Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414
Marko Pajević – Sirp
Toeta
Otsi

Marko Pajević

  • Rohkem isiklikkust!

    Andres Maimik

    Ma arvan, et Rainer Sarneti “Tabamata ime” versioon on just selline isiklik film. Vilde on ainult suitsukate, autor räägib talle olulistest asjadest ja läheb sealjuures põlema. Siin on hoiakulisust, millest jäi pisut puudu tema eelmises lavastajatöös “Libahundi needus”, kus šarmantne lavastus takerdus etteantud krimimüsteeriumi skeemi otsa ning autoripositsioon jäi pisut leigeks. Nüüd on autoril olnud vabad käed jutustada seda lugu, mida ta ise tahab, ehk üht kurba ja vihast, ehk pisut autobiograafilistki lugu luhtunud ambitsioonidest, reetmisest ja üksindusest.

    Filmi moraal on jalustrabavalt lihtne: andekatele on küll palju rohkem lubatud kui tavalistele lihtsurelikele, kaasa arvatud inimlik mölaklikkus ja relatiivne eetika, aga nad vastutavad selle eest oma loominguga. Kui selgub, et kunstniku geniaalsus on ülesblufitud müüt, tuleb ka karistus kahekordne. Ta tõugatakse üksindusse, aga sellele eelneb ka avalik naeruvääristamine – kuni õhtulehe kaanelooni välja.

    Rainer Sarnet õiendab arveid ka intrigaanlusega, millest meie tilluke kultuuritootmismasin (nagu ka poliitika ja ärimaailm) kubiseb. Ideed ei maksa, anded ei maksa, pühendumus ei maksa midagi. Loevad egoism ja võimujanu, telgitagused huvid ja diilid. Kes keda paneb nii otseses kui ülekantud tähenduses. Film lõpeb siiski optimistliku noodiga: “Tabamata ime” intrigantidest peategelasi tabab lõpuks sama saatus, mis Pierre de Laclose “Ohtlike suhete” markiisitari – sotsiaalne isolatsioon ja igavene häbistus. Isikul, kes kasutab teisi ära sillutiskividena karjääri parnassile, ei ole sõpru ega lähedasi, ainult suhted. Ja need suhted pudenevad õige kähku laiali, niipea kui algab allakäik. Ka Lilli (Mari Abel) ja Leo (Taavi Eelmaa) lähisuhe on võlts ja hüsteeriline. Neil on teineteist vaja ainult iseenda üleskütmiseks. Lilli hoiab Leost kinni omanikukirega, Leod aga iseloomustab üldine armastusetus kõige muu kui iseenda vastu. Ka Eevat ihaldab Leo eelkõige kui publikut. Ta vaatab teatri grimeerijale Eevale (Liina Vahtrik) silma ja näeb iseennast sealt vastu peegeldumas, ta lausub armastusavaldusi, et kuulata oma dramaatiliste repliikide kõla. Filmi peategelased on üksikud ja vaevatud hinged: nii nagu Leo möriseb enesehaletsuses ja paranoias lavataguse hämarais koridorides, nii kiunub Lilli armastuseigatsuses oma klaasist ja terasest lukskorteris ja vahib välja öhe, kus käib tõeline elu. Nähes, et Leo on kontrolli alt välja libisemas, otsustab ta tõmmata mehe põhja kaasa. Algab destruktiivne ahelreaktsioon: ebalojaalsus genereerib truudusetust ja truudusetus kutsub üles reetmisele ning see ei peatu enne, kui omaenda kätega üles ehitatud hiilgus on samade kätega varemeteks lammutatud. Lilli käsitleb Leod kui omaenese suurt loomingut ning kui loodu ei tunnusta loojat, siis peab selle ohverdama. Luuletuste põletamine on iga poeedi privileeg.

    Võiks oodata, et kõigest sellest on saanud rusuvalt realistlik lugu. Aga Sarnet on fantaasiarikas ja pillav, nagu alati. Leo Saalepi portreteerimisel pole õelusega koonerdatud. Vaene mees on pundund jäsemetega, koledasti riides, elvisesoenguga mömm. Ta taarub kandiliselt nagu karu ja ägiseb reumaatiliselt. Tekib õigustatud küsimus, kuidas siuke saab üldse rahva lemmik olla. Lilli maneerides ja kõneviisis on üsna täpselt jäljendatud üht tuntud produtsenti, kellega Raineril kana kitkuda oli. Liikudes küll paroodia piirimail, on see Mari Abeli bravuurne kehastus kõigist “Tabamata ime” filmide bitch’idest kõige usutavam, võib-olla seepärast, et tugineb reaalsele isikule.

    Juhan Ulfsaki, kellega Leo manager Lilli kepib, et tollele peaosa saada, kehastatud neurootilisele filmirežissöör Kullile oleks soovinud rohkem ekraaniaega. On ju episood, kus Kullile tehti ultimaatum võtta Saalep filmi peaossa ning nõuti vaimset tervist kinnitavat tõendit, üks mõjusamaid üksikstseene kogu “Tabamata ime” projektis. Üks südantpitsitav kõrvaltegelane filmis on Toomas Hussari kehastatud Nuttev Näitleja, läbihigistatud kampsuniga tundeline mees, keda seirab alaline ebaõnn. Tema väiksed traagilised äpardused on sedavõrd kurvastavad, et Leo hingetõmblused tunduvad selle taustal veelgi ebameeldivamad.

    Heas mõttes on vint üle keeratud ka teatritükiga, milles Leo mängib peaosa. Rainer Sarnet julgeb üsna avalikult irvitada selle kuulsa “teatrimaagia” ja “nimetu miski” üle, mida teatrikriitikud nii andunult ihalevad. Punase valgusega täidetud laval liiguvad rõhutatud aeglusega loomapeadega poolinimesed ja ajavad kõmiseva paatosega Vilde teksti suust välja – Harold Pinter meets “Mõmmi ja aabits”.

    Karu ja mee problemaatika näikse üldse olevat Raineri filmi kinniskujund. Mesi kui eluvirre või kui taevalik nektar või andekuse kehastajana, karu kui meetaru rüüstaja, kui meest toituv kiskja – oeh, selleks, et kõiki neid tähendusi analüüsida, peaks hakkama Jan Kausiks.

    Muusika kasutamine on üks Sarneti tugevamaid külgi. Ta lükib pateetilisi orkestratsioone sisse ja välja samasuguse spekulatiivse iseteadlikkusega, nagu Jean-Luc Godard oma parimates filmides. Näiteks immitseb teatrietenduse taustaks Grünbergi metafüüsilisi ülemhelisid “Hukkunud Alpinisti hotellist”. Nii annab muusikataust filmile veel ühe, ajaloo- ja žanriteadliku kihistuse. Nagu muusika puhul, on ka kadreeringuis ja montaažis kasutatud mängleva nõtkusega mitmeid stiilielemente. Siiski ei ole see lõpuni järjekindel taotlus. Intensiivselt orkestreeritud stseenid nõupidamiste laua taga ja kodus vahelduvad aeglasemate ja “realistlikumate” (aga ka visuaalselt räpakamate) stseenidega grimmitoas. Kui aga kunstlikkuse pedaal liiga põhja vajutada, kummitab manerismi oht. Noateral libastumist tuli ette vahest ainult ühes kohas: kohvikuaknal väänlev ja agooniliselt möirgav Leo finaalis oli vist küll liigne osatamine.

    Tulles tagasi veel kord isiklikkuse juurde. On täiesti paradoksaalne, et üks mees oskab oma loometee mädapunnist välja pigistada rohkem filmi kui teised mitmeaastase aretustöö ja sadu kordi suurema raha ja kallite välismaiste spetsialistide ja vabariigi parimate professionaalide kaasamisega. Aga sellest Rainer Sarneti film räägibki: kui korraks jätta kõrvale kõik muu, poliitika ja glamuur ja see, kes keda paneb, siis on viimane sõna öelda ikkagi andel.

  • Varjude ja joonte mäng jaapani kunstis

    Maret Nukke

    Jaapani üheks atraktiivsemaks kunstiliigiks võib pidada kalligraafiat, mis jaapani kirjasüsteemi omapära tõttu on stiiliderohke ja võimaldab suurel hulgal variatsioone ka tehnilisest küljest. Jaapanis kasutusel hiina märgid võeti umbes VIII sajandil üle selleks, et teksti foneetiliselt üles märkida; korealaste eeskujul loodud manyōgana’ks nimetatud kirjasüsteemi abil pandi kirja luuleantoloogia “Manyōshu” (u 759). Juba IX sajandil loodi jaapani oma foneetilised tähestikud, millest ühe (hiragana) märgid on tervikliku hiina märgi lihtsustatud kujutised, teise tähestiku (katakana) märkideks on aga hiina märgi ühest osast tekkinud märk. Nõnda on ka kalligraafias leida nii üksikute hiina märkide disainitud kujutisi kui ka tekste, mis võivad olla hiina märkide ja jaapani tähestike kombinatsioon (ehk nii nagu tänapäevalgi jaapani keelt kirjutatakse) või siis nn kana-tekst (ehk hiragana’s kirjutatud tekst).

    Kalligraafiaga tegelesid kloostrites mungad, kes kirjutasid ümber Hiinast ja Koreast kaasa toodud konfutsianistlikke ja budistlikke tekste. Ajapikku kujunes välja erinevaid stiile, millel Jaapanis on tänapäevalgi igaühel oma kasutusala. Nii on näiteks Qini dünastia ajast (221 – 206) pärit arhailises tensho stiilis märgid kasutusel ametiasutuste pitsatitel, vanade hiina käsikirjade ümberkirjutamisel kasutati aga reisho stiili ehk nn dokumendikirja. Tänapäeval luuakse kalligraafiateoseid peamiselt kolmes stiilis, milleks on selgete joontega hästiloetav kaisho (nn plokk-kiri), kursiivkiri gyōsho ning rohulible-kirjaks kutsutud sōsho, mis on eelmiste kõrval kõige voolavam ja elegantsem. Kirjutatava teksti olemusest lähtuvalt valivad kalligraafid ka sobiliku stiili (nii on näiteks kaisho sobilik aforismide jaoks, gyōsho ja sōsho aga pikema kirjandusliku teksti puhul), ent levinum on siiski see, et kunstnik n-ö spetsialiseerub ühele stiilile, sest selles meisterlikkuse saavutamine on aastakümnete-pikkune protsess.

    Üksnes pintsli ja musta (mõnikord ka halli, pruuni või kirju) tuši abil valgele paberile loodavad kujutised tekitavad oma joonterägastikuga tumedamaid ja heledamaid laike. Seetõttu ei ole kirjalehe kompositsiooni seisukohalt sugugi mitte vähetähtis teksti sisu ehk siis keerukate ja lihtsamate hiina märkide vaheldumise rütm, mis tekitavad erineva tihedusega pindu. Samuti on jaapani kirjasüsteemide (hiina märkide ja tähestike) kombineerimisel suur osa selles, mismoodi tulevane teos välja nägema hakkab.

    Kalligraafiaga sarnast pinna organiseerimise põhimõtet kannab veel teinegi jaapani klassikaline kunstistiil, milleks on tušimaal (suibokuga ehk sumi-e). Tušimaal kui maalimise tehnika võeti üle Hiinast umbes XIV sajandil, kuid jaapani esteetika põhimõtetega sobitumisel ja ühtesulamisel, tekkis täiesti uus jaapani stiil. Hiinast üle võetud nn haboku stiilis, mida kasutasid Tangi dünastia (617 – 907) kunstnikud, püüti tuši abil edasi anda objektide kuju, massi ja ka pindade tekstuuri (näiteks loomade karvkatet), samuti saavutati suur meisterlikkus perspektiivi edasiandmisel, loodi nn õhema (vedelama) tuši abil mulje kaugematest ja nn tihedama tušiga lähemal asuvatest objektidest. Selle stiili silmapaistvamaks esindajaks Jaapanis oli XV sajandi kunstnik Sesshū, kelle haboku stiilis kujutatud maastikud on sajandeid olnud jäljendajaile eeskujuks.

    Suibokuga maalid jagunevad kaheks: maastikud (sansuiga) ja figuurid (jimbutsuga), kusjuures viimase hulka kuuluvad peale inimeste kujutamise ka veel pildid loomadest, taimedest ja viljadest. Tušimaalide hiilgeajaks võib pidada Kamakura (1185 – 1333) ja Muromachi (1333 – 1568) ajajärku, kui zen-budism Jaapanis järjest enam kanda kinnitas. Sel ajal loodud maalidel on objektideks sageli orhideed ja bambused, mis nagu ploomiõied, krüsanteemid (keisri sümbol) ning männid sümboliseerisid konfutsianistlikke voorusi. Näiteks orhidee kujutas kõrge moraaliga konfutsianistlikku õpetlast. Samas kujutab bambus, millel on tugev, ent tühi tüvi, nn kirgedest vabanenut, vaimsust, mis on väga lähedane zen’ilikule enesest loobumise ideele. Zen’imunkadele tähendas tušiga maalimine iseenesest mediteerimist ning oli vahendiks, et kujutada vaimseid väärtusi.

    Kalligraafia ja tušimaal on jaapani kunstis sageli ühendatud – sellisel juhul on tegemist shigajiku ehk luuletusega maaliga, mis ongi tihtilugu kirja- ja maalikunstniku ühisloomingu vili. Shigajiku puhul ei pruugi maalitud pilt olla pelgalt teksti illustratsioon, vaid see annab edasi nüansse, mis teksti pigem täiendavad. Nõnda on shigajiku’sse kätketud kirja rütmid ja märkide sisu ning tušijoonte tekitatud tundelised pinnad kalligraafia ja maalikunsti jaapanlik sümbioos – tuši ja pintsli ballett.

     

     

     

  • Raamatututvustus

     

     

    Margaret AtwoodORÜKS JA RUIK

    Atwoodi antiutoopia ? kummalise nimega raamat maailmast pääle geneetilist katastroofi, mutantide maailmast. Suure Sõnumiga lugu, mis vaeb ka, mida saanuks teisiti teha. Sarjas ?20. sajandi klassika?. Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin, toimetanud Kärt Hellerma, kujundanud Mari Kaljuste.Varrak, 2004. 398 lk.

     

    Amelie NothombJUMALA LAPSEPÕLV

    Ühe Belgia edukama kirjaniku romaan maailmast lapse silmade läbi sünnist kolmanda eluaastani; tegevuspaigaks Jaapan, kus vanemad töötavad diplomaatidena. Emotsionaalselt võimas ja haarav teos, esimesist hetkist, mis, teadagi, on kosmiliselt mastaapsed. Sarjas ?Moodne: aeg?. Tõlkinud Tiina Jaksman, toimetanud Kaia Sisask, kujundanud Dan Mikkin. Varrak, 2004. 96 lk.

     

    Jules VerneROBUR VALLUTAJA

    Jules Verne, lapsepõlve tippkirjanik, seikluste isand! Seekordne lugu on inimestest, kes püüdlevad lendamise, lennumasina poole. Seiklusromaan sarjast ?Tavatud reisid?. Tõlkinud Urmas Rattus, kujundanud Kutt Niinepuu-Kiik. Kuldsulg, 2004. 180 lk.

     

    Jules VerneHIINLASE EKSIRÄNNAKUD HIINAMAAL

    Jules Verne, lapsepõlve tippkirjanik, seikluste isand! Põneviku-austajad saavad, nagu pääliskirjas lubatud, osa eksootilistest seiklustest. Verne on ikka kuidagi salapärane ja tõmbav. Seiklusromaan sarjast ?Tavatud reisid?. Tõlkinud Urmas Rattus, kujundanud Kutt Niinepuu-Kiik. Kuldsulg, 2004. 188 lk.

     

    Jim DavisGARFIELD, TAVATU KASS

    See on Garfield! Garfield, kellega kunagi, kui väiksem olin, sai tutvuda ainult soome keele vahendusel. Paks, ülbe, pahatahtlik, hää huumorimeele ja irooniaga koomiksikass. Lehesabade kuningas, kellest nüüd ka film vändatud ? meilgi juba kinodes jooksmas. Ega kõik ribad ühtmoodi õnnestunud ole, aga enamasti siiski väga hää raamat. Mõni nali peitub tõlkekonaruse taha. Tõlkinud Katrin Kaarep. Tänapäev, 2004. 184 lk.

     

    EMME, KEDA ME TÄNA SÖÖME?

    Soomlased on kogunud laste ütlemisi: teate küll, kui äsja ürituse piletisabas nooremaks valetatud laps astub piletimüüja juurde ja ütleb pahase häälega, et ta on tegelikult juba suur poiss ja neljane. Tegelikult ei oleks siukeste asjade jaoks raamatut vaja, kui iga vanem viitsiks ise oma lapse tegemised üles märkida. Jah, pigem ongi see inspireeriv teos. Vahendanud Satu Pusa, joonistanud Piret Mikk, kujundanud Irina Tammis, tõlkinud Mait Eelrand. Tänapäev, 2004.

    120 lk.

     

    David Beckham ja Tomm WattMINU LUGU

    Ega see vist halb raamat ei ole. Ühe jalgpalluri kujunemise lugu. Ilus raamat Beckhami fännidele ? ainult jalgpallile pühendatud elu. Trükivigu on kuidagi paljuvõitu. Inglise keelest tõlkinud Ragne Kepler, toimetanud Mait Eelrand, küljendanud Villu Koskaru. Tänapäev, 2004. 372 lk.

  • ALASTI MINA Pärnu Linnagalerii Kunstnike Majas

    Pärnu Linnagalerii

    27. veebruaril, kell 17 avatakse Pärnu Linnagalerii Kunstnike Maja galeriis (Nikolai 27) Tartu Kõrgema Kunstikooli maalingute osakonna üliõpilaste, vilistlaste ja õppejõudude ühine näitus  “Alasti mina” 

    Näitus “Alasti mina” Pärnu Kunstnike Maja galeriis on Tartu Kõrgema Kunstikooli maalingute osakonna üliõpilaste, vilistlaste ja õppejõudude ühine enesepaljastus. “Kus mujal sobikski alastust paremini eksponeerida, kui meie kauneima supelranna vahetus läheduses. Kuna antud teema võimaldab rohkelt tõlgendusi ja osalejate arv on suur, toome publiku ette mitmeid väga erinevaid minapilte” ütleb väljapaneku kohta kuraator Pille Johanson. Näitusel esinevad Heli Tuksam, Sirje Petersen, Tuuli Puhvel, Pille Johanson, Kristi Kongi, Edgar Tedresaar, Kadi Kusnets, Paavo Käämbre, Evelin Salumaa, Maria Kondimäe, Mari Kivi, Mihhail Sta?ko, Johanna Mudist, Karin Ojaste, Jane Lappo, Paul Korma?ov, Nele Ambos, Tiina Täll, Liisi Kukk, Kadri Riives jt. 

    Näitus jääb avatuks 23. märtsini 2013.

  • Subjektiivne teadvus on nagu kuuvalgus

    Kenn Konstabel

    Pealkirjast saab teha õige järelduse, et raamat jaguneb kaheks osas; osade erinev ülesehitus peegeldab ka uurimisvaldkondade vanust. Esimene, tähelepanu-teemaline pool on selge ja loogilise struktuuriga, mis näib peegeldavat nähtuse enda alajaotusi. Teadvuse osa meenutab ülesehituselt entsüklopeediat, sissejuhatusele  järgneb kaks pikka peatükki: teadvuse uurimise meetoditest ja tähtsamatest teooriatest. Sama kontrast tuleb välja sissejuhatustes: tähelepanu tutvustus algab lihtsa ja selge definitsiooniga, kuid teadvuse osa ülestunnistusega (lk 164), et autoritel sellist definitsiooni ei olegi (kuigi pärast 178 lehekülge näivad nad olevat meelt muutnud). Juba William Jamesile oli teada, et kõik teavad, mis on tähelepanu; seda, mis on teadvus,  ei tea me päriselt ka „Tähelepanu ja teadvuse” lugemise järel. Mis on siis sellisest raamatust kasu? Kindlasti sobib see (soovitavalt kõigile kohustuslikuna) õpikuks psühholoogia üliõpilastele, kuid need teemad võiksid pakkuda ka laiemat huvi (kuigi eelteadmisteta lugeja peab siin tähelepanu rohkem koondama). Tähelepanu ja teadvus on väga igapäevased asjad ning nendest sõltub igapäevase tegevuse edukus (aga vahel ka ohutus või ohtlikkus: nt lk  121-122 võime lugeda telefoniga rääkimisest auto roolis). Kuid üldteada asjad ei pruugi olla õiged. Igaüks teab, et korvpalliplatsil jalutavat gorillat on võimatu tähele panemata jätta, ja et mida rohkem millelegi keskenduda, seda paremini me seda tajume. Aru ja Bachmanni raamatust saame teada, kus on selliste väidete kehtivuspiirid ja miks need paljudes olukordades ei kehti.

    „Tähelepanu ja teadvus” on meeldivalt mitmekülgne:  autorid ei ole lasknud end kammitseda valdkonnapiiridel, vaid teevad kõrvalehüppeid näiteks filosoofiasse ja isiksusepsühholoogiasse. Kõrvalehüpped sotsiaalpsühholoogiasse on pisut raskemini märgatavad: näiteks Bargh, Wegner, Dijksterhuis ja Greenwald tunduvad raamatusse üsna sujuvalt sobituvat. Siin on tegelikult sotsiaalpsühholoogid poolele teele vastu hüpanud; sajandivahetusel defineerisid Wegner ja Gilbert sotsiaalpsühholoogiat  juba kui teadust inimkogemusest (human experience). Suur osa sotsiaalpsühholoogiast tegelebki tänapäeval selliste traditsiooniliselt kognitiivpsühholoogia teemadega nagu otsustamine, mõistete tähendused ja teadvustamata käitumine. Kognitiivse psühholoogia poolt vaadates on tõenäoliselt lihtne neid uurimissuundi mitte tähele panna; seda sümpaatsem, et Aru ja Bachmann ei ole nii teinud. Teema komplekssust arvestades on seda  raamatut üsna kerge lugeda (kuigi teist osa raskem kui esimest); vaid paaris kohas kipub lause algus enne lõpuni jõudmist ununema. Pisivead nagu Poincarè Poincaré asemel või sõnaühend „klassikaline eksperimentaalpsühholoogiline eksperiment” on kergesti andestatavad, kuid lugeja jaoks palju tõsisem puudus on viite puudumine Jaan Aru blogile http:// teadvus.wordpress.com/, mis on raamatu mõtteliseks jätkuks (kohati vist ka eelkäijaks).  Seal on ambitsioonikalt ette võetud „teadvuse suure probleemi lahendamine”; raamatus on sõnastatud „raske probleem”, aga jäetud see lahenduseta. Kuid kas teadvuseteadusel tegelikult ongi vaja teadvuse „rasket probleemi” lahendada, ja kas probleem, mida nii nimetatakse, on seda nime väärt? David Chalmers (lk 167) kutsub teadvuse „raskeks probleemiks” küsimust, kuidas ajuprotsessidest tekib subjektiivne kogemus.

    Mulle kui võhikule on alati tundunud, et selle raske probleemiga on midagi valesti: subjektiivne kogemus defineeritakse juba nii, et selle kohta on võimatu midagi mõistlikku öelda. Mis on näiteks tähelepanuväärset kvaalides, s.t asjaolus, et teadvuslikul kogemusel (nagu ka kõigil teistel asjadel) on omadusi ehk kvaliteete? Või mida erilist on teadvusliku kogemuse privaatsuses (s.t asjaolus, et minu teadvuslik kogemus ei ole kellegi teise oma,  nagu ka minu kõrvad või varbad ei ole kellegi teise omad)? Kas nahkhiir olemise tundes on midagi erilist peale selle, mida nahkhiir parasjagu näeb, kuuleb ja muul viisil tajub? Nende küsimuste kohta on arvatud mitmesuguseid asju; õnneks ei ole Aru ja Bachmann otsustanud ühtki arvamust liiga tõsiselt võtta ja jätkavad üsna ruttu eksperimentaalteadusega. Subjektiivne teadvus on sarnane kuuvalgusega järgnevalt tsiteeritud Wallace Stevensi  luuletuses; ma ei arva, et selle üle arutlejad tuleks tingimata kuu peale saata, kuid ma ei ole ka veendunud, et nad aitavad meil lõpuks Kuu peal ära käia.    

    Harjutus professor X-ile

    Näen vaimusilmas kaamelit.
    Ma ei ütle endale inglise keeles,
    et kaamel on.
    Ma ei räägi enesega.
    Vastupidi, ma vaatan –
    ja kaamel läheb vaimusilmas mööda.
    See võiks juhtuda pärslasega.
    Minu vaim ja pärslase oma
    sarnanevad siis üksteisega
    nagu kuuvalgus Atlandi ookeanil
    on sarnane kuuvalgusega Vaiksel ookeanil.

    Pigem võiks meid Kuu peale aidata „Tähelepanu  ja teadvuse” tähelepanelik lugemine ja eriti kaasamõtlemine; seega tasub ühineda autorite leheküljel üheksa kirja pandud üleskutsega: „Niisiis, ära jää lävel seisma, vaid astu julgelt edasi!”.

  • Muusikalavastuse auhind – Dmitri Bertman ja Mart Madiste

    Raili Sule

    Maailm on avatud ja need, kes on rakendust leidnud mujal, ei ole kuhugi kadunud. Aile Asszonyi (vabakutseline) säravad ülesastumised kontserdi- ja teatrilaval  ei ole jäänud tähelepanuta. Musikaalsed, jõulised ja hingestatud olid  tema kangelannad Beethoveni „Fidelios” (Leonore) Viinistus Nargeni festivalil ja Estonias lavastatud Erkki-Sven Tüüri „Wallenbergis” (Naine). Tatjana Romanova (Soome Rahvusooper) võimas ja südamlik esitus andis Pärnus Bizet’ „Carmeni” Micaëla rollile lausa uue tähenduse. Pärnus ju statsionaarset ooperit ei ole, aga sealsetest projektidest on saanud oodatud teatrisündmused,  mille taga suuresti „PomFesti” kunstiline juht ja dirigent Erki Pehk, kelle panus on oluline ka muusikalide projektide puhul.

    Angelika Mikk on noore tegijana  tõestanud oma  musikaalsust, head rollikujundust, hääle kandvust ja tarkust jõuvarude  jagamisel – Roxane Eino Tambergi ooperis „Cyrano de Bergerac” ja  Gilda  Verdi „Rigolettos” on kõige öeldu tõenduseks. Mart Madiste on jõuliselt esile kerkinud meie mõlema ooperitrupiga  teatri nõudlikes tenorirollides, pakkudes nauditava ja nüansirikka  lavakuju Hertsogina „Rigolettos” ja Hoffmannina Offenbachi ooperis „Hoffmanni lood”.  Lauljad  jõudsid nominentide hulka suurrollidega, aga ometi tahan ära märkida ühe kõrvalosa, mis jäi meelde kõigile: Mati Kõrts nukuomaniku Spalanzanina „Hoffmanni lugudes”. Võib olla vajaks uuendamist muusikapreemiate statuut?

    Mõne aasta eest teatrite loomingulistele juhtidele esitatud küsimusele, mida nad teeksid teisiti, kui oleks rohkem raha, on Arvo Volmer ja Hendrik Vestmann vastanud, et kutsuksid väga häid tippklassi lavastajaid (kogumik „Teatrielu 2004”). Juba teist hooaega on muusikateatri nägu kujundanud külalislavastajad. Eelmisel hollandi lavastaja Michiel Dijkema Rossini „Tuhkatriinu” ja  nüüd  Moskva lavastaja Dmitri Bertman Estonias lavastustega „Wallenberg” ja Vanemuises „Hoffmanni lood” – lavastused, mille pärast lihtsalt peab ooperisse minema ja neid peab nägema, et mõista lavastaja analüüsivõimet ja originaalset ning vaimustavat tulemust. Muidugi sündisid lavastused koos meeskonna  ja siinsete abilistega.

    Ja veel, meie teatriloo huvides vääriksid nominendid ja auhinnasaajad ning lavastused rohkem jäädvustamist ja tähelepanu visuaalses meedias. Klassikaraadio kuulajad on selles osas õnnelikus seisus.

     

     

  • 58. „Berlinale”

    Jaak L?s

    Peaauhinna Kuldkaru saanud brasiillase José Padilha „Eliitüksus” narkopolitseirühmast ja nende pealinnas valitsevast/valitsenud (poliitilisest) korruptsioonist tekitas kriitikute kirjutistes väga vastukäivaid arvamuspöördeid. Kõrget kunsti justkui napiks. Samas on see väärt film just oma karmi realismiga, ja režissöör valdab oskusi, millest Maarjamaa kineastid ei oska vist ammu enam unistadagi; kommunismi ajast õlule saadud taak on nad  kardetavasti vist mitmeks põlveks realiteedi tajumise tahtmisest võõrutanud. Samas mõtled: nn Pullapää kriis, K-komando, Koit Pikaro, ja Asso Kommer, kes Pärnu maanteel püstolit paugutas, olevat hiljem kusagil metsas laste nina ees kassi keetnud jne, jne. Lugu hakkab tekkima. Eesti asi missugune!

    „Berlinale’l”, erinevalt viimaste aastate Cannes’ist, ei ole võistluskavas näidatud dokumentaale. Seekord tuli, näitas ja võitis ameeriklane Errol Morris, kes sai filmiga „Rutiinne protseduur” („Standard Operating Procedure”) žürii suure auhinna Hõbekaru. Mõne aasta eest maailma vapustanud skandaal – Ameerika sõdurid mõnitamas ja piinamas Iraagi sõjavange – on nüüd Errol Morrise filmis uuesti  päevavalgusse tõstetud. USA tipp-poliitikute otsesel mahitusel korda saadetud julmustükid. („Ma alati naeratan, kui pilti tehakse,” tunnistab nüüd suisa süüdimatult naisterahvast eks-sõdur, kes piinatava meessõduri kõrvalt säravi hambu kaamerasse naeratab.)

    Paul Thomas Anderson ei olegi teinud ühtki kehva filmi. „Veri hakkab voolama”, sajanditaguste sündmustega ahnuse-saaga, on aktuaalne igal pool, kus läänelikult mõeldakse. Parima režii Hõbekaru oli igati kohane õlalepatsutus.

    Parima naisnäitleja ja meesnäitleja Hõbekaruga tuleb rahule jääda. Mike Leigh’ „Happy-Go-Lucky” (mis maakeeles „Muretuks” nimetatuna magedalt mõjub) oleks ära teeninud rohkematki kui ainult peaosatäitja Sally Hawkinsi äramärkimise, aga et film suuresti selle naisolevuse naerul näoga ringi kõnnibki, siis võib aimata auhinna taga žürii esimehe poliitilist tahet: anda peapreemiad väga teravatele ja valusatele lugudele ja briti „köögirealismi” meistri elu positiivseimale loole viitamisega üksnes osutada, et tema on ikka ka listis.

    Amatöörnäitleja Reza Najie esinemine iraani lavastaja Majid Majidi „Värvukeste laulu” peaosalisena oli üks mu tänavuse festivali elamusi: terve film oli südamesse minev leebe vaatemäng.

     

    Allpool veel mõned Hõbekarud:

     parim muusika – Jonny Greenwoodi filmile „Veri hakkab voolama”,

     parim käsikiri – Wang Xiaoshuai filmile „Usume armastusse”,

     tulevikulootuse preemia, Alfred Baueri auhind – Fernando Eimbcke „Lake Tahoe”, sama film sai ka ühe Rahvusvahelise Filmiajakirjanike Liidu auhindadest.

    Numbriliste näitajate poolest oli tänavune „Berlinale”, nagu juba aastaid tavaks, ikka rekordiline: 1 256 linastust, näidati 383  filmi. Festivalile oli akrediteeritud rohkem kui 20 000 külalist 125 riigist. Seanssidel käis 430 000 vaatajat, neist 230 000 ostis pileti, teised olid vabapääsme omanikud. Euroopa filmiturul oli esindatud 430 filmindusettevõtet ja -asutust 51 riigist, teiste seas ka Eesti koos Läti ja Leeduga „Baltic Films’i” vihmavarju all. Umbes 1100 filmilevitajat käis hankimas filmide leviõigusi, et kujundada eeloleva aasta kino- ja videoprogramme 54 riigis.

     

  • Berliin on Euroopa süda

    Jaan Elken

    Norbert Schwontkowski. The World on Time. Õli, lõuend. 2006. Maalinäitusel “Vertigo” Berliini Mitte kaasaja kunsti galeriis kuni 27. I 2007. Repro

     

    Osalesin Berliinis 24. – 26. novembrini kunstiakadeemias toimunud Euroopa kunstnike nõukogu (European Council of Artists) aastakonverentsil ja kongressil. ECA on 11aastase ajalooga, põhikirja järgi esindusdemokraatiale rajatud, tegelikult aga pigem network’i tüüpi organisatsioon, kelle liikmed on 27 Euroopa riigi eri loomealasid ühendavat katusorganisatsiooni (Eesti Kunstnike Liit oma 19 alaliiduga mahub neisse piiridesse). ECA koosseis maati ei kattu automaatselt Euroopa Liidu liikmesusega: näiteks Soome Forum Artis  (esimees on kirjanik Torsti Lehtineni) taasliitus alles sellel üritusel. Nüüd on kõik Põhjamaad ja Balti riigid esindatud.

    Parematel aegadel Euroopa komisjoni A-eelarverealt finantseeritud ECA büroo asub algusest peale Taani kunstnike liidu juures Kopenhaagenis. Viimaste aastate tegevuse põhisisuks on kujunenud isehakanud valvekoera roll kultuuriküsimuste käsitlemise üle Brüsselis ja sellealase seadusandluse monitoorimine; sellest johtuvalt kord ennetavate, kord osatavate protestikirjade produtseerimine. Aga ka kultuuriinimeste igavene mure, et EL liiga kõrget müüri iseenda ja ülejäänud maailma vahele ei raja – kuulub ju ECAsse ka Gruusia, kohe on liitumas Aserbaidžaan. ECA praegune president on Austria kirjanik Ludwig Laher, kes oli koos IGBKga ehk teisisõnu UNESCO juures asuva maailma kunstnike liitude keskorganisatsiooni Saksa komiteega ürituse põhikorraldajaid. Pürgides küll Euroopa kultuurialaseks Greenpeace’iks, oli 27 liikmesriigist kohal vaid 14. Konverents oli aga bürokraatlikuma teemavalikuga kui kunagi varem, pühendatud aasta möödumisele UNESCO kultuurilise väljendusvabaduse  ja mitmekesisuse kaitse konventsiooni vastuvõtmisest. UNESCO, kes vastuseisu tõttu Ameerika Ühendriikidega jäi 1980ndail ilma oma eelarvest, nii et aastaid kulus tervelt 85 protsenti sellest vaid aparaadi ülalpidamiskuludeks ja ainult 15 protsenti sisuliseks tegevuseks, on mõistagi mammut, kuid konventsiooni vastuvõtmine sellele vaatamata sündmus. Christine M. Merkel Saksa UNESCO komisjonist leidis, et leppe sõlmimine ei ole protsessi lõpp, vaid üleilmse kultuuriorganisatsioonide võrgustiku loomise algus, et anda kultuuri mitmekesisuse konventsioonile sama staatus nagu on Kyōto leppel keskkonnakaitse alal.

    ECA konverentsil esinejate geograafia oli traditsiooniliselt lai, ametinimetused kõlavad, kuulajaid ja kaasarääkijaid ligi sadakond. Mõned tähelepanekud.

    Ettevaatlikum peaks olema sõnade “globalism”, “globality” ja “globalize/globalization” kasutamisega: võid sattuda narri olukorda ja sajatada n-ö õiget asja. Ei saa vist ju väga tõsiselt võtta hollywoodistumisevastast hoiatust Rumeenia arhitekti suust? Võimalik et kannan endas jätkuvalt idaeurooplase nõudlikku kompleksi, valvates just omasuguste järele? Niinimetatud suure poliitika sissetoomine ilma pädeva analüüsita, vaid hüüdlausete tasemel, lisaks pealiskaudne Ameerika-vastasus mõjub aga déjà-vu’ na. 

     

    Euroopa Liit ja kultuuri rahastamine

     

    Kolmest kohal olnud Euroopa parlamendi liikmest (MEP) rääkis kõige ilmekamalt Erna Hennicot-Schoepgas, Luksemburgi endine kultuuri- ja haridusminister. Ei ole paremat rahu garantiid kui haridus ja kultuur – dogmade ülekordamise kõrval on  sellised üritused praktilised selles mõttes, et uued märksõnad, mille järgi ka kodune bürokraatia kohe võimlema hakkab, saavad lennult selgeks. Näiteks, hariduskavade efektiivsuse mõõtmisel olevat “employability”, alates 1998. aastast Euroopa kõrgharidusmaastikul palju halba teinud moesõna ehk siis “tööhõivesuutlikkus” nüüdsest kindlalt out. Niikuinii ei suudetavat täpselt prognoosida kultuurialaste erialade toimet ühiskonna kreatiivsuse arengule. Praegu ei olevat vaja muretseda, et tööjõuturul filosoofile või kunstnikule vabu ametikohti pakkuda pole, kui noored neile õppesuundadele massiliselt pürivad.

    Kultuuritööstus ja finantssektor jäävadki vananeva Euroopa reaalseteks valikuvõimalusteks,  mõistagi olukorras, kui tootmine Aasiasse kolib.

    Koos teise MEPi Christa Pretsiga üritati edastada meile jõuliselt sõnumit, kuis Euroopa Liidu järgmise kümnendi eelarvetes kultuur enneolematult suure osa pidavat moodustama. Elame! Ja näeme?

    Multi-kultist ürituse kontekstis enam ei räägitud, see oli kuum 7-8 aastat tagasi: nüüd kannavad sarnase prefiksiga nime kõrtsid ja baarid juba ka mitte ainult türklaste ja pakistanlaste linnaosades Berliinis. 25. novembril ettekandega esinenud Tuneesia MTÜ Koalitsioon Kultuurilise Mitmekesisuse Eest esindaja Zeyneb Ferhat tõi konverentsile Euroopa Liidu lähivälismaa  vaatepunkti. Tuneesiast saab teine araabia maailma maa, kes ühineb UNESCO konventsiooniga. Maal, kus visuaalkunstnikud ei ole organiseerunud, nähakse konventsioonis ohtu oma kultuurilisele identiteedile. Ferhati  vahendatud seisukohad  autoriõiguste ja copyright’i osas (siinjuures paluks neid mitte segi ajada – autoriõiguste temaatika on  olnud  ka ECA üks huviobjekte aastaid) toetasid piraatlust kui  kultuurilise vastupanuliikumise ilmingut, kolmanda maailma riikides laialt levinud seisukoht. Nii tõi ta arvukalt tuhande ühe öö stiilis näiteid, kuidas kirjanik, kes oma romaani online’i riputas, palvega iga mahalaadimiskorra eest 1 dollar annetada, peagi 100 000 teenis, palju kordi rohkem, kui ta autorikaitse läbi eales oli teeninud; või lugu Liibanoni kolmesest folk-rock-grupist, kes sai üle araabia maailma kuulsaks just tänu oma muusika tasuta levitamisele Interneti kaudu. Ferhat pidavat ise Tunises väärtfilmide klubi, kus kogu repertuaar koduseks näitamiseks mõeldud DVD-delt pärit. Mis minule kindlasti lubatud ei ole, see on Teise puhul aktsepteeritud, võiks resümeerida.

     

    Euroopa ja topeltmoraal

     

    Kongress, mis muuseas võttis vastu uue põhikirja ja protseduurireeglid, võttis Ludwig Laheri ärgitusel vastu teiste hulgas protestipöördumise Euroopa parlamendi kultuurikomitee poole Euroopa kinnipidamismääruse äärepealt rakendamise kohta: näitena Austria kirjaniku ja illustraatori Gerhard Hadereri juhtum, kelle 40-leheküljeline massitiraažis ulakas koomiks Jeesus Kristuse imetegudest 2002. aastal ka Kreekas välja anti (kokku ilmus see 10 Euroopa keeles). Koomiks kujutas Kristust lainelaual sõitja ja kanepisuitsetajana, kelle imeteod on vaid asjaolude kokkusattumuse tulemus. 2005. aastal mõisteti Haderer  Kreeka õigeuskliku kiriku survel jumalateotuse süüdistuse alusel tagaselja süüdi ja vastavalt kurjategijate vastastikuse väljaandmise leppele oleks pidanud ta Austria võimude poolt arreteerituna Kreekasse deporteerima: vaid Kreeka ülemkohtu otsus, mis tühistas süüdimõistmisotsuse, päästis kirjaniku reaalsest vanglakaristusest. Kurioosse juhtumina, kus hiiliv tsensuur riigipiire on ületamas, väärib see muidugi tutvustamist. Sellega, et linnavõimud  kunstitöid kõrvaldavad või koolinõukogud raamatukogude valikut tsenseerivad, ollakse sunnitud kõikjal leppima. Nii nagu sellegagi, millist enesetsensuuri Euroopa kirjastajad ja etendusasutuste juhid islamiviidete suhtes on sunnitud rakendama. Euroopa ja topeltmoraal – kes neid lahutada saab!

    Teise konverentsipäeva sisse mahtus ka poolepäevane organiseeritud ringkäik Ida-Berliini Mitte’s asuvates galeriides, kus Rosenthalerstrasse, Torstrasse ja Oranienburgerstrasse vahelisse kolmnurka, endisse juudigeto piirkonda, on mahutunud ligi 200 uut galeriid ja avatud stuudiot – Berliini  profit-  ja non-profit-galeriimaastiku kreem, kui need terminid veel midagi tähendavad. Neostiilis ehitatud endise postkontorihoone maaliliselt  räämas ruumidesse
    on sobitatud Kunsthalle tüüpi galerii C/O Berlin. 24. novembril avas  seal Berliini linnapea Karl Lagerfeld  fotonäituse “One Man Shown” (lahti kuni 4. II 2007). Brad Kroenigist  kui meheilu etalonist oli üks viimaseid Euroopa II fotokuu  raames  Berliinis avatud suurnäitusi, mida saadab tänu teemale ja ehk ka Lagerfeldi saksa päritolule suur publikumenu.

  • Rahvuskultuur vajab rahvussegakoori

    Vardo Rumessen

    Kui küsida, millest jäi Eesti muusikakultuur ilma, kui Eesti Raadio koor lõpetas oma tegevuse, siis tuleks kõigepealt vastata, et Eesti Raadio koor ei peatanud ise oma tegevust, vaid koori tegevuse lõpetas toonane ERi juhtkond. See oli väga kahetsusväärne otsus, kuid nüüdseks on Eesti majanduskasv olnud piisavalt hea, et oleks viimane aeg see küsimus päevakorda võtta. Eesti Raadio Segakoori kunstilise taseme kujundamisega olid tegelenud mitmed Eesti väljapaistvad koorijuhid nagu Jüri Variste, Ants Üleoja jt. Koor esitas regulaarselt vokaalsümfoonilisi suurvorme ja eesti kooriloomingut. Pidevalt salvestati eesti kooriloomingut Eesti Raadiole. Nüüd seda kõike enam ei tehta, millest on väga kahju.

    Pärast koori likvideerimist läksid lauljad laiali, paljud siirdusid teisele tööle. Koori järjepidevus on katkenud ja uut pealekasvu pole tulnud. Praegu on palju raskem hakata seda koori taas looma, sest puudub vajalik kaader. Tuleks alustada väiksemast koorist ja seda järk-järgult suurendada. See nõuab tõelist oma ala fanaatikut, kellel pole mitte ainult vastavad professionaalsed võimed, vaid see eeldab ka piisavat autoriteeti ja organisatsioonilist suutlikkust.

     

     

    Suurteosed nõuavad suurt professionaalset koori

     

    Suurekoosseisuline professionaalne segakoor ehk nn oratooriumikoor on vajalik eelkõige vokaalsümfooniliste suurvormide ettekandeks. Maailma muusikaliteratuur on väga rikas suurejooneliste teoste poolest, mille esitamine nõuab suurt koosseisu, suurt kunstimeisterlikkust ja kõrget vokaalset taset. Seda pole võimalik saavutada juhuslike koosseisudega, vaid pideva, aastatepikkuse tööga. Oleks normaalne, et meie muusikahooaja kavas oleks ca 7-8 vokaalsümfoonilist suurvormi sellistelt maailma muusikaklassikutelt nagu Bach, Händel, Beethoven, Mozart, Brahms jpt, samuti eesti heliloojate suurteosed (Tobiase “Joonase lähetamine”, Artur Kapi “Hiiob”, Kreegi Reekviem). Suurteosed ongi seepärast suured, et need kujutavad endast suuri kunstisaavutusi, väljendavad suuri ideid ja nõuavad suurt pühendumust, suuri võimeid ja ka suuri vahendeid.

    Lisaks sellele peaks selline kontsertkoor pidevalt esitama ka eesti heliloojate a cappella kooriteoseid, mis on praeguseks jäänud suures osas pea tundmatuks. Nende esitamine nõuab suurekoosseisulist segakoori, kuna kammerkoori esituses ei pääse need piisavalt mõjule. Sellised kooriteosed nagu Tobiase motetid või Mart Saare suured “koorisümfooniad” peaksid seisma kontserdikavades aukohal. Tavalistele isetegevuskooridele käivad need üle jõu. Seetõttu on suurem osa eesti kooriloomingu klassikast (Tobias, Saar, A. Kapp, Kreek, Tubin jt) jäänud esitamata ja keegi ei tea, millist kunstilist väärtust need endast kujutavad. Kui ei ole suurt võimekat koori, siis ei looda ka uut ajakohast kooriloomingut.

    Eesti kooriloomingu pärand on väga rikkalik ja selle kõrvaleheitmine on kuritegu kogu meie rahvuskultuuri vastu. Eesti rahvuskultuur on üks tervik ning riigi kohus peaks olema selle eest hoolitsemine ja selle propageerimine. Tegelikult puudub meil ülevaade, ja mitte ainult meie kooriloomingust, vaid kogu meie muusika ajaloolisest pärandist. Meie muusikaajalugu on läbi uurimata ja võib öelda, et meil puudub oma muusikaajalugu, nagu see on olemas teistel kultuurrahvastel. Kus on Eesti koorimuusika ajalugu? Kus on Eesti kooriloomingu antoloogia? Kahjuks ei osata ega taheta meil vääriliselt hinnata oma kultuuriloolist muusikapärandit ja sellest tingituna pole meil piisaval määral väärtustatud ka eesti koorikultuuri ja selle saavutusi. See on rahvuskultuurilise hääbumise märk.

     

     

    Pole kutselist segakoori – kas küsimus on rahas või tahtmises?

     

    Sellise koori loomise vajadusest on räägitud juba paljude aastate jooksul, kuid sõnadest tegudeni pole jõutud. Arvan, et kogu asi seisab vajaliku arusaamise puudumises. Olen rääkinud paljude koorijuhtidega, kes kõik on nagu ühest suust kinnitanud, et niisugune koor on vajalik. Kuid ma saan väga hästi aru, et sellise ideega väljatulemine nõuab suurt läbilöögivõimet, et seda selgitada kultuuriministeeriumile ja parajasti ametis olevale ministrile, kes ei pruugi muusikaküsimustes olla piisavalt kompetentne. Mõelgem, milliste raskustega õnnestus Tõnu Kaljustel 1980. aastal luua Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Arvan, et praeguses turumajanduslikus ühiskonnas on see veelgi raskem.

    Ja miks peaks mõni muusik üldse sellega riskima, et tõstatada kultuuriministeeriumis selliseid küsimusi, mille puhul on ette näha, et selleks puudub vajalik huvi ja arusaamine? Muidugi sõltub see paljuski kultuuriministrist. Kui meil oleks selline kultuuriminister nagu Laine Jänes, siis olen peaaegu kindel, et selline otsus ka tehtaks ja kuulutataks välja konkurss dirigendi kohale. Eestis on olemas palju väga häid koorijuhte ja minu arust ei peaks sellist “tööjõudu” väljastpoolt sisse tooma, sest neil puudub arusaamine eesti rahvuskultuurist ja huvi selle vastu.

     

     

    Rahvussegakoori loomine on kultuuripoliitiline küsimus

     

    Omaette küsimus on, kas sellisel kooril oleks ka piisavalt rakendust? Kuna sisuliselt on tegemist rahvussegakooriga, siis ei peaks see tegutsema tingimata raadio alluvuses, kuigi mitmel pool Euroopas see nii on. Väga hästi võiks koor kuuluda rahvusorkestri juurde või olla riikliku kontserdiagentuuri “hingekirjas”. Sellise kollektiivi puhul ei saa küsida, kas neil on tegevust. Siis võiks sedasama küsida ka ERSO-lt või rahvusooperilt Estonia.

    Kui Eesti tahab olla kõrge koorikultuuriga maa, siis peaks sellises riigis tegutsema ka kõrgetasemeline kontsertkoor (70 – 90 lauljaga oratooriumikoor). Mingi osa sellest peaks kindlasti olema palgaline, osa ka lepinguline. Selline koor on igale kultuurriigile esmajärgulise tähtsusega nagu rahvusooper või rahvusorkester. Teised kooriliigid võivad olla, kuid see peab olema. Näiteks Lätis on olemas kaks väga head professionaalset koori: riiklik segakoor ja raadio (kammer)koor. Muidugi on tore kuulda oma lõunanaabrite kõrget taset, kuid nende pidev Eestisse kutsumine läheb küllaltki kulukaks. Keegi ju ei mõtle (õnneks veel!) selle peale, et milleks meile oma ooperiteater, et võiksime ju käia kuulamas-vaatamas Helsingis või Riias.

    Ent kelle ülesanne see peaks olema, et keegi hakkaks seda probleemi lahendama? Kas see pole mitte muusikute endi passiivsuse tulemus? Arvan, et see on eelkõige kultuuripoliitiline küsimus, mille lahendamine peaks kuuluma kultuuriministeeriumi ülesannete hulka. Kahtlen, kas keegi muusikutest julgeb endale võtta sellist lootusetuna näivat ülesannet, kuna tõenäoliselt hakatakse seda inimest siis süüdistama selles, et ta “ajab oma isiklikku asja”. Siis soovitatakse tal pöörduda kultuurkapitali poole ja teha vastavad taotlused mõnele komisjonile jne, kuni kõik sumbub.

    Selline suhtumine on põhjustanud palju meelehärmi ja pettumust, kui selgub, et olulise tähtsusega rahvuskultuurilisi ettevõtmisi meil ei toetata, vaid pigem püütakse takistada. Kujukaks näiteks on selle aasta kevadel aset leidnud Tubina festivali lõpetamine kultuuriminister Palmaru poolt, kes esitas ajakirjandusele valeandmeid ja muutis üheainsa otsusega olematuks kogu mitmeaastase ettevalmistöö, eirates varasemaid ministeeriumiga saavutatud kokkuleppeid. Kuidas saab sellisel juhul rääkida muusikute passiivsusest? Pigem annab see tunnisust vale tooli peal istuvatest poliitikutest.

  • Marko Kekiševi isikunäitus “Tempus fugit” Tallinna Linnagaleriis

    Tallinna Linnagalerii

    TEMPUS FUGIT — AEG LENDAB 

    Marko Kekiševi plakatid 1986 — 2012   

    Tallinna Linnagaleriis 28.02.–17.03.2013   

    Aeg lendab. Plakat võimaldab kõige vahetumalt jälgida aja kulgu ja sellega kaasnevaid muutusi. Ta on loodud teatud kontekstis, edastab konkreetset sõnumit ja püüab seda teha võimalikult atraktiivselt, et saavutada kontakt linnaruumis liikuva vaatajaga, keda soovitakse mõjutada midagi ostma, millestki osa võtma või millelegi kaasa elama. Plakat on suunatud kaasaegsele inimesele ja apelleerib kaasaja visuaalsetele stiimulitele. Just sellepärast fikseerib ja kajastab ta ühte teatud ajahetke ja selles elanud inimeste ideoloogilisi veendumusi, poliitilisi konflikte, identiteeti ning argikeskkonda ja selle esemeid. Teisalt võimaldab plakat neid möödunud aegruume rekonstrueerida ja käivitada mälumehhanismid. Möödunud kaasaja ja praeguse kaasaja omavaheline lõimumine muudab plakati pelgast paberilehest võimsaks instrumendiks.   

    Marko Kekišev eksponeerib näitusel oma plakateid aastest 1986–2012. Plakat teatavasti ilmastikutingimustele liigset vastupanu ei osuta ning isegi suurte tiraažide puhul on pärast aktiivset sõnumi edastamist ehedal kujul säilinud vaid mõni üksik juhuslik eksemplar. Kekišev on oma plakateid säilitanud süstemaatiliselt ja paneb käesoleval näitusel välja sada eksemplari.  

    Olete oodatud näituse avamisele 27. veebruaril kell 18:00.   

    Näitust toetavad : Eesti Kujundusgraafikute Liit ja Eesti Kultuurkapital.

Sirp