lugejale dešifreerimatuks, sest ainult need, kes olid seal, oskasid neid tõlgendada? Neid ju enam ei ole.
Need tekstid on uksed minevikku, mida minuga ei jagatud. Võib-olla olen neid niimoodi lugenud, sest olen lootnud, jätkuvalt loodan kallist inimest seal teisel kaldal veel vilksamisi näha, leida ust tema mõtetesse, tunnetesse, mulle rääkimata mälestuste juurde. Romaanis „Minu venna keha“ on Loomingud ühe talu raamaturiiulis, lugemislaual, enne sõda. Looming räägib olulisest ka siis, kui teda riiulist välja ei võetagi, parajasti ei lehitseta. Looming on otsijale ja küsijale ammendamatu allikas, ei aegu ka saja aasta pärast. Aja möödudes sisaldab viimane kui üks Loomingu number paratamatult rohkem lugusid, kui seal kunagi ära trükiti. Seega pole ehk suuremat vahet, millisel ajal ja millisest uksest Loomingule läheneda. Isegi kui veel ei tea, mida sa Loomingust otsid, leidmata see ei jää.
Selle loo tarbeks Loominguid sirvides leidsin, et samas numbris, kus Malin meenutab, et „Need olid vist lihtsad nõukogude sõjaväelased kusagilt vene küladest, kellele vallutatud maa oli omamoodi imedemaa [—]. Mõne aja pärast olid nad kõik oma püstoli nahkpaela vahetanud läikiva keti vastu. See oli veekloseti paagi kett, mis nüüd kabuurist välja paistis ja püksitagumikul sätendas“, sellessamas Loomingus kirjutab mõned leheküljed edasi ju Asta Põldmäe, muidugi pääsukestele! Ja neid lehekülgi näen ma alles nüüd … Esimestelt lehtedelt leian aga Ene Mihkelsoni read, luuletused. Tookord ei olnud need tekstid mulle veel nähtavad. Milliste inimestega, millise loominguga võib Loomingu kaudu kohtuda. Kuid hoolimata sellest, kuidas minevik mind ennast autorina köita võib, on Looming mulle tänasel päeval eelkõige uks (kirjanduse) tulevikku. Kui tolle esimese, oma looga numbri kätte sain, lugesin kõigepealt sisukorda, kõiki neid kuumi nimesid, siis minu lemmikautori luuletusi esimestelt lehekülgedelt. Ja siis hakkasin oma lugu otsima.
1 Ilmar Malin, Teisel poolel. Mälestusi aastaist 1943–1946. – Looming 1988, nr 11, lk 1515–1528; nr 12, lk 1660–1673.
2 Paul Kuusberg, Enn Kalmu kaks mina. Inimesed sõdurisinelis. – Looming 1960, nr 10, lk 1607–1677.
-
Sinine rohelisel
Skandinaavia-prantsuse päritolu filmilavastaja Mia Hansen-Løve uus film „Üks ilus hommik“1 räägib naerust läbi pisarate või vastupidi. Muidu märksa glamuursemale superstaarile Léa Seydoux’le on peaosas antud mängida tavapärasest lihtsama joonega tegelast, tõlki Sandrat, kes peab ühtaegu tegelema nii oma isa süveneva haiguse kui ka vastleitud uue armastusega.
Üks teie filmide põhiteemasid on aeg, mälu ja see, kuidas kõik möödub, muutub… Kas olete sellest ise teadlik?
Võiksin ikka olla, kuna kõik mu filmid sellega tegelevad. Mind on tõesti alati inspireerinud aja kulg ning see, mis jääb alles ja mis mitte. Jälgin, mille aeg hävitab ja mis aja üle elab. Mitte et ma seda teadlikult tahaksin teha, aga nii on lihtsalt läinud. Ma ei ole kunagi teadlikult valinud, millest mu filmid räägivad, aga soovin, et see oleks olnud nii – et valin mind huvitava teema ja teen sellest filmi. Aga nii lihtsalt see ei käi. Mind sunnib kirjutama sisemine vajadus ja alati näib, et mitte mina ei vali teemat, vaid teema valib minu.
„Ühes ilusas hommikus“ on kaks paralleelset lugu: naise uue armastuse lugu ning tema haige isa liin. Kust sai mõte alguse?
Mõlemad tulid koos. Mul oleks lihtne väita, et alguses oli üks või teine, aga see poleks õige. Filmi aluseks on tõdemus, et inimesena võime kogeda kaht väga erinevat emotsiooni korraga, ja see, kui intensiivne, jõuline, ilus, aga ka häiriv on korraga olla leinas ja tunda kirge. Kuigi keegi on väga haige või suremas, võib ta ise end samal ajal tunda elujõulisena. See võib tekitada suurt süütunnet, justkui oma õnneotsingutes põgenetakse haiguse eest, aga see on tingitud ka vajadusest. Palju põhineb mu enda elul, mil ma teatud etapil tõdesin, et sel moel võib korraga kogeda väga vastakaid tundeid. Püüdsin sellesama vastuolu filmi püüda. Paljud filmid keskenduvad vaid ühele ning püüavad öelda üht asja, aga mina soovisin filmikunsti kasutada teistsugusel moel. Käsikirja kirjutama hakates püüan alati leida viisi, kuidas rääkida lugu uudsel viisil. Enne „Üht ilusat hommikut“ mõtlesin, et on küll tehtud filme haigusest – Alzheimeri tõvest jms – ning romantikast, aga kas keegi on püüdnud näidata olukorda, kus mängus on mõlemad korraga.
Teie filmides on tunda kiindumust elu vastu, isegi kui elu on äärmiselt raske. Kas te peate end optimistiks?
Mu filme on peetud optimistlikuks, aga ma ei ole kindel, kas ise end sellisena defineeriksin. Tean, et ei taha olla pessimistlik, sest see teeks elu liiga keeruliseks, aga ei tea, kas tahaksin olla optimistlik, sest püüan igas olukorras säilitada kaine ja erksa meele. Optimistliku tunde annab aga teadmine, et elu on pidev liikumine ega peatu kunagi. Nii et isegi kui oleme sunnitud kogema hirmsaid hetki, traagikat, järgneb alati veel midagi. Elu peatub vaid siis, kui sureme, muul juhul on alati oodata midagi uut. Elu pakub hulgaliselt kogemusi, tihti vastandlikke. See tõdemus annab mulle lootust ja seda üritan ka oma filmides vahendada, teadmata, kas see on optimismi või omalaadse realismi märk.
„Mu filme on peetud optimistlikuks, aga ma ei ole kindel, kas ise end sellisena defineeriksin. Optimistliku tunde annab aga teadmine, et elu on pidev liikumine ega peatu kunagi.“ Tihti käsitlete oma filmides traagilistest sündmustest ülesaamist ja annate sealjuures oma tegelastele õiguse jääda väärikaks, inimlikuks. Kas te teete seda teadlikult?
Sellel on vist pistmist sellega, miks ma üldse hakkasin filme tegema, ja sellega, et olin tookord väga melanhoolne noor naine. Oma meelelaadi olen pärinud isapoolselt suguvõsalt, Skandinaavia isalt. Ja filmitegemine oli mulle alati võimalus melanhooliast üle saada, hoida end tugevalt kahe jalaga maa peal ja vähendada vahemaad tõelise eluga, mida püüdsin paremini mõista ning rohkem nautida ja armastada. Filme tehes õppisin elu kohta väga palju. See on ka põhjus, miks ma ei suuda teha pessimistlikke filme nagu näiteks Michael Haneke. Vahel mõtlen, et need, kes teevad väga vägivaldseid, süngeid ja pessimistlikke filme, peavad elus olema väga rõõmsad ja õnnelikud, sest kuidas muidu nad sellega toime tuleksid. Ma ei suudaks välja kannatada, kui mu oma filmid mulle pidevalt meelde tuletaksid, kui jube ja julm on maailm. Soovin, et mu filmid aitaksid mul saada targemaks inimeseks ja õpetaksid elu paremini mõistma. Ühtlasi tahan, et need oleksid realistlikud, sest ma ei soovi iseenesele ja publikule valetada, et elu on parem, kui see on. Nii et ilmselt püüan teha kaht asja korraga: näidata tegelikku elu, aga leida üles ka selle, mis teeb elu elamisväärseks.
„Ühes ilusas hommikus“ on keskne teema ka keel. Isa on kõnevõimet kaotamas, tütar töötab tõlgina…
Sandrast sai tõlk ilmselt seetõttu, et see haakus tema ja isa suhtega, kuna ta üritab pidevalt aimata ja sõnadesse panna ta isa sõnastamatuid soove. Nii et Sandra on ka talle tõlk, ja ametivalik tuli isa ja tema suhte loogilise jätkuna. Võib-olla on see ka austusavaldus mu oma isale, kes oli filosoofiaõpetaja ja saksa filosoofia tõlkija. Ise ei olnud ta ka kindel, mis keeles und näeb või suhtleb. Kasvasin üles keset kaht kultuuri ja see teadmine on mulle kallis. Olen alati tundnud end rohkem eurooplase kui lihtsalt prantslasena.
Sandral on filmis lühikesed juuksed, mis muudavad ta välimuse tavalisemaks, märkamatumaks. On see taotluslik? Kas Léa Seydoux oli rolli jaoks meeleldi nõus juuksed maha lõikama?
Olen nõus, et soengul on tema karakteri edasiandmisel märgatav osa ja lühikesel soengul on ka oma mõte. Ei olnudki keeruline teda veenda. Tal oli alguses õlgadeni soeng ja algne mõte oli anda Sandrale pikad juuksed, aga nii kaua ei olnud aega oodata ja ma ei tahtnud kasutada ka juuksepikendusi. Mõtlesin, et kui juuksed lühikeseks lõigata, saaksime rohkem näidata tema nägu. Mu südamesoovgi oli teha film, kus ta näeb välja väga harilik, ja me saame lähemale talle kui inimesele, keda ei varjuta iluvidinad ja glamuur, mis tema tegelasi tavaliselt filmides ümbritseb. Mõtlesin, et see toob välja tema inimlikkuse.
Kui te nüüd „Üht ilusat hommikut“ uuesti vaatate, kas võite nüüd kinnitada, et selle filmiga esile toodud isiklikud pained on teie elust nüüd kadunud? Et olete andnud need edasi tegelastele.
Jah, filme tehes püüan alati selleni jõuda. Alati loodan, et filmitegemine aitab mul painetest vabaneda. Hiljuti panin tähele, et kuigi mu filmid toovad mälestused kummalisel uuel moel uuesti esile, siis mälestustena ei ole need nii realistlikud. Tekitab mõttelist segadust ja vahel mõtlen, kas ma mitte ei püüa panna filmi minu ja mälestuste vahele, et tekiks mingi võõrandus.
Isa haigusjuhtum2 oli mulle väga piinarikas ja seetõttu mõjub „Üks ilus hommik“ ka väga katartilisena, kuna nüüd tean, et selles filmis on mul õnnestunud osa oma isast igaveseks säilitada ja see lohutab mind. Teine aspekt, mille üle ma vähem uhke olen, on see, et film on tekitanud minu ja nende piinarikaste mälestuste vahele teatud distantsi. Film on tulnud minu ja selle valu vahele.
Samamoodi oli mu teine film „Minu laste isa“3 ajendatud mulle lähedase filmiprodutsendi enesetapust4, ja film ise võimalus ta mingil moel ellu äratada, muuta traagiline kogemus vähem realistlikuks.
Filmis „Üks minu hommik“ on väga värskelt kasutatud värve. Filmi toon oleks teistsuguste värvivalikute puhul olnud ka ilmselt täiesti teistsugune, näiteks suurte värvilaikudega kampsun Sandra seljas…
Jah, kampsuni võtsin endale ja kannan seda nüüd tihti. Ma ei tea, kui lihtne on mul värvidest rääkida, aga ma olen väga värvitundlik küll ja seepärast on ka kõik mu filmid olnud värvifilmid. Esteetiline valik oli aga seotud hoopis sinise kampsuniga, mida näitleja kannab filmi avastseenis. Tahtsin panna Sandra kampsuneid kandma, et taas rõhutada tema harilikkust, aga ta tuli näitlejaproovi selle vana kampsuniga, mis mulle väga meeldis, sest see oli talle veidi suur ja tegi teda mehelikumaks. Tugev sinine kõneleb selgusest ja lihtsusest ning seostub mulle rõõmuga. Minu lemmikvärv. Filmi avastseen on tähenduslik: Sandra püüab isa juhendada avama ust, mida ta ise lahti teha ei suuda. Panin ta just seal kandma seda sinist kampsunit, ja korteri uks on roheline – need kaks värvi kõnelevad teineteisega mulle meeldival moel.
Värvidest on raske rääkida, kui ei ole maalikunstnik, aga ma hoolin värvivalikust väga.
Rääkides rõõmust ja elujõust tuleb öelda, et teie filmid on tõendus sellest, kuidas seks ja seksuaalsus on prantsuse filmides endiselt täies elujõus erinevalt suurest osast muust maailmast, kus see on taandunud väga haruldaseks ja seda teemat isegi välditakse. Kas olete märganud seda muutust?
Tõsi, reegleid tuleb järjest rohkem, mida meil on lubatud näidata ja mida mitte. Režissööridele võib see tõesti osutuda probleemiks, sest vabadust jääb järjest vähem. Olen veendunud, et seksuaalsusel on meie elus oma koht, eriti selles loos. Sandra leiab uuesti elutahte seksuaalsuse ja kire kaudu ning loomulikult ma pidin seda näitama, mis ei tähenda, et tahan tingimata näidata vulgaarsel viisil. Püüan alati lugu rääkida oma kinematograafilises keeles, sest romantika ja seksuaalsuse kirjeldamises-kujutamises on välja kujunenud ka stambid. Püüan neist hoiduda. Aga sellise armastusloo puhul pidin seksuaalsusele keskenduma ja leidma oma viisi, kuidas seda edasi anda.
1 „Un beau matin“, Mia Hansen-Løve, 2022.
2 Øle Hansen-Løve kannatas neurodegeneratiivse haiguse käes ning suri COVID-19sse 2020. aastal.
3 „Le Père de mes enfants“, Mia Hansen-Løve, 2009.
4 Film põhineb üldjoontes produtsent Hubert Balsani enesetapul 2005. aastal.
-
Dokumentalistika tolm ja raha aastal 2022
Dokumentalistikas algab filmiaasta „Sundance’i“ festivaliga jaanuari lõpus ja lõpeb Oscaritega järgmises märtsis. Veidi üle aasta kestab see vahemik märkamaks trende, suundumusi ja filme, mis selles allžanris enim esile tõusevad. „Sundance’il“ linastunud teosed teevad üldjuhul hea leviringi nii festivalidel kui ka auhindamistel. Hoiame pöidla pihus, et tänavu seal linastuv Lõuna-Eesti suitsusaunatraditsioonist rääkiv „Savvusanna sõsarad“1 kasutaks suurepärase hüppelaua rahvusvahelisse filmiilma parimal moel ära. Võib ju loota meeldejäävat läbimurdeaastat Eesti dokile, sest häid festivaliuudiseid võib tuua ka Liis Nimiku 16 mm filmilindile üles võetud poeetiline „Päikeseaeg“.
Mullu sai meil näha küll silmapaistvalt häid eesti dokke nagu „Vaino Vahingu päevaraamat“, „Machina Faust“ või „Kadunud isa“2, kuid need on mõeldud eelkõige kodupublikule. Rahvusvaheliselt oli tähelepanuväärsem Max Golomidovi „Yoyogi haiku“, mille esilinastusele Jihlavas suurt lendu pole aga järgnenud. Loodetud tähelepanuta jäi ka Marta Pulga juhitud globaalkollektiivne koroonakarantiini lühifilmide kogumik „Räägi ära“. Ju on veel liiga vara seda tüütut aega meenutada. Kokkuvõttes ühtki eesti dokki tugeval rahvusvahelisel festivalil ei linastunud, nii et sisuliselt Eestit pildil polnud ei kuskil ega ei kuidagi. 2023. aasta on alanud tunduvalt positiivsema noodiga, eriti meie väiksust arvestades.
Mis aga toimus laias ilmas? Loomulikult on alati üks teemasid loodushoid. „Kõik, mis hingab“3 alustas samuti „Sundance’ilt“. Lugu sisyphoslikku tööd tegevatest noormeestest, kes saastunud õhuga New Delhis linde päästavad, võitis sama programmi, kus praegu linastub „Savusanna sõsarad“, ning hiljem ka Cannes’i dokipreemia. Eelmise aasta „Sundance“ tõi teisigi hitte, nagu poliittriller „Navalnõi“ või kahe vulkanoloogi armastusest rääkiv „Armastuse tuli“4. Need kolm on ka suurimad Oscari favoriidid. Nende kõrval tõusis veel esile eksootiline, budistide ja moslemite usukonflikti keskel lapsi ilmale aitavatest Myanmari naistest rääkiv „Ämmaemandad“, soomlased said kavva mormooni noorte looga „Misjonärid“5. Hästi läks ka Sinead O’Connori portreel „Nothing Compares“ või omamoodi Ukraina teema sissejuhatuseks saanud lastekodulaste film „Kildudest maja“6 — neljas Oscari nominent.
„Berlinale“ pakkus pigem väikesi kunstipärle, nagu alaprogrammi „Kohtumised“ („Encounters“) võitnud „Mutzenbacher“, mis seab oskuslikult tänapäevasesse valgusesse möödunud sajandi alguse pornograafiateose „Ühe viini hoora elulugu“, või muinasjutulises Amazonases üleskasvamise lugu „Pastaza veed“7 lasteprogrammis „Generatsioon KPlus“.
Cannes’is lisandus aasta üks olulisemaid muusikadokumentaale, David Bowie spektaakel „Moonage Daydream“ ning jõuliselt lihasse, luusse ja sisikonda tungiv „De humani corporis fabrica“8, mis leidsid mõlemad tee kriitikute aastalõpu edetabelitesse. Peab aga siiski tõdema, et dokumentalistikas teeb tutimütsi-suusakuurordi „Sundance“ Cannes’i punase vaiba glamuurile endiselt mäekõrguselt ära. Cannes’i dokid kipuvad pigem unustusse vajuma ning natuke sama saatus saadab ka Veneetsia dokke. Sealt tuli küll üks aasta suuremaid dokiüllatusi, kui „Kõik see ilu ja verevalamine“9 võitis 79aastase festivali ajaloos alles teise dokina peaauhinna Kuldlõvi. „Kõik see ilu ja verevalamine“ on ka ainus arvestatav doki-Oscari kandidaat peale mainitud Sundance’i kolmiku.
„Armastuse tuli” on üks põhilisi Oscari-pretendente, eesti vaatajal on aga seda grandioosset ilu võimalik tõenäoliselt näha vaid teleekraanilt, mõne voogedastusplatvormi vahendusel. Teemadest. Loomulikult oli peaaegu kõigil festivalidel programmis midagi Ukrainat puudutavat. Nende hulgas sõjajubeduste tõttu väga kiirelt tehtud filme, nagu Cannes’i festivaliks valminud Ukrainas tapetud leeduka Mantas Kvedaravičiuse „Mariupolis 2“ (2022) ning aasta lõpus Amsterdamis IDFA-l esilinastunud „Kui kevad tuli Butšasse“ või lühifilmide programmi võitja „Kaugel“. Ilma sõjatagi väärib tähelepanu „Habras mälu“10 Odessa filmistuudio operaatorist, kelle mälestused Alzheimeri tõve tõttu kaovad. Võib kindel olla, et Ukraina on festivalidel fookuses jätkuvalt ka alanud aastal ning valusaid filme tuleb sealt veel kaua.
Vaieldamatu trendina on käes aeg, mil aastaid peetud soolise ebavõrdsuse vestlused on vilja kandmas ja sooline võrdsus on nüüd vist ka sisuliselt pärale jõudnud. Enam pole vajagi statistikat teha veendumaks, et naislavastajate filme on meesautorite omadega programmides sama palju, kui mitte rohkem. Kuid see ei tähenda, et poleks teisi vähemusi, kelle alaesindatusele kaamera ees või taga tähelepanu tõmmataks. Binaarse mees-naine ebavõrdsuse kõrval tõstavad pead palju komplekssemad võimuvertikaalid, kus orienteerumine võib võtta pea ringi käima. Tundub, et mittebinaarsusele osutavad, eesliidetega trans-, kväär- jne varustatud ning ka kolonialismiohvritest põlisrahvusi märkivad täpsustused autorite enesetutvustuses või filmide teemana on praegu hõlbustav tegur festivalikavva jõudmisel ning abiks rohelise tule saamisel rahastusotsuste juures. Toimumas on keskealise valge heteromehe taandumine filmiväljalt ehk, nagu pihtis mulle humoorikalt üks väga tuntud meesdokumentalist, on tal sisuliselt võimatu saada raha filmile, mis räägib lihtsast valgest heteromehest, kes käib koeraga jalutamas. Selle protsessi sümboolseks näiteks võib tuua legendaarse Viktor Kossakovski, kes oli IDFA võistlusprogrammis küll kohal, aga seekord mitte lavastajana, vaid väikest beebit kussutava lapsehoidjana oma noore pruudi debüütfilmi esilinastusel. Filmi peategelane oli muidugi mõista üleinimlikult suuri tegusid tegev naissoost kangelane.
Kus siis seaduskuulelik Eesti resident kõiki neid filme näha saab? Dokkidele keskendunud Pärnu ja Matsalu festivalide ning „DocPoint Tallinna“ kõrval on aina suuremaks paisuva dokimahuga ka PÖFF, mis muidugi kinnitab selle filmiliigi tugevat kunstilist taset. Üksikud filmid jõuavad ka levisse, aga üldiselt on vastus sellele küsimusele järjest sagedamini „kuskil internetis“. Siit ka üks põhimõtteline ja silmanähtav vastasseis, kinod ja festivalid vs. voogedastusplatvormid, nii et üks osa maailma dokkidest kaob suurelt linalt täiesti. Nii mõnedki (kahjuks tihti need kõige tuntumad) jõuavad kinno vaid valitud festivalil mõne linastusega ja edaspidi jätkavad lihtsalt ruudukesena mõne meediahiiglase platvormil. Meediahiidude strateegia tundub olevat lihtne: leida foorumitelt huvitavad projektid, need n-ö enda hõlma alla rahastada ja teha siis üksikute seanssidega esilinastus mõnel suurfestivalil. Üle 3000 dokimaailma professionaaliga IDFA-l on enamik suurfilme ka kavas, aga kinniste erilinastustena ajakirjanikele ja akrediteeritutele, mitte piletiga publikule. Nii suures mahus suletud erilinastusi nägid minu silmad Amsterdamis esimest korda. Kui kuskilt tuleb mõni auhind, siis on tore ja saab keskenduda Oscari-kampaaniale. Kui Oscari lõhna kohe ei paista, võib filmi kiiresti platvormile täiteks paisata ja saab eluga edasi minna. Aastane festivali- ja kinolevi- ning seejärel telekanaliring on täielikult unustatud eilne maailm. Euroopa ja Ameerika lõhe (piirjoon on küll komplekssem) kasvab ning rahastuslõhe samuti. Dokke tehakse kas dokimaailma mõistes väga suure raha eest või peaaegu ilma rahata, peost suhu elatuvate autorite fanatismist. Kuna Euroopa riikide ringhäälingu rahakott inflatsiooni kärpetuultes kõhnub ja peataolek süveneb, siis tuleb dokisõbral ülevaate saamiseks olla kiire ja leidlik, aga ka krediidivõimeline, et kümne platvormi kuumaksetega dokipärlid üles noppida. Kel krediidiga hästi, sellele võib lisaks „Armastuse tulele“ soovitada veel südamlikku ja nunnut kosmosedokki „Head ööd, Oppy“, USA vägede Afganistanist väljatõmbamist kajastavat „Taandumist“ või muusikadokki „Louis Armstrong. Black & Blues“11, mis jäävadki ilmselt aegade lõpuni vaid voogedastusplatvormil vaadatavaks, sest just meediahiiglased otsustavad, kes näeb mida, kus ja millal.
Eesti siin Kirde-Euroopa nurgakeses, mis pole õieti Põhjamaad ega Kesk-Euroopa, pole oma dokfilmidega rahvusvahelisel areenil suutnud millegi selgepiirilise ja äratuntavaga silma paista. Selles suures maailma dokisupis on meie toodang aeg-ajalt maitseaineks, aga sedagi mitte kõikidel söögikordadel. Seejuures näitavad meie noorte naislavastajate Anna Hintsi ja Liis Nimiku debüütfilmid, et meil ikka jagub mingeid seni tundmata veidraid nurgataguseid, millega eksootikast üleküllastatud filmiturgu veel üllatada.
1 „Savusanna sõsarad“, Anna Hints, 2023.
2 „Vaino Vahingu päevaraamat“, Rainer Sarnet, 2021; „Machina Faust“, Kaupo Kruusiauk, 2022; „Kadunud isa“, Maria Avdjuško, 2022.
3 „All that Breathes“, Shaunak Sen, 2022.
4 „Navalny“, Daniel Roher, 2022; „Fire of Love“, Sara Dosa, 2022.
5 „Midwives“, Hnin Ei Hlaing, 2022; „The Mission – Lähetyssaarnaajat“, Tania Anderson, 2022.
6 „Nothing Compares“, Kathryn Ferguson, 2022; „Будинок зі скалок“, Simon Lereng Wilmont, 2022.
7 „Mutzenbacher“, Ruth Beckermann, 2022; „Juunt Pastaza entsari“, Inês T. Alves, 2022.
8 „Moonage Daydream“, Brett Morgen, 2022; „De humani corporis fabrica“, Lucien Castaing-Taylor, Véréna Paravel, 2022.
9 „All the Beauty and the Bloodshed“, Laura Poitras, 2022.
10 „Коли в Бучу прийшла весна“, Marcus Lenz, Mila Tešajeva, 2022; „Away“, Ruslan Fedotov, 2022; „Крихка пам‘ять“, Ihor Ivanko, 2022.
11 „Good Night Oppy“, Ryan White, 2022; „Retrograde“, Matthew Heineman, 2022; „Louis Armstrong’s Black & Blues“, Sacha Jenkins, 2022.
-
Kuram, kus keeleõppijal on vedanud!
Jaanuari alguses käis Vikerraadio „Keelesaates“* haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas. Kuna sellest sügisest tuleb uuendatud õppekava korral koolidel pakkuda teise võõrkeele valikus vähemasti kaht keelt, küsis saatejuht Piret Kriivan, milliseid keeli võiksid Eesti lapsed tahta koolis õppida. Ministri arvates peaks oskama naaberkeeli ja kohe esimeste seas mainis ta soome ja rootsi keelt. Seejärel pidas ta oluliseks õppida Euroopa suure kõnelejaskonnaga keeli ning arvas, et lapsed võivad valida saksa, prantsuse, ehk mõned ka hispaania keele. Saatejuht torkas sekka: „Läti keele.“ Kuigi see polnud esimeste naaberkeelte nimekirjas, nõustus minister, et miks ka mitte, lisades: „Tegelikult on see isegi naljakas, et me oleme niisugused naabrid, kes mitmetes asjades matkivad teineteist ja kellel on sarnane pulss: lätlased ja eestlased. Aga vastastikku keeleoskust peaaegu et ei ole, isegi mitte ääremaadel eriti.“
Tänapäeva kiires ja inforohkes maailmas tuleb keele tutvustamisel ja populariseerimisel võtta kasutusele erilised meetmed. Eesti tuntud luuletaja ja nüüdseks ka suur läti keele sõber ja tõlkija Contra ongi leidnud ühe sobiliku viisi. Nimelt on Heliose kirjastuses ilmunud tema koostatud omamoodi sõnaraamat „Kuram, vedas! Kuram vedas?“.
Kui läti keele õppimine on suur ettevõtmine, siis vähemasti niipalju aega leiab igaüks, et lapata läbi üks veidravõitu läti-eesti-läti sõnaraamat.
Naabrid ja keeled. Läti keele õpe kogub Eestis aegamisi hoogu. Olen õpetanud Tartu ülikoolis läti keelt 17 aastat ja võin öelda, et huvi läti keele vastu on, kuid see ei ole nii suur, nagu see võiks olla. Väide, et kui mingi keele kasutajaid on vähe, pole selle keele oskamisest mingit praktilist kasu, ei ole õige. Iga keel võib avada palju võimalusi, tuleb vaid oma keeleoskust õigel hetkel ja õigesti kasutada.
Läti keele oskajaid on nüüdseks jagunud igasse valdkonda: nende hulgas on tõlke ja tõlkijaid, õpetajaid, õppejõude, uurijaid, toimetajaid, giide, kultuuriatašeesid jt. Inimene kirjutab ehk artikleid, luuletusi, romaane, koostab õpikuid ja sõnastikke, korraldab konverentse, filmiõhtuid, näitusi, kõiksuguseid seminare jms. Keelt õppima hakates võib ta ikka kõike sedasama edasi teha, kuid mis tahes keele oskamine laiendab iga inimese maailmapilti ja töövõimalusi.
Kas pole imelik, et kui eestlane käib Lätis reisil, sõidab Riia lennujaama või lihtsalt Lätist läbi, vaatab niisama ringi, aga mitte millestki aru ei saa? Mitmed on minult küsinud, mida tähendab sõna veikals, mis on Lätis igal pool näha. Eks see tähendab poodi. Mõistagi, et tõlkeprogrammidega, mis asuvad igaühe telefonis, saab hõlpsasti tõlke kätte, aga midagi jääb puudu. Just laiemast pildist, arusaamast, kuidas läti keel on üles ehitatud.
Kirjapildis võib Contra sõnaraamatus „Kuram, vedas! Kuram vedas?“ kõik välja näha tore ja ilus, aga sõnaraamatul on üks tõsine puudus: pole audiolisa. Millegipärast on tõesti nii, et kui rääkida Eesti naabritest, tuleb esimesena pähe Soome. Võib-olla sõltub see sellest, kummalt Eesti poolelt vaadata. Usun, et lõunaeestlase naabrite nimekirjas on esimene just Läti. Mul on selline tunne, et Läti ja läti keel peavad justkui kogu aeg Eestis tõestama, et on ka olemas. Võrreldes 30 aasta taguse ajaga on kogu maailm käe-jala juures, tahetakse minna kaugele, võõrale maale, kogeda midagi uut ja tundmatut. Arusaadav. Mõnikord aga ei peagi kuskile minema, võib ka naabri juurest midagi head leida. Kust võiks alustada? Ikka keelest.
Läbi veidruse tähtede poole. Väike musta kaanega taskukohane raamat „Kuram, vedas! Kuram vedas?“ on ideaalne kink. Mustad kaaned sümboliseerivad ehk musta leiba, musta mulda või musta huumorit ja läti kunstniku Lote Vilma illustratsioonid vahendavad Contrale eesti ja läti keele kõrvutamisel silma hakanud huvitavaid, veidraid ja humoorikaid seiku.
Contra on öelnud, et sõnaraamatu sõnad avastas ta ja kirjutas üles läti keele õppimise käigus. Raamatut saab lugeda nii läti kui ka eesti keeles, üht- ja teistpidi. Enne lugema asumist on soovitav tutvuda lühikese saatesõnaga, kus antakse sellekohased juhised. Contra tunnistab, et mõned sõnapaarid või ka -kolmikud-nelikud võivad tunduda veidrad ning lugejad võivad ehk hakata kahtlema tema mõistuses, kuid kinnitab, et kõik on grammatiliselt õige (lk 6).
Sõnaraamatu põhiosas on esitatud 79 sõnanäidet. Kõigepealt on sõnad kirjas läti keeles, näiteks oda mokas, millele on antud eestikeelne tõlge – sääse piinad. Järgmises reas on esitatud eestikeelne sõnapaar ja selle lätikeelne tõlge.
Need, kes oskavad läti ja eesti keelt, loevad seda sõnaraamatut kindlasti teistmoodi kui need, kes naaberrahva keelt ei oska. Kirjapildis võib kõik välja näha tore ja ilus, aga sõnaraamatul on üks tõsine puudus: pole audiolisa. Kui lugeja teist keelt ei oska, siis pole tal õrna aimugi, kuidas neid sõnu hääldada. Detsembris said huvilised Tallinnas ja Tartus sõnaraamatu esitlusel kuulda, kuidas Contra sõnaleiud mõlemas keeles kõlavad. Mitmed inimesed tõdesid, et hoopis teistmoodi, kui kirjapildi järgi paistavad.
Nalja saab ja äratundmine tuleb. Mõned sõnanäited näivad siiski olevat justkui poolikud. Näiteks no pirts plika mõjub eesti keeles enam-vähem normaalselt. Läti keeles tähendab sõnakolmik aga saunast paljalt – midagi oleks nagu vaja juurde lisada. Sõna plika on läti keeles sõna paljas naissoost vorm. Tean paljusid lätlasi, kes teevad Valga-Tartu maanteel kohanime Plika juures pilti, sest see tundub neile mõistagi naljakas.
Raamatus ei puudu ka ropuvõitu naljad. Eks ole ju nii, et kui mõni võõrkeelne sõna kõlab oma keeles naljakalt ja ropult, siis jääb see tõenäoliselt kõige kergemini meelde. Lätikeelne sõna sist ’lööma, peksma’ ilmutab end üsna tihti, sest meenutab teatud vormides üht kanget eesti sõna. Üks absurdsemaid sõnapaare nii läti kui ka eesti keeles on situ kivi, mis eesti keeles tähendab teadagi mida, aga läti keeles hoopis löön kiivit, kusjuures see on just üks neid sõnapaare, mida hääldatakse mõlemas keeles täpselt samamoodi.
Sõnaraamatust leiab veel lisad sõnadega, mis on eestlaste meelest naljakad läti keeles ja vastupidi. Näiteks eesti sõna kutse hääldatakse samamoodi nagu läti sõna kuce ’lita’. Ka Eesti ja Läti isikunimed ei jää mainimata, näiteks eesti nimi Elle on läti keeles põrgu. Eestlane muigab aga Läti naisenimede Sigita, Vita ja Lita peale.
Sõnaraamatu viimane lisa on eriline maiuspala, sest sisaldab sõnu, mis tähendavad läti ja eesti keeles sama, kuigi kirjapilt ja hääldus võib erineda. Olgugi et need on tulnud läti ja eesti keelde samadest võõrkeeltest või on teineteise käest laenatud, näitavad need, et meie keeles on ka midagi sarnast, nt cukurs ’suhkur’, māja ’maja’, plīts ’pliit’, lampa ’lamp’, sēne ’seen’, šalle ’sall’, zupa ’supp’ jne.
Sellest sõnaraamatust selgub, et eesti ja läti keeles on palju samasuguseid sõnu, mis sest, et need tähendavad suuremas osas eri asju. Kui mõni lätlane peaks kunagi paluma öelda midagi eesti keeles, siis saab eestlane teda üllatada nii mõnegi sellest Contra raamatust pärit sõnaga. Mõistagi toimib see vastupidi täpselt samamoodi. See sõnaraamat on muidugi ka ideaalne õppematerjal läti ja eesti keele kursustel – keeleõppes peab ju vahepeal ka nalja saama.
Ma ei väsi kordamast, et iga väiksemgi raamat, üritus, sündmus, mis toob lätlasi ja eestlasi teineteisele lähemale, on lihtsalt imeline ja kiiduväärt. Contra läti-eesti-läti sõnaraamat on järjekordne tõestus, et koos midagi ette võttes saame teineteist rohkem tundma õppida, kas või nalja ja veidruste toel.
* https://jupiter.err.ee/1608831151/keelesaade-keeleaasta-2023
-
Sametised sõnad, sügav sisu
Lõpuks ometi on Lilli Luuk eesti kirjanduses päriselt kohal ja vääriliselt nähtav, koguni kahe teineteise järel ilmunud raamatuga, mis kummatigi ilmusid vales järjekorras. Kes eesti algupärasel jutukirjandusel silma peal peab, see teab Luuki juba aastast 2017, mil Loomingus ilmus „Auk“ – harvanähtavalt hästi kirjutatud novell, autori kõige esimene trükis ilmunud tekst, mis pälvis kohemaid Tuglase preemia. Neid autoreid pole palju, kes saavad selle soliidse preemia esimese avaldatud teksti eest, sama on minu teada suutnud ainult Armin Kõomägi novelliga „Anonüümsed logistikud“. Luuk sai novellipreemia ka 2021. aastal vastselt raamatule pealkirja andnud „Kolhoosi missi“ eest. Et Luugi näol on tegemist vägagi arvestatava romaanikirjanikuga, ilmnes alles siis, kui „Minu venna keha“ sügisel trükki jõudis.
Siis ilmnes ka, et preemiajagajatel võib vahel midagi olulist kahe silma vahele jääda. Kuidas muidu seletada seda, et „Minu venna keha“ läinud aasta Betti Alveri debüüdiauhinna nominentide hulka ei kuulunud. Ehkki sellest pole suuremat avalikku sõnasõda sündinud, olnuks iseenesest põhjust skandaal käima tõmmata küll ja veel. Tegemist on romaaniga, mida on kirjandusaasta kokkuvõtetes aasta tähelepanuväärseima algupärase ilukirjandusteosena ette toonud mitmed professionaalsed lugejad, ent veelgi rohkem on avaldatud imestust listist väljajäämise pärast omavahelistes aruteludes. Seadmata kahtluse alla Sanna Kartau võitu, leian, et vähemasti nominentide hulgas oleks Luugi nimi pidanud kindlasti olema.
Lilli Luuk sisenes kirjandusse novellibuumi alguses. Eesti novellil läheb nimelt suurepäraselt, mitte kunagi varem ei ole novellid olnud eesti kirjanduses nii nähtavad. Armin Kõomäe algatatud sari „Eesti novell“ koondab alates 2018. aastast kaante vahele parimad algupärased uudisjutud ja Luugi „Auk“ ilmus mõistagi kohe esimeses köites. Saja aasta peale välja käidud vekslid peaksid tagama, et eesti novelli ootab ees viljakas ja silmapaistev elu. Koos Värske Rõhuga algatas „Eesti novelli“ meeskond lõppenud aastal ka novellikonkursi, mille eesmärk on tagada noorte autorite pealekasv.
Kuid Luuk oleks kirjandusse murdnud ka ilma igasuguste preemiate, konkursside ja sarjadeta, nii heatasemelist ja kindlakäelist debüüti annab eesti kirjanduses meenutada. Luuk tuli valmina, enesekindla, küpsena. Tema autoripositsioon on niivõrd omapärane ja suveräänselt kindel, et mingist hilisdebütandi liistule tõmbamisest ei saa juttugi olla. Ühtäkki oli ta lihtsalt kohal ning võttis täie enesestmõistetavusega sisse koha parimate seas. Tegemist on lugeja suhtes nõudliku autoriga, kelle teosed ei pruugi end kätte anda kohe esimesel lugemisel.
Lilli Luugi novell „Kolhoosi miss“ jõudis detsembris kinolinale. Režissöör Alexandra Pärna filmis mängib Liidiat Enid Leetjõe ning Miinat Säde Sibul. Film kuulub Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi tudengite lühifilmide kassetti „Põgenikud“. Jah, Lilli Luuk võiks vabalt Thomas Manni kombel nõuda, et tema romaani ja novelle tuleb lugeda vähemalt kaks korda, sest tõeliselt nautida on võimalik teost, mida juba tunned. Mann esitas selle arrogantse nõudmise „Võlumäe“ puhul – täiesti kohaselt, muidugi –, aga iseenesest võiks see arusaadav olla igaühele, kes kuulab muusikat: tõepoolest, nüansse, variatsioone, väiksemaid värelusi märgatakse alles mitmendal kuulamisel või siis eri ettekannete võrdluses. Vähegi nõudlikuma kirjandusteose nautimisel kehtib sama: teose poeetikale, stiilile, sõnade siidile ja sametile, lausete loodetele (tõusule ja mõõnale) saab anduda alles siis, kui süžee on juba tuttav, mõistetud. Luugi süžeed ei ole lihtsad, ei romaanis ega novellides, nende mitmetasandilisus nõuab täit tähelepanu ja keskenduvat kohalolekut. Alles teisel ja kolmandal lugemisel avaneb lausestuse tegelik jõud, detailide täpsus ja psühholoogiline kandvus. Esimesel lugemisel võib nähtavaks saada vaid pealispind.1 Et mõista Luugi teoste olemuslikku poeetilisust,2 on tarvis teosesse sisse minna ja lasta end sellel kaasa võtta.
Luugi teosed, nii novellid kui ka romaan, meenutavad luuletusi: nad on väljajättelised, valikuliselt näitavad, samas konkreetseid sündmusi ja tundeid aistinguliselt esiplaanile seadvad. Lugeja kujutlus- ja kaasaelamisvõimele jäetakse palju ruumi, nii et igaüks saab teksti täita just iseoma suutlikkuse ja kogemuse kohaselt. Eelisseisundis on enamasti lugeja, kellel on küllaldane hulk ajalooteadmisi ja soovitavalt keskmisest suurem lugemus, ent peamine on siiski süvenemisvõime. Lihtsalt mine sisse ja mine kaasa ja sa tunned, kuidas lõhnab surmahirm, mismoodi hirmuhigi voolab alla mööda sinu enda selga, mismoodi tõmbuvad külmaks su enese sõrmeotsad. Sa võid kogeda, mismoodi on puudutada juba lagunema hakanud laipa. Mis tunne on jääda ilma lähedastest ja mitte kunagi teada saada, mis nendega päriselt juhtus, niimoodi edasi elada. See oli võimalik teise ilmasõja päevil, nõukogude ajal, varase iseseisvuse aastatel, oh, paraku, see on ikka võimalik ka praegu ja nüüd. Kui alustada „Minu venna keha“ lugemist kolmandat korda, võib taibata, et see juba algab luuletusega, väga hea luuletusega, murra vaid read, ja ongi. Tegelikult muidugi ei ole tarvis ridu murda, et luuletust ära tunda.
Kui sõnad „läbitunnetatud“ ja „läbikirjutatud“ ei oleks juba Karl Muru ja Harald Peebu aegadest saati viimseni lörtsitud, tahaks kasutada just neid. Läbitunnetamine ei tähenda mitte seda, et autor ise oma tegelaste tundeid läbi elaks ja seda kirjeldaks, ei, see tähendab ülimalt lähedale minekut oma tegelastele – nii lähedalt näitamist, et üksainumas detail vallandab lugejas terve aistingute voo, koos sellega aga ka arupärase arutluse. Mis sai sellest tüdrukust, kes „Kolhoosi missis“ kaduma jäi? Kui lähedal olid „Augu“ tegelased sellele, et neid endid oleks aetud sellesse liivakarjääris asuvasse kuuseokstega vooderdatud hauda? Kellele oli see tegelikult kaevatud? Mis tunne on lasta ennast ära vägistada selleks, et olla vägistamise eest kaitstud? Milleks on kuritegelikul režiimil vaja meie vendade kehi – nende omi, kes tapeti, aga ka nende omi, kes surid sündides? Luugile omaselt tugeva konstruktsiooniga, ent ülimalt õhulisi, tugevalt aistilisi tekstihooneid pole võimalik luua käigu pealt või möödaminnes. Neid on ehitatud pikema aja jooksul ülima hoolega, tundlikult ja õrnalt, kindlalt, ajaloolase kannatlikkusega.
Lilli Luuk on meister puistama tekstidesse ajaloodetaile, mis võimaldavad mõnikord lausa aastaarvu täpsusega dateerida tegevuse toimumise aja. Näiteks „Kolhoosi missi“ tegevus toimub 1988. aastal. Kõigepealt võrksukad, mida on seni nähtud vaid mõnes välismaa muuvis (just nimelt muuvis). Mustade küünealustega traktoristid, kes saavad palka sularahas. Mai juukselakk, lokitangid, lokivedelik, mille hais paneb silmad kipitama ja vett jooksma. Viru lits, punkarid, rebitud teksad, kivipesu. Ja siis: Erika Salumäe olümpiavõit, „Väike Vera“, ENSV suveräänsuse deklaratsioon. Ent sama osavalt on Luuk detailiseerinud Teise maailmasõja aegseid ja siirdeaegade olusid, interjööre, külasid ja linnugi, kuigi külad on talle lähedasemad. Läbikirjutatus ja inimlike läbielamiste läbitunnetatus annavad tulemuseks lugeja tunnetusvõimet proovile panevad, inimese ajaloolist olemust läbistavad tekstid, jah, need teosed lõikavad läbi lihast ja luust. Kui ka meie ise pole pidanud kogema seda, mida on tulnud üle elada Luugi tegelastel, on see juhtunud meie lähedastega. Teisest ilmasõjast ei olnud võimalik läbi tulla nii, et see poleks inimest üdini muutnud. Ainult need, kes mäletavad, teavad, mida tähendab olla süüdi selles, et jäid ellu. Nõukogude aja lootusetus ja pimedus elavad meis edasi isegi siis, kui me ise seda ei tea.
Lilli Luuk poleks kirjanikuna ilmselt niisugune, nagu ta on, kui tal poleks olnud n-ö eelmist elu, kunstiajaloolase professionaalset tegevusaega, mis eeldatavasti vormis tema detailitruu silma ning kindlakäelise esteetika. Nende kahe võluv ühendus teeb temast täiesti eripärase, suveräänse hääle eesti kirjanduses, keda kellegi teisega naljalt segi ei aja. Kui novellidega on Luuk jõudnud ka kaasaega, siis vähemasti „Minu venna keha“ oleks olnud hoopis teistsugune, kui see poleks valmis saanud enne Vene-Ukraina sõja algust, võib-olla ei oleks see üldse valmis saanudki. Lilli Luugi avalik kirjanikuelu algas ajal, mil SEE pidi olema igaveseks möödas, aga ei ole ometi. Enda teada valis Luuk kujutamiseks ajalooetapi, millega on tekkinud piisav ajadistants.3 See ei pidanud korduma, see pidi olema igaveseks läbi, nii me uskusime, sest nii väga tahtsime uskuda. Aga see tuli jälle, see on jälle väga lähedal, nii lähedal, et taas on võimalik tunda hirmu lõhna, kogeda krampi kõhus, käte ja jalgade külmakstõmbumist.
Käes on ajad, mille mõtestamisel ja mõistmisel ei saa ajaloolase haridusega inimesel olla vähimaidki illusioone. Ajalugu ei ole mitte lõppenud, vaid kordub üha: Ukrainas sõditakse enam-vähem nii nagu teise ilmasõja päevil. Mitte ükski kinnitus, et meie siin oleme kaitstud paremini kui eales, ei veena lõpuni, sest oht pole meie eluajal mitte kunagi varem olnud nii suur. Kas Luugi ajaloolasenärv suudab emotsioonidest puhastada 24. veebruaril 2022 alanud aja, mis lausa karjub mõtestamise järele, poetiseerida seda? Või on tingimata ka nüüd vaja, et halvav hirm hävingu ees oleks üle läinud, enne kui on võimalik sõnastada? Üks on kindel, Lilli Luuk on tulnud, et jääda. Iga tema järgmine raamat haaratakse lennult.
1 Vt Made Luiga, Pimesikumäng. – Sirp 21. X 2022.
2 Vt Alvar Loog, 360 kraadi kaamost ja kadu. – Postimees 24. X 2022.
3 Vt Vilja Kiisler, Salapärane kirjanik, kes roomab mööda metsi ja kraave. – Eesti Päevaleht, LP 4. XI 2022.
