Marko Pajević

Eurooplaste teadvusse on 2004. aastal kerkinud uus hirm seoses Türgi Euroopa Liitu pürgimisega: vanad olijad on veendunud, et liidu laienemine tingib Euroopa peatse islamiseerumise. Prantsusmaa, Euroopa suurima moslemite kogukonna kodukoht, on välja kuulutanud Türgi küsimuses referendumi; ka Saksamaal, kus paikneb türklaste suurim kogukond, ollakse sapised Türgi perspektiivi osas saada liitu. Nii või naa on juba kokku lepitud, et arvatavasti esimeseks 10 ? 15 aastaks kehtestatakse türklastele piirang vaba liikumise, ümberasumise, töötamise osas. Kõige selle põhjenduseks on muidugi hoida islam nende piiride taga, kuhu see ajalooliselt kuulub.

Prantsusmaal ilmus äsja väga ?okeeriva sisuga usuraamat, mis tõestab koraani peatset võidukäiku piibli ees ning kristluse Euroopast väljasurumisel tekkiva vaakumi täitmist islamiga. Nii et ammu võiks muuta hoiakuid ja pöörata tähelepanu ka mujale kui Türgi oletatavale (islami)ohule. Ehk näevad eurooplased hunti seal, kus seda vahest polegi? Sest kui islami tõkestamiseks üldse midagi ette võtta, siis tuleks pigem alustada ikka oma koduõuelt.

Euroopa islamiseerub

Viimase 40 aastaga on moslemite arv Euroopas kasvanud umbes 30 korda. Praegu elab Euroopas koos Venemaaga umbes 50 miljonit moslemit. Aastaiks 2015 ? 2020, kui liitumine laieneb plaanikohaselt, on Euroopa Liidus (koos Balkani maadega) u 500 miljonit elanikku, millest moslemeid on u 30% ehk kuni 150 miljonit inimest. Probleem pole aga mitte moslemite suurenevas arvus, vaid selles, et 1970. aastatel Lähis-Idas politiseerunud islam on võimust võtmas ka Euroopas. Möödunud aastakümnetel Prantsusmaal, Inglismaal ning isegi Hispaanias käivitunud islamiliikumised on tänaseks omandanud ennekuulmatud mõõtmed: USA riigidepartemangu ennustusel on kuni 5% moslemitest äärmuslased või integristid ehk ekstreem-traditsionalistid ning enamik neist peab oma koduks just Euroopat.

Euroopa islamiseerub aina kiiremini, siin võib islam teatava kriitilise massi ületamise korral muutuda laiaulatuslikuks ja sihikindlaks liikumiseks. Tulevikuhirm on see, kui moslem hakkab ühtäkki arvama, et ka Euroopast on saanud islamimaa, mis allub oma elukorralduses ?ariaadi õigusnormidele, sest islam on ainus monoteistlik maailmausund, millele on iseloomulik usuelu ja poliitika täielik lahutamatus. Muret teevad nood riigiteooriad, mis kuulutavad uute alade kohustuslikku liitmist ?ariaadil põhineva ematerritooriumiga, kui uutel aladel viljeldakse takistamatult moslemite usupraktikat.

?okeeriv raamat

Intellektuaalidest euromoslemite esindaja Tariq Ramadan, kes kuulutab kristluse hävingut ja lubab täita tekkiva vaakumi islamiusuga, on islami fundamentalistide vaimse isa Hasan al-Banna lapselaps. Ta on läänelikku mõttelaadi lahustuva islami eeslaulja, kelle noodid on täpselt nii pehmed ja siidised, kui siinsete demokraatide kõrvad kuulma peavad. Ramadan usumilitandina valmistab aga peavalu Euroopa demokraatia valvekoertele ning on ohuks siinsetele tulevikuideaalidele. Tariq Ramadan on uskumatu mees. Vaid mõne aastaga on kena välimusega moslemi intellektuaalist saanud staar meediakanalites ? Ramadan on reformeeritud ja valgustatud islamiusu esimene apostel. Lindistused tema konverentsidelt ja kõnepidamistelt ületavad 50 000 koguarvu aastas, tal on sadu järgijaid ning nummerdajaid. Ta on filosoofiaprofessor, kes võidab hetkega üliõpilaste usalduse, kes teab täpselt, millega mõjutada noori moslemeid, kuidas püstitada neile uusi eeskujusid. Ramadani jüngrid levitavad tema sõna eeslinnades ja mitmed tema pooldajad on tänaseks kogunenud Pariisi Euroopa Sotsiaalfoorumile, eesmärgiks avaldada valitsevaile poliitilistele jõududele survet Euroopa-alastes küsimustes.

Prantsusmaale, kuid laias plaanis kogu Euroopale, esitas Ramadan väljakutse oma viimase, 19. oktoobril ilmunud raamatuga ?Frère Tariq?, st. ?Vend Tariq?. Teos on plahvatusohtlik, kuna tunnistab, et Ramadan on mees, keda tuleb karta. Oma teoses analüüsib ta käesoleva aja riigikorraldust ning avab oma äärmuslikud ja vanatraditsionaalsed mõtted. Teosest leiab väljavõtteid ka tema mõnekümnelt konverentsilt.

Mõned väljavõtted riigiteooriast, millega usuliider kavatseb islamiseerida Euroopa.

a) Põhiseadust tuleb respekteerida…  välja arvatud juhul, kui see islamiusku oponeerib! 

Tariq Ramadan ei näe probleemi kodakondsuse küsimuses: inimene võib olla moslem ja prantslane, moslem ja ?veitslane (Ramadan ise on pärit Genfist), kas või moslem ja eestlane. Ta väidab, et ?vastava riigi kodanikuna põhiseadusest lugupidamine? on ka moslemite põhimõte. Kuid tema mõte muutub pisitäpsustusega, mille kohaselt ?põhiseadust, nagu ka iga teist seadust, tuleb austada hetkest, mil kõik kultuuriline, sotsiaalne, majanduslik või õiguslik ei ole vastuolus islami seadustega, vaid muutub iseenesest ka islami seaduseks?.

Siiani arvati, et kodakondsus ning usukuuluvus ei ole kokkusobimatud, kuid tänaseni kaheldakse, kumb positsioon peaks lahkheli korral tugevamaks osutuma. Tariq Ramadani vastus on väga selge: ?moslem respekteerib riigi seadusesätet seni, kuni see pole vastuolus usureeglitega,? ning lisab, et ?kõik kulturaalne, mis on kokkusobivuses islamiga, on aktsepteeritav; kõik mittehaakuv aga samas kõrvaldatakse?. Ühel konverentsil lisab Ramadan, et ?aktsepteerib seadusi niipalju, kuni need ei kohusta sooritama tegusid tema usu vastu?.

b) Valmis võitlema moslemi identiteedi eest!

Moslemitel on viis peamist usulist kohustust: usutunnistus, jumalateenistus, almuste andmine, ramadaan ning palverännak Mekasse. Ramadan kahtleb aga viie samba suutlikkuses ning soovib kohustustele lisada neli uut sammast. Kõik neli on poliitilised, kõigutamatud ning kohustuslikud igale usklikule: 1) religiooniustavus, st ?elada spirituaalselt ning praktiseerida meie (st islami)usku täies ulatuses?; 2) arusaamine, st ?oma religiooni tundmaõppimine ja uurimine?; 3) õpetus, st ?lastele ususõnumi edasiandmine ning harimine prohvetliku sõnumiga?, ning 4) lahingutegevus, ehk ?reageerimine oma tõekspidamiste nimel?. Pealtnäha on tema ettepanek üsna kahjutu ilmega ega ?okeeri ühtegi lugejat; pigem räägib see temast kui modernsest ning ilmalikust islamistist. Huvitavaks muutuvad aga ta ettepanekud, kui neid loengutes kuulata: ?kui on olemas ühiskond, kes võtab minult kas või ühe neljast kohustusest, siis tõrguks ma vastu, ja võitleks oma usukohustuste eest?…

c) Ilmalikkus Tariq Ramadani mudeli järgi.

?Moslemid peavad võitlema. Nad peavad võitma ilmalikkuse põhimõttele uue tähenduse, kus sekulaarsus langeb kokku moslemiäärmuslaste fundamentaalsete vaadete ning islami poliitikaga; Riik ei saa jätta arvestamata oma rahvaga, kes pidevalt muutub, seetõttu on vajalik muuta rahvast ennast.?

Tekib küsimus, miks? Et moslemid saaksid kodanikeks ning et neil tekiks võimalus oma keskkonnas tegutseda või seda muuta, ilma et see keskkond või kodakondsus saaks moslemeid mõjutada? Ramadan teeb ettepaneku integreerida kõik, mis on islamiusust, kuid võitleb kogu jõuga selle vastu, et ühiskond jääks imbumatuks kõikide muude mõjutuste suhtes, mis ei tulene islamist! Selge on, et vahetus saaks toimuda Ramadani mudeli põhjal vaid unilateraalsel teel. Selline oleks Ramadani meelest islami ?panus? ühiskonda: moslemitel palutakse end lääne ühiskonda mitte sisse sulada, kuid võtta kindlasti vastu kodakondsus, et selle abiga hõlpsamalt uut keskkonda islamiseerida; kergelt nagu integratsiooni ning assimileerumise vaheline ala ? ?moslem elagu elu aktiivselt valdkonnas, mis juba islamile kuulub või mida oleks võimalik usule lähemale tuua?.

d) Karskus, tagasihoidlikkus ja mittesegunemine.

Selle esmapilgul muretu sõnumi varjus paljastab Tariq Ramadan oma usulise kitsarinnalisuse, tema kinnismõtteks on vaoshoitus ning
patustamine. Ta on loomulikult nõus, et mees ja naine võivad avalikult vestelda, kuid leiab immoraalse olevat, kui eri soost vallalised inimesed isekeskis ruumis kohtuvad. Ta peab siivutuks käepigistusi, kuid, tuginedes usule, ütleb: ?Püüdke hoiduda käepigistustest, kuid kui teile käsi antakse, annate ka vastu?. Ta võitleb avalike ujulate vastu, tunnistades segaujulad islamile sobimatuks: ?Kui sa ütled, et oled basseinis kaitstud, võid sa rääkida tõtt, sa võid end ise kaitsta. Kuid sa ei saa kaitsta end oma pilgu eest, mis näeb basseinis seda, mida tal pole lubatud näha!? Ühesõnaga, luua tuleks ainult asutusi, mis on puhtad (st siivsad) ja järgivad islami eetikanorme.

e) Islamiloor kui reegel!

Oma naistele suunatud kassettidel julgustab Ramadan loori kandmist ka juhtudel, mil see on seadusevastane. Näiteks soovitab ta loori kanda ning selle kandmise keelu vastu välja astuda, või edasi kaevata, kui loorikandmise õigus teatud puhkudel puudub: ?Seadusandlus peab sellest aru saama, õiguskord peab seda mõistma, loorist peab kujunema austuse märk?. Loori kandmisel ei tohi hirmu tunda oma kolleegide või koolikaaslaste ees, vastupidiselt kehtivale seadusele julgustab ta tüdrukuid end islamilooridesse mässima ja kooli tõttama. Alles jõustus Prantsusmaal seadus, mis keelab suurte ristide, islamiloori ja juudi pigimütside kandmise haridusasutustes, et järgida täpsemalt Prantsusmaa 1905. aasta ilmalikkuse põhimõtet. Kuigi seaduse lähtekohaks on islami pearätid, ei ole keeld suunatud ühegi usu vastu eraldi. Ramadan leiab, et ?mida enam on pealoori või hidjab?i kandvaid naisi, seda enam harjutakse mentaliteediga ja seda rohkem muutuvad asjad sotsiaalplaanis?!

f) Laps kasvagu prohvetlikus sõnumis!

Prantsuse äärmusislamlased on veendunud, et haridus on valdkond, kus strateegia peab olema äärmiselt nõudlik ning et ettevalmistus nõuab tähelepanelikkust. Ramadan õhutab prantsuse moslemeid ?teostama kontrolli kooliprogrammide üle, et takistada islami põhimõtetele vastu seisvate väärtuste ning arusaamade õpetust?. Ramadan peab kohustuslikuks lisada õppekavasse kohustuslik islamikursus ning avada Prantsusmaa avalikes koolides veel islamiteemaline lisaprogramm. Oma kassettidel nõuab juht ilmtingimata, et ?(islami) usuõpetus peab koolist välja suruma ning igaveseks kaotama evolutsiooniteooria ning muutma senist pedagoogikat?. Ka julgustab ta tütarlapsi spordiklassidest ?mitte osa võtma?, kuna naiste jaoks ?polevat võimalik spordi tegemine samadel alustel nagu meestele?.  

g) Islami fundamentalistidele tähenduslik pattude andeksandmine.

Ramadan kritiseerib avalikult liberaalmoslemeid, kuid iial mitte äärmuslasi. Ta pole kordagi kasutanud väljendit ?integrist, fundamentalist või äärmuslane? nende kohta, kes teevad oma usust poliitika. Kuna äärmusislamistid on lähedases seoses Moslemi Vendadega (Frères Musulmans on islami radikalistide suurorganisatsioon, milles lõi 1928. aastal egiptlane Abd el-Rahman el-Banna), teoloogide või kõige radikaalsemate usuvõitlejatega, räägib Ramadan nendest meelitavalt kui ?poliitilistest moslemitest? või ?teadjatest?. Tema sõnul on fundamentalismil hea toon…

Euroopa islamiliidrid on veendunud, et siinsed paigad langevad islami rüppe kiiremini kui võiks arvata. Ennustatakse, et Euroopa islamiseerumine leiab aset juba XXI sajandi lõpuks, kusjuures Venemaal ning Prantsusmaal toimub seadusandlik, demograafiline ning sotsiaalne ja kultuuriline islamisatsioon juba aastaks 2050; senisele valitsevale valgele maailmakorrale hakkab oponeerima võimuohuna just nimelt islamiäärmuslus ja fundamentalistid. Näiteks näeb Londoni imaam ?eik Omar Bin Bakri selgelt, kuis piibel asendatakse koraaniga; Venemaa juhtiv imaam Talgat Tad?uddin kuulutab vene moslemite nimel USA-le ususõda. Roomas, kus asub ka Euroopa suurim mo?ee, julgustab imaam Abdel-Samie Mahmoud Ibrahim Moussa eneseõhkimist ja suitsiidipomme. Ning Prantsusmaal rehitseb muidu koostööaltite moslemiliidrite ridu Tariq Ramadan oma muutuva maailmakorra poleemikaga.

Öeldakse, et moslemid tuleks riigiellu integreerida, piirata tuleks sisserännet ning isoleerima peaks radikaalid, vaid nii säilitaks Euroopa oma inimväärsed hoiakud. Kas moslemi sõjardite kõrval peaks hakkama vaikselt kõrvaldama mehi nagu Ramadan? Demokraatia valvekoer kukuks haukuma: mees mõelgu ikka nii nagu tahab ja pajatagu sellest kas või kogu ilmale. Hetkel valitseb Euroopat ahastus: moslemid ei integreeru praegu ja veel vähem lähitulevikus. Suurriikides, kus nad järjest vähem segunevad, eriti Saksamaal, on järjest süvenemas territoriaalkommunalism ning rahvuskogukondlus oma kokkupõrgete ning integratsioonimuredega. Tegu on muide vabatahtliku, mitte eesmärgistatud või juhusliku getostumisega. Sestap küsikski: ?Kaugel on nüüd see Euroopa islamlikust elukorraldusest??

„Pikk on see tee, mille saak läbib kehas. Sel teel imetakse ta aegamisi tühjaks; kõik, mis temast kasutatav on, imetakse välja. Üle jäävad väljaheited ja hais.

See iga animaalse võimuvõtmise lõpul seisev toiming on kõnekas võimu olemuse mõistmiseks üldse. Kes tahab inimeste üle valitseda, see püüab neid alandada, murda nende vastupanu ja võtta neilt kavalusega nende õigused, kuni nad on tema ees abitud nagu loomad. Ta kasutab neid loomadena; kui ta nii ei väljendugi, teab ta alati selgelt, kui vähe nad talle korda lähevad; oma usaldusaluste kuuldes nimetab ta neid lammasteks või loomadeks. Alati on tema viimaseks sihiks nad „ära süüa” ja tühjaks imeda. Talle on ükskõik, mis neist üle jääb. Mida hullemini ta nendega ümber käis, seda enam ta neid põlgab. Kui neist pole enam miskit kasu, vabaneb ta neist salamahti nagu oma roojast ja hoolitseb selle eest, et nad ei rikuks maja õhku.”

Elias Canetti, „Massid ja võim” (Vagabund, 2000, lk 277.)

Ise me ju tahtsime! Vabadust, mille lahutamatu osa on turg. Seega, olgem aga rõõmsasti orjad. Kuid kas on võimalik orjade solidaarsus? Söömine nii, et ka teised söönuks saavad? Orjade solidaarsus aate nimel, nagu on jutustatud legendis Spartacusest, pole ilmselt võimalik. Solidaarsus teiste õiguste ja vabadustega igapäevatoimingutes arvestamise tähenduses ei peaks võimatu olema. Me ju väidame, et me nii teemegi. Liikluses, näiteks. See on iga päev jutuks, avalikesse häbipostidesse naelutatakse need, kes teisi liikluses ei arvesta, kes ületavad kiirust, sõidavad joobnuna, seavad ohtu iseenda ja teiste elu. Teiste õiguste arvelt oma õiguste realiseerijaid leidub siiski surmavalt palju. Nad ei hooli paksudest valgetest joontest teekattel ega hoiatavatest, keelavatest või manitsevatest märkidest teepervel. Ega sellestki, millised näitajad vaatavad vastu armastatud auto spido- või tahhomeetrilt. Ent kujutagem ette, milline oleks olukord, kui maanteel poleks ühtki värvitilka ega märki. Mis oleks siis meie liikluskäitumise väärtus solidaarsuse skaalal? Null.

Maantee on turu looming, kuid siiski välditav. Kaubanduskeskus mitte. Moodne kaubanduskeskus on turu sisikonna kõige suurejoonelisemalt materialiseerunud osa, võimas magu, mis seedib oma saaki lakkamatult ja suurtes kogustes. Kuni „kuninglik klient” lõpuks maja õhu rikkujana organismist välja heidetakse, sest viimne ka võlgu võetud sent on temast välja pigistatud.

Eesti suurimate kaubanduskeskuste päevane külastuste arv küünib neljakümne tuhandeni. Oma linna suurimat ostukeskust külastab päevas iga kümnes tallinlane, iga kaheksas tartlane või narvalane ja iga neljas Rakvere elanik. Turu kõht on kogu aeg täis. Kuid kõik, kes kõhus, saavad ka iga päev haiget. Kaubanduskeskuses ei ole maha veetud valget püsi- ega katkendjoont. Riiulid ja kaubakoormad küll piiravad mingil määral ostja liikumisvabadust ning küllap on projekteerijad ning müügipinna haldusjuhid meie liikumise trajektoori täpselt ette näinud, aga see ei muuda üldpilti. „Müügipinna haldus on oluline osa kategooria- ja sortimendijuhtimisest,” on tark mees ühel Äripäeva koolitusel öelnud. Ilus mõistuväide, sest tegelikult juhitakse ostukeskuses ikka saagi liikumist seedekulgla lõpu poole, mitte kategooriaid ja sortimente.

Liiklus selvehallis ei erine just palju õietolmu vedelikus käitumisest, mida šoti botaanik Robert Brown märkas juba 180 aastat tagasi. Pole juhus, et inimkäitumist ka aktsiaturul, armastatakse piltlikustada just Browni liikumise kujundiga. Toona inimesed veel ei osanud tihedaks massiks koguneda, selles põrkuda, tõmbuda ja tõukuda, kord oma eesmärgile lähenedes, siis jälle kaugenedes täiesti etteaimamatusse suunda. Kuid et nad nüüd seda teevad, peaks võima kinnitada igaüks, kelle tööks päevast päeva kaubanduskeskuste turvakaamerate pilti jälgida. Me ei liigu turuorganismis nii, nagu ise tahame, vaid meid lükatakse ja tõugatakse sinna, kuhu organismil on vaja. Erinevalt õietolmust on inimesel siiski tahe ja seetõttu on võimalik ka pääsemine välja, kassadetagusesse vabadusse.

Üldsuuna vastu me ei saa, kuid igaühe mikroliikumist on võimalik siiski vähem vaevaliseks teha. Siin on võimalus solidaarsuseks, oma õiguste ja vabaduste kasutamiseks nii, et teiste samaväärsed õigused ja vabadused riivatud ei saaks. Kasutamata võimalus, ent millise potentsiaaliga! Kui me juba paratamatult kaubanduskeskustesse oleme koondunud, miks siis mitte seal võtta solidaarsuse hindamatuid koolitunde, muuta iseennast ja kogu ühiskonda pisut paremaks.

Aga ei! Seal on pikas külgteedeta riiulivahes oma käruga saatusekaaslaste tee sulgenud tugev ja elus edasi jõudnud eesti mees. Ta näeb ja kuuleb, et sinagi oled samas vahel liikumas, kuid ei tee sõrmeliigutustki sulle läbipääsu võimaldamiseks. Talle ei tule pähegi, et piirab sinu õigusi ja vabadusi. Tema pea on täis tema enda omasid, nii et ajab üle ääre. Ja suust väljagi, mida saad kuulda kohe, kui julged oma õigusi realiseerima hakata tema püha ja puutumatut ostukäru nihutades. Või veel hullem, ta juhtub sinuga vastamisi kitsasse prakku, kus peaaegu polegi ruumi üksteisest möödumiseks. Siis algab mõõduvõtmine, mis ei pruugi alla jääda härjavõitluse parimatele traditsioonidele. Tavaliselt siiski taipab vähem „alfa” kiiresti, et allumises on pääsemine, ja taandub.

Seal on teine, tubli noor perekond, kes signeerinud oma kapitulatsiooniakti kasvatustöös, alludes lapse soovile pääseda tavalisest veel kaks korda suuremasse, mänguauto-kujulisse ostukärusse. Turg on ulatanud oma abikäe, varustanud selvehallid selliste sõiduvahenditega külluslikult. Seal ta siis istub ja esitab häälekalt oma nõudmisi, see eesti rahva tulevik. Turg on tulnud oma tulevasele saagile vastu ka selles, et kõige tarbetuma, ent samas ahvatlevama rivistanud täiskasvanule põlve-, ent noorele kärujuhile just silmade kõrgusele. Maanteedel üritatakse lihtnormist suuremate ja väidetavalt liikluse sujuvust häirivate sõidukite liikumist piirata, täieliku sõidukeeluni välja. Ometi ei külva suurte kaubaveokite juhid teeservadele kaugeltki samasugust hävingut ja sama kõrvulukustava sõjakisa saatel, nagu suudavad oma teel nende kolmeaastased ametivennad supermarketi ostukäru roolis.

Seal aga seisab õnnetult kolmas ohver, loomulikult ikka ja ainult ise süüdi selles, et tema silmanägemine ei võimalda tal vähima võimaliku tähesuurusega udukirjas etiketilt selgust saada toote koostisest ega otstarbest. Temagi segab liiklust, kuid häda, mitte egoismi tõttu. Kes teda aitaks? Ma võin aidata, kuid teadmisega, et seda tehes töötan tootja-kaupmehe kasuks, sest minu silmad hoiavad kokku suuremate ja arusaadavamate tootekirjelduste toomiskulu. Ja ikkagi, igaüks ei saa lugemisabi ning leiab kodus pahatihti, et on soetanud mittevajalikke, sobimatuid või koguni põlatud asju.

Või neljas, kes rahanappuse sünnitatud stressi saaliteenindaja peal välja elab. Põhjendamatult, sest saaliteenindaja on ju vaid viimane mutrike süsteemis: tema pole kujundanud toote pakendit, hinda ega määranud selle paiknemist müügisaalis, juhtinud kategooriat või sortimenti. Kuid just tema on see odav piksevarras, kellesse maandada sotsiaalse ebavõrdsuse kogu kõrgepinge.

Kokku on seal tuhanded oma igapäevases olelusvõitluses ehk realiseerimas oma põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi.

Kaks inimpõlve tagasi usuti kasvatustöö kõikvõimsusse. Koolivihiku kaanele trükitud käitumisreeglid algasid punktiga: „Liikumisel hoidu paremale, eesliikujast möödu vasakult.” Me peame seda juhtnööri endastmõistetavaks autoliikluses, aga mitte tänavatel ja mujal avalikus ruumis, kus olude sunnil jalgsi käime. Siiski võime veel avalikus ruumis näha kulgemas vanemat sugupõlve, kellel lapsepõlves omandatu on hästi meeles püsinud. Ja üllatume, peame seda erakordseks viisakuseks. Või siis ei märkagi seda, et
meie reeglipäratult liikuvatele suurematele egodele jalgu ei jääda.

Ent kui palju teise inimese vabadusega arvestamine meie vabadust ikkagi piirab? Kui raske on hoiduda paremale? Mitte üldse. Pealegi, inimeste ja ostukärude miljonites igapäevastes mikrokokkupõrgetes kulub energia, millega võiks aastaringselt valgustada tervet Tallinna linna. Ja säästu tekitamine ei nõua kelleltki enamat kui sõidukijuhi eksamiks omandatud reeglite rakendamist ka ostukeskustes. See pole piin, vaid võimalus muutuda selleks, mida Canetti nimetab pidulikuks massiks.

„Piiratud ruumis on kõike väga palju ja kogu selles areaalis liikuv inimpaljusus võib sellest osa saada. Ükskõik, millise kultuuriga tegu, tema tooteid pannakse suurtes virnades väljanäitusele. Sada siga lebab seotuna rivis. Kokku on kuhjatud terved mäed puuvilju. Vägevates tõrtes on lemmikjook, mis ootab maitsjaid. Siin on rohkem, kui kõik koos suudaksid ära süüa, ja söömaajale koguneb aina rohkem inimesi. Niikaua kui midagi on, lasevad nad endale hea maitsta, ja paistab nii, nagu ei saaks söök-jook iialgi lõppeda. /—/ Valitseb lahe õhkkond, mitte pingestvabanemise ootus. Pole mingit sihti, mis kõiki ühendaks ja milleni kõik koos peaksid jõudma. Sihiks on pidu ja see siht on saavutatud. /—/

Selles seisundis räägib kaasa tunne, et ühine nauding sel peol tagab paljude tulevaste pidude toimumise. /—/ Peo hüüavad üksteist ning asjade ja inimeste tiheduse kaudu rohkeneb elu.”

(Samas, lk 79.)

Orjade mäss valitseja vastu pole ehk võimalik. Orjade solidaarsus on võimalik. Ja põhiseaduslik.

Jaanus Adamson

Tiit Hennoste on kunagi tunnistanud: “kui ma olen kasutanud mõnda psühhoanalüüsi-mõjulist autorit, näiteks Homi Bhabhat, siis olen püüdnud sealt psühho maha kraapida”.1 Miks on psühho(analüüs) paljudele niivõrd vastuvõetamatu? Ja kas psühho mahakraapimine oleks võimalik ka autori puhul, kes oma raamatu alguses tänab kõigepealt lapsi ja kohe seejärel – enne ema (!) ja sõprade tänamist – psühhoanalüüsi, mis olevat võimaldanud tal mõista muinasjuttude „sügavamat tähendust” (lk 7)?

Bruno Bettelheimi „Muinasjuttude võlujõus” leidub tõepoolest hulk psühhoanalüüsi-mõjulisi mõttekäike. Katsun neist mõned olulisemad siin valikuliselt ka üles rivistada, valides juhtmõtteks Theodor Adorno kindlasti kõige tuntuma väite psühhoanalüüsi kohta: „Psühhoanalüüsis pole miski õige peale tema liialduste” („An der Psychoanalyse ist nichts wahr als ihre Übertreibungen”)2. Rohkele tsiteeritavusele vaatamata on selle aformismi puhul jäänud minu jaoks õhku hulk vastamata küsimusi: kui Freudil oli õigus vaid siis, kui ta liialdas, siis täpsemalt millal ja miks ta ikkagi liialdas jne? Ja kuigi Bettelheim ei tutvusta psühhoanalüüsi sugugi mitte selle teoreetiliselt kõige viljakamates liialdustes, turgatas just teda lugedes pähe üks võimalik viis – mis sest, et ilmselt üks kõige igavam viis –  selle aforismi mõtestamiseks. Tabasin nimelt ära, et rõhk tuleks nihutada psühhoanalüüsilt selle uurimisobjektile: psühhoanalüüsil on liialdades õigus sedavõrd, kuivõrd tema uurimisobjekt – ehk see, mis meie hingeelus teadvustamatult aset leiab – on ise äärmuslikult liialduslik, põhineb liialdustel.

Teadvustamatuse (ehk „alateadvuse”) puhul on nimelt tegu kõige-kõige-kuningriigiga, kus kõik hingelised seisundid (hirmud, lootused, kiindumused, vihkamised jne) kipuvad esinema irratsionaalselt äärmuslikes mõõtmetes. Võiks öelda, et oma teadvustamatuses oleme me kõik ekstremistid. Muinasjutud ongi aga just seesuguse – infantiilselt labiilse ja liialdusliku – tundemaailma peegeldus. Näiteks on muinasjuttudes “ema häid omadusi liialdatud niisama palju kui nõia halbu omadusi. Just nii kogeb väike laps maailma: kas täiesti taevalikuna või põrguna. (…) Kuna laps ei suuda mõista olukordade intensiivsuse ja määra keskmisi tasemeid, on kõik asjad tema jaoks kas täiesti valged või mustad. Inimene on kas täis julgust või täis hirmu, kõige õnnelikum või õnnetum, kõige ilusam või inetum, kõige targem või kõige rumalam, ta kas armastab või vihkab – midagi vahepealset laps ei tunnista” (lk 51, 54).

Mõõdukus ja „kuldse kesktee” otsimine iseloomustavad niisiis pigem küpsemat teadvust, mitte aga laste ja neurootikute hingeelu (viimastes elab ohjeldamatult liialdav laps edasi palju häälekamalt ja nõudlikumalt, s.t palju isekamalt kui nii-öelda normaalsetes täiskasvanutes). „Mõõdupidamist, loobumist, tagasitõmbumist õpib laps ainult kasvatuskultuuri kaudu. Teadupärast kalduvad ka neurootikud mõõdutunde kadumisele ja liialdustele,” on Freud kirjutanud.3

Sama nippi – tähendusnihet – kasutades saaksime Adorno vormeli põhjal tuletada veel aforisme psühhoanalüüsi kohta, näiteks: psühhoanalüüsis pole miski õige peale tema vasturääkivuste, s.t oma teadvustamata hingeelus ei andu me mitte ainult äärmuslikele liialdustele, vaid ka vastuoludele. Kui Freud rääkis sellest unenägude põhjal („Ülimalt vastuoluline on unenäo käitumine vastanduste ja vasturääkivuste suhtes. Nendest lihtsalt ei hoolita” 4), siis Bettelheim teeb seda muinasjuttudest kõneldes: „Muinasjutud räägivad meie teadvuse ja alateadvusega ja seetõttu ei ole vaja vältida vasturääkivusi, kuna need eksisteerivad kergesti meie alateadvuses” (lk 118). Eriti raamatu teises, tuntud muinasjuttude üksikasjalikele analüüsidele pühendatud osas juhib Bettelheim tähelepanu vasturääkivustele, mida ise lugedes tähelegi ei pane või mille puhul ei eeldagi, et neile tuleks läheneda ratsionaalse loogika seisukohalt. Kes on endalt näiteks küsinud, miks hunt Punamütsikest KOHE ära ei söönud, kui ta talt vanaema asukoha teada sai? Täpsemat psühhoanalüütilist selgitust lugege ise, vihjena ütlen, et sel juhul oleks pidanud ära jääma ka äärmiselt lummav hundi ja Punamütsikese „voodistseen”. Laste või, täpsemalt, meie kõigi teadvustamata fantaasiate seisukohalt on muinasjuttudes esinevad vastuolud niisiis virgutavad, „loogilised” ja põhjendatud.

Ja veel üks Adornot matkiv aforism: psühhoanalüüsis pole miski õige peale tema vägivaldsuste. Üks süütuilmeline kunstiüliõpilane küsis mult kunagi loengus midagi sellist, et miks psühhoanalüüsis räägitakse ainult hirmsatest (sadistlikest, traumaatilistest jne) asjadest. Ei mäletagi, kuidas ma ennast välja keerutasin (ilmselt  selgitasin, et teadvustamatuse ilmingud, millega tegeleb psühhoanalüüs, ongi peaasjalikult jõustatud HIRMSATE asjade tõrjumise tõttu), kuid nüüd mõtlen, et tulnuks talt lihtsalt küsida: „Oled sa kunagi lugenud mõnda muinasjuttu?”

Asi, millest ehedate muinasjuttude puhul päris kindlasti mööda ei saa, on vägivaldsus: muinasjututegelasi hüljatakse, vigastatakse, aetakse ahju, süüakse ära jne. „Kui võtta neid jutte tegelikkuse kirjeldusena,” kirjutab Bettelheim, “siis on need jutud igas mõttes metsikud – julmad, sadistlikud ja mida kõike veel, kuid psühholoogiliste juhtumite või probleemide sümbolitena on need jutud üsna tõepärased” (lk 107). Bettelheim selgitab ning põhjendab ka laste vajadust seesuguse vägivalla järele, nende ÕIGUST sellele – julmust, sadismi ja muid metsikusi ei tohiks muinasjuttudest kunagi maha kraapida. Miks? Eeskätt seetõttu, et lapsed ei hakkaks end tundma ainsate (moraalsete) värdjatena maamunal.

„Domineeriv kultuur soovib teeselda, eriti siis, kui on tegemist lastega, et inimesel puudub tumedam pool” (lk 11), ilus ja helesinine (laste)kirjandus katsub sisendada usku „inimese loomupärasesse headusse”, kuid lapsed teavad oma sisimas, et nad ei ole (alati) head ja nad ei tahagi (alati) head olla, ning kui selline sisetunne on vastuolus sellega, mida „humanistlik” tädidekultuur neile sisendab, võivad nad hakata end pidama ainulaadseteks koletisteks, haruldasteks ebarditeks. Lühidalt, lapsed ON hävituslikud, isekad, sadistlikud, ülekohtused – eriti oma teadvustamata fantaasiates – ja selline tõde nende endi ja inimese kui sellise loomuse kohta peaks nendeni jõudma neile vastuvõetaval (muinasjutulisel) viisil: „Keelates juurdepääsu lugudele, mis endastmõistetavalt räägivad lapsele, et ka teistel on samasugused fantaasiad, jäetakse laps uskuma, et tema on ainuke, kes kujutab ette niisuguseid asju. See teeb tema fantaasiad tõesti õudseks” (lk 85). 

Muinasjutud niisiis näitavad meile, et „me oleme osa inimkonnast” ja leevendavad meie hirmu, et „destruktiivsete mõtete omamine on tõuganud meid välja vastuvõetavatest piiridest” (lk 85). Nii üllatav kui see ka tunduda võib, aga laste normaalsele arengule ja lõimumisele ühiskonda ei aita järelikult kaasa mitte ainult ilusad, kõrgemaid väärtusi ja ideaale esitavad lood, vaid ka lood täis julmusi, metsikusi ja vägivalda – viimaste puudumisel võivad lapsed end oma isiklike kummituste koopasse jäädavalt sisse müürida. Ja nii ei tundugi väga pöörane väita, et omal moel on psühhoanalüüs tõepoolest (sümboolse) kurjuse, vägivalla poolel: ta selgitab, põhjendab või koguni soovitab seda.

Järgmine oluline Bettelheimi tõdemus puudutab muinasjuttude mõistmisviisi. Kui laps õpib muinasjuttude najal toime tulema oma hingeelu teadvustamata (tumedama) osaga, siis mitte „tänu oma alateadvuse loomuse ja sisu ratsionaalsele mõistmisele, vaid tänu muinasjutu elementide üle mõtisklemisele, nende ümberkorraldamisele, nende üle fantaseerimise sellistele viisidele, et see vaigistaks alateadvusest tulenevaid pingei
d” (lk 11). Muinasjuttude jutustamisel ei tohiks seega olla ratsionaalseid või didaktilisi eesmärke, kuna nii võib muinasjutt muutuda „mingiks hoiatavaks looks, valmiks või mõneks muuks didaktiliseks kogemuseks, mis parimal juhul räägib lapse teadvusega. Samal ajal on aga muinasjuttude suurim teene jõuda otsekohe lapse alateadvuseni” (lk 106).

Kuna muinasjuttude teraapiline efekt põhineb teadvustamatusel, teadvustamatuks jäämisel, ei tasu last pärast lugemist kohe pinnima hakata ja talle „ei tohi kunagi „selgitada” muinasjuttude tähendust” (lk 106): „Kui me selgitame lapsele, miks mõni muinasjutt on nii haarav, rikume ennekõike selle loo võlu, mis üsna suurel määral sõltub sellest, et laps ei teagi täpselt, miks see jutt talle meeldib” (lk 19). Asi pole mitte ainult lummuse, võlujõu kaotsiminekus, vaid ka teadvustamise vastumeelsuses, täpsemalt, selle ränkuses, talumatuses: „Lapselt, kellele antakse teada, mida muinasjututegelased talle tegelikult tähendavad, võetakse ära ääretult vajalik väljund ja ta tunneb end hävitatuna, kuna ta peab nüüd mõistma soove, muresid ja kättemaksu, mis teda laastavad” (lk 43).

Kuid kas täiskasvanute puhul – vähemalt enamiku puhul neist – on see põhimõtteliselt teisiti? Psühhoanalüüs on nii teooria, tõlgendusviisi kui ka teraapiana äratanud sedavõrd suurt vastumeelsust, et eituste kuhjumistes on hakatud nägema koguni psühhoanalüüsi eeldust ja tema õigsuse tõendit. Josh Coheni sõnul näiteks ei tohikski Freudi lugemine päädida temaga nõustumises, sest „kui keegi loeb Freudi ilma talle vastandumata, ei olegi ta teda õieti (really) lugenud”.5 Siit saaks tuletada niisiis veel ühe – ja sugugi mitte üllatava – aforismi psühhoanalüüsi kohta: psühhoanalüüsis pole miski õige peale selle, mis äratab vastumeelsust.

Selliste aforismide sõnastamisel olen liikunud justkui harjumuslikule vastupidises suunas, ma ei ole mitte psühhoanalüüsi abil selgitanud muinasjutte, vaid, vastupidi, muinasjuttude abil selgitanud psühhoanalüüsi. Bettelheimi käekõrval saaksime astuda siit sammukese edasi ning rääkida mitte ainult muinasjuttude psühhoanalüütilisusest (mis psühhoanalüütikust autori puhul poleks ju sugugi üllatav), vaid ka psühhoanalüüsi enda muinasjutulisusest. Kui jutuks tulevad eesmärgid, funktsioonid, kipuvad mõlemad kaks – psühhoanalüüs ja muinasjutud – koguni segi minema.

Mis näiteks juhtuks, kui järgnevas väites asendada sõna „muinasjutt” sõnaga „psühhoanalüüs”? „Muinasjutt on tulevikule orienteeritud ja juhib last – nii alateadlikult kui teadlikult – vabanema tema infantiilsest sõltuvusest ja saavutama rahuldavat iseseisvat eksistentsi” (lk 14). Ei juhtuks midagi hullu – väide mõjuks lihtsalt veelgi veenvamalt. Ja vastupidise asendamise korral („Muinasjutud loodi selleks, et… Muinasjuttude retsept on, et….”) sobiks järgnev väide pigem muinasjuttude iseloomustamiseks: „Psühhoanalüüs loodi selleks, et võimaldada inimesel tunnistada elu problemaatilist olemust (…). Freudi retsept on, et ainult julgelt võideldes sellega, mis näib vastuolulisena, suudab inimene oma eksistentsist välja pigistada elumõtte” (lk 12). „Vastus, mida annab muinasjutt, on samasugune, mida pakub psühhoanalüüs,” (lk 64) ütleb Bettelheim otse välja.

Nii jääb vägisi tunne, et psühhoanalüüsi nii-öelda muinasjutulisus mitte ei diskrediteeri Bettelheimi silmis psühhoanalüüsi, vaid pigem lisab talle usaldusväärsust – psühhoanalüüsi küsitavaks muutmine oleks sama, mis kahtlemine muinasjuttude kasulikkuses.

Pilt psühhoanalüütikust kui kikkhabemega muinasjutuvestjast kerkib eriti selgelt silme ette aga siis, kui jutt läheb Freudi toopilisele psüühemudelile: psüühe jaotamisele Miskiks, Minaks ja Üliminaks (tõlkija on arusaamatul kombel säilitanud ingliskeelses psühhoanalüütilises kirjanduses levinud ladinakeelsed vasted: id, ego, superego). Muinasjuttudes on lapse sisemaailma aspektid ja vastandlikud emotsioonid projitseeritud erinevatele tegelaskujudele, tänu millele „hakkavad need tunded leidma eraldiseisvaid kohti selle asemel, et olla üks suur sasipundar”. Freud on teinud Bettelheimi sõnul sedasama: „Erinevate nimede andmine sisemistele protsessidele – id, ego, superego – tegi neist iseseisvad isikud, millest igaühel on omad kalduvused” (lk 55). Ja kuivõrd „need abstraktsioonid ei ole sugugi erinevad muinasjutus esinevast personifitseerimisest,” siis ei erine ka Freudi „teaduslikud võrdlused (…) palju muinasjutuallegooriatest” (lk 55).

Psühhoanalüüs näib niisiis tõepoolest eeldavat uskumist omalaadsesse muinasjuttu (näiteks muinasjuttu teadvustamatuse rollist hingeelus) ja psühhoanalüüsi teraapiline eesmärk näib tõepoolest kattuvat muinasjuttude omaga (juba iidses india meditsiinis raviti vaimselt häiritud inimesi muinasjuttude abil), kuid on üks, võiks öelda, et fundamentaalne lahknevus. Kui hirmus muinasjuttude sisu ka ei oleks, lõpevad need alati hästi, optimistlikult, pakuvad alati last rahuldava – see tähendab tema vaenlaste suhtes äärmiselt julma – lõpplahenduse: „Laps kogeb lõplikku edu tähtsusetuna, kui tema sügavad alateadlikud mured ei ole leidnud lahendust. Muinasjutus sümboliseerib seda kurjategija hävitamine. (…) Mida julmemalt nende kurjategijatega ümber käiakse, seda kindlamalt laps end tunneb” (lk 98). Psühhoanalüüsi on aga alati kirjeldatud põhiliselt pessimistliku õpetusena – ja kas paljude pessimistlikkus psühhoanalüüsi suhtes ei tulenegi osaliselt psühhoanalüüsi enda pessimistlikkusest, sellest, et see ei sobi põhimõtteliselt kokku mitte ühegi tröösti, lunastust või paremat tulevikku tõotava ühiskonnateooria, filosoofia või religiooniga (jätkem siin kõrvale Herbert Marcuse ja teised, kes Freudi Marxiga ristasid)? Ei mingit happy end’i või nagu Henk de Berg on öelnud, “ei ühtki väljavaadet igavesele õnnele sealpoolsuses, ei ühtki nietzschelikku visiooni uuest inimesest, ei ühtki utoopiat paremast ühiskonnast”6.

Psühhoanalüütilise pessimismi juurteni siin tungida ei jõua, kuid kerigem muinasjutuliini veidi edasi ja esitagem mõned tervemõistuslikud küsimused lapse tuleviku kohta. Eeldagem, et muinasjutte lugedes eksternaliseerib laps tõepoolest oma hingelisi konflikte ja pingeid, projitseerib neid välistele (fiktsionaalsetele) sündmustele, kuna ta peab „distantseeruma oma alateadvuse sisust ja vaatlema seda kui midagi temale välist, et saavutada selle üle mingitki ülemvõimu” (lk 42). Kuid kas selline projitseerimise teel saavutatud sisemine kindlustunne saaks edukalt jätkuda ka reaalses elumaailmas? Ja veel. Võib küll tõsi olla, et muinasjuttude efektiivsuse nimel „ei tohiks laps teada saada oma alateadlikest pingetest, millele ta reageerib muinasjutulike lahenduste leidmisega” (lk 44), kuid kas sisepingete teadvustamata jätmine ja muinasjutuliste lahenduste otsimine – kui teraapiliselt see lapsepõlves ka ei mõjuks – on soovitatav ka hilisemas elus?

Freudi arvates mitte,  ta on nietzschelikult – nietzschelikumalt kui ta ise iial söandas tunnistada – kirjutanud: „Ma tõesti usun, et suur osa mütoloogilisest maailmakäsitlusest, mis ulatub moodsaimatesse religioonidesse, pole midagi muud kui välismaailmale projitseeritud psühholoogia. Teadvustamatuse psüühiliste faktorite ja suhete hämar tunnetamine (nii-öelda endopsüühiline taju) peegeldub – raske on seda teisiti nimetada, appi tuleb võtta analoogia paranoiaga – üleloomuliku reaalsuse konstrueerimises, mille teadus peab omakorda muutma teadvustamatuse psühholoogiaks. Võib-olla julgetakse niiviisi, muutes metafüüsika metapsühholoogiaks, vabastada end paradiisi ja pattulangemise, jumala, hea ja kurja, surematuse ja muudest müütidest”. 7

Bettelheim selliseid hüppeid Freudi juurde oma raamatus ei soorita, üleüldse puuduvad sealt mis tahes põhjalikumad psühhoanalüütilised selgitused, teoreetilised ekskursid jms – m
ärk sellest, et teose ilmumisaastal (1979) pidid freudismi alustõed juba piisavalt tuttavad olema ka raamatu eeldatavale põhisihtgrupile, ei, mitte lastepsühholoogidele, vaid AMEERIKA KODUPERENAISTELE. Ja kuna tõlke toimetaja on lisanud tublisti joonealuseid selgitusi, peaks Bettelheimi teos olema hõlpsasti loetav ka meie pereemadele. Soovi korral saaks sealt mõnesid psühhoanalüütilisi mõisteid – näiteks „Oidipuse kompleksi” – koguni nii-öelda maha kraapida (või lugemise käigus „välja sülitada”, kui üht teist Hennoste metafoori kasutada), kuid kindlasti pole võimalik maha kraapida kogu psühhot (näiteks arusaama sellest, et lapsena on meil oma vanemate, õdede-vendade jt suhtes teadvustamata ambivalentseid tundeid, millega me päris iseseisvalt – muinasjuttude, hiljem kirjanduse või religiooni abita – hakkama ei pruugi saada).

Leidsin teosest vaid ühe märkimisväärse apsaka, kuid ilmselt ei saanud ei tõlkija ega ka toimetaja sinna midagi parata, sest viga paistab olevat „originaalne”. Bettelheim nimelt väidab, et muinasjutud kõnetavad meie psüühet ja “mõjuvad kõigile selle kolmele aspektile – id (alateadvus), ego (teadvus) ja superego (üliteadvus)” (lk 30), justkui võrduks Mina (ego) teadvusega ja Ülimina (superego) mingi ülima teadvusega, kuid Freudi järgi on nii Mina kui ka Ülimina mingis osas teadvustamata. Sellest lähtudes saigi ta väita, et „normaalne inimene pole mitte ainult palju ebamoraalsem, kui ta usub, vaid ka palju moraalsem, kui ta teab”8.

Oma teadvustamatust tasuks niisiis analüüsida: me ei ole sinna tõrjunud mitte ainult kõige halvema, vaid ka kõige parema osa iseendast, liialdavad, vastuolulised ja vägivaldsed nagu me oleme. Kas ei kõla see ikkagi muinasjutuliselt?

1 T. Hennoste, Võõral maal. – www.sirp.ee/index2.php?option=content&task=view&id=1261

2 T. W. Adorno, Minima Moralia.  Reflexionen aus dem beschädigten Leben. Suhrkampf Verlag, 1969, lk 56.

3 S. Freud, Unenägude tõlgendamine. Tlk A. Lill ja M. Tarvas. Tänapäev, 2007, lk 245.

4 S. Freud, Samas, lk 288.

5 J. Cohen, How to Read Freud. W.W.Norton & Company, lk 3. Coheni – nagu paljude teistegi Freudi kommenteerijate – jaoks ei ole probleem tegelikult mitte selles, et Freud mõjub liiga liialdavalt ja äratab liiga palju vastumeelsust, vaid hoopis selles, et ta on liiga lihtsustatult ja kergekäeliselt omaks võetud, s. t selles, et ta on kaotanud oma mõju, oma teoreetilise viljakuse. 

6 H. de Berg, Freuds Psychoanalyse in der Literatur- und Kulturwissenschaft. Eine Einführung. A. Francke Verlag, Tübingen and Basel, lk 73.

7 S. Freud, Argielu psühhopatoloogia. Psüühika teadvustamata riukad. Väike Vanker, lk 226-227.

8 S. Freud,  Inimhinge anatoomiast. Tlk A. Lill. Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 153.

See tulevik on vaidluse all, alates koolipro­grammist instituutideni, tekstidest sümboliteni, eesti elulugudest Eesti ajaloo üldkäsitluseni, sammaste kõrvaldamisest nende püstitamiseni, ajaloo uurimise põhimõttelistest alustest üksiku ajaloolase usaldusväärsuseni.

Arthur Marwick kirjutab oma raamatus „Ajaloo uus olemus”, et on mitmeid lahinguvälju, kus ajaloo vallas piike ristatakse. Need on: (1) ajaloofilosoofia ehk arutlus selle üle, kas ajalugu vastab sellistele filosoofilistele küsimustele nagu mis on tõde, õnn või õiglus; (2) poliitiline sõnum ehk arutlus selle üle, kuidas ajaloolane esitab teaduslikku või ilmavaadet; (3) ühiskondade olemus ehk arutlus selle üle, mida minevik kaasajale tähendab; (4) ajalooteadvus ehk arutlus selle üle, kuidas teadmised minevikust on meile kultuuriliselt konstrueeritud; (5) žanrilisus ehk arutlus selle üle, kuidas kirja panna nii lauset kui mõtet; (6) tekstilisus ja mõistelisus ehk arutlus selle üle, milliseid termineid ja mõisteid kasutada, (7) metodoloogia ehk arutlus n-ö koolkonna üle.

Ajalugu on vana käsitluslaad ning uhkusega räägivad ajalooteaduse õpikud sellest, et peale matemaatika ja ajaloo polegi teadust, mis oleks antiigist kaasajani kestnud. Mineviku müütilise käsitluse asendumine loogilis-deduktiivsega on see, mis on ajalugu müütidest eristanud. Müüdiloome pole kunagi lõppenud, kuid ajaloo funktsioon on pakkuda sellele alternatiivi. Kui seda ei suudeta, siis pole sel asja teaduste sekka, saati siis kooliharidusse. Ajalugu pole usuõpetus, selle sõnum pole katekismus, vaid kriitiline mineviku käsitlus. Kriitiline tähendab seda, et positsiooni, millelt ajalookäsitluses lähtuda, annavad faktid, mitte lood oma müütiliste süžeedega,

Ajalugu on teadus ja sellena tugineb faktidele. Sündmused on faktid. Faktide võltsimine on ajaloo võltsimine nagu ka teadaolevate faktide omakasupüüdlik mahavaikimine. Kuid fakte on palju ja neist tehakse alati käsitluses valik. See valik tehakse väärtuste alusel. Faktide vahel luuakse seosed, milles üks fakt on tähtis, teine vähem tähtis. Fakte ei saa neutraalselt esitada.

Avalikus sfääris, kus ajalooteadvuse allikateks on ka sümbolid, on küll mõeldav iga interpretatsiooni ärakuulamise kohustus, kuid siingi ei saa kehtida demokraatia. Ajaloo nagu mis tahes teaduse üle ei saa hääletada, kuid ajalooteadvust saab kujundada. Sümbolid ei teeni tõde ega hüve, vaid müüti. Manipuleeritud ajalooteadvusele faktid palju ei loe. Kontekst, mille meedia ühele või teisele faktile annab, ehk interpretatsioon näib olevat kõik. Eriti üldteada faktide korral. Ajalooteaduses ongi viimasel paarikümnel aastal uue suunana uuritud mälumustreid. On toimunud pööre faktide uurimiselt tõlgenduse uurimisele. Ajalooõpetuses ja koolihariduses laiemalt on faktiteadmine ebapopulaarne: see olevat tuupimine ega arendavat loovust.

Väärtused kehtestab meedia

Ajaloo uurimine erineb muinasjutu uurimisest selle poolest, et esimene uurib tõsiasju, teine ettekujutusi. Praegu moodi läinud mälu uurimine on metaajalugu, kirjandusteadusest välja kasvanud žanr, mille miksimine ajalooteadusega uurib järjest rohkem seda teist tasandit, nagu Lotman ütles – sekundaarseid süsteeme, arusaamu. Näib olevat unustatud, et teise tasandi edukaks uurimiseks on vältimatu esmase, s.o faktitasandi läbiuuritus. Eestis on selles osas ainult üks suurepärane näide, milleks on inimsusevastaste kuritegude uurimise komisjoni tegevus. Enne kui anda hinnang, on vaja detailselt täpselt teada, mille kohta see antakse.

Ajalooteadus nagu ajakirjanduski teeb vahet fakti ja selle interpretatsiooni vahel ning interpretatsioon ongi mõeldud selleks, et anda tõsiasjadele tähendus. Loo rääkimise mõte on faktidele tähenduse omistamine. Avalikkus ootab uurimistulemust, mis sisaldab ka väärtustele rajanevat hinnangut. Aga millistele väärtustele? Jeesus õpetas, et käige minu sõnade järgi, see on tõde, Kant, et väärtused on kehtestatud, mitte Jumalast antud. Kindlasti ei ole uskuda primitiivne, kuid väärtuste omaksvõtmine ei pea tingimata järgnema müüdile, usukuulutusele, propagandale. Modernses ühiskonnas kehtestas väärtused kodu, kool ja kirik, postmodernses teeb seda meedia.

Ajaloo funktsioon kaasajal on muutunud. Ajalooteadus ei püüdle enam üldise selgituse poole. Kooliprogrammgi püüab kronoloogilisest ja faktikesksest käsitlusest liikuda konkreetsuse osas tekstide ja mõistete seletamisele, kronoloogilisust seejuures unustamata, püüdes üldistuse osas vältida meie-nemad vastandusi. Ajaloo kooliprogrammi kavand pakub individualistliku lähenemise. See on kas (1) kosmopoliitne (mina ja maailm), kus eeskuju saab suurtest isikutest või (2) multikultuurne, kus õpetamine peab soodustama empaatiat teise suhtes. Tulemuseks on reflekteeritud ajalooteadvus, mis on individualistlik.

Ideaalis peaks kool suutma anda oskused mis tahes faktide ja interpretatsioonide eristamiseks ning interpretatsioonide konteksti mõistmiseks. Senist natsiooni, s.t riigi ja rahvuse keskset ajalookäsitlust tuleb täiendada teiste dimensioonidega. Suure rahvusajaloo on asendanud arusaam, et igal inimesel on ajalugu. Igaühel on õigus oma loole ehk fundamentaalselt on tal oma elu tõlgendamise vabadus. See ongi südametunnistuse vabadus ja sellisena igaühe õigus. Suur ajalugu või suur narratiiv on teaduses põlu all, kuid riigis kodaniku ajalooteadvuse kujundamisel ihaldatav. Kui indiviidile on fundamentaalselt oluline tema privaatajalugu, siis grupile tema ajalugu, riigile tema oma. Viimased vähemalt teevad seda institutsionaalselt, instituutide kaudu ja selle eesmärk võib olla väga erinev.

Nii loodab Vene riik kindlaid ajaloosündmusi, eelkõige Suureks Isamaasõjaks nimetatud sündmust rõhutades konsolideerida identiteeti ning organiseerida mustasajalasi, ka Tallinna kesklinnas. Meie riik teisaldab ja rajab sümboleid-monumente. See tegevus on suunatud triumfile ja hukkamõistule. Kuid see pole nietzschelik ajaloo hukkamõistmise julgus, pigem muud. „Asjata purustasid nad meie reliikvia, ilma reliikviata ei saa nemadki hakkama.” Ajalugu, selle sündmuslik käsitlus ja hinnangud, silmanähtavalt aga tema kõrguvad sümbolid, on kutsutud ja seatud stabiliseerima ja glorifitseerima minevikku. Näitama nii, et kõik näeksid, mis on õige, mis vale. Käimas on kanoniseerimine. Tekst „Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele” on asendumas ikoonidega – sammastega. See on väga kaasaegne: tekst asendub pildilise maailmaga.

Võitlus noorsoo mälu pärast

See võiks olla poliitiline etendus, millel on ajalookäsitlusega vähe pistmist, kuid seda see pole. Kuni ajalugu pole ainult teaduslikud publikatsioonid, vaid ka kooliõpetuse osa, on ta ka „võitlus noorsoo pärast”. Veel selgemalt „tema mälu pärast”. Nagu oleks Hegel ise meie poliitilisele juhtkonnale selgitusi andnud, et võõrandunud individualistlik vaim ja tema mälu peavad ja saavad ainult läbi riigi ja tema mäluinstituudi jõuda kõikevabastava enesetunnetuseni. Mälu paikadest kistakse meie lood välja, et siis mõnest neist teha romanss – tõenäoliselt dokumentaalfilm, kus üksik lugu on sellise üldistava jõuga nagu kirjandus ikka.

Kui Herodotos 2500 aastat tagasi ajalookirjutuse lõi, kirjutas ta selleks, et „ei läheks kaotsi suured ja kuulsusrikkad teod, mida saatsid korda nii hellenid kui ka barbarid”. Tema aines – Kreeka-Pärsia sõjad – on selles osas, kuidas pärslasi kujutatakse, pinnuks silmas tänapäeva Iraaniski. Mitte muidugi Herodotose käsitluse pärast, vaid Hollywoodi filmide pärast. Tekst on taandunud. Visuaalsed kujundid sammastest filmideni on ajalooteadvuse kujundamisel määravad. See, et ei läheks kaduma „kuulsusrikkad teod”, mida saatsid korda nii eestlased kui venelased, on kõrvaline, võrreldes liturgiaga nende sammaste juures. Sel pole teadusega pistmist, see on kas usukuulutus või poliittehnoloogia.

Euroopa aj
alookultuuris on sõja heroiseerimine keskne teema. Õieti on olnud seda, sest vähemalt osa Euroopa ajalooõpetajaid arvab, et sõja õpetamine taastoodab sõda või vähemalt sõjakust. Identiteet tuleb konstrueerida millegi positiivse ümber, mis lõimiks. Kui Saksa- ja Prantsusmaa ühises minevikus leidub lõimuvat vähe, tuleb rõhutada just seda: ühiseid väärtusi. Kuid see on eelkõige XX sajandi probleem. Varasemad sündmused selliseid pingeid ei tekita. See, millise ideoloogia eest võitles Napoleon või Barclay de Tolly või kas seal üldse mingi ideoloogia oli, ei moodusta mingit osa meie identiteedist. 1812. aasta isamaasõjaga seotud sammas Tartus ei tekita mingeid probleeme.

Probleemid on riikliku natsionalismiga. Serbia natsionalism, mille kuulid ajendasid I maailmasõja, paneb praegu pead murdma Kosovo üle. Kui tšehhid surusid sakslastele oma aladel peale oma keele, said nad vastu viienda kolonni ja protsess lõppes etnilise puhastusega, kui sakslased Tšehhist välja aeti. Euroopa on täis rahvuslikku ülekohut, Venemaast rääkimata. Rahvuslus ei lõimuvat. Kuid meil muud pole, peale individualismi. Veel on ühtsed või universaalsed väärtused. Vähemasti holokausti osas me neid ka tunnistame, selles pole mingit „aga”, kuid teiselt poolt seletab postmodernism, et multikultuursus on hüve. Igaühe õigus ajaloole hõlmab nii setu kui abhaasi õigust, maa- ja islamiusulise õigust, kuid vist mitte fašisti ja kommunisti õigust. Kuskilt see piir ikka läheb. Kui ajalooteadus ei suuda oma teaduslikke kriteeriume seada ajalookäsitluse usaldusväärsuse garandiks, jääb pelk ideoloogiate võitlus. Kui tunnistada, et nii hellenid kui ka barbarid panid toime kuulsusrikkaid tegusid, ei saa samal ajal ühe poole tegusid tunnistada sõjakuritegudeks. Ja vastupidi. Ajaloos on peale sõja ja ideede väga palju, mida XX sajandi ajalooteadus on ka põhjalikult uurinud. Kuid ometi tuleb tõdeda, et sotsiaal-,nais-, kultuuri- ja muu seda sorti ajalugu on meie ajalooteadvuse marginaalsed mõjutajad poliitilise ja ideeajaloo kõrval. Eesti viimase 60 aasta ajalooteadus on olnud pigem sotsiaal- kui poliitiline ajalugu ning sellisena ajalooteadvust vähe mõjutanud. Ja poliitiline ajalugu on olnud ise poliitiline ega ela vist oma ajastut üle. Meie poliitilisel ajalookirjutusel puuduvad nii vundament kui traditsioon.

Sünnivad kangelased, taanduvad faktid

Parimad ajalooraamatud on kannavad endas nii faktitruudust kui ka kirjanduslikkust, eepilisust. Martin Guerre lugu on renessansist meie ajani paelunud sama moodi kui Fausti lugu. Head ajalooraamatud on elanud sajandeid ja nüüd, kus raamatute kõrval on muud meediumid, on lood esitatud nende väljendusvahendite abil. Need on näha telerist, filmist, Internetist. Depardieu’ mängitud Guerre, Nikolai Tšerkassovi mängitud Aleksander Nevski ja Ivan Groznõi, Cate Blanchetti mängitud Elizabeth I, Peeter Jakobi mängitud Ivo Schenkenberg on ajaloopildid meie teadvuses. Osa neist faktitruud, osa sootuks mitte. Meedia on meister üksikute üldistamisel suure eepilise looni. Nii sünnivad kangelased ja, kui vaja, taanduvad faktid.

Ajalookäsitluse tulevikule on kõige ohtlikum, kui eetiline vastutus oma seisukoha eest taandub kõikesallivusele. Mitte dekonstruktsioon pole lubamatu, vaid interpretatsioonis eetilise positsiooni pidev situatsiooniline vaheldumine. Kui ajalooteadus ei positsioneeri end massimeedia lahinguväljal, kaotab ta vähemalt ühe lahingu. Võib-olla kõige tähtsama: tal pole enam publikut, on vaid publikatsioonid, konverentsiturism ja kommentaar meedias etteantud kontekstis. Ka seal elab ajalugu halvemad ajad üle, nagu ennegi on antiigist saati mitu korda juhtunud, kuid meie põlvkond näeb seda, et ajalooõpetus marginaliseerub ja süstemaatika asendavad kanoniseeritud valitud peatükid. Seda nii gümnaasiumis kui ülikoolis. Eetiline otsustusvõimetus kandub postmodernistlikust sotsiaalteadusest kooliõpetajatesse. Tulevaste ajalooõpetajate teadmised jäävad puudulikuks, sest ühest küljest massi- ja teisest küljest teaduspõhine ülikool jätab vähe ruumi haritlase kasvatamiseks.

Sel aastal lahkusid meie seast kaks haritlast Sulev Vahtre ja Juhan Peegel, kelle eetiline positsioon, väärtushinnangud elus ja kirjatöödes on ajaloolasi ja ajakirjanikke kõige rohkem mõjutanud. Nad pole asendamatud, kuid neid pole asendatud. Ajalookäsitluse tulevik pole endale püstitatud ausamba kõrguse esteetiline küsimus, vaid eetiline ja professionaalne küsimus, millele praegu otsivad vastust liiga vähesed.

Gustave Guillaume on kirjutanud, et kahene liikumine kitsastes unikaalsetes ja laiades üldistes piirides on kõige aluseks, mis keeles üles ehitatud. Semiootikas üks olulisemaid küsimusi – üldise ja üksiku suhe – leiabki kõige selgema väljenduse just üld- ja pärisnimede sfääri vahelises „pinges”, mis iseloomustab keelekasutust. Juri Lotman nimetab „Kultuuris ja plahvatuses” päris- ja üldnime kaheks registriks, mis on ühtsed oma konfliktsuses. Reaalne kõne voolab vabalt ühest sfäärist teise, kuid sfäärid ei sula teineteisega kokku. Vastupidi, nende kontrastsus tõuseb seetõttu üksnes rohkem esile. Kultuuriplahvatus seondub just pärisnimede maailmaga, individuaalsete valikutega, sel ajal kui üldnimede maailm, kus elemendid on asendatavad, seostub rohkem järjepidevate protsessidega. Öeldule võib lisada, et säilitades küll nimetatud sfääride piiritletuse, korraldab iga konkreetne kultuurisituatsioon üld- ja pärisnimede vahelisi seoseid ümber, reguleerib vastastikuseid üleminekuid, loob kahetise mõistmise võimalusi

Tartu konverentsil keskenduti eelkõige pärisnimele, hõlmates laia nimede spektrit isiku- ja kohanimedest, s.o traditsioonilistest individuaalset objekti identifitseerivatest nimedest kuni nn „libisevate tähistajateni” ehk kindla osutuseta tühja nimeni (mida G. Frege nimetab „võltspärisnimedeks”), nagu näiteks „rahva tahe”. Ettekandeid ühendavaks jooneks oli keskendumine nimetamise strateegiatele, kuna oma olemuselt pigem asemiootiline pärisnimi saab tähendusrikkaks tänu kasutusele, kultuurikontekstis temale omistatud funktsiooni läbi ja teiselt poolt nimetamine kujundab seda konteksti, loob ja struktureerib kultuurilisi, sotsiaalseid objekte, teeb nähtavaks ühiskonnas toimuvaid protsesse.

Pärisnime kasutus on motiveeritud mitte niivõrd keeleliste kui keeleväliste faktorite poolt. Tartu-Moskva koolkonna nimesemiootika (vt J. Lotmani, B.Uspenski, V. Toporovi, B. Ogibenini, V. Ivanovi uurimused) on eriliselt rõhutanud pärisnime seost mütoloogilise mõtlemisega. Pärisnimedel on tänapäeva kultuuris terve rida omadusi, mis seostavad neid mütoloogilise teadvusega: nime ja asja samastamine, usk nime jõusse esma- ja ümbernimetamisel, nimede loodud ruumikujutluse müüdipärane fragmentaarsus, nime saladuses hoidmine, tabustamine, nime kaitsmise kaudu oma isiku kaitsmine, nime muutmine kui üleminek teise sotsiaalsesse staatusesse jne.

Nagu ütles Vilmos Voigt, on nimetamise probleemistik tänaseks semiootika uurimisvaldkonnana sööti jäänud, käsiraamatutes puuduvad head definitsioonid ja kirjeldused. Ei lingvistilised ega loogilised pärisnime käsitlused saa kompenseerida pragmaatiliste aspektide tähelepanuta jätmist. Siin olekski vajalik uuesti üle vaadata Tartu-Moskva semiootikakoolkonna nimekäsitlus, mis võib jätkuvalt konkreetsetele uurimustele teoreetilist alust pakkuda.

Pärisnime müüdilist aluspõhja puudutasid ühel või teisel määral juba oma vaatenurga valiku kaudu mitmed ettekanded. Lapse maailmanägemise ja kõne arenguga seonduvalt kõneles pärisnimest ja mütoloogilisest teadvusest Aino Perviku Paula-lugude näitel Mari Niitra. Kõige ilmsemalt väljendus see aga Svetlana Amossova ja Svetlana Nikolajeva (Peterburi Euroopa Ülikool) ettekandes, kus oli Ida-Euroopa eri piirkondades korraldatud ekspeditsioonide andmetele tuginedes vaadeldud juudi lastele nime andmise traditsiooni ja esile toodud arhailiste uskumuste ja rituaalide elulisus nime andmisel ka praegu. Siinjuures võiks märkida, et Venemaa uuemas nn Moskva semiootika nimeuurimises on osutunud üldse viljakaks diakrooniline nimekäsitlus, nimede arhailise etümoloogilise kihistuse kaudu „varjatud keelelise mälu” ilmsiks toomine, mis oli oluline ka omaaegsele Tartu-Moskva koolkonnale. Heaks näiteks traditsiooni jätkamisest on kas või Vladimir Toporovi mälestusele pühendatud (ja tema olulisemaid nimealaseid uurimusi taaspublitseeriv) eelmisel aastal Moskvas ilmunud kogumik „Nimi: semantiline aura”.

Konverents tõi ühe uurimist vääriva teemana esile nime funktsiooni tähendusliku kultuuriruumi korrastamisel ja loomisel. 

Tiit Remmi pronkssõduri näitega illustreeritud arutlus oli pühendatud ruumi ajalist mõõdet kandvale dimensioonile. Peeter Pälli teaberikas ülevaade eesti tänavanimede muutmistest XX sajandi jooksul oli hea näide selle kohta, kuidas nimetava tähistuse kustunud semantiline tähendus tänu ideoloogilistele muutustele aktualiseerub. Ettekanne haakus suurepäraselt Boriss Uspenski omaaegse tähelepanekuga (uurimuses „Nime muutmine Venemaal ajaloolises ja semiootilises perspektiivis”), et nimede vahetamine suurte ühiskondlike muutuste puhul tuleneb uuest suhtumisest märki üldse. Seda, mida varem oli peetud puhtaks tinglikkuseks, mõistetakse hiljem sisulisena. Elustub pärisnime etümoloogia. Semiootilise käitumise järsku muutumist peegeldabki väga hästi nimede ja nimetuste muutmine; Edela-Soome saarestiku kui terviku, selle soome- ja rootsikeelsete osade nimetamislugu esitav Katriina Siivoneni ettekanne (Turu ülikool) demonstreeris omakorda, kuidas nimetamine toob esile ühiskonnas toimuvaid protsesse ja väärtusi. Anu Haameri ettekanne „Linn ja nimi” viis nimetamise kokku Henry Lefebvre’i triaadilise ruumikontseptsiooniga ja selle edasiarendustega. Linnaruumi vaadeldi siin eelkõige kommunikatsioonikeskkonnana, kus nimetatud või nimetu ruum omab erinevat tunnetuslikku väärtust.

Erilise teemana tõuseb pärisnimega seoses esile küsimus kunstiteksti pärisnimelisest loomusest, nagu sellest on kõnelnud Juri Lotman, või näiteks luule puhul Jaan Undusk, ja siit juba küsimus traditsiooniliste pärisnimede eripärast kunstiteoses tavakeelega võrreldes. Siinkirjutaja püüdiski oma ettekandes Jossif Brodski luulele tuginedes näidata, kuidas pärisnimed sulanduvad luule poeetilisse koesse. Eva Lepiku ja Ott Heinapuu süsteemne uurimus Katarina nimest kui juhtmotiivist Karl Ristikivi ajaloolistes romaanides lähtus samadest eeldustest ja demonstreeris pärisnime erilist staatust Ristikivi tekstides, selle integreeritust teoste semantilisse konfiguratsiooni. Ka Vilmos Voigt peatus teise konverentsipäeva avaloengus põgusalt pärisnimekasutusel kirjanduslikus tekstis, keskendudes siiski eelkõige muinasjutule ja seal esinevatele „aktuaalsetele” nimedele ja nende moodustamise mudelite järgi loodud muinasjutunimedele. Ühtlasi rõhutas kõneleja võrdlevate uurimuste vajalikkust nimetamise vallas. Kirjanduse temaatikat täiendas Ilari Hongisto ettekanne muusikast kui katse süstematiseerida ja interpreteerida rock- ja klassikalise muusika teoste ja esitajate nimede valikut.

Konverentsil kõlanud teoreetilise suunitlusega ettekandeid ühendas interdistsiplinaarse lähenemise otsing. See jäi kõlama nii Göran Sonessoni ettekandest, kus nimetamist polnud mõistetud mitte niivõrd iseseisva uurimisalana kuivõrd semiootiliste valdkondade suhteseosena. Seega siis ka dünaamilisuse tagajana, mis kõige üldisemas mõttes tähendaks võimaluse pakkumist bio- ja kultuurisemiootika mudeli ühildamiseks. Peeter Selg ja Andreas Ventsel viisid semiootilise hegemooniateooria raames kokku Ernesto Laclau „tühja tähistaja” kontseptsiooni ja Juri Lotmani kultuurisemiootilised alusideed, loomaks meetodit, mille abil uurida ja üldistada ideoloogilist nimetamist. Lõpuettekandega esinenud Anti Randviir („Kommunikatiivne situatsioon: kirjeldustelt pärisnimedele”) juhtis omakorda tähelepanu vajadusele integreerida filosoofilist ja semiootilist nimeteooriat, et selgitada, kuidas kommunikatsioonisituatsioone moodustavad füüsilised, kultuurilised ja sotsiaalsed objektid on defineeritud ja loodud.

Konverentsi üheks tähtsamaks tulemuseks saigi vahest tõdemus, et Tartu-Moskva koolkonna nimesemiootika on endiselt elujõuline ja väärib tänaseid nime- ja kommunikatsiooniteoreetilisi ideid arvesse võtvat edasiarendamist ja rikastamist.