Viinistu kunstimuuseum tähistab sel suvel oma kahekümnendat tegutsemisaastat tiheda näituseprogrammiga
Viinistu kunstimuuseum
Viinistu Tünnigaleriide suvine näituseprogramm keskendub meie tunnustatud meistrite loomingule tuues vaatajateni esmalt Soome-Eesti kunstniku Ludmilla Siimu põhjamaade loodusest inspireeritud teosed. Suveprogramm jätkub ülevaatenäitusega Eesti vanima kunstnikerühmituse Kursi koolkonna loomingust ning selle lõpetavad Jüri Arraku ja Rein Mägari akvarellid. Tünnigaleriide suvist näituseprogrammi koordineerib kunstikeskkond NOBA.ac
Samaaegselt on avatud ka 2020. aastal uuenenud kuue saanud Viinistu kunstimuuseumi püsiväljapanek – muuseumi saalidest leiab enam kui neljasajast teosest koosneva ekspositsiooni Jaan Manitski rikkalikust kunstikogust, mis hõlmab Eesti kunstnike loomingut 19. sajandist kaasajani ning annab hea ülevaate Eesti kunsti ajaloost.
Näituseprogrammi kuraatori ja NOBA.ac kunstikeskkonna eestvedaja Andra Orni sõnul loob Viinistu suvine näituseprogamm hea võimaluse õppida lähemalt tundma Eesti kunsti tippautorite loomingut. “Kui Viinistu paari aasta eest uuendatud püsiväljapanek annab hea ülevaate Eesti kunstiväljal baltisaksa ajast tänapäevani, siis pika loometeega autoritele keskenunud suvine programm tünnigaleriides aitab viimaste kümnendite kunstiloomingut tundma õppida. Avatud püsiväljapanek annab tünnigaleridei näitustele olulise konteksti,” lisab ta.
Suvise programmi esimene väljapanek, Ludmilla Siimu näitus “Valguse ja varjude kosmoloogia” keskendub erinevalt Tartus veel viimast nädalat avatud väljapanekule kunstniku uuemale loomingule, mis põhjamaise maalikeele kaudu tutvustab meile kõigile omast, kuid ehk veidi unustusehõlma vajunud animistlikku maailmavaadet. Näitus avatakse 11. juunil ning on avatud juuli keskpaigani, mil avatakse 1988. aastal Tartus loodud kunstnike ühenduse Kursi koolkonna loomingut tutvustav väljapanek. Eesti vanima kunstnikerühmitusse asutajateks olid Peeter Allik, Albert Gulk, Ilmar Kruusamäe ja Priit Pangsepo, kellele on lisandunud Marko Mäetamm, Reiu Tüür, Imat Suumann, Külli Suitso ja Priit Pajos. Augusti keskpaigani avatud näitusel saab näha läbilõiget rühmituse loomingust. Suvise kunstiprogrammi lõpetab Jüri Arraku ja Rein Mägari akvarellinäitus.
“Viinistu on oma mereäärse lummava asukoha poolest ideaalne keskkond meie oma meistrite kunsti nautimiseks ja mõtestamiseks ning koht ja teosed pakuvad alati uut avastamisrõõmu,” sõnab Orn.
Näituseprogrammi läbiviimist korraldab kunstikeskkond NOBA.ac (Nordic Baltic art centre), Balti- ja Põhjamaade kaasaegne kunsti keskkond, mille eesmärk on kokku tuua kunstnikud, kunstiasutused ja laiem publik tutvustades meistritena tuntud autorite aga ka tulevikutähtede loomingut, tähelepanuväärseid kunstisündmusi ja valdkonna trende. Veebikeskkond NOBA.ac koondab regioonis ainulaadsele Näitusekaardile igakuiselt infot ligi 250 näituse kohta, kunstilood tutvustavad olulisi sündmusi ning lisaks saab tutvuda ligi 6000 teosega ligi 500 kunstnikult Põhja- ja Baltimaades.
NOBA seisab ka mitme olulise kunsti ettevõtmise eest nagu Põhjamaade ja Baltikumi Noore Kunstniku auhind, mis sel aastal juba seitsmendat korda toob kokku meie regiooni kunstiakadeemiate lõpetajad, ning Kunstinädala festivali traditsiooni taaselustamine 2016. aastast. NOBA on kureerinud ka mitmeid linnaruumi projekte Tartus (Smarten City) ning Edward von Lõnguse EV100 projekti elluviimine 11 Euroopa linnas.
mail kell 17 esitletakse Ukraina Kultuurikeskuses (Laboratooriumi 22) lasteajakirja Täheke ukrainakeelset erinumbrit, mis on mõeldud tasuta jagamiseks sõja eest Eestisse pakku tulnud Ukraina lastele.
Ajakirja trükiarv on 3500 ja see ei lähe müüki, vaid saadetakse postiga ligi 400 Eesti lasteasutusse, kus haridusministeeriumi andmetel käib ukrainakeelseid lapsi.
Täheke ukraina keeles tutvustab lugejatele Eestimaad ja meie lastekirjandust. Ukrainakeelse erinumbri esikaane on joonistanud tunnustatud Eesti raamatuillustraator Jaõrna Ilo. Ajakiri ilmub 24-leheküljelisena ning selles on avaldatud jutud Andrus Kivirähkilt, Janno Põldmalt, Eno Raualt, Piret Raualt ja Markus Saksatammelt. Kasutatud on Tähekese autorite – Edgar Valteri, Heiki Ernitsa, Hillar Metsa, Kertu Sillaste, Kristina Torti, Elina Sildre, Ulla Saare, Liisa Kruusmäe jt illustratsioone.
Ajakirjas ilmub ka Regio lastekaart, mis tutvustab erinevaid Eestimaa paiku.
Tähekese tekstid on eesti keelest tõlkinud Eesti ukrainlannad Katja Novak-Botnar ja Irena Peterson-Pavljuk. Nende tõlked toimetas ja korrektuuri luges Ivano-Frankivskis elav Jaroslav Dovgan. Ukrainakeelse Tähekese kujundasid Olena ja Roman Martšišinid. Olena elab hetkel lastega sõja tõttu Belgias, Roman aga Kiievis.
Ajakirja väljaandmist on toetanud vabatahtlikud annetajad. Selleks koguti 2 957,80 eurot.
2014. aasta juunikuu. Mitme küla palvus ja ohvripapid. Rahvas koguneb, kui puder hakkab valmima, et koos süüa ja põlvili maani kummardades palves osaleda.
Soome-ugri traditsioonilistest religioonidest ei ole üldjuhul järele jäänud kirjalikke palvetekste ja seetõttu on meil vaid ähmane ettekujutus, kuidas toimus verbaalne suhtlus üleloomulike jõududega. Ka eestlaste puhul ei tea me täpselt, kuidas nad kristluse-eelsel ajastul oma jumaluste poole pöördusid. Mõnede soome-ugri rahvaste juures on aga animistlikud palvetekstid säilinud tänu sellele, et teadlased – etnoloogid, folkloristid, lingvistid – on kunagi rituaalidest osa võtnud ja need kirja pannud. Aga on veel üks võimalus lähemalt tutvuda soomeugrilaste animistlike palvetega: on kogukondi, kelle traditsioonilised palvused on veel elus ja teadlased saavad neid kohapeal ise uurida. Nii tekib võimalus eri aegadel kasutatud palvetekste omavahel võrrelda ja jälgida sisemist arenguprotsessi.
Palvuste taaselustamine
Üks etniline rühm, kelle juures seda teha saab, on Kaama jõest ida pool elavad udmurdid. Nad on säilitanud oma traditsioonilise religiooni tänu sellele, et nende esivanemad pagesid elama moslemitest tatarlaste ja baškiiride juurde pärast seda, kui nende alad olid XVI sajandi keskel langenud Moskva vürstiriigi võimu alla. Nii pääsesid nad sunni viisil ristiusustamisest. Islami keskkond aitas neil oma usku järgida ka Nõukogude ajal, sest võimud hoidusid selles suure usklike arvuga piirkonnas liiga jõulisest usuvaenulikust tegevusest. Seega on igati ootuspärane, et erinevalt Udmurdi vabariigist ehk Udmurdimaast, kus enamik põliselanikest on omaks võtnud vene õigeusu, on Baškortostani vabariigis ja Permi krais elavate nn Kaama-taguste udmurtide juures praegu toimumas traditsiooniliste palvuste taaselustamine – ka nendes külades, kus Nõukogude ajal palvused mõneks ajaks katkesid, korraldatakse kollektiivseid animistlikke ohverdusriitusi.
Meie uurimisrühm, mis koosneb eesti, prantsuse ja udmurdi teadlastest, on Kaama-taguste udmurtide traditsioonilisi palvusi uurinud alates 2013. aastast ja viimasel ajal oleme keskendunud just palvetekstidele. Palvete uurimine on äärmiselt põnev ülesanne: pöördumised jumaluste poole kajastavad ilmekalt udmurtide väärtusi ja vajadusi ning teadlased on neid uurides silmitsi paljude küsimuste ja hüpoteesidega. Asjakohaste selgituste saamine uuritavatelt endilt on sageli väga keeruline, sest nad ei ole pidanud sedasorti asjade üle eriti mõtlema – animistlikke palveriitusi püütakse läbi viia täpselt samamoodi, nagu tegid seda esivanemad ja palvete tekstid pole enamjaolt ohvripappide endi looming, vaid saadud päranduseks varasematelt põlvkondadelt ja vastavad traditsioonile.
Külapalvus Novõje Tatõšlõs 2018. aasta juunis. Esimene palve, millega lubatakse jumalale ohver. Küla ohvripapp Rais Rafikov.
Palve kui žanri nimi udmurdi keeles on kuris’kon, mis tuleb tegusõnast kuris’kyny – palvetama. Udmurdi teadlaste hulgas käib arutelu selle kohta, milline see žanr õieti on. Baškortostanist pärit udmurdi etnograafid, kes lähtuvad ajakohasemast materjalist, on veendunud, et kuris’kon on jumalate poole pöördumine, mille vasteks on vene sõna molitva ehk palve. Udmurdimaa folkloristid tajuvad aga, et sõna molitva, ja järelikult ka mõiste, on otseselt seotud vene õigeusuga ega sobi seetõttu animistliku suhtluse tähistamiseks. Möödunud aja rahvapärimuse uurijatena leiavad nad, et kuris’kon’i tuleks seostada loitsu ehk maagilise sõnaga, mille eesmärk on „sundida“ jumalusi inimesi kuulama, et allutada üleloomulik vägi oma tahtele. Nende tõlgendust näib toetavat see, et meie informantide sõnul ei tohi kuris’kon’ilihtsat pähe õppida, vaid see tuleb „röövida“ – salvestada mällu loomulikul viisil, kuulates seda korduvalt eri palvustel. Kui palve jäetakse meelde mingil muul moel, siis kaotavat tekst oma religioosse väe.
Ometi on tänapäeval väga vähesed ohvripapid omandanud oma kuris’kon’i „röövimise“ teel. Need üksikud vanema põlve ohvripapid, kes on veel elus, on palveriituste läbiviimisest kõrge vanuse tõttu loobunud. Nooremad ohvripapid on õppinud palvetama täiesti uuel viisil, kasutades selleks kirjapandud tekste. Nad on kirjalikud palvetekstid kas pähe õppinud või loevad neid palvetamise ajal paberilt maha. Sellest hoolimata ei ole keegi nende autoriteeti kahtluse alla pannud.
Millele see osutab? Kas sellele, et monoteistlike usundite (õigeusk, islam) survel toimunud maagilise mõtteviisi taandumine on kaasa toonud muutuse üldises arusaamas kuris’kon’ist? See hüpotees on vägagi tõsiseltvõetav, sest oleme välitööde käigus aru saanud, et Kaama-tagused udmurdid ei taju tänapäeval kuris’kon’i kui maagilist teksti, vaid kui inimese otsest pöördumist jumaluste poole.
Aga milliste jumaluste poole? Vanadest tekstidest selgub, et udmurdid pöördusid väga erinevate jumaluste poole. Nende seas olid nii taeva jumaluste – Inmar, Kõldõs’in, Kuaz’ – triaad kui ka päikese ja kuu emad, maajumalus Mu-kõltšin jne. Tänapäeval on valdav enamik palveid adresseeritud kahest nimest koosnevale jumalusele – Inmar Kõltshin. See diaad on iseenesest salapärane. Inmariga on laias laastus olukord selge: see on taeva peajumala nimi, mille udmurtidest kristlased on üle võtnud ka oma jumala tähistamiseks. Sõna kõltšin on aga problemaatilisem ja mitmetähenduslikum ning selle tõlgendamine on keeruline. Ühe hüpoteesi järgi võiks kõltšin olla viljakuse ja põllutööde jumalaKõldõs’ini teonüümi lühendatud variant. Sellisel juhul võiks Inmar Kõltšini nime kasutamine koondada endas pöördumist kahe tähtsaima jumala – kaugel asuva taeva jumala (Inmar) ja inimestele palju lähedasema maajumala (Kõldõs’in) poole. Samas on sõnal kõltšin’il ka oma tähendus, mida tänapäeval tõlgitakse kui „inglit“. Seda sõna kasutavad kristlased, tähistades kohati sellega ka inimestele lähedast Jeesust Kristust. Kui udmurdid pöörduvad tänapäeval Inmar Kõltšini poole, kas nad kujutavad ette koondnimega ühte jumalust või hoopis kaht tegelaskuju? Sellele küsimusele pole ka udmurdi animistidel endil selget vastust. See näib olevat neile sama keeruline kui kristlasele kolmainsuse selgitamine.
Asja mõistmiseks annavad vihjeid palvetes kasutatud asesõnad. Erandita kõikides udmurdi palvetekstides toimub põhipöördumine jumala poole ainsuse teises pöördes: olgu see siis käskivas või tingivas kõneviisis, jumalale öeldakse „sina“. See on igati loomulik, sest traditsiooniliselt ei olnud viisakusvormi „teie“ udmurdi keeles olemaski. Ainult et nendesamade tekstide sees näeme aeg-ajalt esinemas ka mitmuse teist pööret, näiteks: „Nagu ühtede emade-isade lapsed me tuleme teid mälestades“, või „kui me teid ei anuks, keda me siis anuks“ ja „andes teile selle hinge ja vere, me palvetame“. Sellist pöördumist ei esine küll väga sageli, kuid piisavalt palju, selleks et seda saaks ignoreerida. Kuidas seda seletada? Arvatavasti on see jälg varasemast polüteismist, kus pöördumise objektiks oli mitte üks jumalus, vaid mitu.
Ka vormelid, mille abil jumaluse poole pöördutakse, on salapärased. Keegi ei tea täpselt, mida tähendab sõna „oste“, millega algavad kõik palved. Kas see on mingi spetsiifiline pöördumine? Või on see hoopis alternatiivne teonüüm? Selle sõna tähendus on kadunud sajandite tagusesse aega. Ka „kozma“ esineb aeg-ajalt kui teonüüm, kuid samas on olemas tegusõna kozmany – õnnistama –, mille käskiva kõneviisi vorm see võiks olla.
Mida udmurdid jumalatelt paluvad?
Kuivõrd on udmurtide palvetekstid aja jooksul muutunud? Võib eeldada, et nende sakraalse iseloomu tõttu toimuvad muutused tekstis väga aeglaselt. Meil puuduvad instrumendid, millega seda muutust mõõta, sest kuris’kon’i tekstide kronoloogiline järjepidevus on katkenud. Meil on tekste XIX sajandi lõpust, nii Venemaa teadlastelt (Nikolai Pervuhhin, Boriss Gavrilov, Ioann Vassiljev) kui ka soomlastelt (Yrjö Wichmann) ja ungarlastelt (Bernát Munkácsi). Seejärel tuleb suur tühimik: ühelt poolt katkes Nõukogude võimu usuvaenuliku suhtumise pärast paljudes kohtades palvuste pidamine, teiselt poolt puudutas see ebasoosing ka teadusvaldkonda ja seetõttu udmurdi usundit eriti ei uuritud. Nõukogude aja lõpust saati on palvetekste jälle järjepidevamalt koguma hakatud.
Kindel on aga see, et aja jooksul on muutunud udmurtide elu ja sellega koos ka see, mida palvetades öeldakse. Näiteks XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses Bernát Munkácsi üles kirjutatud tekstidest teame, et udmurdid palusid jumalatelt abi raha kogumisel, et tasuda maksu Suurele Tsaarile. On selge, et pärast Nõukogude võimu tulekut selliseid palveid jumalatele enam ei esitatud. Selle asemel palvetati kolhoosi karja eest või paluti tervist kolhoosi esimehele. Need palved kaotasid omakorda aktuaalsuse pärast kolhoosikorra lagunemist. Nii et palveid on alati kohendatud vastavalt vajadustele. Mida aga palutakse udmurdi jumalatelt tänapäeval? Mida on palvetekstides muudetud või lisatud viimasel ajal? Sellele küsimusele vastamisel saame toetuda omaenda välitöömaterjalidele. Toome vaid ühe kõneka näite.
Baškiiria Vabariigi Tatõšlõ rajooni ohvripappide rühm otsustas 2019. aastal muuta oma palve põhiteksti, et see paremini vastaks reaalsusele. Kaua mõeldi ja arutati omavahel. Lõpuks otsustati laenata teatud teemad ja väljendid ühelt teise rajooni ohvripapilt, kes on olnud palvetekstide kasutamisel väga loominguline. Me saame välja tuua teatud arengujooned, kui võrdleme tekste enne ja pärast muudatuste sisseviimist.
Palvetekstide muutmisel toimub selge ajakohastamine: kui varem paluti „paari hobust, et vilja peksmisele viia“, siis nüüd palutakse samal eesmärgil „paari autot“.
Alati on palutud jumalikku kaitset halbade asjade vastu, olgu selleks siis paduvihmad, orkaanid, tulekahjud, kahjurputukad või haigused. Nüüd on lisandunud autoõnnetused, ohtlikud teed, narkomaania. Need on uued nuhtlused, mida udmurdid kardavad, ja mille vastu nad ei oska muud teha kui jumala(te)lt abi paluda.
Paljud uued mured on seotud lastega: palutakse, et lapsed kuuletuksid vanematele, et nad austaksid vanemaid inimesi, et nad hoiaksid oma udmurtlust. Need on täiesti uued probleemid, mille on toonud linnastumine ja üleilmastumine. Varem esines põlvkondadevahelisi konflikte väga harva. Eri põlvkondade kooselu ühises majapidamises ei pruukinud olla lihtne, aga sellega saadi hakkama ilma suuremate hõõrumisteta. Nüüd aga pole noored enam nii kergelt valmis nõustuma sellega, et vanemad teevad nende eest valikuid. Samuti ei pea nad eriti tähtsaks järgida esivanemate traditsioone. Sageli omandavad noored ühiskonnas valitseva meelsuse ja normid, eelkõige väljendub see üleminekus vene keelele ka kodukeskkonnas ja oma etnilise päritolu häbenemises.
Väga huvitavad on need tekstiuuendused, mis rõhutavad udmurtlust. Kas või selline lause: „Oleme kõik siia kogunenud, Sinu udmurdi rahvas“, mis viitab animistlikule arusaamale, et igal rahval on oma religioon, oma jumal ja need kõik on omas keskkonnas õiged ja vajalikud. Asi on selles, et etnonüümi „udmurt“ varem palvetekstides ei esinenud. Seda ei läinud vaja, sest udmurtlust ei olnud vaja esile tõsta ega kaitsta. Seda võeti iseenesestmõistetavana. Nüüd aga on teine aeg, nüüd tuleb udmurdiks olemist rõhutada: ümberringi on rahvad (eelkõige venelased, vähesel määral ka tatarlased ja baškiirid), kes järjest tugevamalt suruvad peale oma kultuuri ja väärtusi, ning on oht, et udmurtluse põhijooned selle surve all taanduvad. Seetõttu on palvetekstidesse lisandunud sellised fraasid nagu „las jääb meie malbe ja kannatlik iseloom“, „ärgu kadugu meie kannatlikkus“, „et meie lapsed ei tunneks alandust“, „las meie seljad olla alati sirged“, „las jääb meie töölembene rahvas“. Neid stereotüüpseid lauseid ütlevad nüüd udmurdid iseenda kohta – nad on sunnitud reflekteerima oma rahvuse üle, mõtlema, kes nad on. See on tohutu mõtlemisviisi muutus.
Nagu näha, pole udmurdi palvetest veel kõik täiesti selge ja meie töö uurijatena on alles lapsekingades. Paljud mõisted võivad esmapilgul tunduda lihtsad, kuid me ei tea, mida need täpselt tähistavad. Udmurdid ise ei oska paljudele küsimustele vastata ja ka sõnaraamat ei pruugi alati aidata meil sügavama mõistmiseni jõuda. Kui udmurdid paluvad jumalalt šudde-burde, siis mida nad silmas peavad? Šudbur on õnn ja de-liide on possessiivsufiks, nii et selle võiks tõlkida fraasina „anna jumal oma õnn“. Aga mis on õieti selle lausungi taga on? Me teame, et udmurdid esitavad oma palved eri vormelite abil. See võib toimuda kas käskivas, viisakas-käskivas või tingivas kõneviisis, või siis tingivas kõneviisis koos gerundiumi ja modaalsete tegusõnadega. Milline on nende vahe? Millised on nüansid, mis õigustavad ühe või teise grammatilise konstruktsiooni kasutuselevõtmist?
Udmurdi palvete maailm on äärmiselt põnev ja selle avastamise käigus õpime aina paremini aru saama meie keelesugulaste, ja võib-olla ka kunagiste animistlike eestlaste, maailmapildist ja mõtteviisist.
Eva Toulouze on Tartu ülikooli etnoloogia teadur, Pariisi ida keelte ja kultuuride instituudi (Institut National des Langues et Civilisations Orientales, INALCO) professor.
Uurimistööd on finantseerinud Eesti Teadusagentuur (PRG1584).
Loe ka Eva Toulouze’i „Minu Udmurdimaade“ arvustust Jaak Prozese sulest!
Laste võim avaldub järjestikuste katastroofidena mõlemal avaliku võimu põhitegevusalal, õigusloomes ning raha kogumises ja jaotamises.
Jaanuaris-veebruaris, kui Eesti juhtimisotsustest sõltumatu üks välishäda hakkas leevenema ja teine ei olnud veel täistuure peale saanud, kasutasid juhtpoliitikud kohe hetke ära, et tuletada end meelde oma tavapärasest küljest. Valitsuskoalitsiooni omavahelise võimuvõitluse möllus lasti lendu ultimaatumid ja toimuvat nimetasid juhtimiskriisiks asjaosalised ise, nii et meedial ei olnud vaja kedagi ega midagi sildistada. Taanduv viirus ei võimaldanud end enam näidata geniaalse pandeemiahaldurina ning peaminister Kaja Kallas ei olnud veel saanud tuult tiibadesse sõjakotkana, kes võitis liitlasmaade mõtteilma ja pööras pahupidi poole Euroopa senised ajalooteadmised. Ukrainlaste sihikindel ja vaba maailma toetatud edukas sõjatöö on toonud pingelanguse ja Eesti poliitiline elu taganenud oma tavaoludesse, mis tähendab, et võimu teostamise põhiinstrumendid on intriigid, lame sõnasõda ja kuulujuttude levitamine. Selle kõige juures mõjub mõnitusena, et pool asjatajatest ei häbene oma tegevust riigimehelikkuseks nimetada.
Arvestades, kui pikka aega ja ajutistegi tõusudeta on Eesti poliitiline juhtimine vaikselt alla käinud, on raske näha, kuidas läinud nädalal jälle lahvatanud politikaanlus võiks pikaks ajaks katkeda, ilma et vahetuks suurem osa praeguste parteide juhtivast isikkoosseisust. Määritute nimekiri on pikk ja ma ei pea siin silmas ainult kahtlustuse või süüdistuse saanud riigikogulasi, vaid ka vaikimisega nende õigustajaid ja kõiki neid parlamendis ja eriti valitsuses, kes on oma tööd halvasti teinud või olulise tegemata jätnud, seda aga sugugi omaks ei võta. Oma käitumisega lagundavad nad päev-päevalt kodanikkonna usku õigusriiki ja selle juures on väga hale lohutus, et nn kehtiva korra poliitilised kriitikud, kes piltlikult öeldes rahvast relvile kutsuvad, said võimaluse eelmises valitsuses end tõestada oma oponentidega võrdväärselt meelevaldsete ja õiguskuulmatutena.
Juhtimiskriisi aluseks on süsteem, mille tõttu edutatakse juhtivatele ametikohtadele ebapädevaid inimesi, kes on nagu lapsed, kes hakkavad jonnima, kui näevad kommi ja kohe oma tahtmist ei saa. Lasteaed, aga mitte täiskasvanud, kes suudavad naudingu edasi lükata teadmises, et hiljem ees ootav preemia või kasu on suurem. Laps näeb üksikut, detaili, täiskasvanu üldist, süsteemi. Laste võim avaldub järjestikuste katastroofidena mõlemal avaliku võimu põhitegevusalal, õigusloomes ning raha kogumises ja jaotamises.
Õigusloomes võib täheldada kolme põhisuundumust. Esiteks võimu täielik ükskõiksus pikaajalist suunda andva ning inimestele ja ettevõtetele tegevuskindlust pakkuva strateegilise planeerimise vastu. Strateege on palgal küll rohkem kui kunagi varem ning vormi täiteks aina üldsõnalisemaid strateegiad ka koostatakse ja kinnitatakse kas valitsuses või parlamendis. Seejärel kinnitatud strateegiad aga kas unustatakse täielikult või siis tehakse midagi hoopis muud kui see, mis enne kavasse panekut pikalt uuritud, läbi räägitud ja kokku lepitud. Unustusest võib mõni asi ootamatult üles ärgata ja siis tehakse süstemaatilise töö asemel üks meeleheitehüpe, mis kohutavalt kallis või mille pikemaks ajaks saadav kasu küsitav. Nii näiteks vindus riigipiiri väljaehitamine aastaid paigalseisus, kuni läinud sügisel ilmusid piirile nn hübriidohud, kes käivitasid ennenägematu, et mitte öelda stahhaanovliku lõiketraadiveo piiriribale.
Hiljutine gigantide heitlus vedelgaasilaeva ostu, terminali ja haalamiskai ehitamise pärast on samaväärne suur hüpe, mis mõjub eriti groteskselt Eesti välispoliitilise moejutu taustal. Sakslasi ja itaallasi noomitakse, et nad ei ole Venemaa gaasist loobumiseks seniajani ettevalmistusi teinud, kuigi meie oleme rääkinud juba aastast 2014, kui ohtlik on Venemaa ja et sõltuvusest tuleb vabaneda. Ja mis on meil endal ette näidata? Ei muud kui kaheksa aastat paigalseisu vedelgaasi vastuvõtuks valmistumisel.
Mõnegi teise valdkonna strateegiate saatus on veelgi kurvem. Neid nimelt ei saadagi valmis, mis on otsustajatele ses mõttes mugav, et kehtiva strateegia puudumine võimaldab huvirühmadega mängida: kord ühe, kord teise kasuks juhuotsuseid langetada ning nii pahameelt ja stiihiat külvata. Tähtajaks protsessi kompromissotsuseni juhtimist ei kohta – sest ka nii saab. Näiteks selle eest, et metsanduse arengukava ei ole ikka veel, ei ole vastutust võtnud ükski neljast keskkonnaministrist, kellel kohustuslik töö tegemata.
Õigusloomet laiemalt iseloomustab kaks äärmuseni jõudnud viisi heast tavast ja kehtivast korrast kõrvale hiilida. Kui tahtmist pole ja probleemist aru ei saa, saab oma tegevusetust õigustada mitmel moel: kord ei ole teemat koalitsioonilepingus, kord ei saada poliitilist tahet kokku (aga miks peaksime rahvaesindajaks ja ministriks tahtejõuetud palkama?) ning püsivalt rõhub otsustajaid vajadus veel ja veel uurida, kaasata ja arutada. Parlamendis seletatakse, et seal ei ole piisavalt tööjõudu eelnõu koostamiseks ja menetluseks ning valitsus mähib teema lõpututesse algatamise kavatsuse koostamise protseduuridesse, mis lükkab lahenduse aastateks edasi.
Kuid on ka teine võimalus ehk kiirmenetlusega üksikotsused, mis said stardi nakkushaiguste tõrje seaduse muutmisega pandeemiaaja alguses. Mis sest, et tulemus oli käkk, millest tõukusid järgmised ja juba kobarkäkid, ei võtnud valitsus(ed) sellest õppust. Ühekordsest kriisierandist on saamas norm ja eriti halb on, et juhuotsuste kultuur on tunginud ka riigirahandusse, mille korraspidamise nimel pingutati ligi kaks aastakümmet. Ma ei ütle sellega, et Eestis on piisav maksubaas ja kõik avaliku sektori vajadused on suudetud piisavalt katta. Kuid mida tehti, seda osati vähemasti põhjendada ega pillatud vastutustundetult tuulde Eesti elanike, sealhulgas haavatavamate tulevikku.
Jäme ots seoti lahti kohustusliku pensionikindlustuse lammutamisega Isamaa sponsorite tellimusel. Pandeemia ja sõjasõit avasid poliitikutele kaalumata rahapildumiseks mastaapse mängumaa. Selle järel ei ole mingi ime, et menetletav lisaeelarve paisus nagu pärmitaigen ja täitus poliitikute aina kasvava heategevusvajaduse toel tarviliku kõrval hulga tarbetuga. Hea küll, sellele on ka vastuseisu opositsioonis, mis justkui toetub põhimõtetele, kuid sellesama opositsiooni käis ei värise sugugi, kui ta kirjutab alla järjekordsele megakulu eelnõule – laste heaks! Selle eelnõu omapäraks on, et tagajärgede eest mitte vastutavad eelnõu algatajad ei maini seletuskirjas sõnagagi, mis on püsikulu katteallikas eelarve tulupoolel. Ju kasvab see raha puu otsas.
See ei ole küll riigi ajaloo esimene juhtum, mil parlamendis moodustatakse koalitsiooni-opositsiooni piire ületav üksikküsimuses võitmiseks ajutine enamus. Aga praegune juhtum on ohumärk, et nähtus võib jõuda püsikasutusse. Juba võibki raadiost kuulda isamaalist reapakkumist anda haridussüsteemi kiiresti juurde 300 miljonit eurot, mille trumpab kohe järgmises klipis üle parteipealik tervet miljardit pakkudes.
Riigieelarve koostamise eest vastutavad rahandusministeeriumi ametnikud on selle trendi jätkudes juba enne sügist relvitud. Nad ei saa parimagi tahtmise juures valitsusele ja seadusandjale ette valmistada kvaliteetset eelarvet, mis juba niigi sünnib valdkondlike läbirääkimiste ja poliitiliste soovide segapudrus, mida rahandusminister hooga edasi keedab, hoolimata lubadusest taastada eelarve selgus ja arusaadavus. Tähendab, eelarve kulupool võib tulla ajaloo kauneim ja kõiki sihtrühmi õnnestav, kuid laastutuleks see jääb, kuni erakonnapoliitiline konsensus eirab kõiki analüüse Eesti praeguse maksusüsteemi jätkusuutmatuse kohta. Mäletate veel, et 17. septembril 2019. aastal kuulutas peaminister Jüri Ratas välja suure maksudebati, mis on tormiliselt arenenud varsti juba kolm aastat, ainult et ühtki jälge jätmata, ühtki uut plaani otsustamiseks sünnitamata? Miks seda kõike ei ole, kui vajadus on ilmne ja vastutajad teada? Sest nii saab. Ja kes jääb lõpuks süüdlaseks? Ikka lihtne valija, kui ta parema puudusel annab aina uue võimaluse neile, kes juhtideks ei kõlba, ametit ei oska, küll aga mõistavad hävitada seda, mille nende eelkäijad pingutusega loonud. Kõlab nagu elu Venemaal.
Nii nagu igal aastal saabub kevad, tulevad igal aastal ka riigieksamid. Ja nii on Eestis juba rohkem kui paarkümmend aastat. Selle aasta eesti keele eksam oli 25. aprillil, matemaatika eksam on aga selle artikli ilmumise päeval.
Alates 2014. aastast lõpetati õpilastele eksamivalikute pakkumine ja kõigil abiturientidel on gümnaasiumi lõpetamiseks vaja teha kolm eksamit: eesti keeles (vene koolides eesti keel teise keelena), matemaatikas ja võõrkeeles, kusjuures võõrkeeleeksami saab asendada rahvusvahelise eksamiga.
Muudatus kohustuslikes eksamites tõi kaasa ka muudatuse hindamises: kui varem sai õpilane eksamilt läbi 20 punktiga, siis nüüd piisab vaid 1 punktist. Selline hindamissüsteem võimaldab eksamiga lihtsamini hakkama saada, kui edasiõppimise plaane ei ole. Need, kellel kindel eriala silme ees, pingutavad hea tulemuse nimel niikuinii. Nii eesti keele kui ka matemaatika eksami eristuskirjas on aga öeldud, et „riigieksamite läbiviimise eesmärk on hinnata gümnaasiumi riikliku õppekava üldpädevuste, valdkonnapädevuste, läbivate teemade ning kohustuslike kursuste õpitulemuste omandatust“, mille põhjal eeldaks, et omandatud on vähemalt pool õpitust. Millise järelduse saab aga teha eksamitulemuste põhjal, kui näiteks 2021. aastal saavutas alla 50% tulemuse 30% eesti keele ja koguni 65% kitsa matemaatika eksami tegijatest? Ehmatab eelkõige mõte, et paljud noored inimesed on 12 aastat koolis käinud nii, et õpitust on suurem osa omandamata. Pähe tuleb aga ka kahtlus, et eksamitega hinnatakse tegelikult midagi muud, mitte pädevust ja õpitu omandatust, sest kuidas muidu nõrku tulemusi nii palju on.
Kui 2012. aastal traditsioonilisest lõpukirjandist loobuti ja toodi sisse lugemisülesanded, oli asja mõte muuta kirjutamisülesanne tekstipõhiseks, sest küpsuskirjandite ettevalmistus tähendas sageli valmis kirjandite päheõppimist ja selle eksamil esitamist. Tõsi, see tagas nii mõnelegi õpilasele palju parema tulemuse, kui ta ise kirjutades oleks saanud. Tekstipõhine ülesanne aga tähendab seda, et tekste ei ole vaja pähe õppida ja õpilane saab kirjutamiseks mõtteid juba lugemisülesandeid lahendades. Kui õpilasest ei saa just kirjanikku, siis tulebki tal edaspidi vaid alustekstidele tuginedes kirjutada. Selleaastane eksam on taas tõstatanud küsimuse, miks ei ole kirjutamisülesanded seotud kindlate teemadega, näiteks ei olnud sel aastal võimalik kirjutada eestlusest või sellest, kuidas inimeseks saada ja jääda. Tegelikult on vastus mul siin lõigus juba olemas: kui on teada, et igal aastal tulevad mingid kindlad teemad, siis hakatakse nende teemadega kirjandeid koolis harjutama ja neid ka pähe õppima, mis kaotab kirjandi kirjutamise mõtte – näidata iseseisva mõtlemise olemasolu.
Kui traditsiooniline kirjand eeldas enamasti kirjandusnäidete kasutamist, siis praegune eksam seda ei nõua. Olenevalt ülesandest võib õpilane näiteid tuua ajaloost, ühiskonnast, teatrietendustest, filmidest vm ehk õpilane saab näidata oma teadmisi laiemalt – ei pruugi ju õpilase lugemus piirduda vaid ilukirjandusega. Lugemisülesannete tekstid peaksid esindama ilukirjandust, publitsistikat ja (populaar)teadust, kuid olenevalt aastast võib üks või teine tekstiliik jääda esindamata. Näiteks sel aastal ei kasutatud ilukirjandusteksti. Emakeeleõpetaja tahaks näha aga just ilukirjandustekste ja ootab kirjandis kirjandusnäiteid. Nii on tõusnud õpetajate seas pahameel: selleaastane eksam näitab, et riik ei hooli kirjandusest kui õppeainest ja küllap plaanib selle õppeaine peagi kaotada. Tegelikult seda hirmu muidugi (veel) ei ole. Samamoodi võiksid küsida ju ka keemia- või füüsikaõpetajad, kas riik enam neid õppeaineid ei väärtusta, kui nendes ainetes riigieksameid ei ole. Küllap järgmisel aastal on taas üks lugemistekstidest ilukirjanduskatkend ja kirjutamisülesannetes soovitus tuua näiteid kirjandusest.
Igal juhul tundub, et tuleks veel kord läbi mõelda, kellele ja milleks riigieksamid on mõeldud. Kui soovitakse hinnata pädevust ja õpitu omandatust, siis tuleks mõelda eelkõige sellele, miks on praegu nii paljude õpilaste tulemused nii kehvad ja kuidas ikkagi tagada õpitu omandatus. Samuti võiks emakeeleõpetajad ja eksamite tegijad istuda koos laua taha ja arutada, mida õigupoolest oodatakse õpilaselt eesti keele eksamil. Kas piisab emakeeleõpetaja tööst või peaks kaasama ka ajaloo, loodusainete jm õpetajad, sest eksami sisu väljub emakeeleõpetajate pädevusalalt?
Ikka märkad, kui tuttavas ümbruses miski muutub. Tartus Toome taga saab praegu imetleda tänu teetöödele tükati paljastunud munakivisillutist. Kuhu on kadunud kuulus varesekoloonia? Kolis vist ära koos riigiarhiivi ja matemaatikutega. Väikesel haljasalal, kus asub Juhan Liivi bareljeefiga mälestuskivi, õitsevad kevaditi mõned vaprad sinililled.
See on ju kinnisvaraarendaja õudusunenägu, märgib kolleeg. Mitte midagi teha ei saa: suur kivi on keset platsi!
Kes saab, kes mitte. Tore on jälgida salapäraste geriljahaljastajate tegevust mälestuskivi ümber. Vanade puude latvadest suuremate tuultega alla pudenevad oksad ei kõnni ju ise ühte kuhja ja krookusesibulad ei pista ennast ise mulda? Ka need õied, mis ilmuvad kivi ette 30. aprilli eel, on toonud fännid, kes muu!
Selles pisut metsikus ja südamlikus olukorras on midagi väga liivilikku. Aitäh kirjanduslinn Tartule selle eest, et mälestuskivi on parajalt hooletusse jäetud ja luulesõbrad saavad rahulikult talitada. Juhan Liiv ühendab inimesi! Teisalt on hakanud bareljeefi lõug sammalduma ning paljud ürgtartlasedki ei tea, miks see monument seal üldse on, veel vähemad on kuulnud kivi kaksikvennast Tallinnas. Võetagu järgnevat kui geriljainfotahvlit.
Juhan Liivi mälestuskivi rajati tema kunagisse elupaika 1965. aastal. Liiv üüris siin asunud väheldases puumajas korterit küll ainult paar kuud 1892. aastal, kui oli lahkunud töölt Oleviku toimetusest ja alustanud vabakutselise põlve, kuid sellesse perioodi jääb kaheksapäevane loomepalang, mil tal ei olnud aega paberossigi tõmmata ja sündis jutustus „Vari“ („Kui seda metsa ees ei oleks …“). Maja pühkis maa pealt pommitabamus, mille jälgi võib veel praegugi märgata ka naabermaja seinal. Mälestuskivi autor on skulptor Anton Starkopf.
Juulis 1965 sai Starkopf kirja Tallinnast Friedebert Tuglaselt, kes kavatses oma koduaeda püstitada ausambad kirjanikele, „kellel murranguline tähtsus meie kirjandusloos ja kes südamele eriti lähedased“: „Vaatan aeg-ajalt oma töötoa aknast muruplatsile, kuhu peaks tulema Juhan Liiv. Ta oleks ainus, kes sinna sobib – nii oma olemuse kui ka minu eluaegse temaga tegelemise tõttu. [—] Muidugi käisime Tartus olles ka Liivi tänava monumenti vaatamas. See meeldis väga. Just samasugune või umbes samasugune peaks ka Nõmme oma olema, samasuurune ja samast materjalist (igatahes mitte pruun või punakas!)“. Peagi valmiski „haruldaselt stiilne hallist graniidist monument“, nagu on iseloomustanud teose tellija seda kirjas Underile ja Adsonile. Hiljem on ta leidnud, et tulemus on koguni parem kui Tartus, kus mälestuskivi ei pääse majade vahel mõjule. Aeda pidi kerkima ausammas veel Kristian Jaak Petersonile, Koidulale, Vildele, Suitsule ja Underile, kuid „asudes Kr. J. Petersoni monumendi raiumisele sai Starkopf infarkti ja suri jala pealt“. Tuglas: „Ei leidu minul enam jõudu millegi eest hoolitseda ega leidu enam kohast skulptoritki. Jääbki Juhan Liiv üksi siia aeda sümboliseerima kogu meie kirjanduse käekäiku …“
16. mai õhtul valgustas loojuv päike seitsme minuti vältel Tartu Juhan Liivi mälestuskivil välja kirjaniku elavad, otsekui pehmed näojooned.
Tuhat tänu Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonna vanemteadurile Elle-Mari Taliveele abi eest artikli ettevalmistamisel.
Praegu ei pea vaprad ukrainlased mitte lihtsalt sõda, vaid niisugust sõda, kus võideldakse oma iseseisvuse eest ehk rahvusena ellujäämise nimel – kaotus tooks kaasa vabaduse ja omariikluse kadumise. Samamoodi oli Ameerika kolonistidele otsustav XVIII sajandil (1775–1783) peetud Iseseisvussõda ja meile XX sajandil Vabadussõda (1918–1920). Loodetavasti hakatakse sel põhjusel praegust Venemaa-Ukraina sõda tulevikus nimetama Ukraina iseseisvussõjaks või Ukraina vabadussõjaks. Nii nimetatud sõjad on olnud alati võidukad.1
Kremli püüd keerata aeg tagasi lõpeb paratamatu läbikukkumisega. Ka venelased ei peaks tegelema olematute banderalaste ja fašistide paljastamisega, vaid oma oleviku ja tulevikuga, mille arengusuuna Ukraina neile parajasti ette näitab. Kunagi saab tõenäoliselt ka venelastest rahvus tavapärases tähenduses, ükskõik kui visalt nad ka sellele vastu ei punniks. Kõrvuti verise sõjaga käib Ukrainas praegu ukraina rahvuse tekkimine, kujunemine, loomine. See on tähtis reaalselt kulgev protsess, mille käigus tuuakse ülima eesmärgi nimel lugematuid ohvreid, luuakse meietunnet kinnistavaid kangelasi, legende. Kõik see viib koosmõjus uut laadi modernse koosluse – rahvuse tekkeni selles riigis.
Seda ei saa segi ajada ihalusega Vene maailma (Russki mir) järele ja Venemaal aset leidva Suure isamaasõja kasvava sakraliseerimisega. Juba ainuüksi selle sõja üha tähtsamaks propagandateemaks muutumine koos pöördvõrdeliselt sõjast möödunud ajaga meenutab üha enam muslimite pahameelt mingi tuhat aastat tagasi toimunud sündmuse suhtes (nt šiiitide pühaku Husseini märtrisurm 680. aastal või Jeruusalemma vallutamine ristisõdijate poolt 1099. aastal), mille nimel ollakse valmis kättemaksuks ka tänapäeval. Olemuselt on see sama absurdne, kui võiks näiteks olla eestlaste püha viha Kalevipoja ja Linda mälestuse rüvetaja vastu.
Võib lõpmatuseni heietada, kumb oli enne, kas rahvus või rahvusriik, kuid üks on selge: varem või hiljem peavad rahvus ja rahvusriik kokku saama. Kui ei saa, siis pole asjad hästi, kuigi ka nii juhtub elus tihti. Tuleb nõustuda Ernest Gellneriga, kelle umbkaudne arvutus näitas, et oma riigi loomine õnnestub umbes ühel juhul kümnest, sest kuigi potentsiaalsel rahvuslusel on oma keel, piiritletud kultuuriareaal,2 puudub sisemine vajadus, võimekus oma rahvusriigi loomiseks. Küllalt sageli on tegemist impeeriumide jäänukitega, kus tehakse jätkuvalt ponnistusi impeeriumi taastamise nimel selle endises võimsuses. Mõnedel rahvastel (nt kurdid) pole aga olnud lihtsalt õnne.
Ülimenukas Ukraina postmark.
Euroopas leidis pöördeline nihe rahvuslikus eneseteadvuses aset peamiselt XIX sajandil, kui tekkisid Saksa ja Itaalia rahvusriik ning saksa ja itaalia rahvus. Just selles järjekorras, esmalt riik ja siis rahvus, mis sai küpseks, toimides rahvusriigi tingimustes: kõigepealt loodi Itaalia ja alles siis ilmusid areenile itaallased, kõigepealt Saksamaa ja siis sakslased. Mitme Euroopa rahvuse loomine, konstrueerimine, hilines ja leidis aset XX sajandi alguskümnenditel. Ka Eesti Vabariik ja eestlaste kui eneseteadliku rahvusteadvusega varustatud koosluse teke tollase elanikkonna baasil toimus tegelikkuses just niiviisi: esmalt sündis Eesti Vabariik ja siis eestlased. Mõnel rahval jäi rahvusriiklus loomata, ka neil, kes sattusid uue Vene impeeriumi, tol ajal Nõukogude Liiduks nimetatu koosseisu. Loomulik protsess lükkus edasi seoses ebasoodsate asjaoludega, meil ja teistel Balti rahvastel katkes see umbes pooleks sajandiks, et siis jätkuda.
Oma riigita jäid ka ukrainlased, kes ei saanud kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni õieti luua, arendada jõudsalt oma riiki ja rahvusteadvust. 1991. avanes uus võimalus, kuid see oli omamoodi paroodia ja mitte juhuslikult. Algas sotsialismijärgne periood, mille tulemeid nägime pärast pättpresidendi Janukovitši põgenemist 2014. aastal: tema ja peaprokuröri villad, maitsetud basseinid ja bütsantslik kuld ja kard, raha Austria ja Šveitsi pankades – korruptsioon, varastamine jne. Seda kõike saadi karistamatult teha üle 20 aasta, käis paigaljooks Nõukogude-aegse nomenklatuuri ideelisel juhtimisel.
Venemaale selline asjade seis meeldis, sest Kremli juhtidele tundus, et just niiviisi saab Ukrainas toimuvat jätkuvalt oma kontrolli all hoida – tõestada praktikas XIX ja XX sajandi vaimus ukrainlaste riigivõimetus. Seetõttu ei saaks rääkida Ukrainast kui rahvusriigist, vaid tegu on mingi protoriikliku moodustisega, mis allub täielikult suure naabri käskudele, ja olematute ukrainlastega, kes on üksnes venelaste alamhõim.
Mis tegelikult välja tuli, nägime esmalt 2014. aastal Kiievis ja mujal Ukrainas. Ukraina rahvuslik idee oli tasapisi kosunud ja varjus olles kasvanud. Sellel maal järjest enam kuuldav rahvuslik juhtmotiiv polnud väiklane marurahvuslik soov kehtestada Ukrainas minevikust tuttav vägivaldne diktatuur, kus kõiki teisi rahvaid diskrimineeritakse, ahistatakse ja mõnitatakse. Just selliseid kartusi väljendasid 2014. aastal Krimmis nii palgalised provokaatorid (tituška’d) kui ka Moskva propagandaga ära hirmutatud lihtsad inimesed. Sellistel väljaütlemistel polnud suuremat alust, sest need lähtusid eeskätt mineviku müütidest. Alates 2014. aastast kestnud sõda oma riigi terviklikkuse eest on olnud omamoodi ettevalmistus küpsuseksamiks 2022. aastal.
Pahatahtjad ja vasallid
Venemaal ei mõistetud, et Ukraina kodanikel on oma arusaamine tulevikust, soov määrata ise oma saatus. On väga vildakas interpreteerida Ukraina väärikuse revolutsiooni (2014) lääne vandenõu ja terroristide agitatsiooni viljana. Kui keegi tahab pääseda Venemaa küüsist, siis peetakse Moskvas seda traditsiooniliselt läänemaailma vandenõuks. Venemaa praegused juhid arvavad jätkuvalt, et neile on kasulik omada oma piiride ääres viletsaid, enesega mitte hakkama saavaid riike, keda hoida (energia)sõltuvuse tekitamisega oma mõjusfääris. Pehme jõud tähendabki nende meelest riigi finantseeritud varjatud mõjutustegevust.
Balti riikide puhul keerati vint juba 1990. alguses üle ja pigem soodustati sellega läänesuunalist liikumist. Venemaa ideoloogid on vist vähe selle üle mõelnud, pole arvutanud, kui kaua nad jaksavad ülal pidada jätkusuutmatuid riiklikke moodustisi oma piirialadel. Küsimus ei ole ju selles, kellele anda odavat gaasi, pakkuda katust, ja kellele mitte, sest selline on nullsumma-loogikal põhinev primitiivne minevikustrateegia. Niisugune poliitika viib paratamatult ebasõbraliku ebausaldusväärse piirivööndi tekkimiseni kogu Venemaa välispiiril. Igal pool ikka ainult pahatahtjad või siis vasallid, kes ootavad kingitusi.
Venemaalt pärit idee Euraasia impeeriumi moodustamiseks sellisel kujul, nagu seda on siiani üritatud ellu viia, on ilmne Nõukogude Liidu (Vene impeeriumi) taastamise katse. See ei õnnestu kas või juba ainuüksi sellepärast, et maailmas ei olda enam impeeriumide loomise ajastus, vaid viimasedki impeeriumid kipuvad hoopis lagunema. Kui Venemaa tahaks tõesti luua alternatiivi Euroopa Liidule, tuleks luua rahvusriikide ühendus neist riikidest, mis jäävad Euroopa tõmbekeskustest kaugele. Tõeliste rahvusriikide ühendus, liit, kellel on mingis sfääris ühised huvid. Sellega sünniks tõsiseltvõetav täiendus Euroopa Liidule, mis ei ohustaks Euroopa Liidu olemasolu ja näitaks ülesaamist nullsumma-mõtlemisest.
Sellesse ühendusse võiksid kuuluda mõned riigid Euroopa poolelt ja mõned Aasia poolelt ning seoks neid see, et tegemist on rahvuse järgi määratletud riikidega. Need võivad olla ka föderatiivsed riigid (nagu Saksamaa), kuid mitte mingil juhul taskuformaadis impeeriumid. Rahvusriiklus ja rahvuse teke on alati kindlasuunaline protsess, mil riikidele järgneb rahvuste loomine, venelased ja valgevenelased näiteks, mitte mingid varasemad ebamäärase imperiaalse eneseteadvuse ja ülima relativismi kütkes indiviidid, kes ei tea ka ise, kes nad on ja kuhu kuuluvad.
Ukraina puhul on räägitud riigi lõhenemise, isegi lagunemise ohust tulenevalt sellest, et sealsed lääne- ja idaosa inimesed ei leia ühist keelt. Väidetavalt ei ole võimalik luua ühise Ukraina ideed.3 Vale hinnang: Ukraina idee just praegu sünnibki, see on suur ja võimas riik ning koos sellega rahvus Euroopas. Sünnib just sellisel kujul, nagu läänemaine euroopalik arusaam rahvusriigist tänaseks on arenenud: mõne konkreetse tunnuse alusel ei diskrimineerita mitte kedagi. See sünnib koos valatud vere ja lugematute eneseohverdustega ning EL kui rahvusriikide ühendus peab olema valmis Ukrainat kui uut ja väärikat liiget selles tervitama.
Kõigil Ukraina territooriumil elavatel inimestel on praegu reaalne võimalus saada Ukraina patriootideks. Putini tohutu teene Ukraina kodanikele ongi nende üheksliitmine. Täna pole enam oluline, milline on kodune keel ja varasem identiteet, vaid kuuluvuse määrab Ukraina vabadussõja käigus kujunenud enesetunnetus. Vene väed on hakkama saanud ennekuulmatu sammuga: nad on rünnanud ja hävitanud valdavalt venekeelse elanikkonnaga linnu.
Gellneri jt autorite järgi ei olegi muud määratlust ühte rahvusse kuulumise osas kui see, et tuntakse, kujutletakse ennast olevat ühest rahvusest.4 Seega „…et rahvus on olemas juhul, kui märkimisväärne hulk inimesi arvab end moodustavat rahvuse või käitub nii, nagu nad moodustaksid rahvuse“.5 Ei saa andestada okupantidele sinu linna hävitamist ja lähedaste hukkamist, kes pealegi väidavad, et sina oled üks sama rahva hulgast. Vene poole tungiv pakkumine Ukraina elanikele, et nood võiksid jätkuvalt kuuluda Vene maailma, ei ole enam väljaspool kollaborantide seltskonda päevakorral.
Putini Venemaa võttis üle Nõukogude Liidult ideokraatia põhimõtte, kuigi loobus kommunismist kui ideaalist. Kui kommunism bolševike maal oli ateistlik religioon oma märtrite ja pühakutega, siis Putin püüab Venemaa ateismist vabastada ja luua mingilaadse teokraatia, olles ise nii kiriku- kui ka riigipea ühes isikus. Seejuures on tema kui praegune „päris kirikupea“ baasilmavaatelt ateistlik tšekist, kelle arvates pidid õigeusklikud jumalasulased olema teatavast tasemest peale värvatud koostööle. Olemuselt on praegune Kremli seltskond opritšnikute salk, kes on endale võtnud kogu võimutäiuse Venemaal. Seetõttu on raske, kui mitte võimatu ette kujutada tema ja tema kaaslaste siirast religioosset alandlikkust Venemaa vaimulikkonna ees. Nii pole ka ime, et Ukraina sõja algaegadel tabati Vene õigeusu vaimulikke sabotöörluselt ja et nüüdseks on selle kiriku tegevus Ukraina territooriumil keelatud.
Reetur hullem vaenlasest
Venemaa, kus elukorraldus järgib umma mudelit, erineb Ukrainast kui tsiviilühiskonnale orienteeritud riigist üha rohkem ja põhimõttelisemalt. Umma, mida tuntakse eeskätt islamis muslimite ülemaailmse kogukonna määratlusena, on tegelikult islamieelne mõiste.6Umma’l ei ole füüsilisi piire ning pole vahet, millise riigi territooriumil umma’sse kuuluja füüsiliselt asub – tema jaoks jäävad reeglid samaks (muslimitel nisba). Ja just kogu maailmas laiuvat umma’t Vene maailma tähenduses püüab tänane Kreml luua. Kuna Ukraina elanikkond pidi kuuluma sellesse põhimõtteliselt ja ilma mingite reservatsioonideta, siis polnud vastuhakule siin kohta. Isegi pisemat tõrksust käsitleb tšekist Putin reetmisena ja reetur on tema käsituses palju hullem vaenlasest.
Tsiviilühiskond ja umma välistavad nähtusena põhimõtteliselt teineteise ja nende kokkupõrkes sünnib taas hirmutegusid, mida Euroopas nähti viimati ususõdade ajal. Punaarmee pidas stalinlikku ususõda maailmarevolutsiooni nimel Natsi-Saksamaa ja kogu läänemaailma vastu. Tollased liitlased nägid neid julmusi, mida saadeti korda Punaarmee vallutatud aladel, kuid pidasid neid teataval määral õiglaseks kättemaksuks natside kordasaadetu eest. Tegelikult pole ususõja korral vaja kättemaksu põhjust, sest võideldakse Saatanaga, mitteinimestega – põhjus on religioosne. Vene armee noored mehed kirjeldavad nüüdki oma pruudile ja emale ilma häbi ja kahetsuseta Ukraina elanike suhtes toime pandud vägistamisi ja piinamisi ning nende üle ollakse uhkedki.
Rahvustunnetus erineb umma’st põhimõtteliselt ja siit tuleneb rahvusriikide huvi keskendumine oma terrotooriumil toimuvale. Rahvusel on alati piirid selles tähenduses, et ükski rahvus ei kujutle end ideaalis kattuvat inimkonnaga. Ka kõige messianistlikumad rahvuslased ei unista ajast, mil kõik kogu maailmas on ühinenud nendega. Umma’t ühendab selle liikmete usk. Umma ideaal on selle üleilmne ulatus, näiteks, et kogu maailmas elatakse vastavalt Allahi kehtestatud reeglitele, mille kohta sai ilmutuse prohvet Muhamed. Nii pole füüsilisi piire ka Vene maailmal ehk Venemaa territoorium kipub alati sellele maailmale kitsaks jääma.
Balti riigid on näide, et rahvusriigid on võimelised lahendama edukalt küsimusi, millel teises ideelises raamistikus justkui puuduks lahendus. Venemaa esindab nn ideokraatlikku ühiskonnatüüpi vastandina Ukraina selgele suundumusele liberaaldemokraatia suunas. Pole vahet, kas tegemist on teokraatia või ideokraatiaga, mõlemal juhul on ühiskond allutatud usule ning ühiskond ja riik on omamoodi usu heiastuseks. Abstraktne ideaal pannakse domineerima reaalsuse üle, see omandab sõltumatu eksistentsi kirjasõnas, meedias, muutudes ise tõe kriteeriumiks. Tegelik elu Krimmis ja Donbassis näitas kiiresti Vene maailma tõelist palet, samuti tsiviilelanikkonna loendamatud ohvrid. Venemaa elanikkonna enamus on aga endiselt naelutatud televiisori ette, kust näidatav on neid juba aastaid ajupesnud, ja usub sealt tulevat ilma kriitikata.
Vahe Ukraina võitlejate ja nende ründajate vahel on ka visuaalselt tuvastatav. Vene armee isikkoosseis ehk päritolu tuli väga selgelt välja Butša veretöös osalenute lokaliseerimisel, mida tegi Ukraina luure. Seal olid kõrvuti kadõrovlased, kes hüüavad lahingusse minnes „Allahu akbar!“, Donetski piirkonnast pärit töötu kaevur, kes sundmobiliseeriti, ja Wagneri grupeeringu kõrilõikaja, kes toodi kiirkorras kohale kusagilt Aafrikast. Ja muidugi tegeleb Ukraina „denatsifitseerimisega“ Vene neonats, kelle kõrval sõdib Süüria palgasõdur. Nii näeb välja sõtta saadetud tüüpiline impeeriumi sunniarmee, sisuliselt kahuriliha, sõdurite karikatuur, kellel pole õrna aimugi, mille nimel nad Ukrainas sõdivad.
Paljud on küsinud, miks Putin selle sõjaga üldse alustas. Vastused on mõistagi üksnes oletuslikud, kuid üsna kindel tundub olema, et Kreml eesotsas Putiniga jäi uskuma iseenda väljamõeldud valesid. Valedega on juba kord niimoodi, et valetamise teele sattudes ei looda mitte uut tõde, vaid kaotatakse ajapikku võime teha vahet tõestel asjadel, faktidel ja väljamõeldistel. Üsna tõepärane näib olevat ka Vene analüütiku ja siseinfoga kursis Gennadi Gudkovi versioon, mille järgi leidis aset tavapärane vene bardakk, uppumine läbusse, lootus, et ehk asjad kuidagiviisi ikka korda saavad (может быть, авось).7
Minnes alla 200 000 armeega 40 miljoni elanikuga riigi vastu, mis oli pealegi kaheksa aastat vapralt sõdinud, jäeti tegemata elementaarne sõjaline planeerimine. Kogu operatsiooni kestuseks kavandati mõni päev: eeldati, et Ukraina sõjavägi ei avalda vastupanu ja elanikkond võtab „vabastajad“ vastu lillede ja leiva-soolaga. Samuti ei osatud prognoosida muu maailma äärmiselt negatiivset ja üha aktiivsemat reaktsiooni Venemaa tegevusele. Pole juhus, et algusest peale läks kõik valesti, toimunu ei vastanud vähimalgi määral Kremli nägemustele.
Lääne sanktsioonid koos sõjalise abiga ning Ukraina ennastsalgav võitlus toovad tõenäoliselt kaasa Venemaa kaotuse. Ukrainas viimastel kuudel toimunu pole regionaalse tähtsusega sündmuste rida, vaid oluline arengutähis uue tasakaalumudeli kujunemisel. Viimased suured sõjad ja nende tulemused on kõik kajastunud muutunud maailmakorras. Teine maailmasõda oli sellise maailmakorra alus, mis lubas rahul kesta pikka aega. Külm sõda oli sisuliselt Kolmas maailmasõda, mille tulemustega Putin kohe üldse rahul ei olnud. Ja ta pingutas, mis pingutas, et maailm satuks uude suurde sõtta, mis annab ehk parema tulemuse – ja lõpuks sai selle.
Impeerium laguneb
Praegu käib Vene-Ukraina sõda, mis muutus sisuliselt kohe Venemaa ja koalitsiooni vaheliseks sõjaliseks jõukatsumiseks. Selles on Ukraina käsikäes läänemaailmaga ja niisugusele majanduslikule ja sõjalisele jõule Venemaa vastu seista ei suuda. Sõja täpse lõppemise aja ja tulemuste ennustamine on tänamatu tegevus, küll saab aga juba praegu välja tuua selle, mida Putin on „saavutanud“.
Esiteks intensiivistus ukraina rahvuse formeerumisprotsess, mis ei jäta oma samasuunalist mõju avaldamata ka valgevenelastele ja venelastele endile. Impeeriumi taastamise plaanid muutuvad üha ebarealistlikumaks. Teiseks tugevnes olulisel määral NATO kui kaitseorganisatsioon, mille konkreetne empiiriline tõestus saab olema kaitsealliansi laienemine Rootsi ja Soome. Kolmandaks tugevnes Euroopa Liit, hakates üha enam tajuma oma musklit ehk võimekust globaalsetes küsimustes kaasa rääkida. Neljandaks on tugevnemas Euroopa-Ameerika telg, mille nõrgenemist alles hiljaaegu kardeti.
Ja viiendaks, nii veidralt kui see ka ei kõla, on aidanud Putini sõda kaasa ameeriklaste omavahelisele leppimisele, uue koosmeele leidmisele, sest vabariiklastel ja demokraatidel on nüüd ühine teema – ukrainlastele kõikvõimaliku abi osutamine. Neil päevil kirjutas president Biden alla lend-lease-seadusele, mis tuletab meelde Teise maailmasõja aegsetele liitlastele osutatud paljuski tagastamatut abi. Veelgi enam, üha sagedamini nimetatakse toimuvat võitluseks hea ja kurja vahel, mis on tähelepanuväärne.
Mäletatavasti kasutas Nõukogude Liidu puhul president Reagan nimetust „kurjuse impeerium“. Viimati tõstatas samal viisil küsimuse president Bush sõjapidamisel islami terroristide vastu. Mida enam saab maailma avalikkus teada Vene sõjaväe inimsusevastastest ja sõjakuritegudest Ukrainas, seda kindlamini omandab Venemaa praegune võimuladvik rahvusvahelise paaria staatuse – ja seda rahulikumalt saame me kõik pärast sõja lõppemist vaadata tuleviku poole.
Slava Ukraini! Gerojam slava!
1 Kaotuse korral hakkavad vastased seda laadi sõdu nimetama kuidagi teisiti. Näiteks kohalikud kommunistid ja nende peremehed Moskvas nimetasid meie Vabadussõda kodusõjaks. Moskva üritab ka praegu Ukrainas toimuvale kleepida erioperatsiooni kõrval kodusõja silti.
2 Ernest Gellner, Rahvused ja rahvuslus. TLÜ Kirjastus, 2019, lk 151–153.
3 Niisugusel seisukohal oli ka S. Huntington, kes pidas Ukrainat kistud riigiks. Paraku on ligi kolmekümne aastaga paljugi muutunud ja pole välistatud, et tema tsivilisatsioonide käsitlus vajab täiendamist. Vt Samuel P. Huntington, Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujundamine. Fontes, 1999, lk 213–216.
4 Benedict Andersson, Kujutletud kogukonnad. Mõtisklusi rahvusluse tekkest ja levikust. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2020.
5 Hugh Seton-Watson, Nations and States. An Enquiry into the Origins of Nations and the Politics of Nationalism. Boulder, Col.: Westview Press, lk 5.
6 Bernard Lewis, The Political Language of Islam. University of Chicago Press, Chicago 1988, lk 32.
7 Gennadi Gudkovi intervjuu telekanalile ICTV, 9. IV 2022. https://www.youtube.com/results?search_query=+gudkov
Läänemaailm on Vene ohtu tajunud ja teeb julgeid keerulisi samme. Kuuldes uudiseid, et Saksamaa julgeolekupoliitika alused nagisevad ja et Rootsi on sõjaliselt valinud poole, oleks mõtetest läbi käinud nagu mingi nõksakas: siitpeale on Euroopa jäädavalt muutunud. Sõda teeb maailma üha mustvalgemaks, me tunneme end Ukraina tagalana ja minagi poleks veel paar kuud tagasi osanud arvata, et õpin kunagi sõjatandri jaoks varjevõrke punuma. Sellelt pinnalt on raske mõista riike, kelle jaoks Ukraina toetamine ja Venemaa sõjakuritegude taunimine polegi enesestmõistetav.
Märtsi algul mõisteti Venemaa agressioon ÜRO Peaassamblees suure häälteenamusega hukka: viis vastuolijat ei vääri nimepidi mainimist, küll aga see, et kolmkümmend viis riiki jäid erapooletuks. Järgnevas ei lähtu ma ÜRO hääletusest, vaid vaatlen otsuste tagamaid; näiteid toon Lähis-Idast ja Aafrikast, kuid mõned neist kohalduvad teistelegi piirkondadele.
Riikidele, mis ühel või teisel põhjusel ei ole valmis demokraatial, inimõigustel ja vabaturumajandusel põhinevat valitsemist täielikult omaks võtma, on Venemaa pakkunud multipolaarset maailmakorraldust. Sõna mängib eelkõige USA-vastase umbusu peale, mis iseloomustab mitmeid Lähis-Ida ja Aafrika ühiskondi. Multipolaarsuse mainimine loob illusiooni, et jõupoolusi on maailmas mitu ja see jätaks nagu kõigile mingi sõnaõiguse. Venemaa pakutav multipolaarsus sarnaneb pisut rahvaste sõprusega, millest jutlustas oma sunnismaistele liikmetele Nõukogude Liit. Ilmselt pole ma ainus, kes on Ukraina ajaloo, rahva ja kultuuri kohta viimase kahe kuuga rohkem teada saanud kui kogu varasema elu jooksul. Mis siis veel kaugematest „vennasvabariikidest“ rääkida: näiteks kasahhide ajaloo peale mõtlesin esimest korda mulluse PÖFFi ajal, vaadates nende tipprežissööri Bolat Kalõmbetovi valusat draamat „Mukagali. Poeedi lahkumine“. „Jaga ja valitse“ põhimõtet järgides õnnestus sel võimul tappa eluterve uudishimu ning koostöötahe ja süstida meisse saatusekaaslaste kohta vaid eelarvamusi. Nii jäigi suhtlus rahvaste sõpruse päevade õõnsale tasemele ning kahtlustava pilguga seirati, ega kellelgi ole õnnestunud ühise vaesuse jagamisel rasvasemat suutäit napsata. Täpselt nii „siiras“ see rahvaste sõprus toona oligi, ja niisama „siiras“ on ka praegune multipolaarsuse pakkumine aafriklastele või Lähis-Ida rahvastele. Viimase aja Vene ametlikku infot lugenutele peaks olema selge, et multipolaarsuse sildi all kehtestatakse Vene maailma diktaati. Seega on Venemaa pakutud multipolaarsus seadnud Lähis-Ida ja Aafrika riigid silmitsi keeruliste dilemmadega
Lääs ja Pärsia lahe riigid: mitte ainult naftast
Lääne suhetel Lähis-Ida riikidega on palju nüansse, kuid laias laastus toimib Euroopa siin kooskõlas Washingtoniga. Saudi Araabia hoiab aga liidrirolli araabia maailmas, ehkki Araabia Ühendemiraadid kui avatum, liberaalsem ja osavam astub saudidele ses osas üha tõsisemalt kandadele. Seetõttu lähtun järgnevas suuresti USA ja Saudi Araabia suhetest.
Viimasel ajal võib sageli kuulda väidet, et Ameerika Ühendriigid „tõmbuvad Lähis-Idast välja“. Kuid siin pole tegu ühesuunalise ja -mõõtmelise protsessiga. Üks periood USA ja Pärsia lahe maade suhetes on tõesti läbi: see algas 1950ndail, mil USA hakkas osalema sealse nafta kasutuselevõtus, ning lõppes Ameerika Ühendriikide enda arenemisega suureks naftatootjaks. Üle poole sajandi kestnud suhe tagas USA-le soodsa hinnaga energia ning võimaldas rajada Pärsia lahe naftamonarhiatel oma pealinnadesse hedonistlikud tarbimisparadiisid ja sealsetel printsidel soetada endale viimase peal lääne limusiine. Kuid veelgi olulisem oli, et laheriigid said USA-lt tugevad julgeolekugarantiid.
Kui araabia kevade ajal pidas enamik sealsest rahvast parimaks maailmakorraks demokraatiat, siis 2019. aastaks oli see nii üksnes pooles uuritud riikidest. Paari aasta eest puhkesid taas protestid Iraagis ja Liibanonis, kuid nõuti eelkõige riigis korralageduse ja saamatuse lõpetamist, sõna „demokraatia“ kohtas loosungitel harva. Pildil protesteerijad Liibanonis Beirutis 2019. aasta oktoobris.
Laheriikide suhet läänega ei saa vaadata pelgalt läbi majandus- ja julgeolekuprisma. Kroonprints Mohammed bin Salmani 2016. aastal käivitatud plaan „Saudi Arabia Vision2030“ näeb peale majanduse mitmekesistamise ette avatumat ja sekulaarsemat ühiskonda, mis seaks ka suhted läänega kindlamale pinnale. Donald Trump tegi oma esimese välisvisiidi riigipeana just Ar-Riyāḑi, kus sõlmiti miljardite dollarite väärtuses lepinguid. Kuid viimastel aastatel on Saudi Araabia inimõiguste olukord halvenenud, hukkamised on sagenenud ning paljud teisitimõtlejad on vangis. Tõsine tagasilöök suhetes Ameerika Ühendriikidega – ja ka läänega laiemalt – oli Washingtonis töötanud saudi kolumnisti Jamal Khashoggi tapmine Saudi Araabia konsulaadis İstanbulis oktoobris 2018, millega USA luureandmete põhjal oli seotud ka kroonprints Mohammed bin Salman. Avalikult süüdistusi ei pilluta ning USA ja Saudi Araabia koostöösuhet pole ametlikult lõpetatud, kuid kõrgel tasemel suhtlust on silmatorkavalt vähe.
Seda ära kasutades on Venemaa oma poliitilisi ja majandussuhteid Pärsia lahe riikidega tihendanud ning üks vene investorite lemmiksihtkohti ja ka eliidi eelistatud puhkusepaik on näiteks Dubai. Samuti müüb Venemaa Lähis-Ida riikidele soodsalt relvi. Probleemid inimõigustega siin takistuseks ei ole ning Vene võimu silmis pole ajakirjaniku tapmine mingi eriline patt.
Läänemaailm püüab praegu Vene energiakandjate importi vähendada piiramaks Kremli võimalusi rahastada oma sõjamasinat nafta- ja gaasituluga. Vene nafta asendamiseks on Ameerika Ühendriigid püüdnud laheriike veenda tootmist suurendama. Nafta tootmismahud lepitakse kokku naftat eksportivate riikide organisatsiooni OPEC laiendatud formaadi OPEC+ liikmete vahel, et vältida naftahinna järske kõikumisi. Kuna Venemaa on teine toornafta tootjariik maailmas, siis on ta OPEC+ oluline liige.
Veenmisest hoolimata teatas Ar-Riyāḑ märtsi lõpus, et Saudi Araabia peab OPEC+ kvootidest kinni ega suurenda tootmist. Venemaale on see otsus soodne, aga lääneriikidele, kes otsivad uusi energiaallikaid oma Vene-sõltuvuse vähendamiseks, muidugi mitte. Energiat leidub küll nii Aafrikas kui Venetsueelas, kuid aafriklaste energiatööstus vajab kõigepealt aega ja investeeringuid, pealegi on mitmed naftarikkad riigid poliitiliselt ebastabiilsed.
Kuid nafta kõrval on sellele energiarikkale piirkonnale tähtis ka maagaas. Näiteks Katar, mille suhted araabia maailma suurtega pole kunagi olnud pilvitud, on valmis gaasitarneid Euroopasse suurendama ja see kergendaks Euroopal Vene gaasist loobumist. Katar ja Kuveit hääletasid ka ainsate Pärsia lahe riikidena ÜROs resolutsiooni poolt, millega nõuti Vene vägede kiiret väljaviimist Ukrainast. Kui palju on neis otsustes toetust Ukrainale, kui palju poolehoidu lääne väärtustele, kui palju omaenda majandushuvide kaitsmist ja kui palju vägikaikavedu piirkonna suurjõudude Saudi Araabia ning Araabia Ühendemiraatidega? Konkreetne vastus polegi nii oluline, küll aga tuleb piirkonna reaktsioone analüüsides kõiki muutujaid meeles hoida.
Niisiis ollakse selles regioonis tõsise dilemma ees. Esmamure on julgeolek, võttes arvesse nii Jeemenist lähtuvat ohtu kui ka Iraani üha agressiivsemat välispoliitikat. Hiina on sõjalise toe pakkumisel traditsiooniliselt väga ettevaatlik ja Venemaa oportunistlik sekkumine Süürias ja Liibüas ei paku asendust julgeolekukoostööle ameeriklastega. Pealegi on nii Venemaa kui Hiina üsna heades suhetes Iraaniga, keda sunni monarhiad umbusaldavad. Autoritaarsed liidrid Putin, Xi ja Mohammed bin Salman mõistavad üksteist paljuski paremini kui lääne liidreid, kuid majanduse ja julgeoleku osas ei asenda see mõistmine koostööd läänega. Nii tuleb poliitilistes otsustes hoida pidevalt tasakaalu ja muutused võivad olla ootamatud.
Venemaa flirt Lähis-Idaga
Et tabada araabia maailma avaliku arvamuse loogikat, tuleks ajas minna kümmekond aastat tagasi araabia kevade juurde, mil mäss korrumpeerunud ja ebatõhusate võimude vastu seadis lipukirjaks demokraatia ja majandusolukorra parandamise. Kõige dramaatilisemad sündmused toimusid Tuneesias, Süürias ja Egiptuses, rahvas tuli tänavaile ka Iraagis ja Liibanonis. Maroko ja Jordaania monarhid pidasid rahustavaid kõnesid ning kohendasid põhiseadust rahvale meelepärasemaks, isegi Pärsia lahe rikastes naftariikides käis kõrgetest võimukoridoridest läbi tuntav võbelus.
Järgneva kümnendi jooksul ei ole aga araabia riikides saavutatud seda, mille nimel tänavaile mindi, ja pettumus on ootuspärane. Sõltumatu mõttekoja Arab Barometer küsitlused näitavad, et kui araabia kevade ajal pidas enamus sealsest rahvast parimaks maailmakorraks demokraatiat, siis 2019. aastaks oli see nii üksnes pooles uuritud riikidest. Paari aasta eest puhkesid taas protestid Iraagis ja Liibanonis, kuid nõuti eelkõige riigis korralageduse ja saamatuse lõpetamist, sõna „demokraatia“ kohtas loosungitel harva.
See kümnend langeb kokku perioodiga, mil Venemaal tugevnev Putini režiim hakkas üha valjemini rääkima mingist Venemaale sobilikust „omamoodi“ demokraatiast. Ja mida aeg edasi, seda sagedamini kadus demokraatia sealt sõnapaarist hoopis ning järele jäi väide, et Venemaal on oma tee, millega ülejäänud maailmal tuleb arvestada ja mis ei kuulu kritiseerimisele.
Kuna Venemaal infokruvisid üha kõvemini kinni keerati, siis jäi väljapoole mulje, et majanduslikult on elu stabiilne ja ega sel riigil midagi viga ei olegi. Läänemaailmast alguse saanud panganduskriis oli veel värskelt meeles ning nii oligi Venemaal ja Hiinal mugav hakata tasapisi selgitama, et suur osa majandusprobleemidest pärineb tegelikult demokraatiast. Võlusõnaks kujunes stabiilsus: samal ajal kui demokraatlikes lääneriikides on pidevad skandaalid, sihitu rapsimine, valitsused lähtuvad üksnes valimisvõitlusest ja kalgid kapitalistid viivad ellu lihtinimesele kahjulikku neoliberalistlikku poliitikat, on võimalik demokraatiat pisut piirates hoida selles segases maailmas ikkagi stabiilsust. Ja see ei ole isegi väga valus, ainult mõned ebamugavad räuskajad tuleb trellide taha pista.
Araabia kevades pettunud ühiskondadele pakkus see sõnum huvi. Seda enam et meeleavaldused ei olnud demokraatiat majja toonud ega ka lahendanud majandusprobleeme nagu tööpuudus, naiste eemalejäämine tööturult, ebavõrdsus, madal haridustase ja korruptsioon. Paljud leppisid mõttega, et läänelik demokraatia tähendabki majandusprobleeme, otsustamatust, segadusi ja nõrku valitsusi. Sel moel on Ameerika Ühendriikide mõju vähenemine Lähis-Idas toonud Venemaa ja Hiina seal üha selgemalt esile nii valitsuste kui ka avalikkuse silmis.
Iraan on eraldi lugu. Ei ole vist tarvis selgitada, miks sealne poliitiline ladvik, kes on hoidnud Venemaaga asjalikke suhteid, ei tõtta Kremlit sõjakuritegude eest kritiseerima. Ehkki šiiitliku Iraani ja sunni moslemite vahel on ajalooline vaen, jälgitakse üksteise samme tähelepanelikult ning Iraani positsioon on vesi USA-vastasuse veskitele terves piirkonnas. Iraan positsioneerib end kui kangelaslikku üksiklast, kes islamirevolutsioonist saadik on keeldunud allumast nii ida kui lääne suurjõududele, kaitseb viimasena puhta islami püsimist ning on hoolimata rahvusvahelistest sanktsioonidest hoidnud ära majanduse kokkuvarisemise. Loomulikult ei tunnistata, et see on toimunud tavaliste iraanlaste vaesumise hinnaga. Iraan on viimastel aastakümnetel Revolutsioonilise Kaardiväe abil suurendanud oma mõju neljas Lähis-Ida riigis: Iraagis, Liibanonis, Süürias ja Jeemenis. Lähis-Ida avalik arvamus tõlgendab sellist arengut Ameerika Ühendriikide – üldistatult läänemaailma – nõrkusena ka siis, kui põhjused võivad olla hoopis mujal.
Ukrainal on kahtlemata toetajaid Iraani rahva hulgas, sest 2014. aasta oranži revolutsiooni saab võrrelda 2009. aasta valimiste järel puhkenud rahutustega Iraanis ehk rohelise revolutsiooniga. Iraanis on info võrreldes teiste autoritaarsete režiimidega kättesaadav ning rahva haridustase kõrge, mistõttu ajupesul ei ole seal suurt šanssi. Kuid režiim püsib kindlalt sadulas, Venemaa toetus – sealhulgas relvadena – on Iraanile tähtis ning positsiooni muutumist ei ole praegu alust ennustada.
Kas Aafrika kõrvalseisja positsioon on võimalik?
Artikli algul olen maininud, et Venemaad hukka mõistva ÜRO resolutsiooni puhul tuleks tähele panna just erapooletuks jäänuid. Nende hulgas oli mitu mõjukat Aafrika riiki. Kui Uganda presidendilt Yoveri Musevenilt küsiti, miks riik erapooletuks jäi, vastas Museveni, et Uganda ei soovi sellesse konflikti sekkuda. „Ära sina mind ähvarda ja mina ei ähvarda sind,“ teatas ta. Enamikus Aafrika riikides on mälestus iseseisvuse saavutamisest veel elav ning sõnal „suveräänsus“ peaks olema väga eriline maik. Miks siis ukrainlaste võitlus suveräänsuse eest sealmail massilist toetust ei leia?
Aafrika läänevastase umbusu põhjusena saab alati välja tuua koloniaalteema ja seda juba ka usinasti tehakse. Näiteks Foreign Policy kolumnist Howard W. French soovitab oma äsjases analüüsis „Miks maailm ei ole tõeliselt ühinenud Venemaa vastu“ („Why the World Isn’t Really United Against Russia“) minna ajas tagasi lausa Esimese maailmasõja järgse Rahvasteliidu aegadesse, kuna eurooplaste üleolev suhtumine tulevastesse Aafrika riikidesse olevat alguse saanud juba sellest ajast ja jätkuvat ka ÜROs. Muidugi on ajalool oma mõju, kuid nende argumentide taas sissetoomine mõjub pelgalt intellektuaalse jutuveeretamisena, mis ei aita palju edasi olukorras, kus maailm seisab põhimõtteliselt uue rahvusvahelise elukorralduse lävel. Lühidalt: seegi on omal kombel whataboutism ja igasugune „aga mida te ise teete“ on küll mugav relv kemplemiseks, aga debati edasiviimisel kasutu.
Tuleb tähele panna, et Venemaal on õnnestunud „konverteerida“ Nõukogude ajal oma satelliitriikidele antud abi tänapäeva poliitiliseks kapitaliks. Üheksakümnendatel kohtas Eestiski keskeas härrasmehi, kes olid omal ajal käinud mõnda Aafrika riiki sotsialistlikule arenguteele kallutamas ning uskusid, et loodud kontakte saaks kasutada äriajamiseks ka iseseisvas Eestis. Pole teada, et sellistest kontaktidest oleks mõni edulugu võrsunud. Ei maksa seda ka taga nutta: koloniaalminevikust vaba, avatud ja oma edukat e-teed alustava riigina lõi Eesti endale Aafrikas päris hea maine, mis Nõukogude-aegsetele suhetele tuginedes kindlasti poleks nii ärgas välja kukkunud.
Iseenesest pole ju halb, kui riikide suhtluses ajalugu väärtustatakse. Kuid Venemaa on seeläbi tihti mõjutanud Aafrika riike demokraatiale ja õigusriigile hoopis vastupidises suunas, õhutades korruptsiooni ja ebaausat majandust. Kreml on kasutanud jõhkraid jõuvõtteid – meenub hämara taustaga palgasõdurite punt Wagner – endale meelepäraste valitsuste võimule upitamiseks ja oluliste majanduspoliitiliste otsuste kallutamiseks nii Kesk-Aafrika Vabariigis, Malis, Djiboutis, Sudaanis kui mujalgi. Nii saavutatud mõjuvõim mängib oma osa ka praegu.
Aafrika on väga mitmekesine manner ja parim, mida teha saame, on hoiduda eelarvamustest ning otsida sellest mitmekesisusest neid, kes meid mõistavad. Tasub üle lugeda näiteks Angola kirjaniku Pepetela romaan „Platoo ja stepp“, kus autor kirjeldab nelja 1960ndatel Moskvasse õppima saadetud aafriklase seiklusi. Kongolase Jean-Micheli suhu paneb ta järgmised sõnad: „Oli olemas paljudest nii-öelda vennalikest parteidest ja vabastusliikumistest koosnev orkester, mille dirigent asus siinsamas lähedal Kremlis. Ent see dirigent mõtles ainult Kremli huvidele, polnud mõtet endale illusioone luua. Aeg-ajalt käis dirigent kulisside taga, et kuldrahad ära peita. Aga teistel ei olnud juurdepääsu kulisside taha, see oli reserveeritud Kremli härrastele.“ („Platoo ja stepp“, LR 2013 nr 28–30, tlk Mart Tarmak).
Mõned ajaloolased väidavad, et Punasest merest algav Jordani jõe org oli looduslik käigurada, mida mööda Aafrikast pärit eelajalooline inimene rändas Euroopat ja Aasiat asustama. Meie ingelliku olekuga, kuid terava poliitilise närviga poetess Kristiina Ehin on kunagi oma ilusas armastusluuletuses „Kihutan sinu poole“ kirjutanud: „Kas kuuled, kuidas ma tulen; mina, musta Eeva äkitselt valge võsu.“Keegi ei keela meil minna koloniaalajast veelgi kaugemale ajaloo sisse ja esitada väga suuri küsimusi: kui Aafrika on meie kõigi olemise läte, siis miks ta vaikib, kui tema „valged võsud“ võitlevad väärikuse ja vabaduse eest? Kui inimkond on Aafrikast pärit, siis seadkemgi Aafrika poliitikud ja riigijuhid nende suurte küsimustega silmitsi. Ja kui need küsimused näivad kuidagi kohatult suurustlevad, siis andkem endale aru: see, mis praegu toimub, ongi suur. Millalgi jäävad ju relvad vait ja siis tuleb see maailm taas elamiskõlblikuks teha; just kirjanikelt, filosoofidelt ja ajaloolastelt ootame siis hingepidet, toimunu mõtestamist ja mõtteid koos edasiminekuks. Sellest protsessist ei saa keegi kõrvale jääda, ka Aafrika mitte.
Veri on kõikidel üks. Ka Ukrainas valatu
Ei maksa karta, et lääne tärganud ühtsust mujal maailmas märgatud pole. Oleme selgelt öelnud: rahu Euroopas, mille saavutamiseks tuleks alla neelata rahvusvahelise õiguse rikkumine ning inimõiguste räige jalge alla tallamine, ei ole vastuvõetav. Ja mis veelgi olulisem: me oleme selle teesi vaimus tegusid teinud. Milline ka poleks riikide ajalooline taust, veenab see, kui ollakse valmis tegutsema – vajaduse korral ka võitlema – selle nimel, mida peetakse oluliseks.
Mind üllatas, kui läinud suvel USA ja koalitsiooniriikide Afganistanist lahkumise järel sai Eesti ajakirjandusest lugeda arvamusi, et meie – läänemaailm ja sinna kuuluv Eesti – oleme jälle kõik valesti teinud ja peame nüüd midagi tõsiselt muutma. Sest „nood seal“ ju ei mõistvat meid niikuinii. Kummaline: mil moel ja mis kujul me siis Talibani tegude järgi end ja oma suhtumist ülejäänud maailmaga kohandama peaksime? Kui lääneriikide koalitsioon tegi Afganistanis või Iraagis vigu, ka traagilisi vigu, siis eksimine on inimlik ja andestatav, aga oma väärtuste kaitsmata jätmine enam nii andestatav ei ole. Ja selle õppetunni oleme õnneks ära õppinud.
Usun, et just kindel meel ja selgus toob meile liitlasi ka mujalt maailmast. Igal neist on oma huvid, oma ajatunnetus ja tempo, oma punased jooned ja probleemid. Kuid – laenates pealkirja jaoks inspiratsiooni Kristiina Ehini luulekogult „Janu on kõikidel üks“– veri on kõikidel üks. Sellelt pinnalt meid mõistetakse ja ka toetatakse, varem või hiljem.
Lääne-Siberi põhjaosa põlisrahvaid käsitleti ajalooallikates kuni XVIII sajandini väga sõjakatena. Agressiivse kuvandi kujunemise põhjustas vastupanu, mida samojeedid ja obiugrilased Vene kolonisaatoritele osutasid. Eriti ajas kroonikutel harja turri see, et XVI sajandini käisid mansid vene linnades maksu kogumas, aga et venelased ei tahtnud seda maksu vabatahtlikult anda, siis põletasid mansid need linnad maha, põhjustades tsiviilelanikkonnale rahvusvahelise õigusega vastuolus olevaid kannatusi. Seejuures olid mansid sel ajal tsaari paberite järgi juba Venemaa alamad (millest Siberi omad küll ise midagi ei teadnud). Hiljem esinesid handid, mansid ja neenetsid ajalookäsitlustes ja etnograafilistes ülevaadetes pidevalt vaiksete ja rahulikena. Erandiks oli palju vastukaja leidnud Vauli Nenjangi ülestõus neenetsi tundras XIX sajandi keskpaiku. Samal ajal toimunud hõimudevahelised sõjad mingit tähelepanu koloniaalvõimude poolt ei pälvinud. Pärast Venemaal kommunistliku režiimi kehtestamist muutusid handid, mansid ja neenetsid taas sõjahimulisteks ning korraldasid võimuvastaseid rahutusi paarkümmend aastat. Avalikult ei räägitud sellest kaua, peaaegu kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni. Osast ülestõusudest ei kõnelda aga seetõttu, et nende toimumise kohta puudub igasugune aim, sest need sündmused toimusid ainult eeluurimisvanglas ja kohtusaalis. Ühel või teisel moel on niisugused ülestõusud mittesündmused. Olematute ajalooliste episoodide kohta on teadlastel ka asjakohane teooria.
Mittesündmuste ajalugu
Ameerika antropoloogia klassik Marshall Sahlins alustab oma raamatut „Saared ajaloos“ sõnadega: „Ajalugu on kultuuriliselt korrastatud asjade tähenduslike skeemide järgi.“ Eri kultuurides on ka ajaloolisuse kujunemisstiil ja väljenduslaad erinev. Mõne skeemi sobimatu sündmuse mõjul võib aga kultuur „strukturaalselt teiseneda“, end ümber hinnata.1
Põlisrahvaste arusaam ajaloost pole tavaliselt ametlikes dokumentides jälgitav ning jääb välja ka ajalooraamatutest. Teise Ameerika antropoloogi Raymond Fogelsoni2 väitel on põlisrahvaste ajalootaju raamatutega harjunud inimeste meelest kummaline. Põlisrahvaste püsimisele aitavad kaasa tugev ajalooline mälu ning omaenda selge eristamine domineerivatest rahvastest. Fogelsoni järgi sõltub minevikusündmuste tõlgendamine „väärtustest, tähendustest, sümbolitest, maailmavaadetest, ühiskonna ülesehituse põhimõtetest ja teistest muutujatest“. Nii ajaloolised kui ka müütilised sündmused on põlisrahvastele tõelised. Sahlins väidab, et põlisrahvaste arusaamise järgi annab just kosmoloogia algse tõuke kultuuriliste kategooriate liikumisele ja sündmuste tekkele.
Sahlins leiab, et mõni (suur ajalooline) sündmus võib põlisrahva meelest olla mittesündmus. Samal ajal kui koloniaalvõimu ja põlisrahva kokkupõrkel on jõuvahekorrad märkimisväärselt erinevad, võib võitja isegi mitte märgata, et midagi toimus. Lisaks saavad ka väljamõeldud sündmused olla vahel väga tõsiasjaliste tagajärgedega. Fogelson peab valusate kogemuste unustamise või eiramise tagajärjeks seda, et nendega seotud sündmused jäävad kogukondlikus tajus ebatõelisteks. Vene antropoloog Sergei Kan lisab, et liialdatult tajutud sündmused võivad mälestustes muutuda olematuteks mittesündmusteks.3
1930. aastatel toimus Lääne-Siberis põliselanike ülestõuse, mis olid suured sõjad handi, neenetsi, nganassaani või eenetsi perspektiivist lähtudes. Samal ajal võistlesid mõned ülestõusud, mis mõeldi välja julgeolekuametnike kabinetivaikuses, kaalukuselt nendega, kus peeti verist võitlust. Vaatame, kuidas see siis käis.
Kui põlisrahvas sõdis
Aastatel 1931–1934 toimus Lääne-Siberis hantide ja metsaneenetsite ülestõus, mis on põliselanike seas tuntud kui Kazõmi sõda. Nõukogude kolonisaatorite ja põliselanike vastasseis muutus vägivaldseks, kui handid ja metsaneenetsid ründasid 1931. aasta detsembris Kazõmi vastavatud internaatkooli ja viisid oma lapsed tagasi koju, metsalaagritesse. Põliselanike agressiivsus ei olnud kuigi üllatuslik, sest lapsed olid kooli kogutud väevõimuga. Kes ei soovinud lapsi ära anda, neid ähvardati vägivalla ja püügivahendite rekvireerimisega.
Operatiivgrupp, mis viis läbi karistusoperatsiooni Kazõmi piirkonnas 1934. aastal.
Järgneva aasta vältel jätkus vastuhakk põlisrahvastele tavapärastel viisidel – nõukogude asulatest ja ametnikest hoiti võimalikult kaugele ja nendega kokkupuuteid välditi. Siiski õnnestus julgeolekutöötajatel sellel suhtelise rahu perioodil mõned šamaanid kinni võtta ja vanglasse saata. Muud põhjust selleks olla ei saanud, kui vale arusaam maailma ülesehitusest, seega oli probleem mütoloogiate kokkupõrkes.
1933. aasta kevadel muutus olukord aga veelgi pinevamaks. Punased otsustasid alustada kalaressursside ekspluateerimist hantide ja metsaneenetsite kõige pühamal Jumala järvel (kaartidel neenetsikeelne Num To, kasutusel ka samatähenduslik handikeelne Torum Lor). Põliselanike meelest oli see ennekuulmatu. Jumala järvel oli kalapüük keelatud. Kohale saabunud kaluriartellil ei lastud tööd alustada. Kazõmi kultuuribaasist, rajoonikeskusest Berjozovost, rahvusringkonna keskusest Ostjako-Vogulskist (praegu Hantõ-Mansiisk) ja isegi oblastikeskusest Sverdlovskist (praegu Jekaterinburg) saadeti metsatundrasse täitevvõimu, partei- ja julgeolekuametnikke, et veenda kohalikke kalapüügi möödapääsmatuses. Kõik oli asjata, põliselanikud ei andnud järele ning kalapüük ei käivitunud.
Sama aasta detsembris saadeti Num To äärde järjekordne „agitbrigaad“. Üks selle grupi liikmetest, Uurali oblasti parteikomitee esindaja Polina Šneider läks järve keskel olevale pühale saarele (kuhu hantide ja metsaneenetsite arusaamade järgi ei tohtinud astuda ühegi naise jalg) ning tulistas sealseid jumalakujusid tõestamaks, et põliselanike usk mitteinimlikesse olenditesse on väär. Parastas veel: „Tumedad inimesed, mida ka teate?!“ Kosmoloogilise tabu rikkumine andis tõuke hantide ja metsaneenetsite karmile reaktsioonile.
Seepeale põliselanikud vangistasid nende juurde saadetud grupi liikmed. Šamaanid viisid läbi loitsimistaia ning said jumalatelt sõnumi, et venelased tuleb ohverdada. Seda handid ja metsaneenetsid ka tegid. Nad vedasid viis vangi võetud venelast künka otsa, sidusid põhjapõdralasso neile kaela ümber ja kägistasid kõik surnuks.
Kui rajoonikeskuses Berjozovos sellest teada saadi, saadeti operatiivgrupp põliselanikke karistama. Handid ja metsaneenetsid kõnelevad sadadest hukkunutest. Neid vägistati, lasti maha, pommitati lennukitelt, visati granaatidega, peksti ogaliste lehisepuust nuiadega, uputati jääauku, lasti lihtsalt ära külmuda või jäeti metsatundrasse surema ilma toiduvarude, jahipidamis-, kalapüügi- ja transpordivahenditeta. Samal ajal ei kajasta ajalooarhiivide materjalid ühtegi julgeolekuvõitlejate operatsiooni käigus sooritatud vägivallategu. Nõukogude soldatid olid ametlikult humaansed, nad ei teinud hantidele ega metsaneenetsitele midagi halba. Isegi vangistatutest ei hukatud kedagi. Inimesed mäletavad, et vangist eluga pääsenuid võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda (ametlikult arreteeriti 88 põliselanikku). Ent dokumendid vormistati nii, et justkui ei võetud ühtegi elu.
Lisaks Kazõmi sõjale hakkasid Uurali põhjarahvad 1930.–1940. aastatel Nõukogude võimule vastu ka Jamali poolsaarel, Põhja-Uuralites [mõlemaid ülestõuse nimetati mandalada’deks (neenetsi keeles ’kogunemine’)] ja Taimõri poolsaarel. Kurioossel moel oli üks nendest sõdadest isegi edukas. 1932. aasta Taimõri ülestõus lõppes poolte kokkuleppel, kui Nõukogude võimu esindajad lubasid piirkonnas kolhooside organiseerimise peatada (vastavad nõudmised olid ülestõusnud võimuorganitele saatnud telegraafi teel; Taimõri omad läkitasid telegrammi abipalvega isegi Rahvaste Liitu, kutsudes tsiviliseeritud maailma sekkuma põlisrahvaste vastasesse vägivalda Taimõri poolsaarel). Teise maailmasõjani kolhoose Taimõril tõesti ka ei asutatud.
Õhust võetud ülestõusud
Ent põliselanike tollaste mässude ametlik nimekiri on veelgi pikem. Nagu mainitud, toimus neenetsi tundras 1930.–1940. aastatel mitu mandalada ülestõusu. Üks nendest, 1943. aastal Jamali poolsaarel aset leidnu, oli aga julgeolekuametnike poolt fabritseeritud.
Riikliku julgeoleku rahvakomissariaadi (NKGB) Jamali rajooni osakonna esimees Andrei Medvedjev otsustas provotseerida poolsaare põhjaosa põhjapõdranomaadide seas ülestõusu. „Paks militsionäär“ (see oli neenetsite poolt Medvedjevile antud hüüdnimi) püüdis ülestõusu esile kutsuda korduvalt. Juba 1942. aastal lasi ta vangi saata kaheksa põhjapõdrarikast neenetsit. 1943. aasta kevadel süüdistas ta neenetseid soola varastamises moonavoorist, lootes, et põliselanike närv ei pea vastu ja nad hakkavad mässama. Aga ei midagi. Sama aasta sügisel lasi Medvedjev oma neenetsi käsilasel levitada tundras kuuldusi piinamisest, mis neid tabab kolhoosi töönormide täitmata jätmisel (et neenetsid puuakse jalgupidi üles, valatakse bensiiniga üle ja pannakse põlema) ning õhutada põliselanikke mandalada’t korraldama. Aga ikka veel ei juhtunud midagi, põhjapõdrakasvatajad ei jäänud seda juttu uskuma. Rahu püsimisele aitas kaasa šamaan, kes pöördus loitsides jumalate poole, kes käskisid mandalada’st hoiduda.
Nüüd ei jäänud Medvedjevil muud üle, kui sõita operatiivgrupiga tundrasse ja tulistada neenetsite püstkodasid. Neenetsid arvasid nüüd, et nalja pole, võtsid kolhoosist oma põhjapõdrad tagasi ja rändasid Jamali kaugematesse nurkadesse. Tšekistid meelitasid nomaadid kohtumisele ja korraldasid veresauna, hukates põliselanikke püstkodade kaupa. Verised püstkojad pooleteistsaja surnuga seisid tundras kaks aastat, alles siis julgesid neenetsid omasid matma hakata. „Kontrrevolutsioonilises ülestõusus“ osalemise või sellele kaasatundmise eest vangistati 51 põliselanikku, kellest kümnel õnnestus ka kohtuistungini elada. Kohtus tunnistati seitse neenetsit süütuks, kolmele määrati lühikesed vanglakaristused. Elanikkonna edasine represseerimine ülestõusu eest toimus tavalise stsenaariumi järgi. Rahvalt eksproprieeriti kõik ellujäämiseks vajalik ning inimesed jäeti tundrasse surema. Nälg oli kohutav ja keegi ei tea, kui palju rahvast hukka sai.
Veel puhtam näide ülestõusude simuleerimisest ilmneb aga 1930. aastate teisel poolel väidetavalt Obi alamjooksu lisajõgedel toimunud mässude seeria puhul. Vene etnoloog Jelena Perevalova4 esitab andmed selle kohta, et pärast Kazõmi sõda aastatel 1935–1938 mõtlesid NSV Liidu siseasjade rahvakomissariaadi (NKVD) ohvitserid välja mitu suurt handi ja mansi ülestõusu Põhja-Sosva, Ljapini, Voikari ja Sõnja jõel. Vähemalt 200 põlisrahvaste esindajat arreteeriti ja hukati, kuigi need inimesed ei olnud seotud ühegi ülestõusuga. Dokumentide vormistamisel võeti snitti Kazõmi sündmustest ning ülestõusude juhtideks joonistati kohalikud šamaanid (Kazõmi sõja järel vangistatutest üle poole liigitati süüdistuskokkuvõttes šamaanideks).
NKVD käsitluses arenesid need sündmused „varjatud terroristlikest aktidest“ ja „tähelepandamatust kahjurlikust tegevusest“ „rahvavaenlaste kontrrevolutsioonilisteks esinemisteks“, kujunedes lõpuks „hiiglaslikuks kontrrevolutsiooniliseks väljaastumiseks“, mille eesmärgiks oli kukutada Nõukogude võim relvastatud vastuhaku teel. Dokumente jälgides selgub, et need tegelikkuses mittetoimunud mässud ületasid Kazõmi sõja märkimisväärsuse nii haarde, vangistatute kui ka hukatute hulga osas. Ilmneb, et ühiskondlike ja poliitiliste vapustuste korraldamiseks oli vaja ainult natuke paberit määrida.
Tõeluse ja olematuse vahel
1930.–1940. aastate põliselanike rahutuste ülevaadet kokku võttes nentigem, et olid sõjad, mis küll toimusid, aga kus ametlikult ohvreid eriti ei olnud, ja teised, mis toimusid vaid paberil, ent see-eest oli seal süüdlasi sadade kaupa. Ametliku arusaama järgi olid need aga kõik olematud, ehkki igaüks eri moel.
Põliselanikele oli Kazõmi sõda nende ajaloo suursündmus, aga nõukogude omadele paistis see pigem mittesündmusena. Juba mu esimesel Siberi retkel Nõukogude aja lõpus hakkasid põliselanikud ise kõnelema „handi sõjast venelaste vastu“. Olin üllatunud välitööpartnerite valmisolekust rääkida Kazõmi sõjast omal algatusel. Põlisrahva lood olid nüansirikkad isegi aastakümneid pärast neid sündmusi.
Kazõmi mässu nimetavad põliselanikud sõjaks, lähtudes oma kosmoloogiast ja maailmapildist. Ja kui vaadata ka demograafilises plaanis – hukkus kuni veerand Kazõmi piirkonna põlisrahvast –, siis pole selles määratluses midagi imelikku. Berjozovo rajooni 1934. aasta aruandes mainitakse seda aga vaid möödaminnes ja öeldakse, et toimus „eriti terav kulakute ja šamaanide väljaastumine“.5 Võimuesindajate seisukohast oli see mittesündmus.
Aga kui polnud sündmust, et saanud olla ka mingeid ohvreid ega hukkunuid. Kazõmi sõda on seniajani koloniaalses diskursuses maha surutud ja mässus osalenud põliselanikud rehabiliteerimata. Seega pole katarsist, on vaid vaikusega kaetud ahastus.
Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.
1 Marshall Sahlins, Saared ajaloos. Tlk Triinu Pakk-Allmann. Varrak, Tallinn 2002, lk 7–17.
2 Raymond D. Fogelson, The Ethnohistory of Events and Nonevents. – Ethnohistory 1989, 36 (2): 133–147.
3 Sergei Kan, Raymond D. Fogelson’s ‘The Ethnohistory of Events and Nonevents’. – Ethnohistory 2019, 66 (1): 171–177.
4 Елена Валерьевна ПереваловаОстяко-вогульские мятежи 1930-х гг.: были и мифы. Ежегодник финно-угорских исследований 2016, 10 (1): 131–146.
5 Handi-Mansi Autonoomse Ringkonna Riiklik Arhiiv, GAHMAO, f. 111, n. 1, s. 9, l. 9.
Mitmest Udmurdimaast ja sealsetest imelistest inimestest
JAAK PROZES
Eva Udmurdimaid on tõesti mitu. Kõigepealt suur Udmurdimaa, eelkõige praegune Udmurdi Vabariigi territoorium, siis väike Udmurdimaa, mis asub praeguses Baškortostanis ja Tatarstanis. Raamatu kolmas osa on „Minu udmurdid“ ehk jutt on inimestest, kellega Eval on olnud kõige rohkem kontakte. Mõnes mõttes võiks ka seda osa raamatust võtta kui veel üht Eva Udmurdimaad, täpsemalt Karamass-Pelga ehk udmurdi keeles Uddjadi küla, mis oli tema reiside üks keskpunkte. Tegelikult on see olnud talle ka värav, kust siseneda udmurtide maailma. Sinna, eelkõige Mazitovite pere juurde, jõuab ta ikka ja jälle. Konkreetsemalt on ses peatükis siiski juttu eelkõige kahest inimesest, kirjandusteadlasest Viktor Šibanovist ja rahvaluuleteadlasest Nikolai Anisimovist. Viimasele, kes võiks vanuse poolest Eva poeg olla, on aga hoopis ta teejuht, on raamat koguni pühendatud.
Pikk teekond udmurtideni
Eva Toulouze’i teekond Udmurdimaale on võtnud päris palju aega ja see pole olnud kerge. Tõepoolest, kui olla nagu Eva pärit portugali-itaalia segaperest, sündinud Roomas, koolis käinud Lissabonis ja väitekirjad kaitsnud Pariisis, siis miks see peakski lihtne olema. Udmurdimaa aga ei anna ennast nii lihtsalt kätte, võimalik, et selleks peab olema valmis või selleks valmistuma. Nii saabki raamatust lugeda Pariisi ülikoolides õppinud Eva teekonnast, mille kestel ta õpib ja kuuleb udmurtide kohta uut ja õpetlikku. Kõigepealt jõuab ta ungarlasteni, ungarlaste juurest marideni, maride juurest Helsingisse ja siis eestlasteni. See on rännak, mille käigus saab lugeja teada, et juba Nõukogude ajal oli Lääne-Euroopas võimalik kontakteeruda Vene NFSVs elavate soome-ugri rahvaste teadlastega ja toimusid ka fennougristide kongressid. Väärtuslik lugemine.
Kõigepealt olid siiski ungarlased: kirjandusteadlane ja udmurdi kirjanduse antoloogia koostaja Péter Domokos ning keeleteadlane, mari keelt valdav Gábor Bereczki. Viimane oli andekas õppejõud ja Eva sümpaatia hakkaski juba kalduma maride poole, kuid millegipärast tal lähedasi kontakte maridega ei tekkinud. Udmurdimaale jõudmiseks osutus Evale 1990ndate algul tähtsaks kohtumine kirjanik Arvo Valtoniga, kes oli ja on ka praegu kirglik soome-ugri rahvaste õiguste eest võitleja. Raamatust võib hoomata, et Valtoni mõjul sai ta paremini tuttavaks soome-ugri rahvaste humanitaarintelligentsiga – ja mitte ainult, seetõttu õnnestus tal ka integreeruda eesti ühiskonda. Siinsete fennougristide ega hõimurahvastega koostööd arendavate inimestega Eva aga ei liitunud, sest ei leidnud seda, mida oli oodanud. „Ühiskondlik liikumine kandis endas tugevat sõjaeelset pärandit ja kaldus pan-fennougrismi, mis oli mulle võõras. Mulle tundus, et selle liikumise vedajate ainsaks sooviks oli venelastele närvidele käia ja õpetada Venemaa soomeugrilastele – seejuures üleolekutundega, mis oli mulle vastuvõetamatu –, kuidas „venelastest lahti saada“. Ülikoolis ei toimunud midagi, õppejõududel puudus motivatsioon,“ kirjutab ta (lk 22). Ausalt öeldes karm ja ka mõnevõrra ülekohtune hinnang, sest panfennougrism oleks tähendanud ainult Eesti, Soome ja Ungari koostööd. Seda siinne hõimuliikumine kindlasti polnud. Pigem võis selle perioodi hõimuliikumises täheldada eestlaste rahvusliku identiteedi ja juurte otsinguid, pinnast, millest arenes välja etnofuturism ja Eestis korraldatud etnofuturismi konverentsid. Need on leidnud raamatus ka märkimist (lk 101-102). Teisest küljest kehastas aga hõimuliikumine eestlaste soovi toetada soome-ugri rahvaste rahvuslikku liikumist ja eliiti, mitte seda, kuidas venelastest lahti saada. Võimalik, et üleolekutunnet võis ju ka paratamatult olla, kuid kindlasti polnud see midagi sellist, mida võisid ja võivad venelased praegugi tunda näiteks udmurtide suhtes.
Siiski just Tartu ülikoolis tekivad Eval lähedased kontaktid udmurtidega, kes said hõimuliikumise aktivistide tegevuse tulemusena 1992. aastal tulla õppima Eesti kõrgkoolidesse. Udmurdimaale sõit aga võtab veel aega: sinna ta jõuab alles 1994. aastal.
Kolonisti pilk
Eva on kirglik teadlane ja tema sümpaatia kuulub udmurtidele. Eva Udmurdimaa tähendab eelkõige udmurtide Udmurdimaad, venelaste kohta tal midagi head öelda pole. Halastamatu tõepärasusega kirjeldab ta venelaste suhtumist udmurtidesse, samuti postkoloniaalseid tänini toimivaid vaatenurki. Näiteks kirjeldab ta (lk 32) udmurtide alaväärsuskompleksi, mis väljendub selles, et udmurdi naised peavad end inetuks. Udmurdi naistel pole heledaid juukseid ja siniseid silmi, nagu venelastel – ehtne enesekolonisatsiooni ilming. 1994. aastal aga tehti esimene „udmurdi“ film „Alangsari vari“, kus udmurte kujutatakse mörisevate poolpaljaste metslastena, kes kargavad ümber lõkke ja ohverdavad kogu aeg (lk 60). Tõesti, kas pole see mitte kolonisti pilk, millele ka Eva tähelepanu juhib? Või siis ütlemine „votjak eto durak“ – votjak on loll („votjak“ on udmurte halvustav nimetus, lk 52). Täiesti põhjendatult juhib Eva tähelepanu ka udmurtide seas valitsevale sügavale hirmule, mille juured ulatuvad 1930ndate repressioonideni. See oli segav tegur udmurtide ühe säravama rahvusliidri Kuzebai Gerdi rehabiliteerimisel, aga pärssis 1990ndatel ka kogu udmurdi rahvusliikumise arengut. Väga tabav on ka Eva tähelepanek, et koloniaalvõim käsitleb koloniseeritavat kui alama klassi inimest ja teoks on saanud ühtlasi vaimu koloniseerimine (lk 51-52). Kas Udmurdimaa poliitiline olukord on olnud 1990ndatel pingelisem kui teistes Venemaa soome-ugri regioonides, nagu on väidetud (lk 53), seda ei oska ma kuidagi kommenteerida. Küll aga iseloomustab Udmurdimaa venelasi äärmiselt halb ja üleolev suhtumine udmurtidesse, kelle kohta on levitatud igasuguseid kuulujutte ning üllitatud neid alavääristavaid raamatuid. Siinkohal mainin vaid üht udmurte eriti alandavat teost, nagu Lev Rodnovi „Murlot“
Pudru segamine mitme küla palvusel Novõje Tatõšlõs 2014. aasta juunis. Mitme küla ohvripapid on siin abiliste rollis.
Eva Toulouze on hästi ja täpselt kirjeldanud udmurdi ühiskonda 1990ndate alguses, näiteks naiste erilist ja domineerivat rolli, aga ka alkoholi tarbimist. Samuti on ta andnud hea ülevaate udmurdi ajakirjanduses ja kirjanduses toimuvast, muudatustest aga ka probleemidest. Näiteks, kas ja kuidas on võimalik müüa udmurdikeelset kirjandust? Väga läks mulle korda lugu soome-ugri rahvaste tunnustusvajadusest (lk 70-71), mis osutab traumale nende rahvaste hinges. Tähelepanek puudutab nutvat ülikooli õppejõudu, kes oli ilma jäänud kõrgkoolis tavapärasest tänukirjast sünnipäeva puhul. Vägagi õige on seisukoht, et eestlased võisid tunduda Udmurdimaal kahtlastena, sest Eesti oli oma iseseisvuse taastanud. Udmurdid, kes eestlastega suhteid arendasid, olid venelaste meelest samuti kahtlased, ehk lausa natsionalistid. Natsionalistiks oli Udmurdimaal ja mitte ainult seal, kerge saada: piisas soovist, et udmurdi keel võiks olla Udmurdi Vabariigis üks riigikeeltest, kui venelaste meelest olidki natsionalist valmis.
Viisteist aastat hiljem
Esimese osa kõige väärtuslikum peatükk on „Udmurdimaa ja udmurdid aastal 2008: viisteist aastat hiljem“. Eelkõige kirjutab Eva siin muutustest, mis on ühiskonda tabanud, aga ka sellest, mis muutunud pole. Näiteks leiab ta, et maal on muudatusi palju vähem kui linnas: endiselt on seal alkoholiprobleemid ja naised domineerivad edasi. Linna puhul leiab Eva, et Iževsk on nüüd udmurdi linn. 1994. aastal kirjutas ta, et Iževsk on vene linn, mis on rajatud selleks, et tappa (lk 46): tõesti, sealsed relvatehased on kurikuulsad. Nüüd aga tundub Evale, et udmurdid on linna kodustanud, täpsemalt, juba saab rääkida udmurdi linnakultuurist. Udmurdid saavad nüüd linnas rääkida udmurdi keeles ja linnas toimetab udmurdi humanitaarintelligents, kes arendab näiteks etnofuturismi. Pikemalt on ta peatunud udmurdi rahvusliikumisel ning leidnud, et udmurdid on väärikamad, eneseteadlikumad ja vastutustundlikumad kui 1994. aastal. Sellekohaseid näiteid ei ole ta siiski toonud, ehkki, subjektiivselt võttes võis ju ka nii olla. Rahvusliikumine oli 2008. aastal tegelikult juba selges langustrendis, udmurtide rahvuslik organisatsioon Demen varjusurmas ning udmurtide keskorganisatsioon Udmurt Keneš ehk Udmurdi Nõukogu kõrgete riigiametnike lükata ja tõugata. Ka ise on Eva toonud hea näite Keneši initsiatiivil ellu kutsutud udmurdi kevadpidustustest gerber, kus Udmurt Keneši juht ja peo tegelik peremees Valentin Tubõlov sai sõna tervituseks alles viiendana (lk 108). Peatükis on põhjalikult kirjeldatud Udmurdi Vabariigi esimese presidendi valimist, kui valimised võitis venelane Aleksandr Volkov, vaatamata udmurdi rahvusliikumise püüdlustele valida presidendiks udmurdi rahvusest Pavel Veršinin. Aleksandr Volkovi kohta Eval midagi head öelda pole, ta mainib vaid, et rahvuspeol gerber udmurte tervitanud president ei kasutanud kordagi sõna „udmurt“ (lk 108). Venelasest presidendi valisid aga udmurdid tõesti ise ja ta sai udmurdikeelsetest rajoonidest väga palju hääli, mis annab tunnistust, et rahvuslik mõtteviis polnud jõudnud maaelanikkonnani. Linna- ja maaudmurtide eripärast on juttu ka Eva raamatus, nagu ka sellest, et venelane istub udmurdi sees tunduvalt sügavamal kui nõukogude inimene eestlase sees. Näiteks udmurdid elavad kaasa Venemaa jalgpallimeeskonnale jalgpalli-EMil, eestlased olid aga Nõukogude perioodil igal rahvusvahelisel spordivõistlusel NSV Liidu võidu vastu.
Udmurdid elavad külades ja mitte ainult Udmurdimaal
Eva Toulouze’i käigud Udmurdimaale aastail 2011, 2015 ja 2016 on viinud ta udmurdi küladesse, täpsemini küll Karamass-Pelgasse (Udjaddi) ja Kamennojesse (Izgurt). Tõesti, nii minu kui ka enamiku eestlaste meelest peab kindlasti küladesse minema. Vastuvõtjatele teeb see parajalt peavalu ja veel 1990ndatel ei saanud nad kuidagi aru, miks tahavad eestlased minna küladesse, kus on joomarlus, pori ja vaesus. Aga eestlased teadsid, et rahvuslikku rikkust ja tarkust saab kogeda vaid külades. Eva kirjutab sellest peatükis „Vaimne rännak udmurtide juures“, mis on nagu välitöömärkmik. Seal on tähelepanekuid udmurtide maailmatunnetuse, surnute mälestamise, uskumuste ja ennete kohta. Tähelepanuväärne on, et Eva on saanud naisterahvana osaleda udmurtide loodususupalvuse ettevalmistamises. Ilmselt on see võimalik üksnes siis, kui teha end märkamatuks. See enda märkamatuks tegemine, millele Eva oma raamatus mitmel pool vihjab, ongi üks tänapäeva antropoloogi-etnoloogi põhiomadusi, mis võib avada nii mõnegi ukse või laeka, nii et pääseb teadmiste salarüppe.
Urazgildô külapalvus 2014. aasta juunis.
On väga tervitatav, et Eva teine Udmurdimaa asub Baškortostanis ja Tatarstanis. Neis piirkondades elavatest udmurtidest on eesti keeles vähem kirjutatud. Minu meelest on need udmurdid tõelised udmurdid, eriti Baškortostani udmurdid, sest neid pole ristiusustatud ja see tähendab, et kombestik ja loodususk on väga hästi säilinud. Eva kirjutab, et Baškortostanis pole kolonisaator suutnud koloniseeritavat tema tühisuses veenda (lk 159). Ilmselt on see ka üks põhjusi, miks on udmurdid oma keelepõhise rahvusteadvuse nii hästi säilitanud. 2010. aasta rahvaloenduse andmeil pidas udmurdi keelt emakeeleks 90% sealsetest udmurtidest. Võimalik, et see on kõigi Venemaa Föderatsioonis elavate soome-ugri rahvaste seas parim näitaja, mida võiks vaid võrrelda samas piirkonnas elavate maride omaga. Selles peatükis on rohkesti tähelepanu pööratud sealsete udmurtide usundile, täpsemalt palvustele, mis toimuvad eri tasanditel: näiteks on olemas perekonna tasand, külatasand ja külastu tasand. Peatüki teises osas on juttu Tatarstani udmurtidest. Eva leiab seal, et „tatari kilp“ pole olnud siiski nii tõhus ja vene keelt on kuulda tunduvalt rohkem (lk 300). Selle osa põnevaim leid on Varkled-Bodja küla, kus toimus neidude ja noormeeste initsiatsiooni riitus, mida Eva on kirjeldanud talle omase põhjalikkusega.
Mõningaid vigu
Seda tüüpi raamatu puhul, mille alapealkiri on „Välitöömärkmeid ja mõtisklusi“, peaks rääkima ka vigadest, mida tegelikult on üsnagi vähe. Enamik on seotud koha- ja isikunimedega. Näiteks mari ajakirjanik Janajev (lk 21) on tegelikult mari ajakirjanik Vassili Janalov. Janajev oli hoopis 1991. aasta augustiputši juht, tõsi, marid on mulle öelnud, et ta oli ilmselt mari rahvusest.
Raamatus udmurdi seltsi juhiks nimetatud ärimees Sõskin (lk 54) on tegelikult majandusteaduste doktor Mihhail Šiškin. Seltsi ei ole ta kunagi juhtinud, küll aga valiti ta 1991. aastal novembris peetud udmurdi rahva esimesel kongressil Udmurt Keneši ehk Udmurdi Nõukogu esimeheks. Udmurdi selts ei sündinud ülikoolis tudengite algatusel. Selts, hilisema nimetusega Demen (ee Koos), arenes välja hoopis Iževski udmurdi klubist, mille eesotsas oli udmurdi tehniline intelligents.
Kohanimede puhul on Eva vaeva näinud ja püüdnud kasutada udmurdikeelseid külanimesid. Paraku pole ta teinud seda süsteemselt, näiteks kord on Karamas-Pelga (peaks olema Karamass-Pelga), kord Udjaddi ja seda üsna segamini. Kui aga udmurdikeelsetest kohanimedest kinni hoida, siis oleks võinud Iževski asemel olla udmurdikeelne Ižkar. Ühes kohas on vaid mainitud, et see on pealinna udmurdikeelne nimi.
MAFUN pole kindlasti mitte noorte fennougristide ühendus (lk 28), vaid soome-ugri rahvaste noorte assotsiatsioon, mille liikmeskonna moodustavad soome-ugri rahvaste noorteühendused. Soome-ugri rahvaste rahvusliikumiste eripäraks 1990ndate alguses oli rahvuslike noorteorganisatsioonide asutamine. Näiteks 1991. aastal asutati udmurdi noorte organisatsioon Šundõ (ee Päike).
Eva Toulouze’i raamat „Minu Udmurdimaad“ annab väga hea ülevaate udmurtide elust, aastail 1994–2018 toimunud muudatustest, samuti inimestest, kellega Eva on kokku puutunud. Kindlasti võiks või lausa peaks võtma selle raamatu etnoloogia- ja antropoloogiaüliõpilaste kohustusliku kirjanduse hulka, sest kirjeldatud välitööd ja nende tulemusel saavutatu on õppimist väärt.
