Marko Pajević

Paraku ei suuda ajalehed õpetlase väitega kohaneda ega seda järgida ning terve nädala on levitatud aina eriskummalisemaid teateid pensionisammaste kokkukukkumise (ja palvetamisvajaduse), majanduskrahhi või ka erakondade populaarsuse kohta. Tähendab, on esitatud andmeid, mis on saadud Taagepera nimetatud astroloogilise või alkeemilise uurimise tulemusel. Ajakirjanduse õigustuseks tuleb öelda, et neid andmeid levitavad auväärsed äri- ja avalikud organisatsioonid. Keda siis veel uskuda kui mitte neid?

Loomulikult võib andmeid kasutada, kuid endale aru andes, et nende andmete hankimisviisi ja aluseks olevaid arvutusmeetodeid pole toimetustes võimalik kontrollida. Küll peaks ajakirjanik endalt küsima, kas andmete levitajal võiks ehk mingeid varjatud huvisid olla. Pankade ja pensionifondide puhul on asi lihtne (ja varjamatu). Kui riik otsustab pensionisamba sissemakse peatada, jääb pankadele laekumata kogusummas 2,5 miljardit aastas. Kui eeldada, et pangas teenib iga sissetulnud kroon panga omanikele kas või 10% kasumit aastas, tähendab riigi otsus, et pankade omanikelt võetakse ära 250 miljonit krooni kasumit. Selge, et pankuri ajab selline asi tigedaks. Kuid riigi selle otsusega ei võeta pensionisambasse hoiustajatelt midagi ära. Vastupidi, inimesele jääb raha, mis ta sissetulekult sambamaksena kinni peeti, nüüd kulutamiseks kätte, sotsiaalmaksu kaudu sambasse suunatud lisasumma aga võib välja maksta praegustele pensionäridele.

Seega on väga imelik, kui ajalehed võtavad antud küsimuses valitsust sajatava hoiaku ning esindavad häälekalt pangaomanike huvisid. Ajakirjanduslik kaasalaulmine kõige negatiivsemaid avaldusi tegevate poliitikutega on seletatav inimpsüühika iseärasustega, kalduvusega teha nina ees paistva järgi suuri üldistusi alade kohta, mida silm ei seleta. Parasjagu väga viletsaid aegu ja suuri koondamisi üle elavates lehetoimetustes on kerge kollektiivselt uskuda, et kõikjal peab olema olukord sama halb kui ajakirjanduses (vastupidine oleks ju ebaõiglane). Tegelikult on trükimeedia kõrval vähe neid majandusharusid, mille tulud oleksid aastatagusega võrreldes vähenenud rohkem kui kaks korda, nagu on juhtunud ajalehtede reklaamituluga.

Aga mis sunnib tagant poliitikuid? Opositsiooniga on asi selge, tema ainus väljapaistmise võimalus ju ongi valitsuse mahategemine. Kuidas aga seletada isamaaliitlaste lausa apokalüptilist retoorikat? Mart Laar tahab teha „masendavalt ebapopulaarseid otsuseid”, nagu ikka (ta on neid enda arvates alati teinud ja tundub, et sellest teguviisist sõltuvusse sattunud), Taavi Veskimägi kuulutab, et „mida päev eelarveaastat edasi, seda rumalamad ja valusamad tulevad kärped”.

Andres Herkel aga oletab: „Võib-olla tegutsetakse isegi mingi äraspidise alalhoiumotiivi ajel, kui arvatakse, et negatiivset sõnumit ja radikaalset tegutsemist vältides suudetakse säilitada valijad.” Siitki kumab vastu, et poliitiku kohustus on teha musta tööd, mis valijale on vastuvõetamatu, ja ainult negatiivne sõnum ongi sõnum. Kui meenutame, et IRLis tegutsevad Euroopa mõistes kristlikud demokraadid, heidab see pisut valgust seda sorti avalduste tagamaale.

Kristlusest saab hõlpsasti välja noppida mõtte, et lunastus saabub ainult läbi kannatuste. Seda kujutlust tuletati lihavõtte aegu meelde ka ja mis meelel, see keelel. Kui saaks aga käia mööda kannatuste rada IRLi käekõrval, küll siis kolmandal päeval või vähemasti aastal …? Või alles kolmandas põlves? Kui segada lisaks ebausule, alkeemiale ja astroloogiale ka religioossed tundmused ühiskonna analüüsi ja riigijuhtimisse, siis ei ole head nahka loota. Avalikku tegevust peab juhtima kõrgemate jõudude kaasabita ning ennustusvõimelisele teadusele toetudes.

Mu arvates tuleks sellelt lähtekohalt teha kaht lihtsat asja, mis ühiskonnas valitsevaid meeleolusid (ja sellest tulenevalt majandusolusid) pisut turgutaks. Esiteks peaks valitsus Taagepera osutatud põhjusel kutsuma majandusteadlaste asemel nõustajaks hoopis mõne evolutsioonilise psühholoogia asjatundja. Teine ülesanne on raskem, nimelt veenda publikut selles, et avalikku sektorit ei saa kuidagimoodi samas mahus kokku tõmmata nagu eraettevõtlust. Sest avalik sektor loob avalikku, üldist hüvet, mille olemasolu on vältimatu, ettevõtted aga toodavad suurelt jaolt kaupa ning teenuseid, mis võivad olla, aga ei pruugi olla. Kui publiku veenmiseks loogikat, mitte alkeemiat kasutada, võib see siiski õnnestuda.

Kelchi Liivimaa kroonika esimene osa, kus on vaatluse all maa ajalugu siinsete põlisrahvaste kristianiseerimisest kuni 1690. aastani, jõudis raamatuna ilmuda juba autori eluajal, 1695. aastal. Selle järg, mis käsitleb XVII sajandi lõpu- ja XVIII sajandi algusaastaid, jäi rohkem kui pooleteiseks sajandiks käsikirja ja raamatuna avaldas selle Johannes Lossius alles 1875. aastal. Põhjusi kroonikateksti avaldamisega viivitamiseks oli mitu. Teatavasti suri Kelch 1710. aastal ning samal aastal läksid  ka Rootsi provintsid Eesti- ja Liivimaa Vene tsaaririigi koosseisu. Peamiseks takistuseks teise osa avaldamisel ongi peetud võimuvahetust ning seda, et kroonika oli kirjutatud n-ö Rootsimeelselt positsioonilt ja Põhjasõja käsitlemisel Vene poolt vaenlaseks nimetades. Ajaloolased on palju viidanud kroonika mõlemale osale, kuid esmajoones Põhjasõja sündmusi käsitlevale järjele. Kelchi teateid oma kaasaja kohta on ajalootekstide värviküllastamiseks meelsasti kasutatud ja originaalse arhiiviainese nappusel on sündmuste kirjeldamisel talle kui autoriteedile lausa tuginetud. Kelchi  nimetatakse meie historiograafias viimaseks tähtsamaks Balti kroonikuks. Žanri mõttes on see kahtlemata õige, kuid mina julgen teda pidada ka meie üheks esimeseks tõsiselt võetavaks ajaloouurijaks.

Christian Kelchi elulugu oli tüüpiline siinsete provintside intellektuaalidele. Nii tuli Rootsile kuulunud Pommeris Greifenhageni linnas sündinud, Stettini linnakoolis alghariduse saanud, Berliini kuurvürstlikus Joachimstali gümnaasiumis ning seejärel Oderi-äärse Frankfurdi  ülikoolis ajalugu ja Rostockis teoloogiat õppinud Kelch 1680. aastal noore mehena Eestimaale koduõpetajaks. Aasta hiljem pidas Kelch esimese eestikeelse jutluse Põltsamaa kirikus ja juba 1682. aastast oli ta kirikuõpetajana ametis JärvaJaanis, 1697. aastast Viru-Jaagupis ning elu lõpuaastal Tallinnas Niguliste kirikus. Viimase kirikaeda maeti kroonik katkuohvrina 1710. aastal ja tema hauakohta tähistab veel tänapäevalgi vana ja ajahambast puretud pärn. Kirikuõpetajana oli Kelch saanud toonastes oludes hea laiapõhjalise hariduse. Kroonikat 1688. aastal kirjutama innustas teda sügav ajaloohuvi ja arusaamine, et ajalugu koosneb sõjast ja rahust ning selles on määrav roll valitsejatel. Samas mõistis Kelch maa ajalugu avaramalt, mitte kitsalt Liivimaa-kesksena, vaid osana laiemast ajaloolisest kontekstist ja suurematest protsessidest. Siinsete provintside varasemate sajandite ajaloosündmusi esitades oli Kelch paratamatult kompilaator, tuginedes oma eelkäijate käsikirjalistele ja trükitud kroonikatele (Balthasar Russow, Thomas Hjärne, Moritz Brandis jpt) ning ajalooraamatutele, mis ühtlasi näitab tema lugemust ja  erudeeritust. Teadmiste hankimiseks pöördus Kelch ka otseselt arhiivimaterjalide poole, näiteks tegi ta uurimistööd Tallinna rae arhiivis, tutvus kirikuvisitatsioonide materjalidega, kasutas kaasaegsete kirjavahetust, päevikuid jne.

On selge, et ta on lisateavet hankinud toonastest ametlikest teadaannetest, propagandatrükistest ja mõneti uudse nähtusena ajakirjandusestki. Originaalse ajalookäsitlusena on Kelchi tekst väärtuslik just XVII sajandi teise poole ja XVIII sajandi alguse sündmuste esitamisel, s.o mida ta kaasaegsena ise nägi, üle elas ja mõtestas. Kroonika esimese osa ilmumise järel jätkas Kelch Liivimaa  sündmuste ülestähendamist. Ajaliselt jõudis ta käsitleda perioodi 1680.-1690. aastate vahetusest kuni 1707. aastani. Kroonika eestikeelsele versioonile on tõlkija tänuväärselt lisanud Kelchi omakäelised märkmed 1708. aasta kohta Viru-Jaagupi kirikuraamatust, mida kroonik suure tõenäosusega kavatses kasutada oma ajaraamatu edasikirjutamisel. Paratamatult kujunes kroonika järje keskseks teemaks maad tabanud sõda, mida meie tagantjärele nimetame Põhjasõjaks. Juba XVII sajandi viimane kümnend oli täis märgilise tähtsusega sündmusi: reduktsioon oli jõudnud haripunkti, riigi  keskvõimud otsustasid kärpida kohaliku aadli ja eriti Liivimaa rüütelkonna võimu, millega kaasnes Johann Reinhold von Patkuli vastuhakk kuningavõimule kogu oma kaasaegsete silmis ennekuulmatus häbematuses. Lausa üldrahvaliku katastroofi mõõtmed võtsid aga 1695. ja sellele järgnenud aastate viljaikaldused ning näljahäda, mis Kelchi üpriski realistlikul hinnangul kustutas umbes 50 000 inimese, peamiselt laste ja vanurite eluküünla. Maa sisehädade kõrval ei jää Kelchil tähele panemata ka naaberriikide kasvavad ambitsioonid Rootsi ülemereprovintside  suhtes. Nii kõneleb ta sellest, kuidas Peeter I 1697. aasta kevadel incognito Liivimaal käis.

Lääne-Euroopasse teel olnud Vene suure saatkonna käitumine Riias, seal kindluste varjamatu tundmaõppimine jms, aga eriti hiljem Rootsile tehtud etteheited nii läbireisi kui ka spioneerimise takistamise pärast pidanuksid kaasaegsetes ärevust tekitama. Samu etteheiteid naaberriigi aadressil kordas Venemaa 1699. aastal, kui Rootsi saadikud viibisid Moskvas. Huvitaval kombel ei maini Kelch Rootsi diplomaatide hulgas palju kõneainet tekitanud vahejuhtumit, kus kahe maa vahelise „igavese“ rahu taaskinnitamisel jättis  Peeter ära nõutava ristisuudluse. Niipalju kui Kelchil on õnnestunud infot hankida, näitab ta Venemaa, Saksi-Poola ja Taani Rootsi-vastase koalitsiooni kujunemist. Seejuures võiks isegi täheldada Kelchi teatavat kriitikat Stockholmi Rootsi võimude suhtes, kes liiga sinisilmselt uskusid riigis juba paarkümmend aastat kestnud rahu püsimisse ega võtnud eriti tõsiselt näiteks Liivimaa kindralkuberneri Erik Dahlberghi hoiatavaid teateid. Ja kui seejärel kõnelesid juba relvad, hakkab Kelch sõjasündmusi võimalikult detailselt üles tähendama. Põhjasõja puhkemine tõmbas kriipsu peale pikale rahuperioodile  siinse maa ajaloos.

Sõjakoledusi nende mastaapsuses võrdles Kelch XVII sajandi alguse katsumustega, kui permanentsele sõjategevusele lisaks tabasid maad ikaldused, nälg ja mitmesugused epideemilised haigused. Sada aastat hiljem seisti silmitsi samasuguse rahvastikukatastroofiga. Ja ometi olid sõjad XVII sajandi kontekstis igapäevane nähtus. Euroopa oli täis sõdu. 1689. aastal oli Mandri-Euroopat näiteks tabanud mereriikide Inglismaa ja Madalmaade sõda Prantsusmaa ja tema liitlaste vastu. 1697. aastal sõlmitud Rijswijki rahu kujunes lühiajaliseks. Neid läänepoolse Euroopa sõdu oskasid  aga põllumajandussaadusi Euroopa turule pakkuvad Eesti- ja Liivimaa linnad ning mõisad oma majanduslikke huve silmas pidades ära kasutada. Teiste mure oli võõras mure, Põhjasõda aga oma tragöödia. Kroonikuna ei ole Kelch pelgalt rutiinne kirjeldaja, vaid elab toimuvale emotsionaalselt kaasa. Konkreetsetest sümpaatiatest ja antipaatiatest hoolimata iseloomustab teda püüe mõista, mitte hukka mõista. Kelchi puhul on räägitud tema truudusest Rootsi riigile ja selle kuningale. See ei ole iseenesest vale, kuid pigem on ta  nii kogu riigi kui ka Liivimaa patrioot. Kiidusõnadega ta üle ei pinguta, kui vaja, on ta mõlema aadressil isegi kriitiline, näiteks nii mõnegi kohapealse kõrgema riigivõimukandja tegemise või tegematajätmise puhul. Juba sõja ajal osutab ta Eesti- ja Liivimaa kaitse kehvale organiseerimisele, täheldab kohalike aadlike argust, sest aadel on jätnud otsustavatel hetkedel sõjapiirkonna maha. Kelch räägib liivimaalaste ahnusest ja ihnsusest, argpüksusest, isegi reetlikkusest ja kuritahtlikkusest. Pidu ja pillerkaaritamine jätkus sõjast hoolimata, samal ajal kui maa idapoolsetel aladel tegi vaenlane kõikehõlmavat hävitustööd. 

Eesti- ja Liivimaad tabanud tragöödiat vaatleb Kelch paralleelselt Rootsi vägede eduga Kuramaal, Leedus, Poolas ja mujalgi. Kohati võiks isegi välja lugeda krooniku etteheiteid muidu kõrgelt hinnatud kuningale Karl XII -le, et ülemereprovintsid jäeti justkui saatuse hooleks. Siinsed väejuhid ei saa hakkama maa kaitsega, ei suudeta koonduda ja vaenlasele vastu astuda. Väikerünnakud lõpevad üldjuhul kaotusega ning vastane saab hõivatud territooriumi takistamatult rüüstata, põleta
da, maaelanikke tappa, naisi ja lapsi küüditada. Samas kiidab Kelch maavaimulikke, kes organiseerisid kaitset, koondasid talupoegi  kaitsesalkadesse, innustasid neid kodu kaitsma jms. Ivar Leimus on tõenäoliselt õigesti oletanud, et üks selliseid oli ka Kelch ise. Huvitaval kombel ei alahinda ega alaväärista kroonik vastaste tegevust ning, kui vaja, rõhutab isegi nende vahvust.

Lõpetuseks paar sõna Kelchi kroonika tõlke kohta. See on hästi õnnestunud. Ajalooliste tekstide tõlkimisel ei piisa ainult heast keeleoskusest, vaid on vaja tunda sõnade tähenduse muutumist ajaloos, ning nagu luule puhul, on siingi vaja osata edasi anda originaalteksti rütmi ja nüansse. Ja seda kunsti Leimus valdab.