Üleminekuühiskondade analüüs on tihti kinnitanud, et majanduslik liberalism ja vabadus toob lõpuks kaasa ka suurema vabaduse poliitilises sfääris. Hiina RV püüab tõestada vastupidist. Pole kahtlust, et Fareed Zakaria ja teiste teoreetikute käsitlusi, kus on selgitatud, kuidas majanduslik vabadus kasvab järk-järgult poliitiliseks, loetakse tähelepanelikult ka hoopis vastupidise eesmärgi saavutamiseks. Hiina juhtkonnas mõeldakse sellele, kuidas teha nii, et majanduslik vabadus ei mõjuks „halvasti” – et inimesed ei hakkaks selle ajel nõudma endale laiemaid poliitilisi õigusi. Paremal juhul vestetakse n-ö nõrkade tilkade teooria muinasjuttu.
Selle järgi on kesksel kohal stabiilsus, mille hoidmiseks ei tohi anda tapvaid demokraatiaannuseid, nagu soovitatakse läänes, vaid üliväikesi, et muutused oleksid hästi aeglased ja võim püsiks samades kätes. Viimasel juhul säilib muidugi kompartei võimutäius. On aga oluline mõista, et kommunism Hiina meelest pole päris seesama, mis on kommunism Euroopas. Jah, „Kommunismi mustas raamatus” on Hiinale pühendatud pikk peatükk ja kommunismiohvrite üldarvestuses on Hiina RV ülekaalukas liider, eeskätt verise kultuurirevolutsiooni tõttu. Kui aga uurida seoseid, mida tähendab „kommunism” hiinlasele ja mida meile, siis on pilt ilmselt päris erinev. Nüüdsed hiinlased teavad vähe Marxist, Engelsist ja Leninist või nendega seotud eurokommunismi dogmaatikast. Hiina on võtnud lihtsalt ühe Euroopa sõna – „kommunism” – ja hakanud oma totalitaarset süsteemi selle järgi kutsuma. Nojah, punast värvi lipp on muidugi ka.
Sealjuures on hiinlase maailmapilt ikkagi Hiina-keskne ja tänase võimuaparaadi juuri nähakse ikkagi Hiinas endas. Lisaks sellele, et Hiina tsivilisatsioon on vana ja sügavate kultuurikihtidega, on seal esile tõusnud inimese täieliku allasurumise ja vägivalla lained. Kunagi võrdles Mao Zedong end avalikult Qini dünastia Shi Huangdiga (III sajandil e Kr), kellel oli kombeks endise aja haritlasi ja riigiametnikke elusalt matta. Kirjeldamatut vägivalda võib hooti leida ka Shi Huangdi ja Mao Zedongi vahele jäävas ajaloos. Hiina valmisolek anda oma kommunistlikele kuritegudele hinnang piirdub napi mööndusega, et kultuurirevolutsiooni käigus tehti „vigu”.
Hiina ei suhesta end kommunismi hukkamõistmisega Euroopas. Kui Euroopas seda tehakse, siis teeb Hiina näo, et neid see ei puuduta. Ja ega eriti ei puudutagi, sest Euroopal on omaenda ajaloo teadvustamisega probleeme küll ja küll ning enamasti ei taheta Hiinale osutamisega avada lisateemat. Ometi võiks Hiina lähiajaloo seostamine totalitaarse kommunismi kuritegudega kaasa aidata sellele, et kultuurirevolutsioonist rohkem ja avatumalt räägitaks. Täna pole selge, kas Mao Zedongi ajastu nõrk käsitlemine on seotud kompartei võimustruktuuri säilitamisega või hoopis vajadusega hoida vägivallaabinõu töökorras ka tuleviku tarbeks. Võimalik on ka ajaloošovinistlik tõlgendus: Hiina on maailma suurim riik, Hiina on Keskmaa – siin pole kunagi midagi liiga valesti tehtud, vähemalt puudub muul maailmal õigus seda ütelda. Praegu loodetakse, et Hiina kommunism on võtnud leebema kuju. Taevase Rahu väljaku tapatööst saab sel kevadel kakskümmend aastat. Oluliselt lähemal on see aeg, kui Falun Gongi usuliikumise järgijaid tuhandete kaupa represseeriti, maailma tähelepanu äratasid kõige enam võikad episoodid siseelundite müügiga seoses. Tiibeti eelmise aasta rahutustele järgnenud meetmed olid küll karmid, kuid hukkunute ja vangivõetute koguarv jäi kaugele karmimate aegade tasemest.
Selline olukord annab võimaluse erinevateks tõlgendusteks. Ühtede silmis kehtib „väikeste tilkade teooria”: Hiina pole nii hull, nagu ta oli varem, olümpiamängud tõid väheke avanemist, vaja on veel pisikesi, ettevaatlikke annuseid, aga liiga palju ei tohi me tahta ega nõuda. Teiste meelest on Hiina endiselt repressiivne kommunistlik maa, kus pole tehtud ühtegi tõsist järeldust ega sammu demokraatia ja inimõiguste tagamiseks. Hiina ise ehitab oma vastulause arusaamale, et kui Hiina ei sekku teiste riikide asjadesse, siis ei pea ka kellelgi olema õigust talle siseküsimustes ettekirjutusi teha. Läänel puudub õigus oma ühiskonnakorraldust peale suruda ja üldse on too veider mäng demokraatiaga, mida Lääs kiidab, liiga noor mõte suures ajaloos, et uskuda, et sel on positiivsed tagajärjed. Igatahes ei kavatse Hiina demokraatiaga seotud riske võtta. Temal on oma tee ning mõjujõu suurendamiseks rakendab ta kaubanduslikke meetmeid, et panna suu kinni nendel, kes kritiseerivad Hiina ühiskonnakorraldust, ja võtta kontrolli alla need, kes alles otsivad oma teed maailmapoliitikas.
Etteheited, mis Hiinale inimõiguste küsimustes tehakse, pole seotud üksnes siseküsimustega, vaid järjest suurem probleem on Hiina roll Aafrikas, samuti Birma režiimi toetamisel. Kõige suuremat tähelepanu äratas Hiina RV käitumine Darfuri kriisi puhul. ÜRO julgeolekunõukogu liikmena takistas Hiina Darfuri tapatalgute käsitlemist genotsiidina. Sudaanist naftat tarnides annab ta aga paariariigile võimaluse sõjaks raha teenida, sealhulgas tuli suur osa relvi otse Hiinast. Nagu Venemaa nii on ka Hiina RV valmis vilistama rahvusvahelise koostöö peale, kui mõnd konflikti on võimalik kasutada oma mõjujõu suurendamiseks. Niisamuti on riikidevahelised kaubandussuhted poliitika mõjuväljal. Meenutagem kas või Carrefouri, Louis Vuittoni ja teiste prantsuse firmade boikoteerimist aasta tagasi Hiinas, kui Pariis astus Tiibetis toime pandud vägivalla vastu ja olümpiatule teekonda palistas äge protestilaine. Siin tekib küsimus, kas ja kuivõrd võivad Eesti majandushuvid, näiteks transiidiäris, olla seotud poliitiliste seisukohtade väljendamisega. Vähemalt riigikogu tasandil, kus on Tiibetile avaldatud kõige selgemat toetust, ei ole ma sellist survet kohanud.
Aga kui surve peaks olema, siis on see tüüpiline küsimus, kus Eesti peab mõistma, et kui esindame väärtuspõhist poliitikat Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes, ei saa me sellest loobuda teistes küsimustes, sealhulgas Hiina ja Tiibeti puhul. Eesti peab kaitsma Euroopa põhiväärtusi, mis muu hulgas on väljendunud Euroopa parlamendi mitmes Tiibetit puudutavas resolutsioonis. Lõpuks tuleb osutada, et kaubandussuhetest pole huvitatud mitte ainult Euroopa, vaid ka Hiina ise. Järelikult, täpselt nagu Venemaa puhul, vajame Euroopa ühispositsiooni, et hoida ära võimalus riike majandushuvidega üksteise vastu välja mängida. Tiibeti küsimuse puhul paistab, et süüdimatu Hiina šovinism ei saa siiralt aru, millist väärtust näeb maailm arhailises tiibeti kultuuris. Hiinlaste meelest peaksid investeeringud ja suur lääneraudtee Tiibeti õnnelikuks tegema ja kui see nii ei ole, on tegemist selge tänamatusega. Kommunistliku Hiina raskemaid katsumusi on pista rinda dalai-laamaga.
Kõik moraalsed argumendid kõnelevad selles võrdluses Hiina vastu: nad on kommunistid ja šovinistid, tambivad maha väikerahva enesemääramisõiguse, lisaks on dalai-laama Nobeli rahupreemia laureaat ja vägivallatu vastupanu võrdkuju. Järelikult saab Hiina mõjuda üksnes huvide ja geopoliitika kaudu – jõud vastandatakse moraalile. Läänel omakorda on raske mõista Hiina võimude jäärapäisust. Dalai-laama on pakkunud Tiibeti küsimuse lahendamiseks pehmeid teid: autonoomiat iseseisvuse asemel ning rahulikku arengut Hiina koosseisus. Hiina seevastu karistab tiibetlasi isegi selle eest, et neil on dalai-laama pilt.
Kuna dalai-laama mõõdukas poliitika pole edu toonud, on tiibetlaste noorem põlvkond juba märksa radikaalsemalt meelestatud. Hiina justkui ei näe ohtu, et kui dalai-laamaga ei saavutata kokkulepet, siis kunagi tuleb silmitsi seista jõuga, kes enam ei otsi kompromissi ega vägivallatust. Kas tõesti arvatakse, et siis võib julgemalt jõudu kasutada ja Tiibetist lõplikult üle sõita? Seni aga on Hiinal töös mitu nn dialoogi. Dialoog dalailaama administratsiooniga on kestnud aastaid
, kuid pole andnud mingeid nähtavaid tulemusi. Käimas on mitu inimõiguste dialoogi, näiteks Euroopa Liiduga. Teadjad ütlevad, et lõpuks kuhjuvad kõik nood inimõigusi puudutavad dialoogid samade Hiina ametnike lauale ega vii tegelikult kuhugi. Hiinal on üldse pehmelt öeldes kummaline arusaam dialoogist. Olen korra kannatlikult kuulanud Hiina RV diplomaadi Pekingis ette valmistatud epistlit olukorrast Tiibetis ja sellest, kui halb inimene on dalai-laama. Iga kord, kui kuulajad katsetasid vestlust sisulisele pinnale juhtida, järgnes uus igav ideoloogiline epistel.
Möödunud aasta lõpus tulid Hiina inimõiguslased ja intellektuaalid välja algatusega, mis kannab pealkirja „Harta 08”. Tegemist on Tšehhoslovakkia „Harta 77” eeskujul koostatud dokumendiga, mis seisab vabaduse ja seda tagavate konstitutsiooniliste muudatuste eest. Nõutakse võimude lahusust, sõltumatut õigussüsteemi, kompartei kontrolli lõpetamist sõjaväe ja ametnikkonna üle, vabu valimisi ning kõiki põhivabadusi. Harta esitajad ajastasid selle ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäevale, kuid silmas peeti ka saja aasta möödumist Hiina esimesest konstitutsioonist. „Harta 08” on programmiline alternatiiv Hiina praegusele tegelikkusele ning Interneti teel on sellele toetuse andnud tuhanded inimesed. Hiina võimud võivad harta toetajaid küll valvsalt silmas pidada, kuid pole väga tõenäoline, et nende vastu algatatakse laialdased repressioonid. Harta koostajaist nabiti kohe kinni literaat Liu Xiaobo, kes on praegu koduarestis. R
iigivõimu õõnestamises süüdistatud Liu tõusis sellega kiirelt Hiina kõige prominentsemaks dissidendiks. Harta puhul on muidugi võimalik, et Lääs, kes loodab näha muutusi, tähtsustab selle mõju üle. Ehk kainelt küsides: mis tähtsus on mõne tuhande inimese protestil maal, kus elanikke on kaugelt üle miljardi? Seda on liiga vähe, et kutsuda esile sisedialoog inimõiguste alal. Väljaspool, jah, on see üks uus põhjus Hiinast kõnelda, väljendada solidaarsust Liu Xiaoboga ja loota, et Hiinas käärib. Aga isegi kui lootused on ülepaisutatud, peab kusagil olema kodanikuliikumise algus ja sellisena on hartal tänuväärt roll. Tõenäoliselt kehtib Hiinaski see reegel, et tõsised protestid tulevad siis, kui inimesed kaotavad oma tulud ning kannatavad majanduslikult.
Maailmakriisi mõju Hiinale on küll raske hinnata – ekspertide hinnangud lähevad tugevalt lahku –, kuid mõjutu see kindlasti pole. Koju pöördudes võivad Hiinale mõju avaldada ka miljonid Läänes hariduse saanud noored. Muidugi, kui nad ei otsusta selle asemel jääda oma kohalolekuga Läänt mõjutama … Mis aga Tiibetisse puutub, siis kehtib ilmselt üks reegel: Tiibeti vabaduse eeldus on vaba Hiina. Sealjuures on elementaarse kodanikuvabaduse saavutamine isegi lihtsam kui sügavalt juurdunud šovinistlike hoiakute ületamine.
