Toeta
Otsi

Marko Pajević

  • Sotsiaalseid ja füüsilisi piire ületav kunstiprojekt

     

    Anna Marie Rockwell on sündinud 1980. aastal Californias. Kunstimaailmaga on ta seotud olnud juba sünnist saati: tema isa on maalikunstnik ja vanaema skulptor. Maalimist õppis Anna Marie Oregoni Portlandi Pacific Northwesti kunstikolledžis ja täiendanud on end Madridis ja Prantsusmaal Aix-en-Provence’is ning Pont-Avenis. Praegu elab ja töötab ta New Yorgis ning on maalimise asemel keskendunud installatsioonidele.

    „Marcelilt Moostele” on Anna Marie Rockwelli ja ta noorema venna Marcel Rockwelli, kes kannab Oregonis 7-aastast vanglakaristust, koostööprojekt.

    Anna arvas, et tundmatus maailmanurgas suudab ta paremini suhestuda oma venna Marceli tunnetega, paremini saada aru tema isoleeritusest ja elusihi kaotusest.

    Kas Ameerika vanglas on vangistatu  ühiskonnast isoleeritud?

    Ameerika vanglad on tavaliselt ehitatud piirkondadesse, kus asustus jääb kaugele, nii et ühiskond neid ei märkagi. Hooned on madalad, neutraalsetes toonides ja sulanduvad maastikuga kokku.

    Ma arvan, et siin kehtib põhimõte out of sight, out of mind (mis silmist, see meelest). Vanglal, kus mu vend karistust kannab, ei ole aknaid, on vaid siseõued: see võib olla üsna desorienteeriv, sest tema ainuke side aastaaegade vaheldumisega on tükike nelinurkset taevast. Süüdimõistetud tuuakse kohale igalt poolt regioonidest ja toimetatakse vanglatesse, kus on vabu kohti. Seetõttu võivad vangid sattuda oma kodulinnast väga kaugele. Perel ja sõpradel on siis raske külas käia, kuna nad peavad sõitma läbi kogu osariigi, et jõuda kolmetunniseks külastusajaks neile armsa inimese juurde.

     

    Millal sa alustasid koostööd oma venna Marceliga?

    Kohe varsti pärast seda, kui mu vend vanglasse sattus, ründas teda ühe gängi liige. Valvur ilmus kohale, kui mu vend surus parajasti ennast kaitstes ründajat vastu maad. Mõlemat meest karistati kuuekuulise üksikvangistusega. Marceli 21. sünnipäeval sõitsime isaga kaheksa tundi udusel teel, et vestelda vennaga tunnike läbi klaasi. See oli tõesti masendav. Marceli ängistas tegevusetus. Ta oli määratud karistust kandma väiksesse kambrisse, kust ta pääses ainult kord nädalas viieks minutiks duši alla, ja seejuures pidi ta kandma käeraudu. Toidukandik lükati sisse uksepilu kaudu. Me tahtsime talle vähemalt lugemist viia. Tellisin talle ajakirja Architecture Digest. Marcel luges selle läbi ja hakkas siis ajakirjast välja rebitud lehti origami tehnikas lilleõiteks voltima. Ta saatis need õied ümbrikes mulle ja palus need kokku liimida, sest tal endal liimi ei olnud: koorepulber ning seep, mida ta oli proovinud kasutada, ei liiminud piisavalt tugevalt. Marcel veetis tunde neid õisi voltides, et aega sisustada. Neid hakkas koju kuhjuma. Kuigi Marcel tahtis, et ma saadaksin need ebaysse, olid need mulle liiga armsad ning ma otsustasin neid kasutada oma diplomitöö installatsiooni ühe osana.

     

    Koorepulber liimi asemel? Kas isoleeritus võib anda nii tugeva loomingulise impulsi?

    Isoleeritus tähendab ekstreemselt mõttetut aja surnukslöömist. Suure igavusega leidis Marcel, et oma loomingulisuse väljendamine aitab ranges ümbruses lõõgastuda. Sageli otsivad kunstnikud isolatsiooni, kuna seda on vaja sisevaatlusteks ja kujutlusvõime arendamiseks. Üksiolek võib olla vajalik, et saada ligi oma sisemisele loomingulisusele, kuid pealesunnitud eraldatus võib viia negatiivsete mõjudeni nii vaimselt kui füüsiliselt. Näiteks halvenes mu venna silmanägemine, kuna ta ei saanud kuue kuu jooksul kaugusesse vaadata.

     

    Prints Hamlet võrdles  Taanimaad vanglaga. Sinu ja Marceli koostöös on isolatsioon esmajoones seotud territooriumi mõistega.

    Vangla võib olla riik, hoone või isegi meeleseisund. Sel võivad olla füüsilised piirid, kuid see võib ka olla seeria sisemisi tõkkeid, mida inimene ise endale loob. Vangla on kusagil, kus sa ei tunne end vabalt. Mis puutub vanglatsooni, siis seal ei ole inimene vaba otsuseid langetama. Sulle antakse ID-number ja öeldakse, kellega sa kongi pead jagama. Sa sõltud valvurite ja kambaliikmete halastusest, ei saa minna välja ega oma elu elada, endale tööd otsida, suhelda, kellega tahaksid. Vangil veab, kui tal on keegi, kes on piisavalt pühendunud, et teda külastada või talle kirju saata.

     

    Kas teie koostööd võib nimetada siis ka „piirideüleseks”?

    Igal vangla külastajal peab olema kehtiv ID-kaart, nad peavad olema külastajate nimekirjas ja kriminaalse taustata. Kohustuslik on metallidetektor ja käsk järgida ettekirjutusi riietumise osas, et keegi ei kannaks siniseid teksaseid ega vangidega sarnaseid riideid. Külastajate tuppa jõudmiseks on vaja läbida mitmed automaatselt avanevad uksed, mida rangelt valvatakse. Valvurid valivad, kuhu sa istud ja millal külastusaeg läbi saab. Üks raskemaid hetki minu jaoks on siis, kui vangid rivistuvad üles ruumi ühes seinas ja külastajad teises ning mul on luba lahkuda, aga vend jääb maha. E-post ei ole vanglas lubatud, kuid Marcel on saatnud koju sadu kirju, kus kirjeldab vanglaelu. Väga ranged on reeglid, milliseid asju võib vanglasse pakiga saata. Tema posti kontrollitakse ja mulle on kirju tagastatud, kuna neil on huulepulga plekk ümbrikul ja seda peetakse tundmatuks aineks. Telefonikõnesid kuulatakse pealt ja salvestatakse ning need on väga kallid. Ka origami tehnikas objektid, mis ta tegi ja välja saatis, olid tegelikult keelatud: tühi ruum origami kujukese sees annab ametnike arvates võimaluse neisse salakaupa peita. Marceli jaoks oli tähtis neid meisterdada, ta voltis neid salaja öösel oma kongis. Kuna neid pakke ei kontrollitud, mida ta välja saatis, saime mitu näitust teha, kus tema origami-tööd eksponeeritud olid. Selline loominguline hälve lisas töödele uue aspekti.

     

    Kuidas teie perekond tuleb toime Marceli vangisolekuga?

    Algul oli raske venna vangistusest rääkida sõpradega ja õpetajatega jne. Mul ei olnud just häbi, kuid tundus, et see oli üks neist asjadest, mida ei arutata, kuna see pole lõbus ega haarav teema. Kogu mu pere oli šokis. Me kõik püüame Marceli toetada, kirjutame talle nii palju kui võimalik ja räägime oma elust. Pühade ajal oleme koos temaga vanglas, näiteks jõuluajal. Minu viis teda aidata on anda talle võimalus näidata tema loomingulise tegevuse tulemusi teises kontekstis, väljaspool vanglat.

     

    Y-galeriis peetud avaloengus viitasid sa endale kui sotsiaalsele vahendajale. Kas sind võib siis nimetada justkui vahekohtunikuks?

    Ma näen ennast vahemehena, kes avab loomingulise tegevuse kaudu dialoogi perekonnaga ja ühiskonnaga laiemalt. Hoolimata suurest vangistatute hulgast Ameerikas, ei tea paljud inimesed vanglast midagi. Nad on näinud vangla ilustatud Hollywoodi versioone, kuid nad ei ole tuttavad masendava reaalsusega. Olen asetanud end kuraatori positsiooni, kus ma saan kontekstis vaadelda oma venna kunstitegemise kogemust, panna tema origamid kokku terviklikeks töödeks ning demonstreerida neid kui kontseptuaalset, ent samal ajal sotsiaalselt paljudele mõistetavat kunsti.

     

    Kuidas on see su enda tööd mõjutatud, kui kasutad limiteeritult materjale nagu Marcel vanglaski?

    Mina otsustasin vabatahtlikult ja solidaarsusest kasutada piiratud materjale. Kuid ma ei ole veel niikaugele läinud, et kasutada täpselt neidsamu tööriistu. Kui ma nikerdasin Moostes seebist 80 piirdeposti, siis mõtlesin selle peale, kuidas Marcel lõikas oma ID-kaardiga hambaid seebist välja ja kuidas ta võttis seda kui võimalust õppida hammaste anatoomiat. Tuleb tunnistada, et see avaldas muljet. Töö piiratud materjalidega võib olla väga viljakas, kuna see sunnib nuputama ebatavalisi viise, mis tegelikult laiendavad loomingulist mõtlemist. Pärast seda, kui oled õppinud kunstikoolis, kus on vahendite üleküllus, leidsin ma, et oli vabastav  töötada n-ö „kitsama paletiga”.

     

    Mis su enda arvates on su näitusel kõige olulisem?

    Mõn
    ed tööd olen postitanud USAst Tartusse näituse „Marcelilt Moostele” tarbeks. Näiteks saatsin kingakarbitäie origami tehnikas volditud skorpionidega, igaühe valmistamiseks kulus Marcelil üks tund. Seadsin need ühele galerii seinale labürindiks. Näitusel on väljas ka origami malekomplekt, mille Marcel valmistas isolatsioonis olles, et ta saaks mängida kaasvangiga, kes oli naaberkongis. Laud on tehtud taskurätikust, millel on väiksed sinised ruudud, mis ta lõikas välja vanast T-särgist žiletiga.

    Saatsin postiga teele ka seeria vandlikarva seebist hambaid. Marcel on seebist välja lõiganud ka teiste vangide portreebüstid. Panin need näitusel vastuste kõrvale, mis Marcel oli saanud kaasvangidele esitatud küsimuse: „Mis paneb sind end vanglas isoleerituna või üksikuna tundma?” peale. Näitusel on väljas ka väike raamat, mille Marcel on kirjutanud, illustreerinud ning nimetanud „Süüdimõistetu kokaraamatuks”. Seal antakse selgitusi , kuidas saab vanglas aega sisustada ja kuidas olemasolevast vanglamaterjalist saab leidlikult luua selliseid asju nagu välgumihklid, tätoveeringuaparaadid, hiirelõksud jne.

    Mis puudutab tööd, mida ma tegin Mooste kunsti ja sotsiaalpraktika keskuses, siis inspiratsiooni selle jaoks sain Marceli joonistustest: piirdepostidest labürint ja nädala toidumenüü visuaalne ülevaade. Viimast kujutas ta joonistatuna ülalt vaates kandiku-skeemina, kirjeldades igas toiduainet.

    Neist kahest ideest ajendatuna valmis kaks suuremat installatsiooni. Voolisin tema joonistuse põhjal seebist välja nende objektide kolmemõõtmelised versioonid. Näiteks jätsin alles kõik kuu aja jooksul Moostes söödud toidupakendid ja moodustasin nendest toidukandikud, mis oli võrdluseks Marceli omale. Ma tahtsin tõmmata paralleeli monotoonsuse ja desorientatsiooni vahel, mida me kumbki, isoleeritud paikades kogesime.

    Viimane töö, mille ma Eestis tegin, on fotoprojektsioon „Isolating landscapes” („Eraldades maastikke”), mis näitab vahelduvaid pilte nii Umatillast, kus mu vend vangis on, kui ka Mooste ümbrusest, kus ma kuu aega olin vabatahtlikus eksiilis, et ka kogeda isoleeritust, üksindust ja sisemist segadust.

     

     

  • Ümmargused tähtpäevad Tamperes

    Jaak L?s

     

    Meie Nukufilmi näitus “Hing sees” rändab Tamperest edasi Dresdeni animafilmide festivalile.

     

    Kunagine Soome tööstus- ja töölismullistuste pealinn Tampere on moodsal ajal päev-päevalt üha rohkem kultuuri ja ka loov(tööst)use linn. Kes neid kultuurifestivale, mis seal aasta ringi toimuvad, “Teatrisuvi” jms, jõuaks üles lugeda. Liikumine tööstuselt kultuuriteljele kehastub kivis ja kujus kõige uhkemalt Finlaysoni tekstiilivabriku punastest tellistest hoonestikus, kus 2000. aastatest pesitseb kümne ekraaniga ja rohkem kui 1600 kohaga multiplex-kino Plevna, Aamulehti toimetus, hulk galeriisid ja muuseume (sh väga põnev väike spioonimuuseum), rokiklubi ja mis kõik veel. Ka Tampere filmifestivali peaareen on juba seitsmendat aastat vana vabriku territooriumil.

     

     

    Mati Küti viies katse

     

    Lühifilmifestival Tamperes on teadupärast Põhja-Euroopa tähtsaim lühifilmifestival. Tänavu 7. – 11. märtsini, juba 37. korda peetud peol kasvas külaliste nimestik esimest korda tuhandeni. Enamik akrediteeritutest on küll alati olnud filmisoomlased, sest Soome vanim filmifestival on traditsiooniliselt aasta tähtsaim professionaalide kohtumispaik. Väliskülalisi on ikka olnud nii kümnendiku jagu.

    Ka festivalile pakutud filmide arv oli tänavu rekordiline: nagu kõigi korralike filmifestivalide konkursikavadele suureneb surve ka Tamperele aasta-aastalt. 70 võistleva filmi ringi oli tahtjaid üle 3000 kaheksakümnest riigist, 400 filmi rohkem kui mullu, seega konkurents oli üks neljakümne kolme vastu. Kolmekümne kuuest riigist valitud lühifilmiprogrammis oli kõige rohkem lühimängufilme – 33. Soome filmide võistluskavasse saamiseks oli konkurents laias laastus 1 : 10, 42 filmi valiti välja 400 pakutu hulgast. Võta või jäta – Soome on ikka päris suur väike filmimaa. Eestist saadeti rahvusvahelisse konkurentsi üheksa filmi, esinema valiti Mati Küti eksperimentaalne nukufilm “Une instituut”, Tampere jaoks igati sobilik otsus. Eesti klassik-sürrealistile oli see 1989. aastast saadik viies ülesastumine sellel festivalil. Priit Pärna ja Riho Undi klass.

    Tänavu aprillis tähistab Soome Filmiarhiiv 50. sünnipäeva. Tamperes on arhiivivaramu programm “Arkiston aarteet” linastunud 1984. aastast saadik. Tänavune programm ühendas mitmele ümmargusele tähtpäevale pühendatud filmid, Soome Vabariigi 90. aastapäevale pühendatud marssal Mannerheimi näitavate filmide sari ja Soome mängufilmi 100. sünnipäevale pühendatud taastatud tummfilmide seansid. Viimaseid oli kolm: 1921. aastal valminud Jalmari Finne viieminutine “Kiljuneni vennaksed koolis”, Roeck Hanseni 1926. aastal tehtud täispikk “Murdvargus” ning Erkki Karu “Meie poeg” (1929).

    Soome esimene mängufilm, 1907. aasta mais esilinastunud “Salaviina-ajajad” ei ole säilinud, samal ajal kui 90 protsenti põhjanaabrite filmitööstuse kogutoodangust on filmiarhiivis talletatud. Espoo filmifestival on juubeli puhul välja kuulutanud maksimaalselt seitsmeminutiste ja esikfilmiga samateemaliste lühifilmide konkursi. Parim filmid linastub augustis “Espoo Ciné’l”.

    Soome filmi juubeliga seoses korraldavad filmitootjad mais konverentsi “Soome film 101. aastal”, Helsingi Tennisepalees on alates 16. veebruarist kuni aprilli lõpuni avatud soome filmitähtede portreefotode näitus “Tähistaevas”, näituse puhuks ilmus ka pildiraamat “Filmitähtede aeg” ja filmiplakatite kalender, Orioni kino kuraator, filmiloolane Sakari Toiviainen toob aprilli viimaseks nädalaks raamatulettidele uue teose “Sada aastat, sada filmi”. Juubeli puhuks on filmiarhiiv valmistanud kõigist tähtteostest värsked esituskoopiad. Jne. Tagasi Tamperre.

     

     

    Nukufilmi Euroopa reisi algus

     

    Tampere Finlaysoni vabriku majas tegutseb ka lastekultuurikeskus Rulla, kus pannakse traditsiooniliselt filmifestivaliga samal ajal üles animafilmile pühendatud näitus. Tänavu oma 50. tegevusaasta tähistamist alustav Nukufilm pani 6. märtsi õhtul välja stendid piltidega stuudio loomingust ja ajaloost ning kenad vitriinid filminukkudega. Kolmeks nädalaks vaadata jäävat näitust külastasid juba avamisele järgnenud päevadel paljud lastegrupid.  Kuna samas galerii tagaosas asus ka festivali videoläbivaatuse tuba, said näitusest osa ka teistele festivalidele filme valima tulnud professionaalid. Näitus “Hing sees” rändab edasi Dresdeni animafilmide festivalile. Kui millestki näitusel seekord puudu oli, siis need olid soomekeelsed lehed, kust lapsed oleksid saanud lugeda nukkude lugu: et siin on Rebasenaine samanimelisest filmist ja ta tembutas filmis nii ja nii või et see siin on Europäkapikk filmist “Keegi veel”, kus just see päkapikk kaitses maailmakoosolekul päkapikukeeles kõnet pidades päkapikkude elulisi huve. Midagi sinnapoole… praegu jääb vaataja ja näituse vahelt mingi kommunikatsioonilüli puudu, ehkki näitus on visuaalselt hästi nauditav.

    Nukufilmi juubelile oli pühendatud ka kaks üritust, kolmteist filmi Heino Parsi “Naelast” kuni  Riho Undi “Vendade Karusüdameteni”. Need vaatamised toimusid endises kinos Hällä, mida nüüd kasutatakse teatrina. Pole siis ime, et projektor kõrbes enne programmi lõppu läbi. Sama probleem, mis viimase PÖFFi ajal: kui saale ei kasutata ja profid mehaanikud saavad tööd ainult ühes kinos, tuleb igal festivalil valmis olla seansside ärajäämiseks või ootamatuteks programmimuudatusteks.

     

     

    Aki Kaurismäki, Jonas Mekas, saamid ja aafriklased

     

    Tamperes linastati viie päevaga kümnel tosinal seansil umbes 30 000 silmapaari ees pea kolmkümmend erinevat programmi, kokku üle 600 filmi. Publiku lemmik oli Aki Kaurismäki muusika- ja lühifilmide retrospektiiv. Hakkab juba meelest minema, et Suure Melanhooliku leivanumbriks olid kunagi filmid prahibändiga Leningrad Cowboys. Seda meenutasid mustvalged filmikesed “L. A. Woman” ja “Oi, aegu ammuseid”. Omaette maiuspalad, mis esindavad Kaurismäki kaubamärki par excellence: “Vahendaja” ning “Koertel ei ole  põrgut”. Viimane esindas Soomet rahvusvahelises omnibussfilmis “Kümme minutit vanem”, mis linastus Cannes’is 2001. aastal. Uus asi oli Kaurismäki teisel kodumaal Portugalis vändatud viieminutine film “Bico”, mida Euroopa Liidu eelmise laienemise tähistuseks näidati 25 riigi televisioonis sarjas “Euroopa visioonid”.  Kaurismäkilt oli ka seekordse festivali carte blanche: kolm seanssi tema valitud lühifilmidega, vendadest Lumière’idest John Hustonini.

    Kaurismäki, kes Tampere ülikooli 21aastase kommunikatsioonitudengina ja aktiivse filmiklubilasena töötas 1979. aastal ühe hooaja filmifestivali infojuhina, sedakorda Soomemaale ei tulnud. Kõneldi, et meister valmistub väntama kiiret lühifilmi Cannes’i tarvis.

    Festivali aga kaunistas leedulasest avangardisti Jonas Mekase filmiprogrammi kõrval legendaarse vaatluseksperimentaatori enda kohalolek. Mekaselt läks täissaalidele kolm filmiprogrammi aastatest 1963 – 2006. Mekase reisi-, sünnipäeva-, näitusepidude ja lihtsalt niisama filmingud on omaette väljakutse dokumentaalfilmi žanri ja selle harjunud kaanonite mõistmisele ja tõlgendamisele. Tavalised sõprade veinimaitsmised, ainult mekutajate hulgas näeme John Lennonit, Allen Ginsbergi, Lou Reedi, Andy Warholi jt. Väga põnevad elamused, pluss Mekase enda särav ja spontaanne isiksus, 83aastasena… ja kõik on alles ees!

    Need filmid peaksid kunagi kindlasti linastuma Kumu dokumentaalide hulgas. Oli ka selliseid eksperimente nagu autoportree jooksul tühjaks kolitud Prantsuse filmoteegi koridorides 1997. aastal. Praegu on Mekasel käsil filmisari “365”, mis tähendab, et mees teeb igal käesoleva aasta päeval valmis ühe lühifilmi ja seda saab kogu huvili
    ne ilm vaadata aadressil www.jonasmekas.com. Kui see sari valmis, alustab New Yorgi  filmipapi uut, see on “1001 ööd”.

    Traditsioonilised on Tamperes nn prahifilmide seansid, muusikavideote seansid, varem auhinnatud filmide retrospektiivid, paljusid filme on näidatud jälle paari aasta tagant. Tamperes käidud 15 aasta jooksul olen õige mitu  korda sattunud nägema Dalí-Buñueli “Andaluusia koera”, Roy Anderssoni lühifilmi “Maa on nii kaunis”, Norman McLareni “Naabreid”, aga ka Priit Pärna “Einet murul”. Uusi filme tuleb peale, vanad ei vanane.

    Valikkavasid oli seinast seina: Musta Aafrika filmid ja saami režissööride uued ja varasemad tööd. Pluss poola lühifilmitegijate fookus.

     

     

    Paar sõna võitjatest

     

    Võistluskava paistis kolme seansi kogemuse järgi parem kui mullu. Grand prix’ saanud Michaela Kezele “Milan” jäi küll nägemata, aga taanlase Mikkel Munch-Falsi “Alguses” noormeeste täiskasvanuks saamise esimesi samme pildistav lühimängufilm oli nii hea, et tegi kadedaks. Selle kõrval muutus üsna mõistetavaks, et meie Asko Kase “Zen läbi prügi” ei osutunud programmi valituks. Lühimängufilmi tase Euroopas on väga kõrge ja eesti tegijatel on siin kõvasti harjutamis- ja arenguruumi.

    Parim animatsioon oli Brasiilia film “Tiiger”, parim dokumentaal Prantsuse “Algava veetõusu tsoon”, kus näidatud Jangtse jõe hiigeltammide rajamise ähvardavaid tagajärgi.

    Soome filmide tähtsaima preemia, Risto Jarva nimelise auhinna sai Panu Heikkilä lühimängufilm “Loodus ja tervis”. Festivali ja auhindade kohta saab lisa vaadata aadressil  www.tamperefilmfestival.fi.

     

     

    Hitleri erilennuk viis marssal Mannerheimi 1942. aasta 27. juunil Helsingist füüreri Hundikoopa suunas ja tõi ta ka samal päeval Soome tagasi. Enne seda kohtus Mannerheim Hermann Göringiga.  

    KAADER SÕJAVÄE LÜHIKROONIKAST

  • Ooper Kuressaares

    Alo P??

     

    Kuressaare oli juba kaheksandat korda haaratud ooperipäevadest. Põhikorraldajaks on algusest peale olnud Saaremaa Muusikahariduse Sihtasutus, festivali kunstiline juht Ludmilla Toon.

    On juba traditsioon, et ooperietenduste põhiraskust Kuressaares kannab mõni Ida-Euroopa ooperiteater. Kõrgtasemel ooperiteatreid neis riikides aga jätkub: varasemateks külalisteks on olnud Peterburi Maria teatri noortetrupp, Läti Rahvusooper, Kaunase Ooperiteater ja Leedu Ooperiteater.

    Juba teist korda oli festivali programmis saarlase Hendrik Krummi nimeline noorte lauljate võistlus. See haakub väga loomulikult festivali põhiolemusega, siin selgub uusi talente ja neil avaneb võimalus esineda koos orkestriga ka festivali lõpugalal. Žürii esimehe Eino Tambergi arvamuse kohaselt oli lauljate võistlus heal tasemel ning vanemas rühmas otsustati anda koguni kaks esikohta: selle said Alfia Kamalova ja Oliver Kuusik, noorematest võitis Maria Veretenina.

     

    Põhikülaliseks Odessa Ooperiteater

     

    Seekord oli põhikülaliseks Odessa Ooperi- ja Balletiteater. Teatriga on olnud seotud Tšaikovski, Rimski-Korsakov, Sarasate, Šaljapin jpt. Praegu kuulub ooperitruppi ligi 40 lauljat, kelle hulgas on rida rahvusvaheliste konkursside laureaate, trupi mängukavas on 25 maailmaliteratuuri paremikku kuuluvat ooperit.

    Odessalaste kavas oli kaks lavastust: Verdi “Trubaduur” ja Puccini “Madama Butterfly”. Mõlemad olid arvestataval kunstilisel tasemel ning mõlemad sobisid ka vabaõhuetenduseks. Üllatas mõlemal etendusel esinenud heade häältega lauljate hulk ja see garanteeris ühtlaselt kõrge taseme.

    “Trubaduuri” dekoratsioon haakus väga hästi Kuressaare kindluse seinaga, sest tegevus toimubki põhiliselt kindluslossis. Kui “Trubaduuri” lõpus avanesidki korraks vihmaväravad, siis “Butterfly” ajal oli ilm soe ja ilus ja rõõm heast etendusest seda suurem.

    “Trubaduuris” tegi ilma Azucena osas Jelena Starodubtseva, veel jäi meelde silmapaistva lavalise sarmiga Vassili Navrotski Ferrandona. Peaosalist Manricot laulis teatri juhtsolisti Anatoli Kapustini asemel aga Mihhail Muntjanu Moldovast. Ooperi peaosalisele asendaja leidmine pole sugugi lihtne, ent kogemustega eakas Muntjanu sai noore armastaja rolliga üsna veenvalt hakkama ja tegelikult päästis ooperi.

    “Madama Butterfly” etenduse tegi eriliseks nimiosatäitja Larissa Zujenko ilus hääl ja perfektne esitus, väga hästi sobis Ameerika konsuli Sharplessi rolli Stanislav Trifonov, lisaks veel hea ooperiorkester. Olen näinud “Butterfly’d” korduvalt, seekordne lavastus oli ühtse taseme tõttu nähtuist üks paremaid.

    .

    Lõpugala ja “Lemminkäinen”

     

    Lõpugala kava oli usaldatud eesti noortele solistidele ja oli oma põhiosas pühendatud Mozarti ooperiloomingule. Panus noortele solistidele õigustas end täiesti, pea kõik lauljad olid tasemel ja kontserti ilmestas mitu säravat hetke. Tore on see, et Kuressaares kuuleb juba mitmendat korda lootustandvaid eesti noori, kes õpivad (või elavad) välismaal ja Eestisse esinema tulevad vaid suvekuudel.

    Veenva esituse pakkusid juba suuremate kogemustega solist Mati Turi ja eelmise Krummi-nimelise noorte lauljate võistluse võitja Taavi Tampuu. Elamuslikkust ka teistelt esinejatelt: Saaremaalt pärit Siiri Tammeleht, Estonias Rossini ooperi “Tuhkatriinu” nimiosaline Annaliisa Pillak, Saksamaal Saarbrückenis õppimist jätkav Triin Maran ja Norras elav Kersti Ala-Murr.

    Kiitust väärivad soliste saatnud Pärnu Linnaorkester ja dirigent Erki Pehk. Dirigent reageeris tundlikult ja efektseltki mõnelegi ootamatusele, aga, mis peamine, innustas ja aitas noori soliste vajalikel hetkil.

    Pärast lõpugalat kutsuti lossihoovi teise külge vaatama-kuulama Eesti Pärimusteatri Loomine etendust, runo-ooperit “Lemminkäinen. Mäng Kalevala teemal”. Näha sai ürgset ja tugeva sisendusjõuga etendust. Lavastajad olid Anne Türnpu, Jaan Tooming ja Eva Klemets, mängisid Türnpu, Klemets, Kristjan Sarv ja kõrgema lavakunstikooli XXII lend. Selline etendus on elamus omaette ja väärib kindlasti eraldi käsitlust. Jäi aga arusaamatuks, miks nimetati lavastust runo-ooperiks ja etenduse paremaks mõistmiseks oleksid vajalikud ka kavalehed.

    Festivali lõpugala ühendamine runo-ooperi “Lemminkäisega” oli küsitav eksperiment. Miks peavad need ühel õhtul koos olema? Arvan, et “Lemminkäisega” hoopis paremini sobinuks kokku “Uku ja Vanemuine”, millest alljärgnevalt.

     

    Kultuuriprogrammist

     

    Kuressaare ooperipäevad tõid seekord uue üksusena sisse kultuuriprogrammi, milles eristusid leedu, ukraina ja eesti päev. Leedu päeva sisustas laulu- ja tantsuansambel Lietuva, ukraina päeval esinesid folkloorigrupid Ukrainast ja Eestist. Suureks elamuseks oli eesti-ukraina ansambli Svjata Vatra pakutud kava: energiat täis ukraina lood ja lüürilised laulud vaheldusid eesti regilaulude ja torupillilugudega.

    Eesti päeva sisustas K. A. Hermanni ja R. Kangro lauleldus “Uku ja Vanemuine” (1908/1998). Esimeseks eesti ooperiks tituleeritud rahvusromantiline laulumäng, mille süžee ja muusikaline materjal on tänapäeval ehk naiivne, sisaldab mitmeid tänini rahva seas populaarseid Hermanni viise (näiteks “Kungla rahvas”). Raimo Kangro täiendas Hermanni-aegset orkestratsiooni, tõstis tempot ja lisas vaimukaid muusikalisi vihjeid. Nähtud kujul on tegemist “kontsentreeritud muusikalise versiooniga eesti rahvuslikust enesepilkest” (etenduse kavalehelt). Etendus mõjus väga värskena, laval oli Pärnu Kammerkoor ja seda saatis Pärnu Linnaorkester, juhatas Risto Joost.

    Lusti kiirgas publikusse kogu etenduse jooksul, koor kehastas eesti rahvast ja näitas üles tõelist entusiasmi. Tantsuseaded on teinud Henn Tiivel, solistid olid Voldemar Kuslap Ukuna, Rene Soom Vanemuisena, Kädy Plaas Salmena, Mati Turi Endelina, Priit Volmer Sarvikuna ja Roland Liiv Lemminginena.

    Seoses kultuuriprogrammiga kerkis aga üks küsimus: kas peab selle kava põhiosa üles ehitama ooperist nii erinevale nähtusele nagu pärimusmuusika? Kultuuriprogrammi ilmestamas näeksin hoopis neid nähtusi, mis ooperit täiendavad, seostuvad ooperiga, kuid mida ei pea esitama ooperietenduste põhiareenil. Need oleksid: kammerooperid, väiksemate koosseisudega laulumängud ja vodevillid, nii eesti kui välismaa ooperisolistide soolokontserdid jne.

  • Raamatututvustus

    T. T.

     

    NOORSOOLIKAS 2004

    Viimasel ajal ei saagi enam aru, kas meil on rohkem seeni või luuletajaid. Eestlane pole mitte ainult laulja, vaid ka kange luuletaja. Lisaks megamoeetendusele saab muudki pisipulli. Contra ja Märka ümber paistab koondunud kummaline kooslus: Uximer, Tiina, Rasmus, Lyyn, Agresso, Ana Niklas, Greta, Liis, Stella, Kersti, Kaarel Täll, Kristo, Kärri, Urmas Lüüs. Comic Sans MS ðriftis prinditud, mustade pappkaante vahele käsitsi klammerdatud ja liimitud ? justkui mungad keskaegses kloostris.

     

    Ilmar JaksPLEENUM HEAOLU KESKASUTUSES

    Varem kolm romaani ja kuus jutukogu kvaliteetselt jaksanud kirjaniku uudisjutt ühest Rootsi bürokraatiaasutusest, kus rutiiniga harjunud ametnikud satuvad ühel päeval enneolematu probleemi ette ning anekdootlik lugu paisub kogu ühiskonna kriitiliseks peegelduseks. Varem ?kodumaa? mullaga kaubitsenud Jaksi tegelase asemel astub nüüd üles näiteks julkade müüja Granberg. Loomingu Raamatukogu 2004, nr. 18. 80 lk.

     

    Agu TammeveskiSUVEPÄEVA VALGUS

    Hiiumaa kirjaniku kaks jutustust: burleskiks þanreeritud ?Siin on tuhk? ja ?Ajaleidja?. Tagasivaatav, tugeva dokumentaalse mündiga seikluslik ja põnevust pakkuv ning poliitiliste ja seksuaalsete allüüridega olustikuproosa. Koonerdavalt tiheda ðriftiga 2004. aastal omakirjastatud üllitis. Kaanel kirjaniku abikaasa Nadja võetud kena foto Kõrgessaare vanade kalatiikide müürist. 110 lk.

     

    Jüri KermikLUTHERI VABRIK. VINEER JA MÖÖBELTHE LUTHER FACTORY. PLYWOOD AND FURNITURE 1877 ? 1940

    Rotermanni soolalaos välja pandud näitusega kaasnev kakskeelne, värvilise albumiosaga kataloog, mis tutvustab Mehhaanilise Puutööstuse Aktsiaseltsi A. M. Luther legendaarset ajalugu. Londonis õppinud doktor Kermikult ilmus 2002. aastal samal teemal monograafia, mis pälvis Eesti riigi kultuuripreemia. Kontsentreeritum kataloog esitab tehnoloogiliselt uuenduslikku vineermööblit, mis sai Euroopas laialt tuntuks. Kujundanud Irina Tammis. Tallinn, 2004. 184 lk.

     

    WHO IS WHO IN ESTONIA. MUSIC

    Ingliskeelse entsüklopeedilise teatmiku on koostanud Priit Kuusk ja Mare Põldmäe; valiku kallak tundub konservatiivselt klassikalisele muusikale, ka muusikateatri-lauljate suunas. Selliste leksikonide üle võib alati vaielda, miks üks on, aga teist jälle pole. Näiteks küsiksin: kuhu jäi Sven Grünberg ja kas Valeri Petrov on eesti muusikas temast määravam? Jne. Eesti muusikat peetakse suureks ekspordiartikliks, seetõttu on maailmas huvi ja vajadus selliste leksikonide järele kindlasti olemas. Mingit aimu annavad ka mustvalged selged fotod. Toimetanud Tiina Mattisen, kujundanud Jüri J. Dubov. Estonian Encyclopaedia Publishers, 2004. 188 lk.

     

    VIKERKAAR 2004, nr. 6

    19. aastakäiku ilmuv kultuuriajakiri on seekord kaante vahele võtnud Jan Kausi ja Wimbergi luulet ning Jüri von Ehlvesti ja Arno Schmidti proosat. Marko Laimre näitusest ?Küsimused ja vastused? kirjutab Anders Härm. Veiko Märka sulest on pikk artikkel tööst kui pühast lehmast eesti kirjanduses. Hasso Krull on tõlkinud peatüki prantsuse majandusteadlase ja mõtleja Jacques Attali ?XXI sajandi sõnaraamatust?. Vaatenurgas arvustatakse Martin Oja, Olev Olematu, Elo Viidingu ja Kalju Kruusa luulekogu. Kirjastus Perioodika, 112 lk.

     

    KUNST.EE 2004, nr. 2 

    Ajakirja viimane number käsitleb kunsti suhteid Eesti ühiskonnas, sisukord teavitab, kellest/millest on juttu: Eve Kiiler, Marco Laimre, Esto TV, Mäetamme veritsevad majad, fantastiline realism, ?Supernoova? ja palju muud. Boonustena Mooste külalisstuudio eri ja 28 lk. graafilise disaini lisa. Toimetaja Mari Laaniste.

  • ?Kuldse maski? kumas

    SVETLANA JANT?EK, Tõlkinud MERLE LJUBIMOVA

    Kuldse Maski on festivali 10 eksisteerimisaasta jooksul pälvinud enamasti juba varemgi tuntust ja tunnustust kogunud meistrid. Laureaaditiitlit peetakse aga ülemaks kõigist teistest preemiatest ja aunimetustest, juba selle nominent olla tähendab suurt tunnustust ja vene teatrieliidi hulka arvamist.

    1994. aastal ellu kutsutud festival ?Kuldne mask? oli juba algusest peale lausa ?programmeeritud? edukaks ja pikaealiseks. Vene teater oli suutnud selleks ajaks peaaegu täielikult vabaneda postsovetlikest refleksidest: ära olid proovitud nii formaalsed kui temaatilised äärmused, vaimustutud ?keldriesteetikast?, taas kord küünitatud teatri alglätete poole ning kantud hoolt ka professionaalse kvaliteedi püsimajäämise eest. Kuldne Mask ? auhind, mille saajad valitakse välja kolleegide-professionaalide poolt, sündis teatri tollast tormilist arenguprotsessi veelgi stimuleerima.

    Mustvalge kinofilm arvutigraafika ajastul

    Nimeka lavastaja Lev Dodini ?Onu Vanja? vaatasid kõik enesest vähegi lugupidavad teatrikriitikud ära juba aastatagusel esietendusel Peterburi Väikeses Draamateatris (Malõi Dramatit?eski Teatr). Juba enne Moskva etendust peeti seda kindlaks favoriidiks laureaaditiitlile pürgijate hulgas. Kahjuks oli aga Dodini ?Onu Vanja? esmamängimisel Moskva teatrilaval näitlejate mäng rabedavõitu ning etendus korralikult käima ei läinudki. Tavalist teatrikülastajat ei näinud see häirivat, kuid nii mõnedki autoriteetsed teatriarvustajad nimetasid selle etenduse järel Lev Dodini ?Onu Vanjat? lausa ilmetuks ning väljendusviiside ja lavastusvõtete poolest vaeseks. Samas on tegemist kahtlemata omanäolise lavatööga; näiteks tavapärase muusikalise kujunduse asemel kuuleb etenduses vaid nn. loomuliku elu hääli: kajavad sammud, nõudeklirin, kolksatab põrandale kukkuv jalutuskepp, kostab tõelise vihma sabin veranda aknaklaasil öise äikese ajal. Rohuampullide kukkumisklõbin, kui Jelena Andrejevna, otsekui protestina raiskuläinud elu vastu, paiskab põrandale abikaasa ravimiarsenali. Doktor Astrovi hääl, mis venitab lauluviit. Kõik on proosaline ja peaaegu julmalt tõeline. T?ehhovi kirjeldatud tähistaeva asemel on näitlejate pea kohal kolm heinasaadu. Lavastuse finaalis laskuvad need lavale ?maa peale?, kus tujutult jätkavad töötamist onu Vanja ja Sonja. Lavaruumi läbistavad hääbuva suvepäikese kiired, valitseb hauavaikus…

    Kerged ja väljendusrikkad on lavastuses Jelena Andrejevna armuseiklustega seotud stseenid. Palju on pikki kandvaid pause. Alguses tunduvad sellised kestvad vaikusehetked kummaliste ja lausa häirivatenagi. Tänapäevase lärmaka ja tormleva elurütmiga harjunud inimene tunneb end vaikuse- ja tegevusetusehetkedel kohmetult ja ebamugavalt. Dodin, kes ei soovi vaatajate meelt lahutada, on käitunud otsustavalt ? ja mitte üksnes publikuga: lavastuses on loobutud T?ehhovi repliikide mitmetähenduslikkusest, udustest alltekstidest ja nn. atmosfäärile mängimisest ? puudub kõik see, mis on ootuspäraselt olemas igas T?ehhovi lavastuses. Lausa äärmuseni selge ja konkreetne on lavastajatöö, samuti näitlejate osatäitmised. Osa vaatajaid pidas sellist lavastust resoneerimiseks, osa oli vaimustuses ja vapustatud. ?Kuldse maski? ?ürii pidas Lev Dodinit parima re?issööri preemia vääriliseks. Nimiosalist onu Vanjat kehastanud Sergei Kurõ?ev pälvis parima meesnäitleja preemia. Taas suurepärase näitlejatööga silma paistnud Ksenija Rappoport Jelena Andrejevna rollis oli nomineeritud parima naisnäitleja preemiale.

    ?Kuldse maski? tegelaskujud

    Parima naisnäitleja kategoorias kandideeris preemiale ka Moskva Väikese Teatri (Malõi Teatr) täht Jevgenija Glu?enko, luues Ostrovski ?Tõde on hea, aga õnn on parem? lavastuses täisverelise ja jõulise Moskva kaupmeheemanda kuju. Lavastuses (lavastaja Sergei Zenovat?, keda Priit Pedajas Eesti Draamateatrissegi külalislavastajaks on kutsunud) kestab esimene vaatus peaaegu kaks tundi. Kandvaks jõuks on näitlejameisterlikkus: detailsed rollijoonised ja erinevate karakterite kooskõla. Seda oli küll huvitav jälgida, kuid siiski tundus publik saalis igavlevat ning vaheajal oli põhiliseks arutlusteemaks teise vaatuse pikkus. Venemaa tavaline teatrikülastaja armastab teatrit andunult ja puhtast südamest, hoidub kategoorilistest hinnangutest, otsib innukalt nähtule selgitust ning leiab ka vajaduse korral näitlejate ja lavastaja tööle õigustuse. Sama ei saa aga öelda Venemaa teatrikriitikute kohta. Siiski leidis just kriitikutest koosnev ?ürii, et lavastuse ?Tõde on hea, aga õnn on parem? võrratu näitlejaansambel väärib ?Kuldse maski? eripreemiat.

    Parima naisnäitleja preemia läks T?ulpan Hamatovale Sovremennikust osatäimise eest lavastuses ?Emaisapoegkoer?. Noor populaarne lavastaja Nina T?usova oli festivali nominentide hulgas lausa kahe tööga, lisaks juba nimetatud lavastusele kandideeris ka tema Moskva Pu?kini nim. Draamateatris lavastatud Gogoli ?Vii?.

    Tänavuse kümnenda festivali programmi võib kokkuvõttes pidada tavapärasest veelgi kõrgetasemelisemaks, eriti draamalavastuste kategoorias. ?ürii, andnud parima lavastaja preemia küll ?Onu Vanja? lavastanud Lev Dodinile, hindas parimaks lavastuseks hoopiski Valeri Fokini ?Revidendi? Aleksandri Teatris. Oma ?Revidenti? lavale tuues oli Fokin teinud lausa hullumeelse sammu (ja paljude arvates edukalt), ühendades meierholdliku lavastusidee tänapäevast tegelikkust kätkeva sisuga.

    Sedakorda küll preemiata jäänud, kuid kahtlemata eraldi äramärkimist väärib Eimuntas Nekro?iuse ?Kirsiaed?, mis kestab viis tundi ja kus tõeliselt särava rolli Loppahhinina teeb Jevgeni Mironov.

    Nominentide hulgas olid veel ka näiteks Pjotr Fomenko ning Eestiski venekeelsele teatripublikule hästi tuntud Mihhail Bõt?kov, kelle lavastused ?Kohtamised juunis? ning ?Toibele ja tema deemon? on hetkel Eesti Riikliku Vene Draamateatri mängukavas. Kuldsele Maskile oli Bõt?kov nomineeritud teatri väikevormide kategoorias (nn. väikese saali etendused) kahe lavastusega: Ibseni ?Nora? Sankt-Peterburgi Valges Teatris (Belõi Teatr) ja Gri?kovetsi ?Talv? Vorone?i Kammerteatris.

    Laureaaditiitli kategoorias ?teatri väikevormid? pälvis aga hoopiski Novosibirski teater Globus etendusega ?Kahekordne ebakindlus?.

    Armastus klaasi taga

    Tuntud prantsuse draamakirjaniku Pierre Marivaux? näidendi ?Kahekordne ebakindlus? on lavastanud Dmitri T?ernjakov. Lava kujutas endast klaasseinaga publikust eraldatud ja pehme valge polstriga kaetud seintega ruumi. Selles pealtnäha ehk hubaseski puuris rabeleb kinnipüütud rohutirtsuna külaneiu Silvia. Ta on kodust röövitud ning oma armsamast lahutatud. Seda on teinud ? puhtast armastusest neiu vastu ? Prints, kelle ainsaks eesmärgiks näib olevat vaid Silvias vastuarmastuse äratamine. Selles, sugugi mitte lihtsas töös aitab õilsat (ja juba aastates) Printsi Õuedaam. Viimane alustab neiu südame Printsile allutamist sellest, et täidab vangistatud Silvia suurima soovi ? toob lossi tema koduküla armsama Arlekiini. Alles seejärel laotab ta vargsi laiali oma võrgud, et kogenematut südant lõksu püüda. Marivaux? peen ja kibe iroonia toob imeselgelt silme ette inimliku kiindumuse hapruse ja tunnete püsimatuse, leides lahenduse näidendi võltsõnnelikus finaalis: Prints armastab Silviat ja neiu vastabki tema tunnetele; Õuedaam takerdub enese võrkudesse, armub Silviast hüljatud Arlekiini ning ? leiab seal ka vastuarmastuse. Tundub igati happy end?ina, kuid ootamatult hakkavad näitlejad klaasitaguses ruumis kostüüme seljast ja parukaid peast võtma ? nad tulevad rollist välja. Korraga ilmub kusagilt kaamera, vaadates häbenematult noortesse nägudesse. Näitlejad visklevad klaasitaguses kambris… korraga pääseb Silvia välja ja satub teisele poole klaaspuuri seina. Esimese hooga näib, et ta tahab läbi saali tormates põgeneda, siis aga haarab äkki maast midagi ja virutab täiest jõust klaasseina suunas. Kostab puruneva klaasi klirin ja saal mattub pimedusse…

    ?Ma pole see, kes ma näin oleva
    t?

    Kui rääkida ?Kuldse maski? ebaharilikest lavastustest, tuleb kindlasti esmajoones peatuda W. Shakespeare?i ?Kaheteistkümnendal ööl? inglase Declan Donnellani lavastuses. Kõiki rolle, nagu kunagi Shakespeare?i aegadel, mängivad selles lavastuses mehed. Selline lahendus lähtub repliigist, mille lausub näidendi naispeategelane Viola, kes, pääsemaks armastatud hertsog Orsino lähedusse, paneb selga meheriided: ?Ma pole see, kes näin olevat?. Lavastuse käigus selgub, et sama võiks enda kohta öelda pea iga tegelane selles loos. Donnellani lavastajakäekiri on peen ja tekst kõlab tema lavastuses veenvalt ning selgelt. Ehk küll lavastaja lähenemisnurk näidendile seda lubakski, ei kaldu lavastus kordagi banaalsusesse ega muutu triviaalseks. Algab kõik lausa kurvas toonis: laval on musta riietatud mehed, laevahukus neelas meri isa ja ema, säästes lapsi ? kaksikutest venda ja õde, kes on sarnased kui kaks tilka vett. Tasahaaval lavastuse tonaalsus muutub, mängu tulevad heledamad toonid ning kulminatsiooniks jõutakse värviküllase ilutulestikuni. Tänapäeva teatris on traditsiooniks saanud, et õe-venna rollis astuvad üles näitlejannad. Shakespeare omakorda on pannud meheriietes Violasse armuma krahvinna Olivia, kes hülgab selle tunde nimel isegi mehise hertsogi. Donnellani töö pöörab tavapärase lahenduse pea peale. Lavastuses on palju huvitavaid näitlejatöid, millest küll ühtki ei peetud Kuldse Maski vääriliseks. Ehk oli üks põhjusi seegi, et polnud selge, kas auhinnata tulnuks parima mees- või hoopis naisrolli eest.

    ?Teatrikunst ei sünnita mitte tähti, vaid kultuurikangelasi,? ütles ?Kuldse maski? eestvedaja, festivali direktor Eduard Bojakov. Kõigist neist teatrikangelastest ei jõua parimagi tahtmise juures kirjutada ? osalejaid oli ?Kuldsel maskil? selgi aastal väga palju ning selle üle võib vaid rõõmu tunda.

  • Tartu Lastekunstikooli galeriis avatakse Tartu Kõrgema Kunstikooli näitus

    Tartu Kõrgem Kunstikoo

    Alates esmaspäevast, 4. märtsist saab Tartu Lastekunstikooli Galeriis vaadata Tartu Kõrgema Kunstikooli (TKK) üliõpilaste figuuri- ja aktijoonistuste näitust “Oma keha ei leia ma üles”. 

    Stiliseeritud, kubistlik või hoopis abstraktne? Natuurist lähtuv või unenäost tekkinud kujund? Figuur kindlasti, kuid millises vormis, millise joonega, millistes toonides?

    Figuure ja akte stiliseerisid Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengid Heiki Arge, Ander Avila, Robert Brok, Mari Hiiemäe, Mirjam Hinn, Kristi Jänesmägi, Maris Kaskman, Riin Kivisild, Sarah Kopli, Liis Leegen, Helen Lennuk, Agnes Lipling, Kadri Lipping, Vitali Makurin, Johanna Mudist, Iris Müntel, Kertu Oja, Karin Ojaste, Marget Paide, Mihhail Staško, Liina Tiidor ja Liisa Õunloo.

     Otsinguid aitasid töödeks vormida TKK joonistamise õppejõud Ave Avalo ja Udo Vool. 

    TKK üliõpilastööde näitus “Oma keha ei leia ma üles ” on avatud kuni 28.märtsini Tartu Lastekunstikooli Galeriis (Jakobi 52). Galerii on avatud E-R kl 15-19.

  • Loojatele parem seadus

    Olavi Kärsna

    Kunstniku ärinimi

    Seadusse pandi nüüd kirja, et vabakutselised loovisikud võivad äriregistrisse kandmisel oma ärinimes kasutada täiendit „vabakutseline loovisik”. Kummaline, sest ükski seadus ei ole piiranud ega piira nende sõnade valikut, mida inimene oma ärinimes lisaks ees- ja perekonnanimele kasutada võib. Ei tohi kasutada äriühingutele viitavaid sõnu või lühendeid ega tegevuse suhtes eksitavaid sõnu, aga see on ka kõik. Kaitstud kaubamärkidele viitavaid sõnu kaunite kunstidega tegelejad ilmselt oma ärinimesse piraadistama ei kipu. 

    Nii et siiani võis ja võib ka edaspidi ärinimes oma ees- ja perekonnanimele lisada näiteks „kirjanik”, „helilooja”, „keraamik” või „klaasikunstnik”. Need on ilmselt palju mõttekamad kui „vabakutseline loovisik”. Ärinimi ei pea sisaldama lühendit FIE. Samas ei näe ükski seadus ette, et äriregistris registreerimisel võiks ka loovisikud ettevõtja õiguslikuks vormiks (registreerimisavaldusel vajab lisaks ärinimele täitmist ka selline rida) kirjutada midagi muud kui FIE, sest äriseadustik räägib ainult ettevõtjast.

    Loovisikute ja loomeliitude seaduses on tegelikult selle koha peal ebatäpsus. Äriühingud kantakse äriregistrisse kui nemad ise ja ka maksuametis registreeriti inimesest ettevõtjad kui isikud: üks registreering inimese kohta. Äriregistrisse kantakse aga inimesest ettevõtjate puhul hoopis nende ettevõte, s.t see varade kogum, millega nad tulu teenivad. Kui inimesel on mitu erinevat tegevusala, võib tal olla mitu ettevõtet, sest iga ala nõuab erinevaid töövahendeid. Siis võiks või peaks ta registreeruma äriregistris mitu korda erinevate ärinimedega: „keraamik Madis Malakas” ja „trompetikunstnik Madis Malakas” näiteks.  FIE ja vabakutselise ärinimi peab olema ainulaadne ühe äriregistri tööpiirkonnas ja neid on meil neli. Seega, kui juhtub, et sama isikunimega inimene on juba registreerinud ärinime, mida ta esimese hooga plaanis, peab midagi muud välja mõtlema. Tegevusala tuleb äriregistris registreerimisel ärinimele vaatamata valida EMTAKist – Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatorist.   

    Pikem toetusaeg

    Vabakutselistele loovisikutele loometoetuse maksmist ei sega enam töövõimetuspension ja loometegevusest saadav sissetulek, kui kumbki ei ole üle poole loometoetuse suurusest. Loometoetuse brutosumma, s.t koos kinnipeetava tulumaksuga, on teatavasti miinimumpalga suurune, sellel aastal 4350 krooni kuus. Väljamaksmisel lisatakse sellele 33% sotsiaalmaksu, mille loovisik peab ära maksma FIE reeglite kohaselt, s.o kvartaalsete  ettemaksetena. On seda toetust vähe või liiga vähe, pole selle artikli teema.

    Sotsiaalmaksuseadusesse ei kirjutatud sisse ei vabakutselist loovisikut ega loometoetust. Ilmselt on loogika selline, et äriregistris registreeritud on ikkagi ettevõtjad ärinimele vaatamata, sest nii see äriseadustik räägib. Toetusele sotsmaksu lisamine on aga kirjas loovisikute ja loomeliitude seaduses. Samuti võib toetust maksta, kui selle saajale laekub toetuse saamise ajal tulumaksuga mittemaksustatav toetus või stipendium, mille tüüpiliseks näiteks on kultuurkapitalilt saadav raha. 

    Loometoetuse taotlemiseks peab aga vabakutseline loovisik olema juba kantud äriregistrisse. Ühe määramisega maksti seni toetust maksimaalselt kuus kuud, nüüd anti aga loomeliitudele õigus pikendada toetuse maksmist veel kuni kuue kuu võrra, ilma et seal vahel oleks kaks toetuseta aastat. Otsustavad liidud ise ja seaduses ei ole selle kohta midagi täiendavat ette kirjutatud. Vabakutselise loovisiku definitsioonile vastavad inimesed, kes ei kuulu ühtegi loomeliitu, võivad loometoetust taotleda kultuuriministeeriumilt. Ja veel lõpetuseks. On liikumas plaanid lubada töötuks registreeritutel asutada piiratud vastutusega äriühinguid, s.t praktiliselt osaühinguid, ilma vähemasti alguses mingit sissemakset osakapitali tegemata. FIEde täisvastutus olevat sedavõrd kole asi, et peletavat inimesi ettevõtluse juurest eemale. Ärge uskuge, et osaühingu omaniku vastutus osaühingu pankroti puhul piirdubki alati ainult sissepandud rahaga! Kui ta on ka juhatuse liige, on see vastutamise juures olulisem ja olenevalt kokkukeeratud käkkidest võib ta osaühingu pankroti korral vastutada vägagi valusalt, sest tema ju juhatas asjad pankrotini. Seadusi tuleb lugeda otsast lõpuni ja lisaks ka nende rakendamisel  tehtud kohtuotsuseid.

    Teisalt on FIE pankroti juures võimalik tema kõigist võlgadest vabastamine viie aasta pärast. Sellest aga ei taheta miskipärast üldse rääkida.

  • Eksperimentaalne klassika

    Erkki Luuk

    Man Ray “Le Retour a la raison” (1923) sarnanes kõige rohkem klassikalise vormieksperimendiga. Fookuses olid filmikaamera ja montaaži võimalused. Kujutan ette, et omal ajal oli see film eriefektide vallas umbes sama kõva tegija kui “Matrix II-III” paar-kolm aastat tagasi. Paraku on sellest aga varsti juba sada aastat möödas, nii et keegi enam ei mäleta, kui kõva sõna see oli. Film seega tore museaal, mitte palju enamat.

    Fernand Legeri “Mehaaniline ballett” (1924, 14 min) oli näidatutest pikim, ilmselt ka tuntuim. Leger, kes on ju teadupärast kuulus maalikunstnik, kubist-konstruktivist, on teinud programmiliselt futuristliku filmi selle sõna algses, s.t sajandialguse tehnika (kolvid, sisepõlemismootorid) kummardamise mõttes. Kui hammasratas pöörleb ja hüdrauliline kolb liigub, on see kahtlemata omalaadne ballett, mille kahe silma vahele jätmine oleks unustamatu kuritegu.

    Järgnes kaks filmi Hans Richterilt: “Les yeux flottant” ja “Vormittagspuk (Ghosts before break­fast)”. Need on minu mälestustes üheks sulanud. Richter oli senistest autoritest ilmselgelt kõige huvitavam, tema filmid meenutasid tükati nii uuemat abstraktset kino kui ka täiendasid narratiivse kino võimalusi paari (vähemalt tollal) uue võttega. Üks neist oli järjestikuste kaadrite visuaalne assotsiatsioon (veidi leebem vaste sürrealistlikule vabade assotsiatsioonide meetodile): nt kaadrile vette hüppavast naisest järgneb kaader samal kohal ja samas suunas liikuvast lennukist, jne. Teine võte oli märksa huvitavam: kujundite geomeetriline assotsiatsioon narratiivis. Neli sümmeetriliselt asetsevat kübarat laual, mille taha istub sünkroonselt neli meest, kes kübara endale pähe panevad, kübarate konfiguratsiooni laual kordamas neli sümmeetriliselt paiknevad kohvitassi jne. Kui kasutada seda tehnikat piisavalt järjekindlalt, on efekt erakordselt monumentaalne ja võimas (eriti kui sobiv saatemuusika seda toetab). Samas pole see lihtne, kuna eeldab piisavalt ideid, mida ühe stseeni piires suure täpsusega läbi saaks mängida. See võiks isegi olla üks tulevikusuund eksperimentaalses filmis üldse; Richteril oli tegelikult ainult üks selline koht, mis aga oli võimsaim osa tema loomingust.

    Marcel Duchamp’i “Anemic cinema” oli nähtuist lihtsaim ja selgeima taotlusega. Üksteise järel näidati ekraani keskel pöörlevaid ringe ja spiraale ning samuti spiraalidena ketastele kirjutatud pöörlevaid sõnamänge. Selguse mõttes toon mõne analoogilise näite Ilmar Laabanilt (tsüklist “Rroosi Selaviste” – see, et ka Duchamp’i filmi autoriks oli märgitud Rose Selavy pole mõistagi juhus): “Veterinaarveteraani vari üle vete on verine vatt-nari”, “Kollitavad kollektiivleegid on Rroosi Selaviste kolleegid”… Taotlus oli selgelt hüpnootiline, ja umbes nii pilt mõjuski – kahju ainult, et saatemuusika sellele vastu töötas.

    Üldiselt pole Radiomentale’i saate kohta paha sõna öelda, see oli eksperimentaalne ja hea, kuid mõnes kohas tekivad vaatajal paratamatult mingid helilised assotsiatsioonid, millele saatemuusika ei pruugi vastata. See aga ei vabandada filmi kui terviku funktsiooni ignoreerimist, nagu Duchamp’i helinduses nägime.

    Järgnes veel mõningane hulk (tõenäoliselt) Richteri rohkem ja vähem silmapaistvaid filme. “Two pence magic” ja “Everything turns” kuulusid ilmselt esimeste hulka. Need olid üpris jutustavad ning täis huvitavaid ja lühidalt ekraanil rabelevaid tegelasi ja kostüüme. Seevastu kaks viimast, s.o “Rennsymphonie” ja “Inflation”, olid mittemidagiütlevad. Esimene, kui mu mälu mind ei peta, oli pooldokumentaalne ringvaade mingil väga kindlal, kuid haruldaselt ebaolulisel teemal (millisel, ei meenu), viimane aga oli lihtsalt mingi nõme jupp.

    Kokkuvõttes: “Andaluusia koerale” mõeldes oleks oodanud muidugi enamat. Seda oleks aga ilmselt liiga palju tahta. Raske öelda, kui õigustatud on silt “sürrealistlik” selle valiku juures. Ükski lavastajatest, Man Ray võib-olla välja arvatud, pole kunstnikuna tuntud sürrealist, samuti pole ükski filmidest, mõni Richteri oma vahest v.a, osaliseltki sürrealistlik (s.t sürrealistlikke kujundeid sisaldav). Selline tähenärimine ei vii aga ka eriti kuhugi ning tahes-tahtmata tuleb möönda nende filmide eksperimentaalsust isegi tänapäeval.

     

     

  • Teatraal: Teatrikriitikast. Irooniata

     

    Siiski, eks see ole eesmärgi püstitamise küsimus. Kiirus ja nappus pole alati halb. Keel vohab seal, kus mõtet napib – ja ma ei pea silmas lause lühidust. Samas on kindel, et maailmatasemel teatrikriitika on meie maa päevalehtedes võimalik, kui keegi tahaks ja julgeks seda teha. Selleks peaks ta lahti ütlema mõnestki asjast, eelkõige aga iseendast eesti teatriruumis. Heal kriitikul pole kahjuks sõpru teatriinimeste seas, ta ei joo koos nendega, ta ei kauple odavaid pileteid ega muid soodustusi. Temast isegi ei peeta lugu, keegi ei ütle, et ta on tark. Vähe sellest, keegi isegi ei arva seda. Ilmselt ei saa ta ka kunagi ühtegi kriitikupreemiat, sest tema töös pole postmodernset sära. Ta ei kiida kedagi ülearu, kui üldse, ta ei pane kellelegi ära. Ta on igav, sest see, mida ta kirjutab, pole teatriinimestele mingi uudis.

    Lisaks on nad tema peale pahased, sest ta kirjutab justkui salaasjadest, rollide õnnestumisest ja ebaõnnestumisest, ambitsioonidest ja võimetest, avalikus kohas, päevalehes, kus seda võivad lugeda kõik, ka teatrite rahastamise otsustajad, samuti publik. Ja see tundub kohatu.

    Ma tahan öelda, et räägitagu mida tahes, tõelised teatraalid ei tahagi päevalehtedest korralikku kriitikat lugeda – päevalehed on reklaampind. Tähtis on see, et lavastusest kirjutatakse, mitte sisuline analüüs. Liigpeen analüüs oleks isegi reetmine.

    Analüüs peletab lihtsa teatrisõbra artiklist, seega ka lavastusest eemale. Analüüsitagu omade vahel. Kas peab kõigest kirjutama?

    See on lollus, aga võib olla ka tõsi. Mis tähendaks, et Sirp ja TMK on ainukesed kohad, kus üldse korralik arvustus ilmuda saab (loe: võib). Need on erialaväljaanded, mida juhuslikud ei loe. Siin võiks see ideaalne kriitik midagi avaldada, siin saaks ta kõneleda otse tegijatele.

    Aga teatraalid? Vahel tundub, et teatraalid ei loe erialaväljaandeid, või vähemalt suhtuvad neisse iseloomuliku üleolekuga. Kui päevalehed on reklaampind, siis erialaväljaanded on teenrid. Sirp ja TMK pole vabad, neil on peegeldamiskohustus, nad on ajalookirjutamise eelpost. See on vajalik, ajaloo jaoks, teatraalide silmis pole sellel kaalu – sest publik ei tea siinkirjutatust midagi. Publik ei loe Sirpi ega TMKd. Need väljaanded “ei loe”.

    Nii ilmuvadki siin ja seal suhteliselt sarnased artiklid, päevalehtedes lühemad, erialaväljaannetes pikemad. Pole probleemi, pole mõtteavaldust, pole tüli. Kõik on omavahel justkui sõbrad, samas pole ka. Nii pole ka kriitikat.

  • Tango, bandoonion ja inimhääl

    Tiiu Levald

    Ardo Ran Varres, Angelika Klas-Fagerlund ja Daniel Bonilla-Torres.aili vahtrapuu

     

     

    Kunstis on risk ennast kõrvetada.

    See on raske aja energia.

    See on mehe ja naise positiivne ja negatiivne erootiline energia,

    mis läbib aega ja ruumi kord ilmudes, kord kadudes –

    rääkides reisist, mis ei vii kusagile – reisist, mis on kunstniku

    avantüür surma poole.

    Rebecca Horn

     

    Vaadanud ja kuulanud 12. VIII Pirita kloostri müüride hõlmas Astor Piazzolla (1921 – 1992) operita’t “Maria de Buenos Aires” Horacio Ferreri tekstidele, jäi kummitama kolm väga mõjusat elementi: sisemust pahupidi pööravad tangorütmid, lummavalt sametine ja sugestiivne Maria hääl ja laulmismaneer (Angelika Klas-Fagerlund) ning erakordselt hästi kokku sobitunud kaks meeshäält. Lausa ihukarvad ajas püsti hullutava mõjuga El Duende mahukas ja enda hõlma mässiv kõnehääl (Daniel Bonilla-Torres), teine osa ning Rändlauliku, Buenos Airese unistava varblase, vargakamba vana juhi, Esimese psühhoanalüütiku ja Selle pühapäeva hääl – mehiselt ja maitsekalt kujundatud Ardo Ran Varrese vokaal. Veel kord võis veenduda, et maailma kauneim pill on inimhääl!

    Pillist rääkides ei saa loomulikult mööda minna ka kogu etenduse suurepärasest muusikalisest tasemest. Põhivärvi andis kogu helipildile argentiinlaste rahvuspill, pikk ja kitsuke lõõtspill bandoonion (Mikko Helenius), mis on uskumatult laulev ja tundeküllane. Ja muidugi muusikalise intensiivsuse, särtsakuse ja tangokohase omase sensuaalsuse kujundas noor dirigent ja pianist Mihhail Gerts, kellel kaaslaseks suurepärane orkestrikoosseis. Väga meeleolukad olid pillidele usaldatud siduvate meloodiate karakterid. Lummavana mõjus tsitaat reekviemistseenis Villa Lobosi “Brasiilia bachiaanast”, mis teatavasti kirjutatud sopranile ja kuuele tšellole ning nii tüüpiline väljendamaks nendele rahvastele omast usku saatusesse, pidevasse Surma kohalolekusse ja hingede rändamisse. See, mis kirjas näiteks poeet García Lorcal ja ka Gabriel García Márquezel romaanis “Sada aastat üksildust”.

    Nüüd loo sisust ja laval toimunust pildilises plaanis. Hea oli, et ajakirjanduse ja Klassikaraadio vahendusel oli eelnevalt võimalus lugeda, kuulata intervjuusid Daniel Bonilla-Torresega. Sealt tuli valgustus teemadele, mida puudutas teksti autor Ferrer. Sest kogu suure ja lugupidamist vääriva Birgita festivali ettevõtmise ainus miinus oli lava kohale projitseeritava teksti liiga väikse ja ebaõnnestunud kirjapildi valik. Kuna tekstiraamatut külastajaile polnud, jäi nüüd liiga palju kuulaja- vaataja fantaasia kanda. Ja kuna kaks väga ergu fantaasiamaailmaga inimest nagu lavastaja Peeter Volkonski ja kunstnik Hardi Volmer olid ilmselt autorite pakutud sümbolite rohkusega saanud kätte piirideta võimalused, siis kippus kogu lavastuse vormiline külg laiali valguma ja tipphetked ei fokuseerunud vajalikul määral. Õigem oleks küll öelda – peategelaste võimete vääriliselt. Kogu teost läbib mässumeelse Maria karm saatus, kes sümboliseerib nii riskiderohket ning hukatuslikku Buenos Airest kui langenud naist, kellele määratud saada Lunastajaks. Talle antakse võimalus, küll juba varjuna, tuua ilmale lapsuke, kuid jällegi tütarlaps, kes astub uuele eluringile, kuid tõenäoliselt kordab esiemade eksimusi ja kannatusi. Angelika Klas-Fagerlund on omandanud uskumatult hea stiilitaju just selle žanri tarbeks ja temas on sugestiivsust ning ka kehalist plastikat jagub, kuid kahjuks oli ta misanstseeniliselt sageli jäetud olukorda, kus suhted partneritega jäid nõrgaks.

    Hardi Volmeri nukud olid hästi kõnekad vargakamba stseenis, väga mõjus oli El Duende “unistuste naise” kehaosade kaupa kokkumonteerimine etenduse algul – muljetavaldav oli El Duende tants selle nukk-Mariaga! Kuid kuna teksti ei jõudnud ülalt püüda, siis jäid mitmed nukumängud rohkem tegijate endi teada.

    El Duende osatäitja Daniel Bonilla-Torres oleks vist võinud rohkem sekkuda kogu etenduse atmosfääri kujundamisesse tango kui niisuguse seisukohast. Praegu tekkisid mingid käärid koreograaf Laine Mäe stiili ja Bonilla-Torrese kehakasutuse vahel. Näiteks El Duende ja Maria Varju tants oli täis unistust, kirge ja igatsust ning seda äärmiselt nõtke ja täpse Bonilla-Torrese jalgade tööle ja seljahoiakule! Kuid tantsurühma liikumised, mis olid mõeldud ilmselt toetama tegelaste meeleolusid ja tekkinud situatsioone, olid vahest “eestlaslikult” lahjavõitu.

    Ardo Ran Varrese erinevad persoonid olid eredad nii oma häälekäsitluselt kui füüsiselt. Kahju oli jällegi sellest, et kaduma läks teksti sisuline tähendus. Kuid veel kord sai kinnitust, kuivõrd suur on Varrese kui muusikalise karakternäitleja potentsiaal!

    Imetlust äratas, kuivõrd hea keelekvaliteedi ja rütmikusega kõlas kõnekoor. Igal juhul oli see õhtu meeliülendav tutvus meile nii kaugete ja erinevate mõtte- ja tundemallidega helides.

Sirp