Marko Pajević

Kuidas arhitektid mõistavad praegu Eestis viljeldava muinsuskaitse aluseid? Kas kaitsmise eesmärgid on muinsuskaitsjatele, arhitektidele ja omanikele üheselt arusaadavad?

LILIAN HANSAR: Seaduses on kirjas, millest muinsuskaitse lähtub ja mida tuleb kooskõlastada. Lisaks on igal muinsuskaitsealal oma põhimäärus, mis täpsustab seadust. Aga seaduses  on ka teatud vabadus sees, mis annab maad interpreteerimiseks. Tõlgendamisel lähtutakse oma teadmistest ja isiklikest omadustest, mistõttu tekivad arusaamatused. Üks saab asjast ühtemoodi aru, teine teistmoodi. Sageli neid võimalusi, mis on määrustes ja seadustes kirjas, ei kasutatagi muinsuskaitse eritingimusi koostades ära. Aga kuna tingimused on tihti väga üldsõnalised, nagu näiteks: „hoone peab sobima vanalinna miljöösse“, siis  iga arhitekt saab sellest isemoodi aru. Ja siit tekivad vastuolud. Konfliktid on sündinud ka sellest, et omanikud on pressinud peale lubatust suuremat ruumiprogrammi ja vähe on neid arhitekte, kes ütlevad, et sellesse kohta nii palju ei mahu. Ja seegi pole vähetähtis, et valdavalt ajaloolise haridusega muinsuskaitsjad ei mõista, kuidas arhitektid mõtlevad, ning arhitektid ei ole väga hästi kursis muinsuskaitselise tunnetusega. 

SIIRI VALLNER: Muinsuskaitses, nagu Lilian rääkis, on nii nagu arhitektuuriski. Reeglitest on kasu, aga lõpuks on väga palju asju ikka subjektiivsed. Ja hea tulemus sõltub kõikide osapoolte – arhitekti, muinsuskaitse ja omaniku – üldisest kultuuritasemest.

ÜLAR MARK: Meil on vaba ühiskond ja normaalne on, et poliitikud ja mittetulundusühingud avaldavad oma arvamust. Aga mulle ei meeldi see, et spetsialistid – arhitektid ja ajaloolased – kisuvad omavahel aeg-ajalt mõttetut tüli. Paika on loksutamata, kes millega tegelema peaks. Kord öeldakse, et arhitektid ei pea lugu ajaloost, siis vastavad arhitektid, et muinsuskaitsjad nõuavad asju valesti, ning tekib tühjast tüli. Seadusega on muinsuskaitsele antud tohutult suur võim. Arhitektidel pole kümnendikkugi sellest võimalusest, mis on muinsuskaitsel. Muinsuskaitse saab kõiki asju kinni panna  või nõuda, ka subjektiivselt. Lihtsalt öeldakse, et see varjutab ajaloolist maja, ja sellele ei saa keegi vastu. Arhitektidel pole institutsionaalselt ühtegi argumenti, et kaitsta oma ruumikontseptsiooni. Teisest küljest aga on muinsuskaitse ju 15–20 aasta jooksul päästnud pool Eestit. Kui muinsuskaitsel poleks sellist jõudu ja seljatagust, siis oleks juhtunud sama mis Pristina linnas Kosovos, kus lammutati öösiti vanalinna ja päeviti ehitati asemele ärihooneid. Meil on  muinsuskaitse tänu seadusele tugev. Ja arhitektidel on raske leppida, et neil puudub sarnane õigus linnaehitust juhtida.

Kuidas need vastuolud siis lahendatakse, kui muinsuskaitseseadus jätab interpreteerimisruumi ning kuuldavasti planeerimist ja ehitust reguleerivad seadused alles tulevad muutmisele?

LILIAN HANSAR: Muinsuskaitse on võtnud sellise positsiooni, et kui mahutingimused ja  jooned on paigas, siis nemad ei sekku arhitektuuri ega selle kvaliteeti. Kõik sellised vaieldavad keeruliste arhitektuursete küsimustega asjad tulevad sellesse vahepealsesse konsiiliumisse – arhitektuurimälestiste ekspertnõukogusse. Näiteks ehitatakse praegu Koguva küla otsa sadamasse talutare, kuhu tuleb spaa. Kuna ta on suhteliselt küla lähedal ja eritingimustes on kirjas, et see võiks olla küla jätkuks, siis on tehtud pseudoarhitektuurne talutare, mille  katus on samas vintskappe täis. Minu arvates on see halva arhitektuuri näide ja sinna sobimatu.

ÜLAR MARK: Arhitektide ja muinsuskaitsjate otsustusmehhanism vajab tasakaalustamist, ja mitte muinsuskaitse tiibu kärpides, vaid arhitektidele sarnase struktuuri ehitamisega, kus keerulisi küsimusi saaks vaagida spetsialistide ring. Näiteks omavalitsuste arhitektuuri nõukojad ja riigi arhitektuurivolinik. Poliitikud arvavad, et see võib luua autoritaarse situatsiooni, kus riigiarhitekt hakkab üksinda otsustama, aga riigiarhitekt annab vaid nõu. Ta on nagu ministergi, kes ei otsusta üksinda, vaid koordineerib. Samamoodi nagu muinsuskaitse ei saa olla ega ole autoritaarne.

SIIRI VALLNER: Mulle tundub, et enamikul noorematest arhitektidest vastuolusid muinsuskaitsega ei ole. Oleme vaata et suuremad muinsuskaitsjad kui muinsuskaitsjad ise. Ja me ei tee seda käsu peale. Eesmärk on ju muinsuskaitsjatega  sama – ruum, mis inimestele midagi tähendab ja neile korda läheb.

Arhitektide ootused muinsuskaitsele on vastuolulised – teatud juhtudel oodatakse aktiivset kaitsmist (Linnahall, Sakala keskus), projekteerides aga tuntakse end ahistatuna.

LILIAN HANSAR: Siiri ütles, et arhitektid on suuremad muinsuskaitsjad kui muinsuskaitsjad ongi. Arvan, et on tekkinud uus põlvkond, kes tunneb, et ka nende looming vajab kaitsmist.  Praegu käibki muinsuskaitseametis 20. sajandi arhitektuuri inventeerimine, et võtta see kaitse alla. Sellega on kiire, sest ehitusmaastikul toimub palju muutusi. Iseküsimus on, kas me peame kõike kaitsma.

ÜLAR MARK: Varem seda ei väärtustatud. Sageli räägime kurjadest tellijatest, aga vaid mõned üksikud neist on tõeliselt brutaalsed. Valdav osa valutab samuti südant, kui mingi väärtus kaob, ehkki kasuminumbrid on silme  ees. Nüüd on kõik sellega nõus, et on mingisugused väärtused, mida tahaks hoida.

SIIRI VALLNER: Tegelikult on kogu ühiskond suunaga kaitsmise poole tänapäeval. Ajaloolise linnaruumi ja uusehitiste koosmõju viimaste aastate parim näide on Rotermanni kvartal.

Kas edu pant pole mitte selles, et arhitektid ja muinsuskaitsjad panid ühise eesmärgi nimel seljad kokku?

ÜLAR MARK: Kogu edu sai alguse sellest, et  omavalitsus käitus õigesti. Tegi konkreetse plaani, arutas selle ajaloolastega läbi. Tellis tsoneerimiskava arhitektidelt Andres Alverilt ja Veljo Kaasikult ning seal on toimetanud suhteliselt head arhitektid. Asi mängiti kokku ja seda joont hoiti lõpuni.

LILIAN HANSAR: Aga see on ka kvartal, mis ei ole muinsuskaitseala. Ta ei ole nii pretensioonikas kui vanalinna kaitseala, kus reegleid on rohkem. Seal on vabadus suurem ja vabadus tekitab loomingulist õhkkonda. See on keeruline küsimus, kui suur saab vabadus muinsuskaitsealal olla. Kui vaadata Tallinna vanalinna, siis keskajast on seal peale tänavavõrgu säilinud üsna vähe hooneid. Rohkem on historitsistlikke ja klassitsistlikke maju. Ala on palju oma elu ajal muutunud. Küsimus on, kui palju see veel muutuda võiks? Tuleb säilitada tervik, aga mis see tervik on? Kui palju võime muuta, et vanalinn koost ära ei laguneks? 

Uusehitiste sobitamine vanalinna on õnnestunud ka Kuressaare linnas, kus kauaaegse linnaarhitektina toimetas Lilian Hansar. Mis on Kuressaare edu saladus?

ÜLAR MARK: Jõuame täpselt sama vastuseni – omavalitsus. Kui omavalitsus suudab tekitada sellise kultuurse situatsiooni, et „kuulge sõbrad, teeks õige mõistlikult!“, on hea tulemus käes. Ehituses ja planeerimises toimuva edu võti ongi omavalitsuses. Mitte kuskil mujal. 

LILIAN HANSAR: Väikesed linnad põevad tihtipeale alaväärsuskompleksi ja püüavad silma paista. Mõnikord tahetakse olla suurtega sarnased ja ehitada suuri maju, aga valdav on alalhoiuinstinkt. Kui mina olin Kuressaare linnaarhitekt, siis oli meil üsna hea koostöö linnavalitsusega. Ja ilmselt mind kuulati seal rohkem kui kuskil suures masinas. Näiteks Kuressaare tuntuima uushoone Ferrumi hea tulemus sündis tänu kultuursele  tellijale ja tema heale koostööle ehitaja ning arhitektiga. Ka muinsuskaitse eritingimused olid hästi läbi mõeldud. Tellija tunnetas koha tähtsust ja Alver&Trummal Arhitektid tegid korralikku autori järelevalvet.

ÜLAR MARK: See on jälle see, et omanik tahtis, et arhitektid seal käiksid, ja maksis selle kinni. See on praegu üks nõrk koht – omanikud ei taha järelevalve eest tihti maksta.

LILIAN HANSAR: Eesti on üks väh
eseid kohti,  kus see pole kohustuslik. Ma usun, et arhitektid oleksid sellest väga huvitatud, et lõpptulemus vastaks nende projektile.

Sajandivahetusel olid sina, Ülar Mark, Narva linna peaarhitekt. Sinuga koos töötas kamp entusiaste, kes suhtles omavahel nagu Itaalia perekond, pidevalt mõeldes ja arutades, mida annaks linna heaks teha. Kuidas tulemused olid?

ÜLAR MARK: Ehitusbuumi tol ajal ei olnud,  aga kehtis sama reegel: „teeme mõistlikult!“ Mulle prooviti paar korda survet avaldada, aga kui suutsin selle ilma konfliktita lahendada, siis see reegel toimis.

Missugune on arhitektide vaade koolitamisele? Praegu puudub arhitektuuriõppest muinsuskaitse temaatika. Seda on võimalik õppida täienduskoolitusena või praktika käigus. Ent praegusel raskel ajal tuleb ju arhitektidel teha ka restaureerimisprojekte. 

ÜLAR MARK: Pooldan seda liini, et kool peab õpetama arhitekti kõigepealt mõtlema. Insenerid heidavad ette, et arhitektid ei oska insenerivõtteid, ajaloolased tahaksid, et teaksime ajalugu ja restaureerimist, rohelised ütlevad, et austa rohelist, arhitektid pidavat tõmbama kõik rohelise maha. Võiks ju anda korraliku hariduse haljastusest ja kõigest muust. Ka planeerimisest, disainist, säästumajadest jne. Arhitektil pole võimalik viie aastaga kõik  maailma erialad – alates maalimisest ja arheoloogiast lõpetades elektriasjandusega – selgeks õppida. Tal peab olema võime teha koostööd ja kaasata spetsialiste. LILIAN HANSAR: Siin on mul teine arvamus. Kuna viie aasta jooksul pole õppekavas ühtegi muinsuskaitsealast distsipliini, siis arvan, et see võib olla üheks põhjuseks, miks arhitektid ei mõista muinsuskaitsjaid.

ÜLAR MARK: Kuidas ei ole? Kui tudeng teeb  projekti kas miljööväärtuslikule alale või vanalinna piirile, siis töö tegemise käigus õppejõud juhendavad, mida peab arvestama, kuidas peab tegema.

SIIRI VALLNER: Kas ei võiks olla nii, et kui on huvi arhitektuuri vastu, minnakse ikka arhitektuuri erialale ja hiljem, kui tekib soov töötada vanade majadega, siis ühendatakse arhitektuuriõpingud muinsuskaitse erialaga?

ÜLAR MARK: See on spetsialiseerumise küsimus.  Välismaal spetsialiseerutakse kuni selleni välja, et üks teeb vanu maju, teine haiglaid. Meil nii ei saa, me oleme liiga väikesed. Aga mida saab teha, on spetsialiseeruda alates kolmandast kursusest. Üks vaatab maastiku poole peale, teine huvitub planeerimisest, kolmas restaureerimisest. Siia peaks lisanduma riigi toetusel jätkamine välisülikoolis. Odavam on maksta kinni täiendõpe välismaal, kui riigis vastav koolkond luua. 

Aga kas pole nii, et räägime praegu juttu viimaste aastate baasilt. Ehitusbuum on nüüd läbi ja arhitektuuriturul on toimunud suur pööre. Enam pole nii, et oled kolmandal kursusel ja teed oma büroo. Neljandal projekteerid juba kortermaja. Sellist aega ei tule lähema kümne aasta jooksul. Huvitav on see, mismoodi see muudab meie kõigi elu, ka spetsialiseerumise koha pealt. Vana maja projekteerimine on nii raske leib. Kui situatsioon kujuneb selliseks, et  uusi maju pole enam võtta, siis otsitakse tööd restaureerimises ja omavalitsustes. Võib-olla see palk ja idee pole nii lennukas kui uue maja puhul, kuid kui süvened, saab nii mõnestki entusiast. Mina usun, et kriis sai just mööda, nüüd tuleb mõelda, kuidas normaalset arhitektuurielu edasi elada.

Kompleksi võrdlus suure loomaga annab võimaluse aduda, kui väikest osa sellest avalikkuses (ehk siis pimedate poolt) üldse käsitletakse, kui räägitakse selle ajaloost või säilitamisest turismi jaoks. Vene impeeriumi tollase pealinna Peterburi kaitse korraldati pärast suurte kaotustega lõppenud Vene-Jaapani 1904.-05. aasta sõda  ümber. Eelplaan valmis 1907. aastal, ehitustöid alustati 1911. Laevastiku asemel oli nüüd põhirõhk Läänemere ja Soome lahe miiniväljadel. Suurendati ka miinivälju kaitsvate rannapatareide arvu ja laevastikku. Liepājast viidi laevastiku operatiivbaas Tallinna. Edasi kujunes Peterburi merekaitse neli põhipositsiooni: eelpositsioon (Tahkuna– Spithami–Hanko), pea- ehk keskpositsioon (Tallinn–Naissaar–Porkkala), varu- ehk sisepositsioon  (Meriküla–Kurgola–Lavassaar–Kotka) ja lõpp-positsioon (Yhinmäki–Retusaari– Kroonlinn–Ino).

Pea- ehk keskpositsioon ongi tuntud kui imperaator Peeter Suure merekindlus, mis oli ka kogu Peterburi merekaitse olulisim ja tugevaim osa. Tiibpositsioonid pidid vältima põhipositsioonide selja tagant ümberhaaramist. Praegu eristatakse neist peamiselt viit: Kura kurgu (Sõrve poolsaar), Väinamere (Hiiu-,  Muhu- ja Saaremaa ning Lääne-Eesti manner), Ahvenamaa, põik- (Helsingi ümbrus) ja Viiburi positsioon. Soome lahe ümbrusesse ehitati uusi laevaja õhutõrjepatareisid, varjendeid, kaitsekraave, kindlusraudteid ja -maanteid, sildu, väeosade linnakuid. Siia rajati ka uus sõjasadam, laevatehaseid, arsenale, ladusid, töölis- ja aedlinnu. Tallinna, selle lähedusse ja Naissaarele kerkisid merekindlustised ning maa poolt ümbritses Tallinna kuni kolm kindlustatud liini. Need takistasid vaenlasel peapositsioonist läände jäävaid miinitõkkeid traalida, kindlustasid oma laevastiku tegutsemist ja kaitsesid Tallinna kui Vene Läänemere laevastiku peaoperatiivbaasi. Sõja lõpuks olid positsioonid erinevas ehitusjärgus ning kindlus jäi lõpetamata. Palju ehitisi rikkusid ja õhkisid taganevad Vene väed 1918. aasta veebruaris. Sellele vaatamata oli kindlus arvestatav jõud ning Saksa väed tegid  enne Eesti alade osalist vallutamist ainult ühe tõsise katse sellesse sisse tungida. Sõdadevahelises Eesti Vabariigis kasutati Vene kindlustisi osaliselt ära, et ehitada välja oma ranna- ja merekaitse. Vähese kasutamise põhjuseks oli kindluse läände orienteeritus, sest nüüd oodati peamist rünnakut idast. Juba siis olid mitmeid ehitisi rüüstanud kohalikud elanikud – ära oli viidud kaableid, torusid, lae- ja seinapalke. Rahuajal müüdi ehitisi ka ametlikult  lammutamiseks, et ehitusmaterjali saada. Nõukogude baaside ajal ja Teise maailmasõja puhkedes kasutati vanu kindlustisi väga vähe, sest vahepeal olid sõjapidamise viisid ja tehnika oluliselt muutunud. Saksa okupatsiooni ajal kasutati kindluse Soome lahe äärseid alasid, kus oli ka Saksa moodsaid õhutõrjeradareid ja Soome tulejuhtimisehitisi, nõukogude ajal peamiselt Naissaare ehitisi. 1950. aastate keskel hülgasid suurriigid suurtükiväega ranna  kaitsmise kontseptsiooni ja kindlusehitised jäid funktsioonita. Nõukogude perioodil kasutati osa neist ladudena, teede või karjääride alla jäävad lammutati. Taasiseseisvumise järel on peaaegu kõik ehitised sõjalisest kasutusest väljas ning üle elanud uue rüüstamislaine (peamiselt metallivargused).   

Tundmatud veidrused maastikus

Militaararhitektuur on alates 19. sajandi lõpust teinud oma olemuses olulise pöörde – seda on hakatud inimasutusest eemale viima ja maastikul varjama. See omakorda tähendab, et kui  mõne ehitise sõjaline elulugu lõpeb ja tsiviilelu võiks alata, osutub see lihtsalt liiga kaugeks ja raskesti kasutatavaks. Kui tsiviilinfrastruktuur jõuab laienemise käigus omal ajal kaugemale viidud militaarsele järele, ei järgne sellele kohtumisele paraku lõimumist, sest endisi militaarehitisi ei pruugita enam äragi tunda. Kui kasarmuhoone või betoonpunker on maastikus „loetav“, siis maasse kaevatud suurtükipatarei või ümbritsevast pinnasest vaevu kõrgemal  olev raudteetamm tekitab ainult võõristust. Kui võõra vormi kohta selgust pole, võidakse sellest arendamise ja projekteerimise käigus lihtsalt üle sõita. Siit koorubki välja suurim oht Peterburi merekaitse kompleksile. Seda lihtsalt ei tunta ära, sest oma tohutute mõõtmete tõttu on seda kõikjal Põhja- ja Lääne-Eestis ning üksteisest teinekord üsna kaugel olevad ehitised ei anna tänapäeva maastikul enam ühtset ansamblit välja.

Tundmatut lõhutakse kergemini. Seda ehk ei tehtagi meelega, lihtsalt ei teata ajalugu. Üksikut omanikku-arendajat pole mõtet süüdistada, kui keskkonna terviklikkuse üle valvav riik või omavalitsus selle keskkonna lugu ei tea või ei tahagi teada. Tallinna hipodroomi elamualana planeerimisel ei nõutud isegi võistluse juhendis maa-ala läbiva kindluse raudteega arvestamist. Ometi  on see raudteelõik ümbruses kohati veel väga hästi äratuntav ning mitme Tallinna piirkonna jaoks suure ajaloolise väärtusega. Arhitektil poleks ehk midagi sellise maastikuelemendiga lähteülesande vastu – jutt pole ju taastamisest, vaid planeeringus arvestamisest ja maastikus tähistamisest. Ka raudteetammide lammutamine Väike-Paljassaarel, parklaks asfalteerimine Mustamäel või täisehitamine Rae külas pole tingimata  halva kavatsuse tagajärg, vaid esmapilgul arusaamatut maastikuelementi lihtsalt ei tunta. Segadused algavad juba nimestki – „Peterburi merekaitse“ on millegipärast tunduvalt vähem atraktiivne kui „(imperaator) Peeter Suure merekindlus“. Seetõttu pruugitaksegi väiksema osa uhket nimetust suure kompleksi kõikvõimalike osade kohta.

Hiiumaal kasutatakse oma militaarpärandi  kohta tihti „Peeter Suure merekindluse“ nimetust, ehkki kindlusel küll otsest sidet Hiiumaaga pole – küll aga on suurel kompleksil. Paldiskis on eeldatud, et 18. sajandi alguses rajatud bastionaalfort, mis kannab rahvasuus Peetrimägede nime (ja mille rajamist alustati tõesti Peeter Suure ajal), peaks ka Peeter Suure merekindluse tegemistes kajastuma. Iseenesest on väga hea, kui eri aegade kindlustisi terviklikult tahetakse käsitleda, kuid  segaduste vältimiseks tuleks esmalt ühe ajastu asjad ära klaarida. Võib ju tunduda, et selline segadus erilist kahju ei tee. Kindlasti pole see võrreldav teadmatust lammutamisest põhjustatud kahjuga, kuid selgituste puudumine võib võimaliku huvilise segadust suurendada ning viia probleemidele käegalöömiseni ning lõpuks millegi hävimiseni. Harvad ei ole ka juhud, kui keskkonna lugu teatakse, aga seda ei peeta nii väärtuslikuks, et piirkonna uues elus ära tähistada. Laskemoonalao lammutamine ja selle kohale parkla rajamine Mustamäe haigla juures oli pärandi suhtes ilmselgelt lohakas suhtumine, kus alternatiivseid lahendusi ei otsitud. Parkimine on haigla juures endiselt kaootiline, aga üks merekindluse ehitis on maa pealt kadunud. Seda pole isegi maapinnal tähistatud, rääkimata mingistki sellele ehitisele või seda ehitist hõlmanud suuremale kompleksile  viitavast teabetahvlist. On ka teisi näiteid. Tallinnas on Paljassaartele üles pandud teabetahvleid, kus lisaks kindluse osadele on tutvustatud ka muid Paljassaarte militaarehitisi ning loodusega seotut. Kindluse Viimsi poolsaare väheldane ehitisekompleks on võsast puhastatud ning saanud teabetahvli. Kindluse osi on mälestistena arvele võetud nii Tallinnas kui ka ümbritsevates valdades.       

Militaararhitektuur rahu ajal

Kindluse ehitiste füüsiline vastupidavus on väga hea võrreldes nende mälupildis püsimisega. Nagu Eesti kliimas ikka, on siiski suur probleem niiskus. Tuleb ette nii kõlbmatuks  muutunud hüdroisolatsiooni, mistõttu vesi ehitisse jookseb ja sealt sideainet välja uhub, kui ka kõlbmatuks muutunud või sihilikult muudetud drenaaži, mistõttu ehitised on uppunud. Niiskus määndab ka puittugesid ja paneb raudosad roostetama. Paraku on siin taas suurim probleem inimene ise. Puitosi, kaableid ja torusi
d varastati ehitistest kohe pärast nende mahajätmist. Praegusi metallivargaid või prügisokutajaid ei  peata ka see, kui ehitis on mälestisena kaitse all, ilmselt ei aita siin ka selgitustöö ja abi oleks ainult riigi ja omavalitsuste järelevalve ning kogukonnatunde ja naabrivalve tugevdamisest. Võtab aega, enne kui elevandi piirjooned hakkavad välja joonistuma ja pimedad teda nägema. Mõnel pool on sellest juba märke. Harjumaa Ettevõtlus- ja Arenduskeskuse tellimusel inventeeriti 2008. aastal suur osa Harjumaa objekte, inventeerimisi on tehtud ka  Tallinnas. Viimsi vallas on pikka aega käinud kindluse Naissaare ehitiste korrastamine, mis praegu on küll vaibunud. Harku, Saue, Saku ja Kiili vald on moodustanud MTÜ Nelja Valla Kogu, mis muude tegevuste kõrval pöörab tähelepanu ka turismi arendamisele.

Neist Harku ja Saue vallas on turismiarenduskavas käsitletud ka kindluse osi ja esmakordselt isegi terveid komplekse. Üks võimalikke suurte militaarehitiste  rakendusi ongi turism. Selle jaoks piisab kindluse osade esialgsest korrastamisest, milleks saab kasutada palju kohalikku algatust ja talgutööd. Peterburi merekaitse kompleks on hiiglaslik ning hõlmab mitut riiki nii füüsiliselt, mentaalselt kui ka turismiga seoses. Kogu kompleks ja selle olulisim osa, Peeter Suure merekindlus, on väärt ettevaatlikku arendust ja projekteerimist ning lisa-uuringuid. Eelkõige vajab see aga avastamist ja teadvustamist. Sellega paraneks  oluliselt nii turism kui ka meie endi kultuuripärandist osasaamine.