Marko Pajević

Sarah Cosulich Canarutto: Villa Manini kaas-

aja kunsti keskus loodi Veneetsia Giulia Friuli regiooni poolt, sest kohalik kultuuriministeerium on huvitatud kaasaja kunsti arendamisest ning ka sellest, et nende regioon osaleks aktiivselt ja dünaamiliselt tänapäeva kunstimaailmas. Villa Manini suure hoone ja pargiga barokk-kompleks pakub haruldast võimalust rahvusvahelisel tasemel kunsti esitlemiseks, aga see on ka suur väljakutse. Villa muutmine kaasaja kunsti keskuseks on seotud usuga, et tänase kunstilise väljenduse esitlemisele tuleb igati kasuks seotus mineviku arhitektuuriga. Passariano on väike küla, kuid sinna on umbes tund aega autosõitu Veneetsiast ja Triestest ning see asub Euroopa laiendatud territooriumi keskel. On positiivne, et villa Manini asub väljaspool suurt keskust, iseäranis, kui mõelda kogu kompleksi erinevate näitusepaikade või ka pargi võimaluste kasutamise peale. Paljud tähtsad rahvusvahelised kunstisündmused nii Saksamaal, Hollandis kui Ameerika Ühendriikides toimuvad väljaspool suuri urbaniseerunud keskusi ning neil on oluline koht kaasaegses kunstipildis.

Teie keskuse meeskond alates director Francesco Bonamist on muljetavaldav. Ka planeeritud kunstisündmused on grandioossed, kuigi kunstnike valik on klassikaline ? avamisnäitusel osalesid peaaegu ainult suured staarid. Kelle jaoks see keskus on eelkõige mõeldud?

Oleme uus kaasaja kunsti keskus maal, millel võrreldes teiste Euroopa riikidega ei ole välja kujunenud kaasaja kunsti struktuure, seda iseäranis regioonis, kus tänasel kunstil pole kunagi aktuaalset võrgustikku olnud. Just seetõttu tahame pakkuda laiahaardelist näituse programmi, et tuua nüüdiskunstile lähemale nii lai publik kui kunstiteadlik vastuvõtja. Alustasime kahe näitusega. ?Love/Hate (Armastus /Vihkamine)? on ajaloolisem väljapanek, mis puudutab kaasaja kunsti ajalugu selle oluliste esindajate kaudu. ?Vernice? vaatleb spetsiifilist aspekti, Itaalia maalikunsti nooremate, vähem tuntud kunstnike pilguga. Meie idee ongi näidata mainekat rahvusvahelist kunsti koos kuraatorinäitustega, mis on keskendunud spetsiifilisemale või uuemale kunstile.

Mida võib villa Maninis edaspidi näha?

Meie programm sisaldab koostööd kõige mainekamate kunstimuuseumidega, temaatilisi väljapanekuid, kohaspetsiifilisi skulptuuriprojekte, noorte või kohalike kunstnike näitusi ja hiljem, kompleksi täielikul väljaarendamisel, hakkame pakkuma ka kunstnikele residentsi. Järgmisel aastal, nagu praegu Chicago kaasaja kunsti muuseumiga, teeme koostööd Kölni Ludwigi muuseumiga, et näidata valikut nende haruldasest kogust. 2005. aastal tellime ka villa Manini parki kohaspetsiifilisi töid rahvusvaheliselt tuntud kunstnikelt, et arendada tulevikus välja skulptuuripark.

Kas Veneetsia ja iseäranis biennaali lähedus mõjutas ka asukoha valikut?

Veneetsia mõjust pole mõtet kõnelda, sest Veneetsia kuulub teise regiooni. Friuli Veneetsia Giulia Kultuuriministeerium valis villa Manini uue keskuse asukohaks, sest usub kauni ajaloolise paiga ning selle paindliku asukoha potentsiaali. Kuigi Veneetsia lähedus on meile väga oluline ning me püüame igati sealse biennaaliga teha koostööd, et pakkuda tulevale publikule ka omalt poolt kunstielamust.

Teie pressiteates oli eraldi välja toodud huvi Kesk- ja Ida-Euroopa vastu. Kui palju olete huvitatud väljastpoolt pakutavatest projektidest, näiteks Eesti kunstist, mille valik on tehtud mõne meie kuraatori vaatepunktist lähtuvalt?

Oleme veendunud, et meie uue kaasaja kunsti keskuse jaoks on väga oluline jälgida Ida-Euroopa kunsti, sest asume strateegiliselt olulises paigas: geograafiliselt ja poliitiliselt laiendatud territooriumi keskel. Ajal, millal Euroopa laiendab oma piire, peame olema eriti tundlikud nende kunstiliste väljenduste vastu, mis tulevad hiljaaegu suuri muudatusi läbi teinud maadest. Samal ajal usume, et pole sugugi õige Ida-Euroopa kunsti lahterdada ning käsitleda kui eraldiseisvat reaalsust, seda tuleb vaadelda suhetes muu maailma kunstiga, et luua võrdlus praeguses kunstidiskursuses oluliste spetsiifiliste teemade ja aspektide vahel. Tulevased kuraatoriprojektid käsitlevad selliseid teemasid, haarates kaasa ka uusi Euroopa maid. Samal ajal planeerime 2005. aasta sügiseks suurt Ida-Euroopa kunsti näitust. Võin kinnitada, et Eesti kunstnikud selles projektis osalevad.

Avalikest aktsioonidest olid juuni lõpus teravaima tähelepanu all George W. Bushi visiidiga seotud demonstratsioonid, linn oli Bushi-, sõja- ja USA impeeriumi vastaseid plakateid täis juba juuni algusest.ANNELI PORRI

Ka kõige eelarvamusvabamalt võttes on Viin klassika, nonstop Setzession-juugend, Viini klassikud, õukonnabarokk, kohviku-biedermeier. Ma pole päris kindel, kas kõik, mis on Viinis, on automaatselt klassikaline, või peab olema selleks, et korraldada Viini galeriides ja muuseumides suurejoonelist näitust, juba ajatu ja tunnustatud, teooriaga varustatud, uuritud ja armastatud. Tingimusteta ja üldiselt. Juuli algul oli Viinis võimalik vaadata Carl Andréd, Jenny Holzerit, nouveau realisme’i, Yves Kleini õhuarhitektuuri jms.  Siinkohal lähemalt näitustest: Viini aktsionismist MUMOKis ja kuuekümnendate psühhedeelsest kunstist Kunsthalle’s.

Viini kunstikeskkonnast rääkides ei saa mööda linnakeskkonnast, mis iseenesest on kujundatud lainetena äärmiselt kunstlikuks, taotletult kunstipäraseks. See omakorda toidab linlaste harjumusi ja kujuneb vastavalt tavadele. Sõltumatu ajalehe Die Presse endine peatoimetaja Michael Maier kirjutas (küll juba 1996, aga mulle tema võrdlus meeldib ja tundub vägagi kohane) pärast Austriast lahkumist oma Viini kogemusi kokkuvõtva loo pealkirjaga “Kuhu nuga kõige paremini sobib?”. Artiklis pidas ta silmas nii toitumisharjumusi, enda allasurutud soove eelarvamusi täis inimestega suheldes kui linnakeskkonda, kust tahaks kangesti poleeritud vaske, väikesi ajaloolisi kaunistusi ja nende üle tuntavat uhkust vähemaks kaapida. Ühesõnaga, kümme aastat tagasi vajas Viin nuga.

Ilmselt vajas ta seda ka 40 aastat tagasi ja kunstis surusid selle vajaliku noa tooresse lihasse Viini aktsionistid. Praegune näitus MUMOKis oli laiahaardeline ülevaade nii tuumikgrupi Nitsch-Mühl-Brus-Schwarzkogleri aktsioonidest 2003. aastani kui ka ideoloogiliselt samas suunas mõtlevatest kunstnikest, ajalooline ja kunstikontekst tuli juurde Beuysi, Naumani, Warholi, Wurmi, Valie Exporti jt dokumentatsioonide, fotode, videote, maalidega. Tööd olid pärit Hummeli kollektsioonist, kuhu need on sattunud peamiselt tänu Julius Hummeli oskusele ära tunda oma maa kuulsad prohvetid juba nende eluajal ja hakata neid süstemaatiliselt koguma – vaatamata nende tööde võikusele, mis kaunis ajaloolises Viinis veelgi võimendub. Kogu oli näitusepildile tuginedes hea ja suurejooneline.

Aktsionistide tööd tõid suurepärase empaatilise arusaamise aja, tekkekeskkonna ja väärtusotsustuste omavahelise korrelatsiooni suhtelisusest. Mul oli rõõm tänu selle näituse osutusele märgata ühendavat lüli Gustav Klimti dekoratiivsete ja sümbolistlike, omal ajal šokeerinud ja tagasi lükatud, tänapäeval imetletud-ihaletud juugendpannoode ja aktsionistide kehakäsituse vahel, ja teisalt jälgida kunstihuvilisi andunult Klimti ees ning siis aktsionistide näitusel silmi katmas. Kehateema tundus kuidagi siiani aktiivne, küsimusi keha kujutamise, hinnangute, aktsepteerimise ja ühiskonda sobivuse kohta esitas ka Leopoldi muuseumi näitus “Keha, nägu, hing”, aga siin oli raskuskeskmeks naise keha ja asend, millesse kultuur oma konventsioonidega selle on surunud. Ma ei ütle “surunud” selleks, et rõhutada naistele suunatud repressiooni, vaid et toonitada keha kui väga amorfset ja paindlikku materjali, millele on võimalik kanda ainult tugevaid tähendusi. Ja lisaks – keha konventsionaalse füüsilise asendi (seisev või istuv) ja selle kindla poosi kontrolli ületamine oli võtmetähtsusega vanahärra Freudi praktikas. Türgi diivanile poollamama pandud patsient oli vaba sajandivahetuse Viini kodanliku korralikkuse survest, tal puudusid käitumisjuhised selle asendi jaoks, mistõttu oli doktorile avatud ligipääs kontrollimata alateadvuse aladele. Need on küll omavahel lõdvalt seotud faktid, aga aitavad aimata, miks Hermann Nitsch, veri ja rituaalne kehamüsteerium just Viinis tekkisid.

Avalikest kehavälistest aktsioonidest olid juuni lõpus teravaima tähelepanu all George W. Bushi visiidiga seotud demonstratsioonid, linn oli Bushi-, sõja- ja USA impeeriumi vastaseid plakateid täis juba juuni algusest. Sama agaralt kui neid kleebiti, käristati neid ka maha. Mahavõtmine näis olevat isegi süsteemsem kui kleepimine. “Stop war” kui kõige neutraalsem loosung püsis kõige kauem. Viini metroos võis näha geniaalset kodanikualgatust, kus eskalaatori serva oli õigel pool seisma manitseva sildi “Bitte rechts stehen” kõrvale kleebitud täpselt samas formaadis, toonis ja šriftis silt “Bitte links denken”: seiske paremal, aga mõelda võiks, palun, vasakpoolselt. Ja needsamad metrood olid täis Kunsthalle näituse “Summer of Love” plakateid, noore hipi-Claptoniga keskel. Jälle täiesti lõtv seos, aga tänu demonstratsiooni-plakatitele, gay-paraadile ja solidaarselt akendest välja lehvivatele vikerkaarelippudele mõjus kuuekümnendate psühhedeelse kunsti näitus Viinis väga orgaaniliselt.

Kuuekümnendate maailmaklassika rändnäitusele oli lisatud ka kohalikku Austria kunsti, mis haakub psühhedeelia määratlusega. Loomulikult olid kohal Hundertwasser, Coop Himel(b)lau, Hans Hollein. Eriti õnnelik olin ma inglaste Mark Boyle’i, Jioan Hillsi ja Soft Machine’i  “Sensual Laboratory” taaslavastamise katse üle. See oli väga lahe, et kuraatorid viitsisid kuue suure ekraaniga installatsiooni näitusele teha, tulemus loomulikult ei ole sama, mis esimestel katsetustel Londoni UFO klubis, aga töö on psühhedeelia visuaalsuse määratlejana kindlasti oluline. Näitusele oli koondatud ka korralik dokumentaalne materjal, alates olulisematest ajalehenumbritest kuni Woodstocki fotodeni, ja see kõik mõjus kokku klassikalise ja stiilse muuseuminäitusena. Tollane underground on jälle tänane totaalne meinstriim, tunnustatud, imetletud, korduvalt jäljendatud ja kuidagi probleemitu.

Niisiis: Viin on ideaalne paik, kus korraldada kunstiajaloo järeleaitamistunnid. Võimalus, et näitused koosnevad töödest, mis hägustelt reproduktsioonidelt on pähe kulunud, on ülimalt suur. Läbitava programmi hulka peaks kohustuslikuna kuuluma ka loodusmuuseumis hoitav Willendorfi Veenus, ilma naljata ilmselt ilusaim modernistlik kujuke maailmas.

Iga-aastast festivali “Diverse Universe” organiseerib kunstnike kollektiiv Non Grata. Mind kutsuti osalema selle ürituse kolmandal toimumiskorral tänavu juunis.

Esimest korda nägin kollektiivi Non Grata tööd 2001. aastal Helsingis. Ühe nädala jooksul esitasid Non Grata kunstnikud eksootilisi rituaale, kiindusid ühistesse eesmärkidesse, pihustasid oma keha ja hääle kujutisi poeetilises, eshatoloogilises õhustikus, mis ajuti meenutas psühhiaatriahaigla patsientide sunnitud vangistust. Ometi asetasin ma Non Grata televisuaalsete ja kirjanduslike košmaaride valda, mis on kogum Goya või Francis Baconi,  Lautréamond’i või Antonin Artaud’, Living Theatre kunstnike ning Viini aktsionistidega seotud traditsioonidest. “Uinunud mõistus sünnitab koletisi. Mõistusest hüljatud kujutlusvõime loob võimatuid, kasutuid mõtteid,” on öelnud Goya.

2006. aastal tuli mul mõte korraldada performance’i-kunsti üritusena Montreali rahvusvaheline soofestival. Mulle tundus loomulik rakendada Quebecis ka Non Gratat, kutsusin nad looma agressiivseid ja ahvatlevaid kujutisi Saint Micheli sauna südames. Nende kehasid väärtustav objektikasutus, tegevuspoeesia sõnavaraks muundatud domineerivate sümbolite détournement, erogeensuse kohalolu nende performatiivses sõnavaras, fetišismi/alastuse sümmeetria kui tulemus ja a posteriori ikonoduulsete eesmärkide ülekaal nende fotodokumentatsioonis näis mulle kujunevat ideaalseks ettevõtmiseks, et läheneda fetišismi ja konventsionaliseeritud keha, kvaasi-reich’ilike süüdistuste järkjärgulistesse tõusudesse ühiselt vabastavaid žeste sisestavate kehade teemale.

Sama loogika kohaselt toimuvad ka festivalid “Diverse Universe”, kuid need on laiemad, sest seal osalevad performance’ite ajas ja tegevusliku poeesia ruumi jagamisel ka kunstnikud Tšiilist, Saksamaalt, Hiinast, Lõuna-Ameerikast ja Euroopast. Interdistsiplinaarses kunstis nagu teatriski ollakse ruumis publikuga silmitsi, kuid performance erineb siiski teatrist. Seal, kus teater toimib lineaarse jutustuse kaudu ning on enamiku ajast alla joonitud näitlejamängu ja tekstideklamatsiooni poolt, toimib performance poeesia ja žesti kaudu; seal kohtuvad eri distsipliinide (muusika, poeesia, joonistuse, visuaalkunstide) kunstnikud ja loovad tegevuskunsti taieseid. “Diverse Universe“ annab seda laadi situatsioonidele selge eelise, millest annab tunnistust ka festivali kava, mis püüab esitleda just performance’i-kunsti praktika erinevaid lähenemisviise.

Nähtuna Kanadast või Quebecist (loiu iseseisvuspüüdega Kanada provintsist) naudib Eesti kunst pärusvara prestiiži ja ka endast õhkuvat eksotismi. Performance’i-kunst, mis ametlike kunstiürituste programmides üle terve maailma on alati marginaliseeritud, näib marginaalsetes paikades ja vähemuskultuurides ometi hästi hakkama saavat. Ühise töö kvaliteet, mis sellise ürituse korraldamiseks vajalik, on eriti märgatav just teatud laadi kultuurilise rõhumise all kannatavate gruppide juures, tulenegu rõhumine siis konservatiivsete ühiskondlike liikumiste või poliitiliste direktiivide mõjust. Sellest annab ühtaegu tunnistust nii performance’i-kunsti lava vitaalsus Quebecis, kus isekujunenud kunstnike keskused on performance’i-kunsti praktikat katkematult toetanud 1970ndatest saadik, kui ka Eestis, kus sellise performance’i-grupi nagu Non Grata loomiseks vajaliku organiseerimisvõime esilekerkimine näitab kahtlematult tungivat vajadust asju muuta. Nagu mulle kinnitas festivali “Diverse Univers” koordineerija Al Paldrok: “Performance – see on ühtlasi ka töö tuleviku heaks.”

Kvaasiperekondliku dünaamika illustratsioon

“Diverse Universe’il” valitses hea atmosfäär, seda oli tunda festivali esimestest üritustest: hiljem Tartusse, Pärnusse ja Lahtisse laienenud protsessi alguses 1. juunil Tallinnas NGs (Non Grata Art Container) korraldatud avamisaktsiooni ja õhtusöögi küpsetamise ajal, mis toimus metsiku ja poeetilise performance’i taustal.

Nagu Non Grata puhul tihti, ollakse siin tunnistajaks kvaasilapselikule rituaalile koos rebimiste, kirgede, väljakutsete ja panustega, mida nongratalased esile toovad. Seda laadi kohtumisele (mille tunnuseks on Non Grata aktsioonidesse sisse lavastatud brutaalsed interaktsioonid) omane intiimsus on neis alati tajutav.

Isegi gruppi tema liikumistes jälgivatel festivalikülalistel kujuneb oma iselaadne eluviis: nad hakkavad ka ise osalema grupi aktsioonides. Minu arvates kujutab see ühistööline tahk endast ürituse “Diverse Univers” üht rikastavamat suunda. Iga kunstnik või performance’i-kunstnike grupp esitleb festivaliprogrammis ka oma isiklikke töid: kogemuste jagamine annab võimaluse vahetusteks, küsimisteks, avaldamata strateegiate edasi arendamiseks, uuteks kunstnike-publiku kohtumisteks.

Aktsioon “Viimeinen verenlasku”/“Viimane verejooks“, mida esitati Soomes Lahtis 9. juunil, osutus Non Grata ja maailma eri paikade kunstnike võimaliku koostöö tunnusnäiteks. Kogu loomegrupp koosnes eestlastest Siramist, Rubensist, Anonymous Bohist, prantslasest SP38-st, tšiillasest Negrost, britist Orion Dionysusest ja quebeclasest  Bébé Dorést.

Kohandudes loomulikult prototüüpselt nongrataliku sõnavara elementidega, kehastus SP38 ümber mingit laadi Baltimaadesse eksinud prantsuse etnoloogiks, kelle alkoholi pahupooli käsitlev logorröa laskis mõista, et ta on harjunud alustama viinajoomist kell 11 hommikul; stoik Orion Dionysus võttis vibuküti rolli ning laskis lendu noole Anonymus Bohi poole, kes oli paksu madratsisse mähitud elav märklaud.  Bébé Doré, nägu kamufleeritud valgete sukkpükstega, mille jalgade osa moondub peas jänesekõrvadeks (seda objekti kasutas Non Grata oma 2006. aasta Ameerika turneel) lõi Kanada passiga arenevalt suise, märjutava ja viimaks onanistliku suhte. Vastas asetsevas ruumi osas pani Negro maha Tšiili lipu ja asus teatud militaarse eksortsismi vaimus tarbima mitmesuguseid ajaloolisi sümboleid. Aktsiooni hoidis koos kahe elusa jumalanna tegevus: Playboy jänku soenguga Siram, säravalt alasti, keha metalltrellide vahele surutud, poseeris antiikkujude vaimus.  Samal ajal peibutas Rubens piimajugadega (mida ta oma kleiti peidetud õhu ja valkja vedelikuga täidetud  kondoomidest välja pritsis) niisutatud peategelasi. Negro, Bébé Doré ja Siram tulid taassünni-, identiteedi-, grupi- ja karjainstinkti igavese taassünni puhastavas rituaalis pimesi neist jugadest jooma ning rituaal viis viimaks natsionalistliku pakendamiseni.

See aktsioon ühendab õigupoolest kolme Non Grata tavapärase grupi liiget ja nelja kutsutud osalejat. Veoautos, mis meid ühest paigast teise viis, tunnistas mulle Anonymus Boh, et Non Grata polümorfne ja paindlik grupp võib sedasi  üles astuda mitmetes paikades üheaegselt; ürituste korraldajad peaksid võib-olla lihtsalt aktsepteerima tõika, et nad viimse hetkeni ei tea, kes esinema hakkab. Boh unistas sõprade grupist, mida ühendab üks ja sama tahe: need võiksid moodustada uusi Non Grata nimelisi gruppe ja esineda ühises grupivaimus üheaegselt enam-vähem igal pool. Selle mõte, mis viib ellu allkirja ja omandi idee, tuletab meelde meilikunstnike Stefan Kukowski ja Adam Czarnowski loodud aktsiooni 1970ndatel, “Kollektiivse identiteedi” aktsiooni, mis toimus nende endi leiutatud pseudonüümi Klaos Oldanburg nime all. See vabalt kasutatav nimi oli mõeldud, et propageerida ja sildistada polümorfseid ja heterokliinseid teoseid ja aktsioone, mis olid õigupoolest loodud paljude anonüümsete kunstnike poolt, kes jagasid sama identiteeti, ilma et nad üksteist tingimata tundmagi oleksid pidanud. Selle idee võttis hiljem uuesti üles David Zack, kes lõi tegelase Monty Cantsin, esimese avatud popstaari. Sama nime kasutamine võimaldas tuvastamatult allkirjastada mitmeid meilikunstnike ja neonistide väljakäidud teoseid, mis lõid seeläbi paralleelreaalsuse ja tegelase, kellel pole küll kohta ühiskond
likus repertuaaris, kuid kes on raudselt olemas igapäevamütoloogias, täpselt niisamuti, nagu on seda ka Non Grata grupi liikmete pseudonüümidel. Kuna Klaos Oldanburgi nime võis kohata 1970ndatel pea kõikjal, on teda raske lokaliseerida. Täpselt samasugune on ka Non Grata “Voluntarily out of focus” (“Vabatahtlikult fookusest väljas”) ja see lähtub samast reeglist: “Non Gratat ei ole olemas.” Non Gratat ei ole tegelikult rohkem (või vähem) olemas kui Klaos Oldenburg või Monty Cantsin. Nime ärandatud mütoloogia ja identiteedi jagamine näivad Non Grata puhul (kus iga osaleja end tingimata pseudonüümi taha varjab) avalduvat kontseptuaalsete materjalidena.

“Diverse universe” kujutab endast üliolulist Balti riikide performance’i-kunsti arendavat  ettevõtmist: toimub identiteetide ja žestide kokkuvoolimine, mis on seatud kasu tooma teatud esitussüsteemile, kus “universumi arstid valmistuvad,  ise aina hiilides, piitsutades, tervendades, kokku nõeludes või naerdes, teist terveks ravima”, oluliste interaktsioonide, üksteisele lähenemise ja läheduse rituaalide ülelugemine.