Toeta
Otsi

Marko Pajević

  • “Scripta manent” on meie regioonis ainulaadne üritus

    Reet Varblane

    Mis eristab tänavust “Scripta manent’it”  varasematest köitekunsti väljapanekutest?

    Sirje Kriisa: Teema: tänavune “Scripta manent” on üles ehitatud 7 – 15aastaste eesti laste kirjutatud juttudele ja luuletustele.

    Lennart Mänd: Lastelooming, üldse lasteteema väärib märksa rohkem tähelepanu. Palju on räägitud kultuuri, kunsti muutumisest, kuid märksa vähem sellest, kuidas tulevased kultuuritarbijad, lapsed ise on muutunud.

    S. K.: Esimese valiku tegi Leelo Tungal: ta saatis meile kolmeteistkümne aasta jooksul Sten Roosi konkursile ja ajakirjale Hea Laps saabunud ja ära märgitud eesti laste kirjutatud sada muinasjuttu, millest omakorda tegime lõpliku valiku.

    L. M.: Lõpliku valiku tegijate seas oli nii köitekunstnikke kui ka lapsi – tubli kolmandik valikutegijatest olid erinevas vanuses lapsed.

    Kas olete ise valikuga rahul?

    L. M.: Selle trükisega me ei püüa anda mitte mingisugust hinnangut lasteloomingule. Pigem püüame anda ülevaate sellest, mida lapsed kirjutavad. See oli päris huvitav lugemine. Selgelt on näha, mismoodi on meedia ja arvutimaailm tänapäeva lapsi mõjutanud.

    S. K.: Kuigi tekstide aluseks on võetud klassikalised muinasjutud.

    Rene Haljasmäe: Mõnel puhul sarnanevad need lood arvutimänguga.

    L. M.: Neile lugudele on iseloomulik, et paljude sündmuste põhjused on jäänud kirjeldamata, just nagu arvutimängudes. Praegu kasutavad lapsed sootuks rohkem meedia pakutud valmisobjekte.

    Kuidas kunstnikud selle mõttega kaasa tulid?

    L. M.: Näis, et algul tekitas see mõte paljudes võõristust. Oodati pigem klassikat, nagu see oli eelmisel korral, kui köide tuli teha Jaan Kaplinski ja Doris Kareva luulekogule. Kuid kui järele mõeldi, siis pakkusid lastelood kunstnikele märksa laiemat mängumaad. Köitelahendused ei pidanud olema klassikalised, vabadust oli enam.

    S. K.: Kuna lubasime ka illustratsioonid teha, siis oli mängumaa veelgi laiem.

    Kui tihe oli žüriisõel?

    L. M.: Reglemendi järgi on näitus üles ehitatud nii, et kõik, kes osalusmaksu tasusid, said trükitud raamatupoognad, millest tuli teha köide, kui oli soovi, võis ka illustreerida. See köide võis olla ka raamatuna kasutatav objekt. Žürii koosnes seitsmest liikmest: sinna kuulusid raamatukujundaja Jüri Kaarma, lastekirjanik Leelo Tungal, disaini- ja tarbekunstimuuseumi projektijuht Ketli Tiitsar, kunstiteadlane Inge Teder, välismaalastest Jeff Clements ja Adam Larsson.

    S. K.: Žüriid juhtis EKA õppejõud Lennart Mänd.

    Miks just selline koosseis?

    L. M.: Jeff Clements on maailmas väga tuntud vanema põlve köitja ja pedagoog, Larsson esindab pigem nooremat põlvkonda, kuid nad mõlemad on suure kogemusega õpetajad ja kunstnikud-raamatuköitjad ning restauraatorid. Nad on hästi kursis kõige maailmas toimuvaga. Žürii  seitsmest liikmest vaid kaks osalesid žürii töös ka viis aastat tagasi.

    R. H.: Need nimed andsid ka kogu üritusele kaalu: neid žüriiliikmeid tunti maailmas ja meie üritusega tuldi hea meelega kaasa, neid usaldatakse ja respekteeritakse.

    Kas töid laekus palju?

    L. M.: Kuna ekspositsioonipinda oli piisavalt, siis me ei olnud situatsioonis, et kellegi tööd oleks tulnud välja jätta lihtsalt selle pärast, et need ei meeldinud mõnele žüriiliikmele või et need ei oleks ära mahtunud. Mõned tööd jäid välja tehnilistel põhjustel: need polnud kas piisavalt hästi teostatud või polnud kasutanud etteantud sisu. Saja kolmekümnest on väljas sada kakskümmend seitse tööd. Žürii ülesanne oligi vaadata, et tööd vastaksid nõuetele ja valida välja kolm Kuldraamatut – meil ei ole rahalisi preemiaid ja me ei tõsta esile ühte, kõige paremat raamatut – ja kakskümmend ergutuspreemiat. Seekordsed Kuldraamatud jäid kõik Eestisse: need pälvisid Külli Grünbach-Sein, Kaire Olt ja Jaana Päeva.

    Kui vaadata auhinnatud töid, kas võib tuua välja midagi, mida žürii on eelistanud? Kas kolm Kuldraamatut on ülejäänud töödest peajagu üle?

    R. H.: Kõrge tasemega hakkas silma jaapanlaste koolkond. Teiste puhul arvan küll, et pigem mängis kaasa žüriiliikmete subjektiivne maitse.

    L. M.: Kui sama seltskond oleks pidanud kuu aega hiljem valiku tegema, siis võib-olla oleks eelistatud hoopis teisi töid. Raske oleks olnud eelistada ainult ühte tööd, sest väga häid töid oli tõesti palju.

    R. H.: Hea köite puhul mängivad kaasa nii tehniline teostus kui põnev materjal.

    See on rahvusvaheline köitekunstinäitus. Kuivõrd tähtis on tänapäeval eksklusiivne köidetud raamat? Olime ju 1970ndatel ja 80ndatel ülimalt uhked oma nahakunsti ja köitekunsti üle.

    S. K.: Tegelikult just tollal raamatut tehniliselt ei köidetud, ainult kujundati kaasi. Isegi meie kunstiajaloos kirjutatakse raamatuköidetest, kuid tegelikult pandi kaaned valmissisule ümber. Raamatut kujundati kas nahas või mõnes muus materjalis.

    R. H.: Tollal tehti nahkehistööd.

    L. M.: Praegu teame, kuidas tehnoloogia loob kompositsiooni, annab võimalusi. Raamat on kolmedimensiooniline objekt: oluline on, kuidas raamat suhtleb materjali kaudu, kas raamat on kerge või raske, kas soe või külm, kas seda saab voodis lugeda või tuleb spetsiaalselt istuda laua taha. Köide ongi inimese ja raamatu vahendaja, raamatu lisaväärtus.

    Kellele on  eksklusiivne, spetsiaalselt köidetud raamat mõeldud?

    S. K.: Selline raamat kunstiobjektina on mõeldud kõikide raamatusõprade jaoks. Meie väljendame ju oma kunsti mõtet raamat kaudu, nagu maalikunstnikud teevad seda maali, skulptorid skulptuuride kaudu jne.

    Lasteloomingust ja kunstnike visioonidest sündis sümbioos, unikaalne köide, mille ülesanne on pakkuda publikule üllatust teostuste ja tõlgenduste mitmekesisusega, lõputute kujundusvõimalustega selles nii konservatiivseks peetud kunstis, kui seda on köitekunst.

    Selle üritusega soovime näidata kõrgetasemelist köitekunsti, samas ka  pöörata tähelepanu kirjutavale lapsele, kes tahab ning on võimeline loovalt mõtlema. Eesmärk on ergutada noort näitusekülastajat mõtisklema kultuuri mitmekülgsete avaldumisvormide ja sellega seoses elu püsiväärtuste üle.

    Tulvi-Hanneli Turo: Raamat kui objekt avaneb ju ikkagi alles siis, kui seda puudutada ja lugeda, ainult vaatamisest ei piisa. Näitusel ei saa seda küll teha, aga raamat on interaktiivne objekt.

    Kuidas siis raamat vaatajani jõuab? Vaataja saab seda vaadata ju ikkagi ainult läbi klaasi?

    L. M.: Eks nii mõnegi teise rakenduskunsti objektiga ole sama lugu: ka tekstiil eeldab puudutust või moekunst kandmist. Raamatuköide on mõeldud inimesele, kes oskab raamatut nautida. Eksklusiivne köide väärtustab raamatut ja muudab selle iseseisvaks kunstiobjektiks.

    Mida ikkagi tähendab praegusel ajal hea raamatuköide? Kas saab tuua välja kunstnikke rohkem köitnud suundumusi?

    T.-H. T.: Uute materjalidega eksperimenteerimine: enese proovilepanek, kui see õnnestub, siis tulemus on tõesti uhke. Üks väga mehelik töö on Manne Dahlstedti köide: ta on kasutanud titaani, lisanud värvinüansse.

    S. K.: See on Karolingide köite kohutavalt põnev edasiarendus.

    Kuivõrd laste mõttemaailma muutumist on suudetud edasi anda uute põnevate materjalide ja tehniliste nippide abil?

    L. M.: Minu meelest on Dahlstedti köites vägagi sees laste mõttemaailm: külmus, vahendatus, nurgelisus, urbanistlikkus, distantseeritus. See kujundus ei jutusta otseselt midagi ja ega need lood ka ei jutusta. Nende lugude struktuuris on tunda koomiksi ülesehituse lihtsust, nappust. Tänapäeva lapsed  ei ole lugenud pakse raamatuid nagu “Robinson Crusoe”, aga nad on kõik näinud filmiversioone.

    Kas võiks veel mõne näitusel eksponeeritud teose esile tuua?

    R. H.: Mulle meeldib Kaia Lukatsi muinasjutuportfell: kaantest oli moodustatud kott, oskuslikkus galanteriis annab võimaluse ennast suurepäraselt teosta
    da ka raamatu puhul.

    L. M: Jaapanlase Eri Sakai köide võib olla küll ükskõik millisele raamatule tehtud, kuid köite tundlikkus on omaette klass. Vahvaid asju on palju: Ingrem Pihla illustratsioonid on kinnitatud lehtedele nagu pabernukud. Ühe Kuldraamatu võitja Kaire Olti ülimalt perfektne raamat mõjub väga terviklikult, illustratsioonid, veerulaiused on raamatugraafiliselt paigas. Mulle meeldib veel väga Christina Svenssoni roosade sukkpükstega köide: hirmus vaimukas, üks mängulisemaid lahendusi.

    S. K.: Svenssonil on jah vahva jaburalt nailon-roosa kujundus! Mulle meeldis, et Lennart Mänd on Marko Mäetamme graafikat lõikunud ja uuesti kokku pannud. Sobib teemaga.

    L. M.: See on ju see, mida lapsed ka teinud on: võtnud klassikalised muinasjutud ja pannud need oma tahtmist pidi kokku.

    Teil on eraldi rubriik “tudengite tööd”. Kuidas olete tudengite töödega rahul ja mida võiks nende hulgast esile tuua?

    R. H.: Tudengite tööd on juhendatud tööd, see võis olla ka põhjus, miks need tööd on üldiselt head. Hea õpetaja tagab hea tulemuse.

    Mida ise loete tänavuse “Scripta manent’i” kõige väärtuslikumaks kogemuseks? Ega see ju viimaseks ei jää?

    T.-H. T.: Arvud räägivad iseenda eest: kui eestlasi oli 75 ja välismaalasi 55, siis juba selle tõttu tasub jätkata. Kui see ei oleks huvi pakkunud, siis poleks ju osaletud. Meid juba usaldatakse. Tuleb jätkata.

    R. H.: Ega kvantiteet pole ju eesmärk, eesmärk on tasemel üritus: kataloog, kodulehekülg, konverents, õpitoad, omavaheline suhtlus.

    S. K.: “Scripta’de” kohta võib julgelt öelda, et tegemist on maailmatasemel üritusega; seda on välisosalejad rõhutanud. Tänavusel näitusel osaleb 17 riiki.

    L. M.: Meie regioonis pole olnud kedagi, kes oleksid suutnud korraldada samasuguse kaliibriga näitust. Ei Baltimaadel, Skandinaavias ega ka Saksamaal. Sellised näitused on toimunud kas Itaalias või Prantsusmaal.

    Mis väljund on meie heatasemelisel köitekunstil Eestis? Üks asi on rahvusvahelisel areenil esineda ja auhindu noppida, teine on ju kodune areen? Kas meil Eestis on vaja köitekunstnikke?

    S. K.: Suur osa meie köitekunstnikest on leidnud ju argielus rakendust: nad teevad nii  kunst- kui ka reaköiteid,  restaureerivad. Nõudlus on olemas. Raamatukogu töö kõrval teen vabal ajal pidevalt ka eratellijale tööd.

    Mis saab noortest? Kas neile jätkub tööd?

    L. M.: Eks igas valdkonnas on vaja läbi lüüa. “Scripta manent” on ju ka noortele kontaktide võimalus: neid märgatakse, kutsutakse väljapoole esinema, kursusi läbi viima. Kataloog on kasulik infovahend. 

    Kas elektroonika pealetung ei söö raamatut välja?

    L. M.: Elektroonika pealetungi tingimustes  on eksklusiivne raamat seda enam hinnas, just unikaalse objektina.

     

     

     

     

     

  • Tartu Linnamuuseumis algab kohaliku tööstuse ajalugu tutvustav loengusari

    Tartu Linnamuuseum

    Tartu Linnamuuseumis on kuni 30. aprillini avatud Eesti Vabariigi 95. sünnipäevale pühendatud näitus „Eesti töös on Eesti kuld. Tartu tööstus 1920-1940“, mis tutvustab linna tööstusettevõtteid ja nende toodangut II maailmasõja eelsetel kümnenditel.

    Aastad 1920–1940 olid Eesti majanduse ülesehituse aastad. Tartu geograafiline asend soosis kesk- ja väiketööstusi. Nii oli 1936. aastaks Tartus ligi 400 väikeettevõtet. Suurtööstusi oli küll vähem, ent toodangu poolest oli Tartu Tallinna ja Narva järel Eestis kolmas tööstuslinn.

    Algav loengusari avab huvilistele põhjalikumalt näitusel käsitletud teemasid.

    Loengusarja esimene ettekanne toimub kolmapäeval, 23. jaanuaril kell 16, mil näituse kuraator Teesi Kivivare tutvustab Tartu Linnamuuseumi kogude põhjal 1920. – 1930. aastate toiduainetetööstuse reklaame. Ettekande materjal pärineb arhiivikogus asuvatest reklaamplakatitest ja -lehtedest, toodete kataloogidest ning kalendrites ja ajakirjanduses ilmunud toiduainete toodangu reklaamist ning annab ülevaate olulisematest toiduainetetööstuse ettevõtetest ja nende toodangu reklaamimise põhimõtetest käsitletaval perioodil.

    Sissepääs tasuta.
     
    Loengusari toimub üks kord kuus kolmapäeviti kell 16. Sarja järgmistes ettekannetes räägivad:
    27. veebruaril Andres Sepp Tartu Aiavilja Ühisuse tegevusest
    20. märtsil Elle Tarik Tartu kirjastustest 1918-1940
    17. aprillil Toomas Pung Hugo Masingust ja Golitsõn-Vilipi seismograafidest

  • „Detsembrikuumus”, riigi tellimus ja propaganda

    Lauri Vahtre

    Kirjutama sundis muu. Nii „Detsembrikuumuse” kui „Tuulepealse” põhifinantseerijaks oli riik, mistõttu mõlemad on saanud kriitikuilt otsaette sildi „riigi tellimus” või „tellimustöö”, kusjuures tavaliselt on selguse mõttes lisatud sõnad „riiklik propaganda”. Pean tunnistama, et olnud osaline mõlema  stsenaariumi loomise juures, tekitavad need sildid – ehkki nende kasutuselevõtt oli ootuspärane – minus mitmel põhjusel tõsist meelehärmi. Mis teeb tellimustöö tellimustööks? Loomulikult põhjuste ja tagajärgede ahel: on tellija, kes tahab teatavat sorti saapaid (ülikonda, mängufilmi, maali), ja on tegija, kes kokkulepitud tasu eest teeb tellijale soovitud toote. Kogu protsess algab tellija soovist ja tema nägemusest, alles seejärel tuleb tellimuse täitja ja täitmine. Mis puutub „Detsembrikuumusse”, siis siin käis kõik vastupidi. 

    See projekt ei alanud üldsegi mitte riigi tellimusest, vaid kellegi isiklikust mõttevälgatusest kuuvalgel ööl. Sellised mõttevälgatused ei ole Eesti riigis muuseas kellelegi keelatud, ka Andres Maimikule mitte. Mõte kogus jõudu, arenes, edenes, leidis toetajaid ja jõudis tootmisfaasi künnisele. Ning alles selles järgus – kui intensiivselt otsiti ja osalt oli ka juba leitud rahastajaid – kuulis produtsent juhuslikult, et riigil on kavas 90. aastapäeva puhul finantseerida üht sobilikku filmi, soovitavalt Vabadussõjast. Produtsendil ja teistel projekti pöidlahoidjatel kulus üksjagu  aega ja vaeva tegemaks juubeliraha jaotajatele selgeks, et tegelikult nad ei soovigi nii väga filmi Vabadussõjast, vaid hoopiski 1924. aasta mässu mahasurumisest. (Nali.) Otsustavaks osutus ilmselt tõsiasi, et tegelikult valikut polnud: aega oli jäänud nii vähe, et jäi üle finantseerida kas „Detsembrikuumust” või ajada läbi ilma juubelifilmita. Täiesti uue filmiprojekti käivitamine stsenaariumi väljaarendamisega alates pluss ülesvõtmine ja montaaž poleks mingil juhul ajaraamesse mahtunud. Rahajaotajad – tunnustatud kunsti- ja kultuuriinimesed – kaalusid asjaolud läbi, tutvusid põhjalikult pooleli projektiga  ja langetasid otsuse. Raha eraldati ja tootmine läks käima, kusjuures riik ei esitanud produtsendile ega režissöörile ei sisu ega vormi osas mingeid tingimusi, eeldades lihtsalt, et valmis tehakse enam-vähem seesama film, mille tegemine juba käis. Mitte mingi muu. Ja tehtigi enam-vähem seesama film.

    Mille poolest on „Detsembrikuumus” siis tellimustöö? Mitte millegi poolest. Ta on sama palju tellimustöö, kui suvaline Estonia ooperilavastus või ER SO kontsert. Või koguni PÖFF. Tegemist ei ole riigi nõudmiste ja soovide järgi valminud ülikonnaga, vaid põõsast leitud klaveriga, mida oli vaja ja mis kogemata kombel sattus olema õigel ajal õiges kohas. Ühesõnaga: „Detsembrikuumust” saab ja tuleb kritiseerida nii nagu iga teistki filmi või teatrilavastust, alustamata oma kriitikat mõttekrambiga, et „tellimustöö, mis sellisest tahta, see ju propaganda”. See on lihtsalt ebaprofessionaalne ja madal. Ning seda tahan ma öelda ka Jaan Ruusile. Kui küsisin talt eraviisiliselt, mis põhjusel ta „Detsembrikuumust” propagandafilmiks nimetab, ei suutnud ta mulle vastata. On see kriitika? Kuid kirjeldatu on vaid isiklikum ja seetõttu vähem tähtis  pool minu meelehärmist. Teine ja sutike tummisem pool seisneb selles, et sõnad „riigi tellimus” või „riiklik propaganda” ülepea nii halvasti kõlavad. Kas meie riik on mingi kuritegelik organisatsioon, mille tellimuse täitmine on automaatselt taunitav ja selle tulemus automaatselt propaganda? Tean, et paljud vastaksid sellele pikemalt mõtlemata: jaa! Loomulikult on! Igasugune riik on kuritegelik ja Eesti riik veel eriti! On veider, et selletaolist leksikat peetakse sügavamõtteliseks, ja veel veidram, et seda peetakse eriti kohaseks kunstnikele.

    Ma ei ole kunagi õieti aru saanud, miks Eestis, kui mitte  mujalgi, on levinud arvamus, et tõeline kunstiinimene saab olla vaid see, kelle vaimne areng peatus kuskil teismeliseeas. Õnneks levitavad seda seisukohta rohkem need, kes armastavad kunsti ümber sumiseda, ja hoopis harvemini tõelised loojad. Meenutagem, et riik tellib palju muudki, mitte ainult mängufilme. Näiteks haridust, makstes kinni teatava hulga üliõpilaskohti. Kas sel viisil hariduse omandanud neurokirurgi tuleks suhtuda põlastavalt – „sul ju riigi tellitud haridus kupli all, teadagi…”? Riik korraldab pensioni kogumist ja jaotamist – kas riiklik pension tuleks ära põlata, kuna see on riiklik? Kas  üldlaulupeole tuleks boikott korraldada, kuna selle peo põhifinantseerija on riik ning järelikult on tegemist riigi tellimusega ja loomulikult siis ka riikliku propagandaga? Kas Ernesaksa „Mu isamaa” kavvavõtmine riigi finantseeritud üritusel teeb sellest teosest kunsti asemel propaganda? Jah, see kole sõna „propaganda”. Või siiski mitte nii väga? On ju nähtud teleklippe „tarbi vähem kolesterooli” ja plakateid „ära joo ennast lolliks”. On see propaganda? Jah, on. On see paha? Ei ole. See on täiesti õigustatud ning vajalik propaganda. Propageerida saab nii headust, mõistmist, tublidust, teadmisi  kui sadat muud kiiduväärset asja. Kuid propageerida saab muidugi ka valet, valetamist, vägivalda, sallimatust ja nõnda edasi. On „Detsembrikuumus” või „Tuulepealne maa” (või ka näiteks „Nimed marmortahvlil”) milleski sellises süüdi? On’s pahad liiga pahad ja head liiga head? Minu meelest mitte. „Detsembrikuumuse” esipaha loeti mitme kriitiku poolt koguni üleliia sümpaatseks, esihea aga üleliia mökuks. Ka „Tuulepealse” kõige negatiivsem põhitegelane ei olnud üheplaaniline. Mis ei tähenda, nagu poleks nii filmil kui seriaalil olnud nõrkusi. 

    Kuid neist võikski rääkida, ilma sisutute siltideta. Muide, huvitav detail: „Detsembrikuumuse” tegemise ajal vaidlesid produtsent ja stsenarist ägedalt Eesti sisekaitseülema kindral Undi tegelaskuju üle. Stsenaristi meelest oli tegemist julge mehega, kes võttis väga suure vastutuse, riskis terve riigiga, kuid, nagu lõpuks selgus, päästis nii riigi kui rahva. Produtsendi meelest tulnuks temast kujundada lurjus, alatu äraandja – ja seda eeskätt põhjusel, et ta kuulus Eesti Vabariigi kõrgemasse juhtkonda. Juhtkonda kuuluv isik ei saa kinolinal olla positiivne. „Me ei tee siin propagandat!” põrutas produtsent.  Selline argument võttis mõne asjaosalise päris tummaks. Stsenaristide jonni tõttu jäi Undi tegelaskuju vähemalt mitmeti mõistetavaks, ehkki mitte positiivseks. Mis võib-olla oligi kõige parem. Irooniline, et süüdistamine propagandas koos sildiga „tellimustöö” tuli siiski. Ma mõistan suurepäraselt, et kroonukunsti pealetungile tuleb vastu hakata. Kuid meil pole seda pealetungi olemaski. On vaid marksistlik mõttekramp, et kunstnik peab riigiga – ekspluateerijate vägivallaorganisatsiooniga – tingimata sõjas olema. Kui saaks sellest krambist ükskord üle?  

  • Kvartetimuusika sisse minek

    Virve Normet

     

    JANÁČEKI-nimeline KEELPILLIKVARTETT (Tšehhi) Estonia kontserdisaalis 18. I.

     

    Kvartetimuusika on päris muusika. Puhas. Muusika helikunsti enda pärast. Selle kontserdile ei eksi just tihti juhukuulaja ja sellest ei kujune n-ö staatusekontserti. Nii mõtiskledki seda viiendik saalitäit kuulajat vaadates nende kolme inimrühma üle, kellele kvartetimuusika midagi tähendab. Nüüd kujutletav vestlus.

    Helilooja: Jah, nemad on esimesed, kelle puhul küsid: miks sa kirjutasid keelpillikvarteti? See on ju nagu peegli ees seistes iseendasse vaatamine! Isegi siis, kui sa kirjutad pelgast harjumusest ja kirjutamise mõnust ja lustist.

    Schuberti ja Janáčeki kvartetti lahutab täpselt sajand. Aga midagi on neis ühist. See sügav isiklikkus, subjektiivsus. Igas osas, igas mõttes, igas fraasis. Dvořáki puhul kahtled, kas see on ikka (kogu teose ulatuses) niimoodi… Janáčeki kvartett on heliloojal esimene selles žanris, Dvořákil eelviimane, kolmeteistkümnes! Ühine kõigil, ka meie praegustel kaasaegsetel, on see, et eriti aeglased osad on ikka tahes-tahtmata helilooja enda isiksuse ja ande peegelpilti.

    Interpreet: Mulle tähendab keelpillikvartett kui ansambel omamoodi pühendumust. See tähendab tööprotsessi tundide-nädalate-aastate kaupa neljases seltskonnas, keda tunned lõpuks paremini kui oma perekonda. Sest muusika kaudu, mida kvartett mängib, tajud lõpuks kaaslaste igakülgset võimekust, iga talendikallet ja ka iseloomunõrkust. Me justkui loeksime neljakesi koos tolle isiklikke pihtimusi, aga kuidas keegi meist neid loeb ja mõistab, selles peegeldub tema oma suur või väike ise ning tema panus ansamblimängu.

    Kuulaja: Ma ei tule kontserdile mitte rõõmsat ja kõlavat saaliühiskonda tunnetama nagu koori- või sümfooniakontserdil. Ma tahan see paar tundi olla tegelikult iseendaga, lootes, et hästi esitatud kvartetimuusika viib mu rahu ja õndsuse seisundisse. Et puhta muusika ilu, selle mõtte liikumine ja areng annab ka mu oma mõtetele pehmelt igavikulise kõrvalmaigu, mis teeb argiteravikud ümaramaks ja elu justkui elamisväärsemaks. Ma tahan lihtsalt olla, minna muusika sisse, ennast ära unustada.

     

    Midagi jäi hinge närima

     

    Janáčeki kvarteti kontserdiks olid Estonia kontserdisaali tooliread toodud esimesele saalipoolele ja paigaldatud oluliselt suuremate reavahedega kui tavaliselt. See soodustab mõnusat üksiolemise tunnet ja kuulamist. Ent ikkagi jäi saal kvartetimuusika jaoks liiga suureks ja esitus kaotas palju oma kammerlikkusest, tuba-hubasusest, intiimsusest.

    Janáčeki-nimelisel kvartetil on 60aastane ajalugu, vahetunud on mitu koosseisu. Praegu mängivad kvartetis Miloš Vacek (I viiul), Vitezslav Zavadilik (II viiul), Ladislav Kyselák (vioola) ja Bretislav Vybiral (tšello). Nad kõik on mitmekordsed konkursside laureaadid ja õppejõud muusikakõrgkoolides. Kvartetistaaž on kõigil üle kümne aasta. Ansambli repertuaar on tugevasti klassikakallakuga ning loomulikult tšehhi ja moraavia heliloojate eelistusega.

    Nii tunduski, et Schuberti Keelpillikvarteti a-moll op. 29 “Rosamunde” esitus tervikuna oli kuidagi pastelne, justkui pehmelt loori taga mängitud. Ja seda sügavat hingeerutust, mida teadsid oodata, ei tulnudki. Schuberti muusika võlu on kaunites meloodiates ning geniaalses oskuses muusikalisest mõttest arenduse ja varieerimise teel tohutult palju võimalusi leida. On raske öelda, kas mõjusam oli teine (aeglane osa) või isegi kolmas osa menuett, kus püüdlikust tantsurütmist ikka ja jälle murrab läbi mingi isiklik traagika. Neljas osa on liikuv ja täis kevadet. Seda “kevadet” olekski mängijatelt natuke rohkem oodanud, kuigi tehniliselt on nad kõik ju laitmatud interpreedid. Aga võib-olla klassikalised kvartetimängu traditsioonid seda looritatud, emotsionaalselt vaoshoitud Schubertit just nõuavadki? Väike rahuldamatuse-kuradike jäi ometi Schuberti kvartetist hinge närima.

    Et ansambli täiskõla on jõuline, et dramatism ja kontrastid võivad joonistuda eredalt, et iga pill neljast on partituurist johtuvalt see esimene ja tähtsaim – kõike seda kogesime Janáčeki dramaatilist “Kreutzeri sonaadi”-nimelist kvartetti kuulates. Ju oli muusika lähedasem, aga pakkus ka rohkem artistliku kujundamise võimalusi ja lahendusi. Ilmselt on Janáčeki muusika nende mängijate pärisosa. Ning see on ka loomulik, oma nimiheliloojat peab ju ansambel suutma mängida maksimaalse mõjuvusega!

    Dvořáki 13. kvartett op. 106 on kaunis näide sellest, et helilooja võib tunda mõnu oma professionaalsusest. Tema maailmaränduri silmaring ja mitmekülgne kultuurikogemus laseb tal tunnetada omaenese võimekust ja kohta muusikamaailmas. Kvartett tundub olevat üks ta meelisžanre: neli pilli võivad siin kätkeda endas lausa sümfoonilist arendust ja dramatismi, aga ka melanhooliat, kõike, mida vaid soovite ühelt sümfoonialt. See leidub ka klassikalises (ülesehituse mõttes), sisult üliromantilises kvartetis! Dvořáki muusika on kaunikõlaline ja jõuline, Janáčeki kvarteti üks ilmselge lemmik.

    Kogu kontsert jättis mulje väga hea tasemega mängijatest ja korralikust musitseerimisest. Superelamuse tasemele see siiski ei küündinud. Võib-olla oleme juba liiga ärahellitatud publik?

  • Galerii

    Maire Toom

    Ivar Kaasik. Nimetu. Õli, lõuend. 2004.

    Pealkiri pole juhuslik. Üha enam paelub noori maalikunstnikke abstraktsionismi asemel hüper, mis nõuab suuremaid manuaalseid ja tehnilisi oskusi. Erand pole ka Saksamaa ja Saaremaa vahel pendeldav Ivar Kaasik. Näituse pealkiri ?All? viitab filoloogilisest aspektist homonüümidele: on kirjapildis samasugust mitmetähenduslikkuse efekti tekitav nagu kujutavas kunstis ambivalentsed kujutised. ?All? tähendab eesti ja inglise keeles erinevaid asju, kuid mõelgem, mitu tähendust on meie keeles sõnal ?sõim??

    Kaasiku maalikunst oleks nagu hüper- või fotorealism, kuid pole seda siiski. Mul pole aimu tema loomemeetodist: palju ta kasutab foto või slaidiprojektsioone lõuendile. Tal puudub klassikalisele fotorealismile omane neutraalus. Ta valib motiive, kõneleb kehakeelt, viitab soorollidele  ja kasutab pigem popist tuntud meediaikoone (Thatcher, Putin). Näitusel on ka tundlikke loodusmotiive, mida antakse edasi ilmselt aerograafiga maalitud ?häguse pilgu? kaudu, mis võib ka olla pärit nn kunstfotograafide leksikast. Eesti hüper pole kunagi suutnud olla täiesti objektivistlik nagu näiteks Richard Estesi maalid ? ikka on mingi kiiks sees, erandina võiks nimetada  ainult Tõnu Virve või Ando Keskküla varasemaid maale. Kaasiku tehnika, mis toetab pildi sisu, kõigub ka päris palju ? siit võib leida neidsamu ?hägusaid? maale, groteskset realismi ja pea et akadeemilist realismi (ilus pilt tütarlapsega selja tagant). Kuid kokkuvõttes on Kaasiku näitus eesti kunstipildis tervendav ja loob omamoodi silla maalikunsti ning video-foto vahel. Laias laastus pole realismil suurt vahet ? on ta siis tehtud kaamera või pintsliga, kas pilt liigub või seisab paigal. Iseasi on see, millist sõnumit pilt kannab ja siin oleks oodanud rohkemat ? kas siis sõnumit triviaalses või kunstiajaloolise konteksti tähenduses.

     

    Ants Juske 

     

    Evi Mardna valdab  visuaal-lingvistilist kalambuuri

    Evi Mardna näitus ?Kõigi maade proletaarlased, põgenege!? Okupatsioonide muuseumis kuni 19. IX.

    Graafikatriennaal on vallutanud Tallinna näitusesaalid ja leidnud üles ka seni kasutamata näitusepaigad. Üks neist on Okupatsioonide muuseum. Ja mõneti ootamatult haakub seal eksponeeritud keraamik Evi Mardna poliitiline pilaplastika väljapanek triennaali peateema ? maapaoga. Mardna oli küll pühendanud oma näituse MRP 65. aastapäevale, ent eks kasvanud ju sellest salasobingust välja nii tookordne äraminek kui ka kõik sellele järgnenu.

    Evi Mardna seekordne näitus mõjub otsekui terviklik installatsioon. Kujundaja Tõnu Laugule on abiks olnud muuseumi interjöör. Eestpoolt raamivad väljapanekut viisnurga ja haakristi embleemidega massiivsed väravapostid-vedurid otsekui Skylla ja Charybdis, külgedelt piiravad seda aerudega põgenikepaat ja rasked vanglauksed, sümboliseerides vabanemislootust ja lootuste purunemist, väljapääsu valvavad suured kirsasaapad ja ootevalmis kohvrite rida. Neile kohvritele sekundeerivad triennaalikunstniku John Smithi kollased sumadanid ja Mardna näituse hoopis isesugused naljakas-lõbusad käsijalgsed kohverkalad.

    Nii saavad Okupatsioonide muuseumi saalis kokku karm reaalsus ja sündmuste-isikute tragikoomilisust esile toov vaatenurk. Need Mardna poliitilised ?ar?id valmisid murranguliste poliitiliste sündmuste ajal ja ajel, ajavahemikul 1988 ? 1991, ning kandsid endas tugevat soovi kaasa aidata muutustele, vabastada mõte, sest kõik, mille üle saab naerda, pole enam nii hirmutav. Hoolimata töö mahukusest, jääb tunne, justkui oleks kogu sari sündinud ühe hingetõmbega, loomingulisel kõrghetkel.

    Mardnat on loometee algusest peale köitnud plastilise vormi väljenduslikkus. Nii valis ta juba diplomitöö juhendajaks skulptor Enn Roosi. Päris oma väljendusviisini jõudis kunstnik 20 aasta pärast, 1970ndate keskpaiku. Sestpeale sai alguse ta humoristlik saviplastika, visuaal-lingvistiline kalambuursus.

    Kunstniku mõte on erk ja vormikõne ilmekas. Ühtviisi hästi valdab ta nii suurt vormi kui ka oskust detaile nauditavalt kõlama panna: SSSR-i teravahambulised, lapitud-lagunevad tähed, venekeelne R kui sirbi ja vasara ühendus, kühmus vatijopedes valvuritädid (?Kaadrid otsustavad kõik?), karunahal lamav alasti poisike, peas kroon, käes (mängu)tank ja labidas kui viited tolleaegsetele Gruusia sündmustele (?Sorry, Mischka!?), pastelde ja balalaika ühendused, pressraud-tank lõhestamas maakaarti, näo ees sõbrad, seljataga vaenlased (?Bel canto?). Iga töö pakub äratundmisrõõmu ja toob tunnustust kunstniku väljendusoskusele. Sari koosneb ca 40 tööst. Sama ulatuslik oli ka kunstniku Lutsu ?Kevade? ainetel valminud savist jutustus. Näitusel on ka kaks autoportreed ? üks neist gaasimaski ja sisselöödud prilliklaasidega (1990), teine okaskrooni ja puurilinnuga (2004). Eks räägi needki enda eest. Näituse saatetekstis märgib Evi Mardna oma võõrkeelte oskuse kohta, et kõige paremini valdab ta pii-keelt, seda juba varasest noorusest peale.

     

  • Marta Stratskas & Margus Tamm Hobusepea galeriis

    Elin Kard

    „Kunst on alati ja kõikjal pihtimuse saladus“
     Karl Marx

    Neljapäeval, 24.01.2013 kell 17.00 avavad MARTA STRATSKAS (1986) ja MARGUS TAMM (1977) Hobusepea galeriis ühisnäituse „Never odd or even“.

    Näituse arhitekt on Argo Peever, helitausta autor Taavi Tulev ja näitusel on kasutatud Tauno Pääslase fotosid Lotte Jürjendali klaasskulptuurist.

    Näitus jääb avatuks 4. veebruarini 2013.

    Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

  • Charles Darwin 200: evolutsioonil ei ole eesmärki

    Kaarel Tarand

     

    Tarkade kord häält teha

    Järgmisel nädalal möödub 200 aastat teadusajaloo suurimate nimede hulka kuuluva Charles Darwini sünnist. Tänavu novembris möödub ka 150 aastat Darwini tähtteose „Liikide tekkimine”, nagu seda tingliku eestikeelse lühendpealkirja all tuntakse, esmatrükist. Üht Läänemere rannal ennast imetlevat väikest kultuurrahvast valgustavad  nimetatud sündmused kahe- või enamamõtteliselgi viisil. Jäägu siinses veerus Darwini teooria sisu läbi puurimata – et see on vaadeldav mitme nurga alt, võib Sirbi lugeja veenduda, kui keerab lehte paar lehekülge edasi. Üldhariduskooli kohustuslikus programmis on evolutsiooniteooria alged juba sedavõrd kaua sees, et pea iga kooliskäinu peab olema teemaga kokku puutunud. Samas täitus hiljuti 50 aastat Darwini peateose tõlkimisega viljatu tegelemise algusest.

    Viljatu selles mõttes, et kuigi tööd on tehtud, pole „Liikide tekkimine” eestikeelses  trükis tänaseni ilmunud. Praegu antakse lootust, et alanud aasta lõpuks saame oma häbipleki siiski likvideeritud. Jaa, me ju tavatseme end rahvana päris polüglotiks pidada ja selge see, et ülikooli tasemel peaks igaüks suutma Darwinit ka originaalis lugeda, kuid see kord juba on kultuurrahva mood, et ta tähtsad tekstid üldrahvalikuks tarbeks ära tõlgib – eriti kui tegu on veel ka mitte kõrgemat eriettevalmistust, vaid lihtsalt haritust eeldava tekstiga. Aga mida pole, seda pole (järelikult õpetab suur osa koolmeistritest Darwini teooriat koolis ümberjutustuste  järgi) – ja juhtigu riigikogu pealegi Eesti teaduste akadeemia endine asepresident, ikka pääsevad sinna majja nii pendlimees kui nõiavitsanaine. Või oli see vastupidi? Suuretiraažilise nädalalehe äriline tõmbenumber on aastast aastasse soolapuhuja ennustuste levitamine mahus, mida ükski lehetoimetus näiteks darvinismi käsitlemiseks pole kunagi eraldanud. Niinimetatud kvaliteetlehtedes kulub horoskoopide avaldamisele varsti sama palju ruumi kui kultuuriuudistele, ühes neist paigutuvad ennustused „Meelelahutuse”  rubriiki, teises on aga rubriigis „Täna” kõrvuti täiesti teaduslikul põhjal seisva ilmaprognoosiga.

    Ja kõige selle taustal rajame me poliitiliste programmdokumentide järgi „teadmusühiskonda” ja „teadmistepõhist majandust”. Mis teadmistepõhist, kui tegelik suur äri seisneb horoskoopide trükkimises, nõiasaate tootmises televisioonile (teadlastel oma saadet televisioonis pole) ja muus samaväärses pettuses? Kroonukristlus, nagu mõni seda nimetab, on kõikjal laiutava ebausu kõrval peaaegu et positiivne nähtus. Kuigi, eks kantslitest võiks pisut  tänapäevast juttu ja maailmaseletust ikka ka tulla muistsete juutide imelike juhtumiste sekka. Samuel Wilberforce oli usklik mees ja ühtlasi väga võimekas kõnemees. Oxfordi piiskopiks tõusnult langes just talle osaks au ja kohustus astuda 1860. aastal Darwini-vastase võitluse etteotsa. 30. juunil 1860. aastal peeti Oxfordis 700 kuuluja juuresolekul maha akadeemiline väitlus Wilberforce’i ja tõbist Darwinit asendanud Thomas Huxley vahel. Sellel kogu maailma teadusloo murrangulisel päeval vaieldi viiki, kuid ehk isegi olulisem võidust (siiski, kui paljud teavad tänapäeval nimepidi Darwinit ja kui paljud Wilberforce’i?) selles teadusloo ühes vägevamas vaidluses võiks meile tänapäevani olla põhimõte, et tähtsates küsimustes üldse avalikult vaieldakse. Seda aga kohtab meie avalikus ruumis häbematult vähe. Kui üldse. Üksiku erandina viimasest poolaastast meenub Toivo Maimetsa ja Toomas Vooglaiu väitlus elu alguspunkti teemal ajakirjas Akadeemia. On mõistetav, et teadlased ei viitsi soolapuhujate ümberlükkamisele aega kulutada. Aga vähenegi akadeemiline  taust poliitilistele vaidlustele oleks viimaste paremaks mõistmiseks hädavajalik. Teadus pole ju kaugeltki kõiges üksmeelel, aga maailma praegusaja teaduse suured vaidlused jõuavad meieni kauge kajana ja suure hilinemisega (näiteks Richard Dawkinsi „Iseka geeni” eestikeelset tõlget pole jätkuvalt juba 33 aastat). Kuid ega me kohalikud targad ju kõiges üksmeelel pole.

    Ma ei arva, et peaks publiku ees ilmtingimata kõiki teoreetilisi sügavikke kaevama, kuid ühiskonna, tehnoloogia ja keskkonna arengu praktilistes küsimustes kulub väärt  nõu ja omakasupüüdmatu arvamus ikka ära. Selleks, et arvamuste omakasupüüdmatust kindlaks teha, peakski rääkijaid olema palju. Paraku, nagu eriti võimsalt teada farmaatsiatööstuse mängumaadelt USAs, ei suuda kaugeltki kõik teadlased tänapäeval jääda objektiivseks ja sõltumatuks. Pidev avalikkus on siiamaani osutunud parimaks filtriks kõlvatute äriliste motiivide väljapuhastamisel ausate kavatsuste seast. Juba vana roomlane ennustas, et Interneti-ajastul sunnib anonüümsete kommentaatorite ning seda mahitava  kollase meedia kahurväe katkematu kõne muusad vaikima. Praegu, kui selle väekoondise moonavaru on praktiliselt otsakorral, on päris sobiv aeg jälle häält teha. Kuulajaid ju leiduks. Kaarel Tarand

  • Kontsert kahekõne ja tuulehoogudega

    Evi Aruj?

     

    PÕHJAMAADE SÜMFOONIAORKESTRI kontsert “Enigma” ANU TALI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 25. I.

     

    Põhjamaade Sümfooniaorkestri 25. jaanuari kavas oli vähemasti paar huvipakkuvat sündmust: Tõnu Kõrvitsa orkestriteose “Tuulde lauldud” esiettekanne ja imelapsena tuntud vene viiuldaja Sergei Dogadini ja tema isa, vioolamängija Andrei Dogadini etteaste Mozarti “Sinfonia Concertante’s”. Isiklikult oli huvitav üle hulga aja kuulata ka Anu Tali dirigeeritud Põhjamaade Sümfooniaorkestrit – et kuidas tundub kui pole kaua aega orkestrit elavas ettekandes kuulanud.

    Dogadinid vaimustasid eelkõige ilmekusega. Laval kõlas tõeline muusikaline dialoog väidete ja vastuste, konfliktide ja leppimistega. Sellist elusat suhtlusena esitatud muusikat kohtab harva. Solistide kõlaliselt paindliku ja rikka kahekõne taustal tundus orkestripartii ajuti isegi liiga tagasihoidliku või formaalsena. Igal juhul tuli kunstiliste temperatuuride vahe esile hetkedel, kui solistid teatepulga orkestrile üle andsid, mõnikord ka ühise muusikategemise vältel.

    Põhjamaade Sümfooniaorkestri tänane nägu paistis selgesti välja inglise klassiku Edward Elgari “Enigma variatsioonidest” (1899), mis portreteerivad autori sõpru ja lähedasi. 14 variatsioonis leidub erinevaid faktuuritüüpe ja karaktereid, alates koraalilistest ja kontrapunktilistest ning lõpetades skertsolikega. Esitusest jäi kõrvu Tali orkestrile iseloomulikke jooni. Esiteks mati värvinguga, kuid sügav, “maadligi” legato (eriti keelpillid) – selline, mis loob selged meloodialiinid kontrapunktilises faktuuris, kuid jätab üheplaanilise mulje juhul, kui muusikas toimuv vajaks täpsemat karakteriseerimist. Teiseks jõud, mass, resoluutsus ja teravus kui orkestristiili olulised tunnused. Kolmandaks eksponeeriva esitusviisi ülekaal pikamaa-mõtlemise suhtes. Reljeefne faktuurikujundus ja pigem dünaamikal ja kõlakontrastidel kui sisemisel arengul põhinev mõtteviis. Näib, et need loovadki atraktiivse kuvandi, mille eest Tali ja tema orkester annotatsioonides ja arvustustes kiita saavad.

    Usun siiski, et orkestril on potentsiaali mängida muusikasse märksa rohkem kerguse ja raskuse, graatsia ja jõukülluse varjundeid, kui seda kontserdil kuulda sai. On see nüüd hea või paha, aga tundub, et mitte ainult juhtivatel, vaid ka väljendavatel aladel püüab osa naisi naiselikku imidžit müües ühtlasi ka natukene nagu meheks saada. Kontrastid ja jõud varjundirikkuse asemel, midagi see ju ütleb. Või on see lihtsalt turutrend, mis mõjutab paljusid (noori) interpreete: mis varjunditest see “demokratiseerunud” publik ikka nii väga teab või hoolib. Osavus, kontrastid ja jõuküllus – see on selge asi.

    Tõnu Kõrvitsa uue orkestriteose “Tuulde lauldud” inspiratsiooniallikaks on helilooja sõnul tuul kui loodusnähtus ja tuule kujund rahvalauludes. Autori kujutlustest annavad aimu teose mõttelised alaosad: “Tuulekannel”, “Tuulehingus”, “Tuulehaldjas”, “Tuulekannel II”, “Tuulde lauldud”, “Tuuled on pärale jõudnud”. Tuul kui metafoor. See on osutus loodusele kui saladuslikule teisele reaalsusele, aga ka panteistlikule ühtsustundele loodusega. Tuulde laulmine on hea võrdlus kunstiloomingule, kus rituaalsus ja autokommunikatsioon on sagedasti tugevamad tegurid kui didaktika ja valgustuslikkus, s.o ligimesele suunatud ja/või maailmaparanduslikud sõnumid.

    Tõnu Kõrvitsa kohta kiputakse ütlema, et ta on muusikas lüürik (kuuldavasti ei ole helilooja sellega eriti rahul). Definitsioon ütleb, et lüürika on luuletaja sisemaailma ja elamuste subjektiivne, vahetu kujutus, kus kausaalsust ja loogikat asendavad vabad mõtteseosed. Patt oleks luulekunsti ja muusika vahele lausa võrdusmärki panna, aga pole parata, seoseid on. Tundub, et Tõnu Kõrvitsa muusikaski on loogikast tähtsam just seesama luuleprintsiip – vabad seosed ja assotsiatiivsus. “Tuulde laulud” oli helimaaling, milles helijäljendused kannavad poeetilist üldistust ja vilgub muusikaloo märke.

    Muidugi otsis kõrv uuest orkestriteosest kohe rahvaviisi taga. Rahvalaululisi intonatsioone võis ära tunda teose rütmiliselt hällivates või loitsivates motiivides. Laotudes vertikaali ja kandes kõnekat tämbrilist rüüd, lahustusid need sageli värvikas, helinaid ja kõlinaid tulvil orkestrivertikaalis. Kõrvitsa varasemas loomingus olid märksa tähtsamal kohal meloodiad. Aja jooksul on üha iseseisvama tähtsuse omandanud vertikaal ja tämbriline mõtlemine. Tänaseks valitseb tema helikeeles meloodilise ja tämbrilis-harmoonilise mõtlemise isikupärane tasakaal. Ka “Tuulde laulmise” muusikas on mõttelisteks “ühikuteks” erinevad kõlakompleksid, kus on võrdväärse tähtsusega nii meloodiafraasidel-motiividel kui ka tämbri- ja harmooniavärvidel. Teose vaheldusrikkas orkestrikõlas vilgub ka muusikaloo kogemus: näiteks stravinskilik primitivistlik folkloorsus ja prantsuse traditsiooni akvarelsed harmooniad ning tämbrimäng.

    Valimine vertikaali ja horisontaali vahel ja/või nende kooskõlastamine on olnud üks muutuva nüüdismuusika üldisi probleeme. Pärast rahvusromantismi lõppu eesti muusikas üle poole sajandi tagasi (aga see on kultuuriloos lühike aeg) oli meloodia üldse ja ilus meloodia eriti mõnda aega pisut nagu põlu all. Tähtsamaks said rütm, tämber, koloristlik vertikaal ja kõlamass. Äärmisel juhul kirjutati instrumentaalselt nurgelisi meloodiaid. Neostiilidega koos tulid meloodiad varsti küll jälle moodi, kuid stilisatsiooni raames mõjusid meloodiad enamasti märgina – see tähendas distantsi pealt, nostalgilist või ka võõrandunud vaadet.

    Kui järele mõelda, siis Arvo Pärdi stiilipöördejärgse loomingu üheks tulemuseks saigi ehk romantismi loojangu ja modernismi võidukäiguga tekkinud muusika ja kuulaja võõrandumise ületamine. Iseasi, et uus “kontakt” viis pendli teise seina: tõrjudes vaikimisi meelelist nauditavust ja eeldades totaalset “siseelamist” – erilist kaemuslikku, müstilis-meditatiivset seisundit, kipub see muusika oma ideaalses vormis inimesest suuremaks saama ja teda alla neelama…

    Sama ajal pole kahtlust, et mitmest allikast võrsunud “keskendumise esteetika” on märkamatult mõjutanud kogu nüüdismuusikat ja ka eesti muusikas on sellest sündinud palju huvitavat. Tõnu Kõrvitsa “Tuulde lauldud” on üks sellekohane ilus näide: keskendunud teos, kus on palju meelelist ilu, milles rahvalaul ja loodushääled on tuttavad hääled siit ilmast, kuid kus ikkagi vilgub ka vaikne aimus olemise kummalisusest…

    Tõnu Kõrvitsa teose ettekandele andis ilmet Põhjamaade Sümfooniaorkester: selged orkestriliinid, läbipaistev faktuur ja vormiline lõpetatus jäid esituse plusspoolele. Ning ikkagi, Kõrvitsa muusika puhul ootaks rohkem nõtkust teose rütmipildis ja dünaamikas, pisut enam puhangulisust ja pooltoone.

  • Aleksander Suumani portree Ain Kaalepist

    KRISTA PIIRIMÄE

    Vestlusel 2. IV meenutas Ain Kaalep, et kui ta esimest korda kohtus Aleksander Suumaniga, oli Stalini surma järel viivuke kergendusaeg. Ilmar Malin tuli Kaalepile Tapale külla ja tõi kaasa oma kursusekaaslase. Külaskäigu ajal juhtus lõbus seik. Kaalepil oli siis tavaks saata oma naise tütrele omajoonistatud piltidega kaardikesi. Seekord kasutas ta juhust ja palus seda teha kunstnikel. ?Küll nägid vaeva?, mäletab luuletaja.

    Suumani portree kirjamehest endast sai aga seevastu valmis imekähku. Ühel 1960. aasta sügiskuul, pärast väikest napsivõtmist Werneris koos oma naisega, seadis Kaalep sammud sinna lähedale Lossi tänavale Sassi juurde. Pärast lõbusat istumist palus kunstnik ühtäkki luuletajal poseerida ning poole tunniga oligi maal valmis. Kaalepi naise mälestuste järgi olla aga Kaalep mitu korda poseerinud.

    Ain Kaalepi portree koos teiste Tartu haritlaste portreedega kuulub Suumani loomingu teise perioodi, kui pidada õpingu- ja mõnesid sellele järgnenud aastaid esimeseks (nendest aastatest on näitusel ainult üks maal) perioodiks. Teine periood kestis esimesest esinemisest Tartu näitusel 1959. kuni 1960. aastate keskpaigani. Suumani abikaasa Bibi mälestuste järgi lõpetas ta õlivärvidega maalimise 1963. aastal, pastelliga mõned aastad hiljem. Põhjuseks oli hävitav kriitika ajakirjanduses ning seetõttu pühendus kunstnik luuletaja Artur Alliksaare mõjutusel luulele. Kolmas periood algas Vilsandil maalitud piltidega 1970. aastate teisest poolest ja kestis kuni ta surmani 19. IV 2003. Need kaks perioodi erinevad üksteisest kui päev ja öö: ainult vilunud pilk tabab midagi ühist: loobumist teisejärgulisest ja tühisest, kunstniku püüdu kasutada võimalikult vähe väljendusvahendeid.

    Aleksander Suumani kuulus napisõnalisus andis eriti kunstis mõjuvaid, aga mõnikord lausa ehmatavaid tulemusi just 1960ndate algul. Levima hakanud ?karm stiil? tõstis vastukaaluks stalinismiaegsele detailirohkusele ja ilutsemisele esile üldistava ja stiliseeriva lähenemise. See trend sobis Suumani loomelaadile, kuid samas ei läinud talle absoluutselt korda töölisklassi ja teaduslikke saavutusi ülistav paatos. Tema kunst on välisele plakatlikkusele vaatamata ülimalt intiimne, lausa tundeline, taotluslikult maalähedane ja primitivistlik. Eeskujuks oli naivism ja leedu talupojaskulptuur.

    Näitusel näeme, et Juhan Liivi, Ain Kaalepi, Mirjam Annisti ja Betti Alveri portreede põhiline mõjujõud on kontsentreerunud jämedasse, enamasti kergelt nurgelisse ja väga väljendusrikkasse kontuuri. Suumani värvivalik piirdus kahe-kolme värvusega. Tavaliselt kampsuniga ringi käival Ain Kaalepil oli sel korral Suumanile külla minnes erandlikult seljas viks ülikond ja selle ühtlane hall värv võis viia kunstniku geniaalsele mõttele kasutada kogu maali ulatuses vaid halli-musta gradatsioone (ainult nägu on veidi kollakat tooni). Kogu kompositsioon sai suurejooneline ja pidulik. Sama nutikaks tuleb pidada portree profiilivaadet, sest tõesti ei tea mitte kellelgi just külgvaates nii eripäraseid näojooni, kui seda on Ain Kaalepil. Figuuri piirav tume kontuur on sel maalil eriliselt nõtke ja karakteerne. Just see hoogne joon lubab arvata, et portree on maalitud n.-ö. ühe hingetõmbega.

    Kõik Suumani portreed, samuti figuraalkompositsioonid on valminud teisel loomeperioodil (kolmandal ainult maastikud). Seega on Suumani looming elav kinnitus Sirje Helme kontseptsioonile modernistlikust realismist, mis olevat 1960. aastatel avaldunud kõige avalikumalt ja jõulisemalt just figuraalkompositsioonis (Kunstiteaduslikke Uurimusi 2003, nr. 1-2). Inimese kuju ?moonutamist? kvalifitseeriti nõukogude inimese mõnitamiseks. Tartu kunstimuuseumi tolleaegse direktori Vaike Tiigi mälestuste järgi põhjustasid just Aleksander Suumani tööd parteikomitee ideoloogiaosakonna käsu korraldada näituse kohta õpetlik arutelu Kaarel Irdi peasõnavõtuga, kus kõlasid järgmised laused: ?Suuman suhtub inimesse kui veidrasse monstrumisse, kõverasse, eemaletõukavasse, vastikusse. Inimest võib maha lasta kui tarvis, kuid inimese üle ei tohi irvitada. See alandab inimest? (TKMTA f.1, nim. 2, s. 218).

    Ain Kaalepi portree oli koos Mirjam Peili portreega esmakordselt eksponeeritud 1960. aasta lõpunäitusel Tartu Kunstnike Majas. Ain Kaalep meenutab, et närvilisele partei ideoloogiasekretärile olla selgitatud, et Kaalepi pinnaline, ilma ruumita portree on ainult noore kunstniku eksperiment. Ostukomisjon tegi saalomonliku otsuse: ostis ära harjumuspärasema Mirjam Annisti (Peili) portree, näidates sellega noorele kunstnikule kätte suuna, kuhu tuleb liikuda.

    Edasis avaldatud heasoovlik kunstikriitika püüdis noort autorit toetada: ?Suuri edusamme on teinud A. Suuman. Tema plakatlikult lihtne, kindlakontuuriline, värvilt tagasihoidlik ?A. Kaalepi portree? on karakteri edasiandmisel täpne, tabav ja seega veenev. Suumani loomingu probleemirikkus ja tõsine otsinguline vaim /—/ lubavad tal tõusta veelgi tüsedamate tulemusteni.? (V. Erm, Edasi 30. XII 1960.)

    Mirjam Annisti portree asub Tartu Kunstimuuseumis, Ain Kaalepi portree kinkis autor Kaalepile; tollele aga ei meeldi oma nägu seinal näha ning ta deponeeris selle Tartu Kirjandusmuuseumi.

  • “Eesti murrete sõnaraamatu” (EMS) 24. vihik jääb viimaseks paberväljaandeks

    Kai Raud

    EMS on laiemale kasutajaskonnale rohkem tuntud “Väikese murdesõnastiku” (mis on juba veebis kättesaadav aadressil http://portaal.eki.ee/dict/vms) edasiarendus, kust leiab murdesõnade piirkondlikud variandid, tähenduse(d), leviku ja sõnade kasutusjuhtumid. Eesti Keele Instituut hakkas EMS-i välja andma 1994. aastal. Selle nädala alguses ilmus EMS-i 24. vihik (lõpetis-maaglema), mille toimetajad on Mari-Liis Kalvik, Mari Kendla, Tiina Laansalu ja Jüri Viikberg. See on viimane paberile trükitud vihik, edaspidi on sõnaraamat kättesaadav üksnes veebiversioonis. Nii juba ilmunud (1.-24.) kui ka järgnevaist (25.-60.) vihikuist peaks kujunema terviklik e-sõnaraamat, millele pääseb ligi Eesti Keele Instituudi kodulehelt (http://www.eki.ee). 24. vihik ilmub veebi selle aasta jooksul, sõnaraamatu algusosa jõuab sinna ajapikku, järgmised osad vastavalt nende valmimisele.

Sirp