Toeta
Otsi

Mart Kangur

  • Komi roheline

    ART LEETE

    Komi animismil on kuulsusrikas ajalugu. Komisid kujutatakse paljudes etnograafilistes ülevaadetes metsa mattunute, metsavaimu luuleandeliste sõpradena. Muinasjutud ja muistendid on välja kasvanud ökofilosoofilisteks mõtisklusteks ning paljudes keskkonnakaitse aktsioonides väljendub põlisrahva vaimsus.

    Komi noored armastavad loodust

    Selle aasta juulis hakkasid seni vaid ühiskondlike ja poliitiliste teemadega – komi keel, rahvaarv, koloniseerimine, sõjavastaste saatus – tegelenud sõltumatud ajakirjanikud tegema veebilehel Komi Daily1 ja sellega seotud ühismeediaplatvormidel looduspostitusi. Need pole küll vähem poliitilised, ent annavad märku sõltumatu ja avaliku komi mõtte avardumisest.

    Tanja Tšuprova uuris komi noorte suhtumist loodusesse.2 Vastajad kirjeldasid talle, mida nad arvavad metsast ja maast, jõgedest ja niitudest. Ilmnes, et komi noorte arust eeldab külaelu ökoloogilisust. Valutatakse südant metsaraiete pärast. Kardetakse, et varsti on metsa asemel „külm, tühi ja jäine stepp“, jõed kuivanud ja loomad välja surnud. Leiti ka, et erinevalt linnast on külas „igal pool loodus“ – lehmad, lambad, kanad, koerad ja kassid, lähedal seened ja marjad. Oma kogemusest teavad noored, et külainimese ümber peab kõik puhas olema – põlev põletatakse, põhimõtteliselt söödav söödetakse loomadele.

    Jevgeni Tšalanov paneb üles laanepüülõksu.

    Komimaa naftatööstusele annavad noored hävitava hinnangu. Leitakse, et ökoloogiliselt on seal kõik halvasti ja kole. Firmad ei viitsi kasutada säästlikku tehnoloogiat, vaid keskenduvad õnnetuste eiramisele, varjamisele ja vahelejäämise korral trahvide maksmisele, mis on investeerimisest odavam. Noored näevad, et käimasolev sõda Ukrainaga on teinud kõik hullemaks. Nüüd on naftafirmade käed vabad, et iga hinna eest toota, ja reostus pole teema, mis tohib takistada peatse võidu saavutamist.

    Reostamist ja hoolimatust elutegevuse aineliste ülejääkide vastu peetaksegi moodsa elu eripäraks. Komimaal on jäätmete sortimine kuum, ent vähe järgimist leidnud teema. Kuigi tuleb märkida, et peale valgustatud kodanike, keda on vähemus, leidub Komimaal ka ökoteadlikke ettevõtteid (nt Lukoil) ning turistidele tutvustatakse regiooni sulnilt kui „Komi ökovabariiki“.3 Küsitletud noortele on see igatahes südamelähedane teema. Prügi ja ülejääkidega tegelemise tõhusust ja kaugemaid väljavaateid hinnates ei olda kindlad, kui palju sellest abi on.

    Väheke ökoloogilist nostalgiat ja romantikat, prügi pealetung ja naftareostus ongi kolm suurt teemat, mis komi noorte küsitlemisel selgelt esile kerkivad. Ükski nendest teemadest pole iseenesest uus. Aga nii nafta kui ka prügimägede kohta on komidel veel üht-teist krõbedat öelda.

    Nafta on nõme

    Küsitletud komi noored leidsid, et nafta on „suhteliselt jama ollus“. Sama teemat arendab põhjalikumalt edasi Valera Iljinov,4 kes seostab naftareostuse Komimaa kolonisatsiooniga. Seda mõtet illustreerib Iljinov lihtsa näitega: tulud võtab endale Moskva, jättes komidele naftaga üle ujutatud metsad ja sood.

    Kinnitatud naftaavariisid toimub Komimaal igal aastal kümneid. Võrreldes Lääne-Siberiga on seda veel vähe, Lääne-Siberi naftafirmad on maailmameistrid naftaõnnetuste korraldamise sageduses. Komimaal osatakse vastavat infot palju paremini varjata. Näiteks 2020. aastal toimus 38 ametlikult kinnitatud reostamise juhtumit. Hinnangute järgi vaikivad naftafirmad 70% juhtumitest maha.

    Aga 1994. aastal toimus õnnetus, millest tingitud ühekordne naftareostus on saanud kurikuulsaks kui kogu maailmas ajaloo suurim maismaal toimunud naftakatastroof. Komid pääsesid selle sündmusega ka Guinnessi rekordite raamatusse.5 Maapinnale voolas korraga 200 000 või isegi 300 000 tonni naftat ja jõed viisid osa sellest Barentsi merre. Norralasedki said seda väärtuslikku Komi naftat oma rannast tasuta võtta. Kolva jõel oli naftakiht nii paks, et paadiga sõita oli võimatu. Kevadine suurvesi ujutas naftaga üle karja- ja heinamaad ja loomapidajad pidid kõik lehmad hukkama.

    Võimude põhiline meede oli juhtunu varjamine nii elanike kui ka kogu maailma eest. Ajakirjanikel ja keskkonnakaitse ühingutel takistatakse naftaõnnetuste kohta informatsiooni saamist. Kui ajakirjanikud kasutavad oma töös loovaid meetodeid, näiteks droone, siis nad vahistatakse.

    Kohalikele elanikele annavad naftareostusest märku tähelepanuväärne vähkkasvajatesse suremuse kasv, mida peale Iljinovi on märkinud ka teised ajakirjanikud.6 Põhjapõdrakarjad on naftakatastroofi piirkonnast 1990. aastatel lahkunud. Kohalikud võimud ja naftafirmad eitavad seda kõike, mingeid avalikke andmeid toimuva kohta pole. Vähist, hingamisteede ja seedeorganite haigustest kõnelevad ainult kohapealsed elanikud, kelle sugulased on hulgakaupa surnud, sest elasid jõe ääres, hingasid naftat ja sõid kalu, kes sisaldasid „kogu Mendelejevi tabelit“.

    Komi looduse valitseja Lukoil kinnitab, et kõik avariide tagajärjed likvideeritakse: naftatorud ja -puurtornid remonditakse, elanikele osutatakse abi ja keskkonnaseisund „taastatakse täielikult“. Looduse parandamine „ammendavate vahenditega“ näeb välja nii, et igal aastal lähevad naftafirma juhid Kolva või Ussa jõe äärde ja lasevad rahva ja ajakirjanike nähes kalamaime vette. Vahel kutsutakse maime jõkke kallama ka tudengid või Lukoili noortesektsiooni juhid.

    Kõigest sellest pole muidugi mingit kasu. Kalu naftast läbi imbunud, vikerkaarevärvi jõgedes ikkagi pole. Probleemile on lahendus siiski leitud. Viimase aastaga on kuulutatud välisagentideks ja ebasoovitavateks organisatsioonideks nii Komi naftast kirjutanud meediaväljaanded kui ka Greenpeace. Hoolimata Venemaa naftafirmadele kehtestatud ekspordipiirangutest pole keskkonnale tehtav kahju vähenenud, küll aga on põliselanikel raskem kätte saada kompensatsioone oma põliste asualade reostamise eest.7

    Loodushoidliku ühiskonna rinne

    Lääne-Siberi põliselanike võitlus naftaga on rohkem tuntud, ent komide mured pole väiksemad. Komimaal on naftat kauem puuritud kui Siberis – alates 1930. aastatest. Tootmismahud on Siberiga võrreldes väikesed, ent siiski piisavalt soliidsed (2% Venemaa naftatoodangust tuleb Komi vabariigist), et pakkuda riigile huvi juba pea sada aastat.

    Jevgeni Tšalanovi koer Tšip ja varjualune ööbimiseks Kuk-ju jõe ääres.

    Nagu osutatud, kaasnevad nafta puurimisega tavapärased mured looduskeskkonna ja rahva tervise pärast. Ent ega komidki käes rüpes istu. 1989. aastal asutati Petšora päästmise komitee, mis tegutseb siiani ning on aktiivne ka ühismeedias, ainuüksi VKontakte keskkonnas on neil üle 4000 liikme.8 Komitee esindab ühiskondlikku liikumist „Petšora päästmise eest“, mille konverentsid toimuvad iga kahe-kolme aasta tagant. Konverentsidel valitakse iga kord uuesti ka komitee. Komiteesse kuulub umbes 30 inimest Petšora jõe äärsetest piirkondadest.

    Komitee eesmärk on läbi kogu organisatsiooni ajaloo olnud Petšora jõe ja selle ümbruse ökoloogilise olukorra parandamine, põlislooduse „olemasoleva massiivi“ säilitamine ja riigi võrdväärseks partneriks saamine, et arvestataks elanike arvamusega.9 Peale aruande- ja valimiskonverentside on komitee korraldanud temaatilisi konverentse elanikkonna kaasamisest Petšora-äärsete alade kaitseks, looduskeskkonna seisundist ja Arktika naftast. Komitee initsiatiivil loodi 1994. aastal Komi vabariigi valitsuse poolt piirkonda rahvuspark Jugõd Va (’selge vesi’), mis asub Euroopa suurima põlismetsa alal ning oli esimene Venemaa Föderatsiooni looduspärandi objekt, mis võeti UNESCO maailmapärandi nimistusse aastal 1995.10 Tegu on Venemaa Föderatsiooni suurima rahvuspargiga. Algatustest mainigem veel, et komitee survestas valitsust kuulutama moratoorium aatomielektrijaamade Komimaale rajamisele ning toetati Komi valitsust keeldumises tuumakatsetuste taasalustamiseks Novaja Zemljal, mida Venemaa valitsus oli soovinud. Ka naftatööstuse ohjeldamise püüdlustes ning 1994. aasta ja ka hilisemate naftaohvrite abi korraldamisel on komitee olnud aktiivne. Lisaks on komitee tegelenud tohutu hulga suuremate ja väiksemate keskkonna­alaste küsimustega. Viimati on komitee veel selle aasta juulis pidanud avaliku huvi tõttu uurima järjekordse naftaavarii asjaolusid (reostus haaras ka Jugõd Va rahvuspargi alasid, sama kajastab ka Komi Daily oma VKontakte lehel) ja jagama teavet võitlusest siberi karuputke levikuga.

    Petšora päästmise komitee tegi enne sõda ulatuslikku rahvusvahelist koostööd. Haare on komiteel väga laialdane UNSECOst ja tuumakatsetustest kohalike koristuspäevade korraldamiseni. Komitee on saavutanud palju ning üritanud veel rohkem. Näeme, et Komi vabariik on kontrastide maa, kus hoitakse enda käes naftareostuse maailmarekordit ja samal ajal on saavutatud Venemaa Föderatsioonis esimesena kohaliku looduspärandi tunnustamine UNESCO poolt.

    Rohkem poliitilist hõngu

    Petšora päästmise komitee tegevus hõlmab sihipäraselt keskkonnakaitset. Ent rohelised teemad kerkivad esile ka poliitikas. Selle eriti ilmekas näide on ühendus Dorjam Asnõmös (’kaitseme ennast’). See oli algselt 1990. aastatel komi regionaalne partei, mille etnilised eesmärgid kasvasid välja ökoloogilistest, sellestsamast Petšora jõe kaitsmisest. Partei eesmärk oli komide õiguste ja keskkonna kaitse.

    Dorjam Asnõmösile oli iseloomulik komi omapära väljendava ideoloogia otsing. Esmalt püüti rajada oma poliitika komi animismile, ent ilmnes, et hoolimata paljude varasemate etnograafide entusiasmist on andmed selle kohta liiga killustunud ja süstemaatilist vaadet komidele kui iidsele loodusrahvale keeruline teaduspõhiselt välja mängida. Pärast ebaõnnestunud animistliku poliitika katset valis Dorjam Asnõmösi juht Nadežda Mitjušova välja protestantliku maailmavaate. Komi poliitilise omapära ilmestamiseks on see esmapilgul ootamatu ja vastuoluline valik. Motiiv on sama mis animismi puhul – alternatiivi otsimine avalikule diskursusele komidest kui vene õigeusust läbi imbunud rahvast. Partei lõpetas tegutsemise 2000. aastal, kui regionaalparteid Venemaal keelustati.

    Vahepeal vaibunud tegevusele puhus uue jõu sisse 2019. aastal komi keele õppe piiramine ja Šiesi afäär. Šies on küla Arhangelski oblasti kagunurgas, saja kilomeetri kaugusel Komi vabariigi pealinnast Sõktõvkarist. Sinna taheti rajada hiiglaslik prügimägi, et ladustada Moskva linna ja oblasti jäätmed. See plaan ajas marru nii Arhangelski oblasti kui ka Komimaa rahva, kellelegi ei meeldinud, et nende kodumaad peetakse viimaseks urkaks, kuhu tahetakse vedada pealinna saast. Kümnetes asulates toimus hulgaliselt prügimäevastaseid meeleavaldusi. Ainuüksi Sõktõvkaris osales miitingutel korduvalt tuhandeid inimesi, rekordiks oli 12 000 osalejat. Protestijad võitsid, Šiesi prügipolügooni rajamine on päevakorrast maas.

    Dorjam Asnõmös alustas taas tegevust Komi vabariigi rahva ühinguna, koondudes esialgu VKontakte ühismeedia grupi ümber. Praeguseks on grupil 1600 liiget.11 Liikumist juhib luteri pastor Sergei Jelfimov. Tajutakse hingelist järjepidevust varasema samanimelise parteiga. Paljudele on Dorjam Asnõmös siiani rahvuslik poliitiline jõud, „Komi partei“. Jelfimov tunnistab, et rahvuslikule liikumisele, sealhulgas Dorjam Asnõmösi tegevuse uuendamisele andis tõuke Šiesi skandaal.12 Praegu on Dorjam Asnõmösile iseloomulik, et ei olda eksklusiivselt komi ühendus. Liikumisega on seotud eri rahvaste esindajad, keda seob komi keele, kultuuri ja keskkonna kaitsmise soov. Tähelepanuväärne on seegi, et Dorjam Asnõmös on Venemaal üks väheseid soome-ugri ühendusi, kes on hukka mõistnud Venemaa kallaletungi Ukrainale.

    Jahimeeste seisukoht

    Nagu Siberi põlisrahvaste puhulgi, kägistab naftasilmus Komimaa põliselanikke sõjaajal kõvemini kui varem. Komi metsade kaitsmine oli juba ammu enne sõda võimatu ükskõik mis ametkonnale. Seadused soosivad ettevõtlust iga hinna eest, metsafirmade tegevust on keskkonnaametnikel keelatud kontrollida. Põhimõtteliselt on kontrollivõimalus küll olemas, ent selle rakendamist on metsatöösturitel lihtne lõputult edasi lükata.

    Eks siis jääbki ainsaks võimaluseks püüda avalikkuses lärmi lüüa, elanikkonna pahameel ja komi identiteedi valu üle piiri ajada. Ent mu jahimeestest sõbrad, kes kõike seda esmajoones omal nahal kogevad, ei olegi huvitatud mingist ökoliikumisest. Nad ei haaku selliste üleskutsetega.

    Metsatööstus hõlvab nende sajandite vanuseid jahialasid, jahionnid koos ümbritsevate jahiradadega tuleb hüljata, aga kütid suhtuvad sellesse kui paratamatusse. Vaikivad, liiguvad kaugemale metsasügavusse. Sealsetes tihnikutes kehtib ehk veel see, mida mu sõbrad nimetavad „asjade korraks“.

    Või ei kehti see kord õieti enam kusagil. Mõistan, et komi jahimeeste arust on piir asjade korra ja kaose vahel ületatud igal pool ja kõiges. Näiteks kasvavad puuoksad aastaga liiga palju ja jahirajad kaovad kiiresti silmist. See on selge märk, et midagi on läinud nihu. Kunagi talve hakul helistas mulle jahimees, sest tal oli tekkinud mure: „Rästad ei lennanud lõunasse. Selles olukorras on mul ükskõik, kuhu see rubla kukub või ei kuku.“

    Näivalt lepivad komi kütid kõigega. Taimed ja loomad on aga siiski kõige tähtsamad olevused, kellele tuleb mõelda. Nendelt saadakse sõnumeid asjade korra spiraali murenemisest.

    Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.

    1 https://komidaily.com, vt ka https://twitter.com/komitwi, https://vk.com/komi_daily. https://www.instagram.com/komi_daily/, https://t.me/komi_daily

    2 Таня Чупрова, Забота о природе как часть коми идентичности. – Komi Daily 18. VII 2023.

    3 Эко Республика Коми: Место, Где Рождается Жизнь. tourism.rkomi.ru

    4 Валера Ильинов, Нефтеразливы в Коми как следствие российского колониализма. – Komi Daily 3. VII 2023,

    5 Guinness World Records, Worst land pollution. www.guinnessworldrecords.com/world-records/68497-worst-land-pollution

    6 Юлия Куликова, Кирилл Кругликов, Жизнь в нефти. – Новая газета 4. II 2022.

    7 Alternative Report on Russian Federation’s Implementation of the International Convention on the Elimination of All Forms of Racial Discrimination For the 109th session of the UN CERD 11–28 April 2023. Anti-Discrimination Centre Memorial, International Committee of Indigenous Peoples of Russia.

    8 vk.com/savepechora, www.facebook.com/groups/savepechora

    9 Валентина Томасовна Семяшкина, Комитет спасения Печоры: Краткая информация о работе общественной организации с 1989 по 2013 г.г. Печора 2013.

    10 Virgin Komi Forests whc.unesco.org/en/list/719

    11 https://vk.com/as_kyv_dor_ru

    12 Сергей Елфимов, Все мы здесь коми. – Регион.Эксперт, 28. V 2020.

  • Mis saab koostööst Venemaal elavate soomeugrilastega?

    JANNO ZÕBIN
    Tõnu Seilenthal

    Keeleteadlane Tõnu Seilenthal on soome-ugri hõimuliikumise üks staažikamaid eestvedajaid. Pea kuus aastakümmet on ta alal hoidnud ja arendanud kultuurisidemeid meie sugulasrahvaste soomlaste, ungarlaste, vadjalaste, hantide ja teistegagi. Kuuekümnendate lõpus tegutses Seilenthal Lennart Mere filmi „Veelinnurahvas“ juures konsultandina.  Venemaal elavaid soome-ugri rahvaid on ta külastanud juba 1966. aastast. Nendega koostöö on ta kokku viinud ka Soomes tegutseva Soome-Vene Seltsiga. Seltsi olukord ja tegevus on nüüd Venemaa-Ukraina sõja tõttu muutunud. Soomeugrilaste koostööst praegustes oludes vestlesimegi.

    Tõnu Seilenthal, rääkige palun Soomes Kuhmos toimunud seminarist „Kuidas edasi? Soome-ugri koostöö seis“. Miks te seda külastasite?

    Mind valis seminarile soome-ugri rahvaste Eesti esindusorganisatsioon Fenno-Ugria. Seminari korraldanud Soome-Vene Seltsi peavad radikaalsed soomeugrilased liialt Vene-meelseks, aga juba Ukraina sõja esimestel päevadel mõistsid nad sõja selgelt hukka. Leidsin, et nendega suhtlemist tuleb jätkata.

    Seminaril tutvustas Runolaulu-Akatemia direktor Pekka Huttu-Hiltunen soome-ugri kultuuripealinnade traditsiooni ja selle aasta kultuuripealinna Kuhmo tegemisi. Ühenduse Karjalan Kielen Kodi auesinaine Olga Gokkoeva rääkis karjala keele olukorrast Soomes, aga eriti Karjalas. Mina kõnelesin seni toimunud kaheksast soome-ugri rahvaste maailmakongressist ja sellest, kuidas neil kongressidel on avaldunud rahvaliikumiste ja võimude vastuolu. Riku Savolainen arutles oma ettekandes selle üle, kui palju Venemaal elavate soomeugrilastega on praegu üldse võimalik koostööd teha. Ka küsimuste voor oli pühendatud mõtisklustele nii piiriülese koostöö võimalikkusest kui ka võimatusest.

    Kuivõrd Soome ja Venemaa vaheline kultuurikoostöö praegu üldse aset leiab? Kuidas on seltsi tegevus sõjaajal muutunud?

    Kuna Soome-Vene Selts Venemaal elavaid soome-ugri rahvaste esindajaid enam Soome kutsuda ei saa, on vähendatud ka nende rahastust. Aastakümneid kestnud Soome-Venemaa koostööd sisuliselt enam ei toimu. Vene Föderatsioon tunnistas seltsi 2022. aasta kevadel ekstremistlikuks organisatsiooniks, nii et nende suhtumine on selge. (Eesti Fenno-Ugria sellist „tunnustust“ veel saanud ei ole.) Vene võimud panid kinni ka Helsingis tegutsenud Vene teadus- ja kultuurikeskuse, mille viimane direktor oli udmurt Aleksei Zagrebin. Soome omakorda sulges Peterburis Nevski prospekti vahetus naabruses asunud Suomi-talo.

    Mida räägivad sõjast seltsi koostööpartnerite esindajad Venemaal?

    Minuvanuste ja veel vanemate (Tõnu Seilenthalil täitus 28. juunil 76. eluaasta. – J. Z.) puhul saan ma nende šovinismist isegi aru, kuigi seda on raske mõista. Olen seda juba varem näinud näiteks 1990ndate lõpus Lõuna-Eestis Leigol, kui soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee istungil sai natuke rohkem viina võetud ja siis mõni hant või teise rahva esindaja tahtis kallale tulla jutuga, et te, eestlased, olete meid reetnud. Et minu vanaisa sõdis teid vabaks ja te ei hinda seda üldse. Tahate oma riiki, aga meie võime iga hetk tulla ja teid vallutada. Veel raskem on aru saada nelja- ja viiekümneaastastest kremlimeelsetest soomeugrilastest. Kuidas nendega suhelda, seda mina ei tea.

    Mäletan ka, kui 2008. aastal oli Gruusia sõda ja puutusin mõnede soomeugrilastega kokku rahvusvahelist fennougristika kongressi ettevalmistaval seminaril Ungaris Piliscsabas. Kohtasin seal inimest, kes mulle sinisilmselt seletas, et grusiinid tahtsid hakata Venemaad hävitama. Ainuke, mis ma öelda sain, oli see, te olete nüüd juba küllalt oma mõtteid avaldada saanud, nii et joome selle viina ära ja läheme magama.

    Ka mõned Eestis riigi toel õppinud soomeugrilased on poliitiliselt huvipakkuvaid alternatiivseid seisukohti avaldanud. Miks on osast neist saanud Kremli toetajad?

    Jah, kui üks Tartu ülikoolis õppinu korraldab näiteks Venemaal poiste sõjaväkke värbamist, koostab vihiku nekrutilauludega ja korraldab ajateenijate pidulikke sõttasaatmisi, on seda raske mõista. Minus tekitab see jõuetut masendust. Tegu on aktivistiga, kes seetõttu, et oli legendaarse Soome-Ugri Rahvaste Noorte Assotsiatsiooni (MAFUN) liider, sai nii kõvasti peksa, et oli haiglas suremas. Tollane Iževski meditsiiniülikooli rektor korraldas talle Venemaal kiire opereerimise, veidi hiljem sai ta Eestisse ära päästetud ja sai siin õpinguid jätkata.

    Kas MAFUN tegutseb ka praegu?

    Minu meelest ei tegutse ametlikult juba kaheksa aastat. 2015. aastal oli Tartus MAFUNi kongress ja 2017. aastal pidi see toimuma Ižkaris (vn Iževsk). Kongress lükati edasi, aga pole tänaseni aset leidnud. Põhjus näib olevat Kremli idees, et on olemas nähtus nimetusega soome-ugri separatism. Samal ajal soome-ugri rahvaste kultuurifestivale Venemaal ikka toimub ja isegi päris sageli. Muidugi ei käi Eestis elavad soomeugrilased nüüd enam seal ja sealsed ei tule meile.

    Kui lihtne on Vene Föderatsiooni kodanikest soomeugrilastel Eestis elada ja tegutseda?

    Kunagi ei tea, kellel ja mis põhjusel on sõrmed Venemaal sahtli vahele pandud. 2012. aastal kehtestati seal välisagentide seadus, mis tähendab, et niipea kui su MTÜ välismaalt raha saab, pead end välisagendiks tunnistama ja saad halva märgi külge. Sellest tulenevalt ei julge paljud Eesti kolmanda sektori raha vastu võtta. Ka oma Venemaa sugulastega ei julge nad suhelda, näiteks vanematega tekivad poliitilised erimeelsused.

    Kui palju te ise Venemaal elavate soomeugrilastega suhtlete?

    Ma ei tea, kas see on neile hea, kui ma helistan. Pigem ei suhtle. Arvan, et neid kõnesid võidakse pealt kuulata, tänapäeval on seda ju lihtne teha. Vanasti tekkis KGB puhul küsimus, et kust seda linti nii palju võtta. Nüüd seda probleemi ei ole. Nendega, kes pole propaganda meelevallas, vahetan vaid sünnipäevaõnnitlusi.

    Milline on Venemaa soome-ugri organisatsioonide tulevik?

    Seda on raske ennustada. Küsimus on selles, millisel kujul ja kuidas nad pärast sõda jätkata saavad. Mis saama hakkab, on praegu segane – kas tuleb eraarmeede vahelisi arveteklaarimisi, kas tekib kümmekond väiksemat riiki jne.

    Kui reaalne see teie arvates on? Näiteks ersade puhul see teema vist tõstatati?

    Jah, ersa aktivist ja praegune Ukraina ohvitser Syreś Boläeń tutvustas Otepääl eelmise aasta oktoobris Erzjan Mastori ehk Ersamaa kaarti. Ersamaa on tal seal kolm korda suurem kui praegune Mordva vabariik (ligi 60 protsenti Vene Föderatsiooni ersadest ja mokšadest elab just seal).[1] Ta peaks siis tatarlastelt ja veel kelleltki territooriumi ära võtma. Ta tahab luua Ersa riiki, mille sees on Mokša ja Tatari autonoomne vabariik.

     Vene Föderatsiooni võimudele jäi see igal juhul silma.

    Jah, see toodi esile tänavu 19. mail Venemaal aset leidnud rahvussuhete alasel nõupidamisel, mida läbi veebi juhtis Vladimir Putin. Kohal olid pea kõik rahvussuhete eksperdid, sealhulgas akadeemik ja etnoloog Valeri Tiškov.[2] Sõna võttis ka Venemaa soome-ugri rahvaste assotsiatsiooni (AFUN) president, mokšalane Pjotr Tultajev, kes on Venemaa Föderatsiooni föderatsiooninõukogu senaator. Ta kordas juba varem avaldatud seisukohta, et praeguses situatsioonis ei pea ta vajalikuks soome-ugri rahvaste maailmakongresside traditsiooni jätkata. Põhjendus oli see, et eestlased, soomlased ja ungarlased püüavad soome-ugri rahvaid vanema venna kombel kamandada. Et nad vaatavad oma sugulasrahvastele ülalt alla.

    Mis on viimase viie aasta jooksul Venemaa soomeugrilaste keeles ja kultuuris muutunud?

    Esimene suur muutus toimus 2018. aastal, kui rahvavabariikides tehti emakeele õppimine vabatahtlikuks. See tähendab, et emakeelt õpetatakse vaid nendele, kes selleks ise soovi avaldavad. Soovijaid on aga Venemaal soomeugrilaste seas üsna vähe. See avaldab emakeeleoskusele selgelt negatiivset mõju.

    Stabiilse olukorra rikkus Venemaal koroona, seetõttu pandi piirid kinni, aga ühtlasi oli hea põhjendada, miks mõnda soome-ugri liikumise aktivisti ei lastud riigist välja. Piiril selgus nii mõnigi kord, et aktivisti vaktsineerimistõend pole õige ja ei kehti. Vaielda ei saanud.

    Kuidas mõjub Ukraina sõda soomeugrilaste identiteedile?

    Minu tuttavad on kõik kahe identiteediga. See teine – lisaks mari või komi omale – on mitte venelase, vaid venemaalase oma. Ma ei ole pea kuuekümne Venemaal käidud aasta jooksul soomeugrilaste seas venevastasust küll märganud.

    Millist narratiivi Kreml soome-ugri rahvastest sõjaajal loob? Millisena ta neid näidata tahab?

    Mulle tundub, et Kremlile pole see narratiiv kuigi oluline, sest soome-ugri keelte rääkijaid on nüüdseks vaid ligi miljon, samal ajal kui Venemaa rahvaarv on 143 miljonit. Soome-ugri keelte hääbumise tendents on selgelt näha, Moskval pole selleks vaja kuigi palju teha. Vaevalt need väikerahvad Vene Föderatsiooni ametnike armeele erilisi probleeme põhjustavad. Moslemitega on neil palju rohkem tegemist.

    Millal võiks taas alata kultuurialane koostöö Soome, Eesti ja Vene Föderatsiooni vahel?

    Kas või esimesel hommikul pärast sõda. Ja alustagem koostööd tavainimestest.

    Seminari „Kuidas edasi“ ettekanded on järelvaadatavad Soome-Vene Seltsi veebisaidilt.

    [1] Ersade ajalooline asuala hõlmab Venemaa Föderatsiooni territooriumil Mordva vabariiki, Tatari vabariiki, Baškiiri vabariiki, Tšuvaši vabariiki ja nende naaberalasid.

    [2] Venemaa endine rahvusküsimuste minister Valeri Tiškov saadeti 2014. aastal sissesõidukeelu tõttu Eesti piirilt tagasi, kuna kahtlustati, et ta ei tulnud Eestisse esinema teaduslikel kaalutlustel, vaid  vaenuliku infooperatsiooni osalisena.

     

     

     

     

  • Veider ja kangelaslik tegu – Nietzsche tõlkimine

    LEO LUKS

    Leo Luks: Meenutage oma Nietzsche tõlkimise kogemust! Oli see võrreldes teiste tõlketöödega eriline, intensiivsem, rohkem väljakutseid pakkuv?

    Jaan Undusk: Nietzsche on meie mälus selline autor, kes nõukogude ajal oleks olnud justkui keelatud. See tähendas tõepoolest seda, et tema „Zarathustra“ eesti tõlget aastast 1932 ei saanud antikvariaadist osta. Aga saksa keel ei kuulunud ametlikult nõukogude inimese kompetentsi. Seega võis Nietzsche (nagu ka mitme teise filosoofi, nt Oswald Spengleri) saksakeelseid algupärandeid Tallinna Mündi tänava antikvariaadis näha päris sageli. Hakkasin siis minagi ostma vanas heas Alfred Kröner Verlagis välja antud Nietzsche teoseid. Seal oli taskuväljaandena ilmunud tema tollane kättesaadav looming üheteistkümnes köites. Umbes pooled köited muretsesin endale ja lugesin neid üliõpilasena Tallinna–Tartu rongis. See oli siis algus.

    Aga selles, et minust sai Nietzsche tõlkija, on süüdi hoopis Hasso Krull, kes istub tänagi meie seas. Me elasime perega tosin aastat Pikal tänaval sellises pisut boheemlikus korteris läbi kahe maja ja mitmel tasapinnal, kus tuli tihedalt kütta kolme ahju. Tuli perre üks laps, siis teine ja nõnda edasi. Ja siis, kui teine laps oli sündinud, tuli Hasso meile külla; olime tuttavaks saanud humanitaarseltsis Wellesto. Hasso toetas selja vastu ahju ja hakkas heietama sellest, et tahaks ikka asutada uut ajakirja (Vikerkaar oli juba eeskujuna olemas) – oma ajakirja nimega Eidos. Ja et selle esimene number peaks olema Nietzsche-number. Hasso ise tahtis selles kirjutada Jacques Derridast, tema tekstist „Nietzsche autobiograafia“, mis käsitles Nietzsche omaelulugu „Ecce homo“. Hasso arvas, et hea oleks, kui ta ei peaks Nietzschet tsiteerima Derrida kaudu, vaid eesti tõlkest. Ja et kas mina ei tahaks seda tõlketööd teha. Lõime käed, leppisime kokku, et tõlgin paar peatükki „Ecce homost“, eessõna, „Miks ma nii tark olen“ ja „Miks ma saatus olen“– just eriti neile viitas Derrida. Ja et ma sama 1989. aasta sügisel läksin Tuglase Seltsi stipendiumiga kuuks ajaks Soome, siis sai kõik teoks. Päeval töötasin Soome Kirjanduse Seltsi arhiivis, aga õhtuti tõlkisin Gisbert Jänicke korteris Käpylä linnaosas Nietzschet. Runebergi tänava antikvariaadist olin seks puhuks ostnud Nietzsche teoste Karl Schlechta toimetatud väljaande. Hasso ajakirjast ei saanud asja ja kogu lugu nihkus veidike edasi. Nii et Nietzsche-eri sai teoks alles ajakirja Vikerkaar 1991. aasta viienda numbrina, kus ilmusid nii minu tõlge kui ka Hasso artikkel, lisaks veel Ilmar Vene tõlgitud aforismid mitmest Nietzsche teosest.

    Märt Põder: Tõlkisin „Tõest ja valest moraalivälises mõttes“, avaldati 2007. Seda oli Ilmar Vene 1997. aastal juba tõlkinud. Tegelikult hakkasin seda Nietzsche esseed lugema seetõttu, et kirjutasin bakalaureusetööd Platonist, mis lähtus Heideggeri Platoni-tõlgendusest, täpsemini, üritasin seda kritiseerida. Heideggeri Platoni-tõlgitsus lähtus oluliselt sellest, et filosoofia on lõppenud ja see mõte pärineb Nietzschelt. Isegi mu bakalaureusetöö pealkiri pärineb tegelikult Nietzschelt. See oli küll kreeka keeles, et ühelt poolt Platon, teiselt poolt Platon, keskelt kits või kimäär. Nietzschega oli mul palju tegemist Heideggeri Platoni-tõlgenduse tõttu. Esseed hakkasin tõlkima sellepärast, et tahtsin aru saada, et mis selle Nietzschega siis ikkagi on, et temast lähtuvalt saab öelda, et kogu õhtumaa metafüüsika on lõppenud ja mitte midagi pole mõtet enam vanal viisil uurida. See essee on vahelüli Nietzsche varaste teoste aja ja hilisemate teoste aja vahel. Ühelt poolt aeg, mil ta uuris varast kreeka filosoofiat, isegi plaanis sellest käsitluse koostada ja tagantjärele pidas ennast dekadendiks, ehk aeg, millele tagasi vaadates ta endale Schopenhauerist ja Wagnerist vaimustumist ette heidab. Ja teiselt poolt järgnev aeg, kus ta enda arvates sellest nii-öelda üle saab.

    Huvitav on see essee seetõttu, et Nietzsche tegeleb seal epistemoloogiaga ja põhjendab oma filosoofiat niisugusel koolifilosoofia viisil, mille läbihammustamisega on paljud vaeva näinud. Tekib küsimus, kas see essee on abivahend või hoopis takistus tema filosoofiast arusaamisel. Mulle tundus, et see on abivahend, ja seetõttu tahtsin selle väga lähedalt läbi lugeda. Tõlkisin ta nii-öelda lause-lauselt järjest ära. Istusin mitte just rongis, aga Zavoodis, kui ma ei eksi, ja tõlkisin mingisuguste oma paberite peale ja panin siis ka internetti üles. Akadeemia toimetaja Jaan Kangilaski leidis ta sealt ja küsis, kas seda võiks avaldada. Ma midagi väga salapärast sellest esseest küll teada ei saanud, aga see on väga hea õpetlik, nii-öelda didaktiline essee.

    Jaanus Sooväli: Nietzsche tõlkimiseni jõudsin õigupoolest toimetamise kaudu. Võis vist olla aasta 2004 või 2005, kui osalesin Andrus Tooli loengukursusel „XIX ja XX sajandi filosoofia“. Üks teos, mida kursuse raames lugesime, oli „Antikristus“, selle tõlge oli ilmunud 2002. aastal kirjastusseltsis Zeus. Ja Andrus Tool tegi meile seminaris päris kujukalt selgeks, et tegemist on „loetamatu tõlkega“. Kuidagi jõudis see jutt kirjastusseltsi juhatajani, kes vist arutas seda asja Tõnu Luigega, et tuleb ikkagi tekst kas uuesti tõlkida või põhjalikult ära toimetada. Ja Tõnu Luik tegi mulle ettepaneku, et toimeta ära. Olime Nietzsche filosoofiat koos mitmel puhul arutanud. Seda ma siis ka tegin. Veidi hiljem tõlkisin fragmente „Tragöödia sünnist“ ajakirjale Teater. Muusika. Kino. Need olid just need kirjakohad, kus visandati apolloonilisus ja dionüüsilisus. Ja veel veidi hiljem tõlkisin ajakirjale Akadeemia vaba tahtega seotud fragmente, kuni lõpuks jõudsingi „Sealpool hea ja kurja“ tõlkimiseni.

    Luks: Jaanus, sa oled mõnevõrra erandlik eesti filosoof, sa oled akadeemiliselt edukas ja kirjutad palju rahvusvahelises teadusajakirjanduses – ka Nietzschest. Kuidas sulle tundub, kas tõlkimistöö – akadeemilises kontekstis on see ju nagu väheväärtuslik töö – on ära tasunud? Kas see on asi, mida soovitad noortele, kes millegagi süvitsi tegelevad? Või on see aja raiskamine, sest kindlasti jääb siis ju artikkel või paar kirjutamata? Läänes paljud filosoofid tegelevad muu hulgas tõlkimisega. Kuidas sulle see nüüd tundub?

    Sooväli: Tõlkimine eeldab seda, et autori teksti, mida asutakse tõlkima, tuleb päris põhjalikult lugeda ja tundma õppida. Algteksti lausetest ja lõpuks kogu tekstist tuleb aru saada, vähemalt nii palju kui võimalik. Selles mõttes õpib tõlkides kõige paremini. Tõlkimine on seega igati soovitatav ja sellest on kahtlemata kasu ka akadeemilises töös.

    Luks: Ja tõlkimise käigus tuleb ka uurimisideid?

    Sooväli: Jah, märgatakse seoseid, mida võib-olla pealiskaudsel lugemisel ei märkaks.

    Vestlusringis osalejad ja nende tõlked

    Jaan Undusk „Ecce homo“, 1996, katkendid 1991; Wagneri juhtum, ilmumas
    Leo Luks „Fragmente nihilismist“, 2004; „Fragmente võimu tahtest“, 2014
    Märt Põder „Tõest ja valest moraalivälises mõttes“, 2007
    Jaanus Sooväli „Tragöödia sünd muusika vaimust“ (katkendid) 2007; „Tahtest“ (katkendid), 2011; „Sealpool head ja kurja“, 2017
    Andres Luure „Moraali genealoogiast“, 2015
    Egle Erik ja Henri Otsing „Viis eessõna viiele avaldamata teosele“, ilmumas
    Ahto Lobjakas „Tahe võimule“, „Nõnda rääkis Zarathustra“, ilmumas

    Andres Luure: Eelneva jutu jätkuks: tõlkimisega on ka niisugune lugu, et tõlkimine kaugendab arusaamisest. Sest kui igast lausest aru saada, ei saa tervikust lõpuks mitte midagi aru. Nüüd, kui ma loen üle mitme aasta seda raamatut uuesti, hakkan juba aru saama, mis seal õigupoolest kirjas on.

    Luks: See on sinu kogemus teosega „Moraali genealoogiast“?

    Luure: Jaa, täpselt. Ja uskumatu, et kui seda lugeda eesti keeles, siis on ta ikka hulga paremini arusaadav kui saksa keeles, vähemalt minule. Mina teen seda põhimõtteliselt kõikide tekstidega: klassikatekste, mida ma loen, neid ma ühtlasi tõlgin, muidu ei saagi aru.

    Marek Tamm tegi mulle ettepaneku tõlkida „Moraali genealoogiast“. Tema arvates pidi see raamat eesti keeles olemas olema. Nietzsche puhul erandlikult ei olegi see aforismikogu, seal on kolm väikest traktaati, kus on mõttelõng jälgitav. Minu jaoks oleks ta veel jälgitavam, kui seal oleks vähem retoorikat. Aga siiski, seal saab mõttelõnga koostada.

    Aga tõlkimine ise oli väga vaevaline. Kohati oli raske aru saada, mida Nietzsche silmas peab. Kui tuli appi toimetaja Tiiu Relve, siis sain mõned asjad tänu temale selgeks.

    Henri Otsing: Ma ütlen kõigepealt uuesti seda, mida Andres ütles. Ütlen nii, kuidas mina saan aru „arusaamisest“. See on nüüd vastuoluline väide, aga tihtipeale, kui keegi ütleb, et „ma sain sellest autorist aru“ – eriti kui tegemist on filosoofiaga või teatud autoritega, no näiteks kui keegi ütleb, et „ma sain Heideggerist aru“ –, siis mul tekib sügav usaldamatus selle inimese vastu. Minu arust on isegi oht, et näiteks Heideggeri filosoofia ja teatud tähenduses „arusaamine“ on omavahel vastuolus. Tõlke sees on mingisugune määramatus, mingisugune noh … et sa ei kompa oma tõlke tõlgenduse piire – see on vist loomulik osa asjast. Mulle tundub, et tõlkija ümber on alati mingisugune ähmasus ja see mõte on vist kõigile vastuvõetav. Äkki Egle räägib sellest, mida me päriselt tegime?

    Egle Erik: Meie võtsime Tartu ülikoolis seminari, mida andis James Pearson Nietzsche teosest „Lõbus teadus“. Saabus aeg mõelda seminari arvestuse peale ja siis ma poole kõrvaga kuulsin, kuidas Henri pakkus õppejõule, et äkki ta võiks hoopis midagi tõlkida – näiteks sedasama teost, mida me lugesime. Mõtlesin, et ma ju oskan ka saksa keelt, et ma tahaksin ka tõlkida. Ja siis James ja Jaanus arutlesid, et mida me võiksime tõlkida, ja nii jõudsime „Viie eeskõne“ juurde.

    Otsing: „Viis eestkõnet viiele kirjutamata raamatule“ on ülivarajane Nietzsche. Miks Jaanus selle meile ette söötis, seda peab temalt küsima. Aga ma lisaks veel tähelepaneku, et kui „Tragöödia sünd“ välja arvata, siis taasiseseisvunud Eesti Nietzsche-tõlgete kronoloogia on vist enam-vähem täpselt vastupidine Nietzsche kirjutiste kronoloogiale. Me alustasime täiesti lõpust ja nüüd jõuame täiesti algusesse.

    Ahto Lobjakas: Mul ei olegi rohkem midagi öelda kui seda, et tegemist on väga isikliku projektiga. Ma arvan, et teatud tasandil peavadki kõik need tõlked olema isiklikud. Henri jutust põrkudes läheksin edasi mõttega arusaamisest ja muust sarnasest. Iga tõlkija läheb tõlgitavaga teatud hübriidiks kokku ja tekib selline uus homonkulus. Mõnikord on ta elujõuline, mõnikord ei ole, aga elujõulisus tegelikult ei mängi mingit rolli. Inglise keeles on ütlemine, et ma teen seda sellepärast, et ma saan või võin. Because I can – kas ta on ’võin’ või ’saan’? Minu puhul see igal juhul kehtib. On niimoodi juhtunud, et ma olen kakskümmend aastat elanud indoeuroopa keeltega ja keeltes. Tõlkimine on minu jaoks – jällegi vabandust, et see on väga isiklik, aga teistmoodi ma enam ei oska – selline enese rekonstrueerimise või rekonstitueerimise protsess, tagasitulek indoeuroopa keeltest millessegi, mida ma enam ei tunne ära teatud mõttes. Ja mõlemal pool seda piiri käimine on see, mida mulle meeldib teha. Õnneks on selle tegevuse üks definitsioone tõlkimine, millega saab kutsutud olla ka sellistele toredatele ümarlaudadele, nii et aitäh.

    Luks: Mina olen tõlkinud kaks korda Akadeemiasse valimiku fragmente hilise Nietzsche Nachlass’ist, nagu seda nimetatakse, pärandist. Muidugi paljud neist on natukene modifitseeritud kujul olemas ka „Võimu tahtes“. 2004. aastal ilmus tõlge nihilismifragmentidest – mis oli tehtud, just nagu Jaanus või Andres rääkisid, niisuguses iseõppimise kontekstis. Kui ma kirjutasin 1999. aastal bakalaureusetöö Nietzsche nihilismist ja hiljem jätkasin teiste autorite varal ka magistritöö kirjutamist, siis ma peaaegu ei osanud võõrkeeli, oskasin ülihalvasti. Ja kuna see Nietzsche nihilismikäsitlus mulle ette anti, siis ma pidin selle Colli ja Montinari 15-köitelise väljaande lihtsalt läbi lappama ja nihilismi märksõna otsima, sest selles õppeversioonis ei olnud ka sisuregistrit – on ainult nimeregister. Nihilismi märksõna ei saanud otsida ka. Ja ei olnud mul ka seda faili, mis mul tänapäeval on, selle kohta, kuidas Nachlass „Võimu tahtega“ suhestub, et mõnda teist, näiteks inglise tõlget kõrvale vaadata. Ma siis pusisin selle saksa keelega selleks, et tsitaate oma diplomitöösse panna.

    Niimoodi need toortõlked valmisid. Ja ma ei mäleta, kuidas see julgus mind tabas, et need tõlked ikkagi ka avalikustada. Ju ma mõtlesin, et ma olen nii palju tööd teinud ja vaeva näinud, et võiks natukene veel teha. 2002. aastal, magistritöö järel, olin just sellises elufaasis, et pidin kogu aeg midagi avaldama, kuskilt honorari teenima, et kapitalismi viljastavates tingimustes õppejõuna elatuda. See oli üks sellelaadseid projekte. Ma piinasin oma toonaseid tuttavaid. Näiteks hea keeleoskaja Kuldar Traks aitas mul tõlget üle vaadata, enne kui ma üldse läksin Akadeemia toimetusse. Toimetaja Jaan Kangilaski oskab ju saksa keelt hästi. Sellel asjal on veel puänt: kuigi ma olen keele alal täielik võhik ja tagantjärelegi leidsin oma tõlgetest mingeid vigu, siis suure üllatusena pälvisin Akadeemia tõlke aastaauhinna.

    Andres Luure, Märt Põder, Jaanus Sooväli, Leo Luks, Jaan Undusk, Henri Otsing, Egle Erik ja Ahto Lobjakas vestlusringis konverentsil „Dekadents eesti kultuuris“.

    Teine tõlge võimu tahte fragmentidest sündis vaidlusest Jaanusega, kes oma tahtefragmentide tõlke kaassõnas Akadeemias kirjutas, et võimutahe pole Nietzschel üldse oluline mõiste, umbes niimoodi.

    Sooväli: Mitte kõige olulisem!

    Luks: Noh, ütleme igatpidi alavääristas seda, muu hulgas osutades mu enda nihilismifragmentide tõlke järelsõnale: „Möödaminnes võib ütelda, et suurem osa tänapäeva tõlgendajatest ei omista võimutahtele mingisugust keskset kohta Nietzche mõtlemises“ (Akadeemia, nr 5, 2011, lk 903). Siis ma mõtlesin, et Nietzschega asi nii lihtne pole ja tegin väikse valimiku võimu tahtest. Muidugi 2014 oli Nietzschel ka ümmargune sünniaastapäev. Siis me tegime Akadeemiaga sellise pool-erinumbri (10/2014).

    Liigume järgmise alateema juurde. Nietzsche ei ole ju mingisugune tehniline autor, nagu näiteks Frege. Kuidas lahendada tõlgetes pinget: ühelt poolt filosoofiline rangus, tehniliste terminite loomine, nendest kinnipidamine, ja teiselt poolt stiil – Nietzsche on ju üks särav saksa stiili­meister. Kuidas tõlkida nii, et ka tõlge oleks eesti keeles säravas stiilis? Nietzsche ise kirjutab: „See, mida on kõige keerulisem ühest keelest teise tõlkida, on tema stiili tempo: selle põhjus lasub rassi iseloomus, füsioloogilisemalt kõneldes, tema „ainevahetuse“ läbilõiketempos. Esineb ausalt mõeldud tõlkeid, mis on peaaegu võltsingud, originaali tahtmatud labastamised, lihtsalt seetõttu, et polnud võimalik tõlkida originaali vaprat ja lõbusat tempot, mis sööstab ja aitab üle kõigest ohtlikust asjades ja sõnades …“ („Sealpool head ja kurja“, § 28).

    Nõnda räägib tõlkimisest Nietzs­che ise. Kes tahaks selle suurprobleemi üle mõtteid vahetada?

    Sooväli: Mingis mõttes on see tõlkimise enda paradoks. Sõnakuju või sõna ennast ei saa ühest keelest teise üle kanda. See, mis tuleb üle kanda, on ikkagi tähendus. Aga tähendus on alati seotud tõlgitava keele materiaalse tähistaja külge. Ja siit tekibki paradoks: ühelt poolt tuleb tõlkida teksti tähendust, teiselt poolt ei ole see tähendus aga mitte kunagi puhtalt tõlgitav, sest see on alati seotud materiaalse tähistajaga. Sõnaga: oma keeles tuleb leida need tähistajad (kusjuures need moodustavad ju alati süsteemi), mis mingil viisil selle tähenduse edasi annavad, kuid alati just „mingil viisil“. Selles mõttes on tõlkimine kindlasti alati tõlgendus, selles ei ole kahtlust.

    Aga mulle tundub, et sageli võetakse seda liiga lihtsalt. Loomulikult on iga tõlge tõlgendus, aga seejuures ei tohi kunagi loobuda täpsuseideaalist. Eriti siis, kui me räägime filosoofia tõlkimisest. Ilukirjanduses on olukord natuke teine. Luule tõlkimisel on ka olukord natuke teine. Aga filosoofia puhul peame ikkagi püüdlema täpsuse poole. Samas, ja loomulikult eriti Nietzsche puhul, ei tohi me siiski unustada seda kirjanduslikkust, retoorilisust, stiili, kõlalisust ja muud, mis seal on. Ja see stiil on vohav, voolav, mänglev, idiomaatiline. Selles mõttes Nietzsche tõlkimine ei ole vist kõige lihtsam ülesanne.

    Otsing: Ma selgitan, kuidas Jaanus meie tekste aitas toimetada. Me olime oma tõlked enda arust valmis teinud, saatsime need Jaanusele ja siis ta kutsus meid oma kabinetti. Me võtsime eestikeelsed tõlkemustandid ette. Ta hakkas lugema, et ahah, siit läheb enam-vähem, siis aga jõudis mingisuguse kohani, kus ta järsku tundis, et peab võtma saksakeelse allikteksti kõrvale. Ja tuli välja, et seal kohas oligi tõlkes viga. Selline Nietzsche-tunnetus, et sa ilma allikteksti mäletamata-lugemata suudad ära tabada selle, kus Nietzschest eemale või mööda astutakse … Minu silmis on see enam-vähem üliinimlik võime, Übermensch’lik võime. Ma kujutan ette, et täpsus, mida on sellise ülikvaliteetse tõlkimise jaoks vaja, on nõudnud aastakümneid tööd.

    Undusk: Kui võtta ette Nietzsche autobiograafia, mille kunagi tõlkisin, siis tuli kõigepealt kätte saada kontseptuaalne põhijoon. See on pihtimuslik autobiograafia. Aga see ei ole mitte kristlik pihtimus, vaid selle vastand. Pihtimus kristlikus mõttes on ju Augustinusest alates suuresti enesepiitsutus, kus inimene tunnistab oma patte, kahetseb neid, võtab otsuse end parandada. Nietzsche teeb midagi vastupidist: ta vaatab tunnustavalt tagasi oma elule, räägib sellest, kui aus, pühendunud ja tulemuslik ta on olnud, selgitab, mida väärtuslikku ta on saavutanud – viinud inimkonna ideedeajaloolisse murdepunkti. Nietzsche pihib nagu teadlik antikristlane, lähtudes äratundmisest, et õigem on oma tehtut tunnustada (eriti kui teised sellest aru ei saa!) kui ennast alandada ja piitsutada. Esmalt näib see kõik hullumeelse monoloogina, aga tagasivaates on Nietzsche hoiak osutunud prohvetlikuks.

    Põhisõnum on kokku võetud teose viimases lauses: „Kas mind on mõistetud? – Dionysos ristilöödu vastu …“ („Ecce homo“, lk 148). See on dionüüsiline, isegi jõhker elujaatus Jeesus Kristuse kahetsusõpetuse vastu. Kui see põhisõnum on selgeks saanud, siis ei eksi ehk tõlkides väga palju. See annab niidi ka segasemaks jäävates kohtades. Sellest tuleneb teksti tempo ja retoorika. Nietzschel on paatos ja paradoks sõnumi osa. Sellest ratsionaalset iva välja prepareerides võib osa sõnumit kaotsi minna. Ja veel: võideldes ei solva Nietzsche oma vastast. Tema täpsed löögid pigem austavad vastast. Vaadake, milliseks mütoloogiliseks suuruseks tõstab ta oma elu kõige problemaatilisema inimese – Richard Wagneri.

    Nietzsche: „See, mida on kõige keerulisem ühest keelest teise tõlkida, on tema stiili tempo: selle põhjus lasub rassi iseloomus, füsioloogilisemalt kõneldes, tema „ainevahetuse“ läbilõiketempos.“

    Ehkki Nietzsche ei kasuta nii-öelda filosoofilist täppiskeelt, olen püüdnud tema tekstides üht ja sama sõna või väljendit tõlkida ühe vastega. Aga et Nietzsche armastab tungida keele sisemusse ja panna kõnelema selle ajaloolisi kihistusi, sõna eri koostisosi, siis tuleb ka sellega arvestada. Näiteks üks tsitaat „Ecce homo“ tõlkest:

    „Kas mind on mõistetud? [—]. Katte eemaldamine kristlikult moraalilt on sündmus, millel ei ole võrdset, tõeline katastroof“ (lk 146).

    Siin ma tõlkisin – see oli paaris teises kohaski nõnda – nii-öelda etümoloogiliselt. Saksa keeles on siin põhisõna Entdeckung, mis tähendab ’avastamine’, niisiis kõneldakse kristliku moraali „avastamisest“. Aga tundus, et siin räägivad kaasa mingid arhailisemad kihid. Decken tähendab ju ’katma’ ja ent-decken sellele vastanduvat tegevust, ’katet maha võtma, paljastama’, nii et ’kristliku moraali avastamise’ tõlkisin ma siin ja ühes teises kohas hoopis ’katte eemaldamiseks kristlikult moraalilt’, tundus olevat adekvaatsem.

    Püüdsin tõlkimisel teha Nietzsche hoogsast tekstist ka hästi loetavat ja sisendavat eestikeelset teost. Tahtsin, et kui eestlane seda loeb, siis ta saab aru, miks on selle näiliselt veidra loo taga äärmiselt tõsiseltvõetav filosoofiline inspiratsioon, elu ja surma küsimus mitte ainult Nietzschele, vaid võib-olla ka meile. Kes tahab aus olla, see ei pea kartma isegi avalikkuse ees lolliks jääda.

    Luure: Minu meelest on Jaan Unduskil Nietzsche tõlkimine kõige paremini välja tulnud.

    Sooväli: Olen täiesti nõus. Ja rõhutaksin just eriti seda järelsõna, see on üsna erakordne käsitus. Aga loomulikult see tõlge ise ka, Jaanil on see tõesti väga hästi välja tulnud.

    Luks: Ma tooksin esile ka sellise kultuuriloolise küsimuse: mida me tõlgime, mis järjekorras me tõlgime, mis ajahetkel – see mõjutab ju ka meie mõttekultuuri. Nüüd taasiseseisvumise järel me tõlgime tagantpoolt ettepoole, nüüd tuleb „Tahe võimule“ („Der Wille zur Macht“), mis on päris hiline Nietzsche. Aga Nietzsche tõlkimine algas päris XX sajandi algul „Zarathustrast“, mis ju on teatud mõttes loomulik valik. Teisest küljest läks käibele kirjanduslik kaanon, Nietzsche kui kirjanik. Näiteks „Zarathustra“ „Öölaulu“ on eesti keelde tõlgitud viiel korral.

    Kuskil suuremas kultuuris võib-olla võetaksegi kogutud teosed, hakatakse esimesest köitest pihta ja tõlgitakse järjest. Meil on selline eklektika. Annaksin nüüd Ahtole sõna. Meie viimase kolmekümne aasta kohta on sul kindlasti mingi kultuuriline tunnetus olemas ja oled ka ise hilist Nietzschet tõlkinud.

    Lobjakas: Mulle tundub, et siin kehtivad teatavad printsiibid, mis ei muutu sõltumata sellest, mis sajandil me elame või mis sajandil me Nietzschet loeme. Ja Nietzsche ise oleks võib-olla arvanud, et ta on ilmaasjata elanud, kui teda loetaks nagu midagi kasutatavat, et võtame siit midagi ja saame midagi enda rahvuskultuurile, näiteks. Nietzsche, ma arvan, oleks arvanud, et ta on ilmaasjata elanud, kui lugeja ei oleks sõna otseses mõttes vaimustusest pikali kukkunud. Selleks et teda lihtsalt lugeda niimoodi millegi muu kõrval või millegi muu jaoks – ma kahtlen, et see oli tema eesmärk. Nietzsche teeb eriliseks põlemine. Ja selle leegi tabamine, selle leegi hindamine on, ma arvan, Nietzsche puhul kõige olulisem – ja mitte ainult Nietzsche puhul, vaid iga suure filosoofi puhul. Mulle tuleb ette Heidegger, kes elu lõpuni kurtis, et temast ei saa mitte keegi aru. Jutt ei käinud siin ju inimestest, kes lugesid läbi teiste keelte võib-olla viletsates tõlgetes – aga aru ei saanud sakslased, kes rääkisid ja mõistsid oma keelt perfektselt, filosoofid ei saanud aru. Ja Nietzschega on samamoodi. Kust võtab Heidegger kõik need „ainsad“ ja „harvad“ ja „üksikud“ ja nii edasi, millega ta mängib? Need on Nietzschel juba olemas ja see käib asja juurde. Heidegger armastab öelda seda, et tema teed keegi teine käia ei saa, ja igaüks, kes mõtelda tahab, peab käima oma teed. Ja tõlge on teatud mõttes sellesama tee käimine ja väga oluline minu arvates ongi seda teed mitte käia lihtsalt teist korda ja halvemini, vaid ikkagi püüda see hübriid teha millekski juba kolmandaks või vähemalt millekski eriliseks, millel on oma rääkimise jõud või midagi sarnast. Tõlge peab selle poole püüdlema ja mõistmist, ma arvan, hinnatakse üle. Kui „Zarathustrast“ oleks kohe aru saadud, siis oleks see väga lühike raamat olnud, et „tuli mäest alla ja läks tagasi üles“. Aga et palju temast aru ei saadud, on teatud mõttes ju selle raamatu mõte.

    Põder: Mulle tundub ka see teiste jaoks tõlkimine imelik ettevõtmine, ma ei kujuta päriselt ette, mida see tähendab. Et olen publiku jaoks valmistanud selle materjali ette? See kõlab nagu väga tarbe­tõlge, et peaks olema sujuvalt tarvitatav ja arusaadav. Et kui on mingi asi, millest arusaamiseks on mul vaja pingutada ja võib-olla on mul valik saada asjast aru ühtemoodi või teistmoodi, aga ma täpselt ei tea, kuidas, siis tõlkimise protseduur sunnib mind panema kirja mingi ühe variandi: nüüd ma otsustasin nii. Muidugi võin ma enda märkmetesse panna kirja ka mitu varianti, aga tüüpiliselt neid Akadeemias või kuskil raamatus ei avaldata. Tõlkimine niisuguse välise eesmärgiga ei olegi väga tehtav ja selles mõttes iga tõlge mõtleb sellesama mõtte uuesti läbi mingis uues ajas ja uue inimese poolt. Selles mõttes on isegi hea, kui tõlked on üpris erinevad, isegi programmiliselt erinevad. Kui tõlge pole väga hea, siis pakub see vähemalt inspiratsiooni võrdlusteks.

    Ja ma vaatasin seda Nietzsche esseed, mida ma tõlkisin enda huvides, ainult enda jaoks – mul oli see luksus. Selles essees Nietzsche kirjeldab ka oma skepsist keele suhtes, kuidas esimene samm on see, et mingi teadmata x ärritab meie närve, sellest tekib kujutis kuskile teadvusse ja siis me väljendame seda häälega, sõnaga. Kui me mõtleme selles kontekstis tõlkimise peale, siis mida me üldse tõlgime? Nietzsche teksti? Nietzsche mõtteid? Tegelikkust? Mingit probleemi tegelikkuses? Ma arvan, et kui tõlkijal on luksus kõigi nende asjade peale mõtelda, tuleb sellest väga hea tõlge.

    Nietzsche võrdleb siin tekstis mõistete, sõnade loomist ehitamisega; vaatleb ka mesilast ja ämblikku ja võrdleb inimest ämblikuga, kes enda kehast väljutab seda ollust, millest tekivad mõisted, justkui ämblikuvõrku, erinevalt siis mesilasest, kes seda kuskilt korjab. Inimene on seal väga kangelaslik. Nietzsche tõlkimine on ilmselt samasugune veider ja kangelaslik tegu. Nagu iga tõlkimine, aga eriti filosoofia, võib-olla eriti Nietzsche tõlkimine, kus me iseendast loome mingisuguse mõiste­struktuuri ja paneme selle teistele vaatamiseks välja. Võib-olla on natuke piinlik. Võib-olla natukene huvitav, aga alati on see pingutus. Ja võib-olla on hea, kui seda pingutust on ka näha, sest sellest on õppida ka teistel.

    Järgnevalt arutleti Nietzsche keerukate mõistete tõlkevastete, sh erinevate käibivate tõlkevastete üle: antikristlane/antikristus, võimutahe / võimu tahe / tahe võimule, üli­inimene/üleinimene jt. Jaanus Sooväli tegi ülevaate tõlke­vigadest „Antikristuse“ 2002. aasta väljaandes. Järgnes diskussioon publikuga, mis kohati kasvas vaidluseks, näiteks Eduard Parhomenko rõhutas tõlkija vastutust, et tõlkimine ei käi pelgalt oma lõbuks, vaid ennekõike lugejate, sh tudengite jaoks. Paraku lõpetas enne kõiki neid mõttekäike koostöö vestlust lindistanud diktofon. Vaevalt Sirbi lugejatelgi jätkuks jaksu kõikidesse nüanssidesse süveneda.

  • Rohkem, rohkem ukraina kirjandust!

    KATJA NOVAK

    Enne jaanipäeva sõitsin rahvast täis rongis, õnnelikuna, sest sain endale istekoha, ning mõtlesin pisut skeptiliselt selle artikli kirjutamise peale. Kes seda ometi keset lahket suveaega loeb? Niimoodi ma tükk aega mõtisklesingi, kuniks märkasin, et kõik mu kaasteelised loevad miskit – kas raamatut või ajalehte, ühe käes oli hiljuti avatud kunstinäituse album. Nad on mul siiamaani meeles, neile ma praegu kirjutangi.

    Missugune oli meile aasta 2022? Missugune oleks talle sobiv omadussõna – mitte liiga kitsas või, vastupidi, liiga ebamäärane? „Lvivis käis sõja ajal – nii nad hiljem kirjutavad – // võimas kirjanduselu …“ märgib Halõna Kruk ühes oma luuletuses. Ka Tallinnas käis Ukraina sõja ajal võimas kirjanduselu ning Ukraina oli siinsesse kirjandusellu võimsalt kaasatud. Ukraina autorite tekstid ilmusid nii Eesti perioodikas kui ka eraldi raamatutena, üksteise teoseid tõlgiti vastastikku, toimusid arutelud ja luuleõhtud. Sellest sünergiast saaks rääkida pikalt nagu ukraina luulestki. Siinses artiklis keskendun mullu Eestis ilmunud ukraina autorite tekstidele. Tõlkija ja ukrainlasena tunnen, et sellest võib abi olla lugejale, kes alles loob tutvust eestikeelse ukraina kirjandusega.

    Tõlkimine annab jõudu

    2022. aasta 24. veebruaril, Eesti Vabariigi aastapäeva varahommikul ründas Venemaa (taas kord) Ukrainat. Eesti kirjandusväljaanded reageerisid sellele väga kiiresti. Kõige märgilisem on ilmselt Eesti vanima kirjandusajakirja Looming märtsinumber.

    Juba 28. veebruaril kirjutas Doris Kareva mulle ettepanekuga avaldada ajakirjas Looming minu ja teiste ukraina luuletajate tekste. Vastasin talle küll alles 1. märtsil, aga juba kaks päeva hiljem olid paar mu teksti tänu Igor Kotjuhile ka tõlgitud ning ära saadetud. Märtsikuu Looming ilmus Ukraina lipu värvides ning selle tiraaž on minu teada praeguseks läbi müüdud. Katse hankida paar eksemplari toimetusest ei lõppenud võidukalt. Hiljuti nägin üht eksemplari Tartus raamatupoes Biblioteek, kuid võib-olla oli see n-ö museaal.

    2022. aasta märtsikuu Looming ilmus Ukraina lipu värvides. Foto on tehtud sama aasta 1. aprillil Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis Ukraina Kultuurikeskuse toetamiseks korraldatud heategevusmüügil.

    Loomingu ukraina kimbus ilmusid Artem Poležaka, Julia Mussakovska ja Serhi Žadani tekstid (tlk Maarja Kangro), Alex Averbuchi luuletus (tlk Anna Verschik), Halõna Kruki luuletused (tlk Anna Verschik ja Maarja Kangro), Jaroslav Dovhani luuletus (tlk autori tütar Ellen Dovhan ja Maarja Kangro) ning mu enda kolm luuletust.

    Missugused olid need luuletused? „Ära küsi, mida hirm saab sinuga teha – / küsi, mida sina saad teha hirmuga. // Et ta sind ei määratleks,“ lausub Julia Mussakovska. Otsekui talle vastuseks kirjutab Halõna Kruk, et hirmule pole siin kohta: „minevikku pole. tulevikku pole. / on põhjuste tagajärjed. on tähenduste jada“. Napid laused, konkreetsed kirjeldused. Mõlemad luuletused on kirjutatud 2020. aastal. „meid määratletakse sõja järgi / meid määratletakse sõja järgi,“ tõdesin ma ise umbes kuu enne 2022. aasta 24. veebruari. Mida see meile tähendab? Et sõda on Ukrainas kestnud kaheksa aastat ning et ukraina rahva võitluse kontekst on laiem ja mitmekihilisem kui see, mis plahvatas 24. veebruari hommikul. „kaheksa aastat öelda: mu kodus on sõda / et lõpuks leppida: mu kodu on sõda …“ on sellesama mõtte sõnastanud ukraina luuletaja Ija Kiva, kellest on juba kaks korda saanud sõjapõgenik: 2014. aastal kolis ta Donetskist Kõjivisse ning 2022. aastal edasi Lvivi.1 Tsiteeritud Kiva luuletus ilmus ajakirja Looming teises Ukraina-numbris tänavu märtsis ning selle on tõlkinud Igor Kotjuh.

    Loomingu esimesse ukraina kimpu kuuluvad teistegi autorite luuletused, kes on Ukrainaga ühel või teisel moel seotud ja mõtlevad selle käekäigule. Number algab Leelo Tungla luulekolmikuga, mille esimene tekst sai kirja pandud kohe 24. veebruaril. Valgevene luuletaja Dmitri Strotsev, kes on oma poliitiliste seisukohtade tõttu juba tükk aega sunnitud elama välismaal, ütleb Igor Kotjuhi tõlkes lühidalt: „tulevik astub välja / ukraina keldrist / ja vidutab valguse käes silmi“. Ka Kotjuhi enda luuletused leiduvad selles põimikus, üks neist mõjub mulle eriti liigutavalt. See on pühendatud Galina Rõmbule: „aidake meid / päästke meid / minu laps paneb koolikotti hädaolukorra varu / minu laps küsib: kas meid kõiki tapetakse?“. Luuletus on kirjutatud 25. veebruaril. Tõlkisin selle samal päeval, vahetades autoriga kirju ja helistades talle mitu korda. Poolmuigamisi mõtlesin, et niimoodi saabki sõja üle elada: tõlkides, luule sees. Kahju, et see oli vaid mõte.

    Nagu mainitud, ilmus Loomingus aasta hiljem, märtsis 2023, teinegi ukraina luule bukett. Huvitav on avastada kahe ajakirjanumbri ühisjooni. Mõlema luuletustes kajab Ukraina valu. „Tõustes kui haudadest üles / õudhirmsas unenäos, / keldreist nad väljuvad, elus, / kingadel tolmav kaos“ – need read saatis koos oma teiste tekstidega Loomingu toimetusesse Oksana Stomina (tlk Doris Kareva ja Katja Novak). „Et keldrist saaks jälle kodu magusale moosile ja vuntsidega kartulitele,“ on 2022. aasta detsembris unistanud Ostap Slõvõnskõi (tlk Maarja Kangro).2 Oksana Stomina on pärit Mariupolist. Tema abikaasa võitles oma linna eest. Sel ajal, kui Oksanaga kirju vahetasime, ootas ta abikaasa Olenivka vanglas vangide vahetamist, mis tooks talle vabanemise.3

    Mõned 2023. aasta Ukraina-Loomingu autoritest on samad, kes kirjutasid ka aasta varem. Tänu sellele saab jälgida, kas ja kuidas nende mõtteviis ja eneseväljendus on muutunud. „sõidan tagasi bussiga, mis on täis vaikseid lapsi, vaikivaid emasid“ – niiviisi algab Halõna Kruki luuletus 25. maist 2022. Nagu buss viib luuletus lugeja aastasse, mis peaks juba olema möödas, aga mis ometi ei lõpe. Samas luuletuses on väga teravalt esitatud koduigatsus: „igatsesid näha kedagi, ükskõik keda, / kes ütleks neile, et nende linnad on veel alles, / mitte väljamõeldud kodud, mida lapsed joonistasid“… Lugeja hingab mitu korda sügavalt sisse, enne kui pilk jõuab järgmise reani: „päikese alla, sest kõik tunnevad päikest, / aga kodu – kaugeltki mitte kõik“ (tlk Maarja Kangro). Kruki luuletustes joonistub välja tagasivaade aastale, mille oleme elanud sõjas. Esile kerkivad huvitavad metafoorid, nagu „kunagi pole me kiiganud üle ääre nii suvaliselt, uudishimulikult“ (4. VIII 2022), „ühine laenatud lapitekk“ ja „iga hetk võid komistada ühe või teise värssidele“ (16. XII 2022) – viimase reaga viidatakse poeetidele, keda oli ühtäkki „nii palju“ eri linnades, olgu Ukrainas või mujal. Loen siit välja kaks tähendust: kõigepealt võib tekstis tajuda inimeste etteheidet luuletajatele, kes käisid ringi, esinesid ja andsid intervjuusid (muide suure sõja alguses käisid ainult naised, sest mehi ei lastud välja) – kuidas nad ometi tohivad, kodumaal käib ju sõda?! Teine on see, et need esinejad lugesid „ebamugavat luulet“ ehk siis luuletusi sõjast ja meie ukraina rahva kannatustest, uutest tähendustest, muutunud keelest, millest kostis vahel ka kriitikat rahvusvahelise üldsuse suhtes.

    Siinkohal võib täheldada luuledialoogi Halõna Kruki ja Julia Mussakovska vahel. Mussakovska on kirjutanud 31. märtsil 2022: „nii ebamugav, nii hirmus luule, / täis raevu, / nii poliitiliselt ebakorrektne / pole ses luules mingit ilu, / mingit esteetikat“. Anna Verschik tõlkis selle luuletuse üsna pea ning postitas oma Facebooki-küljel.

    Tagasivaade aastale on hea lõpetada reaga Halõna Kruki luuletusest: „põhiline on mitte unustada, et kõik see ei puutunud üldse kirjandusesse“ (tlk Maarja Kangro). Kas see oligi kirjandus luuletajate ja lugejate silmis või siiski midagi muud? Kas need read olid kirjutatud luuletusena?

    Kadunud maailm, haavatud keel

    Ukraina kirjanik ja tõlkija Halõna Kruk

    Veel üks teema, mille loeb välja teisest 2023. aasta Loomingu ukraina luulepõimikus ilmunud tekstidest, on igatsus sõjaeelsete aegade järele. „nii kaua läheb, et õppida taas ära sõjaeelsed asjad, vanad oskused, / kauem veel, kui jõuda koju eri maadest,“ on tõdenud Halõna Kruk (23. V 2022, tlk Maarja Kangro). Nagu järg sellele kõlab Ostap Slõvõnskõi luuletuse algus: „Ja siis peame veel keele ära parandama. / .. et linnuke saaks omale uuesti suled, / et lilled ei sülitaks enam tuld“ (3. XII 2022, tlk Maarja Kangro).

    Slõvõnskõi luuletus haakub Anna Verschiku aasta varem samuti Loomingus ilmunud tekstiga „Ukraina keele sõnastik algajale“, milles Verschik kirjeldab oma keeleõppimise kogemust: esimesed õpitud sõnad polnud „tere“ või „aitäh“, vaid „plahvatusohtlik aine“ ja „enesekaitse / puust kilbid / plastikust kiivrid / must sillutis“. Need on 2013. aastal sügisel puhkenud väärikuse revolutsiooni ehk Maidani iseloomustavad sõnad. Kohe pärast meeleavaldajate võitu, märtsis 2014, okupeeris Venemaa Krimmi ning osa Donetski ja Luhanski oblastist. Ja siin me oleme 2023. aastal taas, muutunud, haavatud on isegi keel.

    Võitlust vabaduse eest iseloomustatakse sageli sõnadega „valgus“ ja „pimedus“, kuid Halõna Kruk vaatleb pigem nende füüsilisi omadusi. Näiteks: „nii teravalt murravad valgust vesi, silmad / .. nii meeleheitlikult peegeldab seda metall, / justkui oleksid kõik panused tehtud ühele vereplekisele maailmakaardile“ (4. VIII 2022, tlk Maarja Kangro). Kohe meenuvad Kalju Lepiku read „Piir kaardil on punane joon. / Piiri pärast vere punane joon“ kogumikust „Rukkilille murdmise laul“.4 Pärast Lepiku luuletuse sündi on üles kasvanud juba mitu põlvkonda, kuid selle teksti tähendus kõlab aina teravamini ning riik, kes tõmbab seda punast joont, on jäänud samaks.

    Valgusest veel: „ikka veel jõuab hämarikumaailma kohale valgus“, püüab Halõna Kruk arglikult harjuda pool-pimeduse, teadmatuse ja kujutatava lõpmatusega. Seevastu Ostap Slõvõnskõi on leidnud viisi, kuidas pimedust seletada ning seda endale ja teistele arusaadavasse keelde tõlkida: „Sest isegi me pimedus on teistsugune. [—] Kui viimane valgus kustub, hakkab meie pimedus ise helendama, annab valgust eikusagilt, justkui hääl. [—] Seda ei saa meie vastu pöörata“ (22. XII 2022, tlk Maarja Kangro).

    Ajakirjas Vikerkaar on ilmunud Maarja Kangro päevik ukraina kirjandusest ja Ukrainast (2022, nr 6; äsja ilmunud topeltväljaandes nr 7-8 leiduvad tänavu juunis kirjutatud tekstid); samuti Andri Krasnjaštšõhhi Harkivi-päevik pealkirjaga „Ema räägib“ ja „Pommide all“ (2022, nr 4-5, tlk Veronika Einberg). Kangro vahendusel ilmus Vikerkaares veel Julia Mussakovska luuletus „*Sõda, mida sa rinnataskus kannad“ (2022, nr 3). M. V. on eestindanud Juri Andruhhovõtši „Maa-aluse loomaaia“ (2022, nr 6). Üht-teist on avaldatud mujalgi. Järje­pidevalt ilmub ukraina luule tõlkeid Anna Verschiku Facebooki-küljel, samuti Igor Kotjuhi hallataval Facebooki-küljel „Est Lit Locus“. Ka Kotjuhi viimase luule­kogumiku „Sireenid ja sähvatused“ (2022) läbiv teema on sõda Ukrainas. Verschiku töövõime on heas mõttes hämmastav: kui autor postitab uued värsid kesköö paiku, siis hommikuks on need juba tõlgitud, sest tõlkija on lõokene.

    Kuidas lastele sõjast rääkida?

    Valguse teema jätkuks toon esile Romana Romanõšõni ja Andri Lessivi raamatu „Sõda, mis muutis Rondot“. Kolm peategelast asuvad ehitama lausa valgusemasinat, et koos teiste linnaelanikega võidelda pimeduse vastu. See pimedus ei ole abstraktne või kujuteldav – ta külvab musti lilli ning seal, kuhu ta astub, närbub kõik. Danko, Fabian ja Zirka on oma kodulinna Rondo kõige armastatumad elanikud. Nagu teisedki, on nad tehtud õhkõrnast materjalist, näiteks Danko on klaasist ja Zirka paberist, ning seetõttu eriti haavatavad. Nende vastane – sõda – ei sarnane nendega, hoopis vastupidi, tal pole südant ja ta ei oska mitte ühtegi keelt. Rondo elanikud saavad sõjast jagu, kuid elu ei jätku linnas enam endistviisi, sest kõikidele on jäänud armid. Raamat kinnitab, et ka kõige hapramatel olenditel on üheskoos võimalik siiski vastu pidada ja kurjast võitu saada.

    Praegu me alles ehitame oma valgusemasinat ning üks selle lambikestest on raamatud, nende kirjutamine ja lugemine. „Seda teksti avaldades tahan ma karjuda, et minu riigi lapsed vajavad rahvusvahelist kaitset, et minu riigi lastel on õigus olevikule ja tulevikule .. Maailm peab sellest aru saama,“ kirjutab Larõssa Denõssenko raamatus „Maia ja sõbrad“. Teose on illustreerinud Maria Foja.

    Denõssenko avab laste lugude kaudu ajaloolist, ühiskondlikku ja kultuurilist konteksti, milles lapsed üles kasvavad. „Inimesed lähevad sageli kaotsi, kui käib sõda,“ tõdeb tüdruk, kelle isa on kadunud rindel, aga ta usub sellegipoolest, et isa leitakse üles. „Meelespidamine ja mäletamine on väga tähtsad,“ kinnitatakse Ukrainas elava valgevene tüdruku Aksana loos. Aksana ema on lahkunud teise ilma ning tema mälestuseks istutab Aksana koos oma klassikaaslastega lilled. Neis lühikestes jutudes räägitakse ka laste õigustest, erisugustest pere­mudelitest ning puudutatakse päritolu küsimust. Laste kirjut päritolu reedavad pehmelt nende nimed, isegi kui sellest otse ei räägita: Kõrõlo ja Nazar, Aksana, Solomia ja Sofia, Rajis. Mõni neist elab peres, kus on ainult isa või ainult ema, mõni elab üldse vanemateta, sest „riik on neilt vanemlikud õigused ära võtnud, kuna nad käitusid halvasti“. Peategelasel Maial on tervenisti kaks ema, kes teda väga armastavad. Läbiv teema on kõikide laste ellu tunginud sõda.

    „Maia ja sõbrad“ ilmus Kõjivis 2017. aastal, kui Ida-Ukrainas käis sõda juba mitmendat aastat. Eestikeelsesse väljaandesse on autor kirjutanud uue eessõna, kus tõuseb esile mõte, et paljudest taolistest lastest on saanud olude sunnil pagulased. „Maia ja sõbrad“, nagu ka teised ukraina raamatud, ilmub nii vaimselt kui ka aineliselt Ukraina toetuseks – kogu müügitulu on annetatud Ukraina Kultuurikeskusele. Mõlemad lasteraamatud on eestindanud Ilona Martson.

    Serhi Žadani vahedad romaanid

    Populaarne autor mitte ainult Ukrainas, vaid ka eestlaste hulgas on püsivalt Serhi Žadan. Tema loomingust on praeguseks tõlgitud „Depeche Mode“ (2020, tlk Riina Roasto) ja „Internaat“ (2022, tlk Veronika Einberg). „Internaat“ sai oma pealkirja loost enesest: peategelane, ukraina keele õpetaja Paša sõidab naaberlinna Donbassi ära tooma oma õepoega, kes elab internaadis. Tema kolmepäevane reis leiab romaanis aset 2015. aastal, mil Ukraina väed linnast lahkuvad ja vaenlased sinna iga hetk siseneda võivad. Internaadil on ka sümboolne tähendus: tekstis kasutatakse seda metafoorina juurtetuse tähistamiseks.

    Donbass kui tegevuspaik ning Venemaa kõigest aasta varem toimunud sissetung Ukrainasse loovad juurtetuse üle arutlemiseks soodsa pinna ning see teema on kindlasti aktuaalne ka praegu. Žadani mitmekihilist romaani lugedes on tähtis meeles pidada kaht nüanssi: esiteks kirjutamisaastat ehk toona värskelt peale surutud sõjaliste tingimuste uudsust ning teiseks seda, et tegu on vaid autori katsega selgitada, ka endale, mida ja kuidas mõtlevad Donbassi elanikud ise.

    Loomingu Raamatukogus tõlgitud „Depeche Mode’i“ esimene trükk müüdi kiiresti läbi. Uus trükk ilmus LRi „Kuldsarja“ väljaandena Ukraina lipu värvides 2022. aasta alguses. Ka selle raamatu müügitulu annetatakse Ukraina Kultuurikeskusele. „Depeche Mode“ kõneleb 1993. aasta Harkivist ehk Ukraina idapiiril asuvast linnast, kus alles harjutakse Ukraina iseseisvusega ja kus atmosfäär on kohati küllaltki postsovetlik. Kolm sõpra otsivad mööda Harkivit neljandat, et anda talle edasi oluline teade. Süžee puhul on keeruline aru saada, kas kõik toimub päriselt, sest peategelaste rännakud tunduvad olevat kujuteldavad. Või siiski mitte?

    Vähe või palju?

    Ukraina kirjanduse eestindamine kiratses mitukümmend aastat. Selle taustal võib tõdeda, et viimastel aastatel on ukraina kirjandust eesti keeles ilmunud võrdlemisi palju. Lisandunud on ka raama­tud Ukraina kohta, olgu need siis kirjutanud kas ukraina autorid või välismaa uurijad. Selle kõige üle ei saa jätta rõõmu tundmata. Et aga „palju“ on alati suhteline, esitan lugejale ka enda koostatud loetelu viimastel aastatel Eestis ilma­valgust näinud ukraina raamatutest.

    Serhi Žadani romaanid „Depeche Mode“ (2020, tlk Riina Roasto) ja „Internaat“ (2022, tlk Veronika Einberg);

    Ilya Kaminski luulekogud „Kurtide vabariik“ (2020) ja „Odessa tantsud“ (2022, tlk Carolina Pihelgas);

    Andrei Kurkovi romaan „Hallid mesilased“ (2022, tlk Mait Eelrand) ja dokumentaalne teos „Invasioonipäevik“ (2023, tlk Aldo Randmaa). Varem on Kurkovilt eesti keeles ilmunud „Ukraina päevik“ (2014, tlk Anu Wintschalek) ja „Võõra surm“ (2007, tlk Üve Maloverjan). Kurkovit tõlgitakse eri keeltest: vene, inglise ja saksa. Autor ise kirjutab enamasti vene keeles. See annab põhjust veel kord kiita ja tänada ukraina-eesti tõlkijaid, kes tõlgivad vahetult ukraina keelest;

    Ljubov Jakõmtšuki luulekogu „Donbassi aprikoosid“ (2019, tlk Mathura);

    Larõssa Denõssenko lasteraamat „Maia ja sõbrad“ (2022, tlk Ilona Martson);

    Romana Romanõšõn ja Andri Lessivi lasteraamat „Sõda, mis muutis Rondot“ (2022, tlk Ilona Martson);

    Nadiika Herbiši ja Jaroslav Hritsaki aimeraamat „Ukraina jõulud“ (2022, tlk Tiina Krevald);

    Marjana Savka lasteraamat „Lugu vanast Lõvist“ (2022, tlk Riina Roasto);

    Olia Herculesi „Suveköögid. Retsepte ja mälestusi igast Ukraina nurgast“ (2021, tlk Leela Põdra).

    Kuuldavasti on meisterlike tõlkijate vahendusel valmimas juba järgmisedki ukraina autorite raamatute eestindused. Rohkem, rohkem ukraina kirjandust, tahaksin hüüda. Soovin, et te saaksite õppida tundma mu kaunist Ukrainat.

    1 Tsiteeritud luuletuse postitas autor oma Facebooki-küljel 13. III 2022. Eesti keeles ilmus see Igor Kotjuhi vahendusel ajakirjas Looming (2023, nr 3).

    2 Ostap Slõvõnskõi ja teiste ukraina autorite luuletuste kirjutamise ajana olen märkinud originaalteksti postitamise Facebookis.

    3 Donetski oblastis Olenikas asub Vene armee vangla, kus hoitakse Ukraina sõdureid kuni nende väljavahetamiseni. 29. juulil 2022 Vene armee korda saadetud kuriteo käigus plahvatas üks barakk, milles viibisid Ukraina võitlejad.

    4 Kalju Lepik, Rukkilille murdmise laul. Eesti Raamat, 1990, lk 201.

  • Kaitske inimest!

    PILLE-RIIN LARM

    Keeruline on Igor Kotjuhi uuest raamatust erapooletult kirjutada. Kõigepealt äratab see liialt detailseid isiklikke pildikesi. Juba esimese luuletusega meenub 2015. aasta 4. veebruari pärastlõuna: kiirustasin kuhugi, langes helbeid, telefon helises ja Igor Kotjuh küsis, mida ma õigupoolest silmas pidasin, kui märkisin e-kirjas, et mulle läksid korda tema jaanuarikuu Loomingus ilmunud tekstid. Olin tookord üllatunud, et Kotjuh tundus olevat üllatunud. Eesti luuletajad ei ole vist harjunud, et keegi ütleb midagi head.

    Needsamad tekstid, mis mind tookord liigutasid ja nüüdki kõnetavad, avavad Kotjuhi uue luulekogu „Sireenid ja sähvatused“: „sel aastal oli võimatu kirjutada luuletusi. nad küll / tulid, kuid olid haiged, katkevate häältega,“ algab tsükkel „MMIV“. Ukrainas käisid toona suured meeleavaldused, Venemaal taliolümpiamängud, suusatajad kandsid lühikeste käistega pluuse ning võõrustava riigi president hiiglaslikke päikeseprille. Ükski närv ei liikunud ta näos, küllap oli Krimmi ja Ida-Ukraina hõivamise stsenaarium juba paigas. Kevadel valiti Euroopa parlamenti, Donetskis tulistati alla reisilennuk, Šotimaal toimus iseseisvusreferendum jne, Eesti ühiskonna põhiteema oli aga hoopis kooseluseadus. Luuletused jäid haigeks, sest inimesed said haiget.

    Raamatu varaseim luuletus pärineb 2014. aasta märtsist, hiliseim 2022. aasta novembrist. Kogumiku viis kronoloogilises järjekorras esitatud tsüklit kannatanuks avaldamist ka eraldi raamatutena. Üks ja teine kimbuke ongi varem ilmunud, ent mingis muus koosluses või muus keeles, nt tsükkel „MMIV“ kogumikus „Kuidas kujutada päeva?“ ja osa tsükli „MMXX“ luuletusi venekeelses raamatus „The Isolation Tapes“. Siinsete kaante vahele on koondatud luuletused, mida ühendab sõja teema.

    See on teine põhjus, miks on seda raamatut raske käsitleda. Lugedagi oli kaua aega raske. Püüan anda vaid mõned niidiotsad teistele, kellel see paremini välja tuleb.

    Üks võimalus on vaadelda teost isemoodi sõjakroonikana. Kotjuhi poeetilised jäädvustused on lakoonilised, täpsed. Vähe sellest: autor on iga teksti juurde märkinud kirjutamiskuupäeva, mõnel puhul lisanud ka konteksti loova märkuse. Ja eks ole paljud kroonikad kirjutatud värsis, olgu siis vabavärsis.

    Teine võimalus on analüüsida „Sireene ja sähvatusi“, nagu kuulaks sonaati: avaridadega antud põhiteema hakkab varieeruma ning omandab uusi tähendusvarjundeid. Ühes arvustuses on leitud, et keskmine, koroonakarantiinile pühendatud tsükkel irdub tervikust ja võinuks seetõttu välja jääda,1 kuid sonaadi loogika järgi on niisugune aeglustus kiiremate osade vahel hoopis vajalik. See tsükkel on loogiline ka teema poolest: Covidi-kriisi puhul kasutati palju just nimelt sõja metafoori.2 Varem siia-sinna pihustatud tekstidest moodustub samade kaante vahel mõjus tervik.

    Kolmas lähenemisnurk on Kotjuhi loomingu puhul sageli käsitletud keele- ja identiteediteema. Ka „Sireenid ja sähvatused“ annab selleks küllaga ainest alates luuletustest, kus samade teemade üle otsesõnu arutletakse, kuni teose mitmekeelsuse tõigani. Osa tekste on kirjutatud eesti ja osa vene keeles, tõlkinud on need eesti, võru ja ukraina keelde autor ise ning Katrin Väli, Anna Verschik ja Sulev Iva, aga kes ja mispidi, jääb ühtlases tervikus peaaegu saladuseks (kiitus toimetajale).

    Neljandaks ärgem unustagem, et raamatu autor ei ole mitte ainult luuletaja ja tõlkija, vaid ka kirjandusteadlane. „Sireenid ja sähvatused“ on põnev uurimisaines nii oma intertekstuaalsuse poolest kui ka kirjandusloolisel taustal. Seejuures ei jää kogumik teostuselt ega sügavuselt alla eesti kirjanduse tuntuimatele sõjavastastele luulekogudele. Kõige ilmsem on Kotjuhi käesirutus Henrik Visnapuule: „Kogu hingest / tahan hüüda: ärge tapke inimest! / Järeljätmata hüüda: kaitske inimest! / Mul on valus ja häbi.“ Kumb need read kirjutas, Kotjuh või Visnapuu?

    Eks ole see väärt teose tunnus, kui teosele saab läheneda sedavõrd eri rakurssidest. Kindlasti leidub neid veel. „Sireenid ja sähvatused“ on Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nominatsiooni kahtlemata väärt ning võinuks pälvida auhinnagi. Nii või teisiti on tegu tugeva signaaliga muidu monokeelse auhinna žüriilt: eesti luule ei ole enam ammu ainult eestikeelne ning vabaauhinna kategooria tuleks taastada.

    1 Alvar Loog, Milline luulekogu võidab tänavu kulka aastapreemia? – Postimees 3. III 2023.

    2 Mirt Kruusmaa, Sõjametafoorid meditsiinis. Viirus kui nähtamatu vaenlane. – Sirp 2. V 2020.

  • Reportaaž „Linnuteelt“

    Saskia Krautman

    EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise I kursuse varjualune „Linnutee“. Idee autor Artur Raik, projekteerisid Ralf Tõra, Keijo-Johann Norden, Raimond Vool, Kelly Grahv, Keidi Kaasik, Saskia Krautman. Ehitasid Anett Maiste, Carolyn Vilk, Samuel Eff Markkus Savimägi, Elisabeth Tomingas, Hanna Eliise Kitter, Ines Ollisaar, Kertu Kullas, Kirke Kivisoo, Maksimilian Karetin, Marian Reva, Elise Lissel Pähkel, Rigo Sildoja, Aleksander Siim, Sofia Schneider-Sepping, Karl Perens. Kursuseprojekti juhendasid Ott Alver ja Alvin Järving arhitektuuribüroost Arhitekt Must. Tartus aitas tudengeid linna maastikuarhitekt Kristin Leis, ehitusplatsil toetas Ragnar Kekkonen, konstruktsioonide osas andis nõu Andres Lehtla, valgustust aitas timmida Marko Kuusik ning lindude eluolu asjus konsulteeris ornitoloog Marko Mägi.

    Keegi meist ei olnud varem ehitanud, vaatamata sellele saime kunstiakadeemia tudengitena võimaluse rajada 1 : 1 mõõtkavas eksperimentaalne arhitektuurivorm, mille kavand valiti välja semestri jooksul valminud kursusetööde seast.

    Seekordne Ülejõe parki rajatud struktuur on varem Tartusse püstitatud varjualustest erinev, sest nihutab inimesest lähtuvat vaatepunkti hoopis elurikkuse suurendamisele ja elusloodusest hoolimisele. Leidsin linde vaatlemas lennuka idee autori Artur Raigi ning esitasin talle paar küsimust loomeprotsessi, lindude ja arhitektuuri kohta.

    Projekti loomeprotsessis saime ise sõnastada lähteülesande ning mõelda varjualuse peale. Mida varjualune sulle tähendab ja mille eest on vaja linnaruumis varju otsida?

    Varjualune on tudengi eneseväljendus arhitektuuri keeles. Selles projektis saab üliõpilane arhitektuuriga põimida oma teisi huvialasid: eelmise aasta varjualune „Kino“ sündis selle autori Alis Mäesalu suurest armastusest filmikunsti vastu, minu varjualune on tärganud linnuhuvist.

    Linnaruumis saab varju otsida väga erinevat moodi ning kolm Tartu varjualust on sellele ülesandele lähenenud eri vaatepunktidest. Uueturu pargi servas asuv „Nurk“ pakub ronimisvõimalust, Emajõe-äärne „Kino“ loob vaikse paiga mõtisklemiseks ning Ülejõe pargi servas kõrguv „Linnutee“ lisab linna pesitsuspaiga lindudele.

    Kunstiakadeemia arhitektuuritudengid püstitasid Ülejõe pargi serva, kaarsilla sihile varjualuse „Linnutee“, mis pakub uusi pesitsuspaiku lindudele, aga ka ruumilist üllatust inimesele.

    Mis oli sinu peamine inspiratsiooniallikas „Linnutee“ loomisel?

    Varjualuse vorm on seotud praktilise sooviga luua Raatuse tänavale, Ülejõe pargi serva lindudele rohkem pesitsusvõimalusi. Disaini väljatöötamisel jäid silma ning inspireerisid jaapani arhitekti Kengo Kuma imelised puitvõred, mille süsteemne kaootilisus mõjub väga looduslähedasena ning on lindude varjamiseks sobilik.

    Kuidas mõjutas lindudele sobivate pesapaikade loomine varjualuse arhitektuuri esteetikat? Milliseid piiranguid seadis ja milliseid võimalusi avas sulelistele arhitektuuri loomine?

    Lindudele pesitsusvõimaluste loomine oli kindlasti kogu projekti keskmes ning kõik disainiotsused lähtusid sellest. Kuna eesmärk oli luua neile võimalikult meeldiv elukeskkond, siis oli algusest peale selge, et linnupesad peavad paiknema tänavast kõrgemal ning olema pooleldi varjus kära, müra ja valguse eest.

    Samuti tegime võrestiku seest krobeliseks, et need tunduksid looduslikumad ning et linnupoegadel oleks lihtsam pesaavast välja ronida. Probleemne oli valgustuse paigaldamine, sest teatavasti öine valgus häirib linde, seega pidi tehisvalguse disainima nii, et pesad jääksid pimedasse.

    Nii nagu eelmiste Tartu linnaruumi püstitatud varjualuste „Kino“ ja „Nurk“ puhul, anti tudengitele ka seekord ette materjali hulk ja kuju: kilomeeter puitprussi ja 80 betoonkuubikut. Mil määral see lõpptulemust suunas?

    Etteantud materjalid tegid disainiprotsessi palju lihtsamaks, sest ei pidanud mõtlema sellele, millest ehitada, vaid kuidas ehitada. Materjalid on väga lihtsad, kuid neid nutikalt kasutades sai siiski keerulisi süsteeme luua.

    Piiratud materjaliga varjualuse loomine on hea harjutus, kuidas kasutada ressursse mõistlikult. Kas ette antud materjali kogus pigem piiras või inspireeris?

    Kindel materjalikogus kindlasti piiras seda, mida on võimalik luua, kuid aitas ka hoida raamis. Selline piiritlemine on tänapäeval väga vajalik, sest elame piiratud ressurssidega maailmas ning arhitekti üks peamisi rolle ongi võtta etteantud materjalist maksimum ning see oskuslikult ära kasutada.

    Varjualune „Linnutee“ sarnaneb mõtteviisi poolest Tartu kesklinna parkides elurikkust suurendava projektiga „Kureeritud elurikkus“, mille eesmärk on samuti luua linnaruumi sobivaid elupaiku teistele liikidele.

    Milline on tulevikulinn?

    Tulevikulinnas keskendutakse palju rohkem inimese ja looduse harmoonilisele koostööle. Linnad on küll tihedalt asustatud, kuid siiski on jäetud piisavalt ruumi parkidele ning neid ühendavatele elurikkuse ribadele.

    Kas tunnetad perspektiivi nihkumist inimestelt ja majandusprogressilt teistele liikidele ka kaastudengite loomingus? Mis on tulevastele arhitektidele kõige südamelähedasemad teemad?

    Suuremal või vähemal määral tegelevad kõik tudengid disaini võimalikult väikese CO2-jäljega ning mõtlevad sellele, kuidas arhitektuur looduskeskkonda vähem häiriks või selle seisundi parandamisele isegi kaasa aitaks.

    Tulevastele ja ka praegustele arhitektidele on kõige olulisem teema piiratud materjalidega võimalikult keskkonnasäästlike lahenduste loomine ning samal ajal elurikkuse edendamine.

    Varjualuste rajamine aitab eksperimentaalsetel ideedel akadeemilisest paberarhitektuurist välja murda. Kuidas suhtutakse sellisesse ebatavalisse struktuuri arhitektuuriringkonnast väljaspool, näiteks, mida arvasid juhuslikult ehitusplatsilt möödunud linlased? Mis tagasisidet sa saanud oled?

    Kuna varjualune asetseb nii prominentsel kohal, Kaarsilla teljel, on selge, et seda märgatakse ja ühtlasi kujundatakse ka arvamus. Sellepärast oli „Linnutee“ disainimisel väga oluline, et lisaks pesitsuspaiga pakkumisele võiks varjualune olla ka mööduvatele inimestele silmailuks. Vaatamata kartustele on möödujate tagasiside siiani olnud väga positiivne ning rahvale pakuvad rõõmu tänavasiltidega tähistatud pesitsuspaigad, mida struktuuri n-ö võra vahelt otsida saab. Usun, et inimese ja linnu elupaikade sobitamise kompromiss arenes ajaga nendevaheliseks sümbioosiks.

    „Linnutee“ on kolmas Tartusse kerkinud varjualune. Mida need varjualused linnale annavad?

    Tartu on tudengilinn ja sääraste eksperimentaalsete installatsioonide püstitamiseks väga hea koht. Ma usun, et siin saadakse paremini aru, miks on vaja enam keskenduda teistele liikidele meie ümber. Tartu kesklinnas on päris palju parke, mida kasutatakse pigem vähe, varjualused muudavad ka pargid atraktiivsemaks.

    Mida annab selline intensiivne ehituspraktika – kodust ja koolist eemal – tervele kursusele ja edasistele õpingutele?

    Ehituspraktika on ainulaadne kogemus ja ma olen väga tänulik kunstiakadeemiale ning kõigile toetajatele, et selline võimalus esimese kursuse arhitektuuritudengitele antakse. Ehitusplatsil õpib loomulikult palju uut, kuid see praktika muutis kogu kursuse tõesti ühtsemaks.

  • Arhitektuur tehnoloogia ja Exceli vahel

    KERLY RITVAL

    Kohtusin 2024. aasta Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) kuraatorite, arhitekti ja arhitektuuriajaloolase Daniel A. Walseriga, kes elab ja töötab Šveitsis, ning eesti arhitekti Jaan Kuusemetsaga Zoomis vahetult pärast meeskonna kohtumist Tallinnas. Juttu tuli nii sellest, millisena näevad nad tulevast TABi, mis peitub pealkirja „Ressursid tulevikuks“ taga, kui ka päevakajalistest teemadest nagu Euroopa Liidu direktiivid ja Ukraina sõda.

    Teil on silmapaistev kuraatorite meeskond, kuhu kuuluvad arhitektid Daniel A. Walser Zürichist, Anhelina L. Starkova Harkivist, João Charters Monteiro Lissabonist ja Jaan Kuusemets Tallinnast. Kuidas te kohtusite?

    Daniel A. Walser: Põhiline ühenduskoht on Šveitsis Churi linn, kus João töötas. Kohtusime baaris, kus noored arhitektid ikka tutvuvad, ning sattusime vestlema Šveitsi arhitektist Valerio Olgiatist ja filmist, mis käsitles tema Villa Alémist Portugalis ning leppisime kokku, et korraldame dokumentaalile linastuse. Anhelinat tean samuti seoses Olgiatiga, nimelt on ta tõlkinud Olgiati raamatu „Arhitektuur, millele ei saa viidata“ („Non-Referential Architecture“) vene keelde. Eestist teadsin üht kunstnikku, Krista Möldrit, kelle loomingut soovin kasutada ka tulevasel TABil. Otsisime meeskonda sobivat eesti arhitekti ning nii jõudsime Jaanini, kellega klappisime kohe väga hästi.

    Ideevõistluse võitja kuulutati välja 16. VI ning juuli keskel kohtusite esimest korda Tallinnas. Mida te arutasite, milline tuleb järgmise aasta TAB?

    Jaan Kuusemets: Tallinna arhitektuuribiennaal on seni olnud küllaltki kitsa sihtgrupi üritus, kuid meile meeldiks sel korral kaasata ja kõnetada mõnevõrra laiemat publikut ning vaadata Tallinnast kaugemale. Paar korda oleme omavahel arutanud, kas TABi oleks võimalik Talsinki arhitektuuribiennaaliks laiendada, kaasata näiteks sateliitprogrammidega Helsingi ülikoolid, arhitektid ja näitused ning ühtlasi reklaami ja parema kajastatusega meelitada rohkem Soome arhitekte Tallinna.

    Daniel A. Walser: „Energiatõhususest on saanud kinnisidee ning lõppude lõpuks kaotame arhitektuuri väärtused: kuidas ehitada, luua keskkonda, kvaliteetset ruumi ja atmosfääri, kasutada kvaliteetseid materjale.“

    Walser: Kindlasti soovime teha teisiti kui varem. Mõtlesime alustuseks biennaali formaadi peale. Seni on TABi näitus toimunud Eesti arhitektuurimuuseumis, mis on muidugi väga hea koht, kuid meile meeldiks biennaali laiendada. Välja on kujunenud ka kindel asukoht installatsioonile: arhitektuurimuuseumi esine, kuid see paik asub keset liiklussõlme ning ma kipun arvama, et vähesed lähevad installatsiooniga lähemalt tutvuma. Installatsioonid peaksid olema pigem arhitektuurilised kogemused kui skulptuurid liiklussõlmes, niisiis otsime ka sellele uut asukohta.

    Kuraatorite korraldada on ka vestlusringid ja sümpoosion. Kas olete juba mõelnud, kuidas need avalikkuseni jõuavad?

    Kuusemets: Meile pakuti sümpoosioniks EKA auditooriumi, kuid peame küsima, kui kättesaadav, põnev ja atraktiivne see publikule on. Meile meeldiks olla ambitsioonikamad, näiteks linnahall oleks väga hea koht ning haakuks ka hästi biennaali teemaga, kuna tegu on suure ja kasutamata ressursiga keset Tallinna kesklinna. See on paljudele, sh ka noortele põnev ja intrigeeriv paik, aga juba ligi kümme aastat kättesaamatu.

    Mida TABi koondteema „Ressursid tulevikuks“ õigupoolest tähendab? Ressursid, nende olemasolu, puudumine ja tootmine on seotud keskkonnaga ja seda on arhitektuuris käsitletud juba mõnda aega. Eelmine TAB keskendus arhitektuuri ainevahetusele, mille üks osa oli samuti ehitusmaterjalid. Viimastel Veneetsia arhitektuuribiennaalidel on ressursse üht- või teistpidi käsitletud. Miks ikkagi see teema ning mida uut on teil öelda?

    Walser: Kliima ja CO2-jalajälg on praegu arhitektuuris kesksed teemad, olgu see Veneetsia biennaalil või Lissaboni triennaalil. Lõpuks võetakse kõik kokku faktide ja arvudega ning ehitisi peetakse vastavalt siis heaks või halvaks.

    Siiani on kliimateemalised arutelud keskendunud materjalidele, tehnikale ja tehnoloogiale, arhitektuur on kõrvale jäetud. Palju keerulisem on aga kõik need elemendid kokku tuua ning arhitektuuri luua.

    Head ja halba arhitektuuri ei saa mõõta Exceliga tabeliga, me ülehindame tabeleid, fakte ja arve. Arhitektuurist tuleb mõelda laiemalt, mitte ainult kui kõrgtehnoloogiast. Liiga palju on tehnoloogiaid, mida on püütud siduda arhitektuuriga. Tulemuseks on see, et need tehnoloogiad tarbivad palju energiat, aeguvad ruttu, vajavad pidevat hooldust ning tarkvara uuendusi …

    Mis on Exceli tabeli arhitektuur?

    Walser: Väljend Exceli tabeli arhitektuur kirjeldab investorite tellitud arhitektuuri. Peamine on kasum, mitte kvaliteetne ruum.

    Kuusemets: Tihtipeale on arendajad liiga pealiskaudsed või lühinägelikud, mõtlevad vaid sellele, kuidas võimalikult odavalt võimalikult palju ruutmeetreid saada, unustades aga loodava ruumi kvaliteedi ning selle vastupidavuse. Samal ajal on võimalik teadlikult ja hoolikalt arendades ka suuremat kasumit teenida, sest ostjad või potentsiaalsed rentnikud ei ole enam rumalad ning on nõus kvaliteetse ruumi eest ka rohkem maksma. Ehk siis Excel ei mõtle, ainult kalkuleerib. Õnneks on Eesti ehitusturul teadlikkus viimastel aastatel tõusnud.

    Walser: Šveitsis on 1960. aastatest palju selliseid näiteid, kus eesmärk oli ehitada võimalikult säästlikult võimalikult palju. Praegu on need hooned kehvas seisus ja keegi oska nendega õieti midagi peale hakata. Ma kutsun neid Exceli tabeli ehitisteks, kuigi Excelit siis veel ei tuntud.

    Selge. Tuleme nüüd tagasi tehnoloogiate ja keskkonna juurde …

    Walser: Energiatõhususest on saanud kinnisidee ning lõppude lõpuks kaotame arhitektuuri väärtused: kuidas ehitada, luua keskkonda, kvaliteetset ruumi ja atmosfääri, kasutada kvaliteetseid materjale.

    Šveitsis, kus ma elan ja töötan, ei ole kütmine enam põhiprobleem, keskseks teemaks on tõusnud hoopis jahutamine, millele kulub väga palju energiat. Külm, kuum ja soojustus ei ole ainsad probleemid ning see kõik viib suurema küsimuseni. Mis rolli mängivad arhitektid selles muutuvas maailmas?

    Kuusemets: Ehitatud keskkonna CO2-jalajälg ning hoonete energiatõhusus on küll määravad, aga pole ainukesed väärtused või arhitektuuri peamine olemus. Meil on palju tehnikuid ja insenere, kes tegelevad tehnoloogiliste lahendustega, efektiivsuse, tõhususe ja arvutustega. Kui aga meie, arhitektid, kunstnikud ja disainerid, ei seisa ega võitle arhitektuuri fundamentaalsete ja ajatute väärtuste eest, sh ka ruumi poeetiliste ja esteetiliste väärtuste, ehitatud keskkonna kvaliteedi, hea avaliku ja privaatse ruumi, valguse ja atmosfääri ning materjalide ja hoolikalt detailideni disainitud keskkonna eest, siis kes seda veel tegema peaks.

    Ressurssidest rääkides tuleb esmalt meelde ikkagi materjal: liiv, puit, kivi, nende ammendumine ja transport. Kui palju te seda käitlete?

    Kuusemets: Võiksime mõelda nii, et praegused ja uued majad on peamine ressurss tulevikus ehitamiseks.

    Nii nagu minevikus?

    Kuusemets: Jah, täpselt nagu minevikus. Näiteks Vatikan on ehitatud Antiik-Rooma materjalidest, Viljandis ehitati maju ordulinnuse varemetest. Ehitusmaterjalide ja hoonete taaskasutamine on olnud pigem norm. See on kohati naljakas, et tänapäeval taasavastatakse või leiutatakse uuesti ehitusmaterjalide taaskasutamist.

    Üks asi on materjalide taaskasutus, teine asi uute materjalide väljatöötamine. Kui palju peatute sellel teemal?

    Kuusemets: Uute materjalide väljatöötamine on nõndasama vajalik. Samuti see, kuidas traditsioonilisi ehitusmaterjale, näiteks savi ja puitu uudselt ning tänapäevaselt kasutada. Kas savist saab ehitada tänapäevase arhitektuurikeele ja nüüdisaja standarditele vastavaid hooneid?

    Me räägime ka uutest ressurssidest ja uutest allikatest. Hea näide on Ragn-Sellsi plaan põlevkivituhast uut toorainet toota. Sellest saab teha põllumajandusele väetisi, ka värve, aknaprofiile, metalle jms.

    Walser: Kõige tähtsam on pidevalt eksperimenteerida. Katsetatakse ääremaadel ja väikestemas kohtades, kus usutakse heasse lahendusse, mitte Exceli tabelisse. Nii jõuab ka arhitektuur uuele tasandile.

    Kuusemets: Kui küsid, kas me käsitleme ka uusi materjale, siis jah, aga otsime seejuures lahendusi, kuidas kasutada ka traditsioonilisi ehitusmaterjale uutmoodi.

    Walser: Tuleb siiski rõhutada, et tegemist pole sugugi tagasivaatava biennaaliga, kuigi me räägime ressurssidest ja vanadest materjalidest. Pigem on asi tehnoloogias, kuidas ressurssi luua ja taaskasutada.

    Jaan Kuusemets: „Edukas TAB on selline, kus luuakse uusi võimalusi arhitektuuri üle arutlemiseks. Ja need mõtted peavad jõudma erialaringkonnast välja.“

    Kuusemets: Leppisime omavahel kohe alguses kokku, et väldime teadlikult biennaalil sõna „jätkusuutlikkus“ kasutamist.

    Me ei ole nii väga huvitatud savist ehitatud hüttidest, vaid otsime viise, kuidas kasutada kohalikke ressursse nüüdisaegsel viisil. Materjalid, mida me käsitleme, on seotud nii geograafilise asukoha kui ka hoone funktsiooniga. Tornmaja võib ehitada ka puidust, kuid see pole väga mõistlik, aga näiteks ühe- kuni neljakorruselise maja puidust ehitamine on paljudel juhtudel parim lahendus.

    Niisiis peame rohkem katsetama ja proovima, aga see kõik on ju väga ajamahukas. Kas aeg on samuti ressurss, mille peame ümber mõtestama?

    Kuusemets: Aeg on tõesti väga oluline ressurss! Samuti on ressurss ka inimesed, eriti Eestis, eriti veel spetsiifilise valdkonna kvalifitseeritud töötajad. Lähiaastatel ootab Eestit, aga ka ülejäänud Euroopa Liitu ees n-ö renoveerimise maraton, mille läbimiseks on peale raha ja ehitusmaterjalide vaja ka väga palju spetsialiste: arhitekte, insenere, disainereid ja oskustöölisi ehitusplatsil.

    Walser: Kui eesmärk on renoveerida palju hooneid, siis peab mõtlema ka sellele, mis on nende hoonete kvaliteet ja kellele seda tehakse. Tihtilugu on need majad ehitatud ajal, mil elustandardid olid teised. Tavaline korter oli kavandatud peremudelile, kus on ema, isa ning kaks last. See aeg, mil selles korteris lastega koos elatakse on tegelikult ju ainult 20 aastat. Aeg läheb edasi, elukaaslane võib siit ilmast lahkuda, lahutatakse, lapsed kolivad kodust välja. Tagajärg on see, et üks inimene elab neljale mõeldud elupinnal, mida ta ei jaksa ülal pidada. Me peame looma süsteemi, mis tooks ruumidesse rohkem paindlikkust.

    Kuusemets: Euroopa Liidu direktiivid ja ka Eesti riigi enda eesmärgid seavad järjest rangemad nõuded energiatõhususele, sisekliimale, ehitussektori CO2-jalajäljele jne, aga sealjuures ei tohi me unustada ka elu- ja töökeskkonna kvaliteeti, planeeringulisi ja linnaehituslikke aspekte. Kui energiatõhusad või säästlikud on näiteks põldudele ehitatavad passiiveramud, kus elavad pered kasutavad iga päev kaht maasturit tööle, kooli ja lasteaeda sõitmiseks?

    Teie meeskonnas on Ukraina arhitekt Anhelina L. Starkova. Kas puudutate näitusel ka Ukrainat ja sõda?

    Kuusemets: Meile see meeldiks ning ka Anhelina on Ukraina teema interpreteerimisest väga huvitatud. Muidugi oleneb palju sellest, kas sõda siis veel kestab või on läbi saanud. Eks muidugi pärast sõda algab suur taastamine ja ülesehitamine.

    Walser: Olukord Ukrainas tõstatab küsimuse, mis on oluline ja väärtuslik, mida tegelikult vajame.

    Miks on TAB Eestile vajalik?

    Kuusemets: Edukas TAB on selline, mis loob uusi võimalusi, et arutada arhitektuuri küsimusi, vajalik on, et need mõtted jõuaksid erialaringkonnast välja. Arhitektid, nii teoreetikud kui ka praktikud tegelevad nende küsimuste ja teemadega niikuinii iga päev. Teinekord sobivad valdkonna laiendamiseks ka teadlikult radikaalsed või provokatiivsed võtted, mis võivad küll ehmatada ja tekitada tugevaid reaktsioone, aga samal ajal ärgitavad mõtlema ning debatti pidama. Näiteks võiks mõelda, kuidas kasutada linnahali kui ehitusmaterjali uute hoonete rajamiseks.

    TABil on potentsiaal olla midagi suuremat nii kohalikul kui ka globaalsel tasandil.

    Walser: Ühelt poolt jõuavad Eestisse uued mõtted, ideed, inimesed, teiselt poolt saadakse ka maailmas teada, mis riik on Eesti ning mida siin tehakse. Mulle meeldib, et meie meeskonna liikmed on pärit Euroopa piirialadelt. Nii Portugal, Eesti kui ka Ukraina asuvad Euroopa äärel ning sellistel aladel juhtub huvitavaid asju. Ka mina keskendun oma töös Alpide piirkonnale, mis jääb keskusest välja. Vaade piirialadelt keskuste poole on palju huvitavam kui vastu­pidi. Suurtes keskustes ei ole innovatsioon võimalik. Katsetamisjulgus eeldab palju mõttetööd ja ressursse ning arhitektuuris peavad arhitekt, tellija ja teostajad üksteist usaldama. Seda usaldust on väikestes paikades rohkem.

  • Rügav ekstravert, sügav introvert

    JAAN UNDUSK

    Näitus „Rõõm ja mure kaksikvennad. Eduard Rüga paguluses“ Tartu Linnamuuseumis kuni 19. VIII, kuraator Enn Lillemets ja kujundaja Inga Heamägi.

    Sangaste lähedal mõisamoonaka peres sündinud ja oma pika elu umbkaudu viimase poolsajandi New Yorgi külje all veetnud Eduard Rüga (1903–1997) oli mitmes mõttes tähelepanuväärne mees. Nii nagu igal bändil peab olema tegus frontman ehk eeslaulja ja publikumurdja, nii vajavad ka eriti väiksemad kultuuri­kogukonnad heas mõttes jäärapäist juhtoinast, kes ei mõtleks ainult oma isikliku eneseteostuse, vaid ühtlasi koosluse kui terviku märgistus- ja jäädvustusvõime peale. Väliseesti kunstielus jääb pärast Teist maailmasõda selles rollis silma kaks stiililt erinevat meest: Endel Kõks (1912–1983) ja Eduard Rüga, üks siinpool suurt vett Rootsis, teine aastast 1949 lombi taga Ameerikas. Kaks kamraadi Pallase kunstikoolist, mille esimene lõpetas 1940. aastal ning teine – vanem ja aeglasem – katkestuse tõttu 1939. aastal, ehkki oli õpinguid alustanud juba 1928. aastal.

    Kõksi ja Rüga esririnnarolli kultuurikorraldajana tugevdas muuhulgas see, et tegu oli väliseesti juhtivate kunstnikega ka loomingulises mõttes, eesti kunsti esindusnimedega mõlemal mandril. Kõks oli lisaks ülimalt vilka sulega kirjamees, kes sadade väiksemate kunsti­kirjutiste, reisikirjade ja muu kõrval koostas teatmeteosed „Eesti graafikuid“ (1980) ja „Välis-Eesti kunstielu bibliograafia“ (1984). Kõik see, mis Kõks on paberile pannud Rügast, kannab temperamentide vastasseisust hoolimata suure lugupidamise pitserit.

    Kultuurikorraldaja

    Nagu tõestab kirjavahetus ametikaaslastega, valitses ka Rüga kirjapulka otseütleva kujundliku jõuga, oma veendeid ja arvamusi tülisid kartmata kolleegidele näkku paisates. Laiema avalikkuse ette saatis ta kirjatöid siiski vaid harva. Rüga organisaatori-iha avaldus juba sõjajärgseis põgenikelaagreis Saksamaal, kus ta aastal 1948 sai paar aastat varem Geislingenis asutatud Eesti Kujutavkunstnike Keskuse esimeheks, jätkates sellena kuni organisatsiooni tegevuse vaibumiseni 1960. aastal Ameerikas. Eesti Kultuurfondi Ameerika Ühendriiges juhatuse liikmena algatas ta väliseesti kunstikogu asutamise ning aastail 1968–1975 sooritatud ostude ja annetuste teel kasvaski see 33 taieseni. Rüga ideaal oleks olnud poole suurem teoste hulk, kuid ometi soikus kogumistöö mitmel põhjusel. Esiteks polnud väliseestlastel jõudu ülal pidada oma muuseumi, olulist osa kogutud teostest hoidis Rüga lihtsalt enda käes. Teiseks tekkis lahkarvamusi juba teoste valikul. Näiteks pidid kunstnikud eeskirja kohaselt pakkuma kogusse mõnd oma „paremat tööd“, aga Rüga meelest püüdis sinna esiotsa nii üks kui teine (nagu isegi sõbramehed Kõks ja Arno Vihalemm) sokutada pigem nii-öelda keskmist, vähem tasuvat kraami. Kokkuvõttes sai väliseesti kunstikogu tööde ebapiisavast arvust hoolimata igati esinduslik, aga vastuolud viisid Rüga lahkumiseni kultuurfondi juhatusest ning varsti peatus ka kogu täiendamine.

    Rüga ja teiste kunstikogu asutajate soov oli, et kodumaa taas vabanedes antakse see terviklikult üle mõnele Eestis asuvale muuseumile. Nõnda rändaski väliseestlaste kunstikogu 17. märtsil 2007 alla kirjutatud lepingu järgi Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumi Nõmmel; majja, mille olid ehitanud Artur Adson ja Marie Under ning kus hiljem elas oma abikaasaga Friedebert Tuglas. Nelja vahepeal ekslema läinud või hävinud taiest ei õnnestunud leida, olemasolevad 29 aga restaureeriti ja pakendati kultuuriministeeriumilt saadud 100 000 krooni toel ning pandi 2008. aasta suvel välja Vabaduse galeriis.1 Eksponeeritute seas olid ka Rüga maal „Maamullast päikeseni“ (1968) ja värviline puulõige „Metsatööd“ (1942) mapist „Lõuna-Eesti loodus ja inimene“. Esimene ripub kogu oma uhkuses ning uuendatud paspartuu ja raamiga nüüd ka Tartu Linnamuuseumi seinal.

    Kokku on seekord Tartus välja pandud 94 Eduard Rüga teost, neist suurem osa pärineb kunstiühingust Pallas, Eesti Kunstimuuseumist ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusest, erakogujatest on väga silmapaistvalt esindatud Reigo Kuivjõgi. Rüga teoste hea valik Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses tuleneb asjaolust, et lisaks Ameerika kultuurfondile annetas kirjanduskeskusele oma kunstikogu ka Bostonis elanud ja Harvardi ülikoolis magistrikraadi omandanud Paul Reets (1924–2016), kes koos Rügaga oli moodustanud väliseesti kunstikogu žürii esmase tuumiku (kolmas liige selles oli Aleksis Rannit). Reets ja Rüga klappisid omavahel hästi kokku, Rüga kinkis Reetsile oma töid ja Reets on siiamaani ilmselt kõige enam Rügast kirjutanud kriitik.2

    Eduard Rüga Oaklandis restoran-galeriis Rüga 28. XI 1990. Kunstiühing Pallas

    Erakordne värvimeel

    Juhtmotiivi Rügale lähenemiseks leiame siiski Endel Kõksilt. Ühel Teise maailmasõja aegsel südasuvel, aastal 1943 kutsus Rüga endale Pärnumaale Viira koolimajja, kus ta perega elas, külla kaaspallaslased Kõksi ja Elmar Kitse. Seal pani Kõks tähele, et maastiku maalimine ei sobinud karvavõrdki Rüga temperamendiga, sest „ta oli nagu liiga kärsitu detailide lõuendile joonistamiseks ja täpse värvi väljasegamiseks“.3 Loodusesse mineku asemel jäi Rüga pigem koju laua taha, lõigates välja oma puugravüüri plaate, ikka uus plaat iga värvi jaoks. Teamegi, et Rüga on üks eesti kunsti suuri koloriste, sageli ülimalt „värviliste“, ikka valdavalt soojades toonides väljapeetud maalide meister, eeskätt aga mitmevärvilise graafika teerajaja juba oma õpiajast 1930. aastail. Rüga ise mäletab tollal enda kohta kriitiliselt küsitut: „Mis jääb Teie tööst järele, kui säält värvid kõrvaldada?“4 Eeldatav vastus oli, et „ega suurt midagi jäägi“.

    Niisiis on Rüga erakordse värvimeelega kunstnik, kes ei malda ega suudagi järele aimata looduse värve. Kust need värvid siis tulevad? Mitte impressioonist, väljast sissepoole seeditavast muljest, vaid ekspressioonist, väljundit otsivast sisemusest, et mitte öelda – nad on erutunud vaimse sisikonna väljendus. Rüga värvil puudub loodusele omane varjundi­peenus, astronoomiline hulk sillerdavaid üleminekuid. Tema värv on järsk ja jõuline, tihti tumeda kontuuriga, selline, mida ei saa näpata loodusest. Rüga üks viimaseid maale on „Rõõm sinus eneses“ (1992) – lillepott värviliste õitega. Aga need ei moodusta loomulikku lille­kooslust, vaid on kimp kirkaid, oma järskuses isegi väsitavaid emotsioone, nagu osutab juba pildiallkirigi. Kunstniku õigus on joonistada kartul, mis pole kartuli värvi, armastas Rüga ise öelda.

    Üsna mitu Rüga pilti meenutab XX sajandi alguse saksa ekspressioniste, nii Die Brücke kui ka Der blaue Reiter’i“loomingulisi saadusi, olgu kas või „Ristikandjad“ (1975). Ekspressionistidega ühendab Rügat ka piibliharrastus. Ent Rüga kujundite serv on tihti amorfsem, tema värv rohmakam, rustikaalsem. Ja ta ise üldse kuidagi puusoe, puiselt lämmi, kohati ka umbne. 1970. aastal kirjutas Rüga skulptorist ametivennale Juhan Raudsepale Eestis, et tänu Paul Kleele avastas ta loomingulise vaimurikkuse5, pangem tähele – mitte värvi-, vaid vaimurikkuse. Kleele iseloomulikke elementaarseid pindasid on komponeerinud ka Rüga, aga neis pole jälgegi hõrkudest toonivaheldustest, sellest sulnist harmooniast, mida õhkavad Klee pildid. Klee peenusega võrreldes on Rüga lihtsalt õnnis mäkerdaja, kes hõõrub oma värvid otsekui pahkliku peoga lõuendile, puule, linoolile, kuhu tahes. Aga mis maksab, see on käte soojus ja ekspressiooni ehtsus.

    Rügat on seostatud pärast Teist maailmasõda New Yorgis õitsele löönud abstraktse ekspressionismiga. Ainult et Rüga ei suutnud iial loobuda figuurist, inimesest, sellest sümpaatsest mõlkisnäolisest olevusest, kes ainsana kannab enesega kaasas subjektiivset rõõmu ja muret, oskamata elada nagu loodus, lihtsalt üks elu korraga, asjade loomuliku lõpuni.

    Mõned Rüga sinakamas lahenduses pildid („Kaks lindu“, 1954) võivad aimu anda Marc Chagalli lähedusest, aga tema tunnusvärv on kollane. Kollasega näib Rügal olevat erisuhe. Ka Hans Hofmannil, kelle mõjusid Paul Reets oma sõbra loomingus tajub, leidub rohkesti kollast, kuid minul pole pädevust siin edasisi oletusi teha. Rügal on kollase värviga igatahes isiklik vahekord. Andres Söödi portreefilmis kannab Rüga 1990. aasta sügisel peas kollast nokatsit ja toal, kus Elmwood Parki kodus ripuvad peremehe teosed, on kollaseks võõbatud seinad.6 Kollane eristab ja tõstab esile, ta on see osa maailmast, mis ei sulandu muusse. Kollane lööb sügavaima mõra reaalsuse omaksvõttu, annab märku, et kuskil on midagi lahti – kuhu? Kuhu on lahti uks? Kuhu avaneb auk? Kollane lauakate toob ellu päikselist ohtu. Kollane lind on enne surma joonud kollast jooki. Tõbistel on kollased näod, aga ei, kollased on need ka pillimeestel ja õhturahus istujail. Eestlaste tähtsaimas pagulaslaagris Geislingenis olidki võib-olla kollased majad, aga Rüga pildil on need saanud kollasteks majadeks, kus on lahti midagi kummalist. Mis on neis lahti, ja kuhu? („Geislingeni motiiv“, 1948).

    Kuskil on alati auk

    Rüga õppis Pallase kunstikoolis kahes järgus, algul neljal aastal maalimist, siis neljal aastal graafikat. Graafikaõpetaja Arkadio Laigo ei nõustunud Rüga lõputunnistusele 1939. aastal esialgu allkirja andma, sest tema meelest ei olnud too graafikuna veel valmis – kasutas tõmmistel värvi, ena jõmpsikat! Ja ega Rüga selles mõttes valmis saanudki. Tema oluline eripära tuleneski sellest, et ta jäi kõikuma graafilise kompositsiooni ja maalilise narratiivi vahele. Selles ei olnud midagi ebaproduktiivset, pigem lisas see temasugusele nii vajalikku loomingulist põnevust. Rügast sai mitmevärvilise kõrgtrükigraafika, värvilise puugravüüri, värvilise linool- ja puulõike kodustaja eesti kunstis. Ta harrastas monotüüpiat, seda maali ja graafika vaheastet, kus pilt pressitakse paberile plaadimaalingult. Ja ta ei suutnud iial käega lüüa tehnilisele vabadusele, mida pakkus maal pärast maadlemist värvilise graafikaga, kus tuleb ju teha hirmsat moodi tööd, lõigata eri värvidega trükkimiseks viis-kuus ühesugust plaati.7

    Ungari „Vabadus”. 1955/1956, värviline linoollõige, guašš. Eesti Kunstimuuseum

    Tartu näituse üks huvitav osa ongi erinevate värviproovidega graafilised lehed, mis tõmbavad vaataja kaasa kunstniku otsinguisse. Rüga kõikumine maali ja graafika vahel suurendas ajalisi distantse: kunstikooli läbimine võttis tal rohkem aega kui paljudel teistel ja oma esimese isikunäituseni New Yorgi Eesti Majas jõudis ta alles 60aastaselt.

    Sel puhul kirjutas hea kolleeg Endel Kõks arvustuse, kus tähistas Rügale iseloomulikku sõnaga „heitluslikkus“. Kõksi meelest on Rüga teoseist tunda, „kuidas kunstnik on pidanud ise end ületama“ ning „jagu saama pealesuruvast realiteedist“: „Just see heitluslikkus loobki tema teostes kütkestava pinge, mis ei asu mitte ainult reaalsel plaanil – teose pinnal – vaid ka kunstnikus eneses, tema vaimsuses.“8 Jah, Rüga piltidel on tõesti midagi lahti. Nad annavad vihje, et ükski süsteem, ükski olek, ükski mõte, ükski meeleolu, ükski soov ja selle täitumine ei saa olla täiuslik. Kuskil on alati auk, kui me ka seda ei näe.

    Kui hästi tasakaalus, kui peenelt viimistletud, kui kindlalt lõpule viidud on Rügaga võrreldes nii mõnigi Kõksi enda kompositsioon! Kõks usub vaimu konstruktiivset jõudu, organiseerib kunstiliselt mis tahes pinna või ruumi, teeb uue kunstiteose isegi vanadest veduriosadest (assamblaaž Rootsi raudteepealinnas Hallsbergis). Rüga jääb rügama mõttega, et ka parimini korraldatud süsteem streigib. Eksistents ei ole mustriks kootav. Kuskil kolletab ikkagi auk. Ja et selles võib-olla seisnebki inimese pääsemine.

    Eesti pagulaskunstis on üllatavalt vähe poliitilisi motiive. Rüga värvilised linoolid „Ungari „vabadus““ (1956), mis pühendatud karmilt mahasurutud rahvuslikule revolutsioonile, on seetõttu üsna erandlikud. Ungari vabadusliikumise lüüasaamine mõjus paguluses veelgi rängemini kui kodumaal. Rüga tööd vaadates meenutab Paul Reets 1956. aasta šokki: „Kõik need pikad aastad ootasime lootust, nüüd ei looda ei ootustki.“9 Rüga poliitiline selgroog oli väga sirge. Kui pagulaste kojukutsumise aktsioon 1950. aastate lõpul taas tõusulainesse läks ja Arno Vihalemm hakkas hellitama mõtet naasta Eestisse, siis kirjutas Rüga talle jumala nimel: „Palun armas Arnu, ära tee seda. Sa kahetsed – olen kindel! Tagasipääsu säält enam ei ole. [—] Sind ootab ees surm, vaimne kängumine.“10 Rüga jäi lõpuni Eesti kodanikuks, astumata rööbiti USA kodakondsusse. Nagu ta veel 1990. aastal ütles, ei taha ta oma töid Eestis enne välja panna, kui Vene okupatsioon on läbi.

    Rüga näis igapäevase inimesena olevat koleeriline ekstravert, otsekohene ja valjuhäälne, kergesti ärritatav ja kohe kõike kavaluseta välja prahvatav, aga samas mitte pikka viha pidav. Kui mitu korda noomib ja nahutab ta Kõksi tolle „olukordadest möödalibisemise“11 ehk kompromislikkuse pärast, aga ikka jäädakse edasi teineteist austavateks sõpradeks. Rüga jonnakas rügamine tehniliselt vaevanõudva värvilise graafika kallal võiks muuhulgas peegeldada tema erilist tööeetikat, nimelt veendumust, et ka kunstiobjektile lisab väärtust sellesse sisse pandud töö. Mõtestatud, pühendunud, asjade olemust puuriv töö annab lisaväärtuse nii kunstitegemise protsessile kui ka selle tulemusele.

    Oma argistes reaktsioonides püha ekstravert, väljendas Rüga kunstnikuna sügavalt introvertset tungi vabaneda kombekohase materiaalse maailma painest, minna ära. Tema sõnum tundus olevat see, et rasket vabadust leidub tegelikult igas, ka näiliselt kõige sunnitumas hetkes, kuigi me seda ei näe. Vabadus on tugev nagu surm.

    Enn Lillemets koostajana ja Inga Heamägi kujundajana on Tartu Linnamuuseumi hämarais ruumes üles pannud ühe väga hea, aga ikka veel vähe tuntud eesti kunstniku väga liigutava, väga tõhusa isikunäituse.

    1 Lävel. Eesti Kultuurfondi Ameerika Ühendriiges kunstikogu 1968–1975. Näituse kataloog. (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kultuuriloolised kogud, 3). Koost Eha Rand. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2008.

    2 Reetsi Rüga-ainelised kirjutised on koondatud raamatusse: Paul Reets, Hinge roppus ja vaimu õis. Kogutud kirjatöid. Koost ja toim Jaan Undusk. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2019, lk 52–84. Vt. ka: Õhtutund. Eesti kunsti Paul Reetsi kogust. Näituse kataloog. Koost Eha Rand. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2013.

    3 Endel Kõks, Viira – Geislingen – Paterson. – Eduard Rüga. Graafik ja maalija. Toim Endel Kõks, Erich Pehap, Arno Vihalemm. Rooma: Maarjamaa, 1979, lk 24.

    4 Eduard Rüga, Kilde mälukambrist. – Kunst 1989, nr 74/2, lk 62 (algselt ilmunud 1984 koguteoses „Liivika võõrsil“).

    5 Ja kelle süda ja unelmad ei kutsuks meid tagasi kodumaale … Valik Eduard Rüga kirju. Koost Enn Lillemets. – Akadeemia 1994, nr 7, lk 1476.

    6 „Eduard Rüga“ (1993, režissöör Andres Sööt, https://arhiiv.err.ee/video/vaata/eduard-ruga).

    7 Vt ka: Elmar Endine, Mees piibuga. – Tulimuld 1963, nr 3, lk 188. Enn Lillemets arvab Elmar Endise nime taga varjuvat Endel Kõksi, kuid Kõksi bibliograafiasse pole Tiiu Talvistu seda kirjutist võtnud (vt: Endel Kõks. Vapruse, vabaduse ja rõõmuga. Koost ja toim Tiiu Talvistu. Tartu: Tartu Kunstimuuseum, 2013, lk 272).

    8 Endel Kõks, Heitlev Eduard Rüga. – Vaba Eesti Sõna 3. X 1963, nr 40, lk 8.

    9 Paul Reets, Hinge roppus ja vaimu õis, lk 55.

    10 Ja kelle süda ja unelmad ei kutsuks meid tagasi kodumaale …, lk 1458.

    11 Valik Eduard Rüga kirju. – Pallaslasena Ameerikas. Eduard Rüga Tartu Linnamuuseumis. Näituse kataloog. Koost Enn Lillemets. Tartu: Tartu Linnamuuseum, 2023, lk 32.

  • Soome modernismi pärlid

    KERSTI KOLL

    Näitus „Värvide tants. Soome modernistlik kunst“ Kadrioru kunstimuuseumis kuni 20. VIII. Kuraator Kerttu Männiste, kujundaja Exporabbit ja graafiline kujundaja Külli Kaats.

    Kadrioru kunstimuuseum on paik, kus uuritakse ja tutvustatakse rahvusvahelist kunsti ning teiste maade kunsti kultuuriloolisi seoseid Eestiga. Seal avatud näitusel „Värvide tants“ pakutakse hõrku sissevaadet Soome modernistliku kunsti sünni- ja arenguloole XX sajandi esimestel kümnenditel ning tuuakse kontsentreeritult välja toonases Soome kunstielus tooni andnud edumeelsete kunsti- ja kultuurirühmituste Septemi, Novembrirühma ja Tulekandjate fenomen. Teisalt tõstatakse näituse ja Eero Epneri kataloogi artikliga ning mais toimunud seminariga laiemasse mõttelisse fookusesse ka Eesti ja Soome kunsti- ja kultuurikontaktide temaatika.

    Rahvusromantismist modernismi

    Näitusega „Värvide tants. Soome modernistlik kunst“ jätkab Eesti Kunstimuuseum head koostööd Soome muuseumidega. Märkimist väärib näituse kontseptuaalne ülesehitus: kuraator Kerttu Männiste on lähtunud seitsmest nimekast Soome kunstnikust, kes kõik on ka ühe teosega Eesti Kunstimuuseumi väliskunsti kogus esindatud. Nii moodustavadki näituse tuumiku Väinö Kunnas, Alvar Cawén, Tyko Sallinen, Yrjö Ollila, Jalmari Ruokokoski, Eero Snellman ja Mikko Oinonen. Eesti Kunstimuuseumi kogu autorid on olnud kuraatorile võtmeks Soome varajase modernismi esiletoomisel ja Männiste on keskendunud eelkõige inimese olemust ja loodust ning keskkonda avavaile teemadele. Enamik näitusele valitud töid on laenatud Ateneumist, Helsingi Linna Kunstimuuseumist (HAM), Didrichseni Kunstimuuseumist ja Soome erakogudest. Nende kõrval on väljas veel Soome kunstiloo silmapaistvad meistrid Sigrid Schauman, Ilmari Aalto, Ragnar Ekelund, Magnus Enckell, Ellen Thesleff ja Helene Schjerfbeck. Näituse kataloogis on soome kunstiteadlased Timo Huusko ja Erkki Anttonen käsitlenud Eesti Kunstimuuseumi kogude Soome kunstnike teoseid, paigutades need autorite loomingu kui ka Soome kunstiarengu konteksti.

    Näitusel vaadeldavale perioodile eelnes Soome kunstis ja kultuuris tervikuna XIX sajandi lõpukümnenditel ja XX sajandi alguses tugev tõusulaine. Rahvusliku ärkamisaegse omamüütidel põhineva rahvusromantismiga leidis Soome kunst kodumaal hea vastuvõtu, sümbolismi mõtteviisi hästi sobitudes saavutati ka rahvusvaheline tuntus. Seda ajajärku kutsutakse õigustatult Soome kunsti kuldajaks. Imetlusväärne oli Soome oskus sihiteadlikult just oma kultuuriga 1880ndate lõpust taas tugevnenud venestuspoliitika vastu seista. Eriti keeleülese kujutava kunstiga, millega XIX sajandi lõpukümnendil teadlikult ja jõuliselt oma maa kuvandit Euroopasse viidi ja riikliku iseolemise projekti alusmüüre rajati. Suureks läbimurdeks ja rahvusvaheliseks edulooks oli Soome esinemine oma paviljoniga 1900. aasta maailmanäitusel Pariisis. Kuldaja kesksed kunstnikud olid Akseli Gallen-Kallela, Pekka Halonen, Albert Edelfelt, Eero Järnefelt, Emil Wikström, Helene Schjerfbeck, Magnus Enckell ja mitmed teised.

    Tyko Sallinen (1879–1955). Mirri. 1910, õli. HAM, Leonard ja Katarina Bäcksbacka kogu

    Väga tabavalt on valitud ka Väinö Kunnase maaliseeriast inspireeritud näituse pealkiri „Värvide tants“. Just koloriidi ja värviteooriate teemad tõusid XX sajandite esimestel kümnenditel Soome kunsti moderniseerumise protsessis läbimurdeliselt esile. See on periood, mil noored kunstnikud, vastandudes etableerunud ja poliitiliselt toetatud kuldaja rahvusromantismile, otsisid uut, modernistlikku kunstikeelt. Jõuliselt suhestuti tolleaegsete rahvusvahelise kunsti vormi- ja värviotsingute ning ekspressiivse eneseväljenduse arengutega. Müüte loova rahvusaatelisuse asemel toetuti pigem individuaalsele sisemisele kogemusele ja loomevalikuile. Oma teed otsides mängiti läbi postimpressionismi, fovismi, ekspressionismi, kubistliku vormikultuuri ja uusasjalikkuse võimalused.

    Tähelepanu värvikultuurile

    Märkimisväärselt kiiresti jõudsid Helsingisse tänu soome kunstnike ja galeristide headele isiklikele sidemetele mitmed rahvusvahelise modernismi näitused. Juba 1901. toimus esimene uuema Prantsuse kunsti näitus ning 1904. aastal suur Belgia ja Prantsuse impressionismi ja neo­imp­res­sio­nismi näitus, kus olid väljas Monet’, Renoir’, Pissarro, Degas’, Puvis de Chavannes’i ja teiste töid. 1905. aastal eksponeeriti STY kevadnäitusel 12 Kandinsky tööd. Tema töid sai Helsingis näha ka 1914. aastal Strindbergi salongis Der Blaue Reiteri rühma näitusel ja 1916. aastal samas vene avangardi näitusel, kus tõeliseks tõmbenumbriks kujunes ka Chagalli looming. 1915. aastal tutvustati Stenmani Salongis Picasso, Juan Grisi ja teiste töödega Soomes esmakordselt kubismi. 1909. aastal toimus suur Edvard Munchi näitus, tema tööd olid kesksel kohal ka 1911. aastal toimunud Norra moodsa kunsti näitusel.

    1908. aastal korraldati Pariisis Sügissalongis suur Soome kunsti näitus, mille kuraator oli kuldaja tunnustatud maalija ja erudeeritud kosmopoliit Magnus Enckell, kes pärast Albert Edelfelti surma 1905. aastal tõusis aktiivseks Soome kunsti rahvusvaheliseks saadikuks. Näituselt oodati sama suurt või võimsamatki edu, kui oldi saavutatud 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel. Kuid retseptsioon oli vaoshoitum – rõhutati, et soome kunst erineb tunduvalt tollasest prantsuse kunstist, on põhjamaises karguses pigem elutu ja värvivaene. Soome üldsus pidas sellist vastuvõttu fiaskoks, millest saadud impulsse on Soome kunstiloos peetud üheks pöördepunktiks sihiteadlikult modernismi poole liikumisel.

    1908. aasta näituse järgselt läksid paljud noored kunstnikud välismaale end täiendama. Magnus Enckell, kes varasema sümbolistina askeetlikus koloriidis töötas, hakkas eelkõige Renoir’ eeskujul puhtaid segamata värve kasutama. Temast kujunes üks süsteemsemaid impressionismi ja postimpressionismi tutvustajaid Soomes. Enckell hakkas koondama noori kunstnikke, et Soome kunsti värvikultuuri uuendada. Tugevat mõttekaaslust pakkus talle puäntillistlikus stiilis töötav Belgia kunstnik Alfred William Finch, kes oli 1897. aastal Soome elama asunud. Uuenduste teoreetiliseks aluseks võeti noorte arhitektide Gustaf Strengelli ja Sigurd Frosteruse värviteooriad. Nad kuulusid soomerootsi kultuuriajakirja Euterpe ümber koondunud intellektuaalide gruppi, kes propageerisid vastukaaluks rahvusromantismile kosmopoliitset individualismi ning avaldasid kirjutusi Prantsuse kunstist ja puhaste segamata värvide kasutusest. Juba 1905. aasta paiku hakkas Frosterus järjekindlalt kirjutama koloriidiprobleemidest, analüüsides neoimpressionistlikku maali ja värviesteetikat optilisest vaatepunktist. Temast kujunes sajandi esimeste kümnendite Soome üks kõige kompetentsem kunstikriitik ja teoreetik. Frosteruse arvukad teoreetilised artiklid anti 1917. aastal välja kogumikuna „Regn­bågsfärgernas segertåg“ („Vikerkaare­värvide võidukäik“), mis sai Soome esimeseks väljaandeks kaasaegsest kunstist.

    1912. aastal debüteeris Enckelli ümber koondunud kunstnike rühmitus Septem oma näitusega. Prantsuse impressionismi ja postimpressionismi teadlikku värvikäsitlust ning Les Nabis’ rühma kunstnike värvirõõmu ja hoogsat pintslitööd eeskujuks võtnud Septemi rühmitus korraldas ühisnäitusi 1917. aastani. Nende algatatud puhta paleti säravalt segamata värvide ja koloriidiotsingute mõju jätkus Soome kunstis 1920. aastateni.

    Kadrioru kunstimuuseumi suurepärane valik

    Septemi rühmituse liikmetest on Kadriorus väljas Magnus Enckelli, Yrjö Ollila, Ellen Thesleffi ja Mikko Oinoneni teosed. Yrjö Ollilalt on näitusel tema dekoratiivse kolorismi üks silmapaistvamaid maale „Maastik Korpilahtis“ (1913), mis oli ka kunstniku läbimurdeteoseks Septemi rühmituse kolmandal näitusel 1914. aastal. Korpilahtil on märgiline koht Soome kultuuriloos. Korpilahti oli juba XIX sajandi lõpust peale, kui seal käis Gallen-Kallela, kujunenud Soome kunstnike oluliseks suviseks loomepaigaks.

    Väljas on ka Ollila üks parimaid ja tuntumaid teoseid „Hobuse jootmine“ (1919), kus on väga hingestatult arkaadialikus maastikus tabatud inimese, looma ja looduse suhe. Ollila on maalinud sama poissi ja hobust mitmel korral. Samuti on ta korduvalt kasutanud Eesti Kunstimuuseumi kogudesse kuuluva maali „Kalastaja“ motiivi.

    Väinö Kunnas (1896–1929). Punane tants. 1927, õli. Eesti Kunstimuuseum

    Näituse kõige värvisugestiivsemad tööd on Ellen Thesleffilt. Ta on julgelt kõrvutanud intensiivseid mürkrohelisi, violetseid, mahedaid roosasid ja helesiniseid toone. Värvi väljendusjõudu ja vitaalset liikuvust on Thesleff andnud edasi hoogsa pintslitöö ja kohati ekspressiivselt pastoosse maalimisviisiga. Teoses „Arno“ (1914) on näha Thesleffi arengut üha abstraheerituma pinnarütmi poole, aga ka kiindumust oma hingekodu Itaalia vastu. Maalil „Lugemis­aeg“ (1906) on sumedas suvelooduses kujutatud kahte lugevat naist: kunstniku karjääri toetanud õde Gerdat ja head sõpra, teist toonast tuntud Soome naiskunstnikku Sigrid Schaumani. Näitusel on väljas ka tillukene kuid kütkestavalt terava silmavaatega Sigrid Schaumani „Autoportree“ (1903). Summutatud koloriidi ja peene läbimaalitusega esindab teos hästi kunstniku käekirja.

    Sigrid Schauman oli üle kolme­kümne aasta ka üks mõjukamaid Helsingi rootsi keeles kirjutanud kunstikriitikuid. 1936. aastal kirjutas ta Svenska Pressenis põhjaliku arvustuse Adamson-Ericu väljapanekust Helsingis.

    Näitusel on kahe hõrgu maaliga esindatud ka üks tuntumaid Soome naiskunstnikke Helene Schjerfbeck. Ta oli üks väheseid kuldaja tugevaid maalijaid, kes suhestus hiljem suurepäraselt XX sajandi modernismiga. Mõlemad maalid iseloomustavad hästi kunstniku pehme koloriidi ja lakoonilise motiivi tabavusega sugestiivset laadi.

    Soome tolle perioodi üks värvikam kunstnikuisiksus oli Tyko Sallinen. Ta on Soome kultuurilukku läinud ka mässumeelsusega etableerunud vanema põlvkonna kunstnike, eelkõige Gallen-Kallela juhtiva positsiooni vastu Soome kunstielus. Ägedaid lahkhelisid ja sõnavõtte on Soome kunstiloos nimetatud suisa Sallineni sõdadeks. 1917. aastast koondus tema ümber noorte kunstnike rühmitus Novembrirühm. Sõja aastail alguse saanud rühmituse liikmed liikusid puhtast kolorismist edasi suurema vormi konstruktivismi ja ekspressiivse väljenduslaadi suunas. 1919. aastal Kopenhaagenis korraldatud iseseisva Soome esimesel suurel näitusel said rühma kunstnikud väga hea vastuvõtu osaliseks. Nende ekspressiivses, mõõdukalt kubistlikus käsitluslaadis hakati kodumaalgi nägema taas uut rahvusliku traditsiooni edasikandvust.

    Näitusel on Sallinen esindatud varajase modernismi hea valikuga. Väljas on maalid, kus võib näha maastiku käsitluse arengut puhtast koloriidirõõmust („Lepad kevadel“, 1911) hästi läbitöötatud cezanne’iliku vormikultuuriga teosteni („Vana Cagnes“ ja „Maastik“, mõlemad 1921). Eksponeeritud on ka mitmed rustikaalsed, teadlikult pisut lõpetamata tunduvad naiste portreed. Tihti oli Sallineni modelliks ta abikaasa Helmi Vartiainen, keda kutsuti Mirriks. Etüüdlikes, tugeva värvijõuga ja taotluslikult robustse maalilaadiga töödes on Sallineni nägemus naisest täis kirge ja iha. Tema naiste kujutised tekitasid toona palju vastakaid arvamusi nii naise kui laiemalt rahvusliku tüpaaži kujutamise osas.

    Teades Sallise jõulist loomingut ning tema sihiteadlikku ühiskonna normidele vastanduvat, kohati robustsetki positsiooni Soome kunstielus, on huvitav, isegi liigutav näha tema lähima kaasteelise Jalmari Ruokokoski „T. K. Sallineni portreed“ (1921). Ruoko­koski esitleb sõpra suure südamesoojusega vaoshoitud, maailma ees silmi sulgenud üksildase elegantse härrasmehena. 1914. aastal maalitud „Punaste juustega tüdruk“ toob aga välja Ruokokoskile omase fovistliku pulbitseva värvikülluse.

    Inimnukud ja urbanistlik maailm

    Kubistliku konstruktiivsema vormikäsitluse ja peene monokroomsema koloriidi kasutuse jõudmist Soome kunsti esindavad näitusel hästi Ilmari Aalto ja Alvar Cawén. Tähelepanu väärivad sumeda koloriidi ja lakooniliste geomeetriliste pindadega Ragnar Ekelundi linnavaated. Tema maastikud, eelkõige linnamaastikud on tavaliselt kõnekalt inimtühjad. Hilisemal perioodil, 1930ndate teisel poolel, külastas Ekelund korduvalt ka Eestit, põhiliselt Tallinna, kus maalis vanalinna motiive.

    Väljapaneku keskmes on kahtlemata Väinö Kunnase „Tantsude“ sari. Sarja kolme tööd – „Punast tantsu“ (1927, Eesti Kunstimuuseum), „Kollast tantsu“ (1928, erakogu) ja „Halli tantsu“ (1928, Ateneum) koos näha on erakordne võimalus nii eesti kui ka soome publikule. Ülejäänud kahe asukoht pole praegu teada. Masinlikke inimnukke kujutavad maalid avavad värvidega emotsionaalseid seisundeid, inimese ja urbanistliku maailma suhteid ning endaks jäämise, juhitavuse ja võõrandumise vahekordi. Soome kultuuriloos on neid seostatud ka Kunnasele lähedase poetessi Katri Vala luuletustega. Ekspressiivse abstraheeriva käsitluslaadiga Väinö Kunnas oli eelkõige esimese maailmasõja järgse hoogsa linnastumise, moodsa inimese ja kaasaegse urbanistliku kiire elustiili ning tolleaegse masinaromantika ihaleja ja kujutaja. Ta kuulus märkimisväärseima kunstnikuna samu väärtusi hindavasse Tulekandjate kultuurirühmitusse. Tulekandjad oma samanimelise väljaandega oli Soome 1920. aastate tähtsamaid modernistlikke rühmitusi, kelle motoks oli taas avada aken Euroopasse. Eelkõige kirjandusliku rühmitusena oli eesmärgiks nende meelest liig rahvusluses kinni Soome kultuur viia Euroopa modernse kultuuri ja mõtteviiside arengutega ühte rütmi. Kunnas andis täpse silmaga edasi ajastu hingust ja inimkaraktereid. Ta maalis mitmete Soome kultuuritegelaste portreid. Väinö Kunnas suri 1929. aastal ainult 33-aastasena kopsupõletikku. Hingelt tõelise kosmopoliidi ainsaks välisreisiks jäigi 1928. aastal reis Eestisse. Tema loomepärandis on ka mitmeid Tallinna vanalinna motiive.

    Loodetavasti tekitab näitus „Värvide tants“ sügavamat huvi põhjanaabrite kunsti ja sealsete muuseumide vastu. Aga miks mitte teha Kadriorus ka jalutuskäik Kumusse, et Soome kunstist saadud emotsioone võrrelda sama perioodi Eesti kunstiga.

  • Kuhu edasi, Viljandi folk?

    ANDRES LAIAPEA

    XXX Viljandi pärimusmuusika festival 27. – 30. VII.

    25 aastat tagasi oli Viljandi pärimusmuusika festivali soojenduseks ETV eetris viieosaline saatesari „Aja kõlad“, kus Ando Kiviberg, Ants Johanson ja nende huvitavad saatekülalised tutvustasid eesti tuntumaid rahvapille kannelt, torupilli, viiulit, lõõtspilli. Tänavu festivalil kõlanut kuulanud võivad tunnistada, kui kaugele on nende instrumentide kasutamise oskus Eestis nüüdseks arenenud.

    Kohati tekkis arvamus, et Viljandi folk võiks toimida omamoodi katusfestivalina väiksematele festivalidele. Pärast avatseremooniat suundusin Ruhnu viiulilaagris osalenutest moodustatud Ruhnu viiuliorkestri kontserdile. Mõned päevad varem oli lõppenud I Ruhnu viiuli­festival. Mõni tund hiljem tutvustas festivaligrupp „Kandlelumm“ erinevaid kandleid, nende kõla ja võimalusi. Selgus, näiteks, et osta.ee-st leitud katkine kannel sobib pärast kordategemist väga hästi vanamuusika esitamiseks. Kontserdil seda, kui mälu mind ei peta, vist ei mainitud, aga septembris tuleb Tartus XV rahvusvaheline kandlefestival, kus kandlehuvilised saavad sellesse maailma veel sügavamale sisse minna.

    Samal ajal kui mina kuulasin, kuidas kanneldel esitatakse klavessiinirepertuaarist pärit lugusid ja tehakse mitmesuguseid muid trikke, kogunesid ühe teise lava ümber lõõtsahullud. Järgmisel päeval esinesid ühel laval Cätlin Mägi ja Viljandi kultuuriakadeemia torupillimängijad, teisel toimus samal ajal muusikalaagris „Eesti etno 2023“ osalenute kontsert ja kolmandas kohas sarja „Regilaulu podcast“ uue osa läbimängimine elavas esituses. Kuhu küll minna, kui nii keerulise valiku ette seatakse!?

    Viljandi folgilt võis tänavu saada korraliku nostalgialaksu. 30. aastapäeva puhul tuli korraks uuesti kokku mitu tegevuse lõpetanud bändi, mis on festivali pikast ja kuulsusrikkast ajaloost hästi tuntud: Alle-aa, Vägilased, Paabel. Tagasi oli tippvormis Trad.Attack! „Nad on nii head, et edasi saab tulla ainult allakäik! Rahvas, nautige, sest paremaks ei lähe folk enam kunagi!“ hõikas nende tõesti võimsal kontserdil publiku hulgast üks kergete joobetunnustega, kuid ilmselt väga siiras fänn. Võib-olla tõesti. Elame-näeme. Oleks iseenesest mõistlik, kui nad veidi hoogu maha võtaksid, sest selline kütmine kulutab. Äkki teevad järgmise plaadi hoopis vaiksete laste­lauludega … Vanadele fännidele oleks see kindlasti paras ehmatus.

    Tiibeti muusik ja kodanikuaktivist Loten Namling käib esinemas üle kogu maailma, aga ei saa seda teha oma kodumaal, mille kommunistlik Hiina 1951. aastal annekteeris.

    Baptistikirik on viljandlastele tuntud kontserdipaik, folgifestival jõudis Viljandi baptistikoguduse viie aasta eest avatud kirikusaali aga esimest ja loodetavasti mitte viimast korda. Seal toimus kaks suurepärast kontserti. Tuulikki Bartosik ja Sander Mölder viisid helirännakule läbi maailma (linnulaulust, metsakohinast ja meremühast tänavamüra, lennukite ja kiirrongideni). Pärt Uusbergi suurvormi „Regiväli“, mille esiettekanne oli paar nädalat tagasi Rapla kirikumuusika festivalil, esitusele kogunes nii palju rahvast, et kõik ei pääsenud kirikusse. Suur hulk kuulas seda õues, kuhu helid kandusid läbi avatud akende. Veelgi rohkem oli muidugi neid, kes said seda teha Klassikaraadio vahendusel (vihje: kontsert on veebis järelkuulatav).

    Viljandi folk, nagu festivali pealik Ando Kiviberg avamisel rõhutas, hoiab traditsioone elus – korraldajad juhinduvad põhimõttest, et pärimusmuusika on igaüheõigus, mitte väljavalitute privileeg. Ruhnu viiulilaagri korraldajad märkisid, et nemad tegelevad traditsiooni taaselustamisega. Eelmisel aastal eelnes Viljandi folgile mentorprogramm, millega toetati viie noore ansambli arengut. Tänavu olid neist kaks, Ehale ja Triuka, tagasi festivali põhiprogrammis. Oli näha, et nad on leidnud oma publiku, kuulajaid kogunes mõlemale kontserdile arvukalt. Ehale solist tunnistas publikule, et on juba väikesest saadik unistanud, et saaks kunagi esineda Viljandi folgi suurel laval täispika kontserdiga.

    Väliskülalisi ei hakka loetlemagi. Märgin vaid seda, et peale nende muusikatraditsioonide tutvustamise Eesti kuulajatele tutvustatakse Viljandi folgil siinseid traditsioone neile. Mitte ainult turistidele, vaid ka väljastpoolt saabunud esinejatele. Nii mõndagi neist võis näha paljudel kontsertidel publiku hulgas. Ja kus mujal saaksid nad kuulda, kuidas kõlavad Veljo Tormise regilaulud kontserdikülastajatest endist moodustatud ühendkoori esituses? Teist sellist festivali vist küll ei leidu. Huvitavalt kõlasid ka rahvusvahelised koostööprojektid nagu Iiri-Eesti Lauluvägi ja Soome-Eesti Varispäivätrio. Võib-olla andis tänavunegi festival tõuke mõne koosluse tekkeks.

    Tõenäoliselt oli see juhuslik kokkusattumus, mitte salajase repertuaarinõukogu töö tulemus, et rahvaviisi „Esimene tüürimees“ (rohkem tuntud refrääni järgi „Jää jumalaga, Mann, sest tuules oli ramm ja reisisihiks oli meile Rotterdam.“) õnnestus kuulda lausa viies seades ja esituses. Midagi samalaadset saaks teha ka teadlikult, olgu siis mõne vähemtuntud rahvalaulu taaselustamiseks või festivali teemaga haakuva värske tunnusloo lansseerimiseks rahva hulka. Oleks huvitav näha ja kuulda, milliseid tulemusi sellised eksperimendid annavad.

    Viljandi folk ei ole küll otseselt poliitiline üritus ning publiku hulgas võis näha pea kõigi Eesti erakondade liikmeid, kuid selle maailmavaateline suunitlus on siiski selge. Laste etnolaagris osalenute esituses kõlas loomulikuna Untsakate repertuaarist tuntud rahvuslik-patriootlik „Mehed metsas on ühendanud jõu“ (Tauno Rahnu sõnadele), aga mitte itaaliakeelne „Bella ciao“ või mõni muu punaste partisanide laul. Juhan Smuuli või Debora Vaarandi tekstidele kirjutatud laule sellelt festivalilt otsida ilmselt ei maksa ning täiesti kohatult kõlaks seal isegi John Lennoni „Imagine“.

    „Putler mine …!“ laulsid Naised Köögis julgelt, kuid see on ju praegu eesti ühiskondliku mõtte peavool. Mis juhtuks, kui lavalt hõigataks hoopis „Aivo Peterson vabaks! Да здравствует мир и дружба народов!“ („Elagu rahu ja rahvaste sõprus“) – kas vilistatakse välja või järgneksid samuti kestvad ovatsioonid? Vaevalt keegi Viljandi folgil kunagi selliseid sotsiaalseid eksperimente tegema hakkab. Selle poolest on festival väga etteaimatav ja publikule turvaline koht, kus kedagi oma mugavustsoonist vägisi välja ei raputata. Suurimaks ehmatuseks võib mõnele osutuda see, kui näeb lava ees tantsimas kleiti riietunud noormeest, aga neidki oli eelmisel aastal rohkem kui tänavu.

    Statistikaameti kolme aasta eest tehtud uuringu kohaselt oli siis aasta jooksul mõnel folkmuusika kontserdil käinute osakaal kõige suurem Viljandimaal. Mõistagi käiakse folgil. Kuigi palju kontserte ja muud tegevust toimus tasuta sissepääsuga alal, võis tänavu kuulda tavapärasest rohkem kurtmist kõrgete hindade üle. Viljandi folgi lahutamatuks osaks on saanud kõnnitee servas pilli mängivad muusikud, kes üritavad sel moel raha teenida. Mõni neist, kes ei olnud seal esimest korda, tunnistas kurvalt, et teenistus on varasemast tagasihoidlikum.

    Viljandi festivali loomisel eeskujuks olnud Faluni festival (1986–2005) suri välja, sest ei rahuldanud enam vastandlikke ootusi. Tekkinud rahalised raskused viisid Falunis süveneva kommertsialiseerumiseni, mis omakorda kutsus esile avaliku rahastuse lõpetamise. Järgnes pankrot. Viljandi festivali korraldav Eesti pärimusmuusika keskus tegutseb praegu kahjumiga ja on pöördunud riigi poole palvega suurendada tegevustoetust. Festivali jätkumine küll väidetavalt ohus ei ole, aga keskuse muu tegevuse kärpimine mõjutaks kindlasti ka seda. Lisaks tõuseb iga sellise festivali puhul möödapääsmatult üles küsimus, kas suudetakse üle elada oma ellukutsujate lahkumine. Maailm on täis näiteid, mis optimismiks põhjust ei anna, aga leidub ka erandeid. Lootust on, et Viljandi folk osutub üheks neist.

Sirp