IMG alt=”” hspace=0 src=”http://www.sirp.ee/images/stories/260805/1.jpg” align=baseline border=0>
Marko Pajević
-
.
-
Vana maalikunsti kättemaks
Jaan Elkeni kureeritud näitus lööb esialgu paljalt oma vormiga. Pea poolsada kunstnikku on kätte saanud 30 x 20 cm plaadid, täitnud need oma tahtmise järgi värvide ja kujunditega ning need ühes reas seinale pannud. Nimesid-pealkirju lisamata. Piirang on peaaegu alati suurem loovuse motivaator kui selle puudumine. Juba vaid piirang maalida väikesele pinnale on andnud suurepärase tulemuse. Samuti on autoritele loomingulist julgust andnud autorivastutusest priiks saamine, anonüümsuse kaitsva maski taha kadumine.
?Ühises rivis? on efektne kas või oma mitmekülgsuses. Seal leidub igasugust maalikunsti lillepiltidest kahetooniabstraktsionismini, klassikalisest õlisegamisest verega lõuendi määrimiseni, kollaa?ini, mõjuvaim on neist lõuendile kinnitatud pangakaart. Võimas. Ühel maalil on lihtsalt valgele taustale kirjutatud ?KARIKAIRAMO www.nokia.ee?. Popkunst on üldse sellel näitusel laialt esindatud (ka ?abloonmaal), abstraktsionism samuti, natuke on sürrealismi ja ekspressionismi.
Mitmete tuntud kunstnike (Okas, Arrak, Mäetamm, Kruusamäe, Elken, Luik, Kütt) stiili ja teosed tunneb kergesti ära. Aga võib ka petta saada. Väidetavalt on Enn Tegova osavalt parodeerinud Kruusamäe hüperrealistlikke portreid Peeter Volkonski kujutamisel; keegi on maalinud mitteosaleva Ki wa moodi.
?Rivis? esineb ohtralt huumorit, pila ja ühiskonnakriitikat. Näeme, kuidas ahv areneb inimeseks ja siis kuristikku kukub. Ja Kruusamäe (tõenäoliselt) näitab seekord otse, mis teda kunstis tegelikult inspireerib. Hmm?
Ei taha sugugi nõustuda Ants Juske väitega, et näitusel pole ?edöövreid. ?edöövriks võib pidada kas või keskaegse miniatuuri stiilis kuldset Eesti euroliiduga ühinemise teemat kandvat maali (autoriks väidetavalt Mall Nukke), kus on kirjas ?Rauaajastul pole mõtet otsida kuldset elu?.
-
Videoskriining Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses 31. oktoobril
Kolmapäeval, 31. oktoobril kell 18:00 alustab KKEK oma videoarhiivi esitlemist skriininguga “Loomad kaasaegses videokunstis” keskuse ruumides (Vabaduse väljak 6).
Viimase 20 aasta jooksul on humanitaarteadused hakanud huvituma varasemast enam teistest liikidest ning tehisintellektist. Peaaegu iga nädal ilmub uusi filosoofilisi traktaate loomade ja inimeste vahelistest suhetest, inimese kohusest loomade ja looduse ees, loomadega seotud müütidest ning tabudest. Kaas aegne looma-eetika toetub suuresti dekonstruktivistlikule filosoofiale, erilise tähelepanuga Jacques Derrida mõttele. Jacques Derrida pidas 1997. aastal Cerisy konverentsil kümnetunnise ettekande “Loom kes ma järelikult olen”, kus pööras tähelepanu inimese ja looma eetilise suhte võimalikkusele, mis oli omakord tugevalt mõjutatu Emmanuel Lévinasi filosoofiast, mis seab Teise endast ette. Selle mõttevoolu jõudmist Eestisse kinnitab asjaolu, et Vikerkaar nr. 7-8, 2012 keskendus nn loomade filosoofiale, mis ühtlasi on omamoodi sissejuhatus videoskriiningule “Loomariik kaasaegses videokunstis”.
Kavas on Ene-Liis Semper “Tugevama õigus” (1998), Villu Plink ja Silja Saarepuu “Dietà” (2002/2004), Jass Kaselaan ja Raul Viitung “Harilik sigakass”(2007), Laura Cooper “Linnud” (2012), Bie Kari Erenurm “Pigs, Pigs, Pigs” (2007).
Õhtut juhatab Rebeka Põldsam. -
Oistrahhi tähe all
On tõsiasi, et suvel tekib Pärnus inimestel vajadus muusikat kuulata ja mõnes teises paigas – tee mis tahad – seda soovi ei teki. Võib muidugi öelda, et asi pole mitte kohas, vaid inimestes. Kuid ikkagi, miks just sellest linnast sai eelkõige viiuldajate, aga ka üldse paljude heade muusikute suvine kogunemiskoht? Nad tõid eri paigust enesega kaasa erilise vaimse atmosfääri, mida polnud ju võimalik koju jätta.
Ei usu, et praegune suurejooneline Oistrahhi festival arenes välja sellest, et rannakohvikus mängis muusika, või kõlakojas puhkpilliorkester. Kuigi jah, ka see oli päris tore, eriti kui võrrelda selle müraga, mis praegu tihti üle selle linna lajatab.
Need ei ole ühed ja samad asjad. Festivali eelkäiaks võib lugeda L. van Beethoveni 200. sünniaastapäeva 1970. aastal, mis näitas, et oli olemas võimalus ja eelkõige inimesed, kes juba siis suutsid niisuguse ürituse läbi viia. Pärast mõningast soikumist elustati festival 1997. aastal David Oistrahhi nimelisena. Nimetamise idee oli õnnestunud just laiemas mõttes, sest Oistrahhi pärand maailmas nii interpreedi kui pedagoogina pole absoluutselt kuhugi kadunud. Otse vastupidi – tema õpilased Gidon Kremer, Liana Issakadze, Viktor Pikaizen, Oleg Kagan panevad selle peale mõtlema, mida üks suur pedagoog õpilaste kaudu korda võib saata. Seetõttu sobibki pedagoogiline suund ideaalselt selle festivali raamidesse. 2000. aastast peale on korraldatud orkestridirigeerimise rahvusvahelist meistriklassi, mida juhatab Neeme Järvi.
Tuleb öelda, et kõikjal toimuvate igasuguste meistrikursuste tohutule hulgale vaatamata, läheb heade õpetajate leidmine üha raskemaks. Täitsa võimatu lugu. Vähesed pühendavad oma elu sellele “tänamatule ametile” (Béla Bartóki väljend). Andekas inimene teeb seda enamasti üksnes siis, kui on selleks sunnitud. Skeem on ligikaudu selline: kui ei kõlba solistiks, hakkan orkestrandiks või ansamblistiks, ent kõige ahvatlevam – dirigendiks. Ja vahel läheb hästi, s.t inimene asetub oma kohale. Kui ei sobi, hakkan õpetama. Õpilasele vaja ju probleeme tekitada, mida siis hea terve elu lahendada. Nõnda on dirigentidegagi, lisaks veel see, et paljudele meeldib seal puldis seista ja orkestrit õpetada, oskamata ise õieti suurt midagi, arvates nähtavasti, et taktikepp on vahend, millega orkestrit ähvardada, et see ladusamalt mängiks.
Paavo Järvi täpne ja näitlik töö
Igatahes kui Pärnusse jõudsin, oli kahenädalane kursus juba alanud. Paavo Järvi andis tõeliselt rahvusvahelisele erksale seltskonnale esimesi nõuandeid. Välja oli valitud 16 osavõtjat USAst, Lätist, Inglismaalt, Eestist, Jaapanist, Saksamaalt, Itaaliast, Šveitsist, Prantsusmaalt ja Taiwanilt. Repertuaar, mida juhatada, oli ette antud ja loomulikult kõigil peas. Igaüks sai päevas kord või kaks 15 minutit orkestri ees olla ja samu teoseid teiste esituses kuulda ja, mis ka tähtis – näha. Olgu veel öeldud, et Paavo Järvi on olnud ühe XX sajandi suurima muusiku Leonard Bernsteini õpilane.
Niisugusel puhul on põhiprobleem, et sellest ei piisa, kui õpilasel partituur peas ja kõik selge. Mida tuleb sellega õieti peale hakata, mis tal selge? Mida need 16 andekat inimest endast kujutavad? Ja üldse, mis asi see professionaalsus on, mida igaüks arvab teadvat, aga kohe tuleb välja, et mitte päris täpselt.
Paavo Järvi töö oli täpne. Kui vaja, näitas ise. Põhilised asjad, mida ta nõudis, olid elementaarsed: terve orkestri nägemine, mis toimub, fraas ja selle kujundus, rütm ja struktuur, keelpillide strihhid, millega saab imet teha. Dirigendi suhe muusikasse, tema hoiak orkestri ees – ei saa ju rõõmsat muusikat kurvalt juhatada. Siis kõikvõimalikud dirigeerimise üksikasjad ja loomulikult see kuulus Auftakt, mida valdamata pole võimalik orkestril ühtegi teost koos alustada.
Niisiis toimus 9. juulil Pärnu kontserdimajas kursuslaste esimene kontsert, orkestriks oli Pärnu Festivaliorkester. Kontsert algas Mozarti avamänguga “Figaro pulm”, millele järgnes Saint-Saënsi “Loomade karneval”. Nii heade ja teravdatud karakteritega esituses saab seda teost tõesti harva kuulda. Asi oli selles, et iga osa juhatas eri dirigent, puldis vahetati sujuvalt kohti. Mõnda osa mängiti mitu korda, et kõik saaksid täissaali ees kätt proovida. “Lõvi”, “Kilpkonn” või eriti “loomsed” osad “Akvaarium”, “Kägu” ja “Pianistid” said noortelt dirigentidelt ereda üldistuse kõrges muusikalises kvaliteedis.
Kavas oli veel Beethoveni kaks romanssi G-duur ja F-duur viiulile ja orkestrile, solistiks Tatjana Berman. F-duur romanssi juhatas Kiyotaka Teraoka, kes oli neil kursustel juba seitsmendat korda – aga videoaparaat töötab kogu aeg, mis sest, et tal Jaapanis ammu oma orkester. Kontserdi lõpetas Mozarti viimseni läbi töötatud “Praha sümfoonia” D-duur. Sümfoonia viimast osa dirigeeris ja ühtlasi lõpetas kontserdi Risto Joost.
Kursus jätkus Neeme Järvi juhatusel
Paavo ja Neeme Järvi on oma muusikaliselt andelaadilt niivõrd erinevad isiksused, et võiks küsida, kuidas nad teineteisest üldse aru saavad. Kuid dirigeerimiskunsti põhialused on neil ju samad, need, mida Paavo Järvi juba kuuendast eluaastast kuulnud. Kui tehnika on korras, saab õpilane olla tema ise, mitte kellegi nukk ega kloon.
Neeme Järvi kursust läbivaks teemaks oli ooper ja muusikaline ampluaa, milles üks dirigent peab kodus olema, laienes tunduvalt. Solistideks olid Anna Dolgova, Margarita Nekrassova, Pjotr Novikov, Vadim Sudarikov ja Konstantin Tolstobrov. Paar esimest proovi tehti ilma solistideta, aga sellest polnud midagi, sest itaalia dirigent Giuseppe La Malfa võttis kätte ja laulis kõik ise ära, kadentsid ja naiste osad ka. Ta tegi seda nii, et Lauretta oli Lauretta ja Delila karakteriga sai samuti hakkama. Bel canto voolas tema seest loomulikult ja ka orkester kõlas tema käes kuidagi ilusasti.
Kursuste tööatmosfäär oli äärmiselt meeldiv. Teravaim lause Neeme Järvi suust oli vist see: “Sellega, mida orkester mängib, pole teie dirigeerimisel midagi ühist, aga orkester mängib õigesti.” Või õpilane ütleb orkestrile: “Võtame re-mažoorist.” Järvi: “Kust teab teine fagott, kus on re-mažoor?”
Kui solistid ilmusid, said dirigendid tunda seda, mida kursustel harva juhtub – suure kunsti puudutust ja seda mitte ainult kuulajana, vaid ise juhatades. Enam polnud vahet, kas oli proov või kontsert.
12. juuli kontsert koondpealkirjaga “Venemaa kuldsed hääled” oli Moskva noorte ooperisolistide gala, orkestriks Pärnu Linnaorkester. Hetkega oli näha ja kuulda, et noored olid ja on töötanud väljapaistvate lavastajate käe all. Vaevaltmärgatav hoiaku muutus ja tegelaskuju oli käes. Pjotr Novikovi sametine hääl ja “Laimujutu aaria” Rossini “Sevilla habemeajajast”, Margarita Nekrassova “Habanera” Bizet’ “Carmenist”, Sudarikov, Dolgova ja Tolstobrov – kui nad kõik oma võimed välja panid ja lõpuks kvarteti Verdi ooperist “Rigoletto” laulsid, mida juhatas Risto Joost. On tõesti raske kirjeldada, mis saalis toimus. Õhtut juhtis Toomas Kuter, andes väikeste kommentaaridega publikule ovatsioonide vahel aega õhku ahmida.
Lõpetuseks veel mõned kursuslaste nimed, mis eelmainitutele lisaks rohkem meelde jäid: Naoki Tokuoka (Taiwan), Rihards Buks (Läti), Adam Turner (USA), Takao Knayama (Jaapan)… tegelikult võiks ju kõik ette lugeda. Kui Neeme Järvi oli juhatanud Rossini avamängu ooperile “Varastaja harakas” ja Bizet’ “Carmeni” avamängu ning näidanud, kuidas asi kõlama ja olema peaks, oli orkestridirigeerimise meistrikursus lõppenud.
Oistrahhi festivalil pakkus väga palju häid kontserte. Üks nendest oli 18. juuli Mozarti aastale pühendatud Peterburi festivali kammerorkestri õhtu, kus kõlasid helilooja instrumentaalkontserdid. Dirigeeris Neeme Järvi. Flöödimängija Sharon Bezaly on oma noorusele vaatamata muusi
kaajakirjades sageli esinev nimi. G-duur kontserdi esitust iseloomustas kaunis toon ja paindlik mäng. Muusikale elas ta väga kaasa, väljendades seda, ütleme siis, tantsuliste liigutustega. Kontserdi kadentsid, mis läksid Mozarti muusika vaimust pisut kaugemale, oli ta ise loonud. Paistis, et dirigendilgi oli neid harmooniaid huvitav jälgida. Muuseas, ta mängib 24-karaadisel kuldflöödil, mille tema jaoks on valmistanud Muramatsu meistrid Jaapanis.Mozarti Oboekontsert C-duur KV 314 või Flöödikontsert D-duur KV 314 on täiesti üks ja sama muusika, mida nii oboe- kui flöödimängijad omaks peavad, kuigi flöödikontsert on ikkagi esimese versioon. Kalev Kuljuse esitus oli ekstraklassist. Eriti pääses mõjule tema pika fraasi ilu ja selle liigendus, mis näitab hingamistehnika täielikku valdamist. Teineteisemõistmine dirigendiga oli kogu esituse ajal suurepärane. Ka Kalev Kuljus oli kadentsid ise teinud, ta jäi Mozarti muusika suhtes diskreetseks ja peenetundeliseks, andes oma mõtted edasi pigem vihjetena. Kuljus töötab praegu Põhja-Saksa Raadio Sümfooniaorkestris oboesolistina, aga ta on mänginud kaasa nii Bayreuthi sümfoonikute kui Berliini Filharmoonikutega.
Lausa idülliline – Mozart ikka oskab! – kõlapilt kujunes välja kontserdis flöödile ja harfile C-duur KV 299, solistideks Sharon Bezaly ja kreeklanna Katerina Gima. Kaua ei ole kuulnud nii ilusat tasa kumisevat harfi kõla, mis koos flöödiga omandas nagu lõpmatuid kõlalisi võimalusi, mida Neeme Järvi dirigendina arendas ja kujundas.
Antti Siirala esituses kuulsime Mozarti Klaverikontserti B-duur KV 595, mis lisas selles solistide paraadis oma muusikalise tahu. Ettekande ajal oli tunda, kuidas kogu täissaal kuulab.
Kontserdil kõlas veel tõsiseid teemasid puudutav Šoštakovitsi (100 aastat sünnist) Kammersümfoonia op. 110a. Selle teose pro-grammilisusest on palju juttu olnud; viimased uurijad arvavad, et see on helilooja reekviem iseendale.
Niisugune on suvine Pärnu. Annaks jumal, et see nii ka jääks.
-
Sosnovõi Bor – elu tulemäe all
Lekke- ja plahvatusoht
Avariid LAEJs algasid juba kaks nädalat pärast töölehakkamist 22. detsembril 1973. aastal, kui toimus plahvatus esimeses energiaplokis. Selle tagajärjel purunes radioaktiivse gaasi filtreerimisseadme betoonist korpus.
Vaid kuu aega hiljem purunes 6. veebruaril esimese energiaploki reaktori kontuur, millest välja purskunud keev radioaktiivne vesi tappis kolm töölist. Keskkonda pääsenud saaste määr on siiani teadmata.
Esimest korda kuulis avalikkus mõnest avariist alles 1992. aastal, kui 24. märtsi rikke tõttu pihkus atmosfääri radioaktiivseid gaase. 1996. aasta jaanuaris avastati radioaktiivse vee leke, mistõttu sattus keskkonda 12 liitrit radioaktiivset vett ööpäevas.
Eriti tõsiseks intsidendiks võib pidada 2002. aastal juhtunut, kui kolmanda energiaploki kapitaalremondi käigus paigaldati selle reaktorisse 241 juba varem kasutuses olnud kulumõõturit, mis lakkasid reaktori käivitamisel üksteise järel töötamast ja mille tulemusel kadus sisuliselt kontroll reaktori tegevuse üle. Reaktor õnnestus siiski peatada. Ligi 30 aastat Leningradi AEJ’is töötanud aatomienergeetik Sergei Haritonov võrdleb 2002. aastal toimunut diversiooniaktiga, millel oleksid võinud olla etteaimamatud tagajärjed.
Kõige viimane teade ohtliku olukorra kohta Leningradi aatomielektrijaamas on 2005. aasta 11. jaanuarist. Venemaa uudisteagentuuri Rosbalt järgi peatati 11. jaanuaril 2005. aastal kell 15.00 kohaliku aja järgi jaama kolmanda energiabloki turbogeneraator number 5. Põhjuseks oli reaktori gaasjahutussüsteemi ülekuumenemine.
Vanaraud ehk reaktor РБМК
LAEJ ehitust alustati 1967. aastal. Esimene energiaplokk läks käiku detsembris 1973. Tegemist on maailma vanima РБМК-1000 (реактор большой мощности канальный) tüüpi reaktoriga, mis on samast seeriast Tšernobõli reaktoritega.
Teine plokk valmis 1975., kolmas 1979. ja neljas 1981. aastal. Nende energiaplokkide projektikohane kasutusaeg on 30 aastat. Esimene energiaplokk oleks pidanud lõpetama oma tegevuse 2003. aastal, kuid selle kasutusaega otsustati pikendada 15. aasta võrra. Käesoleval aastal sai projektikohane kasutusaeg täis ka teisel energiaplokil, mis on praegu remondis. 13. augustil lülitati plaanikohaseks remondiks välja ka 4 energiaplokk, kuid see on kavas taas käivitada 26. septembril.
РБМК tüüpi reaktorite kasutamise ja ehitamise peamiseks põhjuseks oli Haritonovi väitel nende odavus ja universaalsus – sama tüüpi reaktorit saab kasutada nii elektrienergia kui ka tuumapommides kasutatava plutooniumi tootmiseks. РБМК tüüpi reaktori teeb odavaks asjaolu, et see ei vaja nii tugevat ja suure maksumusega korpust, nagu seda kasutatakse veesurve all töötava ВВЭР (водо-водяной энергетический реактор) tüüpi reaktori puhul. Projektikohaselt talub РБМК-1000 survet vaid 0,4 kg/cm² kohta. Seetõttu ei pea korpus avariile vastu ja radioaktiivne saaste võib avarii korral pääseda keskkonda. Oleg Bodrovi väitel puruneks reaktori nõrk betoonkorpus ka juhul, kui keegi otsustaks seda lennukiga rammida, nagu juhtus New Yorgis 2000. aasta 11. septembril. Kokku ehitati endises NSV Liidus 17 niisuguse reaktoriga energiablokki. Pärast 2010. aastat on plaanis ehitada Lenigradi AEJs Venemaa esimene uut tüüpi ВВЭР-1500 reaktor. Seni jätkub töö vanade reaktoritega.
Reaktorite kõrval on relvalaod
Lenigradi AEJ lähedal on kaks kaudset, kuid ülisuurt ohuallikat. Umbes 20 kilomeetri (Peterburist 14 km) edasi on Krasnaja Gorka kindluses Esimese maailmasõja aegne laskemoonaladu. Sealt mõne kilomeetri kaugusel Bolšaja Išoras tegutseb aga kaasaegne relvade utiliseerimise tehas. 1915. aastal Peterburi kaitseks ehitatud kindluses toimus 1919. aastal Judenitši pealetungi ajal plahvatus, mis paiskas laod ja kasematid osaliselt segi, kuid ei hävitanud seal paiknenud miinivarusid. Kuigi ametlikult kuulub Krasnaja Gorka ladude territoorium Leningradi mereväebaasile, on see tegelikult maha jäetud ja ilma valveta. Kohaliku ajaloolase Aleksandr Senotrussovi kinnitusel on sealsed 280- ja 450-kilosed mürsud suures osas täiesti töökorras ja võivad sisaldada kergesti plahvatavat lõhkeainet meliniiti, mida Vene armees kasutati esimese maailmasõja ajal. Mürskude arv pole teada, kuna dokumente selle kohta pole säilinud. Kohalike hinnangul on aga ladustatud lõhkeaine kogus määratu ja selle plahvatuse tagajärjed võivad olla ettearvamatud. Katakombides uitavad vabalt ringi lapsed ja värvilise metalli korjamisest elatuvad kohalikud elanikud.
Mürskude kahjutukstegemine on väga keeruline, kuna tegemist on kergesti plahvatava lõhkeainega ja suur osa mürske on korrodeerunud. Mürskude lõhkamine kohapeal ei ole aga võimalik, kuna laod asuvad liiga lähedal nii Lenigradi AEJile kui ka Bolšaja Išora sõjaväeladudele. Samuti asuvad läheduses mitmed külad ja linnad.
Bolšaja Išora sõjaväetehnika utiliseerimise tehase kohta on vähe avalikku teavet. Tegemist on ladudega, kuhu koondatakse ja kus hävitatakse aegunud ja kasutuskõlbmatut sõjatehnikat. Huvipakkuvast episoodist teatasid 2003. aasta 31. juulil uudisteagentuurid Gazeta.ru ja Lenta.ru. Nimelt pidasid FSB ja Venemaa kaitseministeeriumi töötajad kinni kaitseväelase, kes varastas Bolšaja Išora relvalaost kümme õlalt lastavat seniitraketikompleksi Strela, mis sõjaväe pressiesindaja teatel olnud küll kasutamiskõlbmatud. Samas pole korda rakettide arvelpidamises, kuna algul teatati üksnes nelja kadumisest
Kriminogeensus
Haritonovi raporti kohaselt algatati kriminaalasi 1995. aastal 21 ja 1996. aastal 7 LAEJ töötaja vastu, põhjuseks vargused, narkootikumide ja lahingumoona omamine jms. Kainestusmajas viibis 1995. aastal 140 LAEJ töötajat ja 1996. aasta kuue kuuga 91 töötajat. 1998. aastal suri kaks jaama töötajat heroiini üleannuse tagajärjel.
Suureks probleemiks on kaadrivoolavus ja tööjõu nappus. 2003. aasta kümne kuuga võeti tööle 226 inimest ja vallandati 313. Kui näiteks hüdroturbiinitsehhis on vaja normide järgi 459 töötajat, siis tegelikult oli seal 2003. aasta oktoobris vaid 178 töötajat, mistõttu osa vajalikke tööülesandeid jäeti täitmata, rikkudes sellega seadmete ekspluatatsiooni reegleid. Haritonovi järgi väheneb pidevalt ka aatomijaama töötajate haridustase ja kasvab kaadri keskmine vanus.
Eriti pikk ja mastaapne on varguste rida. 1995. aasta augustis varastati LAEJst 237 meetrit roostevabu torusid maksumusega 94 miljonit rubla. 1996. aastal läks AEJi valvatud territooriumilt kaduma viis roostevaba konstruktsiooni kogukaaluga 100 tonni. 2002. aastal varastati reaktori seadmeid 640 000 dollari eest ja järgmisel aastal 480 000 dollari eest. Need faktid panevad tahes tahtmata küsima, kuidas see tuumajaam ilma nende materjalideta üleüldse töötada saab?
Ka kogu linnas on kriminogeensus kõrge. Elektrijaama häälekandja Vestnik LAES kirjutab 18. VII 2003 kohaliku miilitsa andmetele viidates, et Sosnovõi Boris peetakse kinni keskmiselt 300 – 400 isikut nädalas, põhiliselt kakluste tõttu.
Mis toimub LAEJis just praegu, on raske öelda, kuna jaam on tänaseks sulgenud kõik infokanalid.
Terrorismiohule viidates ei lubata jaama territooriumile enam ka avalikkuse esindajaid. Inimesed, kes ei kartnud LAEJist tõtt rääkida, on Haritonovi väitel kõik vallandatud.LAEJil on siiski tulevikku ja elektrienergia tootmine on seal vältimatu, kuna Peterburi suudab ise toota vaid 60% vajalikust elektrienergiast ja ülejäänud 40% saab linn Leningradi oblasti jaamadest, peamiselt LEAJist ja Kiriši SEJist. Just sellepärast ongi LAEJ kahe energiaploki tööaega pikendatud 2020. aastani ja kavandatakse kahe uue energiaploki rajamist.
Veelgi enam, 19. augusti uudis teatab, et Venemaa Minpromenergo kavatseb paigutada Soome lahe põhja merekaabli, et transportida kuni 8,7 miljardit kWhm elektrienergiat Soome. Kotkasse suunduv kaabel saab alguse LAEJi jaotusvõrgust Kernovos. Ministeerium usub, et elektri müük Soome loob Leningradi oblastisse uusi töökohti ja tugevdab kahe riigi suhteid. Mõistagi pole välistatud, et tegemist on osaga Venemaa laiaulatuslikust energeetikaekspansioonist, mille eesmärk on jõuda Euroopa energiaturule.
1 Enamik siin esitatud andmeid tugineb Oleg Bodrovi raportile “Характеристика Ленинградской АЭС2” (http://www.greenworld.org.ru/rus/proj/danger/laes/index.html) ja Sergei Haritonovi raportile (http://www.bellona.no/data/f/0/37/02/0_9811_1/lnpp.pdf).
-
Dénes Farkasi näitus „Liikumatuses“ Budapesti Fotokuul
Reedel, 26. oktoobril avatati Budapestis Fotokuu raames näitus eesti-ungari päritolu fotograafi Dénes Farkasilt, kes esindab Eestit ka järgmisel aastal Veneetsia kunstibiennaalil projektiga”Evident in Advance”.
Dénes Farkasi loomingu läbivaks jooneks on alates 2000. aastate teisest poolest olnud sotsiaalsete struktuuride vaatlus. Oma esimese soolonäituse puhul Ungaris valmib Dénes Farkasil kohaspetsiifiline fotoinstallatsioon Budapesti Arhitektuurikeskuse Fuga saali, mille tarvis on kunstnik kasutanud ja dekonstrueerinud ungari kirjaniku Péter Hajnóczy novelle. Fototehnika abil osakesi lõhkudes ja neid uuesti kokku pannes tõstab kunstnik esile teksti kooshoidvat jõudu ja strukruuriosakeste arukalt jõulist mängu.
Näituse Budapesti Arhitektuurikeskuses avab Eesti Vabariigi suursaadik Ungaris Priit Pallum, installatsioon jääb avatuks 12. novembrini.
-
Pealelend: Ülar Mark, Arhitektide liidu esimees
Ma ei saa kõigi eest kosta, aga meie viimasele pöördumisele pole küll midagi vastatud. Pöördumisi on vaja, sest teisiti ei saa: kui riigikogus rünnatakse otseste valedega meie liidu juhatuse nimel rääkivat inimest, siis peame küll sellele tähelepanu juhtima. Kui nüüd ajaloos natuke tagasi minna, siis see on süsteemne käitumine, mida on võimalik jälgida Sakala keskuse ümberehitamise plaani algusest saadik.
Tollal kuulus Krista Kodres linnavalitsuse komisjoni ja võttis teravalt sõna. Tema kohta ilmus väga kiiresti Evelyn Sepa laimav artikkel Kesknädalas: justkui Kodres oleks selle pärast sõna võtnud, et on huvitatud isik, sest Emil Urbel kaotas Sakala võistlusel. Tegelikult Emil Urbel sellest võistlusest osa ei võtnud ja ei ole kunagi sellega seotud olnud. Saan rääkida muidugi vaid neist juhtumeist, mis on faktiliselt lehtedes kirjas, kuid see on jäämäe tipp selle kõrval, mis toimub. Nüüd on Sakala kontekstis vaadatud, kes on kõige rohkem sõna võtnud: see on Margit Mutso, järelikult ründame teda.
Kui vaadata riigikogu protokolli, siis võib sealt lugeda, mismoodi Keskerakonna nimel oli tehtud tõsine uurimustöö ja paisatud välja hulk oletusi ja valet. Riigikogus rünnata kedagi isiklikult, kelle kohus on edastada arhitektide liidu seisukohti. Margit Mutso on aastaid seisnud teiste ehk arhitektuurivõistluse võitjate eest, mitte enda eest. Selle nädala muinsuskaitse nõukogu järel ründas kultuuriminister Margit Mutsot samade argumentidega, süüdistades teda isiklikes huvides.
Samasse valdkonda kuulub Karin Hallase juhitud arhitektuurimuuseumis ebatavalise järvelvalve korraldamine otsekohe, kui Karin Hallas oli teravalt sõna võtnud. Kõige kurvem on, et ma ei tea, kas see on valitsuse või ühe erakonna poliitika: avaldada survet vale ja laimuga, et kõik urgu poeksid ja enam nina välja ei pistaks. Selget hinnangut pole kuulnud ei ühelt ega teiselt poolt. Kui jälgida, mis toimus linnavalitsuse hoone asupaigaga, siis arhitektide liitu sõimati ju otseselt terroristlikuks organisatsiooniks, kellega läbi ei räägita, minu kohta ütles aselinnapea Kalev Kallo televisioonis, et ma valetavat. Süüdistatakse selle asemel, et öelda täpsemalt, milles peitub vale. Samas saates ilmnes, et eksis Kalev Kallo.
Mitte kordagi ei ole ei Kalev Kallo, Evelyn Sepp ega ka Raivo Palmaru vabandanud selle pärast, et nad on eksinud. Võin kuidagi mõista Peeter Rebase produtseeritud valesid ja meedia vingerpusse: see ju kõigest vahend raha juurde jõudmiseks. Kui aga asi jõuab nii kaugele, et riigikogu ees valetatakse suurima erakonna nimel teadlikult eraisiku kohta, siis on see tõsine riiklik küsimus.
Sama erakonna juhitud linnavalitsusest astus tagasi linna planeerimisameti juhataja Ike Volkov. Kas Tallinn on valmis, et linnaarhitekti pole enam vaja? Kas sellele kohale on lootust saada uut asjalikku spetsialisti?
Kui vaadata, kui palju linnavalitsuses lisaks Ike Volkovile on loobunud seal töötamast ja kui paljud sealt plaanivad ära minna, siis on asi enam kui tõsine linnaruumi planeerimise seisukohalt. Kui vaadata, mismoodi on käitutud Kalevipoja ja linnavalitsuse hoonega, siis on ju täielikult spetsialistide arvamust ignoreeritud, ignoreeritud on ka linnavalitsuses töötavate spetsialistide arvamust. Poliitilised otsustajad arvavad, et ainult nemad teavad, kuidas asjad käivad. Üldse imestan, et Ike Volkov seal nii kaua vastu pidas. Küsimus on selles, kus lõpeb poliitika, kus algab planeerimine ja arhitektitöö. Praegu pole poliitikal algust ega lõppu. Ongi hea, kui arhitekti, spetsialisti pole ees, saab raha kokku hoida.
Mis lootused on: oodata ära, kuni tuleb uus linnavalitsus, või on mingi võimalus survet avaldada?
Sellest kõigest peab selgelt ja ausalt rääkima ning samal ajal hoiatan kõiki neid, kes tahavad selgelt ja ausalt rääkida, et nad võivad langeda isiklike rünnakute ohvriks. Nad peavad teadma, mis valiku nad teevad. Uute rünnakute ootel pean tõdema, et nii see praegu kahjuks on.
Üles kirjutanud Reet Varblane
-
Eestis on esitajaid ja Venemaal ka
-
Majandusalase mõtlemise ajaloost (1.)
Minuvanuste põlvkonnal on olnud võrdlemisi harukordne võimalus tunnistada oma teadliku eluea jooksul ühe impeeriumi kokkuvarisemist ja (kui impeeriumi mõiste puhastada sellega vaikimisi vägisi kaasa tulevast negatiivsest kõrvaltähendusest ja mõista selle all lihtsalt ühtset majanduslikku ja poliitilist ruumi) teise hoogsat laienemist. Tegelikult pole see muidugi mitte midagi erandlikku, tsivilisatsiooni ajalugu ju õigupoolest säärastest rulluvatest lainetest koosnebki. Seetõttu olekski võib-olla paslik alustada kavandatavat eelarvamuslikku artiklisarja majandusmõtte ajaloost impeeriumide tekke majanduslike tegurite põgusa käsitlusega. Järjekindluse ja põnevuse huvides tuleks alustada päris algusest ehk sealt, kus võsas jahmerdavate poolahvide bandedest ja bandede liitudest kasvavad välja riikluse lootelised alged. Et tegemist on otsapidi mütoloogiasse kanduva arengulooga, mille varasemad astmed jäävad paratamatult järjestikuste ajalookardinate varju ning kuhu siis hilisemad teoreetikud on projitseerinud oma arusaamu ja väärtushinnanguid, siis on säärane ekskurss tänapäevase akadeemilise kitsarinnalisuse ajastul juba ette nurjumisele määratud. Minusugust majandushuvilist noormeest kaitseb siin siiski vahest asjaolu, et artiklid ilmuvad mõnevõrra suuremat vabadust võimaldava kultuurilehe veergudel ja mitte tõsiteaduslikkusele pretendeerivas evolutsioonilise sotsioloogia kuukirjas (kuhu siinkirjutajal niikuinii asja ei oleks).
“Progress toimuvat, kahtlemata toimuvat progress, Pithecanthropus erectus’est kuni Newtoni ja Shakespeare’ini olevat pikk, vaieldamatult ülespoole viiv tee,” kinnitab tühjenevas restoranvagunis markii de Venostale (alias Felix Krullile) tähesilmadega Lissaboni loodusloo muuseumi direktor Kuckuck. Samal kombel võiks aga ka väita, et ajaloolises eelhämaruses lõkketule ümber väänlevast inimpuntrast kuni viktoriaanliku perekonna ja sealt edasi kuuekümnendate aastate seksuaalrevolutsioonini on vähemalt sama pikk, kuigi vahest mitte nii ühemõtteliselt ülespoole viiv tee.
On tähelepanuväärne, et sarnaselt nii paljudele teistele kahekümnenda sajandi käekäiku mõjutavate juhtideedega võtavad ka perekonna, eraomanduse ja riigi teket selgitavad teooriad selgema vormi XIX sajandi teisel poolel. Oma 1884. aastal ilmunud samanimelises teoses läheb Engels koguni nii kaugele, et paigutab pikka aega irokeese uurinud Ameerika etnograafi Lewis Henry Morgani võrdsena Darwini ja Marxi kõrvale. Morganist müütilisema maailmapildiga Šveitsi ametivend Johann Bachofen on seevastu avaldanud paljude teiste hulgas olulist mõju nii Thomas Mannile, Erich Frommile, Rainer Maria Rilkele kui ka Robert Gravesile. Mõjutusi, mida kommunistlik tegelikkus on saanud oma teoreetikute ettekujutustest metslusest (marksistlikus fraseoloogias siis ürgkogukondlikust korrast), on samuti raske üle hinnata. Piisab kui meenutada, et punase mäsu sünnitatud segastel aegadel ei piirdunud Venemaa ühiskonnastamiskatsed üksnes tootmisvahenditega. Samalaadsed eksperimendid on kordunud ka Hiinas, Indo-Hiinas ja üldiselt kõikjal seal, kus puntrapõhisest majandusest pärit tungid ja ihad jälle kord õhukesest tsivilisatsioonivõõbast läbi on tunginud.
Käsitletava valdkonna hämarusest hoolimata võib siiski esitada paar selgemat väidet. Esiteks, tsivilisatsiooni edukäik on rajatud mängureeglite muutmisele. Äratõukeks vajalikud institutsioonid nagu perekond, keel, õigus, eraomand, turg ja raha tekivad vanade keeldude ja tabude kaotamisel. Teiseks, uued mängureeglid peavad suurendama need omaks võtnud gruppide ellujäämistõenäosust. Kolmandaks, iga tsivilisatsiooni aluspõhjaks on üksikasjalik tööjaotus.
Friedrich Hayeki kultuurilise evolutsiooniteooria järgi ongi tsivilisatsiooni arengu suunavektoriks üleminek suhteliselt väikesearvuliste inimrühmade koostööd korraldavatelt lihtsakoelistelt mängureeglitelt järjest suuremaid masse ühendavatele abstraktsetele käitumisjuhistele. Kui ellujäämispiiril balansseerivas väikesearvulises ürgkarjas piisab vähestest, enamikule karjaliikmetest arusaadavatest käitumisjuhistest, siis vähegi arenenum tööjaotus ja sellest tulenev kaubavahetus peab põhinema järjest keerulisematel reeglitel, mille eesmärgipärasus ei pruugi olla alati kõigile kohe hoomatav.
Pikaajalise tsiviliseeritud käitumise väljavaate teeb küsitavaks ebasoodne ajategur. Võrreldes sadade tuhandete aastatega, mille jooksul kujunes välja meie bioloogiline platvorm, on mõned tuhanded aastad kirjasõnaga kajastatavat kultuuri väga üürike ajavahemik. Nii tulebki meil Hayeki järgi elada oma ürgajast pärit instinktidega järjest suuremaid inimmasse ühendavas ühiskonnas, kohandada oma käitumist ja talitseda oma emotsioone: üritada võrdselt hästi hakkama saada nii altruismil ja teistel peentel tundmustel rajanevas eraelulises lähikonnas kui ka konkurentsi survel toimivas tööjaotuses. “Tõesti, konflikt inimestele instinktiivselt meeldiva ja neil asuala laiendada võimaldanud käitumisreeglite vahel… on võib-olla tsivilisatsiooni arengu peateema. Tundub, et Kolumbus taipas otsekohe, et “metslastel”, keda ta kohtas, oli loomupäraste iniminstinktide seisukohalt mõnusam elu. Ja nagu ma hiljem väidan, on atavistlik igatsus ülla metslase elu järele minu arvates kollektivistliku traditsiooni põhiallikas,” kirjutab Hayek oma luigelauluks jäänud “Hukutavas upsakuses”.
Käitumise kohandamisest ja emotsioonide talitsemisest tingitud pinged viivad muidugi kiiresti mõtted Hayeki kuulsale kaaslinlasele Sigmund Freudile, kes teoses “Ahistus kultuuris” põhjendab tsivilisatsiooni arengut kahe teguriga: äärmisest nappusest tingitud vajadusega koostööks ja liigi laienemist võimaldava erootilise tõmbega. “Erosest ja Anankest said inimkultuuri vanemad,” sedastab Freud ja jätkab, “esimene kultuuriedusamm oli see, et nüüd sai suurem hulk inimesi jääda kokku ühendusse elama. Ja et mõlemad suured jõud sealjuures koosmõju avaldasid, võis oodata, et edasine areng kulgeb libedalt, välismaailma üha parema valitsemise ja ka ühendusest haaratud inimeste hulga edasise laienemise suunas. Ei ole kerge mõista sedagi, et see kultuur võis oma osanikele mõjuda teisiti kui õnnestavalt.”
Kui nüüdse üleilmastumise laineharjal näib läheneva kapitalistliku maailmavabariigi idee innustavat järjest väiksemat hulka inimesi, siis kas pole see järjekordne tõestus, et veri on paksem kui vesi? Et naist, meest, nende lapsi ning pere varandus(enatukes)t kaitsvat rahvusriiki ühendavad sidemed on jätkuvalt tugevamad kui rahvusvahelised kaubandus-, kliimakaitse- ja kõik need teised lepingud.
Majandusteadlastele tähendab see seda, et majandusteooria alustoeks on ja jääb ikka mikroökonoomika. Ütleb ju luuleridagi, et “Naisterahvad ja meesterahvad/need on ainukesed rahvad”.
-
Vestlusring kaasaegse skulptuuri ja E. Epliku loomingu teemadel
Laupäeval, 27. oktoobril algusega 19.00 toimub Y galeriis (Küütri 2) näituse „Tüdruk, kes kõike armastas“ teemaline vestlusring. Vestlust juhib Gregor Taul, kaasa mõtlevad Kirke Kangro ja Sten Saarits.
Vestlusringil lahatakse kaasaegse skulptuuri ning Eike Epliku loominguga seotud teemasid.
Gregor Taul on kunstiteadlane, semiootik ning Eesti Kunstiakadeemia galerii kuraator.
Kirke Kangro on kunstnik ja Eesti Kunstiakadeemia õppejõud.
Sten Saarits on Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni- ja skulptuuriosakonna II kursuse tudeng.
Üritus on tasuta!
